Riigikogu
Jäta navigatsioon vahele

Riigikogu

68 aastat tagasi – ööl vastu 14. juunit 1941 – küüditati Eestis oma kodudest Siberisse tuhandeid inimesi. See kümnete tuhandete inimeste tragöödia on Eesti, nagu ka Läti, Leedu, Poola ja veel mitme Ida-Euroopa riigi ning nende kodanike tragöödia. See on paljusid Euroopa maid 20. sajandil tabanud tragöödia, kus rahvastelt võeti iseseisvus või nende riigid painutati võõra diktaadi alla. 

Küüditatute ja võõrsil hukkunud või hukatute ainus “süü” seisnes selles, et nad olid olnud vabad kodanikud, keda okupatsioonirežiim umbusaldas ja kartis.
Massirepressioonidega sooviti külvata ikestatud maades hirmu ja alandlikkust.
 
Mäletades ja leinates täna oma küüditatud kaasmaalasi, mäletame ja leiname kõiki kommunismi ja natsismi ohvreid, ükskõik milline oli nende rahvus, usutunnistus või kodumaa. Küüditamine, holokaust ja holodomor on inimsusevastased kuriteod.
 
Meie ülesanne on mäletada minevikku, kuid samas – ja rõhutatult – vaadata meie kõigi ühisesse tulevikku. Mäletamine on meeldetuletus, kui väärtuslikud on vabadus ja demokraatia.
 
Kuritegeliku totalitaarse ühiskonna sunnitud kogemus on õpetanud meile demokraatiast lugupidamist ja demokraatia hoidmise vajalikkust.
 
Meie usume demokraatiasse. Me toetame neid kunagisi saatusekaaslasi, kes on valinud oma riigile demokraatia tee ja demokraatlikud väärtused.
 
Me austame demokraatlikke valikuid ja tunnustame iga rahva valikuvabadust.
Sellises maailmas ei saa korduda küüditamise tragöödia. Sellises maailmas ei saa saatanlik kurjus meie uksele koputada.
 
Toomas Hendrik Ilves
Vabariigi President
 
Ene Ergma
Riigikogu esimees
 
Andrus Ansip
peaminister
Tagasiside