Riigikogu
Jäta navigatsioon vahele

Riigikogu

Inglisekeelses keeleruumis on käibel väljend "geography is destiny" ehk geograafia on saatus.

Europarlamendi uuringuteenistuse (EPRS) värskes globaaltrendide analüüsis  aastani 2035 ongi põhirõhk geopoliitikal ja sellel, milliseks kujunevad tulevikus rahvusvahelised jõuvahekorrad. 

Need sõltuvad arusaadavalt väga paljudest teguritest, sealhulgas tehnoloogilistest, majanduslikest, demograafilistest ja ökoloogilistest. Näiteks arutletakse, kas kasvav küberkuritegevus ja tõhusama küberkaitse otsingud võivad viia n-ö balkaniseeritud internetini, kui Hiina eeskujul püütakse minimeerida küberohtudest tingitud haavatavust. Käsitlust leiavad teemad, mis praegu veel riikide jõuvahekordi ei mõjuta, kuid võivad seda teha tulevikus, näiteks millised riigid suudavad enim võita kosmosetööstuse arengutest või Arktika jää sulamise tagajärjel tekkivatest ärivõimalustest.

Infoühiskond toob autorite arvates kaasa nihkeid valijagruppides, kelle huvidega poliitikud peavad enim arvestama. Tähtsust ja kaalu koguvate valijagruppidena tuuakse välja uue keskklassi oskustöötajad (new middle-class professionals), tehnoloogiliste arengute tõttu töö kaotanud inimesed (esmajärjekorras näiteks veoautojuhid ja taksojuhid, kui tänavail saavutavad ülekaalu isejuhtivad sõidukid) ning digitaalsete platvormide kaudu oma teenuseid pakkuvaid inimesed (gig economy workers).

22. ja 23. novembril Brüsselis toimunud konverentsil „Global Trends to 2030: The Making of a New Geopolitical Order?“, mille korraldas Euroopa Komisjoni, Euroopa Nõukogu ja Euroopa Parlamendi ühine tulevikuseire võrgustik ESPAS, oldi eri meelt, kas geopoliitika roll maailmas tugevneb või nõrgeneb. Dmitri Trenin Moskva Carnegie Keskusest leidis, et aeg, kui maailmas valitses Pax Americana, oli küll Ameerika dikteeritud, kuid tegemist oli siiski erakordse ajaga, kui suurvõimud olid vähem või rohkem koostööaltid. See on tema arvates nüüdseks ajalugu. Rivaliteet on tagasi, seega näeme ka geopoliitikat rohkem kui varem.

Samas on riikide võimalused suveräänset poliitikat ajada varasemast palju piiratumad, sest äri ja tehnoloogia on globaalsed. Parag Khanna Singapuri Lee Kuan Yew ülikoolist tõi välja, et immigratsioonivastased sammud on ehk jäänud rahvusriikide valitsuste üheks viimaseks kantsiks suveräänse poliitika ajamisel, kuid paradoksaalselt kasutavad neid samme pigem riigid, kus on probleeme rahvaarvu senisel tasemel püsimisega ning kus valitseb kvalifitseeritud spetsialistide defitsiit.

NATO strateegilise analüüsi valdkonna juht Stefanie Babst leidis, et tehnoloogilise innovatsiooniga peaks kaasnema ka poliitiline vastutus. Kui suur osa majandusest ja eelkõige kogu kommunikatsioon koondub väheste ettevõtete kätte, siis kuidas saavutada, et nad aitaksid kaasa demokraatia säilimisele või isikuvabaduste edendamisele? Naljaga pooleks tuleks tema arvates küsida, kas Google ja Facebook peaksid olema ÜRO Julgeolekunõukogu liikmed.

Artikkel ilmus Arenguseire Keskuse uudiskirjas (november 2017).
Tagasiside