Riigikogu
Jäta navigatsioon vahele

Riigikogu

,,Plaan sügavaks ja sisuliseks majandus- ja rahaliiduks. Väitlus tulevase majandus-, rahandus-, pangandus- ja poliitilise liidu üle“

Rait Maruste mõtted ja tähelepanekud konverentsist:

 

Euroopa Liidu uus plaan

            Tõsine kriis eurotsoonis ja oht selle jätkumiseks ning kordumiseks on pannud Brüsseli tõsiselt tegutsema.

7. mail korraldas Euroopa Komisjon Brüsselis esindusliku konverentsi, et tutvustada ja arutada kavandatavaid abinõusid. Konverents kandis pealkirja ,,Plaan sügavaks ja sisuliseks majandus- ja rahaliiduks. Väitlus tulevase majandus-, rahandus-, pangandus- ja poliitilise liidu üle“. Avaesinejaks oli Komisjoni president J. M. Barroso, kes tegi põhjaliku avaettekande, kohal olid ja rääkisid ka majandus- ja rahandusvolinik O. Rehn ning Eurogrupi juht J. Dijsselbloem ning asjaomase inimesed Euroopa Pangast, Euroopa Parlamendist ja rahvusparlamentide esindajad.

See, millest räägiti, oli valdavalt majandus-rahanduslik, kuid et muudatused osati puudutavad sügavalt ka demokraatlikku legitimatsiooni ja aruandlust, siis ei saanud mööda ka kavandatavaga kaasnevatest juriidilistes-poliitilistest probleemidest. Kuigi viimane sai suhteliselt vähe tähelepanu – neljast blokist ainult üks, viimane oli sellele pühendatud.

 Õigupoolest on tegu Maastrichti lepingu järgselt tegemata jäetu lõpuleviimisega. Tähelepanu vääris see, et kõigis ametlikes esinemistes välditi sõna ,,föderaliseerumine“, kuigi plaanitavate muutuste sisu riigiõiguslikult on ei midagi muud kui just föderaliseerumine. ,,Hunt“ (ehk föderaliseerumine) kandis seekord nimetust kavand, joonis – (ingl. k. blueprint).

Probleemid on tõesti tõsised ja vajavad ka kiiret ja tõsist reageerimist. Muudatused puudutavad pangandusliitu ja ühtset pangandusjärelevalvet, fiskaalpoliitika ühtlustamist ja järelevalvet, makromajandusliku tasakaalustamatuse vältimist ning reageerimis- ja vastutusabinõude kujundamist (nn 2-pack ja 6-pack abinõud). Kõik see selleks, et tasandada olemasoleva kriisi järelmeid ning mis veelgi enam, ja seda rõhutati korduvalt, et reageerida edaspidiselt pro-aktiivselt ja mitte tagantjärele nagu seni, et vältida suuremõõtmeliste kriisisituatsioonide tekkimist.

Et kõik EL liikmed on demokraatlikud õigusriigid, siis ei saa üle ega ümber ka kavandatud sammude demokraatlikust legitimatsioonist ja aruandlusest. Seda nii Euroopa Liidu ehk horisontaalsel – komisjon vis a vis parlament – tasandil, kui ka vertikaalteljel ehk liikmesriigid vis a vis Euroopa Liit. Peame meeles pidama, et Euroopa Liidu lõid ikkagi liikmesriigid, mitte vastupidi. Seega, plaanide elluviimine saab toimuda üksnes ja ainult liikmesriikidega koos. Kuigi see võib olla põrgulikult raske ja keeruline, kuid oht on et ülevalt pealesurumine võib ühel hetkel saada kogu asjale saatuslikuks. Ja see ei ole küll kellegi huvides.

Et osa tegevusplaanist puudutab näiteks ka riikide eelarvete eelnevat ülevaatamist ning allutamist teatud printsiipidele, samuti maksustamist, siis on see sügavalt demokraatia olemust ja suveräänsust puudutav küsimus. Plaanid on veel üldised, kuid nad tuleb vältimatult rahvusparlamentides läbi arutada. Nii mitmelgi puhul seisab ees ilmselt aluslepingute täiendamine ja ehk ka riikide põhiseaduste kohandamine, sest viimased on reeglina üles ehitatud unitaarriiklikule mudelile.

                                                                                                           Rait Maruste

 

 

 

 

Tagasiside