RIIK JA RAHVAS
KEVAD 2000
ELANIKKONNA MONITOORINGU ARUANNE

Küsitlusvalim: 1000 vastajat, Küsitlusperiood: 22.05.-1.06. 2000.a.

SISUKORD

1. SISSEJUHATUS

2. UURINGU METOODIKA

3. UURINGU PÕHITULEMUSTE KOKKUVÕTE

4. UURINGUTULEMUSTE ANALÜÜS

4.1. Pensionireform

4.2. Korruptsioon.

4.3 Riigi insitutsioonide usaldamine

4.4. Eesti elanike õigusteadvus

5. LISAD (graafikud)

1. SISSEJUHATUS

Sotsiaal- ja turu-uuringute firma Saar Poll on Riigikogu kantselei tellimusel alates 1996. aastast viinud läbi avaliku arvamuse trendiuuringut "RIIK JA RAHVAS", mis käsitleb Riigikogu tööga seotud problemaatikat. Uuringute põhieesmärgiks on pakkuda seadusandjatele vajalikku infot ühiskonnas eksisteerivate väärtushinnangute, arvamuste ning käitumismudelite kohta.

Käesolev aruanne keskendub 2000. aasta mais ja juunis läbiviidud uuringu tulemustele.

Lähtudes Tellijat huvitavast andmestikust on aruandes lähema vaatluse alla võetud neli teemat:pensionireform, korruptsioon, riigi institutsioonid eusaldamine, Eesti elanike õigusteadvus,

Aruande koostajad:Andrus Saar ja Anu Rentel
Saar Poll OÜ, Veetorni 4, 10119 Tallinn, telefon 6311 302, faks 6312 486,
e-post infosaar@saarpoll.ee

2. METOODIKA

Käesolev aruanne on kirjutatud peamiselt ajavahemikul 22. mai-1. juuni 2000.a. sotsiaal- ja turu-uuringute firma Saar Poll poolt läbiviidud avaliku arvamuse küsitluse tulemuste põhjal.

Aruandes on kasutatud taustaandmeid ning korduvküsimuste puhul ka võrdlusandmeid varasematest Saar Polli uuringutest (sealhulgas Riigikogu kantselei poolt tellitud uuringutest alates 1996. aastast).

"RIIK JA RAHVAS KEVAD 2000" uuringu puhul oli tegu üleriigilise küsitlusega, kus suulise intervjuu vormis küsitleti 1000 inimest vanuses 15-74 aastat. Respondentide valikuks kasutati proportsionaalse juhuvaliku meetodit. Selliselt moodustatud valim on esinduslik kõigi peamiste sotsiaal-demograafiliste tunnuste lõikes. Küsitluspunkte oli antud küsitluses 169.

Valimi iseloomustus sotsiaal-demograafiliste tunnuste alusel

Mudeli sotsiaal-demograafiliste tunnuste koostamisel on kasutatud rahvastikustatistika andmeid seisuga 01.01.1999. (v.a. haridustunnus, mille kohta andmed on võetud Statistikaameti väljaandest "Tööjõu II kvartal 1998"). Mudeli ja saadud küsitlustulemi representatiivsuse võrdlemisel ilmnenud erisuste vähendamiseks kaaluti saadud tulemit kõigi sotsiaal-demograafiliste tunnuste lõikes.

Tulemuste usalduspiirid

Järgmine tabel näitab tulemuste usalduspiire lähtuvalt vastajate arvust 95%-lise tõenäosusega:

Näide tabeli kasutamise kohta: kui valimi suurus on 1000 ning meid huvitavat seisukohta omab näiteks 20% vastajatest, siis võime tabelist näha, et sellisel juhul on võimalik viga ±2,5%. Seega jääb tegelik tulemus vahemikku 17,5% - 22,5% (95%-lise tõenäosusega).

Andmetöötlus ja andmeanalüüs on teostatud statistilise andmetöötluspaketiga SPSS for
Windows version 7.0.

3. UURINGU PÕHITULEMUSTE KOKKUVÕTE

Pensionireformist

Pensionireform on oma olemuselt väga laiahaardeline – see puudutab kogu elanikkonda ning ka ajalises mõttes on see reform väga ulatuslik. Pensionireform puudutab inimesi otseselt – nii majanduslikus kui sotsiaalses mõttes. Arvestades eelpoolöeldut, on Eesti elanikkond murettekitavalt halvasti kursis kavandatava pensionireformiga (uuring puudutas kohustusliku riikliku kogumispensioni sisseviimist). Praeguse seisuga võib öelda, et Eesti elanikkond ei ole kavandatava pensionireformi jaoks veel "valmis". Sellel on peamiselt kolme tüüpi põhjuseid:

• informeeritus – elanikkonda on kavandatavast pensionireformist liiga vähe informeeritud
• majanduslikud põhjused – suurema osa elanikkonna majanduslik olukord ei ole piisavalt hea, et oleks võimalik raha säästa kaugema tuleviku jaoks
• inimeste väärtushinnangud ja hoiakud – suurem osa elanikkonnast elab pigem üks päev korraga kui vaatab kaugemasse tulevikku; suurem osa elanikkonnast ei tunne isiklikku vastutust oma pensioni ees

Korruptsioonist

Korruptsiooni peetakse Eestis taunitavaks nähtuseks – samas ei ole korruptsiooni mõiste üheselt arusaadav. Korruptsiooni riigiasutustes mõistetakse ühesemalt kui korruptsiooni erafirmades.

Üldiselt peavad Eesti elanikud korruptsiooni rohkem riigiasutuste kui eraettevõtete probleemiks.

Korruptsiooni mitmekesistest esinemisvormidest peavad Eesti elanikud kõige iseloomulikumaks altkäemaksu. Rääkides lähemalt korruptsiooni kõige "tüüpilisemast" nähtusest – altkäemaksudest – siis vaatamata viimastel aastatel aktiviseerunud korruptsioonivastasele võitlusele näitavad sotsioloogilise uuringu tulemused, et "altkäemaksuohtlike" olukordade arv riigiasutustes ei ole viimase paari aasta jooksul vähenenud, vaid on jäänud üldmastaapides samaks – veerand Eesti elanikkonnast on kas otseselt ise või on keegi tema perekonnast sattunud riigiasutustega kokku puutudes "altkäemaksuohtlikku" olukorda.

Riigi institutsioonide usaldamisest

Riigi institutioonide usaldamine peegeldab seda, kuivõrd õiguspärased ning efektiivsed on antud riigi institutsioonid.

Uuringust selgus, et mida rohkem usaldatakse ühte Eesti riigi institutsiooni, seda rohkem usaldatakse ka teisi institutsioone. Seega võib institutsioonide usaldamise taandada Eesti riigi kui terviku usaldamisele.
Kui rääkida usalduse määrast, siis näiteks Eesti riigi peamiste poliitliste institutsioonide – riigikogu ja valitsuse – usalduse küsimuses jaguneb Eesti elanikkond kahte pea võrdsesse leeri – pooled usaldavad neid ja pooled ei usalda.

Eesti riiki ning tema institutsioone usaldavad rohkem noored ning kõrgema sotsiaalse staatusega inimesed. Noored on üldse reeglina optimistlikumad kui vanemad inimesed. Kõrgema sotsiaalse staatusega inimesed (kõrgem haridus, kõrge tööalane positisoon, suurem sissetulek, Eesti kontekstis veel ka eesti keele oskus) on oma eluga tervikuna rohkem rahul ning optimistlikumad kui madalama sotsiaalse staatusega inimesed. Kõrgema sotsiaalse staatusega inimesed tunnevad ennast poliitiliselt efektiivsemana, nad pigem samastavad ennast Eesti riigiga kui vastandavad ennast sellele.

Eesti elanike õigusteadvusest

Õigusteadvuse vaatenurgast valitseb Eestis pigem anoomia kui "kord". Osaliselt on see paratamatu olukord, mille on tinginud ühiskonnas toimuvad kiired muutused. Teiselt poolt on see olukord põhjustatud inimeste rahulolematusest meie õigussüsteemiga. Inimeste arvates luuakse ning kasutatakse seadusi liialt palju võimu realiseerimiseks ning liialt vähe selleks, et aidata ühiskonnaelu korraldada ning inimestel sotsiaalses keskkonnas orienteeruda.

Norme, kitsamas tähenduses seadusi, aitavad tugevdada nii positiivsed kui negatiivsed

sanktsioonid. Praeguses Eestis tunnetavad inimesed väga vähe positiivsete sanktsioonide olemasolu.

Õigussüsteemi võib samuti vaadelda kui ühte Eesti riigi institutsooni. Sarnaselt teistele institusioonidele, usaldavad ka õigussüsteemi rohkem noored ning kõrgema sotsiaalse staatusega inimesed ning need, kelle arvates asjad Eestis arenevad paremuse suunas.

4. UURINGUTULEMUSTE ANALÜÜS

4.1. PENSIONIREFORM

Pensionireformi eesmärgiks on lisaks olemasolevale riiklikule pensionikindlustusele (I sammas) ning vabatahtlikule kogumispensionile (III sammas) sisse viia ka kohustuslik riiklik kogumispension (II sammas). Uuringu korraldamise ajal vaadeldi ametliku seisukohana II sammast kui kohustuslikku, hilisemad arengud on välja toonud Sotsiaalministeeriumi seisukoha, mille kohaselt ka II sammas muutub vabatahtlikuks. Ühest otsust veel pole.

Kohustusliku kogumispensioni rakendamise eesmärke seostatakse eelkõige ühiskonna vananemisega kaasnevate probleemidega. Kui pensionäride suhtarv võrreldes töötava elanikkonnaga pidevalt kasvab, siis võib see viia olukorrani, kus pensionid pidevalt langevad või tuleb pensionide finantseerimist pidevalt suurendada.

Lisaks on kohustuslikul kogumispensionil ka rida teisi eesmärke: suurendada inimeste isiklikku vastutust pensionisüsteemis, makromajanduslikud eesmärgid (pensionifondide investeeringud võivad soodustada Eesti majanduse arengut), jne.

Üldiselt võib öelda, et Eesti elanikud on kavandatava pensionireformiga halvasti kursis.

Ligikaudu viiendik elanikkonnast on enda hinnangul pensionireformiga hästi kursis (1% väga hästi ning 18% pigem hästi). Enamus elanikkonnast on pensionireformiga halvasti kursis (37% pigem halvasti ning 23% väga halvasti), 19% pole enda hinnangul üldse kursis (!) ning 2% elanikkonnast ei osanud oma seisukohta öelda.

Eestlased on pensionireformiga veidi paremini kursis kui mitte-eestlased. Kõrghariduse ning suurema sissetulekuga inimesed üldiselt valdavat antud teemat paremini kui ülejäänud. Vaadeldes informeeritust erinevates ametigruppides selgub, et pensionireformiga on kõige paremini kursis juhid. Eeldatavalt osutusid vanemad inimesed (kellel on pensioniiga juba lähenemas või kes juba on pensionärid) pensionireformiga veidi paremini kursis olevateks kui nooremad inimesed (vt LISAD graafik 1). Tegelikult puudutab II samba käivitamine töötavaid inimesi isegi otsesemalt kui praeguseid pensionäre, aga paraku ei ole enamus Eesti inimesi tõenäoliselt veel harjunud mõtlema, et pensioniga seotud küsimused võiksid olla aktuaalsed ka noortele.

Kohustusliku riikliku kogumispensioni idee vastaseid on mõnevõrra rohkem kui toetajaid.

Kohustusliku kogumispensioni ideed toetab kindlasti 7%, pigem toetab 25%, pigem on vastu samuti 25% ning kindlasti on vastu 20% elanikkonnast. Ligikaudu veerand (23%) elanikkonnast ei osanud sellele küsimusele oma vastust anda. Viimane protsent näitab samuti inimeste vähest informeeritust antud teemal. Uuringu tulemustest selgus, et mida paremini ollakse kursis pensionireformiga, seda rohkem toetatakse ka reformi (99%-lise tõenäosusega, Pearsoni korrelatsioonikordaja 0,134; positiivne korrelatiivne sõltuvus väljendab sellist statistilist sõltuvust, kus ühe tunnuse suurenedes / vähenedes suureneb / väheneb keskmiselt ka teine ).

Kõige rohkem sõltub suhtumine pensionireformi inimeste sissetulekutest (vt LISAD
graafik 2). Mida suurem on inimese sissetulek, seda rohkem toetatakse pensionireformi (99%-lise tõenäosusega, Pearsoni korrelatsioonikordaja 0,162).

Mehed toetavad pensionireformi elluviimist mõnevõrra rohkem kui naised (vastavad protsendid
on 35 ja 29), linnainimesed rohkem kui maainimesed (vastavad protsendid on 38 ja 16) - linnade elanikud on reformiga ka veidi paremini kursis. Erinevate ametialade lõikes toetavad pensionireformi rohkem juhid ja spetsialistid.

Suhtumine pensionireformi vanusest oluliselt ei sõltu - kõige rohkem on toetajaid vanusegrupis 30-39 (35%), vähem on toetajaid sellistes vanusegruppides nagu 15-19 (27%) ning 40-49 (29%).

Aga need erinevused ei ole eriti suured. Pensionireformi vastaste arv kasvab mõnevõrra kuni pensionieani, mis on ka loogiline, sest kui rakendatakse kõigile inimestele kohustuslik pensionikindlustus, siis sellest saaksid kõige vähem "kasu" just pensionieelses eas olevad isikud.
50-59 aastaste inimeste seas on ka kõige vähem neid, kes ei oma antud küsimuses seisukohta.

Pensionireformi suhtuvad positiivsemalt need inimesed, kelle arvates asjad Eestis arenevad paremuse suunas ning kes usaldavad ka Eesti riigi institutsioone rohkem (sealhulgas Eesti Panka).

Milline on Eesti elanike suhe vabatahtlikku pensionikindlustusse?

Praeguseks on vabatahtliku pensionikindlustuslepingu sõlminud ainult 2% 15-74 aastasest elanikkonnast. Saar Polli andmetel omas 1997. aasta sügisel pensionikindlustuslepingut umbes 1% elanikkonnast ning 2%-l elanikest oli sõlmitud pikaajaline elukindlustusleping, mis võimaldab raha koguda (autoritele teadaolevalt on praeguseks seoses uue pensioniseadustikuga vähemalt osades kindlustusfirmades pikaajalised raha kogumist võimaldavad elukindlustuslepingud ümber registreeritud pensionikindlustuslepinguteks).

Kuigi 1997. aasta uuringu tulemused ei ole üks-üheselt võrreldavad praeguse, 2000. aasta kevade uuringu tulemustega (sest küsimuste sõnastused olid erinevad) võib väita, et vabatahtliku pensionikindlustuse populaarsus ei ole viimase kolme aasta jooksul kasvanud.

Osaliselt on see kindlasti seletatav 1997. aasta optimistliku majandusliku olukorraga Eestis.

Kui pöörduda tagasi viimaste uuringuandmete juurde, siis 3%-l elanikest on kindel kavatsus sõlmida vabatahtlik pensionikindlustusleping ning 9% on kaalunud mõtet sõlmida taoline leping.

Suurim osa elanikkonnast (31%) omab vabatahtliku pensionikindlustuse kohta liiga vähe infot ning seetõttu puudub neil antud küsimuses seisukoht, 22% ei kavatse taolist lepingut kindlasti sõlmida. 19% vastajatest on juba pensionärid ning 14% ei osanud küsimusele oma vastust anda või andsid muu vastuse.

Meeste ja naiste seisukohad vabatahtliku pensionikindlustuse osas oluliselt ei erine.

Kui vaadelda andmeid erinevate vanuse- ja sissetulekugruppide lõikes, siis jäävad analüüsitavad grupid kahjuks liiga väikseks, et nende baasil oleks võimalik järeldusi teha.

Vabatahtliku pensionikindlustuse lepinguid on erinevate ametialaste gruppide lõikes sõlminud kõige rohkem juhid.

Selgub, et need inimesed, kes suhtuvad positiivsemalt kohustuslikku pensionikindlustusse, suhtuvad positiivsemalt ka vabatahtlikku pensionikindlustusse, seega pole määravaks niivõrd pensionikindlustuse kohustuslikkus või vabatahtlikkus, kuivõrd just suhtumine personaalsesse pensionikindlustusse kui sellisesse.

Indiviidikesksema pensionireformi (sealhulgas nii kohustusliku kui vabatahtliku pensionikindlustuse) vähene populaarsus võib tõenäoliselt olla seletatav järgmiste põhjustega:

• Kiired muutused ühiskonnas (olgu siinkohal toodud ainult mõned näited, nagu rahareform, omandireform või tööjõuturul toimuvad kiired muutused) ei ole soodustanud mõtlemist "pika aja peale ette", elatakse üks päev korraga. Individuaalne vastutus oma pensioni ees eeldab aga mõtlemist oma tulevikule pikemas perspektiivis. 1999. aasta sügisel läbiviidud uuringu tulemustel peab 57% Eesti elanikkonnast tulevikku nii ebakindlaks, et on parem elada päev korraga.
• Kogu finantssfäär baseerub sellisel nähtusel nagu usaldus - pangad ja kindlustusfirmad müüvad usaldust. Eesti inimesed aga ei usalda veel piisaval määral Eesti finantsettevõtteid (s.h. pensionifonde ja kindlustusfirmasid), nende arvukad pankrotid ning skandaalid on selleks ka teatavat põhjust andnud.
  1997. aastal Saar Polli korraldatud uuring näitas, et inimesed paigutaksid oma lotovõidu meelsamini pangaarvele kui avaksid pensionifondi arve. Tõenäoliselt ei ole siin peamine küsimuses selles, et inimesed usaldaksid Eestis tegutsevaid panku oluliselt rohkem kui kindlustusfirmasid, vaid siin on oluline ajaline dimensioon - mida pikaajalisem on investeerimisprotsess, seda suurem on inimeste hirm oma rahast ilma jääda. Pensionikindlustus on reeglina pikaajalisem ettevõtmine kui panka raha paigutamine.
  Pensionikindlustuse (eriti kohustusliku riikliku kogumispensioni) puhul lisandub juurde veel ka riigi kui terviku usaldamine. Uuringu tulemustest selgus, et pensionireformi toetavad need inimesed rohkem, kes usaldavad Eesti riigi institutsioone.
• Paljude inimeste sissetulekud on sedavõrd väiksed, et ei ole võimalik midagi säästa. Vaesus võib sageli osutuda takistuseks mitmete progressiivsete ideede ellurakendamisele. Inimese esmaste bioloogiliste vajaduste (näiteks toit) rahuldamine on üldiselt eelduseks, et saaks järgida kõrgemaid, sotsiaalse iseloomuga vajadusi.
• Riigi pensionisüsteem on seotud ka sellega, millised on antud ühiskonna üldised väärtushinnangud, eriti mis puudutavad perekonna institutsiooni. Näiteks, kas ühiskonnas peetakse tähtsamaks kollektiivseid perekondlikke väärtusi või väärtustatakse rohkem üksikindiviidi heaolu, või milline on ühiskonnas suhtumine "vanadesse" inimestesse ning nende ülalpidamisse, jne.
  Pole kahjuks teada uuringuid selle kohta, mida Eesti elanikud arvavad sellest, kas lapsed peaksid oma vanaduspõlve veetvaid vanemaid ülal pidama või mitte, aga 1999. aasta Saar Polli uuringust on teada, mida arvavad Eesti elanikud laste ülalpidamise kohta. Suhtumist vanade inimeste ja laste ülalpidamisse ei saa loomulikult samastada, kuid teatavaid paralleele on võimalik tõmmata. Suurem osa (55%) elanikkonnast arvab, et vanemate kohus on teha parim oma laste heaks, hoolimata kuludest nende endi heaolu arvelt ning oluliselt vähem inimesi (21%) arvab, et vanematel on nende endi elu ja neilt ei saa nõuda oma isikliku heaolu ohverdamist oma laste heaks. Võib eeldada, et küllalt suur osa Eesti inimesi arvab, et lastel on kohustus hoolitseda oma pensionieas vanemate eest.
• Kindlasti mõjutab suhtumist pensionitega seonduvasse ajalooline kogemus - 50 aastat sotsialismi on jätnud Eesti elanikesse arvamuse, et pensionide eest peab otseselt vastutama riik - 1999. aasta Saar Polli uuringu tulemuste kohaselt arvab 78% Eesti elanikkonnast, et pigem riik peaks vastutama inimeste pensioni eest ning ainult 17% arvab, et iga inimene peaks ise vastutama oma pensioni eest.
  

Üldiselt võib öelda, et pensionireformi küsimuses ei ole avalik arvamus veel välja kujunenud. Kui pensionireform praegu rakendataks, siis Eesti elanikud võtaksid selle vastu pigem vastuseisu kui poolehoiuga, osaliselt kindlasti seetõttu, et inimesi on sellest lihtsalt liiga vähe informeeritud.

4.2. KORRUPTSIOON

Eesti tunnustab demokraatliku ühiskonnakorra norme ja väärtusi, mille järgi selline nähtus kui korruptsioon on taunitav. Laiemas mõistes normidest kõrvalekaldumist, kitsamas mõttes kuritegevust ning veelgi kitsamas mõttes korruptsiooni ei ole aga võimalik kunagi likvideerida, sest ühiskonnas valitsevad normid ei ole kunagi staatilised ja lõplikud - need on pidevas muutumises. Sellele vaatamata ei ole korruptsioonivastane võitlus asjatu, sest sanktsioonide rakendamine kindlustab ja tugevdab norme (tingimusel, et normid on legitiimsed).

Kiiresti muutuvas ühiskonnas nagu Eesti võib tekkida see probleem, et ühiskonna erinevatel tasanditel eksisteerivad normid ei ole omavahel kooskõlas, näiteks riigis kehtivad seadused ja inimeste igapäevased käitumistavad on nihkes. Eesti probleemiks on näiteks sageli see, et Lääne-Euroopa pikaajalise demokraatiakogemusega ühiskondade väärtushinnangutel baseeruvad Euroopa Liidu normid (mille järgi kohandatakse Eesti seadusi) ei ole alati kooskõlas Eesti inimeste väärtushinnangutega (olgu siinkohal toodud näitena surmanuhtluse kaotamise teema).

Mida tähendab korruptsioon Eestis erinevatel tasanditel? Korruptsioonivastane seadus Eestis puudutab ainult riigiametnikke, majanduses moraalseid väärtusi oluliseks pidavad organisatsioonid (näiteks rahvusvaheline organisatsioon Transparency International, Eestis näiteks Jaan Tõnissoni Instituut) liigitavad korruptsiooni alla ka erafirmade ebaseaduslikku või lihtsalt ebamoraalset tegevust (näiteks tasumine mitme firma kaudu olematute nõustamis- jm. teenuste eest).

Mida peavad aga Eesti inimesed korruptsiooniks?

1998. aasta sügisel läbiviidud uuringus palusime inimestel vabas vormis vastata küsimusele, mida nad peavad korruptsiooniks. Domineerisid kaks vastust - 34% elanikkonnast vastas, et korruptsioon tähendab altkäemaksu (võtmist ja/või andmist) ning 27% vastas, et korruptsioon on ametiseisundi kuritarvitamine omakasu saamise eesmärgil. Teisi vastuseid anti oluliselt vähem.

Kui vastajatele loeti ette rida tegevusi ning küsiti, kas nende puhul on tegemist korruptsiooniga või mitte, vastavalt kas siis ainult riigiasutustes, ainult erafirmades või mõlemas, siis saime järgmised tulemused, mis on esitatud tabelis 1.

Kuigi enamus tabelis loetletud tegevusi peavad elanikud korruptsiooniks nii riigiasutustes kui erafirmades (erandiks on tööautoga isiklike asjade ajamine, mida peetakse korruptsiooniks eelkõige riigiasutustes), on elanike arvates need tegevused riigiasutustes suuremaks "paheks" kui erafirmades.

Üldlevinud definitsiooni järgi tähendab korruptsioon ametikoha kasutamist isikliku kasu saamise eesmärgil. Peamiselt mõeldakse selle kasu all otsest materiaalset kasu ning positsiooniga kaasnevast prestiizhist saadavat sotsiaalset kasu.

Kui lähtuda mõtteviisist, et eesmärk pühendab abinõu, siis on loomulik, et inimesed suhtuvad korruptsiooni avaldumisvormidesse erafirmades leebemalt, sest erafirmade tegevuse põhieesmärgiks on kasumi teenimine, seevastu riigiasutuste tegevuse põhieesmärgiks ei ole kasumi teenimine

Uuringu tulemustest selgus, et korruptsiooni tähendus on erinevates sotsiaal-demograafilistes gruppides küllaltki sarnane. Suurimad erinevused arvamustes tulenevad haridusest – mida kõrgem on haridus, seda kindlamalt liigitatakse selgelt korruptiivsed tegevused korruptsiooni alla ning seda vähem liigitatakse korruptsiooni alla selliseid "piiripealseid tegevusi" nagu tööautoga isiklike asjade ajamine, töökoha võimaluste kasutamine isiklike sissetulekute suurendamiseks ning firmade poolt korraldatud tasuta lõunatel ja vastuvõttudel osalemine (vt LISAD graafik 3).

Ühelt poolt on uuringu tulemused positiivsed - korruptsiooni küsimuses on Eesti elanikkond küllaltki homogeenne, s.t. erinevad sotsiaalsed grupid on korruptsiooni osas üldiselt samadel seisukohtadel. Samal ajal on murettekitav see, et ikkagi küllalt suur osa elanikkonnast ei pea selgelt korruptiivseid tegevusi korruptsiooniks, toome siinkohal ainult ühe näite: 22% elanikkonnast ei pea väljaspool järjekorda teenindamiseks antavaid kingitusi korruptsiooniks (seda ka riigiasutustes!). Seega võib öelda, et korruptsiooni puudutavad ametlikud normid riiklikul tasandil (nii seadusandlus kui üldisem ideoloogia) ning elanikkonna arvamused ei lange päriselt kokku. Eestis on olemas küllalt suur hulk inimesi, kes peavad altkäemaksude andmist/ võtmist normaalseks. Tulemuste interpreteerimisel ning järelduste tegemisel tuleb aga kindlasti arvestada sellega, et mõiste korruptsioon tähendus on inimeste jaoks küllaltki hägune, s.t. et kui mõni inimene ei pea mingit tegevust korruptsiooniks, siis ei tähenda tingimata seda, et ta seda tegevust heaks kiidab, või vastupidi.

Käesoleva, 2000. aasta küsitluses ei uurinud me korruptsiooni tähendust, vaid seda, kuivõrd suureks probleemiks on need korruptsiooniga seotud tegevused praegu Eesti riigiasutustes. Küsitluse tulemusi näete tabelis 2:

TABEL 2

(vastuste skaala: 3 - väga suur probleem; 2- mõningane probleem; 1 - see ei ole üldse probleem;
lisaks tabelis 1 toodud väidetele on tabelis 2 kaks tegevust juurde lisatud - kohtunike ja politseinikega seotud tegevused).

Eelpool loetletud korruptsiooniga seotud tegevustest on Eesti elanike arvates kõige suuremaks probleemiks otseselt altkäemaksuga seotud tegevused.

Seevastu arstidele ja õpetajatele tehtavad kingitused ei ole Eesti elanike arvates aga eriti suureks probleemiks. Mitte-eestlaste jaoks on viimatinimetatu oluliselt suuremaks probleemiks kui eestlaste jaoks (teistes punktides eestlaste ja mitte-eestlaste vastused nii oluliselt ei erine).

Ka meeste ja naiste vastused ei erine oluliselt, välja arvatud ühes punktis - tööautoga isiklike asjade ajamine - see on naiste jaoks oluliselt suurem probleem kui meeste jaoks.

Korruptsiooni probleemi teadvustamine ei erine oluliselt ka ametialaste gruppide lõikes.
Kõige suuremaks probleemiks peavad eelpool loetletud tegevusi pensionärid.

Siinkohal tuleb rõhutada seda, et viimase küsimusega me mõõtsime seda, kuivõrd suureks probleemiks on need tegevused vastajate arvates praegu Eestis, mitte seda , mida inimesed üldse korruptsiooniks peavad või kas nad on sellega ka ise kokku puutunud.

Kindlasti mõjustavad inimeste seisukohti selles küsimuses küllalt tugevalt parasjagu meedias kajastatavad sündmused ja juhtumid.

Kui võrrelda omavahel kahes eelnevas tabelis toodud järjestusi (esimeses tabelis see, mida peetakse korruptsiooniks ning teises tabelis see, kui suureks probleemiks neid tegevusi peetakse; NB! võrrelda saab ainult järjestust, mitte arvulisi tulemusi), siis selgub, et üldiselt need tegevused, mida elanikud liigitavad kindlamalt korruptsiooni alla, on elanike arvates ka suuremaks probleemiks. Samas ilmnevad kahe järjestuse võrdlemisel ka teatavad eripärasused.

Kingituste andmine väljaspool järjekorda teenindamiseks liigitatakse elanike poolt üsna kindlalt korruptsiooni alla, aga seda ei peeta praegu Eestis sedavõrd oluliseks probleemiks. Vastupidine olukord on seoses kinnisvaratehingute ning maa erastamise puhul sugulaste-tuttavate kasuks langetatavate otsustega - seda ei liigitata nii kindlalt korruptsiooni alla, aga seda peetakse praegu Eestis suhteliselt suuremaks probleemiks.

Millised on inimeste kokkupuuted korruptsiooniga?

Kuigi korruptsioon on tegelikult palju enamat kui lihtne altkäemaks, uurisime me inimeste kokkupuuteid just selle kõige "tüüpilisema" korruptsiooni nähtusega - altkäemaksuga.

26% elanikkonnast on kas ise või on keegi tema perekonnast viimase 3 aasta jooksul sattunud vähemalt ühel korral mõne riigiasutuse või selle esindajatega suheldes olukorda, kus neile on mõista antud, et nad peaksid maksma altkäemaksu (sõltumata sellest, kas nad siis tegelikult maksid või mitte).

Eestlastest on taolisse olukorda sattunud 24%, mitte-eestlastest 30%.

Taolisi olukordi on inimestel kõige sagedamini ette tulnud politseiga kokku puutudes (15% elanikkonnast on viimase 3 aasta jooksul sattunud sellisesse olukorda). Teisel kohal on selles "edetabelis" toll (6%), järgnevad kohalikud omavalitsused (5%), Kodakondsus- ja Migratsiooniamet (4%), kohtud (3%) ning ministeeriumid (2%).

Ka Transparency Internationali uuringute tulemuste järgi on korruptsioonikahtluse alla Eestis sattunud kõige enam tollitöötajad, liikluspolitsei ning osaliselt ka kohtud. Olgu siinkohal lisatud ka kõigile tõenäoliselt teada fakt, et Transparency Internationali korruptsiooniindeksi järgi oleme kõige vähem korrumpeerunud Ida-Euroopa riik.

Kui vaadelda altkäemaksudega seonduvat erinevate Eesti regioonide lõikes, siis selgub, et taolistesse olukordadesse on kõige rohkem sattunud Tallinna, Pärnu linna ning väiksemate maakonnakeskuste ja linnade elanikud.

Kui vaadelda kokkupuuteid korruptsiooniga erinevates ametialastes gruppides, siis selgub, et selle probleemiga on eeldatavalt kõige rohkem kokku puutunud kõige aktiivsem ja ettevõtlikum grupp - erafirmade juhid ja eraettevõtjad. Veel selgub, et erafirmade töötajad on riigiasutustes korruptsiooniga rohkem kokku puutunud kui riigiasutuste enda töötajad.

Täpselt sama küsimus esitati Eesti elanikele ka kaks aastat tagasi - 1998. aasta mai kuus. Viimase kahe aastaga on 3% võrra kasvanud nende inimeste arv, kes on riigiasutustes kas ise või on keegi nende perekonnast kokku puutunud altkäemaksudega. (Rõhutame siinkohal, et 3%-lise muutuse puhul on tegemist küllakti väikse muutusega).

Huvitav on see, et kui eestlaste vastuste põhjal on "altkäemaksu hõnguliste" olukordade arv riigiasutustes viimase kahe aasta jooksul isegi veidi kasvanud, siis mitte-eestlaste puhul on olukord vastupidine - viimase kahe aasta jooksul on kokkupuuted altkäemaksudega vähenenud.

Järgmise teema sissejuhatuseks esitame küsimuse, kuidas on omavahel seotud riigiasutuste usaldamine ning altkäemaksud?

Et inimesed on kõige rohkem altkäemaksudega kokku puutunud just politseiga suheldes, siis vaatlesime seda küsimust just politsei näite varal. Selgub, et need inimesed, kes on politseis kokku puutunud altkäemaksu probleemidega, usaldavad politseid vähem kui need inimesed, kes pole selliste probleemidega kokku puutunud.

4.3. RIIGI INSTITUTSIOONIDE USALDAMINE

On üldtuntud tõde selmeks poliitiline süsteem saaks eksisteerida, peab ta veenma inimesi oma legitiimsuses ning efektiivsuses. Riigi institutsioonide usaldamise võib üldjoontes taandada nendele kahele mõistele - legitiimsusele ja efektiivsusele.

Politoloog Arthur Milleri järgi sõltub usaldus sellest, milline on poliitilise võimu ning elanike omavaheline "vahetuskaup": poliitiline eliit "toodab" poliitikat ning vastutasuks saavad nad usalduse nendelt inimestelt, kes on nende poliitikaga rahul ning künismi nende inimeste poolt, kes ei ole poliitikaga rahul. Ebaefektiivne poliitika vähendab poliitika legitiimsust (Citrin, 1974).

Teoreetilises kirjanduses võib leida peamiselt kolme laadi usaldust mõjustavaid faktoreid: sotsiaal-majanduslikud faktorid (inimese vanus, sissetulek, haridus, jne.), isikuomadused (poliitiline usaldus on seotud sellega, kuivõrd inimene üldse teisi inimesi usaldab) ning poliitiline efektiivsus (poliitiline usaldus on seotud sellega, kuivõrd poliitiliselt efektiivse või ebaefektiivsena inimene ennast tunneb) (Cole, 1973).

Tabelis 3 on toodud andmed selle kohta, kuivõrd usaldavad Eesti elanikud Eesti riigi institutsioone 2000. aasta kevadel.

TABEL 3

(vastuste skaala: täielikult usaldan, pigem usaldan, pigem ei usalda, üldse ei usalda;
tabelis 3 on toodud protsendid nende kohta, kes usaldavad täielikult või pigem usaldavad)

* riigikontrolli ja riigiprokuratuuri vähene usaldajate protsent on osaliselt tingitud sellest, et võrreldes teiste insitutsioonidega ei osanud küllalt paljud nende usaldusväärsust hinnata.

Uuringu tulemustest selgus, et riigi institutsioonide usaldamine on seotud inimeste üldise optimismi ning rahuloluga. Institutsioone usaldavad rohkem need inimesed, kelle arvates asjad Eestis liiguvad paremuse suunas, kes on rahul praeguse poliitilise olukorraga ning kes on ka enda eluga üldiselt rahul (vt ka LISAD graafik 4). Graafikus 4 on näha, et lisaks erinevustele üldises usalduse määras ilmenvad institutsioonide usaldamises ka strutuursed erinevused – need inimesed, kelle arvates lähevad asjad Eestis halvemuse suunas, usaldavad rohkem jõustruktuure kui Eesti poliitilisi institutsioone – valitsus, peaminister ja riigikogu on nende edetabelis selgelt viimastel kohtadel.

Kui vaadelda erinevate institutsioonide omavahelisi seoseid, siis selgub, et kõikide institutsioonide usaldamise vahel esineb küllaltki tugev positiivne korrelatsioon (99%-lise tõenäosusega), lahtiseletatult tähendab see seda, et mida rohkem usaldatakse ühte institutsiooni, seda rohkem usaldatakse ka teisi. Seega on küsimus tegelikult kogu Eesti riigi usaldamises.

Millistest sotsiaal-demograafilistest tunnustest sõltub usaldus?

Kui vaadelda riiklike institutsioonide usaldamist erinevate rahvusgruppide lõikes (vt LISAD, graafikud 5 – 10), siis selgub, eestlased usaldavad praktiliselt kõiki Eesti riigi institutsioone rohkem kui mitte-eestlased, välja arvatud ajakirjandust - viimast usaldavad mitte-eestlased rohkem kui eestlased. Samas on viimaste aastate jooksul on vähenenud ajakirjanduse usaldusväärsus nii eestlaste kui mitte-eestlaste seas.

Eestlaste jaoks on kõige usaldusväärsem institutsioon olnud kõigil küsitlusperioodidel (alates 1995. aastast) Eesti President. Teised institutsioonid järgnevad juba küllalt suure vahega.

Mitte-eestlaste jaoks oli küllalt pikka aega kõige enam usaldatud institutsiooniks ajakirjandus, viimastel aastatel on ajakirjandusega hakanud konkureerima Eesti president.

Kui võrrelda Eesti riigi institutsioonide usaldamist 1995. aastal ning praegu, siis positiivse poole pealt võib välja tuua seda, et mitte-eestlased on hakanud märgatavalt enam usaldama Eesti riigi jõustruktuure - piirivalvet, kaitsepolitseid, kaitsejõude ja politseid. Ka eestlased usaldavad politseid 1995. aastaga võrreldes oluliselt rohkem.

Kui võrrelda praeguseid küsitlustulemusi eelmise aasta andmetega, siis positiivse tendentsina võib välja tuua seda, et eelmise aastaga võrreldes usaldavad mitte-eestlased Eesti riigi institutsioone üldiselt rohkem. Ainult kohalike omavalitsuste ja kohtute usaldusväärsus ei ole tõusnud.

Eestlased seevastu usaldavad enamus loetletud institutsioone eelmise aastaga võrreldes vähem.

Rohkem on hakatud usaldama ainult kaitsepolitseid ja kohalikke omavalitsusi.

Tõusud ja langused institutsioonide usalduse trendides on eestlaste ja mitte-eestlaste puhul küllalt erinevad. Näiteks viimase aastaga on vähenenud Eesti Panga usaldusväärsus eestlaste silmis, mille üheks põhjuseks on kindlasti Eesti Panga presidendi ametikoha täitmisega seotud raskused. Mitte-eestlased aga usaldavad Eesti Panka eelmise aastaga võrreldes rohkem!

Naised usaldavad riiklikke institutsioone üldiselt veidi rohkem kui mehed. Mida kõrgem on haridus, seda rohkem üldiselt usaldatakse Eesti riigi institutsioone. Keskmisest suurema sissetulekuga inimesed usaldavad Eesti riigi institutsioone rohkem kui keskmise- või madalama sissetulekuga inimesed.

Kui vaadelda riigi institutsioonide usaldamist inimeste põhitegevusalast lähtudes, siis ilmneb, et kõige rohkem usaldavad Eesti institutsioone õpilased ja üliõpilased (välja arvatud ajakirjandust!).
Kõige vähem usaldavad institutsioone töötud. Töötavast elanikkonnast usaldavad institutsioone kõige rohkem riigi- ja munitsipaalettevõtete töötajad.

Eesti kodanikud usaldavad Eesti riigi institutsioone oluliselt rohkem kui teiste riikide kodanikud või kodakondsuseta isikud. Taoline seos on ootuspärane, kuid samas viitab ka teatud ohule, mis seostub mittekodanike suure arvuga. Mida rohkem neid on, seda väiksem on ühiskonnas võimu legitiimsus.

Kõige rohkem usaldavad Eesti riigi institutsioone noored - 15-19 aastased. Erandiks on siinkohal ajakirjandus, seda usaldavad noored vähem. Ajakirjandust usaldavad kõige rohkem vanemad (50+) inimesed. Eesti riigi jõustruktuure (piirivalve, kaitsejõud, kaitsepolitsei, politsei) usaldavad kõige vähem 20-29 aastased elanikud. Osaliselt võib see olla seletatav sellega, et noored puutuvad nende institutsioonidega suhteliselt rohkem kokku kui vanemad inimesed. Riigikogu, valitsust, peaministrit usaldavad kõige vähem vanemad inimesed (50+, nn üleminekuperioodi kaotajad). Presidenti, riigikontrolli, riigiprokuratuuri ning kohtuid usaldavad teiste vanusegruppidega võrreldes kõige vähem 40-49 aastased (vt LISAD graafik 11).

Kui vaadelda küsitlustulemusi linna- ja maaelanike lõikes, siis selgub, et maaelanikud usaldavad Eesti riigi institutsioone üldiselt rohkem kui linnaelanikud. Tegelikult on linnaelanike vähene institutsioonide usaldamine tingitud kõrgest mitte-eestlaste osakaalust linnaelanike seas. Linnades elavad eestlased usaldavad Eesti institutsioone veidi rohkem kui maal elavad eestlased.

Kohalikku omavalitsust usaldatakse kõige enam Tartu linnas, maal üldiselt rohkem kui linnades.

Kõige vähem usaldatakse omavalitsust Narvas, Sillamäel, Kohtla-Järvel ja Jõhvis. Seal on Eestis suurim hulk mittekodanikke. Igal mittekodanikul on õigus osaleda omavalitsusorganite valimistel, Seega osalusdemokraatia printsiipe järgides on inimestel võimalus olla poliitiliselt aktiivsed, kuid selle tulemusega ei olda rahul. Võib-olla võimendub antud regiooni puhul mitte ainult nö mittekodanike aspekt, vaid tervikuna sotsiaal-majanduslik taust, millele omavalitsusorganid üksipäini ei ole suutelised piisavalt leevendust leidma.

Politseid usaldavad teistega võrreldes rohkem samuti Tartu linna elanikud, kõige vähem usaldavad politseid Kohtla-Järve ja Jõhvi ning Pärnu linna elanikud.

Milline on institutsioonide usaldamine Eestis võrreldes sellega, milline on see teistes riikides?

1996. aastal kolmes Balti riigis läbi viidud "Balti Baromeeter III" uuringu tulemustest selgub, et Eesti elanikud usaldavad riiklikke institutsioone rohkem kui Läti ja Leedu elanikud. Huvitav on veel see, et kui Eestis usaldavad eestlased venelastega võrreldes institutsioone oluliselt rohkem, siis Lätis ja Leedus taolist suurt erinevust erinevate rahvusgruppide vahel ei esine.

1973. aasta ajakirjas "Americal Journal of Political Science" nr.17 on Richard L. Cole artiklis viidatud mitmetele Ameerika Ühendriikides läbiviidud uuringutele, mille tulemustel sõltub institutsioonide usaldamine sellistest sotsiaal-demograafilistest tunnustest nagu vanus (vanemad inimesed usaldavad vähem), sissetulek (suurema sissetulekuga inimesed usaldavad rohkem) ning haridus (kõrgema haridusega inimesed usaldavad rohkem). Need tulemused sarnanevad üldiselt Saar Polli uuringu tulemustega.

4.4. EESTI ELANIKE ÕIGUSTEADVUS

Eesti ühiskond on viimase kümnekonna aasta jooksul teinud läbi väga kiired ning põhjalikud muutused - põhimõtteliselt on üks ühiskonnakord on asendumas teisega. Väärtussüsteemide kiire vahetumine toob reeglina kaasa sellise olukorra, mida sotsioloogias nimetatakse anoomiaks – ühed normid asenduvad teistega ning inimesed ei tea, milliste normide järgi orienteeruda.
Ka Eesti seadusloome tempo on viimastel aastatel olnud väga kiire ning praegune Eesti seaduste harmoniseerimine Euroopa Liidu normidega ei langeta seda tempot tõenäoliselt veel lähiajal.

Kui tavaliselt võib ühiskondades välja tuua sellise probleemi, et seadused ei jõua järgi sotsiaalsetele muutustele, siis kiiresti muutuvas Eestis esineb kohati ka selline probleem, et sotsiaalsed muutused ei jõua seadustele järgi (näiteks meil ei ole veel aktuaalsed mõned probleemid, mida Euroopa Liidu normidega kooskõlastatavad seadused reguleerida püüavad). Mõlemal juhul võib juhtuda see, et seadusi ei kogeta õiguspärastena ehk legitiimsetena ning ühiskonnas võidakse hakata seadusi vältima. Seega on oluline, et seadusandlus peaks järgima vähemalt üldjoontes elanikkonna väärtushinnanguid.

Milliseks on antud keerulises olukorras kujunenud Eesti elanike õigusteadvus? Õigusteadvust mõõtsime suhtumisega väidetesse, mis käsitlesid seadusandlust ja õiguskorra praktikat, tulemused on näha tabelis 4 (vt ka LISAD graafik 12).

TABEL 4
(vastuste skaala: täiesti nõus, pigem nõus, pigem ei ole nõus, üldse ei ole nõus;
tabelis 4 on toodud protsendid nende kohta, kes on täiesti nõus või pigem nõus)

Informeeritus

Uuringu tulemustest selgub, et seaduste sage muutmine on Eesti elanike jaoks küllaltki suur probleem - 85% elanikkonna arvates põhjustab seaduste sage muutmine halvemat kursisolekut seadustega. Seadustega kursisolekut halvendab elanike arvates ka nende keerukas keel (76% elanikkonnast arvab, et seadused on kirjutatud nii keerulises keeles, et tavalised inimesed ei saa neist aru). Sotsioloogilised uuringud on näidanud, et seaduste ja elanikkonna vahel võiks olla tugevamalt esindatud mingi vahelüli (näiteks massimeedia), mis ühelt poolt vahendaks inimestele igapäevases keeles seaduste sisu ning teiselt poolt seletaks ka inimestele seaduste tähendust - nende rakendamise võimalikke tagajärgi ühiskonnas. Saar Polli andmetel on viimase kolme aasta jooksul vähenenud ajakirjanduse osa seaduste tundmaõppimise, juriidilistele probleemidele vastuse leidmise allikana.

Uuringu tulemuste põhjal on seaduste sage muutmine ning nende keerukas keel eestlastele suuremaks probleemiks kui mitte-eestlastele, maainimestele rohkem kui linnainimestele, kesk- ja põhiharidusega inimestele rohkem kui kõrgharidusega inimestele, vanematele inimestele rohkem kui noorematele inimestele. Positiivse tendentsina võib välja tuua seda, et võrreldes 1997. aastaga on vähenenud nende elanike arv, kelle arvates on seaduste sage muutmine ning nende keerukas keel probleemiks.

Hinnangud Eesti seadustele

Teatavasti peaksid meie õigussüsteemi põhimõtete järgi olema kõik inimesed seaduse ees võrdsed. Eesti elanike arvates aga see põhimõte tegelikus elus nii ei rakendu - 71% elanikkonnast arvab, et rikaste jaoks on ühed seadused ja vaeste jaoks teised.

Teema - kas ja kuidas peaks seadusandlusega olema tagatud sotsiaalne õiglus - vääriks praegu Eestis eraldi uuringut. Üldiselt enamus (66%) Eesti elanikest arvab, et Eesti seadused ei ole piisavalt head, et korraldada ühiskonnaelu õiglaselt.

Demokraatia tähendab väga üldistatult enamuse valitsemist, seega võib arutleda, et kas demokraatliku ühiskonna seadused peaksid kaitsma ka enamuse huve. Kuidas on olukord Eestis? Eesti elanikud jagunevad selles küsimuses kahte võrdsesse leeri - 44% arvab, et enamus Eesti seadusi on tehtud kõigi Eesti inimeste huvides, mitte väikeste huvigruppide huvides, 43% elanikest ei ole selle väitega nõus (ülejäänud 13% ei oma seisukohta).
Suurema osa Eesti elanike arvates on aga praeguste seaduste tegemisel lähtutud liialt palju ametnike huvidest (81% elanikkonnast arvab, et paljud seadused on tehtud rohkem ametnike kui kodanike huvides). Seega Eesti elanikkonna õigusteadvuse arvates leiab aset nö ebavõrdsuse seadustamine.

Üldiselt hindavad kõrgharidusega inimesed Eesti seadusi "positiivsemalt" kui kesk- ja põhiharidusega inimesed, nooremad inimesed hindavad Eesti seadusi kõrgemalt kui kesk- ja vanemaealised.

Kõige jõukam elanikkonna grupp (sissetulek ühe pereliikme kohta on rohkem kui 3000 krooni) hindab Eesti seadusi oluliselt paremaks kui madalama sissetulekuga inimesed.

Suhtumine Eesti seadustesse rahvusest ei sõltu. Ka naiste ja meeste, linna-ja maainimeste vahel ei ole olulisi erinevusi.

Mitte-eestlased toetavad üldiselt eestlastega võrreldes rohkem Eesti liitumist Euroopa Liiduga, seetõttu on ka loogiline, et mitte-eestlased arvavad eestlastega võrreldes rohkem, et Eesti seaduste harmoniseerimine Euroopa Liidu omadega muudab ka Eesti elu õiglasemaks.

Suhtumine seaduste täitmisse üldiselt - seaduskuulekus

Õigussotsioloog Henn Käärik eristab kahte erinevate tüüpi legitiimsust: 1) kohustuslik, normatiivne legitiimsus 2) inimeste sisemistel subjektiivsetel veendumustel baseeruv legitiimsus (vrd. Käärik, 2000).

Kui vaadelda seda, kuidas on viimase kolme aasta jooksul muutunud inimeste nõustumine väitega "inimesed täidavad seadusi mitte hirmust karistuse ees, vaid et nad peavad seda vajalikuks", siis võib üldistatult öelda, et suurenenud on Eesti seaduste kohustuslik, normatiivne legitiimsus ja vähenenud on inimeste subjektiivsetel veendumustel baseeruv legitiimsus.

Veel vaid veidi üle poole (54%) elanikkonnast arvab, et inimesed täidavad seadusi seetõttu, et nad peavad neid vajalikuks.
On huvitav, et enamus vastajaid (83%) nõustub ka teatud mõttes vastupidise väitega - et kui seaduserikkumise eest ei karistata, siis seadust ka ei täideta. Nende kahe arvamuse vahel ei ole statistilist seost. Teine väide viitab potentsiaalsele situatsioonile, millest ei tulene aga selgelt seaduste mittetäitmise kohustus. Esimene väide aga kõneleb seaduste täitmise praktikast. Seetõttu on kahe väite vahel tegu vaid näilise vastuoluga.

Mitte-eestlased, naised ning vanemad inimesed arvavad rohkem, et seadusi täidetakse vajaduse pärast, mitte hirmust karistuse ees. Haridusest see arvamus ei sõltu.

Ka otseselt seaduskuulekust puudutavate väidete puhul omavad inimesed teatud mõttes vasturääkivaid arvamusi. Enamus elanikke (61%) ei nõustu väitega, et on olemas seadusi, mille täpne järgimine ei ole alati oluline, samas 44% elanikest arvab, et kõiki seadusi ei pea täitma, kui need on väärad või ebaõiglased. Nende kahe arvamuse vahel ei ole statistilist seost. Ka siin võib sedastada teoreetilise ja praktilise vaatenurgast tingitud "vastuolu".

Mitte-eestlased on eestlastega võrreldes veidi "seaduskuulekamad", naised veidi rohkem kui mehed.

Mida kõrgem on haridus ning mida suurem on vanus, seda "seaduskuulekam" on inimene.

Viimase kahe aastaga on silmatorkavalt kasvanud (17% võrra) nende inimeste arv, kelle arvates seadused pigem takistavad kui aitavad korraldada ühiskonnaelu (praeguseks on neid 56% elanikkonnast). Seega on kahanenud õigussüsteemi legitiimsus tervikuna.

Mitte-eestlased arvavad eestlastega võrreldes rohkem, et seadused pigem takistavad ühiskonnaelu. Mida madalam on haridus, seda enam ollakse sellisel arvamusel. Kõige jõukam elanikkonna grupp omab kõige vähem sellist arvamust.

Tööseaduste täitmine Eestis

Lisaks üldisele seadusandlust puudutavale teemaderingile uurisime ka konkreetsemalt tööseadustega seonduvat.

Enamus elanikkonnast (81%) on seisukohal, et paljudes Eesti ettevõtetes ei peeta tööseadustest kinni. Eestlased omavad mitte-eestlastega võrreldes rohkem sellist seisukohta.

Üle kolmandiku (39%) Eesti 15-74 aastasest elanikkonnast on ise viimasel ajal kokku puutunud tööseaduste rikkumistega. Mitte-eestlased on tööseaduste rikkumisega rohkem kokku puutunud kui eestlased. Mehed on rohkem kokku puutunud tööseaduste rikkumistega kui naised.

Erasektori töötajad on tööseaduste rikkumistega mõnevõrra rohkem kokku puutunud kui riigisektori töötajad. Ametialase positsiooni lõikes vaadatuna on tööseaduste rikkumistega kõige rohkem kokku puutunud füüsilist tööd tegevad reatöötajad.

Need inimesed, kes on tööseaduste rikkumisega ise kokku puutunud, usaldavad ka Eesti seadusi vähem.

Et suurendada õigusteadvuse seisukohtade üldistuse astet, siis kasutasime klasteranalüüsi meetodit, mis võimaldab välja tuua Eesti seadustesse suhtumiste tüübid. (Klasteranalüüs on kvantitatiivse analüüsi meetod, mis võimaldab uuritavate objektide ehk indiviidide rühmitamist. Analüüsi eesmärgiks on määratleda võimalikult homogeense sisuga rühmi selliselt, et rühmad oleksid omavahel võimalikult heterogeensed. Rühmitustunnusteks on antud juhul valitud arvamused seaduste kohta, ehk kõik tabelis 4 esitatud väited. Klastrite rühmitusmeetodiks on valitud keskmise seose meetod).

Tabelis 5 on toodud klasteranalüüsi tulemused. Tabel 5 näitab seda, kuivõrd analüüsitavad 6 klastrit ehk tüüpi nõustuvad õigusteadvust puudutavate väidetega, tabelis toodud märgid väljendavat järgnevat: "+" tähendab, et nõustuvad keskmisest rohkem, "0" tähendab, et keskmisega võrdselt ning "-" tähendab, et keskmisest vähem.

TABEL 5

Tüüpide ehk klastrite kirjeldused (tüüpide nimetused on illustratiivsed)

Tüüp 1: "Avatud idealistid" (19% elanikkonnast)

Suhtuvad kõige positiivsemalt Eesti seadustesse ning peavad neid õiglasteks; usuvad kõige rohkem, et inimesed täidavad seetõttu seadusi, et peavad seda vajalikuks; usuvad kõige enam Euroopa Liiduga liitumise positiivsesse mõjusse Eesti seadustele; seaduste keerukas keel ja nende sage muutmine ei ole neile probleemiks.

Sotsiaal-demograafiline portree: keskmisest rohkem noori linnades elavaid mitte-eestlasi; õpilasi ja üliõpilasi, kes on Eesti arengusuuna suhtes optimistlikud.

Tüüp 2: "Stabiilsuse soovijad" (24% elanikkonnast)

Seaduste keerukas keel ja nende sage muutmine on nende jaoks suureks probleemiks; usuvad kõige vähem EL-ga liitumise positiivsesse mõjusse; tüüp 2 erineb keskmisest kõige vähem.

Sotsiaal-demograafiline portree: keskmisest rohkem eesti rahvusest pensionäre, naisi, kes on Eesti arengusuuna suhtes pessimistlikud.

Tüüp 3: "Haritud pragmaatikud" (13% elanikkonnast)

Suhteliselt vähem seaduskuulekad; nende jaoks ei ole seaduste keerukas keel ja sage muutmine probleemiks; on keskmisest rohkem ise kokku puutunud tööseaduste rikkumisega; Eesti seadustesse suhtub pigem kriitiliselt; usuvad, et seadused aitavad ühiskonnaelu korraldada.

Sotsiaal-demograafiline portree: keskmisest rohkem kõrgharidusega mitte-eesti rahvusest 30 - 49 aastaseid mehi, kes on erafirmades palgatöötajad.

Tüüp 4: "Rahulolevad optimistid" (18% elanikkonnast)

Suhtuvad Eesti seadustesse positiivselt ning peavad neid õiglasteks; arvavad kõige vähem, et rikastel ja vaestel on Eestis eri seadused ning et seadused on tehtud ametnike huvides; seaduste sage muutmine ning keerukas keel ei ole neile probleemiks; usuvad kõige rohkem, et seadused aitavad ühiskonnaelu korraldada, mitte takistada.

Sotsiaal-demograafiline portree: keskmisest rohkem kõrgharidusega noori suurema sissetulekuga eestlasi, kelle seas on rohkem juhte, spetsialiste ning õpilasi ning kes on Eesti arengusuuna suhtes kõige optimistlikumad.

Tüüp 5: "Kuulekad pessimistid" (14% elanikkonnast")

Kõige seaduskuulekamad; suhtuvad Eesti seadustesse negatiivselt ning peavad neid ebaõiglasteks; on ise suhteliselt rohkem kokku puutunud tööseaduste rikkumistega; nende arvates on seadused keerulised ning neid muudetakse liiga tihti; arvavad kõige rohkem, et kui seaduse rikkumise eest ei karistata, siis seadust ka ei täideta.

Sotsiaal-demograafiline portree: keskmisest rohkem maal elavaid madala sissetulekuga eestlasi, kelle seas on rohkem füüsilist tööd tegevaid reatöötajaid ning kes hindavad Eesti arengusuunda kõige pessimistlikumalt.

Tüüp 6: "Mittekuulekad kibestunud pessimistid" (12% elanikkonnast)

Suhteliselt vähem seaduskuulekad; on kõige rohkem kokku puutunud tööseaduste rikkumistega; suhtuvad Eesti seadustesse negatiivselt ning peavad neid ebaõiglasteks; nende arvates on seadused keerulised ning neid muudetakse liiga tihti; arvavad, et seadusi täidetakse hirmust karistuse ees.

Sotsiaal-demograafiline portree: keskmisest rohkem keskharidusega 30 - 49 aastaseid linnades elavaid keskmisest suurema sissetulekuga mehi, kes töötavad teenindussektoris erafirmade palgatöötajatena ning kes hindavad Eesti arengusuunda pessimistlikult.

Eesti elanike õigusteadvuse kohta võib teha järgmiseid järeldusi:

• Õigusliku regulatsiooni vaatenurgast on Eesti ühiskond teatud määral kriisis – uuringu tulemustest selgus, et inimesed on seadustega halvasti kursis ning inimesed ei usalda eriti Eesti õigussüsteemi – rahulolematust väljendatakse nii seaduste "sisulise" poole kui seaduste toimimise suhtes.

• Seaduste ellurakendamisel on tähtis roll nii negatiivsetel kui positiivsetel sanktsioonidel. Elanikkonna arvamustest võib välja lugeda seda, et praeguses Eestis domineerivad negatiivse iseloomuga sanktsioonid positiivse iseloomuga sanktisoonide üle. Küllalt sageli õpitakse seadusi tundma just karistuste läbi.

• Nende inimeste arvates, kes peavad Eesti seadusandlust suhteliselt "halvaks, ebaõiglaseks", täidavad inimesed seadusi rohkem hirmust karistuse ees (normatiivne legitiimsus); seevastu nende arvates, kes peavad Eesti seadusandlust suhteliselt paremaks, täidavad inimesed seadusi rohkem vajaduse pärast (subjektiivsetel veendumustel baseeruv legitiimsus).
• Seaduskuulekus (täpsemalt: selle väärtustamine) ei sõltu oluliselt sellest, kuivõrd heaks hindab inimene Eesti seadusandlikku süsteemi. Üldiselt väärtustavad seaduskuulekust rohkem kõrgharidusega ning vanemad inimesed.
• Noored peavad Eesti seadusandlust paremaks kui vanemad inimesed - noored on idealistlikumad ning sageli pole neil endal veel isiklikke (nii positiivseid kui negatiivseid) kokkupuuteid õigussüsteemiga.
• Kõrgema sotsiaalse staatusega inimesed hindavad Eesti seadusandlikku süsteemi paremaks kui madalama sotsiaalse staatusega inimesed.
• Tulemuste analüüsil osutus väga oluliseks tunnuseks see, kuivõrd optimistlikud on inimesed Eesti arengusuuna suhtes - need, kelle arvates asjad lähevad Eestis paremuse suunas, hindavad Eesti seadusandlikku süsteemi paremaks kui need, kelle arvates lähevad asjad Eestis halvemuse suunas.

KASUTATUD KIRJANDUS

17.mai 2000.a. Äripäeva lisa "Eesti areng": "Kas pensionireformiga kiirustada?"

Henn Käärik (2000) "Õigussotsioloogia ja õigusloome", RiTo 1/2000

Richard L. Cole (1973) "Toward a Model of Political Trust: A Causal Analysis", American Journal of Political Science, 1973, no. 17.

Jack Citrin (1974) "Comment: The Political Relevance of Trust in Government", American Political Science Review, 1974, vol. 68.

Richard Rose, Vilmorus, Baltic Data House & Saar Poll (1997) "New Baltic Barometer III: A Survey Study", Glasgow.

Jaan Tõnissoni Instituudi kodulehekülg: http://www.ngonet.ee

5. LISAD

Graafik 1 Kursisolek kavandatava pensionireformiga sõltuvalt vanusest

Graafik 2 Kohustusliku kogumispenisoni idee toetamine sõltuvalt keskmisest
kuusissetulekust ühe leibkonna liikme kohta

Graafik 3 Milliseid tegevusi peetakse korruptsiooniks erinevates haridusgruppides

Graafik 4 Institutsioonide usaldamine sõltuvalt sellest, kas vastaja arvates lähevad asjad
Eestis paremuse või halvemuse suunas

Graafik 5 Eesti riigi institutsioonide usaldamine eestlaste seas (Eesti President, Eesti
Peaminister, Eesti Valitsus, Eesti Riigikogu)

Graafik 6 Eesti riigi institutsioonide usaldamine eestlaste seas (kaitsepolitsei, piirivalve,
ajakirjandus, kaitsejõud, politsei)

Graafik 7 Eesti riigi institutsioonide usaldamine eestlaste seas (omavalitsused, Eesti Pank,
kohus, riigikontroll, riigiprokuratuur)

Graafik 8 Eesti riigi institutsioonide usaldamine mitte-eestlaste seas (Eesti President, Eesti
Peaminister, Eesti Valitsus, Eesti Riigikogu)

Graafik 9 Eesti riigi institutsioonide usaldamine mitte-eestlaste seas (kaitsepolitsei,
piirivalve, ajakirjandus, kaitsejõud, politsei)

Graafik 10 Eesti riigi institutsioonide usaldamine mitte-eestlaste seas (omavalitsused, Eesti
Pank, kohus, riigikontroll, riigiprokuratuur)

Graafik 11 Institutsioonide usaldamine erinevates vanusegruppides

Graafik 12 Nõustumine õiguskorda käsitlevate seisukohtadega