|
|
|
Küsitluse tellis Riigikogu
Kantselei ja viis läbi ES Turu-uuringute AS //www.turu-uuringute.ee
- Ülevaade küsitlusest
- Kas te käisiste 17.
oktoobril 1999. a. kohalike omavalistuste valimistel?
- Miks te läksite valima?
- Miks Te ei läinud valima?
- Kas Te olete informeeritud
sellest, millised olid valimistulemused Teie linnas/vallas?
- Kas Te olete
valimistulemustega rahul?
- Mis Te arvate, kas pärast
valimisi hakkab elu Teie vallas/linnas muutuma paremaks või
halvemaks?
- Mis Te arvate, kui tähtis
on omavalitsuste paremaks tööks riiklike organite,
regionaalsete organite, kohalike saadikute või kohalike elanike
kontroll omavalitsuse tegevuse üle?
- Kas omavalitsuste
ülesandeid ja vastutust tuleks Riigikogu poolt seadustega
täpsustada või peaks kohalikele omavalitsustele andma suurema
tegevusvabaduse?
- Milliseid institutsioone
peate Te pädevaks otsustama, milline poliitika on rahva huvides?
Ülevaade
küsitlusest
Küsitlus leidis aset 23. – 31. oktoobrini. Kokku
küsitleti 986 respondenti vanuses 15 kuni 74 aastat (arvestades
küsitlustemaatika seotust kohalike omavalitsuste volikogude
valimistega on aruandes vaatluse alla ainult valimisealised
vastajad, keda oli valimis 947). Küsitlusvalimis olid
proportsionaalselt oma tegelikule osakaalule esindatud kõik
Eesti maakonnad ning linna- ja maarahvastik.
Küsitletavad leiti stardiaadressi meetodil, küsitletava valikuks konkreetselt aadressilt kasutati "noorema mehe" reeglit – st. esimesena paluti intervjuud noorimalt kodusolevalt meesterahvalt, kes on vähemalt 15 aastane. Kui mehi kodus ei olnud, eelistati noorimat naist.
Pärast sisestamist kaaluti empiiriline valim vastavusse Eesti elanikkonna soolise ja vanuselise struktuuriga (Eesti Statistikaameti andmed 1. jaanuari 1999 seisuga). Selle tulemusel kujunes küsitletavate lõplik sotsiaal-demograafiline koosseis järgmiseks:
Sugu
| naine | 53 |
| mees | 47 |
Vanus
| 15 – 19 | 10 |
| 20 – 29 | 19 |
| 30 – 39 | 19 |
| 40 – 49 | 19 |
| 50 - 59 | 15 |
| 60 - 74 | 19 |
Haridus
| alg – ja põhi | 16 |
| kesk ja kesk-eri | 64 |
| kõrgem | 20 |
Keel
| eesti | 70 |
| vene ja muu | 30 |
Elukoht
| Tallinn | 30 |
| Tartu | 7 |
| Narva, Kohtla-Järve | 11 |
| Linn/maakonnakeskus | 11 |
| Muu linn, alev | 27 |
| Maa | 14 |
KÜSITLUSTULEMUSTE KOKKUVÕTE
/JOONIS 1/
Küsitletutest väitis end kohalike omavalitsuse valimistel käinud olevat 65%. Seda on märgatavalt enam kui tegelik valimisaktiivsus.
Sellel, et valimisjärgsed küsitlused kipuvad andma tegelikkusest kõrgemat valimaskäinute protsenti, on mitmeid põhjusi.
Küsitletute kontingent kipub alati olema tegelikkusest pisut aktiivsem. Esiteks satub teatud osa neist isikutest, kes suure tõenäosusega valimas ei käi, väiksema tõenäosusega küsitlusvalimisse. Need ei pea olema tingimata asotsiaalid, vaid näiteks ajutiselt välisriikides töötavad isikud, meremehed, kaugesõidu autojuhid jms. Samuti on isikute puhul, kes valimas ei käinud, suurem tõenäosus intervjuust keeldumiseks.
Teiseks peetakse valimas käimist siiski veel sedavõrd sotsiaalselt soovitavaks tegevusviisiks, et paljud inimesed ei soovi ei valimiseelsetes ega –järgsetes küsitlustes oma eemalejäämist valimistest tunnistada.
Käesolevas uuringus soovisime eelkõige mõõta valimas käimise/valimistest eemalejäämise põhjusi, mistõttu küsimus valimas käimisest omas rohkem taustparameetri (filtri) tähendust.
Madalam oli valimisaktiivsus alla 30-aastaste vastanute hulgas, kõige kõrgem aga vanimas üle 60-aastaste vanusegrupis.
/JOONIS 2/
Valima mineku motiivides tõusevad kolme olulisemana esiplaanile soov anda oma hääl kindla kandidaadi toetuseks (43%), soov anda oma hääl kindla erakonna poolt (27%) ning soov otsustada selle üle, kes hakkavad korraldama asju vastaja elukohas (24%).
Nagu vastustest nähtub, oli ka seekordsetel kohalike omavalitsuste valimistel esiplaanil isikuvalimiste motiiv.
Olukord oli erinev suuremates linnades, millest küsitlusvalimi põhjal saab eraldi vaadelda Tallinna ja Tartut.
Pealinnas oli soov hääletada kindla erakonna poolt 36 protsendil, Tartus aga koguni 52 protsendil valijatest. Tallinnas on kindlat erakonda valinute protsent suurem eestlastest valijate hulgas (42%), kuna mitte-eestlaste puhul domineerib soov valida kindlat kandidaati (41%). See on ka üsna ootuspärane, arvestades Tallinnas kandideerinud vene valimisnimekirjade ebamäärast erakondlikku tausta.
/JOONIS 3/
Valima minekust loobumise põhjuste nimekiri oli pikem ja ka jaotus nende vahel ühtlasem.
Kaheks peamiseks valimistest loobumise motiivideks olid vääriliste kandidaatide puudumine ja huvi puudumine poliitika vastu. Mõlemat märkis oma vastustes viiendik vastajatest.
Märkimissageduselt järgnevad kodust eemalolek (14%), ajapuudus (13%) ja tervislikud põhjused (11%).
5% vastajatest tunnistavad avameelselt, et lihtsalt ei viitsinud valima minna.
/JOONIS 4/
Vaatamata madalale valimisaktiivsusele on informeeritus valimistulemustest küllaltki kõrge. Tervelt 81% vastanutest väidab, et on oma linna/valla valimistulemustest informeeritud, 18% mitte.
Eestlaste hulgas on informeeritus kõrgem (85%) kui mitte-eestlaste hulgas (71%).
Valimisaktiivsusega analoogilist tendentsi näeme vastaja vanuse puhul. Vaid kaks kolmandikku 18-19 aastastest noortest on valimistulemustest informeeritud. 20-29 aastaste hulgas on informeeritus 72% ja hakkab sealt alates tõusma (üle 30 aastaste vanusegruppides on informeeritus igal pool juba üle 80 protsendi).
/JOONIS 5/
Rahulolu valimistulemustega vaatlesime nende vastanute lõikes, kes väitsid, et nad on oma valla/linna valimistulemustest teadlikud.
Valimistulemustega on rahul 48% küsitletutest ja rahulolematud 37%.
Valimistulemustega rahulolu on kindlasti igas 247 omavalitsusüksuses unikaalne, sõltudes just antud vallas või linnas kandideerinud erakondade/valimisnimekirjade poolt saavutatud tulemustest. On üsna loogiline, et need valijad, kelle poolt valitud nimekiri või isik pääses volikogusse ja osaleb seal valla/linnavalitsust moodustavas koalitsioonis on valimistulemustega rohkem rahul kui need, kelle valitud volikogust välja või selles opositsiooni jäid. Sellest lähtudes võib vastuste proprtsiooni, kus ligi pooled vastanutest on valimistulemustega rahul ja veidi üle kolmandiku rahulolematud, pidada valimiste järgses situatsioonis normaalseks.
Probleemsena tuleks näha olukorda, kus valimistulemustega rahulolematute hulk on suurem tulemustega rahulolevate valijate hulgast. Loomulikult ei võimalda küsitlusvalim meil taolisi omavalitsusüksusi üksikult välja tuua, ainsana on taoline situatsioon küsitluse põhjal tuvastatav Tallinnas, kus valimistulemustega on rahul 40%, rahulolematud aga 46% valimistulemustest teadlikest valijatest.
Selline rahulolu näitaja on selels patiseisu lähedases situatsioonis, mis Tallinnnas võimuliidu loomisel tekkis, ootuspärane. Ilmselt asus Tallinnas rahulolematute leeri ka osa kolmikliidu erakondade valijaid, kes võisid oodata võimuliidu suuremat ülekaalu linnavalitsuses ning keda võis häirida koostöö Rahva Usalduse nimekirjaga, kuhu kuulus ka Jevgeni Kogan.
/JOONIS 6/
Vaatamata sellele, et valimistulemustega rahulolematuid on üle kolmandiku, on nende vastanute osakaal, kes pelgavad olukorra halvenemist vallas/linnas, kõigest 6 protseni.
Samas ei kutsu valimistulemused esile ka ulatuslikumat optimismi – vaid neljandik vastajaist arvab, et uute kohaliku võimu esindajate töö saab olema eelkäijatest tulemuslikum.
35% vastanutest arvab, et midagi ei muutu. Sõltumata sellest, kui hästi möödunud kolme aasta jooksul omavalitsuse käsi käis, võib ka selle hinnangu lugeda pigem pessimistlikuks ja kohaliku omavalitsuse võimetes kahtlevaks, kui neutraalseks.
Kolmandik vastajaid jääb oma vastustes äraootavale seisukohale.
JOONIS 7/
Kontrolli omavalitsuste tegevuse üle peetakse valdavalt väga või küllaltki tähtsaks.
Kõige rohkem peetakse "väga tähtsaks" kohalike elanike kontrolli, kuid vastuste üldkeskmise põhjal osutub olulisemaks siiski valla/linna volikogu liikmete ja riiklike organite järelvalve omavalitsuse tegevuse üle.
Kõige madalamalt hinnatakse maavalitsuste ja maakonna organite tähtsust kontrolli teostamisel kohalike omavalitsuste üle. Samas peaks just nende roll sellises kontrollis kõige suurem olema. Ehkki statistilised erinevused vastuste vahel on väikesed, võiks edasiste uuringute tarvis jätta meelde küsimuse, kui efektiivselt suudavad maakonna organid teadvustada oma funktsioone riikliku poliitika ja järelvalve teostamises kohalikul tasandil.
Tabel 7.1 Kõik vastajad
| KUI TÄHTIS ON KONTROLL OMAVALITSUSE TEGEVUSE ÜLE | väga tähtis | küllaltki tähtis |
vähetähtis v. tähtsusetu |
Keskmine |
| Valla/linna volikogu liikmete | 36% | 45% | 9% | 1,95 |
| Riiklike organite (ministeeriumid, ametid, riigikontroll) | 37% | 42% | 10% | 1,98 |
| Kohalike elanike | 40% | 35% | 14% | 2,05 |
| Maakonna organite | 25% | 51% | 10% | 2,15 |
/JOONIS 8/
Vastamiseks välja pakutud valikus leidub pooldajaid mõlemale vastusevariandile.
40 protsenti vastanutest leiab, et eelkõige peaks seadustega täpsustama omavalitsuste ülesandeid ja vastutust (küsimusele oli täpsustavalt lisatud ka kaks valdkonda – seoses inimeste teenindamisega ja eelarveraha kasutamisega); 31% arvab, et omavalitsustele tuleks anda suurem tegevusvabadus.
Taoline küsimus asub kindlasti teatud määral ülalpool seda piiri, kus lõpeb avaliku arvamuse otsustusvõime. Peame silmas pidama, et vastustes sedalaadi küsimustele peegeldub rohkem inimeste suhtumine/usaldus konkreetse omavalitsuse tegevuse vastu kui teoreetiline kaalutlus või sisuline arusaam omavalitsuse tegevuse seadustega reguleeritusest.
Seda näeme väga hästi Tallinna ja Tartu tulemuste võrdlemisel.
Tallinnas, kus enne kohalike omavalitsuste valimisi räägiti palju ametisoleva võimu võimalikust korrumpeerumisest, sooviks omavalitsuse tegevuse suuremat reguleerimist seadustega 46%, suurema iseseisvuse ja tegevusvabaduse andmist linnavõimudele toetas aga vaid neljandik vastajaid.
Tartus aga, kus 17. oktoobri valimistulemuste põhjal otsustades olid linnavõimud pälvinud valijate laialdase toetuse ja usalduse, pidas omavalitsuste suuremat tegevusvabadust vajalikuks 42%, suuremat seadustega reguleerimist aga vaid 31% küsitletutest.
/JOONIS 9/
Kõige pädevamaks rahva huvide üle otsustajaks peab avalik arvamus iseennast – st. elanikkonna seas läbiviidavaid küsitlusi. Küllaltki kompetentseks rahva huvides otsuseid langetama peetakse ka Riigikogu ja valitsusasutusi, samuti kohalikke võime – omavalitsuse volikogu ning valla- v. linnavalitsust.
Kõige vähem pädevaks peetakse spetsialistidest koostatud komisjoni ja taas – nagu nägime ka seitsmendas peatükis – maavalitsuse ametnikke. See kinnitab vajadust uurida põhjalikumalt ühelt poolt avalikkuse suhtumist maakonna tasandi riigiasutuste usaldusväärsusesse ja funktsioonidesse, teiselt poolt seda, mida need organid ise rahva usalduse pälvimiseks ära on teinud.
Tabel 9.1. Kõik vastajad
| MILLINE INSTITUTSIOON? | see kindlasti | mõningal määral ka see | see kindlasti mitte |
| Elanikkonna hulgas korraldatav rahvaküsitlus | 45% |
32% |
7% |
| Riigikogu ja valitsusasutused | 42% |
27% |
8% |
| Omavalitsuse volikogu | 40% |
33% |
5% |
| Linna/vallavalitsus | 38% |
34% |
6% |
| Spetsialistide komisjon | 29% |
33% |
12% |
| Riigi- (maavalitsuse) ametnikud | 21% |
35% |
16% |
Palju sõltub taolise usaldusväärsuse väljaselgitamisel küsimuse sõnastamisest. Näiteks kui küsida, kas inimesed usaldavad rahva huvide üle otsustamisel rohkem poliitikuid, spetsialiste või avalikku arvamust ennast, on varasemates Eestis läbiviidud uuringutes kõige kõrgemaks osutunud spetsialistide usaldusväärsus. Seetõttu oli selles uuringus spetsialistide madalam usaldusväärsus võrreldes Riigikogu ja valitsusasutustega pisut ootamatugi. Võimalik, et ühelt poolt avaldas mõju sõna "komisjon", milliste tegevuse resultatiivsuses on avalikkusel põhjendatud kahtlusi. Samas on poliiitkutest koosnevate Riigikogu ja valitsuse prestiizh avaliku arvamuse silmis märgatavalt suurem, kui sõnal "poliitik" üldnimena.
Llisades (saadaval MSIs) esitame vastuste üldjaotused kaheksa taustparameetri lõikes:
* * *
Alus Teie õigetele otsustele!