Riigikogu
Jäta navigatsioon vahele

Riigikogu

Vesinikukütuse laiamahuliseks kasutuselevõtuks tuleb lubada Eestisse ehitada rohkem tuuleparke, sest see on üks vähestest viisidest nö rohelise vesiniku tootmiseks. Üleminekut vesinikuenergia kasutamisele tuleks kiire edu saavutamiseks alustada ühistranspordist.

Juba pikemat aega käib energiamaailmas üleminek senistelt fossiilsetelt kütustelt vähemsaastavatele alternatiividele. Fossiilkütused saastavad loodust, põhjustavad tekkivate kasvuhoonegaasidega kliimasoojenemist ja nende põletamisel tekkivad jäägid on ohtlikud ka tervisele. Erinevate prognooside järgi suudab vesinik aastaks 2050 katta veerandi globaalsest energianõudlusest ja luua sektoris kuni 6 miljonit töökohta.

Vesinik energiarevolutsiooni esirinnas

Süsinikneutraalsuse saavutamine muutunud poliitiliseks peavooluteemaks. Paraku on ka senisest vähem süsinikdioksiidi emissiooni tekitavate kütuseliikidele toetudes seatud eesmärkide saavutamine ikkagi keerulisem kui emissiooni üldse mittetekitavate kütuste abil. Piire seavad ka tehnoloogilised võimekused, mis näiteks tuumaenergia osas ei võimalda veel eriti rääkida selle kasutamisest väikeenergeetikas ja transpordis.

Nende arengute foonil on uueks „täheks“ tõusmas vesinikuenergeetika, seda eriti transpordis. Just vesinik koos tuule- ja päikeseenergiaga on toimuva energeetika revolutsiooni esirinnas.

Kas vesinik on alati roheline?

Vesinikul ja vesinikul on vahe sõltuvalt sellest, mil viisil seda toodetakse. On olemas hall, sinine ja roheline vesinik.  

Nö halli vesinikku saadakse suure energiakuluga ekstraheerimisel maagaasist, mille käigus eraldub märkimisväärselt süsinikdioksiidi. Halli vesinikku kasutatakse komponendina peamiselt keemiatööstuses, sealhulgas väetisetootmises ja ka nafta rafineerimisel. Omaette energeetilist väärtust kütuseliigina see ei oma. Välja arvatud emissioonipiirangute karmistudes mõnedes nagunii suure süsinikdioksiidi emissiooniga ja samas energiamahukates tööstusharudes, kui vesiniku tootmise käigus õnnestub  püüda kinni suurem osa (maksimaalselt kuni 90%) CO2 emissioonist ja ladustada vesinikku ennast piisavates kogustes. Seda nimetataksegi siniseks vesinikuks. Kuna ka see pole emissioonivaba, ei saa sinist vesinikku energeetikas laialdaselt kasutada.

Mis on mis? Hall vesinik, sinine vesinik, roheline vesinik

Rohkem tuule- ja päikseenergiat

Kui vesiniku tooret elik vett on piiramatus koguses, siis vesiniku laiaulatuslikul kasutuselevõtul energeetikas kütuseliigina on probleemiks kasutatava elektrolüüsitehnoloogia suur energiamahukus. Kütuseliigina saab vesinik olla edukas vaid juhul, kui selle tootmiseks leitakse loodussõbralik lahendus taastuvenergeetikast.

Kui vesinikku suudetakse toota tuule- ja päikeseenergia abil ning seda ka vajalikul määral ladustada (arvestades nende energiaallikate tootmistsükli ennustamatust), avanevad täiesti uued perspektiivid emissioonivaba ning efektiivse kütuse kasutamiseks nii toormena kütuse- ja keemiatööstuses kui ka transpordis (eriti raskeveoga tegelevate raskeveokite, vedurite ja laevade puhul). Samuti on võimalik seda osaliselt kasutada ka maagaasivõrgus (maagaasi ja vesiniku seguna), mis aitab omakorda märgatavalt dekarboniseerida maagaasi kasutamist.

Võib ka väita, et just kirjeldatud nn roheline vesinik ongi ainsaks lahenduseks lisaks elektrienergiale, mida saab toota tuule- ja päikeseenergia abil kõikehaaravas ulatuses, et tagada tulevikus jätkusuutlik loodussõbralik energiasüsteem. Roheline vesinik on skaleeritavana võimaluseks nendegi tööstus- ja transpordiharude puhul, mis on muidu tehnilistel põhjustel nö raskesti dekarboniseeritavad. Eesti kontekstis tähendab rohelise vesiniku tootmine eelkõige tuuleenergia kasutamist ehk tuuleparkide ehitamise lubamist, isegi soodustamist.

Üle maailma valmivad vesinikustrateegiad

Eesti kui Euroopa Liidu liige peab arvestama sellega, et EL kui kliimamuutustega võitlemise globaalset liidripositsiooni sihtiv normatiivne suurvõim on seadnud endale eesmärgiks aastaks 2050 saavutada süsinikneutraalsus.

See on aga peaaegu võimatu sektorites, kus dekarboniseerimine ja elektrifitseerimisele üleminek on erinevatel põhjustel raskendatud elik raskevedudes, energiaintensiivsetes tööstustes jne.

Euroopa Liidul on eesmärgi saavutamine siiski plaanis ja on valminud ka spetsiaalne vesinikustrateegia. Samasugused strateegiad on olemas juba Suurbritannial, Prantsusmaal, Saksamaal, Austraalial, Jaapanil ja mitmetel teistel Aasia riikidel. Ärme seejuures unustame, et erinevalt Pariisi kliimaleppest on Euroopa Liidu taastuvenergeetikat puudutavad direktiivid ning kliima- ja energiaraamistiku eesmärgid liikmesriikidele juriidiliselt siduvad. Seega ka taastuvenergia osakaal energiamixis kasvab jätkuvalt ja kiirenevalt ning üha enam sektoreid liiguvad elektrifitseerimise ja süsinikuemissioonivabaduse suunas.

Kuidas alustada?

Eraldi arengusuunaks on kujunenud vesinikutehnoloogia kasutuselevõtt transpordis. Just sealt arvatakse tulevat ka suurim vesiniku tarbimise kasv. Alustamiseks sobikski kõige paremini ühistranspordi vesinikule üleviimine avaliku võimu eestvõttel, sest aitaks lahendada transpordis vesiniku laiema kasutamise takistust – tankimistaristu kättesaadavust.

Raivo Vare, ettevõtja

***
22. oktoobril toimus Arenguseire Keskuse ja Riigikogu suur vesinikupäev „Kas Eesti on vesinikurongist maha jäämas?”. Päeva kõik ettekanded ja arutelud on järelvaadatavad SIIN

Tagasiside