Kõne Eesti Vabariigi 86. aastapäeval 24. veebruaril 2004.

Armas Eestimaa rahvas!

Täna on Eesti Vabariigi sünnipäev. Pidulik ühine lipuheiskamine vabariigi aastapäeva päiksetõusul on kujunenud auväärseks ja ilusaks traditsiooniks, kuid sel aastal on see veel omakorda eriline.

Meie kaunis lipp saab tänavu 120 aastaseks. Sündinud rahvuslikult meelestatud üliõpilasliikumisest on sinimustvalge lipp andnud innustust Eestimaa iseseisvumisele, olnud tunnistajaks kangelaslikes lahingutes Vabadussõjas ja näinud, kuidas tehtud meie maa jaoks suuri ja saatuslikke otsuseid. See lipp on lehvinud uhkelt vabas Eestimaa taevas ja olnud eestlasi ühendavaks jõuks. Nõukogude okupatsiooni ajal, vaatamata repressiivorganite ähvardavale jõule, hoiti sinimustvalget lippu salajastes peidupaikades paljudes Eesti kodudes ja veel tähtsam – tal oli koht meie südametes. Siis oli ta tõestuseks meie veendumusele, et ühel ilusal hommikul tõuseb sinimustvalge lipp jälle Pika Hermani torni ja me saame ta heisata nagu täna – igale Eestimaa kodule.

Eesti riigi iseseisvus kuulutati avalikult välja täna 86 aastat tagasi. Iseseisvusmanifestis kõlanud märksõnad kodanikukaitse, isikuvabadused, avalik kord ja rahvusvähemuste õigused on tähtsad tänagi.

Iseseisvusmanifest kutsub oma tegevusega olema vääriline liige kultuurrahvaste peres. Meie taasiseseisvumisaastate töö eesmärgiks on Eesti ülesehitamine jõuaks euroopalikuks riigiks, kus on tagatud turvalisus ja kindlustatud Eesti rahva kestmine. Selle töö olulisteks verstapostideks on olnud Euroopa Liiduga ja NATO-ga liitumine. Möödunud aastal andis Eesti rahvas ühinemisele meiega samu väärtusi jagavale Euroopale selge ja nõudliku poolthääle.

Viimase tosinkonna aastaga oleme teinud läbi suure arengu, kuid palju tööd on veel ees, et üles ehitada turvaline põhjamaa kodu kõikide eestimaalaste jaoks.. Me elame ajas, millest kunagi kirjutatakse oluliste peatükkidena Eestimaa ajalooõpikutes kui perioodist, millal ühise pingutusega ehitati üles jätkusuutlik, tugev ja edumeelne riik.

Alates esimesest maist ei ole Eesti enam üksik väike riik merekaldal, sest sellest hetkest on meil võimalus olla suurem kui meie rahvaarv ja pindala seda eeldada lubavad. Euroopa Liidus ja NATOs saame vahetult osaleda uue turvalise Euroopa ühiskodu ülesehitamisel ja just see on olulisim tagatis Eesti rahvuse püsima jäämiseks ja arenguks. Võiks öelda, et Eesti luuletaja Gustav Suitsu soov ”olgem eestlased ja saagem ka eurooplasteks” on nüüd täitumas.

Head sõbrad, patriotism ja isamaaarmastus ei saa olla sunduslik. Armastama hakkab inimene seda, mille nimel me oleme ise vaeva näinud. Nähkem siis koos vaeva ja teeme tööd meie Eestimaa nimel. Ma ei ütle, et eesmärkideni jõudmine ei tähenda rasket tööd, aga rohkem kui kunagi enne, teeme seda tööd nüüd iseendile, töötame meie endi ja meie laste õnne nimel. Kes me aga oleme täna ja tahame olla 20 või 50 aasta pärast, peab igaüks oma südames läbi mõtlema. Olgu tänane päev just selleks, et keerutada rahvuslippude lehvides veidi gloobust ja mõelda, mida tähendab eestlaseks olemine.

Head pidupäeva!