Riigikogu
Jäta navigatsioon vahele

Riigikogu

Vabariigi President, Riigikogu ja Vabariigi Valitsus teatavad sügava kurbusega, et täna, 14. märtsil 2006 suri Tallinnas Lennart-Georg Meri, Vabariigi President aastatel 1992 – 2001.

Lennart-Georg Meri sündis 29. märtsil 1929 Tallinnas diplomaat Georg Meri vanema pojana. Tema noorusaeg ja haridustee kujunesid käänuliseks nagu kogu eesti rahva saatus 20. sajandi keskel – esimestele kooliaastatele Berliinis ja Pariisis järgnes karm küüditatute elukool 1941-1945 Venemaal, eeskätt Jaranskis.

Jõudnud pärast sõja lõppu koos perega tagasi Eestisse, lõpetas Lennart Meri Tallinnas keskkooli ja 1953. aastal Tartu Ülikooli cum laude ajaloo erialal. Järgnes toimetajatöö Vanemuise teatris ja Eesti Raadios. Oma esimese kutsumuse ja laiema avalikkuse tähelepanu leidis Meri reisiraamatutega, mis kajastasid tema retki Kesk-Aasiasse, Kamtšatkale, Siberi taigasse.

Sealsete loodusrahvaste kultuur ning selle dramaatilised kontaktid keskkonda ja inimeste meeli reostava realiteediga jäid Meri huvisfääri kogu eluks.

Töötamine Tallinnfilmis ning eeskätt rahvusvahelist tähelepanu pälvinud autorifilmid soome-ugri rahvaste kultuurist andsid Lennart Merile võimaluse jõuda oma mõtetega veelgi laiema auditooriumi ette.

Mõjukaimaks tööks kirjamehena kujunesid 1976. aastal trükivalgust näinud “Hõbevalge” ja kaheksa aastat hiljem ilmunud “Hõbevalgem”. Nendes teostes ühendas Meri oma oskused ajaloolase, literaadi ja ideoloogina ning sõnastas rahvuslikku identiteeti tugevdavad arusaamad, millele toetus hiljem ka tema poliitiline tegevus. Erk poliitiline närv ilmnes samuti aktiivses tegevuses hõimusilla ehitamisel Soomega ja emakeelde tõlgitud maailmakirjanduse teoste valikus.

Laulva revolutsiooni aastatel lülitus Lennart Meri aktiivse kultuuritegelasena poliitilisse tegevusse, andes kaaluka panuse vabanemisperioodi mõttetihedatesse aruteludesse loomingulistes liitudes ja mujal. Tema tolleaegne kõne eestlaste lootusest ja rahva eksistentsiprobleemidest pole oma aktuaalsust kaotanud tänaseni.

Oma isa väärilise pojana asus Lennart Meri esimesel võimalusel tegelema Eesti välissuhtluse arendamisega – algul Eesti Instituudi asutaja ja juhina, hiljem välisministrina, kes rajas meie kaasaegse välisteenistuse.

1992. aastal töötas ta Eesti suursaadikuna Soomes – rahva hulgas, keda ta alati kõrgelt hindas ja armastas.

6. oktoobril 1992 astus Lennart Meri Vabariigi Presidendi ametisse. Valituna tagasi ka 1996. aasta sügisel, pühendas ta oma üheksa aasta pikkuse tegevuse riigipeana eelkõige Eesti staatuse tugevdamisele rahvusvahelisel areenil. Eesti rahvas ja riik jäävad Meri presidendiaastaid 1992 – 2001 mäletama nooruslikult tõtliku ja dünaamilise tiivasirutusajana, mille missioonitundest kantud tööle tugineb järgnev küpsemise ja iseendakssaamise periood.

Karismaatilise isiksuse ja osava kõnemehena saavutas Lennart Meri maailmas palju tähelepanu ja tunnustust nii iseendale kui oma isamaale. Tema loojanatuur ja keelteoskus aitasid leevendada raudse eesriide taha jäänud rahvaste suhtes levinud stereotüüpe. Ta oli mitme ülikooli audoktor ja paljude riikide teenetemärgi kavaler ning pälvis mitmeid olulisi auhindu ja aunimetusi nii kodu- kui välismaal. Ta oli ka paljude tänuväärsete ettevõtmiste patroon ja ellukutsuja. Alates 2001. aastast oli ta Eesti Teaduste Akadeemia liige.

Lennart Meri mitmekülgne ja laiahaardeline tegevus jääb eredaks leheküljeks Eesti uuemas ajaloos ning väärib kahtluseta edasist tähelepanu ja lahtimõtestamist ka rahvusvahelises kontekstis. Meri oli sädelev ja teravmeelne. Ta oli täisvereline eurooplane, kes erudiidina tundis põhjalikult ümbritsevat aega ja ruumi ning oskas seetõttu mõjutada oma ajastut. See on vastutustunnet ja vaimusuurust eeldav saatusevõimalus, mis saab osaks vaid vähestele.

Vabariigi President, Riigikogu ja Vabariigi Valitsus avaldavad sügavat kaastunnet president Lennart Meri perekonnale ja omastele. Leinas ja tänutundes langetavad pea kogu Eesti rahvas ja riik.

Eesti jääb mäletama oma austatud presidenti.

Tagasiside