Riigikogus toimunud olulise tähtsusega riikliku küsimuse „Eesti maaelu arengukava 2014-2020“ arutelul tegid ettekanded põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder, Eesti Maaülikooli majandus- ja sotsiaalinstituudi direktor prof Rando Värnik ja maaelukomisjoni esimees Kalvi Kõva. Arutelu algatas maaelukomisjon. 

Seeder märkis, et maaelu arengukava on seitsmeaastane arengukava, mille rahastamine on tagatud Euroopa Liidu ja Eesti rahaliste vahenditega ning mille kinnitab igale liikmesriigile Euroopa Komisjon. Seetõttu on tegemist strateegilise dokumendiga, mis kujundab Eesti tulevikku olulisel määral. „Rääkides maaelu arengukavast, räägime me tegelikult ühisest põllumajanduspoliitikast ning sellega kaasnevast maaelu arengu poliitikast,“ ütles Seeder. Ühine põllumajanduspoliitika koosneb kahest sambast, millest esimene on otsetoetused ja turukorraldus, ning teise samba moodustab maaelu arengu poliitika. Seda poliitikat rahastatakse Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondist, selgitas minister. 

Maaelu arengukava keskendub viiele valdkonnale, milleks on: esiteks, teadmussiire põllumajanduses, metsanduses ja toidusektoris, teiseks, põllumajanduse konkurentsivõime, kolmandaks, toidu tarneahela toimimine, neljandaks, keskkond, ja viiendaks, maaettevõtlus ja kohalik algatus. 

Viimase kahe aastakümne arengud maamajanduses on olnud põllumajanduses hõivatute arvu vähenemine 140 000-lt 20 000-le, rahvastiku ja majandustegevuse koondumine keskustesse, atraktiivsete töökohtade nappus ja teenuste kättesaadavuse halvenemine, märkis Seeder. Tema sõnul on nende probleemide lahendamiseks peetud vajalikuks keskenduda nii maapiirkonna ettevõtlus- kui ka elukeskkonnale. 

„Maaelu arengukava fookus lähtub eelkõige sellest, kuidas kohalikke ressursse ja kohalikke lahendusi ära kasutada nii elukeskkonna parandamisel kui ka töökohtade loomisel,“ ütles minister. Samas peame tunnistama, et sellises ulatuses põllumajandusest vabanenud tööjõule võrdväärset alternatiivi maal ei ole leitud ning kui soovime maaettevõtluses ja maaelus laiemalt saavutada uut kvaliteeti, siis peavad selle arengusse panustama kõik EL-i fondid, ministeeriumid ja kõik valdkondlikud poliitikad, lisas Seeder. 

„Uuel perioodil on meil maaelu arengukava raames koos EL-i panuse ja Eesti riigi poolse kaasrahastamisega kasutada 936 miljonit eurot, millest 35% vahenditest läheb keskkonnavaldkonnale, 28% konkurentsivõimele, 18% maaettevõtlusele ja kohalikule algatusele, 11% toidutarneahelale ja 4% teadmussiirdele,“ ütles põllumajandusminister. 

Värnik märkis oma ettekandes, et regionaalpoliitika eeldaks piirkondade mahajäämuse vähendamist, mis saab tugineda elujõulise ettevõtluse arendamisele. Seega tuleb esmalt selgeks teha, kas me soovime põllumajanduspoliitikaga lahendada majanduslikke, keskkonna- või sotsiaalseid probleeme. Kuivõrd ressursid on piiratud, peab valikud tegema, sest üksnes maaelu arengukava toetustega ei ole võimalik lahendada ja leevendada kõike maaelu probleeme. 

Kindlasti on tänapäeval põllumajanduspoliitika laiemalt nii majandus-, keskkonna-, sotsiaal- kui ka regionaalpoliitika, kuid majandusliku jätkusuutlikkuse saavutamise seisukohalt tuleks meil uuel eelarveperioodil pöörata tähelepanu meie olemasoleva ressursi võimalikult tõhusamale kasutamisele. „Märksõnaks on siin tootlikkuse kasv. See tähendab aga seda, et senisest enam tuleb tähelepanu osutada oma toodete tarbijani jõudmisele. See põhimõte peab olema prioriteetne kõikide põllumajandusvaldkondade ja ka muu maaettevõtluse puhul,“ ütles Värnik. 

Värnik märkis, et kuivõrd maapiirkonna areng sõltub suurel määral inimkapitali kvaliteedist, siis peavad teadmussiire ja nõuanne oluliselt aitama kaasa selle tõusule. Maaelu peab kohanema muutustega. „Mida kiiremini suudame talupoja tarkusest kantud mõistlikud kokkulepped saavutada ja vajalikud otsused teha, seda kiiremini suudame alustada tegeliku maaelu arendamisprotsessiga,“ ütles Värnik. 

Kõva ütles, et maaelukomisjon on antud teemat arutanud 20 istungil, kaasates erinevaid organisatsioone, alates Eesti Põllumajandus-ja Kaubanduskojast kuni kitsekasvatajate liiduni. Kõva andis ülevaate komisjoni istungitel üles tõstetud probleemidest ja nendele pakutud lahendustest. 

„Meie arvates peab maaelu arengukava olema Eesti maaelu stabiliseerija ja kindluse andja,“ ütles Kõva. Ta lisas, et samas peame kõik koos tegema jõupingutusi ajaks, mil Euroopa vahendid meie maaellu enam nii jõuliselt ei jõua. „Julgen arvata, et tänu sihtgruppide laiapõhjalisele kaasatusele on valminud maaelu arengukava dokument, mille alusel vahendeid jagades on saavutatud tasakaal efektiivse suurtootmise ja jätkusuutliku väikemajapidamise vahel,“ ütles Kõva. Ta avaldas veendumust, et arutelu Riigikogu suures saalis aitas mõista ja viis sammu lähemale nendele veel lahendamata probleemidele, mis täna laual on. 

Läbirääkimistel maaelu arengukava üle võtsid sõna Aivar Kokk, Kalev Kotkas, Meelis Mälberg ja Ester Tuiksoo. 

Riigikogu võttis vastu kaks seadust: 

66 poolthäälega võeti vastu valitsuse algatatud pärimisseaduse, notari tasu seaduse, notariaadiseaduse muutmise ning sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus (440 SE), mis muudab pärimisregistri pidamist puudutavat regulatsiooni ja kehtestab notari tasud nendele ametitoimingutele, mille tegemise eest kehtiv notaritasu seadus tasu ette ei näe. Samuti täpsustatakse pärimisseadust üldiselt, aga ka notari kaudu majandusaasta aruannete esitamisega seotud sätteid. 

64 poolthäälega võeti vastu valitsuse algatatud kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seadus (441 SE), millega võetakse siseriiklikku õigusesse üle Euroopa Liidu õigusaktid. Seadusega nähakse ette kriminaalmenetluses täiendavad õigused suulisele ja kirjalikule tõlkele nende kahtlustatavate ja süüdistatavate suhtes või isiku suhtes, kes on allutatud Euroopa vahistamismääruse täitmisele. Seadusega laiendatakse eelpool nimetatud isikute õigusi, mis näevad neile laiemad võimalused kasutada kriminaalmenetluses tõlgi abi.           

Istungi stenogramm: 

Riigikogu pressiteenistus