Riigikogu
Jäta navigatsioon vahele

Riigikogu

20. septebril k.a „Eesti kodanikuühiskonna arengukontseptsiooni rakendamise ja osalusdemokraatia“ arutelul Riigikogus esinesid ettekannetega vabaühenduste esindaja Tarmo Jüristo, regionaalminister Siim Valmar Kiisler ja Riigikogu põhiseaduskomisjoni esimees Rait Maruste.

Järgnevalt lisatud Riigikogu põhiseaduskomisjoni esimehe Rait Maruste ettekanne.

 

Kodanikuühiskonna ja avaliku võimu koostööst

 

Austatud juhataja,
lugupeetud riigikogu liikmed ja kodanikuühiskonna esindajad.

Alustuseks – näib olema sümboolne ja tähenduslik, et täna ja ajal mil möödub 20 aastat (inimpõlv) Eesti omariikluse ja riigiinstitutsioonide taastamisest, oleme suunanud fookuse sellele, kuidas rahvast rohkem kaasata ja osalusdemokraatiat tõhusamaks muuta.

Oma esituse sisulist osa pean aga alustama sellise disclaimeriga, et kuna eile tööpäeva lõpuni polnud mulle kättesaadav hr. Jüristo tänase ettekande tekst, siis ei saa ma ka temaga diskussiooni astuda ja tema poolt tõstatatule vastata või dialoogi pidada, vaid pean monoloogina rääkima sellest, mida ise, või minu juhitav komisjon vajalikuks ja õigeks peab.

Kodanikuühiskonna arengukontseptsiooni võttis Riigikogu vastu 12. detsembril 2002. aastal – s.o pea kümme aastat tagasi. Pole kahtlust, et selle 10 aasta jooksul oleme nii demokraatias kui tehnoloogias läbi teinud suure ja kiire arengu ning ilma kahtluseta vajame senise arengu kriitilist hindamist ja mõtestamist ning uute eesmärkide seadmist ning tõhusamate töövormide leidmist.

Ja seda mitte ainult selle pärast, et eelnimetatud kontseptsiooni viimane lõik kohustab parlamenti üle kahe aasta olulise riikliku tähtsusega küsimusena seda teemat Riigikogu täiskogul arutama, mida me siis täna ja siinkohal ka teeme, vaid selle pärast, et elu ja meie ühine eesmärk seda vajab.

Kodanikuühiskonna (civil society) all mõistetakse maailmas veidi erinevaid asju, kuid EKAK-i järgi mõistetakse selle all ,,inimeste omaalgatuslikku koostööd oma huvide järgimiseks ning avalike asjade arutamiseks ja otsustamises osalemiseks”, samuti seda võimaldavaid ühendusi, võrgustikke ja institutsioone.

Vabaühendus tunnustab, vähemalt oma eetikakoodeksi põhjal, mõtteviiside erinevust, ühenduste ja nende eesmärkide mitmekesisust. Vabaühenduste koostöö, sh siis ka koostöö erakondadest vabaühendustega ehk suurte MTÜdega põhineb heatahtlikul partnerlusel, vastastikusel lugupidamisel ja tunnustamisel.

Selleks, et ühiskond toimiks normaalselt ja demokraatlikult ning ühiskonnaliikmid vastastikku rahuldaval viisil üksteisega läbi saaksid, on vaja:

1.    suutlikku ja tõhusat avalikku sektorit;

2.    tugevat ärisektorit;

3.    aktiivset kolmandat sektorit – nn vabakonda, nagu meil viimasel ajal tavaks on rääkida.

Ei vaja üle rõhutamist, et ükski neist ei saa toimida ilma teiseta, teineteise arvel või teist kõrvale tõrjudes või konfrontatsioonis olles. Üks ei saa läbi ilma teiseta. Demokraatia lahutamatuks osaks on oskus koos toimida, üksteise rolli ja vastutust adekvaatselt tajudes. 

Meil Eestis on hinnanguliselt 35 000 ühikut MTÜsid, SAi, seltsinguid. Viimaste täpsem arv on selgusetu, sest seltsingute õiguslik regulatsioon on väga üldine, ega vaja tingimata õiguslikku registreeritust. Eesti kodanikuühiskond, tema organiseeritus ja teadlikkus, on teinud läbi märkimisväärse arengu ja väärib igati tunnustamist.

Vabaühendused annavad tööd umbes 4-5%-le tööjõulisest elanikkonnast.

Rahandusministeeriumi andmetel eraldati möödunud aastal 7 milj. EUR-i MTÜdele otsetoetusteks ning kokku võisid nad esitada taotlusi 67 miljonile EUR-le mitmesugusteks projektideks, programmideks ja tegevusteks. Rahastus viiamasel juhul tuli/tuleb väga mitmesugustest allikatest Eestist ja väljastpoolt Eestit.

2008. aastal alustas tegevust Kodanikuühiskonna sihtkapital.

Toon edasiseks aruteluks seniöeldust esile kolm momenti:

¤ EKAK-i järgi on kodanikuühiskonna üheks eesmärgiks ,,inimeste omaalgatuslik koostöö oma (rõhutan ,,oma”) huvide järgimiseks.

¤ Vabaühendused annavad tööd umbes 4-5%-le tööjõulisest elanikkonnast.

¤ möödunud aastal oli neil kasutada 7 milj. EUR-i otsetoetusteks ning taotlusteks 67 miljonit EUR-i mitmesuguste projektideks, programmideks ja tegevusteks.

Mööngem, et see on oma huvide esindamiseks vägagi märkimisväärne avaliku raha hulk, mille kasutamise üle otsustab vabakond ise ning selle kasutusreeglid on märksa liberaalsemad kui avalikus sektoris. Usun, et suurema vabaduse jätmine selles on taotluslik, et kodanikuühiskond tunneks end vastutustundlikuna ning usaldatuna. Mis lõppkokkuvõttes tuleb kasuks ühiskonnale tervikuna, kui inimesed tunnevad end vastutavana ja käituvad sellekohaselt.

Tõsi, see raha on määratud lisaks ka avalike asjade arutamiseks ja otsustamises osalemiseks. See viimane ongi, millest tahan lähemalt rääkida ja kus ehk vajame lähemat selgust, mida üks või teine tähendab – s.o siis avalike asjade arutamises ja otsustamises osalemine.

Kui vaadata väga laias pildis, siis me oleme kõik – so nn vabakond, erakonnad, avalikud teenistujad ja äriinimesed – kodanikud, ühiskonna liikmed. Ehk oleme kõik kokku omas mõttes kodanikuühiskond, kõigil meil on oma huvid, eesmärgid, õigused ja kohustused. Igaüks omas segmendis ja kanname ka vastutust oma riigi ja rahva ning PS ees. Sellest tulenevalt pole ühtegi alust vastandada üht sektorit teisele, olla konfrontatsioonis või käsitada üksteist vaenulikult.

Ei saa mööda vaadata sellest, et riigivõim on usaldusväärne ja suurema legitiimsusega, otsused läbikaalutumad ja rohkematele huvidele-ootustele vastavad kui ta kuulab ära kõik need, keda see puudutab, kellel asja kohta midagi öelda on. Kodanikuühiskond on üks kanal, keskkond, kus ühiskonna erinevad liikmed saavad kokku ja iseorganiseerumise korras vaidlevad, väljendavad omi arusaamisi ja ootusi ühiskonna asjade suhtes. Need on kaalukad ja usaldusväärsed siis, kui toimib demokraatlik informeerimis- ja kaasamisprotsess ka kodanikuühiskonna sees ehk teisisõnu – ei taanduks üksikute kõvasõnaliste liidrite egotripiks.

Kuid, ka siis, kui sisedemokraatia toimib hästi, ei saa me unustada asjaolu, et konkreetne MTÜ või (d) või isegi selle katusorganisatsioon on üks, kuid kaugeltki mitte ainus ühiskonna segment ja huvigrupp. On ka teised, kes samuti tuleb ära kuulata ja kellel on õigus oma arvamus välja öelda. Seejuures nende vaade või seisukoht võib olla vastuolus kodanikühiskonna teiste liikmete kaudu, või ühiskonna teistes sektorites väljendatuga. Kuid paratamatus on, et võimuvastutuse kandja peab lõpuks tegema valiku ja otsustuse.

Tahan väita, et õigus osaleda ja olla ära kuulatud, ei tähenda veel seda, et tulebki nii teha nagu üks huvipool soovib. Ehk teisisõnu – dikteerida otsust või maha teha teistsugust otsust. Otsust, mis ei ole kooskõlas sellega, mida üks osa ühiskonnast tahtis. Usun, muuhulgas, et korralikud lobitegemise reeglid aitaksid siin meid parema üksteisemõistmiseni.

Teiseks, tahan osundada kaasaegsest tehnoloogiast tulenevale probleemile arvamuste väljendamisel ja edastamisel. Oleme üle elanud olukorra, kus Riigikokku lähetati kümnete viisi ühte lakoonilist arvamust copy ja paste meetodil. Leian, et see ei ole viis sisuliseks aruteluks ja argumenteerimiseks. Näen siin, et kodanikuühiskonna katusorganisatsioonid peaksid võtma endile rolli ja vastutuse, et organisatsiooni sees erinevate liikmete arvamused üldistada ja kujundada üheks dokumendiks, ühtlasi ära näidates, kes avaldas arvamust ja kuidas kokkuvõte sündis. See ei ole kapriis, vaid üksteist austav ja arvestav viis ühise asja ajamisel, sest mõlemad – nii võimukandja (riigikogu) kui vabaühiskond – kasutab oma töös avalikku raha ja lõppkokkuvõttes ajavad ühte asja.

Kolmandaks, oleme täna kasutatava kokkusaamise ja arutluse
formaadi juures olnud juba mõni aeg, s.o räägime EKAKist komisjonis ja suures saalis üldiselt. Kaldun arvama, et see formaat on ennast sellisel kujul ammendamas. Esiteks on kodanikuühiskond end tõestanud ja välja arendanud, saanud ühiskonna lahutamatuks ja tunnustatud osaks ning puudub edasine jätkuv vajadus veel ja veel selle vajalikkusest ja tähtsusest üksteist veenda. Ehk on aeg tulnud fokusseerida üksikumatele konkreetsematele teemadele, et olla konkreetsem ja produktiivsem ? Mis parlamendi tasemel tähendaks vahetut koostööd konkreetse Riigikogu komisjoniga, sõltuvalt kokkulepitud probleemist või teemast. Kõik Riigikogu tööga kursisolijad teavad, et suur saal ei ole sisuliseks diskussiooniks ja koostööks just kõige sobivam formaat. Aga just sisuline ja tõhus, produktiivne koostöö peaks olema see, mida mõlemad osapooled taotlema peaksid. Ja probleeme Eestis jagub.

Tänan.

 

Tagasiside