Riigikogu istungil tegi justiitsminister Hanno Pevkur ettekande „”Kriminaalpoliitika arengusuundade aastani 2018″ elluviimisest 2013. aastal“. Ta märkis, et ligi kolm aastat tööd ja vaeva nõudnud karistusõiguse revisjoni tulemusel sündis eelnõu, mis on jõudnud parlamendi lauale. 2013. aasta lõpuks jõudis Riigikokku ka väärteomenetluse seadustiku eelnõu. Samuti tegime 2013. aastal karistusregistriseaduse muudatused, mis lõpetasid olukorra, kus karistused võisid aastakümneid kehtivana püsida, kui inimene karistuse kehtivusajal pani toime uusi kuritegusid. 

Pevkur esitas statistilised näitajad, mille kohaselt langes registreeritud kuritegude arv mullu esmakordselt alla 40 000. 2013. aastal registreeriti 39 631 kuritegu, mis on 3% vähem kui 2012. aastal, ning 31% vähem kui 10 aastat tagasi. Ka justiitsministeeriumi ohvriuuring, eurobaromeeter ja statistikaameti sotsiaaluuring kinnitavad, et inimeste turvalisus on paranenud ja turvatunne tugevnenud. 

Pevkur selgitas, et kriminaalpoliitika esimene prioriteet on alaealiste kuritegevuse vastane võitlus. Selle tase on viimastel aastatel olnud stabiilne. Kuigi Eestis pole tõsiseid probleeme näiteks jõukude ja noorte organiseeritud suurte avalike korratustega, annab olukorda märkimisväärselt parandada. Pevkur esitas retoorilise küsimuse, kes vastutab riskilastega tegelemise eest, kui perekond, tavakool ja omavalitsus enam hakkama ei saa. Erinevalt paljudest teistest riikidest on Eestis see ülesanne eelkõige erikoolidel ja alaealiste komisjonidel. Samas on uue lastekaitseseaduse eelnõus tehtud ettepanek suurendada sotsiaalsüsteemi osatähtsust selliste laste abistamisel. Omavalitsuse ja lastekaitsesüsteemi kõrvale tekib riiklik lastekaitsesüsteem. Seega hakkab riik mõne aja pärast tegelema samade laste ja peredega paralleelselt nii haridus- kui sotsiaalsüsteemis. Kas selline lähenemine ennast õigustab, näitab aeg, ütles Pevkur. Näiteks meie põhjanaabrite juures veavad erikoole sotsiaal- ja haridusministeerium koos. Pevkuri hinnangul võiks kaaluda ka alaealiste komisjonide sidumist riikliku lastekaitsesüsteemiga, et tõesti süsteem oleks harmoniseeritud ja toimiv. 

Pevkur märkis, et tagada kuritegujuhtumite õigeaegne ja tulemuslik lahendamine, peame saama ühise mõttemütsi ja tegevuskava alla kohalikud sotsiaal- ja lastekaitsetöötajad, politseinikud, prokurörid, ohvriabi töötajad, tervishoiutöötajad, naiste varjupaigad ja lastega seotud juhtumite puhul ka haridustöötajad. Sel eesmärgil loodigi 2013. aastal justiitsministeeriumi eestvedamisel ja mitme asutuse koostöös Pärnumaal esimene perevägivallavastane võrgustik, mis tegeleb senisest kavakindlamalt juhtumite menetlemise ja ohvrite toetamisega. Kuigi ohvrite ja vägivallatsejatega tegelevad spetsialistid seisavad sama asja eest, oli vaja tõuget, mis aitaks neil mõista igapäevase koostöö tähtsust. Projekti meeskond koondas spetsialistid selgemalt ühe eesmärgi nimel tegutsema ja aitas neil mõista, kes on nende peamised partnerid ja mis on iga osalise ülesanne juhtumite lahendamisel. Samalaadsel võrgustikud on plaanis luua edaspidi üle Eesti. 

Kõneldes korruptsioonist, märkis Pevkur, et 2013. aasta oli eriline aasta. Ta meenutas, et kevadel jõustus uus korruptsioonivastane seadus, mis on võrreldes eelkäijaga märksa sisulisem. Näiteks kohaldub seadus huvide konflikti vältimise piirangutega kõigile neile, kes ükskõik millisel moel täidavad avalikke ülesandeid. Nii ei saa pugeda enam juriidilise vormi või seaduselünga taha, et teha huvide konflikti maiguga tehinguid. 

Läbirääkimistel võtsid sõna Marko Pomerants, Igor Gräzin ja Peeter Võsa. 

Riigikogu kiitis 88 poolthäälega heaks valitsuse algatatud pakendiseaduse muutmise seaduse (568 SE), millega võetakse üle Euroopa Liidu (EL) vastav direktiiv pakendite ja pakendijäätmete kohta. Pakendi määramise selgitavad näited loovad selguse ning ühesuguse mõistmise toote pakendiks määramisel EL-is. 

Istungi stenogramm:  

Riigikogu pressiteenistus