EESTI VABARIIGI ÜLEMNÕUKOGU XII KOOSSEISU

71. ISTUNGJÄRK

20.–23. aprill 1992

Sisukord
1.    71. istungjärgu päevakorra kinnitamine
2.    Tööõiguslike garantiide kohta seoses kodakondsuse seaduse rakendamisega
3.    Enn Tupi nimetamisest Eesti Vabariigi kaitseministriks
4.    Põhiseaduse Assamblee poolt esitatud põhiseaduse eelnõu kohta
5.    Eesti Vabariigi põhiseaduse rakendamise seaduse eelnõu esimene lugemine
6.    Eesti Vabariigi Valitsuse ja Eesti Panga infotund
7.    Eesti Vabariigi rahvaraamatukogude seaduse eelnõu ja Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsuse "Eesti Vabariigi rahvaraamatukogude seaduse kehtestamise kohta" eelnõu teine lugemine
8.    Eesti Vabariigi seaduse "Eesti Vabariigi Riigikogu valimise seaduse § 2 lg. 1 muutmise kohta" eelnõu esimene lugemine
9.    Helje Päivili ja Andres Pasti ennetähtaegne vabastamine kohtuniku kohustest
10.    Eesti Vabariigi elamuseaduse eelnõu ning Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsuse "Eesti Vabariigi elamuseaduse rakendamise kohta" eelnõu teine lugemine
11.    Eesti Panga astumisest Rahvusvahelise Valuutafondi, Rahvusvahelise Rekonstrueerimis- ja Arengupanga ning nende juurde kuuluvate organisatsioonide liikmeks
12.    Päevakorravälised avaldused
13.    Eesti Vabariigi seaduse "Maareformi seaduse ja põllumajandusreformi seaduse osalise muutmise kohta" eelnõu esimene lugemine
14.    Eesti Vabariigi seaduse "Muudatuste tegemise kohta Eesti Vabariigi maksukorralduse seaduses" eelnõu teine lugemine
15.    Eesti Vabariigi põhiseaduse rakendamise seaduse eelnõu teine lugemine


EESTI VABARIIGI ÜLEMNÕUKOGU XII KOOSSEISU
71. ISTUNGJÄRK
ESIMENE ISTUNG
20. aprill 1992


Istungjärgu päevakorra kinnitamine
Juhataja (Ü. Nugis)
Lugupeetud kolleegid, kas alustame 71. istungjärgu tööd? Kontrollime kohalolekut. Kohal on 74 rahvasaadikut, puudub 24.
Head kolleegid! Vastavalt eelnenud kokkuleppele ja reglemendile antakse meile täna üle mõned seadusandlike aktide eelnõud. Ma paluksin kõigepealt kõnetooli Eesti Vabariigi Valimiskomisjoni nimel hr. Torgo.
T. Torgo
Lugupeetud Ülemnõukogu juhataja, lugupeetud Ülemnõukogu saadikud! Mul on Eesti Vabariigi Valimiskomisjoni poolt üle anda Ülemnõukogu otsuse projekt Eesti Vabariigi Ülemnõukogu saadiku Andrei Prii saadikuvolituste lõpetamise kohta tema enda avalduse alusel.
Juhataja
Tegemist on normaalprotseduuriga. Juhatus määrab oma istungil juhtivkomisjoni, kuigi siin valik ei ole suur, me teame, milline komisjon sellega tegelema hakkab. Järgmisena paluksin kõnetooli pr. Krista Kilveti, kes valitsuse nimel võtab tagasi ühe päevakorras oleva eelnõu.
K. Kilvet
Lugupeetud juhataja, lugupeetud Ülemnõukogu liikmed! Eesti Vabariigi Valitsuse nimel lubage tagasi võtta teil neljapäeval päevakorras olev ülikooliseaduse eelnõu ja selle seaduse rakendusotsuse projekt. Aitäh!
Juhataja
Nagu öeldud, autoritel on õigus eelnõusid tagasi võtta igas arutelu faasis. Nüüd ma paluksin kõnetooli rahvasaadik Ülle Aaskivi.
Ü. Aaskivi
Lugupeetud juhataja, head kolleegid! Nagu te mäletate, andis Ülemnõukogu poolt valitud kooskõlastuskomisjon eelmisel nädalal üle otsuseprojekti Põhiseaduse Assamblee esitatud põhiseaduse rakendusseaduse eelnõu kohta. Arvestades aga Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 15. aprillil tehtud protseduurilist otsust võtta põhiseaduse rakendusseaduse eelnõu Ülemnõukogu menetlusse, teeb redaktsioonikomisjon nüüd ettepaneku võtta esitatud otsuseprojekt tagasi.
Juhataja
Suur tänu! Nagu öeldud, selline õigus on autoritel igas faasis. Järgmisena paluksin kõnetooli rahvasaadik Jaak Alliku.
J. Allik
Lugupeetud härra juhataja, lugupeetud kolleegid! Viimase aja kohtumised valijatega on kinnitanud minu veendumust, et spekulatsiooni ja liigkasuvõtmise piiramine on rahva hulgas endiselt väga terav probleem. Meie monopoliderikkas ühiskonnas, mis on turumajandusest kaugel, toob rahareform kindlasti kaasa veelgi suurema kiusatuse tekitada kunstlikku defitsiiti ja hindu üles kruvida. Õiguskaitseorganid aga viitavad vastava seadustiku puudumisele. Tutvusin Eesti Vabariigi Valitsuse poolt 1920. aasta jaanuaris vastu võetud määrusega hangeldamise ja liigkasuvõtmise vastu. Ajakohastasin selle teksti ja esitan ta Ülemnõukogu menetlusse sama pealkirja all. Olen kindel, et enne rahareformi oleks niisuguse õigusakti olemasolu hädavajalik. Aitäh!
Juhataja
Tegemist on normaalprotseduuri järgi käsitletava eelnõuga, juhatus otsustab homsel istungil, milline komisjon jääb juhtivkomisjoniks. Suur tänu! Paluksin kõnetooli rahvasaadik Jaak Jõerüüdi.
J. Jõerüüt
Härra eesistuja, lugupeetud kolleegid! Haridus-, teadus- ja kultuurikomisjoni nimel tahan üle anda seaduseelnõu täiendustest ENSV administratiivõiguserikkumise koodeksis. See üldise pealkirjaga lühikene eelnõu käsitleb seda osa, mis meil on siiamaani olnud tegemata. Nimelt on ammu jõus keeleseadus, küll aga ei ole tema täitmise kontrollil mingit õiget mehhanismi. Kuna meil on päevakorras valitsuse esitatud keeleseaduse muutmise eelnõu, siis käesolev dokument, mille ma komisjoni nimel üle annan, on selle päevakorrapunktiga tihedas seoses, mistõttu ma palun käsitleda seda kiireloomulise küsimusena. Juhtivkomisjoniks sooviksime õiguskomisjoni.
Juhataja
Suur tänu! Tegemist on kiireloomulise küsimusega ja tundub, et kõige sobivam juhtivkomisjon on õiguskomisjon. Kolleegid, ega ma ei ole kedagi unustanud? Ei ole. Asugem päevakorraprojekti läbi vaatama ja kinnitama. Menetluses on kõik muutusteta ja juhatuse poolt vastu võetud otsuseid seekord täiskogul kinnitada ei ole. Nii et me võiksime minna kohe päevakorra juurde. Juhatuse istungil tehti teatud muudatused, mis ma paluksin enne hääletamist projekti sisse viia. Nimelt tuleks teisipäevaks planeeritud 2. punkt ära vahetada kolmapäevaks planeeritud 5. punktiga. Järgmine muudatus. Teisipäevaks planeeritud 4. päevakorrapunktis on ka teatud muudatusi. Nimelt esitab arvamuse eelnõu kohta haldusreformikomisjoni nimel Andrus Ristkoki asemel Jüri Kork. Ning nagu te nüüd veendusite, langeb ära neljapäevaks planeeritud 6. punkt, ülikooliseadus. Selliste muudatustega päevakorraprojekti paneb juhatus täiskogu ette. Kas me võime kinnitada? Kohaloleku kontroll. Kohal on 82 rahvasaadikut, puudub 16.
Lugupeetud Ülemnõukogu, kes on selle poolt, et kinnitada 71. istungjärgu päevakord? Selle ettepaneku poolt on 76 rahvasaadikut. Vastu ega erapooletu ei ole keegi. Päevakorda on kinnitatud järgmised punktid:
1. Redaktsioonikomisjoni poolt esitatud Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsuse "Põhiseaduse Assamblee poolt esitatud põhiseaduse eelnõu kohta" projekt.
2. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu saadikurühmade "Sõltumatud Demokraadid" ja "Maaliit" poolt esitatud Eesti Vabariigi põhiseaduse rakendamise seaduse eelnõu. Esimene lugemine.
3. Eesti Vabariigi elamuseaduse eelnõu ja Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsuse "Eesti Vabariigi elamuseaduse rakendamise kohta" projekt. Teine lugemine.
4. Eesti Vabariigi seaduse "Muudatuste tegemise kohta Eesti Vabariigi maksukorralduse seaduses" eelnõu. Teine lugemine.
5. Eesti Vabariigi Valitsuse ja Eesti Panga infotund.
6. Eesti Vabariigi seaduse "Muudatuste kohta Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi keeleseaduses" eelnõu. Esimene lugemine.
7. Eesti Vabariigi jäätmeseaduse eelnõu ja Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsuse "Eesti Vabariigi jäätmeseaduse kehtestamise kohta" projekt. Teine lugemine.
8. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu liikme V. Koisi poolt esitatud Eesti Vabariigi riigilipu ja riigivapi seaduse eelnõu ja Eesti Vabariigi maakonna-, linna- ja vallalipu ja -vapi seaduse eelnõu.
9. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu saadikurühma "Keskfraktsioon" poolt esitatud Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsuse "Eesti Vabariigi Riigikogu valimise seaduse rakendamise kohta" projekt.
10. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsuste "Helje Päivili ennetähtaegse vabastamise kohta kohtuniku kohustest" ja "Andres Pasti ennetähtaegse vabastamise kohta kohtuniku kohustest" eelnõud.
11. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu saadikurühma "Keskfraktsioon" poolt esitatud Eesti Kaubandus-Tööstuskoja seaduse eelnõu. Esimene lugemine.
12. Eesti Vabariigi kodanikukaitse seaduse eelnõu ja Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsuse "Eesti Vabariigi kodanikukaitse seaduse rakendamise kohta" projekt. Teine lugemine.
13. Eesti Vabariigi rahvaraamatukogude seaduse ja Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsuse "Eesti Vabariigi rahvaraamatukogude seaduse kehtestamise kohta" projekt. Teine lugemine.
14. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu sotsiaalkomisjoni poolt esitatud Eesti Vabariigi seaduse "Eesti Vabariigi ravikindlustusseaduse muutmise kohta" eelnõu. Teine lugemine.
15. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsuse "Ametiisikute osalemisest ettevõtluses" projekt.
16. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu saadikurühmade "Keskfraktsioon" ja "Põllumeeste Kogu" arupärimine Eesti Vabariigi Valitsusele põllumajanduspoliitika kohta ja Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsuse "Talumajanduspoliitikast" ja Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsuse "Talumajanduse huvide arvestamisest Eesti Vabariigi Valitsuse poolt" projekt.
17. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsuse "Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avalduste esitamise tähtaegade ennistamise korrast" projekt.
18. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsuse "Eesti Vabariigi põhiseadusest tulenevate seaduste eelnõude väljatöötamise korrast" projekt.
19. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsuse "Eesti Vabariigi Ülemnõukogu reglemendi muutmise kohta" projekt.


Tööõiguslike garantiide kohta seoses kodakondsuse seaduse rakendamisega
Juhataja
Head kolleegid, on veel üks protseduur, mis tuleb läbi viia enne päevakorrapunktide arutelu, see on kooskõlas reglemendiga. Nimelt ei leidnud eelmise istungjärgu viimasel istungil üks otsuseprojekt täiskogu toetust. See käsitleb tööõiguslike garantiide andmist seoses kodakondsusseaduse rakendamisega. Juhtivkomisjon palub panna selle otsuseprojekti veel kord hääletusele. Läbirääkimisi ei avata, küsimusi ei esitata, eelnõu teksti ei muudeta, mitte midagi ei tehta peale hääletamise. Panen hääletusele.
Lugupeetud Ülemnõukogu, kes on selle poolt, et võtta vastu Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsus tööõiguslike garantiide kohta seoses kodakondsusseaduse rakendamisega? Palun hääletada! On vaja 50 häält. Selle ettepaneku poolt on 50 rahvasaadikut, vastu on 5, erapooletuks jäi 16. Otsus on vastu võetud.


Enn Tupi nimetamisest Eesti Vabariigi kaitseministriks
Juhataja
Kolleegid, meil on päris palju kiireloomulisi küsimusi, mida Ülemnõukogu peab lähitulevikus läbi vaatama, s.t. otsustama, kas ta soovib täiendada kinnitatud päevakorda. Mulle on laekunud ühe eelnõu kohta toetav otsus. See on nimelt eelnõu, mis käsitleb ühe meie kolleegi nimetamist vabariigi ministriks. Jutt on kolleeg Enn Tupist. Juhtivkomisjoni rollis oli juhatus ja juhatus soovitab täiendada päevakorda selle kiireloomulise küsimusega. Ma panen küsimuse otsustamise täiskogule. Kohaloleku kontroll, mis kehtib terve selle päevakorrapunkti kohta. Kohal on 81 rahvasaadikut, puudub 17. Lugupeetud Ülemnõukogu, kes on selle poolt, et täiendada käesoleva istungjärgu päevakorda ühe kiireloomulise küsimusega, mis käsitleb Enn Tupi nimetamist Eesti Vabariigi kaitseministriks? Palun hääletada! Selle ettepaneku poolt on 59 rahvasaadikut, vestu on 2, 6 jäid erapooletuks. Päevakorda täiendatakse. Ettekande päevakorrapunkti kohta teeb peaminister hr. Vähi.
T. Vähi
Austatud eesistuja, austatud saadikud! Valitsus esitab hr. Enn Tupi tutvumiseks kui Eesti Vabariigi kaitseministri kandidaadi. On ettepanek arutada täna tema kinnitamist Eesti Vabariigi kaitseministriks. Arvan, et hr. Enn Tuppi ei ole vaja teile iseloomustada, sest ta on koos teiega töötanud siin saalis 2 aastat või enamgi. Ma tahaksin ütelda ainult nii palju, et küsimus on arutatud läbi Eesti Vabariigi Ülemnõukogu riigikaitsekomisjoniga, kusjuures komisjoni enamik leidis, et valitsuse ettepanek oleks toetamist vääriv. See on kõik.
Juhataja
Küsimused härra peaministrile. Pavel Panfilov!
P. Panfilov
Lugupeetud juhataja, lugupeetud peaminister! Öelge palun, kas on kindel, et härra Tupil ei ole võlgu?
T. Vähi
Hr. Tupp on Ülemnõukogu poolt ilmselt valitud või määratud riigikaitsekomisjoni juhtima. Selle aja jooksul on ta konkreetselt tegelnud nimetatud valdkonnaga, on minu arvates informeeritud nendest küsimustest ja valitsus arvab, et hr. Tupp sobib töötama Eesti Vabariigi kaitseministrina.
T. Made
Austatud eesistuja, lugupeetud hr. peaminister! Nagu me kõik hästi teame, on kaitseministri üks põhiülesandeid võtta valge hobuse seljas Vabaduse väljakul paraade vastu. Kas te olete kontrollinud hr. Tupi ratsutamisoskust? Aitäh!
T. Vähi
Ma arvan, et kui hobune leidub, küll siis ratsutaja ka hakkama saab.
H. Peterson
Lugupeetud juhataja ja peaminister! Minu laual oleval informatsioonilehel on, et alates 1990. aasta oktoobrikuust on hr. Tupp Eesti Vabariigi Ülemnõukogu liige. Mispärast temal hakati lugema staaži oktoobrikuust? Aitäh!
T. Vähi
Ma usun, et ankeedis on viga. Ma vabandan selle vea pärast.
M. Lauristin
Härra peaminister, kas tohiks täpsustada, kes konkreetselt soovitas hr. Tupi sellele kohale? Kas tegemist oli komisjoni vormistatud soovitusega või fraktsiooni soovitusega?
T. Vähi
Me arutasime riigikaitsekomisjonis mitmeid kaitseministrikandidaate. Kui arutelul oli hr. Tupi kandidatuur, siis ta ise ei olnud selles ruumis. Sellel arutelul, mis oli umbes paar nädalat tagasi, arvas enamik, et nendest kandidaatidest, keda me vaagisime, oleks hr. Tupp kõige sobilikum. Küsimus on arutatud läbi ka mõningate fraktsioonide esindajatega. Kandidaadina esitati ta eelmisel nädalal. Mul puuduvad andmed, et mingisugune fraktsioon või komisjon oleks soovinud hr. Tupiga sellel teemal vestelda. Ma arvan, see on seletatav sellega, et kaks aastat on tutvumiseks piisavalt pikk aeg.
J. Lippmaa
Lugupeetud peaminister! Mina olen juhuslikult riigikaitsekomisjoni liige ja ma väidan, et riigikaitsekomisjon ei ole hääletamise kaudu kujundanud oma arvamust hr. Tupi suhtes. Seda vestlust, mis keerles 4 nime ümber, ei saa kuidagi nüüd nii ette kanda, nagu oleks see kellegi suhtes arvamuse kujundamine. Mis alusel te ütlete, et enamik riigikaitsekomisjoni liikmetest toetab hr. Tuppi, kuigi me hääletamist läbi ei viinud?
T. Vähi
Hääletamist me tõesti läbi ei viinud, selles suhtes on teil õigus, aga arvamust avaldasid kõik selles ruumis viibinud riigikaitsekomisjoni liikmed. Ma usun, et ka teised komisjoni liikmed siiski tunnistavad, et enamik toetas nendest kandidaatidest härra Tupi kandidatuuri. Aga me ei hääletanud seda, selles on teil õigus.
N. Zahharov
Lugupeetud juhataja, lugupeetud peaminister! Saadikutele antud informatsioon on nii napp, et tahaksin esitada mõned konkreetsed küsimused. Kas härra Tupil on olnud kokkupuuteid sõjaväeteenistusega või üldse sõjaväega? Kus ta töötas enne Ülemnõukogu saadikuks saamist? Kas ta on oma töö kaudu olnud seotud partei- või õiguskaitseorganitega? Tänan!
T. Vähi
Kõigepealt esimene küsimus. Me oleme arvamusel, et kaitseministriks ei pea olema endine NSV Liidu sõjaväelane. Me arvame, et kaitseministriks peaks olema tsiviilisik või vähemalt oleks see soovitav. Mis puutub hr. Tupi varasematesse töökohtadesse, siis on siin ankeedis, millega ka teil on olnud võimalik tutvuda, tema teenistuskäik kirjas. Ta ei ole töötanud palgalistel kohtadel partei- ega nõukogude organites. Ja üldse ma olen arvamusel, et võib-olla me peaksime juba loobuma ainult siltide järgi inimeste üle otsustamisest. Ka arvan, et inimeste üle tuleb otsustada nende enda järgi, ja seetõttu ma ei ole ka väga täpselt kõike tema samme lapsepõlvest peale kuni praeguse momendini kontrollinud.
Juhataja
Suur tänu, hr. Vähi. Rahvasaadikutel rohkem küsimusi ei ole. Kolleegid, nagu meil on kujunenud standardiks, asjaosalistele me küsimusi ei esita. Hr. Tupp on meile teatud-tuntud inimene ja pole vajagi teda kõnetooli kutsuda. Alustame läbirääkimisi. Kas on sõnasoovijaid, kõnepidajaid? Ei ole. Ütleme selle kohta tinglikult, et läbirääkimised on lõppenud. Kas ma võin panna otsuseprojekti hääletusele? Tegemist on salajase hääletamisega ja selleks on vaja vähemasti 40 rahvasaadiku toetust. Me leppisime kokku, et viimane kohalolekut kontroll käib terve päevakorrapunkti kohta.
Lugupeetud Ülemnõukogu, kes on selle poolt, et võtta vastu Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsus Enn Tupi nimetamise kohta Eesti Vabariigi kaitseministriks? Palun hääletada! Selle ettepaneku poolt on 28 rahvasaadikut, vastu on 26, erapooletuks jäid 17. Otsus jääb vastu võtmata.


Põhiseaduse Assamblee poolt esitatud põhiseaduse eelnõu kohta
Juhataja
Lugupeetud kolleegid, jätkame vastavalt kinnitatud päevakorrale. Kui te mäletate, meil jäi pooleli ühe kiireloomulise küsimuse arutelu, mis praegu on päevakorras esimese sisulise punktina. Me kuulasime ära ettekanded, esitasime ettekandjatele küsimusi, pidasime läbirääkimisi, kuid ei lõpetanud neid. Kolleegid, läbirääkimised jätkuvad. Palun, kes soovib sõna võtta või kõnet pidada? Võib-olla oleks vaja mälu värskendamise huvides kuulata veel lühikest ettekannet? See on end alati õigustanud. Palun, Liia Hänni, kordame sõlmküsimused veel kord üle.
L. Hänni
Austatud juhatus, lugupeetud kolleegid! Mäletatavasti katkestasime eelmisel istungjärgul päevakorrapunkti, mis käsitles Põhiseaduse Assamblee poolt väljatöötatud põhiseaduse eelnõu rahvahääletusele panekut. Meile oli välja jagatud 2-punktiline eelnõu ja ma tean, et redaktsioonitoimkond, mis moodustati selle küsimuse käsitlemiseks, on välja töötanud omapoolsed ettepanekud. Ma loodan, et pr. Ülle Aaskivi, kes oli kaasettekandja selles päevakorrapunktis, saab ka veel kord sõna. Kas ma pean praegust sõnavõttu käsitama kui lõppsõna?
Juhatajа
Ei, see on ettekanne. Me võime isegi pr. Hännile esitada küsimusi. Nii et korda veel asi paari minuti jooksul üle, see värskendab mälu.
L. Hänni
Eelmine kord ma juba kandsin teile ette need põhilised muudatused, mida Põhiseaduse Assamblee tegi põhiseaduse eelnõus selle aja jooksul, kus põhiseaduse eelnõu oli antud uuesti läbitöötamiseks assambleele. Ma ei hakka enam paragrahvide haaval kordama kõigi nende muudatuste sisu. Tuletan ainult meelde, et selle uue arutelu käigus assamblee ei vaadanud läbi kontseptuaalseid lahendusi, küll aga tegi terve hulga täpsustusi ja täiendusi. Muudeti osa paragrahvide redaktsiooni, et tuua täpsemini välja seal edasiantav mõte. Minule esitatud küsimustest selgus, et mitte kõik Põhiseaduse Assamblees esitatud kontseptuaalsed lahendused, eriti inimõigusi puudutavad, ei ole Ülemnõukogu liikmetele piisavalt arusaadavad. Ma püüdsin selgitada, et põhiõiguste ja vabaduste peatükis sisalduv kodanike ja mittekodanike õiguste eristamine ei tähenda, et põhiseadus ise seaks sisse piiranguid mittekodanikele. Põhiseadus jätab seadusandjale võimaluse käituda tulevikus nii, nagu see on Eesti riigi arengu seisukohalt otstarbekas. Kuna ka hilisemates sõnavõttudes tõstatati küsimus, kuidas põhiseaduse Assamblee käsitles ekspertide poolt soovitatud alternatiive, siis ma rõhutan veel kord, et osa nendest oli juba varem assamblee töös arvestatud, osa võeti nüüd arvesse viimasel viimistlusetapil. Ma tuletaksin teile meelde kas või seda, et muudeti vaidlusalust sätet, mis käsitleb Riigikogu kvoorumit. Võeti arvesse ja lülitati eelnõusse ekspertide ettepanek selle kohta, et Riigikogul on õigus koosseisu häälteenamusega pöörduda valitsuse poole soovitava eelnõu saamiseks. Vastavalt ekspertide poolt alustatud mõttevahetusele vaatasime läbi ka presidendi veto sisu ning tegime täienduse, et president saab pöörduda Riigikohtu poole, kui ta leiab, et vastuvõetud seadus ei ole kooskõlas põhiseadusega. Loomulikult jäi osa ekspertide alternatiive arvestamata, eelkõige need, mis puudutasid assamblees korduvalt hääletatud küsimusi. Kuigi redaktsioonitoimkond esitas näiteks presidendi valimise korra uuesti assambleele kaalumiseks, peeti siiski õigeks, et nii korduvalt hääletatud küsimuse juurde enam tagasi ei pöörduta.
Põhiseaduse Assamblee võttis arvesse ka mitmeid Ülemnõukogu liikmete ettepanekuid, näiteks jäeti eelnõust välja § 66, mis võimaldas käsitleda Riigikogu kui ülimuslikku võimu teiste riigivõimu institutsioonide suhtes. Selliste parandustega esitas Põhiseaduse Assamblee eelnõu uuesti Ülemnõukogule, et nüüd juba lõplikult otsustada rahvahääletusele panek. Ühes sellega tegi assamblee ka põhiseaduse rakendamise seaduses mõningaid muudatusi, kuid need tulevad arutuse alla siis, kui päevakorras on rakendusseadus. Aitäh!
Juhataja
Kallid kolleegid, kas meil on küsimusi? Johannes Kass!
J. Kass
Lugupeetud ettekandja! Kas te olete kursis Ülemnõukogu esimehe juurde moodustatud ekspertkomisjoni arvamusega põhiseaduse kohta? Kas selle arvamusega oleks võimalik tutvuda ka saadikutel? Ma tean, et ekspertkomisjon on moodustatud, aga meil puudub igasugune info komisjoni töö kohta.
L. Hänni
Ma peaksin siinkohal kõigepealt paluma hr. Kassil täpsustada, kes selle ekspertkomisjoni moodustas. Minu teada ei ole Ülemnõukogu sellist komisjoni moodustanud, ainuke ekspertgrupp, kellega meil oli koostöö ja kes pidi meie eelnõu kohta Ülemnõukogu otsuse kohaselt arvamuse langetama, oli hr. Raidla töögrupp. Nendega oli meil tõepoolest tihe kontakt, kui me põhiseaduse eelnõu arutasime ja viimistlesime, teiste ekspertgruppide kohta mul aga andmed kahjuks puuduvad, ma ei tea nende arvamusi, minuni ei ole need jõudnud.
Juhataja
Suur tänu, pr. Hänni, rahvasaadikutel rohkem küsimusi ei ole. Ma paluksin redaktsioonikomisjoni nimel kaasettekandeks kõnetooli pr. Ülle Aaskivi.
Ü. Aaskivi
Lugupeetud juhataja, head kolleegid! Nagu te mäletate, on meie kooskõlastuskomisjon, redaktsioonitoimkond seda meelt, et läheneda kõigile põhiseadusega seonduvatele probleemidele ükshaaval. Nõnda siis esitasime eelmisel nädalal teile 2-punktilise eelnõu pealkirjaga "Põhiseaduse Assamblee poolt esitatud põhiseaduse eelnõu kohta". See eelnõu käsitles ainult seda, mis seondub assamblee poolt Ülemnõukogule koos parandustega esitatud põhiseaduse eelnõu tekstiga. Juba varem oli Ülemnõukogu võtnud vastu otsuse, et sisuliselt põhiseadusega seonduvatesse küsimustesse Ülemnõukogu ise sekkuma ei hakka. Sellest tulenevalt saab Ülemnõukogu langetada otsuse ainult ühes küsimuses: kas panna assamblee esitatud eelnõu rahvahääletusele või mitte. Niisuguse otsuse saab teha ühe hääletusega. Sellest lähtudes esitas kooskõlastustoimkond eelmisel nädalal teile 2-punktilise eelnõu, mille teine punkt kohustas meie oma komisjoni, s.t. Ülemnõukogu poolt moodustatud kooskõlastuskomisjoni välja töötama otsuseprojekti põhiseaduse eelnõu rahvahääletuse kuupäeva ja korra kohta. Mida aga päev edasi, seda enam olukord muutub ja praegu võin ma teile teatada, et täna hommikul arutas kooskõlastuskomisjon projekti, mis kannab pealkirja "Eesti Vabariigi põhiseaduse eelnõu rahvahääletuse korraldamise kohta". See sisaldab kolmel leheküljel kõike, mis puudutab referendumi kuupäeva, referendumile esitatavat küsimust, samuti kõiki korraldusliku iseloomuga küsimusi. Nii et selle meie poolt veel vastu võtmata otsuse teine punkt on tänaseks tegelikult juba täidetud. Protseduuriliselt on küll eelnõu Ülemnõukogule esitamata, kuid ma arvan, et see saab teoks lähipäevadel. Seepärast leidis kooskõlastuskomisjon täna hommikul, et teine punkt teile esitatud otsuseprojektist tuleks välja jätta. Nii jääks meie tänase otsuse sisuks ainult üks punkt ja me saaksime hääletamise teel lõpuks langetada otsuse, mida siis teha assamblee poolt ettevalmistatud põhiseaduse eelnõuga. Et aga oleks täiesti selgelt ja üheselt öeldud, millisest eelnõust täpselt jutt käib, siis on kooskõlastuskomisjonil ettepanek sõnastada see üks punkt järgmiselt: "Panna Põhiseaduse Assamblee poolt 18. veebruaril 1992. aastal Ülemnõukogule esitatud põhiseaduse eelnõu 13. aprilliks 1992 tehtud parandustega rahvahääletusele." See on otsus, millele me peaksime täna andma poolt- või vastuhääle, kui oleme läbirääkimised lõpetanud.
Juhataja
Tundub, et on vähemasti üks küsimus. Arvo Sirendi!
A. Sirendi
Lugupeetud ettekandja, kui me selle eelnõu rahvahääletusele paneme, kas see tähendab siis, et me paneme ta ainsana rahvahääletusele või koos mõne alternatiiviga? Kuidas seda otsust tuleks mõista?
Ü. Aaskivi
Seda otsust tuleb tõlgendada ainult meie otsusena assamblee poolt esitatud põhiseaduse eelnõu kohta. Rakendusseadust, oletatavaid lisaküsimusi ega mingeid muid alternatiivseid eelnõusid see ei puuduta.
Juhataja
Suur tänu, Ülle Aaskivi! Rahvasaadikutel rohkem küsimusi ei ole. Läbirääkimised jätkuvad. Andrus Ristkok!
A. Ristkok
Lugupeetud kolleegid! Et esitada teile oma seisukoht põhiseaduse eelnõu rahvahääletusele paneku asjus, tuletaksin veel korra meelde, millist rolli põhiseadus riigi ülesehituses peab mängima.
Põhiseadus on riigi olemust määratlev seadus. Nõnda nagu iga seadus, on ka põhiseadus riigielu korraldamise vahend. Temasse tuleb koondada hädavajalikud põhimõtted ja reeglid selle kohta, kuidas peavad riigi asjad olema korraldatud ja kuidas tuleb eri juhtudel toimida. Pärast seaduse ametlikku kinnitamist, milleks meil on valitud rahvahääletuse tee, on tema sätete täitmine riigis kõigile kohustuslik.
Põhiseadusega määratletakse, milline riigikord riigis kehtib, s.t. kelle ja mille huvides riik kui ühiskonnaelu ametliku korraldamise organisatsioon toimima peab. Edasi kehtestatakse põhiseadusega selle riigikorra tegeliku toimimise tagamiseks vajamineva ühiskonnakorralduse alused ja garantiid.
See, mida ja kuidas on vaja soovitud riigikorra kehtimiseks korraldada ja garanteerida, sõltub otseselt konkreetsest olukorrast. Seepärast ei saa me toetuda pikaaegsete demokraatlike riigijuhtimise traditsioonidega kapitalimaade põhiseadustele. Ja pangem tähele, et ka 1938. aasta põhiseadus korrastas enne juba 20 aastat omariiklikult toiminud ühiskonda.
Meie põhiseadus peab esile kutsuma riigikorra muutuse. Eeskujuks kasutatavad tekstid pole seda enda ette aga ülesandeks seadnud. Seetõttu argumendid, mida põhiseaduse autorid toovad ettekäändeks, miks mitte arvestada Ülemnõukogu või Eesti elanike poolt nõutud parandusettepanekuid, argumendid, et kusagil mujal seda või teist asja põhiseaduses ei käsitleta, et mõni asi ei ole kombeks või midagi tuleks öelda nii või naa, ei ole tõsiselt võetavad.
Kui praegu koostatav põhiseadus ei sätesta selgesõnaliselt meie riigi ja tema juhtivorganite kohustust oma maa, oma rahva ja eesti rahvuse ees, samuti demokraatiat ja selle konkreetseid aluseid, siis polegi võimalik praegust korraldust lammutada ja see äraneetud sotsialism säilib.
Väide, et põhiseaduse koostamine ei vaja muu hulgas ka sotsioloogilist kompetentsi, nagu Põhiseaduse Assamblee juhataja mõne aja eest siit puldist kuulda laskis, saab paika pidada üksnes siis, kui põhiseadust nimetada vaid poliitiliseks kokkuleppeks, ent mitte riigielu korralduslikuks dokumendiks. Arusaamatu on aga, kuidas Põhiseaduse Assamblee pärast tõotust, et selle liikmed jätavad ukse taha päevapoliitika, sai maha just poliitilist kokkulepet peegeldava dokumendiga.
Kaks kõige olulisemat puudust paljudest, millest osa suhtes võiks silma vahest kinnigi pigistada, kui uskuda, et seadust saab edaspidi hõlpsasti kohendada, on järgmised.
Meie põhiseaduse eelnõu ei näe ikka riigikorra tunnuste hulgas ette rahvusriigi tunnust. §-s 1 ju seda endiselt ei nimetata.
Eesti rahvuse ja kultuuri kaitse mainimine seaduse preambulas on tähenduseta, kui riigikord, mis kehtestatakse §-s 1, seda ikkagi ette ei näe.
On ju selge, et 1938. aastal peaaegu ainult eestlastest koosnevas riigis ja ka suurrahvuste rahvusriikides ei ole põhirahvuse kaitset ehk põhiseaduses tõepoolest vaja tagada. See tagatakse iseenesestmõistetavalt kõigi teiste riigikorralduslike võtetega. Meie praegustes oludes on see aga hädavajalik. Olnuks selline säte juba varem kehtiv, poleks Ülemnõukogu saanud kehtestada sedavõrd kahjulikku kodakondsuslahendit, nagu meil nüüd olemas on.
Teine olulisem puudus puudutab riigijuhtimise funktsioone. Omariiklus ja demokraatia eeldavad, et riiki juhitakse oma maa ja rahva huvides. Nii oli see eelmise iseseisvuse ajal kahe maailmasõja vahel, nii on see arenenud demokraatiamaades. Viimaste põhiseadustes pole riigijuhtimise omariiklikke funktsioone eraldi hädatarvilik kehtestada. Need toimivad riiklikus korralduses juba ammu ja niigi.
Meie riigijuhtimine on korraldatud võõra ideoloogia ja ideoloogide huvides. Tänaseni on niidiotsad jäänud ikka alles võimu juures olevate endiste funktsionääride kätte. Jättes neile oma maa ja rahva suhtes funktsioonideta, kohustuste ja vastutuseta võimu, loome põhiseaduslikult nende funktsionääride diktatuuri. Seetõttu peab kusagile põhiseaduse teksti sisse mahtuma säte, mis kutsub esile muutuse selles aspektis, mis kehtestab riigijuhtimisele omariiklikud funktsioonid.
Kuskil peab olema öeldud, et Eesti Vabariigi riigijuhtimise funktsioon on oma riigi, kõigi selle elanike, looduse ja kultuuri, samuti eesti rahva säilimise, normaalse toimimise ja arengu tagamine ning nende funktsioonide täitmine on kõigi Eesti Vabariigi riigijuhtimise organite ja riigijuhtide kohustus. Siis ei ole võimalik piiritlemata võimutäiust kasutada mis tahes otstarbel, vaid ainult selleks.
Järjekindlusetu ja ebapiisav on demokraatia tagamine põhiseaduses. Iseäranis ohtlik on omavalitsuste lahendus ja palju muud. Olen veendunud, et põhiseadust praegusel kujul rahvahääletusele esitada ei tohi. See ei arvesta Eesti ühiskonna vajadusi ja tahet. On abstraktne, riigiehituslikult aluselt ebajärjekindel ning lausa küündimatu. Põhiseadus kujutab suuresti referaati tema tegijate arvamustest ja improvisatsioonidest riigikorralduse teemadel. Selline hinnang on karm, ent leian, et meil ei ole õigust tuua Eesti ühiskonna tulevik ohvriks oma võimuvõitluslikele ambitsioonidele ja selle nimel kiirustada. Aitäh!
V. Pohla
Lugupeetud kolleegid! Pärast suurt vaimustuse aega, mis meil 2–3 aastat tagasi oli, saabus nagu ikka sõgeduse periood, hulluse aeg. See on ajaloos kõigil rahvastel niimoodi olnud, suurte revolutsioonide ajal kipub pendel minema teise äärmusse. Sellepärast oleme praegu väga tõsises poliitilise hüsteeria õhkkonnas, kus osa poliitilisi jõude püüab jälle uuesti ideologiseerida väärtusi ja rahvuslikke põhimõtteid ning see kõik toimub ägeda võimuvõitluse ja valimiskampaania õhkkonnas. Nüüd on küsimus, kas sellises poliitilise hüsteeria õhkkonnas saab ühe rahva põhiseadust vastu võtta pikaajalise ülemseadusena.
20. augustil moodustati Põhiseaduse Assamblee teatud surve tulemusena. Eesti Komitee, kes pidevalt on olnud vastu praktilistele sammudele Eesti iseseisvumisel, nõustus iseseisvuse väljakuulutamisega tingimusel, et talle kuulub võrdne osa põhiseaduse väljatöötamisel. Nii sündiski kompromiss, kus jäme ots läks siiski Eesti Komitee ringkonna ja tema mõttelaadi kätte. Minu poolt väga austatud jurist härra Tõnu Anton mainis siin eelmine kord, et põhiseadus on eelkõige kokkulepe poliitiliste jõudude vahel, mitte aga niivõrd juriidiline dokument. Ta märkis, et Põhiseaduse Assamblee liikmed andsid pühaliku vande jätta ukse taha poliitika, kuid nagu me nägime, puhkesid Põhiseaduse Assamblees siiski poliitilised vaidlused, millest saadi üle hääletamiste teel. Ja nii ei kujunenudki põhiseadus mitte niivõrd ühe rahva ülemseaduseks, kuivõrd poliitiliseks tehinguks ja härra Tõnu Anton juhatajana ei saanudki nähtavasti toimida mitte niivõrd juristina, kuivõrd vahekohtunikuna poliitilisel kauplemisel.
Põhiseaduse Assamblee liikmed, kes pikka aega nägid vaeva, väärivad tänu ja tähelepanu selle äärmiselt ränga töö eest, kuid kahjuks sisaldab sellises õhkkonnas tehtud põhiseaduse eelnõu endas mitmesuguseid puudusi. Me räägime palju korruptsioonist majanduses, aga seda ma nimetaksin võimu korruptsiooniks, sest nii ajakirjanduses kui ka Põhiseaduse Assamblee hääletamisel on pidevalt surutud peale teatud poliitilist joont. Ma nimetan seda võimu korruptsiooniks sellepärast, et Põhiseaduse Assambleele püüti pidevalt omistada seadusandlikke volitusi, kusjuures assamblee tööst võttis sageli osa alla poole tema liikmeist. Nii sai ka Eesti Komitee seisukohti pooldavate saadikute survel ignoreerida paljusid seisukohti, mida esitasid juristid, eksperdid ja mida esitati ajakirjanduses. Sellest tulenebki hulk tõsiseid puudusi käesolevas eelnõus.
Esiteks, selles on selgelt riigivõimu tasakaalustamatus ja ebamäärasused võimude lahususes, millele on korduvalt tähelepanu juhitud ajakirjanduses. Küsimus ei ole parlamentarismi ja presidentalismi valikus, nagu poliitiline populism püüab vastandada. Riigikorra valimisel on põhiseaduse eelnõus peale jäänud riigikeskne lähenemine, nagu rahvaalgatuse väljajätmine, presidendi otsevalimisele vastuseismine jne., mis paljus riigistab omavalitsused, alandati rahva kui suverääni seisundit. Üksikisik on riigi suhtes mõneti alamas, kollektiivinimese seisundis, mida näitab ka assamblee poolt sätestatud inimõiguste rikkumine uusrepresseerimise nõude näol (§ 8 ja süümevanne).
Looduse ja riigi suhe on põhiseaduses määratlemata. Assamblees käisid vaidlused selle üle, et kas üldse lülitada keskkonnakaitselisi seisukohti põhiseadusse. Hr. Hallaste, minu kolleeg, nimetas ajakirjanduses, et põhiseadus ei ole palvetamise koht, kus rääkida looduse ja keskkonna hoidmisest, kuna seda niikuinii ei täideta.
Teiseks, parlamendi voli on liiga suur. Hajuvad seadusandliku ja täitevvõimu piirid. Kohtuvõim sõltub liiga otseselt parlamendist. Erakondade osa riigivõimu teostamisel on ette nähtud liiga suur. Meie erakonnad alles kujunevad ja praegusel juhul justkui erakondade liidrid võtavad selles projektis endale laiad võimupiirid.
Tekib küsimus, kes vastutab selle põhiseaduse eest? Hr. Jüri Kork küsis eelmine kord selgelt, et kes kirjutab alla sellele põhiseadusele? Ja ka formaaljuriidiliselt ei ole põhiseaduse eelnõu assamblee poolt tervikuna vastu võetud. Samuti rikuti meie otsust, mille järgi kõrvuti põhiseaduse projektiga tuleb avaldada ka ekspertgruppide seisukohad. Seda ei ole ajakirjanduses tehtud.
Lugupeetud kolleegid, mina ei saa hääletada sellise põhiseaduse rahvahääletusele panemise poolt. Mida sellisel puhul teha? On selge, et me vajame põhiseadust ja seda kiiresti. Ma näen siin kahte võimalikku teed. Kõigepealt teen ettepaneku nimetada põhiseadus ajutiseks põhiseaduseks, et Riigikogu saaks edaspidi lihtsamalt sisse viia muudatusi. Sel juhul tuleb loomulikult teha muudatusi põhiseaduse 15. peatükis, või seda mitte rakendada. Teine võimalus on teha ekspertide abil põhiseaduse eelnõus mõningad muudatused, et seda tasakaalustada. Me võime sellesse sekkuda, sest otsuse muudatusi mitte teha võtsime vastu esimese projekti esitamisel, projekti teise variandi puhul me pole sellist otsust teinud. Palun panna hääletusele, et nimetada Eesti Vabariigi põhiseadus ajutiseks põhiseaduseks. Tänan!
Juhataja
Suur tänu! See parandusettepanek ei ole reglemendipärane, aga ma annan ta redaktsioonitoimkonnale edasi. Meie teeme parandusettepanekuid ainult selle otsuseprojekti kohta. Sergei Petinov!
S. Petinov
Lugupeetud presiidium, lugupeetud kolleegid! Tahaksin alustada sellest, millest alustas lugupeetud kolleeg Pohla, ja juhtida teie tähelepanu mõnedele küsimustele, mis on seotud meie põhiseaduse elluviimisega. Tahan püüda muuta nende inimeste arvamust, kes on seisukohal, et seda tuleb teha võimalikult kiiremini. On täiesti selge, et ühiskond, mida praegu rajatakse, on paljuski uus ühiskond. Mõistetav on ka Põhiseaduse Assamblee soov anda täiesti uus sisu sellele põhimõttelise tähtsusega dokumendile, mille järgi rahvas peab elu seadma. Olen täiesti nõus härra Pohla seisukohaga, et praegusel üleminekuperioodil on raske üksikasjalikult ette kirjutada, kuidas me seda ühiskonda rajama hakkame.
Toon ühe näite. Kui me ühel hiljutisel istungil lugupeetud härra Tupilt küsisime, milline on meie kaitsetegevuse strateegiaga seotud kaitsedoktriini kontseptsioon, siis tuli välja, et isegi praegu ei kujuta me endale seda küsimust hästi ette. Mis siis rääkida paljudest muudest majandus- ja sotsiaalprobleemidest, mis on meile tähtsad ja millele me pole lahendust leidnud. Põhiseadus on fundamentaalne seadus, see paneb paika rõhud väga pika aja peale ja on põhiline dokument, mille alusel Eesti ühiskond hakkab oma elu rajama. Seetõttu on vaja väga täpselt ette kujutada kõiki vastastikuseid seoseid, mis võivad ühiskonna, rahva, riigi ja kõigi täievoliliste struktuuride vahel eksisteerida. Mulle näib, et sellest seisukohast lähtudes on mõtet ka põhiseaduse eelnõu arutada. Ma ei hakka peensustesse süüvima, aga tahaksin siiski juhtida teie tähelepanu järgmisele asjaolule. Vaadake põhiseaduse peatükke. Kõik need on üsna hästi ette valmistatud, nende kallal on väga tõsist tööd teinud Põhiseaduse Assamblee liikmed. Kokku põrkusid erinevad arvamused, mis andsid ühe või teise probleemi puhul kompromisslahendusi. Ent ometi ei klapi paljud peatükid omavahel.
Võtame näiteks II peatüki. Ma võtsin selle peatüki koostamisest osa ja ütlesin välja oma arvamuse selle kohta. Et aga seda ei arvestatud, siis ei pidanud ma võimalikuks ega vajalikuks edaspidi osaleda poliitilistes vaidlustes selle peatüki üle. Alustagem selle pealkirjast: "Põhiõigused ja kohustused." Et vaieldi selle üle, kelle õigustest ja kellest üldse jutt on, siis lihtsalt otsustati nivelleerida ja pandi peatüki pealkirjaks "Põhiõigused, vabadused ja kohustused". Ent tekib küsimus, millistest kohustustest on jutt. Lugege peatükk läbi ja teile saab selgeks, et kohustuste kohta pole seal öeldud midagi. Seal pole tegelikult räägitud mitte mingisugustest riigi kohustustest rahva ees. Riik ei seo end mitte mingil moel mingisuguste kohustustega kodanike ja üldse ühiskonna liikmete ees. Aga kui põhiseaduse eelnõus ei ole neid sätestatud, siis on see lihtsalt deklaratsioon, sest õigused, mis ei tugine subjektide kohustusele, muutuvad lihtsalt tsitaatide kogumiks, nagu see oli näiteks Mao Zedongi ja ka mõne muu juhi tsitaatide kogumikes. Räägiti pühalikult, et õigused on olemas, aga millegi reaalsega neid ei tagata. Seepärast peame sellesse dokumenti minu arvates tõepoolest väga ettevaatlikult suhtuma. Peame jätma manööverdamisvõimaluse nii endale kui ka sellele seadusandlikule organile, kes tuleb pärast meid ja hakkab kahtlemata kohustuslikus korras arutama seda dokumenti homse päeva seisukohast. Seepärast ühinen härra Pohla seisukohaga mitte panna end ebamugavasse olukorda oma järeltulijate ees siin saalis. Tõepoolest, valminud eelnõu võiks nimetada ajutiseks põhiseaduseks ja anda Riigikogule võimalus pöörduda selle dokumendi juurde tagasi, arutada seda uutest reaalidest lähtudes ning võib-olla selles midagi muuta.
Tahaksin juhtida teie tähelepanu veel ühele asjaolule ja teiega nõu pidada. Kas teie arvates tasub panna sellist tõsist tööd nagu põhiseadus meie rahva, s.t. ka iga üksiku inimese altarile? Me tahame saada objektiivse vastuse küsimusele, kas see põhiseadus rahuldab meie rahvast. Ent laskugem lihtsa inimese tavatasandile, kes jõuab ehk seaduseelnõu ühe korra läbi lugeda ja peab siis andma selge vastuse – jah või ei. Ja selle põhjal peame meie tegema järelduse, kas see põhiseadus rahuldab meie rahvast või ei. Arvan, et see on just see juhtum, mil referendum võib etendada täiesti vastupidist rolli ja anda täiesti vastupidise tulemuse. See on väga keeruline asi esitada selline dokument referendumile, andes võimaluse vastata ainult jah või ei, ning siis kinnitada, et meie põhiseadus vastab või ei vasta rahva ja tänase päeva nõuetele. Minu arvates oleks õigem panna see arutelule, nagu tehti Ülemnõukogu eelmiste koosseisude ajal ja nagu ka meie oleme teinud. Uurida veel tähelepanelikult rahva arvamust, tutvuda kirjadega, mida töökollektiivid ja üksikisikud, kodanikud ja mittekodanikud meile selles küsimuses saadavad, ning seejärel teha viimased korrektiivid ja esitada dokument põhjalikult läbitöötatuna meie õigusjärglasele. Teen ettepaneku veel kord järele mõelda, kas meil tasub põhiseadust praegu rahvahääletusele panna või anda see rahvale arutada, veel kord analüüsida ja üldistada selle arutelu tulemused, teha parandused ja anda dokument üle tulevasele Riigikogule. Tänan!
L. Arro
Lugupeetud juhataja, lugupeetud Ülemnõukogu! Minul on natuke teine arvamus kui eelkõnelejatel, sest me arutame meile ettepandud otsust, mitte põhiseadust ennast. Meil oli kokkulepe, et Ülemnõukogu otsustab, kas panna põhiseadus rahvahääletusele või mitte. Ma kujutlen asja nii, et kui näiteks siinsamas Ülemnõukogus mõni saadik, erakond või komisjon on teinud mingisuguse otsuseprojekti, siis Ülemnõukogu otsustab, kas võtta see päevakorda või mitte. Kui projekt on halb, siis lükkab Ülemnõukogu selle tagasi. Kas me ei võiks jätta oma pikka aega kestnud vaidlused ja anda küsimuse, kas põhiseadus on hea või halb, rahva otsustada, keda me peame kõrgeimaks võimukandjaks. Las rahvas ütleb, kas põhiseadus kõlbab või ei kõlba, ja hääletab. Kui ei kõlba, siis tuleb teha uus. Teisest küljest, kui rahvas kiidab selle heaks, on meil kõik seaduslikud võimalused minna edasi Riigikogu ja presidendi valimistele. Aitäh!
T. Made
Austatud eesistuja, lugupeetud kolleegid! Me tean, et täna esitasid Ülemnõukogu Presiidiumi juures töötanud juristid oma eksperthinnangu põhiseaduse kohta juhatusele sooviga, et see jagataks välja Ülemnõukogu liikmetele tutvumiseks. Mul on ettepanek katkestada see arutamine ja oodata ära, kuni juhatus meile ekspertide arvamused põhiseaduse kohta laiali jagab, ja tulla siis hääletamise ja otsustamise juurde tagasi. Seal on ühel masinakirjaleheküljel veel professor Schneideri allkirjaga arvamus kogu selle asja kohta, mida meil oleks ka tarvis teada. Nii et asjakohane oleks siiski, et juhatus praegu operatiivselt tegutseks ja need materjalid neile tutvumiseks välja jagaks. Aitäh.
Juhataja
Suur tänu! Üks ei sega teist, ega sellepärast ei pea katkestama. Need arvamused on meil olemas, me võime välja küll jagada. Peet Kask!
P. Kask
Austatud härra juhataja, lugupeetud kolleegid! Ma tahaksin natuke analüüsida neid võimalusi, mis meie ees praegu seisavad põhiseaduse küsimustes. Üks võimalus, mida mõned eelkõnelejatest on püüdnud kaitsta, on põhiseaduse eelnõu kõlbmatuks tunnistada, seda mitte rahvahääletusele panna ja katsuda läbi ajada ilma põhiseaduseta. Mismoodi siis meie ühiskonna areng edasi läheb, seda ei ole keegi valjult välja öelnud, tõenäoliselt tuleb siis minna Riigikogu valimistele ilma põhiseaduseta. Riigikogu peaks hakkama uut põhiseadust välja töötama. Me läheme lihtsalt teisele ringile. Teine võimalus või teine äärmus on tunnistada põhiseaduse eelnõu väga kõlblikuks, kutsuda üles seda vastu võtma ja olla sellega igati rahul. Need on kaks lihtsat varianti. Aga on veel kolmas variant: nimelt korrigeerida või otsida vahepealset teed põhiseaduse rakendamise seaduse kaudu. Ja ka see, kui me seda põhiseadust, mis rahvahääletusel loodetavasti vastu võetakse, liigselt ei kinnista kõigi põhiseaduse juurde käivate kinnistamismeetoditega ja hakkame seda pidama ajutiseks põhiseaduseks. Üks Põhiseaduse Assamblee ekspertidest küsis minu käest, kas meil on plaanis kasutada niisugust asja nagu revideerimine, s.t. mingi kindla tähtaja pärast parlament otsustab uuesti, kas jätkata sama põhiseadusega või kirjutada uus. Seda tehakse tavaliselt mõne aasta pärast, kolme või nelja aasta pärast. Ma arvan, et jätkata oma elu ilma põhiseaduseta ei maksaks. Midagi meil vaja on ja praegu midagi muud peale selle, mis Põhiseaduse Assamblee on teinud, võtta ei ole. See on meie tänase päeva oskuste ja suutlikkuse tase. Palju paremat me ei tooda ka siis, kui me seda protsessi lihtsalt jätkame. Minu ettepanek on võtta see põhiseadus rahvahääletusel vastu, aga võtta ta vastu rakendamise seaduse küllalt mõõdukas vormis. Nii jätame järgmisele poliitikute põlvkonnale, kes siia saali tuleb, võimaluse suhteliselt lihtsal viisil otsustada, kas see on ajutine põhiseadus, kui kaua ta kehtib ja millal peab hakkame välja töötama uut. Ma arvan, et kolme aasta pärast on ühiskonnal tõepoolest palju rohkem kogemusi neis valdkondades ja me saame ilma suurema vaevata kirjutatud parema põhiseaduse kui siis, kui me jätkame oma ponnistusi, oskamata kõiki kerkivaid probleeme ette kujutada. Minu ettepanek on võtta assamblee esitatud põhiseaduse eelnõu aluseks, aga probleemid lahendada rakendamise seaduses, kus otsustada küsimus, kas põhiseadus on alatine või ajutine, kes otsustab tema rakendamise küsimused, mis saab mõnedest vaidlusalustest paragrahvidest jne. Tänan!
Ü. Uluots
Lugupeetud spiiker, lugupeetud kolleegid! Ma püüdsin ennast meelega jätta viimaseks, et ära kuulata eelkõnelnud kolleegide arvamus põhiseaduse kohta. Ma tean, ei õnnestu, ei läinud läbi. Ma tean seda, et ka teie teate, et selle põhiseaduse suhtes on mul oma arvamus. Kätt südamele pannes ütlen teile, et 90% põhiseadusest on täiesti vastuvõetav, ülejäänud 10% käib vastu nendele märkustele, mis laekusid assambleele tema töö ajal, kui me avaldasime esimest korda vaheteksti. Ja sealt kirjade hunnikust, ajaleheartiklitest, ekspertide arvamustest jäi kõlama kaks põhipuudust, mis antud juhul on kõrvaldamata. Üks on see, et presidendi peab valima rahvas. Ma ei oska asja teisiti hinnata, sest meile jagati väga korralikult välja kõik assambleesse tulnud ettepanekud ja kõige mahukamad ettepanekute pakid puudutasid kahte probleemi – presidendi valimine ja presidendi veto. Ja ma ei näe siin mitte mingit katastroofi, nagu hr. Arro ja hr. Kask ütlesid. Mina igatahes praegusel juhul hääletan vastu, sest ma võin minna kõigi teie vastu, aga iseenese vastu ma minna ei saa. Ma ei saa ka minna nende arvamuste vastu, mis assambleesse laekusid. Ma ei näe mingit katastroofi, kui me täna otsustame, et seda eelnõu me praegu rahvahääletusele ei pane. Meil on küllalt tarku inimesi nii siin saalis kui ka väljaspool saali, kes umbes 10 päeva jooksul võiksid ära teha need parandused, mis tunduvad vajalikud olevat, ja siis tuleme selle probleemi juurde uuesti tagasi, võtame vastu otsuse ja anname eelnõu rahvahääletusele. Mina näen selles kõige selgemat ja sirgemat teed, et vältida põhiseaduse läbikukkumist rahvahääletusel, misjärel me satuks veel raskemasse olukorda. Nii et see pole mingi katastroof, kui me täna ei luba esitatud teksti hääletusele panna. Seda on võimalik parandada 10 päeva jooksul. Ma olen rääkinud.
J. Rätsep
Austatud juhataja, lugupeetud kolleegid! Ma pöörduks kõigepealt siiras tänutundes nende poole, kes on Eesti Vabariigi uue põhiseaduse tegemisse andnud oma viimaste aegade kõige suurema panuse. Ma ei ole Põhiseaduse Assamblee loomise ja selle tegevuse suhtes skeptiliselt meelestatud. Saan assamblee tööst osavõtjana kinnitada, et ei ühe ega teise tooni ülekaal Eesti praeguses poliitilises spektris ei määranud assamblee töö tulemust. Selle tulemuse määras riigiõigusliku mõtlemise praeguse etapi potentsiaal Eestis. Mõnede auväärt kolleegide esinemisest on tänagi jäänud mulje, nagu poleks assamblee liikmeskond ning kaasatud eksperdid päriselt aru saanud selle töö iseloomust ja raskusest ega osanud teha põhiseadust. Ma usun, et selles saalis on juba kinnitatud, et see põhiseaduse eelnõu on praegu täpselt niisugune, nagu on Eesti riigiõigusliku mõtlemise potentsiaal. Saan kinnitada redaktsioonitoimkonna õhtustest istungitest osavõtjana, et see oli väga ränk töö, mida tehti meie juhtivate õigusteadlaste väga aktiivsel ja täiesti tõsisel osavõtul mitmete nädalate kaupa. Sellele lisaks laekus märkimisväärne kogus rahvusvaheliste ekspertide hinnanguid ühes või teises küsimuses, ka riigivõimu tasakaalustamise küsimustes. Eriti aga põhiseaduse eelnõu teise peatüki kohta. Need eksperthinnangud, kui keegi suvatseks nendega tutvuda, on valdavalt positiivsed. Sama kehtib ka meie põhiseaduse eelnõu kvaliteedi kohta: kahtluste puhul võib selle teksti võrrelda mujal maailmas praegu toimivate demokraatlike riikide põhiseadustega.
Mis on siis olnud eksitav lõpphinnangu andmisel ja miks tänagi on avaldatud kahtlust, kas see eelnõu on küps rahvahääletusele panekuks? Näitena ma mainiksin seda, mis puudutab teise peatüki üksiksätete formuleerimist. Minu väga auväärt õpetaja professor Ilmar Rebane on retsenseerinud mitut niisugust sätet, mille puhul ma pean teda juhtivaks eksperdiks Eestis. Need on nimelt need, mis puudutavad kriminaalõiguse üksikuid eriküsimusi. Samal ajal olen jälginud nende sätete ühe põhiautori, Tartu Ülikooli dotsendi Jüri Põllu hoiakuid. Konflikt iseenesest on ilmselt selles, et ühel juhul lähtuti prof. Ilmar Rebase raudselt kujunenud hoiakutest kriminaalõiguses, mida ta tunneb, samuti Eesti kriminaalõigusteaduse väga põhjalikust läbitöötamisest, millest ta ise on osa võtnud. Formuleerimine tuleneb Euroopa ja rahvusvaheliste inimõiguste dokumentide sätete ülekandmisest Eesti Vabariigi põhiseaduse projekti. Need on ühe ja sama küsimuse kaks pisut vormiliselt erinevat lahendust. Ma julgen kinnitada, et õigus on mõlemal, ja olen hääletanud formulatsioonide poolt, mis dotsent Jüri Põld on paremaks kiitnud, sellepärast et grammatilise tõlgendamise võimaluste poolest haakuvad need täpsemalt rahvusvaheliselt tunnustatud dokumentide ja seal väljendatud põhimõtetega. See on üks näide, kuidas põhiseaduse praeguse projekti üksiksätete kallal võib väsimuseni diskuteerida, püüdlemata tõsise tulemuse poole. On täiesti selge, et neid kahte lähenemisaspekti laitmatult ühendada ei ole lihtsalt võimalik. Samal ajal ma näen ja kardan seda ohtu, et saal hakkab oma kõige parema tahtmise ja hingega uuesti tööle nende formulatsioonide kallal. Siis me produktiivset tööd enam teha ei suuda, sest Põhiseaduse Assamblee ja eriti selle redaktsioonitoimkond töötasid sätete formuleerimise kallal nii palju, et kohati tekkisid ilmsed üleküpsemise tunnused – märkamatult jõuti tagasi täpselt sama sõnastuse juurde, mida oli korra juba arutatud, mis oli korra isegi välja jagatud, kuid mida oli omal ajal, võib-olla pisut selgemagi peaga, pisut halvemaks peetud.
Siin on kerkinud peaaegu et niisugune küsimuski, kas assambleed üldse vaja oli. Ma arvan, et teda siiski oli vaja. Oli vaja sellepärast, et ta tegi ära väga raske ja väga mahuka töö, mis oleks muul juhul tulnud teha Ülemnõukogul siinsamas istungisaalis. See oli väga ratsionaalne oma võimete ja potentsiaali jagamine ning ma paluksin küll kolleege suhtuda sellesse tõsiselt ja heatahtlikult. Kui kõik need probleemid oleks tulnud samal konkreetsuse astmel läbi arutada Ülemnõukogu istungisaalis, siis me istuksime praegu veel põhiseaduse kallal ja väga palju väga vajalikke otsustusi, mis on käesolevaks ajaks tehtud, oleks siiani tegemata. See töövorm lihtsalt vähendas mõnevõrra Ülemnõukogu mõttetöö koormust ja minu arvates pole seda positiivset külge võimalik kõrvale jätta. Mille eest ma tahaksin veel assambleed esile tõsta, on see, et vist küll esmakordselt pärastsõjaaegse Eesti ühiskonna ajaloos võeti sõna otseses mõttes arvesse inimestelt, elanikkonnalt tulnud ettepanekuid põhiseaduse kohta. Üsna märkimisväärne või igal juhul kaaluv osa rahva arvamustest töötati väga tõsiselt läbi ja igale ettepanekule anti jõukohane hinnang. Kui võimalik, siis arvestati neid praeguse teksti kujundamisel.
Kokkuvõtteks tahaksin lihtsalt äratada teid mõtlema selles suunas, et järgnev ajakulu, mis võiks seda saaligi ähvardada, kui põhiteksti üht või teist osa hakatakse ümber sõnastama, ei vii, vähemalt mitte assamblee liikmeid, ühelegi värskele ja seni käsitlemata mõttele. Mõlema kogu liikmena kutsun teid, lugupeetud kolleegid, hääletama selle poolt, et panna põhiteksti eelnõu rahvahääletusele muutmata kujul. Tänan!
T. Käbin
Lugupeetud juhataja, lugupeetud kolleegid! Eks meil igaühel ole õigus oma arvamusele ja minu arvamus erineb täielikult eelkõneleja hr. Jüri Rätsepa arvamusest. Assamblee moodustamine oli minu meelest üks kõige viljatumaid ja kõige aega viitvamaid teid, et jõuda selle dokumendini, milleni me tänaseks jõudnud oleme. Mõned näited. Mis kompetentsusest me siin üldse kõnelda saame, kui tuleb tõestada, mis vahe on normatiivakti ja individuaalakti vahel. Kui üks toimkond arutab talle esitatud motiveeritud ettepaneku läbi ja lükkab tagasi põhjendusega, et seda tehakse välisekspertide soovitusel, ning samas esitatakse järgmisel plenaaristungil sõna-sõnalt sama ettepanek assamblee liikme hr. Rein Taagepera poolt. Ilma mõtlemata hääletavad kõik 31 kohalviibivat assamblee liiget selle poolt, sealhulgas kõik selle toimkonna saalis olevad liikmed, kes enne olid ettepaneku tagasi lükanud, kuna väliseksperdid olevat nii ütelnud. Mis kompetentsusest me siis räägime.
Me oleme praegu selles seisus, kus me oleme. Paljud sätted on eelnõusse lihtsalt sisse surutud, unustades ära selle vande, millele alla kirjutati. Nii et öelda, et valminud põhiseaduse eelnõu on kõigi südametunnistuse vili, mina küll ei julge. Ma olen varemgi selgitanud, miks ma olen selle eelnõu vastu, miks ma sellega ei nõustu. Ja mulle meeldis väga Enn Leissoni argumenteeritud kõne eelmisel korral, kui ta ütles, et me peame küsima rahvalt, kas rahvas annab ära õiguse valida presidenti, me peame küsima rahvalt, kas ta tahab ära anda rahvaalgatuse õiguse. See on õige lähenemine. Muidugi, praegu ilmselt on meil aeg langetada otsus, kas see eelnõu on meie meelest sobilik, et panna ta rahvahääletusele. Muidu me võime arutada siin veel päevade kaupa ja kaugemale ikka ei jõua.
Kui eelnõu siin saalis rahvahääletusele ei panda, siis me näeme, mida teha edasi. Kui pannakse, otsustab rahvas selle üle. Mina igal juhul hääletan vastu. Tänan!
Juhataja
Suur tänu! Ma ootan samas juba ettepanekuid läbirääkimiste kohta. Kas jätkata või lõpetada? Praegu läbirääkimised jätkuvad. Arvo Sirendi!
A. Sirendi
Austatud kolleegid! Ma peaaegu nõustun kõigi eelkõnelejate täiesti üksteisele vastukäivate arvamustega. Teatud vaatevinklist on kõik need asjad tõepoolest õiged, kuigi teisest vaatevinklist vaadates on need samavõrd ebaõiged. Ma olen täitsa nõus sellega, et assamblee töötas korralikult, põhimõtteliselt demokraatlikult, luges läbi kõik ettepanekud, mis esitati, jättes nad küll enamikus arvestamata. Eriti siis, kui need assamblee liikmete arvamustega kokku ei läinud. Nii et rahva arvamus oli antud juhul teisejärguline, võrreldes assamblee liikmete enamuse arvamusega. See on selge näide, et tegemist ei ole demokraatliku lähenemisviisiga. See avaldas kindlasti ka assamblee töö tulemustele oma mõju. Niisiis, vaatamata sellele, et assamblee töötas hästi, on tulemus selline, mida ei võiks rahvahääletusele panna. Ma arvan isegi, et on väga vastutusrikas ülesanne panna antud põhiseaduse eelnõu rahvahääletusele ilma igasuguse alternatiivita, sest seal jäid ju arvestamata ka ekspertide nõuanded. Need said samuti enamikus tagasi lükatud, sealhulgas nii kodumaiste kui välismaiste ekspertide nõuanded. Nüüd võib tõepoolest juhtuda, et Ülemnõukogu teeb oma viimastel eksisteerimise kuudel tõsise ja suurima eksisammu.
Peab ütlema ka, et paljud assamblee oma liikmete arvamused ei läinud arvesse, ilma et nende ümberlükkamiseks oleks esitatud mingisuguseid argumente. Ma isiklikult tegin näiteks katse lisada ühele paragrahvile sõnad "ja muud", kuid see ei läinud läbi, vaatamata korduvatele ettepanekutele ja põhjendustele. Ettepanek oli selles, et keelata eksperimendid inimestega ilma nende teadmata. Tekstis oli, et keelatud on ainult teaduslikud ja meditsiinilised eksperimendid. Tänu sellele jäid kõik muud eksperimendid lubatavaks. Kuna teaduslik sotsialism on oma loomult ebateaduslik eksperiment, siis on see lubatud. Seda on väga suures ulatuses meie rahva peal katsetatud. Vaatamata kolmekordsele ettepanekutegemisele, ei nõustunud redaktsioonikomisjon sõna "ja muud" sinna lisama, kuigi ühtegi argumenti selle ümberlükkamiseks ei esitatud.
Niisuguseid ettepanekuid tuli hulgaliselt ka rahva hulgast. Need ettepanekud läksid küll korduvalt hääletusele, kuid ei leidnud toetust, vaatamata sellele, et rahvas oli küllalt üksmeelselt oma arvamust avaldanud ja just teatud valdkondades oli kirjade pakk väga suur. Inimesed ei hakka kirjutama naljalt. Inimesed kirjutavad siis, kui nad tõepoolest tunnevad, et asi on vaja teistmoodi korraldada. Sellepärast ma olen seda meelt, et sellisel kujul, ainsana ja ilma alternatiivita seda eelnõu rahvahääletusele panna ei saa. Ma ei vaidle üldse vastu, et seda rahvahääletusele panna, kuid selle kõrval peab kindlasti olema teine põhiseaduse eelnõu, kus on arvestatud rahva arvamust. On vaja, et esimene paragrahv, mis ütleb, et rahvas on kõrgeima riigivõimu kandja, ei nõuaks lisaks sõnu "kui mingi kõrge kogu ei arva teisiti". Tänan!
Juhataja
Suur tänu, kolleegid! Enne kui me jätkame läbirääkimisi, oleks vaja otsustada, millal me need lõpetame. Mulle on laekunud ettepanekuid nii fraktsioonidelt kui saadikutelt, et lõpetada pärast Jaak Alliku kõnet. Teeme praegu kohaloleku kontrolli, kuigi see ei ole selles päevakorrapunktis veel viimane. Kohal on 74 rahvasaadikut, puudub 24.
Lugupeetud Ülemnõukogu, kes on selle poolt, et lõpetada läbirääkimised pärast Jaak Alliku kõnet? Selle ettepaneku poolt on 48 rahvasaadikut, vastu on 2, erapooletuks jäid 14. Läbirääkimised lõpetatakse pärast Jaak Alliku kõnet. Ja nüüd Jaak Alliku kõne.
J. Allik
Lugupeetud härra eesistuja, lugupeetud kolleegid! Ma tean, et meil kõigil siin saalis on midagi, mis meile põhiseaduses ei meeldi, ja kui ükskõik kes meist oleks kirjutanud põhiseaduse, oleks me kirjutanud mõnedki asjad teistmoodi. Kuid minu meelest on mitmed eelkõnelejad kaks probleemi omavahel täiesti segi ajanud. Üks probleem on see, kas mulle meeldib see põhiseadus, kas ma hääletan selle poolt, ja teine probleem on, kas me paneme esitatud eelnõu rahvahääletusele. Kõigil meie hulgast, kellele see eelnõu ei meeldi, on võimalik hääletada rahvahääletusel selle vastu ja sinnani jäänud aja jooksul propageerida oma seisukohta ning kutsuda kogu eesti rahvast hääletama selle poolt. Samasugune võimalus on ka neil, kes tahaksid rahvahääletusel põhiseaduse poolt hääletada. Täna tuleb meil siiski otsustada, kas küsida rahvalt arvamust, ja ma arvan, et siin ei saa segi ajada oma isiklikku suhtumist sellesse eelnõusse, mille assamblee meile esitas, ja meie kui saadikute kohustust oma valijate, oma rahva ees anda talle põhiseadus ja küsida tema arvamust selle kohta.
Oma eelmises sõnavõtus, kui me esimest korda seda küsimust arutasime, ma ütlesin, et võib olla vaid kaks motiivi, mis sunniksid põhiseaduse eelnõu rahvahääletusele panekule vastu hääletama. Esimene oleks see, kui me leiame tekstist kahemõttelisusi, erineva tõlgenduse võimalusi, ebaselgeid kohti meile ja ka põhiseaduse järgi elajatele. Teine moment on see, kui me oleme täiesti kindlad, et see põhiseadus kukub rahvahääletusel läbi. Siis me käituksime tõesti vastutustundetult, pidurdades poliitilist protsessi, riigiõiguslike aluste ehitamist Eestis.
Ma tahaksin öelda seda, et Põhiseaduse Assamblee suhtus minu arvates täie vastutustundega meie poolt siin saalis tehtud ettepanekutesse ja ka meie suhtusime vastutustundega oma töösse. Ma mäletan, me arutasime seda üsna mitu päeva ja esitasime vist üle 50 paranduse. Võrreldes näiteks Eesti Kongressiga, kus eelnõu anti hommikul kätte ja kiideti ilma seda õieti arutamata üksmeelselt heaks, pean ma ütlema, et Ülemnõukogu käitus põhiseaduse eelnõuga nii, nagu kõrgeim seadusandlik organ seda tegema peab. Ja ma kordan, ka Põhiseaduse Assamblee tegi sedasama. Minu meelest paljud probleemid lahendati, paljud kahemõttelisused likvideeriti ja ka rahva põhiküsimus – presidendi otsevalimine, nagu arutelu seni on näidanud – on ju leidnud täiesti sobiva kompromissi, kui me rakendusseaduse sellisel kujul vastu võtame. Ma olen aga veendunud, et see punkt rakendusseaduses muutmisele ei lähe, esimese presidendi valib rahvas otse ja hiljem on Riigikogul võimalik seda muuta.
Igaüks, kes soovib Riigikogusse kandideerida, võib oma valimiskampaania põhiloosungiks võtta selle, et anda rahvale võimalus edaspidigi presidenti otse valida. Või kui ka järgmises Riigikogu koosseisus saavutavad edu just selle loosungi kandjad – teatavasti presidendi me valime rakendusseaduse järgi neljaks aastaks, parlamendi aga kolmeks –, saab järgmine Riigikogu neljandal aastal põhiseadust muuta. Selle probleemi saab ära lahendada, kui see arvamus rahva hulgas nii valitsev on.
Ja ka teine üsna raske probleem, nimelt riigipea veto, leidis minu meelest Põhiseaduse Assamblees päris targa kompromissi: Riigikohtusse pöördumise õigus, kui president ei ole seadusega rahul ka pärast teistkordset vastuvõtmist. Ma muidugi pooldaksin ka täna seda, et president saaks 50% veto. Assamblee seda ei toetanud, kuid Riigikohtusse andmine ei tähenda ju mitte ainult seda, et formaalselt on seadus põhiseadusega vastuolus. Kõik need põhiseaduse punktid, ükskõik millist me ei võtaks, eriti inimõiguste kohta käivad, on ju tõlgendatavad. Kas konkreetne akt piirab kellegi õigusi või mitte, see jääb siis lõpuks Riigikohtu otsustada, kui president arvab, et see näiteks mingi vähemusgrupi õigusi piirab. Ja nii see vist õige ongi.
Nii et nendes kahes minu meelest kõige valusamas küsimuses on Põhiseaduse Assamblee teinud korrektiive ja jõudnud selliste lahendusteni, millega vähemalt rahva ette võib minna. Oluline pole mitte see, et need siin kellelegi rohkem või vähem meeldivad. Täna saab ettepanekule panna Põhiseaduse Assamblee poolt esitatud eelnõu rahvahääletusele vastu olla vaid siis, kui meil oleks panna rahvahääletusele mõni põhiseaduse eelnõu, mille läbimineku tõenäosus oleks suurem. Ma arvan, et see on siiski kahtlane. Siis algab muidugi teiste jõudude ja nende inimeste propaganda, kellele just see põhiseadus meeldib (isiklikult mulle meeldib näiteks ka see eelnõu, kus Jüri Raidla grupi parandusi on rohkem arvestatud kui praeguses), ja ma ei peaks selle läbiminekut rahvahääletusel väga palju tõenäosemaks kui praegu esitatud eelnõu rahvahääletuse tulemusi. Kui meil aga mingit teist eelnõu ei ole ja seda me ka rahvahääletusele ei pane, siis oleme poliitilises ja riigiõiguslikus tupikus ja ajakirjanduse süüdistused, et me venitame oma eluea pikendamise nimel, on õigustatud. Minu arvates oleks see vastutustundetu lähenemine ja seepärast pean ma täna võimalikuks hääletada selle poolt, et anda Põhiseaduse Assamblee tehtud töö koos arvesse võetud parandusettepanekutega rahvale otsustamiseks ja sellega tõepoolest püüda kiirendada riigiõiguslike aluste rajamist Eesti Vabariigis. Aitäh!
Juhataja
Suur tänu! Kolleegid, sellega on läbirääkimised lõppenud. Asume lõppsõnade ärakuulamisele. Liia Hänni!
L. Hänni
Austatud juhatus, lugupeetud kolleegid! 24. veebruaril 1918 kuulutas Maapäev Eesti sõltumatuks ja demokraatlikuks riigiks. Iseseisvusdeklaratsioonis nähti ühtlasi ette ka tee, kuidas uus sündinud riik saab endale põhiseaduse. See ülesanne anti Asutavale Kogule. 20. augustil 1991 ajalugu kordus, sest koos Eesti taasiseseisvaks kuulutamisega meie ise siin saalis määrasime, kuidas Eesti Vabariik peaks uuesti leidma tee põhiseadusliku riigikorra taastamisele. Me otsustasime moodustada Põhiseaduse Assamblee. Ilmselt alles ajalugu suudab otsustada, kas meie tolleaegne samm oli õige või väär. Aga täna seisame uuesti teelahkmel ja tuleb endalt küsida, kas praegu on õige seada kahtluse alla seda otsust, mille me tegime 20. augustil, seada kahtluse alla arusaamist, et põhiseaduse eelnõu väljatöötamisele peavad olema kaasatud võimalikult paljud erimeelsed poliitilised jõud ja et nende vahel tuleb otsida kompromissi.
Põhiseaduse Assamblee töö oli tõepoolest üsna pingeline ja vaidlusterohke, kuid kordagi ei olnud vastuolu Eesti riikluse põhikontseptsioonis. Nii ekspertide poolt ettevalmistatud eelnõu kui ka hr. Adamsi töörühma eelnõu lähtusid sellest, et Eestis tuleks sisse seada parlamentaarne riigikorraldus, kus vabariigi president riigipeana tasakaalustaks riigivõimu eri pooluseid. Palju vaidlusi oli üksikküsimustes: millises ulatuses peaks võim olema jagatud vabariigi presidendi ja vabariigi valitsuse vahel, milline on Riigikogu ja vabariigi presidendi omavaheline võimujaotus seadusandluse kujunemisel. Kuid ka väga pikk ja põhjalik arutelu viis siin lahendusteni, mis taotlevad võimude tasakaalu ja terviklikku riigiõiguslikku kontseptsiooni. Ei saa omaks võtta neid etteheiteid, et Põhiseaduse Assamblee ei arvestanud ekspertide arvamusi. Nii kodumaiseid kui ka välismaiseid eksperte kuulas Põhiseaduse Assamblee ära mitmel korral. Meile laekusid mitmed kirjalikud arvamused põhiseaduse eelnõu kohta. Koostöö hr. Raidla töörühmaga aitas kaasa sellele, et praegusel kujul põhiseaduse eelnõu sisaldab riigivõimu tasakaalu ja demokraatlikku riigikorraldust kindlustavaid sätteid.
Me saime väga palju arvamusi põhiseaduse eelnõu kohta rahva hulgast. Tihti olid need väga erinevad, sisaldasid ühe ja sama normi puhul vastakaid arvamusi. Meil tuli leida nende erinevate arvamuste virvarris selline valik, mis tuleks kasuks terviklikule riigiõiguslikule mudelile, millel põhiseadus peab rajanema.
Täna on jällegi kõlanud etteheited selle kohta, et meie eelnõu ei arvesta kodaniku õigusi, et kodanik on jäetud kaitseta riigivõimu ees. Neid etteheiteid ei saa mitte kuidagi tunnistada õiglaseks, sest kui te võtate välja kas või põhiseaduse eelnõu, mis on teile välja jagatud, siis selle § 14 ütleb, et nii riigivõimu kui ka kohalike omavalitsuste kohustus on garanteerida kodanike põhiõigused ja vabadused ja et iga kodanik, iga inimene võib oma õiguste ja vabaduste rikkumisel pöörduda kohtu poole. Sellega ongi ju antud ülesanne Eesti riigivõimu teostajatele: arvestada põhiõigusi ja vabadusi, mis on põhiseaduses sätestatud. Samal ajal võib öelda, et meie põhiõiguste ja vabaduste kataloog on ulatuslikum, kui see on väga paljudes, ka moodsates põhiseadustes. Tihti on kõlanud etteheide selle kohta, et põhiseadus ei määra meie riigikorra olemust. See on määratud täpselt põhiseaduse esimeses paragrahvis, kus on öeldud, et Eesti on iseseisev, sõltumatu demokraatlik riik. Demokraatia ongi see põhiline riigikorra tunnus, millest lähtuvad juba kõik ülejäänud. Ka rahvusriiklust võib võtta kui tuletist, kui rahva vaba tahet elada just sellises riigis.
Hr. Ristkok on oma korduvates etteheidetes põhiseaduse eelnõu kohta öelnud, et meie põhiseaduse eelnõu ei sisalda riigijuhtimise funktsioone, ei loetle neid ülesandeid, milleks Eesti riik on rajatud. Programmilise põhiseaduse häda on aga selles, et ta juba iseenesest piirab rahva suveräänsust, annab riigi eesmärgid jäigalt fikseerituna, jätmata igal hetkel muutuvas ajas võimalust otsustada, milleks on vajalik ja mida peab taotlema riigivõim.
Hr. Pohla tegi etteheite selle kohta, et erakondade osa meie praeguses põhiseaduse eelnõus on liiga suur. Osa väliseksperte on teinud siin aga lausa vastupidiseid etteheiteid, öeldes, et põhiseaduse eelnõu ei kaitse piisavalt poliitilist demokraatiat ja erakondi demokraatia säilitajana. Kuigi põhiseaduses on säte selle kohta, et kodanikud võivad vabalt moodustada poliitilisi ühendusi, ei ole erakondade osa põhiseaduses kuidagi rõhutatud. Kui hr. Pohla peab silmas seda, et põhiseaduse eelnõu sisaldab proportsionaalsusel põhinevat valimissüsteemi, siis valimisseadusega on otsitud tasakaalu ja antud võimalus kandideerida ka sõltumatutele kandidaatidele. Kui me praegu hindame põhiseadust, siis peaksime tõesti katsuma olla objektiivsed, otsima oma väidetele katet põhiseaduse eelnõu tekstist, mitte aga lähtuma eelarvamustest.
Kas praegust põhiseaduse eelnõu, nii nagu ta assambleest on välja tulnud, võiks veel hakata muutma? Ma kaldun arvama, et see on väga ohtlik tee ja ohtlik just nimelt meie alles sündivale demokraatiale, sest demokraatia tähendab kokkuleppeid, tähendab nendest kokkulepetest kinnipidamist. Sel juhul me aga astume päris kindlasti kokkulepete rikkumise teele.
Põhiseaduse Assamblee liikmed teavad ka seda, et põhiline vaidluspunkt, mis on tekitanud erimeelsusi, on vabariigi presidendi valimine. Miks assamblee jäi oma seisukoha juurde? Põhiliselt sellepärast, et nõrga riigipeaga parlamentaarne demokraatia ei nõua iseenesest presidendi otsevalimisi. Vastupidi, otsevalimine, võib seada ohtu meie taotlused seada sisse parlamentaarne riigikord. Kuid on ka selge, et praegu soovib rahva enamik valida presidenti. Nii sündiski kompromissvariant, et esimese presidendi valib vastavalt rakendusseaduse praegusele eelnõule rahvas. Ma tahaksin viidata ühele kogemusele, mida üsna hiljuti omandas meiega üsna sarnastes tingimustes olev Ungari, kus alles mõni aasta tagasi jõustus uus põhiseadus. Ungarlased korraldasid enne põhiseaduse eelnõu väljatöötamist rahva hulgas eraldi rahvahääletuse selle kohta, kas rahvas soovib otse valida presidenti. Ungari kodanikud andsid presidendi valimise õiguse parlamendile. Seega ei ole rahva otsus üheselt ette määratud, vaid sõltub poliitiliste jõudude vahekorrast ühiskonnas. Meil on praeguse rakendusseaduse eelnõu kohaselt mõtlemisaega veel neli aastat, et langetada otsus, kuidas valida teine Eesti Vabariigi president pärast uue põhiseaduse jõustumist.
Kokkuvõtteks tahaksin veel kord öelda, et survega me praegust olukorda ei lahenda. Me peame iseeneses kaaluma kõike poolt- ja vastuargumente ja eelkõige tajuma oma vastutust ajaloo ees. Aitäh!
Juhataja
Ma palun kõnetooli proua Ülle Aaskivi, katsume 3 minutiga hakkama saada.
Ü. Aaskivi
Lugupeetud juhataja, lugupeetud kolleegid! Meie komisjonile on selle nädala jooksul laekunud kaks ettepanekut. Esimene neist on härra Peet Kaselt, kes teeb ettepaneku sõnastada ümber meie esialgse eelnõu 2. punkt. Kuna aga praegu eelnõus üldse enam 2. punkti ei ole, siis ma ilmselt arvan õigesti, et Peep Kask ei nõua oma ettepaneku hääletamist. On see nii?
Nüüd härra Pohla ettepanek: nimetada Eesti Vabariigi põhiseadus Eesti Vabariigi ajutiseks põhiseaduseks. Kahjuks pean siin ütlema: kuni kehtib veel Ülemnõukogu otsus, et me ise põhiseaduse eelnõu – sellesse kuulub ju ka põhiseaduse pealkiri – sisuliselt revideerima ei hakka, ei saa seda ettepanekut hääletusele panna. Enne tuleb esitada eelnõu Ülemnõukogu vastava otsuse tühistamiseks.
Kallid sõbrad! Täna on teid siin saalis üle külvatud väga keeruliste riigiõiguslike kõnedega ja ma arvan, et lõpetuseks tuleks ehk öelda midagi hoopis lihtsat ja inimlikult arusaadavat, põhiseadus on meie ühine laps, assamblee liikmetele ehk rohkem, kuid oma 20. augusti, 3. septembri ja järgnevate otsuste kaudu peaks ta siiski olema ka kõigi Ülemnõukogu liikmete ühine laps. Mõned meie hulgast võivad oletada ja arvata, et sellel lapsel on üht-teist viga, aga ma arvan, et meie kõigi ühine ülesanne on siiski praegu see laps ilmale aidata. Augustist-septembrist mai-juunini saab mööda 9 kuud, on ideaalne aeg küsimuse looduslikuks lahendamiseks. Kõik ülejäänud lahendused – tangid, operatsioonid – oleksid kunstlikud vahelesegamised ega mõjuks ilmselt hästi ei Eesti riigiks oleva ema ega tema lapse, see on põhiseaduse tervisele. Kooskõlastuskomisjoni nimel, kus ei kõlanud kordagi põhiseaduse eelnõu tagasi lükkavaid seisukohti, kutsun teid üles hääletama eelnõu rahvahääletusele paneku poolt. Aitäh teile!
Juhataja
Suur tänu! Läbirääkimised on lõppenud. Vello Pohla päris kindlasti teab, et ta ei saa hakata kaitsma oma ettepanekut, vaid võib teha protseduurilise ettepaneku. Vello Pohla!
V. Pohla
Lugupeetud juhataja, lugupeetud kolleegid! Ma lihtsalt juhin tähelepanu, et selle põhiseaduse projekti kohta, mille suhtes võtame vastu otsuse, me ei ole otsustanud parandusi mitte teha. Seetõttu ma leian, et minu ettepanek on siiski protseduurikohane. Ma tänan!
Juhataja
Lugu on selline, et assamblee ei esitanud meile uut teksti, vaid esitas ainult parandusettepanekud. Nii et tekst jäi samaks. Lugu on laiemalt võttes niisugune, et jumal temaga, milline see assamblee poolt tehtud eelnõu oli, tähtis on, kuidas me tõlgendasime meie endi otsuseid 20. augustist. Nii et see tõlgendus käis selle otsuse kohta.
Kolleegid, meil ei olegi parandusettepanekuid, mida hääletusele panna. Nüüd on vaja rakendada kõik meetmed, et Toompea lossis olevad saadikud saali saaks. Ma paluksin osutada mulle kõikvõimalikku abi. Ka väliskomisjoni liikmed, kes on enda tööruumis, ning teiste komisjonide liikmed peaksid saali tulema. Kes on nii kena inimene ja viskab pilgu üle söökla ukse? Vaat nüüd on süda rahul – kui härrad Tähiste ja Toome on saalis, siis on kuidagi kindlam tunne. Härra Liim, kas söökla on nüüd tühi? Kontrollime kohalolekut! Kohal on 82 rahvasaadikut, puudub 16. Kas ma võin otsuseprojekti panna hääletusele? Ta koosneb ühest punktist.
Lugupeetud Ülemnõukogu, kes on selle poolt, et võtta vastu Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsus Põhiseaduse Assamblee poolt esitatud põhiseaduse eelnõu kohta? Palun hääletada! Vaja on 50 häält. Selle ettepaneku poolt on 54 rahvasaadikut, vastu on 10, erapooletuks jäid 6. Otsus on vastu võetud.


Eesti Vabariigi põhiseaduse rakendamise seaduse eelnõu esimene lugemine
Juhataja
Lugupeetud kolleegid! Jätkame kinnitatud päevakorraga. Kolmas päevakorrapunkt ja me asume arutama nüüd juba põhiseaduse rakendamise seaduse eelnõu. Mulle on eelnevalt teada, et selles päevakorrapunktis on ka alternatiivsed eelnõud, kuid kõigepealt ma paluksin ettekandeks kõnetooli kolleegi rahvasaadik Ülo Uluotsa. Kolleeg Uluots annab mulle teada, et pärast lõppenud hääletamist võtab tema oma põhiseaduse rakendamise seaduse eelnõu tagasi. Samas on teada, et meil on olemas ka alternatiivne eelnõu, millega ma palun kõnetooli pr. Ülle Aaskivi.
Ü. Aaskivi
Lugupeetud juhataja, head kolleegid! Arvestades Eesti Vabariigi Ülemnõukogu poolt 15. aprillil tehtud protseduurilist otsust võtta põhiseaduse rakendamise seaduse eelnõu Ülemnõukogu menetlusse, teeb redaktsioonikomisjon ettepaneku võtta Põhiseaduse Assamblee poolt Ülemnõukogule esitatud põhiseaduse rakendamise seaduse eelnõu Ülemnõukogu sellel istungjärgul kiireloomulise küsimusena esimesele lugemisele. Kuna aga praegu on juba käsil seesama päevakorrapunkt, siis palume vaadelda seda alternatiivse eelnõuna hr. Uluotsa poolt esitatud ja täna tagasi võetud eelnõule. Ettekande nimetatud eelnõu kohta teeb Põhiseaduse Assamblee poolt pr. Liia Hänni. Ühtlasi tahan ma edasi anda kooskõlastuskomisjoni palve, et kõik Ülemnõukogu liikmed, kellel on ettepanekuid assamblee poolt ettevalmistatud rakendusseaduse eelnõu kohta, püüaksid need esitada kooskõlastuskomisjonile lähipäevade jooksul, et me juba täna õhtust alates saaksime sisuliselt nendega tööle hakata.
Juhataja
Suur tänu! Kolleegid, kas teile on juba välja jaotatud see eelnõu tekst? On välja jaotatud, juba eelmine nädal. Kuna hr. Uluots võttis oma eelnõu tagasi, siis see ei ole enam alternatiiv, vaid see jääbki põhieelnõuks. Ma paluksin ettekandeks kõnetooli pr. Hänni.
Milles on asi? Miks me hääletama peame? Me praegu alustame alles esimest lugemist ja hakkame ettekannet ära kuulama. See on ju päevakorras. Päevakorras on rakendusseaduse esimene lugemine. Teeme selle asja klaariks. Uluots, Sirendi jt. võtsid oma eelnõu tagasi, kuid päevakorrapunktis on küsimus olemas ja nüüd tuli sisse alternatiivne eelnõu. Seda hakkamegi arutama. On selge? Selge. Palun, Liia Hänni!
L. Hänni
Lugupeetud kolleegid! Teatavasti tegi Ülemnõukogu oma otsusega Põhiseaduse Assambleele ülesandeks töötada koos põhiseaduse eelnõuga välja ka põhiseaduse rakendamise seaduse eelnõu. Selline asjade käik oli igati loogiline, sest on ju põhiseaduse loomulik koostisosa ka see, kuidas põhiseadus jõustada. Nii oli see Eesti Vabariigi kolme põhiseaduse puhul ja nii on otstarbekas teha ka käesoleva, uue Eesti Vabariigi põhiseaduse rakendamisega rahvahääletuse positiivse tulemuse korral. Põhiseaduse Assamblee moodustas spetsiaalse teematoimkonna rakendusseaduse eelnõu väljatöötamiseks. Seda toimkonda juhtis hr. Kalle Jürgenson. Töösse kaasati ka eksperdid: valitsuse nõunik hr. Rahumaa ja justiitsministeeriumi esindaja hr. Ranne. Põhiseaduse Assamblee arutas eelnõu mitmel istungil, kuni 28. veebruaril s.a. võttis vastu otsuse kiita heaks põhiseaduse rakendamise seaduse eelnõu ja esitada see Ülemnõukogule rahvahääletusele panekuks. Teatavasti otsustas Ülemnõukogu 47. istungjärgul tagastada põhiseaduse eelnõu Põhiseaduse Assambleele ja koos põhiseaduse eelnõuga võttis assamblee uuesti arutluse alla ka rakendusseaduse eelnõu, mis loomulikult põhiseaduse juurde kuulub. Ja praegu ongi teile välja jagatud Põhiseaduse Assamblee poolt ette valmistatud rakendusseaduse eelnõu uus redaktsioon, kus võrreldes vahepealse redaktsiooniga on tehtud mõningaid muudatusi. Kuna minu teada ei ole Ülemnõukogu rakendusseadust enne põhjalikult arutanud, siis lubage, et ma tutvustan teile lühidalt seda lähenemisviisi, mida kajastab praegu välja töötatud põhiseaduse rakendamise seaduse eelnõu.
Kõigepealt nendest küsimustest, millele peab andma vastuse põhiseaduse rakendamise seadus. § 1 annab vastuse küsimusele, millisel tingimusel loetakse põhiseadus rahvahääletusel vastuvõetuks, Selleks on vaja, et rahvahääletusel antaks eelnõu poolt rohkem hääli, kui on vastuhääli. Võib muidugi kerkida küsimus, kas on otstarbekas panna selline norm kirja rakendusseaduses või peab see olema eraldi põhiseaduse eelnõu rahvahääletusele esitamise otsuses. Kuid me võiksime asja käsitleda eelkõige sisuliselt ja praegu välja pakutu kohaselt on eelnõu vastuvõtmise tingimuseks see, et poolt antakse rohkem hääli, kui on vastu.
Teine oluline küsimus, millele peab vastama põhiseaduse rakendamise seadus, on see, millal põhiseadus jõustub. Siin on kõne all olnud mitu lähenemisviisi. Peatuma on jäädud sellele, et põhiseadus jõustub rahvahääletusel vastuvõtmisele järgneval päeval. Meie eelmine redaktsioon nägi ette, et põhiseadus jõustub alles siis, kui Riigikogu astub kokku. Täpsemal kaalumisel me leidsime aga, et põhiseadus peaks jõustuma kohe, kui rahvas on selle heaks kiitnud. Kui me jõustaksime põhiseaduse alles Riigikogu valimiste järel, tekiks olukord, kus Riigikogu ei valita põhiseaduse kohaselt. Kuid on ilmne, et juba Riigikogu valimistel tuleb järgida neid norme, mis on põhiseaduses sätestatud. Näiteks proportsionaalsuse põhimõttel rajanev valimissüsteem, Riigikogu liikmete arv.
Niisiis, praeguse redaktsiooni kohaselt jõustub põhiseadus rahvahääletusel vastuvõtmisele järgnevast päevast. Välja arvatud need põhiseaduse sätted, mis käsitlevad presidendi valimist. Esimese vabariigi presidendi valimiseks on ette nähtud eri kord. Põhiseaduse rakendamise seaduse eelnõus on välja öeldud, et Eesti Kongressi ja Eesti Vabariigi Ülemnõukogu volitused lõpevad Riigikogu valimise tulemuste väljakuulutamisega. Ülemnõukogu poolt ametisse kinnitatud vabariigi valitsus vabaneb ametist siis, kui astub ametisse põhiseaduse alusel moodustatud vabariigi valitsus. Selline kord garanteerib, et meil säilib riigivõimu teostamise järjepidevus.
Omaette keeruline küsimuste kompleks on see, kuidas praegu kehtiv õigussüsteem asendatakse põhiseadusega kooskõlas oleva õigussüsteemiga. On selge, et paljud kehtivad seadused ja alamad normatiivaktid on ilmselt vastuolus põhiseadusega. § 3 sätestab paindliku korra ühelt õigussüsteemilt teisele üleminekuks. Nimelt on öeldud, et kehtivad õigusaktid, mis on jõus põhiseaduse jõustumise hetkel, toimivad niivõrd, kuivõrd nad ei ole vastuolus põhiseadusega. Vaidluse korral otsustab küsimuse Riigikohus, selle moodustamiseni Ülemkohus. Edasi, § 4 sätestab, kuidas pärast põhiseaduse vastuvõtmist hakkab toimuma riigiõiguslik reform. Selle alguseks on Riigikogu valimised, mille väljakuulutamine peab toimuma hiljemalt 10 päeva jooksul pärast põhiseaduse vastuvõtmist. Valimiste endi toimumise aeg peab mahtuma 60 päeva sisse pärast valimiste väljakuulutamist. Erikord on sätestatud ka Riigikogu volituste kestuse kohta, mis põhiseaduse järgi on 4 aastat, esimese Riigikogu jaoks aga 3 aastat. See võimaldab Riigikogul kohaneda kiiresti areneva poliitilise süsteemiga.
Põhiseaduse rakendamise seadusesse on kantud üle ka see informatsioon, mida tähendavad põhiseaduses eneses sätestatud häälteenamuse reeglid, kuna neid on võimalik mitmeti tõlgendada. Hiljem peaksid need reeglid leidma koha Riigikogu kodukorra seaduses.
Paragrahv 5 sätestab vabariigi presidendi valimise erikorra esimese presidendi valimiseks pärast põhiseaduse jõustumist. Erandkorras on esimese valitud presidendi volituste aega 1 aasta võrra lühendatud, seega kestavad need 4 aastat. Vabariigi presidendi kandidaatide ülesseadmise õigus on praeguse eelnõu kohaselt antud 10 000 Eesti Vabariigi kodanikule, samuti viiendikule Ülemnõukogu koosseisust ja viiendikule Eesti Kongressi koosseisust. Selline kord peaks tagama, et kõik Eesti poliitilised jõud saavad esitada oma kandidaadi presidendi ametikohale. On ette nähtud lahendus ka sellisel juhul, kui vabariigi president ei saa vajalikku häälteenamust, see on enamust kõigist antud häältest. Sel juhul valib presidendi Riigikogu kahe enim hääli saanud kandidaadi hulgast. Ühtlasi on eelnõus seatud piirang, et üheaegselt ei saa isik kandideerida vabariigi presidendi ametikohale ja Riigikogusse.
Paragrahvis 6 on antud piirtähtaeg, mille jooksul vabariigi president peab esitama tähtsate riigiametite ametiisikute kandidaadid Riigikogule kinnitamiseks, need on Riigikohtu esimees, Eesti Panga Nõukogu esimees, riigikontrolör, õiguskantsler ja kaitseväe juhataja. Selline nõue põhiseaduse rakendamise seaduses tähendab, et me näeme ette riigi institutsioonide reformi tempo.
Paragrahv 7 ja 8 käsitlevad süümevannet. Need sätted sisaldavad nõude, et isik, kes kandideerib mis tahes nimetatavale või valitavale ametikohale riigivõimu- või kohaliku omavalitsuse organites, peab andma süümevande selle kohta, et ta ei ole olnud okupeerivate riikide julgeolekuorganite, relvajõudude, luure või vastuluure teenistuses ega agent, ei ole osalenud kodanike jälitamisel ja represseerimisel. Süümevande peavad andma need ametiisikud, kes soovivad oma seniseid ametikohti edasi pidada.
Paragrahv 9 annab garantii isikutele, kes praegu on riigiametites. Selle kohaselt põhiseaduse jõustumine iseenesest ei katkesta töösuhteid. Eesmärk on tagada, et volituste üleminek uutele põhiseaduslikele riigiorganitele toimuks sujuvalt. § 10 rõhutab seda veel kord, sätestades, et praegu tegutsevad riigiorganid jätkavad oma seniste ülesannete täitmist, kuni nad asendatakse põhiseaduslike riigivõimuorganitega. Ühtlasi välistab selle paragrahvi teine lõik, et enne põhiseaduse jõustumist tegutsenud riigivõimuorganid saaksid endale võtta kõik põhiseaduslike riigivõimuorganite volitused.
Lugupeetud kolleegid! Sellisel kujul annab põhiseaduse rakendamise seadus vastuse enamikule põhiküsimustest, mis tekivad Eesti Vabariigi uue põhiseaduse jõustamisega. Aitäh!
Juhataja
Suur tänu! On mõned küsimused. Ma juhin juba ette hr. Kuznetsovi tähelepanu sellele, et me arutame ainult kõnealuse päevakorrapunkti küsimusi. Selle, mis puudutas eelmist päevakorrapunkti, lahendame reglemendis ettenähtud korras. Ka olen juba informeeritud sellest kõigest, mis juhtus. Me kontrollime kõiki saadikuid, kes täna olid personaalselt kohal, ja selgitame asjaolusid. Sellel teemal, hr. Kuznetsov, enam rääkida pole vaja. Ja nüüd küsimused. Arvo Sirendi!
A. Sirendi
Lugupeetud ettekandja! Me saime äsja kätte põhiseadust iseloomustava ekspertide arvamuse. Kas teile ei valmista muret, et rakendusseaduse vastuvõtmisel võime sattuda nüüd veelgi suuremasse tupikusse, sest siin on väga selgelt öeldud: ei saa kinnitada, et rahvas on osalenud oma riigi uue põhiseaduse väljatöötamises ning et on saavutatud ühiskondlik kokkulepe. Ja teine koht: tõrjuv suhtumine rahvasse ja vahetusse demokraatiasse on eelnõu iseloomulikke tunnuseid. Kas te peate võimalikuks rakendusseaduse sellist vormistamist, et need ja need vastuolud, terve rida vastuolusid saaksid kõrvaldatud selles seaduses endas?
L. Hänni
Mina ei ole kahjuks saanud lugeda seda arvamust, mis ilmselt vahepeal on teile laudadele jagatud. Siin on poliitilised erimeelsused, mida ilmselt rakendusseaduses lahendada ei saa. Nii et me peaksime rakendusseadust käsitlema ikkagi omaette, arvestades seda otsust, mille me äsja langetasime.
Juhataja
Suur tänu! Võib-olla pärast saate veel töö korras täpsustada asjaolusid ka selle arvamuse pinnal. Jaak Allik!
J. Allik
Lugupeetud pr. Hänni, te ei käsitlenud oma ettekandes seda Põhiseaduse Assamblee otsust, mis lisab rakendusseadusele täiendava paragrahvi rahvahääletuseks. Kas võib esitada küsimusi ka selle kohta või kavatsete selles küsimuses eraldi ettekandega esineda? See ei ole praegu minu küsimus, ma tahaksin selgitust.
L. Hänni
Ilmselt on otstarbekas käsitleda neid kahte küsimust koos, kuigi nad on suunatud Ülemnõukogusse assamblee eri otsustega. Ma tõesti ütleksin siis mõned sõnad selle kohta, mida kujutab endast praeguses redaktsioonis § 8. Assamblee tegi oma viimasel koosolekul eelmisesse redaktsiooni muudatused. Ma loodan, et teil kõigil on ka see eraldi paragrahvi eelnõu käes, juhin ainult tähelepanu, milles see muudatus seisneb. See seisneb kõigepealt volituste tähtaja alguses. Teatavasti piirati eelmises redaktsioonis kõigi nende isikute, NLKP, EKP, ELKNÜ kõrgete ametiisikute mõningaid õigusi, kes olid valitud oma ametikohale enne 20. augustit 1991. Nüüd on see kuupäev asendatud 16. juuniga 1988 ja samal ajal on jäetud välja ka säte, et nendel isikutel on keelatud kandideerida Riigikogusse ja vabariigi presidendi ametikohale. Kaks sellist täpsustust pidas assamblee siis vajalikuks teha paragrahvi, mille kohta on ettepanek, et jätta see rahvahääletusel eraldi otsustada.
J. Allik
Ma sain selgituse ja nüüd küsiksin. Pr. Hänni, ma ei saa hästi aru, millist põhiseaduse paragrahvi see § 8 nüüd uuel, Põhiseaduse Assamblee poolt vastu võetud kujul rakendab? Miks see üldse peab olema rakendusseaduses? Nii palju kui mina aru saan, kehtestab see kutsekeelu teatud ametikohtadel töötanud inimestele. Põhiseaduse § 29 ütleb, et Eesti kodanikul on õigus vabalt valida tegevusala, elukohta või töökohta ning seadus võib sätestada selle õiguse kasutamise tingimused ja korra. Tähendab, põhiseadus annab võimaluse rakendada kutsekeeldu seadusega ettenähtud korras. Järelikult, kui kellelgi on soovi kehtestada kutsekeelde, tuleks seda teha spetsiaalse seadusega, on see siis riigiametite seadus, kohtunike seadus või vabariigi valitsuse seadus. Siis me käituksime vastavalt põhiseadusele. Kas te peate vajalikuks problemaatikat tema praegusel kujul tõstatada põhiseaduse rakendamise seaduses?
L. Hänni
Teatavasti oli eelmises redaktsioonis sees piirang kandideerida Riigikogusse ja vabariigi presidendiks. Siis oleks kindlasti olnud vaja põhiseaduse jõuga õigusakti, et selline piirang sisse seada, kuna põhiseadus ei luba piirata kodanike hääleõigust. Kas praegusel kujul, kus selline kandideerimispiirang on ära jäänud, rikutakse mõnd põhiseaduses sätestatud õigust või vabadust? Ma arvan ka, et see võiks olla seaduse otsustada, ilma et me läheksime põhiseadusega vastuollu, kuid kuna assamblee on küsimuse niimoodi püstitanud ja praegu meil puuduvad seadused, mis sätestaksid riigiteenistuse korra ja teatud piirangud, siis on õiguslikult korrektne anda küsimus rahvahääletusele. Kuigi otsest põhiseadusest tulenevat nõuet selle kohta küll ei ole.
P. Kask
Lugupeetud proua Hänni, § 2 esimene lause ütleb, et põhiseadus jõustub selle rahvahääletusel vastuvõtmisele järgnevast päevast. § 3 ütleb, et põhiseaduse jõustumise hetkel kehtivad õigusaktid toimivad niivõrd, kuivõrd nad ei ole vastuolus põhiseadusega. Ja § 10 esimene lause ütleb, et kuni põhiseaduslike riigiorganite moodustamiseni täidavad põhiseaduse jõustumise hetkel tegutsevad riigiorganid oma seniseid ülesandeid. Mul on konkreetne küsimus näiteks Ülemnõukogu reglemendi või ajutise töö- ja kodukorra kohta. Kas need aktid kehtivad? Kas kehtivad näiteks sätted valitsuse moodustamise kohta? Ühe paragrahvi järgi nad justnagu ei kehti, sest nad on vastuolus uue põhiseadusega. Kui meil tekib valitsuskriis, mis siis saab? Ja teise paragrahvi järgi nad justnagu kehtivad, sest Ülemnõukogu peaks ju oma seniseid ülesandeid täitma.
L. Hänni
Ma arvan, et selle küsimuse lahendamisel tuleb kogu problemaatikat käsitleda terviklikult. Meie ülesanne on jõuda sujuvalt üle sellisesse olukorda, kus põhiseadus kehtib täiel määral, kus kogu õigussüsteem ja ka riigivõimu institutsioonid on kooskõlas põhiseadusega. Samal ajal on seda protsessi üksikasjalikult reguleerida väga raske. § 3 ja § 10 koosmõju peaks olema selline, et õigusaktid, mis reguleerivad nii Ülemnõukogu kui ka valitsuse tegevust, peaksid jääma jõusse, kuna vastasel korral ei saa ei Ülemnõukogu ega valitsus täita seda ülesannet, mida paneb neile § 10. § 3 peaks kehtima nende õigusaktide suhtes, mis otseselt ei reguleeri riigi institutsioonide volitusi ja pädevust. Seda paragrahvi ei tule mõista ka selliselt, et põhiseaduse jõustumise päeval me astume automaatselt ühest õiguskorrast teise õigussüsteemi, kus enamik akte ei kehti. Vaja on teatud aega ja teatud otsustusi eri aktide kohta. Nii et põhiseaduse jõustumine ja see üleminekuperiood on iseenesest riigiõiguslikult väga keeruline. Siin on nendest õiguslikest regulatsioonidest isegi tähtsam saavutada poliitiline kokkulepe ja üldine arusaam, kuidas see peaks toimuma. See on üsna täpselt välja loetav praeguse rakendusseaduse §-st 10, kus on öeldud, et praegused riigivõimu institutsioonid peavad riigivõimu teostama seni, kuni nad asendatakse põhiseaduslike riigivõimu institutsioonidega, samal ajal aga ei tohi nad omistada endale põhiseaduslikke funktsioone täiel määral, nimetades ennast ümber põhiseaduslikuks riigivõimu organiks.
V. Kois
Selles seaduses sisalduv loogiline vastuolu ei anna rahu mulle ega ka teistele saadikutele. Tahan korrata sama küsimust, aga mõnevõrra teistsuguse nurga alt. §-s 3 on öeldud, et pärast põhiseaduse jõustumist ei kehti enam need õigusaktid, mis on vastuolus põhiseadusega. Paljud põhiseaduse rakendamise seaduse sätted on vastuolus põhiseadusega. Kas see seadus toimib pärast põhiseaduse jõustumist? See on väga kahtlane. Kui me tahame kehtestada mingi üleminekuperioodi, mille jooksul me läheme etapiviisiliselt ühest süsteemist teise üle, nagu te ütlesite, siis peab sellel seadusel olema igatahes samasugune jõud nagu põhiseadusel. See peab lähtuma rahva tahtest, mitte aga tuginema üksikute parteide tahtele või mingite Ülemnõukogu-siseste grupeeringute poliitilisele sobingule. Kas te ei arva, et rahvahääletusele peaks panema ka põhiseaduse rakendamise seaduse? Tänan!
L. Hänni
See küsimus oli ausalt öeldes mõnevõrra üllatuseks, sest mulle tundus, et me oleme juba otsustanud võtta põhiseaduse rakendamise seaduse kui põhiseaduse endaga samaväärse õigusakti vastu rahvahääletusel. See oli Põhiseaduse Assamblee kindel seisukoht ja ma loodan, et seda mõtet ka siin saalis toetatakse.
I. Toome
Austatud proua Hänni, mul on kaks õigusteooria valdkonda kuuluvat küsimust. Esimene. Mis te arvate, miks jagati Eesti Vabariigi Ülemnõukogu esimehe juures asuva riigi- ja rahvusvahelise õiguse ekspertkomisjoni arvamus Põhiseaduse Assamblee poolt esitatud Eesti Vabariigi põhiseaduse eelnõu kohta meile välja nüüd, pärast hääletamist? Mis teie arvate selle kohta?
Juhataja
Indrek Toome, kas see küsimus on mulle?
I. Toome
Ma küsin Liia Hänni arvamust. Minu teine teooria valdkonda kuuluv küsimus puudutab lisaküsimust, seda 2000. aastat ja teatud ametikohtadel töötamise keeldu nendele inimestele, kes on olnud juhtivatel kohtadel parteis ja mujal. Te vastasite, et see on peaaegu samaväärne, kui sätestada need keelud ühes või teises seaduses. Kas see ikka päris nii on? Kui panna see küsimus rahvahääletusele, siis saab seda tahtmise korral muuta ka ju enne 2000. aastat. Kui aga näiteks seadusandja tahab muuta seda otsust 5–6 aasta pärast, siis ta peaks panema selle rahvahääletusele. Kas ma saan õigesti aru?
L. Hänni
See, miks jagati arvamus välja praegu, on tõesti rohkem tehniline küsimus. Ma ütlesin juba enne, et minu teada pole Ülemnõukogu, Ülemnõukogu Presiidium ega ükski komisjon seda ekspertarvamust otseselt tellinud, mistõttu Ülemnõukogu juhatus ei olnud ilmselt ka protseduuriliselt võimeline seda käsitlema. Kuidas ta siia saali sattus, on omaette küsimus. Ma arvan, et kõigil ekspertidel, kes vähegi soovisid, oli võimalus selle poole aasta või rohkemagi aja jooksul oma arvamust avaldada ja väga paljude ekspertidega oli meil viljakas koostöö. Kahjuks ei ole ma seda viimast arvamust näinud ega suuda seda sellepärast kommenteerida.
Kas lisaküsimuses sätestatu jõud sõltub sellest, kas niisugune põhimõte pannakse välja seaduses või põhiseaduse rakendamise seaduses? Oma toime poolest on mõlemal juhul olukord ühesugune, küll aga on selle sätte muutmise kord tõepoolest erinev. Juhul kui see põhimõte sätestatakse põhiseaduse rakendamise seaduses, saab seda muuta põhiseaduse muutmiseks ettenähtud korras, kui aga tavalises seaduses, siis saab seda muuta seaduste muutmiseks ettenähtud korras. Nii et selline õiguslik erinevus on olemas.
Р. Kask
Minu teine küsimus puudutab ühte vastuolu, mida ma seaduse eelnõus märkan. Kas § 1 on ikka õigel kohal, kas see ei peaks olema selles õigusaktis, millega me kuulutame välja referendumi? Rakendamise seadus jõustub ju alles koos põhiseadusega, pärast rahvahääletust, § 1 aga reguleerib rahvahääletuse tingimusi.
L. Hänni
Jah, kindlasti on korrektsem sätestada see eraldi rahvahääletuse seaduses või otsuses rahvahääletuse kohta, väljaspool seda eelnõu, kuid Põhiseaduse Assamblee leidis, et see on siiski põhimõtteline küsimus ja oma suhtumise väljendamiseks ongi § 1 sellisel kujul kirja pandud. Kui see on otstarbekas esitada mingis teises otsuses või seaduses, siis võib seda kaaluda.
V. Pohla
Lugupeetud ettekandja, te väitsite varem, et assamblee on alati arvestanud ekspertide seisukohti. Nüüd me nägime, et enne põhiseaduse rahvahääletusele panemise otsustamist olid ka eksperdid mitmeid seisukohti esitanud. Me saime selle paberi kätte alles nüüd, pärast seda, kui olime hääletanud, mis on väga veider. Ma küsiksin, kas Põhiseaduse Assamblee on arvestanud ka eksperthinnanguid § 8 rahvahääletusele paneku kohta? Siin on juriidiliselt väga täpsed, korrektsed seisukohad selle kohta, kus on rikutud nii põhiseaduse enda punkte kui ka rahvusvahelisi norme. Kas assamblee on arvestanud ekspertide seisukohti, esitades rakendusseaduses ikkagi nõude panna § 8 rahvahääletusele?
L. Hänni
§ 8 tingliku nimetusega.
V. Pohla
Jah, nagu siin seaduses on.
L. Hänni
Nagu ma juba püüdsin selgitada, vaatas Põhiseaduse Assamblee selle sätte redaktsiooni üle ja muutis teatud põhimõttelistes küsimustes oma seisukohta. Meil oli koostöö ka hr. Raskiga, kelle juhtimisel justiitsministeerium oma arvamuse kujundas. § 8 on äärmiselt poliitiline küsimus. Õiguslik ekspertiis annab ainult ühe vaatenurga sellele oma olemuselt üsnagi keerulisele ühiskondlikule probleemile. Õiguslikud etteheited § 8 praegusele tekstile on ilmselt ka palju väiksemad, kui need olid hääleõiguse piiramise puhul. Sest tõepoolest, seaduse alusel ja seda enam rahvahääletusel võib otsustada piirangute kehtestamise teatud ametikohtade täitmiseks riigi- ja omavalitsusorganites. Otsest vastuolu inimõigustega siin minu arusaamist mööda ei ole, küll aga tuleb meil langetada otsus, kas poliitiliselt on otstarbekas ja Eesti ühiskonnale vajalik selline piirang sisse viia või mitte. Assamblee oli endiselt seisukohal, et nimetatud küsimuses tuleks otsus langetada rahvahääletusel.
J. Lippmaa
Hea kolleeg, minul on kaks küsimust. Esimene on § 4 lg. 1 kohta. Ma ei saa aru, mispärast on Riigikogu valimised seostatud põhiseaduse rakendamisega. Lõige Riigikogu valimiste kohta on minu arust põhiseaduse rakendamise seaduses täielik ballast. Riigikogu valimised ei sõltu põhiseaduse rakendamisest, vaid sellest, kuidas me suudame oma vastuvõetud aktidega Riigikogu valimisi ette valmistada. Kuidas see seos on üldse tekkinud? Mulle tundub, et see on üsna suvaline ja subjektiivne. Teine küsimus on §-s 5 sisalduva loetelu kohta, kes võivad presidendikandidaadi üles seada. Teie väide, nagu oleks sellega hõlmatud kõik poliitilised jõud, ei ole päris korrektne juba sellepärast, et punkt 1 – vähemalt 10 000 hääleõiguslikul Eesti Vabariigi kodanikul – hõlmab üksindagi kõik poliitilised jõud. Ja ma ei saa mitte kuidagi aru, mismoodi ja mispärast on sisse viidud punkt 3: viiendikul Eesti Kongressi koosseisust. Missugustele riigiõiguslikele alustele selline punkt üldse tugineb?
L. Hänni
Esimene küsimus oli selle kohta, kas põhiseaduse rakendamise seaduses on vaja ette näha tähtajad, millal toimuvad Riigikogu valimised. Siin on lähtutud arusaamisest, et rakendusseadus kujutab endast ka teatud tegevusprogrammi põhiseaduse jõustamiseks ja kirjutab ette, missuguses tempos ja missuguses järjekorras see peaks toimima. Ta peab garanteerima, et riigivõim läheb sujuvalt üle põhiseaduslikule riigikorrale. Seetõttu on niisuguste normide sissekirjutamine rakendusseadusesse täiesti tavapärane. See on peaaegu kõigis põhiseaduste rakendamise kordades, kui me neid vaatama hakkame. Ja just sellise lahenduseni jõudis välja Põhiseaduse Assamblee, arvestades seda, milline peaks olema aeg pärast põhiseaduse jõustamist, kus on võimalik ette valmistada Riigikogu valimised. On ju selge, et kui põhiseadus on rahvahääletusel heaks kiidetud, siis venitada põhiseaduslike riigivõimuorganite töölerakendamisega enam küll ei võiks. Siin tuleb valida võimalikult kiire tempo.
Kas §-s 5 loetletud võimalused presidendikandidaatide ülesseadmiseks on otstarbekad? Te küsisite, millised riigiõiguslikud põhimõtted võiksid õigustada, et see õigus on antud näiteks Eesti Kongressile. Meie häda on siiamaani olnudki selles, et riigiõiguslik alus, millele tuginevad meie praegune riigivõim ja need esinduskogud, mis meil on olemas, on väga nõrk. Meie ühine ülesanne on jõuda välja kindlamale pinnale. Võimalus üles seada presidendikandidaat nii Eesti Kongressi kui ka Ülemnõukogu poolt peegeldab seda kompromissi, mis meil oli ka põhiseaduse eelnõu väljatöötamisel, ja soovi jõuda võimalikult ilma vastuoludeta nii Riigikogu valimisteni kui ka vabariigi presidendi valimisteni.
V. Pohla
Lugupeetud ettekandja! Ekspertide hinnang või arvamus § 8 kohta on täielikus vastavuses õiguspõhimõtetega ning sellesama põhiseaduse põhimõtete ja punktidega. Teie nimetate seda ainult üheks vaatenurgaks ja ütlete, et on olemas ka teisi vaatenurki. Siin tekib veel kord põhimõtteline probleem, kuivõrd poliitiline vaatenurk ehk erakondade poliitilised eriarvamused võivad ignoreerida juriidilisi põhimõtteid. Kas me saame panna rahvahääletusele piltlikult öeldes küsimuse selle kohta, et me võime rikkuda sedasama põhiseadust, mida me kehtestada tahame? Kas juriidilise põhimõtte eiramine ei vii välja poliitilisele omavolile, kas see ei ole mitte põhiprobleem, millega me kohtume nii põhiseaduse kui ka rakendusseaduse puhul? Ja kas Ülemnõukogu kui seadusandlik kogu saab sellisel määral eirata juriidilisi põhimõtteid? Kas ta saabki siis vastu võtta mingisuguseid kehtivaid juriidilisi põhimõtteid, kui eiramine poliitilise omavoli tõttu on nii suur? Tänan!
L. Hänni
Ma ütlesin, et õiguslik lähenemine on üks võimalik lähenemine sellele küsimusele. On ka teisi lähenemisviise. Poliitiline lähenemine võib olla täiesti pragmaatiline, kui analüüsida, kas meil on kompetentseid isikuid, kes asendavad neid, kelle õigusi kõnealune säte kitsendab. Ei ole olemas mingit ühtset ja universaalset printsiipi, mis võimaldaks meil antud hetkel valiku teha. Kindlasti peab osa meist olulisemaks õiguslikku kooskõla ja siin on teatud küsitavusi. Osa arvab, et poliitiline lähenemine on antud juhul otstarbekam, sest on ju õigus seaduse kujul kehastunud rahva tahe. Nii et küsimuse otsustamine rahvahääletamisel ei sisalda endas iseenesest väga suuri õiguslikke vastuolusid ja ilmselt tuleb igaühel meist otsustada, missuguse vaatenurga alt tema sellele sättele läheneb, kas puhtõiguslikust aspektist või kaaludes ka neid poliitilisi külgi, mis sel küsimusel kahtlemata on.
А. Käärma
Lugupeetud ettekandja, mul on kaks küsimust assamblee 10. aprilli otsuse kohta. Esiteks on siin ette pandud, et keelata asuda peaministri, ministri jne. ametikohale, s.t. täitevvõimuga seotud ametikohtadele, siis on jõutud riiklike aktsiaseltside ja ettevõtete haldusnõukogudeni. Täitevvõim on aga olemas ka kohaliku omavalitsuse tasandil. Kas see on välja jäetud teadlikult või võite te öelda, mis põhimõttel? Ja teine küsimus. Mitmed liikmed, liikmekandidaadid ja sekretärid, näiteks mõnede ettevõtete ja kõrgkoolide partei- ja komsomolisekretärid, olid võrdsustatud rajoonikomitee tasandiga. Kas neid on ka siin mõeldud või on nad vaikselt ära läinud? Aitäh!
L. Hänni
Te tõstatasite praegu juba selle sätte tõlgendamisega seonduva küsimuse. Ma arvan, et siin oleks muidugi vaja ekspertide abi. Kui on tegemist võrdsustatud algorganisatsioonidega, siis võib arvata, et see piirang laieneb ka nendele kõrgetele kommunistliku partei ja komsomoli ametiisikutele, kes olid nende organisatsioonide eesotsas. Vähemalt selline on minu arusaam. Miks see loetelu on just selline, nagu ta praegu kirja sai, selle üle oli Põhiseaduse Assamblees üsna pikk ja põhjalik diskussioon. Teatud osas ka hääletati, kui lai või kitsas peab see isikute ring olema. Praegusel kujul aga piirdub see tõepoolest ainult nende poliitiliste organisatsioonide hierarhia tipuga.
Juhataja
Suur tänu, proua Hänni, rahvasaadikutel rohkem küsimusi ei ole.
Lugupeetud kolleegid rahvasaadikud! Minule on laekunud redaktsioonikomisjoni liidri Ülle Aaskivi poolt üks protseduuriline ettepanek. Ma tutvustan teile seda: "Palun viia saalis läbi protseduuriline hääletus tulenevalt kooskõlastuskomisjoni ettekandest. Viia põhiseaduse rakendamise seaduse eelnõu arutamine Ülemnõukogus läbi kiireloomulisena vastavalt reglemendi §-le 16 ja kõigi sellest tulenevate järeldustega."
Mis küsimus teil on, Vladimir Kuznetsov? Mina olen kursis kõige sellega, kuidas viidi läbi hääletus eelmises päevakorrapunktis. Mida on mulle siis nüüd vaja siin segamiseks öelda?
V. Kuznetsov
Lugupeetud juhataja, tänan teid selle eest, et andsite mulle võimaluse esitada teile küsimus protseduuri kohta. Eelmise küsimuse hääletamise ajal ma märkasin, et arvutis tekkis viga ja võeti arvesse selle saadiku hääl, kes hääletamise ajal puudus. Ma kontrollisin seda asja ja veendusin, et arvuti oli hääletamise ajal tõepoolest rikkis.
Seepärast nõuan, et selle saalist puudunud saadiku häält ei jäetaks välja, vaid hääletataks veel kord. Tänan!
Juhataja
Ma olen kaks korda selgelt öelnud, et olen kõigi asjaoludega kursis. Olen seda kaks korda öelnud. Kõigile, kes selle asjaga tegelema peavad, on antud korraldus uurida asjaolusid ning hr. Jermoškini hääl on juba hääletustulemustest välja arvatud. See võis olla tõesti tehniline viga. Milleks oli siis veel vaja taotleda seda informatsiooni keset teist päevakorrapunkti?
Niisiis, tegemist on protseduurilise ettepanekuga. Ülemnõukogul on õigus päevakorrapunkti arutelu protseduuri muuta ja ma panen selle hääletusele. Kui me saavutame lihthäälteenamuse, siis läheb arutelu edasi kiireloomulisena. Kas kõik saavad aru? Kõik saavad aru. Kutsume saadikud saali ja teeme kohaloleku kontrolli. Kas küsimus on mulle, Tiit Made?
T. Made
Austatud eesistuja, missuguse reglemendipunktiga on kooskõlas see, et me keset küsimuse arutelu hakkame otsustama, kas see on kiire- või aeglaseloomuline? Kui selle kohta on reglemendis parandus tehtud, siis täiskogu seda ei tea. Ma tänan!
Juhataja
Ma ütleksin Tiit Madele niimoodi, et loomulikult tuleb vastu hääletada. Asi on nüüd selline, et eelnõu autorid pakkusid kohe oma eelnõu välja kiireloomulisena, samal ajal oli aga päevakorrapunkt lahendatav normaalprotseduuri järgi. Ajalugu on selline. Härrad Uluots ja Sirendi, kes samal ajal selle eelnõu esitasid, taotlesid tema kiireloomulisena päevakorda lülitamist. Ta oli pikalt kirjas kiireloomulise taotlusena, siis läks ta nõnda-öelda hapuks kätte, nad loobusid sellest, tegid ettepaneku käsitleda seda normaalprotseduurina ja normaalprotseduurina ta ka läks. Kuni käesoleva hetkeni olen käsitlenud seda kui normaalprotseduuri, praegu on see veel normaalprotseduur. Redaktsioonikomisjoni esimees teeb aga ettepaneku käsitleda seda kiireloomulisena ja ei ole ju keeldu panna sellist ettepanekut täiskogu ette hääletamisele. Põhimõtteliselt oleks võinud ka näiteks redaktsioonikomisjoni liider hoopis täna hommikul anda eelnõu üle kiireloomulisena ja sellisel juhul oleks seda hääletatud kiireloomulisena, ma usun, päris kindlasti ka eraldi päevakorrapunktina ja mitte midagi poleks muutunud. Me ei teinud seda seekord niimoodi, sest see punkt oli juba päevakorras, kahte ühesugust punkti poleks vaja olnud panna. See oli juhus, et üks võttis tagasi ja teine andis. Kui üks samasisuline punkt on juba päevakorras, siis teist samasisulist ei saa anda. Nii et siin ei ole vastuolu. Ma arvan, et Tiit Made hääletab siis vastu. Vello Pohla on kaks küsimust juba esitanud. Hea küll, kui protseduuriline, siis palun, Vello Pohla!
V. Pohla
Lugupeetud juhataja! Täna on siin mitu korda kõlanud, et selles majas me peaksime ikkagi austama seadusi ja neid põhimõtteid, mis me oleme ise kehtestanud. Kui me oleme selle päevakorrapunkti vastu võtnud tavalisena ja kui siis alternatiivne tuleb kõrvalt sisse, peab seda alternatiivset käsitlema ka täpselt samuti tavalises korras. Hr. Madel oli õigus, et teha käigupealt selliseid muudatusi on täielikult vastuolus meie reglemendiga. Ma palun, juhataja, siiski arvestada meie reglementi, see on teie peamine kohustus. Tänan!
Juhataja
Reglemendiga vastuolus ei olda. Ma rõhutan veel kord: ettepanekut ei tee mitte rahvasaadik Ülo Nugis, ettepaneku teeb rahvasaadik Ülle Aaskivi. Spiikri kohustus on iga päev väga mitmed korrad teha ettepanekuid ja täiskogu õigus on kas reageerida või mitte reageerida, s.t. kas toetada või mitte toetada. Vello Pohla, ma ei lasku vaidlusesse, minul on õigus panna ettepanek hääletusele ja teil on õigus vastu hääletada. Spiikril ei ole õigust saadikuid haamriga mööda saali taga ajada, kuid ettepaneku ta võib teha. Lõpetame need asjad. Ma ütlesin seda Lebedevile ja ütlen ka Vello Pohlale. Ühel ajal lihtsalt peab huligaanitsemisest saalis jagu saama! Aitab naljast juba! Niisugust seadust ei ole, et spiiker ei tohi ettepanekut hääletusele panna!
Kohaloleku kontroll. Kohal on 73 rahvasaadikut, puudub 25. Kes on selle poolt, et oleks kiireloomuline, hääletab poolt, kes on selle poolt, et jätkuks normaalprotseduur, hääletab vastu. Niisugune ongi parlamentaarne demokraatia. Lugupeetud Ülemnõukogu, kes on Ülle Aaskivi protseduurilise ettepaneku poolt, et käsitleda kõnealust päevakorrapunkti kiireloomulisena vastavalt reglemendi §-le 16? Palun hääletada! Selle ettepaneku poolt on 38 rahvasaadikut, vastu on 22, erapooletuks jäid 11. Seda päevakorrapunkti käsitletakse kui kiireloomulist. Ma täpsustan asjaolusid: me kuulame kaasettekande proua Ülle Aaskivilt, kes esindab redaktsioonikomisjoni, ning Tõnu Antonilt, kes esindab õiguskomisjoni kui juhtivkomisjoni. Seejärel avan läbirääkimised. Palun, Ülle Aaskivi! Me ootame ainult arvamusi selle kohta, kas soovitakse lõpetada esimene lugemine või mitte, sest sisuliselt on proua Hänni kõik ette kandnud.
Ü. Aaskivi
Lugupeetud juhataja, head kolleegid! Tõepoolest, proua Hänni on sisuliselt kõik ära öelnud, mis põhiseaduse rakendamise seaduse eelnõu kohta oli öelda, ja vastanud ka küsimustele. Kooskõlastuskomisjon teeb ettepaneku esimene lugemine lõpetada ja vastavalt äsja vastu võetud otsusele, mis näeb ette kiireloomulist protseduuri, palume 24 tunni jooksul esitada oma ettepanekud põhiseaduse rakendamise seaduse eelnõu kohta, et meie komisjon saaks nende alusel hakata sisuliselt ette valmistama võimalikke alternatiive, võimalikku uut teksti, mille me siis teile võimaluse korral juba sel nädalal esitaksime.
Juhataja
Suur tänu! Tõnu Anton!
T. Anton
Lugupeetud kolleegid, toimub põhiseaduse rakendamise seaduse esimene lugemine. Kui me otsustasime, et põhiseaduse eelnõu läheb rahvahääletusele, siis me võtsime samaaegselt vastu otsuse, et rahvahääletusele peab jõudma ka põhiseaduse rakendamise seadus. Meil ei ole täna teist eelnõu peale selle eelnõu, mille on koostanud Põhiseaduse Assamblee ja mida meil on võimalik, lähtudes meie protsessuaalse otsuse tegemisest, parandada. Mul on kõigile kolleegidele palve, et õiguskomisjonile kui juhtivkomisjonile laekuksid teie ettepanekud ja märkused meie ees oleva eelnõu kohta hiljemalt kolmapäeva hommikul kella kümneks. Kui me suudame neljapäeval alustada põhiseaduse rakendamise seaduse teist lugemist, siis on võimalik, et põhiseaduse ja selle rakendamise seaduse rahvahääletus toimub kas maikuu lõpus, nagu me kokku leppisime, või kui see on vajalik, siis tuleb meil rahvahääletus sellest kokkulepitud maikuust viia üle juunikuu algusesse. Kordan veel kord: et püsida selles tempos, on vaja saada teilt ettepanekud ja märkused kolmapäeva hommikul kella kümneks. Tänan teid!
Juhataja
Suur tänu! Kas Tõnu Antonile on küsimusi? Palun, Valeri Kois!
V. Kois
Aitäh! Härra juhataja, härra ettekandja! Kas ekspertide komisjoni seisukohta võib pidada redaktsioonikomisjoni ettepanekuks? Kas komisjon arvestab neid ettepanekuid?
T. Anton
Lugupeetud kolleeg Kois, loomulikult ei ole ekspertide seisukoht redaktsioonikomisjoni seisukoht, kuid nii nagu teiegi, loodan ka mina, et redaktsioonitoimkond peab võimalikuks läbi arutada ekspertide seisukohad ja öelda meile, millised nendest on tegelikult arvesse võetud ja milliseid me peaksime arvesse võtma. Kuid otsustada redaktsioonikomisjoni eest, kuidas peab suhtuma ekspertide seisukohtadesse, ma ei julge. Härra Kois küsis veel kohalt, kahjuks mikrofon ei töötanud, kas ekspertide tehtud ettepanekud tuleksid esitada Ülemnõukogu liikmete poolt. Ma tahaksin loota, et Ülemnõukogu liikmed teevad neid ettepanekuid, mida nad sisuliselt toetavad. Kui meie hulgas on tõepoolest neid, kes toetavad absoluutselt kõiki ekspertide ettepanekuid niisugusel kujul, nagu nad on paberil esitatud, siis sellel kolleegil on muidugi töö lihtne.
J. Allik
Lugupeetud hr. Anton, kas sinu esinemises ei olnud nüüd tegemist väikese eksitusega? Nimelt, kui me esimese lugemise täna lõpetame, siis on vastavalt reglemendile parandusettepanekute esitamiseks aega 24 tundi, see on homme kell 18.15.
T. Anton
Lugupeetud kolleegid! Õiguskomisjon saaks arutada teie ettepanekuid kolmapäevasel istungil. Kolmapäevane istung algab nagu kõigil teistel komisjonidelgi kell 16. Selleks, et valmistada materjalid komisjonile ette, ma palusin teilt ettepanekuid kolmapäeva hommikul hiljemalt kella 10-ks.
Juhataja
Ma annan need selgitused ise. Suur tänu! Rohkem küsimusi hr. Tõnu Antonile ei ole.
Lugupeetud kolleegid! Tõepoolest, kui me täna lõpetaksime esimese lugemise, siis me ootaksime parandusettepanekuid 24 tunni jooksul. Minule on aga juba laekunud protseduurilisi ettepanekuid, et täna siiski arutelu katkestada, kuna saal ei ole ka praegu läbirääkimisteks korralikult ette valmistatud, vaja on veel ettekanded korralikult läbi mõelda. Kell on praegu 18.13, teisel juhul me peaksime otsustama tööpäeva pikendamise küsimuse, kuid kõigepealt ma panen teie ette laekunud ettepaneku katkestada arutelu ja jätkata sellel istungjärgul. Ma selgitan enne kõiki asjaolusid, et rahvasaadikud teaksid, milline on kavandatav stsenaarium. Kuna see küsimus on arutusel kiireloomulisena, siis on Ülemnõukogu täiskogul, kui ta seda soovib ja nõndaviisi otsustab, õigus juhtivkomisjoni ettepanekul veel sellel istungjärgul läbi viia teine lugemine. See on sellisel juhul, kui kõik reglemendijärgsed nõuded on täidetud. Ja et see meil hea, ladusa töö korral ja täiskogu enamuse soovil realiseeruks, on praegu tõenäoliselt õigem katkestada ning see ettepanek teile ka tehakse. Viime läbi kohaloleku kontrolli! Kohal on 69 rahvasaadikut, puudub 29.
Lugupeetud Ülemnõukogu, kes on selle poolt, et katkestada käsiloleva päevakorrapunkti arutelu ja jätkata veel sellel, 71. istungjärgul? Palun hääletada! Selle ettepaneku poolt on 50 rahvasaadikut, vastu on 8, erapooletuks jäid 10. Arutelu katkestatakse ja jätkatakse sellelsamal istungjärgul.
Kolleegid, mul on teadaanded ja selgitus. Ülemnõukogu võttis vastu otsuse põhiseaduse eelnõu rahvahääletusele saatmise kohta. Poolt oli 54 häält. Hiljem, protokolli kontrollides selgus, et üks poolthääletajatest oli kolleeg Jermoškin, kes ei viibi saalis. Millistel asjaoludel kolleeg Jermoškini hääl sattus protokolli, me ei tea, siin võis tehnika alt vedada, keegi naabritest kogemata vajutada või seda meelega teha. Hr. Jermoškini hääl on lõpptulemusest maha võetud. Nüüd tehakse selle ümber aga minu meelest täiesti tarbetut ažiotaaži, nõutakse ümberhääletusi ja ei tea mida veel. Ei ole tarvidust ümber hääletada, ilma Jermoškini hääleta jääb 53 poolthäält. Võimalik, et see oli ka meelega tehtud, kuid mina ei ole prokurör, et ma süüdistan. Ümberhääletuseks ei ole mingit põhjust. Kui oleks olnud 50 või 51 häält, oleks asi kahtlane. Ma ei pane seda ümberhääletusele, hr. Kuznetsov.
Palun, Genik Israeljan!
G. Israeljan
Lugupeetud spiiker! Te seletasite meile kõik väga ilusasti ära, aga mina kui saadik ei saa teie seletustega nõus olla. Selles saalis on taolisi asju juba juhtunud. Sellega on loodud pretsedent ja me oleme juba rääkinud, et on vaja uuesti hääletada. Ma ei saa praegu teile isiklikult pretensioone esitada, aga kuna te olete loonud pretsedendi, siis tuleb mängu samade reeglite järgi jätkata. Seepärast näib mulle, et ei tasu selle üle piike murda, vaid tuleb teha nii, nagu te varem tegite. Vabandage!
Juhataja
Ma ei oleks vaidlustanud seda küsimust üldse, kui see oleks toimunud päevakorrapunkti raames. Kuid see päevakorrapunkt on läbi ja asjaolud said teatavaks alles teise päevakorrapunkti juures, mistõttu ma seda hääletusele ei pane ja läbirääkimisi sellel teemal rohkem ei pea. Kolleegid, see teema ei ole arendamist väärt. Ühe hääle pärast ei õnnestu seda otsust blokeerida. Oleks see olnud tõesti noatera peal, siis oleks olnud asi kahtlane, aga oli ju 54 poolthäält. Kantselei inimesed on kõik teised saadikud üle kontrollinud, nad olid elusalt kohal ja on ka protokollis. Ärgem seda teemat rohkem jätkakem. Tänaseks head nägemist. Homme saame kokku kell 10.00.


EESTI VABARIIGI ÜLEMNÕUKOGU XII KOOSSEISU
71. ISTUNGJÄRK
TEINE ISTUNG
21. aprill 1992


Eesti Vabariigi Valitsuse ja Eesti Panga infotund
Juhataja (M. Lauristin)
Tere hommikust, lugupeetud Ülemnõukogu! Alustame tänast istungit. Palun, kohaloleku kontroll! Kohal on 65 Ülemnõukogu liiget. Meil on täna kõigepealt tavakohane valitsuse ja Eesti Panga infotund ja hoiataksin kohe ette, et kui me oleme oma ajaga kokkuhoidlikud, siis saaksime jätkata põhiseaduse rakendamise seaduse esimest lugemist. Tänases infotunnis on meil kavas härrade Tamme, Schotteri, Sovetnikovi, Lebedevi ja Kassi küsimused. Kõigepealt ma palun riigiminister hr. Veeringul vastata hr. Tamme küsimusele, mis puudutab Kaitseliitu.
U. Veering
Austatud proua juhataja, austatud Ülemnõukogu liikmed! Lugupeetud Ülemnõukogu liige hr. Tamme! Mul on täna ülesandeks vastata küsimusele, mis koosneb kahest osast. Esimene osa puudutab kaitseministeeriumi moodustamisega seonduvaid küsimusi ja teine Kaitseliidu kohta Eesti Vabariigi kaitsejõudude süsteemis. Ma arvan, et Ülemnõukogu liige hr. Tamme ei pahanda, kui ma küsimuse esimesel osal peatuksin ainult ühe lausega, kuna mul üsna hiljuti oli võimalus teie ees esineda ettepanekuga Eesti Vabariigi Kaitseministeeriumi moodustamise kohta ja Ülemnõukogu ka aktsepteeris selle eelnõu. Seetõttu ma arvan, et küsimuse esimene osa on juba teiega koos lahendatud ja nüüd on Eesti Vabariigi Valitsusel ülesanne kaitseministeerium ellu kutsuda ja käivitada tema töö.
Teine osa küsimusest puudutas Kaitseliidu kohta Eesti Vabariigi riigikaitse süsteemis. Ma alustaksin sellest, et refereerin teile, austatud Ülemnõukogu liikmed, Eesti Vabariigi Ülemnõukogu Presiidiumi otsust, mille pealkiri on "Mõnede Eesti Vabariigi kaitsejõudude taastamisega seotud põhiküsimuste kohta". Selle punkt 2 tunnistab õigustühiseks NSV Liidu relvajõudude väejuhatuse survel vastuvõetud Kaitseliidu likvideerimise seadluse 1940. aasta 27. juunist ja Kaitseliidu likvideerimise seadluse muutmise seaduse 1940. aasta 29. juulist. Punkti 3 järgi tuleb lugeda Kaitseliidu õigused juriidilise isikuna taastatuks ja tema juhtimine Eesti Vabariigi Kaitsenõukogule allutatuks. Sellega on Kaitseliidu koht põhimõtteliselt taastatud. Ja Kaitseliidu põhikirja, nüüd siis juba Ülemnõukogu Presiidiumi poolt taaskehtestatud põhikirja § 1 ütleb: "Kaitseliit on vabatahtlik riiklike ülesannetega ühiskondlik rahva omakaitse organisatsioon ja tema ülesandeks on seaduslike võimude abistamine Eestis maksva põhiseadusliku riigikorra ja kodanike julgeoleku kaitsmisel, ühiskondlike õnnetuste puhul abistamine, oma liikmetele sõjalise õppuse ja kasvatuse andmine, kodanikes isamaaliste ja rahvuslike tunnete süvendamine, rahva kehalise kasvatuse arendamine ja teiste ülesannete täitmine, mis lähtuvad seadusest."
Ma rõhutaksin, veel mõnda paragrahvi Kaitseliidu põhikirjast, nimelt § 2, kus on määratletud Kaitseliidu õigused: "Kaitseliidul on avalik-õigusliku juriidilise isiku õigused ja malevatel ja malevkondadel ja Kaitseliidu organisatsioonidel on juriidilise isiku õigused Kaitseliidu keskjuhatuse otsusel."
§ 5 samast põhikirjast ütleb, et Kaitseliit koosneb vabatahtlikult Kaitseliitu astunud kodanikest ja Kaitseliidu koosseisu määratud ohvitseridest, kaitseväe ametnikest ja riigiteenijatest. § 21, mis kuulub 5. peatükki, kus määratakse Kaitseliidu organisatsioon, sätestab: "Kaitseliit jagatakse kaitseministri poolt Kaitseliidu ülema ettepanekul malevateks." Kaitseliidu üldjuhtimisest, mis määratleb ka tema koha, räägitakse §-s 24: "Rahuajal kaitseminister juhib Kaitseliidu kaitsetegevust, s.o. operatiivväljaõppe ja sõjalise varustuse küsimustes."
Eesti Vabariigi Valitsus võttis 6. aprillil 1992. aastal vastu määruse, kus määratletakse Kaitseliidu koht riigikaitsesüsteemis ehk täpsustatakse seda, mida ma juba ette kandsin. See määrus ütleb järgmist: "Lähtudes Eesti Vabariigi 1938. aasta riigikaitse rahuaegse korralduse seadusest ja Eesti Vabariigi Ülemnõukogu Presiidiumi 4. septembri 1991. aasta otsusest mõnede Eesti Vabariigi kaitsejõudude taasloomisega seotud põhiküsimuste kohta, Eesti Vabariigi Valitsus määrab:
1. Lugeda Kaitseliit Eesti Vabariigi kaitsejõudude üheks põhikoostisosaks.
2. Kaitseliidu tegevust juhib Eesti Vabariigi Kaitsenõukogu oma riigikaitse operatiivjuhtimisorgani, Eesti Vabariigi Kaitsejõudude Peastaabi kaudu.
3. Kaitseliidu ülema nimetab ametisse Eesti Vabariigi Valitsus Eesti Vabariigi Kaitsejõudude Peastaabi ülema ettepanekul."
Edasi on veel öeldud, et riigikaitset ja Kaitseliidu väljaõpet puudutavates küsimustes allub Kaitseliidu ülem vahetult Eesti Vabariigi Kaitsejõudude Peastaabi ülemale. Kaitseliidule eraldatavad toetusrahad makstakse riigikaitseks ettenähtud summadest. Kaitseliidu väljaõppeks ja riigikaitse ülesannete täitmiseks vajalik relvastus ja varustus eraldatakse kaitsejõudude vahenditest. Muus osas juhindub Kaitseliit oma tegevuses 1939. aastal kinnitatud Kaitseliidu põhikirjast ja 1934. aastal kinnitatud Kaitseliidu kodukorrast.
Kui austatud Ülemnõukogu liikmed panid tähele, siis oli kaitseministeeriumi asemel kahes punktis räägitud kaitsejõudude peastaabist. Seda just seetõttu, et määruse vastuvõtmise ajal ja praegugi veel ei ole kaitseministeerium oma tegevust alustanud. Kui selle tegevus käivitub, hakkab vastavalt Kaitseliidu põhikirjale seda tööd koordineerima Eesti Vabariigi Kaitseministeerium. Aitäh!
Juhataja
Suur tänu, härra minister! Ülemnõukogul on küsimusi. Esimese küsimuse esitab Rein Tamme. Palun!
R. Tamme
Härra riigiminister, ma sooviksin mõningaid täpsustusi kuuldule. Minu küsimus oli formuleeritud vastavalt Ülemnõukogu 3. septembri otsuse punktile 3, mille üks alalõik käsitleb ka kaitsejõudude moodustamist. Tõsi, pataljonide moodustamist on käsitletud, kuid ma pean silmas ka seda, kuidas nende probleeme on võimalik lahendada ja mis selleks on ette võetud. 8.–11. aprillini oli siin Inglise relvajõudude varustusameti esindaja, toimusid vastavad konsultatsioonid ja mind huvitaks praegu, kas on kujundatud valitsuse seisukoht, kuidas kasutada sellel nõupidamisel konsultatsioonide käigus formuleeritud ettepanekuid just nende eesmärkide nimel, mis seisnevad kaitsejõudude probleemide lahendamises. Ma pean siin silmas kaitsejõude laiemas plaanis, piirikaitset, kaitsejõudude loodavaid struktuure, aga ka politseid, kelle probleeme me saame tinglikult käsitleda sinna hulka kuuluvatena. See oleks esimene küsimus. Teine küsimus seostub Kaitseliiduga. Te käsitlesite 1931. aasta põhikirjas fikseeritud sätteid, kuid üks oluline lõik Kaitseliidu kasutamiseks riiklike funktsioonide täitmisel on selle juhtimine vajalike ametikohtade täitmise kaudu riigi poolt, mis on samas põhikirjas ette nähtud. Ma mõistan, et see elukord on praegu küllalt raskesti lahendatav, kuid lahendada see tuleb. Millised on siin väljavaated? Ilmselt tuleks selleks astuda samme kõige lähemas tulevikus. Tänan!
U. Veering
Aitäh! Esimesele küsimusele ma vastaksin, et 8.–11. aprillini toimunud kohtumistel on tõepoolest praktiline resultaat. Eile tuli mulle telefaks konkreetsete ettepanekutega. Ma esitasin need läbitöötamiseks meie vastavatele vastutavatele töötajatele ja usutavasti on võimalik pärast seda esitada ka meiepoolsed konkreetsed ettepanekud Inglise poolele. Hr. Tamme oli nende läbirääkimiste juures ja teab asja põhjalikumalt, teistele Ülemnõukogu liikmetele ma ütlen täienduseks, et tegu oli läbirääkimistega küsimustes, mis puudutavad võimalikku abi meie kaitsejõudude materiaalsel varustamisel ja koostööd Inglise vastavate firmadega. Nii et selles osas praktiline tegevus käib ja ma arvan, et siin on võimalik tulemusi saavutada lähiajal.
Teine küsimus. Tõepoolest, Kaitseliidu põhikiri näeb ette Kaitseliidu juhtkonna kinnitamise korra, see on meile teada ja läbirääkimised käivad. Tänaseks ei ole veel jõutud esitada vabariigi valitsusele või siis tema vastavatele struktuuriüksustele Kaitseliidu juhtkonna kinnitamiseks ametlikke ettepanekuid, kuid ma loodan, et lähiajal need meile saabuvad ja siis valitsus oma otsuse selles küsimuses langetab.
J. Lippmaa
Härra minister! Mõni aeg tagasi arutas riigikaitsekomisjon politseiga ja Kaitseliiduga seonduvaid küsimusi ja me jõudsime üsna üksmeelsele seisukohale, et politseiameti ja Kaitseliidu eesotsas ei ole mitte kõige õigemad isikud. Selle kohta tehti valitsusele märgukiri ja paluti kaaluda politseiameti peadirektori ja Kaitseliidu ülema sobivust oma ametikohale. Milline on valitsuse seisukoht, mis on sellest meie märgukirjast saanud? Teiseks, pärast Kaitseliidu legaliseerimist Ülemnõukogu Presiidiumi poolt on Kaitseliitu kasutatud auvahtkonnana kahel Eesti Kongressi istungjärgul. Mina saan aru nii, et kui Kaitseliit on riigikaitseorganisatsioon, siis peab ta olema depolitiseeritud ega tohi olla ühe poliitilise grupeeringu auvahtkond. Milline on valitsuse seisukoht selles suhtes? Kolmandaks, kaitseliitlastel on praegu käes hulgaliselt relvi, millest osa pärineb vanast ajast, osa on praegu muretsetud jne. Kaitseliidu juhtkond on rääkinud, et nemad tahavad kaitseliitlastele anda koju kätte kuni 2 tulirelvaühikut. Samal ajal on selgusetu, kuidas kontrollitakse nende isikute füüsilist ja vaimset seisukorda, kelle kätte tulirelvad usaldatakse. Kas on ka lootust, et selles mingi kord luuakse või on juba midagi ära tehtud? Aitäh!
U. Veering
Aitäh! Ma kahjuks ei osalenud sellel istungil, kus arutati politseiameti ja Kaitseliidu ülema sobivust oma ametikohale, ja politseiamet ei ole minu haldusalas. Seetõttu ma ei saa teile hetkel vastata, kas politseiameti peadirektori küsimust on arutatud siseministeeriumis ja võib-olla ka valitsuse esimehega. Valitsuse istungile see küsimus tänaseni jõudnud ei ole. Kaitseliidu ülema kohta ma ütleksin, et praegune on ülema kohusetäitja, ta on kehtestatud korras kinnitamata. Sellele küsimusele ma juba osaliselt vastasin, kui ma vastuseks härra Tamme küsimusele ütlesin, et valitsusele ei ole tänaseks kehtestatud korras tehtud ettepanekut Kaitseliidu ülema kinnitamise kohta, mistõttu valitsus ei ole seda otsust langetanud. Nüüd Kaitseliidu kasutamine auvahtkondadeks poliitilistel üritustel. Ma ütleksin nii, et Kaitseliit on võtnud siin otsuse vastu iseseisvalt, ilma valitsuse poole pöördumata või valitsusega konsulteerimata. Seetõttu on valitsusel puudunud ka võimalus selles küsimuses eelnevalt oma seisukohta öelda. Mis puutub tulevikku, kui Kaitseliidule on vastavalt kehtestatud korrale nimetatud juba ülem ja tema tegevust koordineerib peastaap või moodustatav kaitseministeerium, siis tuleb need küsimused kindlasti eelnevalt läbi vaadata.
Järgmine küsimus oli Kaitseliidu käsutuses olevate relvade kohta. Kuidas kontrollitakse isikute psüühilist seisundit ja kuidas kehtestatakse relvade hoidmise kord? Selles osas on valitsuse vastavad struktuuriüksused saanud korraldused. Relvade hoidmise kord on praegu väljatöötamisel. Põhikiri muidugi sätestab, et Kaitseliidu malevaülemal on õigus anda või registreerida relva ja anda relva hoidmise õigus, kuid see ei tähenda, et see toimuks väljaspool riigi kehtestatud korda. Ma usun, et see kord saab lähiajal kehtestatud ka liidu jaoks ja ilmselt peab see nägema ette inimese psüühilise seisundi kontrolli. Tänaseni oleme aga juhindunud vaid nendest eeskirjadest, mis sätestavad politseitöötajate relva kasutamise õiguse. Nii et see kord nõuab läbirääkimisi Kaitseliidu juhtkonnaga lähiajal.
P. Grigorjev
Lugupeetud juhataja, lugupeetud riigiminister! Täna hommikul öeldi raadios, et juhul kui Vene sõjaväe ülemused ei ole nõus vaidlusi rahumeelsel teel lahendama, siis võib Kuperjanovi pataljoni komandör relvi kasutada. Kuna kaitseministrit ei ole, siis küsin teilt, kas see on valitsuse või tema isiklik seisukoht. Kas see ei tähenda mitte seda, et meie ja suure naabri vahel algab sõjategevus? Tänan!
U. Veering
Seda küsimust ei ole loomulikult arutada saanud ja ma isiklikult seda teadaannet raadiost ei kuulnud, aga ma ütlen, et valitsusel ei saa olla mitte mingisugust seisukohta, ei ametlikku ega mitteametlikku, mis lubaks kutsuda esile relvakonflikte. Seetõttu on vaja kõigepealt jõuda selgusele selle avalduse autori ja autentsuse asjus ja siis ma saan vastata. Kindel seisukoht on aga see, et mingisuguseid relvakonflikte esile kutsuda ei ole Eesti valitsuse ja ma loodan, et ka mitte Vene valitsuse huvides. Aitäh!
E. Tupp
Härra riigiminister, olles üks Kaitseliidu taasloomise initsiaatoreid, ma meenutan fakti, et Kaitseliit taasloodi veel enne, kui meie praegune Ülemnõukogu kokku tuli, see tähendab 1990. aasta jaanuaris. Kuidas te hindate seda fakti, et poolteise aasta jooksul ignoreeriti kodanikualgatusel taasloodud Kaitseliitu? Teine küsimus: kuidas te suhtute juristina sellesse fakti, et tänini ei ole tagastatud Kaitseliidule tema vara? See on nii üle vabariigi ja mõnel juhul on Kaitseliit alustanud vara tagastamiseks kohtuprotsesse, mida ei oleks üldse vaja. Varad tuleb tagastada ilma kohtu vahelesegamiseta. Tänan!
U. Veering
Mis puutub teie esimesse küsimusse, siis selles osas on nii Eesti Vabariigi Ülemnõukogu Presiidium kui ka valitsus minu poolt nimetatud dokumendi näol oma hinnangu andnud, tähendab, Kaitseliit on taastatud. See taastamisprotsess ei ole muidugi realiseeritav ühe otsusega, see on teatud sündmuste rida ajalises järgnevuses, mis on vaja läbi käia, et taastada tema tegelik seisund ühiskonnas ja kaitsejõudude süsteemis. Eeldused selleks on aga minu arvates loodud. Kaitseliidu varade tagastamise kohta arvan, et Eesti Vabariigis on veel väga palju ebaõiglust likvideerimata. Väga paljude represseeritud isikute õigused, rääkimata organisatsioonide omadest, on tänaseks taastamata, kuid ma arvan, et ka see on meie kõigi ühise hea tahte tulemusel realiseeritav, ja mida kiiremini, seda parem kõigile.
V. Lebedev
Lugupeetud juhataja, härra minister! Kas valitsus üldse kavatseb mingil moel reageerida Kuperjanovi-nimelise pataljoni komandöri provokatsioonilistele arvamusavaldustele? See lõhnab ju provokatsiooni järele. Kas valitsus kavatseb arutada seda küsimust ja üldse selle härra sobivust oma ametikohale? Tänan!
U. Veering
Sellest oli täna siin saalis juba juttu, aga hr. Lebedev vist ei kuulnud. Ma ütlesin, et kui tegu on täna raadios ette loetud teatega, siis ma isiklikult ei sattunud seda kuulma ja seetõttu on vaja kõigepealt selgitada, kas see teade on korrektne ja väljendatud nii, nagu autor seda tahtis. Kuid ma ütlen, et mitte mingil juhul ei ole Eesti Vabariigi Valitsus huvitatud relvakonfliktist. Otse vastupidi, kõik küsimused, mis puudutavad kahe riigi vahelisi küsimusi, sh. ka sõjavägede väljaviimist Eesti Vabariigi territooriumilt, tuleb lahendada rahulikul teel, läbirääkimiste kaudu ja selleks on juba mõlema riigi poolt algus tehtud, mõlemad on näidanud üles tahet leida küsimustele lahendus. Iseasi on see, et meie positsioonid ja seisukohad ei lange paljuski kokku, ja selleks ongi vaja otsida lahendust läbirääkimiste protsessis, mitte relvakonfliktide kaudu.
J. Liim
Kõigepealt ütleksin hr. Lebedevile, et ta peaks manitsema eelkõige Nõukogude sõjaväelasi järgima Eesti Vabariigi seadusi ja mitte käituma nii, nagu viibiksid nad edasi Nõukogude Liidus. Nüüd küsimus ministrile: millega põhiliselt tegeleb Kaitseliit praegu ja millised on tema ülesanded tulevikus? Ma paluksin seda veel täpsustada, siis saab asi saalile selgeks. Tänan!
U. Veering
Kaitseliit tegeleb minul teada oleva informatsiooni kohaselt põhiliselt oma põhikirjaliste ülesannetega. Väga palju kulub praegu aega selleks, et taastada Kaitseliidu struktuur, ma mõtlen malevkondi, mis omal ajal tegutsesid. Ma ütleksin, et praegu käib taasformeerumine, mistõttu oma igapäevaülesandeid, mis on loetletud põhikirjas, ei ole Kaitseliit praegu veel suuteline 100%-liselt täitma. Aga ma usun, et kui ta lähitulevikus selle taasformeerumisprotsessi lõpetab, küllap ta leiab siis Eesti ühiskonnas ja ka kaitsejõudude süsteemis endale sellise koha, nagu see peaks olema. Ma arvan, et palju küsimusi on vaja lahendada seoses väljaõppega, see protsess on taasalanud, palju probleeme on materiaalse varustusega jne., palju on vaja psühholoogilist laadi kasvatustööd või õigemini inimeste ettevalmistamist selleks, et Kaitseliit tõepoolest kujuneks Kaitseliiduks, nagu ta kunagi Eesti Vabariigis oli. Nii et minu vastus on suhteliselt üldine seetõttu, et ma ei ole nende igapäevaste organisatsiooniliste küsimuste lahendamisel vahetult osalenud, kuid minu andmetel praegu selline protsess toimub.
L. Annus
Lugupeetud asespiiker, lugupeetud Uno Veering! Kõigepealt ma vabandan, Uno Veering, teie ees. Jüri Liimile tahaks vastata, et teile kui endisele Nõukogude sõjaväelasele peaks olema selge, mida tähendavad tule avamise ähvardused ja milliseid korvamatuid tagajärgi need võivad kaasa tuua. Nüüd aga küsimus. Kui uskuda ajakirjandust, siis põhjustasid joobnud relvastatud kaitseliitlased Balti jaamas teatud intsidendi. Kuidas see intsident lahenes ja kas edaspidi võib ka juuatäis peaga ja automaatidega rahvast ähvardades linnas liikuda või on Eesti Vabariigi Valitsus kehtestanud siin ka teatud korra? Aitäh!
U. Veering
Mis puudutab teie nimetatud intsidenti, siis minu andmetel ei valgustatud seda ajakirjanduses päris adekvaatselt. Nimelt ei leidnud kaitseliitlaste purjusolek, nagu te ütlesite, ja relvaga ähvardamise faktid vahejuhtumi hilisemal uurimisel kinnitust. Kaitseliidu juhtkonna ja ka pealtnägijate seletuste kohaselt käitusid kaitseliitlased korrektselt ja läksid, ilma et kedagi oleks relvaga ähvardatud, pärast vastava korralduse andmist rivikorras oma paiknemiskohta. Sellega Kaitseliidu-poolne aktiivsus ka lõppes. Nii et minu andmete alusel ei saa öelda, et tegu oli purjus kaitseliitlaste korrarikkumisega.
А. Gussev
Lugupeetud ettekandja, teie seletusest tuleb välja, et süüdi on politseinikud. Kuidas neid karistati?
U. Veering
Minu selgitusest ei tulnud välja, et süüdlased oleksid politseinikud. Ma ei ole seda öelnud, see on, lugupeetud härra Gussev, teie sõnastus. Nii et ma ei ole seda väitnud ega väida ka praegu.
E. Savisaar
Lugupeetud härra Veering, mul on üks täpsustav küsimus. Nimelt sattus mulle kätte siseministeeriumi ametlik informatsioon valitsusele selles asjas ja seal on selgelt fikseeritud kaitseliitlaste purjusolek. Seoses sellega ma tahan küsida, kas siseministeerium valetas?
U. Veering
Mul on väga kahju, aga ma ei ole seda esildist lugenud, võib-olla sellepärast, et ma olin eelmisel nädalal ära. Kui te, härra Savisaar, panite tähele, siis ma viibisin ühe sellega seotud küsimuse arutuse juures. Ma tuginesin Kaitseliidu juhtkonna sõnadele, kui ma saan kätte dokumendi, kus purjusolek on fikseeritud, siis olen ma ilmselt pärast sunnitud ka oma esinemist täpsustama. Ma ei väitnud, et nad ei olnud purjus, ega öelnud, kes oli süüdi ja kes ei olnud, vaid tuginesin informatsioonile, mille ma sain istungil, kus kuulati Kaitseliidu juhtkonna seletust.
J. Liim
Härra Savisaar mainis siin ainult ühte dokumenti, aga riigikaitsekomisjonis me lugesime kõigi asjaosaliste ja seda konflikti näinud isikute tunnistusi. Selgus, et viga oli nii Kaitseliidus kui ka politseis, ja sellele vastav oli ka komisjoni otsus. Te vastasite natuke põiklevalt, ma tahaksin siiski saada veel täpsustust, mida nende isikutega ette võetakse.
U. Veering
Mida võetakse ette Kaitseliidu ülema ja politseiga? Kahjuks ma ei saa sellele küsimusele praegu vastata juba kas või seetõttu, et ma ei ole seda dokumenti, millele hr. Savisaar viitas, isiklikult näinud. Võib-olla on minu teadmata kas siis siseministeeriumis või mõnes teises ametkonnas otsus langetatud, ma olen nõus selles osas lisainformatsiooni hankima ja teile sellest ette kandma.
Juhataja
Suur tänu, härra minister, mulle tundub, et küsimused on ammendatud.
Hanno Schotter on esitanud kaks küsimust: 1) millest on tingitud järjekordne teraviljasaaduste ja saiatoodete hindade tõus, ja 2) millal esitatakse Ülemnõukogule konkurentsiseadus? Vastab majandusminister Heido Vitsur.
H. Vitsur
Lugupeetud saadikud, tutvusime põhjalikult teraviljasaaduste ja teravilja hinna tõusu probleemiga ja meie kontrollimise tulemused näitasid siiski, et seekord on hinnatõus põhjendatud. Kui jutt on üldse šokist või šokiteraapiast, siis mina pole seda sõna kunagi kasutanud ja olen selle sõna kasutamise täielik vastane. Kuid antud juhul on tegemist tõesti objektiivsete tingimustega, mis on meile peale surunud hinnatõusu. Kuna eile oli "Õhtulehes" väga põhjalik artikkel ja see, mis toimus "Leiburis", toimus ka terves vabariigis, siis ei hakka ma teile väga põhjalikult andmeid esitama. Võib-olla et kõigepealt ma siiski räägin ühest murest. Nimelt ma kardan, et see hinnatõus võib ka meist mitteolenevatel põhjustel jätkuda, sest meie kehtestasime majandusabina saadud teraviljale madalama hinna, kui abiandjad tegelikult nõuavad. Meie kehtestasime toidunisule 3000 rubla tonnilt, aga meile avaldatakse survet, et viiksime selle hinna 4500 rublale, nagu on juba teinud Läti ja Leedu. Nii et see ähvardab meid tegelikult uue hinnatõusuga. Mõned andmed veel. Võrreldes eelmise aastaga on küte ja energia kallinenud näiteks rukkileiva tootmisel 33 korda ja jahu 6,3 korda. Need on põhilised tegurid, mis on toonud kaasa hinnatõusu. Eeldused hinnatõusuks tekkisid juba märtsis, kuid valitsus peatas tookord selle tõusu. Nüüd aga, kus me oleme üle minemas oma rahasüsteemile, ei saa me hoida doteeritavaid kaupu. Rukkileivaga võrreldes on muidugi rohkem tõusnud nisujahutoodete hind, seal on tooraine kallinenud 10 korda ja ka ühe saia küpsetamiseks minev energiahulk tuleb kätte 62 korda kallimalt. Need on praegu hindade tõusu reaalsed põhjused. Mis puutub rentaablusse, siis see kõigub Eestimaa leivatööstuses 10 ja 20% vahel, mis on tootmiseks minimaalselt vajalik tase.
Millal jõuab Ülemnõukogu liikmete kätte konkurentsiseadus ja monopolidevastane seadus? Need seadused, nagu te mäletate, on siin olnud mitu korda, ja ma võin teile kinnitada, et nad jõuavad siia taas maikuu algul. Tuletaksin meelde, et kui nad viimane kord tagasi saadeti, paluti nad esitada koos pankrotiseaduse ja teiste ettevõtluse kohta käivate seadustega. Nii et see on üks põhilisi põhjusi, miks konkurentsiseadus ei ole pärast ümbertöötamist siia ilmunud. Nüüd me püüame aga tõepoolest tulla maikuus välja selle paketiga, nagu meile ülesandeks tehti. Õieti tehti see ülesandeks küll juba sügisel eelmisele valitsusele. See on minu poolt kõik.
Juhataja
Suur tänu, härra minister! On küsimusi? Heldur Peterson!
H. Peterson
Lugupeetav juhataja ja ettekandja! Olete majandusteadlane ja seepärast ma küsiksin. Kuidas saab riiklik tooraine tõusta riiklikus teraviljasalves 10 korda ja miks ei võimaldata jahu müüki jaemüügist, et perenaised saaksid ise leiba küpsetada? Teatavasti osteti rukis meie põllumajandustootjate käest möödunud aastal 80 kopikaga, sellele maksti 50% hinnalisa, nii et 1,2 rbl. Enne viimast hinnatõusu oli kõige kallim jahu Tartu Teraviljasalves – 3,1 rbl. See oli rukkipüül ja me teame, et ühest kilost peaks saama vähemalt poolteist kilo leiba. Nii et isegi koos jahu leivakombinaati sõidutamisega peaks leivapätsi hind tulema alla kahe rubla. Selle 3,1 rbl. sees on veel mitmekordne elektrihinna tõus, mis muidugi on arusaadav, aga kuidas ikkagi tuleb nii kõrge hind? Kas me maksame kinni leivakombinaatide torditsehhides tööta jäänud inimeste palgad ja doteerime riiklikult pensionäre, et nemad saaksid siis kinni maksta nende inimeste palga, kes tegelikult ei ole tööga koormatud? Kus on selles ringrattas see loogika? Aitäh!
H. Vitsur
Mingi teravili osteti tõesti kokku odava hinnaga, kuid see ei tähenda, et me saaksime praegu müüa sellest toodetud leiba möödunud sügise tingimustel. Peame siiski lähtuma sellest situatsioonist, mis täna on turul. Ma rääkisin, et meid ootab ees juba meie abistajate dikteeritud teraviljahinna tõstmine 50% ulatuses. Me püüame seda mitte teha, aga me toimime sõltuvalt sellest, kuidas see mõjutab meie tulevasi abiprogramme. Mis puudutab aga töötasu kasvu, siis näiteks palgakulud koos sotsiaalmaksu ja ravikindlustusega – mul on siin näiteks "Leiburi" kohta käiv analüüs – jäid märtsikuus ja aprillis täiesti samale tasemele. Nii et palgakulud ei kasvanud ühtegi protsenti. Ja kui leivatootmiskulud kokku kasvasid möödunud aastaga võrreldes "Leiburis" 10 korda, siis palgakulud 9,8 korda. Järelikult on palgakulud ja torditsehhide ülalpidamine osutunud siiski proportsionaalselt väiksemaks kui üldine hinnatõus. Saia tootmisel on umbes sama proportsioon: palgakulud koos sotsiaalkindlustusmaksuga kasvasid keskeltläbi sama palju kui toodangu hind. Nii et leivakombinaatides ei ole siiski tegemist mittetöötavate tööliste palkade kinnimaksmisega, sest leivatööstuses on tootmine väga paljude teistega võrreldes kahanenud suhteliselt vähem. See häda, millest te rääkisite, kummitab paljudes teistes tootmisharudes, kus tootmisvõimsustest on säilinud 20% ja isegi vähem.
T. Made
Austatud eesistuja, lugupeetud härra minister! Te väitsite, et määrasite teraviljale alguses madalama hinna, kui teraviljaandjad seda nõudsid. Miks? Ma väidan, et praeguse valitsuse üleüldine taktika, mida me oleme kogenud mitu korda, on teha alguses kõva häält ja öelda, et oi-oi, meie ei ole kõrgete hindadega nõus, siis aga vaikselt tõsta. Nii oli see elektrienergia kilovatt-tunni hinnaga, nii on see ka teraviljaga. Lükake mu väide ümber. See on esimene küsimus.
Teine küsimus. Te võrdlesite teravilja hinda Läti ja Leedu omaga, kas te oleksite nii kena ja võrdleksite seda nüüd ka maailmaturuhindadega ja Venemaal kehtivate hindadega, et rahvasaadikutel oleks pilt selge.
Kolmandaks. Kui palju on meil praegu puudu teravilja, nisu, rukist, et küpsetada piisavalt saia-leiba ja inimesed saaksid oma igapäevase leiva ilma talongita ning järjekorrata kätte? Andke palun ka oma prognoos lähikuudeks. Aitäh!
H. Vitsur
Ma unustasin küll osa küsimusi ära, sest ma kahjuks ainult kuulasin ja jätsin üles märkimata. Püüan nii palju vastata, kui suudan. Tähendab, hindade tõstmine on tõepoolest ebameeldiv asi. Kogu küsimus on ju rubla ja dollari kursis. Praktiliselt on siin võimalikud igasugused kursid, alates suhtest 1 : 30-le kuni 1 : 180-le. Kui me võtame ostukorvi järgi, siis rubla nii vilets ei olegi, kui ta tundub rahaturgudel olevat. Ja siit tulebki siis see valikuvõimalus. Kuni rahaühik ei ole konverteeritav, jääb see lihtsalt otsustamise küsimuseks, tunde küsimuseks. Kui raha ei ole konverteeritav, siis tal tegelikult õiget hinda ei ole, tal oleks rahaturu hind, aga see ei vasta kaubaturu tingimustele. Need asjad on momendil lahus. Ja me lähtusime oma hinnast, sest me ei tahtnud minna hinnatõusule, meie enda hinnatase oli 2000 ja alla selle. Selle kursi tõttu ei oska ma ka maailmaturuhindadega võrrelda. Kui me võtame maailmaturuhinnad, siis peaks juhinduma Maailmapanga nõudest või meie abistajate nõudest ja tõstma hinda oluliselt, mitte 4500-le, aga võib-olla 6000-ni. Venemaal on hinnad praegu muidugi odavamad. Ma täpselt ei tea Vene turuhindasid, sest need on ka kõikuvad, ja mul ei ole andmeid kaasas. Ma kardan, et maikuus me peame siiski minema täielikule hindade liberaliseerimisele ja peaaegu kõigi toodete hinnad hakkavad kujunema turusituatsioonist lähtudes.
K. Ellik
Lugupeetud spiiker, lugupeetud minister! Te väitsite, et välisabi andjad dikteerivad hinna jahutoodetele ja te ei tohi seda muuta. Kas te arvate, et need välisabi andjad on eriti kompetentsed meie rublatsoonis viskleva vaese inimese ostuvõime või ostuvõimetuse asjus, või on ikkagi meie endi poolt paikapandud Eesti Vabariigi Valitsus kompetentne hindama, kuidas inimesed oma eluga toime tulevad või ei tule? See on esimene küsimus. Teine küsimus oleks selle kohta, et märtsis kuulutas valitsus teatavasti jahutoodete hinnatõusu välja enne Ülemnõukogu "vaba mikrofoni". Pärast seda, kui rahvaesindajad olid välja öelnud oma rahva soovid ja ootused, hinnatõus tühistati. Nüüd siis fikseeriti jahutoodete hinnatõus pärast Ülemnõukogu "vaba mikrofoni". Kas see tähendab, et meie valitsus on hakanud rahvaesindajatest paremini mõtlema ja arvestab neid enam kui märtsikuus? Aitäh.
H. Vitsur
Esimesele küsimusele ma vastan, et sellepärast me kehtestasimegi 3000 rubla, kuna pidasime 4500 rubla liialt kõrgeks ja seda nõuet põhjendamatuks, ning püüame seda säilitada. Mis puudutab leiva ja jahutoodete hinna peatamise otsust, siis ma ei olnud sellel momendil Eestis, kui see otsus märtsi lõpus langetati, nii et ma ei oska ütelda, mis kaalutlustel see tehti. Aga kui rohkem arvestatakse seda saali, siis on see minu meelest hea.
H. Peterson
Lugupeetud juhataja ja ettekandja! Riigi viljasalves läks odavalt kokku ostetud toiduteravili 10 korda kallimaks, nii et praegu võib tootja saadud raha eest ainult maa kultiveerida, sel juhul kui ta sügisel ikka maa ära kündis, enamaks sellest rahast praeguse kütusehinna juures ei jätku. Kuidas hakkab riik stimuleerima põllumeest, et põllumehel oleks usaldus müüa selle aasta sügisel vili riigi viljasalve? Kas ta üldse teeb lepingut ja kas ei kordu siin ülemöödunudaastane lugu, kus söödavilja hind turul oli kõrgem kui toiduteravilja hind? Tookord ei tõstetud õigel ajal toiduteravilja hinda, majandid ei müünud toiduvilja riigile, see läks ladudes segamini teiste viljadega ning rahvamajandusel oli sellest üleüldine kahju. Ma ei saanud enne vastust ka sellele, kuidas stimuleeritakse rukki ja nisu jaemüüki, et perenaised saaksid ise saia ja leiba teha ning meil tekiksid väikesed pagariettevõtted, mis oleksid konkurentideks suurtele riiklikele kombinaatidele. Teatavasti on välismaal pagariamet üks kõige tasuvamaid ameteid, nad sõidavad kõige kallimate masinatega. Ja neid mehi oleks ka meil, kui riik seda stimuleeriks. Aitäh!
H. Vitsur
Ma arvan, et pagaritöökodade tekkimist takistab kõige rohkem korralike ruumide puudus, mingit muud takistust selleks ei ole. Mis puudutab seda, et põllumehed jäid möödunud sügisel või õigemini talve jooksul oma rahast ilma, siis põhimõtteliselt on ju probleem selles, et inflatsioon sõi selle raha ära. Kui meil oleks korralik pangasüsteem, kus protsent enam-vähem inflatsiooniga kaasas käib, siis ei oleks see vahe olnud põllumehe jaoks 10-kordne, vaid oleks olnud paarkümmend protsenti. Ma arvan, et praeguses olukorras, kus me läheme üle Eesti rahasüsteemile, peab see vastama turumajanduse nõuetele. Ja kui Eesti kroon muutub inflatsiooniliselt, peab protsent sellega kaasas käima, siis peaks minu arvates vähemalt 80% ulatuses see küsimus lahenema. 100% muidugi mitte, sest inflatsiooni tõttu kaotavad kõik, aga 80% peaks olema põllumehele garanteeritud. Nii et põhiline lootus peaks siin olema krooni tugevusel ja selle kindlustamisel.
H. Schotter
Lugupeetud härra Vitsur! Heldur Peterson küsis teie käest, kas leivaostjad ei maksa mitte kinni seisvate torditsehhide töötajate palkasid, ja te vastasite, et kui leivahind on 10 korda tõusnud, siis palgad on umbes 9,8 korda. Mul oleks küsimus, kas samal ajal ei ole vähenenud mitte ka leivatootmise maht. Ja et küsimus oleks hästi konkreetne, siis ma küsin, kui palju Tallinna Leivakombinaat, mis on vabariigi kõige suurem, väljastab protsentides leiba ja saia sellest, mis ta väljastas eelmise aasta lõpus, detsembrikuus. See oleks esimene küsimus.
Teine küsimus. Petersonile jäi üldse vastamata, miks seda jahu siis jaemüügis ei müüda. Kui nüüd see abina saadav nisu maksaks minu poolest kas või 4500 rbl. tonn ja kui sinna jahvatamise kulud juurde panna, mis see kilogrammi hind siis võiks tulla, 10 rbl. ringis võib-olla. Mina ostsin 3 nädalat tagasi nisujahu 39 rbl. kg. See oli nii-öelda ilma talongita jahu, talongijahu ma ei ole saanud, sest seda lihtsalt ei ole müügil olnud. Mina ostaks küll seda 10-rublast jahu ja ma arvan, et ka kõik teised inimesed ostaksid ja küpsetaksid ise kodus, tuleks tüki maad odavam. Kus on siin siis see loogika, kui öeldi, et leiva-saiatoodete hinna tõusust saadav raha läheb pensionäridele kompensatsiooniks, samas aga pensionärid ostavad seda leiba ja saia. Kas siis niimoodi, et kõigepealt võtame nende taskust raha, siis maksame palka inimestele, kes seda kompensatsioonideks ümber jagavad, ja siis anname selle tagasi.
Ja kõige lõpuks veel niisugune asi, et kõik need hinnatõusud on nabanööri pidi seotud kütuse- ja energiahindade külge, see on meile ammu selge. Kaks nädalat tagasi oli siin hr. Hamburg, kes meile pikalt-laialt rääkis "Eesti Kütusest" ja selle juures olevast aktsiaseltsist EK. Kas teie arvates on "Eesti Kütuse" ja EK-ga ning kütuse hindadega kõik asjad korras? Aitäh!
H. Vitsur
Aktsiaseltsi EK suhtes on ju tegelikult kõigil kahtlusi. Praegu töötab seal esinduslik revisjon ja eks pärast seda või siis rääkida, kas asi oli korras või ei olnud. Nüüd leivaküpsetamisest. Mul ei ole leivaküpsetamise vastu mitte midagi ja ma arvan, et kui ma sellest saalist lahkun, helistan kohe hr. Sikkalile ja küsin, mis takistab jahu müügile andmast. Ma ise ei oska sellele küsimusele vastata, sest majandusministeeriumis ei ole enam ühtegi kaubandusega tegelevat inimest. Ma tahaksin juhtida tähelepanu veel ühele asjale. Praegu saab elanikkond energiat väga suure dotatsiooniga. Ta maksab kinni ainult ühe kuuendiku energiast ja seetõttu tundub kodus leiva-küpsetamine odavam olevat, kui see tegelikult tuleb. Nii et kui kütus tuleks osta turuhinnaga või maailmaturuhinnaga, muutuks kodus leivaküpsetamine väga kulukaks ja kalliks ettevõtmiseks. Kui palju aga "Leibur" päevas leiba toodab, sellele küsimusele ma peast vastata ei oska.
Juhataja (V. Andrejev)
Suur tänu! Klavdia Sergij!
K. Sergij
Lugupeetud juhataja, lugupeetud härra Vitsur! Viimasel ajal oleme valitsuselt pidevalt kuulnud, kui kiiresti me liigume maailmaturuhindade poole. Öelge palun, kuidas me liigume maailmatasemel töötasu poole ja millal me lõpuks selleni jõuame?
H. Vitsur
See, millal me jõuame oma töötasuga maailmatasemele, sõltub sellest, millal me jõuame sellele tasemele töö tootlikkuse, töö organisatsiooni poolest. Need on omavahel lahutamatult seotud. Muidugi, lisaks sellele peame tagama oma ettevõtetele nii tooraine kui ka toodanguturu, õieti peavad ettevõtted selle ise kindlustama, sest enam ei ole ministeeriume, kes sellega tegeleksid, see ei ole enam ministeeriumide ülesanne.
V. Pohla
Lugupeetud härra minister! Öelge palun, milline osa eelarvekuludest kulutati märtsikuus dotatsioonideks ja kas see osa on protsentuaalselt suurenenud, võrreldes 15. oktoobriga m.a., kui valitsus võttis maha kõik toiduainete dotatsioonid? See on esimene küsimus. Teine küsimus: milline oli märtsis riigieelarve tegelik laekumine, arvestamata senist ülejääki ja plaaniväliseid laekumeid või tulusid? Tänan.
H. Vitsur
Küsimus tuleks adresseerida hr. Millerile, kuid dotatsioonide kohta võin ma ütelda. Dotatsioonid olid väga suured ja moodustasid keskeltläbi 25–30% eelarve mahust. Nii et nad olid rekordiliselt suured ja see oli tingitud põhiliselt piima ja kütuse dotatsioonist, mis kokku moodustasid ligi 850 miljonit rubla.
А. Gussev
Lugupeetud spiiker, lugupeetud minister! Tahaksin laiendada Klavdia Sergij küsimust. Olen teiega täiesti nõus, et maailmatasemele vastava töötasu saamiseks on vaja töötada maailmatasemel. Me tõstame hindu või laseme need vabaks, aga millal hakkab meie leiva, liha, piima kvaliteet vastama maailmatasemele? Rääkimata jalatsitest ja rõivastest. Hinnad vastavad meil juba maailmatasemele, bensiinihind on sellest kõrgemgi. Kes hakkab nende toodete kvaliteeti kontrollima?
H. Vitsur
See haakub hr. Hanno Schotteri järgmise küsimusega. On vaja avatud majandust, on vaja konkurentsi, kus tarbijal jääb võimalus osta kvaliteetsemat kaupa. Muidu me seda ei saavuta.
Juhataja
Tänan, härra minister, Ülemnõukogul enam küsimusi ei ole. Eesti Vabariigi valuutale ülemineku ettevalmistustöödest räägib Eesti Panga president Siim Kallas ja küsimuse selle kohta on esitanud eelarve-majanduskomisjon. Palun, hr. Kallas!
S. Kallas
Kõrgesti austatud Ülemnõukogu! Pean tunnistama, et see küsimus on väga mahukas. Ma üritan seda siis nüüd käsitleda ja teha ka mõningad ettepanekud, kuidas seda edasi käsitleda. Küsimus ise kõlab niiviisi: "Palume informeerida Eesti Vabariigi valuutale ülemineku ettevalmistustööde olukorrast, sealhulgas välisriikide pankade arvelduste korraldamise alal." Kõigepealt on kitsamad ettevalmistustööd, mis on seotud tehnilise ettevalmistusega ja organisatsiooniliste töödega. Need on olnud põhiliselt Eesti Panga ja rahareformi komitee juurde loodud väikese büroo ülesanded. Meil on välja töötatud vastavad instruktsioonid, need on pankadega läbi arutatud, on moodustatud baaspangad ja tundub, et tehnilised ettevalmistustööd edenevad ega kujune takistuseks oma valuutale üleminekul. Hinnang võiks olla umbes selline, et pärast viimase meile vajaliku rahasaadetise saabumist, mille pakkimiseks, laialisaatmiseks, arvelevõtmiseks jne. kulub meil umbes 18 päeva, oleme tehniliselt valmis rahareformi läbi viima. Käib nimekirjade koostamine kas siis raha jagamiseks või vahetamiseks, sellest on ka ajakirjandust informeeritud ja see töö peaks plaanipäraselt valmis saama. See on asja tehniline pool. Peale selle on ettevalmistustööd panganduses, mis on seotud pankadele uue aruandluse kehtestamise ja mitmesuguste muude normatiivdokumentide väljaandmisega. Ka see töö käib, kuid ei saa öelda, et me sellega päris rahul oleksime, praegu võiks olla juba natuke rohkem tehtud. Mis teha, ju ei jätku paljude asjade tegemiseks mõistust, sest nii mõndagi tuleb teha täiesti uuel viisil ja vastavalt rahvusvahelistele nõuetele, mida me ei oska veel täielikult oma süsteemis rakendada. Arvan siiski, et mingisuguses konditsioonis on need selleks x-päevaks valmis.
Suur osa ettevalmistustöid on seotud majanduspoliitiliste otsuste ja ettevalmistusega majanduse vallas. Me oleme asja nii ära jaganud, et see kuulub vabariigi valitsuse töö hulka ja sellega ka tegeldakse. Ma ütleksin, et kõige suurem probleem on siin eelarve, selle defitsiit. Olenemata kontseptsioonist, mille me lõpuks rahareformi tegemisel aluseks võtame, on eelarve defitsiit traagilise tähendusega. Juhul kui eelarvet tasakaalu ei saa, võib see ohustada kogu rahareformi, ükskõik kuidas me seda ka ette ei valmistaks. Tõenäoliselt maikuu alguses tuleme Ülemnõukogusse teatud seadusandlike dokumentide paketiga, mis kajastavad meie rahareformi korraldamise põhimõttelist sisu, seda, kas me läheme kohe üle konverteeritavale valuutale või me ei tee seda mitte ja võtame aluseks teise kontseptsiooni. Need dokumendid on praegu ettevalmistamisel ja nende üle käib intensiivne diskussioon. Aprilli lõpus on meil plaanis pidada maha rahareformi komitee tähtis istung ja mul oleks Ülemnõukogule ettepanek, et pärast seda me tuleme siia selliste dokumentidega nagu rahaseaduse eelnõu, valuutaseaduse eelnõu ning Eesti krooni tagamise seaduse eelnõu ja võib-olla ka kogu pangaseaduse muudatustega. Me peaksime siin ruumis siis maha põhimõttelise tõsise diskussiooni, sest sellest kõigest sõltub edaspidine väga suurel määral, otsustaksime sisulised küsimused. Seetõttu teeksin ettepaneku, et me praegu nendel asjadel rohkem ei peatuks. Kui on küsimusi, siis võiksime muidugi seda asja lahti mõtestada, kui aga Ülemnõukogu minu ettepaneku aktsepteerib, siis korraldame nende seaduseelnõude ühe põhjalikuma ja ulatuslikuma käsitluse.
Mis puudutab arveldusi välisriikide pankadega – põhiliselt on selle taga küsimus, kuidas ikkagi korralduvad arveldused Venemaaga –, siis on arvelduse mudel üldiselt lihtne ja seisneb põhiliselt selles, et riigid ei tee arveldustele takistusi ning arveldused kulgevad pankade vahel, kellel on selleks litsentsid. Eesti pankadel on peaaegu kõigil välisarvelduste litsentsid, nad saavad suhelda välispankadega korrespondentkontode kaudu ja arveldus toimub konverteeritavas valuutas. See sõltub sellest, missugune on valuuta konverteeritavus. Kui oma valuuta ei ole konverteeritav, siis tehakse arveldusi kolmanda valuuta kaudu ja nii saab olema ka Venemaaga, see on minu raudne veendumus. Vaatamata kõigile Venemaa Pangaga peetud aruteludele ja lepinguprojektidele, mida on juba käsitletud ja mis veel tulevad käsitlemisele läbirääkimiste käigus, samuti valitsustevaheliste läbirääkimiste käigus, on minu prognoos siiski selline, et arveldused hakkavad toimuma kolmanda valuuta kaudu, kui me oma valuuta ei ole aktsepteeritav, see on siis konverteeritava valuuta kaudu korrespondentkontode avamise teel. Meie taktika on sellisel juhul see, et avada korrespondentkontod suurema arvu pankadega ja vähendada sellega ettetulevaid takistusi. Ettevõtete arveldused hakkavad toimuma ettevõtete vahel pankade vahendusel. Selle asja juures on põhiline, et kui toimub kaubatehing, kui kaupa ostetakse ja müüakse, siis toimuvad ka arveldused.
Selle peale võidakse nüüd öelda, et ei ole ju võimalik hakata Venemaaga suhtlema konverteeritavas valuutas ja et kuidas me siis hakkama saame, me ei saa midagi müüa jne. Asi on nii, et sellisel juhul me peaksime endale selgeks tegema, mida me siis ikkagi tahame, ja ütlema välja, et me tahaksime võimalust müüa igal juhul oma konkurentsivõimetu kaup Venemaale maha ning osta Venemaalt igal juhul toorainet ja kütust alla maailmaturuhindade. S.t. tahame kerjata välja mingisugust erikokkulepet Venemaaga, mis looks mingisugused soodustused. Minu kindel arvamus on aga, et niisugust erikokkulepet ei tule, Venemaa Pank on selle küllalt selgelt välja ütelnud. Minu arvates ei saa meie majanduspoliitika siiski olla orienteeritud sellele, et me iga hinna eest püüame saavutada suhtlemises Venemaa ja teiste SRÜ riikidega mingisugust eriseisundit. Sellist eriseisundit ei tule. Me oleme põhimõtteliselt arutanud arvelduste korraldamist Venemaaga möödunud aasta novembrist ja detsembrist alates, vähemalt olen ma sealtpeale nendes läbirääkimistes ise osalenud. Esialgu oli meil Liidu Riigipangaga küllalt liberaalne ettekujutus, kuidas kõik peaks kulgema. Hiljem, kui ajad muutusid ja Liidu pank likvideeriti, võttis Venemaa Keskpank täiesti jäiga ja mitte mingisugust mööndust lubava seisukoha ning lükkas tagasi kõik muud ettepanekud. Selle seisukoha järgi peavad arveldused kulgema rubla kaudu. Seal oli spetsiaalne punkt, et kokkuleppivad riigid hoiduvad oma raha käikulaskmisest, suuliselt aga öeldi, et kui te tahate oma valuuta käiku lasta, siis te seote selle rublaga. Mingisugust muud järeleandmist ei tehtud. Terves reas arveldustes ja pankadevahelistes korraldustes tehti teatud muudatused, avati korrespondentarved läbi 1480 Venemaa panga arvelduskeskuse, mis komplitseeris oluliselt arveldusi, kuid see on juba tehniline küsimus ja rublatsoonis toimuvate arvelduste küsimus. Meil on praegu kokku lepitud, et neid arveid vähendatakse 80-le ja hiljem võib-olla ka ühele, nii et see lihtsustab. Aga ma ütleksin, et see ei ole praegu põhiteema, kuidas rublatsooni arveldused korralduvad või õigemini ei korraldu, seal on palju muid probleeme. Me oleme valmistanud ette omapoolse lepinguprojekti ja rääkisime läbi ka valitsusega, et üleminekuperioodi reguleerida. Seal oli sees teatud rublaarvelduste kvootide punkt, kuid Pärnus toimunud valitsustevahelistel läbirääkimistel, millest võttis osa ka meie esindaja, lükkas Venemaa Keskpank praeguse lahenduse tagasi. Nii et prognoos on ikkagi see, et arveldusi hakatakse tegema korrespondentarvete kaudu konverteeritava valuuta alusel. See on nüüd selle kohta, mis puudutab arvelduste korraldamist Venemaa ja teiste välisriikidega. Põhimõtteliselt ei ole sellisel juhul mingisugust probleemi. See arvelduste süsteem on läbi töötatud ja toimib. Ka praegu ei takista keegi Venemaaga konverteeritavas valuutas arvlemast, kuid see toimub seni kahjuks ainult ühe panga kaudu, milleks on "Vneštorgbank". Rohkem ei oska ma sellele küsimusele praegu midagi lisada.
Teine küsimus oli esitatud juba eelmiseks infotunniks. Hr. Schotter küsis, millest oli tingitud valuutakursside kõikumine. Sellest on küll juba mitu aega möödas, kui need asjad toibusid, ma võiksin ainult vastata, et Eesti Pank ei administreeri valuutakursse, s.t. meie ei tee mingisuguseid otsuseid, mis mõjutaksid praegu kuigivõrd valuutakursse, kuna meil ei ole dollarivarusid, mida äkki müüki paisata. Sellega me võiksime mõjustada, aga muidu me lihtsalt noteerime praeguse tegeliku kursi. Alates 18. detsembrist on pankadel vaba voli osta ja müüa valuutat vaba kursiga, millega me oleme löönud jalad alt ära mustal turul. See vastab ka rahvusvahelistele ettekujutustele valuutaturust. Nii et kui kurss kõigub, siis ta kõigub mitmesugustel põhjustel. See, miks ta siis kõikus, oli väga paljus tingitud sellest, et Venemaa Keskpank, kes tegi ja teeb siiamaani valuuta sundmüüki, paiskas äkki Moskva valuutabörssidele 3 miljonit dollarit nädalas ja lõi sellega Vene rubla kursi üles. Ja kuna valuutaturu maht Venemaal oli väga väike, siis see ka mõjutas väga, ehkki kolm miljonit ei ole lõppude lõpuks kuigi suur summa. Meile muidugi oleks, aga Venemaa mastaapides ei ole. Nii et seetõttu olid need kõikumised mingil määral ka kunstliku majandusliku sisuga. See olekski ehk kõik nende küsimuste kohta.
Juhataja
Suur tänu, hr. Kallas! Ülemnõukogul on teile küsimusi. Hr. Reinson, kas te olete vastusega rahul?
J. Reinson
Tänan, hr. juhataja! Lugupeetud hr. Kallas, te rääkisite seni suhetest Venemaaga, mida me tõesti kõige enam silmas pidasime, peamiselt oma veendumuste ja arvamuste järgi. Kas me nende baasil saamegi hakata sellest momendist, kui me oma valuuta sisse viime, suhtlema Venemaaga või on vaja mingit lepingulist vormi?
S. Kallas
Riikide vahel põhimõtteliselt ei eksisteeri mingisuguseid maksetealaseid kokkuleppeid. Meil on koos hr. peaministriga kokku lepitud, et niipea kui Venemaal lõpeb kongress, kohtume viivitamatult Venemaa valitsuse ja panga juhtidega ning räägime selle küsimuse läbi. Üleminekuperioodiks on meil ikkagi vaja teatud kokkulepet. Oma ettepanekud on meil selle kohta olemas. Siin on peale arvelduste veel terve hulk küsimusi, nagu näiteks, mis saab meie hoiustest Liidus, milline on rublade saatus. Viimasest me oleme rääkinud, see sõltub väga palju sellest, mida me peame tegema nende sularaharubladega, mis me ära korjame, või kui me ei pea nendega midagi tegema, kuidas me siis Venemaaga kokku lepime. Nii et niisugused läbirääkimised seisavad ees ja me oletame, et teatud kokkuleppe me sõlmime, kusjuures me taotleme ühtlasi seda, et Venemaa võtaks ära kitsendused korrespondentsuhete avamiselt. See on väga tähtis.
T. Made
Austatud eesistuja, lugupeetud president Kallas! Kõigepealt küsiksin ma täpsustuseks krooni vabalt konverteeritavuse kohta, mille sisse on raske uskuda, et kui kauaks ajaks see nii jääb. Ilmselt Eesti Panga ideoloogid teavad, et see peab vastu vaid mõni päev. Kas te olete mõelnud ka krooni ühepoolset konverteeritavust?
Teine küsimus. Suhtlemine Venemaaga on muidugi väga oluline. Eestis on väga palju illegaalset rublamassi, mida Eesti Pank kavatseb sellega teha sel hetkel, kui kroon tuleb?
Kolmandaks. Kui see ei ole riiklik saladus, siis mis plaanid on ettevõtete tegelikult juba väärtusetute rublaarvetega pankades?
Neljandaks. Kas te ei ole mõelnud Venemaaga suhtlemisel kasutada Soome mudelit, niinimetatud bilateraalset suhtlemist põhimõttel üks lammas, neli kirvest maailmaturuhindade baasil? Sel juhul poleks vaja kasutada ei kolmandat ega neljandat valuutat. Aitäh!
S. Kallas
Vastamise konverteeritavuse kohta lükkaksin ma meeleldi edasi sellele hetkele, kui me toome need otsuseprojektid Ülemnõukogusse. Selles ongi see võtmeküsimus. On olemas teatud kontseptsioon, kuidas me laseksime käiku täielikult konverteeritava raha. See on teostatav ja selles me vajame ühtlasi ka Ülemnõukogu tuge, spetsiaalset seadust selleks. Selliseid asju on tehtud ja meilgi on ettekujutus, kuidas seda teha, aga asi on lihtsalt natuke toores veel, et see praegu välja käia. Mitte et ma üritaksin siin midagi varjata, ma tooksin selle teie ette siis, kui me hakkame seda seaduseelnõu arutama.
Mis puudutab illegaalset rublamassi, siis meie ei kavatse sellega midagi spetsiaalselt ette võtta. Me määrame ühe teatud summa, mida me inimestele vahetame, ja mis üle selle on, selle saatus jääb lahtiseks. Muidugi, me välistame rublaringluse, s.t. seda Eestis kasutada ei saa. Kas inimesed, kellel on kartulikotitäis rublasid, võivad neid üle piiri viia, see on juba rohkem Venemaa probleem, Eesti ei saa siin palju midagi teha. Me ei saa võtta endale ka mingit kohustust kogu see mass kokku korjata. Mille vastu me ta kokku korjame? Kui me korjame ta kokku oma kroonide vastu, siis me kärutame oma krooni kohe kiiresti vastu taevast, sest me ei tea ju, kui suur see rublamass on ja kuhu ta tuleb. Nii et selle saatus jääb tema omanike määrata.
Mis puudutab ettevõtete arveid, siis me ei ole langetanud veel mingisugust põhimõttelist otsust. On ette valmistatud mitu võimalikku varianti. Üldine seisukoht on see, et elu läheb edasi, rahareform ei tee mingisugust maavärinat ega tulekahju. Räägitakse näiteks, et me nullime ära ettevõtete arved. Mina suhtun sellesse üsna negatiivselt. Miks me peaksime nad ära nullima? Kuidas me seletame siis ettevõtetele, kellel on mingisugust vara, et nad äkki oma varast ilma jäävad? Mis me selle nullimisega ikkagi konkreetselt saavutame? Põhimõtteliselt tekib siis ju ettevõtete bilansi küsimus. Me korjame äkki bilansist ära deposiidid, sest see kuulub raha alla, ja kuidas see bilanss siis tasakaalu läheb? Ideaalne juhus on see, kui me vahetame käigus oleva rahamassi ümber uute rahade vastu mingi kursiga ja käigusoleva rahamassi alla kuulub nii sularaha kui ka raha jooksvatel ja tähtajalistel arvetel, see on siis ettevõtete raha. Muidugi, siin on oma probleem. Me kavatseme võtta tarvitusele abinõud, et välistada võõras raha, s.t. probleem tekib siin selles, et ettevõtted ei võtaks sisse kusagil mujalt rublatsoonist laekunud deposiite ega katsuks neid konverteerida Eesti krooni vastu. Meil on kavad olemas, kuidas me seda välistame, niisuguseks peaks siis kujunema ettevõtete arvete saatus. Ausalt öeldes on asi ka selles, et raharinglusega juhtub niivõrd palju, hinnad, palgad ja eelarveprobleemid komplitseerivad ja muudavad neid aluseid, mistõttu peame selle küsimise juurde tulema väga tõsiselt ja lõplikult ikkagi vahetult enne seda x-päeva ning valima, missuguse variandi me võtame. Aga minu ettekujutus on see, et mingisuguste ettevõtete arvete nullimist ei tule.
Järgmine küsimus oli bilateraalse suhtlemise kohta. Soome ja Nõukogude Liidu vaheline kliiring sai toimuda tänu sellele, et Nõukogude Liit seda tahtis. Kui Venemaa seda kliiringut ei taha, siis ei saa meie mingisugust kliiringut talle peale suruda ja praeguste seisukohtade järgi Venemaa seda ei taha. Venemaa Keskpank on vähemalt sellel seisukohal, et mingit kliiringut ei saa toimuda. Nii et ma ikkagi kordan: minu prognoos on selline, et mingisuguseid erikokkuleppeid Venemaaga olla ei saa. Kõik läheb rahvusvahelise praktika peale, mis meie väärastunud oludes võib muidugi üsna suuri komplikatsioone tekitada, aga ma ei usu ka, et me palju saavutaksime Venemaaga erikokkulepete asjus. Selleks peaks siis olema mingisugune valitsustevaheline kokkulepe, aga kaks korda on valitsused juba vastastikku vahetatavate kaupade asjus kokku leppinud ja neid kokkuleppeid ei ole minu andmetel täidetud. Nii et ma ei usu, et ka pärast krooni õnnestub midagi eraldi kokku leppida.
V. Pohla
Lugupeetud härra president, öelge palun, millal saabub välismaalt viimane partii Eesti kroone? Tänan!
S. Kallas
Ei oska täpselt öelda.
V. Lebedev
Lugupeetud juhataja, härra pangapresident! Muidugi, kõik viimase rahapartii saabumisega seotud küsimused on salajased. Te rääkisite väga hästi homsest päevast, pidades silmas rahareformi, aga veel kaks, võib-olla ka kolm kuud tuleb meil elada praeguse rahaga.
Tahan tagasi pöörduda sõna otseses mõttes eilse päeva juurde. Eile õhtul ma nägin pensionäre sidejaoskonnas järjekorda sisse võtmas lootuses, et hommikul saavad nad pensioni kätte. Mida te võite öelda selle kohta, et Eesti Vabariigi Valitsus sõlmis Leedu Vabariigiga lepingu bensiini tarnimise kohta Eestisse sularaha eest 12 rubla liiter? Kas te võite selle kohta midagi öelda? Mulle nimetati isegi see hind, 12 rubla liiter ja just sularaha eest. Kas te teate sellest midagi? Tänan!
S. Kallas
Ei kujuta hästi ette, kust valitsus selle sularaha võtab, kui ta tahaks osta bensiini sularaha eest. Ma ei ole sellest üldse kuulnud. Olukord sularahaga on katastroofiline. Ma ei oska siin midagi öelda. Järgmine nädal loodame jälle saada ühe partii, aga olukord on jube, midagi muud ei oska öelda. Üritame siin muidugi midagi teha ja suunata sularaha sellistesse põlevatesse punktidesse nagu pensionärid, Tartu ja Kirde-Eesti, asi põleb igal pool.
Hinnastruktuuri muutus ja hindade tõus viisid meil märtsi alguses sularahapuuduse umbes 40%-le, s.t. 40% makseid lükkus seoses sularaha puudusega edasi, kusjuures enne kõikus see nii paari protsendi ümber. Nii et loodame kuidagi vastu pidada ja lähemate kuude jooksul rahareformi ära teha, et sellest probleemist jagu saada. Muud varianti ma ei näe. Sularahakriis on kogu rublatsoonis väga suur.
S. Sovetnikov
Lugupeetud härra spiiker, lugupeetud härra Kallas! Meid kuulavad praegu tuhanded raadiokuulajad. Kas te võiksite rahustada neid kinnitusega, et nende kui hoiustajate huve see rahareform ei riiva? Tänan!
S. Kallas
Nii palju, kui mul on tulnud nendele küsimustele kõigis auditooriumides, raadios, televisioonis ja ajakirjanduses vastata, olen ma ikka öelnud, et meie plaanides on kogu aeg olnud hoiuste vahetamine Eesti kroonide vastu. Seda ütlen ma ka praegu siin Ülemnõukogus. Hoiuseid ei nullita, see plaan on siiamaani ja see on rahareformi komitee raudne seisukoht. Nii et hoiustajate huvid saavad kaitstud. Ma pean aga kurvastusega nentima, et millegipärast seda ei usuta ja arvatakse, et sularaha on soodustatumas seisus kui hoiused. Mulle on see seisukoht alati arusaamatuks jäänud. Iga riik peab eelkõige hoolitsema oma hoiustajate eest, sularaha saatus on niisugune nagu ta on, see jääb hulga ebamäärasemaks, sest sularaha on palju raskem seostada inimesega. Eesti hoiustajate keskmine hoius on praegu umbes 2000 rubla ja me ei näe mingit finantsilist vajadust seda nullida ning inimeste huve kahjustada. Iseküsimus on muidugi võõrad hoiused, see on omaette asi.
Juhataja
Suur tänu, härra president, Ülemnõukogul enam küsimusi ei ole.
Sergei Sovetnikov on esitanud küsimuse, mis käsitleb tööhõiveprobleeme vene kogukonna noorte hulgas. Vastab tööminister Arvo Kuddo. Palun, härra minister!
A. Kuddo
Lugupeetud Ülemnõukogu juhataja, lugupeetud rahvasaadikud! Härra Sovetnikov on esitanud kokku 5 küsimust, mis puudutavad sellesuviseid koolilõpetajaid ja nende tööhõive probleeme. Haridusministeeriumist saadud andmete kohaselt lõpetab 1992. aasta kevadel meil põhikooli ligikaudu 10 000 noort, keskeriõppeasutuse 3500 noort, kutsekooli 7300 noort, kokku 20 800 noort. Kui lisada veel 2600 kõrgkoolide lõpetajat, siis tuleb tõesti küllaltki suur arv ja nende noorte tööhõive küsimused on äärmiselt problemaatilised. Kuna tööturg puudutab kõiki töötajaid, nii tänaseid kui ka tulevasi, siis ma esialgu vastaksin natukene üldisemalt. 1. aprilli seisuga on Eestis registreeritud 2400 töötut. Hetkel on vakantseid töökohti veel rohkem kui töötuid, üle 3000, kuid need jagunevad äärmiselt ebaühtlaselt. Praegu on tegemist regionaalse, struktuurse ja ka hooajalise tööpuudusega, kuid palju suurem on varjatud tööpuudus. Meie hinnangutel on vähemalt 5 korda rohkem neid, kellel tegelikult ei ole töökohta ja kes seda otsivad, kuid mitmesugustel põhjustel ei ole ennast tööturul, tööhõivetalitustes registreerinud. Ma tahaksin öelda, et valitsus ei ole ettevõtja ja täna kehtiva ENSV ettevõtteseaduse kohaselt ei saa me ka riiklikke ettevõtteid sundida töökohti looma või inimesi, kaasa arvatud koolide lõpetajaid tööle võtma. Meil ei ole enam kohustuslikku töölesuunamist, meil on vaba töölesuunamine, iga lõpetanud noor peab ise endale töökoha leidma. Ka eelarves puudub raha töökohtade loomiseks, mis tänaste hinnangute kohaselt on ettevõttele äärmiselt kulukas. Valitsus ja Ülemnõukogu saavad töökohti luua ja nende loomist soodustada eelkõige vastava majandusliku keskkonna kujundamise kaudu. See on siis investeeringute soodustamine, maksu- ja tulupoliitika, regionaalpoliitika, töötajate ja töötute sotsiaalse kaitse seadustiku väljatöötamine jne. Järelikult soodsa keskkonna kujundamine. Märgiksin siin, et hiljuti võttis Ülemnõukogu vastu töölepingu seaduse, kus mitmed probleemid on saanud lahenduse. Ilmselt juba lähinädalatel tuleb valitsuses arutlusele ka töötute sotsiaalse kaitse seaduse projekt, aga siin on eelistähelepanu aktiivsetel tööturupoliitika meetmetel ehk siis eelkõige uute töökohtade soodustamisel ja loomisel. Konkreetselt näeme tööhõive, eriti just noorte tööhõive küsimuse lahendust uusettevõtluse ja eelkõige väikeettevõtluse arengus. Kuigi ka tänases majandusstruktuuris on vakantseid töökohti ja ma arvan, et teatud osa noori leiab seal ka rakenduse, tuleb siiski põhitähelepanu pöörata uusettevõtlusele ja väikeettevõtluse arengule. Siin võib tuua väga palju näiteid, kuidas neid küsimusi on lahendatud. Mõni nädal tagasi näiteks tegi riik Sauel maaeralduse ühele Soome ettevõttele kohvi- ja maitseainete tehase rajamiseks, mis lahendab selles maakohas tööhõive probleemid ja ma arvan ka, et Saue eelarve probleemid. Muidugi, niisugust kohalike võimuorganite ettevõtlikkust on suhteliselt vähe ja ma arvan, et tervikuna tuleb tööhõive probleemid lahendada töövõtjate, tööandjate, kohalike omavalitsuste ja riigi esindajate koostöös. See võimaldaks koos kujundada välja vastava regionaalse tööhõivepoliitika ja soodustada töökohtade pinget.
Mis puutub konkreetselt vene noorte tööhõive probleemidesse, siis need on äärmiselt teravad. Asi on selles, et vene kutsekoolid ja ka potentsiaalsed töötud on koondunud teatud piirkondadesse, teatud linnadesse. Meil on üldse vabariigis registreeritud töötutest 2/3 Narvas ja Kohtla-Järvel, kus on suhteliselt halvad eeldused uute töökohtade loomiseks. Need on küllaltki monostruktuursed linnad, orienteeritud Venemaa turule, rublatsooni turule ja ka ettevõtluse areng on seal ausalt öeldes küllaltki aeglane. Seoses hooajaliste töökohtadega ei ole tööpuudus seal suvel ilmselt veel nii terav, kuid sügisel me ennustame nendes piirkondades küllaltki tõsiseid tööhõive probleeme. Tõenäoliselt tekib seal teatud tööjõu mobiilsus, tööjõu liikumine, kui ka perspektiivis ei ole võimalik sealt töökohti leida. Kõiki tööjõuprobleeme tuleb aga lahendada väga konkreetselt ja igati regionaalset aspekti silmas pidades. Seetõttu ma ei oska praegu väga konkreetset vastust anda, sest koolide lõpetamine on veel ees. Siin on väga palju tegureid, mis hakkavad tööturgu mõjutama. Hr. Kallas just rääkis siin rahareformist, ma olen kindel, et üleminek oma valuutale, kui meie arveldus hakkab toimuma kolmanda valuuta kaudu, ahendab ilmselt veelgi ka rublatsooni turgu meie kaupadele, mis põhjustab veelgi toodangu langust ja tööpuuduse teket. Ma näen ette, et neid põhjusi võib olla veel väga palju, sest ka meie tänane majandusstruktuur ei vasta iseseisva riigi majandusstruktuurile. On vaja teha väga põhimõttelisi ja suuri struktuurilisi ümberkorraldusi, mis teatud etapil vabastab tööjõudu. Ja töötute armee hakkab sõltuma sellest, mil määral meil õnnestub luua uusi töökohti. Seetõttu ma ei oska praegu väga täpselt teie küsimusele vastata, siin on tõesti vaja kohapeal neid küsimusi konkreetselt analüüsida. Aitäh!
Juhataja
Suur tänu, härra minister! Hr. Sovetnikov, kas olete vastusega rahul?
S. Sovetnikov
Lugupeetud härra Kuddo! Ma ei saa nõustuda teie arvamusega, et need küsimused tuleb ainult regionaalselt lahendada. Just selle probleemi lahendamiseks on vaja üleriigilist programmi. Hiljuti vestlesin koolidirektorite nõukogu esimehe Oleg Rumjantseviga. Ta ütles, et keskkoolilõpetajaid on umbes 1500, lisaks veel nelja kutsekooli ja tehnikumi lõpetajad. Kokku ligi 2000. Narvas, kus juba lähemas tulevikus arvatakse tekkivat ligi 30 protsenti töötuid, ei saa seda probleemi küll regionaalsel tasandil lahendada. Varem eksisteerinud töölaagrite ning kolhooside ja sovhooside šeflustöö süsteem on lõhutud, ettevõtetes töökohti pole. Seda probleemi pole võimalik lahendada. 18-aastaseks saanud noormehed ei saa sõjaväeteenistusse minna, sest nad pole Eesti Vabariigi kodanikud. Mida teha nende noortega, kes kevadel kooli lõpetavad? Kordan veel, et see probleem tuleb lahendada üleriigiliselt. Tänan!
A. Kuddo
Ma tahaksin öelda, et meil on juba välja töötatud ka teatud regionaalsed programmid, näiteks maa tööhõive kohta, aga programmid iseenesest ei lahenda tööhõive küsimusi, nad ei too töökohti juurde. Töökohad luuakse ikkagi investeeringupoliitikaga, ettevõtluse arenguga, programm ise ei lahenda ühtegi küsimust. Muidugi, konkreetselt Narvas on olukord üliterav, see on väga monostruktuurne linn, väga kitsalt orienteeritud Venemaa turule, mis dikteerib tingimused. Seal on tõesti väga raske uut ettevõtlust luua. Töökohtade riiklikku programmi meil aga ei ole, pole lihtsalt vahendeid. Enne just oli siin juttu eelarve tasakaalustamisest, uus töökoht maksab täna juba sadu tuhandeid rublasid, neid vahendeid riigil lihtsalt ei ole.
L. Arro
Lugupeetud juhataja, lugupeetud ettekandja! Seoses majandite reorganiseerimisega tekib ka põllumajanduses teatud tööpuudus, eriti agrolinnakutes. Kui nüüd mõned ettevõtjad mehed organiseerivad olemasolevate hoonete baasil väikeettevõtteid, kas või pagaritööstusi, leivatööstusi, puidutööstusi jne., kas riigieelarves ette on siis nähtud teatud summad, et anda neile alguses laenu või toetust? Aitäh!
A. Kuddo
Jaa, meil on olemas üks toetuse liik, see on ettevõtluse stardiraha, mida antakse inimesele, kellel on konkreetne äriidee, kes on leidnud konkreetse niši turul. Niisugune toetus on olemas, kuid praegu on seda antud vaid mõnel üksikul juhul, kuna ei ole veel esitatud vastavalt ettevalmistatud projekte. Need, kes on töötuks jäänud, on küllaltki spetsiifiline kontingent ja ütleme ausalt, et äriettevõtlikkust on neil suhteliselt vähe. Täna on igatahes niisuguseid näiteid veel väga vähe. See on tõesti väga oluline, stardiraha või algkapitali on nendele ettevõtetele väga vaja. Ma ütlen ausalt, tegelikult on tööpuudus meil ikkagi suurel määral küllaltki kunstlik. Olen seda juba varem rõhutanud, et vaadake, meie letid on tühjad. Kui palju oleks vaja tööd teha, kui palju oleks meil tõesti vaja turgu täita. Aga see kõik nõuab teatud vahendeid, teatud ettevõtlikkust, nõuab ka vastava ettevalmistusega inimesi. Ja ma arvan, et ka maal on väga palju võimalusi leida inimestele tööd, kuid see nõuab teatud struktuurilisi ümberkorraldusi.
Juhataja
Suur tänu, hr. minister. Ülemnõukogul teile enam küsimusi ei ole.
Rahvasaadikud Vladimir Lebedev ja Johannes Kass on esitanud küsimuse, mis käsitleb elektrienergia ja kommunaalteenuste hindasid. Sellele küsimusele vastamiseks ma annan sõna tööstus- ja energeetikaministri asetäitjale Arvi Hamburgile. Palun, hr. Hamburg!
А. Hamburg
Lugupeetud juhataja, austatud rahvasaadikud! Mul on täna vastamiseks kaks küsimust, kaks arupärimist. Kui te lubate, siis ma alustaksin sellest, mis kuupäevaliselt enne tuli. See on rahvasaadik Johannes Kassi küsimus, mis kõlab järgmiselt: "Pärnus elamukooperatiivis elavad inimesed peavad maksma soojusenergia eest 1500 rubla ja mujal kommunaalkorterites elavad inimesed peavad maksma soojuse eest 150 rubla gigakalor. Vahe on kümnekordne. Miks on selline ebavõrdsus ja kus on siin nende inimeste õigus, kes on oma vahendeid kulutanud elamukooperatiivi rajamiseks?" Vastus on järgmine. Vastavalt Eesti valitsuse istungi protokollile nr. 14, 2. märtsist 1992, realiseeritakse soojusenergiat alates 1. märtsist 1992 juriidilistele isikutele hinnaga, mis vastab tegelikele tootmiskulutustele konkreetse soojustootja juures. Elanikele, sõltumata sellest, kus nad elavad, on üle Eesti soojusenergia maksumus 150 rubla gigakalor. See vahe, mis on 150 rublast kuni tegeliku omahinnani konkreetse soojustootja puhul, kaetakse vabariigi eelarvest kohalike eelarvete vahendusel. Kui konkreetselt Pärnu juhust vaadata, siis Pärnus on keskmine soojusenergia müügihind 1525 rubla. Ja kui elamukooperatiiv "Kungla" maksab soojustootjale 1525 rubla, siis elanikud maksavad talle 150 rubla, elanikkond ei pea rohkem maksma, sõltumata eluasemest. Hinnavahe peab maksma Pärnu linnavalitsus sellest summast, mis ta saab vabariigi eelarvest. Nii et antud juhul peab elamukooperatiiv "Kungla" pöörduma Pärnu linnavalitsuse poole koos oma arvutustega, näitamaks ära hinnavahe, ja see talle kompenseeritakse. See oleks vastus esimesele küsimusele.
Juhataja
Suur tänu, hr. Hamburg! Millised on küsimused hr. Hamburgile? Palun, Mart Madissoon!
M. Madissoon
Lugupeetud hr. Hamburg, ega ülepinda ei kompenseerita?
A. Hamburg
Jutt on praegu soojusenergiast, mis elanikkonnale läheb maksma 150 rubla gigakalor, sõltumata pinna suurusest. Kui me räägime korteriüüridest ja kõigist muudest teenustest, siis tehakse arvestus juba normpinna järgi.
V. Lebedev
Lugupeetud juhataja, lugupeetud ettekandja! Palun vabandust, et mulle anti sõna enne kolleeg Kassi. Öelge palun, kas teie inimesena peate õigeks, et inimesed peavad kinni maksma kommunaalsüsteemide halva, ebakorrektse töö? Talvel ei ole seal, kus soojustrassid kulgevad, maapinnal lund, seal kasvab roheline rohi. Kes teile ei näi, et valitsus peaks esmajärjekorras nõudma, et soojusvõrgud töötaksid normaalselt, ning alles seejärel nendele monopolistidele vastu tulema ja hindu tõstma? Inimesed on ju praegu tegelikult sunnitud kommunaaltalituste lohakuse välja maksma. Kas te saate minu küsimusest aru? Kõigepealt tuleb soojussüsteemid korda seada ja alles siis arvestada välja kulutused soojusenergiale. Meil tuleb nii välja, et soojusvõrgud kütavad õhku, inimesed aga peavad oma taskust nende härrade lohakuse kinni maksma. Kuidas te suhtute sellesse inimese ja riigitegelasena? Tänan!
А. Hamburg
Kui inimene ma vastan nii, et loomulikult ei pea ühe ametkonna ebamajanduslikkust ja teisest kandist meie praegust võimaluste puudumist kinni maksma inimene. Kui riigiametnik ma vastan nii, et selleks ongi riik ette näinud soojusenergia dotatsiooni. Seesama Pärnu näide ütles, et kui gigakalori müügihind on 1525 rubla, siis inimene maksab 150 rubla. Just nimelt sellepärast on valitsus sellise dotatsioonide süsteemi ette võtnud, et inimene ei saa midagi teha soojusenergia kokkuhoiuks ega paremaks kasutamiseks. Ja ma tahakski teie poole, austatud rahvasaadikud, pöörduda järgmise abipalve või koostööettepanekuga. Me peame kiiremas korras detsentraliseerima, s.t. privatiseerima kohalikud soojusvõrgud ja kohalikud elektrijaotusvõrgud. See tähendab seda, et konkreetsel objektil oleks konkreetses linnas või maakohas peremees, mitte aga et peremees on kogu meie nõndanimetatud rahvas või riik. Ma tahaks, et igal konkreetsel objektil oleks oma peremees, siis tekiks ka konkurents ja me saaksime juba rääkida konkreetsetest soojusenergia kokkuhoiu võimalustest ning tulemustest.
J. Kass
Lugupeetud ettekandja, mul on veel selline lisaküsimus, et miks peavad elanikud maksma ka selliste ruumide eest nagu koridorid, vannitoad, WC-d, lodžad ja rõdud, kusjuures vanemates kommunaalkorterites on vannitoad täiesti eraldi köetavad üürniku enda poolt? Tänan!
A. Hamburg
Vannitoad eraldi küttega üürniku poolt ei saa nagu olla, nad on kas gaasiahjuga või vanniahjuga köetavad ja siis loomulikult elanik ei maksa. Me räägime praegu tsentraalsest kaugküttest.
V. Jermolajev
Lugupeetud presiidium, lugupeetud ettekandja! Kas te teate, milline on praegu tallinlaste korterite temperatuur? Kuidas seostada seda küttehinna tõstmisega?
A. Hamburg
Jaa, ma olen kursis. Kui meie korterite temperatuur oli möödunud talvel ja on praegugi 13–15 kraadi, kui korterites puudub soe vesi, siis on toodetud soojusenergia ju märgatavalt väiksem, kui see meie normaalse elu tarbeks vajalik oleks. See toodetud soojusenergia mõõdetakse ära ja vaatamata ühe ühiku kõrgele hinnale me maksame loomulikult vähem kui siis, kui meie korteris oleks 20 kraadi ja soe vesi. Igal juhul me maksame oma külma toa ja puuduva sooja vee võrra vähem.
J. Kass
Lugupeetud ettekandja, ma formuleerin oma küsimuse natuke teisiti. Praegu on köetavate ruumide nimistusse kantud ka koridorid, vannitoad, WC-d, lodžad ja rõdud, kus küttekehad puuduvad. Inimene lihtsalt maksab nende eest, kuna talle esitatakse selline arve, kus need on nimekirjas. Tegelikult on need kütmata ruumid.
А. Hamburg
See küsimus tuleb nüüd üldpinna ja kasuliku pinna vahekorrast. Ma ikkagi tahaksin vastata eelmise küsimuse jätkuna, et katlamajast väljuv soojushulk mõõdetakse ära, ja kui vannitoas või lodžal radiaatorit ei ole, siis selle eest ju maksta ka ei saa. Täpselt samamoodi on sel juhul, kui meil on toas 13 kraadi sooja. See tähendab, et ühikuid toodetakse vähem ja inimene maksab ju tegelikult toodetud soojusenergia ühikute eest.
P. Priks
Lugupeetud ettekandja, kas tänaseks päevaks on Eestisse ilmunud hakkajaid mehi või firmasid, kes on nõus panema käima veemõõtjate ja gaasimõõtjate tootmise?
А. Hamburg
On küll, aga see aktiivsus on liiga väike, et rahul olla. Selliseid firmasid on olemas, on riiklikke firmasid, on väikeettevõtjaid ja aktsiaseltse. Kuid praegu see maht, mida üks või teine ettevõtja on võimeline tootma, meie vajadusi siiski kaugeltki ei rahulda. Riiklik toetussüsteem nendele tootjatele on olemas, see on ette nähtud laenukapitalina, isegi stardikapitalina, rääkimata maksusoodustustest jne.
L. Arro
Lugupeetud juhataja, lugupeetud ettekandja! Öelge mulle, kas ja kuidas on võimalik teostada kütte üle sellist kontrolli. Näiteks majandi katlamaja annab sooja töökodadele, abiettevõtetele ja muudele oma objektidele. Samal ajal annab seesama katlamaja sooja ka elamutsoonile. Mitte mingisugust mõõtjat ei ole. Kui nüüd majand arvestab sellega, et elanikkonnale antava kütte eest saab ta ülejäänud summa tagasi, nagu te märkisite kas või Pärnu näite põhjal, ja vähendab kunstlikult oma objektide pinda, siis saab ta niimoodi oma objektid, mida ei doteeritud, odavamalt köetud. Kas te saate aru mu mõttekäigust? Kas selline kontroll on üldse võimalik majandisiseses arvestuses ja kes seda teostab?
A. Hamburg
Jah, ma arvan, et sellised arvutuslikud meetodid on muidugi olemas, kuid töökoja või mingi loomafarmi soojapidavus on hoopis midagi muud kui elumaja oma. Nii et ma siiski loeksin neid arvutusi õigeks ainult sel juhul, kui tootmishoonetes või elamutes on olemas soojusmõõtjad. Tootmishooneid on muidugi võrratult vähem ja tootmishoonete soojussõlmedes peaksidki siis olema soojusmõõtjad. Nii saabki eristada.
V. Kuznetsov
Lugupeetud ettekandja! Te arvatavasti teate, et Narva energeetikud arvestasid iseseisvalt välja ühe gigakalori maksumuse ja see tuli palju madalam kui vabariigis tervikuna. Võib-olla on see seotud sellega, et soojuselektrijaamad on seal lähedal. Vastust pole seni saadud. Kuidas reageerib valitsus nendele arvutustele?
А. Hamburg
Narvas ja Kohtla-Järvel on soojusenergia omahind märgatavalt väiksem kui mujal vabariigis ja põhjusi on siin kaks.
Esiteks toodetakse Narvas ja ka Kohtla-Järvel elektrit ja soojusenergiat kombineeritult, mis võimaldab kasutegurit märgatavalt tõsta. Põhiline on aga muidugi see, et kütuseks on seal meie kohalik rikkus, põlevkivi. Mujal toodetakse soojust põhiliselt masuudi, gaasi ja vähesel määral ka kivisöe peal, mis kõik on importkütused ja mille hind on meile ette antud. Sellest tulenevalt ongi Narvas ja Kohtla-Järvel soojusenergia omahind madalam. Kuid vastavalt valitsuse 2. märtsi määrusele, millele ma viitasin, on meil siiski vastu võetud selline otsus, et "Eesti Energia" katlamajades toodetud soojusenergia müüakse ära keskmise hinnaga. Kuna "Eesti Energia" toodab Narvas, Kohtla-Järvel, Tallinnas ja vähesel määral ka Tartus, siis hind summeeritakse ja soojusenergia müüakse ära keskmise hinnaga, s.t. Narva ja Kohtla-Järve jaoks kallimalt. Kõigis teistes katlamajades on igal konkreetsel soojustootjal oma hind ja toodang realiseeritakse tema tegeliku maksumusega. Põhjusi, miks me siiski Kohtla-Järvet ja Narva linna mingil määral n.-ö. diskrimineerime, on kaks. Kohtla-Järve ja Narva ei ole tõesti selles suhtes midagi teinud, et nendele on sattunud sellised põlevkivil töötavad elektrijaamad, kus on olemas odav kütus. Eestimaal on lihtsalt leitud selline koht – Narva ümbrus ja Kohtla-Järve –, kus need jaamad on rajatud, mis on muidugi tingitud põlevkivibasseini lähedusest. Teine põhjus on see, et kõik dotatsioonid ja keskmised palgad on siiski üle vabariigi ühesugused, mis tingib ka seda, et kauba maksumus peaks olema üle vabariigi ühesugune.
Juhataja
Suur tänu, hr. Hamburg, Ülemnõukogul enam küsimusi ei ole.
А. Hamburg
Vabandust, mul on veel vastamata hr. Lebedevi järelepärimine, mis koosneb kokku viiest küsimusest.
Juhataja
Te vastate talle hiljem.
Lugupeetud Ülemnõukogu! Sellega on Eesti Vabariigi Valitsuse ja Eesti Panga infotund lõppenud. Meie tööaeg on läbi. Vladimir Lebedev!
V. Lebedev
Lugupeetud juhataja! Meile jagati välja projekt muudatuste tegemise kohta keeleseaduses. Kui võimalik, palun kõigile välja jagada ka keeleseaduse tekst. Muudatuste arutamiseks oleks soovitav, et seaduse tekst on käepärast. Keeleseaduse võttis vastu Ülemnõukogu eelmine koosseis ja paljudel selle teksti kahjuks pole.
Juhataja
Seda ettepanekut me arutame täna juhatuse koosolekul. Sellega me lõpetame oma töö. Nägemist ja kohtume homme kell 10.


EESTI VABARIIGI ÜLEMNÕUKOGU XII KOOSSEISU
71. ISTUNGJÄRK
KOLMAS ISTUNG
22. aprill 1992


Juhataja (M. Lauristin)
Tere hommikust, lugupeetud Ülemnõukogu! Alustame istungit, mis täna on mõnevõrra ebatavaline. Teeme kõigepealt kohaloleku kontrolli. Kohal on 69 saadikut. Enne kui me asume tänase töö juurde, tahaksin teiega kokku leppida mõnes Rootsi kuninga ja kuninganna külastusega seotud korralduslikus küsimuses. Meil on teatavasti kell 12 vaheaeg, kuid kõrged külalised saabuvad siia majja kell 12.15. Mul on ettepanek, et me töötame senikaua, kuni külastus on möödas, muidu langeb see aeg täpselt meie vaheajale. Kuningapaar külastab meie istungit umbes 12.17 või 12.18, nii et me jätkame istungit ja teeme vaheaja pärast külaliste lahkumist.
Teine sellega seotud teade puudutab protokolli. Kuninga külaskäigul parlamenti on protokoll selline, et parlament ei tõuse, kui kuningapaar tuleb sisse, vaid tõuseb tervitama siis, kui spiiker on öelnud tervitussõnad. Ma saan aru, et igaühe loomulik impulss on kohe tõusta, kuid protokolliliselt me laseme neil istuda looži ja tervitame siis, kui nad on istet võtnud. Nii et oleme kokku leppinud. Läheme nüüd töö juurde. Ma paluksin kõigepealt valitsuse eelnõusid esitama pr. Kilveti.
K. Kilvet
Lugupeetud juhatus, austatud Ülemnõukogu liikmed! Eesti Vabariigi valitsusjuhi volitusel ja vastavalt Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 1991. aasta 21. novembri otsuse "Eesti Vabariigi Ülemnõukogu ajutise töö- ja kodukorra muutmise kohta" § 21 lõikele 4 teatame Aleksander Sikkali vabastamisest Eesti Vabariigi kaubandusministri kohustustest esitatud avalduse alusel ja teeme ettepaneku nimetada Eesti Vabariigi kaubandusministriks Andres Tamm. Palume vaadata seda küsimust kiireloomulisena ja ootame tänase istungi lõpuks ministrikandidaadiga kohtumise ettepanekuid. Eesti Vabariigi Valitsus esitab teile ka Eesti Vabariigi tubakaaktsiisi seaduse eelnõu ja Eesti Vabariigi seaduse "Muudatuste tegemise kohta Eesti Vabariigi aktsiisimaksu seaduses" eelnõu. Aitäh!
Juhataja
Kas viimane on kiireloomuline?
K. Kilvet
See ei ole kiireloomuline.
Juhataja
Palun, hr. Kama!
K. Kama
Austatud Ülemnõukogu! Esitan Eesti Vabariigi aiandus- ja suvilakooperatiivide vara erastamise seaduse eelnõu, samuti otsuseprojekti Eesti Vabariigi aiandus- ja suvilakooperatiivide vara erastamise seaduse rakendamise kohta. Nimetatud seaduseelnõu on ette valmistanud meie eelarve-majanduskomisjoni nõunik hr. Kala. Need eelnõud on läbi arutatud ajutises omandi- ja maareformi komisjonis ning leidnud seal heakskiidu.
Juhataja
Aitäh! Palun, hr. Jürjo!
V. Jürjo
Austatud proua juhataja, austatud Ülemnõukogu! Lubage mul üle anda Eesti Vabariigi loomakaitseseaduse eelnõu. Seaduseelnõu on valminud koostöös Tallinna Loomaaia direktori hr. Mati Kaaluga ning seda on arutatud ka keskkonnakaitse komisjonis, kuna see on aga üks osa inimese kõlbelisest ja eetilisest toimimisest, on peetud vajalikuks, et mina annaksin selle üle. Nimetatud seaduseelnõu aitab kaasa meie suhtlemisele rahvusvaheliste organisatsioonidega. Ja kuna meie praeguses kriminaalkoodeksis on ette nähtud ka kriminaalvastutus julmuse eest, aga puudub loomakaitseseadus, mis täpsemalt määratleks inimeste ja nii looduslikes tingimustes elavate kui ka tehistingimustes peetavate loomade vahelist suhtlemist, siis leiame, et sellise seaduse vastuvõtmine meie praeguses olukorras oleks õigeaegne ja vajalik.


Eesti Vabariigi põhiseaduse rakendamise seaduse eelnõu esimese lugemise jätkamine
Juhataja
Ja nüüd päevakorra juurde. Me alustaksime tänast istungit poolelijäänud küsimusega, see on põhiseaduse rakendamise seaduse esimene lugemine. Ma palun ettekandele redaktsioonikomisjoni esinaise proua Aaskivi.
Ü. Aaskivi
Lugupeetud juhataja, head kolleegid! Ma tahan kõigepealt kõiki saadikuid tänada, et minu esmaspäevast palvet esitada oma parandusettepanekud rakendusseaduse eelnõu kohta veel enne eelnõu esimese lugemise reglemendijärgset lõppu on võetud väga tõsiselt. Ettepanekuid on saabunud väga palju. Hõlmatud on peaaegu kõik eelnõu paragrahvid ja ka lisaküsimus, niinimetatud § 8. Ma võin kinnitada, et oma sisu poolest ulatuvad ettepanekud ühest äärmusest teise, saadikud on vaidlustanud iga paragrahvi kõikvõimalikke lahendusi või esitanud uusi redaktsioone. Kooskõlastuskomisjon sai juba oma eileõhtusel istungil alustada laekunud parandusettepanekute sisulist läbivaatamist ja ilmselt võin ma kinnitada, et valmimas on praktiliselt uus tekst, kus on siis võimalust mööda püütud arvestada saadikute ettepanekuid. Täpsemalt ei ole praegu nähtavasti otstarbekas ega reglemendipärane neid ettepanekuid kommenteerida ega komisjoni seisukohta öelda, sest nagu ma juba märkisin, on esimene lugemine ju reglemendi järgi alles lõpetamata. Küll aga võin ma parandusettepanekuid üldjoontes tutvustada, et saadikutel tekiks nendest ülevaade. Ma arvan, et ülevaade on vajalik ka selleks, et need saadikud, kes veel plaanivad ettepanekuid teha, teaksid, millised on juba esitatud, sest praegugi on väga palju ettepanekuid, mis sisuliselt kordavad üksteist. Võib-olla ei ole mõtet oma aega ja paberit kulutada, kui teil mõttes olev ettepanek on sisuliselt juba kooskõlastuskomisjonile laekunud. Kui te nüüd võtate ette assamblee poolt ettevalmistatud põhiseaduse rakendamise seaduse, siis § 1 kohta on saabunud terve hulk ettepanekuid härradelt Käärmalt, Allikult, Pohlalt ja keskfraktsioonilt. See on ainus paragrahv, mille kohta ma ka sisuliselt võin praegu öelda meie komisjoni seisukoha. On ülimalt tõenäoline, et see paragrahv jääb eelnõust hoopis välja ja leiab sisulise lahenduse meie komisjoni ühes teises eelnõus, nn. hr. Truuvälja eelnõus, mis sätestab juba põhiseaduse rahvahääletuse korralduse.
§ 2 kohta on tulnud ettepanekud härradelt Allikult, Pohlalt, Uluotsalt, Sovetnikovilt, keskfraktsioonilt ja pr. Lauristinilt. On püütud täpsustada põhiseaduse rahvahääletusel vastuvõtmisele järgnevat protsessi, põhiseaduse jõustumist, Ülemnõukogu ja Eesti Kongressi võimalike volituste lõppemise aegu. On tehtud ettepanekuid osa sellest tekstist välja jätta või teisiti sõnastada, mistõttu seda paragrahvi on kooskõlastuskomisjonis ka tõsiselt sisuliselt arutatud ning arutelu jätkub tõenäoliselt veel tänagi.
§ 3 kohta on praegu tulnud ettepanek ainult hr. Pohlalt, kes taotleb selle paragrahvi väljajätmist. Ma võin öelda, et kooskõlastuskomisjon eile juba tegeles tõsiselt § 3 tekstiga ja on tõenäoline, et see paragrahv ilmub teie ette meie poolt ettevalmistatavas uues redaktsioonis.
§ 4 kohta, mis käsitleb Riigikogu valimiste väljakuulutamist ja peaks tegelikult käsitlema ka kõike muud Riigikogu ja vabariigi presidendi valimistega seonduvat, on teinud oma ettepaneku härrad Uluots, Lippmaa, Sovetnikov, Käärma ja keskfraktsioon. Ka siin tulevad tõenäoliselt muudatused ja uus tekst.
§-s 5 on kõige rohkem ettepanekuid tehtud lg. 2 kohta, kus käsitletakse seda ringi, kellel on õigus üles seada vabariigi presidendi kandidaati. Siin on ettepanekuid osa välja jätta ja samas ka teine äärmus – seda ringi suurendada. Küll registreeritud parteide ja erakondadega, küll Maaomavalitsuste Liidu ja Valdu Asutava Liiduga. Selle kohta on teinud oma ettepanekud härrad Made, Pohla, Uluots, Lippmaa, Sovetnikov ja keskfraktsioon. Nii et neid ettepanekuid on tõesti palju.
§ 6 kohta on teinud ettepanekuid härrad Uluots ja Käärma ning keskfraktsioon. On ettepanek § 6 hoopis välja jätta. Ka seda küsimust kooskõlastuskomisjon juba kaalub.
§ 7 kohta on härrade Uluotsa, Pohla ja Sovetnikovi ettepanekud. Osa nendest ettepanekutest taotleb § 7 väljajätmist, osa sõnastuse muutmist.
Ainus paragrahv, mille kohta praegu ei paista parandusettepanekuid olevat, on § 8.
Tõenäoliselt tuleb koos §-ga 6 kooskõlastuskomisjonis kõne alla ka § 9, kuna nad on sisuliselt mõnes mõttes seotud.
§ 10 kohta on ettepanekud härradelt Pohlalt ja Allikult ning taotletakse kas osa paragrahvi või terve paragrahvi väljajätmist. Keskfraktsiooni ettepanek on osa teksti asendada.
§ 11 kohta on samuti tulnud ettepanek keskfraktsioonilt, kes taotleb sõnastuse muutmist.
Lisaks mainitud muudatusettepanekutele on tehtud terve hulk täiendavaid ettepanekuid asjus, mis praeguses tekstis üldse ei kajastu. Nii on keskfraktsioon, saadikurühm "Mõõdukad" ja proua Lauristin tõstnud üles valijate ringi laiendamise küsimuse. Siin tulevad tõenäoliselt saali võimalikud alternatiivid, kuid sisuliselt hakkab kooskõlastuskomisjon seda küsimust arutama täna õhtul. Härrad Junti, Kass ja Rätsep on teinud ettepaneku selle kohta, kuidas peaks lähiaastate jooksul toimuma põhiseaduse või rakendusseaduse muudatuste tegemine. Seda küsimust käsitleb oma ettepanekus ka härra Pohla. Härra Väljas on teinud ettepaneku, et me arvestaksime eksperthinnangus sisalduvaid ettepanekuid põhiseaduse rakendamise seaduse eelnõu kohta. Selle kohta võin ma kinnitada, et oleme palunud härra Raskil teha eelkõige meie komisjonile ning võimaluse ja vajaduse korral ka täiskogule ettekande seoses selle eksperthinnanguga, sest nagu me teame, anti justiitsministeeriumi eksperthinnang Põhiseaduse Assamblees valminud rakendusseaduse eelmisele tekstile. Uue teksti kallal töötas assamblee koos härra Raski ja teiste justiitsministeeriumi ekspertidega ning arvestas juba mõndagi nende ettepanekutest. Seega vajame selles küsimuses orienteerumiseks tõesti justiitsministeeriumi kaasettekannet. Kõike seda arvesse võttes, lugupeetud kolleegid, te saate usutavasti aru, et pidada praegu läbirääkimisi teie ees oleva teksti üle on mõnes mõttes ennatlik, sest homme on teie ees tõenäoliselt juba uus tekst, kus väga paljusid teie ettepanekuid on arvestatud. Seetõttu on mul küll väga tõsine palve, et me lõpetaksime täna esimese lugemise ja saaksime siis juba reglemendijärgselt tulla teisel lugemisel teie ette uue, täiendatud ja parandatud tekstiga ning pidada läbirääkimisi. Ka kiireloomulistes küsimustes on võimalik pidada läbirääkimisi teisel lugemisel. Selle uue teksti alusel võib siis kaitsta oma alternatiive, mis tõenäoliselt on väga mitmeski küsimuses homme juba eelnõu teksti sisse kirjutatud. Ja kui nüüd kellelgi on veel täiendusi, mida ei ole arvestatud või mis praegustes parandusettepanekutes ei sisaldu, siis paluks küll väga kiiresti oma ettepanekud vormistada, et me oma tänasel töökoosolekul saaksime neid arvestada ja parandustabelisse sisse kanda. Kui aga saadikuile tundub, et nende mõtted on juba kajastust leidnud – seda võiksid nad minu juures tabelist kontrollida –, siis pole topelttööl tõesti mõtet. Nii et ma kordan meie komisjoni esmaspäevast ettepanekut: lõpetada rakendusseaduse eelnõu esimene lugemine. Aitäh!
Juhataja
Aitäh! On küsimusi? Palun, hr. Käbin!
T. Käbin
Tänan! Et vältida tarbetut tööd juba esitatud ettepanekuid uuesti esitades, võiks ehk selle tabeli paljundada, nii et me saaksime selle täna kätte. Siis ilmselt saame esitada tõesti ainult need ettepanekud, mis vajalikud on. Tänan!
Ü. Aaskivi
Teoreetiliselt on see asi täiesti mõeldav, kui me oleme kindlad, et parandusettepanekuid enam juurde ei tule. Topelttööl ja paberi kulutamisel ei ole ilmselt ka mõtet, sest see paranduste tabel on eestikeelses variandis olemas. On ainult paljundamise vaev. Probleeme võib tekkida aga tõlkimisega, sest ettepanekuid on tõesti palju. Ma ei saa anda garantiid, et tõlkimisega tänase tööpäeva jooksul ühele poole saab. Ma pean lihtsalt tehnilise personaliga nõu pidama.
T. Käbin
Ma arvan, et kindlasti tuleb parandusi juurde, sest kui esimene lugemine on lõppenud, on ju 24 tundi aega neid esitada. Ja nimelt selleks, et vältida mitmetel saadikutel juba esitatud ettepanekute uuesti ülekordamist, oleks äärmiselt vajalik, et me selle tabeli saaksime. Tänan!
Ü. Aaskivi
Hr. Käbinil on kahtlemata õigus, kuid ma arvan, et saadikud saaksid meie komisjoni liikmete poole pöördudes ka praegu juba ülevaate sellest, millised ettepanekud on esitatud. Aga võimaluse korral ma muidugi palun tehnilisel personalil meid selle küsimuse lahendamisel aidata.
V. Väljas
Proua eesistuja, proua ettekandja! Ma mõistan, et minul on kõige vähem sobilik küsida nimelt seda, aga te ei maininud ühegi sõnaga nn. täiendavat paragrahvi. Kas see tuleb meil arutusele, kas see lülitatakse sinna? Ma märgin veel kord, et minul sobib seda kõige vähem küsida, sest ajalooline tähtpäev, 16. juuni 1988 on muidugi tähelepanuväärne. Ma küsin lihtsalt inimlikust uudishimust.
Ü. Aaskivi
Ma tänan, hr. Väljas, selle küsimuse eest. Ma unustasin võib-olla tõesti märkimata, et ka nn. § 8 kohta on meil tulnud ettepanekuid ja kooskõlastuskomisjon tegeleb sellega samavõrd kui rakendusseaduse eelnõu põhitekstiga.
V. Pohla
Lugupeetud ettekandja, ma toetan veel kord hr. Tiit Käbini ettepanekut ja rõhutan nende parandusettepanekute loetelu koostamise ja laialijaotamise hädavajalikkust. Tänan!
Ü. Aaskivi
Ma usun, et proua Laido juba pani teie tungiva palve kõrva taha ja me teeme kõik endast oleneva, et teie soov saaks täidetud.
Juhataja
Aitäh! Mul on puhtkorralduslik küsimus, pr. Aaskivi. Te mainisite, et teil on lepitud kokku hr. Raskiga kaasettekande asjus. Kas see kokkulepe on esimese lugemise kohta? Me võtsime nimelt praegu hr. Raskiga ühendust, ta saaks põhimõtteliselt mõne aja pärast siia tulla. Kahjuks me ei saanud enne istungi algust teilt informatsiooni küsida.
Ü. Aaskivi
Ma arvan, et otstarbekam on teha seda homme, sest loodetavasti töötame täna õhtul hr. Raski osavõtul oma komisjonis kõigi nende ettepanekute kallal, mida eksperdid on esitanud. Võrdleme varasemat ja praegust teksti.
Juhataja
Tänan, pr. Aaskivi. Kas kaasettekannet soovib ka õiguskomisjon? Ei soovi. Avan läbirääkimised. Tundub, et esimesel lugemisel on praegu seis, kus inimesed on oma arvamused avaldanud kirjalikult ettepanekutena komisjonile ja läbirääkimistest osa võtta ei soovita. Sellega lõpetame esimese lugemise.


Eesti Vabariigi rahvaraamatukogude seaduse eelnõu ja Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsuse "Eesti Vabariigi rahvaraamatukogude seaduse kehtestamise kohta" eelnõu teine lugemine
Juhataja
Läheme oma päevakorraga edasi. Meil on pooleli üks küsimus, mida on arutatud esimesel lugemisel, see on rahvaraamatukogude seadus. Ettekandja pr. Tingre on olnud meil siin saalis väga kannatlikult ootamas, kuna küsimuse arutelu on edasi nihkunud. Ma olen väga rõõmus, et saame selle probleemi lõpuks ära lahendada. Palun teise lugemise ettekandele, pr. Tingre. Kaasettekande kultuurikomisjoni poolt teeb hr. Arjakas.
I. Tingre
Lugupeetud Eesti Vabariigi Ülemnõukogu! Rahvaraamatukogude seaduse eelnõu esimesest lugemisest on möödunud kaunis tükk aega, kuid ma arvan, et seda korrata, mis tookord sai räägitud, ei ole käesoleval momendil vajadust. Vahepeal on selle seaduseelnõuga tükk tööd ära tehtud, on arvestatud tehtud ettepanekuid ja see, mis praegu on kirjas, vastab põhilises osas püstitatud eesmärkidele. Ma võin ütelda, et kardinaalseid muudatusi, põhimõttelisi muudatusi meie esitatud seaduseelnõus ei ole, küll on aga mitmesuguseid redaktsioonilisi ja ka sisulisi täpsustusi. Ainukese mureprobleemina jääb meil päevakorda punkt, mis eelmisest variandist välja jäi, mida praegu enam sees ei ole. Ma saan aru ka põhjustest, miks see sees ei ole. Kui me vaatame kunagist rahvaraamatukogude seadust, siis seal on fondide komplekteerimiseks ette nähtud konkreetsed summad, tol korral sentides ühe elaniku kohta. Seda me kahjuks praegu sisse panna ei saanud, sest me ei tea, mis hakkab raamat maksma. Ei oldud nõus ka meie pakutud variandiga, et selle summa määrab igal aastal kultuuriministeerium. Me ei saa vastu vaielda selle punkti väljajätmisele, aga muret teeb ta meile ka edaspidi. Lahkarvamusi teadus-, kultuuri- ja hariduskomisjoniga meil ei ole ja see kõik, mis on esitatud, on meie ühine arvamine. Tahaksin rõhutada ainult seda, et raamatukogud ootavad pikisilmi selle seaduse vastuvõtmist ja seda nii kiiresti kui võimalik. Vahepeal on aeg edasi läinud ja mitmed ilmingud hakkavad tegema muret.
Kui ma eelmine kord võisin rahuliku meelega ütelda, et ühtegi rahvaraamatukogu likvideeritud ei ole, siis täna ma kahjuks seda enam teha ei saa. Saaremaal otsustas Muhu vallavalitsus oma 26. märtsi otsusega likvideerida Nõmmküla raamatukogu. Põhjus on väga proosaline: raamatukogu asub nimelt kohalikule kalurikolhoosile kuuluvates ruumides ja nüüd nõuab see kalurikolhoos üüri, mida kohalik vallavalitsus ei ole võimeline maksma. Ta ei nõua küll dollarites, kuid üüri aluseks on siiski dollar ja selle tagajärjel raamatukogu likvideeritakse. Nõmmküla raamatukogu teeninduspiirkonnas on üle 500 elaniku ja järgmine raamatukogu asub 10 km kaugusel. Nii et nüüd jäävad need 560 inimest ilma raamatukoguta. Meil on kahjuks liiga levinud arvamus, et raamatukogu on ainult meelelahutusasutus. Täiesti puudub arusaamine raamatukogust kui informatsiooni kogujast ja levitajast. Kuidas aga edasi elada ilma informatsioonita, seda mina küll hästi ette ei kujuta. Seetõttu on meil ettepanek, mis on ka teile esitatud, et lõppu tuleks sisse punkt, mille järgi lähema viie aasta jooksul toimuks rahvaraamatukogude likvideerimine siiski kooskõlastatult kultuuriministeeriumiga. Võib-olla me ühiselt leiame mingisuguse võimaluse, et raamatukogu alles jätta.
Lõpetuseks tahaksin teile südamele panna, et rahvaraamatukogude seadust on tõepoolest kiiresti vaja, vastasel juhul me kaotame liiga palju ja kõike seda taastada on väga raske. Niikuinii on Eestimaal rahvaraamatukogusid oluliselt vähem, kui meil neid enne sõda oli. Eriti muretsen ma maaraamatukogude saatuse pärast, sest maal puuduvad igasugused muud võimalused raamatut kätte saada. Areneva ühiskonnana me peame aga hoolitsema selle eest, et kõigil elanikel oleks võimalik kirjandust kätte saada. Seetõttu teen kultuuriministeeriumi nimel ettepaneku esitatud rahvaraamatukogude seaduse eelnõu antud kujul seadusena teisel lugemisel vastu võtta. See on lühidalt kõik, mis mul täna on lisada. Tänan tähelepanu eest!
Juhataja
Aitäh! Kas on küsimusi pr. Tingrele? Tundub, et kõik on selge. Aitäh! Palun kaasettekandele hr. Arjakas!
K. Arjakas
Lugupeetud proua juhataja, lugupeetud kolleegid! Ega mul pikka juttu ei ole, peaks lihtsalt korraks meelde tuletama kaugelviibiva kolleegi trafaretset väljendust: värskendagem mälu. Selle seaduse esimene lugemine toimus veebruari algul, pärast seda laekus härra Ristkokilt päris mitu parandus- ja täiendusettepanekut, mis on ka väljajagatud muudatuste ja täienduste tabelis. Peale nende tuli veel paar arvamust, mis on samuti enam-vähem muudatuste ja täienduste tabelisse sisse viidud. Need ettepanekud on kultuurikomisjonis läbi arutatud, ja kui rohkem muudatusi, parandusi ega täiendusi ei tule, siis toetab kultuurikomisjon Eesti Vabariigi rahvaraamatukogude seaduse vastuvõtmist teisel lugemisel. Aitäh!
Juhataja
Tänan! Tundub, et küsimusi ei ole. Kas on soovi läbirääkimisteks? Tundub, et kõik on selge ja raamatukogude kaitse vajadus on kõigil juba läbi mõeldud. Kas kultuurikomisjon paneb ette mingeid muudatusi hääletada? Ei. Kas keegi muudatuste tegijatest tunneb pärast tabeliga tutvumist, et tema seisukohti pole arvestatud, ja soovib hääletamist? Ei. Tundub, et me võime asuda otsustama. Kohaloleku kontroll. Saalis on 72 saadikut. Palun, kes on selle poolt, et vastu võtta Eesti Vabariigi rahvaraamatukogude seadus? Selle poolt on 65 saadikut, seadus on vastu võetud.
Seadusele on lisatud ka rakendamisotsus. Kes on selle poolt, et vastu võtta Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsus Eesti Vabariigi rahvaraamatukogude seaduse kehtestamise kohta? (Hääl saalist.) Vabandust, tühistame hääletamise. (Hääled saalist.) Meil on päevakorras ka otsuse vastuvõtmine ja ettekandja ei nimetanud, et seda eraldi vastu ei võeta. (Hääled.)


Eesti Vabariigi seaduse "Eesti Vabariigi Riigikogu valimise seaduse § 2 lg. 1 muutmise kohta" eelnõu esimene lugemine
Juhataja
Nüüd läheme edasi ühe kiireloomulise küsimusega. Nagu me kuulsime, on Eesti Vabariigi Valitsus pöördunud meie poole ettepanekuga teha muudatus juba vastu võetud Eesti Vabariigi Riigikogu valimise seaduses. Selle kohta on esitanud kiireloomulise eelnõu õiguskomisjon ja soovitanud võtta see päevakorda. Küsimust arutas ka juhatus ning toetas seda. Palun, kes on selle poolt, et täiendada päevakorda nimetatud kiireloomulise küsimusega? Selle poolt on 49 saadikut. Päevakorda on täiendatud. Ma palun ettekandele õiguskomisjoni esimehe hr. Antoni.
T. Anton
Lugupeetud kolleegid! Õiguskomisjon on esitanud kiireloomulisena arutamiseks seaduseelnõu "Eesti Vabariigi Riigikogu valimise seaduse § 2 lg. 1 muutmise kohta". Ülemnõukogu poolt vastuvõetud Riigikogu valimise seaduse § 2 kannab pealkirja "Üldine valimisõigus", kuid praeguses redaktsioonis tähendab 1. lõige seda, et Eesti Vabariigi kodanikud, kes on valimispäevaks saanud küll 18-aastaseks, võivad Riigikogu valimistest osa võtta vaid siis, kui nad elavad alaliselt Eesti Vabariigis territooriumil. Riigikogu valimise seaduse töögrupp ei pidanud üldise valimisõiguse käsitlemisel silmas seda, et valida saaksid üksnes need, kes elavad alaliselt Eesti Vabariigi territooriumil. Selline säte sattus valimisseadusesse esitatud eelnõu parandades ja täiendades. Õiguskomisjon kui valimisseaduse eelnõule määratud juhtivkomisjon pöördub teie poole palvega taastada valimisseaduse § 2 lg. 1 redaktsioon, mida soovitas valimisseaduse töögrupp. Nimelt tähendab üldine valimisõigus seal seda, et õigus valida on kõigil Eesti Vabariigi kodanikel, kes valimispäevaks on saanud 18-aastaseks. Suur tänu!
J. Allik
Lugupeetud hr. Anton! Tänases "Päevalehes" ma avaldan sellel teemal pikema artikli, kus ma teatan, et kavatsen hääletada teie esitatud projekti poolt ja kutsun üles tegema seda ka teisi. Kuid ühtlasi tõstatan ma seal mitmeid küsimusi, mille kohta ma tahaksin küsida teie arvamust. Nimelt, kui me selliselt talitame, tekivad meil erinevate õiguste ja kohustustega kodanikud. Ühed, kes maksavad makse, teenivad armees ja peavad alluma neile seadustele, mida parlament vastu võtab, ja teised, kes on nendest kohustustest vabad. Kas õiguskomisjon näeb ka siit tulenevaid vastuolusid? Kui me täna võtame vastu teie pakutud seaduse, kas te kavatsete selle probleemiga tegelda ning pakkuda meile parandusi ka teistesse seaduseelnõudesse, et seda probleemi kompleksselt lahendada ja anda Eesti riigi kodanikele ühesugused õigused ning kohustused?
T. Anton
Õiguskomisjoni nimel ma tänan hr. Allikut, et ta hääletab poolt, ja loomulikult loodab õiguskomisjon, et on teisigi kolleege, kes poolt hääletavad. Mis puutub õiguskomisjoni võimalustesse tegelda paljude probleemidega, mis seoses valimisseaduse ja kodakondsusküsimuse lahendamisega ka edaspidi tekivad, siis selles ma küll kahtlen. Ma kardan nimelt, et õiguskomisjoni volitused lõpevad koos Ülemnõukogu volitustega, mis on loodetavasti üsna lähedane tähtaeg. Nüüd sisuliselt vastuseks hr. Alliku küsimusele. Tõepoolest, nendel Eesti Vabariigi kodanikel, kes elavad väljaspool Eesti Vabariiki, eriti siis, kui nad on mõne teise riigi kodanikud, on teine õiguslik staatus kui neil Eesti Vabariigi kodanikel, kes elavad siin. Kuid õiguskomisjon on seisukohal, et meil tuleks uurida ka neid põhjusi, mis valdavalt on tekitanud kirjeldatud olukorra. Õiguskomisjon on seisukohal, et nende põhjuste hulka ei kuulu – vähemalt esirinnas mitte – asjaolu, nagu sooviks osa Eesti Vabariigi kodanikke hoida kõrvale maksude maksmisest või midagi muud taolist omakasupüüdlikku. Lähtudes viidatud põhjuste ajaloolisest iseloomust, ongi õiguskomisjon seisukohal, et mitte mingil juhul ei tohiks Ülemnõukogu valimisõiguse ja põhiseaduse rahvahääletuse puhul teha vahet Eesti Vabariigist lahkuma sunnitud Eesti Vabariigi kodanike ja siin elavate Eesti Vabariigi kodanike vahel.
T. Made
Austatud eesistuja, lugupeetud hr. Anton! Pean ütlema kurbusega, et ma ei ole avaldanud tänases "Päevalehes" artiklit, kuid ma teatan ka, et hääletan vastu. Sellele vaatamata esitan nüüd paar küsimust. Kõigepealt, kas õiguskomisjon on valitsusega kooskõlastanud selle küsimuse, et kui me anname välismaalastele, välismaal elavatele eestlastele valimisõiguse, siis valitsus garanteerib kõigile, kes kandideerivad valimistel, komandeeringud nendesse riikidesse? See tagaks, et välisriikides elavad Eesti kodanikud saaksid kohtuda nende inimestega, kes kandideerivad Riigikogusse, et ka seal võiks võrdsel alusel teha valimiseelset propagandat. Kui suur summa on valitsusel järgmistel valimistel välja panna, et ma saaksin minna näiteks Austraaliasse, Kanadasse, USA-sse, Rootsi ja teistesse riikidesse kohtuma oma valijatega?
Teine küsimus. Kuidas nüüd seda asja ikkagi võtta, kas meie, need eestlased, kes elavad Eestis, pole mitte teise sordi inimesed? Need eestlased, kes elavad välismaal, võivad valida ka Rootsis, Ameerika Ühendriikides, Kanadas jm. sealsetel valimistel, kuna nad on nende riikide kodanikud, ja valida ka Eestis. Missuguseid samme astub õiguskomisjon koos Eesti Vabariigi Valitsusega selleks, et meil, tavalistel eestlastel, oleks õigus valida ka Ameerika Ühendriikides, Kanadas, Rootsis ja teistes riikides võrdsetel alustel nende inimestega, kes seal elavad, nende eestlastega? Muidu on kõik õige. Neid sunniti siit tõesti lahkuma, aga meid ei sunnitud. Aitäh!
T. Anton
Suur tänu, hr. Made! Õiguskomisjoni esimehena olen seisukohal, et täpselt samuti nagu hr. Alliku toetus kõnealusele eelnõule, toetab ka teie vastuhääl lõppkokkuvõttes selle eelnõu vastuvõtmist. Mis puudutab väidet, et õiguskomisjonil oleks ehk olnud põhjust kooskõlastada esitatud eelnõu valitsusega, siis sellega ei ole ma nõus ja tuletan meelde, et seaduseelnõu esitades ma ütlesin sõnad: paraku pole selle seaduseelnõu esitamine seotud valitsuse avaldusega samas küsimuses. Niisiis ei ole seda sammu valitsusega kooskõlastatud ja valitsuse seisukoht antud küsimuses pole olnud aluseks õiguskomisjoni ettepanekule muuta valimisseadust. Mis puudutab hr. Made ettepanekut, et valitsus peaks katma valimisagitatsiooniga seotud kulutused, siis selline lähenemisviis valimisseadusest ei tulene ja nii palju kui ma olen kursis töögrupi tööga ja õiguskomisjoni seisukohaga, kumbki neist ka sellist lähenemisviisi ei toeta. Seega ei tule valitsusel katta ka hr. Made valimiseelseid kulutusi.
Teine küsimus, mille hr. Made esitas: kas on õiglane, et Eesti Vabariigi nendel kodanikel, kes on samaaegselt ka mõne välisriigi kodanikud, on parem õiguslik seisund kui neil, kes elavad Eesti Vabariigis? Ma arvan, et meil ei ole vaja kontsentreerida oma tähelepanu sellele, kumma õiguslik seisund on parem, vaid mõista, et kodakondsus kui side riigiga tähendabki eeskätt seda, et ühe või teise riigi kodanikud moodustavad ka selle riigi seadusandliku kogu, parlamendi. Kui on neid Eesti Vabariigi kodanikke, kellel on mõne teise riigi kodakondsus, siis on loomulik, et vastavalt ühe ja teise riigi siseriiklikule õigusele saavad nad osaleda ka seadusandliku kogu valimisel. Kui me kodakondsuse küsimuse oleme lahendanud kujul, kus osal väliseestlastest on kaksikkodakondsus, siis ei ole midagi õigusvastast ega ebaloomulikku, et nendel inimestel on võimalik osaleda kahe seadusandliku kogu valimisel.
R. Järlik
Lugupeetud juhataja, lugupeetud hr. Anton! Kas teile ei tundu, et koos muudatusega § 2 lg. 1 tuleks teha veel mõned muudatused? Ja nimelt näha ette kas valimisringkondade moodustamise korras, s.t. §-s 6 või siis §-s 7, välismaal elavate Eesti Vabariigi kodanike häälte arvestamise kord, tähendab, millises ringkonnas need arvesse lähevad. Mul ei ole kahjuks ees seda teksti, mida me lõplikult hääletasime, kuid minu arvates oli seal kirjas, et välismaal viibivad Eesti Vabariigi kodanikud hääletavad välisesindustes moodustatud valimisjaoskondades. Aga see ei ütle, kus nende hääled arvele lähevad. Ma usun, et tookord hääletasid hr. Uluotsa paranduse poolt päris mitmed saadikud just sellepärast, et § 2 lg. 1 ja järgnevate paragrahvide vahel oli vastuolu. Õigus oli antud, kuid ei olnud näidatud, kuidas ja millises korras see õigus realiseerub.
T. Anton
Lugupeetud kolleegid, ma soovin teie tähelepanu juhtida valimisseaduse §-le 8, kus on valimisjaoskondade moodustamise kord ja normid. Lõikes 1 on öeldud, et valimisjaoskonnad moodustatakse maavalitsuste ja vabariiklike linnade linnavalitsuste poolt ning välisesindustes moodustab valimisjaoskonnad Eesti Vabariigi Välisministeerium, teatades nende asukoha ja eeldatava valijate arvu Eesti Vabariigi Valimiskomisjonile. Siit tuleneb vastus härra Järliku küsimusele ja minu arvates ei ole mingit vajadust muuta veel mõnda Riigikogu valimise seaduse sätet, et tegelikult tagada Eesti Vabariigi kodakondsusega väliseestlaste osavõtt Riigikogu valimistest. See seisukoht ei puuduta üksnes töögruppi, kes valimisseaduse eelnõu välja töötas, ja õiguskomisjoni, kes oli valimisseaduse puhul juhtivkomisjon, vaid ka härra Eerik-Juhan Truuvälja, kes senini on meie ees esinenud vabariigi valimiskomisjoni esimehena ja võtnud osa ka valimisseaduse väljatöötamisest.
V. Lebedev
Lugupeetud juhataja, lugupeetud kolleeg Anton! Me teame vist kõik, et härra Kelam käis Ühendriikides. Me teame, mida ta seal rääkis ja millega see kõik lõppes. Tahan teile meelde tuletada ka ultimaatumeid, mida Eesti Komitee on Ülemnõukogule esitanud. Mul on järgmine küsimus. Mida võib teha Eesti Komitee, milliseid repressiivmeetmeid võib ta rakendada, kui Ülemnõukogu ei hääleta praegu selle paranduse poolt? Mida võib ta sel juhul teha õiguskomisjoni esimehe ja kogu komisjoniga? Tänan!
T. Anton
Lugupeetud kolleegid! Arvatavasti on meil käsil päevakorrapunkt, mille pealkiri on Eesti Vabariigi Riigikogu valimise seaduse § 2 lg. 1 muutmine. Ma ei julge kommenteerida härra Kelami võimalikku valimiseelset võitlust ja samuti ma leian, et käesolevas päevakorrapunktis ei ole vaja prognoosida seda, mida otsustab valitav Riigikogu arvata Ülemnõukogust või selle organitest. Mul on vaja vastata härra Lebedevile vaid nii palju, et arvatavasti laieneb valijate ring arutatava seaduseelnõu vastuvõtmisel ainult mõne tuhande valija võrra, mis ei peaks oluliselt muutma Riigikogu koosseisu ega määrama seda, milliseks kujuneb Riigikogu suhtumine Ülemnõukogusse.
V. Pohla
Lugupeetud ettekandja! Ma saan aru puhtõiguslikust printsiibist, mille alusel see eelnõu on esitatud, kuid kas õiguskomisjonis on mõeldud ka selle peale, kuidas seda praktiliselt teostada? Järliku küsimus puudutas juba seda. Kui palju see riigile maksma läheb ja kas kõigi välismaal elavate eestlaste osavõtt valimistest on praktiliselt korraldatav? Teine küsimus. Te olete korduvalt maininud sõnaühendit "lahkuma sunnitud", kas see on juriidiline mõiste või eristab see lihtsalt kõnekeeles neid inimesi teistest, keda ei sunnitud lahkuma? Ja välismaal on ju veel ka kolmas kategooria, kes on viimasel ajal ise läinud. Küsimus on selles, kas lahkuma sunnitust on vaja ka välismaal tõestada millegagi, et valimistest osa võtta? Kolmas küsimus. Te mainisite, et härra Made vastuhääl toetab eelnõu vastuvõtmist. Kas see on õiguskomisjoni seisukoht või teie isiklik seisukohti Kui see on isiklik seisukoht, kas te ei leia siis, et läbirääkimised ei ole veel alanud? Tänan!
T. Anton
Lugupeetud kolleegid! Kahtlematult on Eesti riik nagu iga riik kallis ja osa riigi kulutusi tuleb tõepoolest kanda valimiste arvele. Pole ka mingit kahtlust, et valimisõiguse andmine kõigile Eesti Vabariigi kodanikele on rahalises arvestuses kallim kui valimisõiguse andmine piiratud arvule Eesti Vabariigi kodanikele. Kuid ma arvan, et Ülemnõukogul ei tuleks otsust vastu võttes lähtuda sellest, et natuke odavam on valimisi läbi viia siis, kui me piirame valimisõiguslike kodanike ringi. Hr. Pohla esimese küsimuse teine pool puudutas seda, kas seaduse vastuvõtmine tagab tõepoolest kõigi välismaal elavate Eesti Vabariigi kodanike osavõtu valimistest. Peab nõustuma, et selle seaduseelnõuga ei tagata välismaal viibivate Eesti Vabariigi kodanike osavõttu valimistest ja seda eesmärkigi pole. Valimistest osavõtt on vaba, tähtis on tagada väljaspool Eesti Vabariiki elavatele kodanikele võimalus Riigikogu valimistest osa võtta ja ma arvan, et see võimalus käsitletava seaduseelnõu vastuvõtmisega tõepoolest tagatakse.
Teine küsimus: kas minu väitel, et nendest Eesti Vabariigi kodanikest, kes elavad välismaal, on suur osa olnud sunnitud Eestist lahkuma, on juriidiline sisu või mitte? Ma arvan, et see sisu ei ole juriidiline, kuid õiguskomisjon on ennegi hakkama saanud sellise patuga, et on püüdnud üheaegselt olla nii õiguskomisjon kui ka lihtsalt parlamendiliikmetest, praegusel hetkel kutselistest poliitikutest koosnev komisjon. Seega on "lahkuma sunnitud" pigem ajalooline ja poliitiline kui juriidiline väide.
Kolmas küsimus: kas see on minu isiklik väide, et hr. Made avaldus arutatavale seaduseelnõule vastu hääletamise kohta tuleb lõppkokkuvõttes eelnõu vastuvõtmisele kasuks? See on tõepoolest minu isiklik mõtteavaldus ja praegu teie küsimustele vastates saangi ma enamasti lähtuda vaid oma isiklikest tõekspidamistest. Kui on võimalik toetuda õiguskomisjonis läbiarutatud probleemidele, siis ma olen sellele ka tähelepanu juhtinud.
M. Ahven
Lugupeetud ettekandja! Te vastasite küll hr. Järliku küsimusele, aga me ei saanud täpset vastust. Ma küsiksin siis veel teistmoodi: kes seal saatkondades kandideerivad, milliste nimekirjade järgi see valitakse? Kas need Eesti kodanikud, kes seal valivad, peavad ka eesti keelt tundma? Ja kolmandaks, kui see parandus läbi läheb, kas ma tohin siis kandideerida vaatlejaks Kanadasse või Ameerika Ühendriikidesse, mõnda saatkonda valimisi jälgima?
T. Anton
1938. aasta kodakondsusseadus ei sätesta Eesti Vabariigi kodanikele eesti keele valdamise nõuet. Eesti keele tundmine on nõudeks neile, kes soovivad astuda Eesti Vabariigi kodakondsusse. See on üks naturalisatsiooni tingimusi. Kui me otsustasime taas rakendada 1938. aasta kodakondsusseadust, siis me vastasime ka sellele küsimusele. Isiklikult olen selle poolt, et hr. Ahvenal, kui ta soovib, oleks võimalik sõita vaatlejana välisesindustesse. Kuid ma kahtlen, et selleks oleks vajadust tulenevalt valimisseadusest või tulenevalt sellest seaduseelnõust, mille õiguskomisjon esitas. Ma tahan loota, et Ülemnõukogu tunnustab välisesindusi juhtima määratud ametiisikuid ja usaldab neid. Ma soovin teile meelde tuletada, et välisesindusi juhtima on määratud isikud, kellel on väga laialdased volitused, esindamaks Eesti riiki tervikuna. Kui me leiame, et üks või teine välisesindus ei pälvi meie usaldust, siis tuleks neid küsimusi lahendada teisiti, mitte aga sel teel, et me saadame välisesindustesse omapoolsed vaatlejad või kontrollid jälgima, kuidas väliseestlased täidavad Riigikogu valimistel valimisseadust. Mis puudutab § 8 lg. 1, siis ma selgitan veel kord, et täna ei ole teada, kui palju on neid väliseestlastest Eesti Vabariigi kodanikke, kes soovivad osa võtta Riigikogu valimistest. Sellepärast ongi nimetatud lõikes kirjutatud, et Eesti Vabariigi Välisministeerium teatab, kus ja millised valimisjaoskonnad on välisesindustes tehtud ning kui suur on seal eeldatav valijate arv. Valijate arvust lähtudes on vabariigi valimiskomisjonil võimalik lahendada neid küsimusi, millele hr. Ahven veel kord, lisaks hr. Järlikule, tähelepanu juhtis.
J. Telgmaa
Austatud ettekandja! Mitte kõigil väliseestlastel ei ole teatavasti kahekordset kodakondsust. Loodan, et seekord õiguskomisjon probleemisse ikka süvenes, asja endale selgeks tegi ja püüdis eristada õiguslikke aspekte päevapoliitilistest. Sel juhul pean tõenäoliseks, et kõne all oli ka variant anda valimisõigus ainult neile väliseestlastele, kelle ainus kodakondsus on Eesti Vabariigi kodakondsus. Millised argumendid on õiguskomisjonil sellise seisukoha vastu?
T. Anton
Mul on raske vastata hr. Telgmaa süüdistusele, et õiguskomisjon ei ole probleemi süvenenud. Soovin veel kord selgitada, et õiguskomisjoni liikmetest oli suur osa selle töögrupi koosseisus, kes valimisseaduse eelnõu välja töötas, ja ma loodan seetõttu, et õiguskomisjon oli suhteliselt kompetentne valimisseaduse küsimusi arutama ning neid otsustama. Tõenäoliselt selles küsimuses siiski kompetentsem kui nendes küsimustes, mis puudutavad valijate ringi või kodakondsete ringi laiendamist.
Hr. Telgmaa seisukoht, et valimisõiguse peaks andma vaid neile, kellel on üksnes Eesti Vabariigi kodakondsus, kellel pole kaksikkodakondsust, ei ole õiguslikult põhjendatud. Töögrupis ja õiguskomisjonis pole seda küsimust eraldi arutatud. Seda on arutatud ühena valijateringi määramise probleemidest. Kui me tunnistame kaksikkodakondsust, siis tuleb meil tunnistada sedagi, et ka nendel Eesti Vabariigi kodanikel, kellel on veel mõne teise riigi kodakondsus, on õigus valida Eesti Vabariigi Riigikogu. Kui asuda sellisele seisukohale, mida väljendas hr. Telgmaa, siis tuleks kahtluse alla seada see, mida tähendab üldse kodakondsus. Tuleks asuda seisukohale, et kodakondsuse kui poliitilise kategooria põhisisu on erinev neile Eesti Vabariigi kodanikele, kes elavad Eesti Vabariigis, ja neile, kes väljaspool Eesti Vabariiki. Kui ma räägin kodakondsusest kui poliitilisest kategooriast, siis ma soovin rõhutada seda, et kodakondsuse üheks tähtsaimaks sisuelemendiks ongi õigus osa võtta teatud riigiorganite valimistest, eeskätt seadusandliku kogu valimistest.
M. Kolossova
Austatud proua eesistuja ja lugupeetud kolleegid! Kolleeg Anton, kuidas te kujutate ette välisministeeriumi organiseerimistegevust valimisjaoskondade ja valimisringkondade moodustamisel Ida-Siberis, Salme külas ja mujal endise N. Liidu territooriumil, kus elab palju lahkuma sunnitud eestlasi, Eesti Vabariigi kodanikke? Keda nad seal valivad? Kas seal moodustatakse valimisringkonnad, milliseid kandidaate on seal võimalik valida ja kelle poolt nad siis hääletavad?
T. Anton
Ma tõepoolest ei oska pr. Kolossovale vastata, kelle poolt nad hääletavad. Seda kahel põhjusel: kandidaadid on üles seadmata ja valimisseadus räägib salajasest hääletamisest. Nii et nendel kahel põhjusel jääb see pool küsimusest küll täitsa ilma vastuseta. Mis puudutab aga valimiste organisatsioonilist külge, siis see sõltub asjaolust, kui palju on valijaid, kes soovivad Venemaa territooriumil Riigikogu valimisest osa võtta. Sõltuvalt valijate arvust on vabariigi valimiskomisjonil võimalik lahendada need küsimused, millele pr. Kolossova tähelepanu juhtis.
T. Kork
Lugupeetud eesistuja, lugupeetud ettekandja! Mul on selline kurb kogemus. Viimase nädala jooksul olen ma kohtunud või rääkinud telefoni teel kaheksa erinevasse ühiskonnakihti kuuluva Eesti Vabariigi kodanikuga, kes elavad Rootsis ja Ameerika Ühendriikides. Nendest täiesti juhuslikult sattunud kaheksast kaheksa ei soovinud osaleda Eesti Vabariigi Riigikogu valimistel. Kõige enam kõlanud vastus oli: ma ju ei tea, keda valida, ma ei tunne kandidaate. Kas te peate võimalikuks, et need kaheksa ühesugust vastust kaheksalt inimeselt on väljaspool igasugust sotsioloogilist tõenäosust ja ainult nemad on need, kes ei soovi valida, või on tõenäosem ja võimalikum teine variant, et need, kes praegu räägivad kõva häälega vajalikust valimisõigusest väljaspool Eestit elavatele kodanikele, on hoopis vähemuses, et neid on hästi vähe?
T. Anton
Härra Korgi väide, et suur osa väliseestlastest, kes on Eesti Vabariigi kodanikud, ei soovi osaleda Riigikogu valimistel, olgu siis põhjuseks üks või teine asjaolu, on tõenäoliselt õige. Niisugust uurimust aga minu teada tehtud ei ole ja kaheksa väliseestlase seisukoht vaevalt et saab pretendeerida ulatuslikule üldistusele. Kuid ma soovin rõhutada täna juba välja öeldud põhimõtet: probleem ei ole mitte selles, et tagada kõigi Eesti Vabariigi kodanikest väliseestlaste osavõtt Riigikogu valimistest, vaid selles, et me anname neile väliseestlastele, kes on Eesti Vabariigi kodanikud, võimaluse Riigikogu valimistest osa võtta. Mul on siiski võimalik ka toetuda ühele dokumendile, mis peaks tõendama, et päris ükskõiksed väliseestlased Riigikogu valimisest osavõtu suhtes ei ole. Nimelt on minu ees Ülemaailmse Eesti Kesknõukogu ametlik pöördumine Ülemnõukogu poole, millele on alla kirjutanud hr. Mäido Kari. Selle pöördumise kaaskirja on hr. Kari märkinud: palun teatavaks teha Ülemnõukogu liikmetele. See dokument, millele ma viitasin, on Ülemaailmse Eesti Kesknõukogu ja liikmesmaade eestlaskondade ühisavaldus. Ma vabandan, et ma seda ette ei loe, aga avaldatakse lootust, et Ülemnõukogu siiski annab väliseestlastest Eesti Vabariigi kodanikele õiguse soovi korral Riigikogu valimistel osaleda. Kes soovib nimetatud avaldusega tutvuda, palun pöörduda minu poole, ma annan teile meeleldi lugeda hr. Mäido Kari allkirjastatud ühisavalduse.
S. Sovetnikov
Lugupeetud spiiker, lugupeetud härra Anton! Teatavasti on käesoleva istungjärgu päevakorras Eesti Vabariigi Riigikogu valimise seaduse rakendusotsuse projekt, mille esitas keskfraktsioon. Selle otsuseprojekti punktis 4 on kirja pandud, kellel on õigus hääletada ja kes võib Riigikogu esimestest valimistest osa võtta. Võib-olla oleks otstarbekas kõigepealt lahendada esimeste valimistega seotud küsimused, teiste valimistega seotu jäägu aga Riigikogu lahendada. Kas teile ei näi, et sellise küsimuse püstitamine on ebaõiglane? Need Eesti Vabariigi kodanikud, kes raskel ajal jätsid maha oma kodumaa ja eesti rahva ning pugesid varju, saates vahetevahel pakke sugulastele ja jälgides kaugelt eesti rahva kannatusi, saavad nüüd õiguse valimistest osa võtta, aga need, kes on siin 10, 20, 30, 40, 50 aastat palehigis töötanud, seda õigust ei saa. See on lihtsalt kisendav ebaõiglus. Arutagem kõigepealt keskfraktsiooni otsuseprojekti, see küsimus jäägu aga juba Riigikogu lahendada. Tänan!
T. Anton
Lugupeetud kolleegid! Me oleme ringiga tagasi jõudnud üsna algusesse, ja nimelt sinna, et valimisseaduses on piiratud Eesti Vabariigi kodanike ringi, kellel on õigus osaleda Riigikogu valimistel. Valimisseaduse §-s 2 lg. 1 kehtestatud piirang ei ole kõrvaldatav otsusega. Seaduses fikseeritud piirangut on võimalik kõrvaldada üksnes seadusega, mispärast õiguskomisjon ongi esitanud seaduseelnõu, mitte otsuseprojekti. Ma sooviksin samuti rõhutada seda, et Ülemnõukogul poleks ehk paslik püüda anda hinnangut väliseestlaskonnale või püüda seda hinnangut välja ütlemata jätta väliseestlastest Eesti Vabariigi kodanikke ilma õigusest valida Eesti Vabariigi Riigikogu. Ma tuletaksin siinkohal veel kord meelde hr. Mäido Kari pöördumist meie poole ja sooviksin, et me kaaluksime otsuse vastuvõtmisel neid poliitilisi tagajärgi, mis järgnevad kas poolt- või vastuhääletamisele.
H. Viirelaid
Lugupeetud proua juhataja, lugupeetud ettekandja! Kas enne otsuse langetamist ei peaks rahvaesindajad siin saalis siiski täpselt teadma, mis läheb maksma valimiste korraldamine välismaal? Nagu teada, tuleb seal kulutused katta välisvaluutas. Kas Eesti majanduslik olukord kannatab välja need lisakulutused? Mõiste "natuke kallim" on väga ebamäärane ja ei ütle mitte midagi. Tänan!
T. Anton
Lugupeetud kolleegid, valimiste eelarvet pole veel koostatud. Valimised on tõepoolest väga kallid. Mis puudutab aga Riigikogu valimiste korraldamist välisesindustes, siis nimetatud säte on ka praegu valimisseaduses sees. Nendel kodanikel, kes on välismaal viibivad Eesti Vabariigi kodanikud, kuid kes alaliselt ei ela välismaal, on välisesindustes valimise õigus niigi. Kas nendele kodanikele lisanduvad välismaal elavad Eesti Vabariigi kodanikud või ei, ei määra seda, kas välisesindustes tuleks valimisjaoskonnad teha või mitte. Valimisjaoskonnad tuleks niikuinii teha. Küsimus on vaid valijate arvus ja poliitilises mõttes selles, kas need valijad on üksnes Eesti Vabariigis elavad Eesti Vabariigi kodanikud, kes antud hetkel viibivad välismaal, või ka need Eesti Vabariigi kodanikud, kes elavad välismaal. See, kui valijate ring on välismaal elavate Eesti Vabariigi kodanike võrra laiem, suurendab tõepoolest teatud määral valimiskulusid, kuid ma arvan, et see summa ei ole suur, ja ei julge ka kinnitada, et see peaks tingimata koosnema välisvääringuks nimetatud rahast, sest enama arvu valimissedelite trükkimine on võimalik ka siin ja kõiki välisesinduste ülalpidamiskulusid tõenäoliselt valuutas ei kaeta.
J. Lippmaa
Hea kolleeg, ma pean pöörduma tagasi kolleeg Made tõstatatud küsimuse juurde. Minu arust oli seal üks väga tõsine iva, aga kuna kolleeg püüdis seda piltlikult esitada, siis teenis ta teil ära õelutsemise. Ma püüan seda nüüd natuke teistmoodi formuleerida. Nimelt olen ka mina kirjavahetuses mitme väliseestlasega ja olen nende kirjadest saanud aru, et neil ei ole üldse selget pilti ei meie erakondadest ega meie poliitikutest. Ja otseselt on mulle välja öeldud, et väliseesti rühmitused on tegelikult ERSP propagandistliku surutise all. Mida see tähendab, seda nägime 13-ndal siin Lossi platsil. Ma küsin nüüd, et kui teie esitasite õiguskomisjoniga selle seaduseelnõu, kas te arutasite siis läbi või tegite selgeks, mismoodi saaks tutvustada väljaspool Eestit elavatele Eesti kodanikele nii läänes kui idas, kes on meil kes, millised on meie erakonnad, mis on nende tahe ja millised on meie prominentsed kandideerivad poliitikud? Ma juhin tähelepanu, et need on ju Riigikogu valimised ja iga valija peab saama millegi vahel valida.
T. Anton
Tuleb vist nõustuda selle väitega, et väliseestlastel enamasti pole selget pilti meie poliitilisest olukorrast, kuid ma arvan, et ka kõigil nendel Eesti Vabariigi kodanikel, kes elavad Eesti Vabariigis, pole sellest selget pilti. Arvamus, et väliseestlased on ERSP poliitilise surve all, on minu meelest oletuslik, võib-olla see on nii, võib-olla ei ole. Ma tahaksin rõhutada, et õiguskomisjonil on olnud mitmel korral võimalik suhelda väliseestlaskonnaga nii Eestis kui ka väljaspool Eestit. Mul on hea meel, et Ülemnõukogu esindusel on olnud võimalik suhelda Ameerika Ühendriikides ka sealse väliseestlaskonnaga, sealhulgas täna etteloetud ühisavaldusele alla kirjutanud eestlaste esindaja hr. Mäido Kariga. Kui Ülemnõukogu kontaktid väliseestlaskonnaga on olnud ebapiisavad, siis vaevalt on põhjust selles süüdistada ERSP-d, vähemalt mitte otseselt. Ma kordaksin ka seda, et tõenäoliselt on väliseestlastest Eesti Vabariigi kodanikke, kes soovivad valida Riigikogu, alla kümne tuhande. Seetõttu vastab nende osatähtsus Riigikogu kujundamisel valimistest osavõtu protsendile. Ja seepärast ma rõhutan veel kord ka niisuguse otsese määratluse puudumist, et kuni kümnel tuhandel välismaal elaval Eesti Vabariigi kodanikul oleks võimalik kujundada Riigikogu teiseks, kui see kujuneks siis, kui neil valimisõigust poleks. Tõenäoliselt muudab kõnealuse seaduseelnõu vastuvõtmine Riigikogu koosseisu vaid ühe või kahe liikme osas, mis vaevalt et kujuneb otsustavaks. Seepärast ma ei toetaks neid võimalikke poliitilisi hirmusid, mis on seotud sellega, et paljudel väliseestlastel pole selget pilti Eesti tegelikust poliitilisest olukorrast.
A. Zõbin
Lugupeetud ettekandja! Mis tahes riikliku dokumendi vastuvõtmisel peab olema selge, kuidas seda täita. Need eestlased, kes siit omal ajal lahkusid, saavad hääletada, see on selge. Aga paljud on ju välismaal sündinud ja peale selle on veel olemas segaabielud. Kuidas valimiskomisjonid neid eestlasi identifitseerivad? Kas need on pool-, veerand-, kolm kaheksandikku eestlased? Euroopa on meie sajandil juba kogenud, et rahvast määratakse osade kaupa. See on üks variant. Teine variant on identifitseerida keele järgi. Välismaal segaabielus elavad eestlased on aga võib-olla juba muutunud "jeestlasteks" ja raske oleks neid keele järgi määratleda. Kuidas see identifitseerimine peab toimuma, et nende eestlaste nimekirjad koostada?
T. Anton
Vaatamata üsna pikale arutelule kodakondsusküsimuste üle on mul ikkagi hea meel veel kord rõhutada, et kodakondsus ei seondu rahvusega, kodakondsus samuti nagu rahvuski ei seostu otseselt ka keelega. Ma tuletaksin meelde täna kõnetoolis öeldut, et eesti keele tundmine ei määra neid Eesti Vabariigi kodanikke, kes saavad Riigikogu valimistest välismaal osa võtta. Eesti Vabariigi kodakondsus tehakse ka välismaal kindlaks samal viisil nagu Eesti Vabariigiski, vastavate isikuandmete kogumise teel, milleks on välja töötatud spetsiaalne arvestuskaart. Selle arvestuskaardi täitmisel selgub, kas tegemist on Eesti Vabariigi kodanikuga või mitte. Need isikud, kes vastavad 1938. aasta kodakondsusseaduses kehtestatud Eesti Vabariigi kodaniku nõuetele, saaksid arutatava seaduseelnõu vastuvõtmisel ka Riigikogu valimise õiguse.
Küsimusele, kas selline töö on suur ja raske, tuleb vastata jaatavalt. Ma arvan, et riigi taastamine on üldse raske üritus, kuid see on mõeldamatu, tegemata kindlaks kodanikkonda. Eesti Vabariigi kodanikkond tuleb aga kindlaks teha nii Eesti Vabariigi territooriumil kui ka väljaspool seda.
Ü. Uluots
Lugupeetud hr. Tõnu Anton! Me teame, et eestlased on laiali paisatud üle terve maailma, neid elab Vladivostokis, Iraagis, Sudaanis, Ameerikas, Austraalias, Jaapanis. Kas teile kui õiguskomisjoni esimehele on teada, kuidas nende riikide seadusandlus suhtub sellesse, kui nende kodanikud võtavad osa teise riigi parlamendi valimistest? Ma esitasin selle küsimuse ka siis, kui oli valimisseaduse arutelu, ja palusin, et asja teeks selgeks välisministeerium, kuid saal ei toetanud mind selles küsimuses. Nüüd ma küsin teie käest, kas teil on teada, kuidas Saddam Hussein suhtub sellesse, kui tema riigi kodanik võtab osa Riigikogu valimistest? Ma hoiatan, et me võime hakata ennast segama teiste riikide siseasjadesse ja põhjustada rahvusvahelise skandaali. Nii et kuidas elab Saddam Hussein?
T. Anton
Hr. Uluotsa ees jääb mul üle ainult vabandada, sest Husseini tõekspidamisi ja tema suhtumist õiguskomisjoni esitatud seaduseelnõusse me ei ole tõepoolest välja selgitanud. Ma kasutan võimalust, et veel kord korrata: õiguskomisjon pole esitanud seaduseelnõu, et eestlased, ükskõik, kus nad elavad, saaksid Riigikogu valimistest osa võtta, õiguskomisjoni esitatud seaduseelnõu peab silmas seda, et kõigil Eesti Vabariigi kodanikel, sõltumata sellest, kas nad elavad Eesti Vabariigis või väljaspool seda, oleks võimalik valimistest osa võtta.
Küsimuse kolmas aspekt: kuidas suhtub ühe või teise välisriigi siseriiklik õigus meie esitatud seaduseelnõu seaduseks tegemisse, selle realiseerimisse. Sellele küsimusele saab vastata nii, et üldjuhul positiivselt, andes nendele isikutele, kellel on kaksikkodakondsus, võimaluse valida ka Eesti Vabariigi Riigikogu. Euroopas on vaid üksikud erandid, kus mõni välisriik ei pea võimalikuks oma riigi kodanike osalemist valimistel teise riigi kodanikena. Kuid põhiline osa väliseestlastest elab Skandinaaviamaades – eeskätt Rootsis – ja Põhja-Ameerikas, USA-s ja Kanadas. Nende kolme riigi kohta saab hr. Uluotsa küsimusele vastata jaatavalt. Need riigid ei tee takistusi väliseestlaste osavõtuks Riigikogu valimistest. Veelgi enam, mul on olnud võimalik isiklikult veenduda, et mis puudutab Rootsi riiki, siis Rootsi poliitiline juhtkond on teadlik võimalusest, et kaksikkodakondsusega Eesti Vabariigi kodanikud sooviksid osaleda Riigikogu valimistel, ja suhtub sellesse positiivselt.
А. Sirendi
Lugupeetud ettekandja, te ütlesite: kujutage ette, mis saab siis, kui me välismaalastele, väliseestlastele valimisõigust ei anna. Ma mõtlesin tükk aega ja kujutasin ette, et siis nad ilmselt seda ei saa. Kas sinna juurde peaks veel midagi ette kujutama? Teine küsimus. Ma olen lugenud, et igas sadamas on üks eestlane. Ma mõtlen, et kui me võtame viisad ja käime kõik sadamad läbi, korjame hääled kokku, on asi korras. Aga kui see mõte levib rahvusvahelises ulatuses ja kui näiteks juudid tahavad kõikjalt esindajaid Iisraeli parlamenti valida, mis saab siis Iisraelist?! Kas see meie mure ei ole, kui me maailmas niisugust üritust alustame?
T. Anton
Lugupeetud kolleegid, vaatamata sellele, et meie kujutlusvõime on tõepoolest erinev, nii nagu ülejäänud võimedki, ma kutsun siiski üles mõtlema sellele, et väga paljudel meie otsustustel on lisaks selle päeva meeleoludele ka oma konkreetsed juriidilised ja poliitilised tagajärjed, mis avalduvad väga pika perioodi vältel. Ma kasutan esitatud küsimust selleks, et veel kord väita seda, mida ma juba ütlesin: kõnealuse seaduseelnõu saatus on tõepoolest tähenduslik selles mõttes, et see määrab pikaks ajaks mitte üksnes Ülemnõukogu, vaid ka taastatava Eesti riigi suhted selle riigi kodanikkonna teatud osaga, nimelt Eesti Vabariigi nende kodanikega, kes elavad välismaal. Niisiis, ma jään selle väite juurde.
T. Made
Austatud eesistuja, lugupeetud ettekandja! Mitmel korral on siin märgitud ära hr. Mäido Kari poolt alla kirjutatud Eestlaste Kesknõukogu avaldust. Ma oleksin soovinud teada, kuidas see avaldus sündis. Kas selle taga on ka mingisugune eestlaste organisatsiooni kokkutulek, kui palju inimesi seda toetas? Või on see hr. Kelami USA-visiidi ajal kabinetivaikuses paari-kolme inimese poolt kokkukirjutatud avaldus? Teiseks, kas te tuletaksite Eesti Vabariigi Ülemnõukogu liikmetele meelde neid juhuseid, kus Eesti Vabariigi Ülemnõukogu on oma avalduste või pöördumistega püüdnud mõjutada Eesti organisatsioonide tegevust välismaal, andnud neile mõista, et meile üks või teine asi meeldib või ei meeldi. Need küsimused on esitatud ainult kolleegidele mõtlemiseks, sest ega ma eriti ei loodagi vastuste saamise peale, kuna neid ei ole ju siiamaani eriti olnud. Aitäh!
T. Anton
Viidatud avaldus, millest tõesti mitmel korral on juttu olnud, kannab hr. Mäido Kari allkirja ja siia on märgitud ka järgmised nimed ja organisatsioonid, kes selle ühisavalduse autorid on: Ebe Kartus (Austraalia Eesti Seltside Liit), Helmut Heinastu (Inglismaa Eesti Ühing), Laas Leivat (Eestlaste Kesknõukogu Kanadas), Juhan Simonson (Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides), Johannes Küngas (Eesti Ühiskond Saksa Liitvabariigis), Peeter Luksep (Rootsi Eestlaste Esindus), Lindre (Eesti Selts Belgias), Maurice Liiv (Eesti Vastastikuse Abistamise Selts Prantsusmaal). Nimetatud avaldus on vastu võetud Eesti Kesknõukogu juhatuse koosolekul pärast läbirääkimisi nimetatud liikmesmaade esimeeste või esindajatega, kelle nimed ma tegin teile teatavaks.
L. Arro
Lugupeetud juhataja, lugupeetud ettekandja! Valimisseaduse järgi tuleb meil moodustada valimisringkonnad. Valimisseaduse järgi on ka öeldud, et välismaal moodustatakse valimisjaoskonnad. Need jaoskonnad peavad praktiliselt kuuluma mingi ringkonna alla. Ma väidan, et hea organiseerimise juures võiks väliseestlastest valijaid tulla kuni 30 000. Juhul kui näiteks Eesti Komitee seab oma kandidaadid üles mõnda valimisringkonda, kus ta loodab põhiliselt väliseestlaste häältele, siis muutuvad selle valimisringkonna kvoodid oma inimeste ja kõigi suhtes tunduvalt raskemaks, võrreldes teiste ringkondadega. Teie mainisite oma ettekandes, et Eesti Vabariigi kodanikud tuleb niikuinii kindlaks teha nii vabariigi ulatuses kui ka välismaal. Kas ei tuleks kõne alla selline asi, et moodustada üks eeldatava valijate arvuga valimisringkond väliseestlaste jaoks või vähemalt uurida seda arvu? See teeks valimiste organiseerimise väliseestlaste hulgas tunduvalt kergemaks. Aitäh!
T. Anton
Kahjuks on hr. Arro ja hr. Korgi prognoos selle kohta, kui palju väliseestlasi tahaks Riigikogu valimistest osa võtta, üsna erinev. Ma ei julge omalt poolt prognoosida, kuhu poole see võimalik osalejate arv siis kaldub, kas sinna, kuhu prognoosib hr. Kork – mäletatavasti ta ütles, et kaheksast temaga suhelnud väliseestlasest ei soovinud ükski Riigikogu valimistel osaleda –, või sinna, mida prognoosis hr. Arro (valimistes osalevaid väliseestlasi on kuni 30 000). Mis puutub eraldi valimisringkonna moodustamisse, siis selleks vajadust ei ole. Kui aga valijate arvu kindlakstegemisel välisesinduste kaudu selgub vajadus korrigeerida mõnda valimisseaduse sätet, siis loomulikult õiguskomisjon ise või vabariigi valimiskomisjon vastava ettepaneku Ülemnõukogule teeb. Need prognoosid, mis tehti valimisseaduse väljatöötamisel vastavas töögrupis ja õiguskomisjonis, lähtusid suurusjärgust kuni 10 000 valijat. Hr. Eerik-Juhan Truuväli, keda nii töögrupp kui õiguskomisjon pidasid valimiste asjatundjaks, leidis, et olemasoleva seaduse alusel on võimalik korraldada ka väliseestlastest valijate osalemine Riigikogu valimistel.
J. Kork
Austatud juhataja, lugupeetud ettekandja! Püüan esitada natuke konkreetsema küsimuse, ehk saab ka konkreetsema vastuse. Valimisseaduse järgi saab saadikukandidaate üles seada valimisringkondades. Küsimus oleks: millises valimisringkonnas üles seatud kandidaatide vahel tuleb valida Eesti Vabariigi kodanikul Kanadas, Rootsis, Venemaal jne.? Millisest piirkonnast on nende saadikukandidaadid üles seatud?
Т. Anton
Lugupeetud kolleegid, valimisringkondade moodustamist käsitleb valimisseaduse § 6. Siin on sätestatud, et Riigikogu valimiseks moodustatakse 12 valimisringkonda ning need on ka loetletud. Ettepanekut moodustada veel üks valimisringkond selleks, et osaleda saaksid need Eesti Vabariigi kodanikud, kes elavad välismaal, ei toetanud ei töögrupp ega ka õiguskomisjon. Millise valimisringkonna koosseisus saavad osaleda välisriikides elavad Eesti Vabariigi kodanikud, sellele küsimusele ma täna vastata ei saa, sest tõenäoliselt sõltub see ikkagi sellest, kui palju neid valijaid on. Valimisseadusega on reguleeritud vaid see, et Eesti Vabariigi kodanikud, kes elavad Eesti Vabariigi territooriumi selles osas, mis käesoleval ajal ei allu Eesti Vabariigi jurisdiktsioonile, hääletavad vastavalt valimisringkonnas nr. 7 ja nr. 11. Ma tahaksin teie tähelepanu juhtida veel kord sama paragrahvi 3. lõikele, nimelt sellele, et mandaadid jaotatakse valimisringkondade vahel proportsionaalselt valimisõiguslike kodanike arvuga. Seepärast ei ole põhjust karta, et vabariigi valimiskomisjonil on võimalik anda selliseid lahendusi, mis oleksid ebaõiglased.
Juhataja
Aitäh! Rohkem küsimusi ei ole. Lugupeetud Ülemnõukogu, me arutame seda küsimust kiireloomulisena vastavalt reglemendi §-le 16 ja meil on võimalik esimesel lugemisel küsimust juba ka sisuliselt arutada. Avan läbirääkimised. Palun, hr. Käbin!
T. Käbin
Lugupeetud juhataja, lugupeetud kolleegid! Ma läheksin oma jutu alguses natuke minevikku ja meenutaksin seda, kuidas mõned aastad tagasi seati sihiks, et igaühel peab olema õigus valida igal pool. Selle tunnistamiseks olid hääletamisõiguse tõendid, millega sa võisid valida ükskõik kui kaugel oma elukohast, sa võisid sinna kohta enam üldse mitte sattuda, sellest suurt mitte midagi teada, kuid sul oli õigus. Kui sa sõitsid kaugsõidurongiga näiteks läbi Turkmeenia, siis tuldi vagunis valimiskastiga sinu juurde, sa hääletasid, ja ma tõesti ei tea, andke andeks, kas hääletamine käis siis Turkmeenia seadusandlikusse kogusse või vastava rongi, n.-ö. depoo asukoha järgsesse seadusandlikusse kogusse. Hospidalides toodi valimiskastid haigetele voodisse, kusjuures inimene ei pruukinud olla oma elukohajärgses haiglas, ja tipp oli muidugi see, et kõik välisriikides töötavad ja viibivad NSV Liidu kodanikud hääletasid Moskva valimisringkonnas nr. 1. Tol ajal ei määranud osavõtt muidugi valimiste tulemusi, sest me teame ju, millised olid resultaadid. Osa praegusi küsimuse käsitlejaid lähtub ka nimelt printsiibist, et igaühel peab olema õigus valida, arutlemata üldse selle üle, milline see valimiskorraldus peab olema.
Tänane pikk küsimuste rida ja suur ajakulu on tingitud ilmselt sellest, et kui ma töögrupis püüdsin tagasihoidlikult väita, et selle küsimuse lahendamisel peame kõigepealt selgeks tegema valimiskorralduse, mindi sellest lihtsalt mööda ja mul ei olnud enam tahtmist sellel küsimusel eriti peatuda. Sääraseid probleeme aga ära ju ei peida, kui neid õigel ajal ei arutata, siis lihtsalt arutatakse neid siin suures saalis. See lahendus, kus pakuti välja, et kõik väliseestlased hääletavad ühes valimisringkonnas, on oma sisult nii sotsialistlik, et jääb lihtsalt üle ainult imestada, kuidas inimesed küll selle on välja pakkunud, ise küll sellest aru ei saa. Ma ei eita põhimõtteliselt väliseestlaste osavõttu valimistest, aga see peaks toimuma teiste printsiipide järgi, nii nagu ka siin on viidatud. Esiteks, moodustada omaette valimisringkondi väliseestlastele. Ma eeldan, et Eesti Vabariigi kodanikud, kes elavad välismaal, võtavad osa põhiseaduse rahvahääletusest. Sellega on meil õigel ajal teada ka potentsiaalsete valijate arv, mille järgi saab eraldada mandaadid vastavas valimisringkonnas. Ja mis saab meil olla selle vastu, kui ka hr. Toomepuu või keegi teine, kolmas istub siin saalis ja annab oma teadmised ning oskused selleks, et edendada Eesti Vabariigi asju.
Teine võimalus on natuke keerulisem. See on see, kui lähtuda tõesti põhimõttest, mis igal pool on tavaks – valimine käib nii nagu maksumaksminegi elukoha järgi, ja võtta aluseks välismaal, teistes riikides elavate Eesti Vabariigi kodanike või nende vanemate või vanavanemate viimane alatine elukoht Eesti Vabariigis. Muidugi, seda saab kindlaks teha ütluste, ka dokumentide järgi, kui sünnikoht on fikseeritud, ja see teeb asja mõnevõrra keerukamaks, aga see on lahendus, mida me oleks pidanud sisuliselt arutama alguses, siis oleks meil täna seda küsimust võib-olla palju lihtsam lahendada. Ma ei räägi seda sellepärast, et praegu pakutud lahendusvariandi järgi tuleks suur hulk väliseestlasi hääletama valimisringkonda nr. 1, kus ma ise olen valitud. Oleks siin olnud valimisringkond nr. 3 või 10, ma oleks ikka rääkinud täpselt sama juttu. See, et inimesed, kes on Eesti Vabariigi kodanikud ja elavad väljaspool Eestit, hääletavad kõik ühes valimisringkonnas, on mulle aga täiesti vastuvõtmatu. Ma kordan veel, et see on täiesti sotsialistlik lähenemine ja sellist lahendust ma tõesti ei tahaks. Tegelikult koorusid ju ka küsimustest välja seisukohad, et seda probleemi on võimalik lahendada teistmoodi. Ilmselt me peaksime arutama neid võimalusi ja siis saame võib-olla ka õige lahenduse leida. Tänan!
V. Lebedev
Lugupeetud juhataja, lugupeetud kolleegid! Selline variant on vist isegi huvitav. Ausalt öeldes, mida rohkem ma selle peale mõtlen, seda rohkem see mulle meeldima hakkab. Me loome taas pretsedendi, hea pretsedendi, võttes arvesse praegust olukorda kodakondsusküsimuses. Arvatavasti annab sellise pretsedendi loomine venekeelsetele elanikele võimaluse osaleda Venemaa parlamendi ja Leningradi oblastinõukogu valimistel ning luua oma kompaktse asustusala piirides vastavad territoriaalsed valimisringkonnad. See käib eriti Kirde-Eesti kohta. Seepärast on see hea idee, mida on ilmselt vaja toetada. Tänan!
M. Laar
Austatud proua spiiker, austatud kolleegid! Kuulates neid küsimusi ja tänast lühikest arutelu, tundub mulle, et paljudele neist on segane, mis küsimust me õieti arutame. Enamik küsimusi oli suunatud sellele, kas üldse oli mõtet anda väliseestlastele Eesti Vabariigi kodakondsus. See küsimus puudutab meie kodakondsusseadust ja selle rakendusotsust. Kui küsimus on aga lahendatud niimoodi, et väliseestlastel on sisuliselt Eesti Vabariigi kodakondsus ja me jätame nad ilma Eesti Vabariigi kodanike õigusest valida Riigikogu, siis see on küll vastuolus kõigi rahvusvaheliste normidega. Küsimus, mida me täna arutame, on see, kas nendel inimestel, kes on meie poolt vastuvõetud seaduste ja otsuste kohaselt Eesti Vabariigi kodanikud, on õigus osaleda nendel valimistel või mitte. Oma poolt- või vastuhääle me anname just sellele küsimusele. Kui keegi meist soovib tõstatada küsimuse, kas nad ikkagi väärivad meie kodakondsust või mitte ja kuidas lahendada kõiki muid probleeme, siis seda annab teha hiljem. Aitäh!
J. Kass
Kolleegid rahvasaadikud, ma kutsun teid, lähtudes Tiit Käbini sõnavõtust, jätma need probleemid, kus ja kuidas väliseestlased valivad, valimisseaduse rakendusotsusesse. Kontsentreerume täna sellele eelnõule, kas me anname väliseestlastele, s.t. pagulaseestlastele valimisõiguse või mitte. Langetame ainult selle otsuse. Tänan!
V. Pohla
Lugupeetud juhataja, lugupeetud kolleegid! Mitme probleemi ühe lahendusena pakun ma välja parandusettepaneku käesoleva eelnõu § 2 punkti 1. Redaktsioon oleks järgmine: "Õigus valida on Eesti Vabariigi kodanikel, kes valimispäevaks on saanud 18-aastaseks." Ja edasi: "Välismaal alaliselt elavatel Eesti Vabariigi kodanikel on õigus valida, kui nad ei ole vabatahtlikult võtnud endale välisriigi kodakondsust." Ma põhjendan seda sellega, et välismaal olen ma arvukalt kohanud neid eestlasi, kes uhkusega on teatanud: mul on siin alalise elamise luba, aga ma olen endiselt Eesti Vabariigi kodanik, ma olen uhke selle üle ja ma ei ole nimelt taotlenud endale välisriigi kodakondsust. Kõigil nähtavasti ei ole see võimalik, kuid ma arvan, et lahendus on selles, kui me anname õiguse valimistest osa võtta just nendele inimestele.
Juhataja
Aitäh! Meil on praegu käsil eelnõu esimene lugemine ja kõik ettepanekud on teretulnud 24 tunni jooksul, loomulikult kirjalikult ja hr. Antoni kätte. Rohkem sõnavõtusoove ma ei näe. Hr. Madelt on tulnud kirjalik ettepanek arutelu katkestada. Hr. Made, kuna meil on tegemist kahe lugemisega ja praegu enam sõnavõtte ei ole, siis esimene lugemine niikuinii lõpeb ja küsimuse arutelu jätkub teisel lugemisel. Kas te olete nõus, et eraldi hääletamist ei ole siin vaja? Palun, hr. Made!
T. Made
Austatud eesistuja, minu ettepanek katkestamise kohta oli tingitud sellest, et Tõnu Anton ei suutnud vastata ühele põhiküsimusele. Kuna tal ei olnud selle kohta selget seisukohta ega andmeid, on minu ettepanek katkestada küsimuse arutamine kuni 72. istungjärguni.
Juhataja
Hr. Made, see ettepanek ei ole reglemendipärane, sest meil on tegemist kiireloomulise protseduuriga, meie ajalised piirid on sellega tunduvalt kitsamad. Mis puutub hr. Antoni võimetusse vastata, siis on tal teisel lugemisel nii-öelda teine katse. Ettekandjana vastab ta siis ka küsimustele. Seega loeme esimese lugemise lõppenuks. Nagu ma ütlesin, palun ettepanekud 24 tunni jooksul.


Helje Päivili ja Andres Pasti ennetähtaegne vabastamine kohtuniku kohustest
Juhataja
Lugupeetud Ülemnõukogu, ma teeksin ettepaneku hinnata hr. Raski aega. Meil on siin üks väga lühikene küsimus, mille ettekandja on hr. Rask, see on kohtunike ametist vabastamine. Ma paluksin hr. Raski ettekandele.
M. Rask
Austatud juhataja, lugupeetud saadikud! 19. märtsil esitas justiitsministeerium teile vastavalt Eesti Vabariigi kohtuniku staatuse seaduse §-le 26 kahe kohtuniku ennetähtaegse vabastamispalve. Tegemist on Rapla maakohtu kohtuniku Helje Päivili ja Tartu linnakohtu kohtuniku Andres Pasti vabastamise otsustega. Mõlemad kohtunikud on olnud tublid töötegijad, kuid elukondlikest ja isikliku elu motiividest lähtudes on nad töö kohtunikuna tegelikult juba katkestanud. Helje Päivil on asunud tööle notariaati ja Andres Pasti advokatuuri. See tähendab, et Eesti Vabariik ei ole neid juristidena kaotanud, küll aga ei tööta nad edasi kohtunikena. Ma palun nende avaldused rahuldada. See oleks kõik.
Juhataja
Aitäh! Vabandust, hr. Rask. Lugupeetud Ülemnõukogu, meile on saabunud kõrged külalised, Rootsi kuningas Tema Majesteet Carl XVI Gustaf ja Rootsi kuninganna Tema Majesteet Silvia. Palun, tervitame neid. (Aplaus.)
Aitäh, ma palun hr. Raski uuesti kõnetooli. Kas on küsimusi hr. Raskile? Palun, hr. Annus!
L. Annus
Austatud spiiker, austatud minister! Palju meil on praegu vabariigis vabu kohtunike kohti?
M. Rask
Kui Ülemnõukogu nõustub Helje Päivili ja Andres Pasti vabastamisega, siis on meil täitmata 6 kohtuniku kohta, kuid nagu ma tean, on kohtunike hulgas küllalt palju olnud mõttevahetust selle üle, et paljud võib-olla tahavad lahkuda. Justiitsministeerium on teinud selgitustööd selles mõttes, et koos seadusandluse korrastamisega korrastuvad ka suhted kohtu ja õigusemõistmise valdkonnas. Ma loodan, et paljud oma taotlused siiski tagasi võtavad.
Juhataja
Tundub, et rohkem küsimusi ei ole. Tänan, hr. Rask. Me võime asuda otsustama. Kõigepealt kohaloleku kontroll. Kohal on 74 saadikut.
Lugupeetud Ülemnõukogu, kes on selle poolt, et vabastada Helje Päivil ennetähtaegselt kohtuniku kohustest? Hääletamine on salajane. Selle otsuse poolt on 68 saadikut, 1 on vastu ja 5 on erapooletud. Otsus on langetatud. Teine otsus. Palun, kes on selle poolt, et vabastada Andres Pasti ennetähtaegselt kohtuniku kohustustest? Hääletamine on salajane. Selle poolt on 66 saadikut, 1 on vastu ja 5 erapooletud. Otsus on langetatud.


Eesti Vabariigi elamuseaduse eelnõu ning Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsuse "Eesti Vabariigi elamuseaduse rakendamise kohta" eelnõu teine lugemine
Juhataja
Lugupeetud Ülemnõukogu, meil on nüüd võimalik asuda arutama järgmist päevakorraküsimust, mis on samuti juba esmaspäevast päevakorras. See on Eesti Vabariigi elamuseaduse eelnõu teine lugemine. Ma palun ettekandele härra Lippmaa.
T. Lippmaa
Lugupeetud Ülemnõukogu! Käesolev teisele lugemisele esitatud elamuseaduse eelnõu on läbinud pingsa arutelu Ülemnõukogu alatistes komisjonides, komisjonidevahelises töögrupis ning õiguskomisjonis. Eelnõu autorite kollektiivi nimel võin kinnitada, et need arutelud olid väga töised, tulemuslikud ja kompetentsed ning kõikides põhiprobleemides, mis esimesele lugemisele olid esitatud alternatiivsete projektidena, saavutati üksmeel nii töögrupi, Ülemnõukogu õiguskomisjoni kui ka eelnõu autorite vahel. Teisele lugemisele esitatud variandis on tehtud täiendused ja muudatused, mida peeti vajalikuks arutelul töökomisjonis. Arvestatud on mitmeid ettepanekuid. Teile, lugupeetud rahvasaadikud, välja jagatud eelnõu sisaldab veel ainult kahte alternatiivset paragrahvi. Kui me tuletame meelde eelnõu esimest lugemist, siis seal olid mitmed alternatiivsed paragrahvid, mis nüüd on töögrupis üheselt otsustatud. Täna teile esitatud eelnõus on alternatiivsed ainult § 46 ja § 59.
Paragrahv 46 käsitleb allüürile antud korteri eest tasumise määra. Ei töögrupp ega ka autorite kollektiiv ole päris üksmeelsed, kas selle aluseks on vaba kokkulepe või on see reglementeeritud üüriga. Seepärast on siin siis kaks alternatiivi. Nii et ma palun ja loodan, et Ülemnõukogu selle küsimuse hääletamisel otsustab. Samuti on alternatiivne § 59, mis käsitleb töövõtjate korterit ja teatud paragrahvide rakendamist selle puhul. Ma ei hakka seda teksti ette lugema, see on eelnõust näha. Alternatiivis on ette nähtud lisada §-le 51 ka § 36 ja 40, teksti jälgides saab sellest aru. Alternatiivi sissevõtmine teeks töövõtja korteri staatuse üldse mõttetuks ja sellepärast on nii autorite kollektiiv kui ka töögrupp ja õiguskomisjon põhiliselt põhiteksti poolt. Kuna aga mõningad töögrupi liikmed hääletasid alternatiivvariandi poolt, siis on see tekst alternatiivina teile ka esitatud. Teile välja jagatud eestikeelses tekstis on pärast teksti väljajagamist tehtud veel mõningad redaktsioonilised parandused, aga need ei ole sisulised parandused. Venekeelne tekst jõudis teie laudadele õigena. Paragrahv 11 on käesolevas tekstis tehnilise vea tõttu kaks korda. Teise § 11 viisime § 9 2. lõikeks. Paragrahv 10 2. lõikes on sõna "samuti" asendatud sõnaga "sealhulgas". Paragrahvist 63 on välja jäetud sõnad "vahekohtuna", sest juristid ütlevad, et sellist kohtuinstitutsiooni praegu ei ole. Kui me esimest varianti tegime, siis arvasime, et selline kohtu liik tuleb.
Rohkem ma eelnõu sisul ei peatuks, ütleksin ainult põhimõtteliselt, et nüüd, kus te olete vastu võtnud eluruumide erastamise seaduse, oleks hädasti vaja ka elamuseadust, kuna vana Eesti NSV elamukoodeksiga ei saa reguleerida korterite erastamise protsesse ja üldse elamusuhetes kulgevaid protsesse. Nii et ma väga palun teisel lugemisel elamuseadus vastu võtta, et me saaksime oma elamusuhetes minna sammu edasi ja alustada korterite privatiseerimist teie poolt vastu võetud seaduse alusel. Tänan teid!
Juhataja
Aitäh! On küsimusi? Palun, hr. Arro!
L. Arro
Lugupeetud juhataja, lugupeetud ettekandja! Endises projektis oli ka kooperatiivkorterite omanike kohta alternatiivvariant, ma ei leia nüüd selles uues variandis üles, kuidas see lahendati. Alternatiiv oli, et kellel on osamaks 100% tasutud, see on ka korteri omanik. Kuidas see praegu kõlab? Aitäh!
T. Lippmaa
Selle alternatiivi me võtsime töögrupis ja õiguskomisjonis maha. Nüüd on öeldud põhimõtteliselt niimoodi, et kooperatiivkorter saab eraomandiks, kui elamukooperatiiv selle nii otsustab. Ma otsin kohe selle paragrahvi üles. See on § 27, "Omandiõiguse teke kooperatiivkorterile". Tekst kõlab nii: "Osaku täielikul tasumisel tekib kooperatiiviliikmel omandiõigus tema kasutuses olevale korterile, kui kooperatiivi põhikirjas ei sätestata teisiti." See on kompromiss eelmise põhiteksti ja alternatiivi vahel. See, kas jääb kooperatiivne omandivorm, on kooperatiivi üldkoosoleku otsustada, kusjuures seaduse rakendavas, neljandas osas on öeldud, et elamukooperatiividel tuleb viia oma põhikirjad 1. juuliks kooskõlla käesoleva seadusega. Kui nad 1. juuliks seda ei tee, siis tähendab see, et nad on otsustanud kooperatiivi kui omandivormi likvideerida ja anda korterid eravaldusesse.
J. Allik
Lugupeetud hr. Lippmaa, ma tõstatan ühe probleemi, mida minu ees on tõstatanud minu valijad. Nimelt käib praegu teatavasti uute üüride määramine ja linnad on meil jagatud seejuures erinevateks tsoonideks, kus üür on nii ja nii palju. Üüri määrab praegu ilmselt siis kas linnavalitsus või elamuvalitsus, ma ei teagi hästi, kes määrab. Probleem on selles, kellele üürnik võib edasi kaevata, kui ta ei ole määratud üüriga nõus. Kas elamuseadus annab sellele vastuse? Kui ei anna, siis kuidas praegune kord on, kellel on edasikaebamise võimalus?
T. Lippmaa
6. märtsil vastu võetud vabariigi valitsuse määrus, mis jõustus justkui tagantjärele, 1. märtsist, annab korteriüüri ülemmäära kehtestamise õiguse linna- ja maavalitsustele. Kui tuua mõningad näited, siis Tallinnas on see 3 rubla kõigi mugavustega korteris ja 3,5 rubla tornelamutes. Kõige kõrgem on siis Tallinnas 3,5 rubla ja kõige madalam on 2 rubla teatud asumites, kus on ahjuküttega korterid. Konkreetse üüri määrab tiitlipärane valdaja, kas siis asutus, ettevõte või põhiliselt elamuvalitsus. Ta ei pruugi määrata maksimummäära, ta määrab üüri tegelike hoolduskulude alusel kas ülemmäära piires või madalama. Praegu on meil üüri mõiste sees ainult hoolduskulud, mitte omaniku kasum või taastamisväärtus, nagu üüri sees peaks olema. See on põhiline lähtepunkt.
Küsimus, kellele võiks kaevata, on väga ulatuslik küsimus. Ma tean seda, minu poole on selles asjas ka väga palju pöördutud. Kõigepealt, näiteks Tallinna linn on võtnud linnavalitsuse määrusega vastu otsuse, et üürile andja, s.t. elamuvalitsus peab igas majas inimestele avalikustama, mis kuulub üüri hulka. Igas majas peab olema välja pandud vastav teade, et sinna kuulub nii ja nii mitme rubla eest trepikoja koristamine, üldkasutatavate ruumide valgustus, pumpade remont, jooksev remont jne., jne. Täna seda kahjuks tehtud ei ole, nagu on paljude meie poole pöördunud linnakodanike kaebustest selgunud. Minu käest on küsitud, mis juriidiliselt siis saab, kui linnavalitsuse määrust ei ole täidetud. Ma ütleksin, et juriidiliselt nad ei peakski nii kaua üüri maksma, kuni ei ole täidetud linnavalitsuse määrust. Ma ei tahaks seda avalikult reklaamida, sest see kutsuks massilisele üüri mittemaksmisele. Vastates otseselt küsimusele, kellele peaks oma protesti avaldama, leian ma täna ainsa vastuse olevat, et kohalikule omavalitsusorganile, linna- või maavalitsusele, kes on need ülemmäärad kehtestanud. Aga seadusega seda reglementeeritud ei ole. Seaduse § 7 lg. 1 punkt 1 on öeldud, et valitsuse võimkond elamusuhete reguleerimisel on korteriüüri aluste kehtestamine. Jah, võib-olla on see valitsuse määruse ettevalmistamise viga, et seal ei ole öeldud, kelle poole peaks kaebusega pöörduma, aga see on reglementeeritud üldkorras. Nii et üldiselt ikkagi linna- ja maavalitsuse poole, kes on kehtestanud üüri ülemmäära oma territooriumil.
Juhataja
Aitäh! Kas te olete nõus, et me katkestame praegu küsimustele vastamise ja jätkame pärast vaheaega? Teeksime vaheaja. Enne vaheaega on mul üks teade. Nagu te teate, moodustas Ülemnõukogu juhatus eile mittekodanike õigusliku seisundi selgitamiseks ja nende küsimuste lahendamiseks probleemikomisjoni koosseisus Tiit Made väliskomisjonist, Mati Ahven sotsiaalkomisjonist, Enn Leisson rahvussuhete komisjonist, Illаr Hallaste õiguskomisjonist, Ülo Uluots majanduskomisjonist, Rein Veidemann ajakirjanduskomisjonist, Toomas Kork kaitsekomisjonist, valitsusest Klara Hallik ja Andres Kollist. Mulle usaldati komisjoni juhtimine. Ma palun seda komisjoni koguneda kell 2 ruumi 111, meil on täna esimene arutelu ja ka kohtumine Narva esindajatega. Kui kellelgi on vahepeal mingeid ettepanekuid komisjoni sisulise töö kohta, siis on need teretulnud. Praegu vaheaeg 20 minutit.
Vaheaeg


Juhataja
Lugupeetud saadikud! Palun alustame tööd. Kohaloleku kontroll. Kohal on 57 saadikut. Jätkame küsimustele vastamist. Ma palun hr. Lippmaa uuesti kõnetooli. Küsija on Johannes Kass, palun!
J. Kass
Lugupeetud ettekandja! § 34 on kirjas: "Eluruumi omandiõiguse või tiitlipärase valduse üleminekul teisele isikule jääb varem sõlmitud üürileping jõusse ka uue omaniku või tiitlipärase valdaja suhtes." Minul on nüüd küsimus, kuidas on sätestatud Eesti NSV elamukoodeksis selline juhus, kui natsionaliseeritud elamu omanik tahab tagasi saada oma maja, mis on täis munitsipaalüürnikke. Kas Eesti NSV elamukoodeksi alusel võib munitsipaalvõim teha eelnevalt üürilepingu, näiteks 10 või 20 aasta peale? Kas munitsipaalvõimul on selline võimalus? Nad on ju otseselt huvitatud, et ei peaks lähemal ajal andma nendele üürnikele elamispinda, vaid saaksid jätta nad sellesama natsionaliseeritud maja omaniku kaela. Tänan!
T. Lippmaa
Praegu kehtiva ENSV elamukoodeksi alusel on üürilepingud tähtajatud. Nad muudeti tähtajatuks, kui ma väga ei eksi, 70-ndate aastate keskpaiku, enne seda olid nad tähtajalised. Tähtajalise üürilepingu sõlmimist ei ole elamukoodeksis praegu ette nähtud. Niisiis ei oleks üürilepingu sõlmimine 20 aasta peale vastavuses kehtiva elamukoodeksiga.
А. Novohatski
Lugupeetud ettekandja! Tahaksin alustada ühe näitega, et pärast oleks selge, miks ma sellise küsimuse esitan. Praegu suurendatakse korteriüüri. Põhimõtteliselt on igal riigikorteri üürnikul leping, mida varem nimetati üürilepinguks, mis aga tegelikult on rendileping. Sellele on alla kirjutanud eluruumi omaniku esindaja ja selle korteri elanik, s.t. üürnik. Eesti Vabariigis kehtib praegu rendiseadus, kus must valgel on kirjas, et rendilepingu tingimuste muutmine – just sellega on aga minu arvates korteriüüri tõstmisel tegemist – toimub mõlema poole ühisel nõusolekul. Nüüd aga toimib Eesti Vabariigi Valitsus ühepoolselt, küsimata eluruumi üürniku nõusolekut ning täitmata lepingu tingimusi – pean silmas korterite varustamist veega, kütmist jms. Tahan öelda, et elamuseaduse eelnõu, mida me praegu arutame, on väga nõrgalt seotud rendiseadusega. Kardan, et valitsus teeb edaspidigi selliseid omavolilisi otsuseid, mis antud juhul näitavad, et ta ei austa rendiseadust ega oma elanikkonda, kes eluruume üürib. Kuidas te loodate kaitsta üürnikku üürile andja (olgu see siis kohalik omavalitsus või riik kellegi isikus) sellise käitumise eest, kui ei peeta kinni sanitaarnormidest ja kütterežiimist, kui joogivesi on kõlbmatu, pole mingeid tagatisi ja paljud muud probleemid jäävad lahendamata? Kuidas kaitstakse üürnikku eluruumi omaniku omavoli eest? Tänan!
T. Lippmaa
See on väga pikk ja keeruline küsimuste ahel. Kõigepealt, lugupeetud rahvasaadik, ütleksin ma, et see seadus, mis eesti keeles peaks olema rendiseadus, ei käsitle eluruumide üüri küsimusi, see on vara rentimise seadus. Küsimuse teine pool oli, kuidas on lepinguga kaitstud üürniku õigused. Käesoleval ajal sõlmitud üürilepingud ei määratle üüri suurust, neis on öeldud, et üüri makstakse vastavalt kehtivatele tariifidele. Seega üüri tõstmine valitsuse poolt ei ole üürilepingu rikkumine. Senini kehtis 1940. aasta Rahvakomissaride Nõukogu määrus, millega oli kehtestatud 1,3–2 kopikat, 1. märtsist 1992 on nüüd esmakordselt seda tariifi muudetud. Nii et üürilepingut ei ole rikutud. Küsimuse kolmas pool: kuidas edaspidi on kaitstud üürnike õigused kommunaalteenustele ja ka majahooldusele, kui üürile andja ei täida oma kohustusi? Mõningates paragrahvides on ka seda käsitletud, millised on üürniku õigused üürile andja suhtes, kuid põhimõtteliselt on üürilepingu küsimused veel avamata aktide küsimused. Käesoleva elamuseaduse põhimõte on üldise raamseaduse ja sellest tulenevalt mitmete valitsuse määruste kehtestamine. Tuleb tüüpüürileping, mis on kohustuslik vähemalt riiklikule ja munitsipaalelamufondile, tulevad selle üürilepingu mittetäitmise sanktsioonid. Need on kõik aktid, mida valitsus peab lähemal ajal pärast elamuseaduse kehtestamist vastu võtma. See seadus üksi ei suuda muidugi käsitleda kõiki detaile üürnike kaitse seisukohalt. Lühidalt ütleksin veel, et need üürnike kaitse probleemid, mis puudutavad alakütmist ja sooja vee saamata jäämist, üürilepingust tulenevaid sanktsioone, on lähimal ajal väljatöötatavate valitsuse määruste küsimused.
G. Israeljan
Lugupeetud juhataja, lugupeetud ettekandja! Kuulasin tähelepanelikult teie sõnavõttu ja lugesin seaduseelnõu läbi, aga ei suuda mitte kuidagi ühes asjas selgusele jõuda. Valitsus määras kindlaks elamispinna ühe ruutmeetri ligikaudse maksumuse, mida inimesed peavad tasuma, olenevalt korteri mugavustest – see on 50 kop.–3.50. Niisiis võib iga üürnik oma korteri ligikaudse maksumuse välja arvestada. Nüüd aga on Tallinna elamuvalitsused järsku hakanud nõudma 3-toalise korteri eest 700 rubla, kahetoalise eest 500 ja ühetoalise eest 300 rubla. Mulle jääb see arusaamatuks, sest mitte mingisugune ümberarvestamine ei anna sellist summat ainuüksi elamispinna eest. Millega seda seletada? Palun selgitage mulle, ma ei saa sellest aru.
T. Lippmaa
See küsimus ei puuduta küll elamuseadust, aga me püüan oma kompetentsuse piires vastata.
Juhataja
Hr. Lippmaa, teil on õigus, me vastame ikkagi arutatava eelnõu raames esitatud küsimustele. Kui hr. Israeljani küsimus läheb teie arvates nendest välja, siis võib-olla lühike märkus ja pikemalt soovitaksin seda käsitleda juba valitsuse infotunnis. Aitäh!
T. Lippmaa
Ma kardan, et mu vastus läheb liialt pikaks. Võib-olla vestleksin sel teemal hr. Israeljaniga hiljem detailsemalt. Seda peab pikemalt seletama, ma ei suuda nii lühidalt seda asja praegu ära rääkida.
А. Maarend
Lugupeetud eesistuja, lugupeetud ettekandja! Mul on küsimus § 13 kohta, võib-olla natuke laiemalt ka seaduse teise osa kohta, kus käsitletakse eraomandi õiguse alusel eluruumi kasutamist. Minu meelest sai juba esimesel lugemisel juhitud tähelepanu sellele, et see alalõik on väga nõrgalt ette valmistatud. Lähemal ajal on meil oodata korterite massilist privatiseerimist – vähemalt me loodame seda – ja selle tagajärjel tuleb asuda formeerima osaühinguid, kes haldavad paljukorterilisi maju. Siin on aga need küsimused täiesti reguleerimata. Liiga suurt tähelepanu on pööratud elamukooperatiividele ja toodud sisse kummaline mõiste "korteriühistu". Mida peab ettekandja silmas korteriühistu all, kas tegu on kollektiivse omandi või eraomandiga (sellisel juhul peaks olema juttu korteriühingust)? Kuidas te käsitlete seda küsimust ja miks ei ole see probleem seaduses avatud?
T. Lippmaa
Kõigepealt terminoloogiast. Pean tunnistama, et kuna ma ei ole hariduselt jurist, siis ma ei oska praegu öelda, kas õigem on korteriühistu või korteriühing. Mõte on selles, et eraomandil baseeruvate korterite ühiseks haldamiseks moodustatakse kas siis ühistu või ühing. Tähendab, ka korterite erastamisel on see põhimõte, et enne peab sõlmima ühise tegevuse lepingu elamu ühiseks haldamiseks, sest ühiselt tuleb ju katust ja muid konstruktsioone remontida. Kas on ühistu või ühing, see on terminoloogia küsimus. Ma ei oska ütelda, kumb õigem on, me oleme seda asja Ülemnõukogu töörühmas arutanud ja seal ei tekkinud küsimusi. Miks on elamukooperatiivide osa suhteliselt pikk ja ühistute osa lühike? Ka selle üle oli väga palju poleemikat ja esimesel lugemisel me püüdsime seda töö käigus lühendada nii palju kui suutsime. Juristide ringkondades on siin väga vastandlikke arvamusi. Öeldakse, et meil on olemas selline omandivorm nagu kooperatiivne omand ja see tuleb reglementeerida, kuni see meil kehtib ja ilmselt jääbki kehtima. Sellepärast me ei leidnud võimalust nimetatud osa lühendada, küll aga on §-s 13 ("Kaasomanduses oleva elamu majandamine") korteriühistute küsimus lahendatud põhimõtteliselt eraomandi õiguse alusel. Eraomanikud moodustavadki korteriühistu elamu ühiseks haldamiseks. Paragrahvi 7 1. lõike punktiga 4 on nende ühistute tegevuse põhimõtete kehtestamine delegeeritud valitsusele.
J. Allik
Lugupeetud härra Lippmaa! Pärast põhjalikku tutvumist seadusega on mul tekkinud kolm küsimust. Esmalt, nagu ma §-st 4 aru saan, tavatsetakse selles seaduses säilitada niisugune mõiste nagu sissekirjutus. Öelge mulle palun, kas on olemas mingi praegu kehtiv normatiivakt, mis võrdsustaks mõisted "alaline elukoht" ja "sissekirjutus"? Teiseks, mind huvitab sama asi mis härra Kassi, kuid teisest otsast lähtudes. Nagu ma aru saan, asendub praegu üürilepingute tähtajatus pärast selle seaduse vastuvõtmist 5 aastaga. Seaduse § 33 lg. 2 lubab üürniku elamispinda vastu andmata välja tõsta juhul, kui üüritud eluruum on elamiseks vajalik üürile andjale endale või tema perekonnaliikmetele. Omandireformi aluste seaduse järgi tagastatakse majad omanikele juhul, kui nad võtavad enda kanda senised üürilepingud. Kui need kaks asja kokku panna, siis tuleb aru saada, et see kohustus kehtib 5 aastat ja 5 aasta pärast võib maja tagasi saanud omanik üürniku välja tõsta eluruumi vastu andmata, kui ta tekitab vajaduse see korter endale või oma sugulastele saada. Kui see nii on, siis mida kavatseb riik teha tuhandete 5 aasta pärast tänavale tõstetud inimestega? Kolmandaks, seaduse § 35 ütleb, et üürnikul on õigus majutada temale üürile antud eluruumidesse oma abikaasat ja alaealisi lapsi, ülejäänud sugulaste, s.t. oma vanemate, oma täiskasvanuks saanud laste majutamisel on vaja üürile andja nõusolekut. Miks see piirang on tehtud, miks ei või majutada oma vanemaid ja täiskasvanud lapsi? Aitäh!
T. Lippmaa
Ma alustaksin kolmandast küsimusest. Siin on olnud muidugi mitu varianti, seda seadust on tehtud nüüd juba ligi aasta ja asi hakkab üle küpsema. Seda sai arutatud ka Ülemnõukogu töögrupis ja otsustati niimoodi, et jäävad ainult abikaasa ja alaealised lapsed, et üürile andjal on siiski õigus valida oma üürnikke, muidu võib üürnike arv üürile andja tahte vastaselt suureneda. On loomulik, et abikaasa ja alaealised lapsed tuleb sisse kirjutada, aga vanemate ja täisealiste laste sissekirjutamine oleks eraomaniku kui eravaldaja suhtes ebaõiglane. Aga kuna meie seadus on üles ehitatud nii, et kõik omanikud on võrdsed, nii munitsipaal- kui ka eraomanikud, siis sellisel juhul on meie projektis ette nähtud omaniku nõusolek, kui teisi perekonnaliikmeid sisse kirjutada. Siin oli tõesti mitu varianti, ka vanemad olid sees, aga said välja võetud. Te võite ettepanekuid ja parandusi teha, aga autorid ja töögrupp pidasid seda varianti õigemaks. Üürilepingud muutuvad tõesti 5-aastasteks, see on ka seaduse viimases osas öeldud. Rahvasaadik härra Kassi küsimusele vastates ma rääkisin ENSV elamukoodeksist, arutatava eelnõu § 33 lg. 2 ütleb, et kui see 5-aastane tähtaeg on möödunud ja majaomanik, olgu see riik, eraomanik või munitsipaal, ei soovi lepingut pikendada, võib üürile andja selle kohtus vaidlustada juhul, kui see ruum on tõesti üürile andjale ja tema perekonnaliikmetele vajalik. See kehtib ka nende natsionaliseeritud majade kohta. Seaduse jõustumisel kehtivad 5 aastat kõik lepingulised õigused, mis üürnikul olid eelmise omaniku, s.t. riigi puhul. Viie aasta möödumisel võib omanik hakata taotlema seda korterit endale ja see toimub kohtu korras. Nii et küsimuse otsustab kohus.
Küsimuse teine pool oli, et mis saab nendest tuhandetest üürnikest, keda hakatakse tänavale tõstma. Ma ei oska praegu ette näha, palju neid väljatõstetavaid olla võib. Need on siis ikkagi kohtu poolt välja tõstetud ja see on kohtupädevuse küsimus. Ma arvan, et 5 aasta möödudes tekib meil korteriturg ja üürnik leiab endale uue üüripinna.
§ 4 ja sissekirjutus. Sissekirjutuse eeskirjad praegu kehtivad, aga ma tõesti ei julge praegu öelda, mismoodi siseministeerium on need juriidiliselt kehtestanud. Vastavalt siseministeeriumi kehtestatud sissekirjutuseeskirjadele on alaline sissekirjutus ja ajutine sissekirjutus ning alaline elukoht on võrdsustatud alalise sissekirjutusega. Selle seaduseelnõu arutelu käigus on olnud juttu, et sissekirjutus kui sotsialistlik pärand peab kaduma, kuid kui see täna veel olemas on, siis praegu me sellest üle hüpata ei saanud.
A. Maarend
Lugupeetud eesistuja, lugupeetud ettekandja! Eelmisest vastusest jäid mõned asjad mulle siiski veel arusaamatuks. Kui nüüd korteri omanikud, kes on korteri privatiseerinud, tahavad moodustada osaühingu paljukorterilisest elamust, kus on 60 korterit, kas nad võivad moodustada korteriühingu ja sõlmida asutamislepingu, nagu majandusühingute asutamine ette näeb, või nad ei tohi seda teha, sest seaduses on sees § 13, mis näeb ette ainult korteriühistud ja nõuab ühise tegutsemise lepingut? Tänan!
T. Lippmaa
Vaadake, ilmselt peame ka meie, elamuseaduse autorid, tunnistama, et meil ei ole mitmesugustes vormides tegutsevate elamuühistute või -ühingutega kogemusi. Neid vorme on maailmas väga palju ja sellepärast me arvame, et see on järgmise etapi küsimus. Praegu oleme puudutanud ainult korteriühistuid, mis on ette nähtud eraomandusel baseeruvate korterite ühiseks haldamiseks.
Juhataja
Aitäh, hr. Lippmaa! Rohkem praegu küsimusi ei ole. Palun kaasettekandele hr. Hallaste!
I. Hallaste
Lugupeetud juhataja, austatud kolleegid! Ma tahaksin juhtida tähelepanu mõningatele eestikeelse teksti parandustele, millele osaliselt juhtis tähelepanu juba ka hr. Lippmaa. § 11 on kahel korral sisse kirjutatud ja teine § 11 peab sisuliselt olema § 9 lg. 2 sõnastusega: ajutistele elanikele kohaldatakse käesoleva seaduse § 48 sätteid. Venekeelne tekst on selles suhtes õige.
§ 10 lg. 2 tuleb asendada sõna "samuti" sõnaga "sealhulgas". Ka siin on venekeelne tekst õige.
§ 63 on vaja jätta välja sõna "vahekohus", kuna vahekohut ei ole, nagu ka hr. Lippmaa selgitas. See parandus tuleb teha nii eesti- kui venekeelses tekstis.
§ 59 alternatiivis on käsitsi tehtud parandus, et siia kuuluvad ka § 36 ja 40, Venekeelses tekstis seda parandust tehtud ei ole. Palun tehke see parandus, et alternatiivi hääletades oleks asi selge.
Nagu te panite tähele, ei esitatud koos teise lugemise eelnõuga parandusettepanekute lehte, sest ühtegi parandusettepanekut elamuseadusele esimese lugemise järel ei tulnud. Küll aga arutas komisjonidevaheline töörühm, mis selle eelnõu tarvis moodustati, kõikvõimalikke alternatiive, mis olid tekstis esimesel lugemisel. Nendes küsimustes, kus õiguskomisjon ja töörühm olid üksmeelsed, kaotati tekstist alternatiivid ja tuldi välja ühe tekstiga. Nendes küsimustes, kus kas või üks töörühma liige oli eriarvamusel, jäi sisse alternatiiv. Selliseid alternatiive on kaks: § 46 lg. 3 ja § 59. § 46 lg. 3 läksid õiguskomisjoni hääled täpselt pooleks, nii et ma ei saa öelda, mida komisjon pooldab. § 59 alternatiivi toetas ainult pr. Kolossova töörühmast, õiguskomisjonist ei toetanud seda keegi, kuid vastavalt meie omavahelisele kokkuleppele jäi alternatiiv teksti sisse ja seda tuleb täna hääletada.
Täna andis mulle ka hr. Johannes Kass üle kaks lehekülge parandusettepanekuid, ja kuna õiguskomisjoni koosolekut ei olnud võimalik teha, sest istung käib, siis pidime need läbi arutama koos hr. Lippmaaga. Leidsime, et kahte parandusettepanekut on võimalik arvestada. § 41 lg. 1 punktis üks on praegu tekst: üürniku, temaga koos elava perekonnaliikme või üürile andja nõudel võidakse teist eluruumi vastu andmata kohtu korras välja tõsta üürilepingu alusel eluruumi kasutavad isikud, kes oma süülise käitumisega teevad võimatuks teiste isikute kooselu temaga samas korteris või majas. Hr. Kassi paranduse järgi oleks: kes oma süülise käitumisega kahjustavad elamut või teevad võimatuks teiste isikute kooselu temaga samas korteris või majas. Mõte on selles, et kui isik, kes elab majas, lõhub näiteks iga nädal trepikoja akent, siis võib see olla aluseks tema väljatõstmisele, kui tegemist on süülise käitumisega. Teine ettepanek oli lisada § 44 lg. 6 lõppu sõnad "kui lepingus ei ole ette nähtud teisiti". Tegemist on lõikega, mis käsitleb eluruumi remondiga seotud üürniku ja temaga koos elavate isikute ümbermajutamise kulusid. Tekstis on, et need kulud kannab üürile andja, kuid hr. Kass leidis, et eramajade puhul võib olla olukord, kus üürile andja ei saa selliseid kulusid kanda. Leidsime, et põhimõtteliselt oleks võimalik võtta selline säte üürilepingusse, kui eramaja omanik ja üürnik selles lepingut sõlmides kokku lepivad, ja sellepärast on niisugune täiendus. Ma ei tea, kuidas on nüüd reglemendi või protseduuri järgi – kuna õiguskomisjon neid ettepanekuid arutada ei saanud, siis ei saa olla ka õiguskomisjoni seisukohta. Kas meil tuleb eraldi hääletada või võib neid aktsepteerida ilma hääletamata, kuna hr. Lippmaa on nendega nõus? Seda otsustab juba juhataja.
Hr. Kass tegi veel ühe ettepaneku, mis puudutab § 54. See on problemaatiline, sest meie reglemendi § 11 lg. 5 ütleb, et uusi parandus- ja täiendusettepanekuid võib teha vaid nendes küsimustes, kus seaduseelnõu tekst on kahe lugemise vahel muutunud. Praegune § 54, mille esimesele lõikele hr. Kass tahab lisada punkti 6, ei ole kahe lugemise vahel muutunud, järelikult reglemendi järgi ei oleks meil õigust seda ettepanekut arvestada.
Mul on ettepanek asuda alternatiivide hääletamisele. Kõigepealt § 46 ja § 59. § 46 lg. 3 alternatiivi mõte on selles, et tasu suurus eluruumi kasutamise eest määratakse kindlaks allüürilepingu järgi poolte kokkuleppel ja see võib olla ka suurem, kui on üür, mida omanik võtab üürniku käest. Sisuliselt seda juba praktiseeritaksegi, isegi televisioonis on reklaam, kus inimesi kutsutakse üles sõlmima riigikorterite allüürilepinguid valuuta eest. See summa ületab kindlasti selle, mida inimesed ise üürilepingu järgi maksavad. Kui me jääme põhiteksti juurde, siis me peame sellist tegevust seadusvastaseks, ehkki praktiliselt seda ilmselt tõkestada ikkagi ei saa. Kui me pooldame alternatiivi, siis tuleks esitada küsimus, miks riik võtab nii madalat üüri, et on võimalik kallimalt allüürilepinguid sõlmida. Õiguskomisjoni hääled läksid täpselt pooleks, seega komisjoni seisukohta alternatiivi ja põhiteksti asjus ei ole ja otsustada tuleb saalil hääletamise teel.
Juhataja
Aitäh! Tundub, et küsimusi hr. Hallastele esitada ei soovita. Hr. Hallaste ettepanek asuda hääletama oli aga veidi ennatlik, sest meil on teine lugemine praegu alles käsil ja on soovi võtta sõna. Ja on ka ettepanek katkestada. Nii et aitäh, hr. Hallaste, me hakkame hääletama siis, kui teine lugemine on lõppemas. Teil on veel ka lõppsõna võimalus. Kõigepealt palun siis hr. Kass!
J. Kass
Kolleegid rahvasaadikud! Käesolev eelnõu on küllaltki isikukeskne, s.t. üürnikukeskne, mis on täiesti mõistetav. Ja see on väga hea, kui tegemist on munitsipaalvõimu või riigi ja kodaniku vaheliste suhetega. Kuid see ei pruugi olla hea, kui tegemist on eramuvaldaja ja üürniku suhetega. Sellisel juhul võivad kannatada omaniku omandi käsutamise ja kasutamise õigused ja ka lihtsalt tema inimõigused, mis munitsipaalil kui mittefüüsilisel isikul lihtsalt puuduvad. Kohustused, mis on riigil või tema institutsioonidel kodaniku ees ja kodanikul kodaniku ees, ei saa olla üks-üheselt võetavad. Kui me ei suuda käesoleva seadusega luua eramaja omanikele piisavaid garantiisid üürniku võimaliku omavoli eest, siis tekitame olukorra, kus vabad pinnad eramutes jäävad üürile andmata, mis elamispinna defitsiiti arvestades on äärmiselt kahjulik. Kas see siis ongi nüüd meie eesmärk? Arvestades eelöeldut, erinevaid kohustusi ja võimalusi, just nimelt võimalusi munitsipaal- ja eraomandi puhul, tegin järgmisi täiendusi, mida ma palun väga tõsiselt võtta.
§ 35 lg. 2 käsitleb olukorda, kus üürnikke võidakse juurde võtta üürniku omal tahtel ja üürile andja keeldumist võib vaidlustada kohtu korras. Ma palun siia juurde lisada järgmine lause: välja arvatud eraomandi õiguse alusel toimiv üürile andja. Munitsipaali puhul on praegune tekst täiesti mõistetav, kuid üürile andja puhul tekivad järgmised olukorrad. Tihti on seesama üüripind eramus, kus omanik ka ise elab. Lisainimeste juurdevõtmine võib üürile andjale kui majaomanikule tekitada väga suuri kohustusi, mida ta lihtsalt ei ole võimeline täitma. Rääkimata sellest, et see lisab juurde segavaid asjaolusid, rohkem inimesi hakkab lihtsalt segama omaniku isikuõigusi, mis munitsipaali puhul puuduvad. Riigiametnikku, kes pinna annab, see ei sega, kuid majaomanikku võib väga tugevalt segada. Ma rõhutan veel kord: see võib muuta füüsiliselt lausa võimatuks kommunaalteenuste osutamise ja muude kohustuste täitmise, mis tema kui üürile andja peale on sellisel juhul pandud.
§ 44 lg. 6. See on olukord, mida märkis juba ka hr. Hallaste: üürile andja peab kandma kulutused, mis tulenevad remondiga seotud ümbermajutusest. Munitsipaali puhul on see täiesti mõeldav, sest tõepoolest, riigil on kohustused oma kodaniku ees, kuid eramajaomaniku puhul ei ole see sugugi nii. Mis maksab tänapäeval kolimine, võite juba ise arvata, kui ainuüksi surnukirstu vedamine – andke mulle andeks see võrdlus – matusemajast kalmistule maksab 1500 rubla. Need ajad on läbi, kus töömehe tunnitasu oli paar rubla ja bensiin maksis 30 kopikat. See võib oluliselt ja mitmekordselt suurendada hoopis remondikulusid, mida eramaja lihtsalt ei suuda kanda. Siin tuleks teha erand: välja arvatud eraomandi õiguse alusel üürile andja.
§ 54 lg. 1 punkt 3. Siin on tegemist olukorraga, kus üürileping teatud tegude puhul ennetähtaegselt lõpetatakse. Praegusel juhul sobib punkt 3 väga hästi küll munitsipaalile, kuid ei kaitse piisavalt eraomandit. Ka tahaksin sinna lisada järgmise mõtte: kui nad lõhuvad või rikuvad üürile andja elamut või tekitavad muud kahju üürile andja, s.o. eramu valdaja varale. Munitsipaali puhul ei ole tegemist muu varaga kui seesama elamu, eramu puhul on aga tegemist väga paljude muude varadega, mis kuuluvad üürile andjale, omanikule, kuid on väga kättesaadavad ja rikutavad sellesama üürniku poolt. Olukorrad on täiesti erinevad.
Ja nüüd § 54 lg. 1. Praegu on siin viis punkti, aga ma tahaksin, et neile lisataks kuues, kus oleks öeldud: kui üürnik on toime pannud tahtliku kriminaalkuriteo eraomandi õiguse alusel toimiva üürile andja või tema perekonnaliikmete suhtes. Vaadake, on olemas täiesti võimatud olukorrad, kus üürnik terroristlikult sunnib eramaja omanikku pikendama üürilepingut, näiteks hakkab vana mutikest lihtsalt terroriseerima. Sel juhul peaks olema õigus üürileping katkestada. Antud juhul seda võimalust ei ole, kuna selline säte elamuseaduses puudub, ja nõrguke majaomanik – ma pean silmas just nõrgukesi – satub terroriseeriva üürniku võimu alla. Seda tuleb elus väga tihti ette.
Ma tänan teid ja palun arvestada neid ettepanekuid. Teil on seda võib-olla raske teha, sest siin on eramuvaldajad, kes teavad neid probleeme, rõhuvas vähemuses, kuid mina olen nende asjadega kursis. Tänan tähelepanu eest!
M. Kolossova
Proua eesistuja, ma taandan oma taotluse § 49 alternatiivi suhtes.
Juhataja
Aitäh! Palun teatage sellest hr. Hallastele, kes hakkab hääletamist läbi viima. Hr. Jaak Allikult on tulnud ettepanek katkestada teine lugemine ja jätkata homsel istungil, et anda saadikuile võimalus esitada teise lugemise teksti veel alternatiive ja teha muudatusi enne hääletamist.
Palun, kohaloleku kontroll. Kohal on 71 saadikut. Lugupeetud Ülemnõukogu, kes on hr. Alliku ettepaneku poolt katkestada eelnõu teine lugemine, jätkates seda samal istungjärgul? Selle ettepaneku poolt on 51 saadikut, 7 vastu ja 6 on erapooletud. Arutelu katkestatakse.


Eesti Panga astumisest Rahvusvahelise Valuutafondi, Rahvusvahelise Rekonstrueerimis- ja Arengupanga ning nende juurde kuuluvate organisatsioonide liikmeks
Juhataja
Lugupeetud Ülemnõukogu, meile on saabunud komisjonide otsustused kiireloomuliste küsimuste kohta. Siin on majanduskomisjoni ja maaelukomisjoni kiireloomulised küsimused. Mul on palve maaelukomisjonile ja hr. Kamale, et me võtaksime enne siiski ette majanduskomisjoni kiireloomulise küsimuse, mis puudutab Eesti Panga astumist Rahvusvahelisse Valuutafondi. See on seotud päevadega. Järgmisena võtaksime siis käsile maaelukomisjoni asjad. Eesti Panga esitatud eelnõu on laiali jagatud, eelarve-majanduskomisjon on selle läbi vaadanud ja teeb ettepaneku võtta küsimus kiireloomulisena päevakorda. See on kooskõlastatud ka Eesti Panga presidendiga, kes viibib istungil ja on valmis ettekandeks. Palun, kes on selle küsimuse päevakorda võtmise poolt? Ettepaneku poolt on 58 saadikut, küsimus on päevakorda võetud. Palun, härra Kallas, ettekandele!
S. Kallas
Kõrgesti austatud Ülemnõukogu! Ühest küljest on meeldiv esitada teile läbivaatamiseks niisuguseid dokumente ja otsustusi, mis mingil moel näitavad, et me liigume edasi turumajanduse ja ka rahvusvahelise koostöö poole. Teisest küljest olen ma praegu mitmel põhjusel ka ebamugavas olukorras, kuna esitatud projekti on meile täpselt ette kirjutanud Rahvusvaheline Valuutafond ja see on aktsepteeritav ainult sellisel kujul. Komisjon tegi siin oma redaktsioonilised parandused, kuid mõnes mõttes oleme sunnitud seisus. Teine ebamugav asi on see, et otsuseprojektis on mainitud ära terve hulk lisasid. Need lisad on mul kõik kaasas, aga me ei suutnud neid selleks läbivaatamise hetkeks eesti keelde tõlkida. Kõige tähtsam nendest on Rahvusvahelise Valuutafondi põhikiri. Palun kergemat karistust, et see tänaseks tegemata on, kuigi me viimase variandi pidime saama eile kell 15.00.
Paar sõna taustast, mis on seotud Rahvusvahelise Valuutafondiga ja sellesse astumisega. 27. aprillil, s.o. järgmisel esmaspäeval on plaanis vaadata Eesti küsimus läbi Rahvusvahelise Valuutafondi juhtkonna istungil ja tõenäoliselt aktsepteeritakse meie soov sinna astuda, mille Eesti Vabariigi Valitsus esitas möödunud aasta septembris. Praegusel hetkel on dokumendid valmis Venemaal, Ukrainal ja Gruusial. Kust ilmus välja Gruusia, ei oska öelda, siiamaani oli juttu ainult Venemaast ja Balti vabariikidest. See on lihtsalt informatsiooniks. Oleks väga ilus, kui Ülemnõukogu tõepoolest selle otsuse heaks kiidab, aga siis läheb see veel koos kõigi muude dokumentidega, millele peavad alla kirjutama justiitsminister ja valitsuse esimees, Washingtoni. Kui kõik dokumendid ka seal vormistatud saavad, siis tuleb ametlik allakirjutamise protseduur. Ma ütlen, et on ilus, kui see 27-ndal valmis on, kuid see ei ole määrav. Vastasel juhul lükkub meie vormistamine lihtsalt edasi. Nii et see ei ole niisugune argument, mis sunnib tegema otsust või seda mitte tegema.
Rahvusvahelisse Valuutafondi kuulub praegu 155 riiki, see on kogu maailma kattev rahvusvaheline rahandusorganisatsioon. Organisatsiooni eesmärk on aidata oma liikmesmaadel ületada esilekerkivaid raskusi, ajutisi makseraskusi. Rahvusvaheline Valuutafond on mõeldud tegutsema kõigi oma liikmete huvides, mitte ainult osade. Seetõttu on raha saamine organisatsioonist võimalik ainult siis, kui riik ise teeb vastavaid jõupingutusi, et oma makseraskustest jagu saada. Ma tahaksingi öelda, et ei maksa luua mingeid illusioone, nagu tähendaks liitumine Rahvusvahelise Valuutafondiga meie majandusprobleemide kiiret lahendamist, kuid teatava lisatoetuse võib valuutafond meile anda. Praeguseks hetkeks on ära kinnitatud Eesti Vabariigi kvoot Rahvusvahelises Valuutafondis, see on 31 miljonit erilaenuühikut, mis on nende oma spetsiaalne rahaühik. Peatselt tõstetakse seda nähtavasti 50% võrra, mis siis dollarites teeb umbes 60 miljonit või üle selle. Põhimõtteliselt võib Rahvusvahelisest Valuutafondist saada laenu kuni 4 kvooti, kuid seda sealt tavaliselt keegi ei anna. Eesti puhul on nähtavasti võimalik rääkida umbes 1 kvoodi suurusest laenust. Ja see on kättesaadav siis, kui Eesti on alla kirjutanud vastava lepingu vabariigi valitsusega stabiliseerimisprogrammi asjus. Käivad läbirääkimised ka tähtaegade lühendamise üle, kuid need rahad on võimalik kätte saada ikkagi sügisel. Kui te hindate nüüd seda 60 miljonit dollarit, siis te saate aru, et see ei ole teab mis suur summa, mis aitaks meid näiteks kas või eelarvedefitsiidist, ühekuusest eelarvedefitsiidist kergesti välja tulla. Valuutafondi astumine paneb meile ka teatud kohustusi, tuleb pidada kinni teatud mängureeglitest, millest kõige tähtsamad on raha- ja valuutapoliitika reeglid, s.t. raha peab vastama teatud nõuetele ja valuutafond püüdleb kõigi valuutade vastastikuse konverteeritavuse poole. Selline on eesmärk ja selline on nende mängureeglite mõte, mille järgimist valuutafond nõuab, põhimõtteliselt aitab see kaasa kogu maailma raharingluse, kaubavahetuse, vastastikuste maksete korraldamisele. Nii palju võib-olla taustaks ja nüüd on palve kaaluda neid argumente.
Juhataja
Ettekandjale on küsimusi. Palun, hr. Veidemann!
R. Veidemann
Proua juhataja, härra pangapresident! Kust me saame need 15 miljonit dollarit, mis me peame lähema kuu jooksul liikmemaksuks maksma? Nagu ma siit välja võin lugeda, umbes selle suurusjärgus tuleb maksta.
S. Kallas
Jah, liikmemaks on põhimõtteliselt selle kvoodi ulatuses. Sellest 22,7% on konverteeritavas valuutas, ülejäänud omas valuutas. Meil on aega maksta oma osa siis, kui oleme juba oma valuuta sisse viinud. Konverteeritavas valuutas makstava osa puhul on valuutafond valmis alustuseks tegema niisuguse tehingu, et vormistab selle teatud erilaenuna ja otseselt ei tule seda lähemail päevil pärast valuutafondiga liitumist sisse maksta. Meile antakse teatud ajaks niisugune laen, ja kui me oleme võimelised maksma, siis tullakse selle küsimuse juurde tagasi.
K. Kama
Austatud ettekandja! Kuigi meil pole praegu võimalik lugeda neid fondide ja pankade põhikirju, saaks võib-olla ikkagi lühida kirjelduse sellest, millised kohustused Eesti endale selle ühinemisega võtab. Teiseks on otsuse punktis 3 nimetatud volitust tunnustada ka ühte fondi põhikirja muudatust. Mis selles põhikirja muudatuses sees on, et seda niimoodi eraldi rõhutada tuleb, kuigi esimeses punktis on ju öeldud, et fondi põhikirja tunnustatakse kehtivas redaktsioonis, s.t. koos kõigi parandustega?
S. Kallas
Kohustused, mis on kirjas nendes paksudes raamatutes, on põhiliselt seotud asjadega, millest ma rääkisin. Esiteks on siis see, et maksta ära oma sissemaks. Teiseks, ajada niisugust majanduspoliitikat, mis vastab kõigi liikmesriikide huvidele, s.t. selle põhikirjaga välistatakse riikidevaheliselt aktsiatealased erikokkulepped, millest oli juttu eile siinsamas saalis. Ajada liberaalset majanduspoliitikat, mitte takistada kaubavahetust. Kõige tähtsam on aga see, et majanduspoliitika peab tagama oma raha stabiilsuse ja konverteeritavuse. Selle koha pealt on tähtsaim eelarve tasakaal. Teine asi on valuutapoliitika, see, kuidas määratakse kindlaks oma valuuta kurss, millised on valuuta ostu-müügi tingimused ja kuidas reguleeritakse valuutaturgu. Ma võin öelda, et see vastab meil praegu rahvusvahelistele nõuetele, valuutaturg on vaba. See on Rahvusvahelise Valuutafondi keskne nõue. Need on ehk niisugused peamised asjad.
Veel on seal öeldud, millised on laenusaamise tingimused, millised on protsendid – see protsent on umbes 9. Siis on seal niisugune põhimõte, et liikmesmaa võib saada fondilt laenu 3–5 aastaks, erandjuhtudel kuni 10 aastaks, kuid iga liikmesmaa on kohustatud selle tagasi maksma nii kiiresti kui võimalik, et arvestada ka kõigi teiste liikmesmaade huve. Väga suuri kohustusi panevad meile informatsiooni puudutavad punktid. See on ülitähtis asi. Me teeme väga suurt tööd, et saada maksebilansi statistika korda. Iga kuu peame vastavalt etteantud vormile andma Washingtoni andmed meie finantsseisundi kohta. Selleks, et need andmed kokku saada, tehakse praegu meeletut tööd, mille keskpunkt on Eesti Panga maksebilansi osakonnas ja milles osaleb 3 ametkonda. Siin on mitu missiooni. Me oleme kohustatud viima sisse maksebilansi arvestuse vastavalt nn. SDR-süsteemile, mis on meile jumala võõras asi ja millega me praegu hirmsal kombel maadleme. Aga kui me selle käima saame, hakkab meil tekkima läänelik ettekujutus oma majandusest ja alles siis saame rääkida maksebilansi tegelikust seisust, sellest, mis meil voolab üle, kust meil midagi tuleb ja kuhu läheb. See on üks väga tähtis asi. Siis on terve hulk reegleid, mis käsitlevad keskpanka ja keskpanga sõltumatust eriti. Nähtavasti me tuleme veel teatud täiendustega Ülemnõukogu ette, kuid põhimõtteline liin on heaks kiidetud.
Selle punkti, mida on siin eraldi rõhutatud, olen ma ausalt öeldes unustanud, see oli seotud Ameerika Ühendriikide osaga fondis. Ka jään vastuse võlgu, olen selle kahe silma vahele jätnud. Need dokumendid on küll kõik siin, aga kui ma hakkan paberites kohmitsema, siis võib-olla ei leia õiget asja üles.
A. Paju
Austatud juhataja, lugupeetud ettekandja! Esimene küsimus jätkuks kolleeg Kama küsimusele. Te rääkisite palju nendest võimalustest, mis avanevad Eesti astumisega maailmapanga koosseisu, kohustuste pool sai pisut vähem lahti räägitud. Ma söandaksin oma küsimuse suunata otsuseprojekti punktile 2, mis minu jaoks on ilma lahti rääkimata raskesti mõistetav, just viimane lõik sellest punktist – kohustused. Teine küsimus: Eesti Panga kaaskirja järgi te olete esitanud seaduseelnõu, aga esimesel leheküljel on otsus, see on vist vääratus?
S. Kallas
Mis puutub punkti 2, kus on öeldud, et eraldi vormistatakse astumine erilaenu ühikute osakonna liikmeks, siis see ei tähenda midagi muud kui seda, et me tunnistame erilaenu ühikute olemasolu ja nendes peetavat arvestust. See on esimene katse teha kulla asemel uus rahaühik – special drawing rights –, milles peetakse arvestusi, ja kui me maksame sellesse osakonda sisse, siis me saame sealt automaatselt ka tagasi võtta.
Otsuse ja seaduseelnõuga on asi niisugune, et eile arutas seda komisjon ja sellest tuleb võib-olla veel juttu. Ingliskeelses variandis on meile pakutud law ehk seadus. Ülemnõukogu saadikud, komisjon ning eksperdid arvasid, et esitatud kujul vastab see tekst Eesti praktikas ja Ülemnõukogu praktikas otsusele, mitte aga seadusele. Otsustati nii, et eesti keeles jääb otsus ja inglise keeles seadus. Meie kaaskirjas Ülemnõukogule oli seaduseelnõu, aga ma ei oska siin mingit seisukohta võtta, sest see probleem on juriidiline. Ameerika juristid, kes kõige selle taga on, on formuleerinud selle niiviisi, nemad ei tunne üldse niisugust asja nagu otsus. Ma ei oska öelda, kas sellest tõuseb probleeme või mitte, mõistagi nõuab seadus siin teist protseduuri, aga rohkem ma ei oska kommenteerida.
А. Ristkok
Lugupeetud Eesti Panga president! Eesti rahvas on mullusel referendumil deklareerinud, et ta tahab sõltumatut ja iseseisvat Eesti Vabariiki. Nüüd te viitasite oma seletustes, et Rahvusvahelise Valuutafondi ja arengupanga liikmeks olek eeldab meie majandus- ja rahanduspoliitika kooskõla nende organisatsioonide liikmete huvidega. Ma ei suuda otsustada, kuivõrd nende huvidega kooskõlas toimimine võiks pärssida meie sõltumatust meie küllaltki eripäraste majandusülesannete lahendamisel. Kas te võite kommenteerida?
S. Kallas
Valuutafondi põhikirjas ja sellega kaasnevates kommentaarides on öeldud, et ühinemine selle organisatsiooniga on täiesti vabatahtlik ja täiesti vabatahtlikult võtavad liikmesriigid endale ka need kohustused, mida sellesse organisatsiooni ühinemine endaga kaasa toob. Ühesõnaga, kedagi ei sunnita neid reegleid täitma, aga siis palutakse ühtlasi ka organisatsioonist lahkuda. Organisatsioonis olemine ei ole mingi sundus. Samas rõhutatakse väga seda, et nad ei sekku riikide siseasjadesse. Näiteks võib sealt välja lugeda, et Rahvusvaheline Valuutafond ei kirjuta ühelegi riigile ette, kas ta ostab oma eelarvest sõjalaeva või ehitab lasteaia. See on iga riigi siseasi. Küll aga kirjutab valuutafond ette, et kulutused ei saa olla suuremad kui tulud. Nad ei sekku enda arvates poliitikasse ja jätavad seaduseandjale täieliku vabaduse otsustada asja sisu üle, kuid teatud mängureeglitest kinnipidamist nad nõuavad ja minu arvates on nendest kinnipidamise nõue küllalt jäik. Teatud suveräänsuse piiramine siin võib-olla on, kuid valuutafondiga on ühinenud 155 riiki maailmas ja nüüd kavatseb seda teha ka Šveits, kes siiamaani veel ei ole liige. Nii et eks see ole nüüd kõik meie otsustada, kuidas me sellesse asjasse suhtume.
L. Hänni
Austatud spiiker, lugupeetud Eesti Panga president! Oma senises seadusandlikus tegevuses on Ülemnõukogu püüdnud järgida seda joont, et kui valitsusele antakse mingeid volitusi, siis ei täpsustata, kes konkreetselt peaks mingit ülesannet täitma, see jäetakse valitsuse enda otsustada. Käesoleva otsuse punktides 4, 5 ja võib-olla veel kusagil antakse aga konkreetsetele ministeeriumidele ja ka ministritele, näiteks majandusministrile, teatud ülesanded. Samuti on eelnõu esitanud mitte Eesti Pank koos valitsusega, vaid majandusministeeriumi ja justiitsministeeriumiga. Minu küsimus on, kas see eelnõu on ka valitsusega terviklikult kooskõlastatud ja millega on põhjendatud see, et Ülemnõukogu peaks antud juhul niivõrd sekkuma valitsuse siseasjadesse? Aitäh!
S. Kallas
Kooskõlastus valitsusega on meil olemas. Valitsus on oma otsusega volitanud majandusministeeriumi olema see ametkond, kes on vastutav kõigi nende otsuste eest, mis on seotud valitsuse osalemisega rahvusvahelistes finantsorganisatsioonides. Seetõttu lepiti töö korras lihtsalt kokku, et need kaaskirjad, mis tulid valitsuselt, kirjutas alla majandusminister. Mis puutub sellesse, et seaduse- või otsuseprojekti on konkreetselt kirjutatud majandusminister, siis selles ingliskeelses seaduse variandis, mis meile saadeti, oli lihtsalt sulgudes koht ja sinna pidi midagi panema. Nii et see oli nende ettekirjutus.
K. Raud
Austatud juhataja, lugupeetud Eesti Panga president! Maailmapanga liikmete hääleõigus on seotud liikmemaksu suurusega ja sellest tulenevalt on probleem, mis mind vaevab, niisugune. Olen lugenud mitmeid süüdistusi Maailmapanga aadressil, kus Maailmapanga arengu- ja investeerimisprogrammide elluviimise tagajärjel on mingi arengumaa muutunud kas monokultuuri viljelevaks maaks või väga kitsas valdkonnas, ühe tööstusharu najal välja arendatud majanduse tõtt majanduslikus mõttes lihtsalt kerjuseks. Turukonjunktuur võib ju muutuda või toorainevarud lõppeda ja riik sattuda laostumise äärele. Mis te arvate sellest, kui nüüd Maailmapank leiab, et Eesti Vabariigi kõige kiirema arengu võimalus on hakata väga ulatuslikult kaevandama fosforiidimaardlat, mille ümber meil alles paar aastat tagasi oli väga suur sõda, kus ka hr. Kallas osales? Või siis veelgi intensiivsemalt võtta tarvitusele meie põlevkivivarud kas energiatööstuse või keemiatööstuse arendamiseks. Mis siis saab, kui Maailmapank näeb selles meie jaoks kõige kiiremat arenguvõimalust ja vastasel juhul meid lihtsalt ei finantseeri? Aitäh!
S. Kallas
Ma oletan, et teie küsimuse algus ei vasta praeguses olukorras tegelikkusele. Niisugust ettekujutust, et Maailmapank kirjutab ette majanduslikke abinõusid, mis tugevdavad kolonialismi, on ehk üritatud luua, aga oma kogemuste ja kontaktide põhjal võiksin pigem öelda vastupidist. Nemad on huvitatud võimalikult mitmekesise majanduse arendamisest, sellest, et majandus just nimelt ei oleks ühepoolne. Nii et selles mõttes ei ole alust arvata, et meist saab Nauru, kus hakatakse ainult ühte kaevandust kaevama ja tekitatakse sellega tohutu kahju. Maailmapanga kõige tähtsamate programmide hulka kuuluvad keskkonnakaitse ja energia säästlik kasutamine, mistõttu ka kõik rahad ja toetused on suunatud sellele, et hoida ära keskkonna- ja energiakatastroofi. Seepärast ma hästi ei usu, et niisugune oht oleks olemas.
T. Made
Lugupeetud eesistuja, lugupeetud hr. Kallas! Ma ei taha niivõrd väga esitada küsimust, kuivõrd pisut aidata nendele asjadele vastamise juures. Hr. Ristkoki küsimus oli tõsine. Asi on ju nimelt selles, et kui Maailmapank annab krediiti, siis ta dikteerib väga täpselt tingimused, kuidas selle krediidiga ümber peab käima. Seda võib tõesti käsitleda kui sekkumist ühe või teise riigi majandusproblemaatikasse, aga me võtame selle ohu endale teadlikult, kui Maailmapanga ja Rahvusvahelise Valuutafondi liikmeks läheme. Seda tuleks nüüd rahvasaadikutele rõhutada ja mitte kuidagimoodi ei saa öelda, et nad meie sisemajandusellu ei sekkuks. Meil on esialgu tarvis, et nad seda teevad, ja ma ei ütle sugugi mitte, et me ei peaks sinna astuma, otse vastupidi.
Teine küsimus, mis vajab täpsustamist, on SDR, special drawing rights, laenamise eriõiguste süsteem. Seda nii-öelda konkreetse rahatähena ei ole, see on arveldusühik ja tähendab seda, et kui me tulevikus hakkame võtma laenu SDR-süsteemis, siis me saame selle arveldusühiku alusel mõnes teises valuutas, eks ole ju? Õiglane ei ole öelda ka seda, et kõik on vabatahtlikult sinna läinud ja need tingimused enda peale võtnud. Teatavasti jagunevad valuutafond ja Maailmapank kahte suurde rühma. Ühed on laenuandjad ja ...
Juhataja
Hr. Made, nüüd on küsimuste aeg.
T. Made
Ma ütlesin, et ma aitan kolleegi natukene. Niisiis, ma soovitan hääletada selle projekti poolt.
T. Saarman
Austatud juhataja, lugupeetud president! Kas liikmeks astumine aitab lahendada näiteks finantsvaidlusi Venemaaga (meie kinnikülmutatud välisvaluuta Moskvas, pärast kroonile üleminekut finantseerimine rublades jne.)?
S. Kallas
Me oleme pöördunud valuutafondi poole kinnikülmutatud aktivate asjus. Vastust ei ole. Me küsisime, kas nad sellise probleemiga tegelevad, ja nad lubasid tegelda. Nii et selle koha pealt me oleme pöördunud, aga vastust praegu veel ei ole.
Nagu ma eile rääkisin, on nemad igasuguste erisuhete vastu, kuid praegusel üleminekuperioodil peavad siiski võimalikuks ka eri-maksekokkuleppeid Venemaaga. Üldiselt nad aga Venemaa küsimuses meid palju ei aita, nad aitavad meil oma maksebilanssi tasakaalustada ja nii-öelda maailmamajandusse lülituda.
Juhataja
Aitäh! Rohkem küsimusi ei ole. Kas majanduskomisjonilt on ka kaasettekanne? Palun, hr. Reinson!
J. Reinson
Lugupeetud juhataja, lugupeetud kolleegid! Majanduskomisjon oma eilsel tööistungil arutas esitatud seaduseelnõu ja koostöös Eesti Pangaga sündis sellest Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsuse projekt. Eelarve-majanduskomisjon toetab selle otsuse vastuvõtmist veel täna ja mul on hea meel, et hr. Made meid nii hästi toetas. Kõik.
Juhataja
Küsimusi ei ole. Kas on tarvidust avada läbirääkimisi? Ei ole. Asume otsustama! Palun, kohaloleku kontroll. Kohal on 69 saadikut.
Lugupeetud Ülemnõukogu, kes on selle poolt, et anda nõusolek Eesti Vabariigi astumiseks Rahvusvahelise Valuutafondi, Rahvusvahelise Rekonstrueerimis- ja Arengupanga ning nende juurde kuuluvate organisatsioonide liikmeks? Palun hääletada! Selle otsuse poolt hääletas 60 saadikut, keegi ei olnud vastu, 6 jäid erapooletuks. Nõusolek on antud.
Lugupeetud saadikud, ma pean vabandama hr. Kama ees. Tema kiireloomuline küsimus on meil küll juba laiali jagatud, kuid me otsustame selle homme hommikul. Jätkame homme!


EESTI VABARIIGI ÜLEMNÕUKOGU XII KOOSSEISU
71. ISTUNGJÄRK
NELJAS ISTUNG
23. aprill 1992


Juhataja (M. Lauristin)
Häälestame ennast jälle tööpäevale ja teeme kohaloleku kontrolli. Kohal on 62 saadikut. Enne kui me alustame, tahaksin meid häälestada selliselt, et töötame täna pingsalt tööpäeva lõpuni, ja kui vaja, siis võib-olla isegi kauem, sest ees on nädal, kus me siin ei tööta. Meil on asju, milles on tarvis jõuda enne siiski mingisuguse lahenduseni. Nii et palun kõigil olla selleks valmis. Enne päevakorra ja ka vaba mikrofoni juurde asumist on eelnõude üleandmiseks sõna pr. Kilvetil.
K. Kilvet
Austatud juhataja, lugupeetud Ülemnõukogu liikmed! Eesti Vabariigi Valitsus esitab teile arutamiseks kiireloomulise küsimusena Eesti Vabariigi seaduse "Muudatuste tegemise kohta Eesti NSV seaduses "Eesti NSV 1990. aasta riigieelarve kohta"" eelnõu. Aitäh!
Juhataja
Tänan! Eelnõu soovis üle anda ka hr. Reinson. Palun!
J. Reinson
Lugupeetud juhataja, lugupeetud kolleegid! Ülemnõukogu eelarve-majanduskomisjon soovib Ülemnõukogule üle anda ja palub kiireloomuliselt arutada Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsust riiklike ja munitsipaaleluruumide erastamise seaduse rakendamise kohta ja Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsust Eesti energiasäästu nõukogu moodustamise kohta.
Juhataja
Juhtivkomisjon on mõlema puhul eelarve-majanduskomisjon, nii et me saame asuda neid varsti arutama, kui on võimalik.


Päevakorravälised avaldused
Juhataja
Ja nüüd meie tavakohane vaba mikrofon. Ma usun, et te ei kuritarvita seda aega. Palun, hr. Kask!
Р. Kask
Austatud kolleegid! Viimase aasta jooksul on sageli juhtunud, et Ülemnõukogu jagab riigi teistele institutsioonidele mitmesuguseid ülesandeid ja annab ka tähtajad nende täitmiseks, tähtaeg läheb aga mööda ja midagi ei juhtu. Kahtlemata ei ole selline olukord õigusriigile kohane. Ma toon mõned näited. Me mäletame, kuidas valitsus pole tähtaegadest hoolinud. Ma olin ise mõned kuud tagasi siin puldis ja esitasin küsimuse Ülemnõukogu esimehele, kes reglemendiga määratud tähtajaks ei olnud alla kirjutanud Ülemnõukogu aktidele. Nüüd on Ülemnõukogu Presiidiumil koguni kaks Ülemnõukogu tähtajalist otsust täitmata jäänud. 18. aprilliks oli vaja esitada eriteenistuse peadirektori kandidatuur ja 20. aprilliks Riigikohtu esimehe oma. Kahtlemata on täitmatajätmisel omad põhjused, aga me peame natukene järele mõtlema, kuhu kogu see protseduur, see kergekäeline ülesannete jagamine ja nende täitmatajätmine viib. Eelkõige on minu üleskutse meile kõigile, et me edaspidi tähtaegade määramisel mõtleksime pikemalt järele, kas ülesande täitmine on ikka absoluutselt reaalne või võib juhtuda, et see ei saa täidetud. Teiseks on mul üleskutse ka institutsioonidele: käituda nagu hobune, aga mitte nagu eesel. Kui on antud liiga raske ülesanne, siis ma arvan, et kohasem on pingutada ennast kas või nahast välja, kas või halb otsus esitada, sest selline olukord, kus lihtsalt käega lüüakse ja parlamendi otsuseid millekski ei peeta, ei ole ka normaalne. Eelkõige aga üleskutse meile endile: käitugem nagu hobuse peremehed, aga mitte nagu eesli peremehed, ärgem jagagem tööorganitele üle jõu käivaid ülesandeid. Tänan!
H. Peterson
Lugupeetud juhataja, lugupeetavad kolleegid! Ma pöördun teie poole ja Ülemnõukogu Presiidiumi poole ajal, mil Tema Majesteet Kuninglik Kõrgus abikaasaga ja saatjaskonnaga on lähenemas Tartule ja on just praegu Eesti ajaloos, Liivimaa ajaloos võib-olla mitte vähem tuntud linna, Põltsamaa lähedal. Niisiis, järelepärimine Ülemnõukogu Presiidiumile. Carl XVI Gustafi külaskäik Eestimaale on suurendanud Tartus sündinud Eesti Rojalistliku Partei liikmeskonda. Aasta tagasi esitas nimetatud partei Eesti Vabariigi Ülemnõukogu Presiidiumile registreerimistaotluse. Partei eesmärk oli ja on põhiseaduse muutmine rahvaalgatuse ja seadusandlikus korras. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu eitav vastus Eesti Rojalistlikule Parteile ei rahulda liikmeskonda ja nad on pöördunud abipalvega minu kui Tartu piirkonna rahvasaadiku poole. Seoses eeltooduga palun teatada, miks on rojalistide partei veel registreerimata?
Õienduseks ütlen veel, et kuigi mul on selle tähtsa nädala puhul märk rinnas, ei ole ma ise rojalistide partei liige. See märk on laenatud minu pojalt Karl-Kustavilt, kes saab maikuus 2-aastaseks ja ei ole mitte Rootsi kuninga auks nimetatud, vaid on saanud oma nime minupoolsete vanaisade järgi. Aga ma usun, et aasta tagasi, kui ta sai noorliikmeks, saite ka teie need liikmekaardid ja märgid, kui maamarssal Kalle Kulbok meid külastas. Aitäh!
S. Sovetnikov
Lugupeetud härra spiiker, lugupeetud kolleegid! Rahvussuhete komisjoni esimehe ametikohustuste tõttu pean teile ette kandma, et Ülemnõukogu Presiidiumi otsusega 9. aprillist k.a. on meie komisjonile tehtud ülesandeks tegelda vahetult Kirde-Eesti küsimustega ja selle piirkonna ning Ülemnõukogu ja valitsuse sidemetega. Äsja saime Narva linnanõukogu esimehe teate, mis puudutab eilset kohtumist moodustatud komisjoniga. Te teate, et möödunud teisipäeval esitati juhatuse istungil otsus luua Eesti Vabariigi mittekodanike õigusliku staatuse probleemikomisjon. Kahjuks loodi see komisjon Ülemnõukogu selja taga ja seda isegi ei kinnitatud siin saalis tehtud otsusega. Eile määrati selle komisjoni organisatsioonilisel koosolekul kindlaks töökord ning järgmise kohtumise kuupäev. Teadaandes on öeldud, et selle kohtumise tulemustega pole Narva pool rahul, ja nagu täna selgus, toimus Narvas hoiatusstreik, mis kestab veel paarkümmend minutit. Streigist võtavad osa kaks elektrijaama – Balti Soojuselektrijaam ja Eesti Elektrijaam –, raudbetoontoodete tehas, Narva ehitusmaterjalitehas, nahavabrik, Narva karjäär, ehitajad, Kreenholmi Manufaktuur. Balti Soojuselektrijaam töötab praegu 600-megavatise ja Eesti Elektrijaam 300-megavatise koormusega. Energeetikud nõudsid volikogu esimehe Tšuikini kohalolekut, et töölistele siiski töötasu makstaks. Kõik ülejäänud ettevõtted, kes streigist osa ei võta, toetavad selles osalevaid ettevõtteid moraalselt telegrammidega.
Rahvussuhete komisjon on seisukohal, et oleks ebaõige pidada Narva ametiühingukeskuse ja Narva linnavolikogu viienda istungjärgu dokumentides sisalduvat ainult Narva probleemideks. Kõik see, mida Narva ametiühingud ja linnavolikogu saadikud on nii avameelselt ja põhimõttekindlalt deklareerinud, kajastab meie vabariigi kogu mitte-eesti elanikkonna probleeme, muresid, kartusi ja lootusi. Viimastel aastatel on just 8000 töötajaga Kreenholmi Manufaktuur olnud Narvas see jõud, kes pole lasknud tõmmata seda valdavalt vene elanikkonnaga linna Dnestri ääres toimuvat meenutavatesse ohtlikesse avantüüridesse. Omal ajal oli see kombinaat omalaadne kodurahu säilitamise tagatis kogu Kirde-Eestis. Nii oli see eile. Täna on aga Kreenholmi töötajate kannatus katkenud. Kõigis kombinaadi vabrikutes korjatakse allkirju läkitusele, mis tahetakse saata Eesti Vabariigi Ülemnõukogule ja Eesti valitsusele. Kogutud on juba üle 5000 allkirja. Kreenholmi töötajad on seisukohal, et kodakondsuse kohta vastu võetud seadusandlikud aktid jätavad nad tulevikuta, sest paljud neist muutuvad apatriidideks, teise sordi inimesteks, kelle osa on vaid töö leivatüki ja peavarju eest. "Ja niisugune siis on tasu selle eest, et kogu selle aja, kui taotleti Eesti sõltumatust, toetasime me eesti rahvast, olles kogu aeg lojaalsed ja jagades täielikult püüdlusi rajada demokraatlik riik," märgitakse kibedustundega Kreenholmi töötajate läkituses. Narva tekstiilitöötajad peavad seda ebaõigeks, et enamik nende kaaslinlasi satub mittekodanike kategooriasse. Nende arvates on see viga, mille tagajärgi Eesti majandusele ei tohi alahinnata. Üks tagajärgi võib nende arvates olla see, et ebastabiilsus rahvusrühmade suhetes vähendab lõppkokkuvõttes välispartnerite huvi Eesti majanduse arendamisest osa võtta. Kreenholmi töötajate läkitus lõpeb sisutiheda ja kategoorilise fraasiga: "Kujunenud olukorras on Kreenholmi Manufaktuuri töötajad valmis ühinema linna ettevõtete ühiste aktsioonidega oma õiguste kaitseks." Võiksin lõpmatuseni tsiteerida töökollektiivide, ühiskondlike organisatsioonide ja üksikisikute avaldusi ning läkitusi. Kõigis nendes väljendub mure oma tuleviku ja ka eesti rahva tuleviku pärast. Piirdun üheainsa tsitaadiga 21. märtsil 1992. aastal toimunud Sillamäe elanike koosoleku resolutsioonist: "Olles mures oma saatuse pärast Eestis, mille elu korraldamiseks me oleme andnud palju jõudu ja mis on paljudele saanud koduks, ei saa me leppida mittekodanike seisundiga ja nõuame, et Eesti Vabariigi Ülemnõukogu revideeriks 1938. aasta kodakondsuse seaduse rakendusotsust ning annaks kõigile vabariigis alaliselt elavatele inimestele õiguse oma vaba tahte avalduse alusel võtta kodakondsus ilma igasuguste piirangute ja tingimusteta kodakondsusseaduse kehtima hakkamise hetkel."
Lugupeetud rahvasaadikud, sel äreval ajal, mil majanduses, poliitikas ja sotsiaalsfääris valitseb kriis, ähvardab massiline tööpuudus ja möllab kuritegevus, peame ilmutama arukust, kainet, objektiivset mõtlemist ja poliitilist ettenägelikkust Eesti mitte-põliselanike tõelise olukorra hindamisel.
Me loodame, et Ülemnõukogu suhtub sügava mõistmisega mainitud dokumentides esitatud palvetesse ja ettepanekutesse ka Eesti Vabariigi Riigikogu valimise seaduse rakendusseaduse eelnõu, Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi keeleseadusesse ja Riigikogu valimise seadusesse paranduste tegemist käsitlevate seaduseelnõude arutamisel Ülemnõukogus, samuti Eesti Vabariigis alaliselt elavate kodakondsuseta isikute õigusliku staatuse kohta käiva seaduseelnõu arutamisel (viimase esitab järgmisel istungjärgul rahvussuhete komisjon). Olen kindel, et kõigi nende dokumentide arutamisel näitame meie kõik, kallid kolleegid, et me mõistame muulastest elanike huve. Tänan tähelepanu eest!
K. Raud
Austatud kolleegid, ma tahaksin teile meenutada Eesti Vabariigi Valitsuse määrust nr. 187, 1991. aasta 16. septembrist. Selle esimeses punktis kinnitatakse Eesti Vabariigi majanduse häireteta funktsioneerimiseks vajalike esmatähtsate ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide nimekiri, milledest kolm esimest on "Eesti Energia", "Eesti Põlevkivi", "Eesti Kommunaalsoojusenergia". Teise punkti osutavas osas, esimeses alalõikes on öeldud, et nende asutuste häireteta töö tagamiseks on neis keelatud streigid. Viiendas punktis öeldakse, et Eesti Vabariigi Siseministeeriumil rakendada meetmeid esmatähtsate ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide oluliste objektide ja tehnoloogiliste protsesside kaitseks ning riigireservi muutumatuse tagamiseks.
Nagu me äsja kuulsime, streik Narvas kestab veel oma kümmekond minutit. Eesti riik on vastanud sellele vaikusega. Ma usun, et olete juba kõik aru saanud, et mõningate siin saalis viibivate kolleegide arvates ja ka terve grupi konfliktsituatsioone provotseerivate seltsimeeste arvates on Eesti Vabariigi kodanikel, kes elavad Eesti territooriumil, nii õigused kui kohustused, väliseestlastel on õigused, kuid puuduvad kohustused ja Eesti Vabariigis elavatel muulastel on ainult kohustused ning puuduvad kõik õigused. Seda vaadet püütakse üldiselt levitada, sellele otsitakse tuge ja sellele baseerudes püütakse provotseerida konflikte.
Austatud kolleegid, tuletagem meelde, me oleme siin saalis kuulnud relvarühmade loomise ähvardusi. Me oleme kuulnud ähvardusi selle kohta, kuidas tahetakse paralüseerida terve Eesti majandus. Me oleme kuulnud kõikvõimalikke kombinatsioone sellest, mis on võimalik teha. Mõelgem nüüd selle peale, kui näiteks 20 000 Narva elanikku, oletame näiteks viiendik Narvast leiab, et neile mingi asi ei meeldi ja nende arvates on demokraatia väljendus see, kui kõik ülejäänud Eesti elanikud nende tahet kuulda võtavad ja nende soovile alluvad. Ühelt poolt kõlab see ilusti, sest nende käes on elektrijaamad ja veel nii mõnedki sõlmpositsioonid. Teiselt poolt on ka väga suur hulk Eesti Vabariigi kodanikke, kellele ei meeldi mõni muu asi. Sõbrad, ma tahaksin meenutada, et Eestis on seni püütud säilitada kodurahu. Eestis on püütud seni kõigiga hästi läbi saada. Lugupeetud Narva esindajad, tõepoolest, ärge pingutage üle, palun! Korterid, suvilad, juurviljaaiad, autod on kõigil, mõnel vähem, mõnel rohkem. Kui tekib suur tüli, siis võivad neist kas loodusõnnetuse või muu õnnetuse tõttu ilma jääda kõik, nii üks pool kui teine pool. Aga ma arvan, et me tahame säilitada seda, mis meil on, kõik, nii eestlased kui venelased. Ma tahaks väga loota, et kummaltki poolt tüli ei tule, ja seetõttu soovitan ka teisele poolele mitte üle pingutada.
V. Lebedev
Lugupeetud juhataja, lugupeetud kolleegid! Kolleeg Koit Raud rääkis tõsiselt ohust, mida Eestis tekitab ebastabiilsus rahvussuhetes. Meie oleme sellest rääkinud kaks aastat, aga alles nüüd saadakse sellest aru. Eile küsis üks ajakirjanik kuluaarides ühelt meie kolleegilt, mida annab Eestile Rootsi kuninga visiit. Kolleeg vastas, et Eestile ei anna see mitte midagi reaalset. Mõtlesin siis, et mida küll annab see visiit Rootsile. Vaadelgem olukorda, mis on kujunenud Rootsi-Eesti suhetes. See on huvipakkuv. Pöörake tähelepanu sellele, kuidas Rootsi püüab Eestit aidata. Humanitaarabi, Rootsi Pangast komandeeritud spetsialistid, sealhulgas lugupeetud härra Bo Kragh. Rootsi Pank maksis talle palka, s.t. Rootsi riik teeb väga suuri kulutusi. Tekib küsimus, mille nimel. Miks meie eest nii väga hoolitseda püütakse?
Meenutagem: 3–4 kuud tagasi ma rääkisin siinsamas naftabituumenitehasest, mis tahetakse ehitada Tallinna Uussadama lähedale. Eile avaldati ajalehes artikkel, milles on öeldud, et Eesti kulutab lõhkeainetele üle poolteise miljardi rubla aastas – Eestil on vaja 33 000 tonni lõhkeainet, mis läheb maksma 1,6 miljardit rubla. Sellest tehakse järeldus, et Eestisse on vaja tarnida lõhkeainet. Otsustavasse järku on jõudnud läbirääkimised Rootsi firma "Nobel", aktsiaseltsi "Kunda Tsement" ja "Eesti Põlevkivi" vahel. See tähendab, et Rootsi tahab Eestisse rajada lõhkeaineid tootva ettevõtte ja meie valitsus on sellega nõus. Meenutagem naftabituumeni tootmisega seotud asjaolusid, kõiki neid jutte Rootsi firmadest ja tselluloositootmisest, Rootsi ettepanekuid tsemendi kohta. Nüüd tahetakse hakata tootma naftabituumenit ja lõhkeaineid. Aga mis siis saab Eestist? Väga paljud meie kolleegid tulid siia Roheliste Partei loosungite all. Ma mäletan isegi kauneid plakateid: "Roheline värv on elu värv!" Meie lugupeetud akadeemik Lippmaa ärgitas rahvast võitlema vihaselt fosforiiditootmise vastu. Miks me siis nüüd vaikime? Naftabituumeni tootmine ei ole sugugi kahjutu tegevus. Tanklaevad hakkavad Venetsueelast Eestisse naftat vedama ja siin hakatakse seda siis töötlema. Nüüd on tekkimas selline olukord, et dollarijahil hakatakse Eesti territooriumile pressima kogu Põhja-Euroopa reostavaid ettevõtteid. Ja muidugi on ka kodakondsuse probleem väga tõsine küsimus, millesse ei tohi suhtuda nii kergemeelselt nagu kolleeg Raud. Ja see, et meil oli kõik rahulik, erinevalt mõnedest meie naabritest, ei olenenud paljuski mitte ainult Koit Rauast ja tema kolleegidest, vaid ka minu kolleegidest vene fraktsioonis. Tänan!
J. Telgmaa
Lugupeetavad kolleegid! Kui me oma Eesti Vabariigi järjepidevate kodanike poolt heakskiidetud põhiseadusega oleme taastanud, siis saavad meil põhiküsimusteks teised küsimused ja eelkõige see, kuidas taastatud Eesti Vabariik võimalikult elamiskõlblikuks ja elu selles elamisväärseks muuta. Teatavasti oleme mudeliks võtnud euroopaliku avatud demokraatliku ühiskonna, sest kultuurrahvaste praktikas on see andnud parimaid tulemusi. Küsimuseks jääb igavesti, kuidas olla avatud ja demokraatlik Venemaa naabruses. Teatavasti on vene rahva sotsiaalpoliitiline ideoloogia meie oma täielik vastand. Eesti ja Euroopa isikukeskne ideoloogia ei sobi Venele, Vene vallutuslik massi- ja juhikeskne ideoloogia on hukutav Eestile. Ei ole ma selles sugugi veendunud, et Vene praegused juhid vene rahva aastatuhandete tagant pärit loomust muuta suudavad. Peame arvestama, et Suur-Vene oht jääb tema naabreid alati ähvardama. Nendest sõnadest ei maksa mitte mingisuguseid poliitilisi järeldusi teha, see on lihtsalt maailma ajaloo praktika, mis on korduvalt leidnud tõestust. Parim võimalus erineva loomusega rahvastele oleks elada lahus, kuid kuri ajalugu on siin omad piirangud püstitanud ja teisest küljest oleme endale ka ise piirangud püstitanud sellega, et taotleme Eestis euroopalikult demokraatliku riigi rajamist. See seob meid. Puhas rahvusriik on lahendus ja ideaalina muidugi kena, kuid praktikas on see mõeldav ainult reservaadina eestlastest aborigeenidele.
Mis me praktiliselt teha saaks? Rääkimata sõjaväest ja ebaseaduslikult Eestis viibijatest, võiksid siit oletatavasti lahkuda umbes 120 000 välismaalast, sest nii palju on neid, kes on siin legaalselt elanud vähem kui 5 aastat. Ülejäänute lahkumine on kahtlane, sest nad on siin kinnistunud või siin sündinud. Ja kui me jääme tõesti demokraatlikeks, ei ole meil võimalik kasutada mitte mingisugust sunnivahendit, et siin põlistunud välismaalasi lahkuma sundida. Kuid ka siis oleks tulemus päris hea, eestlaste osakaal rahvastikus suureneks 62%-lt 68%-ni. See poleks üldsegi halb, kui see üle Eesti ühtlaselt jaotuks, kuid paraku ei jaotu. Ja küsimus ongi, mida võtta ette, et Kirde-Eesti, Tallinn ja Paldiski kujuneksid Eestile täiesti lojaalseteks piirkondadeks, et Eesti riigi seadusi täidetaks ka seal, et Eesti oleks ka seal oma territooriumi peremees.
Kogu see jutt on nagu mõtiskluseks ja vaevalt saab siin lahendust leida, kui ollakse pimestatud eelseisvatest Riigikogu valimistest, järsult vastu igasugusele valijaskonna laiendamisele ja samavõrra absoluutselt ükskõikne igasuguse kodanikkonna suurendamise suhtes, nagu me praegu oleme. Peale Savisaare erakonna ei ole ühtegi teist erakonda, kes võtaks üldse kõne alla, et valijaskonda võiks mõnevõrra laiendada. Samas ei ole mitte ühtegi erakonda, kes ilmutaks vähimatki muret, et aasta pärast võib iga vend, kes siin on kolm aastat elanud ja natuke eesti keelt pursib, Eesti kodakondsuse saada. Selle pärast ei ole keegi mingit muret avaldanud. Järelikult on suhtumine kodakondsusesse praegu paljas parteipoliitiline mäng valimiste eel ja muud ei midagi. Tõsiselt ei mõtle selle üle üldse keegi. Muidugi tahaks siin osutada veel ühele asjale. Vahel tundub mulle, et me oleme siin saalis mõnevõrra kaotanud realiteeditaju, et välismaalase mudeliks on saanud meile meie atraktiivne kolleeg Lebedev, kes just enne mind siin kõneles. Kuid me teame kõik, et see mudel ei vasta tegelikkusele, see meie kolleeg on ju tegelikult stiilipuhas nõukogude imperialismi läbikukkunud ideoloogia jutlustaja, ei rohkem. Tal on kalduvus väga vähe tõtt rääkida, tükkida esindama 600 000 "õnnetut", sealhulgas ka lätlasi ja paari tuhandet Peipsi-äärset minu valijatest venelast. Talle meeldib meid pidevalt ähvardada ja õpetada, kuidas eestlased peaksid õigesti elama, ja meeldib väga palju kära ja väga vähe tööd teha. Kuid kui me oleme jõudnud olukorda, kus meist pöörduvad ära Klušin oma Kreenholmiga, siis on see tõsine märk, mis peaks sundima meid kõiki järele mõtlema, mida soovitangi, kallid kolleegid, kõigil praeguses olukorras teha. Tänan tähelepanu eest!
Juhataja
Aitäh! Sellega on vaba mikrofoni sõnavõtud lõppenud ja asume päevakorra juurde.


Eesti Vabariigi seaduse "Maareformi seaduse ja põllumajandusreformi seaduse osalise muutmise kohta" eelnõu esimene lugemine
Juhataja
Meil jäi eile otsustamata juba laialijagatud kiireloomulise küsimuse saatus. Asi puudutab maareformi seaduse osalist muutmist ja põllumajandusreformi seaduse osalist muutmist käsitlevaid eelnõusid. Eelnõud on esitanud omandi- ja maareformi komisjon. Need on teil juba laudadel.
Teeme kohaloleku kontrolli. Kohal on 64 saadikut. Nimetatud kiireloomuliste eelnõude kohta on saabunud maaelukomisjonilt jaatav otsus võtta need päevakorda. Ma palun hääletada, kes on selle poolt, et täiendada päevakorda kiireloomulise küsimusega maareformi seaduse ja põllumajandusreformi seaduse osalise muutmise kohta? Poolt on 43 saadikut, päevakorda on täiendatud. Palun ettekandele härra Kama.
K. Kama
Austatud Ülemnõukogu! Tegemist on kahe seaduse muutmisega, aga me käsitleme neid ühes ja samas päevakorrapunktis, kuna muudatus on üks ja seesama. Ja nimelt, maareformi seaduse § 29 ütleb, et riigi omandusse jäetakse maa Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsusega vastavalt sama seaduse §-s 31 nimetatud maakategooriatele. Praeguseks on tekkinud selle paragrahvi rakendamise ja täitmisega juba tõsised probleemid. Nagu te mäletate, esitas valitsus meile vahepeal otsuseprojekti riigimajandite moodustamise kohta, mis oleks siis vastavalt sellele paragrahvile aluseks Ülemnõukogu otsusele, et jätta teatud hulk põllumajandusettevõtteid riigi omandusse ja määrata kindlaks ka nende kasutusse jääv maa. Selles otsuseprojektis oli kirjas lihtsalt riigimõisa nimetus ja teatud hektarite arv. Kahtlemata ei ole aga võimalik, et Ülemnõukogu saaks langetada sellise otsuse, teadmata, kas need hektarid hõlmavad ka näiteks õigusvastaselt võõrandatud maad. Et seda teada saada, on tegelikult vaja täpset kaardimaterjali ja ei ole ilmselt mõeldav, et parlament hakkaks nüüd kooskõlastama kõigi riigimõisate täpseid piire, asukohaskeeme jne., jne. Sellest lähtuvalt on ajutine omandi- ja maareformi komisjon teinud Ülemnõukogule ettepaneku muuta maareformi seaduse § 29 ja delegeerida nimetatud õigus – õigus jätta maa riigi omandusse – Eesti Vabariigi Valitsusele. Klausliga, et valitsuse otsus peab olema kooskõlastatud Ülemnõukogu vastavate komisjonidega. See klausel peaks tagama ka parlamentaarse kontrolli säilimise nende valitsuse otsuste üle. Täpselt sama parandus tuleks teha ka Eesti Vabariigi põllumajandusreformi seadusesse, kus §-s 18 on samuti vastavalt maareformi seaduse seni kehtivale redaktsioonile määratud, et riigimajandid, nende suuruse, piirid ja muu säärase määrab kindlaks Eesti Vabariigi Ülemnõukogu. Ka seal tuleks minna üle samale skeemile, millest ma rääkisin maareformi seaduse puhul, s.t. et need asjad määrab kindlaks vabariigi valitsus oma otsusega, mis peab olema kooskõlastatud Ülemnõukogu vastavate komisjonidega. Minu poolt kõik. Tänan tähelepanu eest!
Juhataja
Aitäh! Palun, härra Saarman!
T. Saarman
Austatud juhataja, lugupeetud ettekandja! Mis teie arvates saab riigimajandite piires elavatest talu taastada soovijatest, kellel on olemas hooned ja vahendid?
K. Kama
Ma arvan, et need talu taastajad, kellel on olemas hooned ja vahendid, peaksid loomulikult saama oma talu taastada. Ja oleks ka väga loomulik, kui riigimajandeid luues ei mindaks üldse õigusvastaselt võõrandatud maale, vaid tehtaks seda endiste riigimõisate piires. Samas on selge, et siin tuleb teha mõningaid erandeid. Ütleme, et mingid sordiaretus- või -katsejaamad on õigusvastaselt võõrandatud maadel ja neil on seal oma terviklikud hoonekompleksid ning täisrajatised. Sel juhul on selge, et kui katsejaam tahetakse jätta riigi omandusse, tuleb teatud määral jätta riigi omandusse ka õigusvastaselt võõrandatud maad. Aga kindlasti ei tohiks see hõlmata neid maid, kus on loomulik talu ja taluümbrus olemas ja on ka inimene, kes tahab talu taastada.
L. Arro
Lugupeetud juhataja, lugupeetud ettekandja! Mul on teada kaks majandit, kes praegu on projektis kirjas riigimajanditena. Kuid rahvas on teinud otsuse, et nemad ei taha riigimajandit, samuti ei taha riigimajandit selle majandi juhtkond. Ei ole nõus sellega ka valla volikogu. Kui nüüd kooskõlastuskomisjonid ei anna nõusolekut riigimajandi moodustamiseks, kas see on siis küllaldane põhjus, et sinna riigimajandit ei tule, ega valitsus ei saa seda määrata? Aitäh!
K. Kama
Nii palju, kui mina sellest aru saan, ei saa valitsus praegu teile esitatud teksti järgi teha otsust, millele oleks vastu näiteks Ülemnõukogu maaelukomisjon. See eeldab, et on olemas kooskõlastus Ülemnõukogu vastavate komisjonidega. Alles seejärel saab valitsus oma otsuse langetada.
J. Reinson
Lugupeetud juhataja, lugupeetud ettekandja! Esimene küsimus puudutab sõnu "vastavate komisjonide". Kas te ei arva, et siin peaks ikkagi olema nimetatud, milliseid komisjone on mõeldud.
Ja teiseks, hr. Saarmani küsimusele vastates te selgitasite oma seisukohta, aga ma kontrollin veel kord üle. Jutt oli sellest, et talud, mis soovivad jätkata oma tegevust, saavad seda teha. Ma küsin, kas seadus pärast seda parandust tagab selle.
K. Kama
Ma hakkan lõpust peale. Ma arvan, et me lihtsalt paratamatult ei jõua Ülemnõukogu tasemel, siin selles suures saalis vaielda iga konkreetse juhu üle, kus on üks talu taastaja ja kus samas tahetakse luua riigimajandit. See ei ole lihtsalt tehniliselt kahjuks võimalik. Siin tuleb ikkagi loota, et need komisjonid, kes annavad kooskõlastuse valitsusele, on oma ülesannete kõrgusel. Mis puutub sellesse, et loetleda komisjonid nimepidi üles, siis ma ise ei pea seda õigeks. Hr. Reinson võib muidugi teha vastava parandusettepaneku, aga ma arvan, et kuigi siin eelkõige on juttu maaelukomisjonist, võib samas olla ka asju, millel peaks olema näiteks majanduskomisjoni või ajutise omandi- ja maareformi komisjoni kooskõlastus, mistõttu praegu täpseid piire panna ei ole vahest mõtet.
А. Tamm
Lugupeetud juhataja, lugupeetud ettekandja! Sa oled täna mitmel korral rõhutanud, et täiskogu ei suuda neid eriarvamusi selgeks vaielda, kuid nagu sa tead, on tegelik olukord selline, et mitme kuu jooksul ei ole suudetud maaelukomisjonis, ajutises maa- ja omandireformi komisjonis neid asju selgeks vaielda ja ka ekspertidel on väga vastandlikud arvamused. Kas ei ole siin küsimus selles, et riigimajanditel puudub korralik kontseptsioon? Ja minul on kuri kahtlus, kas me seekord ei püüa kõrvalt mööda minna ning mingil moel need majandid ära teha. Kas ei oleks siiski otstarbekas lasta koostada korralik riigimajandite kontseptsioon? Ja mis puutub sinu vastusesse hr. Saarmanile, et üldjuhul ei tohiks talumaadele riigimajandid tekkida, siis sellist garantiid käesolev seaduseelnõu ju ei anna.
K. Kama
Selle peale ma oskan praegu ainult öelda, et need probleemid on mulle kõik väga hästi teada, aga siis tulebki soovida seda, et Ülemnõukogu vastavad komisjonid ei annaks oma kooskõlastust riigimajandite loomise otsusele enne, kui need kontseptsioonid, millest härra Tamm räägib, on tõepoolest loodud ja esitatud. Ma arvan, et see suur saal upub siis nendesse kontseptsioonidesse.
H. Schotter
Lugupeetud härra Kama, ma oleksin küsinud nende komisjonide kohta. Selles seaduseelnõus on öeldud niimoodi, et peab olema kooskõlastatud Eesti Vabariigi Ülemnõukogu vastavate komisjonidega. Kõigepealt, kes need komisjonid kindlaks määrab? Ja oletame, et komisjone on rohkem kui üks, näiteks kaks või neli ning nende seisukohad on erinevad, näiteks maaelukomisjon otsustab asja ühtemoodi, haldusreformikomisjon sama küsimuse teistmoodi ja hääled jäävad 1 : 1. Kes siis asja otsustab? Kas antud juhul, nagu ma teie jutust aru sain, on maaelukomisjonil vetoõigus? Sellega me loome ju pretsedendi, mis edaspidi ei puuduta mitte ainult riigimajandite moodustamist, vaid ka näiteks igasugust riigile maa kinnipanemise otsustamist. Millised komisjonid siis saavad vetoõiguse? Kas me ei loo sellega ohtlikku pretsedenti?
K. Kama
Mis puudutab riigimajandeid, siis siin on loomulik, et vastav komisjon oleks Ülemnõukogu maaelukomisjon. Kui Eesti riik hakkab piiritlema looduskaitsemaid, mis jäetakse riigi omandusse, mida ei anta tagasi ei eraomandusse ega ka munitsipaalomandusse ega kuhugi mujale, siis on loomulik, et vastav komisjon oleks keskkonnakomisjon. Kui hakatakse jätma haridusasutusi riigi omandusse koos nende juurde kuuluvate maaeraldustega, siis on loomulik, et see on kultuuri- ja hariduskomisjon, kes seda Ülemnõukogu poolt otsustab. Nii et selles mõttes ma ei pea õigeks, et siia oleks sisse kirjutatud komisjonide nimed. Ja see, mida härra Schotter küsib, on nii-öelda asja protseduuriline käik, mis tuleb lahendada töö korras, kas või näiteks Ülemnõukogu juhatuse otsusega, et selles küsimuses on vastav komisjon see ja see, nii nagu me otsustame, kes on ühes või teises päevakorrapunktis juhtivkomisjon.
P. Lutt
Lugupeetav hr. Kama, mis te arvate, mis juhtub siis, kui praeguste riigimajandite loomise puhul tahetakse olemasolevaid talusid likvideerida, nii nagu mitmel pool on juba olnud? Mis siis juhtub? Aitäh!
K. Kama
Ma arvan, et seda ei tohi teha, ja ma arvan, et seda ei võimalda ka maareformi seadus sellisel kujul, nagu ta on. Aga ma ütlen, et kui me need üksikud juhud, kus ühele või teisele talunikule liiga tehakse, siia suurde saali arutada toome, siis me upume selle asja sisse. See ei ole asi, mida oleks võimalik lahendada parlamendi töö tasemel.
А. Tähiste
Austatud eesistuja, lugupeetud ettekandja! Mul on küsimus selle mõiste "kooskõlastamine" kohta. Ma kahtlen sügavalt selle sisus ja minu arvamus on, et see on seadusandliku ja täidesaatva võimu piiride üpris ohtlik ähmastamine. Aga ma küsiksin ikkagi siis täpselt, et kui Ülemnõukogu otsustab anda täidesaatvale võimule volituse ja samal ajal ise sekkub sellesse, kumma mehhanismi me siis ikkagi käivitame, kas seadusandliku või täidesaatva? Ja kas kusagil on see kooskõlastamise protseduur reglementeeritud? Mis protseduur see on, kas seadusandlik või täidesaatev protseduur? Sa ütlesid oma vastuses Hanno Schotteri küsimusele, et kooskõlastamise protseduuri hakkab reglementeerima Ülemnõukogu juhatus. Kas see tähendab siis seda, et käesoleva otsusega me anname Ülemnõukogu juhatusele seadusandliku või täidesaatva võimu volitusi? Aitäh!
K. Kama
Kõigepealt ma võiksin küsida vastu, et kui me moodustasime hr. Järliku komisjoni, kes hakkas uurima seda, millega on tegelnud hr. Aasmäe juhitav KGB varade ülevõtmise komisjon, kas see oli siis seaduseandja või täidesaatja funktsioon? Mul oleks väga huvitav teada, mida hr. Tähiste sellele vastab, võib-olla me vaheajal kuuleme seda kuluaarides. Edasi, vastav pretsedent on meil juba olemas. Nimelt väikeprivatiseerimise seaduse järgi toimub asi samamoodi, s.t. erandkorras annab üksikettevõtete, suurobjektide privatiseerimise loa Ülemnõukogu Presiidium ja see luba peab olema kooskõlastatud majanduskomisjoniga. Niisiis oleme ükskord seda teed juba läinud ja ma ei näe siin mingeid ületamatuid raskusi. Ma arvan, et seadus ei pea protseduurilist külge, kuidas kooskõlastamine täpselt käib, lahti kirjutama. Sellega me saame ka pärast hakkama.
J. Liim
Hr. Kama, te rääkisite riigimaadel olevatest sordiaretus- ja -katsejaamadest, mis asuvad koos oma hoonete ja katsepõldudega ebaseaduslikult võõrandatud maadel. Mida siis teha nende inimestega, kes ikkagi kõigele vaatamata soovivad oma maad tagasi saada ja üldse maad saada?
K. Kama
Nendele inimestele, kes tahavad tagasi saada seda maad, kus asuvad praegu uued rajatised, tuleb öelda, et nad seda maad tagasi ei saa, neil on võimalus saada kas asendusmaad või kompensatsiooni. See ei ole praegu mitte mingi uus avastus, hr. Liim, vaid niimoodi me otsustasime siis, kui tegime maareformi seadust.
Juhataja
Rohkem küsimusi ei ole. Aitäh, hr. Kama. Palun maaelukomisjoni poolt kaasettekannet tegema hr. Parderi. (Tehnilise rikke tõttu on järgneva teksti algus kadunud.)
E. Parder
Muidugi, kooskõlastused on vajalikud, aga kui pärast neid jäävad üksikud nn. punased laternad, mida komisjon ei suuda lahendada, või tekib komisjonidevaheline vastasseis, siis peaks lõppotsus vähemalt selle maa kohta, mis ületab 1940. aastal riigimõisate käes olnud maa, ikkagi tulema ka Ülemnõukogult. Mis komisjonid peaksid osa võtma? Kindlasti maaelukomisjon, aga ma näen, et välja ei või mingil juhul jääda ka halduskomisjon. Asi on vaieldav eelarve-majanduskomisjoni koha pealt, mõni arvab, et on vaja, mõni arvab, et ei ole. Sama lugu on ka hr. Kama komisjoniga. Nii et see asi peaks siiski kas presiidiumis või kuskil mujal ära otsustatama. See olekski kõik, mis ma tahtsin öelda.
Juhataja
Aitäh! Kuna meil on tegemist kiireloomulise küsimusega, siis eeldab esimene lugemine ka juba arutelu. Palun, hr. Tamm!
A. Tamm
Lugupeetud juhataja, lugupeetud kolleegid! Kui on vaja asutada midagi uut või midagi ümber organiseerida, siis me peane küsima endilt, milleks seda vaja on. Ja ka käesoleva seaduseelnõu puhul me võime öelda, et riigimajandeid on vaja. Neid oli vaja vahest juba aasta-paar tagasi paika panna, mida ka valitsus tookord tegi, aga tegi ehk natuke läbimõtlematult ja me olime sunnitud selle valitsuse otsuse omapoolse otsusega peatama. Nüüd peame vaatama, kuidas siis vajalikku organisatsiooni luua, mis see meile maksma läheb. Viimasest küsimusest lähtuvalt tahangi ma oma kahtlusi teiega jagada. Senine arutelu nende kuude jooksul on näidanud, et kontseptsioon riigimajandite loomise kohta puudub. Jah, meil on vaja seemnekasvatus- ja katsemajandeid, meil on vaja tõuaretusmajandeid, õppemajandeid jne. Sealtmaalt, kui palju neid vaja läheb, kui suured nad peaksid olema, lähevad meie arvamused aga lahku. Kui Väimela sovhoostehnikum arvab hakkama saavat 376 hektariga, s.t. täpselt sama suure õppemajandiga, kui oli enne 1940. aastat, siis teine õppeasutus – Tihemetsa tehnikum – vajab tuhandeid hektareid, kusjuures keegi ei suuda korrektselt põhjendada, miks on vaja pindala selliselt suurendada.
Me oleme näinud oma naabermaades, konkreetselt kõige lähema naabri juures, Soomes, et sellised katsemajandid on viimasel ajal jäänud tegevuseta. Nad on jäänud teatud koormaks riigieelarvele, sest väga paljusid katsetöid saab lepingute alusel teha ka eramaavaldajate, talude baasil. Nendest momentidest lähtuvalt oleks siiski vaja, et koos põllumajandusteadlastega, ekspertidega esitataks ükskord terviklik, põhjendustega kontseptsioon sellise süsteemi loomiseks, kus pindala ja kulud oleksid minimaalsed. Mitmete meile pakutud riigimajandite üle on väga palju vaieldud. Võtame kas või Tallinna lähedalt praeguse Jüri sovhoosi, kes tahab majandi taotlusel jääda riigimajandiks, vald aga ei ole seda toetanud. Hr. Parder rääkis Vändras olevatest lahkhelidest, kus talumehed ja ka praegused majanditöötajad ei poolda riigimajandit. Need asjad on lõpuni läbi arutamata ja meie siin saalis ei suuda tõesti iga konkreetset juhust läbi vaielda. Põllumajandusministeeriumi kohus oleks olnud koos oma allasutuste ja teadusasutustega see eeltöö ära teha, aga ma ütlen veel kord, et selle arutelu käigus on iga kord püütud välja tulla täpselt sama eelnõuga, mitte midagi muutmata, mitte midagi täiendavalt põhjendades.
Omalt poolt ma leian, et tänane katse seda n.-ö. kõrvalteid pidi lahendada on tagauksest sissetulek. Ja kui te panite tähele hr. Hanno Schotteri küsimust, siis tegelikult ei lahendata mitte ainult riigimajandite küsimust, vaid jäetakse tõesti kõik riigile minevasse maasse puutuv ainult komisjonide otsustada. Ühesõnaga, paljud asjad on määratlemata ja mina kutsun üles mitte toetama meile esitatud seaduseelnõu ning pakkuma seda autoritele tagasi. Siin peaks olema kirjas, millised on garantiid õigusvastaselt võõrandatud maa tagasisaajatele, nendele, kes tahavad hakata eratootjatena maad harima ja talusid pidama, millised on nende võimalused kaitsta oma õigust kas siis kohtu kaudu või kuidagi teisiti, vaidlustada riigimõisa moodustamise majanduslikku põhjendatust jne. Vähemalt see raamistik peaks olema ette antud. Aitäh!
H. Schotter
Lugupeetud kolleegid! Hr. Tamm rääkis juba ära suure osa sellest, mida ma tahtsin rääkida. Ma värskendaksin natuke teie mälu. Kogu see lugu sai alguse sellest õnnetust riigimajandite loost, mis algas tegelikult juba 1990. aasta oktoobris, pärast seda, kui tollane valitsus võttis vastu määruse, millega ligemale 300 000 hektarit maad taheti kuulutada riigi omaks. Teil on ilmselt meeles selle arutelu käik, mille tulemusena võeti vastu Ülemnõukogu otsus, mis kohustas valitsust 1991. aasta märtsiks esitama meile nimetatud uue eelnõu koos põhjendustega. Korduvatele meeldetuletustele vaatamata venis asi lõputult ja alles eelmise aasta lõpul jõudis riigimajandite moodustamise eelnõu komisjonidesse, kust see kaugemale ei jõudnudki. Mitte sellepärast, et puudus kaardimaterjal, mille järgi oleks saanud näpuga järge ajada, missugune põld jääb kelle kasutusse, seda ei ole ka kõige täpsema kaardimaterjali olemasolu korral võimeline otsustama siin kohapeal ükski komisjon. On üsna absurdne hirmutada meid sellega, et kõigile tuleb paljundada materjal, me peame selle kõik läbi töötama ja see on võimatu. See töö tuleb teha ära ekspertidel. Küsimus oli hoopiski selles, et puudus kontseptsioon. Ma viibisin vähemalt ühel maaelukomisjoni istungil, kus nimetatud küsimust arutati – olin seal haldusreformikomisjoni esindajana –, ja me jõudsime tookord täiesti ühesele arusaamisele, et niikaua kui puudub kontseptsioon, millist riigimõisate süsteemi Eesti Vabariigis vaja on, senikaua ei saa Ülemnõukogu selle kohta otsust langetada. Miks ei ole praegu võimalik otsustada seda küsimust normaalprotseduuri järgi, milleks peab hakkama muutma kahte seadust? Niikuinii oleks see küsimus vaja läbi töötada maaelukomisjonis, lisaks sellele kindlasti ka eelarve-majanduskomisjonis, sest see on sama palju eelarve-majandusküsimus kui maaeluküsimus. Täpselt samuti tuleb seda arutada haldusreformikomisjonis. Ja kui need kolm komisjoni on oma töö teinud, siis ma ei näe, mis takistaks Ülemnõukogu täiskogul seda otsust langetamast. Mulle tundub, et praegu otsitakse tõesti mingisugust kõrvalteed ja tagaust, mille kaudu seda küsimust lahendada. Ma juhiksin teie tähelepanu sellele, et see on üsna libe tee, millele meid püütakse meelitada. Sellega loome niisuguse pretsedendi, mille alusel võivad edaspidi sündida asjad, mida me ei oska ette näha. Maareformi seaduse muutmise kohta käiv eelnõu teeb ettepaneku muuta § 29 ja sõnastada see järgmiselt: "Käesoleva seaduse §-s 31 nimetatud maa jäetakse riigi omandusse Eesti Vabariigi Valitsuse otsusega, mis peab olema kooskõlastatud Eesti Vabariigi Ülemnõukogu vastavate komisjonidega." Ma loeksin teile ette § 31, mis räägib riigi omandusse jäetavast maast: "Riigi omandusse jäetakse: 1) riigi omandusse jäävate hoonete ja rajatiste alune ning neid teenindav maa; 2) riikliku kaitse all olev ja riikliku kaitse all olevate objektide juurde kuuluv maa, kui kehtestatud kaitserežiim teeb võimatuks maa kasutamise teise isiku poolt; 3) riigiomandusse jäävate veekogude alune maa; 4) sotsiaal-kultuurilise otstarbega ning puhkeotstarbeline maa; 5) riigikaitselise otstarbega maa; 6) riigimetsamaa; 7) riigiettevõtete ja -asutuste põllumajandusmaa; 8) riigi maareserv." Tähendab, tegelikult me tahame praegu muuta § 31 punkti 7 kohta käivat korda ja sellega me muudame ka ülejäänud 7 punkti. Oletagem nüüd, et riik taotleb näiteks mingisuguse sõjalise polügooni rajamiseks mingisugust väga suurt territooriumi ja juhtivkomisjoniks ning võib-olla ka ainukeseks komisjoniks määratakse riigikaitsekomisjon, kus istuvad inimesed, kes on kompetentsed riigikaitse küsimustes, kuid paraku nad on niisugused inimesed, kes mõtlevad natuke rohkem militaarselt kui ülejäänud Ülemnõukogu koosseis. Ülejäänud Ülemnõukogu koosseisult, kõigilt neilt, kes on võib-olla tunduvalt patsifistlikumad, on võetud ära võimalus selles küsimuses kaasa rääkida. Kuhu me siis välja jõuame? Sellepärast ma ütlen veel kord, et ma ei näe mingit põhjust, miks peaks need kaks seaduse parandust tegema ja miks ei oleks võimalik sedasama riigimõisate küsimust lahendada normaalses korras. Ja ma ei näe põhjust, mis takistab valitsusel tegemast seda tööd kvaliteetselt ning esitamast komisjonidele, kes tegelevad selle küsimusega, et tuua see siis täiskogu ette ja otsustada asi ükskord ära. Aitäh!
Juhataja
Aitäh! Enne kui ma annan sõna järgmisele sõnavõtjale, teen ettepaneku lõpetada esimese lugemise sõnavõtud, kui härra Anton on rääkinud. Ees on ju veel teine lugemine ja kõiki neid ettepanekuid on võimalik esitada ka kirjalikult ja täpsemalt. Kes on selle poolt, et pärast seda, kui härra Anton on saanud sõna, sõnavõtud selles küsimuses lõpetada? Selle poolt on 31 saadikut, otsus on langetatud. Palun, härra Ristkok!
A. Ristkok
Lugupeetud kolleegid, ka mina ei saa kuidagimoodi nõustuda sellise lahendusega, nagu maareformi seaduse muutmise projekt praegu ette näeb. Ma tooksin lisaks eelkõnelejate omadele veel kaks argumenti, seisukohta.
Esimene neist on põhimõtteline. Vaadake, peetakse üsna enesestmõistetavaks, et riigi rahakoti kasutamise üle otsustamine on ainult parlamendi õigus ja ka tema kohustus, kuna ta on riigi kõrgeim esinduskogu. Selle tõttu talle antaksegi kõrgeim seadusandlik võim. Kui me nüüd aga maa üle otsustamise õiguse anname valitsusele, siis tähendab see seda, et me hindame maad vähemtähtsaks rahvuslikuks rikkuseks kui tulevat ja minevat raha rahva taskus. Minu meelest on see juba põhimõtteliselt väär ja ohtlik, sest maa on igipõline rikkus, millest me võime ilma jääda. Seda me ei taasta kuidagi. Raha aga tõepoolest tekib ja kaob. Ma ei näe võimalust, et me anname üsna kahtlaste protseduuride kaudu õiguse otsustada maakasutamise suuremate mastaapide üle ainuüksi valitsusele. Kusjuures see protseduur, millega parlament otsustamisse kaasatakse, on kaunis kahtlase väärtusega. Ja see ongi teine argument, millele ka ennist vihjasime. Tõepoolest, see kooskõlastusprotseduur on äärmiselt ebausaldatav. Naiivsest usust mingisse heatahtlikku kooskõlastusse on vähe, kui vastavat konkreetset tööseost Ülemnõukogu ja valitsuse vahel ei olegi kehtestatud. Seda ei ole tänase päevani, ja pangem tähele: meil pole tegelikult ju ka Ülemnõukogu komisjonide põhimäärusi ega kohustusi kuskil fikseeritud. Ka komisjonide endi tegevuse kooskõlastamine võib olla kaunikesti voluntaristlik, see sõltub asjaoludest, komisjoni koosseisust, liikmete tahtest, aga mitte pidevatest riigijuhtimislikest kohustustest ja tööjaotusest.
Meil on päris mitmeid kogemusi sellestki, kuidas valitsus on riigi rahakoti kasutamise asju otsustanud Ülemnõukogust mööda minnes, kuigi me oleme eeldanud, et meiega peetakse nõu ja kooskõlastatakse asju. Meil on päris palju kogemusi, kuidas ka valitsuse sees langetatakse otsuseid nõnda, et kooskõlastus jääb formaalseks. Tegelikku asjade kaalumist ei toimu. Sellesama riigimajandite otsuse juurde võiksin ma ka näite tuua.
Teatavasti on maaelukomisjon juba kahel korral tellinud ekspertiisi Ülemnõukogule esitatud seaduseelnõule riigimajandite maa fikseerimise kohta. Haldusreformikomisjon omakorda saatis laiali ankeedid kõigile valdadele, kelle territooriumil taheti moodustada riigimajand. Me tahtsime teada saada, kas nendega on nõu peetud ja milline on nende seisukoht riigimajanditele nõutava maa suhtes, kui palju neil on maa taotlejaid jne. Me ei teinud kokkuvõtet, kuna projekt võeti tagasi. Saabus aga üsna palju vastuseid (kõik kahjuks küll ei vastanud). Selgub, et ainult paari vallaga oli enne üritatud midagi kooskõlastada. Tegelikult sellist tööd polnud tehtud. See tähendab, et informatsioon, mis laekub valitsuselt Ülemnõukogule, ei tarvitse olla adekvaatne, sellel pole tegelikku kooskõlastust taga ja see ei tarvitse olla usaldusväärne. Tuleb nõuda, et see tehtaks enne korrektselt ära, kui Ülemnõukogu või Riigikogu või kes tahes hakkab asja otsustama. Garantiid, et valitsus asja vastutustundlikult lahendab, me mingisugusest umbmäärasest kooskõlastusest tegelikult ei saa. See protseduur on kehtestamata. Me ei tea ka, mis komisjonid hakkavad olema Riigikogus, kas seal on üldse maaelukomisjoni või on mingi teine komisjon, kellel polegi enam seda laadi rolli. Kõik see on praegu lahtine, ja kui me sedamoodi õhku anname valitsusele veksli maa üle otsustamiseks, me lihtsalt riskime päris suure osaga Eesti rahva rikkusest ja suure osaga tema tulevikust. Nii et minu ettepanek on sellisel kujul seaduse muutmist mitte ette võtta. Aitäh!
J. Telgmaa
Austatud kolleegid, mulle tundub, et me mõnevõrra dramatiseerime olukorda üle. Valitsus ei saa siin mingit otsustamisõigust, valitsus tuleb ikkagi välja oma ettepanekuga. Seda ettepanekut kas aktsepteeritakse või mitte. Praegu kehtiva seaduse põhjal peab selle aktsepti andma terve Ülemnõukogu, pakutava muudatuse korral osa Ülemnõukogust, selles on kogu küsimus. Ja selleni on viinud lihtsalt praktiline vajadus, sest iga riigimajand on osutunud omaette kaasuseks. On raske ette kujutada, et Ülemnõukogu võtaks iga juhtumi eraldi päevakorda ja käsitleks küsimust vastavalt oma protseduurireeglitele, nii me jääks sellega hätta. Sellest poleks ju veel suurt midagi, aga ei ole mingit mõtet panna näiteks sellesama Jüri sovhoosi järele ootama kõiki neid maakohtasid, kus ei ole mitte mingeid probleeme, kus kooskõlastuse võiks tänapäev ära anda, ilma et selle tõttu kellegi südametunnistus mingil määral piinama jääks. Samas võib olla kohti, kus tuleb veel pool aastat tööd teha, enne kui sealt mingisugune mõistlik lahendus kätte saadakse. Küsimus on lihtsalt asjaajamise tehnikas.
Mis puutub kontseptsiooni, siis kui me hakkame praegu põllumajandusministeeriumilt ka seda nõudma, hakkab põllumajandusministeerium kohe nõudma põllumajanduse kontseptsiooni valitsuselt ja me ei jõua jälle mitte kuskile. Maaelukomisjon on võtnud siin seisukoha, et riik peab küsima endale maad mingiks konkreetseks vajaduseks ja sellele küsimusele me hakkame reageerima. See, mida neist asjadest arvavad vallad, on juba konkreetse kaasuse lahendamise küsimus. Ja lahendada tuleb see nii, et vald oleks võimalikult rahul ja võimalikult vähem kahju tehtaks talu tagasi taotlejatele või teistele maa taotlejatele. Kuid kõigile on ju selge, et tervele Eesti põllumajandusele on vaja seemnekasvatussüsteemi, on vaja tõuaretussüsteemi, on vaja õppemajandite süsteemi. Seda ei ole vaja eraldi talule, eraldi mingisugusele suurmajandile ja eraldi nendele üksustele, mis tekivad põllumajandusreformi käigus, seda on vaja tervele põllumajandusele. Ja riiklikud huvid on riiklikud huvid, nende elluviimisel võib tõesti juhtuda nii, et kusagil jäävad tagaplaanile valla huvid või mõne konkreetse talutaastaja huvid, sinna ei ole tõesti midagi parata. Kuid loomulikult tuleb taotleda seda, et kõigi asjasse puutuvate isikute huvisid võimalikult vähe riivataks.
Siin tulemegi täna juba korduvalt kõne all olnud probleemi juurde, et iga selline juhus on eraldi kaasus, tuleb eraldi lahendada ja seda ei ole võimalik tuua siia suurde saali. Et pole mõtet panna ootama neid piirkondasid, kus asjad on korras, kus ei ole mingeid probleeme, nende piirkondade järele, kus probleemide lahendamine võib veel pool aastat kesta. Muidugi, härrad Tamm ja Schotter tõid välja täiesti õige vastuolu, me ei tulnud isegi maaelukomisjonis selle peale, sest me võtsime seda küsimust ainult riikliku tähtsusega põllumajanduslike õppe-, katse- ja teadusasutuste maadesse puutuvana. See on nii, nagu on kirjas põllumajandusreformi seaduse osalise muutmise eelnõus. See asi tuleb loomulikult viia kooskõlla ka maareformi osalise muutmise kohta käivas eelnõus. Me ei taha tükkida teiste riigimaade peale, sellist vastutust me endale muidugi mitte mingil juhul võtta ei saa ega taha. Küsimus on aga selles, et praktiliselt on vaja siiski reformi alustada. Reformi alustamist on vaja võimaldada kõigis kohtades, kus ei ole probleemi, ja selles küsimuses on maaelukomisjon valmis vastutuse ka endale võtma, mitte veeretama seda siia ja sinna, mitte otsima ja mitte võimendama neid takistusi, mis ei lase meil praegu midagi ära teha. Me peame siiski otsima teid, et teha ära need asjad, mis on meie võimuses, ja mitte lükkama neid mingitel ettekäänetel ei tea kuhu. Nii et paluks seda küsimust mitte üle dramatiseerida. Ma arvan, et need probleemid, mis tänastes ettekannetes ja sõnavõttudes on üles kerkinud ja veel üles kerkida võivad, saab parandustena eelnõudesse sisse viia ja seetõttu ei ole mõttekas eelnõusid esimesel lugemisel tagasi lükata. Tänan tähelepanu eest!
A. Tähiste
Austatud eesistuja, kallid kolleegid! Ma alustaksin ka lühikesest mäluvärskendamisest. Keskkonnakomisjon põhimõtteliselt omal ajal toetas otsust, et valitsus võiks otsustada maa riigi omandusse jätmise üle. Nii et hinges olen ma selle poolt, et valitsus saaks sellise õiguse, küll aga ei saa ma sugugi nõus olla menetluse käiguga, mis siin on välja pakutud, s.t. selle nn. kooskõlastusega. Mul on tuline kahju, et kolleeg Juhan Telgmaa ei ole päris hästi aru saanud nende sõnade mõttest. Hr. Telgmaa pakkus äsja meile välja konstruktsiooni, et tegelikult otsustab Ülemnõukogu. Mina loen küll välja, et tegu on vabariigi valitsuse otsusega, aga mida tähendab siin see kooskõlastus, see jääbki ebaselgeks. Ma kordan veel kord, et me ei tohi luua sellist pretsedenti, kus seadusandliku ja täidesaatva võimu vahekord hakkab ähmastuma. Mitte kusagil seaduses ei ole öeldud, et vabariigi valitsuse kompetents on piiratud ühe Ülemnõukogu tööorgani otsusega. Kui kasutada sõnu "Kevadest", kus köster Julk-Jüri ütles, et te olete siin nagu noatera peal, siis valitsus on meil ju niikuinii noatera peal ja me hakkame talle veel kaikaid kodaratesse loopima, s.t. nõudma mõne komisjoni kooskõlastust. Jutt läks pikaks, aga ma teen sellise ettepaneku, et juhul kui Aldo Tamme ettepanek eelnõud tagasi lükata ei leia saali toetust, siis palun hääletada minu ettepanekut nende eelnõude lugemine katkestada ja jätkata pärast arvamuse saamist Ülemnõukogu õiguskomisjonist. Aitäh!
H. Peterson
Lugupeetav juhataja ja kolleegid! Ma ei tahaks praegu hakata rääkima selle küsimuse tähtsusest, kuid jutuajamine siin saalis on läinud pikale ja selle vana küsimusega me viidame liialt palju täiskogu aega. Ma olen rääkinud mitme saadikurühma esindajatega ja praegu oleks ainult selline võimalus, et valitsus või põllumajandusministeerium teeks vastavatele komisjonidele ettepaneku ja tuleks välja uue seaduseelnõuga. Juhtivamateks komisjonideks ma pakuksin eelarve-majanduskomisjoni, maaelukomisjoni, keskkonnakomisjoni ning omandi- ja maareformi komisjoni. Kooskõlastame need asjad seal ära, siis me ei viida täiskogu aega. Aitäh!
U. Anton
Lugupeetud kolleegid, välja on öeldud palju erinevaid seisukohti ja mul on mõttetu neid üle korrata. Ütleksin ainult nii palju veel, et mina ei ole ise kunagi riigimajandis töötanud ja ei maksa võtta mind riigimajandite kaitsjana. Aga nagu siit välja tuli, on talunike hirm nende ees kõige suurem. Eks see ühelt poolt ole põhjendatud, aga teiselt poolt on meie talud praegu sellises olukorras, kus kümnest talust kaheksas ei saada hakkama lehmapidamisega ja vähemalt pooltes või enamatestki ei saada hakkama kõige tagasihoidlikumal tasemel seemnekasvatusega. Seetõttu on praegu riigimajandeid kõige rohkem vaja taludele endile. Kui siiamaani oli iseenesestmõistetav, et kohalikust majandist sai nii korraliku seemnevilja kui ka tõupaberitega noorlooma, siis lähiaastatel, kui enamik majandeid reorganiseeritakse, ei tarvitse see alati nii olla. Me ei tohi kerge käega oma põllumajanduse kogu potentsiaali põhja lasta. Suuremalt jaolt me oleme sellega hakkama saanud, aga kui meie muu majandus töötab arenenud riikidega võrreldes võib-olla ainult 30%-lise efektiivsusega, siis just tõuaretuse ja ka sordiaretuse poolest oleme täiesti Euroopa parimate maade tasemel, ja seda tänu just mõnede riigimajandite baasil töötavatele teadusasutustele. Väljapakutud seaduseelnõu oleks ehk siiski mingisugune kompromiss, mis võimaldaks meil seda olemasolevat potentsiaali säilitada. Ma usun, et hiljem vastupidine protsess, s.t. riigimajandite privatiseerimine, on natuke lihtsam kui nende taasloomine, kui me nad praegu totaalselt ära lõhume ja siis avastame, et riigimajandeid on ikkagi vaja. Tänan tähelepanu eest!
Juhataja
Aitäh! Sellega on läbirääkimised esimesel lugemisel lõppenud. Ma tutvustan teile saabunud ettepanekuid. Nagu te kuulsite juba hr. Tamme sõnavõtust, teeb "Põllumeeste Kogu" ettepaneku lükata eelnõu esimesel lugemisel tagasi. Hr. Tähiste sõnastas oma ettepaneku veidi teisiti: juhul kui teine lugemine toimub, siis paluda arvamust või kaasettekannet ka õiguskomisjonilt. Enne kui ma saan panna hääletusele "Põllumeeste Kogu" ettepaneku, küsiksin keskfraktsioonilt, kes soovis enne hääletamist selles küsimuses viis minutit vaheaega, kas keskfraktsioon tahab seda vaheaega ka praegu? Ei, keskfraktsioon loobub vaheajast. Lugupeetud ettekandjad hr. Kama ja hr. Parder, kuna meil on esimene lugemine, siis lõppsõna ei ole esimesel lugemisel ette nähtud. Meil on läbirääkimised lõpetatud.
Lugupeetud Ülemnõukogu, teeme kõigepealt kohaloleku kontrolli ja siis ma panen hääletusele ettepaneku eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. Kohal on 69 saadikut. Kes on selle poolt, et meile esitatud eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata? Selle poolt on 32 saadikut, vastu 21. Eelnõu on esimesel lugemisel tagasi lükatud.


Eesti Vabariigi seaduse "Muudatuste tegemise kohta Eesti Vabariigi maksukorralduse seaduses" eelnõu teine lugemine
Juhataja
Me oleme tegelnud siin mitmesuguste probleemidega vaba mikrofoni raames, oleme põhjalikult arutanud riigimajandite küsimust, aga täna on päevakorras kolm väga olulist probleemi, milleni me pole veel jõudnudki. Meil on pooleli elamuseaduse arutelu, mille lubasime lõpetada. Meil on välja kutsutud hr. Roose. Esmaspäevast alates on kavas maksukorralduse seaduse muudatused, mis on riigi praeguses rahanduslikus olukorras väga olulised. Me peaksime need läbi arutama, sest teatavasti tuleb Ülemnõukogu kokku alles 4. mail. Ja nagu me väga hästi teame, on meil pooleli põhiseaduse rakendamise küsimused. Seetõttu ma palun teie nõusolekut, et me pikendaksime täna tööd, kuni need kolm küsimust on lahendatud. Panen ettepaneku tööpäeva pikendamise kohta hääletusele. Kes on selle poolt, et pikendada täna tööpäeva kuni põhiseaduse rakendamisega seostuva ning elamuseaduse ja maksukorralduse seaduse muudatustega seostuva lahendamiseni. Selle poolt on 43 saadikut, vastu 6, 5 jäid erapooletuks. Tänast tööpäeva pikendatakse.
Kui te lubate, siis läheksimegi praegu maksukorralduse juurde ja pärast võtaksime käsile põhiseadusega seonduva. Palun, hr. Roose!
E. Roose
Lugupeetud juhataja, lugupeetud rahvasaadikud! Ma arvan, et see seaduseelnõu, mis on teie laual, ei võta palju aega. Aja kokkuhoiu mõttes minu poolt ainult järgmised kommentaarid. Muutunud on esimese punkti sisu. Kui valitsus tegi ettepaneku, et hasartmängud käivad valitsuse kompetentsi, siis majanduskomisjon vaatas läbi sotsiaalkomisjoni ettepaneku, et hasartmängumaks jääks Ülemnõukogu kompetentsi. Valitsuse esindajana ma olen täielikult selle poolt, seda enam, et tulevikus peaksid võib-olla kõik maksuseadused olema Ülemnõukogu kompetentsis. Punkt 2 ei ole vahepealse arutluse käigus muutunud, punkt 3 on muutunud ainult redaktsiooniliselt ja ära on langenud vana punkt 2, kuna see käsitles raamatupidamisarvestust, mis on sätestatud teiste normatiivdokumentidega. Juurde on tulnud valitsuse ettepanekuna punkt 4. Praegu on trahv 0,5% viivist päevas. Ma tuletan meelde, et viimase aasta inflatsioon oli meil üle 1000% ehk sisuliselt 3% päevas. 0,5% ei kindlustanud maksude laekumist. Kuigi maksud olid arvutatud õigesti, neid lihtsalt ei kantud riigi- ja kohalikesse eelarvetesse üle. Sellest tuleneb ka § 69 lisamine vastavas redaktsioonis. Aitäh!
L. Arro
Lugupeetud juhataja, lugupeetud ettekandja! Ma ei ole pangandusega nii hästi kursis, et teada, kuidas see asi toimib. Praegu on näiteks selline olukord, et paljud piima- ja lihakombinaadid on majanditele võlgu, ei ole lihtsalt raha üle kandnud ja majandil ei ole seetõttu raha maksu ülekandmiseks. See ei puuduta mitte ainult põllumajandusmajandeid, vaid ka paljusid ettevõtteid. Kui nüüd majandi raamatupidamine annab maksukorralduse panka tähtaegselt, kas see loeb siis, et viivist ei tule maksta, või arvestatakse maksmist alles siis, kui maks on laekunud? Aitäh!
E. Roose
Viivist rakendatakse juhul, kui maksumaksja raha üle ei kanna. See, mis puudutab pangaülekande aega, ülekande viibimist selle tõttu, ei ole kõnealuse seaduse objekt. Teile teadmiseks, et Eesti Pank rakendab 1. maist 48-tunnist ülekandmise tähtaega koos samasuguse viivise määramise metoodikaga, nagu praegu oli juttu, kuigi seni on formuleeritud veel 0,5%. Eesti Pank on lubanud teha samasuguse paranduse ka oma otsuse redaktsiooni, et sundida panku ülekandeid kiirendama. See on tõesti tõsine probleem, härra Arro.
A. Ristkok
Lugupeetud ettekandja, kas te võiksite kirjeldada, kuidas maksuamet või kes seda tööd teeb, punktis 3 märgitud sättes talitab, et kindlaks teha kulude sihiliku suurendamise näitamist aruandluses? Kuidas välistatakse, et maksuamet ei eksi ega tee ülekohut?
E. Roose
Põhiline kulude suurendamise näide on see, kui neid väljamakseid, mida peaks tegema kasumist, püütakse näidata kuludena. Kasumi arvelt tehakse näiteks põhilised investeeringud, autoostud jne. Väga palju firmasid kasutab ära just seda kontrollimatust ja osaliselt ka seadusega sätestamata jätmist, et näidata oma toodangukuludena neid kulusid, mida tegelikult peaks finantseeritama kasumist. Selle tõttu nad vähendavad kasumit ja suurendavad kunstlikult kulusid. See on väga levinud, eriti meie uute, nõndanimetatud rahvusvahelistunud firmade puhul. Pakutud formuleering on just nende nähtuste vastane, s.t. on olemas kasumi liigendatud skeemi normatiivdokument ja seal on väga täpselt öeldud, mida loetakse kuludeks ja mida tuludeks, mida loetakse kasumiks ja mida otseselt näidatakse kulude all. Kui seda ei järgita, siis on tegemist kulude kunstliku suurendamisega, et näidata maksustatavat kasumit väiksemana, et maksta vähem makse.
A. Junti
Lugupeetud ettekandja, mul on küsimus sama punkti kohta. Võib-olla on teie arvates ka vastus antud, aga ma küsin siiski, kuidas on võimalik määratleda tulude vähendamist ja eelkõige tulude vähendamise korral seda süülisust? Milles see seisneb? Aitäh!
E. Roose
Süülisust saab määratleda, kui on kaldutud kõrvale kehtivatest normatiivaktidest. Põhiline normatiivakt on raamatupidamise kohta käiv valitsuse poolt avaldatud normatiivdokumentatsioon. Vähenemine võib olla ka ainult dokumentaalselt tõestatud, s.t. kui leitakse üles dokumendid, mis näitavad, et tulud on saadud, kuid pole raamatupidamise eeskirjade kohaselt tuludena sisse kantud, siis on see tulude tahtlik vähendamine. Neid näiteid on muidugi veel. Teine tulude vähendamise näide on fiktiivdokumentidega opereerimine, näiteks näidatakse, et bensiin on ostetud Venemaalt väga väikese summa eest, ütleme paar rubla liiter, tegelikult on aga ostetud suurema raha eest. Kui seda õnnestub tõestada, siis on see tulude kunstlik vähendamine. Oluline on dokumentaalne tõestus. Seda võib kontrollida ka täiesti legaalsel moel vastavate kaubanduspartnerite juures teises riigis. Aitäh!
A. Junti
Seoses vastusega tekkis mul küsimus, et kui tulusid ei vähendata teadlikult, vaid teinekord võivad need ka tõepoolest väheneda, mis siis saab?
E. Roose
See juhus ei käi selle seadusparagrahvi alla. Tulud vähenevad majanduslikel põhjustel, siin pole tegemist tulude varjamisega.
A. Junti
Siis on järelikult tõlgenduse küsimus ja minu meelest on siin väga lai tõlgenduse võimalus. Aitäh!
Juhataja
Kas majanduskomisjon soovib kaasettekannet? Palun, hr. Reinson!
J. Reinson
Lugupeetud juhataja, lugupeetud kolleegid! Ma ei taha teid kaua kinni pidada, ütlen ainult, et majanduskomisjon on oma kolmel istungil arutanud nimetatud probleeme koos seaduseelnõu autoritega ja toetab muudatuste tegemist Eesti Vabariigi maksukorralduse seaduses.
Juhataja
Aitäh! Kas on soovi pidada läbirääkimisi? Ei ole. Võime asuda otsustama. Palun, kohaloleku kontroll. Kohal on 65 saadikut. Kas hr. Roose soovib enne hääletamist veel lõppsõna? Ei soovi. Palun, kes on selle poolt, et vastu võtta Eesti Vabariigi seadus muudatuste tegemise kohta Eesti Vabariigi maksukorralduse seaduses? Poolt on 58 saadikut, vastu ega erapooletu ei ole keegi. Seadus on vastu võetud.
Mulle on saabunud hr. Kamalt protest, mis puudutab seda, et ta ei saanud enne hääletust lõppsõna. Ta argumenteerib seda reglemendi § 9 lõikega 8. Tõepoolest, lg. 8 ei ole tehtud vahet esimese ja teise lugemise vahel, kuid lõppsõnad on tavaliselt seotud lõpphääletustega. Ma tunnistan, et ilmselt käsitlesin esimesel lugemisel tagasilükkamise võimalust valesti, see on tõesti lõpphääletus. Nii et ma pean hr. Kama ees vabandama, ja kui hr. Kama soovib, me saame hääletada uuesti, kuulates enne ära lõppsõnad. Aga selleks peab olema komisjoni ettepanek. Palun, hr. Kama!
K. Kama
Kui võimalik, siis ma paluksin, et me ei teeks seda praegu, vaid et ma saaksin lõppsõnaga esineda järgmise istungjärgu alguses ja siis oleks võimalik ka ümber hääletada.
Juhataja
Ma kardan, et see ei ole hästi kooskõlas praeguse olukorraga. Seda saab teha ainult komisjoni palvel. Nii et ma paluksin siis komisjoni ettepanekut.
K. Kama
Milline komisjon peab selle ettepaneku tegema?
Juhataja
See komisjon, keda te esindate.
K. Kama
Ma arvan, et sel juhul peaks seda tegema maaelukomisjon, kes on selles küsimuses juhtivkomisjon.
Juhataja
Ma arvan, et te saate selles omavahel kokku leppida.


Eesti Vabariigi põhiseaduse rakendamise seaduse eelnõu teine lugemine
Juhataja
Asume nüüd käsitlema põhiseaduse rakendamisega seonduvat. See on väga keeruline protsess, mis meil ees seisab. Meile on laiali jagatud mitmeid dokumente, nagu te olete näinud. Kõigepealt paluksin pr. Aaskivil neid tutvustada.
Ü. Aaskivi
Lugupeetud juhataja, head kolleegid! Mul on hea meel, et oleme saanud asuda Eesti Vabariigi põhiseaduse rakendamise seadusega seonduvate probleemide lahendamisele. Et te saaksite kaasa töötada, mõelda ja vajadusel oma mõtteid ning hinnanguid anda, vajate te täna laudadel korraga päris mitut paberit. Kõigepealt paluksin teil välja otsida Eesti Vabariigi põhiseaduse rakendamise seaduse tekst, mille andis Ülemnõukogule üle Põhiseaduse Assamblee. Niisiis see, millega meie kooskõlastustoimkond töötas. See on see tekst, mille põhjal te meile väga arvukalt oma parandusettepanekuid esitasite. Teiseks palun ma teil välja otsida eile vastavalt härrade Käbini ja Pohla soovile väljajagatud põhiseaduse rakendamise seaduse eelnõu kohta laekunud ettepanekud. Kolmandaks on meil vaja Eesti Vabariigi põhiseaduse rakendamise seaduse eelnõu, mis teile täna välja jagati ja mille alla on kirjutatud: esitab redaktsioonikomisjon 23. aprillil. Ja neljandaks on teil vaja leida üles paber, kus on tegelikult peale trükitud kaks dokumenti, üks on rakendusseaduse eelnõu rahvahääletusele panemist käsitleva Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsuse projekt ja selle kõrval on rakendusseaduse eelnõu arutamisel eraldi hääletusele tulevad probleemid. Need on paberid, mida me vajame paralleelselt, et orienteeruda nendes küsimustes, mis täna lahendada tuleb.
Nüüd aga tahaksin ma tänada kolleege ja öelda, et mul õnnestus täna veenduda meie kogu professionaalsuses. Juba enne, kui uus rakendusseaduse eelnõu oli minu lauale jõudnud, ja ka hiljem on minu poole pöördunud väga arvukalt kolleege, kes oma professionaalse pilguga otsekohe leidsid üles vead, mis tõepoolest kiirustamise tõttu on jäänud uue rakendusseaduse eelnõu teksti. Ma palun, võtke ette see tekst, mis teile täna jagati ja mille on esitanud redaktsioonikomisjon. Parandame kõigepealt ära need vead, et meil oleks ühtne arusaamine sellest, millest käib jutt ja milline on lõplik tekst, nagu see eile redaktsioonikomisjonis valmis. Ma loodan, et olete selle leidnud. Kõigepealt § 3, sulgudes § 4. Mida need sulud üldse tähendavad? Ilma sulgudeta paragrahvinumbrid tähistavad eelnõu uut numeratsiooni, kuid et te parandusettepanekute tabelis paremini orienteeruksite, siis on kasutatud sulgudes neid paragrahvinumbreid, mis olid olemas tabeli ja parandusettepanekute tegemise ajal. See lihtsustab meie tööd.
§ 3 (§ 4) juures on kaks alternatiivi, mis on täpselt ühesuguses sõnastuses. Esimesest alternatiivist on jäänud välja sõnad "10 päeva jooksul". Seega kõlab esimene alternatiiv nii: "Riigikogu ja vabariigi presidendi valimised kuulutab 10 päeva jooksul pärast põhiseaduse vastuvõtmist välja Ülemnõukogu, määrates kindlaks nende korraldamise ajagraafiku."
Kuna eelnõu trükkimisel ja paljundamisel on ilmselt kasutatud erinevaid aparaate, on tekkinud segadus praeguse § 3 (§4) selles lõikes, kus on räägitud, mida põhiseaduses tähendavad häälteenamused, kahekolmandikuline häälteenamus jne. Kuna see osa ei ole muutunud, siis jääb kehtima tekst, mis oli assamblee eelnõus, see on õige. Erinevate masinate kasutamise tõttu on eelnõu § 4 (§ 5) kogemata lipsanud sisse lõige, mis algab sõnadega "kui vabariigi presidendiks osutub valituks samaaegsalt Riigikogusse valitud kandidaat". Seda ei ole juba ammu enam eelnõus, see oli seal kunagi assamblees arutamise ajal. Tõmmake see maha, see lõige ei ole meie tänase arutluse objekt.
§ 7 (§ 8) õige viide on selline: "Isik, kes soovib jääda § 6 lg. 1 nimetatud ametikohale ..." Muudatus tuleneb siin uuest numeratsioonist.
Palun, kas on küsimusi nende paranduste kohta või suutsite oma eelnõud ära parandada ja me saame edaspidi rääkida ühtsest tekstist, mis on kõigil ühtmoodi sõnastatud? Hr. Menšikov raputab pead. Kas jäi midagi arusaamatuks? Venekeelset teksti ei ole veel?
Juhataja
Vaheaja jooksul jagatakse. Me teeme praegu vaheaja.
Ü. Aaskivi
Pärast vaheaega, kui ka vene saadikutel on käes venekeelne tekst, ma kordan need paragrahvid üle, mis sisaldavad muudatusi. Ma loodan, et me saame nii kokku leppida.
Juhataja
Aitäh! Katkestame praegu, aga enne kui me läheme vaheajale, ma siiski tutvustaksin arutelu korda, mis oli selles küsimuses redaktsioonikomisjoniga kokku lepitud, kuna see on tõesti väga mitmeastmeline ja keeruline. Vaheajal on teil siis veel võimalik tutvuda nende tekstidega, mis nüüd on kõik käes. Venekeelne tekst jõuab ka kohe kätte. Arutluse kord võiks olla järgmine. Pärast pr. Aaskivi kaasettekanne hr. Raskilt, sest ekspertgrupilt oli palutud kaasettekannet, seejärel üldised läbirääkimised arvestusega, et kui me jõuame paranduste tabeli juurde, siis teeme, nagu tegime omandireformi puhul: iga paragrahvi või punkti kohta saavad seletuseks sõna pr. Aaskivi, ettepaneku autor ning vajaduse korral ka hr. Rask ja hr. Anton õiguskomisjonist. Nii et me käime eraldi läbi kõik punktid, ja kui keegi tahab mingit konkreetset seletust saada, siis on seda võimalik küsida pr. Aaskivilt ja on võimalik seletada ka mingi konkreetse punkti juures. Kas olete nõus sellise korraga? Siis meil on lihtsam, sest muidu see on kole pikk tabel ja me ei haara kõike korraga. Hr. Pohla, palun!
V. Pohla
Lugupeetud spiiker, ega teie seletus ei tähendanud seda, et sõnavõtte ei toimu?
Juhataja
Ei, see tähendas seda, et sõnavõtud on alguses nii-öelda üldsõnavõtud, arvestusega, et konkreetsete punktide juures me käsitleme neid veel ettekandja, ettepaneku autori, õiguskomisjoni ja eksperdi dialoogis.
Läheme nüüd vaheajale ja tuleme saali tagasi 12.25.
Vaheaeg


Juhataja
Me jätkame tööd. Palun, kohaloleku kontroll. Kohal on 72 saadikut. Ma palun pr. Aaskivi jätkama kõnepulti.
Ü. Aaskivi
Lugupeetud juhataja, head kolleegid! Kahjuks me jätkame tööd küll samas seisus nagu enne vaheaega, nimelt ei ole venekeelne paljundus veel oma tööd lõpetanud. Kogu meie abipersonal tegeleb praegu selle küsimusega, nii et ma loodan venekeelsete kolleegide heatahtlikule suhtumisele. Kuna minu ettekande praegune osa on üldisema iseloomuga ega puuduta niivõrd konkreetset teksti, siis ma arvan, et see ei takista siiski meid arutelu alustamast. Iga hetk on ka venekeelne tekst saali jõudmas.
Nüüd aga veel üks vabandus. Nimelt avastasin ma vaheajal, et ka eelnõu §-s 6 (§ 7) on arvuti, mida ma kasutasin selle teksti ettevalmistamisel, andnud natuke teistsuguse variandi. Nii et § 6 (7) lugemisel kasutage assamblee eelnõu § 7, sest selles ei ole kooskõlastustoimkond teinud mingisuguseid muudatusi. Ma loodan, et selles probleemis meil diskussiooni ei tule, sest ka Ülemnõukogu liikmed, kui ma õigesti mäletan, selle paragrahvi kohta ettepanekuid ei teinud või oli neid siis ainult üks.
Millest lähtus kooskõlastustoimkond uue teksti ettevalmistamisel? Kõigepealt saime teilt väga palju ettepanekuid, mis täpsustasid ja aitasid selgemalt sõnastada neid küsimusi, mida põhiseaduse rakendamise seadus peab lahendama. Kui te olete nüüd tähelepanelikult saanud meie uut teksti lugeda, just neid muudetud paragrahve, siis kooskõlastustoimkond loodab, et ka assamblees tegelikult ju arutuse all olnud teemad on märksa selgemalt ja üheselt mõistetavamalt lahti kirjutatud. See puudutab siis üleminekut praeguselt korralt uue põhiseaduse jõustumise järgsele riigikorrale ja organit, mida põhiseadus ette ei näe, kuid mis praegu on olemas. On täiesti selge, et päevapealt selliseid muudatusi teha ei saa ja ei olegi võimalik. Seetõttu ongi rakendusseaduses tarvis väga täpselt ja üheselt mõistetavalt lahti kirjutada, kuidas üleminek toimub ja millised on sellel üleminekuetapil ühe või teise riigiorgani ülesanded. Sellest on tulenenud täiendused § 2, mida assamblee eelnõus ei olnud, eelkõige siis kooskõlastustoimkonna poolt praegu põhitekstina pakutavas 3. lõikes.
Väga palju ettepanekuid oli seoses nende isikute, organisatsioonide ja teiste võimalike liitude, erakondade nimekirjaga, kellel on õigus esitada presidendikandidaati. Samal ajal oli ka ettepanekuid vähendada seda loetelu. Kooskõlastustoimkond asus üsna üksmeelselt seisukohale, et meie praegust poliitilist olukorda arvestades on ehk otstarbekas teha esitajate loetelu võimalikult avaraks, anda kõigile võimalus, kes soovivad meie poliitilises elus kaasa rääkida. Seega võeti arvesse ettepanekud, mis sisaldasid soovi laiendada nende ringi, kellel on õigus esitada vabariigi presidendi kandidaati. Nii lisandusid, nagu te näete, meie praeguses §-s 4 lg. 3 punktid 4 ja 5, mille järgi ka Eesti Vabariigi Ülemnõukogu Presiidiumis või vabariigi valitsuses registreeritud erakondadel, liikumistel ja ühendustel, samuti Eestimaa Omavalitsuste Liidul koos Eesti Valdu Asutava Liidu ja Eesti Linnade Liiduga on õigus esitada presidendikandidaati. Me arutasime ka võimalust, et äkki tekib kandidaate liiga palju ja siis ei olegi võimalik otsestel valimistel kohe presidenti valida, asi läheb ikkagi Riigikogu kätte. Kooskõlastustoimkond pidas seda tõenäosust meie praeguses olukorras siiski suhteliselt väikeseks, mistõttu leidsime vajaliku olevat seda ringi võimalikult palju laiendada.
Ma rääkisin nüüd juba §-st 4, aga kui tulla tagasi § 3 juurde, siis näete, et selles on alternatiivid. See näitab, et kooskõlastustoimkond nendes küsimustes üksmeelele ei jõudnud, küll aga pidas vajalikuks igal juhul tuua see teemade ring saali, et iga saadik jõuaks hääletamisel osaledes ja seejärel ka demokraatia reegleid silmas pidades ning võimalikku kaotust tunnistades lõpuks selgusele, milline on Ülemnõukogu tahe valimiste väljakuulutamise asjus. Aga ma tahan juba ette märkida, kuigi sellest tuleb eraldi juttu hilisemas väitluses, kui me jõuame §-ni 3, et nii esimese kui teise alternatiivi puhul teadvustasid kooskõlastuskomisjoni liikmed, seega fraktsioonide esindajad, täiesti selgelt, et igal juhul on Ülemnõukogu juba oma varasemate otsustega fikseerinud valimiste toimumise 1992. aasta jooksul.
Põhiteksti kohta ma rohkem ehk ei räägikski, arvestades seda, et konkreetsete paragrahvide juures tuleb niikuinii väga paljut sisuliselt korrata ja tõenäoliselt teevad seda ka ettepanekute autorid. Küll aga tahaksin mõne sõnaga peatuda teisel teile välja jagatud paberil, s.t. põhiseaduse rakendamise seaduse eelnõu arutamisel eraldi hääletusele tulevatel probleemidel. Nagu te juba eile võisite veenduda, on mitmed ettepanekud rakendusseaduse kohta tehtud seoses valijate ringiga. Kuna praegune eelnõu, õigemini assamblee poolt väljatöötatud eelnõu seda küsimustikku ei puudutanud, siis ei saa me seda arutada konkreetsete paragrahvide juures. Me peame vajalikuks just selliselt, nagu see materjal teile on praegu esitatud, erinevate hääletusvoorude kaudu jõuda selgusele, kuidas me siin talitame. Sama asi on eraldi hääletusele tulevate probleemide punktidega 2 ja 3, mis käsitlevad põhiseaduse muutmise lihtsustatud korda lähiaegadel pärast põhiseaduse jõustumist. Ka seda ei olnud assamblees ettevalmistatud eelnõus ette nähtud, mistõttu see arutelu tuleb meil samuti eraldi läbi viia. Seega ei saa nende nimetatud probleemide puhul rääkida praegu sellest, millisest konkreetsest eelnõu paragrahvist käib jutt, vaid kui otsustatakse ühe või teise variandi kasuks, siis tuleb kooskõlastustoimkonnal ilmselt leida rakendusseaduse eelnõus sobiv koht, kuhu vastavalt Ülemnõukogu soovile tuleks lisaparagrahvid panna, kui nõnda on otsustatud.
Kolmas dokument on Eesti Vabariigi põhiseaduse rakendamise seaduse eelnõu rahvahääletusele panemise kohta. See on vajalik pärast seda, kui me oleme lõpuks jõudnud otsusele: nüüd on valminud niisugune rakendusseaduse eelnõu, mis on enamikule Ülemnõukogu liikmetest vastuvõetav, ja me otsustame selle panna koos põhiseadusega rahvahääletusele. Samuti käsitleme selles eelnõus teise punkti all niinimetatud § 8, mille assamblee pakkus meile eraldi küsimusena rahvahääletusele panekuks. Ma tahaksin siinkohal öelda, et kooskõlastustoimkonna otsus nii selle projekti esimese kui ka teise punkti kohta oli täiesti üksmeelne. Millest räägivad põhiseaduse § 29 ja § 30? Võimalik, et teil ei ole seda käepärast. Ma tahan teile kinnitada, et nende põhiseaduse paragrahvide järgi on tõesti võimalik vajaduse korral pärast põhiseaduse jõustumist sätestada teatud tingimused ametikohtade täitmisel, ja seetõttu ei ole meie arvates neid tingimusi vaja esitada Eesti Vabariigi põhiseaduse rakendamise seaduses. Praegusel kujul ei vaja assamblee esitatud § 8 lõplik tekst meie arvates rahvahääletusele panemist.
Kui nüüd tagasi tulla põhiteksti, Eesti Vabariigi põhiseaduse rakendamise seaduse eelnõu juurde, siis tõenäoliselt räägib sellest pikemalt hr. Rask, aga kokkuleppel temaga tuleb ka §-s 2 sõnastamisele üks võimalik alternatiiv. Ka arvan, et sellest räägime täpsemalt siis, kui me jõuame § 2 juurde. Nagu te paranduste tabelist näete, saadikute endi ettepanekuid selle kohta otseselt ei ole, küll aga on kaudselt olemas hr. Väljase ettepanek, mis puudutab eksperthinnangut assamblee poolt väljatöötatud omaaegsele rakendusseaduse eelnõule. Sellest tulenevalt lahendamegi § 2 juures samuti ühe alternatiivi saatuse.
Aitäh, praegu on üldjoontes kõik. Ma usun, et konkreetsete paragrahvide juures on võimalik juba ka konkreetsemalt rääkida ja meie komisjoni seisukoht esitada.
Juhataja
Aitäh! On ka küsimusi. Palun, hr. Raud!
K. Raud
Austatud juhataja, lugupeetud pr. Aaskivi! Kas Riigikogu valijate ringi laiendamine Eestis pikka aega elanud või siin sündinud muulastega on mõeldud Eestis sündinud, kuid praegu Eestis mitteelavatelt väliseestlastelt valimisõiguse äravõtmise lahendamiseks? Aitäh!
Ü. Aaskivi
Ma ei oska sellele küsimusele niimoodi vastata. Praegu on kooskõlastustoimkond esitanud teile selle kohta alternatiivid, et selgitada üldse Ülemnõukogu liikmete tahet ja mõtteid valijate ringi laiendamise asjus. Konkreetsed alternatiivid lõpposas, kui Ülemnõukogu oma hääletuste kaudu üldse nii kaugele jõuab, pärinevad konkreetsetelt ettepaneku tegijatelt. Esimene alternatiiv on "Mõõdukate" saadikurühmalt ja teine alternatiiv keskfraktsioonilt. Ma usun, et kui me ükskord selle küsimuseni jõuame, siis põhjendavad seda ka ettepanekute tegijad ja hr. Raud saab loodetavasti põhjalikuma vastuse.
A. Käärma
Lugupeetud juhataja, lugupeetud ettekandja! Kui põhiseaduse rahvahääletusel osaleb alla poole valimisõiguslikest inimestest, ta võetakse vastu ning tema alusel töötatakse välja ja võetakse vastu hulk seadusi ja muid akte, kas need aktid on siis autoriteetsed või ei ole? Kas neid saab hiljem vaidlustada? Ja teine küsimus. Mida te võiksite öelda rühmade kohta, kellel on presidendikandidaadi ülesseadmise õigus, kuidas on siin lood võrdsusega? Kümme tuhat kodanikku ja erakond, kelle liikmeskond on 200 inimest, rääkimata Ülemnõukogu viiendikust, kelle taga peaks olema umbes 100 000 inimest, ja ka Eesti Kongressist. Kas see asi ei ole siin natuke ebaloomulik? Aitäh!
Ü. Aaskivi
Kõigepealt esimene küsimus. Nagu te märkate, ei ole meie tekstis tõepoolest enam § 1, mis räägib sellest, kuidas põhiseadus vastuvõetuks loetakse. Ja siin ma tahaksingi öelda saadikutele Allikule, Sovetnikovile, Käärmale ja Pohlale ning keskfraktsioonile, kes § 1 on käsitlenud – osa nendest taotles selle paragrahvi väljajätmist, teised sõnastuse muutmist –, et kooskõlastustoimkonna arvates tuleb see küsimus lahendada rahvahääletuse läbiviimise korras. See on nn. hr. Truuvälja eelnõu, mis tõenäoliselt on järgmine otsuseprojekt, millega kooskõlastustoimkond saali ette tuleb. Nii et kõik need vaidlused, kas 50% nimekirjadesse kantud isikutest peab osa võtma või ei, tuleb meil ilmselt maha pidada järgmise otsuseprojekti raames. Nüüd teine küsimus, kas on võrreldavad 10 000 elanikku ja pisikene erakond. Nagu ma ütlesin, pidas kooskõlastustoimkond silmas ainult seda, et skaala, kuidas on võimalik presidendikandidaati esitada, oleks võimalikult lai. Sellist võrdlust, kas üks on suurem ja teine väiksem, ei tehtud, lisati lihtsalt kõik need, keda saadikud pidasid vajalikuks veel lisada. Mis aga puutub minu isiklikku seisukohta, siis ma arvan, et registreeritud poliitilistel erakondadel võiks ehk tõesti olla suurem võimalus poliitikas kaasa rääkida kui nendel elanikel, kes siis peaksid rohkem organiseeruma ja allkirju koguma. Ma arvan, et see aitaks kaasa ka meie poliitilise süsteemi väljakujunemisele.
P. Priks
Lugupeetud juhataja, lugupeetud ettekandja! Mul on ka küsimus eraldi hääletusele tulevate probleemide lehelt. Nende kahe variandi kohta, mis seal on kolmandas alapunktis. Esimeses variandis on öeldud, et lubada esimestel Eesti Vabariigi Riigikogu ja presidendi valimistel lisaks Eesti Vabariigi kodanikele aktiivse hääleõigusega osaleda ka 15. maiks Eesti Vabariigi kodakondsuse taotlemise avalduse esitanud isikutel jne. Mind huvitabki, kust on tulnud see 15. mai. "Mõõdukate" ettepanekus oli juttu isikutest, kes on esitanud kodakondsuse taotlemise avalduse hiljemalt üks kuu enne Riigikogu esimeste valimiste päeva. 15. mai on nii ligidal, et see tundub mulle lausa võimatu kuupäev. Teises ettepanekus – 15. juuni – on midagi natukenegi loogilisemat. Kust see kuupäev 15. mai on tulnud? Aitäh!
Ü. Aaskivi
Nagu teada, koosnes kooskõlastustoimkond fraktsioonide esindajatest ja "Mõõdukate" fraktsiooni esindajana olin koosolekul mina ise ning osa võttis ka proua Liia Hänni. Arvestades kooskõlastustoimkonnas toimunud arutelu käiku ja vajadust leida selles küsimuses kompromiss ka teiste fraktsioonide esindajatega, samuti seda, et nimekirjade koostamine peaks toimuma märksa varem, pidasime proua Hänniga võimalikuks sõnastada "Mõõdukate" fraktsiooni ettepanek pisut teisiti, et oleks täpsemalt väljendatud see, mida tegelikult soovitakse valijate ringi laiendamisel öelda.
V. Lebedev
Lugupeetud juhataja, lugupeetud ettekandja! Mul on ettepanek mitte panna täna hääletusele kõiki parandusi, sest me saime neid ja isegi kogu seaduseelnõu alles praegu arutama hakata. Nii on lihtsalt raske orienteeruda ja hääletamisel võib eksida. Palun seda soovi arvestada. Tänan!
Ü. Aaskivi
Ütleksin kommentaariks härra Lebedevi sõnavõtule: seda ohtu, et kohe hääletamiseks läheb, ilmselt ei ole. Ma kujutan ette, et mulle on veel küsimusi ja küsimusi tuleb ka härra Raski kaasettekande kohta. Nii et ma loodan, et ka meie vene kolleegidel on piisavalt aega süveneda arutatavasse probleemi ja et me täna jõuame siiski mingite lahendusteni.
I. Hallaste
Lugupeetud ettekandja, mul on küsimus endise § 3, praeguse teksti § 2 kohta. See tekst on muutunud väga põhimõtteliselt. Kui ma rääkisin eile sel teemal endise justiitsministri härra Raidlaga, ütles ta, et kui jätta ära tekst, kus on öeldud, et põhiseaduse jõustumise hetkel kehtivad õigusaktid toimivad niivõrd, kuivõrd nad ei ole vastuolus põhiseadusega, siis on see katastroof õigussüsteemile. Meie õigussüsteem peab minema igal juhul uue põhiseaduse järgseks ja selle kohta ei ole võimalik parandusettepanekut esitada, kuna esialgne tekst oli väga hea. Nüüdses redaktsioonis on kadunud see hea tekst ära ja asendunud härra Raidla väitel katastroofilisega. Kas te peate võimalikuks, et praeguse § 2 juurde pannakse alternatiiv?
Ü. Aaskivi
Mul on väga kahju, et kolleeg Hallaste ei saa oma suitsupause kokku panna parlamendi reglemendijärgsete vaheaegadega, sest ajal, mil ta suitsu tegi, ma rääkisin sellest, et §-s 2 tuleb vastavalt härra Raski soovile ja härra Väljase ettepanekule samuti hääletamisele alternatiiv. Aga kuna nüüd sellest juba juttu tuli, siis tõepoolest, kolleegid, kirjutame selle alternatiivi üles, mis § 2 juures hääletamisele tuleb. See kõlab nii: "Käesoleval ajal Eesti Vabariigis toimivad õigusaktid kehtivad niivõrd, kuivõrd nad ei ole vastuolus põhiseadusega või põhiseaduse rakendamise seadusega, ja seni kuni nad kas tühistatakse või viiakse põhiseadusega täielikku vastavusse." Ma loodan, et härra Rask annab täpsema kommentaari ka selle suhtes. Mis aga puutub härra Hallaste väitesse, et üks tekst on teisega võrreldes väga hea, siis ma tahan teile informatsiooniks öelda, et mõlemad tekstid on sõnastatud juba assamblees eri ekspertide poolt ja ka eksperdid pidasid omavahel väga tuliseid vaidlusi, kumma tekst tegelikult parem on. Nii et ühe eksperdi kinnitus selle kohta, et üks on tunduvalt parem kui teine, võib osutuda mitte päris täpseks.
J. Lippmaa
Hea kolleeg! Mul on üks märkus ja üks küsimus. Märkus on rakendamise seaduse § 4, endise § 5 kohta. Kuna siia on juurde tulnud punktid 4 ja 5, siis ma paluksin lugeda minu esimene parandusettepanek § 4 punktide 2, 3, 4 ja 5 kohta käivaks. Teine ettepanek jääb samaks. Küsimus on eraldi hääletusele tulevate probleemide kohta. Nimelt on punkti 3 kahes variandis juba lahendatud küsimus, mille üle me eile kõvasti vaidlesime ja kokkuleppele ei saanud. Esimeste Riigikogu valimiste puhul paistab see probleem siin justnagu lahendatud olevat. Ma ei ole sellega nõus. Samuti ei ole ma nõus ka väitega, et ettepanekuid võivad seletada need, kes need teinud on, ja sellepärast pean ma küsima ikka sinu käest sedasama, mida eile sai kuus korda küsitud Tõnu Antonilt: mil kombel väljaspool Eesti Vabariiki elavad Eesti kodanikud, kellele tahetakse anda valimisõigus, saavad teada, kes on kes Eesti poliitikutest, kelle vahel nad vahet tegema peavad?
Ü. Aaskivi
Ma tahan hr. Lippmaa küsimusele vastata, et tegelikult on olemas erinevus eilse teema vahel, mis puudutas Riigikogu valimise seadust, ja tänaste alternatiivide vahel. Kui eile käis jutt Riigikogu valimise seadusest üldse, siis seekord käib jutt Riigikogu esimestest valimistest pärast põhiseaduse vastuvõtmist. Ja kuna ettepanekute tegijad on teksti nii formuleerinud, siis selliselt tuleb ka nende ettepanekut mõista. Saadikutel on võimalik väljendada oma suhtumist sellesse hääletamise teel. Mina sain ettepanekute tegijatest aru nõnda, et nad just nimelt näevad ette valijate ringi laiendamist mõlemale poole, tahtmata seda kodanike puhul piirata alalise elamisega Eestis ja teiselt poolt andes teatud juhtudel valimisõiguse mittekodanikele.
K. Kama
Austatud pr. Aaskivi, ma ei tea, kas mu mälu petab mind, aga ma võtsin osa kooskõlastustoimkonna tööst ja minu arvates ei ole § 4 esitatud meile sellisel kujul, nagu me kokku leppisime. Nimelt pidi kolmanda lõigu punkt 4, mis on hr. Made ettepanek mõnevõrra täiendatud kujul, minu mäletamist mööda tulema siia alternatiivina, mitte põhitekstina. Ja hoopiski ma ei tea, et oleks otsustatud lisada teksti praegune punkt 5. Kas ma eksin või milles on asi?
Ü. Aaskivi
Teised kooskõlastustoimkonna liikmed võivad mind parandada, kuid minul oli üles märgitud punkti 4 tekst just selliselt, nagu see praegu siin on. Punkti 5 üle toimus diskussioon ja me leidsime, et kuna me juba punkti 4 puhul laiendasime, siis ei tee me ka edaspidi sellistele ettepanekutele piiranguid. Punkt 4 lahendati üleeilsel õhtusel istungil ja punkt 5 hr. Käärma ettepanekute alusel eilsel istungil.
A. Ristkok
Mul oleks kaks väikest parandusettepanekut, aga nagu ma aru saan, on praegu küsimuste aeg. Kas ettepanekuid tohib teha?
Ü. Aaskivi
Kuna on teine lugemine, siis assamblee teksti kohta enam küll ettepanekuid teha ei saa, aga selles osas, kus tekst on nüüd muutunud, tohib ettepanekuid teha.
A. Ristkok
Mul on ettepanekud nimelt muutunud teksti kohta. Esimene on § 4 (§ 5) punkt 5, mis käsitleb Eesti Maaomavalitsuste Liidu, Valdu Asutava Liidu ja Eesti Linnade Liidu õigusi. Teen ettepaneku sõnastada see ümber nii, et ei oleks rõhutatud EMOL-i suuremat osa: Eesti Maaomavalitsuste Liidul, Eesti Valdu Asutaval Liidul ja Eesti Linnade Liidul ühiselt ...
Ü. Aaskivi
Ma ise olen teiega täiesti nõus, kuid praegu on see sõnastatud nii, nagu pakkus ettepaneku tegija. Kui me jõuame selle paragrahvi juurde ja ettepaneku tegija soostub teie sõnastusega, siis ma ei näe siin probleemi.
A. Ristkok
Teine ettepanek puudutab süümevannet. See asi jääb õhku rippuma, pole kuskilt näha, kellele see anda tuleb, kes kehtestab korra. Minu meelest tuleks lisada § 7 (§ 8) lõppu lõik, et süümevande andmise üldise korra kehtestab Ülemnõukogu enne Riigikogu ja presidendi valimiste väljakuulutamist, nii nagu on varem öeldud paari seaduse kohta, mis tulevad enne kehtestada. Muidu lihtsalt ei ole kedagi, kes vastutab selle eest, et vastav kord ikkagi kinnitataks. Muidu ei ole kellelegi vannet anda ja süümevannet ei hakatagi andma.
Ü. Aaskivi
Teie teine ettepanek ei ole kahjuks päris reglemendipärane, sest selles osas tekst muutunud ei ole. Tõenäoliselt see asi lahendada tuleb, ainult ma arvan, et see ei ole põhiseaduse rakendamise seaduse küsimus. See on mõnes mõttes tehnilisem küsimus, mida ei pea just rahvahääletusel otsustama.
R. Järlik
Austatud juhataja, austatud ettekandja! Kas redaktsioonikomisjon, kui ta sõnastas § 3 (§ 4) viimast lõiku, milles on juttu normatiivaktide kehtestamisest Riigikogu liikmete ja vabariigi presidendi töötasu kohta, arutas ka normatiivaktide kehtestamist nii Riigikogu liikmete kui ka presidendi sotsiaalsete garantiide kohta? Ja kui arutas, siis millistel kaalutlustel on sotsiaalsed garantiid siit välja jäetud?
Ü. Aaskivi
§ 3 viimast lõiku ei tule käsitleda kui Ülemnõukogu tööplaani kuni Riigikogu kokkuastumiseni. Kahtlemata ei ole selles nimetatud normatiivaktid ainsad, millega Ülemnõukogu vahepealsel ajajärgul peaks tegelema. Küll aga on nimetatud aktid otseselt seotud põhiseaduse jõustumisega. See seadusandlik akt, millest räägib hr. Järlik ja mille kohta üks saadik mulle ka vahepeal ettepaneku tegi, tuleb meil istungisaalis tõenäoliselt küll arutusele, kuid seoses valitsuse poolt ettevalmistatud otsusega, kus on väga paljude aktide loetelu ja kust on näha, millises pingereas üldse peaks toimuma seadusandlik tegevus pärast põhiseaduse jõustumist, ja ka enne seda. Ise kujutan ette, et saadiku staatuse ja sotsiaalsete garantiide küsimus on kahtlemata üks, millega Ülemnõukogu võiks tegelda, peakski tegelema, kuid see ei ole otseselt seotud põhiseaduse jõustamisega ega vaja seetõttu rahvahääletusel kinnitamist. Me arutasime seda küsimuste ringi seoses kõiksuguste seadustega, mis on vajalikud, kuid leidsime, et need kolm akti tulenevad just nimelt põhiseaduse jõustamisest ja seetõttu tuleb nad ka rakendusseadusse sisse kirjutada.
Juhataja
Aitäh, pr. Aaskivi, rohkem küsimusi ei ole. Palun hr. Raski kaasettekandele!
M. Rask
Austatud juhataja, lugupeetud saadikud! Püüaksin teie tähelepanu kontsentreerida mõningatele aspektidele, mis tõusetusid eksperthinnangu andmisel põhiseaduse rakendamise seaduse kohta. Võib-olla ka saalist selle seaduseelnõu täiendamiseks tulnud ettepanekute vähem kajastamist leidnud aspektide kohta. Ma ei tahaks öelda sõnagi võimalike poliitiliste suunitluste kohta, mida nendest ettepanekutest välja võib lugeda, pigem tunneksin hirmu selle võimaliku kaose ees, mis võib tekkida vahetult pärast põhiseaduse vastuvõtmist. Kui teil on käes ka justiitsministeeriumi koostatud ekspertarvamus, siis oleks parema koostöö huvides, et te selle välja võtaksite. Püüaksin teie tähelepanu juhtida just 6. leheküljel olevatele ekspertiisi kokkuvõtlikele järeldustele. Seal on kaks esimest punkti, mille selgitamiseks tuleks mõni sõna öelda. Ühtlasi ütlen, et need punktid on hõlmatavad ka hr. Väljase tehtud täiendusettepanekuga panna saalis eraldi hääletusele kõik ekspertide esitatud ettepanekud. Nii kategooriline ma siin ei oleks, sest paljusid ekspertiisiakti aspekte on arvestatud juba Põhiseaduse Assamblee redaktsioonitoimkonna töös. Minu teada on arvesse võetud kuus ettepanekut ja redaktsiooniliste ettepanekutega on ikkagi nii, et kui tekst muutub iga päevaga, siis on lõplikku redaktsiooni eksperthinnangu käigus võimatu ette aimata.
Ekspertarvamusest. Me tõime välja põhimõtte, mille järgi põhiseadus jõustub selle vastuvõtmise järel valitud Riigikogu esimese koosseisu esimese istungi päeval. Praegu teile väljajagatud tekstis on see reguleeritud teisiti. Ütleksin mõne sõna siia juurde lihtsalt õiguslikust aspektist. Kui võetakse aluseks see tekst, mis on teile kätte jagatud ja mille järgi põhiseadus jõustub selle rahvahääletusel vastuvõtmisele järgnevast päevast, siis tekib olukord, kus põhiseadus kehtib – on jõustunud –, aga neid riigiorganeid, mis peaksid põhiseaduslikud garantiid andma kõigile isikutele, kelle õigused on üles loetud põhiseaduse teises peatükis, ei ole. Ma arvan, et praegu arutamiseks ja vastuvõtmiseks pakutud redaktsiooniga tekitatakse rohkesti mittevajalikke õiguslikke ja poliitilisi pingeid, hoopiski korrektsem oleks siduda põhiseaduse jõustumine ikkagi Riigikogu kokkuastumise päevaga.
Hr. Hallaste esitatud küsimus selle kohta, kuidas peaks meie seadusandlussüsteem pärast põhiseaduse vastuvõtmist edasi toimima, on minu arust üks võtmeküsimusi üldse. See on see küsimus, kuidas Eesti riigis tahetakse üles ehitada seadusandlussüsteem. Nii karme hinnanguid, et tekib täielik kaos, kui põhiseaduse rakendamise seaduse praegune § 2 peaks vastu võetama esitatud redaktsioonis, ei oleks vahest tarvis anda. Tahaksin aga, austatud saadikud, teie tähelepanu juhtida sellele, et juba Eesti valitsemise ajutise korra aluste seaduses, mis minu mäletamist mööda võeti vastu 16. mail 1990, on §-s 4 sätestatud: "Kõik seni Eesti territooriumil toimivad normatiivaktid kehtivad, kuni Eesti Vabariigi Ülemnõukogu või Eesti Vabariigi Valitsus neid ei tühista, ei muuda või kui nad ei ole vastuolus käesoleva seadusega või järgnevate Eesti Vabariigi normatiivaktidega." See on seesama põhimõte, mille järgi kogu seadusandlus, mis varem reguleeris ühiskondlikke suhteid, toimib ja kehtib edasi niivõrd, kuivõrd see ei ole vastuolus järgnevate aktidega. Antud situatsioonis tuleks rakendada põhimõtet "niivõrd kuivõrd" seostatuna põhiseaduse või põhiseaduse rakendamise seadusega.
Praegust teksti §-s 2, mille järgi põhiseaduse jõustumise hetkel kehtivad õigusaktid, mis ei ole kooskõlas põhiseadusega, toimivad seni, kuni nad kas tühistatakse või viiakse vastavusse põhiseadusega, kuid mitte kauem kui 1993. aasta 31. detsembrini, võib hinnata heatahteavaldusena, et 31. detsembriks 1993 on üles ehitatud iseseisva Eesti riigi täielik õigussüsteem. Praktikuna julgen selles sügavalt kahelda. Seni tekib aga olukord, kus terve hulk riigiorganeid ei tööta. Toon näitena prokuratuuri, mis tegutseb paljuski NSV Liidu seadusandluse alusel. Ta talitab nende sätete alusel, mis on vastuolus põhiseadusega, aga samaaegselt me ütleme, et talitab täpselt nii kaua, kuni austatud Riigikogu ei ole loonud uut süsteemi. Me tekitame ühest küljest, põhiseaduse aspektist vaadatuna, seadusetuse olukorra ja teisest küljest tekib olukord, kus põhiseadus hakkab alles järkjärguliselt rakenduma vastavalt sellele, kuidas Riigikogu jõuab vastu võtta uusi seadusi. Kui me seda tahame taotleda, siis sobib see tekst küll. Kui me seda ei soovi, siis tuleb anda kompetentsetele organitele, eelkõige Riigikohtule, õigus panna paika kõik kehtivad normid ja sel juhul tuleks ikkagi tuua siia sisse põhimõte, mille järgi kehtivad varem vastu võetud seadused niivõrd, kuivõrd nad ei ole vastuolus põhiseaduse või põhiseaduse rakendamise seadusega.
Teine aspekt. Kui peaks jääma kehtima põhimõte, mille järgi 31. detsembriks 1993 on tarvis luua kogu õigussüsteem, siis me tõmbame sisuliselt kriipsu peale ka praeguse Ülemnõukogu 2-aastasele tööle. Nii et sellest tulenevad õiguslikud järeldused on vägagi karmid ja ma tõesti palun, et vastavalt hr. Väljase ettepanekule läheksid kaks esimest punkti eksperthinnangust alternatiivsete variantidena saalis hääletusele.
Ma ei tahaks teie aega kauem kinni pidada, sest ülejäänud ekspertarvamuses esitatud redaktsioonilised parandused ja täiendused on paljuski arvesse võetud ning vastavalt sellele, kuidas tekst siin saalis paraneb, olenevalt hääletustulemustest, on seda redaktsiooni võimalik ka edasi arendada. See oleks kõik.
Juhataja
Aitäh! On küsimusi? Hr. Ugandi, palun!
U. Ugandi
Austatud spiiker ja lugupeetud ettekandja! Kas on võimalik, et pärast põhiseaduse vastuvõtmist võtab Ülemnõukogu vastu veel mõne seadusandliku akti, mis iseenesest on vastuolus põhiseadusega, kuid mis on vajalik, et reguleerida mõnda probleemi valdkonnas, kus põhiseadust veel ei saa rakendada, näiteks kas või tööõiguslike garantiide andmine kodakondsuse taotlejatele jpt. Te mainisite siin prokuratuuri jne. Kui jõustame selle seaduse Ülemnõukogu ajal, siis peaks ju Ülemnõukogu saama natuke võimalusi mõnda asja reguleerida. Kas teile ei tundu, et praegune kontseptsioon on selles mõttes liiga jäik? Tänan!
M. Rask
Tundub küll. Küsimus ongi selles, et kui me jõustame põhiseaduse mingil päeval pärast rahvahääletuse tulemuste teadasaamist, tekib kaheldamatult ajaperiood, kus põhjendatult või põhjendamatult on võimalik tõstatada Ülemnõukogu legitiimsuse, tema õigusliku staatuse küsimust. Kas Ülemnõukogu peab võtma endale volitused ning määratlema, et sellel perioodil saab vastu võtta selliseid ja teistsuguseid otsuseid, see on veel üks küsimustepundar ja seepärast ma pakungi ikka välja variandi, et põhiseaduse jõustumise ajaks peaks olema Riigikogu kokkutulemise esimene päev.
V. Pohla
Lugupeetud härra minister! Eelmise küsimuse jätkuks ma küsin, kas Ülemnõukogu on üldse võimeline täitma kõrgeima riigivõimu funktsioone, kui me tunnistame põhiseaduse kehtivaks pärast tema vastuvõtmist rahvahääletusel. Paluksin seda veel kord analüüsida, see on meie otsustusele väga tähtis. Teine küsimus. Kui me tunnistame, et põhiseadus hakkab kehtima pärast Riigikogu valimise tulemuste väljakuulutamist või tema esimest istungipäeva, kas siis on üldse vaja fikseerida neid põhimõtteid, mis olid eelmise projekti §-des 3, 6, 10? See on ju juriidiliselt täiesti endastmõistetav, et tegutsev riigivõim toimib nii kaua täievoliliselt, kuni asemele asub uus, seadusandlikult valitud riigivõim. Tänan!
M. Rask
Põhjalikum analüüs võtaks väga palju aega, aga põhimõtteliselt ma saan sellest küsimuseasetusest ikkagi niimoodi aru, et kui Ülemnõukogu on pärast põhiseaduse jõustumist sunnitud jätkama oma tegevust, siis tuleb saada rahvahääletuse kaudu, rakendusseaduse sätete kaudu teatud volitused. Praegu tekib vajadus luua selline mehhanism, et rakendusseaduses peaks olema sätestatud: Ülemnõukogu teeb seda ja seda nii ja nii kaua. Juhul kui põhiseadus hakkab kehtima Riigikogu kokkuastumise päevast, on Ülemnõukogu praegusel koosseisul, niipalju kui mina sellest aru saan, volitused täpselt selle ajani. See hõlmab põhimõtteliselt ka teist küsimust.
Juhataja
Aitäh, rohkem küsimusi ei ole!
M. Rask
Aitäh!
Juhataja
Nagu me kokku leppisime, saab hr. Rask anda selgitusi ka konkreetsete punktide hääletamise käigus. Avan läbirääkimised. Palun, hr. Kask!
P. Kask
Austatud proua juhataja, lugupeetud kolleegid! Hinnates praegust olukorda, tundub mulle küll, et rakendusseadus ei ole küps täna vastuvõtmiseks. Käimas on ikka veel kontseptuaalsed vaidlused küsimuses, mis määrab kogu selle seaduse ülesehituse ja kõik muu. Nimelt, millal peaks põhiseadus toimima hakkama, kas pärast rahvahääletust otsekohe või pärast Riigikogu kokkuastumist. Need on nii erinevad kontseptsioonid, et ka kõik muud punktid tuleks üles ehitada sõltuvalt sellest valikust. Ma tahaksin toetada härra Raski selles, et lollikindlam või lihtsam variant on see, kui me rakendame põhiseaduse pärast Riigikogu kokkutulekut. Kui me kehtestame ta kohe, oleme kahe väga tõsise ohu, alasi ja haamri vahel. Ühest küljest on oht see, et tekib õiguslik vaakum, et meil ei ole selge, milline seadus kehtib ja milline mitte, et ühte ja sama küsimust reguleerivad teineteisega vastuolus olevad õigusaktid. Teisest küljest on oht selles, et kõrgeimal riigivõimul ei ole võimalust ettekirjutatud kontseptsioonis enam parandusi ega muudatusi teha, nii nagu me rakendusseaduse rahvahääletusele paneme, nii tuleb elus ka toimima hakata. Kui aga tekivad probleemid, kui meil näiteks on vaja vastu võtta uut akti valdkonnas, kus põhiseadus ei toimi, siis oleme vastu müüri. Me peaksime vastu võtma akti, mis on põhiseadusega vastuolus, aga seda me teha ei tohi. Ja Ülemnõukogul ei ole ka õigust põhiseadust muuta, isegi mitte algatada selle muutmist rahvahääletusel, sest nii me oleme rakendusseadusesse kirjutanud. Veelgi enam, kui läbi läheb § 2 see alternatiiv, mis siin täna ette loeti ja mis põhimõtteliselt on õige, aga mis hakkab tööle alles selle teise kontseptsiooniga, s.t. kui me rakendame § 2 alternatiivi koos § 1 põhitekstiga, siis kaotavad oma kehtivuse paljud sellised aktid, mis me oleme juba vastu võtnud ja mida me ka tulevikus peaksime vastu võtma üleminekuperioodi kohta. Üks näide sellest on tööõiguslikud garantiid mittekodanikele, kodakondsuse taotlejatele teatud perioodil. Seetõttu me peame väga teraselt silmas pidama kogu tervikut, eelkõige seda, et me liiga jäigalt ei kirjutaks ette tulevikustsenaariumi ja Ülemnõukogule ei jää enam mitte mingeid võimalusi korrektiive teha. See on üks oht, mida ma näen, ja kuhu on kaldunud ka kooskõlastustoimkonna kontseptsioon. Veel hullemini oli selle häda kütkes Põhiseaduse Assamblee kontseptsioon.
Ma ei jõua muudest asjadest praegu rääkida, aga § 1 vajab tõepoolest seda alternatiivi, et põhiseadus hakkab kehtima seoses Riigikogu kokkutulekuga. Kui me kehtestame ta varem, siis tekib väga palju väga raskeid probleeme, mis praeguses eelnõus on lahendamata. Tänan!
Juhataja
Enne kui ma annan sõna hr. Kamale, ma siiski veel kord kordan üle, milline on meie arutelu protseduur, see ei ole vist kõigil selge. Praegu käib meil arutelu üldiste läbirääkimiste korras ja kõigil neil, kellel on öelda midagi põhiseaduse rakendamise seaduse kohta, kuid kes ei ole ise ettepaneku esitajad, s.t. kes tahavad rääkida teiste ettepanekutest, mitte enda omast, on õigem praegu kõnelda. Kes tahavad kõnelda ainult oma ettepanekust, nendel on võimalik kõnelda selle ettepaneku hääletamise ajal, sest ettepaneku hääletamise ajal ma annan sõna ettepaneku esitajale, pr. Aaskivile, hr. Raskile ja hr. Antonile, kui ta soovib. Ja loomulikult on saadikurühmal nagu alati võimalik võtta enne iga punkti hääletamist vaheaega ning esitada siis saadikurühma seisukoht. See protseduur vastab täielikult reglemendile. Ma loodan, et nüüd on selge, kuidas meie arutelu läheb. Palun, hr. Kama!
K. Kama
Austatud Ülemnõukogu! Ma hakkan pihta §-st 1 ja küsimusest, millal põhiseadus jõustub. Nii hr. Rask kui ka Peet Kask väitsid, et põhiseadus peaks jõustuma alles siis, kui Riigikogu astub kokku, välistamaks õiguslikke konflikte, mis võiksid tekkida pärast põhiseaduse vastuvõtmist ja enne Riigikogu valimisi. Ma isiklikult loodan muidugi, et aeg nende kahe sündmuse vahel on väga lühike. Küll aga tahan rõhutada seda, et põhiseadus peab olema jõustunud juba Riigikogu valimiste ajal, s.t. Riigikogu tuleb valida põhiseaduslikul alusel, et me ükskord saaksime endale tõepoolest põhiseadusliku rahvaesinduse. Ei ole võimalik, et me valime mingi kogu, kes siis pärast takkajärele ütleb, et vaat mina olengi nüüd see põhiseaduslik kogu. See tähendab, et kui isegi mitte kogu põhiseadus, siis vähemalt need osad põhiseadusest, mis sätestavad Riigikogu valimised ja tema moodustamise korra, peavad olema jõustunud kindlasti enne Riigikogu valimisi või isegi juba enne nende valimiste väljakuulutamist.
Selles paragrahvis on ka üks alternatiiv: 3. lõige välja jätta. Ma olen selle alternatiivi poolt. Ma arvan, et 3. lõige on lahtisest uksest sissemurdmine. Kui 2. lõikes on juba öeldud, et Ülemnõukogu volitused lõpevad Riigikogu valimise tulemuste väljakuulutamisega, siis see tähendab, et nad ka kehtivad sinnamaani. Minu arvates nähakse 3. lõikes suuremaid tonte, kui asi tegelikult väärt on. Küll aga tekib väga huvitav seos 3. lõike ja § 3 alternatiivide vahel. Nimelt sisaldavad § 3 alternatiivid endas võimaluse, et Ülemnõukogu võiks veel piisavalt venitada Riigikogu valimiste väljakuulutamisega. Skeem oleks siis selline, et kõigepealt rahvahääletusel tunnustada Ülemnõukogu volitusi seadusandliku koguna ja seejärel lükata Ülemnõukogu volituste lõpetamine määramatusse. Ma oleksin nõus aktsepteerima 3. lõiget sellisel kujul, nagu see on §-s 1, aga seda ainult tingimusel, kui § 3 alternatiivid välja jäävad. § 3 ümber puhkeb muidugi kõige selgem poliitiline võitlus, siin ei ole taga mingeid õigusprobleeme, küsimus on selles, millised poliitilised jõud on huvitatud kiiretest valimistest ja millised poliitilised jõud seda ei ole. Kui nüüd asja natuke laiemalt vaadata, lähtumata ühest või teisest konkreetsest grupihuvist, siis arvestades praeguse Ülemnõukogu reitingut rahva hulgas ja selle reitingu madaldumise tendentsi, arvan ma, et eelkõige just Ülemnõukogule, mitte Eesti Komiteele või kellelegi teisele-kolmandale, on väga vajalik ja väga kasulik, kui ta ütleb ära täpsed tärminid, mis ajani ta loeb veel oma volitusi kehtivaks. Ma arvan, et selle tärmini väljaütlemisega on juba praegu rumalalt venitatud. Ülemnõukogu ja rahva vahekord oleks palju parem, kui kõigil oleks ühtemoodi selge, kui kaua Ülemnõukogu veel tahab ja kavatseb koos istuda. Nii et § 3 puhul on loomulikult asi niimoodi, et eks iga poliitiline jõud väida end esindavat üldrahvalikke huve, aga need poliitilised jõud, kes võitlevad valimiste kaugemale lükkamise eest, on ikkagi miskipärast praegu oma reitingu madalseisus, neile ei ole kiired valimised kasulikud. Ja samuti on nende poliitiliste jõududega, kes võitlevad valijaskonna laiendamise eest, miskipärast on just selle kontingendi hulgas, kelle suunas nad laiendamist soovivad, nende reiting eriti kõrge.
Edasi. § 5 praeguse 2. lõikega, mille alternatiivina on antud võimalus see lõige välja jätta, on minu arvates sisse kodeeritud paratamatu konflikt Ülemnõukogu ja tulevase Riigikogu vahel. Nimelt dikteeritakse siin Riigikogule, millised Ülemnõukogu sammud peavad igal juhul kehtima jääma ka pärast Riigikogu kokkuastumist. Ühelegi parlamentaarsele kogule niisugune ettekirjutamine ei meeldi. Ma kardan väga, et kui minna sellise diktaadi teed, siis võib Riigikogu hakata eitama mitte ainult neid asju, vaid ka väga paljut muud, mida Ülemnõukogu on teinud Eesti riigi ülesehitamisel. Sellist konflikti tulevasele Riigikogule ette sööta ei ole mõtet. Toetan alternatiivi, et §-st 5 2. lõige välja jätta.
Lõpetuseks ei pea ma loomulikult võimalikuks seda, millest rääkis Peet Kask, et näiteks Ülemnõukogu veel enne valimisi hakkaks muutma põhiseaduse rakendamise seadust, mis on rahvahääletusel vastu võetud. Sel juhul muutub tõesti kogu asi absurdiks. Tekib küsimus, miks seda siis üldse oli vaja rahvahääletusele panna. Ma ei suuda endale hästi ette kujutada olukorda, kus rahvahääletusel on näiteks otsustatud, et valijate ring on just nimelt niisugune ja mitte teistsugune, seejärel tuleb aga kokku Ülemnõukogu ja otsustab, et ei, valijate ring on tegelikult ikka hoopis laiem, kui seda arvas rahvas, s.t. Eesti Vabariigi kodanikkond.
J. Allik
Lugupeetud juhataja, lugupeetud kolleegid! Ma räägin samadest asjadest, millest rääkis härra Kama, küll teisest aspektist, aga mitte päris vastandlikust. Ma pean ütlema, et ka mina ei saa aru sellest kontseptsioonist, mida esitasid härrad Kask ja Rask, et põhiseadus võiks jõustuda Riigikogu valimiste järgselt. Mille alusel me siis valime presidendi ja Riigikogu, jääb minule küll täiesti arusaamatuks. Aga ma tahaksin rääkida §-st 3, sellest valimiste probleemist, sest on selge, et see on kõige teravam probleem, mis meid kõige enam takistab praegu rakendusseadust vastu võtmast. Minu meelest on seda lahendada väga lihtne. On üsna selge, et enne põhiseaduse rahvahääletuse tulemuste teatavakstegemist valimisi välja kuulutada ei saa, sest ei ole, mida valida, Riigikogu ei ole olemas. Järelikult ei tuleks minu meelest selle üle ka vaielda ja piike murda, millal valimised välja kuulutada. Selle juurde me peaksime tagasi tulema kaks päeva pärast põhiseaduse rahvahääletust, kui tulemused on teada.
Kui me vaatame neid kolme alternatiivi rakendusseaduses, siis kuidas selle loogika põhjal hääletada? Minu arvates ainuvõimalik loogika on, et me täna ei läheks tülli valimiste väljakuulutamise päeva pärast. Põhiteksti kohaselt peaks Ülemnõukogu 10 päeva jooksul pärast rahvahääletust välja kuulutama valimised, mis toimuksid hiljemalt 60 päeva jooksul. See tähendab, et 10. juunil me tuleme kokku – ma ei räägi seda, et rahvahääletus on näiteks 7-ndal – ja kui see tekst läbi läheb, siis valimised on kas juuli või augusti algul, ilmselt juuli algul. Tähendab, see punkt määrab siiski kindlaks valimiste päeva. Mina eelistan seda, et nad oleksid juuli algul. Kuid põhiteksti läbimineku korral pole lootus, et rakendusseadus saab siin saalis 50 häält, eriti suur. Esimene alternatiiv. Me peame juunikuus 10 päeva jooksul määrama valimiste tähtaja. Nüüd tekib kaks võimalust. Kui me ei jõuagi kokkuleppele, kui valimistähtaeg ei saa 50 häält, kui arvamused on endiselt erinevad, ühed tahavad valimisi teha juulis, teised sügisel, siis me jätame Ülemnõukogu otsuse, tegelikult juba põhiseaduse rakendamise seaduse, rahva otsuse täitmata. Kuid ega meid ikka keegi hääletama ei sunni kah. Teine võimalus on, kui me otsustame, et valimised on juuli algul. Nendelt jõududelt, kes tahavad, et see tähtaeg oleks juuli algul, teine alternatiiv võimalust ära ei võta. Aga kui me otsustame, et tähtaeg on augusti lõpus või septembri algul, siis me valmistame nii endale kui eesti rahvale, kogu ajakirjandusele ja kõigile valimiskomisjonidele üsna jubeda suve. Minu meelest on kõige halvem otsus, mida Ülemnõukogu saab langetada, juuni keskel otsustada, et valimised on septembri algul. Siis läbib 3-kuuline valimiskampaania kogu suve ja võite ette kujutada, missugune näeb välja Eesti ajakirjandus, mismoodi näeb välja Eestimaa, need inimesed, kes Riigikogusse tahavad kandideerida. Pikk ja väsitav valimiskampaania on kõige hullem. Meil tuleks mängida sellele variandile, et kui me ei suuda juunis ära otsustada, et valimised on juulis, siis läheme rahulikult juulis puhkusele, tuleme augustis tagasi ja otsustame, et nad on siis kas septembris või oktoobris. Nii me ei piinaks valimiskomisjone ja eesti rahvast kogu suve, puhkuste ajal valimiskampaaniaga. Seetõttu ma kutsuksin teid üles hääletama teise alternatiivi poolt, mis ei anna meile seda 10 päeva tärminit, ei tee meile kohustuseks, et peame valimised välja kuulutama juunis, küll aga lubab seda.
Arvatavasti keegi ei kahtle, et kui põhiseadus on välja kuulutatud, siis esimene asi, mida me siin saalis hakkame arutama, on niikuinii valimiste väljakuulutamine, keegi paneb selle ikka päevakorda. Me tuleme aga selle küsimuse juurde ilma seda 10-päevast giljotiini oma pea peale panemata ja siis me võime rääkida, kas teeme valimised juulis, septembris või oktoobris, vastavalt sellele, milline ettepanek selles saalis läbi läheb, sest ka see peab 50 häält saama. Võib-olla on siis poliitiline või majanduslik olukord Eestis selline, et nendel jõududel, kes praegu tahavad viivitada, on siis kiire ja vastupidi. Ennustada praegu, mis saab kaks kuud pärast rahareformi, on üsna võimatu. Minu meelest selleks, et rakendusseadus läbi läheks, tuleks valida teine alternatiiv. See tähendab, me otsustame juuni keskel, millal on valimised, sest ma ütlen veel kord, enne põhiseaduse vastuvõtmist valimisi välja kuulutada nagunii ei saa.
Ja viimane asi, millest ma tahtsin rääkida. Kolleeg Käbinilt on tulnud ettepanek ühe punkti kohta, mille kohta teisi ettepanekuid ei olnud. Nimelt teeb ta ettepaneku jätta §-st 4 välja viimane lõige, et isik, kes kandideerib presidendi ametikohale, ei tohi samaaegselt kandideerida Riigikogusse, ning lisab sinna juurde märkuse, et ta ei näe sellel mingit põhjendust. Põhjendus on väga lihtne. Inimene, kes kandideerib vabariigi presidendiks, osaleb üle-eestilises valimiskampaanias, kasutades kogu massikommunikatsiooni, mis selleks võimaldatakse. Kui ta samal ajal kandideerib meie valimisseaduse alusel mingis konkreetses ringkonnas Riigikogusse, siis on ta absoluutselt erinevas olukorras kui teised, kes sellest ringkonnast Riigikogusse tahavad saada. Tekib täielik ebavõrdsus kandidaatide vahel, mistõttu selline asi ei saa minu meelest kõne allagi tulla. Enamik poliitilisi liidreid hakkab tõenäoliselt siis presidendiks kandideerima, mitte lootuses presidendiks saada, vaid lihtsalt sellepärast, et valimiskampaania oleks võrdne presidendikandidaatide omaga. Aitäh!
Juhataja (V. Andrejev)
Suur tänu! Palun, Mart Laar!
M. Laar
Austatud härra juhataja, austatud kolleegid! Vaadates seda küllalt hõredaks jäänud ja alles nüüd, nagu ma näen, ärganud saali, kes arutab tegelikult ühte olulisimat küsimust, mis meil siin üldse arutada on, on mul võimalus lihtsalt veel kord tõdeda, et vahest oli Ülemnõukogu otsus hakata muutma põhiseaduse rakendamise seadust natuke ennatlik. Kuulanud kõiki neid sõnavõtte, ei saa ilmselt olla meile kellelegi mingisugune avastus, et üsna erinevast lähtepunktist lähtuvad sõnavõtud jõuavad välja ühte punkti: nimelt sellesse, et põhiseaduse rakendamise seaduse vastuvõtmine siin saalis täna või lähitulevikus on enam kui kahtlane. Erinevad huvid ja erinevad vaated jooksevad siin niivõrd vastakuti, et kui osa alternatiive hääletatakse sisse ja teised jäävad välja, siis leidub rakendusseaduse blokeerijaid nii ühelt kui teiselt poolelt. Tulemus on ikkagi see, et põhiseaduse rakendusseadust ei suudeta vastu võtta. Millised tagajärjed sellel on kaugemas perspektiivis, ei ole mul ilmselt tarvis pikemalt selgitada.
Mingem nüüd konkreetselt selle eelnõu juurde, mis on meile esitatud. Erinevalt eelkõnelejast, kes rääkis siin ainult sellest ühest probleemide puntrast, mis on laias laastus seotud §-ga 3, sooviksin ma sisse juhatada diskussiooni teise ja minu meelest võib-olla isegi suurema komistus- ja vaidlusküsimuse üle. See puudutab ettepanekut laiendada rakendusseaduse kaudu Eesti Vabariigi Riigikogu valijaskonda.
Sissejuhatuseks mainiksin veel oma seisukohti § 3 asjus. Ma ei oleks siiski nõus hr. Allikuga, et Ülemnõukogule täiesti vabade käte jätmine ja selle giljotiini äravõtmine tagaks meile selge, parema tuleviku. Olen kahjuks küllalt veendunud, et alles siis, kui Ülemnõukogule on peale pandud konkreetsed otsuste langetamise tähtajad, on meil vähegi lootust, et need otsused kuskil sealkandis ka langetatakse. Ma ei taha olla nii optimist ja väita, et need langetatakse selle 10 päeva jooksul, kuid sealkandis nad siis langetatakse ja nad ei jää lõputult venima ega õhku hõljuma. Vastasel juhul ma kahjuks seda siiski kardan, vaatamata sellele, et argumendid, mis hr. Allik tõi, olid tõesti mõistuspärased. Meie kogemused siinsamas saalis näitavad, et mõistuspärased argumendid alati ei tööta või vähemalt ei tööta 50 vajaliku hääle ulatuses.
See, millest ma peamiselt kavatsesin rääkida, on põhiseaduse rakendamise seaduse eelnõusse tehtud ettepanekud valijaskonna laiendamise kohta. Selles näen ma võib-olla ühte kõige suuremat kari kogu rakendusseadusele, ja avameelselt üteldes, kui see pannakse tõesti sinna sisse, siis näen ma siin kari juba kogu põhiseadusele. Need ei ole uudsed argumendid, mida nimetatud ettepanekute kaitseks esitatakse. Esiteks, et valijaskonna laiendamine leevendaks plahvatusohtu Kirde-Eestis ning konsolideeriks Eestit, ja teiseks – sellest viimasel ajal enam nii palju ei räägita, aga varem oli sellest kõvasti juttu – väide, otsekui ei mõistetaks Läänes meie poliitikat, eriti mis puudutab kodakondsusküsimusi ja vähemuste õigusi. Mulle tundub siiski, et kui vaadata Kirde-Eestis toimuvat, siis ei ole valimisõigus sealtpoolt esitatud nõudmiste seas sugugi mitte see peamine. Valimisõiguse asemel nõutakse ju tegelikult kodakondsuse nullvarianti ja on täiesti selgelt näha, et see, kas Ülemnõukogu võtab vastu otsuse valijaskonda laiendada või mitte, ei ole nii otsustava tähendusega. Need, kes tahavad streikida, streigivad niikuinii, need, kes tahavad Eesti Vabariigi vastu võidelda, teevad seda niikuinii. Vähemalt selline on minu arvamus. Vaadates praegu Kirde-Eestis toimuvat, ei näe ma sellist tohutut tungi just valimisõiguse laiendamise järele. Sealseid elanikke ei huvita nii palju mitte kodakondsus ega valimisõigus, kuivõrd sotsiaal-majanduslikud garantiid mittekodanikele. Väga võimalik, et ma eksin, kuid selline on minu veendumus antud hetkel. Mis puutub Lääne suhtumisse, siis siin peaks pärast viimast Euroopa Nõukogu delegatsiooni visiiti olema igaühele pilt selge. Loomulikult on aga meil Eestis ka poliitikuid, kes kõigepealt ise avaldavad Lääne suuremates lehtedes artikleid, kuidas Eestis muulasi rõhutakse, ning siis tulevad Eestisse rääkima, kuidas Lääs ei saa meist aru. Mul oli hiljuti Saksamaal selline kogemus, kuigi need Rahvarinde liidrid, kes olid selliseid usutlusi andnud, olid otsustanud nimetuteks jääda. Aga see kurss on väga selgelt näha.
Nüüd ma räägiksin nendest negatiivsetest külgedest, mida sellise asja sissehääletamine kaasa toob. Esiteks kaasneks sellega väga sügav lõhe Eesti ühiskonnas. Siin muretsetakse sellepärast, et ei tekitataks plahvatusohtlikku olukorda mittekodanike seas, aga kui me võtame vastu sellise otsuse, tekitame plahvatusohtliku olukorra Eesti Vabariigi kodanike seas. Ma ei usu, et see oleks märkimisväärselt parem lahendus meie sisepoliitilist stabiilsust silmas pidades. Teiseks, kui selline küsimus tõesti pannakse põhiseaduse rakendamise seadusesse – mulle tundub, et Ülemnõukogul puuduvad selleks küll igasugused volitused –, siis ei ole raske eeldada, et õige paljud Eesti Vabariigi kodanikud hääletavad sellele põhiseadusele vastu. Nii et kui me tahame panna kogu põhiseaduse läbimineku väga tõsise kahtluse alla, siis me võime loomulikult hakata selliseid punkte sinna lisama ning teha seda võib-olla veel ja veel. Vaadates puhtõiguslikke segadusi, mis sellest tulenevad, on selge, et selline valijaskonna laiendamine võimaldab juba ette kahtluse alla seada Riigikogu legitiimsuse. Kindlasti ähmastab see, kui mitte ütelda rohkem, Eesti riigi õiguslikku staatust ning võib seada meid sootuks uute probleemide ette ka läbirääkimistel Venemaaga, sest pole enam selge, kas neid peab Eesti Vabariigi õigusjärglane või ENSV õigusjärglane. Ma arvan, et selliste ettepanekute esitajate poolt oleks tunduvalt ausam lisada vastava ettepaneku lõppu veel üks täiendus: nimelt anda valimisõigus kõigile neile 15. juuniks Eesti kodakondsuse taotlejaks registreeritud Eesti alalistele elanikele, kes on esitanud avalduse Rahva-Keskerakonda astumiseks. Siis oleks vähemalt mäng aus ja selge ning ei oleks mingisuguseid probleeme. Ma arvan, et kõige rohkem, mida me võib-olla veel võime teha, on arutada tõesti küsimust, kas mitte panna seda asja eraldi rahvahääletusele. Igasugusteks muudeks lahendusteks puuduvad meil siin saalis lihtsalt volitused. Aitäh!
M. Lauristin
Lugupeetud Ülemnõukogu, minu sõnavõtt puudutab põhiliselt sedasama probleemi, mille algatas härra Laar. Enne siiski mõned märkused eelkõnelejatele. Härra Kask tunneb muret, et kui põhiseadus jõustub vastuvõtmise hetkest või selle lähedastest hetkedest, siis ei saa Ülemnõukogu vastu võtta põhiseadusega vastuolus olevaid seadusi. See on üks niisugune väga ohtlik illusioon, et Ülemnõukogu kuu aja jooksul saaks vastu võtta põhiseadusega vastuolus olevaid seadusi. Needsamad seadused üsna pea ei kehtiks siis enam või peaks neid muutma ja sellega me tegeleksime ikkagi millegagi, mille tulutust me ise teaksime. Ma arvan, et see ei ole lahendus. Peale selle põhjendus, mille härra Kask tõi, ei vasta tõele. Kõiki mittekodanikele tööõiguslikke, sotsiaalseid jm. garantiisid võimaldavaid seadusi lubab põhiseadus vastu võtta. Ükski neist paragrahvidest, mis on sinna sisse kirjutatud, ei pane mingeid sedalaadi piiranguid ja selliste väidetega me tekitame praegu väitluses põhiseaduse üle asjatu infomüra, mis on meie praegustes sisepoliitilistes oludes enam kui ohtlik. Nii et ma arvan, et kõigi härra Kase ja meie teistegi heade kavade ja võib-olla ka valmis eelnõude vastuvõtmist Ülemnõukogus, hiljem Riigikogus põhiseadus sellisel kujul ei takista.
Nüüd teine moment. Härra Kama ütles niiviisi ja härra Laari sõnavõtt oli kantud sellestsamast, et kõik need, kes tahavad laiendada valijate ringi, tegutsevad egoistlikel motiividel, sest nad tahavad laiendada nimelt oma valijate ringi. Ma arvan, et ka see on teatud propagandatrikk, sest me tõepoolest ei tea, kelle poolt või vastu hääletavad ühed või teised valijad. Ma võin öelda oma erakonna poolt, et me oleme teinud põhimõttelise otsuse, mis on ka avaldatud, et me pooldame kodakondsuse taotlejate referendumile lubamist teatud piirangutega. Algselt mõtlesime, et see on keeleline piirang, kuid ilmselt ei ole keeleline piirang praeguses reaalses olukorras enam realiseeritav. Seetõttu pakume 25 aasta elamise tsensust.
See on tegelikult loogika, mida härra Kama, Laar jt. teavad väga hästi, see on Eesti Kongressi valimiste loogika. Eesti Kongress on muide ka ise võtnud vastu mitu otsust selle kohta ja on andnud kodakondsuse taotlejatele lubaduse, et nad saavad valimistest osa võtta. Kõik need väited, et siis olid head taotlejad ja nüüd on halvad taotlejad, ei pea paika, sest ka enne Eesti Kongressi valimisi võinuksid mis tahes poliitilised jõud, kui nad oleksid seda tahtnud, tekitada kampaania, et taotlejateks registreeriks ennast kogu Interliikumine või kes tahes veel. Siis ei peetud silmas mitte mingeid seda laadi ohtusid. Nii et tegelikult see loogika, mis eelnes Eesti Kongressile ja mille kohta keegi pole öelnud, et Eesti Kongress on kodakondsuse taotlejate osalemise tõttu vähem legitiimne, viib meid praegu täpselt samasugustel põhjustel nende probleemide arutamiseni. Ka praegu on inimesi – me oleme neid kuulnud, nad on esinenud –, kes tunnevad, et nad on olnud Eesti Vabariigi, meie vabadusliikumisega kaasas kõik need aastad, ja see, et me võtsime praegu vastu sellise kodakondsusseaduse rakendusotsuse, mis vastab meie kodakondsustraditsioonidele, ei peaks teiselt poolt olema põhjuseks lüüa kiilu ühtsusesse, mis peab tekkima Eesti kodanikkonna vahel, nendesamade kodakondsustaotlejate ja juba kodanikeks olijate vahel. Seejuures on tegemist aktiivse hääleõigusega, neid ei saa valida. Selleski mõttes on olukord analoogne Eesti Kongressi omaga, sest ka seal said taotlejad osaleda nii-öelda ilma sõnaõiguseta. Ja kuna valida saab ainult kodanikke, siis ka need valijad, kes saavad ainult valida, on sisuliselt ilma sõnaõiguseta.
Mis puutub sellesse, kas meie erakonna seisukoht selles küsimuses aitab meil valijaid võita või vastupidi, siis kõik küsitlused näitavad, et meie reiting on Eesti kodanike hulgas või siis teistpidi, eestlaste hulgas mitmeid kordi kõrgem kui vene valijaskonna hulgas. See on meie häda, mitte meie voorus, kuid nii see on. See lahend meile ilmselt mingeid hääli juurde ei too, aga me ei olegi mures selle pärast. Me tahaksime just nimelt seda, et valijaskonna täiendamise kaudu saaksid Riigikokku need vene kogukonna esindajad, kes on muidugi kodanikud ja esindavad veidi teistsugust vene kogukonda kui see, mida meie siin seni oleme näinud. Kui me praegu vaatame, mis toimub, siis tegelikult on valimiskampaania mõnes mõttes juba alanud ka vene kogukonnas. Kuulates siin kas või mõnda meie kolleegi, ma arvan, et valijaskonna laiendamine Eesti Vabariigiga kaasa tulevate kodakondsuse taotlejatega toob kaasa ka vene kogukonna esinduse muutuse siin, see muutub demokraatlikumaks, mitmekesisemaks ja dialoogivõimelisemaks.
Peale selle, kui me ei mõtle mitte ainult Riigikogu valimise hetkele, vaid kogu tema tööle järgneval kolmel aastal, siis peab Riigikogu ju ka tegelema sellega, mis toimub Narvas, Sillamäel jne. See tähendab, et Riigikogu legitiimsus peab olema sealgi vaieldamatu, Riigikogul peab seal samuti olema vaieldamatu autoriteet. Niisiis paneme praegu ise aluse Riigikogu tulevasele tööle, tema võimalustele. Mis puutub protseduuri, kuidas seda teha, siis meie erakonna otsuses on öeldud – see oli härra Veidemanni ettepanek –, et seda peaks tegema kodanikud rahvahääletusel. Tähendab, me panime ette, et see küsimus pandaks rahvahääletusele eraldi küsimusena. Minu meelest peaks olema aluseks ka see loogika, et kui kodanikud on ise nii otsustanud, siis ei ole põhjust ütelda, et see on kiilulöömine kodanikkonda, sest see on demokraatlik otsustus. On öeldud, et selle vastutuse panek kodanikkonnale on kurjast ja seda peaksid tegema poliitilised jõud parlamendis ise. Tegelikult on asi ikkagi vastupidi. Just nimelt siis, kui kodanikkond seda otsustab, on see vaieldamatu otsus mis tahes poliitilisele jõule. Nii et mina omalt poolt toetaksin siiski praegu selles 3-astmelises paketis antud lahendit panna see eraldi küsimusena rahvahääletusele. Ma loodan, et kui me nii oleme asja otsustanud, siis jõuame rakendusseaduse küsimustes kokkuleppele.
Lõpuks üks märkus härra Käärmale: mis puutub sellesse, et erakonnad on väikesed ja 10 000 elanikku on suur hulk, siis elanikkonna või erakonna mõju ei ole kahtlemata mitte tema liikmete arvus, vaid tema toetajaskonna suuruses, mille suurust näitavad valimised. Praegu näitavad seda aga küsitlused, mille järgi me võime ütelda, et peaaegu kõigi erakondade toetajaskond on rohkem kui 10 000 inimest. Aitäh!
Ü. Uluots
Lugupeetud seaduseandjad! Mind tõi praegu siia vajadus toetada hr. Allikut ja vaielda hr. Kamaga ning teiseks see, et pärast sellist küsimust mitte enam sõna võtta. Mis puutub 3 alternatiivi, siis ma toetan siin hr. Allikut. Hr. Kama ütles, et neid asju hakkavad mõjutama ainult teatud poliitilised jõud. Ma püüan antud momendil olla poliitikast kaugel ja mõelda puhtpragmaatiliselt. Poliitiliste, igasuguste eesmärkide saavutamisel on vabariigis olemas ka teatud perioodide reaalne majanduslik situatsioon. Ma toon üheainsa näite. Minu jaoks krooni sisseviimisega rahareform algab, mitte ei lõpe. Ja selleks, et meie kroon jääks jalule, peavad need organisatsioonid, kes loovad rahareformi mehhanismi, jääma tüüri juurde vähemalt kaheks-kolmeks kuuks. Kui me viime läbi valimised ja valitsuse vahetuse koos rahareformiga, siis võime oma krooniga jumalaga jätta. Mina mõtlen antud juhul ainult niimoodi: siin on majanduslikud, puhtrealistlikud argumendid, mis võivad mõjutada meie otsust, ja sellepärast on Allikul õigus. Ootame selle aja ära ja vaatame, milline on situatsioon vabariigis, kas meil on võimalus võimuvahetuseks. Hoidku jumal, ma ei räägi sellepärast, et tahan panga nõukogus olla, mitte sellepärast! Kui aga Riigikogu vahetab välja presidendi jne., siis uued võivad küll paremad olla, kuid ütleme nii, et kes on lapse teinud, see peab ta kasvatama. Nüüd ma olen kõik rääkinud.
А. Junti
Lugupeetud juhataja, Ülemnõukogu liikmed! Paar esinemist tagasi viskas hr. Laar n.-ö. ämbritäie Ülemnõukogule kaela, pärast mida ta ise saalist lahkus. Tema esinemine oli laarilikult demagoogiline, täis tikitud valesid ja muid väljamõeldisi. Sellest poleks midagi, kui see ei oleks üks niisugune näide, mis kahjuks on Ülemnõukogule viimasel ajal üsna iseloomulik. See on suund nihilistlikule seadusloomele. Kahjuks on ka Ülemnõukogu viimaste kuude jooksul sellele teele asunud. Ühe normaalse riigi seadusloomele on nihilism küll üks kõige vähem soovitav asi.
Milles on siis asi? Asi on ilmselt selles, et seaduseelnõude ja nende vastuvõtmise puhul kehtib seisukoht: oma laps, olgu ta kui kõver või viltune tahes, on ikkagi armas ja keegi teine ei tohi selle kohta halba öelda. Ma tahan öelda, et seadusloome on meie jaoks olnud väga huvitav, me oleme olnud kahes ühiskondlik-poliitiliselt erinevas situatsioonis. Kuni augusti-septembrikuuni olime situatsioonis, kus seadusloomel olid ühed eesmärgid ja me võisime teha ka seaduseloomel teatud mööndusi. Alati ei saanud me teha juriidiliselt puhtaid samme, me ei saanud vastuvõetavates normistikes otsida alati õiguslikku puhtust, meie eesmärk oli suunatud ainult ühele, s.o. riikluse taassaavutamisele. Mõnevõrra erinev on seadusloome aga riikluse saavutamise tingimustes ja enam ei saa õiguslikule puhtusele ega ka mitte süsteemsusele sugugi mööndusi teha. Uues situatsioonis ei ole kohta õigusnovellidel, nagu kummalise järjekindlusega tehti kas või tööõiguslike garantiide otsusega. Ja tõepoolest, ma olen täiesti nõus nendega, kes täna oma esinemises ütlesid, et me peame valima selge kontseptuaalse lähtekoha, selge kontseptsiooni. See tähendab, et me ei tohiks enam jätkata nihilistlikku seadusloomet, kus me etteantud projektile hakkame hääletama sisse muudatusi konsensuse saavutamiseks. Midagi halvemat juhtuda ei saa, midagi halvemat enam juhtuda ei või kui selline seadusloome, mille esimene ja kõige eredam näide oli meil kahjuks omandireformi aluste seadus, mida me oleme asunud muutma ja mida me muudame jätkuvalt. Tema lõpliku kehtivusega ei ole asi siiamaani veel selge ja tõenäoliselt ootab teda üsnagi kurb saatus. Seetõttu tahan öelda, et õigusloome ei saa mitte tugineda erinevate ettepanekute konsensuslikule hääletamisele, see ongi nihilistlik lähenemine. Seadusloome saab tugineda vaid kontseptuaalselt ühtsele ideele ja selle arutelule, ning kui selles ei jõuta kokkuleppele või seda vastu ei võeta, siis tuleb välja pakkuda uus lähenemine. Seetõttu olen ma ka kõnealuse projekti puhul nõus selle konstateeringuga, aga kahjuks ei ole projekti autorite grupi juhti enam saalis. Me peaksime töötama välja kõigepealt kindla kontseptsiooni, millest me juhindume: kas sellest, et rahvahääletusel heakskiitmisega hakkab ka põhiseadus kehtima, või toimub põhiseaduse kehtima hakkamine variantidena, kas siis järk-järgult või Riigikogu kokkukutsumise hetkest. Et sellele vastust anda – keegi ei ole seda momenti seni puudutanud –, tahaksin tähelepanu juhtida, et meie selle nädala kaustade vahel on olemas üks projekt, mille pealkiri on "Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsus Eesti Vabariigi põhiseadusest tulenevate seaduste eelnõude väljatöötamise korrast".
See hakkab pihta niisuguste aktidega: Riigikogu valimise seadus, põhiseaduse rahvahääletuse läbiviimise korra seadus, Vabariigi Presidendi valimise seadus, Riigikogu liikmete töötasu seadus, presidendi töötasu seadus jne., jne. Kõigi nende tähtajaks on pandud mai–juuni. See tähendab, et praeguste plaanide järgi kindlasti enne põhiseaduse rahvahääletust. See tähendab ka seda, et väited, nagu ei saaks põhiseaduslikke riigiorganeid valida, kui põhiseadus ei ole kehtiv enne Riigikogu valimisi, on õiguslikult täiesti väärad ja äärmiselt ebakompetentsed. Juhindudes sellest projektist, mis meil ka kaustade vahel on, leian ma, et meil on võimalus järgida ainult üht kontseptuaalset seisukohta. See tähendab, et rahvahääletusel heakskiitmisel ei saa põhiseadus kindlasti hakata kehtima täies ulatuses, vaid hakkab kehtima kas järk-järgult või siis Riigikogu kokkukutsumise hetkest. Ja piisab üksnes tutvumisest minu poolt tsiteeritud projektiga, kus on toodud ligi kolmkümmend normatiivakti, kui me tõepoolest võiksime veenduda, et meie senine lähenemine arutatava eelnõu koostamisele on äärmiselt nihilistlik ega vasta normaalse iseseisva riigi ühtset, süsteemset õiguslikku ülesehitamist taotleva riigi normiloomele. Aitäh!
V. Pohla
Lugupeetud juhataja, lugupeetud kolleegid! Arutatav Eesti Vabariigi põhiseaduse rakendamise seaduse eelnõu väljendab neid vastuolusid, mida me nägime ka põhiseaduse väljatöötamisega seotud probleemide puhul. See on nüüd omamoodi kontsentreeritud kujul siin. Eelnõu mitu varianti esitavad meile jätkuvalt seaduslikkuse ummikut ja riikluse kriisi, kaksikvõimu agressiivse taotlemise õhkkonda, mis võib Eestis viia isegi kolmikvõimuni või riigi territooriumi ühe osa äralangemiseni, kui veidigi murdub habras võimutasakaal Venemaal, mis seal praegu on. Näiteks § 7 ja nn. § 8 sisseviimine projektist projekti loob pikaks ajaks kahtlustuste ja süüdistuste võimalikkuse, varjatud sisemise kodusõja eestlaste endi vahel, mõttetu vastandamise 50 aastat Eestimaad hoidnud kahe põlvkonna ja eelmiste ning järgmiste põlvkondade vahel, vastuolu väliseestlaste ning kodueestlaste vahel, mis lõpuks võib viia uuele vägivalla ja rahvuse enesehävitamise ringile, mida meil 1917. aastast alates on olnud juba 5. See on erakondlike seisukohtade pealesundimine, omamoodi võimuvõitluse ja kättemaksu survepoliitika, mis ikka veel siiamaani jätkub. Rakendusseaduses on kollisioon seaduse loogika ning struktuuri ja miitingulise poliitilise surve vahel, mis tõukab meid eemale õigusriigist ja demokraatiast. Meil on käes mitmed ekspertide seisukohad. Meie ees esines härra justiitsminister, kuid me ajame asju justkui muul tasandil. Me peame kindlustama seaduslikkuse, õigusriigi ja selle jätkuvuse. Selle seaduseelnõu puhul, mille üle me vaidleme, on kolm põhilist küsimust. Kõigepealt see, mis ajast hakkab kehtima vastuvõetud põhiseadus. On täiesti loogiline, et põhiseadus hakkab kehtima ajast, kui seda saab rakendada vastav kõrgeim riigivõimuorgan. Praegu tekib mitmekuuline vahemik, kus kõrgeimat võimu teostab Ülemnõukogu, aga põhiseaduse järgi on see organ teine. Nagu härra justiitsminister siin pehmelt ja soliidselt ütles, tekivad meil sellised vastuolud, selline seis, et praktiliselt ei saa riigivõimu hoida. Teine probleem on hilisem muudatuste tegemine põhiseadusse. Me nägime põhiseaduse eelnõu arutamise ajal, et see sisaldab endas mitmeid tõsiseid vastuolusid, tasakaalustamatust jne., mistõttu põhiseadust on vaja lähemal ajal parandada, muuta, mida peaks tegema loomulikult Riigikogu. Ja selle tõttu peaks põhiseaduse 15. peatükk jääma mõneks ajaks kõrvale.
Küsimus on nüüd selles, millise otsuse me siin praegu teeme. Kui lähtume endiselt erakondade võimuvõitlusest, kui me lähtume sellest poliitilisest hüsteeriast, mis on meie ümber, siis loomulikult ei saa vastu võtta ka korralikku rakendusseadust. Nii et minu arvates kannab see kogu siin vastutust, lõplikku ja viimset vastutust selle eest, kuidas säilivad meie õiguskord, meie demokraatia ja kuidas me välistame Eesti riikluse säilimise nimel võimuvõitluse, mis meie ümber toimub. Tänan!
R. Veidemann
Austatud juhataja, head kolleegid! Ma olen seoses valimisseaduse rakendusotsusega juba esinenud küsimuses, mis puudutab esimese Riigikogu valimistel erandi tegemist kodakondsuse taotlejatele, ja minu seisukoht on selge: see laiendus tuleb teha. Ma ei ole vahepeal meelt muutnud ja tahan seda ka siin oma esinemisega kinnitada. Minu meelest on sel juhul tegemist kompromissettepanekuga, mis ei rahulda lõppkokkuvõttes ühtegi asjast huvitatud osapoolt, kuid säilitab võimaluse kõigil auga olukorrast välja tulla. Tahaksin rõhutada selle lahenduse erandlikkust, vastupidiselt siin mõnedes kõnedes ja ka Eesti ajakirjanduses levitada püütud väitele, nagu oleks tegemist mingisuguse põhimõttelise muutusega kogu meie suhtumises. See on siiski erand, mis kinnitab reeglit, ja ma ei näe ka põhjust võtta tõsiselt etteheiteid, nagu viiks see põhiseaduse tasakaalust välja, sest põhiseaduse enda ju võtab vastu kodanikkond ja ka kõnes olev erand ei puuduta põhiseadust. Kolleeg Laari ähvardus, et põhiseadus võib sel juhul rahvahääletusel läbi kukkuda, tundub mulle antud juhul väljapressimisena, samuti on demagoogiline väita, et kõnealune parandus teenib Rahva-Keskerakonna huve. Ma ei ole selle erakonna liige. Ma arvan, et kui see üldse kellegi huve teenib, siis nende huve, kes tahavad Eestis rahvusprintsiibi kõrval kaitsta ka demokraatia üldisi põhimõtteid. Niisiis peaks see olema tõepoolest kompromiss nii neile, kes järjekindlalt lähtuvad Eesti Vabariigi restitutsioonist, et mitte öelda restauratsioonist, kui ka neile, kes peavad silmas eeskätt tänaseid realiteete ja neid peamiselt venekeelset elanikkonda esindavaid poliitilisi jõude, kes on huvitatud oma esindajate jõudmisest esimesse Riigikogusse. Kui meid siia kõrgesse kogusse valiti, siis me olime valmis tegema kõige kaugemale ulatuvamaid kompromisse, et Eesti saaks tagasi vabaduse ja iseseisvuse.
Head kolleegid, on äärmiselt ohtlik viljelda endas nüüd illusioone, et Eesti edasine areng võiks kulgeda ilma kompromissideta. Kui vaatame enda ümber mis tahes geopoliitilisest aspektist, siis näeme, et tasakaal sünnib üksnes kompromisside läbi. Ja ma ei tahaks, et me jõuaksime sellele teadmisele pärast seda, kui oleme ühest pendli äärepunktist jõudnud teise. Kui me võtsime endale vastutuse Eesti riigi eest kaks aastat tagasi, siis me peame seda vastutust ka lõpuni kandma. Tõepoolest, erakonna juhatusel ma tegin ettepaneku küsida esimese Riigikogu valijaskonna laiendamise otsust rahva enda käest. Võib-olla ma tegin seda teatavast ahistusest, sest mulle tundus, et me olime kaldumas väga otsustavalt suunda, mis osutus minu jaoks väga ohtlikuks. Nüüd olen ma saanud selle üle järele mõelda ja ei ole enam selles nii kindel. See tähendab, ma leian, et sellise otsuse võiksime teha ka meie. Nimelt kardan, et kui me jätame selle küsimuse rahva otsustada, siis külvame sellega asjatuid pingeid, mis annaks võimaluse ka uuteks spekulatsioonideks, propagandamüraks. Vaadakem nüüd asjale silma nii, nagu me siin juba poliitikuna, õppinuna oleme kogenud. Küsimus on ju selles – see on selgunud ka paljudest sõnavõttudest –, et kogu otsus taandub tegelikult üksnes esimese Riigikogu mõne saadikukoha sattumisele Kirde-Eesti ja osa Tallinna hääletajate kontrolli alla. Ma tahan siiski kinnitada ja loodan, et sellest saavad aru ka mu kolleegid: see hind ei ole kallis selle eest, kui me mingilgi viisil tahame austada demokraatiat ja tahame üle olla oma saatusest. Tänan!
R. Järlik
Austatud juhataja, lugupeetud kolleegid! Siin on palju räägitud võimalikust valimiste tähtajast, küll nende korraldamisest juulis, küll nende edasilükkamisest augustisse, septembrisse või oktoobrisse. Kuid ma tahaksin panna teid mõtlema ühe asjaolu üle, millele keegi ei ole minu arvates seni veel tähelepanu juhtinud. Ma usun, et mitte keegi siin saalis istuvatest inimestest ei kujuta neid valimisi ette nii, et neist ja nende ettevalmistamisest oleksid välja lülitatud kõige võimsamad massiteabekanalid, televisioon ja raadio. Aga vähemalt Eesti Televisiooni juhtkond on juba praegu sügavas mures selle teadmatuse pärast, mis valitseb valimiste tähtaja osas. Eesti Televisioonil ei ole meile kõigile teadaolevates piiratud majanduslikes oludes võimalust anda aastaringselt originaalprogrammi ja suvekuudel on selle kahanemine miinimumini täiesti normaalne nähtus. Ilmselt läheb ka käesoleval suvel nii, et juba juuni teisest poolest alates, aga igal juhul juulis, augustis ja septembris täidetakse programm suurelt osalt kordussaadetega, ostetud või vahetatud video- või filmiprogrammiga. Televisioonitöötajate kollektiivpuhkus on tavaliselt langenud juulisse ja andke andeks, mina küll ei kujuta ette, mis juhtub siis, kui me näiteks keset juunit, ütleme näiteks 10-ndal, kuulutame välja, et valimised on 15. juulil. Kes hakkab ette valmistama ja läbi viima neid saateid, mis on hädavajalikud valimiskampaaniaks? Ma ei ole päris kindel, et raadios on täpselt samad olud, aga ma kujutan ette, et neile võimalikult lähedased küll. Nii et ma jagan täiesti Eesti Televisiooni töötajate muret selle määramatuse pärast ja leian, et kui me tõesti peame võimalikuks valimiste toimumist juulis, siis peaks olema meie kohus tagada vähemalt televisioonitöötajate valmisolek selle äärmiselt tähtsa riikliku ülesande lahendamiseks. Ma palun väga, et kui me hakkame siin otsustama võimalikke tähtaegu, siis me seda mitte silmist ei laseks. Aitäh!
Juhataja (M. Lauristin)
Aitäh, hr. Järlik! Palun, hr. Hallaste!
I. Hallaste
Lugupeetud juhataja, austatud kolleegid! Ma tahaksin rääkida mitmel teemal. Kõigepealt § 2. Me kuulsime ettekandjalt, et siin tuleb hääletusele alternatiiv. Tahaksin kutsuda üles hääletama selle alternatiivi poolt ja esialgse teksti poolt, mis tuli ekspertidelt. Nimelt, et need õigusaktid, mis praegu kehtivad, kehtivad pärast põhiseaduse vastuvõtmist ja jõustumist edasi niivõrd, kuivõrd nad ei ole põhiseadusega vastuolus. Vastasel korral on meil põhiseadus olemas, kuid on terve suur hulk akte, mida Riigikogu ei jõua muuta või tühistada, mis kehtivad edasi ja mida sellisena ka rakendatakse, sõltumata väga ilusast demokraatlikust põhiseadusest.
Teine teema, mida ma tahtsin puudutada, on valijate ringi laiendamine. Hr. Rein Veidemann ütles, et see on kooskõlas demokraatia üldiste põhimõtetega või et demokraatia üldised põhimõtted seda isegi nõuavad. Päris nii see ei ole. Ma tooksin ühe näite Saksamaa Liitvabariigist. Schleswig-Holsteini liidumaal leiti, et seoses suure pagulaste vooluga võiks anda õiguse osaleda kohalikel valimistel ka mittekodanikele, nendele isikutele, kes selles piirkonnas alaliselt elavad. See on see, mille meie oleme oma põhiseaduse eelnõusse selgelt sisse kirjutanud. Karlsruhe konstitutsioonikohus aga tühistas liidumaa vastava otsuse, leides, et see on ebademokraatlik, kuna kõrgeima võimu kandjaks on ka seal rahvas. Saksa põhiseadus ütleb selgelt: "Deutsche" on need, kes asja otsustavad. Seetõttu ei ole ka kohalikel valimistel mittekodanikele valimisõiguse andmine kooskõlas Saksamaa Liitvabariigi põhiseadusega. Järelikult demokraatia üldised põhimõtted ei nõua seda, küll aga ei tohi kodanike valimisõigusi mitte millegagi piirata.
Ma tänaksin parandada veel pr. Lauristini, kes tõi võrdluseks Eesti Kongressi ja tookordsed kodakondsuse taotlejad. Eesti Kongressil said tõepoolest valimisõiguse ka taotlejad, kuid nad valisid teisi taotlejaid, valisid Eesti Kongressist ühe osa, kel on sõnaõigus, aga mitte hääleõigus. Nemad ei valinud hääleõigusega Eesti Kongressi liikmeid. Selline osa on võimalik Eesti Kongressi puhul, mis ei ole alaliselt tegutsev parlament, kuid ei ole võimalik tulevases Riigikogus. Ei ole mõeldav, et Riigikogus oleks üks osa liikmeid, kellel hääleõigust ei ole ja kes on Eesti Vabariigi kodakondsuse taotlejate poolt. See nõuaks mingeid väga üllatavaid seadusi ja sellisel juhul oleks väga raske korraldada ka Eesti Vabariigi Riigikogu tööd.
§-s 3 on toodud alternatiivid ja need puudutavad valimiste välja kuulutamist pärast põhiseaduse vastuvõtmist. Millal Ülemnõukogu peaks seda tegema? Ma pooldan põhiteksti, mis määrab ära, et see toimub 10 päeva jooksul ja valimised toimuvad hiljemalt 60 päeva pärast. Seda on võimalik ka muuta, kui leitakse, et 60 päeva on paha ja langeb televisiooni puhkuste ajale. Paneme siis sinna 70 päeva ja katki ei ole midagi. Jätta aga asi lahtiseks, nagu on alternatiivides, on lubamatu. Apelleerimine Ülemnõukogu kord juba tehtud otsusele, et valimised tulevad 1992. aastal, ei ole tõsiselt võetav, sest Ülemnõukogu on otsustanud midagi ka assamblee suhtes ja seda otsust on seatud kahtluse alla. Hakates arutama põhiseaduse rakendamise seaduse eelnõu Ülemnõukogus, seati see ka tegudega kahtluse alla. Kui §-s 3 läheb läbi esimene või teine alternatiiv, muutub tõeluseks hr. Tiit Made poolt kuluaarides väljaöeldud arvamus, et Ülemnõukogu volitused kestavad 18. märtsini 1995. Kui ta on selle ajani valitud, siis muutub tõenäoliseks, et Ülemnõukogu selle ajani koos istub. Ma arvan, et Eesti riikluse arengule see kasuks ei tule. Aitäh!
L. Hänni
Austatud juhataja, head kolleegid! Demokraatia üks põhilisi väärtusi seisab selles, et ta annab ühiskonnale võimaluse valida mitmete erinevate arenguteede vahel. Praegu seisame teeristil ja meil on võimalik minna väga erinevates suundades.
Ka põhiseaduse rakendamise seadus sisaldab endas mitmeid alternatiivseid valikuid. Osa nendest alternatiividest on õiguslikud. Siin võiks lahenduse leida kvalifitseeritud õigusteadlaste abiga, kes tunnevad maailmapraktikat ja ütlevad, millele tuginedes tuleks valik teha. Näiteks võiks sellise valiku hulka liigitada §-s 1 tõstatuva küsimuse, millal jõustub põhiseadus. Kas see hetk peaks olema kohe, kui põhiseadus on vastu võetud, või alles pärast Riigikogu valimisi? Meie enda ajalooline kogemus Eesti Vabariigi esimese põhiseaduse jõustamisel näitab, et põhiseaduse jõustamine ei saa olla üheetapiline. Võimatu on astuda ühekorraga ühest õigussüsteemist teise. Eesti Vabariigi esimese põhiseaduse rakendamise seaduses oli öeldud, et põhiseadus omandab seadusjõu kohe pärast seda, kui ta on vastu võetud, kui ta hakkab maksma kindla korra kohaselt. Praegu tuleks meil järgida samasugust loogikat: põhiseaduse rakendumine on mitmeetapiline protsess. Meil tuleb rakendusseadusega tagada see, et riigiorganite moodustamine alates Riigikogust ja presidendi valimistest toimuks põhiseaduse alusel. Ma toetan § 1 põhiteksti, mis garanteerib kõrgeimate riigivõimuorganite moodustamise põhiseaduse alusel. Ühtlasi viitab § 1 lg. 1 sellele, et põhiseaduse toimima hakkamine on vaja eraldi reguleerida ja osaliselt reguleeritaksegi käesoleva seadusega.
§-s 2 on samuti osaliselt õiguslik probleem: milline peaks olema nende õigusaktide saatus, mis kehtivad põhiseaduse jõustamise hetkel, kuid mis on vastuolus põhiseadusega? Siin on kogu aeg olnud paralleelselt vaatluse all kaks erinevat seisukohta, millest üht võiks nimetada "niivõrd kuivõrd" ja teist "seni kuni". Praegune põhitekst on jäänud seni-kuni-kontseptsiooni juurde, s.t. õigusaktid kehtivad seni, kuni nad kas tühistatakse või muudetakse. Sellise lähenemisviisi puuduseks on asjaolu, et prioriteet antakse praegu kehtivale õigussüsteemile, jättes põhiseaduse reaalse kehtestamise kõrgeimate riigivõimuorganite asjaks. Tagajärjeks on tsentraliseeritud korras põhiseaduse rakendamine.
Teine valik – niivõrd kuivõrd – annaks võimaluse üle minna ühelt õigusregulatsioonilt teisele iseregulatsiooni teel. Iga riigiametnik, kes konkreetset toimingut teostab, peab silmas pidama eelkõige põhiseadust ja alles siis kehtivaid õigusnorme, ning rakendama neid selles ulatuses, kus nad ei ole vastuolus põhiseadusega. Meil tuleb valida, kumb nendest kahest võimalusest viib meid kiiremini ja väiksemate vastuoludeta sihile. Mulle isiklikult tundub peale väga pikki ja põhjalikke vaidlusi Põhiseaduse Assamblee redaktsioonitoimkonnas, et meetod "niivõrd kuivõrd" on loomulikum ja põhiseaduse prioriteeti rõhutavam, kui seda on praegune valik "seni kuni". Sellepärast toetan ma alternatiivi, mille esitas hr. Rask, kuid ka selle sõnastuses on küsitav tähtaja lisamine.
§-s 3 peitub tõsine poliitiline probleem, mis seisneb selles, kas põhiseaduse rakendamise seadusega on võimalik ja otstarbekas endale ette kirjutada teatud lähiaja tegevusprogramm. Mis puudutab otstarbekust, siis seda kindlasti – mida täpsemalt meil on teada lähikuude sündmused, seda vähem on poliitilisi pingeid ja võimalikke vastuolusid. On muidugi oht, et me ei suuda õigesti prognoosida Eesti ühiskonnas lähikuudel toimuvat, eriti seda, mis on seotud rahareformiga. Seetõttu on teatud ettevaatus mõistetav. Kuid sellele vaatamata toetan põhiteksti, kus on minu arvates piisav ajaline raam, et valmistada ette Riigikogu ja presidendi valimised. Eelmise eelnõuga võrreldes on redaktsioonitoimkond pidanud vajalikuks §-s 4 laiendada nende subjektide loetelu, kellel on presidendikandidaadi ülesseadmise õigus. Ilmselt võib seda teed minna, arvestades, et praegusel hetkel tuleb anda kõigile võimalus ilmutada poliitilist aktiivsust. Kuid ma näen siiski ka mõnesugust kohalike omavalitsuste ülepolitiseerimise ohtu, mis sisaldub punktis 5.
Ja nüüd kõige keerulisem küsimus: kas meil on õigus ja vajadus minna valijaskonna laiendamise teed? Kui lähtuda puhtõiguslikust vaatepunktist, siis võib väita, et Ülemnõukogul seda õigust ei ole, sest selliseid volitusi ei ole Eesti Vabariigi kodanikkond meile andnud. Kui aga lähtuda sellest, et just nimelt praegusest valikust võib väga sõltuda Eesti ühiskonna edasine käekäik, meie riigi püsima jäämine, siis on küsimuse püstitamine igati õigustatud. Mulle tundub, et me ei tohi kõigi muude asjaolude kõrval silmast lasta ka puhtinimlikku aspekti. Mul on väga valusalt meeles Rahvarinde viimase kongressi hetk, kus tõusis püsti üks ingerlane ja ütles enne lahkumist, et ta on Eestit pidanud oma kodumaaks, aga nüüd näeb, et on eksinud. Nii et kaalugem valijaskonna laiendamist igast vaatenurgast. Aitäh!
Juhataja
Aitäh. Enne kui ma annan sõna hr. Rätsepale, peaksin nõu meie töö jätkamise asjus. Pr. Aaskivi, millistena näeb redaktsioonikomisjon pärast neid sõnavõtte ja arvamusi meie töö jätkamise võimalusi?
Ü. Aaskivi
Lugupeetud juhataja! Ma teeksin ettepaneku kutsuda saadikud saali, hääletada praegu sõnavõttude lõpetamist pärast hr. Tiit Made kõnet ning Tiit Made kõne järel otsustada siis võimalikud edasised lahendusvariandid. Ma pean vahepeal käigu pealt nõu ka komisjoni allesjäänud liikmetega ja otsustame pärast hr. Made kõnet.
Juhataja
Aitäh! Mulle on tulnud hr. Menšikovilt ka katkestamise ettepanek, nii et enne kui me jätkame kõnede kuulamist, kutsume saadikud saali, et jõuda selgusele, kui paljud meie tööst veel tegelikult osa võtta saavad. Palun, kohaloleku kontroll! Kohal on 60 saadikut. Me saame praegu langetada otsustuse kõigepealt sõnavõttude lõpetamise kohta. Kes on selle poolt, et lõpetada sõnavõtud pärast hr. Made kõnet? Poolt on 47 saadikut, 3 on vastu, 3 on erapooletud. Sõnavõtud lõpetatakse pärast hr. Made kõnet. Tuletan meelde, et me oleme võtnud endale kohustuse otsustada täna veel elamuseadusega seonduv. Hr. Lippmaa on meie otsusesse uskunud ja ootab. Nii et kui me jõuame katkestamiseni, siis on meil ees veel elamuseaduse katkestatud käsitluse lõpetamine. Ma palun, hr. Rätsep!
J. Rätsep
Lugupeetud juhataja, austatud kolleegid! Ütleksin ka mõne sõna Eesti Vabariigi põhiseaduse rakendamise seaduse eelnõu üksikute sätete kohta. Nii pika esinejate nimekirja lõpus muidugi midagi väga originaalset öelda ei olegi, kuid mõne momendi rõhutamist pean siiski vajalikuks. § 1 lg. 3 kohta on alternatiivettepanek see välja jätta. Arvestades poliitilisi vaidlusi põhiseaduse ümber, kus mõnelgi juhul on minetatud Põhiseaduse Assamblees antud vande lubadus mitte politiseerida põhiseaduse loomist, on minu arvates niisuguse lõigu olemasolu tekstis täiesti vajalik. Muul juhul tekiks ikkagi järjekordselt probleem ja poleemika Eesti Vabariigi Ülemnõukogu pädevuse ja tema volituste kestuse pärast. Niisuguse poleemika olemuse selgitamiseks erapooletule Eesti Vabariigi elanikkonnale on minu arvates see põhitõde vaja selgelt välja öelda.
§ 2 (3) redaktsiooni puhul valmistuksin igal juhul toetama lugupeetud hr. Raski kontseptsiooni. Kuigi praegune põhiteksti redaktsioon mobiliseerib näiliselt seadusandluse kiirele reformimisele, on selline reformimine füüsiliselt võimatu. Seda kinnitab kas või Eesti Vabariigi enese õigusloome kogemus varasemast perioodist, kus väga olulised õigusharud toimisid kuni 1940. aastani Tsaari-Venemaa seadusandluse alusel. Ei ole tõepoolest reaalne, et 31. detsembriks 1993 oleks võimalik likvideerida madalamal seisva seaduse prioriteet põhiseaduse üle, mis kahjuks selles põhiteksti redaktsioonis tugevalt domineerib. Ma arvan, et "niivõrd kuivõrd" variant on sellise kahese valiku puhul vaieldamatult põhjendatum, eriti õiguslikus mõttes.
Kõige olulisema ütleksin seoses vaidlusega § 3 põhiteksti ja alternatiivide toetamise üle. Olen hingega selles küsimuses toetamas kolleeg Jaak Allikut, Ülo Uluotsa jt., kes on seisukohal, et aja limiteerimine 60 päevale ja 10 päevale ei ole meie riikluse arengu tegelike võimalustega kooskõlas. See tähendaks rahvahääletusel läbi hääletada niisugune põhimõte, millest ei ole kahjuks võimalik reaalselt kinni pidada. Mis puutub lugupeetud Mart Laari hinnangutesse selle aspekti esitajate kohta, siis ma ütleksin, et juba enne seda, kui loodi Rahva-Keskerakond ja kui ma olin veel sünnilt parteitu ega mõelnudki ühegi erakonna peale, olin ma kindel – ja just nimelt möödunud aasta augusti sündmuste ajal –, et Ülemnõukogu istub koos veel tuleva aasta sügiseni, s.t. veel ühe aasta. Ja ei istu mitte sellepärast, et ühel või teisel poliitilisel jõul on kasulik Ülemnõukogu tegevus kiiremini ära lõpetada, vaid sellepärast, et oleks võimalik ausalt, soliidselt üle minna põhiseaduslike riigivõimuorganite kujundamisele. Minu hoiak ei ole lähtunud ühegi erakonna huvidest, kaugeltki mitte ka selle omadest, kelle nimekirjas ma olen. Asi on nimelt selles, et lugupeetud justiitsminister andis meilegi vist võimaluse kasutada, vähemalt mul oli võimalik lugeda ligi 20-ühikulist õigusaktide loetelu, mille vastuvõtmine korrektse riikluse arendamise puhul on vajalik, enne kui Riigikogu saab korralikult, legitiimselt ja autoriteetse esindusorganina tööle hakata. Ma ei hakka teid selle dokumendi kõige olulisemate dokumentide loetlemisega koormama, kuid põhimõtteliselt on ju selge, et Riigikogu ei tohi kokku tulla niisugusena, nagu kahjuks meil tuli tulla. Me pidime esialgu väga paljusid küsimusi lahendama "naba vaatleja" positsioonilt, nii nagu seda siin saaliski nimetati. Tuleks hakata reguleerima neid põhimõtteid, kaasa arvatud väga pikantsed küsimused, nagu töötasu ja sotsiaalsed garantiid, mida ükski soliidse demokraatliku riigi esinduslik esinduskogu iseenda suhtes ei tee. Need dokumendid on kahtlematult vaja meil, kui me tahame oma ülesande korralikult lõpuni täita, vastu võtta ja siin ei ole tõesti tegemist ühe erakonna hoiakuga. Siin on minu täiesti, aus, siiras pihtimisväärne mure tulevase Riigikogu autoriteedi pärast, ja mitte sellepärast, et ma tean, et minagi kandideerin sellesse kogusse, vaid lihtsalt sellepärast, et nendel, kes miskipärast ei kandideeri või kes ei osutu sinna valituks, ei oleks propagandistlikku baasi Riigikogu ründamiseks lähemate kuude ja lähema aasta või paari jooksul. See on niisugune aspekt, mida minu arvates peaks oma otsustuses arvestama, ja selle nimel peaksime toetama § 3 puhul teist alternatiivi, mis võimaldab Ülemnõukogul ajagraafikut korrastada ja Riigikogu valimiste ettevalmistamist korraldada just nimelt niisugustest aspektidest ja sellesse küsimusse täiesti apolitiseeritult suhtudes. See on minu arvates üks oluline moment tänase dispuudi puhul.
Kolmanda põhiküsimusena puudutaksin ühte sätet, mida härrad Kask, Junti ja ka mina tahaksime täiendavalt projekti võtta. Jutt on selle põhimõtte lülitamisest teksti, mille kohaselt Riigikogule antaks 3 aastaks põhiseaduse muutmise õigus. Ka selle ettepaneku puhul ei lähtu mina isiklikult mitte mingitest poliitilistest kaalutlustest, vaid huvist selle vastu, et Riigikogust saaks aktiivne ja esinduslik seadusandlik kogu. Küsimus on väga paljudes probleemides, mis ilmselt tuleb lahendada Riigikogul. Kõigepealt saime ise ekspertarvamuse, väga ulatusliku, millest me nägime, et ka õigusteadlaste lähenemisnurgad on väga erinevad. Nende lõplik kooskõlastamine ei ole praegu lihtsalt võimalik sellepärast, et kõik meie riikliku arengu tendentsid ei ole aimatavad. Elu areneb mõnes asjas kiiremini ja keerulisemalt, kui me seda suudame ette näha. Teiseks on põhiseaduses kahtlematult nõrku sätteid ja ka nõrku peatükke. Vaieldamatult on seda omavalitsust käsitlev peatükk. Ta ei ole nõrk mitte sellepärast, et tema formuleerijate jõud või tarkus oleks olnud väiksem, vaid sellepärast, et omavalitsuste kujunemise aeg alles algab ja enne paari aastat ei selgu, millisel tasemel ning mida tuleb omavalitsusküsimustes reguleerida. Seda peatükki saaks märgatavalt korrigeerida eeldatavasti seesama legitiimne Riigikogu. Teiseks, terminoloogia küsimused. Assamblee oli võib-olla pisut jäigalt kinni Eesti omaaegses terminoloogias. Kõige lähemalt mälust võttes näiteks küsimus, kas tarvitada terminina "rahvusvähemust" või "vähemusrahvust". Siin ilmselt maksti lõivu omaaegsele õiguskeelele ka teatavatel poliitilistel või stilistilistel kaalutlustel, mis võib-olla ei väärinud sellist hinnangut. Ka niisuguseid termineid peaks kindlustuva riikluse tingimustes saama kaasajastada Riigikogu. See ongi põhimõtteliselt kõik, mida ma soovisin eelkõnelejate jutule lisada. Tänan teid!
T. Made
Austatud eesistuja, kallid kolleegid! Pärast seda, kui esinenud on nii palju meie Ülemnõukogu klassikuid, on väga raske midagi lisada. Kuid need esinemised on ajendanud mind alustama oma lemmikteema, hobuseteemaga.
Nimelt sõidab talumees hobusega linna poole ja vastu tuleb linnamees autoga. Linnamees on pisut võtnud ja sõidab hobusevankrile ning talumehele otsa. Hobune saab rängalt vigastada ja talumees ka. Linnamees, vähekene võtnud, tuleb autost välja. Tal on püstoli kandmise luba. Ta vaatab, et hobune on vaevades, ning laseb selle maha. Siis läheb ta, püstol käes, talumehe ette ja küsib, kuidas too ennast tunneb. Talumees hindab olukorda kiiresti ja ütleb, et tunneb ennast hästi. Ja mul tekkis nüüd niisugune tunne, et me oleme õieti samas seisus. Eesti Komitee ja Põhiseaduse Assamblee kolleegid, eriti kolleegid "Isamaa" liidust, seisavad Ülemnõukogu ees – ma ei ütle, et vähekene võtnud, aga püstol on käes – ja küsivad Ülemnõukogu käest, et kuidas sa ennast tunned. Me ei saa mitte kuidagimoodi öelda, et tunneme ennast halvasti, sest teate ise, mis vastasel korral juhtub.
Mulle meeldisid kallite kolleegide Laari ja Hallaste sõnavõtud. Hr. Laari sõnavõtt sellepärast, et esimest korda kahe aasta jooksul jäi hr. Laar pärast seda, kui ta oli Ülemnõukogu koosseisu läbi rapsinud, meid üheks ja teiseks nimetanud, saali. Muidu läheb ta alati pärast ütlemisi ära ja ei tulegi tagasi. Täna on ta õnneks saalis.
Teate, asjalood on nimelt sellised, et seekord toetan ma kommunist Allikut. Oleme kõik õppinud teadusliku kommunismi kursusest, et kiirustada ei maksa, sest ükskord tuleb ta niikuinii. Me ei saa praegusel hetkel aga kuidagimoodi otsustada juunikuu valimiste kasuks. Minu meelest ei saa seda teha ainult ühel põhjusel: "Isamaa" ei ole veel formeerunud poliitiliseks parteiks. Nad ei jõua seda teha nii ruttu. Me peame andma neile aega, et nad septembriks oma ridu koondaksid, et nad otsustaksid, kas nad näiteks Ülo Nugise võtavad oma nimekirja või ei võta. Seetõttu ei saa ka kiirustada. Peame olema humaansed oma kolleegide suhtes. Mind seob selles küsimuses ka Ettevõtjate Erakonna seisukoht, et valimised oleks ratsionaalne korraldada septembris või oktoobri alguses.
Muidugi, ma tean, kui ma hakkaksin praegu rääkima, et valimised tuleb igal juhul korraldada juunis, võimalikult ruttu, siis te hääletate selle vastu ja resultaat on okei. Kuid nii ei ole mõtet praegu teha. Nali naljaks! Ma ütleksin, kooskõlastus- ja redaktsioonikomisjon on oma töö teinud hästi. Lugupeetud Ülle Aaskivi kandis elegantselt ja täpselt ette selle töö tulemused ja need on siin paberi peal. Paari väikese üksiku hääletamisega, hääletades kolmanda alternatiivi või teise alternatiivi kasuks, saame paljud poliitilised küsimused suve jooksul rahulikult ära lahendada. Saame panna oma poliitilised probleemid paika, valmistuda valimisteks värsketena, puhanutena, ujunute ja suve läbi kenasti päikest võtnutena. Teeme selle valimiste korraldamise töö seejärel ära. Siis on meil rohkem jõudu üksteisele vastu vahtimist anda. Siis meil on palju rohkem jõudu kirjutada üksteise peale igasuguseid lugusid. Need inimesed, kes oma viha ja vihkamise lapsepõlvest siia kaasa on toonud, saavad tegutseda, sest nemad on meie hulgast kõige tigedamad ja vihasemad. Need, kellel on olnud vilets lapsepõli, kes on saanud oma vanemate käest hirmsasti karistada, tahavad nüüd selle kuidagi välja valada ja meie kulul oma pingeid maandada. Need inimesed saavad ka suve jooksul puhata.
Niisiis, kallid kolleegid, ma soovitan teil igal juhul hääletada selle poolt, et valimised oleksid juunikuus, sest ma loodan, et kui te seda minu nõuannet kuulda võtate, siis te hääletate vastu. Ma tänan!
Juhataja
Tänan! Redaktsioonitoimkonnalt ja ka hr. Menšikovilt on tulnud ettepanek selle küsimuse käsitlus praegu katkestada, et ka redaktsioonikomisjon saaks siin väljaöeldut veel kord kaaluda. Pr. Aaskivi palubki, et kohe, kui me oleme täna töö lõpetanud, s.t. pärast elamuseaduse vastuvõtmist, ootab ta redaktsioonikomisjoni liikmeid tagumise ukse juures.
Kes on selle poolt, et küsimuse arutelu kuni järgmise istungjärguni katkestada? Selle poolt on 43 saadikut, vastu 9, 3 jäid erapooletuks. Arutelu katkestatakse.


Eesti Vabariigi elamuseaduse eelnõu ning Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsuse "Eesti Vabariigi elamuseaduse rakendamise kohta" eelnõu teise lugemise jätkamine
Juhataja
Ja nüüd tänase pika päeva viimane küsimus, elamuseaduse eelnõu katkestatud arutelu. Ma palun siis hr. Lippmaa kõigepealt ja seejärel hr. Hallaste. Loodan, et me jõuame väga ruttu otsustamiseni, kuna ettekandja, kaasettekandja ja paranduste tegijad on vahepeal omavahel väga tõhusat tööd teinud.
T. Lippmaa
Lugupeetud Ülemnõukogu, arvestades teie ajalimiiti, püüaksin teha kiiresti ja hr. Hallaste ehk täiendab mind. Eilsel arutelul katkestati teine lugemine, kuna olid laekunud mõningad parandus- ja täiendusettepanekud. Mitu täiendusettepanekut oli hr. Kassilt, kuid hr. Kassi ei ole täna kohal. Õiguskomisjoni liikmete ja ka eelnõu autorite kollektiivi juristidega eelnõu veel kord hr. Kassi ettepanekute valguses arutades ja analüüsides leidsime, et hr. Kassi ettepanekud on seaduseelnõus juba kajastatud, küll natuke teises sõnastuses, kuid põhimõtteliselt sealsamas §-s 41 ja §-s 54. Ühe hr. Kassi ettepaneku põhjal lisasime ühte paragrahvi ka täiendava lause, kuna hr. Hallaste seda mainis. Hr. Maarendilt tuli ettepanek lisada §-s 13 korteriühistule sõnad "muu juriidilise isiku". Selle võttis töögrupp koos õiguskomisjoniga arvesse.
Eile esitatud teksti on jäänud nüüd veel üks alternatiivne paragrahv, mis käsitleb allüüri määramist ja mida tuleks hääletada. Tõsine diskussioon oli hr. Alliku ettepaneku üle ja ka õiguskomisjonis ei saavutatud siin üksmeelt. See puudutab natsionaliseeritud majade üürnike edasist juriidilist staatust. Ka selle peaks suures saalis läbi hääletama. Sellega on eilsed lahkarvamused ja mõningad täiendused läbi arutatud. Tahaksin loota, et pärast mõningate alternatiivsete paragrahvide läbihääletamist oleks võimalik seadus täna vastu võtta. Sellega ma oma lühikese ettekande lõpetaksin. Aitäh!
Juhataja
Tänan! Tundub, et küsimusi ei ole. Palun, hr. Hallaste!
I. Hallaste
Lugupeetud proua juhataja, lugupeetud kolleegid! On veel üks parandus § 15 kohta. Hr. Kama ettepaneku järgi tuleks teise lõike lõpp ära jätta ja see lõige kõlaks nüüd nii: "Isik loetakse elamukooperatiivi liikmeks võetuks alates kooperatiivi vastavast otsusest." Seda otsust ei pea kinnitama kohaliku omavalitsuse organ, nagu siin tekstis on öeldud. See on üks eksitus, mis on kuidagi siia sisse jäänud. Meil tuleb hääletada alternatiiv § 46 lg. 3 ja lisaks sellele kaks hr. Alliku parandusettepanekut. Tal on ettepanek lisada § 33 lg. 2 tekst: "Kui väljatõstmine toimub § 33 lg. 1 punkti 2 alusel, lasub kohalikul omavalitsusel kohustus võrdväärse elamispinna vastuandmiseks, juhul kui tegu on varem riiklikus või munitsipaalomanduses olnud elamispinnaga." See ettepanek läheb vastuollu seaduse loogikaga, mis eeldab, et viie aasta jooksul tekib meil korterite turg ja kohaliku omavalitsuse ning riikliku elamispinna kogused jäävad võimalikult väikeseks. Need inimesed, keda mõtleb hr. Allik, võivad selle viie aasta jooksul leida endale uue korteri, kas üürida selle või osta, vastavalt sellele, kuidas neil soovi on. Õiguskomisjon tema parandusettepanekut ei toeta. Poolt oli üks, vastu kolm ja erapooletuid kaks. Tema teine ettepanek oli jätta § 4 lg. 2 välja sõna "sissekirjutamise". Ka seda õiguskomisjon ei toetanud. Sellega oleks kõik.
Juhataja
Tänan! Me ei ole läbirääkimisi veel lõpetanud, sest hr. Allik soovis kindlasti oma ettepanekut põhjendada. Palun hr. Alliku kõnepulti.
J. Allik
Lugupeetud proua juhataja, lugupeetud kolleegid! Selgitaksin mõne sõnaga oma ettepanekute mõtet. Kui me võtsime vastu omandireformi aluste seaduse, siis oli üheks suuremaks vaidlusaluseks probleemiks, kuidas garanteerida nende inimeste õigused, kes elavad praegu majades, mis lähevad tagastamisele endistele omanikele. Tookord oli päevakorras mitu varianti ja lõpuks võitis hääletamisel see variant, et need majad kuuluvad tingimusteta tagastamisele juhul, kui omanik võtab üle tingimused ja üürilepingud, mis riik või munitsipaliteet on nende inimestega sõlminud. Tol ajal kehtis ENSV elamukoodeks, need lepingud olid tähtajatud ja kõik oli kena ja rahu majas. Elamuseaduse järgi on nende lepingute kehtivus 5 aastat ja vastavalt § 33 lg. 1 punktile 2 (üüritud eluruum on elamiseks vajalik üürile andjale endale või tema perekonnaliikmetele) võib üürniku välja tõsta ilma elamispinda vastu andmata. Tähendab, need inimesed jäävad ilma garantiidest, mida me siin teiega tol korral andsime. Minu ettepanek on lisada tekst, et kui üürilepingu katkestamine toimub selle punkti alusel, on kohalik omavalitsus kohustatud andma elamispinna, mis on võrdväärne sellega, mis inimesel on. See kaitseb ühelt poolt üürnikke, teiselt poolt ei ole omanikuvastane. Vastasel korral algaks lõputu kohtus käimine. Kohut tuleks käia munitsipaliteedi või riigiga, kes ongi ju selle olukorra tekitanud, sest kui inimesele anti sinna majja korter, siis ei teadnud keegi, et see maja on teistsugune maja kui see, kuhu anti korter tema kolleegile või naabrile. Inimene ei ole milleski süüdi. Tema sai korteri tema jaoks tavalises majas, nüüd on ta tema jaoks ebatavalises majas ja 5 aasta pärast tõstetakse ta lihtsalt tänavale. Kui me seda paragrahvi muudaksime vastavalt minu ettepanekule, oleks munitsipaliteedil ette teada, et see probleem lahendada tuleb. Korterid nagunii vabanevad, munitsipaalelamispind jääb ja selle arvel võib seda teha. Omanikul, kui ta tõesti tahab oma majja elama asuda, ei ole kasulik oma korterit 3 kuud enne 5 aasta möödumist näiteks lihtsalt maha müüa ja hakata üürnikku välja tõstma, mis on loomulikult raske. Tal on siis juba parem müüa korter sellele üürnikule, kui ta tahab minna oma majja elama. Minu meelest oleks nii kaitstud mõlema poole huvid. Kui 5 aasta pärast on lai korteriturg ja me võime hakata kortereid ostma, siis on see ju väga kena, siis probleemi ei ole. Inimene ostab korteri siis ise või müüakse see talle munitsipaliteedi vahendusel, mis ongi üks korteri andmise võimalus. Aga kui seda turgu ei ole, siis oleme 5 aasta pärast väga tõsiste sotsiaalsete probleemide ees nende inimeste suhtes, kellele me omandireformi aluste seaduse vastuvõtmisega garantiid andsime.
Teine probleem on § 4 lg. 2. Minu ettepanek on välja jätta sõna "sissekirjutamise". Ma loen selle lõike ette: "Eluruumi käsutamisel peab omanik lähtuma Eesti Vabariigi immigratsiooniseadusest, sissekirjutamise ja registreerimise eeskirjadest." Jääksid ainult registreerimise eeskirjad, sellest piisab. Jääksid kõik need majaraamatud, kuhu võib elanikke registreerida, kuid sissekirjutus on minu meelest puhtfeodalistlik või sotsialistlik väljamõeldis, mida minu teada maailmas ei kasutata. See oli selleks, et kinnistada inimesi kindlate asupaikade juurde. Ilma selle templita passis ei tohtinud tööle võtta jne. Ühes turumajanduslikus ja demokraatlikus ühiskonnas on kogu see süsteem täiesti anakronistlik ja mõeldamatu, ma arvan, et need templid ja sellest tulenevad järelmid tuleks meil lõpetada. Mingit kahju sellest ei tuleks, kui siia jääks ainult registreerimise eeskirjadest kinnipidamise nõue. Aitäh! Ma palun oma ettepanekud hääletusele panna.
Juhataja
Aitäh! Ma teen ettepaneku, et me hääletaksime läbirääkimiste lõpus, pärast hr. Pohla sõnavõttu. Teeme kohaloleku kontrolli. Kohal on 54 saadikut. Palun, härra Pohla!
V. Pohla
Lugupeetud juhataja, lugupeetud kolleegid! Ma tahaksin peatuda mõne sõnaga härra Jaak Alliku ettepanekutel eetilisest ja õiguslikust seisukohast lähtudes. Tallinna linna saadikuna olen saanud arvukalt kirju õigusjärgsete pärijate majade üürnikelt, kes tunnevad sügavat muret, mis neist edaspidi saab. Me oleme omanike õigusi hakanud taastama nii, nagu jätkaksime eilset päeva, kuid vahepeal on olnud pool sajandit, kus inimestel ei olnud mingit elamispinna vaba valikut. Hea, kui kusagil saadi pind, kus võis elada. Nüüd aga taastame omanike õigusi, nii nagu meil ei olekski kunagi olnud mitteomanikke. Umbes 15% tallinlasi asetatakse elamuseaduse eelnõu järgi olukorda, kus nad jäävad elukoha poolest lindpriiks, sest 5 aasta pärast, mis neile on kindlustatud, ei ole veel korralikku korteriturgu. Inimestel ei ole raha osta endale kortereid, tuleb tööpuudus, ja kui praegu teised meie Eesti Vabariigi kodanikud saavad korteriosakutega endale kindlustada elamispinda, ainukese, mis nad sotsialismist kindlasti kätte saavad, siis neilt inimestelt on see õigus praktiliselt ära võetud. Elukohaõigus on üks inimõigusi ja omanike õiguste taastamine ei saa toimuda õigusetuse ja vägivalla teel osa kodanike suhtes. Nii ei toimi ta demokraatia ja õigusriigi puhul ja omandivabadus on sama püha kui elukohavabadus ja inimõigused, sellepärast ma toetan Jaak Alliku ettepanekut ja palun ka teisi saadikuid selle poolt hääletada.
Juhataja
Aitäh! Sõnavõtud on lõppenud. Ma palun, kas soovitakse lõppsõna? Ei. Palun siis hr. Hallaste mulle appi. Hääletame kõigepeal parandusettepanekuid. Ma teeksin enne ka kohaloleku kontrolli. Parandusi hääletada on nii vähe, et saaksime äkki ka lõpphääletuse ära teha, kui meil piisav kvoorum on. Kohal on 54 Ülemnõukogu liiget. Palun, hr. Hallaste!
I. Hallaste
Kõigepealt paneksime hääletusele ainsa teksti allesjäänud alternatiivi, see on § 46 lg. 3. Põhitekst kõlab: "Tasu suurus eluruumi kasutamise eest allüürilepingu järgi määratakse kindlaks poolte kokkuleppel, kuid see ei tohi ületada üürniku poolt selle eluruumi eest tasutavat korteriüüri." Alternatiiv: "Tasu suurus eluruumi kasutamise eest allüürilepingu järgi määratakse kindlaks poolte kokku leppel." Õiguskomisjonis läksid hääled täpselt pooleks.
Juhataja
Palun, kas kõigile on arusaadav, mida me hääletame, millist paragrahvi ja millist alternatiivi? On. Palun, kes on alternatiivi poolt? Jutt on siis §-st 46 lg. 3. 30 häält 19 vastu. Ülemnõukogu toetab alternatiivi.
I. Hallaste
Aitäh! Nüüd on Maksuametil vähemalt võimalik neid tulusid maksustada.
§ 4 lg. 2: Jaak Allikul on ettepanek jätta välja sõna "sissekirjutamise".
Juhataja
Kas kõigile on mõistetav hr. Alliku ettepanek, mille järgi tuleks loobuda sissekirjutamisest? Palun, hääletame! Kas hr. Labassovil ei ole selge? Palun, hr. Labassov!
А. Labassov
Ma saan nii aru, et me jätame sõna "sissekirjutamine" välja kõigist paragrahvidest, kus see esineb. Tänan, kõik!
Juhataja
Palun, kes on hr. Alliku ettepaneku poolt? 41 häält, 8 vastu, 5 jäid erapooletuks. Ülemnõukogu toetab hr. Alliku ettepanekut.
I. Hallaste
Viimane parandusettepanek on ka hr. Allikult – § 33 lg. 2 juurde. Kuna ma lõppsõna ei öelnud, siis mõni sõna kommentaariks. Hr. Allik rääkis omandireformist, millega inimestele anti garantiid. Omandireformi seaduses peeti vajalikuks seada need inimesed, kes elavad tagasitulnute majades, võrdsesse olukorda riiklikes majades elavate inimestega ja praegu arutatava seadusega see võrdsus ei kao. Mõlemate jaoks on üürilepingu tähtaeg 5 aastat, nad ongi võrdsed. Mis puutub sellesse parandusettepanekusse, siis tegelikult hakkab see toimima alles 5 aasta pärast, nii et ükskõik, kas see läheb praegu sisse või ei lähe. Riigikogu saab seda seadust vastavalt tekkinud olukorrale siis parandada või täiendada. Jaak Alliku ettepanek on lisada § 33 lg. 2 tekst: "Kui väljatõstmine toimub § 33 lg. 1 punkti 2 alusel, lasub kohalikul omavalitsusel kohustus võrdväärse elamispinna vastuandmiseks, juhul kui tegu on varem riiklikus või munitsipaalomanduses olnud elamispinnaga."
Juhataja
Tänan! Kas Ülemnõukogul on härra Alliku ettepanek § 33 kohta selge? On. Palun, kes on härra Alliku parandusettepaneku poolt? Ettepaneku poolt on 33 saadikut, 15 on vastu, 4 jäid erapooletuks. Ettepanek leidis toetust.
Kas on veel ettepanekuid, keegi saadikutest ei protesteeri tema ettepaneku märkamata jätmise pärast? Kas hr. Kassiga on kokkulepe saavutatud? Kas me võime asuda otsustamisele? Palun, kes on selle poolt, et võtta vastu Eesti Vabariigi elamuseadus? Selle poolt on 55 saadikut, vastu ei ole keegi, 2 jäid erapooletuks. Seadus on vastu võetud!
Selle väga positiivse teoga me lõpetame täna oma nädala. Kohtumiseni 4. mail!