Riigikogu
Jäta navigatsioon vahele

Riigikogu

Tulevikutöö ehk uus töö on peamiselt platvormimajanduse edusammude ning kasvava automatiseerimishirmu tõttu taaskord aktuaalne teema. OECD hinnangul kaob Eestis tulevikus 7% praegustest töökohtadest ja ligi kolmandiku iseloom muutub märkimisväärselt. Eesootavad muudatused, töökohtade võimalik kadumine ja ka oskused, mida tulevikutöö inimeselt nõuab, saavad seega keskseteks küsimusteks. Tööandja jaoks muutub aga kriitiliseks parimate oskustega töötajate tööle meelitamine.

Samas hulgaliselt on ka neid teadlasi ja eksperte, kes leiavad, et töökohtade kadumisest ja tööaja vähenemisest on räägitud alates esimesest tööstusrevolutsioonist ning teemas pole midagi uut. Majanduse suurkuju Keynes ennustas juba 1930. aastal, et masinad võtavad inimese töö üle sel määral, et keskmise töönädala pikkus võib langeda 15 tunnile.  Ometi pole see visioon tänaseni realiseerunud, nagu ka mitmed teised hirmud ja levinud arusaamad.

Ei saa aga vaielda selle üle, et tulevikutöö aeg on tänu uute töövormide, ärimudelite ja digitaalsete võimaluste levikule käes juba praegu ja niisamuti sellega seotud väljakutsed. Need on otsatult mitmetahulisemad kui diskussioonid teemal, kas tuleviku töötaja on globaalsete klientidega toimetamiseks piisavalt suhtlemisaldis või kuidas taltsutada e-nomaadi.

Tõsine arutelukoht on tööturu duaalsuse süvenemine. Sisuliselt tähendab see, et üha keerulisem on Ameerika unelma „ajalehepoisist miljonäriks“ täitumine. Valik ajalehepoisi või miljonäri vahel toimub juba inimese varases eas ja sõltub pigem rahalistest võimalustest ja vanematest kui suurest motivatsioonist. Eestlastel on värske taasiseseisvuse edulugude ajel tekkinud uskumus, et meie ühiskond on tänu tasuta haridusele ühtviisi võimalusterohke kõikide noorte jaoks. Selle arusaama lükkab aga ümber n-ö Suure Gatsby kõver (The Great Gatsby curve), mis näitab pöördvõrdelist seost ühiskondliku ebavõrdsuse ja põlvkondadevahelise sotsiaalse mobiilsuse vahel. Sarnaselt teistele suure ebavõrdsusega riikidele, on Eestis kehval tasemel põlvkondadevaheline sotsiaalne mobiilsus. See tähendab, et kehvemate võimalustega peredest pärit inimesed saavad tulevikus kehvemini hakkama ja pärandavad selle toimetulematuse ka oma järeltulijatele.

Kuid miks on see oluline tulevikutöö kontekstis? On märgatud, et uute töövormide levik ning majanduse struktuursed muutused on suurendanud tööturu polariseerumist – kasvab nõudlus kõrgema kvalifikatsiooniga töötajate ja väga madala oskustasemega töötajate järgi. Väheneb n-ö vahepealsete üleminekuametite osakaal, mis annaks võimaluse elujärge ja toimetulekut sujuvalt parandada. Teatud tingimustel võiks selline areng olla ühiskonna tasandil aktsepteeritav – näiteks juhul kui sissetulekud väheseid oskuseid eeldavast tööst võimaldaksid inimväärset elu, töökoht oleks stabiilne ning sellega käiks kaasas väärikus ja uhkustunne tehtud töö üle. Keegi ei saaks ju keelata lihttöö tegemist, kui sellega kaasneb heaolu ja tööõnn. Eestis palgavaesuses elavate inimeste kõrge osakaal suunab aimama aga vastupidist. Tulevikus võib ebavõrdsus süveneda veelgi.

Teiseks tulevikutöö tõsiseks teemaks on nn ebakindlad töökohad, mis pakuvad ajutist või osalist teenistust, isegi kui sissetuleku suuruse üle ei saa nuriseda. Nõudluspoole töökohad (on-demand jobs) on küll mugavad tööandjale, kuid adekvaatse regulatsiooni ja tagatisteta seavad inimesed lõksu – selmet leida võimalusi kvalifikatsiooni suurendades liikuda paremini tasustatavatele või kindlamatele töökohtadele, elavad inimesed tööotsast-tööotsani. Homse päeva pärast muretsemine on stressitekitav ning mitmel juhul ei kaasne mittetraditsioonilise tööga tervisekindlustust ega pikaajalisi sotsiaalseid tagatisi. Kes ei usu, võib julgelt järgmise sõidu ajal sõidujagajalt olukorra kohta uurida. Ebakindlate töövormide lõksu jäänud inimeste kasvava hulga tõttu on neid hakatud kutsuma lausa uueks sotsiaalseks klassiks prekariaadiks.    

Hiljutises Arvamusfestivali tuleviku töö paneelis kujunes keskseks küsimus, mis saab Eesti maksusüsteemist juhul, kui kasvab oluliselt OÜ-tajate hulk? Taolisi küsimusi kerkib meie ühiskonnas üha sagedamini. Oleme mures eeskätt maksutulu pärast, kuid ei muretse ühiskonnas tekkivate vaesuslõksude ja kasvava ebavõrdsuse pärast. Samas on selge, et vaene inimene võrdub kehva maksutulu ja kõrge koormusega sotsiaalsüsteemile. Kasvav prekariaadi hulk Eestis on murettekitav.  

Tuleviku töö ei tähenda kõikidele samu võimalusi ega ka väljakutseid, kiiresti muutuvas maailmas on lihtne jääda kaotajaks, kuid kes kord juba võidab, see võibki jääda võitma. Hoolimata eriarvamustest tulevikus toimuva töö muutuste täpsete omaduste ja pöörde suuna üle, paistab olevat ühtne arusaam, et midagi suurt on tulekul. Suured määramatused ja muutused erutavad inimesi ja diskussioon on küll põnev, samas tunduvad arengud piisavalt kauged, et mitte paista ohtlikud. Nii võivad märkamata jääda esimesed signaalid ja n-ö tärkavad trendid ning arutelu sumbub ebamääraseks ja üldistavaks. Võiksime oma aruteludes manada tuleviku tööst silme ette mitmetahulisema pildi ning juba varakult mõelda, kuidas muudatustega kaasas käia ja mitte kaotajaks jääda.

Autor:
Johanna Vallistu
Arenguseire Keskus
Ekspert
johanna.vallistu@riigikogu.ee

 

Tagasiside