Andres Herkeli kõne dalai-laama 80. sünnipäeva pidustustel Hirvepargis 6. juulil 2015

Dalai-laama on ilmselt kaasaegse maailma kõige tuntum pagulane. Oma täna täituvast 80. eluaastast on ta veetnud paguluses suurema osa – 1959. aasta märtsist kuni tänaseni ehk ühtekokku üle 56 aasta. Ta oli kodumaalt lahkudes vaid 23-aastane. Seni ei ole tal olnud võimalust tagasi pöörduda ning Tiibetit uuesti näha.

Ma ei taha selle sissejuhatusega tuua liiga kaugeleulatuvaid paralleele täna Eestis ja Euroopas esile kerkinud pagulasteemaga. Aga ma tahan osutada sellele viisile, kuidas Tema Pühadus on vastu astunud maailmas valitsevale ebaõiglusele, mis on nii otseselt puudutanud teda ennast ning tiibeti rahvast.

Tema ainus vahend sellistel puhkudel maailma mõjutada on olnud kaastunne ja hea sõna. Seda kõike väljendab ta ka neil päevil Californias, kus ta on Üleilmse Kaastunde Foorumi peaesineja. See on tema viis sünnipäeva pidada. Mõelgem siis meiegi maailmale läbi kaastunde prisma. Kui me läheme hoogu sellega, et keegi võõras on süüdi meie kannatustes, siis on suur oht, et me mitte ei vaigista oma kannatust, vaid paljundame seda, jagame seda oma halbade emotsioonidega ülejäänud maailmale.

Praktiseeriva budistina läheb dalai-laama järjekindlalt seda teed, et maailma valu kaastunde abil leevendada. See väljendub ka tema suhtumises Hiina võimudesse. Kommenteerides Hiina RV mõjuvõimu kasvu väljendus ta hiljaaegu taas eht dalai-laamalikult: „Ma ei arva, et nad on tugevad. Jah, võib-olla relvastuse ja majanduse poolest, kuid oma moraalsetes põhimõtetes on nad väga nõrgad. Kogu nende ühiskond on täis usaldamatust ja kahtlustusi“. Sellele tuleb kaasa tunda.

Ma arvan, et maailm armastab dalai-laamat just selle filosoofia pärast. Tiibeti vastupanu ei ole reeglina vägivaldne. Seda enam naeruvääristab dalai-laama nimetamine separatistiks ja lõhestajaks pigem nimetajaid endid.

Kui lääne kaasaegset maailmapilti on vorminud näiteks Voltaire’i skepsis (Ta on öelnud: „Me jätame selle maailma maha niisama rumalana ja niisama kurjana, nagu me ta siia ilma tulles eest leidsime.“), siis dalai-laama sisendab usku, et maailma on võimalik paremaks muuta, sest midagi siin maailmas sõltub meist endist ja see, kui puhas on meie meel, sõltub täiel määral meist endist.

Kõigil neil, kes ei suuda oma meelt ohjeldada ning kalduvad probleemide mõistliku lahendamise asemel kergesti vihakõnele, tasub dalai-laamalt palju õppida. Kui pagulasteema juurde tagasi tulla, siis meenutan, et Tema Pühadus on kirjutanud autobiograafia, millel on väga tähenduslik pealkiri „Vabadus paguluses“. Mõelgem selle vastuolusid lepitava pealkirja üle. Tasakaalu leidmine sunnitud paguluse (ehk vabaduse puudumise) ja nii suure seesmise vabaduse vahel, mida me dalai-laama puhul näeme, on suur kunst.