TÖÖKOOLITUS - AKTIIVSE TÖÖTURUPOLIITIKA TÄHTIS INSTRUMENT

Ülevaade töökoolitusest Euroopa Liidus ja Eestis
Mai Luuk, Sotsiaalministeeriumi peaspetsialist
Tallinn, mai 1999.a.

* MSI nõuniku Marika Kirchi eessõna

SISUKORD

Sissejuhatus

1. Aktiivse tööturupoliitika meetmed tööhõiveprobleemide lahendamisel

2. Töökoolitus Euroopa Liidus
2.1 Euroopa arengustsenaariumid ja seda toetav hariduspoliitika
2.2. Euroopa Liidu koolitusmudeli iseloomustus
2.3. Demograafilised trendid, tööga hõivatute haridustaust ja tööturu olukord
2.4. Euroopa kutseõppevõimalused ja kutseharidusprogrammid
2.4.1 Esmane kutseõpe noortele
2.4.2. Firmades korraldatav tööalane jätkuõpe
2.4.3. Töötute koolitamine Euroopa Liidus
2.4.4. Euroopa Liidu programmid kutseõppe tõhustamiseks ja rahastamiseks

3. Töökoolitus Eestis
3.1 Eesti tööturuseisundit ja koolitusvajadust käsitlevad uuringud
3.2 Täiskasvanute koolitusvajadus ja –võimalused
3.3 Tööturukoolitus ja pikaajaliste töötute aktiviseerimine

Kokkuvõte ja ettepanekud

Kasutatud kirjandus

Sissejuhatus

1990-ndatel aastatel toimunud poliitiliste, majanduslike ja sotsiaalsete ümberkorralduste tagajärjel on Eesti ühiskond läbi teinud kardinaalseid muutusi. Viimasel kümnendil on tekkinud ja kasutusele võetud mõiste tööturg ning alustatud tööturu ning seda mõjustavate protsesside analüüsimist.

Tööturu arengutest annab märku nii tööga hõivatute järjekindel vähenemine (1989. aastal moodustas tööhõive määr 15-69- aastaste vanuserühmas 76,4%, 1992. aastal – 69,5%, 1995. aastal – 61,8% ja 1997. aastal 61,5%) kui Eesti jaoks uue probleemi - töötuse – esilekerkimine. Tööga hõivatute osatähtsus vähenes seoses massiliste koondamistega, mis tulenesid riigiettevõtete erastamisest ja erafirmade pankrotistumisest. Eesti regionaalne tööturusituatsioon on äärmiselt ebaühtlane – ettevõtlustegevus ja investeeringud on seni olnud valdavalt Tallinna-kesksed. Investeerimine Eesti äärealadele on seotud suurte riskidega, millest üheks olulisemaks on sealse tööjõu madal kvaliteet.

Muutunud majandamistingimused ja üha kasvav turukonkurents sunnib tööandjaid palkama kõrgelt kvalifitseeritud, universaalsete oskustega tööjõudu, kes on huvitatud ja võimelised oma teadmisi-oskusi täiendama ning on kohusetundlikud ja usaldusväärsed. Hoolimata sellest, et Eestis on keskharidusega töötajate osatähtsus suhteliselt suur -1998. aastal läbi viidud Eesti tööjõu-uuringu andmetel moodustasid teise taseme hariduse omandanud inimesed 56% kõigist tööga hõivatutest, puudub neist 40%-l igasugune erialane ettevalmistus (Tööjõud 1998, 1999:86).

Eestis ei toimu haridussüsteemi muutused nii kiiresti nagu seda üha muutuv tööturusituatsioon nõuab. Õppurite ja tööandjate hulgas kasvab rahulolematus Eesti tänase haridussüsteemi poolt pakutava erialastruktuuriga ja üha enam ka hariduse kvaliteediga – kumbki ei vasta muutuva tööturu nõuetele. Haridusküsimuste lahendamist on seni takistanud nende küsimuste sõltuvus majandus-, regionaal- ja sotsiaalprobleemidest ning nende lahendamist eeldavate ühiskondlike kokkulepete puudumine. Indiviidi tasandil toimunud muutused on suurendanud määramatust ja ebakindlustunnet tuleviku suhtes. Tööturu tasakaalustamatuse (töötuse) kasv ja sotsiaalse kihistumise süvenemine tekitavad inimestes rohkesti sotsiaalseid pingeid ja marginaliseerumist (pikaajalised töötud, asotsiaalid jmt.).

Tänases Eestis on radikaalsed sotsiaal-majanduslikud ümberkorraldused asendumas tasakaalustatuma arenguga, kus määravaks on erinevate toimemehhanismide tulemuslikkus ja innovaatiline tegevus. Selle protsessi edukus sõltub haridussüsteemi väljundi - inimkapitali kvaliteedist ja paindlikkusest uuendusi omaks võtta.

1990-ndate aastate arengud on tõstatanud tõsiseid lahendamist vajavaid küsimusi ka Euroopa tööturul. Euroopa Majanduskoostöö- ja Arengu Organisatsioon (OECD) ja Euroopa Majandus- ja Rahaliit (EMU) huvikeskmes on majanduse kohanemismehhanismid ja nende tõhusus, samuti see, kas Euroopa tööturud on sedavõrd paindlikud, et kindlustada tasakaalustatud ja tõhus tööhõive areng lähiaastateks (Euroopan komissio, 1997:3). Ühelt poolt Euroopa Liidu tööjõu vananemine ja teisalt uue tehnika ning tehnoloogia kiire areng annab märku kvalifitseeritud tööjõu vajakust. Tähelepanu alla on võetud uute kaasaegsete kutseoskuste omandamise kiire vajadus ja seoses sellega eriliselt tähtsustunud kutsehariduse ümberkorraldamise ja kaasajastamise ülesanded.

OECD on määratlenud kaks peamist hariduspoliitilist lähenemisviisi ja vastavat stsenaariumi, mis käsitlevaid suhteid haridussüsteemi ja tööturu vahel üha suurenevate tööturunõudmiste taustal:

• Haridussüsteemi "reageerivuse" suurendamine, arvestades muutuvaid tööturunõudeid läbi hästifunktsioneeriva haridus- ja koolitusturu ja õppekavade modulariseerimise

• Institutsionaalsete hariduse ja majanduse vaheliste seoste säilitamine ja edasiarendamine süsteemi reguleerimise uuenduslike vormide kaudu (VET for the 21^st Century, 1994: 6).

Need hariduspoliitilised lähenemisviisid on seotud esmajoones eri riikide spetsiifiliste traditsioonidega. Kusjuures riigid, kus on traditsiooniliselt hästi väljaarenenud kutseharidussüsteemid valivad teise lähenemisviisi ja ülejäänud – esimese. Samas kombineerivad kõik riigid praktikas mõlema lähenemisviisi elemente ehkki erineva rõhuasetusega. OECD uurimuste tulemused on näidanud, et omavahel sobimatute lähenemisviiside kombineerimisel võivad tekkida ebaefektiivsusega seotud probleemid – näiteks kui hariduspoliitikas rõhutatakse liigselt regulatiivsete mehhanismidele nagu riiklikud standardid ja kvalifikatsioonid väljaarendamist ning samaaegselt tööturu reguleerimist eirates.

Käesoleva ülevaate esimeses osas tutvustatakse aktiivse tööturupoliitika rakendusi. Teises osas antakse ülevaade töökoolitusest Euroopa Liidus. Ülevaate kolmas osa annab ülevaate Eestis läbi viidud tööturu- ja haridusuuringutest ning keskendub Eesti töökoolituse analüüsimisele. Töö kokkuvõtvas osas tehakse mitmeid ettepanekuid Eesti haridus- ja tööturupoliitika täiustamiseks

1. Aktiivse tööturupoliitika meetmed tööhõiveprobleemide lahendamisel

1997. aasta suvel sõlmitud Amsterdami lepingus käsitletakse tööhõiveprobleeme kui kõiki liikmesriike puudutavat, ühist probleemi ja seatakse nende lahendamine üheks Euroopa Liidu tähtsamaks eesmärgiks. Tööpuuduse leevendamiseks ja tööhõive aktiviseerimiseks töötavad arenenud riigid välja tööturupoliitika, rakendades selle elluviimisel erinevaid meetmeid. Tööturupoliitika meetmeid võib jaotada passiivseteks ja aktiivseteks meetmeteks. Tabelis 1 on esitatud OECD klassifikatsioon tööturupoliitika meetmete jaotumisest (NAUT report, 1990:16):

Tabel 1. Tööturupoliitika aktiivsed ja passiivsed meetmed

Allikas: OECD klassifikatsioon

Eestis, kus tööturupoliitika põhissuunad on alles kujunemas, ei ole kõik eelnimetud meetmed sarnaselt klassifitseeritud ja osa neist (meetmed noortele ja tööturu riskirühmadele) on kas välja kujunemas või veel ei kasutata (ootepensionide maksmine).

Passiivsed meetmed on töötu riiklik abiraha, mis sisuliselt leevendab pelgalt töötuse tagajärgi.

1998. aastal moodustas Eestis töötu abiraha kõigist tööturupoliitikale tehtud kulutustest ligi poole - 49,9% (Eamets, 1999:16). Kuigi Eestis kehtiva töötu riikliku abiraha suurus on tagasihoidlik – 400 krooni kuus ja kutsunud esile nii töötute kui ametiühinguliidrite rahulolematust, on see ühelt poolt suhteliselt hea näitaja, sest töötu abiraha tõstmine näiteks toimetulekupiirini (500 krooni kuus) suurendaks töötu abiraha osatähtsus tööturupoliitikale eraldatud eelarvelistes vahendites veelgi ja vähendaks aktiivse tööturupoliitikale suunatud meetmete rakendamise võimalusi.

Aktiivsed meetmed on:

• Tööturukoolitus (töötute täiend- ja ümberõpe, toimetuleku- ja tööturul kohanemise koolitus).

• Uute töökohtade loomise subsideerimine (toetada uute töökohtade loomist maksude vähendamise ja uusettevõtjate koolitusega). Eestis tööturupoliitika rakendab selleks tööturutoetusi nii tööandjale (väikese konkurentsivõimega töötu töölerakendamise) kui töötule (ettevõtluse alustamiseks).

• Hädaabitööd. Need on elavtöömahukad ja vähest kvalifikatsiooni nõudvad ühiskondlikud tööd, kus töötud saavad töökogemuste omandamiseks ja lisasissetuleku saamiseks osaleda.

• Aktiviseerimisprogrammid tööturu riskirühmadele. Taolised programmid on alles Eestis alles käivitamisjärgus, kuigi vajadus riskirühmade – noortöötute, pikaajaliste töötute ja tööturult tõrjutud inimeste tööhõivesse tagasitoomise järele on juba aastaid päevakorral. Et programmide käivitamiseks Eesti riigil rahalisi vahendeid napib, on senini olnud lahenduseks Phare abiprogrammide ja Põhjamaade toel algatatud programmid. Perspektiivse kodumaise algatuse näiteks on Sotsiaalministeeriumi regionaalsete aktiviseerimiskeskuste loomise kava ja Haridusministeeriumi initsiatiivil noorte tööhõivekeskuste loomine noortöötute motiveerimiseks iseseisva õppimise või tööelu alustamiseks

Üks tähtsamatest Euroopa Liidu tööhõivestrateegia eesmärkidest on tõsta aktiivse tööturupoliitika osatähtsust kõigi liikmesriikide tööturupoliitikas - suurendada aktiivsete ja vähendada passiivsete meetmete kulutuste osatähtsust. 1996. aastal moodustasid kulutused passiivsele ja aktiivsetele tööturupoliitikale Euroopa Liidu sisemajanduse kogutoodangust (GDP-st) vastavalt 2,15% ja 1,15% -kulutused passiivsetele meetmetele moodustasid 65% ja aktiivsetele meetmetele 35% (Martin, 1998:17). Passiivsetele meetmetele kulutati kõige rohkem (4,5% GDP-st ja 69% tööturumeetmetest) Taanis, kus töötu abiraha on suhteliselt suur, moodustades keskmiselt 65% (maksimaalselt 90%) töötu varasemast sissetulekust (European Comission, 1997:5). Eestis moodustasid 1997. aastal tööturupoliitika kogukulutused vaid 0,18% sisemajanduse kogutoodangust.*

Enamus OECD riikide tööturu-uurijaid rõhutab aktiivse tööturupoliitika (ATP) meetmete järjest suurenevat tähtsust võitluses kasvava (püsiva) tööpuudusega. Maailma arenenud riikides on väljakujunenud aastatepikkused kogemused ATP meetmete rakendamisel. Tabel 2 esitab ülevaate OECD riikide ATP erinevate meetmete rahaliste kulutuste struktuurist 1996. aastal (Martin, 1998:19). Tabelis esitatud andmetest selgub, et suurimad rahalised vahendid kulutatakse tööturukoolitusele – ligikaudu 30% kõigist Euroopa Liidu ja OECD ATP meetmetest. Töötute koolitamisaktiivsuselt paistavad eriti silma Taani, Uus-Meremaa ja Hispaania, kus 50% kõigist ATP kulutustest langeb tööturukoolituse arvele. Suhteliselt kõige vähem tehakse töötute koolitamisele kulutusi Luksemburgis, Hollandis, Poolas ja T?ehhis. Viimatinimetatu paistab tõstatub esile "hirmsuurte" kulutustega tööturusüsteemi administreerimisel (71%). Selle taga on kohalike tööbüroode suur arv – T?ehhi Vabariigis on registreeritud töötuid büroo ühe töötaja kohta 17. Seevastu Taanis (5%) ja Poolas (7%), kus kulutused tööturusüsteemi administreerimisele on OECD riikidest kõige väiksemad, on registreeritud töötuid büroo ühe töötaja kohta vastavalt 155 ja 141. Eestis on vastav näitaja – 81 (Eamets, 1999:20).

______________________

* Tööturuameti arvutused

Tabel 2. OECD riikide ATP meetme rahaliste kulutuste struktuur 1996. aastal (%-des)

.

Allikas: OECD andmed

Euroopa Liidus ja OECD riikides kasutatakse suhteliselt aktiivselt töökohtade loomist avalikus sektoris (eriti Belgias ja Iirimaal) ja noortele suunatud meetmeid (eriti Poolas, Portugalis ja Suurbritannias). Eelviimasel kohal on toetused erasektori tööhõivele, mille moodustavad toetused tööandjale uute töökohtade loomiseks ja töötule ettevõtluse alustamiseks. Jaapanis moodustavad need kulutused väga suure osa – 48%. Suhteliselt kõige vähem kulutatakse puuetega inimeste tööle rakendamiseks. Siin on esirinnas Norra, Holland, ?veits ja Rootsi – rikkad arenenud riigid. Seevastu Kesk- ja Ida-Euroopa riigid ning Lõuna-Euroopa vaesemad riigid (Ungari, T?ehhi Vabariik, Portugal, Hispaania, Kreeka) kulutavad nimetatud meetmetele vähe raha.

Eestis tõstatus vajadus aktiivse tööturupoliitika tõhustamise järele juba 1996. aastal, pärast esimese Eesti Tööjõ-uuringu (ETU 95) küsitlustulemuste avaldamist. Uuringust selgus, et 1995. aasta algul moodustas töötute osatähtsus tööjõust 8,7%. Samal perioodil avaldas Tööturuameti registreeritud statistika mittetöötavate tööotsijate osatähtsusena 4,8% tööealisest elanikkonnast – ehk üle 1,8 korra madalama näitaja võrreldes tööjõu-uuringuga. Registreeritud tööturustatistika võimaldab Eesti tegelikku tööturusituatsiooni kaardistada vaid ositi, sest ETU 95 andmetel pöördus ainult ligikaudu 40% kõigist mittetöötavatest tööotsijaist riigi tööhõivetalitustesse. Kahjuks ei suutnud/soovinud Eesti võimuorganid siis veel mõista üleminekuperioodi tööhõivemuutuste pöördumatust ja seda, et tööturupoliitika rakendamine ja passiivsete ning aktiivsete (eriti tööturukoolitusele eraldatavate) meetmete proportsioonid peavad põhinema riigi majandusstrateegia, demograafiliste trendide ja haridusnõudluse analüüsimisel ning prognoosimisel. Viimaste aastate tööturupoliitikat käsitleti Sotsiaalministeeriumis pigem sotsiaalpoliitika vähetähtsa osana – töötute registreerimise ja neile töötu riikliku abiraha maksmisena (Luuk, 1996).

Nüüdseks on olukord mõnevõrra muutunud. Nagu eelpool juba mainiti, moodustas 1998. aastal töötu riiklik abiraha kõigist tööturupoliitikale tehtud kulutustest ligi poole - 49,9%. Eestis oli Tööturuameti 1998. aasta eelarve järgi oli ATP meetmete kulutuste struktuur (%-des) järgmine

Allikas: Tööturuameti andmed ja ülevaate autori arvutused

Eesti ATP kulutuste struktuuris on kulutused tööturukoolitusele kõige suurema osatähtsusega - üle 50% kõigist vahenditest kulutati sisuliselt täiskasvanute koolitamisele. Samas muutub koolitus pidevalt kallimaks, mistõttu väheneb nende töötute osakaal, kel on võimalik üldse tööturukoolituses osaleda. Kui 1997. aastal osales koolituses 8240 töötut, siis 1998. aastal oli koolituses osalejaid 7960 (Tööturuamet, 1999:11).

___________

* Andmeid eraldi välja ei tooda, sisalduvad tööturukoolituse ja tööturutoetuste kulukirjes

Tööturuameti kavandab lähitulevikus suurendada tööturupoliitika aktiivseid meetmeid:

• käivitada spetsiaalseid riiklikke programme pikaajaliste töötute tööturule tagasipöördumise soodustamiseks;

• luua regionaalseid aktiviseerimiskeskusi, mille ülesandeks on toetada ja hõlbustada pikaajaliste töötute ja tööturult tõrjutud inimeste tagasipöördumist tööturule;

• suurendad võimalusi tööturukoolituseks, ettevõtluse alustamiseks, vähese konkurentsivõimega tööturu riskirühmade töölerakendumiseks;

• THT-l arendada ja kasutada kõiki võimalusi (teha koostööd tööandjate, ettevõtlusorganisatsioonide ja erialaliitudega, kohalike omavalitsustega jpt.), mis aitavad kaasa tööhõive suurenemisele, töökohtade loomisele ja töötuse vähenemisele (Tööturuamet, 1999:20).

Võrreldes Eesti ja teiste üleminekuriikidega, kus ATP meetmete osatähtsust alles suurendama asutakse, on enamikus arenenud riikides päevakorrale tõusnud ATP–le tehtavate kulutuste tulemuslikkuse hindamine. Et enamikus arenenud riikides moodustavad ATP-le tehtavad kulutused üle 1% sisemajanduse koguproduktist, on väga oluline leida indikaatorid, mis mõõdistavad ATP erinevate meetmete efektiivsust töötuse vähendamisel (Fay, 1996:6).

ATP meetmete tulemuslikkuse hindamisel kasutatakse erinevaid hindamistehnikaid:

1. Meetmete (näiteks tööturukoolituse, noortöötutele ja puuetega inimestele suunatud programmide) tulemuslikkust uuritakse teatud aja möödudes erinevate uuringute (osalenute küsitlused, süvaintervjuud jms.) kaudu. See meetod võimaldab kasutada küllaltki suuri küsitlusvalimeid, tulemusi on lihtne tõlgendada, koolituse ja töölerakendumise seos on üheselt mõõdetav.
2. Kontrollgruppide võrdlus. Võrreldakse neid, kellele rakendati ATP meetmeid ja kellele mitte. On võimalik läbi viia vahetult peale meetme rakendamist ja saada kiiresti tulemus.
3. Tegevuste jälgimine. Jälgitakse vahetult meetmete toimimise protsessi ja selle mõju subjekti käitumisele. On võimalik läbi viia üheaegselt meetme rakendamisega ja saada kiiresti tulemus (OECD, 1993:53-67).

Eeldatavasti tuleb ka Eestis taolisi ATP hindamistehnikaid üheaegselt aktiivsete meetmete suurendamise ja uute meetmete juurutamisega kasutama hakata. See hoiab kokku maksumaksja raha ebaefektiivsete meetmete rakendamisel ja stimuleerib tulemuslikke tööturupoliitikasuundi juurutama ja täiustama.

2. Töökoolitus Euroopa Liidus

Euroopa Liidus mõisteti juba 1980-ndatel aastatel, et pikaajaline ja ühekülgne üldkesk- ja kõrgharidusele orienteeritud hariduspoliitika rakendamine ei ole andnud positiivset resultaati. Tuleviku tööturu süsteem nõuab jätkuvalt erinevaid kvalifikatsioonitasemeid ja mitte kõik noored ei soovi ega suuda jätkata akadeemilise hariduse omandamist. Tegelikult on enamik Euroopa Liidu liikmesriike viimastel aastatel sunnitud investeerima märkimisväärseid rahalisi vahendeid esmase erialase ettevalmistuse korraldamisesse ja väljaarendamisesse. Seetõttu eksisteerib kindel vajadus määratleda kutsehariduse õige koht kogu haridussüsteemi strateegilises arengus.

Koolitust defineeritakse kui järjepidevat indiviidide ettevalmistust eemärgiga täiustada nende kapatsiteeti täitmaks turul ja ühiskonnas väärtustatud funktsioone. Koolitus hõlmab indiviididele üldharidusliku ettevalmistuse andmist, oskuste väljaarendamist ja erinevates koolitustegevustes osalemist (World Employment Report 1998-99, 1998:58). Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) maailma tööhõive probleeme tutvustavas ülevaates on märgitud, et inimeste elukestev koolitusmudel kujutab endast mitmeastmelist püramiidi, mis toimib paindlikult ja arenevalt muutuvas tootmis-tehnoloogilises ruumis ja mille struktuuri moodustavad järgmised oskused:

• Indiviidi eluks ette valmistavad baasoskused (nt. kirjaoskus, arvutamisoskus jms.), mis omandatakse alg- ja põhikoolis

• Põhilised ametialased oskused, mis on kõigile soovijaile kättesaadavad ja omandatavad kutse-, kutsekesk- ja tehnikakoolides

• Firma-spetsiifilised oskused, mis omandatakse firmasisese koolituse ja /või firmas töötamise käigus

• Professionaalsed oskused, mis omandatakse püramiidi kõrgeimal astmel akadeemilisel ja/või elukestval tööalasel koolitusel ning elukogemustele tuginedes.

(World Employment Report 1998-99, 1998:16)

Järgnevalt vaadeldakse, kuidas toimivad Euroopa arengustsenaariumid ja seda toetav hariduspoliitika

2.1. Euroopa arengustsenaariumid ja seda toetav hariduspoliitika

Euroopa Liidus tänasel päeval toimuvaid protsesse võib kõige üldisemalt iseloomustada järgmiste võtmesõnadega:

• Euroopa ühtse majandusruumi harmoniseerumine ja globaliseerumine
• Infoühiskonna kiire areng
• Suure kiirendusega toimiv teaduslik-tehnilise progress (Key Data on Vocational Training in the European Union, 1997: 5)

Selle eesmärgi realiseerumise eelduseks on töökoolituse järjepidev arendamine – ühelt poolt keskendumine olemasoleva töötajaskonna ettevalmistamisele (ümber- ja täiendõppele) kohanemiseks kiirete tööturumuutustega ja teiselt poolt noorte kutsealase ettevalmistuse reformimine vastavalt Euroopa tööturu uuenenud nõudmistega. Nimetatud arengud esitavad väljakutse Euroopa Liidu liikmesriikide kutsealase ettevalmistuse tasemele ja kvaliteedile ning kannustavad haridusinstitutsioone täiustama ja kaasajastama tänaseid kutseõppevõimalusi. Millised on erinevates liikmesriikides kättesaadavad kutseharidusvõimalused, millises koolitusvormis, millisele kontingendile ja millist konkreetset kutsealast ettevalmistust need pakuvad, sõltub eeskätt kohalikust demograafilisest situatsioonist, haridus- ja kultuuritraditsioonidest, majandusstrateegiatest, tööturunõudlusega seonduvast haridusnõudlusest jpm. teguritest.

Kutseõpe on kaasaegse haridussüsteemi lahutamatuks ja vältimatuks komponendiks ning üheks tähtsaimaks eelduseks, et tööturul edukalt toime tulla. Vastavalt Euroopa Liidus vastu võetud tööhõive suurendamise kavadele, mis sätestati 1997. aasta Amsterdami kokkuleppes ja Euroopa Liidu liikmesriikides aktsepteeritavale elukestvale koolitusmudelile, on liikmesriikide haridusinstitutsioonide püüdluseks rakendada majandus- ja tööturuarengule vastavaid kutseharidusstrateegiaid. Samas tuleb märkida, et kutsealase ettevalmistuse tulemuslikkust mõõdistavate indikaatorite analüüsimisega on Euroopa Liidus tegeldud suhteliselt vähe võrreldes näiteks majandus- ja sotsiaalsete mõjurite uurimisega. Järgnevalt esitatakse üldine ülevaade teise taseme hariduse (ISCED 3) koolitusmudelist ja sellega seonduvatest probleemidest Euroopa Liidus.

2.2. Euroopa Liidu koolitusmudeli iseloomustus

Enamikus Euroopa riikides kehtib koolikohustus 16-aasta vanuseni , kuid viimastel aastatel on noorte õpivalmidus järjekindlalt tõusnud - 1995. aastal oli 60% 15-24-aastastest noortest hõivatud õpingutega. (Key Data in Education in the European Union. Education Training Youth, 1997:3). Erinevates Euroopa riikides on koolikorralduses suured erinevused. Näiteks asuvad enamikus liikmesriikides meie mõistes põhikool ja keskkool/gümnaasiumiklassid eraldi koolides ehk sisuliselt esimese taseme haridus (ISCED 1,2) ja teise taseme haridus (ISCED 3) on institutsionaalselt (kooliti) eraldatud. (Key Data in Education in the European Union. Education Training Youth, 1997:.30). Koolide eraldamisega tagatakse teise taseme haridusele tõhusamad võimalused töökoolituse ja üldhariduse integreerimiseks ja erinevate kutseõppevormide rakendamiseks.

Joonisel 1 on esitatud andmed teise taseme (ISCED 3) kutseharidust haridust omandavate õppurite osatähtsust kõigist päevase õppevormi õppuritest erinevates Euroopa Liidu liikmes- ja kandidaatriikides 1994/1995. õppeaastal. (Key Data in Education in the European Union. Education Training Youth, 1997:157-160).

Allikas: Euroopa Liidu liikmesriikide ja kandidaatriikide statistika, autori arvutused.

1990-ndate aastate Euroopa Liidu teise taseme hariduse dünaamika näitab kutsekeskhariduse osatähtsuse järjekindlat suurenemist. Järgnevas osas käsitletakse taolist suundumust kujundavaid demograafilisi, hariduslikke ja tööturu nõudmistest tulenevaid mõjureid.

2.3. Demograafilised trendid, tööga hõivatute haridustase ja tööturusituatsioon

Igas konkreetses riigis toimivad demograafilised arengud, hariduse kvaliteet ja kättesaadavus ning tööturu muutuvad vajadused peaksid olema noorte esmase tööalase väljaõppe ja elukestva töökoolituse väljaarendamise lähtealuseks. Eriliselt on töökoolituse probleemistik seoses viimastel aastatel üha kasvava lahknevusega tööjõu tänaste teadmiste-oskuste ning kaasaegsele töökohale esitatavate nõuete vahel. Taoline üha süvenev struktuurne tööpuudus on üheks peamiseks kutseharidusreforme käivitavaks mootoriks.

Elukestev või pikaajaline töötamine ühes tegevusvaldkonnas, ettevõttes või firmas on kiirelt taandumas. Euroopa Liidu suhtelisel vananeval tööjõul tuleb kohaneda järskude tööturu- ja organisatsiooniliste muutustega - see eeldab järjepidevat tööalase kvalifikatsiooni tõstmist ja elukestvat õppimist. Seetõttu on tähtsustunud nõuded kutsealase ettevalmistuse kvaliteedile ja järjepidevale uute oskuste omandamisele kogu tööelu kestel. Taoliste vajaduste arvestamine ja tulemuslik lahendamine on eelduseks tööhõiveprotsesside tasakaalustamisel ja töötuse vähendamisel.

Euroopa Liidu elanikkond vananeb. Kui 1960. aastal oli 50% elanikest nooremad kui 32-aastased, siis 1995. aastal oli 50% elanikkonnast üle 35-aastased. EUROSTATi tulevikustsenaarium prognoosib, et aastal 2030 on 50% elanikkonnast vanemad kui 44-aastased. (Key Data on Vocational Training in the European Union, 1998:12). Eeltoodust nähtub, et kuna Euroopa tööturule siseneb lähiaastatel ikka vähem ja vähem noori, tuleb keskenduda olemasoleva tööjõu ümber- ja täiendõppele.

_______________________________________________________________________

* ISCED 76 koodid (Eesti Tööjõu-uuring. Metoodiline ülevaade 1998, lk.24)

• Kutseharidus põhihariduse baasil, keskharidus, kutsekeskharidus
• Keskeri-/ tehnikumiharidus põhihariduse või keskhariduse baasil
• Rakenduskõrgharidus (diplomiõpe) ja bakalaureus (kõrgharidus)
• Magister, teaduste kandidaat, doktor

Euroopa Liidu liikmesriikides on viimasel aastatel kasvanud tööga hõivatud elanikkonna, eriti noorte hariduslik tase. See seondub mitmete teguritega, millest tähtsamatena võib siinkohal nimetada koolikohustusea tõstmist mõnedes riikides, tööturu nõudlust kõrgelt kvalifitseeritud tööjõu järele ja töötuse kasvu töökogemusteta noorte hulgas. See kõik stimuleerib noori oma õpiaega pikendama ja kohustuslikule baasharidusele lisaks kutsealast ettevalmistust omandama (The Future European Labor Supply, 1998:18). Tabelis 3 esitatud andmed näitavad, et 66% 1995. aastal uuritud 30-34-aastastest hõivatutest omas tunduvalt kõrgemat haridustaset võrreldes toonaste 55-59-aastaste hõivatutega, kelle haridustee lõppes tõenäoliselt lõplikult 20 aasta eest (Eamets, 1998:14).

Tabel 3. Tööga hõivatud elanikkonna haridustaseme jaotus erinevate vanusrühmade

järgi Euroopa Liidu liikmesriikides 1995. aastal (%-des)

Allikas: Labour Force Survey, EUROSTAT

Et tänane Euroopa tööturg aktsepteerib tööjõu tähtsamate omadustena paindlikkust ja kiiret kohanemisvõimet tööturumuutustega. Eesmärgiks peab kujunema olukord, kus laiapõhjaline kutsealane ettevalmistus ja omandatud universaalsed oskused tagavad väljaõppinud töötajatele eeldused heaks kohanemiseks ja mobiilsuseks Euroopa tööturul. Samas on küll süvendatud erialased teadmised-oskused positiivseks eelduseks tööviljakuse tõusule, kuid ei ei anna piisavat pikaajalist garantiid toimetulekuks muutuvas töökeskkonnas. Seetõttu seisab Euroopa töökoolitussüsteemi ees ülesanne välja selgitada õige vahekord suhteliselt laiapõhjalise ja kitsalt erialase haridusnõudluse vahel. Nimetatud küsimus tähtsustub eriliselt aktiivse tööhõivepoliitika kontekstis eesmärgiga vähendada tööpuudust.

Euroopa Liidu strateegilise tööpoliitika suunad, mis kiideti heaks Euroopa Liidu liikmesriikide tippjuhtide kohtumisel 1997. aasta novembris Luksemburgis ja mis on aluseks liikmesriikide tööturupoliitika kavandamisel lähiaastatel, toetuvad neljale sambale:

• Uus ettevõtluskultuur
• Töölerakendamise uus kultuur
• Uuendustega kohanemise uus kultuur
• Võrdsete võimaluste uus kultuur (Eamets, 1998:5)

Paindlikud tööpoliitika meetmed on viimastel aastatel olnud küllaltki tõhusad. Osalise tööajaga rakendumist osatähtsus on tõusnud peaaegu kõigis Euroopa Liidu riikides. Laienenud on ajutise/hooajalise töö saamise võimalused. Firmade personalipoliitikas on tõhustumas erinevad osalusdemokraatia vormid – meeskonnatöö, otsustajate ringi laienemine, töötajate isikliku initsiatiivi ja vastutuse kasv jms.. See omakorda eeldab vajadust uute teadmiste ja koolituse järele.

Haridustaseme ja tööturu konkurentsivõime vahel võib täheldada küll otsest korrelatiivset seost, kuid samas on see küllaltki komplitseeritud ja mõjustatud paljudest teguritest. Näiteks võivad tööle võtmisel olulist rolli mängida vanus-, soo- ja rahvustunnused. Üldjuhul eelistatakse võrdse haridustaseme korral tööle võtta pigem nooremat, pigem meest, pigem põhirahvuse esindajat.

Samas on madala haridustaseme, erialase ettevalmistuseta ja töökogemusteta noored üks suuremaid ja komplitseeritumaid tööturu riskirühmi. EUROSTATi 1995. aasta andmetel ei õppinud 18% 16-18-aastastest Euroopa Liidu liikmesriikide noortest ei üldharidus- ega kutsekoolis. Et taoliste noorte tööturukonkurentsivõime on väga tagasihoidlik, peaks neil siiski olema mitmeid võimalusi kutseoskuste- ja töökogemuste omandamiseks vahetult tulevasel töökohal

Enamus Euroopa noori lõpetab ISCED 3 taseme 20-aastaselt. Ka neil, praktiliselt töökogemusteta noortel, on töö leidmine küllaltki komplitseeritud. EUROSTAT´i poolt korraldatud tööjõu-uuringute andmetel moodustas 1995. aastal 20-29-aastaste noorte töötuse määr 16,5%, samas oli vastav näitaja 30-59-aastastel peaaegu kaks korda madalam - 8,4%. Küsitletud 20-29-aastaste Euroopa noorte analüüsimine näitas, et esimese taseme haridusega (ISCED 1,2) noorte hulgas oli töötuid 22% ja teise taseme haridusega (ISCED 3) hulgas 14,1%. Ka noorte vanuserühmas on mõnevõrra suurem risk töötuks jääda eeskätt neidudel. Esimese taseme haridusega (ISCED 1,2) noorte hulka kuulusid nii need, kes ei olnud saanud üldse mingit kutsealast ettevalmistust kui ka need esimese taseme haridusega noored, kes olid osalenud VET (Vocational Education and Training) koolituses. Uuringutulemused näitasid, et esimeste seas oli töötuse määr 23,5%, seevastu kutsekoolitust saanute töötuse määr 11,5%. (Key Data Vocational Training in European Union, lk.20).

2.4. Euroopa kutseharidusprogrammid ja kutseõppevõimalused

Kutseoskuste arendamine on Euroopa Liidu tööpoliitika üks tähtsamaid prioriteete. Üha teravamalt püstitub Euroopa ühtse tööturu ette ülesanne säilitada konkurentsivõimelisus muutuvas majanduskeskkonnas, kus paljud varemomandatud oskused on muutunud tarbetuiks, uute tegevusvaldkondade (nt. infotehnoloogia) areng aga nõuab töötajatelt kiiret ümberorienteerumist, mida on võimalik realiseerida ümber- ja täiendõppe kaudu. Probleemide lahendamine taandub uue, 3-etapilise töökoolitusstrateegia rakendamisele, millega tagatakse esmane kutsealane ettevalmistus, tööalane jätkukoolitus ja selle tulemusena tööalaste oskuste ja kvalifikatsiooni täiustumine muutub elukestvaks protsessiks (Työllisyys Euroopassa, 1998:.4)

2.4.1. Esmane kutseõpe noortele*

Erinevates Euroopa Liidu riikide teise taseme hariduses (ISCED 3) on õppuritel võimalik kasutada erinevad väga erinevaid kutseõppevõimalusi. Järgnevalt esitatava koolitus- tüpoloogia aluseks on õppekohad, kus õppurid omandavad kutsealase ettevalmistuse. Iga koolitustüübi kirjeldusele on lisatud Euroopa Liidu vastav näitaja osatähtsus (%-des).

Haridusinstitutsioonid/õppeasutused – üle 90% kõigist õppetundidest toimuvad koolis või vastavas õppekeskuses - 48,5%

Põhiliselt õppeasutuses, vähesel määral ka töökeskkonnas – 75%-90% kõigist õppetundidest toimuvad koolis või vastavas õppekeskuses ja ülejäänud aeg veedetakse reaalses töökeskkonnas, kas mõnes firmas või ettevõttes - 17,2%

Õpiaeg on jaotatud õppeasutuse ja töökoha vahel – vähem kui 75% õppetundidest toimub koolis või õppekeskuses, vähemalt veerand õpiajast osaletakse reaalses tööprotsessis - 23,1%

Põhiliselt töökohal, vähesel määral ka koolis või õppekeskuses – 75%-90% kõigist õppetundidest toimuvad reaalses töökeskkonnas, ülejäänud aeg õpitakse koolis või vastavas õppekeskuses - 2,6%

Töökohal – reaalses töökeskkonnas, kus veedetakse üle 90% õpiajast - 8,6%.

Ülevaate Euroopa Liidu liikmesriikide kutsehariduse osatähtsusest ja kutseõppekorraldusest esitab tabel 4 .

Tabel 4. Euroopa Liidu liikmesriikides korraldatava esmase kutseõppe ja erinevate koolitustüüpide osatähtsus ja õpiaja kestus (%-des)

Allikas: VET (Vocational Education and Training Data Collection ) EUROSTAT

Kutsehariduse rahastamine toimub põhiliselt nii üldriiklikest kui regionaalsetest (kohaliku omavalitsuse)vahenditest, kusjuures liikmesriigiti esineb rahastamisallikates märkimis-väärseid erinevusi- näiteks Portugalis rahastatakse kutseõpet ainult üldriiklikest vahenditest, Rootsis aga ainult kohalike omavalitsuste allikatest.

2.4.2.Firmades korraldatav tööalane jätkuõpe

Nagu käesoleva peatüki keskendutakse Euroopas meetmetele, mis lähtuvad vajadusest pakkuda inimestele võimalikult mitmekülgseid õpivõimalusi tööelu kõigis etappides. Üks mitmetest Euroopas väljatöötatud tööjõu- ja haridusprobleeme käsitlevatest programmidest – FORCE, mis käivitus juba 1990-ndate aastate alguses. Nimetatud programm sisaldas ka ettevõtete uuringut, selgitamaks välja firmade vajadust (koolitusmahtu) ja võimalusi (rahalisi vahendeid) oma töötajate koolitamiseks.* Järgnevalt esitatakse mõned üldised Euroopa Liidus rakendatavad põhimõtted, mis iseloomustavad firmades korraldatavat jätkuõpet (CVT- Continuing Vocational Training).

• Keskmiselt 60% firmadest (töötajate arvuga >10) pakub oma töötajatele erinevaid tööalase jätkukoolituse (CVT) vorme (Key Data on Vocational Training in the European Union, lk.80). Mida suurem on firma, seda suuremad on võimalused jätkukoolitust korraldada.

______________________

* Kokku küsitleti 900 000 firmat - 80% firmades oli hõivatud 10-49 töötajat.

• Tegevusalati on teistega võrreldes avaramad koolitusvõimalused:

• Pangandus ja kindlustus
  • Elektri-, gaasi- ja vesivarustus
  • Kinnisvara- ja äriteenindus
  • Teenindus ja kaubandus
• Tegevusalati on teistega võrreldes piiratumad koolitusvõimalused:
• Tekstiili- ja õmblustööstus
• Puidu- ja mööblitööstus
• Mäetööstus
• Transport ja ladustamine

• Euroopa Liidu firmades kasutatavate koolitusvormide struktuur ja osatähtsus on järgmised:

• Kursused, mis toimuvad väljaspool vahetut töökohta (firma õppeklassis, koolituskeskuses) ja viiakse läbi rühmatööna - 74%

• Koolitus vahetult töökohal. See eeldab vastava koolituskava väljatöötamist, juhendaja kinnitamist ja juhendmaterjalide kasutamist, eesmärgiga omandada uusi oskusi ja kaasaegseid töövõtteid - 66%

• Osalemine konverentsidel, seminaridel, workshop’idel - 60%

• Firmasisene tööoperatsioonide vaheldumine, töötajate ümberpaigutamine, eesmärgiga pakkuda töötajatele universaalseid ja mitmekülgseid oskusi - 24%

• Individuaalõpe - avatud ja kaugkoolituskursused audio-videotehnika ja Interneti vahendusel jmt. - 23%

• 1993. aastal oli Euroopa Liidu firmades jätkuõppe keskmine kestus 45 õppetundi. Tööalases koolituses osales keskmiselt 28% töötajaskonnast (mehi – 29% ja naisi 27%) küsitletud firmade töötajatest. Keskmisest enam said koolitust Suurbritannia, Iirimaa ja Taani töötajad. Keskmisest tagasihoidlikumad olid koolitusvõimalused Kreeka, Portugali ja Itaalia firmades.

• Ametialati olid koolitusvõimalused suhteliselt erinevad – jätkuõppes osales:
  • 44% juhtidest ja teadus-arenduspersonalist
  • 45% spetsialistidest
  • 35% ametnikest, teenindajatest, müügipersonalist
  • 19% oskus- ja lihttöölistest

2.4.3.Töötute koolitamine Euroopa Liidus

Euroopa riikides on täiskasvanute töökoolitusel kauaaegsed traditsioonid - see on muutunud aktiivse tööturupoliitika tähtsaks valdkonnaks. On riike, kus töötajate kutsealane ettevalmistamine kuulub riigi kohustuste hulka ja väljaõpet pakutakse nii töökohta omavatele kui töötutele isikutele. Samas peetakse paljudes maades tööd omavate isikute väljaõpetamist pelgalt tööandja ja/või kutseliitude kohustuseks ja riik võimaldab töökoolitust ainult töötutele, invaliididele ja teistele tööturu riskirühmadele (Räisanen, 1994:23).

Efektiivse tööturupoliitika elluviimise üheks tähtsamaks abinõuks ja väljundiks on tööturukoolitus. Tööturukoolituse korralduses ja kvaliteedis peegelduvad ühelt poolt riigi majandusliku arengu vajadused, teisalt iseloomustab tulemuslikku tööturukoolitust tööjõu kvaliteedi tõus, tööhõive suurenemine ja tööpuuduse vähenemine. Arenenud riikides on tööturukoolitus suunatud peamiselt kahe eesmärgi saavutamiseks:

1. teenindada tööturgu lähtudes majanduse arengu, tootmise kasvu ja tööjõu kvaliteedi tõstmise vajadusest
2. teenindada tööturgu isiksuse individuaalsetest vajadusest ja soovidest lähtudes

Tööturukoolituse majanduskasvu toetavad eesmärgid sisaldavad meetmeid tööhõive suurendamiseks ja töötuse vähendamiseks, samuti tööjõu nõudmise-pakkumise tasakaalustamiseks ja vastuolude vähendamiseks tööturu osapoolte vahel. Indiviidi arengut ja turvalisust toetavad eesmärgid realiseeruvad erinevate õpivõimaluste pakkumise kaudu inimeste kutsealaste teadmiste ja oskuste arendamisel. Tähtsal kohal on tööhõive struktuuri täiustamine kvaliteetse kutsenõustamis-tegevuse kaudu.

Koolitusmeetodite valikul arvestatakse eeskätt inimese erialast ettevalmistust. Tööturukoolituse vahendusel on võimalik esmast erialast ettevalmistust saada äsja koolipingist tulnud noortel, sama koolitussüsteem pakub aga ka võimalusi kvalifitseeritud tööjõu pidevaks enesetäiendamiseks.

Kuigi üldjuhul peetakse kõige tähtsamaks tööturukoolituse sihtgrupiks täiskasvanud töötuid, hõlmab koolitus ka äsja kooli lõpetanud noori, pikaajalisi töötuid, tööst laste tõttu kaua eemal olnud naisi ja sotsiaalabi kontingenti (puuetega inimesi jt.). Noortöötute koolitamisel kasutatakse mitmeid erinevaid koolitusprogramme, mille peamisteks eesmärkideks on tööoskuste omandamine ja töökeskkonnaga harjumine Pikaajalistele töötutele mõeldud programmides rakendatakse üldjuhul ka psühholoogilist treeningut - tööotsingu-koolitust, toimetuleku- ja kohanemiskoolitust (World Employment Report 1998-99: 1998, 180-187).

OECD maades enamlevinud tähtsamatest koolituseesmärkidest ja tööturukoolituse metoodikast ülevaate tabel 5.

Tabel 5. Tööturukoolituse eesmärgid ja meetodid OECD riikides

Allikas: OECD ülevaade, 1995.

Erinevates riikides kasutatavat tööturukoolituse metoodikat võib klassifitseerida alljärgnevalt:

1) esmane erialaõpe ja baaskutsekoolitus

2) kutsenõustamine ja kutsealane ümberõpe

3) erialane jätkukoolitus ja täiendõpe (Juuti, 1995:16).

Nimetatud metoodika rakendamine eeldab mitmepalgelise koolitusturu olemasolu. Töötud võivad koolitust saada kutseõppeasutustes, polüfunktsionaalsetes õppekeskustes, erakoolitusfirmades, tööturuametites jm. – st. samal koolitusturul, kus kutseõppurid ja töötajad, kes osalevad täiendkoolituses või ümberõppes. Selline õppekorraldus tagab töötutele kvaliteetse väljaõppe ja

hõlbustab töölerakendumist. Näiteks Ungaris on Maailma Panga rahasüstide abil loodud täiskasvanute koolituse keskused, mis koolitavad täiskasvanuid ja töötuid väga erinevate erialade tarbeks, valides vastavalt õppurite vajadustele ka erineva koolitusmetoodika (nt. moodulõppe) (Kiss, 1997:39).

Suurt tähelepanu pööratakse kutsenõustamistegevusele. Võimalus saada kutsealast nõustamist laieneb nii koolinoortele kui ka näiteks tööhõivesse tagasipöörduvatele täiskasvanuile. Kutsenõustamis- teenindust korraldatakse nii spetsiaalsetes koolituskeskustes kui töövahendusbüroodes, samuti käivad vastava ala spetsialistid koolides esinemas. Kutsenõustamine hõlmab erinevate erialade üksikasjalikku tutvustamist ja nõutavamate töövaldkondade reklaamimist. Asjast huvitatul on võimalik soovitava erialaga ka vahetult tööprotsessis tutvust teha ja oma tööalast sobivust proovida.

Töökoolitus peab olema kättesaadav inimese tööelu igas staadiumis. Eeliseks on kutsealase väljaõppe-süsteemi paindlikkus, võimalus muutuda vastavalt majandusliku arengu vajadustele. Selliselt korraldatud koolitussüsteem väljastab paindlikku arenemisvõimelist tööjõudu, mis võimaldab tööturul toimuvate muutustega tolerantselt kohaneda.

2.4.4.Euroopa Liidu programmid kutseõppe tõhustamiseks ja rahastamiseks

Teatavasti nõuab kaasaegse kutseõppe korraldamine suuri rahalisi investeeringuid. Euroopa Liidu kutseõppega seonduvad programmid võivad olla fokusseeritud erinevatele regioonidele, tegevusvaldkondadele (näiteks mõnele tootmissektorile), sihtrühmadele (näiteks noortöötutele). Kõik Euroopa Liidu liikmesriigid on oodatud osalema taolistes programmides ja taotlema ka selleks ette nähtud rahalisi vahendeid. Üheks tähtsamaks rahastajaks on Euroopa Sotsiaalfond (European Social Fund – ESF).

Euroopa Sotsiaalfond on Ühenduse sotsiaalpoliitika põhivahend; fond annab rahalist abi kutseõppeks, ümberõppeks ja töökohtade loomiseks; praeguste eesmärkide hulka kuuluvad ka tööjõuturu toimimise parandamine ja töötute abistamine kohanemisel tööeluga ning võrdsete võimaluste edendamine (Euroopa Liidu sõnaraamat, 1999:52)

Aastateks 1994-1999 eraldas ESF 30,700 miljonit eküüd ehk 74% fondi rahalistest vahenditest, liikmesriikide koolituskuludeks. Eeskätt peavad nimetatud vahendid suurendama kutsehariduse kättesaadavust erinevatele sihtrühmadele, tõstma kutsehariduse kvaliteeti ja süstemaatiliselt arendama elukestvat tööalast jätkukoolitust. 1994-1999. aastateks andis ESF teistega võrreldes suuremad võimalused (koolitussumma 1 elaniku kohta) kutseõpet rahastada Iirimaale, Portugalile ja Kreekale.

3. Töökoolitus Eestis

Eesti üleminek turumajandusele on kardinaalselt muutnud tööhõivestruktuuri ja suhtumist sellesse. Üha enam on hakatud mõistma, et stabiilsed töökohad ja ametid "kogu eluks" on möödanikunähtuseks muutunud ja et inimesed on sunnitud oma tööelu jooksul kohanema ja/või vahetama oma ameteid ja töökohti üha sagedamini. Seetõttu on üha rohkem hakatud tähelepanu pöörama täiskasvanute täiend- ja ümberõppele, mitte ainult selle traditsioonilises – varuvariandi tähenduses, vaid kui millelegi, mis on tavapärase ametialase karjääri lahutamatuks osaks. Sellest tuleneb ka elukestva õppimise mõiste.

Lähtudes haridusstsenaariumi "Õppiv-Eesti" ideoloogiast, peaks täiskasvanute täiendkoolitus ja ümberõpe olema mehhanism, mis võimaldab suurendada ühiskonna sotsiaalset sidusust ning vähendada tõrjutust, aidates kaasa nii inimeste integreerimisele tööturule kui ka ühiskonna ellu.

Enamikul Kesk- ja Ida-Euroopa riikidel ei ole veel õnnestunud oma esmatasandi kutsehariduse (esmane erialaõpe) reformimist täiskasvanute koolitussüsteemi rekonstrueerimisega (Crootings, 1998:25). Siirderiikide reforme on sageli rahastatud erinevatest rahvusvahelistest allikatest, kusjuures Phare on keskendanud oma tegevuse esmasele erialasele väljaõppele ja peaasjalikult noortele, Maailmapank aga ümberõppele ja täiskasvanute koolitusele.

Näiteks Ungari võimuorganite poolt on tunnustatud ja täitmiseks võetud järgmised Maailmapanga poolt kavandatud täiskasvanute koolituse meetmed:

• Täiskasvanute koolitusvõrgu loomine

• Täiskasvanute koolitust reguleeriva seadusandluse väljaarendamine

• Sotsiaalsete partnerite (tööandjad, töövõtjate organisatsioonid) kaasamine täiskasvanute koolituse väljaarendamisse

• Tingimuste loomine täiskasvanute koolitamiseks (täiskasvanute koolituskeskuste loomine, selleks vajaliku materiaal-tehnilise baasi väljaarendamine, õppekavade ja –materjalide väljatöötamine, täiskasvanute koolitajate koolitamine jpm.)

• Täiskasvanute koolitusvõrgu harmoniseerimine (ühitamine) kutseharidus- ja tööturuinstitutsioonidega

• Täiskasvanute koolitamiseks rakendatavate meetmete tulemuslikkuse kindlustamine – koolituskvaliteedi hindamisindikaatorite väljatöötamine (Sum, 1997:23)..

Ungari Tööministeeriumil on kavas täiskasvanute koolitusvõrk välja arendada koostöös kohaliku omavalitsuse organite soovitustega, kes tunnevad hästi regionaalset haridusnõudlust ja tööturuvajadusi. Nimetatud arendustegevus ja sotsiaalsete partnerite koostöö põhineb Ungaris korraldatud haridus- ja tööturu-uuringutel.

Võttes arvsesse täiskasvanute üha kasvavaid ümber- ja täiendõppevajadusi ja seda, et Eestis puudub täiskasvanute koolituse valdkonnas konkreetne riiklik reformipoliitika, tuleb võimuorganitel elukestva õppe realiseerimiseks ka täiskasvanute koolitussüsteemi reguleerima. Lähteinformatsiooni selle tegevuse käivitamiseks on kogunud ja analüüsinud Eesti Täiskasvanute Koolitajate Assotsiatsioon ANDRAS ning on avaldatud ka esialgsed täiskasvanute koolituse uuringutulemused, mis pakuvad rohkesti informatsiooni täiskasvanute koolitusvajaduste ja –võimaluste kohta.

3.1. Eesti tööturuseisundit ja koolitusvajadust käsitlevad uuringud

Käesoleva ülevaate koostamisel on tuginetud mitmetele statistilistele infoallikatele ja uuringutele – seetõttu on vajalik neis käsitletud temaatikat ja metoodikat lähemalt tutvustada. Eestis on võimalik haridus- ja tööturuseisundit hinnata järgmiste statistiliste allikate toel:

Eestis korraldatavad tööjõu-uuringud (ETU-d)

Eestis on aastatel 1995-1998 läbi viidud kolm mahukat tööjõu-uuringut, mis esitavad esindusliku ülevaate Eesti 1990-ndatel aastate tööturusituatsioonist. Esimene neist, ETU 95 kogus ka retrospektiivset (tagasivaatelist) informatsiooni siirdeperioodi tööturul toimunud muutustest aastatel 1989-1995. Alates 1996. aasta märtsist anti tööhõivestatistika valdkond üle Kesk-Eesti statistikabüroole, kus on ette valmistatud, korraldatud ja töödeldud kõik järgnevad tööjõu-uuringud. ETU 95, ETU 97 ja ETU 98 puhul tuleb arvestada mitmeid asjaolusid (peamiselt küsitlusvalimite erinevad suurused ning erinevad moodustamise lähteandmed ja disain), mis kahandavad eri ajaperioodidel kogutud andmete omavahelist võrreldavust.

• ETU 95 toimus 1995. aasta jaanuaris-aprillis, küsitlusvalim - 9608 inimest vanuses 15-74
• ETU 97 toimus 1997. aasta aprillis-juunis, küsitlusvalim – 5051 inimest vanuses 15-74
• ETU 98 toimus 1998. aasta aprillis-juunis, küsitlusvalim – 13 090 inimest vanuses 15-74

Käesoleva aasta II kvartalis (aprillis-juunis) on teoksil neljas üle-eestiline tööjõu-uuringu ETU 99.

Alates aastast 2000 on Eestis kavas üle minna tööjõu pidevuuringule, mis on aastauuringuga võrreldes operatiivsem ja avaldab nii kvartaalseid kui aastanäitajaid.

Kõik nimetatud tööjõu-uuringud põhinevad Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) poolt välja töötatud metoodikal. Tänapäeval on ILO metoodika alusel korraldatavad tööjõu-uuringud kujunenud nii arenenud kui arengumaade statistikasüsteemide sama püsivaks koostisosaks nagu rahvaloendused. Alates 2000. aastast on Eestis kavas alustada tööjõu pidevuuringute läbiviimist – igas kvartalis küsitletakse 5000 inimest, et tööturusesiundit senisest operatiivsemalt mõõta.

Tööjõu-uuringute (nagu üldse kõigi Eestis korraldatud uuringute) andmete kasutamine on Eesti ühiskonda puudutavate poliitiliste otsustuste tegemisel alles väljakujunemisjärgus. Et käesoleva ülevaate autor kuulub tööjõu-uuringuid ettevalmistava tööhõivestatistika ekspertgrupi koosseisu, võib ta väita, et poliitikud on tööjõu-uuringutest selgunud tööpuuduse näitajaid väga vähe kommenteerinud ja kasutanud. Mõningast sellealast "elavnemist" oli märgata vaid käesoleva aasta kevad-talvel Riigikogu IX koosseisu valimiskampaania käigus.

Kesk-Eesti Statistikabüroo initsiatiivil on valminud ja avaldatud kõigi seni läbi viidud tööjõu-uuringute küsitlustulemuste standardtabeleid sisaldavad statistikakogumikud. Samas peab märkima, et vaid väike osa kogutud informatsioonist on teadurite ja asjaomaste institutsioonide (Sotsiaal- ja Haridusministeeriumide) spetsialistide poolt analüüsimist leidnud. 1996. aastal ilmus ETU 95 küsitlustulemuste põhjal koostatud hariduse tulemusnäitajate ülevaade (Hariduse tulemusnäitajad 1996) ja käesoleva aasta alguses avaldati Sotsiaalministeeriumi algatusel analüütiliste publikatsioonide ingliskeelne kogumik, mis kajastab ETU 97 tulemusi. (Estonian Labour Market…:1999). Rahvusvaheliste organisatsioonide (OECD, OEEC, WORLD BANK jpt.) tegevuses on sellealase informatsiooni kasutamine möödapääsmatu ning neid käsitletakse riikide statistikasüsteemi osana.

Täiskasvanute koolituse uuring (TKU)

Täiskasvanute koolituse uuringu (TKU) ettevalmistamiseks ja läbiviimiseks moodustati 1995. aasta mais uurimisgrupp, kes osales aktiivselt uuringu korraldamisel uuringuprogrammi koostamisest kuni küsitlustulemuste avaldamiseni ning kaasas oma tegevusse asjast huvitatud asutusi ja organisatsioone. Küsitluse viis Statistikaamet läbi 1997. aasta oktoobris-detsembris. Küsitlusvalimi moodustasid 3463 20-60-aastast intervjueeritavat. Uuringu metoodiline ülevaade ja standardtabelite kogumik avaldati 1998. aasta lõpus (TKU 1997. Metoodiline ülevaade 1998; TKU 1997, 1999). TKU eesmärgiks oli välja selgitada inimeste arvamus täiskasvanute koolituse praeguse olukorra kohta Eestis, subjektiivne nõudlus täiskasvanute koolituse järele, võimalike koolituses osalejate vajadused ja koolituse kättesaadavus ja tulemuslikkus. (TKU 1997. Metoodiline ülevaade 1998:6).

Kutsehariduse ja Tööhõive Seirekeskuse algatatud tööjõu- ja haridusuuringud

Ajavahemikus oktoober 1997. a. kuni oktoober 1998. a. viis AS Emor Kutsehariduse- ja Tööhõive Seirekeskuse tellimusel ja kutsehariduse ning elukestva õppe arendamise eesmärgil läbi kolm uuringut:

Oskustööjõu väljaõpe ja ettevõtete personalipoliitika

Kvalitatiivuuring – fookus-grupid ja süvaintervjuud Tallinnas ja Rakveres, kuni 10 töötajaga väikefirmades ja suuremates, üle 50 töötajaga firmades ning 3 süvaintervjuud Tallinna suuremate ettevõtete esindajatega. Uuringu eesmärgiks oli välja selgitada erinevate firmade stereotüüpsed toimimistavad oskustööjõu värbamisel, koolitamisel ning rakendamisel. Uuriti ka tööandjate suhtumist ja ootusi kutseharidussüsteemi koolitusvõimalustele nii baas- kui täiendkoolituse osas.

Oskustööjõu kasutamine firmades

Küsitlusvalimi moodustasid 300 erineva tegevusala ja suurema käibe ning töötajate arvuga firmad Eesti erinevatest regioonidest. Uuringu eesmärgiks oli saada informatsiooni ettevõtete vajadustest, hinnangutest ja käitumistavadest töötajate leidmisel-palkamisel, ootustest kutseõppeasutuste suhtes ja ettepanekutest oskustööliste koolituse ja täiendõppe kohta. Uuriti ka kutsenõuete, -standardite olemasolu ja nende kehtestamise vajadust ettevõtetes.

Kutseõppeasutuste uuring

Küsitlusvalimi moodustasid 77 kutseõppeasutuste juhti Eesti erinevatest regioonidest. Uuringu eesmärgiks oli välja selgitada erialade komplekteerimise, õppetöö ja praktika organiseerimisega seonduvaid probleeme ning võimalikke lahendusvariante. Töö autor tugines nimetatud uuringutele kutsehariduse SWOT analüüsis ja tööandjate poolt teise taseme haridusele antud hinnangutes.

Euroopa Koolitusfondi, EV Haridusministeeriumi ja sihtasutuse Eesti Kutsehariduse reform poolt uuringufirmalt PW Partners tellitud Eesti puidu- ja mööblitööstuse sektoruuring. Küsitleti 89 puidutööstusfirmat ja 76 mööblitööstusfirmat. Lisaks intervjueeriti 5 hankijat, 2 disainerit, 5 edasimüüjat/vahendajat ning 6 kooli ja täienduskoolitusfirmat. Uuringu eesmärgiks oli muuhulgas välja selgitada probleemid tööjõu leidmisel, palkamisel ja koolitamisel ning anda ülevaade sektoris hõivatud tööjõu koolitusvajadusest ja -võimalustest.

Majandusministeeriumi tellimusel on valmimas firmade tööjõu-uuring, mille käigus turu-uuringute firma EMOR küsitleb 1388 ettevõtet ja firmat üle kogu Eesti. Uuringu eesmärgiks on välja selgitada töötajate hõivatus (töötamine teatud ametikohal) täna ja 3 aasta pärast, milline on neil ametikohtadel nõutav haridustase jmt..

Noorte töötus Eesti tänase haridus- ja tööturusituatsiooni kontekstis

Sihtasutuse Eesti Teadusfond poolt toetatav Tallinna Tehnikaülikooli majanduse instituudi uurimistöö teemal "Tööjõuressursside adaptatsioon ja ümber- ning täiendõppesüsteemi arendamine Eestis": kvantitatiivuuring, mis korraldati riigi tööhõivetalituste töötajate kaasabil. Küsitlusvalimi moodustasid 1619 teise taseme hariduse omandanud 18-24-aastast noortöötut. Uuringu eesmärgiks oli analüüsida noorte koolijärgseid tegevusstsenaariume, saada ülevaade teguritest, mis mõjustasid nende edukust tööturul, hinnata noorte hariduse ning täiend- ja ümberõppe tulemuslikkust töökoha leidmisel ning teha ettepanekuid noortele suunatud tööturupoliitika väljatöötamisel (Venesaar 1999).

Eeltoodust selgub, et viimastel aastatel on erinevate institutsioonide ja uurimisrühmade osalusel tööturu- ja haridustemaatikat uuritud ning analüüsitud mitmetest erinevatest aspektidest lähtudes. See on võimaldanud hinnata ja kaardistada koolituse ning tööturu seisundit ning välja selgitada nimetatud valdkondade jaoks aktuaalseid ning kiiret lahendamist vajavaid probleeme.

Hoolimata sellest, et uuringute ettevalmistamises osalevad eksperdid ja asjaomaste institutsioonide esindajad, ilmneb sellealases uurimistegevuses teatav koordineerimatus – uuritakse samu valdkondi ja probleeme kooskõlastamata uurimisobjekte kirjeldavaid mõisteid, küsitlusvalimite koostamisel on vanusstruktuurid ja haridustasemed ühtlustamata jms.. See teeb keeruliseks küllaltki suuri rahalisi vahendeid nõudvate uuringute toel kogutud informatsiooni võrreldavuse. Mitmete uuringute (TKU ja 1995. aastal läbiviidud ETU 95 ning 1997. aastal läbiviidud ETU 97) küsimustike tööalast tegevust kajastav struktuur (nt. töötee retrospektiivne osa) on ositi kattuv. Võrrelda aga nimetatud uuringuid pole otseselt võimalik, sest ETU-de uuringutulemused avaldatakse agregeerituna (statistikakogumikes avaldatud andmed saadakse küsitlusvalimi laiendamisel üldkogumile), TKU tulemuste kohta avaldatud standardtabelid kajastavad otseselt küsitlusvalimist lähtuvat informatsiooni. TKU tulemusi agregeerida (üldkogumile laiendada) ei ole võimalik, sest küsitlusvalimi sihtrühmad on liiga väikesearvulised.

Näiteks Hollandis pööratakse haridus- ja tööturu-uuringutele väga suur tähelepanu, sest võimuorganite tasandil on teadvustatud, et nimetatud valdkondi uurimata haridus- ja tööturupoliitikat välja töötada ning täiustada on võimatu. Eelnimetatud probleemide lahendamiseks kasutatakse Hollandi Statistikabüroo poolt läbiviidud uuringute andmebaase. Aktuaalsete ja kiiret lahendamist vajavate probleemide uurimiseks viiakse olemasolevate uuringute baasil läbi kas täiendavaid kvalitatiivuuringuid või püütakse ühendada erinevate uuringutulemuste agregeeritud andmebaase uuritavate sihtrühmade tasandil teatud ühiste tunnuste sidumise kaudu. See võimaldab säästa nii rahalisi vahendeid kui uurimistööks kuluvat aega (Marksoo 1997: 13).

Teise olulise probleemina tõstatub vähene informeeritus Eestis läbiviidud ja kavandatavate erinevate haridus- ja tööturu-uuringutest. Sel eesmärgil oleks vajalik luua üle-eestiline ülevaatlik andmebaas, mis võimaldaks asjasthuvitatud institutsioonidel, uurijatel, magistrantidel, üliõpilastel jpt. saada vajalikku informatsiooni Eestis korraldatud uuringute temaatika ja küsitlustulemuste kohta ning välistaks uuritavas valdkonnas samateemaliste uuringute korraldamist. Eeldatavasti leiavad Eestis eelnimetatud probleemid peatset lahendamist – Maailmapanga ja Eesti Statistikaameti koostöös töötatakse välja Statistikaameti poolt korraldatavate uuringute integreeritud süsteemi, mis peaks välistama eelnimetatud kitsaskohad.

Euroopa arenenud riikides tegutseb mitmeid analoogseid institutsioone. Siinkohal võib nimetada Hollandi Tööturu-uuringute Keskust (OSA - Organization for Labour Market Research) ja Hollandi Hariduse ja Tööturu-uuringute Keskus (ROA – Research Centre for Education and the Labour Market). Käeoleva ülevaate autor külastas 1996. aastal Saksamaal, Nürnbergis asuvat Tööturuinstituuti (IAB – Institut für Arbeitsmarkt und Berufsforschung der Bundesanstalt für Arbeit), kus tegeldakse väga erinevate tööturualaste uuringuprogrammidega, avaldatakse regulaarselt tööturualaseid publikatsioone, nõustatakse poliitikuid ja töötatakse välja nii üleriigilist kui regionaalset, kohalike tööametite tegevuse täiustamiseks vajalikku tööturustrateegiat.

Koolitus- ja tööturu-uuringute tulemuslikkuse tõstmise, avalikkuse informeerituse suurendamise ja rahaliste vahendite kokkuhoiu eesmärgil oleks otstarbekas kaaluda uue institutsiooni – haridus- ja tööturu-uuringute keskuse loomist Eestis. See lahendaks erinevate uuringute metoodilise erinevusega seonduvad probleemid, hõlbustaks korraldada omavahel võrreldavaid uuringuid ja vähendaks vajadust tellida kalleid ning tihti vaidlustatava kvaliteediga uuringuid erinevatelt eraõiguslikelt uuringufirmadelt.

3.2.Täiskasvanute koolitusvajadused ja võimalused

Täiskasvanute koolitus on täiskasvanud elanikkonna organiseeritud õppetegevus mistahes sisu, vormi ja meetodiga, mis toetab indiviidi isiklikku arengut ja tema toimimist ühiskonnas teadmiste, arusaamade ja hoiakute, samuti sotsiaalsete, kultuuriliste ja tehniliste oskuste avardamise kaudu.

Täiskasvanute koolitus on seotud hariduse kõigi astmetega, moodustades elukestvat õppimist võimaldava süsteemi, mis on avatud kõigile ühiskonnaliikmetele, sõltumata nende east, rahvuslikust või sotsiaalsest kuuluvusest. Riik loob elukestva õppe õiguslikud alused (Täiskasvanute koolituse seadus), lähtudes õppiva ühiskonna mudelist (Eesti haridusstrateegia, 1998:47)..

Sõltuvalt eesmärgist, jaguneb täiskasvanute koolitus: tasemekoolituseks, tööalaseks koolituseks ja vabahariduskoolituseks. Tasemekoolitus on teisisõnu üldharidus, mis on defineeritud käesoleva töö esimeses peatükis.

Vabahariduskoolitus on koolitusvorm, mis põhineb osalejate aktiivsel omaalgatuslikul tegevusel ja mis ei ole reguleeritud riiklikult ei oma sisu ega õppevormi poolest. vabahariduskoolitus on suunatud peamiselt isiksusliku kasvu, demokraatliku mõtteviisi ja kodanikualgatuse arendamisele (ANDRAS, 1998:6). Vabahariduskoolitusega tegelevad seltsid ja muud omaalgatuslikud ühendused, koolid, rahvamajad, raamatukogud ning samuti töökoolituskeskused. 1998. aastal osales tööalases vabahariduskoolituses (toimetulekukursused pikaajalistele ja eakatele töötutele ning mitte-eestlastele) 53-e õppegrupi jagu inimesi (Eesti Vabaharidusliidu statistika, 1998).

Täiskasvanute koolituse uuringu (TKU) ettevalmistamiseks ja läbiviimiseks moodustati 1995. aasta mais uurimisgrupp, kes osales aktiivselt uuringu korraldamisel uuringuprogrammi koostamisest kuni küsitlustulemuste avaldamiseni ning kaasas oma tegevusse asjast huvitatud asutusi ja organisatsioone. Küsitluse viis Statistikaamet läbi 1997. aasta oktoobris-detsembris. Küsitlusvalimi moodustasid 3463 20-60-aastast intervjueeritavat (Täiskasvanute koolituse uuring. Metoodiline ülevaade, 1997:6)

Käesoleva ülevaate autor käsitleb TKU andmestikku täiskasvanute koolituses osalemise, koolitusvajaduse ja –motivatsiooni ning koolitusvõimaluste hindamise kaudu.

Käeolevas töös juba tõstatus probleem, et tööandjatel on raske leida uuenenud nõudmistele vastavaid kõrgelt kvalifitseeritud töötajaid. Samas ei ole seniajani selge, milline on täiskasvanute tegelik erialane kvalifikatsioon ja sellest johtuv täiend- või ümberõppe vajadus. Koolitusturul on rohkesti koolitus-firmasid, kes korraldavad koolitust, mida koolitaja saab hõlpsasti ja tasuvalt korraldada. Omaette küsimus on muidugi taolise koolituse konkreetseks erialaks ettevalmistav kasutegur, selle kvaliteet ja tulemuslikkus. Millised on täiskasvanute õpingute jätkamise motivatsioon, koolitusvõimalused ja -vajadused, selgub TKU küsitlustulemustest (Helemäe, Saar, Vöörmann."Sirp",19.03.1999).

Õpimotivatsioon

Jättes kõrvale vastajate poolt esmajärjekorras märgitud eneseharimisvajaduse, motiveerivad erinevatel haridustasemetel õpingute jätkamist järgmised tegurid:

Alg- ja põhiharidus – tasuvama töö leidmine, eriala omandamine ja edukam toimetulek praeguse tööga

Kutseharidus (kutsekeskkool) – tasuvama töö leidmine, soov saada praegusel töökohal kõrgemat palka, edukam toimetulek praeguse tööga, soov vahetada töökohta

Üldkeskharidus - tunnistuse/diplomi saamine, tasuvama töö leidmine, edukam toimetulek praeguse tööga

Keskeriharidus – edukam toimetulek praegusse tööga, tasuvama töö leidmine

Kõrgharidus – edukam toimetulek praeguse tööga

Eeltoodust nähtub, et kutseharidusega töötajate õpinguid motiveerib valdavalt soov saada kõrgemat palka ja edukamat toimetulekut praeguse tööga. Üldkeskharidusega vastajad on tunnetanud vajadust omandada erialane ettevalmistus. Esitatud motiivid teavitavad vajadusest täiskasvanute tööalase täiend- ja ümberõppe (sh. esmase erialase ettevalmistuse) järele.

Koolitusvõimalused

• TKU küsitlustulemused näitavad, et täiskasvanukoolitus on võimalus vähestele - ajavahemikus 1996. aasta algusest 1997. aasta novembrini osales mitmesugustel kursustel vaid pisut enam kui viiendik 20-60aastastest. Kõigist töötutest (866 vastajat) pääses tööturukursustele ainult 11%.

ETU 98 küsitlustulemuste andmetel osales nelja viimase küsitlusperioodile eelnenud nädala

jooksul kursustel 5,9% kõigist küsitletud 15-74-aastastest tööga hõivatud inimestest, kusjuures

tööalastel kursustel osales vaid 4,8% hõivatutest (Tööjõud 1998, 1999:106).

• Eesti täiskasvanute koolitusturg on orienteeritud praegu olulisel määral kõrgharidusega inimestele.
• Kui TKU andmetel on kõrgharidusega inimestest koolituses osalenud 41% ja keskharidusega töötajatest iga 5-s, siis alg- või põhiharidusega inimestel oli vastav näitaja vaid 5%.

ETU 98 andmetel jaotusid tööalaste kursuste toimumise kohad järgmiselt:

- Üldhariduskoolis, kutseõppeasutuses või kõrgkoolis - 14%

- Töökohal - 31%

- Koolitusfirmas, õppekeskuses - 54%

Analüüs näitab, et kutseõppeasutustes on võimalik koolitust saada vaid vähestel töötajatel.

Koolitusfirmade poolt korraldatavatel suhteliselt kõrge maksumusega kursustel osalevad põhiliselt

kõrgharidusega juhtivtöötajad ja spetsialistid, kes ise kursuste eest ei maksa. Töökohal on võimalus koolitust saada nii spetsialistidel kui ka töölistel. TKU kinnitab toodud andmeid - tööliste hulgas on koolituses osalenute osatähtsus üle kolme korra madalam kui juhtidel ja spetsialistidel.

• Hoolimata sellest, et mitte-eestlased vajaksid nii keeleõpet kui ka mitmekülgset ümberõpet, on mitte-eestlaste hulgas kursustel osalenute protsent eestlaste vastavast näitajast enam kui kaks korda madalam.

• Täiskasvanute täienduskoolitus on suunatud põhiliselt maksujõulisemale sihtgrupile. TKU andmeil on materiaalselt hästikindlustatud võtnud täienduskoolitusest osa umbes kolm korda sagedamini kui vähekindlustatud. Praegu ei aita ei tööandjad ega riik ise küllaldaselt kaasa sellele, et need, kes vajavad koolitust eelkõige, seda ka saaksid. Kui umbes viiendiku kursuste korral on koolituse eest tasunud inimene ise, siis paradoksaalselt on omast rahakotist maksnute osakaal suurim madalaimas palgakvartiilis, st. inimeste hulgas, kellel on selleks kõige vähem raha. Parim võimalus saada koolitust tasuta (st. mitte oma isikliku rahakoti arvel) on juhtidel.

Samas märgiti kõige olulisema põhjusena, miks ei soovita koolituses osaleda, just seda, et koolitus ei ole taskukohane.

• Osale elanikkonna kategooriatele on täienduskoolitus märksa kättesaadavam kui ülejäänutele: need, kes on juba kord täienduskoolituses osalenud (eelkõige nooremad, kõrgema haridustasemega, spetsialistid, eestlased) osalevad kursustel ka edaspidi märksa tõenäolisemalt kui need, kes ei ole osalenud.

• Praegu ei aita ei tööandjad ega riik ise küllaldaselt kaasa sellele, et need, kes vajavad koolitust eelkõige, seda ka saaksid. Kui umbes viiendiku kursuste korral on koolituse eest tasunud inimene ise, siis paradoksaalselt on omast rahakotist maksnute osakaal suurim madalaimas palgakvartiilis, st. inimeste hulgas, kellel on selleks kõige vähem raha.

Koolitusvajadused

• Mida kõrgem on inimese haridustase ja suurem materiaalne kindlustatus, mida kõrgemal paikneb ta sotsiaalses hierarhias, seda enam sooviks ta koolituses osaleda.. Vähemkindlustatud inimestele ei ole kursused taskukohased, sest nagu uuring näitas, peavad nad tavaliselt koolituse eest ka ise tasuma.

• TKU näitab, et kui 60% koolituses osalenutest soovib kindlasti ka edaspidi kursustele minna, siis mitteosalenute hulgas on see näitaja kaks korda väiksem. Edaspidi tahaksid kindlasti koolituses osaleda kõrgema haridustasemega ja materiaalselt hästi kindlustatud inimesed, naised rohkem kui mehed, eestlased rohkem kui mitte-eestlased, 20-39-aastased rohkem kui keskealised. Enamus vastajaid arvas, et 40-aastaselt on liiga hilja õppima asuda - vanus takistab. Sellest tulenevalt on ilmselt keeruline realiseerida elukestva õppimise ideed.

• Tööalase koolituse arendamise vajadus on Eestis väga suur. Pooled vastajatest märgivad, et nad on kindlasti huvitatud osalemisest tööalases koolituses ja 41% märgib, et nad on arvatavasti sellest huvitatud. Teise taseme kutseharidusega töötajate rühmades on teravalt teadvustunud ümberõppe vajadus - pooled vastajad, kes soovivad õppima asuda, kavatsevad omandada senisest sootuks erineva (uue ) eriala.

Täiskasvanute koolitusega seonduvad mitmed probleemid, eelkõige aga see, et nendele, kes koolitust hädasti vajavad, see tegelikult kättesaadav ei ole. TKU andmed kinnitavad, et nii tööturul kui ka ühiskonnas tervikuna kujuneb kahjuks suure tõenäosusega teatud "koolitatavate segment", st. inimeste ring, kellele koolitus on kättesaadav ja kes ka seda võimalust aktiivselt kasutavad. Väiksema sissetulekuga rühmad (vanemad vanuserühmad, töötud, "sinikraed", madalama haridustasemega inimesed, mitte-eestlased, puuetega inimesed) on jäänud vaeslapse ossa, kuigi just nende integreerimiseks ühiskonda oleks igat liiki täiendus- ja ümberõpet eriti vaja. Senise olukorra jätkudes võib prognoosida taoliste erisuste süvenemist veelgi.

Eesti Täiskasvanute Koolitajate Assotsiatsioon ANDRAS on käivitanud projekti Täiskasvanuhariduse struktuur ja roll üleminekuperioodil, mille lõppeesmärk on Eesti täiskasvanuhariduse struktuuri ja funktsioonide määratlemine, arengusuundade ja prioriteetide kindlakstegemine ja oodatavaks väljundiks Eesti täiskasvanuhariduse arengukava aastani 2010. Projekti elluviimiseks ning täiskasvanute koolituse hetkeseisu kaardistamiseks moodustati 1998. aasta mais ETKA ANDRAS juurde töögrupp, kuhu kuuluvad täiskasvanuharidusega tegelevad inimesed. Esimese etapina valmis dokument Täiskasvanute koolituse olukord ja roll Eestis, milles fikseeritud mõningaid seisukohti järgnevalt kirjeldatakse.

Täiskasvanute koolituse positiivsed küljed

• Täiskasvanuharidust reguleerib alates 1993. aasta 1. jaanuarist täiskasvanute koolituse seadus, mis sätestab riigi ja omavalitsuse kohustused ning täiskasvanuhariduse osalise finantseerimise riigieelarvest.. Tulumaksuseadus võimaldab ettevõtjal arvestada töötajate täiend- ja ümberõppeks tehtud kulutused maha ettevõtte tuludest ning residendist füüsilisel isikul enda ja oma ülalpeetavate koolituskulud oma tuludest

• Eesti täiskasvanute koolitajad teevad aktiivset rahvusvahelist koostööd ja osalevad mitmetes koostööprojektides ning võrdlevuuringutes

• Eesti koolitusturul tiheneb konkurents - täiskasvanutele pakuvad koolitust nii riiklikud õppeasutused kui era-õiguslikud õppeasutused (kutseõppeasutused ja rakenduskõrgkoolid) ning koolitusfirmad

• Täiskasvanute koolitajate koolitamine on koolitusprojektide konkursil riigipoolse osalise finantseerimise üks prioriteete

• Riik toetab riigieelarveliste vahendite abil täiskasvanuhariduse-alaste uuringute teostamist

Täiskasvanute koolituse negatiivsed küljed

• Täiskasvanute koolitus ei toimi süsteemina – puudub terviklik käsitlus koolitusvajadustest ning vastav arengukava, koostöö riiklike ja erasektori vahel on puudulik

• Täiskasvanuhariduse tähtsustamine ja täiskasvanute koolitussüsteemi areng on regiooniti väga erinev – maakondade arengukavades ei arvestata täiskasvanute täiend- ja ümberõppe vajadusi.

• Puudub riiklik tellimus tööalaseks koolituseks, töötavate spetsialistide ja oskustööliste täiend- ja ümberõppeks

• Institutsionaalne (Haridusministeerium, Sotsiaalministeerium, Tööturuamet jt.) ja sotsiaalsete partnerite vaheline koostöö on nõrk – puudub täiend- ja ümberõpet kajastav info ja kutsenõustamissüsteem

• Täiskasvanute koolitus pakub vähe võimalusi muukeelse elanikkonna ja tööturu riskirühmade integreerumisel tööellu

• Puudub koolituse kvaliteedi hindamise süsteem – seda nii avalik-õiguslike kui eraõiguslike koolitusasutuste jaoks.

Hoolimata sellest, et 1998. aastal tegutses Eestis ligikaudu 500 koolitusasutust ja –firmat, puudub täna veel ülevaade, millist liiki koolitust (millistel erialadel ja millise profiiliga), kui suures mahus ja millistele sihtrühmadele (noored, täiskasvanud, töötud jmt.) koolitajad pakuvad. Sellega seonduvalt on tõstatunud mitmeid lahendamist vajavaid probleeme, millest täiskasvanute koolitussüsteemi väljaarendamisel alustama peaks:

• Täiskasvanutele koolitust pakkuvate koolitajate statistilise andmebaasi loomine, kuhu on koondatud üksikasjalik informatsioon pakutavate koolitusvõimaluste (õpetatavad erialad, kursuste kestus, kursuste maksumus, kursuste lõpetamisel saadav kvalifikatsioon - sertifikaat/kutsetunnistus jmt.), koolitusvormide (päevane õppevorm, õhtune või kaugkoolitus) ja muu vajalik informatsioon.

• Täiskasvanute koolitus on valdavalt koondunud Tallinnasse. Et kõigil koolitust vajavatel inimestel ei ole võimalik Tallinnasse õppima tulla ja seetõttu tuleks välja selgitada regioonide konkreetsed koolitusvajadused ja neid kohapeal vastavalt nõudlusele välja arendama asuda.

• Eesti pakutav täiskasvanute tööalane koolitus on senini keskendunud valdavalt keelte, arvuti, autojuhtimise, majanduse (ärinduse) õpetamisele. Samas on võimalused saada ettevõtluskoolitust väga tagasihoidlikud (ettevõtluskoolitust pakub ainult 13 koolitusfirmat) ja suuda sellealast koolitusnõudlust (eriti Eesti maakondades) veel rahuldada. TKU andmetel arvas 26% vastajaist, et ettevõtluse alustamise koolitust tuleks kindlasti laiendada. Teatavasti on just Eesti maakondades (eriti kõrge töötusega regioonides) ettevõtluse alustamine (uute töökohtade loomine) ja seda toetava koolituse saamine hädavajalik.

• Kutseõppeasutuste osa täiskasvanute koolitamisel peab kindlasti suurenema. Käimasolev kutseharidusreform ja sellega seonduv õppekavaarendus (moodulõppe juurutamine) annab selleks üha suuremaid võimalusi ja ühendab kutsehariduse segmente (noorte esmane erialane ettevalmistus, täiskasvanute (sh. töötute täiend- ja ümberõpe) ühe ja sama koolitussüsteemi raames ning tagab kvaliteetse koolitusväljundi.

• Täiskasvanute koolituse käsitlemine pelgalt täiend- ja ümberõppena kui vananenud arusaam peab asenduma mõtteviisiga et täiskasvanute koolitus on töötajate karjääri planeerimise lahutamatu osa ja eeldus elukestva õppe realiseerumisel.

Nimetatud ülesannete realiseerimine on Eesti jaoks möödapääsmatu nii eduka majandusarengu tagamisel kui ka kindlustamaks ühiskonna demokraatlikke funktsioone

3.3. Tööturukoolitus ja pikaajaliste töötute aktiviseerimine

Tööturukoolitus on Eesti jaoks uus mõiste ja tekkinud seoses turumajandusliku arenguga. Esimesed tööturukursuslased alustasid õpinguid 1993.aastal. Tööturukoolitus on tööjõu tööalase koolituse vorm, mis võimaldab kutse-, erialaste ja ametialaste teadmiste, oskuste ja vilumuste omandamist, täiendamist või ümberõpet. Eesti riigis on üldriiklikest vajadustest ja kliendi huvidest lähtuv täiskasvanute töökoolitussüsteem veel täielikult välja arendamata. Kõik need institutsioonid, kes ühel või teisel määral on töökoolitusega seotud (keskeri-õppeasutused, kutsekoolid, koolitusfirmad, kutseliidud jmt.) tegutsevad omaette, oma huvide ja rahaliste võimaluste piires. Erinevate koolitajate koolitusvõimalused ja -kvaliteet väga erinevad, koolituse tulemuslikkuse, mille üheks kriteeriumiks on õppuri töölerakendumine, eest ei vastuta otseselt keegi.

Tööturukoolitus on riiklik tööturuteenus ja seotud otseselt töötu kliendi teenindamisega. Sellega seonduvalt on tööturuõppe eesmärgiks anda võimalikult lühikese aja jooksul töötule teadmisi-oskusi, millega saab edukalt konkureerida tööturul ja tööle rakenduda. Käesoleva aasta 21. jaanuaril Tööturuameti poolt välja kinnitatud tööturukoolituse korraldamise juhend sätestab järgmised põhimõtted:

1. Tööturukoolituse eesmärgiks on töötu või osalise töövõime kaotanud invaliiduspensionäri konkurentsivõime tõstmine tööturul ja tema tööle rakendumine.
2. Tööturukoolitus toimub tööalase koolitusena või koolitusena toimetulekuks tööturul ja kohanemiseks tööturu nõudmistega (edaspidi kohanemiskoolitus)

Tööalane koolitus võib toimuda:

• Ümberõppe kursustena või ümberõppe individuaalõppena – uute kutse-, ameti- ja erialaste teadmiste, oskuste ja vilumuste omandamine või ümberõpe;

• Täiendõppe kursustena või täiendõppe individuaalõppena – omandatud kutse-, ameti- ja erialaste teadmiste täiendamine, omandatud kutse-, ameti- ja erialaste teadmiste täiendamisele lisaks ettevõtlusalaste oskuste ja vilumuste omandamine ja täiendamine.

Kohanemiskoolitus võib toimuda:

• Tööotsingukursusena – isikule tööturunõudmiste ja –võimaluste tutvustamine, tema tööotsinguoskuste ja –aktiivsuse tõstmine ning psühholoogiline ettevalmistamine ja toetamine tööturul konkureerimiseks

• Kohanemiskursusena - isikule tööturunõudmiste ja –võimaluste tutvustamine, eesti ühiskonda integreerumiseks kohaliku kultuuri ja tavade tutvustamine koos eesti keele oskuse täiendamisega, tema tööotsinguoskuste ja –aktiivsuse tõstmine ning psühholoogiline ettevalmistamine ja toetamine tööturul konkureerimiseks

Tööalane koolitus toimub õppepäevadena kestusega mitte vähem kui 8 akadeemilist tundi päevas ja 40 tundi nädalas.

Tööturul toimetuleku ja tööturu nõudmistega kohanemise koolituse õppepäeva kestus on mitte vähem kui 6 akadeemilist tundi päevas ja koolituse kestus on:

• tööotsingutel kuni 5 õppepäeva
• kohanemiskursustel kuni 30 õppepäeva

Riigi THT-d ostavad koolitajatelt õppekohti. Tööturukoolituse ostmisel arvestatakse koolituse käigus omandatavate teadmiste ja oskuste taset, töölerakendumise võimalusi, ühe õppekoha maksumust ja koolituse kestust, kusjuures eelsitatakse neid koolitajaid, kes võtavad endale kohustuse leida töö tööturukoolituse lõpetanud isikutele.

Tööturukoolituse käigus ja koolituse lõpul võib THT-e õppekonsultant korraldada koolituses osalejate hulgas küsitlusi, mille tulemused edastatakse ka koolitajale.

Kui 1997.aaastal osales tööturukoolituses 16,5 % riigi THT-s töötuks registreeritutest, siis 1998. aastal oli vastav näitaja 16.4%. Koolituse lõpetas 1997.aastal - 8895 töötut ja 1998.aaastal - 7144 töötut, kokku 130 erialal. Koolituse lõpetanud töötute arv on viimase paari aasta jooksu pidevalt kahanenud seoses töötute suunamisega pikemaajalistele kursustele aga ka koolituse kallinemisega. Kui 1997.aastal osales üks koolitatav kursustel keskmiselt 29 õppepäeva siis 1998. aastal 31 õppepäeva. Ühe õppekoha maksumus tõusis võrreldes 1997.aastaga ligikaudu 800 krooni võrra. Ühe õppepäeva keskmine maksumus on kasvanud 20 kooni võrra.

Tabelis 6 toodud andmed näitavad, millised olid 1998. aastal töötute õppimisvõimalused regiooniti. Sel eesmärgil võrdles käesoleva töö autor aasta jooksul töötuks registreeritud (töötu riikliku abiraha saajate) ja tööturukursused lõpetanud isikute arvu.

Tabel 6. THT-s registreeritud töötute tööturukursustel osalemine Eesti maakondades 1998. aastal

Allikas: Tööturuamet

Esitatud andmetest näeme, et töötute võimalused pääseda tööturukursustele on regiooniti väga erinevad, ulatudes 30%-st Hiiumaal kuni 8% Jõgevamaal. See on tingitud mitmetest põhjustest -järsud tööturusituatsiooni muutused (väikestes maakondades tähendab ühe suure tööandaja pankrotistumine suurt töötute juurdevoolu, mida pole võimalik koolitusrahade jaotuskavade planeerimisel täpselt ette arvestada), vead regioonidele tööturukoolituseks ettenähtud vahendite planeerimisel, koolitajate vähesus või nende ebapiisav kvaliteet, kursuste struktuur (tööalase õppe kestus on pikem ja kallim - kursustele pääseb vähem töötuid) jpm.. Tööturuamet on püüdnud regionaalset tööturuolukorda jälgida ja tööturukoolituseks ettenähtud nappe rahalisi vahendeid maakonniti ümber jaotada. Käesoleval aastal on Tööturuameti eelarves ette nähtud ka vastav reservfond tööturu kriisipiirkondades hädavajalike programmide käivitamiseks.

____________

*Tööturukoolituses osalenute osatähtsuse erinevus (16,5% ja 15%) on tingitud erinevast arvutusmetoodikast

Tööturukursuste lõpetanute töölerakendumise võimalused seonduvad kohaliku tööturu vajadustega, kursuste temaatikaga, koolituse kvaliteediga, THT ja tööandjate vahelise koostöö tulemuslikkusega jpm.

Tabel 7. Tööturukoolituse lõpetanud koolitusliigi järgi, 1998

Allikas: Tööturuamet

1997.aastal rakendus peale samal aastal koolituse lõpetamist tööle 70 % koolituse lõpetanutest. 1998 aastal leidis töö tööturukoolituse kaudu 4921 töötut ehk 69 % tööturukursuslastest.

Enim osteti arvutialast koolitust, kellest hiljem rakendus 62 %; raamatupidamisalast koolitust, kellest rakendus tööle 63 %; sekretäride kursusi - rakenduvus 68 %; müügitööga seonduvaid kursusi – rakendus tööle 74%; autojuhtide täiendkursusi – rakendus tööle 87 %; keevitajate täienduskursusi – rakendus tööle 88 %; juuksuritest-kosmeetikutest rakendus tööle 88 %.

Koolituse ostmine töötutele erialagrupiti võrreldes 1997. aastaga on seoses üldise koolitatute arvu vähenemisega möödunud aastal kahanenud kõikide erialadel. Koolitatute arv arvutialasel täiendõppel suurenes aga ligi saja töötu võrra. Suuresti on vähenenud müügierialadega seonduvate elukutsete väljaõpe - ligi kaks korda, raamatupidajate ning sekretäride koolitamine vähenes kolmandiku võrra.

Tabel 8. Tööturukoolituse lõpetanud hõivegruppide järgi 1998. aastal

Allikas: Tööturuamet

Tööturukoolituse lõpetanute töö leidmisel on kõige paremad tulemused Ida-Virumaal - 81%, Harjumaal - 76% ja Tallinnas - 75%. Tööd leitakse vähem peale koolituse lõppu Läänemaal - 53% ja Valgamaal - 56%. Tööd leitakse paremini maakondades, kus on enam vabu töökohti - Tallinnas ja Harjumaal. Seevastu Lõuna ja Lääne Eesti maakondades, kus vabu töökohti on vähe, rakenduvad ka tööturukoolituse lõpetanud töötud tagasihoidlikumalt

1998.aastal osteti tööturukoolitust 285 erafirmalt, 27 kutseõppeasutuselt, 10 üldhariduskoolilt, 4 ülikoolilt, 2 riigikeelekeskuselt ja 18 füüsilisest isikust ettevõtjalt. Toimetulekukoolitust viisid ise läbi Järvamaa, Saaremaa ja Tartumaa THT-d. Kokku osteti koolitust 349 koolitajalt.

1995-1996. aastal viis käesoleva ülevaate autor Kagu-Eestis ja Ida-Virumaal läbi tööturukursuslaste uuringud:

• 1995. aasta mais-juunis uuriti Kagu-Eesti maakondade (Tartu-, Põlva-, Valga- ja Võrumaa) tööturukursuste lõpetajaid viimasel koolitusnädalal – 188 vastajat;
• 1996. aasta septembris- novembris uuriti Ida-Virumaa (Kohtla-Järve, Jõhvi, Narva ja Sillamäe) tööturukursuste lõpetajaid viimasel koolitusnädalal – 247 vastajat.

Nimetatud uuringute eesmärgiks oli analüüsida tööturukursuslaste sotsiaalset ja hariduslikku tausta ning materiaalset kindlustatust. Samuti käsitleti töötute tööalaseid soove ja eelistusi.. Erilist tähelepanu pöörati kursuslaste hinnangutele tööturukoolituse kvaliteedi ja kursustejärgsete rakendumisvõimaluste kohta. Uuringutulemused edastasid järgmisi tööturukursuslaste hinnanguid toonase tööturukoolituse korralduse kohta.

Kursuslaste rahuloluhinnangud kursuste tasemele ja koolituse kvaliteedile

• Kursuslaste poolt antud hinnangute analüüsimist oleks kohane alustada kursuste raskusastme ja kehtivate õppekavade omandamise hindamisest. Veerandkond küsitletud kursuslastest märkis, et kursuse õppekava oli omandada väga kerge (5% vastajaist) või küllaltki kerge (20% vastajaist). 60% küsitletuist märkis, et neile oli kursus jõukohane ja 13%-l kursuslastest oli õppekava omandada küllaltki raske ja 2%-l väga raske. Vastajate arvates oli kõige kergem ja huvitavam õppida toimetuleku- ja arvutikursustel. Kõige raskem oli õppekava omandada ettevõtlus- ja raamatupidamiskursustel. Teistega võrreldes on õppimine raskem olnud vanemas keskeas ja madalama haridustasemega kursuslastel, peamiselt endistel liht- ja oskusöölistel.

• Kolmandik vastajaist ei osanud märkida, mis neile kursustel meeldis ja 75% ei osanud vastata, mis neile kursustel ei meeldinud. Iga 5-s kursuslane märkis, et kõik tundus neile kursustel meeldiv. Kõige rohkem meeldis kursuslastele uusi teadmisi ja oskusi omandada, uusi tuttavaid leia ja vaheldusrikas õppeprotsess. Negatiivsel poolel (ei meeldinud) on liiga suur teoreetilise õppe maht (ettekandjad-baarmanid, pagar-kondiitrid) ja liiga lühikesed kursused (eesti keel, arvutiõpe, raamatupidamine). Kõige paremad õppejõud olid kursuslaste arvates õmblejate, eesti keele ja ettevõtluskursustel. Peaaegu kõigilt kursustelt oodatakse rohkem praktikat, lisateadmisi ja pikemat kestust.

• Peale kursuste lõpetamist soovib samal erialal õpinguid jätkata 60% vastajaist ja 13% õpiks midagi muud. Õpinguid ei soovi jätkata 16% kursuslastest. Nende hulgas on enamuses üle 40-aastaseid kursuslasi, kes õpivad toimetulekukursustel. Mehed ja kõrgharidusega kursuslased avaldavad teistega võrreldes vähem edasiõpisoovi.

• Hinnangud erinevate koolitusfirmade koolitustasemele on suuresti erinevad. Tartu koolitusfirmadele antakse kõrgemaid hinnanguid kui Valga, Võru ja Ida-Virumaa koolitajatele. Kõik koolitajad ei tööta kvaliteetselt, seetõttu tuleks THT-l koolituspakkujaid väga hoolikalt valida, eelistades juba tuntud-teatud koolitusfirmasid ja õppekeskusi. Otstarbekas on töötuid koolitada suuremates regionaalsetes õppekeskustes, kus on võimalik anda korralikku teoreetilist ja praktilist väljaõpet ning , mis garanteerivad töötute töölerakendumise.

Hinnangud tööturukoolituse tulemuslikkusele

Tööturukoolituse eesmärgiks on anda võimalikult lühikese aja jooksul töötule teadmisi-oskusi, millega saab edukalt konkureerida tööturul ja tööle rakenduda. Seega on üheks kursuse hindamiskriteeriumiks võimalus pärast kursuse lõpetamist tööle rakenduda.

• Kursuse lõpetamisel (1995/1996. aastal) lootis 39% vastajaist kindlasti tööle rakenduda ja samapalju oli neid, kes lootsid, et arvatavasti neil õnnestub tööd saada. 100%-liselt loodavad kas kindlasti või arvatavasti tööle saada müüjad ja õmblejad. Oma tulevase töölerakendumise suhtes keskmisest suuremat optimismi märgivad ettekandjad-baarmanid ja pagarid-kondiitrid. Pessimistlikult (arvatavasti ei rakendu) on meelestatud põhiliselt üle 40-aastased toimetuleku ja arvutikursuse lõpetanud kursuslased. Põllumajanduse oskustöölistest 29% ei oska oma tulevase rakendumise kohta midagi kindlat arvata.

Kuigi kursuslased andsid häid hinnanguid tööturukoolituse tasemele, tuleb toonast ja ka praegust kursuste korraldust käsitleda kui ajutist lahendust, mis vajab kiiret muutmist. Lühiajaline koolitus ei võimalda tööturukursuslasele kuigivõrd põhjalikku ettevalmistust, mis garanteeriks kindlalt töölerakendumise ja tööandjale vajaliku kõrgelt kvalifitseeritud kaadri. 1998. aasta kõrged tööturukursuste lõpetanute töölerakendumise näitajad seonduvad eeskätt sellega, et enamus töötuid pääseb kursustele vaid siis, kui neil on olemas tulevase tööandja garantiikiri. Noortöötute fookus-gruppide uuringud näitasid, et ilma garantiikirjata on praktiliselt võimatu kursustele pääseda. Omaette probleem on leida sellist tööandjat, kes praeguse majandussurutise tingimustes töötut sooviks üldse tööle võtta.

Noortöötute fookus-gruppide uuringu käigus ilmnesid mitmed probleemid, mis iseloomustavad THT-e tänast koolitus- ja töövahendustegevust:

• Kooli äsja lõpetanud ja ilma erialase ettevalmistuseta noortele ei pakuta töötuks olemise esimestel kuudel peaaegu üldse võimalust osaleda tööturukursustel, paljud noortöötud ei ole üldse sellisest võimalusest informeeritud

• Samas olid mitmed töötuks tunnistatud väikeste laste emad käinud mitmetel kursustel, kuigi nende töölerakendumissoov antud hetkel oli suhteliselt tagasihoidlik

• Enamus erialakursusi on naiste erialadele - raamatupidajad, müüjad, õmblejad, sekretärid, juuksurid. Meeste erialadest on enamkoolitatavateks erialadeks keevitajad, katlakütjad-küttetehnikud.

• Pooled arvutiõpet saanud kursuslased osalesid lühiajalistel (5-6 päevastel) arvutiõppe algkursustel.

• Tööandjad on THT-e tegevuse ja töötute kontingendi suhtes ettevaatlikud kui mitte öelda eelhäälestatud. Kaheldakse töötute isikuomadustes, nende soovis tööde teha ning tööturukoolituses osalenute teadmiste-oskuste kvaliteedis. Taolist suhtumist muudaks kindlasti THT-e senisest tihedam koostöö tööandjatega.

• On positiivne, et tööturukursustel koolitatakse ka väikeettevõtete juhte ja antakse teadmisi ettevõtluse alustest. Fookus-gruppide uuringust selgus, et taoline vajadus on noortöötute hulgas märkimisväärne.

• THT-e õppekonsultandid on hakanud koolitajaid hoolikamalt valima ja nende koolituskvaliteeti hindama. Tööturukoolituse ostmisel arvestatakse koolituse käigus omandatavate teadmiste ja oskuste taset, töölerakendumise võimalusi, ühe õppekoha maksumust ja koolituse kestust, kusjuures eelsitatakse neid koolitajaid, kes võtavad endale kohustuse leida öö tööturukoolituse lõpetanud isikutele. Koolituse lõpetanute hulgas korraldatakse küsitlusi, mille toel selgitatakse välja kursuslaste subjektiivsed hinnangud kursuste tulemuslikkusele.

Siinjuures tuleb veelkord rõhutada, et tööandjad vajavad kõrgelt kvalifitseeritud töölisi, kelle oskused vastaksid eurostandardile. Praegune a tööturukoolitussüsteem ei ole üldjuhul veel piisavalt suutlik sellist tööjõudu koolitama.

Arvestades koolituse tulemuslikkuse tõstmise vajadust tuleks rohkem soodustada individuaalset väljaõpet. Sellest tulenevalt ongi mindud üle õppekohtade ostmisele, mis loob soodsa baasi moodulõppe juurutamiseks. Sel teel saab üht õppekohta, lähtudes individuaalsetest vajadustest, kasutada mitu kursuslast või asendada ühe kursuse katkestanu teisega.

Kursuslaste hinnangud viitavad vajadusele tööturukoolitust kaasajastada ja erinevaid õppevorme juurutada. Siinkohal võib nimetada harjutusfirmade loomist ja moodulõppe süsteemi väljatöötamist. Näiteks Saksamaal on harjutusfirmad väga levinud, nendes firmades on loodud reaalne töökeskkond ja tööd õpitakse praktilise tegevuse käigus. Kõrge töötusega regioonides oleks otstarbekas luua töötute rehabilitatsioonikeskused ja klubid, kus asjatundjate nõuannete ja töötute koostöö tulemusena oleks võimalik oma probleemidele lahendust leida.

Viimatinimetatu on leidnud rakendamist tööturul vähese konkurentsivõimega isikute aktiviseerimiskeskuste ja noorte tööhõivekeskuste loomise näol.

Aktiviseerimiskeskused tööturul vähese konkurentsivõimega isikute aktiviseerimiseks

Aktiviseerimiskeskuste tegutsemise eesmärk:

• Aidata leida tööd isikute, kes ilma kõrvalise toeta sellega hakkama ei saa;
• Tekitada/taastada tööharjumus inimestes, kes on olnu pikaajaliselt tööta;
• Aktiviseerida töövõimelisi inimesi, kes taotlevad toimetulekutoetust ja samal ajal ei ole huvitatud töö leidmisest
• Aidata kohalikel firmadel luua uusi töökohti, suurendades seeläbi tööhõivet

Sihtgrupp:

Teostajad: Sotsiaalministeerium, Tööturuamet ja riigi THT-ed, kohalikud omavalitsused

Noorte tööhõivekeskused

Noorte tööhõivekeskuste tegutsemise eesmärk:

• Noorte sotsialiseerumine ühiskonda, noorte tõrjutuse ärahoidmine;
• Preventatiivne töö noorte kuritegevuse, hulkurluse, narkomaania jt. sõltuvusharjumuste vähendamiseks
• Noorte suunatus pidevharidusele (sh. elukutse omandamisele)
• Noorte tööeluks ettevalmistamine, tööharjumuste kujundamine
• Noorte konkurentsivõime tõstmine tööturul

Sihtgrupp: 17-25-aastased töötud noored ja alla 17-aastased põhikooli lõpetanud noored

Eelnimetatud algatused on tervitatavad ja loodetavasti saab ka lähitulevikus esimestest tulemustest. Arenenud riikides on taolised aktiviseerimisprogrammid laia kasutamist leidnud ja loodetavasti on Eesti taoliste ettevõtmiste käivitamiseks lootust ka rahvusvahelist koostööd ja toetust saada.

Käesolevas osas käsitletud meetmed töötute ja tööturu riskirühmade tööhõivesse tagasi toomisel on kas veel arenemisjärgus. Nimetatud protsess on veel suhteliselt fragmentaarne, sellel puudub ühiskonnas kriitiline mass ja see vajab edasist strateegilist arendamist. Kahjuks on Tööturuamet selles tegevuses jäänud pelgalt üksiküritajaks. Maakonnad ja kohalikud omavalitsused (linnad, vallad) on tööhõiveprobleemidesse suhtunud liiga pealiskaudselt. Maakondade arengukavad ei sisalda tööhõivekava ega konkreetseid tööhõiveprogramme, kohalikud omavalitsused ei eralda oma eelarvest rahalisi vahendeid regiooni vajadusetele vastavaks tööturukoolituseks, erinevate sotsiaalsete partnerite vaheline koostöö on maakondade tasandil tagasihoidlik.

Kokkuvõte ja ettepanekud

Viimasel kümnendil toimunud üleminek turumajandusele ja kardinaalsed muutused tööhõive-struktuuris on seadnud Eesti ühiskonna ette ülesande kiirendada haridussüsteemi reformimist, sidustades seda samaaegselt tööturusituatsiooni muutustega. Eestis on viimastel aastatel alustatud tööturu- ja haridustemaatilisi uuringuid. See on võimaldanud kaardistada koolituse ja tööturuga seonduvat olukorda ning välja selgitada aktuaalseid ning kiiret lahendamist vajavaid probleeme.

Uuringud näitavad, et Eesti haridusstrateegias sätestatud elukestev õpimudel eeldab koolilõpetanute arenemisvõimelisust ja suutlikkust sidustada koolis omandatud teoreetilisi ning praktilisi teadmisi paindliku tegutsemisega tööturul. Seda arendab Eesti haridussüsteem veel liiga vähe. Eestis korraldatakse alates 1995. aastast regulaarselt tööjõu-uuringuid, mis näitavad et töötuse määr on riigi tööhõivetalitustes registreeritud töötuse tasemest ligikaudu kaks korda kõrgem. Tööturupoliitika väljatöötamiseks ja tulemuslikuks realiseerimiseks vajavad võimuorganid (Riigikogu, Sotsiaalministeerium, Tööturuamet jpt.) põhjalikku ja adekvaatset tööturualast teavet. Eestis läbiviidud tööjõu-uuringutest on selgunud, kuivõrd erinev ja komplitseeritud on eestimaalaste erinevate elanikkonnarühmade suhe tööturuga ja kuivõrd rohkesti on neid probleeme, mida Eesti ühiskonnal nii tervikuna kui ka üksikisikute tasandil tuleb lähiajal lahendada.

Eesti hakkab üha rohkem sarnanema Euroopa Liiduga ja seda ka töötuse näitajate poolest. Eesti keskmine töötuse määr läheneb Euroopa Liidu vastavale näitajale. Käesoleval aastal prognoosivad eksperdid Eestis suhteliselt suurt töötuse kasvu. 15-24-aastaste noorte töötus on muutunud Eesti jaoks tõsiseks probleemiks. Eestis lahkub osa noori üldhariduskoolist või kutseõppeasutustest kas üldse ilma erialase ettevalmistuseta või sellise erialase ettevalmistusega, mis ei võimalda neil tööd leida ja suurendavad nende marginaliseerumisohtu.

Peamine raskus hariduse kohandamisel tööturuga seisneb selles, et ka tööturg ise elab läbi kardinaalseid muutusi, kuna tuleb kohaneda avatud vabakonkurentsiga turgudega. Varasemad koostöösuhted koolide ja ettevõtete vahel on katkenud ja siiani ei ole suudetud luua uusi alternatiivseid sidemeid. Taoliste arengute tagajärjel näib, et haridussüsteem ja tööturg arenevad teineteisest sootuks sõltumatult. Kasvav tööpuudus koolilõpetanute seas koos tänase majandussurutisega raskendab noorte koolielust tööellu integreerumist – töökoha leidmine on muutunud enamiku noorte jaoks üha enam juhusest sõltuvaks ja neist paljudel kujuneb see tee väga komplitseerituks ja keeruliseks. Riikliku kutsenõustamissüsteemi puudumine ja noorte väärad haridusvalikud võimendavad taolist olukorda veelgi.

Euroopa Liidus on erilise tähelepanu alla võetud uute kaasaegsete kutseoskuste omandamise kiire vajadus. Seoses sellega on tähtsustunud kutsehariduse ümberkorraldamise ja kaasajastamise ülesanded. Tööpuuduse leevendamiseks ja tööhõive aktiviseerimiseks töötavad arenenud riigid välja tööturupoliitika, rakendades selle elluviimisel aktiivseid meetmeid. Üha rohkem on hakatud tähelepanu pöörama täiskasvanute (sh. töötute) täiend- ja ümberõppele. Sellest tuleneb ka elukestva õppe mudel. Lähtudes Eesti haridusstrateegiast peaks täiskasvanute täiendkoolitus ja ümberõpe olema mehhanism, mis võimaldab suurendada ühiskonna sotsiaalset sidusust ning vähendada mõnede elanikkonnagruppide tõrjutust, aidates kaasa inimeste integreerimisele nii tööturule kui ka ühiskonna ellu.

Arvestades täiskasvanute üha kasvavaid ümber- ja täiendõppevajadusi tuleb Eesti võimuorganitel elukestva õppe mudeli realiseerimiseks asuda välja arendama täiskasvanute koolitussüsteemi, mille tegevuse põhieesmärkideks on:

• Tööandjate vajaduste rahuldamine oskustega tööjõu järele
• Struktuurse tööpuuduse vähendamine
• Tööjõu konkurentsivõime tõstmine
• Pikaajalise töötuse vähendamine
• Ettevõtluse soodustamine

Täiskasvanute koolitusega seonduvad mitmed probleemid, eelkõige aga see, et nendele, kes koolitust hädasti vajavad, see tegelikult kättesaadav ei ole. Nendeks on väiksema sissetulekuga inimesed, töötud, "sinikraed", madalama haridustasemega inimesed, mitte-eestlased ja puuetega

inimesed. Nimetatud rühmade kohandamiseks uuenenud tööturu nõudmistega oleks igat liiki täiendus- ja ümberõpet eriti vaja. Institutsioonid, kes ühel või teisel määral on töökoolitusega seotud (keskeri-õppeasutused, kutsekoolid, koolitusfirmad, kutse- ja haruliidud jmt.) tegutsevad omaette, oma huvide ja rahaliste võimaluste piires. Seejuures on erinevate koolitajate koolitusvõimalused ja -kvaliteet väga erinevad, koolituse tulemuslikkuse, mille üheks kriteeriumiks on õppuri töölerakendumine, eest ei vastuta otseselt keegi.

Töötute koolitamisega (erialane täiend- ja ümberõpe, kohanemis- ja toimetulekukoolitus) tegeleb Eestis Tööturuamet. Töötute koolitamiseks ettenähtud eelarvelisi vahendeid ei jätku, nõudlus tööturukoolituse järele on väga suur, lühiajalistel tööturukursustel osalemisest esmasele erialaõppurile (näiteks keskkoolilõpetanud noorele) tavaliselt ei piisa. Aktiivse tööturupoliitika meetmete (tööturukoolitus, toetused töötule ja tööandjale, aktiviseerimisprogrammid tööturu riskirühmadele jmt.) osatähtsust tuleb kindlasti suurendada. Sotsiaal- ja haridusministeerium on alustanud meetmete rakendamist pikaajaliste töötute ja tööturu riskirühmade tööhõivesse tagasi toomisel. Nimetatud protsessi käivitamine ja väljaarendamine on jäänud põhiliselt tööturuinstitutsioonide ülesandeks. Maakonnad ja kohalikud omavalitsused (linnad, vallad) on tööhõiveprobleemidesse suhtunud suhteliselt pealiskaudselt.

Elukestva õpimudeli juurutamine hariduse erinevatel tasemetel ja koolituse mitmekülgsetes vormides on kogu ühiskonda hõlmav pidevprotsess, mille realiseerumise väljundiks on inimeste toimetulek tööturul kogu aktiivse tööelu jooksul. See eeldab vastava strateegia väljatöötamist ja kõigi asjaomaste institutsioonide ning sotsiaalsete partnerite läbimõeldud ja tulemuslikku koostööd. Eelnimetatud ülesande realiseerimiseks tuleb käivitada järgmised tegevused:

1. Eesti institutsioonide, sotsiaalsete partnerite ja huvipoolte koostöö arendamine
2. Kujundada välja omavaheline koostöö, tegevuste koordineerimine ja vastastikune informeerimine

   majandus-, haridus- ja tööturuküsimustes. Koostööpartneriteks on haridussüsteem, tööturuinstitutsioonid (Sotsiaalministeerium, Tööturuamet), haridus- ja tööturu-uuringutega tegelevad institutsioonid (Haridusuuringute keskus, Statistikaamet, ülikoolide juures asuvad teadusuuringutega tegelevad uurimisrühmad, Eesti Kutsehariduse ja Tööhõive Seirekeskus), sotsiaalsed partnerid (tööandjate ja töövõtjate organisatsioonid, kutse- ja erialaliidud jt.), maakondade juhtorganid ja kohalikud omavalitsused. Nimetatud koostööpartnerite ees seisavad järgmised kiiret lahendamist vajavad ülesanded:

3. Haridussüsteemi tegevuse kaasajastamine, koolituse tulemuslikkuse kindlustamine

• Haridussüsteemi logistika analüüs ja koolivõrgu optimeerimine, et kvaliteetne kaasaegne haridus alusharidusest töökoolituseni oleks kättesaadav kõigis Eesti piirkondades. Põhimõte on arusaadava – algkoolilapse puhul on esmatähtis kodu lähedus, suurema õppuri puhul aga kooli kvaliteet, sisuliselt haridusvalikute võimalus. See tähendab hariduse majandamise ja juhtimise keskendamist valla tasandilt piirkondlikule, omavalitsusliitude tasandile (näiteks piirkondlike hariduse sihtasutuste kätte), kusjuures ministeerium peaks keskenduma hariduse kvaliteedile, innovatsioonile, standardite väljatöötamisele ja järelevalvele. Eesmärgiks on dubleerimise vähendamine haridusministeeriumi, maakondade ja omavalitsuste haridusametnike töös, koolide suurem iseseisvus.

• Õpetajate ja koolijuhtide koolitamine vastavalt uue haridussituatsiooni nõuetele. Selleks on vajalik haridusministeeriumi toetav terviklik programm, mis oleks kooskõlas õpetajate tööle esitatavate uute nõudmistega ja uute tehnoloogiliste võimalustega. Keskseks peab kujunema hariduse kvaliteedi probleemide lahendamisele suunatud õpe.

• Prognoosida ja määratleda kooskõlas majanduse ja tööturu arenguga üld- ja kutsehariduse prioriteedid Eestis. Eeltoodust lähtudes tuleks teise taseme hariduses toetada akadeemilisele haridusele orienteeritud ja kutsehariduse integratsiooni

• Välja selgitada Eesti majanduse arengule vajalike kutse- ja erialadele omistatavad ja Euroopa Liidus aktsepteeritavad nõuded (teadmised ja oskused). Selle alusel koostada uute õppekavade programmid ja struktuurid ning muuta need mõõdetavateks standarditeks

• Sidustada noorte - esmane kutseõpe ja täiskasvanute (sh. töötute) - täiend- ja ümberõpe töökoolituse võimalused regionaalsete koolituskeskuste loomise teel. Kasutada aktiivsemalt kutseõppeasutuste poolt pakutavaid töökoolitusvõimalusi täiskasvanutele (sh. töötutele)

4. Olemasolevate institutsioonide tugevdamine või uute loomine

• Seoses töötuse järsu kasvuga tuleks Sotsiaalministeeriumil täie tõsidusega asuda kavandama põhisuundi tööturupoliitika täiustamiseks ja elluviimiseks. Senisest pelgalt tervishoiu-ja sotsiaalhoolekande probleemidele keskendunud institutsioonist peaks välja kasvama tööturupoliitika arengustrateeg, kes teostab tööturupoliitikat eeskätt aktiivsetete tööturumeetmete kavandamisel ja väljaarendamisel.

• Eelnimetatud protsessi toetab Tööturuameti uuel arengukaval põhinev tegevus, mille raames on kavandatud arendusosakonna ja teenindusosakonna väljaarendamine. Riigi regionaalsete THT-e roll suureneb eeskätt maakonna tööturupoliitika ja –programmide väljatöötamises osalemisel ja nende elluviimise korraldamisel.

• Kutsenõustamistegevuse käivitamine Eestis on operatiivset lahendamist vajav küsimus - sest haridus- ja tööturuinstitutsioonid on selle, õppurite jaoks suhteliselt tähtsa küsimuse lihtsalt "maha vaikinud". Kord aastas toimuvad noorte haridusmessid on põhiliselt orienteeritud haridusvalikutele (kui mitte öelda koolivalikutele), mis on nõrgalt seotud riigi strateegilistele arengusuundadega ja tööandjate haridusnõudlusega ning ei toetu teaduslikele haridus- ja tööturu-uuringutele ja prognoosidele. Ühelt poolt pakiline vajadus kutsenõustamise järele ja teiselt poolt juba erinevates institutsioonides (Sotsiaalministeerium, Kaubandus-Tööstuskoda, haridus- ja tööturu-uuringud jmt.) tehtav eeltöö lubab tõsiselt käsile võtta kutsenõustamissüsteemi taastamise Eestis. Kutsenõustamistegevus võiks olla liidetud tööturuinstitutsioonidega - kus kogutakse ja väljastatakse objektiivset haridus- ja tööturualast informatsiooni kõigile soovijatele (õpetajatele, õppuritele, lapsevanematele, töötutele) ja teistele asjast huvitatuile
• Tänase pingelise tööturusituatsiooni tingimustes on kõrge töötusega regioonides tõstatunud mitmed tõsised probleemid, mille lahendamist on pidevalt edasi lükatud.. Seetõttu oleks vajalik luua maakondades kolmepoolsed nõukogud ehk nn. nõuandvad kogud, kuhu kuuluvad maakonna, tööandjate ja töövõtjate esindajad ning kes kavandaksid programme töötu sotsiaalseks kaitseks ja jaotaksid vastavalt maakondlikele vajadusele aktiivse tööturupoliitika meetmeteks vajalikke rahalisi vahendeid.
• Tööturukoolituse põhieesmärgiks on töö kaotanud inimestele ümber- ja täiendõppe korraldamine ning nende konkurentsivõime tõstmine. Tänasel päeval on kujunenud olukord, kus THT-d on sunnitud töötutele, paljudel juhtudel just noortele, esmast erialaõpet ostma. Tööturusüsteemi käsutuses olevate nappide rahaliste võimaluste, seaduses sätestatud koolituskorralduse (kursuste maksimaalne kestus kuni 6 kuud) ja kalli koolitusturu puhul ei ole võimalik kursuslastele kindlustada kvaliteetset erialast ettevalmistust ja töölerakendumist. Tihti on riigi kulul koolitatud kursuslane tööturul endiselt väikese konkurentsivõimega või ei leia üldse tööd. Kõik see koormab maksumaksjaid, tekitab töötule ja tema perekonnale lisaraskusi. Tänapäeva nõuetele vastav töökoolitus eeldab uutel alustel loodud koolitussüsteemi ja õppekavade väljaarendamist, koolitajate väljaõpetamist ja koolitusprotsessi reaalses töökeskkonnas. Selliselt kavandatud töökoolitussüsteem suudaks pakkuda ka töö kaotanud inimestele kvaliteetset ja vajalikku ettevalmistust ja tuua töötu kiiresti tagasi tööhõivesse.
• Päevakorral on täiskasvanute koolitussüsteemi väljaarendamine, sellealase info kogumine, süstematiseerimine ja täiskasvanutele koolitusvõimaluste reklaamimine., täiskasvanukoolituse regionaalne hajutamine ning õpivõimaluste (kursuste struktuuri) täiustamine. Kutseõppeasutuste osa täiskasvanute koolitamisel peab kindlasti suurenema. Käimasolev kutseharidusreform ja sellega seonduv õppekavaarendus (moodulõppe juurutamine) annab selleks üha suuremaid võimalusi ja ühendab kutsehariduse segmente (noorte esmane erialane ettevalmistus, täiskasvanute (sh. töötute täiend- ja ümberõpe) ühe ja sama koolitussüsteemi raames ning tagab kvaliteetse koolitusväljundi.

• Täiskasvanute haridustee jätkamise võimaluste kättesaadavaks tegemine kõigile soovijatele, väikelaste emadest pensionärideni. Selleks, et elukestev õpe muutuks elulaadi osaks, tuleb toetada nii vabaharidussüsteemi arengut kui õppijate tahet, näiteks arvates enesetäienduskulud maha üksikisiku tulumaksust.

• Hariduse ja tööturuprotsesside tulemuslikumaks analüüsimiseks ja prognoosimiseks, samuti koolitus- ja tööturu-uuringute tulemuslikkuse tõstmise, avalikkuse informeerituse suurendamise ning rahaliste vahendite kokkuhoiu eesmärgil oleks otstarbekas kaaluda uue institutsiooni – haridus- ja tööturu-uuringute keskuse loomist Eestis. See lahendaks erinevate uuringute metoodilise erinevusega seonduvad probleemid, hõlbustaks korraldada omavahel võrreldavaid uuringuid ja vähendaks vajadust tellida kalleid ning tihti vaidlustatava kvaliteediga uuringuid erinevatelt eraõiguslikelt uuringufirmadelt. Haridus- ja tööturustrateegia peavad toetuma objektiivsele informatsioonile nii olukorrast Eestis kui välismaal – selleks tuleb korraldada kaasaja nõuetele vastavaid uuringuid

• Sotsiaalministeeriumis väljatöötatava tööhõive tegevuskava prioriteediks on aktiivsete tööturupoliitika meetmete osakaalu suurendamine – ümber- ja täiendõppe võimaluste pakkumine nii töötutele kui töötust ennetava meetmena neile, kes tänasel päeval töötavad.

Kasutatud kirjandus

Active Labour Market Policies: Assessing Macroeconomic and Microeconomic Effects.

Employment Outlook. OECD, 1993. 116 lk.

Adult training Component. Human Recourses Development program. Sum, I (professional editor). Budapest: 1997. 80 lk.

Annus, T.; Neudorf, R. Hariduse tulemusnäitajad. Eesti tööjõu-uuring 1995. ETU Teadusnõukogu. Haridusministeerium. Tallinn: 1996. 39 lk.

Asplund, R. Education, Human Capital and Economic Crowth. Elinkeinoelämän Tutkimuslaidos. Sarja B 71, nr. 35, Helsinki:1991. 66 lk.

Crootings, P. Kutsehariduse reformi arengusuunad Eestis. Sihtasutus Eesti Kutsehariduse Reform Tallinn: 1998. 47 lk.

Eamets, R Eesti tööturg ja tööpoliitika Euroopa Liitu integreerumisel, 1999 (käsikiri).

Eesti Haridusfoorum ’98 haridusstsenaariumid ja kontseptsioonid (Tallinn: 1998)

Eesti haridusstrateegia eelnõu. Haridusministeerium. Tallinn: 1998.

Eesti rahvusliku kvalifikatsioonisüsteemi kontseptsioon, Tallinn: 1999. 3 lk (käsikiri).

Eesti Tööjõu-uuring. Metoodiline ülevaade 1998, Tallinn: 1999.

Eesti tööjõu-uuringud 1995 ja 1997. Statistikaamet. Tallinn: 1998

Eesti Vabariigi haridusseadus, vastu võetud 23. märtsil 1992. RT 1992, 12, 192.

Employment in Europe 1997. European Comission. Luxembourg: Office for Official Publications of the European Communities: 1997. 101 lk.

Estonian Labour Market and Labour Market Policy. Articles. Eamets, R (editor) Viljandi-Tartu 1999. 102 lk.

Euroopa Liidu sõnaraamat. Õigustõlkebüroo Interlex OÜ, Tallinn: 1999.

Euroopan komissio, Luxemburg, 1997. Experienses. Occational Papers No35. Paris: 1998, 33 lk.

Employment Observatory. SYSDEM Trends No. 28 Summer 1997. EROPEAN Comission. 75 lk.

Fay, R.G. Enhancing the Effectiveness of Active Labour Market Policies: Evidence from Programme Evaluations in OECD Countries. Occational Papers No 18. Paris: 1996, 63 lk.

Haridusstsenaariumid ja –kontseptsioon. Eesti Haridusfoorumi ’98 seisukoht. Tallinn, 1998 , 9 lk. (käsikiri)

Helemäe, J.; Saar, E.; Vöörmann, R. "Koolitus valitutele?" "Sirp", 19.märts 1999.a. lk 7.

Juuti, P.; Mikkonen, I. "Three Essays on Labour Market Training. Helsinki: 1995. 124 lk.

Järvi, P. Ammatimileikuva osana ammatillisen suunatutumisen prosessia.Sarja A-10:1997.Turku: 1997, 222 lk.

Key Data in Education in the European Union. Education Training Youth. European Comission, 1996

Key Data on Vocational Training in the European Union. Luxembourg: European Communities, 1997.

Kiss, I. Realization of the Network of Labour Development and Training Centers Created under the Adult Training Component of the World Bank. Adult Training Component. Essays. Budapest, 1997. 80 p.

Lauristin, M.; Vare, S.; Pedastsaar, T.; Pavelson, M. Mitmekultuuriline Eesti: väljakutse haridusele. Projekti mitte-eesti noorte integratsioon Eesti ühiskonnas väljaanne (VERA II). Tartu: 1998, 457 lk.

Luuk, M. Kas Eesti riik vajab tööturupoliitikat? "Postimees" nr. 219, 21. september, 1996 .lk.12.

Luuk, M. Tööturukoolituse tulemuslikkus. Tallinn, 1995 (käsikiri).

Marksoo.Ü, Väravas, M. Õppereis Hollandisse. Tallinn, Sotsiaalministeerium, 1997. 21 lk. (käsikiri).

Marksoo, Ü.; Luuk, M. Unemployment in Estonia – Distinction Between Labour Force Survey and Registered Unemployment Statistics. Estonian Labour Market and Labour Market Policy. Articles. Eamets, R (editor) Viljandi-Tartu 1999. 102 lk.

Martin, J. P. What Works Among Active Labour Market Policies: Evidence from OECD Countries’ Luxembourg: 1997. 35 lk.

NAUT- Nordic Labour Market Policies and Labour Market Research. NAUT 1990:4. Nordic Council of Ministers, Copenhagen: 1990. 314 lk.

OECD: Vocational Education and Training for 21^st Century. Opening Pathways and Strenghtening Proffesionalism. OECD, Paris: 1994, 65 lk.

Oskustööjõu väljaõpe ja ettevõtete personalipoliitika. Fookus-grupid, süvaintervjuud. Tallinn: 1997. 33 lk..

Räisanen, H. What kind of Policy Instruments is labour market Training. Helsinki: 1994. 65 lk.

Sihtasutuse Eesti Kutsehariduse Reform infomaterjalid (1996-1999)

Silvennoinen, H. Koulutus ja työmarkkinoilla pärjääminen. University of Turku, 1992, 109 lk.

Sum, I. The State Institution Network of Adult Training. . Adult Training Component. Essays. Budapest, 1997. 80 lk.

Tali, T. Kvalifikatsioonisüsteem ja kutsete omistamine. Tööturg ja haridus. Eesti

Haridusfoorum 97, Tallinn: 1997. 70 lk.

Tessaring, M. The future of skills and work: trends and forecasts in Germany and other countries. Linking Labour Market Analysis and Vocational Training . European Training Foundation, Luxembourg: 1998. 135 lk.

The Future European Labour Supply. European Comission, Luxembourg: 1998, 56 lk.

The Labour Market by Education and Occupation to 2000. ROA-R-1995/e3. Maastricht: 1995,

124 lk.

Täiskasvanute koolitus 1997, Tallinn: 1999.

Täiskasvanute koolituse olukord ja roll Eestis 1997-1998 . ETKA ANDRAS 1998 (käsikiri).

Täiskasvanute koolituse uuring. Metoodiline ülevaade 1997, Tallinn: 1998.

Täiskasvanute vabahariduse rahvuslik programm. Kultuuri- ja Haridusministeeriumi Teataja, Tallinn: 1995.

Tööjõud 1998. Statistikaamet. Tallinn: 1999.

Tööjõud Eestis 1997. aasta II kvartalis. Eesti tööjõu-uuring 1997. Statistikaamet. Tallinn: 1998.

Töötu sotsiaalse kaitse seadus (RT I 1995, 89, 1572)

Tööturuameti käsiraamat (Tööturuamet, september 1996)

Työllisyys Euroopassa Työllisyyssuunitelma vuodelle 2000. Euroopan komissio. Luxemburg: Euroopan yhteisöjen virallisten julkaisujen toimisto, 1997, 22 lk.

Venesaar, U.; Maldre, R.; Koljajeva, I. Noorte töötus Eesti tänase haridus- ja tööturusituatsiooni kontekstis. Tallinna Tehnikaülikooli Eesti Majanduse Instituut. Tallinn: 1999. 38 lk. (käsikiri).

World Employment Report 1998-99: Employability in the Global Economy – How training matters. Geneva. International Labour Office, 1998.

World Labour Report, 1995. ILO, Geneva.:121 lk.

"Õppiv Eesti" Presidendi Akadeemiline Nõukogu ettekanne riigikogule. Projekt. Tallinn-Tartu, 1998. 23 lk.

Ülevaade riigi tööturuasutuste tegevusest, 1998. Tööturuamet, Tallinn 1999. 21 lk. (käsikiri)