Riigikogu
Jäta navigatsioon vahele

Riigikogu

Riigikogu esimees esines uusaastakõnega ETV vahendusel 1. jaanuaril.

Head Eestimaa inimesed

Minu vana tuttav, 19nda sajandi seinakell on jõudnud tiksuda esimesed kümned tuhanded sekundid uut aastat. Kuid millisena jäi aasta 2004 Eesti inimestele meelde? Igal meist olid oma rõõmud ja mured, kuid siiski oli ka midagi sellist, mis meid kõiki puudutas.

Esmalt langetagem hetkeks pea nende kümnete tuhandete inimeste mälestuseks, kes Lõuna- ja Kagu-Aasiat tabanud hiidlainetes elu jätsid. Ka meie kaasmaalasi on kadunud. Tunnen kaasa omastele, kes peavad toime tulema ränga ja ebaõiglase kaotusega, soovin kannatanuile vaprust ja elujõudu! Eesti abistab koos teiste riikidega katastroofiohvreid, jõudu meie päästemeeskonnale ning ekspertidele nende vastutusrikkas töös!

Elu helgemast poolest mõeldes on raske sõnadega kirjeldada seda tunnet, mis valdas mind mullu 3. mail Strasbourgis, kui ühena kümne uue liikmesriigi esindajast nägin, kui sinimustvalge tõmmati masti Euroopa Parlamendi ees.

Meenutagem meie laulu- ja tantsupidu. Andke mulle andeks head rahvastikuteadlased, aga seni, kuni eestlased laulavad ja tantsivad, ei kao me kuhugi. Uskuge mind, ei kao.

Samuti jäid meelde olümpiamängud ja meie tublid sportlased. Eriti need kolm, kelle auks kerkis Eesti lipp uhkelt Kreeka sinavasse taevasse.

Hoopis vastandlikumad tunded valdasid mind lõppenud aastal siis, kui sinimustvalge kattis kahte kirstu. Ka Iraagis hukkunud Eesti poisid näitasid meie sajakahekümneaastase lipu väärtust.

Tegu pole ju ainult tähtsa värvikombinatsiooniga, vaid Eesti riigi nimel ja meie sümboolika all on antud elusid. Ja veel – mitte kunagi enam ei pea Eesti NATO kaitse all olles ühegi võõrriigi teenistuses elusid kaotama!

On kurb, et Teise maailmasõja ajal Eestile peale sunnitud valikud ikka veel meie ühiskonda lõhestavad. Niisugune lõhestamine on kasulik ainult nendele, kes tahavad Eesti riigile halba. Just sellepärast soovitan meil kõigil mõelda, kas ei ole saabunud aeg Teises maailmasõjas langenutele rahu anda. Nende võitlused on lõppenud.

Kaitsesime mullu kirglikult nii punamundris kui saksa mundris langenuid, aga ründasime oma kaasmaalasi, kes osalevad Eesti värvides rahumissioonil mitmes välisriigis. Need poisid teevad oma tööd teadmisega, et kodumaa on kaitstud ja meie peame neile vähemasti mõttes toeks olema.

Maailmakaardil kriisikoldeid jälgides peame endale aru andma sellest, kui suhtelised on ikkagi heaolu ning turvalisus ning kui tõsiselt tuleb võtta seda, et demokraatia leviks ning et kellegi õigusi ei kitsendataks. Peame aru saama, et me ei ole üksik riik siin Läänemere kaldal, vaid et ka meie oleme osa maailmast ja määrame tema saatust.

Euroopa Liidu vahetus naabruses tõstab pead Ukraina kodanikuühiskond ja olen uhke, et Eesti on andnud tugeva signaali oma toetusest mitte üksnes ukrainlaste demokraatiapüüdele, vaid et määratleme end riigina, kellele on oluline vaba ja korrastatud ühiskond ka väljaspool oma piire.

Pikk on veel ka Eesti enda tee ühiskonnani, mis hoiab oma liikmeid ja kus kodanikud hoiavad teineteist. Küsin siin igaühelt – kas me ikka tunnetame, et meil on oma riik ja kas me tahame ja armastame seda riiki? Riik ei ole parlament ega valitsus, riik oleme meie, kodanikud, meie kõigi ühine vastutus oma elukeskkonna ja heaolu eest. Kui tahame demokraatlikku riiki, peame selles aktiivselt osalema.

Minu jaoks on kodanikualgatus see jõud, mis haarab inimesed endaga kaasa ja toob rahva aktiivselt otsuste tegemise juurde. Teisalt eeldab see hea valitsemise tavade tundmist avaliku võimu poolt ja arvestamist kodanikuühenduste kui kõige tähtsamate partneritega.

Kõikjal Eestis on inimesi, kes on ühises huvis koondunud, julgevad oma ideed läbi mõelda, välja öelda, kirja panna ja unistused ellu viia. Nad haaravad enda ümber teisi ja astuvad üheskoos edasi aina pikemate sammudega. Kandku selline tahtejõud ja julgus midagi ära teha kõiki ka sel aastal.

Muidugi nõuab hakkamasaamine teotahet ja koostööd. Ka poliitikud pole patust puhtad ning soovin, et üksteise ja kodanike ärakuulamine tõuseks rohkem ausse.

Soovin, et märkaksime tänavu veel rohkem kui varem enda ümber abivajajaid. Et me märkaksime üksi elavaid inimesi, neid, keda lõppenud aastal tabasid kaotused ja muidugi oma sõpru. Elu läheb igal juhul edasi ja väärib elamist.

Südamlik tänu kõigile neile, kes hoiavad ja toetavad inimesi enda ümber.

*************************************************************

Kui pean täna ütlema, mis on aastast 2005 meie ühiskonna ja iga kodaniku ühine eesmärk, vastan ühe sõnaga – haridus. Usun, et ainult haridus ja oskused aitavad meil iga päev paremini hakkama saada, avada tee nii noortele kui vanadele ning kasvatada enesele toeks jõukamat ja tugevamat riiki.

Eestlane on alati oma lastele head haridust tahtnud, eeskätt muidugi selleks, et leib laual oleks. Omalt poolt soovin, et kõigil oleks võimalik leida see ala, mis paneb ta hinge helisema. Veedame ju enamiku aja oma täiskasvanuelust tööl ja tegeleda sellega, mida ei armasta, on raske koorem.

Ainus tee tunnustuse ja rahuloluni ei ole vaid akadeemiline kõrgharidus – meie lastel võivad olla kuldsed käed! Väärtustagem uuel aastal töötegijaid ja professionaalsust ning püüdkem jõuda poliitilise üksmeeleni nii olulises küsimuses nagu hariduse tulevik. Tänastest otsustest sõltub vahetult see, kas, kuidas ja millises valguses lehvib meie sinimustvalge homses maailmas.

Oleme põhiloomuselt enesekriitiline rahvas ja pingutame vahel üle enesesüüdistamise ja kurtmisega. 2004. aastal oleme saavutatu eest täiesti ausalt ära teeninud korraliku enesekiituse. Mul pole vähematki alust ega tahtmist arvata, et me oleme uuel aastal vähem võimekad, visad ja tasakaalukad.

Põhiline on meeles pidada, et ainult meie saame Eestit elamis- ja armastusväärsena hoida – pidades ikka silmas Martin Lipu igihaljast soovitust ”vaprast meelest, vennaarmust eesti kojad kõlagu!”.

Tulgu aasta 2005 meile kõigile täis tarkust ja tegutsemistahet.

Head uut aastat!

Ene Ergma

Riigikogu pressitalitus

Tagasiside