Maaelukomisjon arutas oma tänasel istungil ühte muudatusettepanekut eelnõule 105 SE ja vana-tori hobuse tõu säilitamise probleeme ning sai ülevaate Eesti maaelu arengu aruandest.

Eelnõu 105 SE muudatusettepanek oli keeleline ning sellega täpsustati eelnõu pealkirja. Eelnõu uus pealkiri on „Taimekaitseseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus“.

Vana-tori hobuse tõu säilitamise probleeme arutas komisjon koos Põllumajandusministeeriumi toidu- ja veterinaarosakonna juhataja Hendrik Kuuse ning Veterinaar- ja Toiduameti peadirektori asetäitja Katrin Reiliga. Tegu oli jätkuga k.a 17. oktoobril toimunud kohtumisele hobusekasvataja Ute Wohlrabiga. Tänasest arutelust selgus, et tori universaalhobune on kantud tõuraamatusse, mida peab Eesti Hobusekasvatajate Selts, ning tori universaalhobuse säilitus- ja aretusprogrammi alusel saab ka nn vana-tori hobuse tõugu säilitada. Vana-tori hobuse jaoks on võimalik teha ka omaette säilitus-aretusprogramm, kuid selle peab välja töötama ja nõuetele vastavaks tegema aretaja ise. Komisjon tegi ministeeriumi ja ameti esindajatele ettepaneku pr Wohlrabiga veelkord kohtuda ning püüda leida probleemidele lahendusi.

Kolmanda teemana tutvustas Eesti Maaülikooli majandus- ja sotsiaalinstituudi direktor prof Rando Värnik tema juhitavas instituudis valminud esimest Eesti maaelu arengu aruannet ning vastas komisjoniliikmete küsimustele.

Maaelu arengu aruanne koosneb neljast peatükist. Neist esimene käsitleb maaelu terminoloogiat, mõjusid ja väärtusi. Teine peatükk puudutab maaelu arengut valdade tasandil ning selle mõõtmise tulemusi maaelu arengu indeksiga. Kolmandas osas analüüsitakse linnaliste keskuste tähtsust Eesti maapiirkondadele õppimise ja töötamise kontekstis ning neljandas põllumajanduse arengut viimase 20 aasta vältel. Tüüpiline maaelanik täna on üle 50 aastane naine. 30–49-aastaste osakaal on suurem linnade ümber. Valdade rahvastiku ümberpaiknemine on viimase kümne aasta jooksul jätkunud. Neljas maakonnas – Harjumaal, Lääne-Virumaal, Tartumaal ja Pärnumaal elab praeguseks pool valdade rahvastikust. Kõige olulisem küsimus on, kuidas tagada keskmisest väiksema rahvaarvuga valdade jätkusuutlikkus. Arengukavade ja tegevusplaanide koostamisel tuleb lähtuda iga konkreetse valla olukorrast ja vajadustest.