Riigikogu
Riigikogu
Jäta navigatsioon vahele

Riigikogu

Austatud daamid ja härrad!

Üheksakümmend kolm aastat tagasi, ööl vastu tänast, kirjutati Tartus alla Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahelisele rahulepingule, millega lõpetati Vabadussõda ja määrati Eesti idapiir. Lepinguga tunnustas Nõukogude Venemaa iseseisvat Eesti Vabariiki.

Eesti riigi sünd kuulutati välja ligi kaks aastat varem, kui Pärnus ja seejärel Tallinnas loeti ette „Manifest kõigile Eestimaa rahvastele“, mida levitati ka trükilehtedel. Eesti riik eksisteeris, kuid ilma rahvusvahelise tunnustamiseta. Esmakordne tunnustus saadi Tartus. Seetõttu nimetaski president Lennart Meri Tartu rahulepingut, Eesti Vabariigi üht alusdokumenti, meie riigi sünnitunnistuseks.

Suurriiklikule mõtteviisile on omane arusaam, et suured riigid on tekkinud plaanipärase arendamise tulemusena, väikeste riikide olemasolu on aga omamoodi juhus. Nii nagu oli 20. sajandi maailmasõdade vahelisel ajal, nii on ka nüüd neid, kes ütlevad: „Saatus lihtsalt mängis need kaks juhust 20. sajandil teile kätte.“ „Meil oli 20. sajandil kaks võimalust iseseisvust saavutada ja me kasutasime mõlemad ära!“ vastame siitpoolt uhkusega.

Elu koosnebki juhustest – väikestest, suurtest ja päris suurtest. Kõik riigid, nii suured kui ka väikesed, on sündinud juhustest, miljonitest juhustest. Aga juhus juhib julget. Iseäranis väikeriikide puhul on julged juhuseid kasutanud.

Eesti riigi sünd nõudis julgust, vaprust ja otsustavust, kindlasti ka annuse idealismi. Eesti riigi loomise ja Vabadussõja ajal seatud eesmärgid võisid tunduda põhjendamatu idealismina, kuid ajalugu on kinnitanud nende õigsust. Kelles leida veel rohkem idealismi ja otsustusjulgust kui mitte gümnaasiumiõpilastes? Mis saab olla sõjamehele üllamat kui just oma maa ja riigi eest võidelda? Julgus ja vaimustus võimalusest oma riiki luua ühendas Vabadussõja alguspäevadel koolipoisid ja meie andekad väejuhid. Selles koosluses tekkis ühine ja võimas energia, sündis ühine vaimsus. Sõjajumal eelistab valida poole, kus on rohkem tegutsemisindu.

Eesti sõjaline jõud peitus eeskätt tahtes ja vaimsuses, mitte relvastuses. Viimast ei saanudki sõja alguspäevil ülemäära tõsiselt võtta – kahe võitleja peale üks vintpüss mõne üksiku padruniga. Raskerelvi, suurtükke polnud hoopis. Ka isikkoosseisu suurus jäi sissetungijate omale alla. Ent oma vaimuga olime neist mäekõrguselt üle.

Miks mitte siinkohal parafraseerida Jakob Hurta: Eesti ei võitnud sõda ega saanud seeläbi suureks mitte relvade võimsuse või nende kandjate hulga tõttu, vaid võitlejate vaimu toel.

Sõdades on palju juhuslikkust, lahingute käigus ohtralt ettearvamatut. Vaimsus aga ei saa olla juhuslik. Vaimsus on see, mida saame kodust ja koolist. Kõige enam loovad ja levitavad vaimsust eeskujud.

Rääkides Vabadussõja vaimust ja vaimsusest, ei pea me silmas sõjavaimu, vaid ikka midagi haaravamat ja suuremat. Ka Tartu rahu vaim ei seondu ainult Jaan Poska juhitud delegatsiooni suurepärase töö ja selle tulemusega. Tal on meie jaoks hoopis laiem tähendus. Kahtlen, kas seda täpselt sõnastada saabki. Kindlasti on väga oluline, et peagi juba sajand on mõlemad, nii Vabadussõda kui ka Tartu rahu, olnud eesti rahvale ammendamatud vaimujõu allikad.

Head kuulajad!

Tänapäeva Eesti kaitsekontseptsiooni üks nurgakivi on rahvusvaheline sõjaline koostöö. See hõlmab nii korrapäraseid kaitsekonsultatsioone kui ka praktilist sõjalist koostööd kriisipiirkondades. Eesti sõjavägi alustas rahvusvahelist koostööd ammuilma enne põhjalike kontseptsioonide väljatöötamist, ehk isegi enne Eesti armee ametlikku sünnidaatumit. Viimase väite jätaks küll ajaloolastele vaielda. Rahvusvaheline toetus meie noorele, isegi tunnustamata riigile oli Vabadussõjas ülimalt oluline ja vajalik. See väljendus sõjavarustuse andmises ja ka otseses lahingutes osalemises. Hindamatu oli toetusega kaasnenud positiivne moraalne efekt, Eesti armee vaim sai tohutut tuge. Silmapaistev oli Soome vabatahtlike rügementide, Briti kergristlejaeskaadrite ja Vene valgekaartliku Põhjakorpuse tegutsemine. Mitte vähem märkimisväärne oli Läti brigaadi, Ingeri pataljoni, Taani kompanii ja Rootsi vabatahtlike toetus. Eesti iseseisvust kaitsti ja tugevdati rahvusvahelise koostööga. Riigina veel tunnustamata Eesti ei olnud üksi, tal oli tubli ja väga oluline toetus.

Ebaõiglane oleks võimaluste, väljaõppe ja relvastuse poolest võrrelda Eesti kui NATO liikmesriigi armeed nende üksustega, kes kogunesid Vabadussõja algusnädalatel. Küll on aga võrreldav kaitsetahe, ilma milleta ei ole kaitsevõimet. Isegi kõige uhkem ja ajakohasem varustus ei suuda seda kompenseerida. Eesti praegune kaitsevõime on rajatud esmasele iseseisvale kaitsevõimele ja NATO kollektiivkaitsele. Peame suutma ennast kuni liitlaste saabumiseni ise kaitsta.

Kas tänapäeva Eesti noortel on piisavalt kaitsetahet? Olen optimist. Kohtumistelt koolinoortega olen kaasa võtnud veendumuse: kui tõepoolest peaks selline vajadus tekkima, minnakse Eesti riiki kaitsma. Tullakse kas või välismaistelt õpingutelt tagasi ja minnakse. Iseseisva Eesti riigi ja tema väärtuste eest on meie noored valmis võitlema vajaduse korral ka sõjas.

Riigikaitseõpetuse populaarsus Eesti koolides kasvab. Kui kümme aastat tagasi õpetati riigikaitset 46 koolis, siis praeguseks on koolide arv suurenenud ligi saja võrra. Riigikaitseõpetus ei ole kaugeltki sama mis sõjaline õpetus. Viimane on sellest vaid osa. Kooli tunniplaanides on ka sellised ained nagu kodanikuõpetus ja inimeseõpetus, mis on tihedalt seotud riigikaitsega.

Riigikaitseõpetuse eesmärk on selgeks teha, kuidas hoida ja kaitsta oma rahvast ning riiki. Ka sõjamees on osa rahvast ja riigist. Sõduril on sõjas kaks põhilist kohustust: täita lahinguülesanne ja ellu jääda. Alati see ei õnnestu, lahingud võidetakse sageli elu hinnaga. Ent kui lahingus kaotatakse kas või üks elu, ei saa võitu nimetada absoluutseks. Ohvitserid, väejuhid ei vastuta üksnes lahinguoperatsiooni edukuse eest, vaid ka sõjameeste elu ja tervise eest. Sõdur kaitseb oma maad ja rahvast, seetõttu on vastutus tema eest riigil ja ühiskonnal. Ühiskonna tähelepanu kaitseväelaste töödele ja probleemidele peaks kindlasti olema senisest suurem. Kaitseväelast tuleb ühiskonnas väärtustada. Loodan, et sellele aitab kaasa käesoleva aasta 23. aprillil Eestis esimest korda tähistatav veteranipäev. Meie veteranid on peamiselt rahvusvahelises sõjalises operatsioonis osalenud mehed ja naised. Nad väärivad märkamist ja tunnustamist.

Lugupeetud daamid ja härrad!

Väidetakse, et Tartu rahulepingut ega sellega määratud piire pole Nõukogude Venemaa kunagi pidanud siduvaks ega tõsiselt võetavaks. Lepingu sõlmimine olevat olnud vaid aja võitmiseks tehtud taktikaline samm. Küllap see nii ka oli. Selle tõestuseks on kas või piiri tagant juhitud riigipöördekatse 1924. aasta detsembrikuus ning 1939. ja 1940. aasta aktsioonid, mis lõppesidki Eesti riigi okupeerimisega. Öeldakse ka otse: „Tartu rahuleping on tänase päeva jaoks tähtsusetu ajalooürik, unustage see!“ Loomulikult on see meile solvav. See on justkui üleskutse salata oma sündi ja päritolu.

 Tartu rahuleping on esimene ja seni ka viimane leping, mille sõlmimisel osalesid kõneluste laua taga ühe poolena Eesti diplomaadid, kes olid pidanud ka eelnenud rahuläbirääkimisi. Teine maailmasõda lõpetas Eesti iseseisvuse, laastas tugevasti meie maad ja rahvast. Aga nii nagu see päästeti valla meie selja taga, sõlmiti ka rahulepped meie selja taga ja meie kahjuks. Seetõttu räägime nüüd 95-aastase Eesti Vabariigi puhul kaks korda kahekümne kahest iseseisvusaastast. Usun, et praeguste Eesti diplomaatide professionaalsus ja isamaalik vaimsus ei jää maha Jaan Poska juhitud läbirääkimisdelegatsiooni liikmete omast. Loodan, et sõjad meie territooriumi enam ei puuduta ning Eestil ei tule uut rahulepingut sõlmida. Diplomaatide põhitegevus ei ole konflikti tagajärgede silumine, vaid läbirääkimiste pidamine konfliktide ärahoidmiseks. Demokraatlike riikide armeede peaülesanne on tõsta oma võimekust eeskätt sõdade ärahoidmiseks.

Eesti eesmärk on töötada ja tegutseda selle nimel, et Tartu rahu jääkski viimaseks dokumendiks, mida oleme ühe sõdiva poolena sõlminud. Seetõttu ei ole Tartu rahul mitte ainult ajalooline ja juriidiline tähendus, vaid see on aktuaalne ka tänases päevas.

Head Tartu rahulepingu aastapäeva kõigile!

Riigikogu pressitalitus

Tagasiside