Hea Eestimaa rahvas,

Ühiskond, inimesed ega meie probleemid ei muutu üleöö. Uusaastarakettide valgel muutub vaid aastanumber. Aga see, mis oli vale ja väär vana aasta viimasel, on seda ka uue aasta esimesel päeval. Ja kes olid meie sõbrad vana aasta viimasel, jäävad neiks ka uue aasta esimesel päeval.

Mõeldes aastale 2005 võime hea meelega öelda, et oleme olnud tublid. Meie majandus kasvab, tööpuudus väheneb, lapsi sünnib rohkem ja tuhanded pered saavad omale uusi kodusid. Tänaseks saavutatu aga ei tähenda jäävat heaolu.

Kuigi paljude meie kodanike ainus võimalus või oskus on elada vaid üks päev korraga, ei saa meie riik nii talitada. Mulluses tervituses laususin, et meie ühiskonna ja iga kodaniku ühine eesmärk aastast 2005 olgu haridus. Kahjuks tõsist arutelu hariduses ei toimunud.

Arutasime palju noorte tulevikku ning noored arutasid ise, kuidas edasi elada ja olla edukas. Mul on hea meel, et möödunud aastal räägiti pisut rohkem teadusest. On tore, et ometi sai üheks aasta inimeseks teadlane.

Hea, et oleme hakanud rohkem rääkima inimestest. Mitte otsustest, poliitikatest või strateegiatest. Räägime nendest, kes on meie tegelik varandus – inimesed – oma oskuste, teadmiste ja kogemustega. Neist, kes annavad meie ühiskonna toimimisse suure panuse, kuid ei jõua ajakirjade esikaantele ja uhketele vastuvõttudele.

Eesti kohta maailmas aitasid meeles pidada mitmed läinud aastal juubeleid tähistanud Eesti kultuuri suurkujud. Paraku kaotasime ka Eesti teenäitajaid ja koos nendega oma vaimset rikkust.

Mullu räsisid Eestimaal tormid loodust, inimeste kodusid ja elusid, poliitikat ja ettevõtlust. Lõppenud aasta nõudis meilt vastuseid mitmetele ebameeldivatele küsimustele, nii kodanikelt kui riigilt.

Vanad roomlased ütlesid – mis on lubatud jupiterile, pole lubatud härjale. Kui seda kooliplikana kuulsin, sain ma aru, et mis pole mulle lubatud, on lubatud õpetajale. Olles olnud pikka aega teaduses ja veidi poliitikas, tean, et tõelised jupiterid ei luba endale iialgi seda, mida pole lubatud härjale.

Pean silmas avaliku õiglustundega vastuollu läinud juhtumeid äris, poliitikas, kinnisvaratehingutes ja panganduses. Paljudel meist nappis julgust mõista hukka ebaeetilist käitumist.

Head inimesed,

Oleme 15 aastat olnud jälle riigina vabad. Viieteistaastaseks saavad ka tollal sündinud lapsed, kes vajavad oma õrnas teismeliseeas erilist hoolt ja tähelepanu. Sama vajab ka meie riik. Kui me ei hooli oma riigist ja mõtleme, et kõik on juba tehtud, kui me ei käi enam valimas, ütleme, et las teised teevad ja valivad, mil moel suudab see riik saada täiskasvanuks?

Teisalt ei ole ju valimised ainus võimalus ühiskonnakorralduses osalemiseks. Kodanikualgatuse ning sotsiaalse vastutuse viise on väga palju ja meie rahvas mõistab nende väärtust. Näen uhkusega, et Eestimaa inimesed on jõudnud oma teadlikkuse, koostööoskuse ja aktiivsusega riigist ehk sammukese ettepoolegi.

Kodanikukeskne riik peab oskama oma rahvast kaasata, sest kelle muu jaoks siis valitsetakse. Kaasamine olgu algava aasta üheks tähtsamaks eesmärgiks meile kõigile.

Armas rahvas,

Vaadake, kui habras on üks ilus jõuluehe. Kui me seda ei hoia, võib see kergesti puruneda. Me ei taha seda. Sama habras on meie riik viieteistaastasena. Hoidkem teda. Ma soovin meile kõigile armastust ja vastutust oma töö vastu. Ainult pidev töö ja pidev hool annavad pideva rõõmu.

Usun siiralt, et oleme tänavu aktiivsemad ja teadlikumad. Vaatame kaugemale oma koduuksest, tähtsustame oma elukeskkonda. Ehitame edasi oma riiki, suurema või vähema raha ja sotsiaalse kapitaliga. Osakem siis hinnata ja kasutada seda kapitali, mis meil on, sest laen tuleviku arvelt on võrrand liiga mitme tundmatuga.

Õnnelikku uut aastat!

Riigikogu pressitalitus

Ülo Mattheus, 631 6352