Ajalugu andis Eestile võimaluse alles 20. sajandil oma riigi aluskord õiguslikult kindlaks määrata. Jüripäeval, 23. aprillil 1919 kokku tulnud Asutava Kogu kõige tähtsamaks ülesandeks oli luua Eesti riigile õiguslik alus – välja töötada ja vastu võtta põhiseadus.

Esimese põhiseaduse koostamine nõudis omajagu aega ja jõudis lõpule 15. juunil 1920, mil Asutav Kogu võttis vastu Eesti Vabariigi põhiseaduse. Põhiseadus avaldati Riigi Teatajas 9. juulil 1920 ja see jõustus 21. detsembril 1920, seega möödus tänavu 15. juunil Eesti esimese põhiseaduse vastuvõtmisest 100 aastat.

Riigikogu põhiseaduses

Põhiseaduskomisjoni pidulik istung

Põhiseaduskomisjon pidas 15. juunil Eesti Vabariigi põhiseaduse sajanda aastapäeva puhul piduliku istungi teemal „Rahvas kõrgeima riigivõimu kandjana“.

Istungil võtsid sõna president Kersti Kaljulaid, Riigikogu esimees Henn Põlluaas ja peaminister Jüri Ratas.

Ettekannetega esinesid Riigikogu liige ajaloolane Jaak Valge ja Põhiseaduse Assamblee ekspertkomisjoni juht Jüri Raidla. Šveitsi kogemust jagas istungil osalejatega ajakirjanik Dario Cavegn. Taasiseseisvunud Eesti põhiseaduse sündi meenutasiad Põhiseaduse Assamblee liikmed Tunne Kelam ja Ignar Fjuk.

Tervituseks said sõna justiitsminister Raivo Aeg, õiguskantsler Ülle Madise, riigi peaprokurör Andres Parmas ning Riigikogu fraktsioonide esindajad. Istungit juhtib põhiseaduskomisjoni esimees Paul Puustusmaa.

Põhiseaduse tähtsus

Põhiseadus määrab ära inimeste õigused ja kohustused ning riigikorralduse. Põhiseadus on riigi õiguskorra kõige olulisem akt, kuid sel ei ole siiski vaid õiguslik tähendus. Põhiseadus on eelkõige poliitiline dokument, milles on sätestatud riigi toimimise peamised põhimõtted, kuid see on ka rahvuslik-kultuuriline dokument.

Lisaks sellele, et põhiseadus aitab hoida demokraatiat, sätestades riigivalitsemise eesmärgid, nähes ette isikute õigused, vabadused ja kohustused ning kirjeldades valitsemise struktuuri, on PS ka omamoodi deklaratsioon riigi iseseisvuse ja põhiväärtuste kohta. Need põhiväärtused on kirjas põhiseaduse Preambul väljendab kogu rahva valmisolekut kaitsta ja edendada Eesti riiki. PS on meie riigi alustala, millele toetuda.

Eelkonstitutsioonilised aktid

Asutava Kogu liikmed võrdlesid oma olukorda Ameerika Ühendriikide rajajatega. „Ka meie oleme praegu umbes sama vabalt otsustavas seisukorras. Ka meie, vaba Eesti kodanikud, võime öelda, missugust riigikuju meie tahame, missugune riigivorm on praegu meile vastuvõetav“ (Kaarel Eenpalu (Einbund)).

Juba enne põhiseadust oli vastu võetud väga olulisi riigiõiguslikke akte, mis oma olemuselt täitsid põhiseaduse rolli, määrates kindlaks Eesti riikluse alused. Eelkonstitutsiooniliseks aktiks on kahtlemata 15. novembri 1917. aasta deklaratsioon, millega Maapäev kuulutas enese Eestimaal ainsaks kõrgema võimu esindajaks. Samuti kajastusid 1918. aasta „Manifestis kõigile Eestimaa rahvastele“ põhimõtted, mille järgi tuli riiki juhtida. Manifest on märkimisväärne, sest selles sätestati ka põhiõigused ja vabadused.  Asutava Kogu 4. juunil 1919 vastu võetud Eesti Vabariigi valitsemise ajutine kord määratles Eestit kui iseseisvat, rippumatut ja demokraatlikku vabariiki ning kuulutas kõrgeimaks võimuks rahva. Selle korraga kinnitati ka esialgsed riigipiirid, riigikeeleks kuulutati eesti keel. Lisaks määrati kindlaks valitsusinstitutsioonid ning kord sisaldas ka ulatuslikku põhiõiguste ja vabaduste kataloogi.

Põhiseaduse koostamine Asutavas Kogus

Põhiseaduse üldjoonte arutelu tarbeks analüüsiti erinevate riikide riigikorraldust. Põhjaliku töö ja arutelude tulemusena jõuti demokraatliku, rahvale suuri õigusi andva, omapärase, aga Šveitsi süsteemile lähedase mudelini, mida ilmestasid parlamentarismile omased põhimõtted. Küsimus erinevate riigivõimude lahususest ja omavahelisest tasakaalust oli põhiseaduse koostamise juures keskse tähtsusega. Jüri Uluots pidas vajalikuks toonitada võimude lahususe tähtsust: „Ainult selge võimude lahususe korral võib riigis kindel kord maksta – Asutval Kogul olgu seadusandlik võim, valitsusel valitsusvõim ja kohtul kohtuvõim!“

1920. aasta põhiseaduse järgi oli Eesti demokraatlik, parlamentaarne, rahvaalgatuse võimalusega riik. Põhiseaduse sisu määras ära tolleaegse Eesti ühiskonna vasakpoolsus, mis kajastus ka Asutava Kogu koosseisus. Eesti põhiseadus tugines eelkõige Eestis endas küpsenud uuenduslikele ideedele. Nii käsitles põhiseadus rahvast riigiorganina, rõhutades sellega rahva kui avaliku võimu alge tähtsust. Riigivõimu kõrgeimaks kandjaks oli rahvas, kes teostas riigivõimu hääleõiguslike kodanike kaudu rahvahääletuse, rahvaalgatuse ja Riigikogu valimise teel. Seadusandlikku võimu omavaks rahvaesinduseks oli 100-liikmeline Riigikogu, mis valiti kolmeks aastaks proportsionaalse valimissüsteemi alusel üldistel, ühetaolistel ja otsestel valimistel salajase hääletuse teel. Täitevvõim kuulus valitsusele, valitsuse eesotsas oli riigivanem. Presidendi institutsioon puudus. Esimest põhiseadust iseloomustab ka ulatusliku põhiõiguste kataloogi olemasolu.

Õigusteadlaste hinnangul oli 1920. aasta põhiseadus silmatorkavalt liberaalne, demokraatlik ja individualistlik. Hoolimata oma mõningatest puudustest kehastas esimene põhiseadus oma aja vabaduse ja demokraatia ideaale. Õigusteadlaste hinnangul võimaldas põhiseadus parlamendil teostada liigset võimu valitsuse üle.

1920–1940

Riigikogu killustatus põhjustas valitsuste vahetumise ja see tõstatas õige pea põhiseaduse muutmise vajaduse.

1933. aastal vastuvõetud põhiseaduse muudatused olid nii olulised, et hakati rääkima uuest, 1933. aasta põhiseadusest. Selle kohaselt oli Riigikogu 50-liikmeline, loodi laiaulatuslike volitustega presidendi institutsioon. President pidi valitama viieks aastaks ja tema ülesanne oli teostada ühtlasi ka täidesaatvat valitsusvõimu. Tema pädevusse jäi valitsuse ametisse nimetamine ja tagandamine ning riigikohtunike nimetamine. Presidendil oli Riigikogu otsuste suhtes vetoõigus ja õigus anda ise seaduse jõuga dekreete. Ta võis katkestada omal äranägemisel Riigikogu istungjärgu ja välja kuulutada uued parlamendivalimised. Neid põhiseaduse muudatusi sisuliselt ei rakendatud (vaikiv ajastu).

1938. aasta põhiseadus jõustus 1. jaanuaril 1938 ja oli varasematest mahukam. Kui 1920. aasta põhiseadus sisaldas 89 paragrahvi, siis 1938. aasta omas oli 150 paragrahvi. 1938. aasta põhiseaduses oli endiselt ulatuslik peatükk „Eesti kodanikkude õigused ja kohustused“. Ühekojalise parlamendi asemele loodi kahekojaline parlament, presidendi institutsioon säilitas laiaulatuslikud volitused ja nähti ette õiguskantsleri institutsioon.

1991 – tänapäev 

Riigipöördekatse Moskvas 19. augustil 1991 lõi soodsa pinnase Eesti iseseisvuse taastamiseks. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 20. augusti 1991. a otsusega „Eesti riiklikust iseseisvusest“ moodustati põhiseaduse väljatöötamiseks Põhiseaduse Assamblee, kuhu kuulusid võrdsetel alustel Eesti Vabariigi Ülemnõukogu ja Eesti Vabariigi kodanikkonna esinduskogu Eesti Kongressi esindajad. Assambleele esitati viis põhiseaduse eelnõud. Edaspidise töö aluseks otsustati 11. oktoobril 1991 võtta Jüri Adamsi ja tema töörühma eelnõu.

Rahvahääletus põhiseaduse vastuvõtmiseks toimus 28. juunil 1992. Uue põhiseaduse kiitis heaks 91,9% hääletajatest. Hääletamisest osavõtt oli 66,8%.

Põhiseadus jõustus 3. juulil 1992. Algas uus ajajärk Eesti riigi ja õiguse ajaloos.

Põhiseaduse muudatused 

Põhiseaduse (PS) muutmist saab algatada Vabariigi President või vähemalt 21 Riigikogu liiget (§ 161). Algatamisõiguse andmine üksnes Vabariigi Presidendile ja vähemalt 21 Riigikogu liikmele pidi välistama juhuslike ja läbimõtlemata eelnõude esitamise.

• Esimest korda muudeti PS-i 2003. aastal. Muudatuse sisu oli kohaliku omavalitsuse esinduskogu valimine neljaks aastaks varasema kolme asemel (§ 156 lg 1). Muudatus jõustus vahetult enne 2005. aasta oktoobri valimisi.
• Teist korda muudeti PS-i, kui Eestil tuli otsustada Euroopa Liiduga liitumise üle. See on seni ka ainus kord, kui PS-i muutmine otsustati rahvahääletusel. PS-i täiendamise seaduse vastuvõtmine 14. septembril 2003 (poolt hääletas 66,8%) ja jõustumine 6. jaanuaril 2004 võimaldas Riigikogul ratifitseerida Eesti Euroopa Liiduga ühinemise lepingu, mis kirjutati alla 2003. aasta aprillis. Eesti ühines Euroopa Liiduga 1. mail 2004.
• Kolmandat korda otsustati PS-i muuta 2007. aastal eesmärgiga tõsta Eesti kultuuri ja rahvusliku identiteedi kandjana esile ka eesti keelt. Kui enne seda oli PS-i preambulis kirjas, et „riik peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade“, siis muudatusega kõlas sõnastus nii, et „riik peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade“.
• Neljandat korda muudeti PS-i 2011. aastal seoses riigikaitse korraldusega. PS-ist jäeti välja viide kaitseväe juhatajale ja ülemjuhatajale ning seati parlamendile kohustus kehtestada eraldi seadusega kaitseväe juhtide ametisse nimetamise ja vabastamise kord. Enne seda nimetas kaitseväe juhataja presidendi ettepanekul Riigikogu ning kaitseväe juhtkonna valitsuse ja kaitseväe juhataja ettepanekul president. PS-i muutmise juba 2008. aastal algatanud president Toomas Hendrik Ilves põhjendas muudatuse vajadust seisukohaga, et parlamentaarses riigis ei saa kaitsevägi alluda kellelegi teisele kui valitsusele.
• Viiendat korda muudeti PS-i aastal 2015, kui langetati kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel hääletaja vanust 18 eluaastalt 16 eluaastale (aktiivne valimisõigus).