Riigikogu
Jäta navigatsioon vahele

Riigikogu


Tere hommikust, Eestimaa!
 

Oleme taas siin Toompea lossi õues, et tähistada Eesti riigi sünnipäeva.

Meie kodune Eesti on koos muu maailmaga jõudnud keerulisse olukorda.  Usaldamatuse pisik on levinud maailma finantsvereringest majandusse, põhjustades palavikku, mille ravimine nõuab tublisti aega.

Võiks küsida:  kas meie poliitikud on teinud majanduse kiirel kasvuetapil vigu? Vastus ei saa olla lihtsalt „ei“ või „jaa“.

Tagantjärele on lihtne nentida, et poliitiline eliit pidanuks olema lubadustes tagasihoidlikum. Tõusuajal on kerge palju lubada ja mitte mõelda riigi jätkusuutlikkusele. Täna, majanduslanguse ajal, liigub see “praktiline populism” vaikselt oma surma poole, sest riigi rahakoti suurus ei sõltu valimistel antud lubaduste suurusest, vaid majanduse efektiivsest toimimisest.

Headest ideedest on valus loobuda, kuid täna ei pea esikohal olema mitte erakondlik huvi, mis kahjuks tooni annab, vaid riigi jätkusuutlikkus. Eesti on teinud selles suunas esimese sammu, vähendades riigi kulutusi ja koos sellega riigi rahalist puudujääki.
 
Jaan Kaplinski on kirjutanud:
 
Kuskil lööb vasar lokku,
kõigel on kõigega seos,
et me jääksime kokku,
lõhnav maarjahein peos.
 

Maarjahein andis vanade eestlaste riietele hea lõhna ja peletas eemale koid, et riided terveks jääksid. Eestlased teadsid, et maarjaheinaga tuleb olla mõõdukas, sest maarjaheina mürk on suures koguses ohtlik.

Me peame ka optimismi ja pessimismiga mõõdukad olema. Raskustest võib kasu olla, kui taipame kitsikuse enda kasuks pöörata. Aga küsimus on: kuidas?
 

Me saame praegu kõik koos õppetunni, et majanduskasv ei tohi tugineda eufooriale. Me oleme saanud õppetunni, et elame maailmas, kus kõik on üksteisega seotud ja kõik, mis toimub meist tuhandete kilomeetrite kaugusel, mõjutab meid juba järgmisel

päeval. Riik peab olema tark. Headel aegadel ei tohi kulutusi kiiresti

kasvatada, vaid tuleb raskemateks päevadeks raha kõrvale panna. Ka vigadest tuleb õppida, et olla homme targem kui täna. Õppima peab iga inimene ja iga organisatsioon, õppima peab ka meie riik, et tulla toime muutuva maailmaga. Õppida, õppida, õppida, nagu ütles Hugo Treffner ammu enne Leninit. Me peame kogu aeg õppima.

Kui Andrus Veerpalu tõi eelmisel nädalal Eestisse maailmameistrikulla, nägime, kui tähtsad on teadmised, mis saadud läbi suurte kogemuste, kui tähtis on meeskonnatöö ja sihikindel liikumine endale võetud eesmärkide poole. Usun, et teadmiste kasutamine toob Eestile uue majandustõusu ja meie noored hakkavad tegema valikuid nende erialade kasuks, millel on tulevikku.
 

Täna on aeg mõelda, kuidas aidata endast nõrgemaid. Mõelgem oma vanemate ja vanavanemate peale. Mõelgem oma laste peale. Riik ja rahvas suudab edasi minna ainult siis, kui üksteist toetame. Meie riik ei kesta, kui sellesse suhtutakse ükskõikselt. Meie riik ei ole valmis, see ei saa kunagi valmis. Nagu aednik, kes hoolitseb oma aia eest, peame meie hoolitsema oma riigi eest iga päev, iga tund, iga minut.

Küsige endalt ja teistelt julgelt: milleks meile Eesti, miks me ei lahku, miks me ei lähe sinna, kus on saavutatud heaolu ja ühiskondlik turvalisus. Vastus on igaühe nägemus meie riigi vaimsest tähendusest ja sisust. Vastake, kelle oma on Eesti, kas ma olen selle osa või ainult kõrvalseisja. Kas ma armastan oma rahvast, oma keelt ja kultuuri?
 

Meie kõigi kohus on nendele küsimustele vastata, sest kui hoolime oma riigist, kui tahame olla aednikud, kes loovad meie kultuurikeskkonda, on meil lootust. Läbi meie ajaloo on meie vankumatu otsus OLLA hoidnud meid hävimisest.

Teha Eesti paremaks pole meie võimalus, vaid meie kohustus. Me oleme siin maailmas, et anda,  mitte saada. See on meie kõigi Eesti. Usaldagem iseennast ja üksteist!
 
Ilusat vabariigi aastapäeva teile kõigile!
 
Elagu Eesti!
 
 
 
 

Tagasiside