Riigikogu
Jäta navigatsioon vahele

Riigikogu

Hea Eesti rahvas!

Täna on Eesti riigi sünnipäev. 90 aastat tagasi loeti Eestimaa linnades ette Maapäeva Vanemate Nõukogu „Manifest kõigile Eestimaa rahvastele”. Meenutan sellest manifestist üht osa.

„E e s t i ! Sa seisad lootusrikka tuleviku lävel, kus sa vabalt ja iseseisvalt oma saatust võid määrata ja juhtida! Asu ehitama oma kodu, kus kord ja õigus valitseks, et olla vääriliseks liikmeks kultuurrahvaste peres! Kõik kodumaa pojad ja tütred, ühinegem kui üks mees kodumaa ehitamise pühas töös! Meie esivanemate higi ja veri, mis selle maa eest valatud, nõuab seda, meie järeltulevad põlved kohustavad meid selleks.”

Neis ridades kõlab rõõm, aga ka vastutustunne, millega meie eelkäijad selle otsuse langetasid. 

Oli 24. veebruar 1918 Eestimaa Päästmise Komitee käsk nr 1 andis teada: „Eesti Maapäeva Manifestiga on Eesti iseseisvaks vabariigiks kuulutatud ja valitsemise kõrgem võim Eestimaa Päästmise Komitee kätte antud. “Eesti Vabariik oli sündinud. Järgmisel hommikul koidu ajal tõusid kolm Eesti sõjameest Pika Hermanni torni ja heiskasid seal sinimustvalge lipu. Ja sellega oli sündinud meie riigi, maailma silmis veel tegelikult sündimata riigi üks ilusamaid traditsioone.

Hiljem sai meie rahvuslipust riigilipp. Meenutaksin siinkohal Artur Taska iseloomustust meie lipu kohta: sinimustvalgest on saanud Eesti hinge rüü ja kroon – uhke ja pidulik, täis võitlusvaimu, usku ja lootust, õigust ja jõudu.

Ka täna heiskasime pidulikult Pika Hermanni torni oma sinimustvalge riigilipu ja oleme uhked arukate otsuste üle, mis 90 aastat tagasi langetati, sest siis pandi alus Eesti riigile ja Eesti riigi traditsioonidele.

Traditsioonide tekkimine, õigemini nende kinnistumine, võtab alati aega. Riiklikud traditsioonid on ülimalt olulised: nad kannavad meie teadmist oma riigist ja meie usaldust oma riigi vastu. Peab olema väga kaalukas põhjus, et hakata neid traditsioone muutma, ümber tegema. Või – hoopis kaotama.

Eesti lipp ja Eesti lipu traditsioonid on õnneks kestnud. Meie lipp elas üle pika okupatsiooniperioodi salajase rahvuslipuna, hingelipuna. Tema heiskamine tänasel pidulikul viisil puudutab meie hingekeeli ja ma tahan uskuda, et see traditsioon elab kogu oma ülevuses veel ka aastate pärast.

Nii nagu meie lipp ei ole lihtsalt üks lipp, ei ole ka mitte kõik laulud lihtsalt laulud. Kui Johann Voldemar Jannsen kirjutas kunagi „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm”, siis kirjutas ta vaid ühe ilusa isamaalise laulu sõnad. Hümniks kujunes see laul hiljem – eesti rahva, niisiis meie eneste tahtel.

Meil on palju kauneid laule ja häid heliloojaid. Kuid miks peaksime koostama edetabelit? Miks peaksime oma traditsioone kergel käel muutma põhjusel, et mujal nii ei tehta või mujal tehakse hoopis teisiti? Meie lipp on meie, Eesti lipp,  ja meie hümn on meie, Eesti hümn.

Traditsioon on kui kord küntud vagu, mis ümberkündmisel kõveraks kiskuma kipub. Nõnda pole põhjust alatasa meelt muuta. Kui kasvama on pandud noor õunapuu, siis ei minda seda kevadel ümber istutama lihtsalt sellepärast, et keegi küsib, miks puu on just sellesse kohta mulda pandud. Head sõbrad, meil on palju tööd ja tegelikke probleeme, mida lahendada. Kas poleks targem suunata oma tarmukus ja nooruslik energia sinna? Iseseisev, väärikas riik hoiab oma juuri.

Eesti tähistab juubeliaastat. Meenutades meie riigi sündimise lugu, soovime kasvatada inimestes oma riigi tunnet. Loosungi „Ühiselt ehitatud riik” alla on koondatud eesmärgid tõsta kodanikes austust oma riigi vastu ning taaselustada mõttesild meie riigi sünnihetkede juurde.

Hoidkem Eesti riiki. Eesti riik on Eesti inimesed. Kui Hugo Kuusner oli 90 aastat tagasi „Manifesti kõigile Eestimaa rahvastele” ettelugemise lõpetanud, siis inimesed rõõmustasid – sõdurid tulistasid aupauke, hüüti tervitusi ja loobiti mütse õhku. Lauldi, ja need, kes olid mingil põhjusel tülis, leppisid kohapeal ära. Kui tulistamine kõrvale jätta, siis soovitan ka meil täna niisamuti talitada. Riik on tugev, kui ta on meie südames.

Head vabariigi aastapäeva!

Elagu Eesti!

Riigikogu pressitalitus

Tagasiside