Riigikogu
Jäta navigatsioon vahele

Riigikogu

Kõne Eesti Vabariigi 85. aastapäeval 24.veebruaril 2003.

Armas varahommikune Eesti!

Kallid kaasmaalased ja meie külalised!

Tere hommikust kõigile ja kõikjale üle Eestimaa!

Täna on meie oma riigi ”” Eesti Vabariigi 85. aastapäev. 85 aastat tagasi, teise aastatuhande viimase sajandi algul kuulutati välja Eesti iseseisvus, millest meie esivanemad olid unistanud pikki aastaid.

Noorimad nendest, kes läksid meie iseseisvuse eest vabadussõtta, on elanud ligemale sajandi. Vanimad nendest lastest, kes on sündinud meie praeguse põhiseaduse algusest, on elanud sellest esimese kümnendiku.

Tahaksin kummardada kõigi veteranide ees, tänu kellele meie oma riik sündis ning on püsima jäänud. Tahaksin tänada ka kõiki neid, kelle igapäevaseks tööks on meie riigi hoidmine ja kaitsmine ”” täna, homme ja edaspidi.

”Maarahva, talupoege vaba maa,

jää vabaks sa! Jää seisma sa!”

Nii lihtsalt – ja samas nii pühalikult ”” sõnastas Henrik Visnapuu tundmuse ning soovi, millega Eesti riik loodi. Meie vabariik ei sündinud rahu päevil. Eesti iseseisvus rajati sõdade keskel ja tollases rahvusvahelises olukorras ei olnud ühe Euroopa väikerahva õigus enesemääramisele maailmas sugugi enesestmõistetav. Ent Vabadussõda kinnitas, et eestlane suudab kaitsta oma iseseisvust. Oma vabariik on hüve ja kui ollakse valmis oma riigi eest seisma, saavutatakse ka teiste tunnustus.

Eesti iseseisvuse ajalugu on meile õpetanud vastutustunnet ja ettenägelikkust. Südamlik tänu meie riigi ülesehitajatele.

Meie Teiega teame, mida tähendab sündida sõja ajal ja elada okupatsioonide all. Kuid me teame ka, et vägivalla ja ülekohtu vastu ei saa end kaitsta ükskõiksusega, sest vägivald ise ei ole kunagi neutraalne ja inertne. See on meie paljude põlvkondade kogemus, mis annab meile õiguse maailma asjades kaasa rääkida ka siis, kui meid vahest ei osata kuulata või ei taheta kuulda võtta.

Armas rahvas! Head külalised!

”Ja vankuda ei või üht hetkegi me read,

meid mingid raskused ei tohi lüüa segi.”

Nõnda kirjutas August Sang 1956. aastal, kui maailm oli samuti närviline ja samas ometi ka tulvil ilusaid lootusi. Ka meie elame lootuste ajal ja mitte üksnes kohe algavate parlamendivalimiste tõttu. Valikuid tuleb teha ja otsuseid langetada iga päev, see ongi iseseisva riigi argielu. Eestlase nõudlikkus oma riigi suhtes on kasvanud ja see on hea märk. See tähendab, et iga kordaminek on tubli töö tulemus, mitte aga juhuslik vedamine. Seda on põhjust korrata, sest me oleme küll juba harjunud olema väga kriitilised, aga me peaksime suutma oma majapidamist hinnata ikka nii, et plussid miinuste taha ära ei kaoks.

”Käi kindlalt! Pea kõrgess´ !”

Lydia Koidula kirjutas need sõnad ajal, mil Eesti Vabariigi väljakuulutajad polnud veel sündinud. Need sõnad on omal kohal aga tänagi, meie iseseisvuse 85. aastapäeval. Nendes sõnades on peidus ka meile nii vajalik reipus. Meie lipp lehvib kõrgel ning Toompea on kantsina kindel. Soovin seda kindlust kõikjale üle Eesti, ja muidugi kogu aeg ja eriti täna. Siis on ka meie tulevik parem!

Head iseseisvuspäeva kõikidesse Eestimaa kodudesse!

Tagasiside