Ergma nentis, et selle aasta alguses elas statistikaameti andmetel Eesti valdades ligi 473 tuhat inimest, aastal 2000 aga 448 tuhat inimest. Seega 25 tuhat inimest rohkem. „Linnaelanike arv oli selle ajaga kahanenud 924 tuhandelt 867 tuhandele ehk 57 tuhande võrra. Seega linnad hääbuvad ja maaomavalitsused - vallad – õitsevad. Miks me siis räägime ikka linnastumisest? Kui nende numbrite taha vaadata, siis näeme, et ei linnastu mitte linnad vaid linnapiirkonnad koos seal asuvate maaomavalitsuste – valdadega,“ selgitas Ergma. Ta jätkas, et tegelikult kolivad inimesed ikkagi suurtesse linnadesse ja veelgi enam nende linnade lähedale valdadesse. Nii tekivad linnapiirkonnad ja tööjõuareaalid, mis kirjeldavad Eesti elu teistmoodi ja ausamalt kui tänased omavalitsuste piirid. Paljud vallaelanikud käivad tööl ja nende lapsed koolis just linnades, nad saavad linnadest teenused ja ka vastupidi. Aga kui nad lähevad linna, esindab neid Linnade Liit ja kui nad sõidavad 10 või 20 kilomeetri kaugusele koju, esindab neid EMOL. Busse, mis neid maakonnakeskusse veavad, haldavad maavalitsused. Ergma arvas, et see ei ole loogiline.

 

Ergma rõhutas: „Olen ka varem öelnud, et Eesti vajab tugevaid tagamaaga seotud keskusi ja see peab olema meie regionaalpoliitika peamine suund täna ja tulevikus. Ja ma olen veendunud, et me ei vea siin tänase halduskorraldusega lihtsalt välja.“ „Äkki peaksid ka vallad kuuluma tegelikult hoopis Linnade Liitu või vastupidi? Et oleks üks ja selge Eesti Omavalitsuste Liit, kes esindab omavalitsustasandit tervikuna ja püüab leida selle tasakaalu, mille tagamiseks EMOVL 90. aastat tagasi moodustati juba iseenda sees. Võib olla on see veel üks koht, kust saame haldusreformiga pihta hakata,“ esitas ta konverentsile väljakutse.

 

Riigikogu esimees soovis konverentsil osalejatele huvitavaid ja tulevikkuvaatavaid arutelusid.

 

 

Riigikogu pressitalitus