Riigikogu
Jäta navigatsioon vahele

Riigikogu

Riigikogu esimehe Ene Ergma kõne poliitikakonverentsil Õnnestumised ja ebaõnnestumised maailmapoliitikas.

Lugupeetud ministrid, ekstsellentsid, konverentsikülalised, daamid ja härrad.

Tänase Poliitikakonverentsi pealkiri kätkeb endas Eesti poliitiku jaoks eneseimetlemise-lõksu, sest maailmapoliitika tuhandete erinevate lugude hulgas on Eesti Vabariik – isegi 50-aastase nõukogude okupatsiooni kiuste – kahtlemata edulugu. Tõsi – edu pole tulnud iseenesest. Kaks korda on meile ajaloos avanenud võimalus riiklikult iseseisvuda ja mõlemal korral oleme oma võimaluse ära kasutanud. Või ehk oli võimalusi rohkem, kuid me suutsime vaid need kaks ära tunda? Pole tähtis, sest võitjate üle kohut ei mõisteta.

Täna võime väita, et oleme Eesti taasiseseisvumisest peale haaranud kinni igast võimalusest oma ühiskonda elamisväärsemaks, õiglasemaks, avatumaks ja turvalisemaks muuta. Pärast liitumist Euroopa Liidu ja NATOga, on Eesti rahvusvaheliselt tunnustatum ja turvalisem kui kunagi varem. Oleme saanud järjekordse tunnistuse oma võimekusest ning tundub, et ka lõpuks ometi õiguse nautida aastatepikkuse ränga pingutuse vilju. Ometi on see enesega rahulolu ja hingetõmbehetk üürike ja möödub enne kui ta õieti alatagi jõudis, sest ümbritsev maailm õpetab meile iga päev, et heaolu on kui liikuv märklaud ning et julgeolek ei püsi, vaid vajab pidevat taasloomist. Ühesõnaga – lõplikke õnnestumisi pole olemas ehk nagu on öelnud Lewis Carroll: ”žSa pead kõigest jõust jooksma, et paigal püsida ja edasijõudmiseks pead jooksma kaks korda kiiremini.” [1]

Daamid ja härrad,

On banaalne tõde, et nii inimeste kui ka riikide edukus on seotud nende võimega seada endale uusi eesmärke ja võtta vastu uusi väljakutseid. Vähem antakse endale aru sellest, et võimalus vabalt eesmärki valida on ühiskonna jaoks tohutu luksus, mis tuleb ära teenida tülikaid, kuid absoluutselt möödapääsmatuid demokraatiareegleid täites. Need reeglid ei juurdu iseenesest ja kahtlemata ei tohi me Eestis käsi rüppe lasta, sest juba üksnes Eesti kodanike valimisaktiivsuse järkjärguline vähenemine annab märku, et muretsemiseks on põhjust.

Teine vabaduse ja sõltumatuse möödapääsmatu eeltingimus on koha määratlemine maailmas ja endale võetud kohustuste täitmine. Siin võime endale ebaõnnestumist lubada niisama vähe kui ühiskonna ülesehitamisel. Eesti on taasiseseisvumisest alates olnud rahvusvahelise julgeoleku tootja, mitte tarbija. See on tunnetatud paratamatus, sest üleilmastumine ei võimalda 21. sajandil kellelgi kõrvale tõmbudes rahu ja turvalisust nautida. Tõsi – meid pole tabanud terrorirünnakud ega pagulastelained, kuid see ei luba meil jaanalinnuna pead liiva peita.

Koos möödunud sajandiga läksid ajalukku mõisted ”žkõva” ja ”žpehme” julgeolek. Tänaseks oleme mõistmas, et julgeolek on tervik ning ei seisne üksnes kaitseväe valmisoleku tagamises vaid ka riigi võimes looduskatastroofi tagajärgedega toime tulla või epideemiat ohjata. Vägivalla ning kaose ohjeldamiseks tuleb ühiselt pingutada seal, kus ebaõnnestumise oht kõige suurem.

Mida enam räägitakse maailmas divergentsetest ehk hajusatest ohtudest ja vajadusest neile ühiselt vastu seista, seda selgemaks saab, et tagajärgede likvideerimise asemel tuleb keskenduda põhjuse ärahoidmisele – maailmas on liiga palju ebaõnnestunud riike, mis sünnitavad lootusetust ning vägivalda. Enamasti on üheks ebaõnnestumise eelduseks vabatahtlik või pealesurutud isolatsioon. Eesti on kindlalt otsustanud kapseldumist vältida.

Riigikogus vastu võetud Julgeolekupoliitika alused 2004 kinnitab: ”ž Eesti julgeolekupoliitika lähtub julgeoleku jagamatuse põhimõttest, rahvusvahelise julgeolekukoostöö vajadusest ning demokraatlike väärtuste ühisest kaitsest ”. Rõhutan – demokraatlike väärtuste ühisest kaitsest!

Oleme instinktiivselt püüelnud rahvusvaheliste vihmavarjude alla, lootes ühendatud jõududega võimalikke ründeid tõrjuda, kuid kui paljud meist on mõistnud, et tihe lõimumine rahvusvahelise kogukonnaga annab ühiskonnaliikmeile ainulaadse lisatagatise ka võimalike riigisiseste rikkumiste vastu? Kui paljud tunnetavad rahvusvahelist koostööd sisepoliitika pikendusena ja vastupidi? Kas ebaõnnestunud sisepoliitikat viljelev riik saab olla välispoliitiliselt edukas? Kui kaua kestab ebaõnnestunud välispoliitilisi valikuid teinud riik?

Head kuulajad,

Jätan hetkel need küsimused ise vastamata, sest otsesemalt või kaudsemalt vastavad neile küsimustele iga päev kõik riigi või rahvusvahelise kogukonna toimimisega kokku puutuvad inimesed. Ei saa neist mööda ka tänane konverents, mis keskendub arusaadavail põhjustel Euroopale laiemas mõttes – on ju Riigikogu aastaid korraldanud Euroopa Liidu laienemisele pühendatud konverentsi Eesti ja Euroopa Liit, ning meil on tekkinud hea sügisene koosmõtlemise ja –analüüsimise harjumus. Soovin teile sisukat päeva, jaksu esinejatega kaasamõtlemiseks ning indu mõttevahetuseks!

Riigikogu esimees

Ene Ergma

Riigikogu pressitalitus


[1] Lewis Carroll ”žAlice in Wonderland and Through the Looking-Glass” Wordsworth Editions Ltd 1993 2. pt

Tagasiside