Õigusloome sotsiaalteaduslikest aspektidest

Silvia Kaugia
Tartu Ülikooli õigusteaduskond
võrdleva õigusteaduse õppetool

Õigus kujutab endast tähtsat sotsiaalset institutsiooni, mis koos teiste ühiskondlike nähtustega moodustab ühtse süsteemi. Kui iga institutsiooni (nt. perekond, majandus, haridus, võim-valitsemine, religioon, massiteave jne.) ülesandeks on reguleerida inimtegevuse eri valdkondi, organiseerida inimesi teatud rollidesse ja staatustesse, siis õiguse kui sotsiaalse institutsiooni puhul lisandub nimetatule ülesanne reguleerida kõigi institutsioonide liikmete käitumist ühiskonnas üldaktsepteeritavate õigusnormidega. Öeldust järeldub, et õigus on seotud enamal või vähemal määral kõigi teiste sotsiaalsete nähtustega püüdes erinevate eluvaldkondade ja institutsioonide-siseste käitumisreeglite rohkusele vaatamata ühiskonna erinevaid sfääre üksteisele lähendada, ja seda just ühiskonnas üldkehtivate normide abiga.

Siit tuleneb ka küsimus sotsiaalse keskkonna ja õiguse vastastikustest suhetest. Teaduseks, mis nimetatud problemaatikaga tegeleb on õiguse sotsioloogia, mille ülesandeks on uurida õiguse teket ühiskondlikus elus, õiguse muut(u)mist tingivaid sotsiaalseid tegureid, faktoreid, mis otsustavad selle üle, milliseid ühiskondlikke suhteid on vaja reguleerida õiguslike vahenditega (s.o. õigusnormidega), millised inimkäitumise sfäärid võivad juhinduda peaasjalikult eetika-, moraali-, religiooni-, tava- jne. normidest ning millised võiksid olla need sfäärid, mis peaksid jääma täielikult vabaks ühiskondlikust sunnist. Samuti tegeleb õiguse sotsioloogia õigusnormide toime, rakendamise, järgimise, kohaldamise, efektiivsuse ja hälbekäitumise uurimisega. Seda kõike ei ole aga võimalik uurida ühiskonnaväliselt, mis otseselt viitab õiguse sotsiaalsele olemusele.

Tekib aga küsimus: milline on õigusnormide ja sotsiaalse keskkonna vaheline side? Teisisõnu: kas õigusnormid mõjutavad sotsiaalset tegelikkust või on hoopis õigusnormide sisu ja efektiivsus tingitud sotsiaalsetest aspektidest? Oleks vale väita, et kõne all olevate nähtuste vahel eksisteerib ühepoolne sõltuvus. Tegemist on kindlasti sotsiaalsete tingimuste ja õigusnormide vastastikuse seotuse ja mõjuga, sest kaasaegses tsiviliseeritud maailmas omavad õigusnormid teiste käitumisjuhiste ja õigusväliste normide kõrval oluliseimat kohta. See asjaolu kujundab paratamatult elanikkonna elulaadi, suhtumisi, tõekspidamisi. Teisest küljest on ilmne õigusnormide sisu mõjutatus ühiskondlikest teguritest, eelkõige võimupositsioonist, huvidest, väärtustest ja valitsevatest mentaliteetidest. Väljendab ju seadus ametlikult seda, mida ühiskond peab õigeks või valeks. Lisaks sellele, et seadus on käitumist reguleerivate reeglite kogum, on ta ka oluline ja käepärane sotsialiseerumisagent, mis oma ettekirjutuste kaudu selgitab uutele ja noortele ühiskonnaliikmetele antud sotsiaalse keskkonna sotsiaalseid, kultuurilisi, poliitilisi jne. tõekspidamisi ning osundab sellele, milline on aktsepteeritav käitumine, milline mitte.

Õigus ei ole igavikuväärtus, mille normid saavad kohaneda igapäevaste vajadustega - seda enam, et ka need "igapäevased vajadused" ei ole stabiilsed. Siit tuleneb vajadus õiguse pideva muutmise ja/või täiendamise järele, eesmärgiga reguleerida uusi sotsiaalseid suhteid, mis on tekkinud ühiskonna arengu käigus ning reguleerida efektiivsemalt ühiskonnas juba varem eksisteerinud õiguslikult reguleeritud suhteid, s.t. õigus peab käima kaasas ja arenema koos ühiskonna arenguga.

Ühiskonna arengu murrangulistel ajajärkudel ilmneb sageli nähtus, mida prantsuse sotsioloog ja filosoof Emile Durkheim (1858-1917) nimetas anoomiaks, mis on ühiskonna selline seisund, kus märgatav osa tema liikmetest, kes on teadlikud neid kohustavate normide olemasolust, suhtuvad neisse normidesse kas negatiivselt või ükskõikselt. Anoomia vajalikuks tingimuseks on aga kahe sotsiaalselt tingitud nähtuse kokkupõrge: ühelt poolt nõudmised, huvid, vajadused, teiselt poolt nende rahuldamise sotsiaalsed võimalused.

Inimkäitumisel on aga Durkheimi järgi alati kaks vormi: inimene kas püüab iga hinna eest oma püstitatud eesmärke saavutada, arvestamata mingeidki norme või ta järgib norme jättes oma eesmärgid realiseerimata, kuna nende saavutamiseks oleks ta pidanud kasutama mitteaktsepteeritavaid vahendeid.

Durkheim eristab subjektiivset ja sotsiaalset anoomiat. Subjektiivse anoomia puhul indiviid kas ei leia normi, millega oma käitumine kooskõlastada (normi puudumine) või ei järgi olemasolevat normi. Sotsiaalne anoomia avaldub aga kindlate eluvaldkondade või ühiskondliku elu õigusliku ja/või moraalse reguleerimise puudumises, ebapiisavuses või ebasobivuses. Seega laiendas Durkheim anoomia piire, märkides, et tegemist on nii õigusliku kui moraalifenomeniga, mis tekib 1) tööstus- ja kaubanduskriiside ajal konkurentsi suurenedes (siin viidatakse sellele, et ühiskonna teatud sfäärides ei ole teatud põhjustel enam võimalik funktsioone üksteisega kooskõlastada); 2) teaduste äärmusliku spetsialiseerumise tingimustes, mil nende ühtsus ähvaldub kaduda ning 3) kapitali ja töö antagonismi korral. Kõigil nimetatud juhtudel (eriti aga viimasel juhul) leiab ühiskonnas aset sotsiaalse solidaarsuse kadumine, tekib olukord, kus ei kehti ei õigus- ega moraalinormid. / 2, lk. 67, 69, 70 /.

Mida järsemad on ühiskonnas asetleidnud muutused, seda teravamalt ilmneb anoomia. Suured hüpped ühiskonna ajaloolises arengus toovad kaasa nn. üleminekuperioodi, kus paljud probleemid on (s.h. ka õigusliku) lahenduseta. Ükski üleminek ühest kvaliteedist teise ei saa teostuda ilma, et tekiks 1) ühiskonna eelmisest arenguetapist "pärandunud" nähtusi, hoiakuid, traditsioone, arusaamu - nn. "jääknähtusi", 2) nähtusi, mis veel "ei mahu" uude, vastloodud ühiskonda (nt. nn. "lääne mallid" praeguses Eesti Vabariigis), mille kohandamine antud ühiskonda võtab aega, kuna nad ei sobi antud arenguetapil vastava ühiskonna raamesse ega sula kohe selle struktuuri. Nii ei leia need nähtused n.ö. sobivat sotsiaalset niSSi, positiivset rakendust, jäädes antud keskkonnas justkui üle (reservi).

Need n.ö. "lääne mallid" (ühiskonna poolt pealesurutavad väärtused - rikkus, edu, prestiiZne töö jne.) dikteerivad järjest kõrgemaid nõudmisi kõigile ühiskonnaliikmetele: kõigil on soov jõuda "IN-inimeste" hulka. Paraku ei ole aga "koorekihiga" kerge sammu pidada ja need, kes ei suuda endale oma "jõuetust" tunnistada, liiguvad kauge sihi poole sülitades kõigile sotsiaalsetele normidele. Sellise anoomse situatsiooni tingimustes ollakse valmis maha müüma oma au, väärikus, keha, keel, kultuur, traditsioonid, loodusrikkused. Eesmärk, mille poole liigutakse, nihkub aga kaugemale, kuna "IN-väärtuste" arv ja tase järjest tõuseb.

Nagu eespool märgitud, on subjektiivse autonoomia teiseks väljendusvormiks olukord, kus õigusnormid on ajast maha jäänud ja/või mingi kindla ühiskondliku suhte reguleerimiseks sobiv norm puudub. Olukorras, kus kehtivad sotsiaalsed (s.h. õigus-) normid ei ole vastavuses konkreetsete indiviidide ja sotsiaalsete gruppide reaalsete elamistingimustega ja kui langeb valitsemisorganite autoriteet, tekib ühiskonnas tihti vastuolu õigus- ja moraalinormide vahel ning eelistus jääb siis enamikel juhtudel deformeerunud moraalsetele nõudmistele ja tõekspidamistele.

Sellele pinnasele tekib nn. "varjatud normilooming", s.o. mitteametlike käitumisreeglite loomine, millest juhinduvad suured elanikkonna grupid. Kehtiv seadusandlus või ametlik moraal võetakse vastu mitte ainult kui ebaefektiivne ja oma olemuselt vale, vaid ka kui ebaõiglane. Kasvab rahulolematus selliste nähtustega nagu bürokratism, õigustamatud privileegid, hoolimatus vähemkindlustatud elanikkonnagruppide suhtes jne. Seni, kuni sotsiaalsed normid, institutsioonid ja ühiskondlikud suhted jäävad samaks, ei taandu ühiskonnaliikmete veendumus selles, et kehtiv sotsiaalne kord on ebaõiglane ja ainsaks võimaluseks õiglust jalule seada, on luua omad, lokaalse tähtsusega käitumisreeglid, et n.ö. kompenseerida riigivalitsemisorganite ebakompetentsust kohaliku tähtsusega probleemide lahendamisel. / 6, lk 43 /.

Varjatud normilooming võib avalduda: 1) luuakse omad normid ühe konkreetse asutuse, ettevõtte, linna, alevi, küla jne. raames; 2) luuakse seadustes mitte-ettenähtud struktuurid (institutsioonid) (nt. relvastatud üksused või mitteametlikud grupid võitluseks kuritegevusega jne.). Nii ühel kui teisel puhul kaasnevad lokaalsete probleemide lahendamise-püüdega ka negatiivsed küljed "onupojapoliitika" (põhimõttel "mina sulle, sina mulle" tegutsemine) ja kuritegelike (k.a. maffia-) grupeeringute tekke näol. Ka leiab paralleelselt igasuguse "varjatud normiloominguga" aset sotsiaalsete väärtuste (ja neist väärtustest ettekujutuse) deformatsioon, mille puhul "varjusolevad" normid tunnistatakse olulisemateks kui riigi poolt kehtestatud normid. See aga tähendab kogu õigussüsteemi nõrgenemist. / 6, lk. 44 /.

Nähtus, mida nimetatakse "varjatud normiloominguks" tekib kehtivate normide ebaefektiivsuse korral. Õiguse efektiivsuse küsimused on aga tihedalt seotud poliitilise sotsioloogiaga, kuna keskseks probleemiks on siin otsuste tegemine, s.o. õiguse realiseerimine, mis omakorda sõltub ühiskonnas kujunenud traditsioonidest ja vaadetest. Sotsiaalteaduslikku suunda, mis õigusnormi rakendamise uurimisega tegeleb, nimetatakse reaktsiooniteooriaks, mis keskendab tähelepanu sellele, kuidas õiguskaitseorganid oma kompetentsi piires õiguserikkumistele reageerivad. /5, lk 59, 62 /.

Kõnealuse suuna üheks esindajaks on saksa sotsiaalteadlane Theodor Geiger (1891-1952), kes leidis, et õigusnormi juures on kõige olulisem tema mõjusus, õigemini tema alternatiivne toime, mis ühelt poolt seisneb normi järgimises, teiselt poolt aga normi mittejärgimisele sanktsiooniga reageerimises. Õigusnormide järgimisele avaldab mõju n.ö. üldsuse surve, mis toimib ühelt poolt kui motiiv norme järgida, teiselt poolt kui reaktsioon normide mittejärgimisele. Motiiv normi järgimiseks on aga juba teiste ühiskonnaliikmete reaalses normipärases käitumises. Õiguskuulekat käitumist aitab tema arvates aga tagada see, kui 1) seadused on vormilt ja sõnastuselt selged ja kui haldusorganite kompetents on selgelt piiritletud ning 2) kui õigusekandjate õigused ja kohustused on proportsioonis. Oluliseks mõisteks, mida Geiger kasutab, on "õigusstaap" (der Rechtsstab) - õiguskaitseorganid ja ametiisikud, kes vahetult tegelevad õigusnormide täitmise üle valvamise ja nende rakendamisega. Seejuures eristab ta primaarseid (üldisi õigusadressaatidele suunatud käitumisnorme) ja sekundaarseid e. reaktsiooninorme, mille adressaadiks on õigusstaap. Suvaline norm on kehtiv ja mõjus siis, kui õigusstaap sellele reageerib. / 5, lk. 61, 65 /.

Tuleb aga märkida, et õigusstaapi ei käsitleta õiguse sotsioloogias üheselt: selle all mõistetakse nii riiklikku (riigi tasandil eksisteerivat) õiguskaitseorganite süsteemi, kui ka sellest eraldiseisvaid, erinevate institutsioonide õigusstaape. Et viimaseid riiklikest eristada, peab neil olema oma, riiklikust eraldiseisev sunniaparaat, mis on loodud ja tegeleb spetsiaalselt õigusnormide loomisega, rakendamisega ja elluviimisega. / 1, lk. 240/. Nendes sotsiaalsetes gruppides (institutsioonides) on sel juhul omad grupisisesed käitumisnormid, mis võivad (kuid ei pruugi) riigis üldkehtivate normidega kokku langeda. (Nt. kirikuõigus ja -normid). Tegutsedes väljaspool oma gruppi (institutsiooni), peab aga iga inimene oma käitumise kooskõlastama üldkehtivate normidega ja arvestama riikliku õigusstaabi poolse reageerimise võimalusega neist normidest üleastumise korral.

Keerulises sotsiaalses struktuuris eksisteerib seega samaaegselt palju normatiivseid süsteeme ja allsüsteeme. Seetõttu on raske (kui mitte võimatu) anda ühest hinnangut sellele, kas konkreetne käitumine on õige või väär. Et kõik sotsiaalsed normid on hinnangulised, siis on ka nende hälbed hinnangulised, ning oma hinnangut saavad siin anda nii erinevad sotsiaalsed struktuurid kui ka üksikisikud. Kui hinnang mingile konkreetsele käitumisaktile on heakskiitev, loetakse vastav käitumine kokkulangenuks vastavate normiootustega.

Sotsiaalset (s.h. õiguslikku) käitumisnormi tuleb vaadelda ühiskonna struktuuri osana, mis eksisteerib selle struktuuri makrotasandil reguleerides inimeste käitumist mikrotasandil. Sellise käitumisreegli olemasolust võime rääkida juhul, kui isiku käitumise kontrollimise õigus on nii tal enesel kui ka teistel ühiskonnaliikmetel.

Suvalise sotsiaalse normi olulisemateks karakteristikuteks on: 1) kasulikkus (ühiskondlik vajadus); 2) kohustuslikkus; 3) faktiline realiseerumine inimeste käitumises. Sotsiaalse normi kasulikkuse juures on oluline rõhutada, et üks või teine norm võib olla kasulik mõnedele konkreetsetele sotsiaalsetele gruppidele olles teistele neutraalse iseloomuga või koguni kahjulik. Konkreetse normi kasulikkuse juures tuleb alati arvestada ka tema rolli ajas ja ruumis. Seega: et sotsiaalne norm vastaks kasulikkuse printsiibile, peab ta olema õigesti orienteeritud (ja diferentseeritud) ajas, ruumis ja adressaatide (s.o. sotsiaalsete gruppide või isikute) osas ning muutuma vastavalt inimeste elutingimuste muutumisele. / 7, lk. 74 /.

Vajadus seadusandluse järele tõusetub ühiskonnast enesest reguleerimist vajavate ühiskondlike suhete näol.

Normatiivselt vaadelduna on seadusandlus ainuüksi riiklike organisatsioonide koostöö; realistlikust seisukohast on see aga paljude riigiorganite ja ühiskondlike seadusandlike jõudude kooperatiivne protsess.

Seadusandluse ja demokraatia vaheliste seoste kohta on huvitavalt kirjutanud Zürichi Ülikooli prof. dr. M. Rehbinder artiklis "Zur Gesetzesgebung im demokratischen Rechtsstaat", millest siin tahaksin edasi anda tema põhilised seisukohad. / 4 /.

Seadusandluse protsess kaasab ühiskonna peamised sfäärid - poliitika, majanduse, ideoloogilis-kultuurilise sfääri. Kõigil nendel (ja loomulikult kõigil ülejäänud) institutsioonidel on oma huvid, väärtused, mida seaduseandja peaks arvestama. Seadusandlusprotsessi ei käivita aga regulatsioonivajadused ise, vaid seda teevad kindlad isikud ja isikute grupid. Järelikult tekivad seadused teatud isikute initsiatiivil, kes seeläbi realiseerivad pisut riigivõimu. Seadusloomeprotsessi võivad aga algatada ka kohtud .

Reeglina vallandub riigiorganite seadusandlik aktiivsus tänu "väljastpoolt" tulevatele impulssidele, tekib erinevate ühiskondlike gruppide huvide kokkupõrge.

Oma huvide läbisurumise võimalus sõltub organisatsiooni sisemisest distsipliinist. Lahkuminevad huvid ühtlustatakse organisatsioonisiseselt, kusjuures organiseeritavad on vaid need huvid, mis kujutavad endast antud sotsiaalse grupi sotsiaalseid vajadusi.

Seadusloomega taotletava huvi organiseerimisvõime kõrval on vajalik ka huvikandjate konfliktivõime, mis sageli puudub sotsiaalselt nõrkadel gruppidel (nt. töötud, pensionärid, koduperenaised jne.), kuna nende käsutuses ei ole sanktsioonivõimalusi juhuks, kui huvidega arvestamine osutub puudulikuks. Järelikult ei sõltu seadusloome rahva tegelikust huvide olukorrast, vaid sellest, kui tugev on vastav läbisurumisvõime.

Materiaalses mõttes asub seadusloome tegelikkuses administratsiooni kätes. Ta valmistab ette eelnõud kuni otsustamisküpsuseni, kogudes ja töödeldes informatsiooni ning kontrollides poliitiliste parteide ja mõjukate (s.t. konfliktivõimeliste) huvigruppide konsensust. Tänase pluralismiteooria riigiteoreetilise korraldusprintriibina tunnustatakse parteide ja huvigruppide osavõttu seadusloomeprotsessist. Kasulik oleks seadusandluse menetluse suurem avalikustamine, kuna see tagaks mitte ainult parema poliitilise kontrolli, vaid aitaks kõrgendada ka sageli puuduvat rahva heakskiitu.

Tänagi eksisteerib organiseeritud vähemuse enamuseletuginev varjatud diktatuur. Seda asjaolu, et seadusloome on siiski eelkõige tolle vähemuse tegevus, pole võimalik muuta riigiorganite puuduliku pädevuse ning rahva ükskõiksuse tõttu avalike asjade suhtes.

Seadusloomeprotsessis tuleb aga üldsuse hüvangu tagamise kõrval mõelda ka pakutavate normide efektiivsusele.

Saksa teadlane F. Beutel on pakkunud välja eksperimentaalse õigusteaduse idee, mille kohaselt igat seadust saab käsitleda sotsiaalse eksperimendina. F. Beutel eristab seadusandluse (kui sotsiaalelu teadliku eksperimenteerimise) juures järgmisi astmeid:

1) uuritakse konkreetset sotsiaalset nähtust, milles esinevaid kollisioone õigus peab lahendama;
2) luuakse õigusnorm, mis kõigi eelduste kohaselt peaks antud sotsiaalsed probleemid lahendama;
3) tehakse kindlaks selle õigusnormi mõju ühiskondlikus elus;
4) püstitatakse hüpotees konkreetse sotsiaalse reaktsiooni põhjuste kohta;
5) hüpoteesi kontrollimise kaudu teadvustatakse vastavaid ühiskonnas valitsevaid õiguslikke seaduspärasusi. Juhul, kui antud õigusnorm kas osaliselt või tervikuna oli ilma sotsiaalse mõjuta, rakendatakse uus seadus ja kogu kirjeldatud protsess kordub./3, lk.34 /.

F. Beuteli käsitlus kujutab endast konkreetse õigusnormi efektiivsuse kontrollimise viisi (protsessi), mille käigus selgub, kas konkreetne õigusnorm täitis need ülesanded, lahendas need probleemid, milleks ta oli loodud. Kui see norm ei olnud n.ö. resultatiivne (efektiivne), tuleb ta kiiresti asendada uue normiga, mis on loodud juba muutunud sotsiaalseid tingimusi arvestades.

Selleks, et õigusnorm reguleeriks efektiivselt ühiskondlikke suhteid, ja seejuures teeks seda nii, nagu soovib seaduseandja, on vajalik paljude faktorite koosmõju. Nendest faktoritest annab aga ettekujutuse sotsiaalse praktika uurimine, mis aitab mõista ühtede või teiste normide ebaefektiivsuse põhjusi.

Õigusloome protsessis on vajalik pöörata tähelepanu järgmistele aspektidele:

- uue akti puhul: millised objektiivsed sotsiaalsed, poliitilised, majanduslikud, psühholoogilised põhjused nõuavad tema loomist; milliste klasside, kihtide ja sotsiaalsete gruppide huvid peegelduvad akti loomise idees; millised sotsiaalsed takistused on selle akti väljatöötamisel ja vastuvõtmisel; millistena nähakse selle akti perspektiive ja toimet tulevikus;

- seaduseprojekti teksti ettevalmistamisel: milline on teksti ettevalmistamise mehhanism; millised sotsiaalsed faktorid ja mil määral seda mõjutavad; kuidas seda teksti mõjutavad erinevate elanikkonnagruppide huvid, arvamused ja traditsioonid;

- seaduseprojekti arutusel: milline on siin kodanike aktiivsus; millised klassid, kihid, sotsiaalsed grupid avaldavad oma arvamust ja teevad ettepanekuid ning millega need lõpevad; mil määral neid märkuis ja ettepanekuid arvestatakse ja millistel motiividel seda tehakse; millised tagajärjed võivad olla nende ettepanekute arvestamisel või arvestamata jätmisel;

- projekti esitamisel läbivaatamiseks seadusandlikule organile: millised muudatused projekti tehti; millised olid riiklike ametkondade, ühiskondlike organisatsioonide ja neid esindavate sotsiaalsete ja professionaalsete gruppide huvid; kuidas on selle seaduse vajalikkust seaduseprojektis motiveeritud; kuidas prognoositakse selle seaduse vastuvõtmist;

- projekti arutelul seadusandlikus organis: kõik eelmises etapis püstitatud küsimused +: kuidas ühiskondlik arvamus mõjutab seaduseprojekti arutamise käiku ja tulemusi ning sellesse tehtud parandusi;

- seadusandliku akti jõustumisel: nende isikute suhtumine sellesse akti, kes seda uut akti hakkavad rakendama (nimetatud isikute arvamus akti sisust, selle juriidilisest vormist, selle efektiivsusest tulevikus). / 6, lk. 40, 41 /.

Nagu eeltoodust nähtub, korduvad mõningad küsimused (probleemid) õigusloomingu protsessi erinevates staadiumides. Kui need korduvad küsimused omaette vaatluse alla võtta, võime nad grupeerida kolme peamisesse rühma, mis erinevas üksteisest ühiskondlike suhete ringi poolest: 1.grupp - ühiskondlikud suhted, nähtused ja protsessid, mis kutsuvad esile õigusliku reguleerimise vajaduse (möödapääsmatuse, soovitavuse) ja nendele vastavad ühiskondlikud huvid. Need põhjused on aga tihti ka ise õigusliku reguleerimise aineks (objektiks); 2. grupp - ühiskondlikud suhted õigusloome protsessis, mis stimuleerivad, pidurdavad või muudavad tema arengut (kulgu); siin on põhiliseks õigusloome protsessi osaliste huvid. Märksõnaks on siin õigusloome sotsiaalne mehhanism; 3. grupp - ühiskondlik arvamus, elanikkonna huvid ja vaated, s.o. nende kodanike ja ametiisikute arvamus, vaated, kes vahetult seaduseprojekti ettevalmistamises ei osale (või osalevad osaliselt, nt. selle arutamisest osavõtmise näol). Järelikult peetakse siin silmas uue õigusnormi loomise protsessi lähtudes selle tulevastest adressaatidest. Kõik need kolm gruppi iseloomustavad õiguse sotsiaalset tingitust lähtudes tema peamistest aspektidest: objektiivsest ja subjektiivsest; sisemisest ja välisest; sotsiaalsest ja sotsiaalpsühholoogilisest. / 6, lk. 41, 42 /.

Sotsiaalsetes normides väljenduvad üldised vabaduse ja võrdsuse elemendid on õigusest arusaamise seisukohalt vaadatuna õigusnormide loomise objektiivseks aluseks. Sotsioloogia seisukohalt on oluline välja selgitada nende sotsiaalsete normide olulised jooned, mis on saanud või saavad seaduse staatuse ning miks ühed normid väärivad seda staatust, teised aga mitte.

Tänaseni ei ole aga täit selgust küsimuses, millised sotsiaalsed faktorid ja millisel määral õigusloomet kõige enam mõjutavad.

Kasutatud kirjandus:

1. Abhandlungen zur Rechtssoziologie. Von M. Rehbinder. Ausgewählt und eingeleitet von T. Würtenberger. - Berlin: Duncker und Humblot, 1995. (Schriftenreihe zur Rechtssoziologie und Rechtstatsachenforschung. Bd. 77).

2. R. Marra. Geschichte und aktuelle Problematik des Anomiebegriffs./Zeitschrift für Rechtssoziologie. Westdeutscher Verlag, 1989, 10, Heft 1.

3. M. Rehbinder. Rechtssoziologie: Walter de Gruyter. - Berlin, N.Y., 1977.

4. M. Rehbinder. Zur Gesetzesgebung im demokratischen Rechtsstaat.

5. E. M. Wenz. Die Reaktionstheorie - rechtstheoretische Voraussetzung für die Rechtsforschung // Zeitschrift für Rechtssoziologie. Westdeutscher Verlag.1994, 15, Heft 1.

6. V. N. Kudrjavtsev, V. P. KazimirtSuk. Sovremennaja sotsiologija prava. - M.:Jurist, 1995.

7. Sotsialnõe otklonenija. - M.: JuriditSeskaja Literatura, 1989.