Üle-eestilise maapiirkondade ekspertküsitluse

EESTI MAAÜHISKOND TURU JA RIIGI VAHEL

Aruanne

Eesti Põllumajandusülikooli Filosoofia- ja maasotsioloogia instituut

Tartu 1998

SISUKORD

Sissejuhatus

1.Lühiandmed küsitletute kohta Liis Moor

2. Küsitletute elulaad ja väärtushoiakud Argo Moor

2.1 Võimed ja nende kasutamine
2.2 Stabiilsus ja muutused
2.3 Rõõm ja väsimus
2.4 Vastutustunne
2.5 Rikkus ja vaesus
2.6 Võim
2.7 Edukus
2.8 Ootused sissetulekute kohta
2.9 Lapsed
2.10 Rahulolu eluga

3. Maaelu ja maamajanduse arengu ülevaade Pikkar Joandi, Leo Lilover

3.1 Inimeste elukoha ja selle ümbruse olukord ja perspektiiv
3.2 Sisse- ja väljaränne
3.3 Ettevõtluse arengu eeldused ja võimalused. Investeerimise tulukus
3.4 Põllumajandusliku tootmise jätkamiseks vajalik hinna- ja palgatase
3.5 Looduskatastroofid ja Maapanga pankrot
3.6 Põllumajandusliku tootmise perspektiivid
3.7 Maaelu ja maamajanduse riiklik toetamine
3.8 Riigielu arendamise valdkondade toetamine
3.9 Poliitika ja reformide edukus
3.10 Kokkuvõtte

4. Euroopa Liiduga seotud küsimused Pikkar Joandi

4.1 Informeeritus Euroopa Liidust ja sellega ühinemise perspektiiv
4.2 Võimalikud muutused ja tagajärjed kui Eesti ühineks Euroopa Liiduga
4.3 Kokkuvõte

5. Haridus ja koolitus Argo Moor

5.1 Hinnang hariduse kvaliteedile
5.2 Tasuta või tasuline haridus
5.3 Millist haridust soovitakse oma lastele?
5.4 Koolituse ja nõuande vajadus
5.5 Maakondade võrdlus Helle Kaasik

6. Hinnang keskkonnaseisundile Helle Kaasik

6.1 Hinnang keskkonna muutustele
6.2 Keskkonnasisundi paranemist takistavad tegurid
6.3 Keskkonnainfo allikad
6.4 Keskkonnateadlikkus ja arvestamine keskkonnanõuetega
6.5 Keskkonnaprognoosid
6.6 Maakondade võrdlus
      6.6.1 Koondtunnused
      6.6.2 Üksiktunnuste võrdlus maakonniti

7. Eesti maaelu tulevikuprognoosid Asser Murutar

7.1 Eesti maaelu ekspertide tulevikuhinnangud
7.2 Prognoosid Eesti liitumisel Euroopa Liiduga

8. Mõningate uurimisandmete geoinformaatiline käsitlus Marko Kaasik

Lisa 1. Geoinformaatilised kaardid 1
Lisa 2. Geoinformaatilised kaardid 2
Lisa 3. Geoinformaatilised kaardid 3

SISSEJUHATUS

Käesolev aruanne on kirjutatud üle-eestilise maapiirkondade ekspertküsitluse "Eesti maaühiskond turu ja riigi vahel" tulemuste põhjal. Aruandele on lisatud ka küsitluseks kasutatud ankeet.

Aruanne on kirjutatud rühma inimeste poolt, seetõttu on iga teemadebloki ülesehitus veidi erinev, sõltuvalt sellest, kuidas autori arvates oli otstarbekam teemat käsitleda. Osades peatükkides on andmete territoriaalne analüüs eraldi alapeatükina (ptk. 5 ja 6), teistes peatükkides on ta üldteksti sees. Lisaks on aruande lõpus hulk geoinformaatilisi kaarte mitmete erinevate teemade kohta.

Ekspertküsitlus viidi läbi 1998. a. novembris posti teel. Teistest üle-eestilistest küsitlustest erineb ta oma valimi poolest - püüdsime küsitleda inimesi, kes oma ameti ja tööala tõttu on kursis maapiirkondade elu-olu ja probleemidega ning kes võiksid otseselt mõjutada maapiirkondades toimuvat.

Küsitluseks kasutasime ankeeti, mis sisaldas 320 kinnist ja 19 lahtist küsimust.

Küsitluses osales 521 inimest 189 vallast ja 19 linnalisest asulast. Valim koosnes neljast ekspertrühmast:
1. omavalitsuste töötajad
2. haridus- kultuuri- ja meditsiinitöötajad
3. ettevõtjad
4. talunikud

Ekspertide valikul kasutati ekspertrühma lõikes juhuvalikut. Valimi koostamiseks vajalike andmete saamiseks kasutatati järgmiseid allikaid:

Riigitelefon
Ärikataloog
Infoatlas
Koolide nimekiri
Maakondade taluliidud
Tootjate liidud

Uurimise läbiviimise eest vastutab EPMÜ Filosoofia-ja maasotsioloogia instituudi juhataja dotsent knd.(fil) Asser Murutar.  Andmed töötles teadur Liis Moor.

Meie kontaktandmed:

Tartu 51014
Kreutzwaldi 64-113
tel. 27 466 118
fax: 27 466 104
e post: lmoor@ph.eau.ee

1. LÜHIANDMED KÜSITLETUTE KOHTA

Meie poolt väljasaadetud ankeedile vastas 521 inimest 189 vallast ja 19 linnast. Üksikasjalikum küsitletute jaotus maakondade kaupa on toodud joonisel 1.1.

Sooline jaotus. Kolmandik küsitletutest (32,7%) on naised ja kaks kolmandikku (67,4%) mehed. Meeste suur osakaal on tingitud sellest, et omavalitsustöötajatena, ettevõtjatena ja talunikena töötab oluliselt rohkem mehi kui naisi. Kultuuri, - haridus- ja tervishoiutöötajate hulgas on olukord vastupidine - seal on naiste osakaal oluliselt suurem.

Omavalitsustöötajate hulgas on 13,8% naisi ja 86,2% mehi, ettevõtjate hulgas on 28% naisi ja 72% mehi, talunike hulgas 15,6% naisi ja 84,4% mehi, kultuuri-, haridus- ja meditsiinitöötajate hulgas on naisi 66,2% ja mehi 33,8%.

Naiste- meeste jaotumine ekspertrühmadesse on toodud joonisel 1.2. Joonisel on näha, et üle poole küsitletud naistest töötab kultuuri, tervishoiu või meditsiini alal. Meeste osas on jaotus ekspertrühmade lõikes ühtlasem.

Arvuliselt on küsitletute jaotumine ekspertrühmadesse järgmine:

1. omavalitsuste töötajad - 138 inimest
2. haridus,- kultuuri- ja meditsiinitöötajad - 148 inimest
3. ettevõtjad - 82 inimest
4. talunikud - 123 inimest
5. muud erialad - 30 inimest

Joonis 1.1 Küsitletute arv maakondade lõikes

Joonis 1.2 Meeste-naiste jaotumine ekspertrühmadesse (protsentides)

Küsitletute keskmine vanus on 46,1 aastat, sealhulgas naiste keskmine vanus 45,4 ja meeste keskmine vanus 46,4 aastat. Meeste-naiste jaotumine erinevatesse vanuserühmadesse on toodud joonisel 1.3. Sealt nähtub, et meeste ja naiste suhteline osakaal on erinevate vanuserühmade lõikes küllalt sarnane.

Joonis 1.3 Meeste-naiste jaotumine vanuserühmadesse (protsentides)

Ankeedile vastanud 521-st inimesest on 513 rahvuselt eestlased, 2 venelased ja 3 muu rahvuse esindajad. Haridustase on küsitletute hulgas küllalt kõrge, see on meie poolt valitud sihtrühma puhul ka loogiline. Kõrgharidust omab 67%, üldkeskharidust 10,4% küsitletutest. Tehnikumi on lõpetanud 17,2%, kutsekeskkooli 2,7%, kutsekooli 1,7% ja põhikooli 0,6% küsitletutest. 0,6% inimestest on jätnud sellele küsimusele vastamata. Meeste-naiste jaotumine erinevate haridustasemete lõikes on toodud joonisel 1.4. Jooniselt nähtub, et rohkem kui kaks kolmandikku (70%) meestest ja kolm viiendikku naistest on kõrgharidusega.

Joonis 1.4 Meeste-naiste jaotumine erinevate haridustasemete lõikes (protsentides)

Perekonnaseis. Neli viiendikku (79,8%) vastanutest on abielus ja üks kümnendik (9,4%) vabaabielus, lahutatuid ja leski on 7,1% ja vallalisi 3,7 %. Meeste-naiste jaotumine erinevatesse perekonnaseisu tüüpidesse on toodud joonisel 1.5. Nagu jooniselt näha, on küsitletud mehed rohkem traditsioonilises abielus - 85% naiste 68% vastu. Vabaabielus mehi - naisi on enam-vähem võrdselt. Lahutatute ja leskede osas on naistel tugev ülekaal, küsitletud naistest on - 15% lahutatuid ja leski, meestest vaid 3,4% .

Perekonna koosseis ja suurus. Perekonna keskmine suurus on 3,6 liiget. Kolmandik (30,1%) peredest on neljaliikmelised, viiendik (20,1%) on viieliikmelised. Kahe- ja kolmeliikmelisi perekondi on samuti ligi viiendik, vastavalt 18,4% ja 18,6%. Kuue ja enamaliikmelisi peresid on kokku 7,2 %. Lapsi on ühe pere kohta keskmiselt 1,9. Sealhulgas: 0,2 eelkooliealist last, 0,8 7-17a. last, 0,4 täisealist last, kes õpib ja 0,5 täisealist last, kes töötab.

Joonis 1.5 Meeste-naiste jaotumine erinevatesse perekonnaseisu tüüpidesse (protsentides)

2. KÜSITLETUTE ELULAAD JA VÄÄRTUSHOIAKUD

Elulaadi mõistmiseks on oluline heita põgus pilk perele - elulaadi põhilisele kandjale. 1998. a. postiküsitluse andmeid saab võrrelda ka 1996. a. postiküsitluse omadega. Mõlemad küsitlused on maapiirkondades läbi viidud ja sarnaste valimitega (kõrgharidusega 1996. a. valimis 62,6%, 1998. a. valimis 67,4%; keskmine vanus 1996. a. 47,5 a. , 1998. a. 46,1 a.) ekspertküsitlused. Mõnevõrra rohkem oli 1996. a. postiküsitluses võrreldes 1998. a. omavalitsusametnikke, 1998. a. valimis aga võrreldes 1996. a. rohkem kultuuri-, haridus- ja tervishoiutöötajaid.

2.1 Võimed ja nende kasutamine

Inimesed püüdsid hinnata seda, kui palju nende võimetest on praegu kasutusel. 4,3% küsitletuist leidis, et nende võimed on kas praktiliselt kasutamata (0,6%) või vähe kasutatud (3,7%). 25,1% küsitletute võimed olid kasutatud keskmiselt.

70,6% küsitletuist leidis, et nende võimed on kasutatud optimaalselt (43,3%) või nad töötavad võimete piiril (27,3%). Sealjuures ilmneb, et rohkem on võimed praktiliselt kasutamata või vähe kasutatud naistel (kokku 7,8%). Meestel on vastav arv 2,6%. Ilmselt seletub see sellega, et maapiirkondades on mõnevõrra kergem leida sobilikke füüsilisi töid meestele (nii palgatöö kui ka rakendus oma majapidamises). Samas on tähelepanuväärne, et oma võimete piiril töötab rohkem naisi (naistest 31,3%, meestest 25,5%). Oma võimete piiril töötavad kõige enam 40-49 a. vanused inimesed. Kui küsida, kellel on kõige raskem, siis teoreetiliselt on see 40-49-aastane maanaine, kes lisaks palgatööle peab veel loomi ja hoolitseb majapidamise ja pere eest. Kõige enam on ära kasutatud kultuuri- ja haridustöötajate ja ka omavalitsustöötajate võimed.

Ühe kolmandiku (37,1%) küsitletute arvates on nende kodukohas oma oskuste, võimete ja teadmiste rakendamiseks võimalusi piisavalt (6,2% arvab, et võimalusi on väga palju ja 30,9%, et küllalt palju). 34,6% küsitletute arvates on võimalusi oma potentsiaali rakendamiseks keskmiselt, 28,4% arvates vähe, (6,8% arvates väga vähe ja 21,6% arvates küllalt vähe.).

Küsimusest selgus, et paljud küsitletud on rakendatud optimaalse koormusega (43,3%) või töötavad oma võimete piiril (27,3%). Samas leidis ligikaudu poole vähem inimesi (37,1%), et võimalusi oma oskuste, võimete ja teadmiste rakendamiseks oma kodukohas on küllalt palju või väga palju. See kinnitab veel kord väikest rahulolu tööga, mida tehakse. Suur osa inimesi teeb olude sunnil tööd, mida nad tegelikult teha ei tahaks. Kuigi töö, mida nad parasjagu teevad, võtab ära suurema osa nende ajast ja jõust, leiavad nad, et nende tegelikud oskused, võimed ja teadmised on oluliselt kasutamata. See on üks olulisi põhjusi, miks võivad inimesed lahkuda maapiirkondadest suurematesse linnadesse ja miks väheneb nende maaline identiteet.

Noorte, 20-29-aastaste inimeste grupp paistab silma sellega, et hinnang võimaluste rakendamiseks kodukohas jaotub erinevalt teistest; 25% arvates on võimalusi vähe (väga vähe 15% ja küllalt vähe 10%), 30% arvates on võimalusi kas väga palju või küllalt palju (mõlemaid 15%) ja 45% arvab, et võimalusi on keskmiselt. Teiste vanusegruppide vastustes eristuvad üldiselt küllalt ühtlasest vastuste sageduste jaotustest vaid suhteliselt väike hulk inimesi, kelle arvates võimalusi kodukohas oma potentsiaali rakendamiseks on kas väga vähe või väga palju. Ilmselt on kõige nooremad (20-29-a.) ka kõige potentsiaalsemad kodukohast lahkujad.

Kõige kõrgemad hinnangud oma võimete rakendamiseks kodukohas andsid 30-39-a. vanusegruppi kuulujad (võimalusi keskmiselt ja küllalt palju kokku 76,4%). Ilmselt on nende rahulolu oma töö loomusega ka kõige suurem.

Küllaltki ühtlane on hinnangute jaotumine sootunnuse alusel. Meeste arvates on võimalusi oma potentsiaali rakendamiseks natuke rohkem kui naiste arvates (võimalusi keskmiselt, küllalt palju ja väga palju kokku 72,7%, naiste arvates sama - 68,9%). Samas leiavad naised kaks korda sagedamini (10,2%), et võimalusi oma võimete rakendamiseks on väga vähe (mehed 5,2%). Kõige enam on küsitletute hinnangul võimalusi oma oskuste kasutamiseks Hiiumaal - aritmeetiline keskmine 3,8, järgnevad Läänemaa - 3,4, Raplamaa - 3,3 ja Pärnumaa - 3,3.

Kõige vähem on võimalusi oma oskuste kasutamiseks Põlvamaal - 2,7 ja edasi - Lääne-Virumaal - 2,9, Tartumaal - 2,9 ja Jõgevamaal - 3,0. (1-võimalusi on väga vähe, 2 - võimalusi on küllalt vähe, 3 - keskmiselt, 4 - võimalusi on küllalt palju, 5-võimalusi on väga palju).

Kõige enam on võimalusi oma oskuste, teadmiste ja võimete rakendamiseks kodukohas omavalitsustöötajate arvates (40,8% leiab, et võimalusi on küllalt või väga palju), kõige vähem talunike ja muude erialade esindajate arvates (31,1% talunikest ja 31% muude erialade esindajatest leiab, et võimalusi on küllalt või väga palju).

Üldkeskharidusega inimestest 37% arvas, et võimalusi oma potentsiaali rakendamiseks on väga vähe või küllaltki vähe, samuti arvas 33,3% põhiharidusega, 30,5% tehnikumiharidusega, 28,6% kutsekeskkooliharidusega, 27% kõrgharidusega ja 11,1% kutsekooliharidusega küsitletuist. Niisiis leiab oma võimetele kõige vähem rakendust 20-29-aastane üldkeskharidusega naine.

2.2 Stabiilsus ja muutused

Stabiilsust inimese elu- ja töökorralduses hindab oluliseks 97,3% küsitletuist (39,6% - üsna oluliseks ja 57,7% väga oluliseks). Vastusevariandi " ei tea, raske vastata" valis vaid 2,1% ja üsna ebaoluliseks pidas seda 0,6% küsitletuist. Suuri sugudevahelisi erinevusi selle küsimuse juures polnud. Mõnevõrra üllatas, et mehed hindasid stabiilsust üldiselt kõrgemalt kui naised (väga oluline meestel näiteks 59,8%, naistel 53,6%), samas ei leidunud ühtegi naist, kelle arvates oli see üsna ebaoluline, selliseid mehi oli 0,9%.

Vanusegruppides 20-29 ja 60 ja rohkem aastat polnud ühtegi inimest, kes pidanuks stabiilsust üsna ebaoluliseks või kes vastasid "ei tea, raske öelda". Vahepealses kolmes vanuserühmas oli mõlemale vastusevariandile vastanuid; 30-39-a. vanuserühmas 7,3%, 40-49-a. vanuserühmas 1,7% ja 50-59-a. vanuserühmas 1,5%. Seaduspärane oli, et vanuse kasvades vähenes nende inimeste osakaal, kes hindasid stabiilsust üsna oluliseks 75%-lt 26,9%-ni ja kasvas nende osakaal, kes hindasid stabiilsust väga oluliseks 25%-lt 73,2%-ni.

Erinevatel erialadel töötavate küsitletute hinnangutes olulisi erinevusi polnud. Vaid omavalitsustöötajate hulgas oli umbes 10% rohkem neid, kes pidasid stabiilsust väga oluliseks ja 10% vähem neid, kes pidasid seda üsna oluliseks. Kõige enam hindavad stabiilsust lääne-virumaalased.

68,2% küsitletuist arvas, et neil on raske teha suuri muudatusi oma elus (muuta elu- ja töökohta jne.). (Väga raske 10,0%, üldiselt raske 58,2%). 22% küsitletute arvates on see kerge (üldiselt kerge 19,3% ja väga kerge 2,7%). 9,8% vastanuist jäid neutraalseks.

Suuri muutusi teha on üldiselt raskem naistel; väga raskeks hindas seda 12,5% naisi (8,9% mehi). Neutraalseid vastuseid oli rohkem meeste seas - 12,0% ( naistel 5,4%.) Samas leidis 4,2% naisi, et neil on suuri muutusi teha väga kerge, selliseid mehi oli 2,0%. Kõigi vanusevariantide keskmisena olulist erinevust meeste ja naiste hinnanguis polnud. Kõige kergem on oma elus muutusi läbi viia vallalistel (31,6%), järgnevad vabaabielu elavad inimesed (24,4%), abieluinimesed (21,7%) ja lahutatud ja lesed (17,2%). Suhteliselt kergem on muutusi teha üldkeskharidusega noortel (35,2% arvab, et see on kerge).

Võrreldes viie erineva vanuserühma vastuseid ilmneb ootuspäraselt, et noortel on oma elu kergem muuta. Vanuse kasvuga väheneb inimeste hulk, kelle arust on kerge teha muutusi:

1) 20 - 29 a. - 45%
2) 30 - 39 a. - 38%
3) 40 - 49 a. - 21,7%
4) 50 - 59 a. - 13,4%
5) 60 ja rohkem a. - 3,6%

Kõige suurem hoiakute vahe on vanusegruppide 30 - 39 a. ja 40 - 49-a. vahel. Huvitavaks erandiks osutus, et 20-29-a. on oma elu väga raske muuta 10%, samas kui 30-39-a. on see 4,9% ja 40-49-a. 7,8%. Siin võib olla tegu ka juhusliku tulemusega, sest vanusegrupist 20-29-a. küsitleti vaid 20 inimest. Ei saa aga välistada, et selles vanuses inimestel võib olla tegu ka teatud identiteedi iseärasustega. Noorte hulgas leidub alati neid, kes on oma tõekspidamistes ja elukorralduses väga jäigad, kuid kelle jäikust elusituatsioonid hiljem vähendavad.

26,3% omavalitsustöötajatest ja 23,7% kultuuri- ja haridustöötajatest leidsid, et neil oleks kerge teha muutusi oma elus. Sama leidis ka 19,7% ettevõtjatest-tootajatest ja 16,3% talunikest. Muude erialade esindajate hulgas oli see arv 24,1%. Seega on kõige raskem läbi viia muutusi oma elus talunikel. Kõige kergem on muutusi teha oma elus ida-virumaalastel (38,7% arvas, et see on üldiselt või väga kerge). Kõige raskem on neid teha jõgevamaalastel, tartumaalastel, pärnumaalastel ja põlvamaalastel.

2.3 Rõõm ja väsimus

82,6% küsitletuist tunneb elust suurt rõõmu (12,9% väga suurt rõõmu ja 69,7% tunneb üldiselt elust rõõmu). 12,1% on neutraalsel positsioonil ja 5,2% ei tunne ei tunne elust rõõmu (üldse ei tunne elust rõõmu 0,2%). Üldiselt on natuke rohkem naisi, kes ei tunne elust rõõmu. Elust rõõmu tundvaid mehi ja naisi on enam-vähem võrdselt (mehi 82,8%, naisi 82,1%). Samas on mõnevõrra rohkem mehi, kes tunnevad elust väga suurt rõõmu - 14,6% (naisi 9,5%). Kõige enam tunnevad elust rõõmu 30-39-a. grupi esindajad. Kõige nooremate grupis (20-29-a.) tunnevad rõõmu 80% vastanuist (ilmselt segab mõnevõrra elu nautimast vähene materiaalne kindlustatus ja vähene eneseteostus). Vanusega üldiselt rõõmutunne mõnevõrra väheneb, märkimisväärne on aga, et 60 ja rohkem aasta vanuste grupis ilmub järsku hulk inimesi (16,1%), kes tunnevad elust väga suurt rõõmu. See on praktiliselt sama suur % kui 30-39-a. grupis, kus see on 17,9.

Kõige enam tunnevad elust rõõmu Raplamaa elanikud. Aritmeetiline keskmine - 4,1 (5-pallisel skaalal). Järgnevad Saaremaa - 4,0 ja kolmandat-neljandat kohta jagavad Valgamaa ja Läänemaa. Kõige vähem tunnevad elust rõõmu Põlvamaa - 3,8, järgnevad Võrumaa - 3,8, Lääne-Virumaa - 3,8 ja Jõgevamaa - 3,8.

Kõige enam paistavad elust rõõmu tundvat haridus-ja kultuuritöötajad - 89,2% tunneb elust üldiselt rõõmu või väga suurt rõõmu. Järgnevad omavalitsustöötajad - 86,8% ja ettevõtjad-tootjad - 86,4%. Neist kolmest grupist jääb oluliselt maha talunike grupp, kellest vaid 72,6% tunneb elust rõõmu ja muude elualade esindajad, kellest tunneb elust rõõmu 62,1%.

Mõnevõrra rohkem rõõmu tunnevad abieluinimesed (84%) ja vabaabielu elavad inimesed (81,2%). Vallalised, lahutatud ja lesed tunnevad mõnevõrra vähem rõõmu. Haridusega olulist seost pole, vaid kõrgharidusega inimesed tunnevad elust rõõmu mõnevõrra rohkem (vahe pole siiski oluline). Rohkem tunnevad elust rõõmu linnainimesed ja vähem maainimesed. Samuti seostub rõõm võimete, teadmiste ja oskuste kasutamisega - mida vähem võimed on kasutatud, seda vähem tuntakse rõõmu. Samas tunnevad inimesed, kes töötavad oma võimete piiril, elust vähem rõõmu kui need, kelle võimed on kasutatud keskmiselt või optimaalselt.

Elust tuntav rõõm seostub ka oma oskuste, teadmiste ja võimete kodukohas kasutamise võimalustega. Kus on neid võimalusi rohkem, seal tuntakse ka rohkem rõõmu. Inimesed, kel on kerge teha muutusi oma elus, tunnevad elust ka rohkem rõõmu. Erandi moodustab siinkohal rühm, kellel on väga kerge teha muutusi oma elus - ilmselt on nende hinnang "väga kerge" osalt motiveeritud just sellest, et nende elus pole meeldivaid asju eriti palju. .

Elust tuntav rõõm tõuseb pidevalt koos rikkuse tõusuga kuni 6. astmeni, edasise hindamiseks on valim väike. Samuti tõuseb elust tuntav rõõm seoses tõusuga võimuhierarhias kuni 7. astmeni, 8. ja 9. astme valim on üldistuse tegemiseks väike. Inimese edukuse tõusuga kaasneb ka rõõmu kasv ja rohkem rõõmu tunnevad ka need inimesed, kes töötavad suure innuga.

Huvitav on seos sissetuleku suurusega. Kuni summani 3001 - 4000 EEK ühe pereliikme kohta kuus elust tuntav rõõm kasvab, peale 4000 EEK kuus mõnevõrra kahaneb. Samuti tunnevad enam rõõmu inimesed, kes tahavad veel lapsi.

Väsimust tunneb elust sageli või väga sageli 12,2% küsitletuist, mõnikord tunneb seda 47,1% ja harva või väga harva 40,7% küsitletuist. Ootuspäraselt on 60 ja rohkem aasta vanuste grupis kõige rohkem neid, kes tunnevad sageli elust väsimust (16,1%). Samas on seal ka suur hulk inimesi, kes tunnevad elust harva või väga harva väsimust - 44,6%. See on praktiliselt sama sagedus kui 30-39-a. grupis (44,8%). Ja neid kahte gruppi edestab siinkohal 50%-ga ootuspäraselt 20-29-a. vanuste grupp. Sealjuures tunnevad elust rohkem väsimust naised - sageli ja väga sageli kokku 16,1% (mehed 10,4%). 44,2% mehi tunneb harva ja väga harva elust väsimust (naised sama 33,9%). Ilmselt ei tähenda see siiski seda, et naiste elu oleks kergem. Kõige usutavam seletus on siinkohal see, et mehed püüavad olla tugevad, nad ei näita oma nõrkust teistele ega tunnista seda ka endale ja neil on ka halvem kontakt oma tunnetega.

Kõige vähem tunnevad elust väsimust Raplamaa inimesed - aritmeetiline keskmine 3,7 (5-pallisel skaalal), järgnevad Läänemaa - 3,7, Saaremaa - 3,7 ja Viljandimaa - 3,7). Kõige enam väsimust tunnevad Tartumaa - 3,2, Valgamaa - 3,3, Põlvamaa - 3,3 ja Ida-Virumaa - 3,3 - inimesed.

Eri elurühmade esindajatest tunnevad selgelt kõige enam väsimust talunikud - 17,1% tunneb sageli või väga sageli väsimust ja harva või väga harva tunneb väsimust vaid 30,6% talunikest. Võrdluseks harva või väga harva tunneb elust väsimust 41,2% kultuuri- ja haridustöötajaist, 44,5% omavalitsustöötajaist ja 50,1% ettevõtjaist-tootjaist Rohkem tunnevad elust väsimust maainimesed ja samuti need, kelle võimed on praktiliselt kasutamata või vähe kasutatud (kaks kolmandikku neist, kelle võimed on kasutamata, tunnevad sageli elust väsimust).Teistest sagedamini tunnevad elust väsimust need, kes leiavad, et võimalusi oma oskuste, teadmiste ja võimete rakendamiseks kodukohas on väga vähe.

Elust väsimuse tundega seostub ka inimeste reaalne sissetulek ja hinnangud oma jõukusele. Ilmne on tendents, et rikkamad tunnevad elust vähem väsimust, kuid samas loeb siin oluliselt rohkem inimese enda hinnang oma jõukusele, kui reaalne rahanumber.

Märgatav on ka elust väsimuse tunde seos asukohaga võimuhierarhias - 5., 6., 7. astmel asuvad inimesed tunnevad elust mõnevõrra vähem väsimust. Madalamal või ka kõrgemal hierarhias olevad inimesed tunnevad mõnevõrra rohkem väsimust.

Selge seos on inimese edukuse ja väsimuse vahel. Mida edukam on inimene oma kutsetegevuses olnud, seda väiksem on väsimus. Samuti tunnevad vähem väsimust need, kes töötavad innuga.

Väsimus lahutatute ja leskede seas on mõnevõrra suurem kui see on teistes gruppides, vallaliste grupile on aga iseloomulik mõnevõrra suurem diferentseerumine äärmustesse - rohkem on neid, kes tunnevad elust väsimust sageli , samuti on rohkem neid, kes tunnevad seda harva. Väga sageli tundis elust väsimust 4 inimest, kõik nad olid kõrgharidusega. Samas iseloomustab kõrgharidusega inimeste gruppi ka see, et seal on mõnevõrra rohkem neid, kes tunnevad elust väsimust harva.

Rohkem väsimust tundvatel inimestel on raskem oma elus muutusi teha, samuti soovivad nad vähem lapsi.

2.4 Vastutustunne

Üks olulisemaid kultuuritunnuseid on inimese vastutustunne. See näitab, mil määral tunneb inimene sarnasust (identsust) erinevate nähtustega ja kuivõrd ta usub, et suudab mõjutada asjade käiku selles valdkonnas.

Iseenda käekäigu eest tunneb vastutust (üldiselt jah ja jah, täielikult kokku) 97,2% küsitletuist (1996. a. 94,1%). Oma perekonna ees tunneb vastutust 97,6% küsitletuist (1996. a. 95,4%).

Koduvalla käekäigu eest tunneb vastutust 68,5% (1996. a. 70,1%). Maakonnas toimunu eest vastutab vaid 35,1% (võrdlusandmed puuduvad), Eesti Vabariigis toimuva eest tunneb vastutust 25,8% (1996. a. 34%). Kogu maailmas toimuva eest tunneb vastutust 6,1% (1996. a. 11,7%).

Inimeste vastutus on suurenenud iseenda käekäigu eest ja samuti oma perekonna käekäigu eest. Neis kahes valdkonnas on vähenenud ka neutraalseks jäänud inimeste osakaal. Samas tuntakse vähem vastutust koduvallas, Eesti Vabariigis ja ka kogu maailmas toimuva suhtes. Kõigis neis valdkondades on samuti suurenenud neutraalselt vastanute osakaal. Muutused vastutuse jaotustes peegeldavad kultuuri individualiseerumist, kusjuures tüüpilised individualiseerumisnähted pole maapiirkondades perekonna tasemele veel jõudnud. Pigem on pingeline olukord väljaspool pereringi tugevdanud peresisest kokkukuuluvust.

Huvitavad on soolised erinevused vastutuse jaotustes. Meeste ja naiste vastutus iseenda käekäigu ees on praktiliselt võrdne, naistel natuke suurem. Enam-vähem võrdne on ka pere eest tuntava vastutuse jaotumine, samas on veidi rohkem mehi (61%), kes tunnevad end täielikult pere eest vastutavat (naisi 57%). Väljaspool kodu omavad mehed oluliselt rohkem vastutust. Koduvalla käekäigu eest tunneb end vastutavat 73,6% mehi (naisi 57,7%). Maakonnas toimuva eest tunneb end vastutavat 42,8% mehi ja kõigest 18,8% naisi. Eesti Vabariigis toimuva eest tunneb vastutust 31,5% mehi ja 13,3% naisi. Kogu maailmas toimuva eest tunneb vastutust 7,8% mehi ja 2,5% naisi. Vastustest nähtub, et mehed on oluliselt rohkem orienteeritud väljapoole. Pole usutav, et suurem vastutus seostub meestel ka suurema kuuluvustundega, pigem on see kohusekoorem, mis mehe rolliga kaasas käib.

Mõningaid seoseid võib märgata vastutuse ja vanuse vahel. Kõige kõrgem on vastutus iseenda käekäigu ees noortel 20-29-a. vanustel (üldiselt jah ja täielikult jah - kokku 100%). Ilmnes, et vanuserühmas 40-49-a. on üldiselt suurem nende inimeste osakaal, kes tunnevad täielikku vastutust. On nõrk tendents, et vanuses 50-59 inimeste vastutus koduvalla, maakonna, EV ja maailmas toimuva eest mõnevõrra väheneb ja vanuserühmas 60 ja enam aastat mõnevõrra tõuseb. Vananedes väheneb ka mõnevõrra inimese vastutus iseenda käekäigu eest.

Huvitavaid erinevusi ilmnes eri eluvaldkondade esindajate vastutuselaadis. Kõige enam vastutust iseenda käekäigu ees tunnevad omavalitsustöötajad ja ettevõtjad, samas tunnevad kõige enam vastutust perekonna ees talunikud. Kõigis teistes vastutuse valdkondades ilmnesid sarnased suundumused; kõige enam tunnevad vastutust omavalitsustöötajad, keskmisest mõnevõrra kõrgem vastutustunne ilmneb ka talunikel ja kõige väiksem on vastutus ettevõtjatel. Omavalitsustöötajate suurem vastutus seostub ühelt poolt ilmselt nende töö laadiga, teisalt saavad suurema vastutusvõimega inimesed ilmselt ka juhtivtöödele.

2.5 Rikkus ja vaesus

1996. a. postiküsitluses oli kõigi küsitletute keskmiseks asukohaks rikkuse-vaesuse trepil 4,71. 1998. a. keskmiseks kujunes 4,1. Seega elavad küsitletud nende endi hinnangu kohaselt vaesemalt kui 1996. a. Veidi on suurenenud vaeste osakaal 1996. a. 29,6% - 1998. a. 30,9% (kolm esimest astet). Vähenenud on ka keskmise jõukusega inimeste osakaal (1996. a. 68,5% - 1998. a. 67,6%). Rikkaid on veidi juurde tulnud. (1996. a. 0,8% - 1998. a. 1,2%).

Arvud peegeldavad ühiskonnas toimuvat varanduslikku kihistumist, kusjuures on muutused ka keskmise jõukuse astmega inimeste (kolmele keskmisele astmele paigutuvate inimeste osakaalu) seas - toimub nihkumine vaesuse poole; 6. astmel on 10,4 (1996 - 11,1%), 5. astmel 22,6 (1996 - 25,1%) ja 4. astmel 34,2 (1996.a. 32,3%).

Aritmeetiliste keskmiste pingerida alates rikkaimast ja lõpetades vaeseimaga kujunes maakonniti järgmine:

1) Saaremaa 4,6
2) Harjumaa 4,4
3) Läänemaa 4,4
4) Ida-Virumaa 4,4
5) Raplamaa 4,3
6) Võrumaa 4,2
7) Lääne- Virumaa 4,1
8) Pärnumaa 4,1
9) Valgamaa 4,1
10) Viljandimaa 4,1
11) Hiiumaa 4,0
12) Järvamaa 3,9
13) Jõgevamaa 3,9
14) Tartumaa 3,8
15) Põlvamaa 3,6

Ida-Virumaal olid valimi ainsad kaks inimest, kes panid end 9. rikkuse astmele (kõige rikkamad). 8. rikkuse astmel asus 4 inimest neljas maakonnas (Harjumaa, Pärnumaa, Raplamaa ja Tartumaa).

Kõige rohkem on rikkaid omavalitsustöötajate hulgas - 16,8% küsitletud omavalitsustöötajaist asub 6. - 9. astmel. Järgnevad talunikud - 15,4%, edasi ettevõtjad-tootjad - 8,5%, kultuuri- ja haridustöötajad - 6,7% ja muude eluvaldkondade esindajad - 3,4%.

Kõige vähem vaeseid (kolm esimest astet) on kultuuri- ja haridustöötajate (3,4%) ja omavalitsustöötajate (4,4%) seas. Järgnevad ettevõtjad-tootjad, kellest pidas end vaeseks 8,5% ja talunikud (9,7%). Muude elualade esindajaist pidas end vaeseks 31% küsitletuist.

Naiste-meeste suhe rikkusesse-vaesusesse on mõnevõrra erinev. Vaeseid naisi (kolm esimest astet) on mõnevõrra rohkem - 9,6% (mehi 6,6%). Samas on keskmiselt jõukaid (4., 5., 6. aste) naisi veidi rohkem - 85,6% (mehi 78,8%). Väga rikkaid (7., 8., 9. aste) mehi on jällegi rohkem - 14,6% (naisi 4,8%), kusjuures 8. ja 9. rikkuseastmel olid ainult mehed.

Analüüsides rikkuse-vaesuse treppi vanuse alusel selgus, et keskmistel rikkuseastmetel (4., 5., 6. astmel) olevate inimeste arv tõuseb vanusega. Kõige rikkamad inimesed on vanusegrupis 30-39 a. ja järgmistes vanusegruppides rikkus väheneb.

2.6 Võim

22,8% inimestest leiab, et nad on õigusetud (asuvad võimu kolmel esimesel astmel). 1996. a. küsitluses oli selliste inimeste arv 18,4%. Kolmel keskmisel võimuastmel asuvate inimeste osakaal on 1996. a. 72,4%-lt langenud 66%-le. Samaks on jäänud kolmel kõrgemal võimuastmel olevate inimeste arv; 1996. a. ja 1998. a. (9,2%-lt). Ülemisel kolmel võimutasemel on oluliselt rohkem mehi - 10,7% (naisi 2,4%). Samuti on vähem selliseid mehi, kes tunnevad end õigusetuna (kolm alumist taset) - 9,2% (naisi 14,8%). Kolmel keskmisel tasemel on naisi natuke rohkem - 82,8% (mehi 80,1%).

Aritmeetiliste keskmiste pingerida alates suurimast võimust ja lõpetades väikseimaga on maakonniti järgmine:

1) Ida-Virumaa 5,1
2) Saaremaa 5,1
3) Raplamaa 5,1
4) Pärnumaa 5,0
5) Harjumaa 5,0
6) Hiiumaa 4,9
7) Läänemaa 4,9
8) Valgamaa 4,9
9) Võrumaa 4,8
10) Viljandimaa 4,7
11) Lääne-Virumaa 4,7
12) Järvamaa 4,5
13) Jõgevamaa 4,3
14) Tartumaa 3,5
15) Põlvamaa 3,2

Ootuspäraselt on kõige enam võimu omavalitsustöötajatel - 14,8% neist pani end viimasele kolmele astmele. Järgnevad ettevõtjad-tootjad - 7,8%, talunikud - 5,7%, muude elualade esindajad - 3,4% ja kultuuri- ja haridustöötajad samuti 3,4%-ga.

Omavalitsustöötajaist vaid 3,7% pani end võimu kolmele esimesele astmele (õigusetud), kultuuri- ja haridustöötajatest 8,1%, ettevõtjatest-tootjatest 8,6%, talunikest 17,4% ja muude elualade esindajatest 37,8%.

Suhteliselt õigusetutena tunnevad end talunikud ja kultuuritöötajad, kõige õigusetumatena aga muude elualade esindajad.

Võimu jaotumisele vanusegruppide kaupa on iseloomulik, et võimu kõige kõrgemale tasemele (kolm viimast astet) kuulub kõige enam noori - 20 - 29-a. vanuseid inimesi - 20% küsitletuist. Vanusega teiste rühmade esindajate osakaal pidevalt langeb. 30-39-a. vanuste seas kuulus võimu kõrgemale tasemele 11,3% küsitletuist, 40-49 a. vanuste seas 9,6%, 50-59 a. vanuste seas 3% ja 60 ja enam aasta vanuste seas 1,8%. Võimu keskmisele tasemele on iseloomulik, et eri vanusegruppidesse kuuluvate inimeste osakaal vanusega kasvab kuni 40-49.-ni. Vanusegrupis 20-29 a. kuulub sinna 70% küsitletuist, 30-39 a. - 80,5%, 40-49 a. - 82,5%. Vanusegrupis 50-59 a. on toimunud väike osakaalu langus 79,9%-ni, 60 ja enam aastaste grupis aga jälle tõus 84%-ni. Tõenäoliselt tähendab võimu keskmine tase küsitletule oma kodanikuõiguste teadvustamist ja elu jooksul välja kujunenud sidemeid. Inimeste osakaalu langus vanuserühmas 50-59 a. seostub ilmselt mõningase pensionieelse enesehinnangu langusega.

Sama protsess on jälgitav ka võimu esimesele tasemele kuuluvate eri vanusegruppide esindajate kaudu. Tüüpiline on, et vanuse kasvuga end õigusetutena tundvate inimeste osakaal langeb: 20-29 a. - 10%, 30-39 a. - 8,2%, 40-49 a. - 7,9%. Siis 50-59 a. vanusegrupis õigusetute osakaal tõuseb järsult 17,1%-ni ja 60 ja rohkem aasta vanuste grupis langeb mõnevõrra - 14,2%-ni. Võimu kõrgema taseme võib omakorda jaotada alumiseks, keskmiseks ja ülemiseks (7., 8. ja 9. aste). Alumisel ehk 7. astmel on suhteliselt enam 30-39 a. ja 40-49 a. grupi esindajaid (kokku 77,6%). 20-29 a. grupi esindajaid on seal 9,4%, sama palju on ka 50-59 a. grupi esindajaid. Keskmisel ehk 8. astmel on 60% 40-49 a. vanuste grupi esindajaid ja 20% 30-39 a. ja 50-59 a. grupi esindajaid. Võimu 9. astmel on võrdselt kolme vanusegrupi - 20-29- a., 30-39- a., 40-49-a. - esindajaid.

Seega ilmneb võimu jaotuses selline tendents, et mida kõrgema võimu poole, seda olulisem on noorte (enamasti noorte meeste) osakaal. Sellist jaotust võib pidada iseloomulikuks ühiskondadele, kus viiakse läbi ulatuslikke reforme. Samas ei saa sellist jaotust pidada otstarbekaks stabiilse arengu korral, sest ühiskonna juhtimine eeldab teatud kogemusepagasit, mida nii noortel inimestel enamasti pole. See, et end õigusetuna tundvate inimeste osakaal on suurenenud, viitab võimu (ja selle esindajate) võõrandumisele inimestest.

2.7 Edukus

Mõnevõrra on paranenud inimeste hinnang oma edukusele. Edukateks peab end 64,4% küsitletuist (1996. a. 55,7%). Neutraalsel positsioonil on 27,3% vastanuist (1996. a. 34,6%). Ennast ei pea edukaks 8,1% (1996. a. 9,7%). Võib öelda, et neutraalsete arvelt, kes vastasid "ei oska öelda" on suurenenud end edukaks pidavate inimeste arv. Reeglina paistab inimeste hinnang oma edukusele töös ja kutsealases tegevuses paranevat: 20-29- a. vanusegrupis on see 60%, 30-39-a. vanusegrupis 64,2%, 40-49-a. vanusegrupis 70,2%. Vanusegrupis 50-59 on vähenemine 56,3%-ni. Ilmselt on tegu pensionieelse enesehinnangu langusega. Vanusegrupis 60 ja rohkem a. arvab 69,7% inimestest, et nad on olnud edukad. Mitte eriti edukaks peab end suhteliselt rohkem mehi - 9,1% (naisi 5,9%). Naistest on rohkem kõhkleval positsioonil - 32,5% (meestest 24,9%). 65,4% mehi peab end edukaks ja 0,6% väga edukaks. Naistest peab end edukaks 58,6% ja väga edukaks 3%. Võimalik, et end mitte eriti edukaks pidavate meeste suurem osakaal seletub osaliselt ka nende meherolliga ühiskonnas - ühiskond nõuab neilt edukust enam kui naistelt (naistel oli suurem hulk neutraalseid hinnanguid). Suhteliselt edukamateks peavad end kultuuri- ja haridustöötajad ning ettevõtjad-tootjad.

2.8 Ootused sissetuleku kohta

34,2% küsitletuist arvab, et netosissetulek ühe inimese kohta peaks selleks, et normaalselt ära elada, olema 2001 - 4000 EEK kuus. Täpselt sama palju inimesi arvab, et see peaks olema vahemikus 4001 - 6000 EEK kuus. 12% rahulduks summaga kuni 2000 EEK kuus, 10% arvates peaks see olema 8001 - 10 000 EEK kuus. 7,1% arvates 6001 - 8000 EEK kuus ja 1,7% arvates üle 10 000 EEK kuus.

Selleks, et igati hästi ära elada on 27,8% küsitletute arvates vaja üle 10 000 EEK kuus, 26,2% arvates 8001 - 10 000 EEK kuus, 22,1% arvates 4001 - 6000 EEK kuus, 12,8% arvates 6001 - 8000 EEK kuus, 9,5% arvates 2001 - 4000 EEK kuus ja 1,6% küsitletu arvates piisaks selleks kuni 2000 EEK kuus.

Selleks, et normaalselt ära elada, piisab küsitletute arvates keskmiselt 4890,1 EEK ühe inimese kohta kuus (miinimum 800 EEK, maksimum 25 000 EEK). 1996. a. oli see arv 4675,7 EEK. Kõige suuremad ootused sissetuleku kohta on ettevõtjatel, teistes rühmades olulisi erinevusi polnud.

Selgub, et inimeste nõudmised on kasvanud vähem kui on olnud vahepealne inflatsioon - inimesed on muutunud vähem nõudlikuks varalise kindlustatuse suhtes. Arvamused võivad olla oluliselt mõjutatud ka praegustest majandusraskustest. Reaalne netosissetulek enamikus peredes (41,2%) jääb piiridesse 1001 - 2000 EEK. 13% küsitletuist on see kuni 1000 EEK. 2001 - 3000 EEK ühe pereliikme kohta kuus saab 21,9% küsitletuist ja 3001 - 4000 EEK 16,6%. Vahemikku 4001 - üle 6000 EEK jääb 7,4% küsitletuist. Kõige enam on diferentseeritud talunike sissetulekud - nende hulgas leidub väga väikese, aga ka suure sissetulekuga inimesi. Muret teeb, et ligi veerandil (23,8%) on sissetulek kuni 1000 EEK ühe pereliikme kohta kuus.

2.9 Lapsed

* Kõige enam on peredes 7 - 17 a. vanuseid lapsi - 47,3% küsitletuist (21,8% - üks laps selles vanuses, 18,0% - kaks last, 5,8% - kolm last, 1,5% - neli last ja 0,2% -viis last selles vanuses);

* 31,2% peredest on täisealisi lapsi, kes töötavad (21% - üks töötav täisealine laps, 7,1% - kaks, 2,3% - kolm, 0,4% - neli ja 0,4 - viis täisealist last)

* 29,9% peredest on täisealisi lapsi, kes õpivad (22,0% - üks laps, 7,1% - kaks; 0,6% - kolm ja 0,2% neli last);

* 18,4% peredest on eelkooliealisi lapsi (14,1% - üks laps, 3,5% - kaks last, 0,6% - kolm last ja 0,2% - viis last).

Võrreldes eeltoodud andmeid 1996. a. andmetega selgub, et kõigis neljas jaotuses on laste arv vähenenud. Eelkooliealisi ja 7 - 17 a. vanuseid lapsi on mõlemaid 1996. a. võrreldes vähem 1% peredes. Täisealisi lapsi, kes õpivad, on vähem 10,4% peredes ja täisealisi töötavaid lapsi 18,3% peredes. See viitab selgesti tänapäeva noorte suuremale iseseisvusele. Võimaluse korral asutakse elama vanematest eraldi. See suund kajastub ka perede suuruses, mis 1996. a. neljalt inimeselt on 1998. a. kahanenud 3,65-le. Võib öelda, et perede suuruse vähenemine, eriti täiskasvanud õppivate ja töötavate laste arvelt, viitab ühiskonna suurenevale individualiseerumisele.

12,9% peredest soovitakse veel lapsi (1996 - 12,2%). Kõhkleval positsioonil "ei tea, raske öelda" on 15,0% (1996 - 13,0%). Kindlasti ei soovi rohkem lapsi 38,8% (1996 - 40,8%) ja 33,3% inimeste arvates pole suurema arvu laste saamine erinevatel põhjustel võimalik (1996 - 34,0%). 1998. a. andmevõrdlusest 1996. a. andmetega nähtub nõrk tendents suuremale soovile saada veel lapsi. 2 % võrra on vähenenud inimeste arv, kes ei soovi lapsi ja 2% võrra suurenenud kõhklejate arv. 0,7% võrra on vähenenud inimeste arv, kelle arvates see ei ole võimalik ja 0,7% võrra suurenenud last soovivate inimeste arv. 50% naistest leidis, et lapsi juurde muretseda pole võimalik (meestest 25,4%). Lapsi ei soovi 42,5% mehi ja 30,8% naisi küsitletuist. 17,9% meestest kõhkles (9,0% naistest) ja 14,2% soovis veel lapsi (naistest 10,2%). Lapsi soovivad veel ennekõike noored. Kolmveerand 20 - 29 a. vanustest soovib lapsi, 30 - 39 a. vanuste seas on selliseid inimesi kolmandik (30,3%), 40 - 49 a. vanusegrupis ligi viiendik (16,7%). Ilmselt soovivad vanemates vanuserühmades lapsi rohkem mehed, kellest osa võib olla loonud uue pere. Ka seostub meeste mõnevõrra suurem soov lapsi saada (meestel 14,2, naistel 10,2) ilmselt sellega, et bioloogiliselt on neil võimalik saada lapsi ka suuremas vanuses kui naistel.

Soov veel lapsi saada seostub selgelt ka perekonnaseisuga. Vallalistest soovib lapsi 61,1% (suurelt osalt on need ka noored). Vabaabielus olevatest inimestest soovivad lapsi 18,4% ja abielus olevatest 11,0%. Lahutatuist või leskedest soovivad lapsi vaid 2,9%. Mõnevõrra on soov veel lapsi saada suurem kõrgharidusega inimestel - 15,1%. teistel jääb see 6,7 - 11,5% vahele.

Ametialadest soovivad lapsi kõige enam omavalitsustöötajad (16,2%) ja haridustöötajad (14,6%). Ettevõtjatel-tootjatel ja talunikel on see soov alla 10% küsitletuist. Teistest enam soovivad lapsi inimesed , kel on nn. kahene identiteet,- kes peavad end nii maa- kui linnainimeseks. Rohkem kui veerand neist (26,3%) soovib veel lapsi. Ilmselt on sellised inimesed ka mõnevõrra kohanemisvõimelisemad.

Rohkem lapsi soovivad ka inimesed, kes ei pea inimese elukorralduses oluliseks stabiilsust (kolmandik neist soovib lapsi) ja kellel on lihtne teha oma elus suuri muudatusi. (52,6% neist soovib lapsi). Soov lapsi saada on suurem loomulikult ka inimestel, kes tunnevad elust suurt rõõmu (ligi kolmandik neist soovib veel lapsi). Ilmselt iseloomustavad kolm viimatinimetatud tunnust samuti ennekõike noori. Rohkem lapsi soovivad ka inimesed, kelle arvates on võimalusi oma oskuste, võimete jne. rakendamiseks väga palju (neist veerand soovib veel lapsi).

Lapsi tahavad rohkem 4., 5. ja 6. rikkuseastmel olevatel inimesed. Vaesematel on soov veel lapsi saada väiksem, rikkamatel (6 inimest) puudub see üldse. Ka ilmneb ootustes inimeste sisetulekute kohta tendents, et mida väiksemad on nõuded rahale, seda rohkem soovitakse lapsi (laps on suur kulutuste tekitaja). Sama tendentsi kinnitab ka reaalsete sissetulekute suuruste seos sooviga saada veel lapsi. Vahemikes 1001 - 2000, 2001 - 3000 ja 3001 - 4000 EEK ühe pereliikme kohta kuus on soov veel lapsi saada enam-vähem võrdne (15,2%, 14,7% ja 17,4%). Oluliselt väiksem on see soov nendel, kes saavad kuni 1000 EEK kuus (4,5%) ja puudub neil, kes saavad üle 4000 EEK kuus (37 küsitletut).  Rohkem lapsi soovivad ka võimuhierarhias kõrgemalasetsevad inimesed.

Soov saada veel lapsi ei olnud oluliselt seotud Eesti Vabariigis või maailmas toimuva eest tuntava vastutusega ega sellega, kui palju inimese võimetest on kasutusel.  62,4% küsitletuist elab neile või nende perele kuuluvas majas (1996. a. 70,0%), 29,1% elab neile või nende perele kuuluvas korteris (1996. a. 21,9%), 5,2% elab üürikorteris ja 0,6% üüritud majas. 1998. a. küsitluses peegelduv mõnevõrra väiksem isiklike majade ja mõnevõrra suurem isiklike korterite arv seletub põhiliselt kultuuri-, haridus- ja tervishoiutöötajate mõnevõrra suurema osakaaluga 1998. a. küsitluses, samuti osalt jätkuva korterite erastamisprotsessiga.

Üüritud või erastatud korterites elab suhteliselt kõige enam kultuuri- või haridustöötajaid (40,5% erastatud korteris ja 11,5% üüritud korteris). Oma majas elab 80,5% talunikest ja vaid 43,2% kultuuri- või haridustöötajaist.

Koduseks keeleks on 99,8% küsitletuist eesti keel, 0,2% vene keel. 1996. a. küsitluses olid vastavad arvud 97,9% ja 2,1%. Maal elavate muulaste hulgas võib täheldada mõnevõrra suuremat suurematesse linnadesse ümberasumise tendentsi, põhjuseks paremad võimalused muukeelse suhtlusringkonna loomiseks ja paremad majanduslikud tingimused..

2.10 Rahulolu eluga

Võrreldes 1998. a. küsitlusandmeid 1996. a. omadega selgub, et üldiselt tahetakse oma lastele järjest vähem sellist elu nagu ise elatakse. Eri valdkondade suhtes (töö, sõbrad, elukoht, perekond, varaline seis jne.) on hoiakute muutumine erinev:

1) Küsimusele, kas te soovite/sooviksite, et teie poeg/tütar elaks tulevikus samas riigis kus teie, vastas 91% jaatavalt (jah, kindlasti või üldiselt jah). 1996. a. küsitluses oli see arv 89,9%, eitavalt (kindlasti mitte või üldiselt mitte) vastas 3,9% küsitletuist, 1996. a. eitavalt 2,9%. Sealjuures on kõhklejate (ei tea, raske öelda) arv n vähenenud ligi 2% võrra - 7,1%-lt 5,2%-le (neutraalse arvel on suurenenud mõlemad hoiakud - nii eitav kui jaatav). Kõige tugevam on eitav hoiak ettevõtjate-tootjate rühmas (7,3%).

2) Küsimusele, kas te soovite/sooviksite, et teie poeg/tütar elaks tulevikus samas asulas, kus teie praegu, vastas jaatavalt 24,4% küsitletuist (1996. a. 26,6%). Eitavalt vastas sellele 43% küsitletuist (1996. a. 38%) ja neutraalseks jäi 32,5% (1996. a. 35,4%). Arvudest nähtub, et tegemist on küllaltki tugeva eitava hoiakuga, mis viitab olulistele toimetulekuraskustele ja perspektiivi puudumisele. Eitav hoiak on suurenenud nii jaatava kui neutraalse arvelt. On usutav, et vastava suuna jätkumine inimeste hoiakutes viib pikemas perspektiivis ka samas riigis elamise soovi vähenemisele. Kõige tugevam on eitav hoiak kultuuri- ja haridustöötajate seas ja jaatav hoiak talunike seas.

3) Küsimusele, kas te soovite/sooviksite, et teie poeg/tütar tulevikus töötaks samasuguses ettevõttes nagu teie, vastas jaatavalt 10,8% küsitletuist (1996. a. 14,3%), eitavalt vastas 60,4%, (1996. a. 55,7%), neutraalseks jäi 28,9% (1996. a. 30%). Eitav hoiak on suurenenud jaatava hoiaku, mõnevõrra ka neutraalse hoiaku arvelt.Kõige tugevam eitav hoiak on ettevõtjatel-tootjatel, jaatav hoiak talunikel.

4) Küsimusele, kas te soovite/sooviksite, et teie poeg/tütar teeks tulevikus samasugust tööd nagu teie, vastas jaatavalt 15% küsitletuist (1996. a. 18,9%). Eitavalt vastas 58,7% küsitletuist (1996. a. 56,1%). Neutraalseks jäid 26,3% küsitletuist (1996. a. 24,9%). Eitav ja neutraalne hoiak on suurenenud jaatava hoiaku arvelt. Kõige tugevam eitav hoiak iseloomustas ettevõtjaid, jaatav hoiak talunikke. See ja eelmine küsimus näitavad väga madalat rahulolu töö ja töökeskkonnaga, kusjuures on märgatav tendents selle rahulolu edaspidisele vähenemisele. Olulisteks põhjusteks võivad siinjuures olla tööpuudus ja sellest tingitud sundvalikud, töötajate suhteliselt nõrk kaitstus tööpuuduse ja pingestunud konkurentsi tingimustes. Samas, kui inimestelt otse küsida, kas töö on neile vastumeelne, siis vastab jaatavalt vaid 1,2% küsitletuist, 84,7% leiab, et töös on nii meeldivat kui ebameeldivat ja suure innuga töötab 14,1% küsitletuist (oma pojale/tütrele soovib samasugust tööd 15%). Ilmselt ei kajasta selline otsene küsimus tegelikkust, inimene näitab meelsasti iseendale ja teistele oma olukorda paremana kui see tegelikult on.

Samas selgus, et vanusegrupis 20 - 29 a. on suhteliselt rohkem nii neid, kes teevad oma tööd suure innuga - 25% (teistes vanusegruppides 13,0% - 14,5%) kui neid, kellele töö oli vastumeelne - 5% (teistes gruppides 0,6 - 2,4%). Teiste vanusegruppide esindajad leidsid sagedamini, et töös on nii meeldivat kui ebameeldivat. Suhteliselt meelsamini teevad oma tööd kultuuri- ja haridustöötajad.

5) Küsimusele, kas te tahate/tahaksite, et teie poeg/tütar omaks tulevikus samasuguseid sõpru nagu teil, vastas 56,8% küsitletuist jaatavalt (1996. a. 52,8%), eitavalt vastas 11% (1996. a. 14,9%) ja neutraalseks jäi 32,2% (1996. a. 32,3%). Vastused peegeldavad küllaltki tugevat jaatavat hoiakut, kusjuures jaatav hoiak on suurenenud eitava arvelt. Erinevate elualade esindajate hoiakutes olulisi erinevusi polnud.

6) Küsimusele, kas te tahate/tahaksite, et teie poegtütar elaks tulevikus samasugust perekonnaelu nagu teie praegu vastas jaatavalt 59,1% küsitletuist (1996. a. 53,7%), eitavalt 23,5% (1996. a. 26,9%) ja neutraalseks jäi 17,4% küsitletuist (1996. a. 19,3%). Tegemist on suhteliselt tugeva jaatava hoiakuga, kusjuures jaatav hoiak on tugevnenud eitava ja neutraalse arvelt. Kõige tugevam eitav hoiak iseloomustas kultuuri- ja haridustöötajaid.

Kui võrrelda sõpru ja perekonda puudutavaid küsimusi omavahel, selgub, et perekonna suhtes on vähem neutraalseid vastuseid, rohkem nii eitavaid kui jaatavaid vastuseid - pere on inimesele reeglina ligemal kui sõbrad ja lähedastes suhetes avalduvad ilmekamalt nii raskused kui rõõmud.

7) Kas te soovite/sooviksite, et teie poeg/tütar oleks tulevikus sama rikas/vaene kui teie, vastas jaatavalt 28,4% küsitletuist (1996. a. 32,4%), eitavalt 50,1% (1996. a. 50,3%), neutraalseks jäi 21,5% (1996. a. 17,4%) Neutraalne hoiak on suurenenud jaatava hoiaku arvelt. Vastused peegeldavad majandusliku olukorra vähest halvenemist.

Kõige tugevam eitav hoiak iseloomustas kultuuri- ja haridustöötajaid.

8) Küsimusele, kas te soovite/sooviksite, et teie poeg/tütar elaks ja töötaks tulevikus maal oma talus, vastas jaatavalt 14,4% küsitletuist (1996. a. 23,9%).Jaatav hoiak on vähenenud ligikaudu 10%. Eitavalt vastas 59,4% (1996. a. 47,1%) - eitav hoiak on suurenenud ligikaudu 12%. Kõige tugevam eitav hoiak iseloomustas ettevõtjaid-tootjaid (72,5% - ei soovi). Neutraalseks jäi 26,2% (1996. a. 29%). Tegemist on tugeva eitava hoiakuga, kusjuures eitus on suurenenud jaatava ja neutraalse hoiaku arvelt. See on ka kõige suurem hoiaku muutus antud tabeli piires. Sealjuures on oluline märkida, et küsimusele "prognoosige, kas talupidajate elatustase on kümne aasta pärast kõrgem kui praegu" vastas jaatavalt 79,2% küsitletuist (65,3% - elatustase tõuseb mõnevõrra ja 13,9% - tõuseb oluliselt). Ilmselt pole siiski nende kahe küsimuse vastustes peegelduvate eri hoiakute vahel otsest vastuolu. Kui inimene vastab küsimusele "mida soovite oma lapsele tulevikus?", lähtub ta oluliselt rohkem lihtsalt sellest hetkeolukorrast, mis on praegu. Tulevikuprognoos kümne aasta peale on vähem konkreetne, selles on rohkem soovi ja lootust, et midagi peab muutuma paremuse poole.

Samas on iseloomulik, et 50% talunikest soovib kindlasti, et nende järeltulija(d) elaks(id) ja töötaksid ka tulevikus maal (lisaks 17,5% soovib seda üldiselt).

9) Küsimusele kas te soovite/sooviksite, et teie poeg/tütar elaks tulevikus suures linnas, vastas jaatavalt 18,4% küsitletuist (1996. a. 13,1%). Eitavalt vastas 49,2% (1996. a. 60,8%). Neutraalseks jäi 32,4% (1996. a. 26,2%). Eitav hinnang on vähenenud ligikaudu 12% ja tema arvelt on suurenenud neutraalne ja jaatav hinnang. Kõige tugevam on eitav hoiak talunike grupis. Vastused peegeldavad ilmselt raskusi praeguses maaelus ja põllumajanduses ja teatud väsimust neist raskustest. Kuna linnades on olukord suhteliselt parem, siis kaasneb tööealiste inimeste liikumisega maalt linna ka teatud väärtushoiakute muutus. Pidevate toimetulekuraskuste tõttu võõrdutakse ja eemaldutakse maalisest eluviisist ja väärtustatakse rohkem linlikku elu ja sellega koos käivaid väärtusi. See kajastub ka küsimuses "kas peate ennast maa- või linnainimeseks?" Läbi ja lõhki maainimeseks ja rohkem maainimeseks peab ennast 75,1% küsitletuist (1996. a. 85,3%), kusjuures vähenenud on just nende inimeste arv, kes peavad end läbi ja lõhki maainimeseks.

Rohkem linnainimeseks ja läbi ja lõhki linnainimeseks peab end 8,9% küsitletuist (1996. a. 2,1%), kusjuures oluliselt on kasvanud just nende inimeste arv, kes peavad end rohkem linnainimeseks. Kasvanud on ka nende inimeste arv, kes peavad end enamvähem samavõrra nii linna- kui maainimeseks (1996. a. oli neid 12,6%, 1998. a. 16,0%). Kõige rohkem seostavad end maalise elulaadiga ootuspäraselt talunikud - 58,5% peab end läbi ja lõhki maainimeseks ja 29,3% rohkem maainimeseks (kokku 87,8%). Kõige enam seostavad end linnaga kultuuri- ja haridustöötajad ja ettevõtjad (11,7% ja 11% peab end rohkem või läbi ja lõhki linnainimeseks).

Kokkuvõtvalt võib selle osa iseloomustuseks öelda, et küsimused kajastavad inimeste elu pingestumist ja vähenevat rahulolu oma eluga. Madalam on rahulolu töö ja töökeskkonnaga, samuti talupidamisvõimalustega. Madal on rahulolu ka materiaalse olukorraga (rikkus/vaesus). Sellises olukorras võivad inimesed lihtsalt lahkuda kohtadest, mis neid ei rahulda (vähenenud soov, et nende lapsed elaksid seal, kus nemad). Teine võimalus on otsida tasakaalustavat tuge sõpradelt ja perelt. Võiks öelda, et raskusi väljaspool lähedaste inimeste ringi tasakaalustatakse toetudes sõpradele ja perele. Sealjuures on kõige kiiremad muutused inimeste hoiakutes toimunud skaalal maa-linn. Kestvad raskused põllumajanduses ja maaelus laiemalt, ühtse põllumajanduspoliitika puudumine on oluliselt vähendanud inimeste rahulolu maaeluga. Paljud on pöördunud oma hoiakutes linna poole. Maalähedus väheneb.

3. MAAELU JA MAAMAJANDUSE ARENGU ÜLEVAADE

Maaelu ja maamajanduse arendamine on üks valulisemaid probleeme Eestis. Arengu vajadustes ja selle lahendamise põhiteedes pole tänaseni saavutatud üksmeelt. Maarahva Kongressil vastu võetud "Maarahva Harta", milles fikseeriti mitmed olulised põhimõtted riigi ja ühiskonna rollist maaelu ja maamajanduse reguleerimisel, ei ole leidnud aktsepteerimist kõigi poliitiliste jõudude poolt. Põllumajanduse ja maamajanduse arengustrateegiaid on siiamaani püütud koostada erinevatest kontseptsioonidest lähtuvalt.

Positiivsena tuleks hinnata Vabariigi Valitsuse poolt 14. jaanuaril 1997. a. moodustatud põllumajanduse ja maaelu arendamise perspektiivsete ettepanekute läbivaatamise ja hindamise komisjoni tegevust, mille tulemusena hakati maksma sel aastal otsetoetusi põllumajandustootjatele. On mõistetud vajadust sekkuda turukorraldusse ja toetada maaelu ning põllumajanduslikku tootmist. Vaatamata otsetoetuste maksmisele on praeguse hinnataseme puhul üsna küsitav põllumajandusliku tootmise jätkamine Eestis. Tuleb nõustuda nende välisekspertidega, kes väidavad, et raske on leida teist sellist riiki, kus on loodud selline makromajandus, milles põllumajandus on pikemat aega surutises. Maapiirkondades ei toimi põllumajandust toetavate teenuste poliitika.

Et tuua selgust meie poolt toodud nägemusele maaelus ja maamajanduses, sealhulgas põllumajanduses on läbiviidud ulatuslik küsitlus. Küsitlusse on hõivatud mitmete elualade inimesed maal. Küsitluse teel on selgitatud, kuidas hindavad maainimesed oma elukoha ja selle ümbruse olukorda ning millised on ettevõtluse ja põllumajandusliku tootmise arendamise väljavaated.

3.1 Inimeste elukoha ja selle ümbruse olukord ja perspektiiv.

Küsitletutel paluti hinnata oma elukoha ja selle ümbruse praegust olukorda skaalal väga hea, hea, rahuldav, halb, väga halb. Küsitluse tulemused on ära toodud tabelites 3.1; 3.2. Küsitlusandmetest nähtub, et maapiirkondades ollakse põhiliselt rahul lastele hariduse andmise võimalustega, samuti kaubanduse ja arstiabi korraldusega. Ka inimeste omavahelist läbisaamist peab enamik küsitletutest rahuldavaks. Side, teede ja bussiliikluse ning kultuuri- ja seltsielu olukorraga ei ole rahul 25-33% küsitletutest.

Põhiprobleemiks maal on inimeste majanduslik olukord. Enamik küsitletutest märgib, et nende elukohas ja selle ümbruses on väga halvad või halvad laenude saamise

(85,1%), toodangu turustamise (78,2%), ettevõtluse alustamise (77,6%) ja töökoha leidmise (66,8%) võimalused. Maaperede majanduslikku olukorda peab väga halvaks või halvaks 73,9% küsitletutest. Rahuldav on see vaid 25% küsitletute arvates.

Suhteliselt suur on ka nende vastajate osakaal, kes leiavad, et inimesed ei ole kaitstud kurjategijate eest (57%). Suur osa küsitletutest ei ole rahul inimeste enesetäiendamise võimalustega (51,8%). Põhiliselt ollakse arvamusel, et ka inimeste aktiivsus jätab soovida. Seda peetakse halvaks või väga halvaks 61% küsitletu arvates. Rahul ei olda ka maareformi läbiviimisega (42,7%). Kõik see vihjab riiklike institutsioonide suutmatusele luua tingimusi maaelu arenguks.

Tabel 3.1 Hinnangud oma elukoha ja selle ümbruse kohta. (Vastused %-des)

Tabel 3.2 annab täpsema ülevaate eksperthinnangutest maakondade lõikes. Oma elukoha ja selle ümbruse olukorda hinnatakse keskmisega võrreldes suhteliselt rohkem halvemaks Põlva, Jõgeva, Tartu maakondades ning vähem halvemaks Hiiu, Harju, Järva ja Rapla maakondades. Laenu saamise võimalusi peetakse maakondade lõikes väga halvaks või halvaks 72-97% ekspertide arvates, toodangu turustamise võimalusi peetakse väga halvaks või halvaks 70-97% ekspertide arvates, välja arvatud Harju maakond, kus see näitaja on 48,7%. Ka ettevõtluse alustamise tingimused on maakondade lõikes valdava enamuse ekspertide (55-85%) arvates väga halvad või halvad. Keskmisega võrreldes (77,6%) on see näitaja madalam Harju (55%) ja Valga maakonnas (60%).

Keskmisega võrreldes (73,9%) on suhteliselt vähem neid, kes peavad maaperede majanduslikku olukorda väga halvaks või halvaks Rapla (48,1%) ja Hiiu maakonnas (60%).

Küsitlustulemuste põhjal võib väita, et suhteliselt vähem halvemad on töökoha saamise võimalused Harju (50,2%), Rapla maakonnas (53,6%) ja suhteliselt rohkem halvemad Põlva (83,7%), Ida-Viru maakonnas (77,4%).

Keskmisega võrreldes (60,8%) on suhteliselt rohkem neid, kes peavad inimeste aktiivsust väga halvaks või halvaks Ida-Viru (80,6%), Viljandi (72,1%) maakonnas. Suhteliselt kõrge on nende ekspertide osakaal Saare (77,8%) ja Viljandi maakonnas (72,1%), kelle arvates majanduse üldine olukord on väga halb või halb ja keskmisega (59,8%) võrreldes on neid suhteliselt vähem Harju (34,2%), Tartu (37,8%) ja Hiiu maakonnas (40%).

Eksperthinnangute kohaselt on inimeste kaitse kurjategijate eest rohkem ohustatud Ida-Viru (77,4%), Jõgeva (71,7%) ja Tartu maakonnas (71,4%) ja vähem ohustatud Hiiu (10%), Saare (22,2%), Järva (31,0%), Lääne (40%) ja Rapla maakonnas (44,4%).

Üle poole ekspertidest Lääne-Viru (52,0%), Ida-Viru (57,1%), Rapla (59,2%), Põlva (61,2%), Tartu (62,3%) ja Jõgeva maakonnast (62,5%) leiavad, et inimeste enesetäiendamise võimalused on väga halvad või halvad. Keskmisega võrreldes (42,7%) on tunduvalt enam neid, kes maareformi senist käiku peavad halvaks või väga halvaks Harju (56,4%), Ida-Viru (53,4%) ja Jõgeva maakonnas (53,3%) ning oluliselt vähem Hiiu (10%) ja Viljandi maakonnas (23,3%).

Tunduv enamus ekspertidest Valga (64%) ja Põlva maakonnast (58,2%) peavad bussiliikluse olukorda väga halvaks või halvaks. Keskmisega võrreldes (32,6%) on see näitaja kõrgem veel Lääne maakonnas (48%), samuti Jõgeva maakonnas (43,7%) ja tunduvalt madalam on see Saare (7,4%), Järva (13,7%), Rapla (22,2%) ja Pärnu maakonnas (24,4%).

Ligemale pool ekspertidest Põlva maakonnas (47%) märgivad, et teede olukord on väga halb või halb. Ida-Virumaal on ekspertidest sellisel arvamusel koguni 54,8%.

Kultuuri ja seltsielu olukord on väga halb või halb 40-48% Hiiu, Jõgeva ja Lääne maakonna ekspertide arvates. Kolmandik ekspertidest Põlva, Tartu, Valga, Pärnu ja Võru maakonnast leiavad, et side olukord on väga halb või halb. Arstiabi olukorda peab väga halvaks või halvaks iga neljas ekspert Lääne, Võru, Põlva ja iga viies ekspert Jõgeva, Ida-Viru, Pärnu, Rapla maakonnast.

Iga neljas ekspert Valga maakonnast arvab, et nende elukohas ja selle ümbruses on inimeste omavaheline läbisaamine halb. Tartu maakonnas oli sellisel arvamusel iga viies ekspert. Kaubanduse olukord jätab soovida iga kolmanda eksperdi arvates Hiiu maakonnas ja iga viienda eksperdi arvates Jõgeva, Ida-Viru, Lääne, Saare ja Järva maakonnas. Hinnangud lastele hariduse andmise võimaluste kohta maakondade lõikes oluliselt ei erine, välja arvatud Hiiu maakond.

Vaatamata sellele, et inimeste majanduslikku olukorda hinnatakse halvaks või väga halvaks, ollakse tuleviku suhtes siiski võrdlemisi optimistlikud. Küsitletutest kaks kolmandikku on arvamusel, et elu nende vallas või linnas muutub kümne aasta pärast paremaks. Neid kes arvavad vastupidiselt, on küsitletute hulgas kõigest 14,0%. Iga viies inimene arvab, et olukord jääb samasuguseks kui praegu (tabel 3.3).

Kõige enam on optimistlikke eksperte Hiiu (90%), Harju (87,1%), Ida-Viru (83,9%), Saare maakonnas (80,4%). Keskmisega võrreldes (68,4%) on neid aga vähem Põlva (56,3%) ja Valga maakonnas (52,0%). Nendes maakondades iga neljas ekspert arvab, et elu 10 aasta pärast on koguni halvem kui praegu.

Tabel 3.2

Elukoha ja selle ümbruse kohta antud hinnangute võrdlus maakondade lõikes. (Küsitletuid %-des, kelle arvates olukord on väga halb või halb).

Tabel 3.2 järg

3.2 Sisse- ja väljaränne

Küsitluse alusel saadud andmetest selgub, et inimeste väljaränne maapiirkondadest on suurem kui sisseränne. Sisserände vähenemist ja väljarände suurenemist täheldatakse 41% küsitletute poolt. Samale tasemele on see jäänud 44-49% küsitletute arvates.

Tabeli 3.4 andmetest nähtub, et üle poole küsitletutest Jõgeva ja Lääne maakonnas leiavad, et sisseränne on vähenenud ja samal ajal väljaränne on suurenenud. Keskmisega võrreldes (14,6%) on tunduvalt enam eksperte Pärnu (84,4%) ja Harju maakonnas (46,2%), kes väidavad, et inimeste sisseränne on suurenenud.

Suurem enamus ekspertidest Saaremaal leiavad, et nii inimeste sisseränne kui ka väljaränne on jäänud samale tasemele (66,7-70,4%), suhteliselt kõrge on ka ekspertide osakaal Ida-Virumaal, kelle arvates migratsiooni tase on jäänud samale tasemele (50-64,5% arvates).

Küsitletutest 82% väidavad, et noored lahkuvad valdavalt linna, keskealiste puhul on täheldatavad mõlemasuunalised liikumised (78,3% küsitletute arvates). Pool küsitletutest (49,9%) väidavad, et vanad inimesed liiguvad nii maalt linna kui linnast maale ja teine pool (48,1%) arvab, et vanad liiguvad linnast maale.

Tabel 3.4

Hinnangud sisse- ja väljarände kohta maapiirkondadest (vastused %-des)

Peamised tegurid, mis põhjustavad inimeste lahkumist, on järgmised:

1. Tasuvama töö leidmine 95,3%
2. Tööpuudus 85,4%

Vähem olulisteks peetakse lastele antava hariduse kehva taset (28,2%), vaba aja veetmise võimalust (22,5%), bussiliikluse olukorda (16,2%), kooli kaugust (12,0%), side olukorda (7,6%) arstiabi kehva taset (6,5%) ja kaubanduse kehva taset (5,1%).

3.3 Ettevõtluse arengu eeldused ja võimalused. Investeerimise tulusus.

Inimestel paluti vastata küsimusele "Mis on Teil ja Teie ümbruskonnas olemas ja millest jääb vajaka selleks, et alustada uue ettevõtlusega või jätkata praegu olemasolevaga?" Vastuste üldjaotumused on esitatud tabelis 3.5.ja erineva tööalaga inimeste hinnangud uue ettevõtlusega alustamise võimaluste piisavuse kohta tabelis 3.6. Küsitlusandmetest nähtub, et põhiprobleemiks ettevõtlusega tegelemiseks on nii rahakapitali kui ka krediidi saamise võimaluste puudumine. Seetõttu on ka arusaadav, miks inimestel puudub vajalik kindlustunne. Enamiku küsitletute (93%) arvates ei ole EV Valitsus piisavalt toetanud ettevõtluse arengut. Iga kolmas küsitletu leiab, et Vabariigi Valitsuse toetus üldse puudub.

Valdavalt ollakse ka seisukohal, et ettevõtlusega tegelemiseks ei ole piisavalt sobivat tööjõudu, eestvedajaid, kel on piisavalt ärivaimu ja riskijulgust jms.

Tabeli 3.6 andmetest nähtub, et keskmiste vastustega võrreldes erineva tööalaga inimeste hinnangud oluliselt ei erine.

Tabel 3.5 Vastused küsimusele "Mis on Teil ja Teie piirkonnas olemas ja millest jääb vajaka selleks, et alustada uue ettevõtmisega või jätkata praegu olemasolevaga?" (Vastused %-des)

Positiivsena tuleb siiski ära märkida seda, et 79% vastanutest on valmis ise hakkama ettevõtluse algatajaks ja eestvedajaks, olgu see siis tootmisettevõte, äriprojekt, seltsitegevus, kultuuriüritus vms. Oluline on, et tekiks vajadus ja avaneks soodne võimalus teostamiseks. Valdav enamus küsitletutest (82%) on märkinud, et nende koduvallas või linnas on küllalt inimesi, kes on valmis selleks, et alustada mõne uue ettevõtmisega (tabel 3.7).

Tabel 3.6 Erineva tööalaga inimeste hinnangud uue ettevõtlusega alustamise võimaluste piisavuse kohta (vastused "seda on piisavalt" %-des).

Tabel 3.7 Inimeste valmisolek alustada uue ettevõtlusega

Küsitluse käigus selgitati, millised on tulusamad/tulutud investeerimise valdkonnad (tabel 3.8).

Tabel 3.8 Erinevatesse valdkondadesse investeerimise tulusus. (Vastused %-des)

Vastanute enamuse (85%) arvates põllumajandusse investeerimist peetakse üsna või täiesti tulutuks ettevõtmiseks. Samal ajal peetakse metsandusse investeerimist küllaltki tulukaks.

3.4 Põllumajandusliku tootmise jätkamiseks vajalik hinna- ja palgatase.

Piima, liha ja teravilja kokkuostu hinnad on 1998. a. järsult langenud. Võrreldes 1997. a. detsembrikuuga oli 1998. a. novembris langenud piima kilo keskmine hind 2,75 kroonilt 1,30 kroonini, rukkikilo hind 1,82 kroonilt 1,48 kroonini ja sealiha keskmine hind 21,74 kroonilt 15,58 kroonini.

Põllumajandusliku tootmise jätkamiseks vajaliku hinnataseme ja tegelike hindade muutustest viimase kuue kuu kohta annab ülevaate tabel 3.9.

Tabel 3.9 Põllumajandusliku tootmise jaoks vajalik hinnatase ja selle võrdlus tegelike hindadega (kr/kg)

Eesti Konjunktuuri Instituudi andmeil maksti 1 kg kõrgema sordi piima eest 1.45 kr. Ja I sordi piima eest1.14 kr. Kui võrrelda 1997. a. dets. ja 1998. a. novembri hinnataset omavahel, siis selgub rukkil ja sealihal kahekordne ning piimal isegi kuni kolmekordne hinna erinevus.

Vastanutest 58,5% on maininud, et nende arvates piimaliitri hind peaks olema 2,5 kuni 3,5 krooni. Sellest kõrgemat hinda peab vajalikuks 29,6% vastanutest. Rukkikilo hind peaks vastanute arvates olema 2 kuni 3,5 krooni piires. Tootja peaks enamiku (63,8%) arvates saama sealiha kilo eest 25 kuni 35 krooni.

Enamus vastanutest (75,3%) leiab, et töötajale on tema töö mõttekas, kui ta saab palka tunnis 20 kuni 50 krooni. Iga neljas vastaja leiab, et palk võiks olla rohkem kui 30 krooni tunnis.

Tabeli 3.10 andmetest selgub, et keskmisega võrreldes (67,9%) on omavalitsuse töötajate ja talunike hulgas rohkem neid, kes leiavad, et tunnitasu suurus võiks olla 10-30 krooni (vastavalt 75,8 ja 84,3%). Vastuste keskmiste järgi on soovitava tunnitasu keskmiseks suuruseks 35 krooni. Maakonniti varieerub see näitaja 28-41 krooni piires.

Tabel 3.10 Erineva tööalaga inimeste hinnangud tunnitasu suuruse kohta. (Vastused %-des)

Praegust maa hinda peab parajaks, optimaalseks 47% vastanutest, liiga kõrgeks 6% ja liiga madalaks 18,8%. Kogutud andmetel võib väita, et keskmiselt maksab üks hektar maad 3657 krooni.

3.5 Looduskatastroofid ja Maapanga pankrot.

1998. aasta suvised looduskatastroofid (äike, ikaldus jne.) on otseselt kahjustanud 53,2% küsitletute pere vara. Samal ajal 72,3% vastanutest märgivad, et kahjustada on saanud nende naabrite ja tuttavate vara ning 88% väidavad, et nende valla/linna elanike vara on mõnevõrra või oluliselt saanud kannatada. Maapanga ja mõne muu panga pankrot on olulist kahju tekitanud igale viiendale küsitletule.

Tabelites 3.11 ja 3.12 on ära toodud vastavad andmed maakondade lõikes. Looduskatastroofid on suhteliselt vähem tekitanud kahju Lääne, Saare ja Hiiu maakonnas ning rohkem Jõgeva, Tartu ja Põlva maakonnas.

Maapanga või mõne muu panga pankrot on tekitanud kahju kõige enam Põlva, seejärel Ida-Viru ja Tartu maakonnast küsitletute peredele. Küsitlusandmetest nähtub, et panga pankrottide kahju on siiski küllaltki suur. Ekspertidest 88,9% väidavad, et pankade pankroti tagajärjel on tekitatud kahju nende valla või linna elanikele, sealhulgas 61,1% leiab, et kahju on tekitatud ka valla ja linna varale (vt. lähemalt tabel 3.12)

Tabel 3.11 Hinnang sellele, kas suvised looduskatastroofid kahjustasid… (vastused %-des)

Tabel 3.12 Hinnang sellele, kas Maapanga või mõne muu panga pankrot on tekitanud kahju oluliselt või mõnevõrra (vastused %-des)

3.6 Põllumajandusliku tootmise perspektiivid.

Kogutud andmetes on antud ka hinnang selle kohta, millises suunas areneb põllumajandus. Tabelis 3.13 on ära toodud andmed selle kohta, kuidas näeb küsitletute arvates välja põllumajandus 10 aasta pärast. Küsitletute hinnangutest maakondade lõikes annab ülevaate tabel 3.14.

Suurem enamus vastanutest (51%) arvab, et põllumaa pindala on 10 aasta pärast sama suur või isegi suurem. Põllumaa vähenemist prognoosib 48% vastanutest. Enamus on ka neid, kes arvavad, et teraviljakasvatuse, lihakarja kasvatuse, piimakarja kasvatuse, seakasvatuse, juurvilja- ja kartulikasvatuse osakaal kas jääb samaks või isegi suureneb. Suurt tulevikku ennustatakse ökoloogilise suuna põllumajandusele, 80% vastanutest arvab, et ökoloogilise suuna esindajate osakaal koguarvust on 10 aasta pärast suurenenud.

Tabel 3.13 Põllumajanduslik tootmine 10 aasta pärast (Vastused %-des)

Põllumaa pindala vähenemist prognoosivad kõige enam Saaremaa (74,1%), Pärnumaa (63,4%), Viljandimaa (62,8%), Läänemaa (60%) eksperdid. Saarlastest enamik leiab, et väheneb ka teraviljakasvatus (61,6%), lihakarjakasvatus (61,6%), piimakarjakasvatus (59,2%), samuti seakasvatus (62,9%). Kuigi pärnumaalastest enamik arvab, et põllumaa pindala väheneb, leitakse enamiku arvates, et suureneb teraviljakasvatus (67%) ja lihakarjakasvatus (60%) ja seakasvatus (60%).

Põllumaa pindala vähenemist ennustavad suhteliselt kõige vähem Ida-Virumaa (33,4%), Tartumaa (38,6%) ja Harjumaa (38,7%), samuti Hiiumaa (40%) ja Valgamaa (40%) eksperdid.

Teraviljakasvatuse suurenemist prognoosivad kõige enam Pärnumaa (67%), Võrumaa (65,7%), Lääne-Virumaa (52,9%) ja Ida-Virumaa (51,7%) eksperdid.

Tabel 3.14  Põllumajanduslik tootmine 10 aasta pärast vaadatuna maakondade lõikes (vastused %-des)

Tabel 3.14 järg

Lihakarja kasvatuse suurenemist prognoosivad suhteliselt kõige enam Pärnumaa (60%), Viljandimaa (53,5%), Lääne-Virumaa (53%) ja Ida-Virumaa (51,7%) eksperdid.

Enamik ekspertidest Lääne- ja Raplamaal (64%), Harjumaal (60,5%), Saaremaal (59,2%), Võrumaal (56,2%), Tartumaal (52,1%) leiavad, et piimakarjakasvatus väheneb 10 aasta pärast. Optimistlikud on vaid Ida-Virumaa eksperdid, kellest enamik arvab, et see suureneb (51,3%). Seakasvatuse tuleviku suhtes on kõige optimistlikumad Pärnumaa (60%), seejärel Ida-Virumaa (45,1%) ja Lääne-Virumaa (41,2%) eksperdid.

Kartuli ja juurvilja kasvatuse suhtes on kõige pessimistlikumad saarlased, kellest ligemale pool arvab, et see väheneb 10 aasta pärast. Kartulikasvatuse suurenemist prognoositakse kõige enam Valgamaal (48%), Harjumaal (47,4%), Läänemaal (44%). Juurviljakasvatuse suurenemist prognoosivad kõige enam Võrumaa (59,4%), Harjumaa (55,2%), Ida-Virumaa (51,7%) ja Järvamaa (51,7%) eksperdid.

Vastanute enamus arvab, et suureneb spetsialiseerumine, talude tehniline varustatus ja koos sellega paraneb ka talupidajate elatustase.

Enamus arvab, et põllumajandust 10 aasta pärast doteeritakse (90%) ja kaks kolmandikku leiab, et põllumajandust doteeritakse senisega võrreldes rohkem. (Vt. lähemalt tabel 3.15).

Tabel 3.15 Erineva tööalaga inimeste hinnang sellele, kas 10 aasta pärast toetatakse põllumajandust

Keskmisega (59,4%) võrreldes on suhteliselt kõige enam talunike hulgas neid, kes usuvad, et 10 a. pärast toetatakse põllumajandust rohkem või palju rohkem (70%).

Enamus vastanutest (58%) on seisukohal, et Eestis domineerivad 10 aasta pärast senisest suuremad talud. Ettevõtjatest 65,4% ja talunikest 73,6% leiavad, et 10 aasta pärast on Eestis talud, mis on suuremad kui 50 hektarit. Neid, kes arvavad, et Eestis on välja kujunenud 10 aasta pärast keskmise suurusega (10-50 ha) talud, on küsitletute hulgas vähem (37%).

Suurtalude domineerimist prognoositakse kõige enam Põlvamaa (79,2%), Jõgevamaa (77,4%), seejärel Järva- ja Raplamaa (65,4%), Viljandimaa (62,8%) ja Tartumaa (61,4%) ekspertide poolt. Ida-Virumaal ollakse valdavalt seisukohal, et 10 aasta pärast on talud keskmise suurusega (65,5%).

Talude väljaarendamine ei ole kulgenud siiani eriti jõudsalt. Seda protsessi on pidurdanud maareformi aeglane käik. Küsitluse vastustes arvatakse, et maareformiga võivad asjad ühele poole saada 5-10 aasta pärast.

Vastuste keskmise alusel võib maakondi reastada järgmiselt:

Maakond Maareformi kestus aastates
Järvamaa 4,7
Hiiumaa 4,8
Lääne-Virumaa 5,4
Pärnumaa 6,0
Viljandimaa 6,1
Läänemaa 6,3
Jõgevamaa 6,4
Põlvamaa 6,4
Raplamaa 7,2
Ida-Virumaa 7,4
Saaremaa 7,4
Harjumaa 7,7
Võrumaa 8,4
Keskmine 6,6

3.7 Maaelu ja maamajanduse riiklik toetamine.

Küsitluse põhjal võib väita, et maaelu ja maamajanduse riiklik toetamine peaks toimuma eelkõige laenupoliitika ning regionaalse arengu soodustamise kaudu. Väga oluliseks peetakse seejuures tollipiirangute kehtestamist toiduainetele ja uute turgude leidmist. Suuremat rõhku pannakse maksusoodustustele, inimeste täiend- ja ümberõppe korraldamisele. Täpsema ülevaate maaelu ja maamajanduse toetamise viiside kohta annavad tabelid 3.16 ja 3.17.

Erineva tööalaga inimeste hinnangud oluliselt ei erine laenu ja agraarpoliitika osas. Tollipiirangute kehtestamisest on loomulikult kõige enam huvitatud talunikud (87,5%) ja teised ettevõtjad maal (79%). Omavalitsustöötajate hulgas on aga kõige enam neid, kelle arvates tuleks maaelu ja maamajandust toetada regionaalse arengu (71,6%) ja infrastruktuuri laiendamise kaudu (73,9%).

Talunikest ligemale kaks kolmandikku peab õigeks ekspordi rahalist toetamist (64,4%), teistest ettevõtjatest on sellisel arvamusel iga teine (52,6%). Suurem osa talunikest leiab, et maaelu ja maamajanduse toetamine peaks toimuma nõuandeteenistuse väljaarendamise ja laiendamise ning ümberõppe kaudu (51-55%), hinnapoliitika (52,2%) ja maksusoodustuste (55%) kaudu.

Tabel 3.16 Hinnangud maaelu ja maamajanduse riikliku toetamise viiside kohta . (Vastused %-des)

Tabel 3.17 Erineva tööalaga inimeste hinnangud maaelu ja maamajanduse riikliku toetamise erinevate viiside kohta

3.8 Riigielu arendamise valdkondade toetamine.

Küsitletutel paluti avaldada oma seisukoht, millises järjekorras tuleks üht või teist eluvaldkonda toetada riigieelarve kaudu. Sellekohased küsitlustulemused on esitatud tabelis 3.18

Kõige kindlamalt toetatakse haridust, noori peresid, tervishoidu, uute töökohtade loomist ja maapiirkondade arenguprogramme ning ka põllumajandust.

Teise järjekorra vääriliseks peetakse politsei, teaduse, puuetega inimeste ja vanurite toetamist. Seejärel tulevad toetuste pingereas kõne alla sooduslaenu fondide loomine, kultuuri ja keskkonnakaitse toetamine ning väikeettevõtluse arendamine, ka täiendõpe ja infrastruktuur.

Vähem tähelepanu toetustes on pälvinud eluaseme toetusprogramm, kohtusüsteem, kaitsevägi ja kinnipidamisasutused.

Tabel 3.18. Riigielu arendamine valdkondade toetamine. (Vastuste jaotumus %-des).

3.9 Poliitika ja reformide edukus.

Küsitletud väljendasid oma arvamust senise poliitika ja reformide kohta. Neil paluti hinnata, kuivõrd edukaks nad peavad Eesti Vabariigi põllumajandus-, metsa-, haridus-, keskkonna-, regionaalpoliitikat, Riigikogu seadusandvat tegevust, reformide senist käiku. Küsitlustulemustest annavad ülevaate tabelid 3.19, 3.20, 3.21.

Kõige vähemedukaks peetakse põllumajanduspoliitikat. See on täiesti ebaõnnestunud 65,1% ja mitte eriti edukas 31,6% küsitletute arvates. Ka regionaal-, metsa-, hariduspoliitikat peab suurem osa küsitletutest mitteedukaks.

Suhteliselt üsna edukaks peetakse keskkonnapoliitikat 40,7% arvates. Riigikogu seadusandlikku tegevust ei pea edukaks 91,7%, põllumajandusreformi (85,6%) ja maareformi senist käiku (78,5%) vastanutest.

Tabel 3.19. Poliitika ja reformide edukus. (Vastused %-des).

Maakondade lõikes vaadatuna ei ole mainimisväärne nende küsitletute osakaal, kes peab edukaks nii põllumajandus- kui ka regionaalpoliitikat. Väga minimaalselt on ka neid, kes peavad edukaks metsanduspoliitikat (alla 15%). On mitmeid maakondi, kus ekspertidest 20-30% peavad edukaks hariduspoliitikat.

Keskkonnapoliitikat peetakse valdavalt edukaks Järvamaa (75%), Hiiumaa (66,7%), Jõgevamaa (62,5%), Valgamaa (56,0%) ekspertide poolt. Ligemale pool ekspertidest peavad seda edukaks Viljandimaal (48,7%), Pärnumaal (46%), Läänemaal (44%).

Tabel 3.20 Poliitika ja reformide edukus maakondade lõikes

Tabel 3.20 järg

Riigikogu seadusandvat tegevust hindavad vaid üksikud eksperdid Hiiumaal (10%), Järvamaal (3,4%) ja Raplamaal (3,7%) edukaks.

Põllumajandusreformi senist käiku peetakse maakondade lõikes edukaks vaid 2-11% ekspertide poolt, maareformi puhul on see näitaja maakonniti 3-20% piires (tabel 3.20).

Tabeli 3.21 andmetest nähtub, et erineva tööalaga inimeste vastused poliitika ja reformide edukuse kohta mainimisväärselt ei erine.

Tabel 3.21 Erineva tööalaga inimeste hinnangud poliitika ja reformide edukuse kohta. (Vastused "täiesti ebaõnnestunud" ja "mitte eriti õnnestunud"kokku %-des)