Normal
0

21

false
false
false

ET
X-NONE
X-NONE

MicrosoftInternetExplorer4

/* Style Definitions */
table.MsoNormalTable
{
mso-style-parent:””;
font-size:11.0pt;”Calibri”,”sans-serif”;
mso-fareast-“Times New Roman”;
mso-bidi-“Times New Roman”;}

Hea Eesti rahvas!

1918. aasta 23. veebruari õhtul loeti Pärnus Endla teatri rõdult ette manifest kõigile Eestimaa rahvastele. Selles tohutu väärtusega dokumendis seisab, et Eesti rahvas ei ole aastasadade jooksul kaotanud tungi iseseisvuse järele.

Tänavu möödub kakskümmend aastat Eesti iseseisvuse taastamisest. Kalev on kindlalt kodus ja me heiskasime varahommikul uhkusega Eestimaa taevasse meie kauni sinimustvalge.

Austatud kuulajad!

Kakskümmend aastat tagasi olime valmis oma riiki taas üles ehitama, ükskõik kui raske see ka ei tundunud. Möödunud kahekümne aasta jooksul on üles kasvanud terve põlvkond noori inimesi, kellele on nõukogude aeg ainult minevik, aga mitte üleelatu. Iga põlvkond tegutseb olevikus, kuid kannab vastutust ka tuleviku eest. Noorte õigus ja kohustus on tegutseda Eesti tuleviku nimel.

Eesti vajab igaühte meist, nagu meie vajame oma riiki. Kas tunneme vastutust Eesti ees? Lihtne on süüdistada riiki kõiges, mis meie elus on valusat või halba, kuid ehk on mõned lahendused hoopis kusagil mujal. Vahel kuuleme hüüdeid: „Kas sellist Eestit me tahtsime!“ Meie unistused võivad olla erinevad, kuid nende täitumise esimeseks eelduseks on vabadus, millest tundsime minevikus puudust.

Meie hõimurahva poeet Sándor Petőfi on öelnud kaunilt:

Vabadus, armastus – need on mu igatsus,

elu ma ohverdanud sinu eest armastus,

ohverdan armu ma – sinu eest, vabadus.

Vabad inimesed suudavad palju. Meie oleme suutnud. Tähtis on, et usume oma riiki ja oma tulevikku. Lojaalsus Eestile ja meie põhiseaduslikele institutsioonidele peab olema kõigi jaoks iseenesestmõistetav. Me ei tohi lubada endale ükskõiksust.

Igaühe ülesanne on mõelda Eesti tulevikule – sellele, kuidas meie inimesed saaksid iseendaga paremini hakkama ja ka teisi aidata. Aitäh kõigile, kes on abivajajaile oma käe ulatanud. Tänan kõiki, kes on abikäe ulatanud Haapsalu tragöödia tagajärgede leevendamiseks. Seda kurba sündmust on raske mõista, seda on raske üldse kuidagi käsitleda.

Lugupeetud eestimaalased!

Kahjuks on praeguses majandusolukorras veel paljud inimesed tööta või töötavad väikese palga eest.  Põhiküsimus on, kuidas seda olukorda muuta. On aeg küsida: „Mida me oleme jätnud tegemata, mida peame tegema, et me oleksime tööturul konkurentsivõimelisemad?“

Veel kahekümnenda sajandi teisel poolel sai teenida leiba erialase hariduseta. Praegu on see võimalus muutunud marginaalseks. Ametid on keerulisemad ja nõuavad erialast ettevalmistust. Seda tuleb võtta kui tõsiasja, millega pole mõtet võidelda. Kui seda ei tunnistata, siis jäävadki inimesed tööta või peavad leppima madalat kvalifikatsiooni nõudva ametiga ja väikese sissetulekuga.

Selle vastu ei aita ka astmeline tulumaks, mis pole rohi madala haridustaseme vastu. Haritud inimesed saavad suuremat tulu ja täidavad maksudega riigikassat.

6. märtsil on parlamendivalimised. Juba täna paari tunni pärast on võimalik elektrooniliselt oma hääl anda. Valida tuleb maailmavaadete vahel, kus on esindatud nii ümberjagajad, kui ka hariduse ja majanduse edendamisele panustajad.

Head Eestimaa inimesed!

Täna – vabariigi aastapäeval – oleme rõõmsad, et meil on oma riik. On väga vähe rahvaid, kes on arvult nii väikesed kui meie, kuid kellel on oma riik ja kes määravad ise oma saatuse ja langetavad oma tuleviku suhtes ise otsuseid. See on peavõit, mille Eesti on ajaloo loteriil võitnud.

Me ei tohi lubada endale hoolimatust oma riigi suhtes. Selle riigi eest langesid meie esiisad. Eesti kaitsmine ja püsimajäämise tagamine on meie ülesanne.

Kuni oleme elus ja terved, kuni meil on oma riik ja me saame ise oma käekäigu üle otsustada, oleme vaba ja õnnelik rahvas. Hoiame oma inimesi ja kodusid, sest just sealt saame jõu rahvana püsida ja kasvada.

Ilusat vabariigi aastapäeva!