|
|
|
KOKKUVÕTE
KÜSITLUSTULEMUSTEST
Abinõudest maaelu
riiklikuks toetamiseks
Riiklik- ja
erapensionikindlustus
Noor perekond ja
lastetoetused
Riigi sümboolika
Avaliku teabe
kättesaadavus
ÜLEVAADE
KÜSITLUSEST
Küsitluse meetod
Küsitlus leidis aset 22. kuni 30. novembrini. Kokku küsitleti 1041 respondenti, küsitlusvalimis olid proportsionaalselt oma tegelikule osakaalule esindatud kõik Eesti maakonnad ning linna- ja maarahvastik (erinevaid küsitluspunkte oli kokku 118).
Küsitletavad leiti stardiaadressi meetodil, küsitletava valikuks konkreetselt aadressilt kasutati "noorema mehe" reeglit – st. esimesena paluti intervjuud noorimalt kodusolevalt meesterahvalt, kes on vähemalt 15 aastane. Kui mehi kodus ei olnud, eelistati noorimat naist. Selline valikumeetod annab neile küsitletavate kategooriatele, keda on vähem tõenäoline kodust eest leida, täiendava ?ansi valimisse sattuda. Kokkuvõttes saavutatakse nii meeste ja naiste ning erinevate vanusegruppide parem esindatus valimis.
Pärast sisestamist kaaluti empiiriline valim vastavusse Eesti elanikkonna soolise ja vanuselise struktuuriga (Eesti Statistikaameti andmed 1. jaanuari 2000 seisuga). Selle tulemusel kujunes küsitletavate lõplik sotsiaal-demograafiline koosseis järgmiseks:tegelik valim(%) valim pärast kaalumist (%)
SUGU
naine 58 53
mees 42 47
VANUS
15 – 19 8 10
20 – 29 17 19
30 – 39 19 18
40 – 49 20 19
50 - 59 18 15
60 - 74 18 19
KEEL
eesti 70 70
vene 30 30
HARIDUS
alg – ja põhi 16 17
kesk ja kesk-eri 64 64
kõrgem 20 19
ELUKOHT
Tallinn 30 31
Muu linn, maakonnakeskus 33 32
Väikelinn (alev), maa 37 37
Küsimustikus välja pakutud viitteist erinevat võimalust põllumajanduse ja maaelu toetamiseks peeti enamiku vastanute poolt kõiki vajalikuks: seitset neist pidas kindlasti või pigem vajalikuks üle 70 protsendi, järgmist viit üle 60 protsendi ja viimast kolme üle 50 protsendi küsitletuist.
Kõige vajalikumateks peetakse uute turgude leidmist, maksusoodustusi ning pikaajaliste madalaprotsendiliste laenude saamise võimalust, samuti nõuande- ja koolitustoetusi, regionaalarengu soodustamist infrastruktuuri rajamise kaudu ning aktsiisi- ja käibemaksusoodustusi tootmisvahenditele. Kõige vähem vajalike abinõude hulka kuuluvad ekspordi rahaline toetamine, tollipiirangute kehtestamine importtoiduainetele ning toetus haritud põllumaa hektari kohta.
Ehkki vahetult põllumajanduses hõivatuid oli küsitlusele vastajate hulgas vaid 37, vaatame siiski, mida nemad pakutud abinõudest olulisemaks pidasid. Esimese kolme abinõu hulka, mida pidasid kindlasti või pigem vajalikuks üle 70 protsendi põllumajanduses hõivatutest, kuuluvad tootmisvahenditele kehtestatavad aktsiisi- ja käibemaksusoodustused (79%), maksusoodustused (73%) ja pikaajaliste madalaprotsendiliste laenude saamise võimalus (70%).
Olulisuselt järgnevad regionaalse arengu soodustamine infrastruktuuri rajamise kaudu (67%), tollipiirangute kehtestamine importtoiduainetele ja eksporditoetuste kehtestamine kodumaistele tootjatele (mõlemad 64%). Näeme, et viimased kaks abinõu arvati ülejäänud vastajate poolt kõige vähemoluliste hulka.
Küsimusele, kas vastajad oleksid valmis maksma tulumaksu praeguse 26 protsendi asemel ühe protsendi võrra rohkem, kui oleks teada, et see raha läheb maaelu toetuseks, vastas jaatavalt 38 protsenti, eitavalt 33 protsenti küsitletutest.
Enamik vastanutest peab õigeks seisukohta, et laste kasvatamine on küll iga pere enda asi, kuid riiklike abinõudega peaks olema peredele kindlustatud vähemalt keskmine toimetulek.
Viiendik vastanutest seob riigipoolse vastutuse minimaalse toimetuleku tagamisega, peaaegu sama suur osa (18%) paneb aga hoolitsuse järelkasvu eest tervenisti riigi õlule.
Kui vaadata kuni 40-aastaste vastanute seisukohti, kellele riiklik perepoliitika kõige enam peaks korda minema, peavad riiki lastega perede toimetuleku eest kõige vähem vastutavaks lasteta abieluinimesed. Kõige enam kohustusi näevad riigil lasuvat aga vallalised lasteta vastajad.
Lisaprotsent tulumaksu oleks lapsi kasvatavate perede jaoks maksumaksja käest kergem tulema kui põllumeeste ja maaelu toetuseks – tervelt 48 protsenti vastanutest oleks sellega nõus. Teistest enam oleks tulumaksu sihtotstarbelise suurendamisega nõus alla 30 aastased vastajad kellel on väiksem haridustase. Kõrgharidusega vastajad suhtuvad maksupoliitika muutmisesse kõige skeptilisemalt.
Kuni 40-aastaste sihtgrupis on kõige enam valmis suuremat tulumaksu maksma lastega abieluinimesed (60%), kõige vähem aga vallalised lasteta vastajad (41%).
Seda, et lastetoetuste suurendamine mõjutaks sündimust Eestis, usub üle poole vastanutest (kindlasti suurendab 27%, pigem suurendab 28%). Kõige enam usuvad lastetoetuste positiivsesse mõjusse alla 20 aastased noored (64%) ja 20-29 aastased vastanud (59%).
Erinevatest noorte perekondade toetamise viisidest on vastanute arvates kõige eelistatumateks mitmesugused koolisoodustused (tasuta koolitoit, tasuta transport jms.), mida toetab kindlasti 55% küsitletutest ja pigem toetab 34%. Olulisuselt järgnevad otsesed rahalised toetused (kindlasti toetab 54% ja pigem toetab 29%) ja pikaajalised madalaprotsendilised laenud kodu rajamiseks (vastavalt 53% ja 30%).
Analoogiliselt maaelu toetamist puudutavate vastustega ei selgunud ka selles vastajatele hindamiseks esitatud nimestikust üleliigseid ehk vähest toetust kogunud abinõusid.
Kuni 40-aastased lastega abieluinimesed peavad kõige olulisemateks riikliku toetuse viisideks paremate laenuvõimaluste loomist (kindlasti 57%), otseseid rahalisi toetusi (55%) ja koolisoodustusi (50%).
Samas vanusegrupis lapsi omavad vallalised või lahutatud vastajad tähtsustavad aga eelkõige otseseid rahalisi toetusi (66%) ja koolisoodustusi (62%), pidades keskmisest vähem oluliseks laenupoliitilisi abinõusid (48%).
Erinevalt laste kasvatamisest asetab avalik arvamus vastutuse pensionide maksmise eest peaaegu üksmeelselt riigile.
Seda, et riik peaks olema peamine vastutaja pensioni maksmise eest kümne aasta pärast, leiab 83 protsenti küsitletutest (praegustest pensionäridest 92%).
Inimest ennast peab tulevase pensioni eest vastutavaks 9% ja tööandjat 7 protsenti küsitletutest.
Keskmisest pisut suuremana näevad inimese enda ja tööandja vastutust vaid alla 30-aastased vastajad, ehkki ka nende seas peab üle 70 protsendi peamiseks vastutajaks riiki.
Samas loodavad üsna vähesed, et riik seda vastutust ka kanda suudab. Neljandik küsitletutest on kindel, et riik nende pensioni-ikka jõudmise ajaks ei ole suuteline tagama inimväärset pensioni. 30 protsenti peavad riigi suutmatust tõenäoliseks. Vaid üheksa protsenti küsitletutest ususb, et riik tõenäoliselt või kindlasti neile elamisväärse pensioni tagada suudab.
Kõige optimistlikumad on need, kellel pensioniaeg kõige kaugemale jääb – alla 20 aastastest vastanutest usub riigi suutlikkusse elamisväärset pensioni tagada enam kui neljandik (27%).
Hoolimata kahltusest riigi võimekuses piisava suurusega peansioni maksta, jääb valmisolek suurema pensioni nimel ise kokku hoida ja säästud vabatahtlikku pensionikindlustusse paiguatda madalaks: kõigest neli protsenti küsitletutest on juba sõlminud vabatahtliku pensionikindlustuse lepingu ja vaid 15 protsenti väljendavad selleks valmisolekut. Suurem on valmisolek vabatahtlikuks pensionikindlustuseks alla 40 aastaste vastajate seas, madalam juba pensionil olijate või pensionieelikute (50-59 aastaste) hulgas.
Oluline on siinkohal vastaja sissetulek. Valmisolek säästude paigutamiseks era-kindlusstusfondidesse hakkab kasvama alates 2000 kroonisest keskmisest kuusissetulekust ühe leibkonna liikme kohta.
Summad, mida ollakse valmis igakuiselt pensionikindlustusse paigutama, pole suured. Üldkeskmiseks jääb 288,5 krooni. Vaid viiendikul praegustest või tõenäolistest kindlustajatest küsitletutest ulatub (ulatuks) igakuine makse penisonifondi 500 kroonini ja üle selle.
Oluliselt ei suurendaks valmisolekut era-pensionikindlustuse kasutamiseks ka asjaolu, kui riik looks mingi järelvalveorgani, suurendades sellega kindlustusfondide usaldusväärsust. Ka sel juhul ulatuks kindlustusvõtjate osakaal vaid veidi üle viiendiku küsitletutest. Ainult seitsmendik neist, kes varasemale küsimusele vastates ei nõustunud pensionikindlustust kasutama, muudab sellele küsimusele vastates meelt ning väljendab valmisolekut kindlustusfondide suurema usaldusväärsuse puhul siiski tulevase pensioni jaoks säästmist alustada.
Kas riigi põhisümboolikat peaks säilitama või võiks teha muudatusi?
| võiks muuta | peaks jääma samaks | |
| LIPP | 4% |
88% |
| VAPP | 8% |
80% |
| HÜMN | 17% |
71% |
Maakondade ja valdade sümboolika puhul ei pea 73 protsenti küsitletutest oluliseks üleriikliku ühtset standardit, vaid jätaks asja iga maakonna ja valla enda otsustada.
Omavalitsuste esindajate väliste ametistunnuste vajalikkuse osas on avalik arvamus valdavalt skeptiline, tunnistades vaid linnapea (72%) ja maavanema (49%) ametiraha vajalikkust. Vallavanema ametiraha peab vajalikuks vaid 35%.
Spetsiaalset ametiriietust aga enamasti vajalikuks ei peeta, kui, siis ehk ainult linnapea puhul (35%).
Kellel omavalitsuste esindajatest peaksid olema välised ametitunnused?
| Ametiraha | Ametiriietus | |
| LINNAPEA | 72% |
36% |
| ABILINNAPEA | 15% |
14% |
| MAAVANEM | 49% |
23% |
| MAASEKRETÄR | 12% |
14% |
| VALLAVANEM | 35% |
17% |
| VALLASEKRETÄR | 11% |
14% |
Avaliku teabe kättesaadavus.
/JOONISED 7, 8,
9, 10/
Rahulolu poolest avaliku teabe kättesaadavusega jagunevad vastajad kaheks: 42 protsenti on sellega väga või küllaltki rahul, sama suur osa aga mitte eriti või üldse mitte rahul.
Rohkem on rahulolijaid eestlaste, alla 30-aastaste, kõrgharidusega ja suurema keskmise sissetulekuga vastajate hulgas. Võib arvata, et neile vastajate gruppidele on paremini kättesaadavad tänapäevased teabekanalid, eelkõige internet.
Rahulolematus domineerib muulastest vastajate seas ning vanuses 30 kuni 59. Mitte-eestlaste suurem rahulolematus informatsiooni kättesaadavusega Eesti riigi toimimise kohta on selgunud ka mitmetest varasematest uuringutest.
Kaheks peamiseks infokanaliks, millest avalikku teavet ammutatakse, on raadio ja televisioon (85 protsendi vastanute jaoks) ning ajalehed ja ajakirjad (72 protsendi jaoks). Kuna küsimusele vastamisel paluti välja valida vaid kaks olulisemat, jäi ülejäänud kanalite jaoks vähe võimalusi. Siiski tõusis olulisuselt 16 protsendiga selgelt kolmandaks internetiühendus töö juures (või õppeasutuses). Interneti olulisus on kõige suurem 15 – 29 aastaste hulgas (30%), veidi väiksem 30-39 aastaste seas (21%) ja hakkab järsult langema alates 40 eluaastast.
Internet hõlmab olulisuselt ka kaht järgmist positsiooni: avalikku internetipunkti või kodust intenetiühendust peab avaliku teabe ammutamisel kahe olulisema kanali hulka kuuluvaks võrdselt 8 protsenti küsitletutest. Ka siin on korrelatsioon vanusega silmnähtav.
Avaliku teabe hankimise võimaluste laiendamisel peetakse kõige enam oluliseks veel ikkagi raadio, televisiooni ja ajalehtede vahendusel antavat informatsiooni – nii vastab 43% küsitletutest. Samas alla 20 aastastest arvab nii vaid 9 protsenti – noortele on teabe saamisel olulisimaks internet.
Erinevatest internetikeskkonna arengule suunatud projektidest peetakse kõige olulisemaks majanduslike soodustuste tegemist eraisikutele koduarvutite ning internetiühenduste soetamiseks (37%). Sellele järgneb koolides ja kohalikes raamatukogudes paiknevate internetipunktide arendamine.
Suuremat tulumaksu kohaliku infovõrgu väljaarendamise nimel siiski maksta ei soovita – jaatavalt vastab vaid 13%, eitavalt aga 60% küsitletutest.
Avalik arvamus üksikisiku tulumaksu avalikustamise kohta on alles arengujärgus, ühest seisukohta selles osas pole välja kujunenud. Vastused jagunevad küllaltki ühtlaselt kõigi pakutud vastusevariantide vahel: 18 protsenti leiab, et informatsioon üksikisiku poolt makstud tulumaksu kohta peaks olema kõigile avalik, 24 protsenti – et see ei peaks üldse avalik olema. Viiendik vastanutest arvab, et see informatsioon peaks olema vajadusel kättesaadav riigi- ja omavalitsusorganite esindajatele ning 14% seab info avalikustamisele teatud tingimused (näitaks kirjaliku taotluse esitamine infovajaduse põhjendamiseks ning riigilõivu tasumine).