Riigikogu
Jäta navigatsioon vahele

Riigikogu

Klassikalise töösuhte kõrvale on tänapäeval tekkinud mitmeid uusi töövorme ja töösuhted on muutunud mitmekesisemaks, mistõttu töösuhet on üha keerulisem määrata ning märkimisväärne hulk töötegijaid jääb ilma töötamisest tulenevast kaitsest ja sotsiaalkindlustusgarantiidest.

 
Arenguseire Keskuse eksperdi Johanna Vallistu sõnul on töö tegemise korraldus viimastel kümnenditel sedavõrd muutunud, et alluvussuhet ja sellest tulenevat töösuhet on üha keerulisem kindlaks määrata. „Töölepingu alusel töötaja on nii töösuhte kaudu kui ka sotsiaalkindlustuse mõttes kõige kaitstum töötegija, kuid teistel töötegijatel sellist kaitset tänapäeval ei ole. Eesti tööõiguse mõistes ei ole töötajaks võimalik pidada mitmeid inimesi, kes teevad tööd näiteks võlaõigusliku lepingu alusel või platvormi vahendusel ning vajavad samuti kaitset ja sotsiaalseid garantiisid, kui selline töötamise viis muutub peamiseks,“ sõnas Vallistu. Võlaõiguslike lepingute alusel töötavate inimeste osakaal Eestis kasvab – kui aastatel 2008-2013 oli neid vaid 3-4% kõikidest töötajatest, siis 2017. aastal oli neid juba 6,4% ehk umbes 35 000 inimest.

Tartu Ülikooli prof Merle Erikson ja  dr Annika Rosin Turu Ülikoolist kaardistasid töötegija õigusliku staatuse valikuid Eestis ning analüüsisid Arenguseire Keskuse tellitud uuringu raames, kas teistes riikides kasutusele võetud õiguslikud lahendused võiksid sobida ka Eestile.

Euroopas on muutumas aktuaalseks arusaam, et töösuhtest tulenevat kaitset ja sotsiaalkindlustusgarantiisid võiks saada kõik haavatavad töötegijad, sõltumata nende tööturul osalemise juriidilisest vormist, olgu selleks siis tööleping, võlaõiguslik leping, FIE või ka tegutsemine äriühingu vahendusel.

Mitmes riigis nt Saksamaal, Hispaanias ja Ühendkuningriigis on paindlikkuse suurendamiseks ja suurema hulga töötegijate kaitsmiseks kasutusele võetud majanduslikult sõltuva töötegija kategooria. See on iseseisev lepingupartner, kes sõltub majanduslikult peamiselt ühest tööd andvast isikust.

Õigusteaduslikus kirjanduses pakutakse välja töötamisest tuleneva kaitse laiendamist kõikidele haavatavatele töötegijatele või laiendades kaitset kõikidele tööturul osalejatele, kes teevad isiklikku tööd või osalevad tööturul, sh ka vabatahtliku töö tegijatele. Esialgu on need ettepanekud aga küllaltki keeruliselt rakendatavad.

Eestis tekitab küsimusi ka platvormi vahendusel tööd tegevate inimeste õiguslik staatus ning kaugtööd tegevate inimeste kaitse, kuna tekib küsimus, kas tegemist on töötaja, iseseisva lepingupartneri, FIE või vabakutselisega ning kes on vastutav töötegija ohutute ja tervislike töötingimuste eest.

„Sõltumata õiguslikust staatusest vajavad inimesed, kes teevad tööd ja teenivad sellega elatist, kaitset ja sotsiaalseid garantiisid. Tööturu tuleviku stsenaariumide valguses, kus pöörame fookuse nii platvormitööle, juhutööle kui pausidele tööelus, peamegi seetõttu vaatama laiemalt, millised on võimalused nii inimestel kui ka riigil uut tüüpi töösuhete tavapäraseks muutumisega toime tulla. Selle valguses on tervitatav Sotsiaalministeeriumi esitatud töölepingu ning töötervishoiu ja tööohutuse seaduste täiendamise kavatsus, mille üheks eesmärgiks on paremini kaitsta nii võlaõigusseaduslike lepingute alusel töötavate kui ka kaugtööd tegevate inimeste töötingimusi ja -ohutust,“ selgitas Vallistu, kes juhib tuleviku töö uurimisprojekti, mis valmib Arenguseire Keskusel sellel sügisel.

Arenguseire Keskuse tööturu tuleviku uurimisprojekti raames tellitud tuleviku töötaja õigusliku staatuse uuringu viisid läbi prof Merle Erikson Tartu Ülikoolist ja dr Annika Rosin Turu Ülikoolist. Uuringu eesmärk on leida vastus küsimusele, kuidas muutub töötegija õiguslik staatus uutmoodi töösuhete kontekstis ning uuringu väljundiks on töötegija erinevate õiguslike staatuste võrdlev analüüs.

Uuringu aruande täisteksti ja kokkuvõttega saab tutvuda siin: https://www.riigikogu.ee/arenguseire/tooturu-uurimisprojekt

Tagasiside