Riigikogu
Jäta navigatsioon vahele

Riigikogu

Riigikogu esimees Ene Ergma esines täna Brüsselis Euroopa Komisjoni korraldatud konverentsil, mis oli pühendatud rahvusvahelisele naistepäevale.

Taolisi konverentse on Euroopa Komisjon korraldanud erinevatel teemadel alates 1997 aastast. Tänavuse konverentsi teema oli ”Tuleviku Komisjon ”” Laienemine ”” Valimised: Uued võimalused naistele.”

Lisame Ene Ergma kõne teksti:

Austatud kolleegid, daamid ja härrad!

Naisliikumise juured on sügaval ajaloos ja oma arengus on see läbinud mitu etappi. Ajaloost näeme, et algul võideldi hääleõiguse eest ”” et naised saaksid hääletada demokraatlikel valimistel. Esimeste naistena maailmas said hääletada naised, kel oli kinnisvara Ameerika Ühendriikide New Jersey osariigis. See oli juba aastal 1787. Kahjuks ei kestnud selline positiivne asjade seis kaua. New Jersey naised kaotasid hääleõiguse 1865. aastal, kui peale Ameerika kodusõda viidi sisse üldine meeste hääleõigus.

Kuid arengut ei olnud võimalik peatada ning üldisele meeste hääleõigusele järgnes kogu demokraatlikus maailmas lõpuks ka üldine naiste hääleõigus. Eesti uhke kodanikuna on mul alati olnud hea meel kuulutada, et Eesti andis naistele hääleõiguse 1918. aastal, tunduvalt varem kui paljudki vanema demokraatiatraditsiooniga riigid.

Naisliikumise ajaloos oli sümboolse tähendusega 1910. aasta Sotsialistliku Internatsionaali konverents Kopenhaagenis. Konverentsile kogunes üle 100 naise 17 riigist, kes toetasid naistepäeva ideed, et tähistada liikumist naiste õiguste eest ja aidata kaasa üldise naiste hääleõiguse saavutamisele. Huvitav on märkida, et saadikute hulgas olid kolm esimest Soome parlamenti valitud naist ”” Soomes on naistel olnud hääleõigus alates 1906. aastast. 8. märts valiti naistepäevaks hiljem. Pärast hääleõiguse kättevõitmist on naisliikumine jätkanud tegelemist uute probleemide ja väljakutsetega. Ja see võitlus jätkub ka uuel, XXI sajandil. Ka täna peame endalt küsima: kas naisliikumine saavutab oma eesmärgid?

Euroopa Liidu laienemise eel peame endale teadvustama, millised väljakutsed meid ootavad. Seetõttu on väga tähtis teada, kas meie maades õnnestub suurendada naiste osakaalu teaduses, poliitikas ja majanduses.

Euroopa Komisjoni teaduse peadirektoraadi poolt pealkirja "Teadus ja ühiskond" all algatatud ETAN-i, Helsingi ja Enwise’i ekspertgruppide hiljutised aruanded näitasid selgelt, et akadeemilises karjääris avaldub suur erinevus sugude vahel. Peaaegu kõigis 30 riigis, mida aruanne käsitles, on naiste haridustase kõrgem ”” s.t. kõrgharidusega naisi on rohkem kui mehi. Kuid akadeemilise karjääri üldpilt räägib täiesti erinevat keelt. Ainult 15-20% professoritest on naised, kusjuures see suhtarv ei sõltu riigist. Kõrgel akadeemilisel ametikohal olevate naiste arv on ikka veel väga väike, nagu ka riikide teaduste akadeemiate naisliikmete arv.

Enwise’i aruanne aga näitas suurt erinevust vanade liikmesriikide ja endiste kommunismimaade vahel ”” uutes liikmesriikides on ühiskonna teadlikkus soolisest võrdõiguslikkusest ikka veel väga madal. See võib tulla üllatusena, sest endistes kommunismimaades oli soolist võrdõiguslikkust deklareeritud põhiseaduses. Veelgi enam ”” sotsialismimaad olid peaaegu ainsad, kus 8. märtsi tähistati ametlikult. Nõukogude Liidus näiteks kuulutati 1965. aastal 8. märts riiklikuks pühaks. Kommunistliku partei juhtide sõnutsi oli eemärk näidata naiste olulist rolli kommunismimaades. Tegelikult aga rahvas ei uskunud ega võtnud omaks partei väidet soolisest võrdõiguslikkusest. See oli lihtsalt üks järjekordne "ametlik vale", mida ei saanud võtta tõsiselt. Nagu ei võetud tõsiselt ka 8. märtsi, rahvusvahelist naistepäeva. Enamikule inimestest oli see vaid vaba päev, meestele võib-olla ka kohustus uputada naised lilledesse ja võltsmeelitustesse.

Mulle näib, et komisjoni ettepanek koostada aruanne naiste teaduskarjäärist liituvates riikides on tulnud väga õigel ajal.

Et asjade seis oleks selgem, võin kirjeldada oma kogemusi sooküsimuses. Minu teaduskarjäär on olnud küllaltki edukas ”” 15 aastat tagasi valiti mind professoriks, seitse aastat tagasi Eesti Teaduste Akadeemia liikmeks, kusjuures seal olen ma siiani ainus naine 59 mehe hulgas. Kui ma Enwise’i eesistujana huvitusin sooprobleemidest, mõistsin ma, et minu senine ülilihtsustatud arvamus, või isegi probleemi täielik eitamine, ei ole õigustatud.

Meie tulemused näitasid selget sõltuvust palkade ja naiste osakaalu vahel teatud akadeemilisel ametikohal. Mida madalam palk, seda rohkem naisi.

Tähtis on leida võimalus selle olukorra muutmiseks. Laienenud Euroopas hakkab elama umbes pool miljardit inimest. Üle poole neist on naised. Euroopa teadusuuringute valdkonna edukaks ülesehitamiseks vajame rohkem naisi – mitte ainult madalapalgalistele, vaid ka kõrgetele akadeemilistele ametikohtadele. Kui noored naised näevad, et paljudel naistel õnnestub jõuda kõrgele akadeemilisele ametikohale, julgustab see kindlasti neidki valima teadlasekarjääri.

Aasta tagasi, kui mind valiti Riigikogu liikmeks, märkisin ma, et naiste protsent oli ka Riigikogus madal. Riigikogu 101 liikme hulgas on ainult 19 naist. Mind valiti ka Riigikogu spiikriks ”” ma olin esimene naine, kes on kunagi saanud Riigikogu spiikriks. Eesti põhiseaduse järgi on Riigikogu spiikri tiitliks ”esimees”. Kuna kõik varasemad esimehed on olnud mehed, siis pole mitte harvad need juhtumid, kus arutelu ajal mõni auväärt saadikutest kõnetab mind ”härra esimees””

Tagasiside