Riigikogu esimees Ene Ergma meenutas täna oma sõnavõtus Lastekaitseliidu korraldusel toimuval konverentsil Rahvusraamatukogus “Kuidas kasvatame – piits või pitsa?” Juhan Viidingu ja Olav Ehala loodud sõnumit, mida teavad nii suured kui väikesed: head lapsed kasvavad vitsata, arm aitab enam kui hirm. 

Ergma sõnul kannavad need luuleread väärtushinnangut, mida ka uuringute kohaselt enamus Eesti inimestest õigeks peavad. Teisalt kuigi laste füüsilist karistamist peetakse põhimõtteliselt vääraks, on siiski üpris levinud arvamus, et teatud olukordades võib vitsa andmine siiski olla vajalik. 

Ergma meelest peaks konverentsi arutelu jõudma selleni, et meil tekiks ettekujutus, kas ja kuidas peaksime oma arusaamu muutma, et lapsed saaksid elada õnnelikult. Mida teha, et noored saaksid kodust, lasteaist ja koolist kaasa teadmised ning hoiakud, mis neid aitaksid. On loomulik, et aeg-ajalt vaatame üle, mis siiani on tehtud ja missugused on olnud tulemused. 

„Usun, et vahel mõtleme, kas need väärtused, mis olid hinnas meie lapsepõlvekodus ja koolis on ajale vastu pidanud? Mina leian, et enamasti on. Mu vanemad kirjutasid oma oleku, õpetussõnade, reeglite ja peretraditsioonidega minu jaoks toimiva valemi õnnelikust inimesest. Ma teadsin, kus jookseb nähtamatu piir lubatu ja keelatu vahel. Edasine elu, õpetajad ja kaaslased on sellesse valemisse täiendusi teinud, kuid põhiline pole muutunud,“ meenutas Ergma. 

Ta rõhutas, et väärtustest üksnes rääkimine ei või anda tulemust. Ainult siis, kui väärtusi kanname oma südames, kui me nii ka tegelikult mõtleme ja neid väärtuseid järgime on sellest tõeliselt kasu. Kui mõte või tegu tuleb südamest, siis läheb see ka südamesse. 

Ergma toonitas, et lastel on õigused, teavad ka nende vanemad, kuid huvi laste õiguste vastu on erinev. Ta viitas Praxise uuringule, millest selgus, et 50% täiskasvanutest ei soovi rohkem laste õigustest teada saada. Ergma leidis, et peame rohkem tähelepanu pöörama laste õigustele, teadma milliseid õigusi peavad lapsed ise oluliseks ja milliseid vähem oluliseks ning otseloomulikult ka vastutuse kasvatamisele. 

„Mind isiklikult on pannud mõtlema tihti pedagoogidelt kuuldu, et aeg-ajalt annavad õpilased oma käitumisega selge signaali, et nad teavad üpris hästi endi õigusi, kuid vastutuse – see tähendab enda ülesannete poolt ei taheta nii hästi kanda,“ selgitas Ergma. 

Tema hinnangul on väärtuskasvatuses aga eriti oluline kodu ja kooli vastastikune usaldusele ja mõistmisele tuginev koostöö. „Mulle on kohtumistest õpetajatega hinge jäänud, et suur osa vanematest ei huvitu oma laste koolielust ja vastutus noorte toimetulekus ja eluks ettevalmistamisel jääb õpetajate kanda,“ möönis Ergma. 

Ta rõhutas, et koolis ja kodus õpetatav on tohutult tähtis. Kui vanemad ja õpetajad kannavad täiesti erinevaid väärtusi, on lastel raske. Seepärast on vajalik üksteiste seisukohtadest arusaamine ja ühine tegutsemine. „Me peame teadma, kus me oleme ja mida me teeme, me peame seda õpetama ka lastele ja noortele,“ ütles Ergma. 

Riigikogu pressitalitus