Riigikogu
Jäta navigatsioon vahele

Riigikogu

Austatud Eesti Vabariigi president, Riigikogu, Vabariigi Valitsus, diplomaatiline korpus.

Riigikogu selle koosseisu viimased kuus töökuud saavad olema selle poolest erilised, et me alustame täiskogu istungitega oluliselt muutunud maailmas. Maailmas, kus üks impeerium on häbematult ja relvade toel asunud suurendama oma mõjusfääri. Maailmas, kus pingete üleskruvimiseks on taaselustatud kunagine Põhja-Korea komme korraldada piirüleseid inimrööve. Maailmas, kus on mõistetud, et külma sõja lõpp kui selline, on ilmselt otsa saanud. Aastakümnete tagused käitumisnormid enam hästi ei toimi ja uute lahenduste otsimine käib.
Ukrainas toimuv tuletab paratamatult meelde ajalugu nii kaugemast kui lähemast ajast. Tundub, nagu loeks vana raamatut: Chamberlain on rahu toonud, Danzig on liidetud, ja reisilennuk Kaleva alla tulistatud. Täna on Eesti osa vabast maailmast. Täna on ka meie teha, milliseks kujuneb selle raamatu lõpp.

Meie jaoks olid viimase 25 aasta jooksul valikud kuidagi iseenesestmõistetavad ehk valikuvõimalust õieti polnudki. Need toimusid valdava osa valijate toel ja teadmisel. Sellegi poolest usun ja tean, et paljudel teist, kui mitte kõigil, on viimaste kuude jooksul tulnud vastata valija selgetele ja murest kantud küsimustele: mis meist saab?, mis Ukrainast saab?
Teisele küsimusele on hoopis keerulisem vastata kui esimesele. Eesti, ja seda ka parlamendi tasemel, on pidevalt toetanud ja toetab ka tulevikus Ukraina vaba ja demokraatlikku arengut. Valik on neil ju sisuliselt sama, mis meilgi oli. Itta või läände, gulagi või ülikooli. Ma olen veendunud, et Riigikogu ratifitseerib suure toetusega Euroopa Liidu idapartnerluse raames sõlmitud lepingud.

Aga esimesele küsimusele saame vastata ühemõtteliselt ja sirge seljaga. Eesti on NATO kollektiivkaitse liige. Selle artikkel viis on riikide ühenduse alustala ja kehtib niikaua, kuni NATO eksisteerib. Eesti sõjavägi koos oma baaside ja oskustega on osa NATOst. Alaliselt, mitte ajutiselt. Meie eripära seisneb selles, et oleme käesoleva vastasseisu piiril ja selle pärast on õigustatud suurem mure olukorra pärast. Aga küsimust, mis algaks sõnaga „kas“, tegelikult ei eksisteeri. Ja seda juba vähemalt aastat kümme. Kui mitte kauem.

Saati aastast 1992 on Riigikogu hoidnud teadlikult kahte valdkonda eemal enamus-vähemus vägikaikaveost. Need on välis- ja kaitsepoliitika. Soov on, et ka dramaatiliselt ärevas uues olukorras jätkuks sama liin ja arusaamine. Eelduseks on siin kaks teadmist. Esiteks tavapärasest ehk avatum suhtlus valitsuse ja Riigikogu vahel. Nii valitsus kui Riigikogu komisjonid on ka käesoleval kriitilisel ajal seda korduvalt tõestanud ja võib kindel olla, et see koostöö on püsiv. Teine eeldus on arvamuste vahetuse konstruktiivsus. Erakondade vaheline võistlus teemal „kes on õigem eestlane“ on siinkohal kohatu. Kahjuks aga mingeid märke sellest võib juba näha. Ka reedeses Eesti riigiametniku vägivaldse Venemaale viimise asjus peaks ekspertidest arvajad ära tundma, kus nad võivad oma arvamustega teha hoopis kahju nii sellele ametnikule kui ka Eesti Vabariigile. Hoidugem sellest. Tõsiselt.

Meie töölaual on mitmed eelnõud, mis räägivad ühiskonnas nõrgemate ja vähemuste kaitsest. Töövõimereformiga seotud eelnõude avatud arutelu komisjonis koos vabakodadega on olnud viljakas ning tänaseks on ühisosa erinevate arusaamade vahel selgelt suurem. Toeks on ka Vabariigi Valitsuse koostöövalmidus. Idee toetada töövõime kaotanud inimesi tööturul on ju ilus ja õige. Reforme ei saa aga teha ainult paberil. Niivõrd oluline muudatus peab olema usutav ja käegakatsutav, osalistele arusaadav. Loodan, et jätkame selle reformiga sama avatud ja konstruktiivses vaimus. Ka uue lastekaitseseaduse arutelu vajab pidevat koostööd erinevate huvirühmadega. Seda uut seadust on tõesti kaua oodatud.
Head kolleegid. See maailm, kuhu me arvame ennast kuuluma, põhineb arvamuste paljususel ja demokraatial, läbirääkimistel ja kokkulepetel, nendest lepetest kinnipidamisel. Enamuse mõistval suhtumisel vähemusse. See maailm, mis mürgitas meie inimeste teadvust 50 aasta jooksul, karistas mis tahes põhjusel erinevat inimest surmanuhtluse, vangla, väljasaatmise või avaliku põlgusega. Iga teistsugune oli automaatselt vaenlane.
Nüüd me elame juba üle paarikümne aasta vabas ja arvamuste paljususel põhinevas ühiskonnas. Me peaks mitte vihkama, vaid lugupidavalt suhtuma ka vähemuste õigustesse. Seejuures ei vaja see vähemus mitte kaitset enamuse eest, vaid samaväärseid õigusi elada oma elu. Mitte midagi enamat.

Eesti ei vaja kooseluseadust selleks, et nina püsti ajada ning öelda – vaadake, ka meie pole enam sovjetid. Eesti vajab seda seadust selleks, et igal siin elaval inimesel oleks võimalik oma kooselu mõistlikul moel korraldada. Mitte elada teadmises, et oma vähemusse kuuluvuse tõttu on ta tõrjutud või kuidagi halvem. Ja mida on siin kellelgi kaotada? Jätkuvalt saab ju käia kirikus või riigiametniku juures, öelda „jah“ ja olla õnnelik. Ja saab ka seda mitte teha, seejuures koos elades ja õnnelik olles.

Kooseluseaduse arutelu vallandas Eesti ühiskonnas enneolematu dialoogi valijate ning valitute vahel. Selles arvamuste laviinis sisaldus sõimukirju ja solvanguid, aga oli ka palju argumenteeritud seisukohti. Kuigi ma ei ole kõigi kirjutajatega nõus, on mul siiski väga hea meel, et inimesed otsustasid oma arvamusi põhjendada ja oma nime alt arvamuse välja öelda. Mulle meeldib saada inimestelt kirju ja arvamusi ka nende eelnõude puhul, mille vastu võitlemiseks ei ole moodustatud eraldi kodanikuühendust.
Valijatel on lisaks valimispäevale õigus ja võimalus parlamendi liikmetele oma veendumusi väljendada iga päev. Teadmine, et mul on võimalus poliitikutega otse suhelda teeb meid koos tugevamaks ja vähem manipuleeritavaks. Rahvana kokkuhoidmiseks ei olegi meil vaja olla kõiges täiesti ühel meelel, aga meil peab olema vastastikune usaldus rääkida ka rasketel teemadel ja valmidus leida ühisosa.

Teades, et vaidlus kooseluseaduse üle saab olema tuline, on mul Teile vaid üks palve – ka eelnõu vastased võiksid tunnistada, et selle seaduse vastuvõtmine ei saa muuta mitte kellegi eelistusi partneri valikul. See on ikka jumala või looduse poolt ette antud, kuidas parasjagu keegi usub ja teab.

Üks valus ühiskonnas ülestõusnud teema kannab pealkirja „palgavaesus“. Sõnad „palk“ ja „vaesus“ ei sobi kokku mitte ühegi arusaadava valemi abil. Tööd tegev ja selle eest tasu saav inimene aastal 2014 maailma arenenumate riikide klubisse kuuluvas riigis ei tohi olla vaene. Riigikogu ei saa olla asenduseks tööandjate ja töötajate vastavale dialoogile. Küll saab aga parlament astuda samme selleks, et see dialoog areneks ja muutuks igapäevaseks osaks meie tööelust.

Järgmise aasta märtsis valitakse uus Riigikogu koosseis. Mingi kirjutamata reegli järgi peaks ma Teid siin tänasel päeval üles kutsuma pühendumisele vaid seadusloomele ja hoidma valimiskampaania väljaspool seda saali. Tore oleks ju teeselda lihtsameelset, kes seda üleskutset ka usuks, aga seda ma ei tee. Kui te pahaks ei pane.

Eesti vabakondadel on saanud traditsiooniks kutsuda üles erakondi valimiskampaania ajal järgima head valmistava. Tõesti, mitte just kõik erakonnad pole selle üleskutsega ühinenud. Sellegi poolest kutsun teid üles lähtuma vabakondade poolt pakutud põhimõtetest ka seaduseelnõude menetlemisel ja aruteludel Riigikogu täiskogul ja komisjonides. Näiteks ei ole ju keeruline kiita või laita ideed ennast, mitte inimest või erakonda, kes selle mõtte on üles tõstnud. Tegemist on üleskutse, mitte ettepanekuga. Seetõttu ei saa seda ka hääletada ja enne hääletust võtta kümneminutilist vaheaega. Ja olgem ka julged uute ideede väljakäimisel selles osas, mis puudutab valitud kogu võimet ühiskonnas toimuvale paremini reageerida. Riigikogu ei saa avatud ühiskonnas jääda ajale jalgu. Peab olema selge, mida siin tehakse ja miks.
 

Erakondade soov valmiste eelsel ajal eristuda on loomulik. Samal ajal ärev aeg Euroopas sunnib meid pigem näitama seda, kus me oleme valmiks koostööks ühiste huvide nimel. Siiralt loodan, et meil õnnestub siinkohal tasakaal leida. Edu!

Riigikogu pressiteenistus

 

Tagasiside