Riigikogu
Jäta navigatsioon vahele

Riigikogu

Kõne on peetud lipuaasta tähistamise aktusel New Yorgi Eesti Majas.

Armsad kaasmaalased,

Mul on ülimalt hea meel olla täna siin New Yorgi Eesti majas ja esineda teie ees Eesti lipu 120. sünnipäeva aktusel. Lubage teile, kallid sõbrad, edastada Riigikogu nimel parimad tervitused.

Aasta 2004 on olnud märkimisväärne aasta Eesti Vabariigi ajaloos: 2. aprillil sai Eestist NATO täieõiguslik liige, 1. maist Eesti ühines EL-iga ja täna, 4. juunil 120 aastat tagasi hoidis EÜSi esimene lipuhoidja Christoph Wilhelm Beerman oma käes lippu, mis pühalikult õnnistati sisse Otepää kiriklas.

Eesti ühinemine NATO ja ELiga oli veel kümne aasta eest täitumatuna näivaks unistuseks enamikule eestlastele. Tänu paljude inimeste visale tööle on see unistus saanud reaalsuseks. Ühiskonna demokratiseerimine, efektiivse majandusliku keskkonna loomine ja kaitsevõime ülesehitamine on teinud võimalikuks Eesti liitumise Euroopa Liidu ja NATOga. Teie aktiivne lobbytöö, eriti Eesti NATO liikmelisuse toetamisel, olid väga olulised meie eesmärkide täitmisel. Suur tänu teile kõigile.

Kaks eesmärki on saavutatud – kuid on veel palju teha, et ehitada üles meie kõigi jaoks turvaline põhjamaa kodu.

Olles nüüd enam kui aasta olnud Eesti Vabariigi Riigikogu esimees, olen pidanud oma kohustuseks rohkem tundma õppima Eestimaa erinevat palet: on ju selge, et minu kui professionaalse teadlase ja õppejõu teadmised Eestist olid enne piiratud akadeemilise ja teadusliku ringkonnaga, mis moodustab vaid tillukese killu kogu Eestimaast. Möödunud aasta suve lõpul ja tänavu olen sõitnud läbi kõik maakonnad Ida-Virumaast  Hiiu- ja Saaremaani, Harjumaast Valga- ja Võrumaani. Olen kohtunud paljude inimestega, olen näinud väga palju toimekaid, toredaid inimesi, kes on ennast leidnud iseseisvas Eesti riigis. Teisalt olen näinud inimesi, kes ei ole suutnud kohaneda uuega ja kellele võib-olla võib tunduda, et minevikus oli lihtsam, kergem, sest keegi teine otsustas nende eest, keegi garanteeris minimaalse elatustaseme. Kuid siiski, uskuge mind, selliseid inimesi on palju vähem, kui neid, kes optimistlikult vaatavad tulevikku.

 Jah, Eesti riigi praegused võimalused ei luba veel kindlustada meie pensionäridele selliseid pensione, mida inimesed vääriksid, veel puuduvad meil võimalused aidata neid, kellel on raskusi hakkamasaamisega. Me saame aru, et ainult meie ise, oma töö ja pingutustega, aga ka koostöös meie sõpradega, saame seda olukorda muuta.

Eestis läbiviidud majanduslikud reformid on eeskujuks paljudele endistele postkommunistlikele maadele. Samuti on Eesti olnud esimeste seas maailmas kaasaegse infotehnoloogia poolt pakutud võimaluste kasutamisel. Laialt on levinud e-maksuameti kasutamine tuludeklaratsioonide täitmisel, e-pangandus rahaülekannete teostamisel ja peatselt katsetame e-valimiste läbiviimist. See on teinud Eestist tõelise e-Eesti. Just mõned nädalad tagasi olin palutud Euroopa Nõukogu parlamentide esimeeste konverentsil esinema key-note spiikrina kaasaegse tehnoloogia rakendusvõimalustest demokraatlikes ühiskondades, mis on ka omamoodi tunnustuseks Eesti edusammudele.

Me saame aru, et Eesti tuleviku edu on seotud haridusega. Eesti väiksuse juures on tema suurimaks väärtuseks tema inimesed ja eriti kõrgelt haritud inimesed –professionaalid omal erialal.  Kui siiani oli, tänu soodsale majanduskeskkonnale ja maksusüsteemile, Eesti majandusedu pandiks välisinvesteeringud, siis tulevikus on selleks teaduspõhine majandus ja siit ka vajadus professionaalide järgi. Arvan, et koostöö Eesti ja USA eestlaste vahel peaks siin kaasa aitama. Homset Eestit aga ehitame me täna ja ka teie abi ja toetus on siin hädavajalik.

Tänu infotehnoloogia arengule on tänapäeval meid ümbritsev maailm tohutult muutunud. E-kirjad ja ka ülevaated sündmustest Eestis jõuavad meie sõpradele maailma teises otsas pea olematu aja jooksul. Me oleme üheaegselt kauged, kuid väga lähedased, aga siiski kuigi virtuaalne maailm on meile andnud suured võimalused suhtlemiseks, on ikkagi peamine suhelda inimesega silmast silma. Alles siis on võimalik rajada see usalduse vundament, mis on väga tähtis inimestevahelistes suhtes.

Enne siiatulekut olin ma Washingtonis, kus kohtusin USA poliitikutega. Meie delegatsioon oli eriline, meid oli kokku 8 Põhja- ja Baltimaade spiikrit. Ka see on osa meie uuest identiteedist – kui senini teati meid kui balti riike, siis üha enam hakkab levima kuvand meie riikidest kui Põhjamaadest, kui Läänemere riikidest.

Võiks küsida, kuidas tekkis selline idee ja miks Põhja- ja Baltimaad? On ju nende 8 riigi seas nii NATO-sse kui ka ELi mittekuuluvaid riike. Teatavasti on Iraagi sõda pingestanud vana Euroopa ja USA vahelisi suhteid. Kuid meie 8 Läänemere riigi spiikrid on veendunud, et tugevad transatlantilised suhted on äärmiselt tähtsad Euroopa jaoks, väga tähtis on Ameerika kohalolek Euroopas ja USA roll demokraatia kindlustamiseks maailmas. Me kohtusime Washingtonis Esindajatekoja spiikri Dennis Hastertiga, väliskomisjoni esimehe senaator Lugariga, Esindajatekoja rahvusvahelise komitee liikme Tom Lantosega, Presidendi julgeoleku nõukogu nõuniku asetäitja Stephen Hadley`ga ja asevälisministri Marc Grossmaniga.                      

Meie ja nende poolt tõstatatud teemad puudutasid NATO-t, ÜRO reorganiseerimist, Iraaki ja Afganistani. Eesti sõdurpoisid osalevad Iraagi demokratiseerimise protsessis. Teame, et see on ohtlik ning ka Eestis on kostmas hääli Eesti poiste tagasikutsumiseks. Riigikogu on teinud oma otsused pikendada osalust missioonis veel ühe aasta võrra. Usume, et peatselt vastuvõetav ÜRO resolutsioon loob head eeldused rahuprotsesside jätkamiseks.

Rääkisime ka viisavabadusest, teatavasti on ju enamikul Euroopa Liidu kodanikel võimalus viisavabaks reisimiseks USAsse, see peaks olema norm ka Eesti suhtes. Esimesel etapil peaks olema soodusvõimalused üliõpilastel ja teadlastel.

Rääkisime ka võimalikust parlamentide vahelisest koostööst formaadis 8+1. Selline dialoog on vajalik, me soovime, et meie kolleegid USAs mõistaksid, et oleme valmis neid toetama. Kuid ka eesti rahvas ootab, et meie rahvaesindajaid võetakse USAs sõprade ja usaldusväärsete partneritena. Loodame, et praegune visiit aitas kaasa sellise usalduse tugevnemisele.

Erilise huviga arutasime arenguid Euroopa Liidu niinimetatud uutes naaberriikides  – Ukrainas, Moldovas, Valgevenes ja Taga-Kaukaasia riikides. Eesti ja teised Balti riigid soovivad jagada oma kogemusi USAga, et koostöös leida võimalusi, mis kindlustaksid, et need maad areneksid demokraatia teed pidi. Nende riikide demokratiseerimine on oluline ka meie julgeoleku ja stabiilsuse seisukohalt. Me peame innustama oma partnereid USAs ja Euroopas tõsiselt panustama nende riikide reformimisse. 

Ja muidugi ei saanud mööda Venemaast. Meil on pikaajaline negatiivne kogemus Venemaast. Me vaatame ka praegu murelikult, kuidas mõned Euroopa riigijuhid üritavad üles ehitada mingeid erisuhteid Venemaa juhtidega. Me ei ela soovunelmate maailmas, see maailm on liiga tõsine, et seda võiks vaadelda läbi roosade prillide. USA kõrged poliitikud ja ametnikud jagasid meie muret Venemaa võimaliku arengustsenaariumi kohta. Me oleme valmis tegema koostööd USA ja Euroopa Liiduga adekvaatse Venemaa-poliitika kujundamiseks. Kuid ainuüksi see fakt, et Eesti arutab Washingtonis USA-ga maailmapoliitikat, loob minusse kindlustunde, mis laseb optimistlikumalt vaadata meie riigi tuleviku peale.

Ja lõpuks tahaksin ma pöörduda teie poole, head kaasmaalased. Eestlased on oma nahal õppinud lihtsat tõde – kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta. Vaatamata NATO ja Euroopa Liidu liikmelisusele, ei arva me sugugi, et tänane ja homne iseseisvus on midagi iseenesest mõistetavat. Väga kurvad ja traagilised kogemused minevikust õpetavad meid olema ühest küljest ettevaatlikud ja teisest küljest tänulikud neile, kes püsivalt ja süsteemselt on okupatsiooni ajal võidelnud Eesti iseseisvuse eest. Oma väga oluline osa on selles välis-eesti kogukonnal ja tahan tänada kõiki neid eestlasi, kes hoidsid meie vabariigi õiguslikku ja diplomaatilist järjepidevust eksiilis nõukogude okupatsiooni ajal. Veel tahaksin esile tõsta ESTO-päevade tähtsust, tänan eesti rahva nimel korraldajaid ja kutsun kõiki tulema Riiga, järgmistele ESTO päevadele.

Täna, Eesti lipu 120. sünnipäeval tahaksin ma Riigikogu tänulikusse märgiks teile üle anda Eesti lipu. See lipp on eriline, ta on lehvinud Pika Hermanni tornis 26. maist kuni 29. augustini 2002. Pika Hermanni torn on läbi aegade olnud eestlaste iseolemise sümboliks, taasiseseisvunud Eestis heisati sini-must-valge lipp Pika Hermanni torni veel enne seda, kui enamik maailma riike taastunnustas Eestit iseseisva riigina. See toimus iseseisvuspäeval, 24. veebruaril 1989 ja see on ta tükike meie ajaloost. Seni on neid unikaalseid lippe kingitud eestlastele-olümpiavõitjatele. Nüüd, mil Riigikogu on kuulutanud 4. juuni Eesti lipu päevaks, otsustasime anda kolmele suurimale välis-eesti kogukonnale, s.o. Toronto, Stockholmi ja New Yorgi eestlaste organisatsioonide esindusele üle Pika Hermanni tornis lehvinud lipud. Olen kindel, et siin Eesti majas New Yorgis leiab see lipp endale väärika koha. 

 

Tagasiside