Riigikogu
Jäta navigatsioon vahele

Riigikogu

Tere, armas Eesti rahvas!

Ilusat iseseisvuspäeva kõigile siin Toompea lossi õues ning kodudes televiisorite ja raadiote ees. Tervitan kõiki meie inimesi laias maailmas, kes interneti vahendusel sündmusi jälgivad. On väga soe tunne näha teid täna siin, tunnetada üheskoos olemise võlu ja jätkata ühiselt meie riigi üht kaunimat traditsiooni – rahvuslipu pidulikku heiskamist Pika Hermanni torni riigi sünnipäeval päikesetõusu ajal.

Eesti Vabariigil täitub täna 95 aastat. Mitte alati selle aja jooksul ei ole me saanud heisata oma trikoloori siin Toompeal ega kinnitada seda oma kodumajale. Neid võimalusi on kahjuks olnud poole vähem kui riigil sünnipäevi.

Tänavu märtsis võime öelda, et uus vabaduse aeg on osutunud pikemaks eelmisest, suure sõja eelsest. Me vaatame ajas tagasi ja täname neid, kes on tegutsenud selle nimel, et Eesti saaks olla vaba riik, maa, kus elavad vabad inimesed. Austagem kõiki, kes ajal, kui sinimustvalge väljatoomine oli kuritegu, meie rahvusvärvid kindlas paigas hoolikalt alles hoidsid – need olid väärikalt varjul sadades tuhandetes südametes.

Head kokkutulnud, head kuulajad!

Viimasel ajal kütab kirgi küsimus, kas eesti keel ja rahvas jäävad püsima. Kas see, et paljud eestlased on läinud välismaale õppima, töötama või lihtsalt õnne otsima, on märk tragöödiast või on see loomulik ja ootuspärane vabaduse kasutamine? Olen veendunud, et senikaua, kui enamik meist kannab Eestit oma hinges kaasas, nii kodumaal kui ka võõrsil, ei ole ohus ei meie keel, meel ega rahvas.

Ernest Hemingway on aastal 1937 teoses „Kellel on ja kellel pole“ kirjutanud: “Igast käidavamast lõunamere jahisadamast võite te leida vähemalt kaks päikesest põlenud ja soolast pleegitatud juustega eestlast, kes ootavad raha oma viimase artikli eest. Kui see kohale jõuab, sõidavad nad järgmisse sadamasse ja kirjutavad järgmise saaga. Ka nemad on väga õnnelikud.” [Tsitaadi lõpp.]

Noorena tundsin eestlastest vahvate maailmarändurite üle vaimustust ning mindki meelitasid kauged rajad. Pole mingi ime leida praegugi igast maailmanurgast eestlast. Kuid lisaks sellele võime põhjusega olla uhked, et peaaegu igas maailma suuremas konteinersadamas on näha navigatsiooniseadmeid kirjaga „Valmistatud Eestis“.

Skype’i ja paljude teiste meie toodete edulood tõendavad, et karmist konkurentsist hoolimata on võimalik üleilmset edu saavutada kodusest Eestist lahkumata.

Edu mootor, vähemalt tehnoloogiavaldkonnas, ei ole mitte juhuslik õnn või erakordne andekus, vaid tänapäevale avatud meel, leidlikkusega tembitud professionaalne pühendumus ja teotahe.

Aprillis lähetatakse Prantsuse Guajaanast orbiidile Eesti tudengite aastatepikkuse töö tulemusena valminud pisike, ent hästi nutikas satelliit. Parafraseerides esimesena Kuule astunud inimese Neil Armstrongi tuntud ütlust: tegemist on väikese satelliidiga, ent hiiglasliku hüppega meie riigi jaoks – Eesti astub kosmoseriikide hulka.

Eesti teadlased, sportlased ja kultuuriinimesed on olnud meie riigi ja rahva edukad saadikud üle kogu maailma. Tegelikult on iga Eesti inimene laias ilmas liikudes meie riigi saadik. Ikka leidub neid, kelle jaoks on mõni meie kaasmaalane vaat et esimene Eestist pärit inimene, keda kohatakse ja kellega juttu aetakse. Selline saadikukohustus on meeldiv ja väärikas.

Eesti liigub edasi, kui oleme ise valmis maailma enda ümber paremaks muutma. Kodanikuühiskonna arenemise põhiväärtus on mõtteviisi ja suhtumise muutumine. Hiljuti tunnustasime Riigikogu Valges saalis kodanikuühiskonna tublimaid tegijaid, inimesi, kes on omakasupüüdmatult teeninud meie ühiskonda, seisnud kodanikuvabaduste eest, suurendanud rahva sidusust ja innustanud noori.

Toon vaid paar näidet. Sotsiaalse ettevõtte Abikäsi rajajad, kaks noort meest märkasid seda, millest teised on mööda vaadanud, ja aitasid paljudel erivajadustega inimestel töökohti leida.

Sageli räägitakse, et elu maapiirkondades on hääbumas. Kuid liikumine Kodukant on viieteistkümne tegevusaasta jooksul suutnud kõigile meile tõestada, et elavad need külad, kus kogukond tegutseb ühiselt. Nii leiavad paljud inimesed tee tagasi oma juurte juurde.

Head kuulajad!

Eesti rahvas ja eesti kultuur püsivad, kui meie mõtted ja valikuvõimalused on priid. Kui meil on võimalus minna ja võimalus naasta. Võin öelda oma kogemusest, ja küllap rõhuv enamik teistki kinnitab seda, et Eesti rahval on väga tugev kodumaatunne, ükskõik, kus ka ei viibita.

Juhan Liivilt kujundit laenates ­­­– nii nagu mesilane käib mesipuust ära ja tuleb tagasi, võib ka inimene ära minna ja tagasi tulla. Sest ta hing „ihkab isamaa poole , /…/ lendab mesipuu poole“.

Sõltumata sellest, kas oleme siin või eemal, on meie kõigi kohustus hoida ja kaitsta seda mesipuud – meie Eestit, meie isamaad.

Head vabariigi aastapäeva kõigile!

Elagu Eesti!

Tagasiside