EESTI VABARIIGI ÜLEMNÕUKOGU XII KOOSSEISU

43. ISTUNGJÄRK

10.–13. juuni 1991

Sisukord
1.    43. istungjärgu päevakorra kinnitamine
2.    Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse normatiivse kontseptsiooni teine lugemine
3.    Eesti Vabariigi seaduse "Administratiivvastutuse kohta materiaalsete väärtuste Eesti Vabariigist väljaveo või -saatmise korra rikkumise eest" eelnõu esimene lugemine
4.    Virumaa keskkonna seisundi kohta seoses energeetikaga
5.    Eesti Vabariigi ravikindlustusseaduse eelnõu teine lugemine
6.    Eesti Vabariigi Ülemnõukogu Presiidiumi sekretäri kohta
7.    Eesti Vabariigi maaseaduse eelnõu teine lugemine


EESTI VABARIIGI ÜLEMNÕUKOGU XII KOOSSEISU
43. ISTUNGJÄRK
ESIMENE ISTUNG
10. juuni 1991


Istungjärgu päevakorra kinnitamine
Juhataja (M. Lauristin)
Palun kohaloleku kontroll! Kohal on 65 saadikut, puudub 40.
Lugupeetud Ülemnõukogu liikmed! Vastavalt meie reglemendile, enne kui me läheme päevakorraküsimuste juurde, päevakorra kinnitamise juurde, anname sõna neile, kes soovivad anda Ülemnõukogu menetlusse uusi projekte. Selleks on sõna palunud rahvasaadik Valeri Kois. Palun!
V. Kois
Lugupeetud kolleegid! Meie Ülemnõukogu on asunud taastama omariiklust Eestis, aga seda pidurdab paljuski asjaolu, et me pole otsustanud, kas enne muna või kana, enne riik, siis kodakondsus või vastupidi – enne kodakondsus ja siis riik. Kodakondsuskomisjonist saadud andmeil võib öelda, et paljud kodakondsusega seotud probleemid on komisjoni raames juba lahendatud. Ent siiski pole veel jõutud selgusele, kuidas üleminekuperioodil kodakondsusprobleemiga toimida.
Ilmselt vaieldakse selle üle veel palju komisjonis ja Ülemnõukogus. Vene saadikutele tehakse sageli etteheiteid, et nad ainult kritiseerivad ja ei paku omalt poolt midagi. Ka mind isiklikult on selles süüdistatud ja seepärast valmistasin ma ette Ülemnõukogu otsuse projekti Eesti Vabariigi kodakondsuse institutsiooni taastamise kohta. Annan selle nüüd meie juhatusele üle, et sellega edaspidi vastavalt reglemendile toimitaks. Tänan!
Juhataja
Teiseks on sama sihiga palunud kõnetooli riigiminister hr. Vare! Palun!
R. Vare
Lugupeetud pr. juhataja! Lugupeetud Ülemnõukogu! Eesti Vabariigi Valitsuse nimel on mul au vastavalt teie poolt kehtestatud protseduurile anda üle menetlusse keskkonnaministeeriumi poolt ette valmistatud Eesti Vabariigi kalapüügiseaduse eelnõu. See on valitsuse istungil läbi vaadatud, viimistletud ning kui see tuleb arutlusele Ülemnõukogu istungil, siis teeb selles küsimuses ettekande vabariigi keskkonnaminister Tõnis Kaasik. Ma annan selle eelnõu üle.
Juhataja
Nagu võib aru saada, soovib ka rahvasaadik Panfilov samas küsimuses kõnetooli astuda. Palun!
P. Panfilov
Lugupeetud kolleegid! Teatavasti esindan ma saadikurühma "Võrdsete õiguste eest" ja minu poole pöördus vabariigi nudistide ühing palvega kaitsta nende õigusi. Nad on pöördunud Ülemnõukogu ja selle presiidiumi poole ning teinud ettepaneku eraldada neile teatud maa-ala rannas, aga sellest pole midagi välja tulnud. Nüüd pöördusid nad meie saadikurühma poole. On ette valmistatud vastav otsuse projekt, mille ma juhatusele üle annan.
Juhataja
Tundub, et pakkumised menetlusse on tänaseks sellega ammendatud ja me võime asuda oma igapäevatöö juurde. Lugupeetud saadikud! Teile on laiali jagatud materjal seaduseelnõude kohta, mis on laekunud Ülemnõukogu juhatusele, ja te näete sealt ka, mis ettepanekud on teinud juhatus nende materjalide käsitlemiseks. Palun kinnitada juhatuse vastavad otsused, kui te nendega nõustute! Hr. Hallaste soovib selles küsimuses sõna. Palun!
I. Hallaste
Lugupeetud juhataja! Vaadates meile välja jagatud pabereid seaduseelnõude ja otsuseprojektide kohta, mis on Eesti Vabariigi Ülemnõukogu menetluses, samuti juhatusele saabunud seaduseelnõusid või selle istungjärgu päevakorda, ei leidnud ma esimesel hetkel siit Eesti Vabariigi parlamendi valimisseadust, mis on esitatud juhatusele ja mille kohta oli juhatuse otsus, et 42. istungjärgul vaatab õiguskomisjon selle läbi ja teeb selle kohta oma otsuse. Õiguskomisjon valmistas ette otsuse eelnõu, mis on protokolliosakonnas paljundatud ja mille võiks kohe välja jagada saadikutele. See oleks otsuse eelnõu valimisseaduse koostamise alustest, et pärast selle otsuse vastuvõtmist võiks asuda valimisseaduse käsitlemisele. Mul on ettepanek lisada päevakorda seesama otsuse eelnõu, see on siit lihtsalt välja ununenud. Aitäh!
Juhataja
Härra Hallaste! Praegu me ei aruta veel päevakorda, vaid arutame juhatusse laekunud materjale, nende käsitlemise korda. Tõesti, nende hulgas nimetatud eelnõu ei ole. Juhatuse protokollist vaadati järele, et otsustati enne saali andmist vaadata veel kord seda otsuse projekti. Ja see toimub homme. Lähtudes juhatuse otsustest palun kinnitada, et Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsuse "Riiklike aktsiaseltside aktsiate müügi alustamise kohta" projekti vaatab läbi eelarve-majanduskomisjon ning esitab meile oma arvamuse järgmisel, s.o. 44. istungjärgul. Palun, kes on sellise otsuse poolt? Selle poolt on 60 saadikut, vastu ei olda, erapooletuid on 5. Otsus on vastu võetud.
Eesti Vabariigi Valitsus on esitanud projekti administratiivvastutusest Eesti Vabariigist materiaalsete väärtuste väljaveo või saatmise korra rikkumisel ja samuti rakendusotsuse eelnõu. Juhatus palub arutada seda järgmisel, 44. istungjärgul. Kes on sellise lahenduse poolt? Palun hääletada! Poolt on 52 saadikut, vastu on 1, erapooletuid 11. Otsus on vastu võetud.
On esitatud Eesti Vabariigi kohtute seadus, Eesti Vabariigi kohtuniku staatuse seaduse eelnõu ja samuti otsuse eelnõu selle seaduse rakendamise kohta. Juhatus vaatas neid eelnõusid, need on väga mahukad, keeruka struktuuriga, nõuavad põhjalikku analüüsi, ekspertiisi ning pakub need esitada nad Ülemnõukogule arutamiseks 1. septembriks. Juhtivkomisjoniks määrati õiguskomisjon. Palun kinnitada see juhatuse otsus! Poolt 52, vastu 1, erapooletuid 9. Juhatuse otsus on kinnitatud.
On esitatud eelnõu karusnahaaktsiisi seaduse kohta. See eelnõu on antud edasi majanduskomisjonile. Majanduskomisjon esitab selle Ülemnõukogule 15. augustiks. Kes on sellise otsusega nõus, palun seda kinnitada! Poolt on 54, vastu ei olda, 6 erapooletut. Otsus on kinnitatud.
Rahandusministeerium on esitanud Ülemnõukogule aruande Eesti Vabariigi 1990. aasta riigieelarve täitmise kohta. Kõik Ülemnõukogu liikmed võivad sellega tutvuda, see on juhatuse käsutuses. See on antud analüüsiks eelarve-majanduskomisjonile, kes esitab oma arvamuse Ülemnõukogule 15. augustiks. Palun see juhatuse otsus kinnitada! Poolt on 53, vastu ei olda, 6 on erapooletud. Otsus on kinnitatud.
Ajakirjanduskomisjonil koostöös mitmete organisatsioonide ja juristidega on valminud Eesti Vabariigi ajakirjandusseaduse eelnõu. Juhatus tutvus sellega ja lähtudes selle eelnõu iseloomust ja suurest ühiskondlik-poliitilisest ja kultuurilisest kaalust, pakub välja soovituse avaldada eelnõu aruteluks ajalehes "Sirp" ja esitab selle eelnõu Ülemnõukogule arutamiseks septembrikuu jooksul. Palun see otsus kinnitada! Poolt on 58, vastu ei olda, erapooletuid 8. Otsus on kinnitatud.
Eesti Vabariigi Ülemnõukogu haldusreformikomisjon on teinud arupärimise vabariigi valitsusele seoses haldusreformi kulgemisega. Juhatusel on ettepanek lülitada see arupärimine järgmise, 44. istungjärgu päevakorda. Palun see juhatuse otsus kinnitada! Otsus on kinnitatud 50 häälega. Vastu ei olda, erapooletuid 9.
Lõpuks, on laekunud Eesti Vabariigi seaduse eelnõu maakondade ja maakonna omavalitsusorganite nimetuste korrastamise kohta. Juhatus vaatas seda eelnõu. See puudutab seda, millal kasutada sõna "maakond", näiteks "maakonnavalitsus", millal "maavalitsus", millal kasutada "Virumaa maakond", millal lihtsalt "Virumaa". Ja leidis, et nende küsimuste lahendamine kuulub Ülemnõukogu Presiidiumi kompetentsi. Juhatus teeb ettepaneku anda see eelnõu üle Ülemnõukogu Presiidiumile vastava seadluse vastuvõtmiseks. Palun see otsus kinnitada! Otsus on kinnitatud 51 poolthäälega, vastu ei olda, erapooletuid on 10.
Aitäh! Asume nüüd käesoleva, 43. istungjärgu päevakorra kinnitamisele. Päevakord on teile välja jagatud. Nagu te näete, on see siiski küllalt mahukas, aga me otsustasime ka oma tööaegu sellel istungjärgul pikendada. Ja loodetavasti tuleme sellega toime. Palun, kes on 43. istungjärgu päevakorra kinnitamise poolt teile esitanud kujul? Poolt on 63, vastu ei olda, 5 on erapooletuid. 43. istungjärgu päevakord on kinnitatud.


Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse normatiivse kontseptsiooni teine lugemine
Juhataja
Asume käsitlema päevakorra esimest küsimust: Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse normatiivse kontseptsiooni teine lugemine. Ettekandja on justiitsminister Jüri Raidla. Ja lisaks teil päevakorras märgitud kaasettekandele omandireformi ja maareformi ajutise komisjoni esimehelt Kaido Kamalt on veel kavas kaasettekanded eelarve-majanduskomisjoni esimehelt Ants Veetõusmelt ning härra Varulilt ekspertide poole pealt. Palun, härra Raidla!
J. Raidla
Lugupeetud juhataja! Lugupeetud Ülemnõukogu liikmed! Põhiettekande tegemine Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse eelnõu teisel lugemisel justiitsministri poolt on protseduuriliselt küllaltki delikaatne. Teatavasti esimesel lugemisel tegin ma valitsuse nimel põhiettekande normatiivsele kontseptsioonile ja seejuures kahele kontseptsioonile. Tänaseks on toimunud nende kahe normatiivse kontseptsiooni põhjal ja nende kallal tõsine töö ja selle töö tulemusena on formeerunud Eesti Vabariigi omandireformi aluste seadus, eelnõuna, mõistagi. Sellega on põhimõtteliselt leidnud ka aktsepteerimist loogika, mille kohaselt lõplikul kujul omandireformi aluste seaduse eelnõu sünnib Ülemnõukogu rüpes ja Ülemnõukogu töös lõplikul kujul ta üldse formeeruda saabki. Ilmselt olnuks protseduuriliselt täpsem, kui põhiettekande teinuks komisjoni esimees hr. Kama. Omalt poolt püüan mõningaid aspekte seoses käsitletava seaduseelnõuga valgustada sellisel viisil, et mitte üle võtta temaatikat konkreetselt selle seaduseelnõu suhtes, mida härra Kama ilmselt põhjalikumalt valmistub valgustama.
Võrreldes valitsuse poolt esitatud normatiivsete kontseptsioonidega, on täna käsitletav dokumendi projekt läbi teinud üsna olulised muudatused. Põhiline muudatus, mida tuleks ära märkida, seisneb võimalike alternatiivide hulga vähenemises. Valitsus jõudis käesolevat dokumenti vaadelda vaid väga põgusalt, mitte selle dokumendi üksikute normide kaupa, vaid tervikuna, nähtuna loogilise lähenemise seisukohalt. Valitsus avaldab lootust ja soovi, et paralleelselt esitatud dokumendi arutamisega pööraks Ülemnõukogu tähelepanu ka nendele võimalikele alternatiividele, mida valitsus esitas normatiivsete kontseptsioonidena esimesel lugemisel. Valitsus loodab, et Ülemnõukogu peab võimalikuks paralleelselt ka nendele alternatiividele tähelepanu pöörata ning ei käsitle neid alternatiive täna veel kui päevakorrast maha võetuid.
Teiseks ma tahaksin ära märkida seda, et valitsus ei ole veel jõudnud kujundada lõplikku seisukohta eelnõu suhtes. Ilmselt on tegemist kahe põhjusega. Esiteks see, et ka täna arutatav eelnõu omakorda sisaldab alternatiive, see tähendab seda, et eelnõu lõplikuks kujunemiseks on vajalik Ülemnõukogu täiskogul langetada veel olulisi otsustusi, kas aktsepteerida täht-tähelt neid põhimõtteid, mis käesolevas eelnõus esitati, hääletada välja alternatiivid või lisada täiskogu otsuse juurde uusi ja võib-olla ka konkureerivaid põhimõtteid. See oli esimeseks põhjuseks. Ja teiseks. Valitsuse liikmetel jäi aeg kahjuks veidi liiga lühikeseks, et lõplikku seisukohta projekti suhtes anda. Vaatamata sellele ei ole valitsuse tervikmulje negatiivne ning valitsus konstateeris täna seda, et vaatamata tõsiasjale, et valitsuse poolt esitatud normatiivne kontseptsioon on transformeerunud Ülemnõukogu komisjoni koostatud eelnõuks, ei pea valitsus vajalikuks enne teise lugemise algust normatiivset kontseptsiooni tagasi võtta.
Sõltuvalt arutelu käigust Ülemnõukogus otsustab valitsus vajaduse korral normatiivse kontseptsiooni tagasivõtmise küsimuse enne kolmandat lugemist, selleks et vältida protseduurilisi segadusi. Valitsus lähtub seisukohast, et praegu esitatav eelnõu on käsitletav esimese normatiivse kontseptsiooni kontekstis ehk, teisisõnu, tõepoolest esimene normatiivne kontseptsioon on kaudselt käesolevale seaduseelnõule ämmaemandaks.
Mõningaid põhimõttelisi seisukohti ja hoiakuid, mis käesolevas seaduseelnõus on leidnud aktsepteerimist ja mis mõningal määral ka erinevad valitsuse poolt esitatud kontseptsioonidest, pidas valitsus ja valitsusjuht vajalikuks minu suu kaudu Ülemnõukogule ette kanda.
Esiteks. Projekt on muutunud oluliselt Ülemnõukogu-kesksemaks ja sellist tendentsi valitsus tervitab. Tervitab, lähtudes sellestsamast loogikast, mida ta kasutas siis, kui esitati normatiivne kontseptsioon kahe variandina, nimelt eeldusest, et omandireform on nõnda kardinaalne küsimus, milles tõepoolest otsustamise õigus on oluliselt suurema kaaluga Ülemnõukogul kui parlamendil võrreldes valitsusega.
Teiseks. Käsitletavas seaduseelnõus on süvenenud ja laienenud varade tagastamiste ja kompenseerimiste osakaal, võrreldes esitatud normatiivsete kontseptsioonidega.
Kolmandaks on selles eelnõus laiendatud seaduse kehtivus konkreetsetele juhustele ajas. Kui normatiivses kontseptsioonis seondati 1961. aastat selle lõpptärminiga, millele antud seadus laienes, siis praegu kasutatakse selleks 1981. aastat ja selline samm tundub olevat nii juriidiliselt kui ka poliitiliselt täiesti õigustatud.
Oluliselt on laienenud pärijate ring, eriti võrreldes teise normatiivse kontseptsiooniga ja ka võrreldes esimese kontseptsiooniga. Samuti on olulisi erinevusi juriidiliste isikute õigusjärgsuses. Juriidiliste isikute kui potentsiaalsete õigustatud subjektide roll omandireformi käigus selle 2. peatükis, mis puudutab varade tagastamist, see tähendab omandiõiguse järjepidevuse taastamist, on laienenud.
Üsna oluliselt on laienenud kontseptuaalsed muudatused ka munitsipaliseerimise ja erastamise ideoloogias või lähteseisukohtades. Neid seisukohti on valitsus varem Ülemnõukogule avaldanud, sealhulgas ka privatiseerimise kontseptsiooni kaudu möödunud aastal. Lühiarutelu valitsuses kinnitas seda, et põhimõttelisi muudatusi oma kontseptsioonidesse valitsus seni ei ole sisse viinud.
Täiendavalt valitsuse poolt põgusalt analüüsitud aspektidele arutas möödunud nädalal omandireformi normatiivseid kontseptsioone vabariigi kõigi notarite nõupidamine, kes formuleeris ka oma põhiseisukohad poolteisekümnel leheküljel.
Lubage need seisukohad esitada härra Kaido Kama poolt juhtivale komisjonile, selleks et edaspidi arutelus neid kas arvesse võtta või argumenteeritult tagasi lükata. Konkreetselt seaduseelnõu analüüsi juurde ma omalt poolt praegu ei läheks, kuivõrd eeldatavasti teevad seda härra Kama kui ka eksperdid, kes kaasettekandeks soovivad sõna saada. Pealegi, esimese lugemise ettekandes ma seda üsna pikalt tegin ja vastasin ka küsimustele. Mõistagi, kui on konkreetseid küsimusi eelnõu sisu suhtes, siis ma saan opereerida praegusel hetkel mitte valitsuse seisukohaga, vaid isiklike seisukohtadega kui jurist. Aitäh!
Juhataja
Aitäh, härra Raidla! Enne kui saadikud küsivad, mul on juhatuse poole pealt protseduuri või reglementi puudutav küsimus: kas teie väidet, et valitsus ei võta tagasi esitatud normatiivide kontseptsioone, võib käsitleda niiviisi, et valitsuse esitatud kaks kontseptsiooni ja praegu komisjoni poolt esitatud variant on omavahel alternatiivid ja valitsus leiab, et neid tuleks teise lugemise käigus ka sellisena käsitleda reglemendikohaselt?
J. Raidla
Esiteks, esimesed kontseptsioonid, mis esitati, olid omavahel nagunii alternatiivid, kuigi mitte teineteist välistavad, nagu me tollal seda formuleerisime. Teiseks, ka praegu käsitletav eelnõu sisaldab alternatiive. Nii et täna, praegu, sel kellaajal ei saa täpselt öelda, kas on tegemist alternatiiviga või mitte, sest küsimused on lõpuni ära otsustamata.
Juhataja
Härra Raidla! Minu küsimuse mõte oli selles, et kui te käsitlete neid alternatiividena, see tähendab, ei tunnista ettekandjana komisjoni poolt tehtud tööd nende kahe variandi sünteesiks uue tekstina, mis esitatakse teisele lugemisele protseduuri kohaselt, siis see eeldab, et me teise lugemise käigus hääletame läbi nad konkureerivate projektidena selles suhtes, missugune neist jääb arutelu aluseks.
J. Raidla
Ei, sellist seisukohta valitsus ei langetanud, et ma peaksin sellist seisukohta esitama.
Juhataja
Järelikult te ei käsitle neid alternatiividena, vaid vaatlete komisjoni teksti kui uut teksti, mis on esitatud teisele lugemisele esimesele lugemisele esitatud projektide sünteesina.
J. Raidla
Jah.
Juhataja
Tänan! Palun, härra Kork!
T. Kork
Lugupeetud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Võib-olla te selgitate mulle üht asja, mis jäi minu arvates segaseks, vähemasti minule jäi segaseks. Kui mu mälu ei peta, siis me moodustasime Ülemnõukogu ja valitsuse segakomisjoni, mille etteotsa sai Kaido Kama ja kõikidel andmetel, mis meile seni on laekunud, see segakomisjon teeb koos ühistööd. Aga mul jäi selline mulje, nagu esitatud projekt oleks Ülemnõukogu esitatud projekt. Kas segakomisjon siis tegelikult ei töötanud ja töötas ainult Ülemnõukogu pool või oli seal midagi muud lahti? On teil võimalik seda selgitada?
J. Raidla
Segakomisjon töötas ja võimalust pidi võtsid ka valitsuse esindajad osa tööst, kuigi see osavõtt võinuks olla oluliselt tihedam. Siin ei ole küsimus selles, et esineda kriitikaga või heakskiiduga, küsimus on selles, et ilmselt peaks valitsus oma seisukoha lõpliku eelnõu suhtes, mis läheb otsustamisele, Ülemnõukogule siiski teatavaks tegema. Ilmselt ei saa valitsuse üksikud esindajad valitsuse kollektiivset seisukohta kõigis küsimustes päriselt asendada. Aitäh!
A. Junti
Lugupeetud juhataja! Ettekandja! Kas praeguses vägisi tupikusse kiskuvas situatsioonis ei oleks ühe variandina võimalik alustada siiski omandireformi ja alustada nende valdkondadega, mis on ka omandireformi normatiivses kontseptsioonis suhteliselt autonoomselt lahendatud? Ma pean silmas näiteks munitsipaalomandi osas akti vastuvõtmist jne., seni kuni jõutakse ühtsetele seisukohtadele põhimõttelistes küsimustes. Ja kuidas valitsus suhtub sellisesse kavasse ja ka vastavasse ettepanekusse, mis on juba kaks nädalat tagasi juhatusele esitatud? Ma ei tea, kas valitsus on sellest informeeritud. Aitäh!
J. Raidla
Valitsus tervikuna selle projektiga tutvunud ei ole, aga küsimus on arutuse all olnud valitsusjuhiga ja mõnede valitsuse liikmetega. Ja need konsultatsioonid kinnitavad, et valitsus peab võimalikuks sel juhul, kui omandireformi aluste seadusega enne suvepuhkust ei jõuta lõpuni, vastu võtta eraldi aktina munitsipaliseerimist käsitlev osa.
Juhataja
Kas hr. Junti soovib veel sõna? Palun!
A. Junti
Mul on võimalus esitada teine küsimus. Ja see oleks järgmine. Kus, millises aktis on praegu esitatud ja ka valitsuse poolt Ülemnõukogule esitatud omandireformi aluste normatiivse kontseptsiooni rakendusmehhanism, millise aktiga on see paika pandud? Aitäh!
J. Raidla
Rakendusotsust töötatakse praegu välja. See esitatakse juba täiendavalt.
A. Junti
Ühesõnaga, praeguseks hetkeks seda veel ei ole?
J. Raidla
Praegu ei ole teie käes jah.
Juhataja
Näib, et rohkem hr. Raidlale küsimusi ei ole. Aitäh! Kaasettekandeks saab sõna omandi- ja maareformi ajutise komisjoni poolt hr. Kaido Kama.
K. Kama
Austatud Ülemnõukogu! Kõigepealt tahaksin öelda, et meie komisjon, eriti mis puudutab Ülemnõukogu saadikuid, on töötanud hämmastavalt üksmeelselt ja kui nüüd tõepoolest kõik need saadikud esindasid ka oma fraktsioonide seisukohti selles komisjonis, siis peaks antud seaduse vastuvõtmine kujunema Ülemnõukogus vägagi lihtsaks. Ja üks meie komisjoni üksmeelne seisukoht oli see, et kuna meile juba praegu on valitsuse poolt nii omandiõiguse taastamise, munitsipaliseerimise kui ka erastamise peatükid esitatud ikkagi ühtse tervikuna, kuna need osad on ka omavahel seoses, eriti, mis puudutab omandiõiguse taastamist ja erastamist, siis praegu meie komisjon peab seda ka kompleksselt käsitlema, aga mitte hakkama neid eraldi ja jupphaaval vastu võtma.
Nüüd kõigepealt mõningatest üldisematest põhimõtetest, millest komisjon oma töös lähtus. Omandiõiguse taastamist käsitleti erastamise ühe viisina. See on küllalt tähtis aspekt. Sellest, et me käsitleme seda erastamise ühe viisina, on siis lähtunud ka pärijate ringi laiendamised, muude piirangute vähendamised. Me oleme suhtunud asjasse niimoodi, et ei ole mõtet teha piiranguid asjale, mis on tegelikult meie eesmärgiks. Meie eesmärgiks on riigi vara lahtiriigistamine. Mida rohkem meil õnnestub seda teha kindlate seaduste alusel (mitte nii, nagu ta praegu meil stiihiliselt toimub), üheselt mõistetavate reeglite alusel, seda parem.
Teine põhimõte puudutab tagastamise ja kompenseerimise vahekordi. Nimelt pidasime õigeks, et seadus ei tohi sundida inimest või juriidilist isikut või ükskõik keda püüdma iga hinna eest kätte saada just nimelt seda konkreetset füüsilist vara, mis oli Eesti ajal ja mis võib-olla on praeguseks säilinud, vaid pigem võiks olla inimesel või ükskõik millisel subjektil huvi kompenseerimise vastu. See tähendab, et kompenseerimine peab olema võimalikult absoluutne ja täielik, et ei võiks tekkida olukorda, kus me teeme mingisuguse sümboolse kompensatsiooni. Näiteks mingi maja eest. Ja pärast inimene näeb, kuidas see maja müüakse oksjonil kümnekordse hinnaga maha. Taolist olukorda ei tohiks tekkida ja pigem peaksime kogu seaduse suunama sinna, et inimene eelistaks kompensatsiooni tagastamisele. Seetõttu on ka tagastamisel jäetud alles või tehtud juurde küllalt palju konkreetseid piiranguid, aga piiratud ei ole kompenseerimist ning samuti ei ole eristatud subjektide ringi tagastamise ja kompenseerimise juures. Kõik, kellel on õigus tagastamisele, kõigil on ka õigus kompenseerimisele. Ja just nimelt see kompensatsioonimehhanism või niinimetatud ümberkantimine peaks olema siis kõige parem võimalus, selleks et ühendada kaks asja: omaaegse õiguse taastamine ja uue ülekohtu vältimine. Mida rohkem läheme konkreetse füüsilise objekti tagastamisele, seda rohkem tekib võimalusi uue ülekohtu tekitamiseks.
Oleme olnud kogu aeg nii-öelda kahevahel, kahe põhimõtte vahel. Üks on see, et saavutada võimalikult suurt õiglust, võimalikult absoluudini viidud omandiõiguse taastamist. Samal ajal ei saa seda viia absurdini. Kui me läheme ühe sammu õigusest kaugemale, selle tulemuseks on see, et kogu asjaajamise maht suureneb, kogu protsess ise võtab rohkem aega. Nii et ka siin oleme katsunud mingit kuldset keskteed hoida ja sellest põhimõttest on lähtutud ka õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise, kompenseerimise nii objektide kui subjektide ringi määramisel.
Ja siis tahaks öelda veel ühte põhimõtet, millest komisjon oma töös lähtus. Ega meie ei ole enam oma otsustes praegu päris vabad, me ei lähtu tühjalt kohalt. Omandiõiguse taastamisega alustati tegelikult juba siis, kui hakati represseeritutele varasid tagastama, kui võeti vastu taluseadus, mis andis õiguse nõuda maa tagastamist inimestele endises kohas. Nii et me oleme praegu selle seaduse vastuvõtmisel juba seotud eelmiste otsustega. Kui näiteks Eesti oleks läinud represseeritute varade tagastamisel seda teed, mida läks Leedu, kes piirdus ainult kompensatsiooniga ja ei hakanud füüsilist vara tagastama, siis oleksid ka meie käed otsuste langetamisel tunduvalt vabamad. Komisjon lähtus oma töös seisukohast, et selle seadusega ei tohi võtta midagi tagasi, mida juba siiamaani on antud. Ükskõik, kas see puudutab siis talude väljaandmisi, represseeritute varade tagastamisi või kõike muud taolist. Ülemnõukogu saadikute komisjonide ja fraktsioonide poolt oli ettepanekute esitamine komisjonile tagasihoidlik. Oma ettepanekud esitasid hr. Põld ja hr. Grigorjev ning keskkonnakaitsekomisjon. Aga võib loota ja arvata, et komisjonid ja fraktsioonid osalesid selles töös oma esindajate kaudu meie komisjonis. Küll aga oli väga aktiivne rahvaarutelu, tuli sadu ja sadu kirju ning peab ütlema, et kuigi me selle rahvaaruteluga ei mõelnud kunagi korraldada mingisugust sotsvõistlust, millise poole pealt tuleb rohkem kirju või muud taolist, aga midagi näitab see kirjade proportsionaalne suhe. Valdav enamus kirju on kirjad, mis nõuavad tagastamist, pärijateringi laiendamist, igasuguste piirangute kaotamist tagastamisel jne., jne. On üksikuid kirju, mis on tagastamise vastu, mis nõuavad üürnike kaitset ja muud taolist, aga neid on vähe ja pean seda ütlema, et ka nendest kirjadest pooled on ühe inimese kirjutatud. Põhimured, mis kirjades on kajastatud, on kõiksugused ajaloo tagasivaated sellele karjuvale ebaõiglusele, mis on toimunud, ja nüüd on toodud välja, et mispärast ma siis nüüd tagasi ei saa. On pärijateringi küsimused, on testamendiküsimused, on sõja ajal hävinud vara küsimused, on nõutud ka pangahoiuste kompenseerimist. Üks väga suur probleem, millele kirjades väga palju tähelepanu pööratakse, on praeguste omanike heausksus ja millega see heausksus on tõestatav. On nõutud seda, et omandireformi käigus ei delegeeritaks otsustusõigust valitsusele ja kohalikele omavalitsustele, vaid kõik peab toimuma ühtselt ja seaduse alusel. Ning muidugi on kirju ka vastaspoolt, mis toovad meile vastupidiseid näiteid ja kõike muud, aga nende protsent on ääretult väike. On kirju juriidilistelt isikutelt – ETKVL-ilt mitu kirja, Aianduse ja Mesinduse Seltsilt, haridustöötajate ametiühingult ja teistelt, kes põhiliselt lähtuvad just nimelt oma organisatsiooni huvidest, enamuses siis taotlevad juriidilise isiku omandiõiguse järjepidevuse tunnustamist. Härra Raidla ütles siin, et ka juriidiliste isikute ring oleks meil seaduses nagu laiemaks läinud, ma selleni jõuan pärast eraldi. Ma just arvan, et see läks meil kitsamaks ja nendele ETKVL-idele ja aianduse ja mesinduse seltsidele kahjuks vastu tulla ei saa.
Nüüd konkreetsete muutuste juurde, mis siis selles seaduseelnõus on toimunud. Kõigepealt on tõepoolest, nagu härra Raidla ütles, põhiliselt aluseks võetud esimene kontseptsioon, kuigi sinna on sisse sünteesitud ka elemente teisest kontseptsioonist. Valitsuse poolt on esitatud kaaskiri, ma loen selle tsitaadina ette, see on kahe alternatiivkontseptsiooni vahe: "Nii on ühe alternatiivvariandi korral kompenseerimise peamiseks vormiks obligatsioon, mille kaudu toimub ühtlasi riigivara erastamine, teine variant eeldab aga teistsugust skeemi. Erastamisest saadud rahaga loodav fond on nõndanimetatud solidaarsusmaksete aluseks." Kui seda võtta põhilise erinevusena, siis sellelt seisukohalt meie komisjon eelistas küll esimest kontseptsiooni. Aga on viidud sisse elemente ka teisest kontseptsioonist. Täiesti uue asjana, mida valitsuse poolt esitatud kahes alternatiivvariandis ei olnud, on piiritletud vara mõiste õigusvastaselt võõrandatud vara omandiõiguse taastamise puhul. Selles piiritlemises lähtusime Eesti aja lõpul valminud tsiviilõiguse põhimõtetest ja sealsest kinnisvara terminist. Vallasvara tagastamise kompenseerimise juures objektina ei käsitleta. Kinnisvara koosneb maast, hoonetest, laevadest, põllumajandusinventarist ning tööstusettevõtete sisseseadest. Kuigi üldiselt on väärtpaberid objektist välja lülitatud, siis siin said sisse toodud ka aktsiad, selle põhjendusega, et oleks ääretult loogikavastane kui me kompenseeriksime, tagastaksime ainult neid tööstusettevõtteid, mis olid ühe isiku ainuomanduses. Kui nad olid juba kaasomanduses, siis sel juhul nad jääksid sellest objektist välja. Nii et juurde on toodud ka aktsiad. Ja üldjuhul ei ole arvestatud nendel kinnisvaradel lasuvaid võlgu ja hüpoteeke. See tähendab siis ühelt poolt on välja jäetud pangahoiused, teiselt poolt võlad, need kaks neutraliseerivad teineteist. Loomulikult on ka siin olemas teatud ebaõiglus, aga kuhugi maale tuleb lihtsalt piir tõmmata. Eraldi küsimus on maa väljaost võlaga, mis nõuab eraldi lahendamist. Subjekti piiritlemises on lähtutud samast, mis meile on esitatud, s.o. seisuga 16. juuni 1940 kodanikud ja praeguse Eesti Vabariigi alalised elanikud ja ei ole vahet tehtud nende kahe erikategooria vahel, nad käituvad kogu aeg kompleksselt ja ühtselt kogu protsessis. Pärijate ring on läinud laiemaks kui meile oli välja pakutud. Esimese ringi pärijateks on loetud kõik omaniku alanejad sugulased ja kui neid ei ole, siis teise ringi pärijateks on loetud õed-vennad ja nende alanejad sugulased. On esitatud alternatiivina jätta pärijateks ainult vanemad, abikaasa ja lapsed. Komisjon seda alternatiivi ei toeta. Testamentidest on loetud kehtivaks need, mis tehti ajal, mil vara asus kodaniku tegelikus valduses, see tähendab enne vara sundvõõrandamist tehtud testamenti. Ja testamendi tegemise õigus tekib uuesti alates seaduse vastuvõtmisest. Juriidiliste isikute ringi, vastupidi, me oleme enda meelest teinud kitsamaks, me oleme käsitlenud juriidilise isikuna ainult ühiskondlikke organisatsioone ja usuühinguid. Komisjon pooldab ka nende puhul seda alternatiivi, mis nõuab nende katkematut põhikirjalist tegevust. Põhjuseks on see, et kui me juriidiliste isikute ringi ajame laiaks, siis on üsna raske tõkestada mahhinatsioone, mis tekivad nii, et suvalised kolm inimest kuulutavad end mingi Eesti-aegse juriidilise isiku õigusjärglasteks ja asuvad seda nõudma. Meil on seda piiritleda ääretult raske ja sellepärast komisjon pooldab juriidiliste isikute ringi piirata. Teise peatüki juurde veel niipalju, et kuupäev 1. juuni 1981 on võetud ühe NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi seadluse kehtimahakkamise järgi, millega asutakse inimestele kompenseerima ja heastama ametiisikute omavoli tõttu ja muul ebaseaduslikul viisil tekitatud kahju. Nii et pärast seda kuupäeva tekitatud kahju oleks võimalik nõuda ka juba teiste seaduste järgi.
Nüüd tahaksin rääkida veel lühidalt nendest muudatustest, mis toimusid 3. ja 4. peatükis, s.o. munitsipaliseerimisel ja erastamisel. Nimelt välistasime munitsipaliseerimise ja erastamise objektide hulgast kooperatiivsete ja ühiskondlike organisatsioonide vara. See tähendab, munitsipaliseerimise ja erastamise objektiks on ainult riigivara. Mis puudutab kooperatiivsete ja ühiskondlike organisatsioonide vara, siis seal on toodud kumbagi peatüki juures üks eriparagrahv, mis näiteks munitsipaliseerimise juures annab munitsipaliteedile õiguse eelisostuks, kui vara müüakse, või õiguse nõuda sundmüüki, mille peab kinnitama Ülemnõukogu, või õiguse nõuda müügi korral vara sihtotstarbelist kasutamist. Vastasel juhul peaksime hakkama kolhooside vara natsionaliseerima. Seda arutelu, mida teha kolhoosi varaga, peeti juba enne 19. detsembri otsust. Siis jõuti järeldusele, et ikkagi selle natsimiseni minna ei tohiks. Munitsipaalomandi tekkimise põhimõte on selles eelnõus uus võrreldes senisega. Kui enne oli niimoodi, et munitsipaalomandusse antakse see, mida riik peab vajalikuks anda, siis praegusel kujul riik piiritleb selle vara, mida ta peab riigi kui terviku huvides vajalikuks ja kõik ülejäänu läheb munitsipaalomandusse, kas siis koos järgneva erastamiskohustusega või ilma. Nii et tegelikku erastamist hakkaksid nagu läbi viima munitsipaalvõimud.
Ja lõpetuseks kõige põhilisem poliitiline otsus, mis on paragrahvis 36 esitatud alternatiividena. Kas siis erastamise peamiseks viisiks on müük kompensatsiooniobligatsioonide eest, rahvakapitali obligatsioonide eest, või teine variant: erastamise peamiseks viisiks on müük sularaha eest ja võlgu. See on tegelikult kõige põhilisem otsus, mis meil selle seaduse vastuvõtmisel langetada tuleb. Komisjon pooldab üksmeelselt varianti, et põhilise viisina peaks see toimuma müügina väärtpaberite ja obligatsioonide eest. Ja teistmoodi on lahendatud ka vaidluste lahendamise kord. Nimelt, praeguses eelnõus on absoluutselt iga vaidlus võimalik viia välja kohtusse, me arvame, et see viib meid õigusriigile lähemale. Sisuliselt on võimalik praegu ka olukord, kus munitsipaliteet hakkab valitsusega kohut käima, on võimalik isegi Ülemnõukogu kohtusse kaevata.
Komisjoni ettepanek oleks praegu selline, et me sel istungjärgul hääletaksime läbi põhilised alternatiivid. Ma loodan, et mulle antakse veel sõna alternatiivide hääletamise juures, et täpselt seletada, mida tähendab üks või teine asi. Siis tuleks lugemine katkestada ja jätkata järgmisel nädalal lootusega seadus vastu võtta. Ja loodame teile selle nädala lõpuks kätte anda ka selle seaduse juurde kuuluva rakendusotsuse. Tänan!
Juhataja
Aitäh! Ja on ka küsimusi. Palun, hr. Titma!
M. Titma
Kas te tegite ka mingeid arvutusi, kui palju läheb see seadus maksma ja kust tuleb raha? See on esimene küsimus. Ja teine küsimus on: kas üldse on püütud suurusjärgus välja arvestada, kui suur on kohtuasjade tõenäoline arv ja palju tuleb kohtupersonali kulutusi?
K. Kama
Esimene küsimus, kui palju läheb maksma ja kust tuleb raha? Ma saan aru, et mõeldud on selle reformi läbiviimiseks kuluv raha. Ma vastan siis kahes osas. Kõigepealt, see traditsiooniline küsimus, kes need kompensatsioonid kinni maksab? Ma vastan, et ei maksa keegi, seda raha ei võeta maksumaksja taskust, see omaaegne ebaõiglus kompenseeritakse selle vara arvel, mis on praegu riigi valduses ebaloomulikult suures mahus ja mida me niikuinii peame erastama hakkama. Aga ma vastan ka teisele poolele – kogu selle reformi käivitamine on tõepoolest hiigelsuur protsess, see nõuab ise raha. Ja siin me ei pääse sellest, et need inimesed, kellel hakatakse vara tagastama, kompenseerima, peavad hakkama maksma kindlustusmakse, pärimismakse ja muid asju, mis kogu selle aparaadi üleval hoiab. Muudmoodi ei ole see mõeldav. Ilmselt ei ole reaalne loota eelarvest mingeid täiendavaid vahendeid selle reformi käivitamiseks. Nii et selle peavad ikka reformi osalised ise kinni maksma. Teiseks, mis puudutab kohtuasju. Konkreetseid arve ei oska öelda, aga on loomulikult teada, et juba praegu on meil kohtud umbes ja ei jõuta kõiki neid hagisid lahendada, mis sinna sisse on antud. Komisjonis on arutatud võimalust, et kas selle konkreetse reformi jaoks ja ajaks ei peaks looma mingeid spetsiaalseid kohtuinstantse, kes tegeleksid ainult nende küsimustega.
R. Järlik
Austatud juhataja! Austatud ettekandja! Paragrahv 8, punkt 3, alapunkt 1 loetleb omandireformi õigustatud subjekti pärijatena endise omaniku vanemad, abikaasa ja lapsed võrdsetes osades. Kas tuleb sellest aru saada nii, et ka sel juhul, kui endise omaniku vanemad ja võib-olla isegi abikaasa olid sundvõõrandamise hetkel juba surnud, või arvestatakse ainult neid subjekte, kes sundvõõrandamise hetkel olid elus, s.t. võisid olla pärijad?
K. Kama
Arvestatakse neid inimesi, kes praegu on elus. Vanemad on siin sümboolselt, lihtsalt juriidiline praktika nõuab taolise vormi sissepanemist. Vaevalt me leiame pretsedendi, kus Eesti-aegse omaniku vanem oleks veel praegu elus. Tähendab, jaguneb võrdselt praegu elus olevate vanemate, abikaasa ja laste vahel. Ning kui üks lastest on surnud, siis tema asemele astuvad tema alanejad pärijad.
L. Arro
Austatud ettekandja! Paragrahvi 2 punktis 2 on öeldud, et õigusjärglased ei tohi kahjustada teiste isikute seadustega kaitstud huve. Kuidas on võimalik kompenseerimine nõnda läbi viia, et kellegi huve ei ole üldse rikutud? Ma leian, et selle peaks sõnastama nõnda, et oleks võimalikult vähem ebaõiglust ja mitteseaduslikkust. Sest igal juhul me kellegi huve rikume. See on esimene küsimus. Teine küsimus. Ma täpsustaksin Rein Järliku küsimust. See on paragrahv 8, lõige 2, punkt 1. Endiste omanike vanemad, abikaasa ja lapsed võrdsetes osades. Millist abikaasat siin on mõeldud, kas seisuga, kui vara võõrandati? Või praegust, kes võib-olla alles homme, ülehomme abiellub? Tekib alles abikaasa. Kolmandaks küsimuseks on paragrahv 37, sest te räägite, et võtate põhiliseks kinnisraha ehk osaku, välistades ostu-müügi võimalust. Kui te annaksite osakute müümise õiguse, siis oleks see kompromiss, et riigistamist võiks teha ka ostu-müügina. Sest näiteks vana inimene, keda ei huvitagi see osak kuskil ettevõtluses kasutamiseks, vaid teda huvitab oma elupäevade lõpetamine materiaalselt heades oludes, viiks börsile, saaks raha, elaks elu lõpuni ilusti. Tänan!
K. Kama
Esimene küsimus, paragrahvi 2 lõike 2 kohta. Me oleme veendunud, et omandireform peab toimuma seaduslikul alusel, kus kõikide osapoolte huvid peavad olema seadusega kaitstud. Siin ei ole muud võimalust. Kui mõni praegu kehtiv seadus ei kõlba, siis tuleb see ümber teha, aga see peab toimuma just seaduse alusel, mitte mingite muude aktide alusel. Peab toimuma nende huvide kaitsmine. Abikaasana on mõeldud praegust abikaasat. Üldse paragrahvi 8 lõige 3 on nii-öelda pärimise erijuht, me lihtsalt lepime kokku, et selles protsessis on pärijad need ja need. See ring edasi ei laiene. Näiteks, kui testamendis märgitud isik on surnud, siis tema pärija ei päri testamendis näidatud vara jne., jne. Me võiksime seda lõputult laiendada, aga kui see asi hakkab käima näiteks notariaalkontorite kaudu, siis kogu see masinavärk läheb jälle umbe, ta lihtsalt ei käivitu. Nii et siin on ka selles suhteliselt laias pärijate ringis praegu palju küsitavusi, mille kohta on meile tulnud palju kirju. Näiteks, praegusel juhul ei päri omaniku minia. Kui omanik on surnud, omaniku poeg on surnud, tema naine ei päri. See on iseenesest üsna karjuv ülekohus, aga kuhugi maale tuleb piir lihtsalt tõmmata.
Paragrahv 37 – obligatsioonide ost-müük. Meil on öeldud kompensatsiooniväärtpaberite kohta, et nad vahetatakse välja riigi aktsiate või muu erastamisele kuuluva vara vastu või realiseeritakse muul viisil. See põhimõte, et inimene võiks oma obligatsiooni eest, millega ta ei taha asuda ettevõtluses osalema, saada kompensatsiooni ka rahas, ei ole välistatud. Mis puudutab paragrahvi 36 alternatiivi, siis siin on räägitud erastamise peamisest viisist. Kas see toimub meil peamiselt obligatsioonide alusel ja me otsustame näiteks mõne asja kohta, et selle summa ulatuses erastame ja see summa läheb kindlal sihtotstarbel? See ei ole välistatud. Küsimus on see, milline tee on peamine tee. Ja muuseas on meil antud siin alternatiivina ka võimalus, et need väärtpaberid või obligatsioonid ei ole nimelised ja pärandatavad, et neid võiks kohe käest kätte müüa, aga seda alternatiivi komisjon ei poolda.
L. Arro
Lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Minu küsimus käib erastamisel müügi kohta. Meie maaelukomisjon, Maaliit on seisukohal, sedasama väljendab ka Rahvarinde konverentsi otsus, et maad näiteks ei taha me lubada müüa enne, kui riigil on kindel raha. Kas nüüd erastamisel omandireformi järgi võib hakata ostma ka praegu kehtiva rubla eest? Asjalugu on niisugune, et paljudes kohtades juba erastatakse ja müüakse jääkväärtusega, kus korter maksab 5000 – 10 000, lehm maksab 1000 rubla. Tegelikult maksab lehm praegu turul 5000 rubla. Ja kui me hakkame riigivara nende rublade eest praegu müüma, ma arvan, et see ei ole kasulik ja võib väljast tuua palju rublasid sisse. Seda esiteks. Teine küsimus on konkreetne. Kas testament, mis on tehtud Rootsi Kuningriigis, kehtib, kui see oli tehtud 1960. aastatel, aga inimene ei teadnudki ise, et tema vara on siin riigistatud?
K. Kama
Esimene küsimus. Meie komisjon oli ka kindlal seisukohal, et praegu riigi valduses olevat vara rubla eest mingil juhul müüa ei tohi. Ja kui see toimub rubla eest, siis see saab olla vaid erandjuhus ja mitte üldine reegel. Seesama asi on ka paragrahvi 36 alternatiivides, et me selle asja otsustame ära. Eraldi küsimus on see, millal see kinnisvara läheb tsiviilkäibesse. Ja selles rakendusotsuses, mida me tahame teile esitada, on sees ka taoline põhimõte, et praegune seaduseelnõu käsitleb ainult reforme, aga ta ei käsitle pärast normaalses olukorras (kui meil on juba tekkinud omanik jne.) kinnisvara tsiviilkäivet. Aga selle uue tekkiva tsiviilkäibe reeglistik tuleb kõige kiiremas korras paika panna, see on täiesti õige ja seal peab olema eraldi lahendatud ka see, mis hetkel ta võib raha eest müüki minna. Kas sellest hetkest alates, kui meil on Eesti kroon või me näeme mingit vahepealset varianti ette. See on juba järgmine küsimus. Mis puudutab Rootsi Kuningriigis tehtud testamenti, siis praegu selle sõnastuse järgi see testament ei ole kehtiv, kui ta on tehtud 1960. aastatel – ajal, mil vara ei olnud tegelikult isiku valduses. See testamendi probleem on kaksipidine. Ühelt poolt kahtlemata väga palju inimesi on teinud vahepealsel ajal testamendi sõnastuses: pärandan kogu oma maise vara ükskõik mis kujul ja kus ta ei asuks, mõeldes oma sundvõõrandatud maad ja kõike muud taolist. Samal ajal on tehtud testamente suhteliselt võõrastele inimestele väikese vara kohta. Näiteks neile, kes on vanainimest hooldanud elu lõpupoole, ja nimetatud samuti kogu maist vara, aga selle all ei ole mõeldud 100 hektarit maad. Sest kui tal oleks 100 hektarit maad, siis ta ei oleks seda pärandanud võõrale inimesele, vaid oma kolmele pojale. Nii et siin me oleme kahepidise häda ees. Ja kui praegune variant ei rahulda, siis võib esitada loomulikult omapoolsed ettepanekud, lugeda kõik testamendid kehtivaks ja see Ülemnõukogus läbi hääletada.
J. Põld
Lugupeetud hr. Kama! Kas komisjon arutas ka probleeme, mis tahes või tahtmata tekivad nende Eesti Vabariigi kodanikega, kes asuvad Eesti Vabariigi praegusest jurisdiktsioonist väljas, ma mõtlen neid alasid, mis jäävad juba Narva jõe taha? Kas neid lahendatakse kunagi hiljem mõne muu akti alusel või mingi rakendusakti alusel või nähakse mingi tulevane kord ette, kuidas nende füüsiliste ja juriidiliste isikutega tulevikus käituda? Aitäh!
K. Kama
Jaa, seda komisjon arutas väga pikalt ja laialt. Nimelt, valitsuse esitatud eelnõus oli ühel terminil kaks sisu. See termin oli Eesti Vabariigi territoorium, mida käsitleti vahepeal 1940. aasta mõistes ja vahepeal 1991. aasta mõistes. Sellest me tulime praegu välja sellega, et me oleme kasutanud nüüd terminit "Eesti Vabariik". Kui me piiritleme praegusi elanikke, siis ütleme, et Eesti Vabariigi territoorium, mis praegu on Eesti Vabariigi jurisdiktsiooni all. Aga Narva-taguse ja Petserimaa probleem ei ole ainult Narva-taguse ja Petserimaa probleem, vaid see on ka näiteks polügoonide all oleva maa probleem, see on ka näiteks Paldiski linna probleem jne. Ma ei ole kindel, et meil õnnestub praegu hakata mingisuguseid maju Paldiskis tagastama. Ja need küsimused on praeguses eelnõus lahendatud kompleksselt. Kõik need inimesed, kes elasid Eesti Vabariigi territooriumil seisuga 1940 ning kellelt on vara võõrandatud, kes olid kodanikud seisuga 16. juuni, kõigil neil on õigus esitada oma taotlus. Nende vara konkreetse tagastamise küsimus lahendatakse riikidevaheliste läbirääkimistega. Neil on õigus välja võtta kompensatsioon, kompensatsiooni välja võttes kaotavad nad õiguse nõuda edaspidi tagastamist.
A. Veetõusme
Lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Mul on mõned pisikesed lihtsad küsimused, mida paluks lahti seletada. Kõigepealt, mis on paragrahvis 26 "kaalukas põhjus"? Või on kergem öelda, mis on ebakaalukas põhjus? Ükskõik kumb variant. Paragrahvis 9 on toodud kaks mõistet: ühiskondlik organisatsioon ja usuühing. Tahaks ka nende definitsiooni või komisjoni arvamust, ja kas kirik näiteks on ka usuühing? Edasi veel üks selline mõttekäik, kus on öeldud "muu loodusvara". Et kas see loend on olemas, mis see muu loodusvara on? Ja lõpuks kaks teisest valdkonnast küsimust. Kuidas te ikkagi mõtlete kindlaks määrata vara väärtust, millisel alusel? Ja kui nüüd kõik on vastatud, siis on vist küllalt lihtne teil öelda, millal teie komisjoni arvates käivitub omandireform, kui Ülemnõukogu selle seaduse vastu võtab. Aitäh!
K. Kama
Hr. Veetõusme juhib õieti tähelepanu, et paragrahvis 26 see "kaalukas põhjus" on tõepoolest natuke naljakas ja sisuliselt see lõige 2 midagi ei normeeri. Selle paragrahvi kallal meie komisjon vaevles mitu tundi, kui me olime Suurupis väljasõidul, ja lõpptulemusena jäi ta ikkagi samal kujul sisse, nagu ta oli algselt valitsuse poolt esitatud. Siin on tegemist põhimõttega, et üldjuhul me eelistame esmatasandi huve maakonna huvidele. See on tegelikult konstitutsiooniline küsimus, meil korralik omavalitsusseadus praegu üldse puudub. Aga ta oli valitsuse poolt juba niimoodi lahendatud ja me jäime ka selle juurde. Kaalukas põhjus otsustada teisiti võiks olla näiteks juhul, kui maakond allub Eesti Vabariigi seadustele, aga kohalik omavalitsus ei allu Eesti Vabariigi seadustele. Ma arvan, et see võiks olla näiteks üks kaalukas juhus. Teine, paragrahvi 9 ühiskondlik organisatsioon ja usuühing. Nende terminitega me oleme ka palju vaeva näinud ja ma ei ole tõepoolest kindel, kas see on nüüd kõige täpsem ja kõige õigem termin. Sisuliselt on sellega püütud välistada ettevõtlusele ja tootmisele suunatud organisatsioone. Tähendab, siin on tegemist ühiskondliku organisatsiooniga praeguses mõistes, nii nagu see praegu nõukogude tsiviilterminoloogias käibib. Selle põhjuseks on, et me ei saanud jääda juriidilise isiku juurde, Eesti ajal oli see asi väga segane. Ja mõni oma vara omanik, selts või mõni muu organisatsioon ei olnud üldse juriidiline isik ja nii edasi ja nii tagasi. Tähendab, sellega on püütud piiritleda selliseid organisatsioone, mille põhitegevus on mittetootlik. Kui hästi see on õnnestunud ... Võib-olla oskab hr. Veetõusme pakkuda paremat formulatsiooni. Ja usuühing kindlasti hõlmab ka kirikut. Kolmas küsimus: mis asi on muu loodusvara? Niipalju kui mina aru saan, siis muu loodusvara peale maa on ka see, mis on maaga seotud, näiteks kasvav mets on kinnisvara osa, maavara on kinnisvara osa. Aga võib-olla sellele küsimusele vastab pärast veel täpsemalt hr. Varul, kui ta pärast oma ettekannet vastab küsimustele.
Vara väärtuse määramine on kahtlemata ka väga raske ja väga tõsine probleem, millega tuleb nüüd pärast selle seaduse vastuvõtmist hakata kõige tõsisemalt tegelema. Meie komisjoni praegune ettepanek on see, et tuleb määrata vara väärtus mingi kindla ekvivalendi alusel, näiteks kuld või USA dollar või midagi muud taolist, selle vara võõrandamise hetkel. See tagastatav vara või privatiseerimisele kuuluv vara peab olema hinnatud sama ekvivalendi alusel. Need kaks hindamise skaalat peavad olema ühteviidavad, muidu ei ole see protsess teostatav, ja niipalju, kui ma olen kuulnud, on nende kahe skaala ühismõõdu leidmist ka juba alustatud. Näiteks maa puhul on seda proovitud teha, ma ei tea praegu täpsemalt, kui kaugel need tööd on. Aga ka see vara väärtuse määramine peab minema rakendamise otsusesse, kuidas, mismoodi, kui kiirelt see asi peab toimuma hakkama. Kui kähku see asi käima läheb, seda võime prognoosida samahästi mina kui härra Veetõusme. Ma usun, kui me aasta lõpuni võtame taotlusi vastu ja sama pool aastat seda reformi aktiivselt ette valmistame, siis tegelikkuses võiks see asi tuleva aasta esimesel poolel käivituda.
H. Valk
Lugupeetud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Mind huvitab paragrahvis 9 "ühiskondlikud organisatsioonid". Sellest oli küll äsja juttu, kuid siin ei ole millegagi piiritletud, kas ühiskondlik organisatsioon peab praegu eksisteerima või mitte. Sest seisuga 16. juuni 1940 oli mõningatel andmetel Eestis 5000 organisatsiooni ja seltsi. Kui me anname neile kõigile nüüd õiguse oma vara tagasi saada, kusjuures võib-olla mõne organisatsiooni liikmeskonnast pole enam ühtegi elus, siis tekib siin tohutu segadus. Aga praegusest tekstist ei loe midagi välja, kas see organisatsioon peab ka praegu toimima või mitte. Siin on vaid öeldud, et ta on vägivaldselt katkestatud, kuid kõik ju katkestati vägivaldselt omal ajal. Tänan!
K. Kama
Komisjon pooldab seda alternatiivi. See tähendab, et jätta välja sõnad "või kui nende põhikirjaline tegevus katkes tahte vastaselt", et jääks järele 1940. aastal tegutsenud ühiskondlikud organisatsioonid ja usuühingud, kui nende põhikirjaline tegevus ei ole katkenud. See tähendab, nad peavad praegu tegutsema, sõltumata sellest, kus nad praegu tegutsevad. Sisuliselt me piirame selle ära väga kitsalt, tulevad kõne alla tõepoolest kirikud, usuühingud ja mõned, mis on katkematult kestnud: loodusuurijate seltsid, mõned üliõpilaskorporatsioonid ja kõik.
Juhataja
Aitäh! Palun, Pavel Grigorjev!
P. Grigorjev
Lugupeetud spiiker! Lugupeetud ettekandja! Selgitage mulle olukorda liiduliste ettevõtete omandi – kultuuripaleede, polikliinikute – munitsipaliseerimisega. Ma kirjutasin, et see on munitsipaliteedi õigus, mitte aga kohustus need objektid enda käsutusse võtta, hiljem aga privatiseerida. Millises staadiumis saab see seadus aidata funktsioneerida neil sotsiaal-, kultuuri- ja olmeobjektidel, mis kuuluvad liidulistele ettevõtetele või nendele, kes ei soovi neid oma bilansis pidada? Tänan!
K. Kama
Ilmselt sõltub see sellestsamast, et kui suured ja laiad on üldse praegu Toompea valitsuse võimupiirid Eestis ja kui laiad nad ei ole. Ma ei arva, et Eestis hakatakse mingit munitsipaliseerimist või erastamist jõuga läbi viima. Üleliiduliste ettevõtete vara puhul on küsimus lihtsalt selles, kas need ettevõtted alluvad Eesti Vabariigi seadustele või ei allu. See on kogu vastus.
J. Kork
Austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma tahaks küsida paragrahvis 12 punktis 4 "heauskne" kohta, mille üle on juba palju targutatud. Kas see "heauskne" väljendab eelkõige endise omaniku vara heauskset valdamist või on see laiem mõiste? Miks mul see küsimus tekkis? Paljudes, vähemalt mitmetes hoonetes elavad praegu sees needsamad inimesed, kes olid represseerijad. Nad haldavad vara heauskselt praegu. Vara suhtes on kõik korras. Elavad sealsamas majas, kolisid järgmisel päeval sinna sisse, kust inimene välja saadeti. Kas "heauskse" alt ei võiks välja lülitada vähemalt selleaegsed otsesed represseerijad? Täitevkomiteede esimehed, partorgid, selleaegsed NLKP liikmed. See peaks siiski olema vastuvaidlematu, et tuleks välja tõsta.
K. Kama
Heausksust on mõeldud ainult omandamise suhtes. Siin ei ole valdamisega mitte midagi tegemist. Praeguse tsiviilkoodeksi järgi on heauskne omanik see, kes on omandanud vara, teadmata, et selle vara müüja on selle vara saanud kuritegelikul teel. Kogu raskus on praegu siin selles, et tavaliselt tsiviilõiguses on heausksuse puhul tegemist tõesti sellega, kui mõni vargapoiss või röövel müüb varastatud, röövitud vara edasi. Meie olukord on selles mõttes eriskummaline, et see vargapoiss või röövel on praegu riik, kes tegelikult peaks olema igasuguse õiguskorra garandiks. Praegusel juhul tähendab see seda, et igal juhul eeldatakse omaniku heausksust. Kui näiteks maja tagastamise taotleja esitab hagi kohtusse, peab tema suutma tõestada selle omandaja pahausksust, ja ma usun, et kui tõepoolest endine represseerija elab seal sees, siis on see pahausksus ka kohtulikult tõestatav.
E. Tupp
Lugupeetud ettekandja! Ettekandest sain ma aru, et teie komisjon pooldas kompleksset lahendit, aga on olnud ka juttu nii omandi- kui maaseaduses munitsipaalosa väljatoomisest ja selle kiirendatud korras vastuvõtmisest. Kuidas komisjon suhtus, on sellest juttu olnud ja kuidas sellele vastate? Tänan!
K. Kama
Ma juba korra ütlesin, et meie komisjon ei pidanud seda praegu õigeks, kuna need osad on kõik omavahel seotud. Me ei saa võtta vastu eraldi erastamist, kuna meil on siin sees ka paragrahv, mis räägib erastamiskohusega munitsipaliseerimisest, meil on erastamine seotud kõige otsesemalt omandiõiguse taastamisega. See on seesama protsess, mis käivitub omandiõiguse taastamisega, nendesamade obligatsioonide eest toimub erastamine ja praegu me ei pea tõepoolest võimalikuks neid asju lahus käsitleda. Me loodame väga, et enne suvevaheajale minekut on võimalik see seadus kompleksselt vastu võtta.
K. Sergij
Lugupeetud Kaido Kama! Mul on järgmine küsimus. Meil oli komisjonis juttu sellest, et tuleks kuulata ära informatsioon omandi tagastamise kohta Ida-Euroopa riikides. Öelge palun, kas sellist informatsiooni on saadud.
K. Kama
Mingit kompleksset informatsiooni kogu Ida-Euroopa kohta komisjoni käsutuses ei ole olnud. Aga niipalju kui mina olen tähele pannud, on need Ida-Euroopa kogemused sellised, millega väitleja võib tõestada absoluutselt seda, mida ta tahab. Kui Ivar Raig toob näiteks Ida-Euroopa, siis tõestab see seda, mida ta tahab tõestada. Kui hr. Terk toob näiteks Ida-Euroopa, siis tähendab see vastupidist. Nii et ma kardan, et me peame ikkagi need küsimused peamiselt omal jõul ära lahendama. Eriti lähtudes sellest, et meie olukord ei ole Ida-Euroopaga võrreldav, kuna meil puudub oma raha, mis Ida-Euroopas on olemas.
P. Priks
Hr. Kama! Komisjonis oli kindlasti palju juttu paragrahvi 12 2. lõigu 5. punktist, kus on juttu nendest elamutest, mis on riigi, juriidilise isiku või munitsipaalomanduses praegu ja kus elavad praegu inimesed sees. Kuidas komisjonis nende alternatiivide peale vaadati? Mis nende majadega teha?
K. Kama
Tähendab, praegu on esitatud neli alternatiivi ja tegelikult komisjon asus pooldama seda alternatiivi, mis oli valitsuse esitatud eelnõus, see tähendab, tagastada tingimusel, et üürnikel on olemas garantiid. Ja garantiid on praegu esitatud alternatiivides "b" ja "c" ja komisjon just nimelt pooldab, et see lahendus oleks emb-kumb nendest kahest alternatiivist. Ühel juhul siis on kohustatud see omanik võtma enda kanda senisest üürilepingust tulenevad kohustused, nii et üürniku õiguslik seisund ei halvene, teisel juhul on üürnikule veel rohkem vastu tuldud ning viidud sisse põhimõte, et seni ei tagastata, kuni ka üürnik, kes ei soovi elada tagastatavas majas, saab teise korteri vastu.
Juhataja
Aitäh! Tundub, et küsimused Kaido Kamale on sellega ammendatud. Annan sõna järgnevaks kaasettekandeks eelarve-majanduskomisjoni esimehele Ants Veetõusmele.
A. Veetõusme
Lugupeetud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Eelarve-majanduskomisjon pidas mitu istungit koos ajutise omandireformi komisjoniga ja põhimõtteliselt me ei tahtnud eraldi kaasettekannet teha. Kuid kuna me antud komisjoniga mitte kõigis punktides ei jõudnud ühisele seisukohale, siis ma tahaksingi teile ette kanda eelarve-majanduskomisjoni seisukohad eelkõige esitatud alternatiivide suhtes. Ega mul muud üle jäägi kui soovitada teil võtta ette omandireformi aluste seaduse eelnõu ning ma ütleksin paragrahvide lõikes, millised on meie seisukohad. Esimene alternatiiv on teatavasti paragrahvis 8, lõige 3, punkti 2, 3 ja 4 osas: kas pärijate ring on maksimaalselt lai või maksimaalselt kitsas. Majanduskomisjoni seisukoht oli, et toetame alternatiivi, seega jätta välja punktid 2, 3 ja 4, mis tähendaks sisuliselt pärijate ringi kitsendamist. Eelnevas ettekandes oli küll öeldud, et on hea, kui meil on palju omanikke ja need omanikud tekivad üheselt mõistetavate seaduste, reeglite järgi. Seda eelnõu lugedes peab täna ütlema, et seda üheselt kujundatud seaduste jada ega reeglistikku ei ole, sest siin eelnõus on vähemalt kümnes kohas viidatud sellele, et Eesti Vabariigi Valitsus või Eesti Vabariigi Ülemnõukogu peab tegema mingi korra, kehtestama mingid tingimused. Alles pärast seda me saaksime rääkida ühtsest seadustikust. Maksimum, mis võiks olla, on otse alanev liin, seega lapselapsed, kuid mitte õed-vennad ja sealt alanev liin.
Edasi, paragrahv 9, lõige 1. Me toetame siin erinevaid seisukohti, kuna majanduskomisjonis endas ei tekkinud ühtset seisukohta. Oli neid, kes toetasid praegust lõiget 1, neid, kes toetasid alternatiivi, kuid oli ka neid, kes toetasid seisukohta, et lõikes 1 tuleks lause lõpetada sõnaga "ja usuühingud", s.o. siin seaduses ei peaks olema kajastatud, kas põhikirjaline tegevus on katkenud või mitte. Aga ühtset seisukohta komisjonis ei olnud.
Paragrahvi 12 lg 2 p. 2 räägib sellest, kuidas tagastada vara, kui omandi õigustatud subjektiks olevad pärijad ei saavuta üksmeelset kokkulepet. Me hääletasime häältega 4 : 1 alternatiivi kasuks. See tähendab seda, et kui vähemalt üks pool nõuab omandireformi käigus vara tagastamist, siis tuleb tagastada soovijale. Pärija asi on, kuidas ta teiste pooltega kompenseerimise suhtes kokkuleppele jõuab.
Edasi on sama lõige punkt 5. See on, mida teha eluruumi üürnikega ja kas eluruumi tagastada või mitte. Siin jällegi meie seisukohad läksid lahku, mida ka oli oodata, arvestades komisjoni koosseisu, kus on erinevate poliitiliste jõudude esindajad koos. Nii et igal sellel variandil, mis siin on antud, olid omad pooldajad, ja ükski variant ülekaalu ei saavutanud. Samas on seitsmes punkt, mis räägib sellest, et Ülemnõukogu võib vastu võtta teatavaid otsuseid, mis kinnitavad, kas antud vara tagastamine kahjustab Eesti Vabariigi huve, või kohalik omavalitsus võtab vastu otsuse, et see kahjustab haldusterritooriumil oleva haldusüksuse huve. Siin leidis komisjon, et see punkt tuleks välja jätta ja otsus tuleks teha alternatiivi kasuks.
Järgmine alternatiivne paragrahv on 13 lõige 2: vara väärtuse kompenseerimine. Küsimus on selles, kas see vara kompenseeritakse, kui ei ole võimalik tagastada, ainult füüsilistele isikutele või kompenseeritakse ta ka juriidilistele isikutele, see on antud kontekstis siis ühiskondlikele organisatsioonidele ja usuühingutele. Meie toetasime seisukohta, et tuleks kompenseerida füüsilistele isikutele, kuid ka selles osas täit üksmeelt ei saavutatud.
Kui rääkida edasi järgmisest paragrahvist, see on paragrahv 16 (millal tuleb anda avaldus), siis pooldame olemasolevat esialgset teksti, mitte alternatiivi. Kuna Ülemnõukogu on vastu võtnud otsuse, et avaldused tuleb esitada kuni 27. detsembrini 1991, siis järelikult on meil juba otsus olemas ja ei ole põhjust seda ära muuta. Kui me näiteks võtaksime käesoleva seaduse vastu 20. juunil, siis järelikult oleks avalduste esitamise tähtaeg juba 20. detsember. Seetõttu pooldame seda esimest teksti lõiku.
Paragrahv 17 on, et väärtpaber peab olema nimeline ja pärandatav. Majanduskomisjon toetab alternatiivi, see on jätta välja sõnad "nimeline" ja "pärandatav". Ma ei hakka seda põhjendama, sellest on juttu olnud, et me ei saa nõustuda "nimelise" ja "pärandatavaga". Ka hr. Kama esitas selle kohta küsimuse, miks osta-müüa ei saa.
Edasi tuleb juba mitu lehekülge vahele jätta.
Paragrahvi 34 lõikes 1 on räägitud erastamise peamistest viisidest. Siin me jõudsime ühisele seisukohale, et ei tule eelistada kumbagi esitatud varianti. Me ei tohi täna seadusesse sisse panna, mis on erastamise peamine viis – kas vara tagastamine ja kompenseerimine või siis vara müük sularaha eest ja müük võlgu. Kui me täna anname selle eelistuse, teadmata ka meie majanduslikku olukorda, siis me oleme vähemalt komisjoni arvates eksinud. Me peaksime vaid loetlema kõik erastamise viisid, andmata prioriteeti ühele või teisele.
Paragrahvi 34 lõikes 1 on mitu erinevat varianti. Majanduskomisjon pooldas seda varianti, mis on lõikes 1 antud. Jutt on sellest, kes on need õigustatud subjektid erastamisel. Me toetame, et need oleksid nii füüsilised isikud kui ka nende isikute ühisel omandil põhinevad Eesti Vabariigis registreeritud aktsiaseltsid ja majandusühingud.
Ja viimane alternatiiv on paragrahv 37, mis räägib jällegi, et rahvakapitali obligatsioonid on nimelised ja pärandatavad, alternatiiv seda ei ütle. Kuna me enne juba olime selle poolt, et "nimelised" ja "pärandatavad" välja jätta tekstist, siis järelikult me oleme seekord alternatiivi poolt.
Veel vaid mõningad põhimõtted ja mõningad mõtted majanduskomisjoni poolt seoses selle eelnõuga.
Siin oli küsimus ka selle kohta, mis siis saab, kui vara on hävinenud. Teatud mõttes toetasime seda seisukohta, et kui hävines mõne teise riigi süü tõttu (kas Saksa lennukipommide all või Nõukogude armee lennukipommide all), siis peaksid selle vara kompenseerima ikkagi süüdlased.
Peale selle tuleb arvestada vara üleandmisel ka kohustusi. See puudutab just paragrahvi 11. Ilmselt oleks viimane aeg teha ka makrobilanss meie varadest, meie kohustustest Eesti Vabariigis. Ja kui võtta vastu seadus ainult selleks, et endale vastu rinda taguda ja rahvale ette kanda, et me oleme seaduse vastu võtnud, siis ei ole lihtsamat teed kui hakkame hääletama alternatiive. Võime paragrahvihaaval läbi hääletada ja seadus on selle nädala lõpuks vastu võetud. Kuid see seadus ilmselt ei käivitu ja seetõttu Kaido Kama ka täna korraks mainis rakendusotsust, mis tuleb kindlasti teha. Seal otsuses tuleb juba ära määrata kõik need konkreetsed tähtajad ja täitjad. Kui me jätame seaduse lihtsalt sellisena, et vabariigi valitsus kehtestab selle korra, vabariigi Ülemnõukogu määrab need tingimused, tähtaega ja vastutajat panemata, siis see ununeb üpris kiiresti. Aga kui neid ei ole, siis seadus ei hakka tööle. Muidugi ei ole eelnõus tegelikult määratletud ka Eesti Vabariigi territooriumil olev vara, mis ei ole praegu meie halduses, vaid mis on praegu sõjaväe käsutuses, Nõukogude Liidu käsutuses (liidu omand). Nii et siin on samuti suured probleemid – ühtedele tagastame, teistele ei tagasta, ühtedele kompenseerime ja kompenseerime ikkagi meie maksumaksjate taskust. See väide, et see ei lähe meil midagi maksma, ei pea vett. See läheb meile kõigile, maksumaksjatele, palju maksma. Aitäh!
Juhataja
Härra Veetõusme! Teile on küsimus. Palun, Aldo Tamm!
A. Tamm
Lugupeetud eesistuja! Lugupeetud Ants Veetõusme! Mul on küsimus. Kas majanduskomisjon kaalus pärijate ringi alternatiivide üle otsustamisel, kui palju õiglust või, vastupidi, tüli lisandub või väheneb sugulaste vahel, kui lapselapsed jäävad pärijate ringist välja, sest mul on arvamine, et näiteks talu taastamise puhul on väga sageli tegemist just endiste omanike lastelastega? Ja teine küsimus. Te rääkisite sõja ajal hävinud varast. Siin on kindlasti mitmeid nüansse. Toome näiteks ühe olukorra, kus see vara oli natsionaliseeritud enne sõda ja ta oli riigi valduses ja halduses ja endine omanik oli sellest eemale viidud. Kas te üheselt välistate ka sellisel juhul sellele varale pretendeerimise ja kas on võimalik siis selgeks teha, kui palju hävis sõja ajal, kui palju hiljem, majandite ühendamise ja, vastupidi, likvideerimistega, kus maalt on see piir. Ma kardan, et seda on väga raske näiteks maa tingimustes kindlaks määrata. Aitäh!
A. Veetõusme
Ma ei välistanud tegelikult midagi, ma lihtsalt ütlesin edasi komisjoni mõtteid seoses sellega, et võõra riigi poolt hävitatud vara tuleb meil endil kompenseerida antud juhul. Ja see läheb ikka meile kõigile maksma. Mis puutub pärijate ringi, ma usun, et mida laiem on pärijate ring, seda suuremad tulevad ka vaidlused, kuid ma isiklikult ei välistaks selle otseste järglaste alanevat liini. Aga veel kord kordan. Komisjon on meil väga erinevate vaadetega ja mitte kõigis punktides, nagu ma juba ka mainisin, ei saavutanud me ühtset seisukohta. Täna pean ma ka ütlema, et mitte alati ei ole komisjonis koos kvoorumit, mille tõttu on väga raske teha tööd.
I. Raig
Härra Veetõusme! Jätkates sama teemat: miks te väidate, et omandiõiguste taastamine läheb just nimelt maksumaksjatele maksma, miks ei ole võimalik, et see läheb lihtsalt riigile maksma, riigi käsutuses olevad varad on need tagatised? Ja kas nüüd see, mis te ütlesite kõnepuldist majanduskomisjoni nimel, on majanduskomisjoni kui terviku arvamus või teie isiklik arvamus?
A. Veetõusme
Mis suhtes?
I. Raig
Sellessamas küsimuses.
A. Veetõusme
Et läheb maksma maksumaksjatele? Ma usun, et nagu härra Kama siin ütles, et iga näidet võib tõestada üht- ja teistpidi, siis nii on ka härra Raigi küsimusega. Kui on teatud kindel vara koosseis, vara maksumus meie kõigi omanduses, aga tahame me seda või ei taha, täna tegelikult on, ja kui me nüüd anname seda teatud osas ära, siis järelikult sellest osast tulust me ikkagi jääme ilma ja ei saa teha rahvamajanduses ümberstruktureerimist mitte millestki. Siin on ainult üks näide, seesama talumajapidamiste organiseerimine. Meil on ju olemas taluseaduse käivitamiseks eraldatud summad. Ja kui vähe neid on ja kui palju neid oleks veel juurde vaja, ja see on alles algus. Aga kui me praegu tahame selle omandisuhete reformi käigus tervet rahvamajanduskompleksi hakata ümber struktureerima kas või ainult sellega, et me tagastame teatud osa endistele omanikele või kompenseerime selle, siis järelikult see nõuab ka infrastruktuuri ja terve selle kompleksi ümbertegemise jaoks kulutusi. Mingit otsust selles suhtes, mis ma nüüd ütlesin, komisjonis ei olnud, aga kõik need jutud olid komisjonis räägitud. Aitäh!
V. Lebedev
Lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Nagu ma aru sain, ollakse arvamusel, et tuleb esitada pretensioone selle omandi suhtes, mis hävitati Saksa armee ja Nõukogude armee tegevuse tagajärjel. Aga meenutagem aastaid 1940–1944, mil Eesti territooriumil oli ligi 90 koonduslaagrit ja vanglat. Ma arvan, et te olete kuulnud Tartu tankitõrjekraavist ja teate, kes olid Tartu koonduslaagri valvetornides ja mida kujutasid endast 20. SS-diviis ja Eesti politseipataljonid, kes tegutsesid Pihkva ja Valgevene oblasti territooriumil. Kas teile ei näi, et oleks täiesti õiglane, kui ka nendel territooriumidel elavad inimesed esitaksid arve Eesti Vabariigile? Tänan!
A. Veetõusme
Lebedevi küsimus oli täiesti oodatav, sest peale selle küsimuse on veel palju küsimusi, mida võiks jätkata. Täna ma sellest poolest rääkida ei kavatsenud ja ma ka ei jätka. Ja meil komisjonis ei olnud tõepoolest juttu ei tankitõrjekraavidest, ei koonduslaagritest ega muust taolisest. Aga ma ei välista, et seda jutuajamist tuleb pidada ja mitte ainult siin saalis, vaid hoopis teistes ruumides ja teise seltskonnaga.
S. Sovetnikov
Lugupeetud Ants Veetõusme! Mul on tegelikult küsimus kolmele ettekandjale, ka lugupeetud Jüri Raidlale ja Kaido Kamale, aga arvatavasti vastab Ants Veetõusme. Arvatavasti me võtame selle seaduse vastu. Kas see aitab stabiliseerida olukorda meie vabariigis? Või hoopis komplitseerib seda niigi keerulist olukorda, põhjustab vaidlusi omandi ja pärimisõiguse üle jne.? Kas komisjon on nende küsimuste peale mõelnud? Tänan!
A. Veetõusme
Ma võin vastata ainult eelarve-majanduskomisjoni seisukohalt. Meil selles osas mingit otsust ei ole. Ma saan aru, et siin on küsimus tegelikult mitte ainult majanduslikus stabilisatsioonis, vaid ka poliitilises ja sotsiaalses stabilisatsioonis ja stabilisatsioonis paljudes teistes valdkondades. Nii et seetõttu võiks majanduskomisjon pöörata tähelepanu ühele küljele. Siin on teisi komisjone, kes võiksid ja peaksid pöörama tähelepanu teisele küljele. Ja Ülemnõukogu tervikuna peaks siis asjad paika panema kõigist aspektidest lähtudes. Kuid mis puutub sellesse stabilisatsiooniküsimusse, ma loodan, et ma vähemalt majanduslikult poolelt oma sõnavõtus saan rääkida juba isiklikult iseenda nimel. Aga komisjonis meil otsust vastu võetud ei ole.
Juhataja
Aitäh! Arvo Sirendi tahab veel küsida. Palun!
A. Sirendi
Lugupeetud ettekandja! Nagu ma aru saan, 1920. kuni 1940. aastani tehtud töö väärtuse äravõtmine väärib täiel määral hüvitamist. Kas õigluse nimel ei peaks ka selle töö väärtus hüvitatama, mis võeti ära enne kollektiviseerimist, kollektiviseerimise ajal või sunnitöölaagrites või kuskil mujal? Kui me hakkame jagama, siis jagame ühe printsiibiga kõigile, või kui ei jätku raha, siis saavad ikkagi kõik võrdselt selle võrra vähem.
A. Veetõusme
Tänases seaduseelnõus ei ole ju välistatud see variant – rahvaosakute teooria näol on ta olemas. Kas nüüd täies ulatuses või mitte, see on iseküsimus, aga põhimõte on eelnõus kirja pandud.
Juhataja
Aitäh, härra Veetõusme! Mul on teile ka palve. Oma ettekandes te nimetasite komisjoni poolt esitatud alternatiive paragrahvides 9 ja 36, mida projektis ei ole. Kas te saaksite need anda hääletamiseks kirjalikult?
A. Veetõusme
Jaa, me püüame seda teha.
Juhataja
Aitäh! Nüüd on veel võimalik ära kuulata ka härra Varuli kaasettekanne. Palun!
P. Varul
Lugupeetud Ülemnõukogu! Mul ei ole just kaasettekannet, võib-olla mõned ääremärkused sellel teemal. Juristide töö on siin peaaegu lõppenud, juristide töö on formuleerida ja pakkuda välja mudel ja vorm. Seadusprojekti koostaja ei saa iial võtta endale vastutust otsustada kõiki küsimusi sisuliselt, sellepärast on alternatiivid ja sellepärast ei ole meil mingit muud võimalust, kui Ülemnõukogu peab võtma endale selle otsustamise vastutuse. Sellepärast ma ei tahaks rääkida üksikküsimustest, neid olete juba arutanud ja arutate edasi. Ma tahan mõningatest üldisematest probleemidest natuke rääkida.
Kõigepealt ikkagi tekib küsimus selle seaduse vajalikkusest ja kas on võimalik teda praegu mitte vastu võtta. Kui me mõtleme aasta aega tagasi, siis eelmise aasta 13. juunil siinsamas saalis te võtsite vastu omandiseaduse. Oleks väga tore traditsioon, kui iga aasta juunikuus mingisugune oluline omandisuhteid käsitlev seadus saaks vastu võetud. Omandiseadus iseenesest ei oma ju iseseisvat tähendust. Omandiseadus meie praeguses situatsioonis omab tähendust ainult seoses ettevõtlusega. Edaspidi see omandiseadus inkorporeeritakse tsiviilseadustikku ja selline seadus kaob, kuigi paljud põhimõtted jäävad. Kui me tahame minna ettevõtlusega edasi, siis praeguses seisus on vaja ümber jaotada vara, on vaja korrastada omandisuhteid. Ma arvan, et selle üle arutleda, kas me seda seadust niisugusel kujul komplekssena saame vastu võtta või mitte, vist eriti ei tasu, sellepärast et üksikute osade kaupa seda seadust sellisel kujul vastu võtta ei saa. Põhimõtteliselt võiks ju otsustada eraldi ära munitsipaalomandi loomise küsimus. Seda oleks võinud teha juba aasta aega tagasi ja mul on natuke arusaamatu, miks seda tehtud ei ole. Praeguse projekti sissekirjutatuna ei ole võimalik munitsipaalomandit siit eraldi välja tõsta. Ei ole võimalik siit välja võtta erastamist, ei ole võimalik välja võtta vara tagastamist ja kompenseerimist. Sest esimene asi, mida sellise seaduse arutamise juures tuleb endale selgeks teha, on see, millisel kohal see omandireformi aluste seadus hakkab olema meie seadusandluse süsteemis, mis tähendust ta seal omab. Ja siin võib öelda küll niimoodi, et ta omab teatud konstitutsioonilist tähendust. See tähendab seda, et tegelikult ta paljus on ikkagi aluseks järgnevate otsustuste vastuvõtmisel. Sellepärast praegu on minu arust äärmiselt oluline vastu võtta see seadus niimoodi, et mitte teha selle seaduse vastuvõtmisega mingisuguseid kapitaalseid vigu, aga et samal ajal oleks võimalik ka edasi minna. Kõige kesksem norm on siin paragrahv 17, kus räägitakse vara tagastamise ja kompenseerimise korrast. Seal on ju sätestatud niimoodi, et alles pärast seda, kui on koostatud omanike register, alles pärast seda, kui me oskame majanduslikus suurusjärgus hinnata, milline on tagastamisele ja kompenseerimisele kuuluv vara, otsustab Ülemnõukogu tegelikult selle mahu, viisi ja ulatuse. See on põhimoment, sest vigadest tuleb ometi õppida ja targem on õppida võõrastest vigadest, aga hädapärast tuleb õppida ka oma vigadest. Ja tuleb õppida represseeritute vara tagastamise ja kompenseerimise oma vigadest ka. Siin hakati koheselt välja maksma sularahas, ilma et oleks olnud mingisuguseid majanduslikke arvestusi taga. Ja tegelikult selle kompenseerimise ja tagastamise juures tekib loomulikult ju selline oht, et kas majandus peab vastu. Sellepärast tuleb praegu otsustada, nagu siin on välja pakutud, elementaarsed põhiküsimused: kellel on õigus nõuda, mis vara on õigus nõuda, kuhu tuleb pöörduda, kes milliseid asju hakkab otsustama. Ja siis jõuame põhiküsimuste juurde. Ja koostada register. Kui register on koostatud, siis saab tegelikult määrata, kui palju, kellele ja millises ulatuses. Samal ajal peaksid olema ka arvutused tehtud ja metoodika välja töötatud, mida hakkavad endast kujutama rahvakapitali obligatsioonid, rahvakapitali osakud. Siis saab vaadata, kui palju on võimalik rahvakapitali osakutena jaotada, kui palju on kompensatsiooni obligatsioonidena võimalik jaotada, kui palju majandus kannatab välja, et oleks vaja raha eest erastada. Ja siis tuleb otsustada see erastamine majandusliku kalkulatsiooni mingisuguse ettekujutuse alusel. Sellele on praegu suunatud see esimene, teise osa seos. Rohkemat ei tohi midagi praegu otsustada. Oleks suurim viga, kui me hakkaksime otsustama praegu mingisuguseid summasid või koheselt kellelegi midagi kompenseerima või tagastama. Enne peab olema pilt selge. Ja sellest tulenevalt munitsipaliseerimine ei saa toimuda, ilma et oleks selge, kuidas hakkab toimuma erastamine ja kuidas hakkab toimuma kompenseerimine ja tagastamine.
Ja nüüd jõuame selle akti juurde, millest täna juttu on. Rakendamise akt. Tõepoolest, oleks tore, kui ta oleks täna teil käes, see kergendaks arutelu. Rakendamise akti projekt on olemas, ta lihtsalt ei olnud teile kätte jagatud, sellepärast et komisjon ei ole jõudnud läbi analüüsida. Põhilised etapid on olemas. Rakendusakt näeb ette kolmesuguseid asju. Kõigepealt näeb ette ülesanded valitsusele. Nagu te näete, olles teatud mõttes konstitutsioonilise tähendusega, näeb see akt paljudel juhtudel ette – valitsusel määrata kord, esitada Ülemnõukogule teatud eelnõud, mida Ülemnõukogu hakkab otsustama. Tegelikult üks pool aastat läheb selle peale, et valitsus peab need projektid ette valmistama ja välja pakkuma.
Teine osa, mis on selles rakendamise aktis, on teatud keelud, keelavad normid, kuni on selge, kuidas tegelikult hakkab see erastamine ja kompenseerimine toimuma. Praegune teatud õiguslik vaakum, kus palju toimub isevoolu teed, on võib-olla üks kõige ebameeldivamaid perioode. Seadust vastu võttes tuleb endale ju ette kujutada, mis siis edasi tegelikult toimuma hakkab. Ma kujutan ette niimoodi, et munitsipaliseerimine tuleks läbi viia nii kiiresti kui võimalik. Miinimumtähtaeg isegi aasta lõpul. Samal ajal peaks järgmise aasta esimeseks kvartaliks koostatama register ja välja töötatama metoodika, vara hindamise alused. Kui register on esitatud, selleks ajaks peab olema selgus rahvakapitali metoodikas, s.t. peab olema selgus, milline see register on, ja siis tulla tegelikult selle küsimuse juurde, kuidas erastamine hakkab toimuma. Tõepoolest, ma olen siin härra Veetõusmega nõus, praegu vist ei ole õige üheselt ära öelda, et obligatsioon on kindlasti erastamise peamine vorm. Siis tuleb otsustada ja otsustada juba niimoodi, et tõepoolest saab rahvas arutleda, millega ollakse nõus rohkem. Või kuidas on õiglasem ja õigem ja kui palju siis on võimalik üldse mängida obligatsioonidega ja kui palju on võimalik tuua sisse ja mis raha. Selge on see, et praegu kehtiva raha eest kompenseerimine ja erastamine on küllaltki küsitav nähtus. See muidugi tähendab seda, et praegu tuleb võtta küllaltki põhimõtteline seisukoht ka erastamise edasise käigu kohta. Sellepärast rakendamise aktis on pakutud välja, et sõltuvalt sellest, kuidas see akt praegu saab vastu võetud, valitsus peaks sügiseks esitama erastamise uue kontseptsiooni. See uus kontseptsioon võib põhineda praegusel, võib sellega kokku langeda, sõltuvalt sellest, kuidas see praegune akt saab vastu võetud. Siiski tuleb vist endale tunnistada, et kiirusele ei saa tuua ohvriks õigeid otsuseid. Praegu paistab kõik sedamoodi olevat, et enne järgmise aasta märtsikuud niisugune suur käivitamine vist lahti minna ei saa. Enne seda lihtsalt ei ole võimalik neid eeltöid ära teha. Pilt peab endal olema silmade ees, mida me selle aktiga saada tahame, mis üldse on võimalik sellest aktist saada. Ma tahan just seda rõhutada, et see oleks teile endale selge selle akti vastuvõtmisel ja siinsete alternatiivide ja otsustuste langetamisel, sellepärast et ei ole võimalik võtta vastu üht seadust, mis lahendaks korraga kõik küsimused ära, kuigi meil tihtipeale on püüd selle poole. Sellist seadust praeguses olukorras ei ole võimalik vastu võtta. Selle seaduse juures ainuke hindamise kriteerium on see, kas ta vastab sellele suunale, kuhu ja kuidas me minna tahame. Need oleks minupoolsed ääremärkused. Üksikküsimustele võin küll vastata, aga eraldi üle rääkima ei mõtet hakata.
Juhataja
Aitäh! Küsimustele on võimalik vastata pärast vaheaega. Praegu teeme väikese vaheaja. Kellel on küsimusi härra Varulile, palun jätke ennast kompuutri ekraanile! Kes soovivad esitada küsimusi härra Varuli kaasettekande kohta, teeme seda pärast vaheaega. Vaheaeg 20 minutit.
V a h e a e g


Juhataja
Kõigepealt kohaloleku kontroll. Täiesti pretsedenditu lugu – kohal оn 49 saadikut. Me peame veel ootama, tegema uue kohaloleku kontrolli, muidu ei saa me tööd alustada. Palun uus kohaloleku kontroll! Kohal on 68 saadikut, puudub 37. Jätkame. Palume hr. Varuli tagasi kõnepulti! Saadikutel on võimalus esitada kaasettekandjale küsimusi. Palun, Priidu Priks!
P. Priks
Lugupeetud juhataja! Lugupeetud hr. Varul! Mul jäi kõrvus kõlama teie ütlemine, et munitsipaliseerimisega võiks isegi kiirustada ja juba selle aasta lõpuks sellega ühele poole saada. Seoses sellega tekkis mul niisugune küsimus. Paragrahvis 21 on öeldud, et munitsipaliseerimise objektiks on riigi omanduses olev vara, mis asub valla või maakonna territooriumil ja mis ei ole eriti tähtis Eesti riiklikust seisukohast. See on üks asi. Teiseks, kui vaadata erastamist, siis paragrahvis 33 on öeldud, et erastamise objektiks on jälle munitsipaalomanduses olev vara, mida ei ole vaja kohaliku omavalitsuse sotsiaalse ja majandusliku arengu tagamiseks jätta riigi või munitsipaalomandusse. Kui nüüd kiirustada selle munitsipaliseerimisega, siis kas ei või juhtuda selline asi, et mingi väiksem objekt või kinnisvara antakse munitsipaalomandusse juba sellel aastal, võib-olla isegi juba erastatakse ja siis hiljem tuleb välja, et kas sellel väiksel värvivabrikul või pagaritsehhil või suuremal majal, mis natsionaliseeriti, ilmub välja omanik. Ja peab andma hoopis selle omaniku käsutusse. Kas siin ei teki segadust? Aitäh!
P. Varul
Selle seaduse kohaselt munitsipaalomandusse üleandmisel ei ole takistuseks asjaolu, et vara võib-olla kuulub tagastamisele. Sellepärast et munitsipaalomandusest saab teda sama hästi tagastada, nii nagu riigiomandusest. Erastada seda vara ei või, erastamine on keelatud. Tehingud, ka müügitehingud, millega vara satub eraomandusse, on keelatud ja kehtetud teostamise hetkest. Munitsipaliseeritakse tegelikult kahesugust vara. Seda vara, mis jääb munitsipaalomandusse, võib munitsipaalvõim ka edasi müüa, seda me ei nimeta enam erastamiseks. See on lihtsalt tehing oma varaga. Sellepärast et kui süüa te iga päev kauplusest ostate, siis ei tähenda see sugugi, et riik kogu aeg erastab toiduaineid. Erastamisel on ikka oma kindel sisu. Erastamine ja munitsipaliseerimine on seotud küll niimoodi, et munitsipaalomandisse antakse teatud osa vara kohustusega erastada. See tähendab seda, et kohalikud mehed teavad paremini, kellele müüa, mis tingimustel seda asja korraldada. Ja siin on omaette probleem, mis tuleneb ka sellest seadusest. Kas valitsus peaks andma ette mingisugused proportsioonid, mida peab andma munitsipaalomandusse, munitsipaalomandusest erastama ja kui palju sealt siis jääb enda kätte? Siin projektis on kompromissvariant, kusjuures valitsusele tegelikult jääb otsustamise õigus, mida ta erastab vahetult ja mida ta annab munitsipaalomandusse erastamise kohustusega, sest tegelikult see munitsipaliseerimine, erastamine on igasugune vara jagamine, see on väga suur korraldav töö. Ja munitsipaalomandi loomise kohta seaduse tasandil. Siin antakse ju ainult alused täitev- ja korraldavaks tööks. Sellega võib tõepoolest koheselt hakata peale. Aga see ei tähenda seda, et oleks võimalik vastu võtta munitsipaalomandi seadust niimoodi, et võtta see teine ja kolmas osa siit välja, võtta ta eraldi vastu. Põhimõtteliselt loomulikult võib ühe seaduse asemel võtta vastu ka kümme muud seadust. Siis me upume selles segaduses veel sügavamale. Kui ma siin vahepeal tutvusin Rahvarinde konverentsi järeldustega, siis ausalt öeldes ma ei saanud nendest aru. Ma arvan, et seal ei ole süvenetud asja.
J. Kass
Lugupeetud ettekandja! Mina küsin teie kui juristi käest. Te ütlesite kohe oma sõnavõtu alguses, et praegu ei tohi kiirustada ja ei tohi teha ka vigu. Kuid mul on teile selline küsimus praeguse olukorra kohta. Praegu ju tegelikult erastamine käib. Käib aktsiaseltside näol, käib ka müük füüsilistele isikutele kohapeal, väiksemate objektide näol. Ja mul on selline küsimus. Kas praeguse seadusega saab ära öelda, kuidas jääb see suhe siis nendesse, mis praegu erastatakse? Ja kuidas üldse sellisele protsessile praegu vaadata? Ühelt poolt me ei tohi kiirustada, kuid tegelik protsess on käivitunud ja käib. Aitäh!
P. Varul
See on väga õige küsimus ja tegelikult väga probleem. Protsess käib põhimõtteliselt õiges suunas, s.t. riigivara ja kolhooside vara erakätesse. Samal ajal ta käib kontrollimatult ja ebaõiglaselt, spekulatsioon jne. Seetõttu me peame paratamatult, kuni meil ei ole korrektseid reegleid, panema peale keeldusid. Ja üks otsus, mis keelab ju riigivara suvalisi tehinguid või igasuguseid põhivahenditega tehinguid, on eelmise aasta 17. juulist. Selles väljapakutavas rakendamisotsuses on mitmed keelavad normid, mis keelavad ka kolhooside ja sovhooside vara baasil tekkinud juriidilistel isikutel oma vara põhivahendite saatust otsustada. Ja nad saavad tegelikult otsustamisõiguse tagasi pärast seda, kui põllumajandus- ja omandireformi seadus on vastu võetud. Siin tekib jälle selline vahe. Paratamatult me peame praegu minema takistuste ja keeldude peale. Siin rakendamisotsuses on paar päris karmi punkti välja pakutud, kus sellised tehingud tunnistatakse kehtetuks restitutsiooni lubamata, see tähendab seda, et pooltele ei tagastata tehingu järgi saadut ja üleantut, vaid see nõutakse riigi tuludesse. Seda on väga raske takistada, aga muid võimalusi siin ei ole. Asi taandub ka muidugi õiguskaitseorganite töövõimsusele.
Juhataja
Aitäh! Tundub, et saadikutel rohkem küsimusi ei ole. Mul on härra Varulile üks protseduuriline küsimus. Te nimetasite mitu korda, et rakendusakt on tulemas. Kas te võite öelda saadikutele täpselt, kas see tuleb homme või täna õhtuks?
P. Varul
See rakendusakt on siin olemas 3,5 leheküljel. Seda arutab täna õhtul härra Kama juhitav komisjon ja ma loodan väga, et see kiiremas korras saab saadikute kätte. Kui te lubate, ma teen paar täpsustust kahe eelneva küsimuse kohta, mis ei olnud mulle esitatud. Jutt oli pärijatest, abikaasast. Mulle jäi mulje, et see vastus ei olnud päris täpne. On selge, et see abikaasa, kes on abikaasa surma momendil, mitte mingi muu. Ta ei pea olema praegu abikaasa, kui on praegu, siis eelmine ei ole enam abikaasa. Kes on surma momendil abikaasa, see tuleb arvesse. Ja nüüd veel sõnastuse stiil. Me ei pääse sellistest väljenditest "kaalukas põhjus" jne. Me peame arvestama, et igasuguse vara jaotamisel tuleb paljudel juhtudel teha individuaalseid otsuseid. Kui me loeme neid akte, mis on üldõigussüsteemiga maades, kus on kohtupretsedent kesksel kohal, siis meie kriteeriumide järgi, kes me oleme lähtunud kontinentaalse õigussüsteemiga riikide mõtlemisest, meile nad üldse ei kõlbaks, te lükkaksite kõik need aktid tagasi. Aga praegu me oma kontinentaalsuse süsteemi poole pürgiva sõnastuse ja formulatsiooniga paratamatult peame jätma selliseid formulatsioone, mis annavad võimaluse rakendada siiski otsust laiemalt.
Juhataja
Aitäh! Kaasettekandeks on palunud veel sõna majandusministri asetäitja hr. Terk. Palun!
E. Terk
Lugupeetud Ülemnõukogu! Ma kulutaksin teie aega ainult ühe selle seaduseelnõu põhiküsimuse kommentaariks. Kuna parasjagu selles küsimuses olid mitmetel komisjonis töötavatel inimestel arvamused erinevad. Selle taga on ilmselt lihtsalt kas mõtlemisviis või erialane taust või midagi muud, aga kuna mulle tundub, et selle seaduse vastuvõtmisel määrab selle põhiküsimuse lahendus enamiku selle seaduse positiivsest või negatiivsest efektist, siis lühike kommentaar.
Jutt käib erastamise põhilise viisi määratlusest. Valitsuse poolt esitatud projektis, ma mõtlen normatiivset kontseptsiooni, oli erastamise põhiviisina määratletud ost-müük, kusjuures ma rõhutan, et ost-müük põhiviisina ei tähenda automaatset ostu-müüki ainult praegu kehtiva Nõukogude rubla eest, vaid ostu-müüki kui põhimõttelist lahendit, mis vastandub mitmesugustele jaotusalgoritmidele, kusjuures jaotusalgoritmideks kõige laiemalt on siis nii kompenseerimine kui ka mitmesugust muud laadi osakud, mida siis jagatakse kas tööpanuse, lihtsalt kodanikuks olemise või mingitel teistel alustel. Komisjonis on päris mitmel korral esitatud ka selliseid küsimusi, et tegelikult justnagu keegi ei kaota, kui me läheme selliste jaotusvariantide laiaulatuslikule kasutamisele, kaotab justnagu ainult keegi abstraktne riik, ja see, et see keegi abstraktne riik kaotab, olevat väga hea ja sellepärast tegelikult erastamine toimuvatki. Ma juhiksin teie tähelepanu ühele väga olulisele momendile. Nimelt, kui me võtame vastu omandireformi seadust, siis ei käi meil jutt mitte mingist suhteliselt stabiilsest ja funktsioneerivast majandusest, vaid meil on eesmärgiks hüpata turumajandusse. Ma tõesti sõnale "hüpata" tõmbaksin joone alla. Meil on vaja muuta põhimõtteliselt oma majandusliku mõtlemise viisi ja seda kahjuks ei ole võimalik teha ainult omandisuhete muutmisega. Nimelt, turumajandus vajab infrastruktuuri, kusjuures infrastruktuuri elemente, mida praegu ei ole, aga mis on vajalikud selleks, et turumajandus käima hakkaks, on väga palju. Seda loetelu võib alustada Eesti oma rahast, mis on hädavajalik element, kusjuures mida tugevam see raha on, seda parem. Raha on tugev sel juhul, kui me saame osa praegu meie käes olevatest rubladest ringlusest eemaldada. Sinna sisse käib selline krediidisüsteem, kus on võimalik tõesti saada ettevõtluseks soodsatel tingimustel laenu. Sinna sisse käivad mitmesugused ettevõtluse stardirahad, ma pean eelkõige silmas eraettevõtluse stardirahasid. Siia sisse käib inimeste suuremahulise ümberõppe korraldamine, mis kaasneb igasuguse majanduse ümberstruktureerimisega, sideinfrastruktuuri loomine, innovatsioonifondide loomine ja veel väga palju muud. Momendil ei oska me teile öelda, kui palju miljardeid see neelab. Aga ma võin teile täiesti kindlalt garanteerida, et see neelab tohutult rohkem raha kui hariliku laekumise juures oleks võimalik Eesti eelarvest eraldada. Ja nüüd on tegelikult meil tegemist äärmiselt lihtsa alternatiiviga. Tähendab, kui me lähtume sellest, et erastamise põhiline viis peab olema tasuta jagamise algoritmide kasutamine, siis nende asjade jaoks ei laekuks.
Järelikult, me peame selle raha kusagilt saama, s.t. me peame tõstma maksusid, mida me ei taha teha. Või peame sotsiaal- ja kultuurisfääri kulusid tohutult kokku tõmbama, mida me ka ei taha teha. Või peame võtma väga suuri välislaene, minema maavarade andmisele, kontsessioonile või millelegi taolisele. Ja mulle ulatati täna hommikul üks väga õpetlik ajaleheartikkel, see on ajaleht "Izvestija", kus Nõukogude Liidu peaministri asetäitja avaldab oma emotsioone, kui ta käis Ameerika Ühendriikides ja kohtus Rahvusvahelise Valuutafondi ja Maailmapanga juhtivate töötajatega. Ja ta kirjeldab väga piltlikult, millise peapesu ta sai, kui ta rääkis sellest, et Nõukogude Liidus privatiseerimisel kavatsetakse küllalt suures ulatuses kasutada tasuta jagamise algoritme. Tähendab, teiste sõnadega, kui me loodame saada välislaenu ja läheme tasuta jagamisele kui privatiseerimise põhikanalile, siis võib juhtuda, et sellised firmad nagu Rahvusvaheline Valuutafond ja Maailmapank ei võta meid lihtsalt jutule, nad lihtsalt ei võta meid tõsiselt, sellepärast et nad näevad, et me ei hoolitse oma tuleviku eest. Me hakkame jaotama, ilma et me teeksime endale selgeks, kui palju tegelikult meie majandus kannab. Ja ma pöörduksin, lugupeetud saadikud, veel kord teie vastutustunde poole, ja rõhutaksin seda, et minu arvates see ei ole küsimus vasakpoolsusest ja parempoolsusest. Vaevalt et Rahvusvahelist Valuutafondi ja Maailmapanka on näiteks mõtet süüdistada vasakpoolse maailmavaate propageerimises. See on küsimus sellest, kas me privatiseerimise kohta teatud fundamentaalse tähtsusega otsuseid tehes tegelikult arvestame oma tulevikuvajadusi ja arvestame seda, mida tegelikult tähendab hüpe turumajandusele. Või läheme lihtsalt populistlikele lahendustele, mis on küll momendil populaarsed ja toovad meile poliitilist profiiti, aga mis kokkuvõttes meie majandusele ja ühiskonnale tervikuna võivad mõjuda kaunikesti rängalt. Ma ei välista põhimõtteliselt hr. Veetõusme poolt välja pakutud kompromissvarianti selle kohta, et võib-olla momendil on otstarbekas jätta see küsimus isegi lahendamata kuni selle momendini, kui meil on selgem pilt vajaminevatest summadest. Kui me oleme teinud näiteks fundamentaalotsused selle kohta, kui lai see pärijate ring tuleb ja kui palju see tegelikult neelab neid vahendeid, mis oleks võimalik suunata tegelikult majanduse arendamisse ja turumajandusse minekuks.
Ma veel kord paluksin teilt selles küsimuses suurt tähelepanu ja vastutustunnet tuleviku ees! Tänan tähelepanu eest!
T. Made
Austatud eesistuja! Lugupeetud härra Terk! Ma pean oma häbiks tunnistama, ma ei saanud aru, mis te tahtsite saadikutele öelda. Ma ei saanud aru, kas te olete selle seaduseelnõu poolt või vastu. Kas te ütleksite täpselt oma seisukoha välja ja konkreetselt? Edasi, et teid paremini mõista, tahaksin ma teada, te kasutasite terminit "tasuta jagamise algoritmid". Kas te nimetaksite mõned tasuta jagamise algoritmid, mida te selle all silmas peate? Edasi. Te rääkisite rahasummadest. Kui suur summa raha on teie meelest tohutult suur summa? Aitäh!
E. Terk
Konkreetselt käib jutt teie käes olevate materjalide kahest alternatiivist. Mul ei ole kahjuks projekte praegu käepärast, ma ei oska öelda paragrahvi numbrit, mis on pealkirja all "Erastamise põhiline viis", kus on pakutud üks põhivariant ja sellele kõrvale alternatiivvariant. Tähendab, kogu mu jutt peegeldas seda valikut, mida te, austatud rahvasaadikud, peate tegema nende alternatiivide vahel valides või selle küsimuse kas lahendamata jättes, edasi lükates või midagi muud taolist ette võttes. Tasuta jagamise algoritmide all pean ma silmas ühelt poolt kompenseerimist, tähendab, ütleme järjest: esiteks – kompenseerimist, teiseks – ma loeksin siia alla ka täiendkulud, mis tekivad füüsiliste objektide tagastamisega, sellepärast et ka siin tekib tihti täiendkulusid, kui leitakse, et objekti on mõtet tagastada, siis keegi, kes seal enne sees asus, kas või näiteks riigiasutus, peab kuhugi mujale kolima. Sinna alla ma loeksin ka rahvakapitali osakud, sellest hoolimata, kas siis aluseks on tööpanus või on aluseks Eestimaal elamine või mingi muu taoline kriteerium. Selles paragrahvis on nad põhimõtteliselt nende märksõnade all kõik toodud. Ma ainult juhiksin teie tähelepanu sellele, et mind ei mõistetaks valesti, ma ei võitle siit puldist teie ees rahvakapitali osaku idee vastu, ma ei võitle siit puldist teie ees tagastamise ja kompenseerimise kui selliste vastu, ma räägin majandusinimesena. Minu jutt on sihitud sellele, et me peame leidma mõistlikud proportsioonid, kui palju meie majandus välja kannab. Kui suur summa on tohutu suur summa? Ma tooks siia kõige esmase rehkenduse. See kõige esmane rehkendus on loomulikult toorrehkendus ja teda on võimalik kontrollida jne., aga enam-vähem samades suurusjärkudes on numbrid ka endisel Ida-Saksamaal ja mõnel teisel Ida-Euroopa maal. Tähendab, kui Eesti saaks iga aasta ühe miljardi dollari suuruse majandusabi, siis suudaks ta tõenäoliselt suhteliselt valutult turumajandusse minna. Ma jätan endale võimaluse ja õiguse seda toorrehkendust täpsustada, aga ma tean, et on esitatud selliseid numbreid. Ja ma kujutan ette, et neid suurusjärke ei saa pidada tühisteks. Aitäh!
J. Põld
Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud härra Terk! Te keskendasite oma ettekande paragrahvile 36 ja seetõttu tahaksin ma küsida teie käest, mida peaksite teie Eesti taastatavale vabariigile paremaks. Ma küsiksin selliselt: kui te lähtute sellest loogikast, et erastada tuleb müügi teel või raha või rubla kaudu või tulevase Eesti krooni kaudu, mis te arvate, kas see on Eesti Vabariigile kasulikum, kui Lasnamägi müüakse maha rublade eest või alternatiivina rahvaosakute kaudu praegu nendes korterites elavatele inimestele, kes ise paneksid kokku raha, et edaspidi nende hoonete eest hoolt kanda, või arvate, et oleks targem müüa maha nad raha eest ja siis keegi tuleb, kes kannab nende eest hoolt? Praegu riik peab tohutut raha kulutama selleks, et neid kuidagi püsti hoida. Ja mis siis saab, kui need elanikud neid maju ära ei osta? Ma kardan, et riik jääbki nende majade eest hoolitsema. Kas te oskate siin oma arvamuse majandusministri asetäitjana välja öelda, kumb tee on õigem või targem? Aitäh!
E. Terk
Ma teeksin päris tugevalt vahet ühelt poolt korterite väljaostmise ja teiselt poolt tootmisvahendite ostmise vahel. Ja ma läheneksin nendele asjadele küllalt erineva loogikaga. Mis puudutab kortereid, siis minu arvates on kõige halvem variant korterite erastamise edasilükkamine. Ja korterite müük peaks toimuma tõesti suhteliselt ruttu ja ma põhimõtteliselt aktsepteerin mõlemat teed, nii korterite müümist suhteliselt odava hinnaga kui ka nende müümisel küllalt suures ulatuses teatud viisil väljaarvutatud osakute kasutamist. Minu arvates korterite puhul on küsimus selline, et kuna see lahend annab sotsiaalset stabiilsust ja võimaldab tõesti neid paremini pidada, siis siin tuleks majandusliku efekti saamise kaalutlus viia suhteliselt tagaplaanile ja esiplaanile panna tõesti protsessi kiirus. See asi tuleks ära teha. Aga mis puudutab nüüd kogu meie ettevõtete ja tootmiskompleksi müüki, siis siin ma ei julgeks niimoodi öelda, siin me peame vaatama ka seda, milline on selle asja majanduslik tulemus, nii laekuva raha summa mõttes, mida on võimalik turumajanduse infrastruktuuri paigutada, kui ka selles mõttes, et tekiks aktiivomanik, tähendab, et tekiks tõesti tootmisvahendite see omanik, kes suudab turumajanduslikult käituda ja majandada. Korterite puhul mul ei ole suuri kahtlusi, et inimesed oskavad nendes edasi elada, kui nad on need korterid välja ostnud. Aga tootmisvahendite puhul on meil vaja nimelt aktiivomanikku, mitte lihtsalt seda vaheomanikku, kes on saanud osaku ja on pandud olukorda, kus ta seda muul kombel realiseerida ei saa, vaid peab tegema investatsiooniotsuseid sõltuvalt siis sellest, mis talle tunduvad soodsamatena. Ja teie küsimuses oli ka väike viide rubla eest ja krooni eest erastamise vahekorrale. Esialgsete rehkenduste järgi mina loeksin täiesti normaalseks, et Nõukogude rubla eest ei müüda rohkem kui 5–10% erastatavast varast. Näiteks kui sellesse seaduseelnõusse pandaks selline klausel sisse, siis läheks see minu seisukohtade ja arusaamadega täiesti kokku.
I. Raig
Härra Terk! Teatavasti Maailmapank ja valuutafond asuvad USA-s ja USA omab seal suurt mõjujõudu. Kuidas teie arvates USA mittetunnustamispoliitika läheb kokku selle jutuga, mis te rääkisite Maailmapanga ja valuutafondi kohta? Teiseks, kas teil on kindlad dokumenteeritud materjalid selle kohta, mida te ütlesite Maailmapanga või valuutafondi kohta? Või on tegemist sellega, et te püüate oma isiklikku seisukohta ja teie jaoks soovitavat seisukohta panna Maailmapanga ja valuutafondi juhtide suhu? Ja kes olid siis need populistid Eesti poliitikas, kes tahavad jagada, kas te nimetaksite neid? Sest teatavasti Ameerika Ühendriikide valitsus on omandiõiguse taastamisega tegelnud ja kaks aastat tagasi, 1989. aastal võeti Senatis vastu, et kompenseeritakse kõik kahjud, mis on tehtud jaapanlastele ja aleuutidele. Ja kolmas küsimus. Te rääkisite, et majanduslikult kaotame, see erastamine läheb palju maksma. Kas teil on arvutusi selle kohta, kui palju see siis ikka maksma läheb? Ja miks ei ole tehtud arvutusi selle kohta, kui palju Eesti rahvas võidab, kui see erastamine viiakse kiiresti läbi? Tänan!
Juhataja
Ma tuletaksin meelde nii küsijatele kui vastajatele, et reglemendi järgi ühe küsija küsimus ja vastus kokku ei peaks ületama 2 minutit.
E. Terk
Kui võib, ma hakkan küsimustega keskelt peale. Minu arvates küsimus sellest, kas ja kui suures ulatuses tagastatakse jaapanlastele ja aleuutidele tehtud kahjud, on majanduslikult absoluutselt võrreldamatud meie poolt praegu siin arutatava küsimusega. Me oleme ju võtnud vastu põhimõtte, et kompenseerimine mingil kujul, mingis ulatuses peab toimuma. Nii et täpselt sama meelt, nagu ma Ivar Raigi näitest aru saan, on Ameerika Ühendriigid. Nüüd on küsimus lihtsalt selles, kui suures ulatuses seda majanduslikult peetakse võimalikuks ja otstarbekaks. Ameerika Ühendriikide rikkuste juures nende kahjude hüvitamine, mis seostuvad jaapanlaste ja aleuutidega, on tõenäoliselt tühine summa. See, millest meie praegu räägime, ei ole tühine summa, see on küsimus meie lähiaastate majanduslikust tulevikust. Nüüd Rahvusvaheline Valuutafond ja Maailmapank. Ma võin ulatada Ivar Raigile selle ajaleheväljalõike. Kui Nõukogude Liidu peaministri asetäitja valetab, siis ta valetab. Selle taseme härrad on valetanud ka varem. Kuid mul ei ole põhjust eeldada, et ta antud juhul valetab, sellepärast et jutuajamisel näiteks Ungari Riigivaraametiga ja Ungari Tööstusministeeriumi tippjuhtidega väideti mulle Rahvusvahelise Valuutafond suhtes sõna-sõnalt sama. Tähendab, Rahvusvahelise Valuutafondi poliitika on täiesti üheselt suunatud sellele, et Ida-Euroopa maadega tahetakse asja ajada sel juhul, kui nad privatiseerimist teostavad ostu-müügina. Kuna kaks informatsiooni langeb kokku, siis ei ole mul praegu mingit põhjust selles kahelda.
A. Tamm
Lugupeetud eesistuja! Lugupeetud hr. Terk! Mitte ainult teie ootamatu kaasettekandja roll, vaid ka ettekanne ise tekitas väikest üllatust. Esiteks, te nagu nimetasite siin kiiret turumajandusse hüppe vajadust, aga samas te seostate selle Eesti oma rahaga. Pean siin silmas teie ütlust, et rublade eest tuleks erastada ainult 5–10%. Kas siin ei ole, vastupidi, tekitatud väikest venitamistaktikat, kuna vastasel juhul, kui me läheksime praegu osatähtede peale, me võiksime tõesti erastamisprotsessiga alustada? Ja nii nagu meie ajutise komisjoni esimees, kaasettekandja hr. Kama ütles, see ei välistaks teatud objektide väljaostmistel ka sularaha kasutamist. Ja ma ei tahakski küsida teie käest siin tasuta jagamise algoritme või nende loetlemist, vaid üldse teie seisukohta selle väljendi "tasuta jagamise" kohta. Kas endiste omanike seaduspärase omandi tagastamise, neile kõigile hüvitamata jäänud tööpanuse või muu saamata jäänud tulu eest rahvakapitalist osasaamine on tõesti ikka ainult tasuta jagamine? Aitäh!
E. Terk
Kui te soovite, me võime koos mõelda välja mõne teise termini. Minu arvates küsimus ei ole selles. Jah, ma tõesti kasutasin nende mõlema kohta praegu terminit "tasuta jagamine", mõeldes selle all seda, et see riiklik omand, mis praegu on olemas, antakse nendele inimestele mitte sel teel, et nad ostavad seda, vaid mingisuguse muu rehkenduse alusel. Sellega ma ei taha öelda, et keegi ei oleks seda väärt või et see oleks eetiliselt vale või midagi taolist. Oma kasutuses ma ei väärtustanud termineid. Nii et küsimus on selles, kui kiire on kiire. Mina ei arva, et Eesti on võimeline hüppama turumajandusse näiteks kahe aastaga. Me võime kahe aastaga formaalse protseduuri läbi teha, oma vara niimoodi ära jagada, et kõikidel inimestel on käes üks paberitükk, kuhu on peale kirjutatud niisugune number või midagi muud. Aga see ei ole lõpuni viidud omandisuhete muutmine.
Ja teiseks, ka turumajandusse jõudmine ei seisne ainult omandisuhete muutmises. Ma veel kord kordan. Kui meil ei ole neid asju, millest ma siin rääkisin, alates efektiivselt funktsioneerivast rahast ja lõpetades kõige muu turumajanduse jaoks vajalikuga (krediidid, ettevõtluse abifondid, ümberõpe jne.), siis me niikuinii sinna turumajandusse ei jõua. Võib-olla on meil tekkinud siin väike mõttenihestus, nii et tihti tundub, et majandus on umbes samasugune nagu väikepõllumajandus. Ütleme, 1980. aastate alguse Hiina majandusreform või mõned muud asjad tõestavad seda, et kui inimene saab selle maatüki ja talu enda omaks ja kui see põllumajanduse tehnoloogiline tase ei ole ka ülearu kõrge, siis ta hakkab hirmsa hooga tööd tegema, võtab selle saagi vankri peale, viib turule ja ongi kogu see majandus läinud efektiivselt käima. Tähendab, see analoogia praegu ei kehti, majandus on niivõrd tohutult keerulisem, et siin selline omandisuhte muutmine sellisel paberlikul kujul iseenesest veel efekti ei anna.
K. Koha
Lugupeetud härra Terk! Te ütlesite, et raha on tugev siis, kui teda on platsi peal vähem. Aga öelge, kuidas on see võimalik meil, kui me ei ole raha emiteerijad. Seda tehakse kuskil teiselpool piiri. Järelikult, kui me ei ole suutelised kontrollima raha emissiooni, siis meie erastamine lükkub ju pika aja peale edasi. Aitäh!
E. Terk
Mina igal juhul lähtun hüpoteesist, et Nõukogude rubla Eesti territooriumil üle kahe aasta kindlasti vastu pidada ei saa. Mis tuleb asemele, see on omaette küsimus. Kas tuleb asemele Eesti kroon või midagi teist või midagi kolmandat, aga nii nagu mina asjast aru saan, oleme otsustanud minna Eesti krooni peale, oleme otsustanud hakata ise emiteerijateks ja selle kohta on ka näiteks härra Otsasonilt ja ka mitmetelt teistelt autoritelt, kuigi osaliselt erinevaid, kuid siiski põhimõttelisi kontseptsioone tulnud. Põhiküsimus on lihtsalt selles, et selleks, et mitte minna inimeste hoiuste kallale või mitte minna niivõrd rängalt inimeste hoiuste kallale, ütleme niimoodi, on meil äärmiselt vajalik oma raha sisseviimisel kõrvaldada osa privatiseerimisel laekunud raha. Ma vabandan! See on võib-olla tõesti üks väheseid küsimusi, milles ma olen härra Otsasoniga ühel meelel, aga see on niimoodi.
J. Allik
Lugupeetud härra Terk! Ma pean uuesti tagasi tulema selle tasuta jagamise juurde, sest minu meelest tasuta jaotamine tähendab kellegi teise raha tasuta teistele inimestele jaotamist ja minu meelest see toimus juba 1940. aastal. Praegu ei ole jutt kellegi teise varast, see on siiski meie kõigi ühisvara, mis on tekkinud kas kunagi kelleltki äravõtmise teel või kõigi meie ekspluateerimise teel, s.o. nii või teisiti ikka röövimise teel. Ja nüüd öelge, miks see vara peaks minema nende tasku, kes selle röövimise ja ekspluateerimise käigus on teistest rikkamaks saanud. Sellega ju röövitakse mind teistkordselt ja seekord lõplikult. Ja kas te ei karda, et selline erastamine täna kitsa kildkonna tasku on niivõrd suures vastuolus rahva õiglusteadvusega, et ühel ilusal päeval tuleb siia saali uus Riigikogu ja kuulutab niivõrd kergel kujul saadud vara omandamise uuesti õigustühiseks, ja kas hirm selle päeva ees ei tee tühiseks ka teie poolt planeeritava majandusliku efektiivsuse privatiseerimisel ostu-müügi teel?
E. Terk
Ma vastaks sellele kahe väitega. Esiteks, privatiseerimine ostu-müügi teel ei tähenda ilmtingimata ostu-müüki ainult selle raha eest, mis on praegu juba inimestel käes. See lülitab endasse täpselt samamoodi väljaostu krediidi eest, järelmaksu kasutamist jne. See on asja üks pool. Aga asjal on ka teine pool. Ma olen teiega nõus, et vaevalt on võimalik väita, et see, kuidas praegu inimeste vahel raha on jagunenud, on kõikidel juhtudel põhjendatav mingisuguste õiguslike kriteeriumidega, nagu töökus ja ettevõtlikkus. Loomulikult on siin nii musta äri teel saadud raha kui ka mitmetel muudel sellistel viisidel hangitud raha, aga ma püstitaksin küsimuse teistmoodi. Kas te julgete väita seda, et kui võtta praegu Eesti elanikkond ja jagada see inimeste käes olev raha ja vara järgi näiteks kolme gruppi, siis enamik sellesse ülemisse kolmandikku sattunud inimestest oleksid selle au endale kokku varastanud või röövinud? Kas ei ole niimoodi, et tõenäoliselt nendest enamik on selle saavutanud ikkagi töö ja ettevõtlusega ja vähemik on selle saavutanud mustal teel? Ja juhul, kui me läheme sellele, et me viime privatiseerimisse sisse sellise algoritmi, mis sisuliselt nivelleerib praegu inimeste käes oleva raha ja vara, siis see tegelikult tähendab minu arvates veel ühte katset kehtestada õiglane varanduste jaotus inimeste vahel, ja ma juhiks tähelepanu, et seda on üritatud teha juba nii 1917. aastal kui mõnel muul korral. Ja mina näiteks ei tea maailma ajaloost ühtki näidet, kus laiaulatuslik jaotuskampaania oleks kaasa toonud selle ühiskonna sotsiaalse ja majandusliku arengu. Jätame kõrvale agraarreformid, see on omaette spetsiifiline valdkond, seal inimene haris enne maad ja harib pärast, aga võtame laiemalt.
I. Hallaste
Lugupeetud juhataja! Austatud ettekandja! Te ütlesite, et te pooldate paragrahvi 36 juures erastamise viisidest alternatiivi, kus räägitakse sellest, et peamiseks erastamise viisiks on müük sularaha eest ning selleks rahaks on vähemalt pikka aega Nõukogude rubla. Mispärast tahab praegune Eesti Vabariigi Valitsus hakata looma kaubakatet naaberriigi üha väärtusetumaks muutuvale rublale? Kas on siin olnud kellegagi mingid kokkulepped? Teiseks. Te ütlesite, et te oleksite sellega nõus, kui 5–10% erastatakse rublade eest, see tähendab seda, et valitsus ei soovi tootmisvahendite erastamist mitte niipeagi. Sest kroonini läheb natuke aega. Või vähemalt kuni krooni saabumiseni ei taha valitsus tootmisvahendeid erastada ja tahab jätkata senist tootmist. Kas ma sain teist õigesti aru? Kolmas küsimus. 8. juunil võttis Eestimaa Rahvarinde konverents vastu otsuse omandi- ja maareformi kohta, mis on suunatud Ülemnõukogu ja valitsuse ühise maa- ja omandireformi komisjoni poolt ettevalmistatud eelnõu põhjalaskmisele siin Ülemnõukogus. Kas teie valitsuse esindajana leiate, et Rahvarinne kui organisatsioon on Rahvarinde valitsusele liiga teinud, tahab liiga teha või on tegemist valitsuse uue poliitikaga? Aitäh!
E. Terk
Ma ei ole nõus nende interpretatsioonidega, mis härra Hallaste mu sõnadele andis. Kõigepealt see, et minu kaasettekandest võis teha järelduse, et see on suunatud sellele, et pika aja jooksul Nõukogude rubla eest jne. Ma vähemalt kaks korda rõhutasin, et esiteks ma ei eelda, et rubla Eesti territooriumil elab isegi kaks aastat, tõenäoliselt veelgi vähem, ja teiseks, ma tõin sisse selle piirangu protsendi, ja mulle tundub, et nendest kahest argumendist peaks olema küllalt, et mind sellistes surmapattudes mitte süüdistada. Nüüd see, mida pidas silmas Rahvarinne, kui ta võttis vastu ühe või teise deklaratsiooni. Teie asemel ma küsiksin seda meelega Rahvarinde eestseisuse volikogu liikmetelt. Teie ees seisja sinna ei kuulu, aga mis puutub üldpõhimõtetesse, mis on Rahvarinde deklaratsioonides olnud erastamise kui sellise ja omandireformi kohta, siis mina ei näe seal suuri erinevusi enda vaadete ja seal deklareeritud vaadete vahel. Iseküsimus on see, mis järjekorras peavad olema mingid aktid ja kas on midagi võimalik vastu võtta jupikaupa või eraldi. Ma arvan, et eri inimestel ja eri juristidel on siin lihtsalt erinevad arusaamad.
E. Tupp
Lugupeetud härra Terk! Kui jutt oli miljardist dollarist, kas te pidasite silmas selliseid üldmajanduslikke (ma pean silmas siin side, teed, ääremaade järeleaitamine ja ümberõpe) kulusid? Kui jah, kas on see lihtsalt ilus suur arv või on selle taga ka mingid kas või umbkaudsed arvestused? Tänan!
E. Terk
Selle taga on umbkaudsed arvestused ja ma võin need arvestused teile esitada hiljem, praegu ei ole mul kaasas. Ma rõhutan, need on umbkaudsed arvestused. Pealegi ei ole need tehtud praegu, vaid peaaegu aasta tagasi.
T. Mets
Lugupeetud härra Terk! Erastamisega kaasneb küsimus kompensatsioonidest. Kust võetakse rahalised vahendid? Erastamine on igal juhul seotud pärandiga. Kas siin ei saaks kasutada Ameerika Ühendriikide praktikat, kus pärimismaksud ulatuvad kuni 50%-ni päritavast summast või materiaalsetest väärtustest? USA-s põhineb kõrge pärimismaks arusaamal, et las iga põlvkond ise enese eest hea seisab ja et muidu ei pea saama siin maises ilmas mitte midagi. Meil oleks uue pärimismaksu kehtestamine ka teatavaks stabilisaatoriks erastamisega kaasnevate kulude kompenseerimisel. Kuidas härra Terk kommenteeriks seda?
E. Terk
Ma ei ole otseselt selle valdkonna asjatundja, kuid ma olen põhimõtteliselt teie loogikaga nõus, põhimõtteliselt ma ei vaidle vastu, selline mehhanism võiks minu arvates tulla kaalumisele.
R. Veidemann
Lugupeetud juhataja! Lugupeetud kaasettekandja! Kui nüüd selle erastamise käigus välistada osakupõhimõte ja minna selle peale, et ostu-müügi ja võlgu tegemise kaudu on võimalik erastada, siis kust võetakse krediidiks vastavaid rahasummasid? Esiteks. Ja teiseks, kuidas ikkagi tagatakse elementaarne õigluse printsiip nende inimeste suhtes, kes peavad sel juhul uuesti ostma võlgu selle, mis neilt kunagi ära võeti? Tänan!
E. Terk
Kõigepealt ma juhiksin tähelepanu sellele, et mina kindlasti ei välistaks osakuprintsiipi. Osaku kasutamise põhilist plussi ma näengi selles, et kuna ta võrdsustab, lähendab starditingimusi privatiseerimisprotsessis, siis sellega ta suurendab sotsiaalset stabiilsust. Ütleme niimoodi, et see oleks tõesti nii, nagu te ütlete, siis oleks paha küll, aga ma ei väida, et see peaks niimoodi olema. Teiselt poolt, te ütlete "neilt ära võetud". Tähendab, nagu ma aru saan, käib nii omandireformi komisjonis kui ka siin saalis praegu vaidlus selle ümber, et kas pärijate ringi haarata kaasa ainult lapselapsed või ka kõrvalliinid. Tähendab, jutt sellest, et kui on kelleltki ära võetud, siis üldse mitte midagi kompenseerida jne., minu vaadetesse küll sisse ei lähe. Hoopis teine küsimus on see, kui me arutame näiteks pärijate ringi laiuse küsimust, et kas õdede-vendade lapsed peaksid tuleviku Eesti ühiskonnas saama keskmisest parema positsiooni selle tõttu, et nende kauged sugulased olid juhuslikult sellel aastal, kui kogu see lugu katkes, jõukamad. See on hoopis teine küsimus.
Küsimus krediidi kohta. Rahandusministeerium töötab praegu välja privatiseerimiseks sobivat krediidisüsteemi ja näiteks täna õhtusel istungil paluti neid veel kord töid kiirendada. Nii et selle kallal töö käib, kusjuures süsteem, mida välja töötatakse, on lähedane Lätimaal juba projektina olemasolevale süsteemile, mis on hüpoteekpõhimõtetele sarnane krediit.
M. Ahven
Lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Andke andeks, võib-olla see on puhas demagoogia, aga ma tuleks ikka selle tagastamise juurde. Näiteks kui Ülemnõukogu võtab teilt praegu ära selle meeldiva halli ülikonna, kas te siis peaksite õigeks seda, kui te ostate selle meie poolt määratud hinnaga tagasi, ütleme, täna, homme, kuu aja pärast, aasta pärast? Või meeldiks teile selles olukorras tasuta jagamise variant?
E. Terk
Mulle tundub, et kui meil kõikidel selles saalis võetakse ära meie meeldivad ülikonnad ja lastaks meil niimoodi olla näiteks 50 aastat ja siis hakatakse arutama, et võib-olla minu ülikond on parasjagu natuke kallim kui teine ülikond, siis mina või minu lapselaps ilmselt ei esitaks pretensiooni, et see ülikonna vahe kindlasti kinni maksta. Ma vastaks sellele küsimusele niimoodi.
Juhataja
Aitäh! Ma vabandan Ivar Raigi ees, aga tema on selles päevakorrapunktis minu mälu järgi juba kaks korda küsinud, mitte küll härra Tergilt, aga teistelt ettekandjatelt ka. Enne kui me läheme sõnavõttude juurde, see tähendab alustame läbirääkimisi, ma paluksin korraks veel kõnepulti põhiettekandja. Palun, härra Raidla! Mul on teile üks küsimus, ma tahaksin, et see läheks ka protokolli. Ma tahaksin lihtsalt veel kord täpsustada meie arutelu käiku. Hr. Raidla ütles oma ettekandes, et valitsus ei võta oma alternatiivseid ettepanekuid juba ette päevakorrast maha, samal ajal juhtivkomisjon on esitanud teiseks lugemiseks uue teksti. Kas põhiettekandja sõnad tähendavad seda, et meil on mitu erinevat projekti, mis tuleb esitada konkureerivale hääletusele?
J. Raidla
Ei. See ei tähenda seda. See tähendab seda, et valitsus taotleb mõnede alternatiivide, mida praegu selles projektis enam ei ole, hääletamist Ülemnõukogus.
Juhataja
Suur tänu! Siis ma väga paluksin ettekandjatel need alternatiivid, mida me peame eraldi hääletama, anda kirjalikult. Aitäh! Alustame läbirääkimisi. Palun, Mikk Titma!
M. Titma
Põhimõtteliselt tahaksin toetada kohe alguses hr. Tergi esinemist ja leian, et meil tuleks muuta kogu meie rahva suhtumist riiki. On selge, kui see oli Nõukogude riik, siis ta ei olnud meie oma. Aga kui ta nüüd on Eesti riik, siis peame kujundama temasse teise suhtumise, sest riigi vara ja riik ise, see oleme ju meie. Ta peab meie käes olema vahend rahva teenimiseks. Kui nüüd rääkida omandireformist, siis hakkab ju seda teostama riik, meie varade valdaja. Kui me nüüd vaatame neid varasid, mida riik praegu valdab ja mis põhimõtteliselt saavad Eesti ühiskonna tuleviku aluseks, siis ega neid erastamise katmiseks ju väga palju ei ole. Need on korterid, riigi valduses olevad majad. Kui me sellega hakkame katma, siis me peame ju inimesed välja tõstma. Maal on selleks maa, põllumajandushooned kui põhivara. Ka siin on erastamisel väga suured piirid ees. See puudutab vaid talupidajaid ja põllumajandustootmist. Kui me nüüd läheme tööstuse juurde, mis on kolmas oluline vara, siis tuleb ka siin endale aru anda. Me ei ole veel üle elanud esimest suurt ettevõtte pankrotti. Töölised on pärast seda siin Toompeal ja nõuavad meilt raha, elatist. Riik vastutab ju selle eest, et elatise ja tööga oleks inimesed kindlustatud.
Edasi ma tahaks küsida, kas seaduse pealkiri on Eesti Vabariigi omandireformi aluste seadus. Kas tõesti selle eesmärgiks on omandi ümberkorraldamine omandi puutumatuse ja vaba ettevõtluse tagamiseks? Ma usun, et eesmärgiks on ikkagi turumajandusele üleminek, see on põhiline. Selleks et omand hakkaks tööle uute väärtuste loomisel. Kui me sellest seisukohast võtame, siis mulle tundub, et aega läheb liialt pikalt. Kusagil tuleva aasta märtsis saab kogu asjaga pihta hakata. Ma kardan, kas meie majanduslik laevuke üldse nii kaua vee peal püsib. Mulle tundub, et meil on vaja ikkagi väga konkreetseid tähtaegu, isegi kui me otsustame näiteks obligatsioonide või muul kujul, mis seaduses variantidena on sees, hakata omandit hüvitama. Selleks, et hakata reaalselt privatiseerimisega pihta nii kiiresti kui võimalik, sest kui me seda ei tee, siis võib-olla vahepealne protsess viib meid täielikku majanduslikku laosesse. Senikaua kui võimalik, tuleks kiirelt tegutseda, et majandus hakkaks tööle.
Ja nüüd ma tahaks selle küsimuse juurde tulla, mis ma hr. Kamale esitasin. Peale selle, et Eesti riik on vaene ja seda raha, mida hüvitamiseks kasutada, lihtsalt ei ole, tuleb arvestada ka, mis kogu see käivitatav protsess tegelikult maksma läheb. See nõuab tööjõudu, et hakata kõiki neid vaidlusi, mis tekivad, kohtute kaudu lahendama. Kui suured need kohtukoosseisud peavad olema? Korralik tsiviilhagi läheb vähemalt paar aastat, mitte vähem. Kuidas me seda ressurssi siis tegelikult näeme? Mille kaudu hakkab see toimuma?
Ja lõpuks tahaks puudutada korruptsiooni. Loomulikult, me näeme kõik, et uusrikkad teevad praegu jäätise ja muu pudi-padi pealt raha. Nende osakaal ei ole meie ühiskonnas nii tohutu suur. Tõepoolest, kui me võtame kolmandiku, siis nähtavasti ikkagi enamik neist rikkamatest on saanud ausal teel oma raha. Kuid kui te kujutate ette, et vara tagasiandmisel ei tule korruptsiooni, ja ma julgen väita, et veelgi suuremat, siis on see ülim naiivsus. Korruptsiooniaste ühiskonnas on üldiselt sõltuv kultuuritasandist ja teatud määral situatsioonist, milles tegevus toimub. Kui läheb jagamiseks, siis vend ei tunne venda. Korruptsioon suureneb. Vähemalt selle viimase aastaga on ta kindlasti kasvanud, mitte vähenenud. Ainuke võimalus on, et anda reguleeriv toime kohaliku avalikkuse kätte, tähendab, munitsipaaltasandile. Sellisel juhul tuleb oma inimeste hulgas sohki teha ja seal on pisut raskem seda teha kui Eesti riigi ees tervikuna.
Ja lõpetada tahaks ikkagi pöördumisega, et me paneks hääletamisele küsimuse, kas me selle varanatukese, mida Eesti riik praegu omab, suuname arenguks. Sest kui keegi kujutab ette, et kroon on ainult see rahapaber, mis välismaal trükitakse, siis see on raha surrogaat. Selleks, et ta saaks rahaks, peab olema Eesti riigil, just nimelt riigil, teatud varandus. Olgu see siis välisvaluuta näol, olgu see kulla näol või olgu see siis riikliku omandi näol. Kui seda ei ole, siis ei ole see raha, see on lihtsalt paber. Selles mõttes tuleks meil valitsuse ja Ülemnõukogu tasand üldse kõrvale lükata antud küsimuse otsustamisel, sest põhimõtteliselt käib praegu võitlus riigi elujõulisuse pärast. Valitsus ei võitle mitte selle eest, et rohkem ressurssi omada, vaid valitsus, olles võimul reaalselt, täidesaatvalt tegutsedes, mõistab väga selgelt, et ühtki küsimust ei lahenda, kui ei ole tegelikult ressurssi, millega neid küsimusi lahendada. Selles mõttes peaksime valitsuse seisukohta väga tõsiselt võtma. Tänan!
J. Jõerüüt
Lugupeetud eesistuja! Lugupeetud kõrge kogu! Ma tahtsin siia pulti selles ülitähtsas küsimuses rääkima tulla alguses küll ainult kaine kommentaariga, kaine omapoolse kommentaariga selle eelnõu uue variandi suhtes. Aga eks ma pean ka midagi muud rääkima. Vähemalt pärast tänast pärastlõunat ma tahan seda kindlasti teha. Ma alustan aga sellega, mis ei ole siin saalis just päris harilik: ma nimelt avaldan mitte ülepakutud, vaid täiesti mõõdukat ja normaalset tunnustust ajutise omandi- ja maareformi komisjoni juhi senisele tööle. Igaüks siin saalis saab hästi aru, et niisuguste arutelude juhtimine on võrdlemisi piinarikas tegevus. Ja minu arvates on Kaido Kama sellega väga hästi hakkama saanud. Niipalju kui on minu arusaamine, jagavad seda seisukohta ka need komisjoni liikmed, vähemalt õige mitmed nendest, kes ei ole Ülemnõukogu liikmed. See eelnõu, mis on läbi mitmete vaidluste ja väga pikkade arutelude siia saali jõudnud, sisaldab alternatiive, mida meie hääletame läbi päris kindlasti pärast vaidlusi. Ja ma ütleksin kohe alguses, et minu arvates oleks hea, kui me pärast mitmeid tupikusse jooksmisi siin saalis üritaksime võtta omale sellise sihi, et kui mõned alternatiivid on läbi vaieldud ja siis ära hääletatud, me siiski saaksime terve eelnõu pärast vastu võtta. Loodan, et mõned inimesed solvumusest ei soovi seda blokeerida. Ma vähemalt ise luban korrektselt käituda ka siis, kui ei lähe läbi mõningad alternatiivid, mis minule meeldiksid. See peaks olema siin enne suvepuhkusele minekut ülim eesmärk, vastasel juhul ma ei kujuta ette, mismoodi see kogu saab edasi tööd teha. Te vabandate ehk mind selle pisikese moraalijutluse pärast.
Mõned kained märkused nende paragrahvide suhtes, kus on alternatiive. Läheks tõepoolest pikale neid kõiki jälle otsast peale lahata. Kaido Kama tõi siin juba põhipunktid välja ja loodetavasti tõesti jääb täna õhtul, homme või lähemate päevade sees enne hääletust aega selleks, et te ise otsiksite üles selle oma isiku selles komisjonis, ka siis, kui see ei ole teie fraktsiooni ametlik esindaja, ja kuulaksite ära selgitused. Küsimus ei ole alati selles, kelle arvamus jääb peale, vaid selgitustes, miks üks või teine alternatiiv on sündinud.
Ma ei hakka pikalt põhjendama kõiki neid asju, milles minu isiklik arvamus on nii või naasugune ja läheb vastuollu mitmete ettekandjate või kaasettekandjate arvamustega. See ei ole praegu kõige olulisem. Küll aga tahan ma siit puldist täiesti teadlikult öelda ühte asja. Tegelikult viitas Mikk Titma muidu väga emotsionaalses kõnes ühele väga olulisele asjale. Nagu näitab ka tänane päev, nagu näitavad arutelud, koondub ülimalt suur tähelepanu ja kuhjub väga palju emotsioone ühe punkti ümber – kes saab tagasi, mida saadakse tagasi, mille eest saadakse tagasi või kompenseeritakse. See kõik on väga oluline, kuid palun mitte jätta märkamata neid osasid, mis käsitlevad hoopis muid probleeme selles probleemidekamakas – see on munitsipaliseerimine (osa 3) ja erastamine (osa 4). Komisjoni liikmena, kes on sellesse asjasse sukeldunud, paluks tõesti sukelduda nendesse osadesse samuti.
Ja nüüd ma tulen selle Mikk Titma viite juurde, millega ma olen absoluutselt nõus. Seal on suurel määral sisse programmeeritud (komisjon arutas seda pikalt ja laialt), et võimalikult palju otsustaksid kohalikud omavalitsused neid keerulisi küsimusi, mille kohta meil ei õnnestu keerukusi, ka korruptsiooni, neid ülidramaatilisi konflikte ühegi seaduse sättega vältida. See on täiesti tõsi, et meie kultuuritase, inimeste kultuuritase on just see, mis ta on. Ainukene tee mingisugusekski lahenduse otsimiseks on võimalikult palju delegeerida kohtadele. See on pikalt läbivaieldud asi. Aga nüüd mõnest asjakesest veel.
Jaak Allik, Rein Veidemann, Illar Hallaste, Mati Ahven ja mitmed teised esitasid juba hr. Tergile ühe ja sama asja kohta hulga küsimusi. Ma ütleksin, et need olid nagu minu suust tulnud. Vastus tuli enam-vähem ühestiililine kogu aeg.
Ma tahan selle läbiarutatud teema puhul teha siiski ühe väga olulise märkuse siin saalis, kus töötab seadusandja. Sõnad tähendavad selles keeles, milles me võtame vastu seadusi, ainult seda, mida nad tähendavad. Deebet on deebet ja kreedit on kreedit. Mitte nii, et me tõlgendame korra nii ja korra naa. Ja selles mõttes ma jäin väga mitme vastuse puhul hr. Tergi selgitusega rahule n.-ö. läbi hammaste. Mida siis tema arust tähendab tasuta jagamine? Ma tahaks siiski teha ühe korrektiivi kogu selle asja juures ja teha kogu asja veel selgemaks. Keeleliselt seisukohalt võttes on see kõik ju õige ja korrektne. Jah, nii nagu hr. Terk asja käsitleb, võib tõesti olla dramaatiline, et vara jagatakse tasuta laiali. Võla maksmine on keeleliselt seisukohalt samuti tasuta jagamine.
Edasi, ma vaidlen tõsiselt vastu ka sellele täna hr. Tergi suust kuuldud loogikale (ja seda loogikat on varemgi ajalehtedes olnud näha), mis ütleb lihtsustatult umbes niimoodi: teatud tingimustel õnnestub meil Eesti rahva seast selekteerida välja initsiatiivikamad inimesed; teatud tingimustel läheb omandus nn. vaheomanike kätte. Andke mulle andeks, aga ma ei ole nendest argumentidest siiamaani aru saanud – kes selekteerib, kuidas selekteeritakse, miks läheb vaheomanike kätte? Ma ei saa sellest loogikast aru, need on puhtad oletused. Praeguse eelnõu puhul on ju tegemist umbes sellise loogikaga. Kui müüakse raha eest, siis saab omanduse initsiatiivikas inimene. Kui seda müüakse väärtpaberitega, siis ilmtingimata saavad omanikeks vaheomanikud. See loogika lonkab mõlemat jalga.
Ja nüüd ühest teisest loogikast. Ma tahan lihtsalt öelda kogu pika keerutuse tulemusena, et asja võib sõnastada veel palju lihtsamalt. Mille ümber siis käib vaidlus müümise ja osakute ideoloogia konfliktis? Loogika on ju lihtne, protsessi võib sõnastada niimoodi: 1) vara võetakse ära ja 2) vara müüakse ära, kuna tagasiandmine on kvalifitseeritav tasuta jagamisena. Sel puhul võib hästi kainelt läheneda sellele loogikale kahest küljest. Üks on majanduslik. Siis on kõik selge. Abstraktse riigi kasu otsustab kõik. See on suurel määral sotsialismi jätkamine. Kui see on taotlus, tulebki niiviisi öelda ja ongi kõik selge. Teine lähenemisviis on sotsiaal-majanduslik. See tähendab, et meil tuleks tahes-tahtmata küsida, kas arvestatakse inimesega, kui suurel määral, kas soovitakse arvestada või mitte. Kui riigil ei ole taotlust muuta ühiskond inimesekeskseks (see palju korratud väljend), siis tuleks ka seda öelda ja edasised arutlused on selgemast selged. Ja ühest kohast vaidleks ma nüüd hr. Titmale vastu. Enne kui öelda, et riik oleme nüüd meie, peab sellel meil tekkima usaldus selle riigi vastu ja selle riigikorra vastu. See ongi probleemide probleem. Tänan tähelepanu eest! Vabandan, et aja ületasin!
M. Laar
Austatud härra juhataja! Austatud Ülemnõukogu! Mul oli plaanis teha ainult mõningad parandusettepanekud, aga tänased väga huvitavad, eriti härra Titma väga huvitav sõnavõtt sundis mind ka siia kõnetooli tulema. Oli lausa liigutav kuulata, kuidas härra Titma on niivõrd ühte meelt härra Tergiga, ja siit võib järeldada ilmselt seda, et vabade demokraatide ja Rahvarinde seisukohad on märkimisväärselt lähenenud, mis loomulikult vähendab märgatavalt pingeid meie ühiskonnas. Ja seda oli sügav rõõm kuulda. Ja siin tahaksingi nende märkuste asemel, mida ma mõtlesin ette lugeda, ja mille ma siis nüüd ilmselt kirjalikult üle annan, rääkida hoopis millestki muust. Ja jätkata mõningaid härra Titma poolt esitatud mõtteid ja mõttearendusi, mis koondusid ka mitmetest varasematest sõnavõttudest nii härra Tergilt kui ka mujalt. Põhimõte on selles, milline segadus algab niipea, kui selline omandireformi seadus (nii nagu ta praegusel hetkel väga tõhusat tööd teinud komisjoni poolt esitatud on) vastu võetakse. Milline tohutu õudus, vaesus, segadus, kisklemine, kaklemine sellele järgneb. Ja kõige huvitavam on veel kuulda seda, kuidas me just seda seadust vastu võttes hakkame takistama Eesti üleminekut turumajandusele, mis on siis saanud mõnedele inimestele kõige suuremaks eesmärgiks, kuid selle juurde hiljem tagasi. Ja see väide siis, nagu siin juba enne öeldud, põhineb Ida-Euroopa kogemustel. Ma ei tea, mulle tundub, et väga õieti öeldi siit kõnepuldist enne, et Ida-Euroopaga on võimalik toetada mida tahes. Mul oli kavas kõnepulti tulla ajalehe "Observer" andmetega, mis on otseses vastuolus sellega, mida härra Titma räägib, ja kus on just juttu sellest, et majandusabi poolakatele antakse selle tõttu, et nad kavatsevad üle minna osakute kaupa jagamisele. Nii et kus on siin tõde, seda on väga raske ütelda. Ja ma kutsun kõiki üles lõpetama vähemalt siit kõnetoolist need Ida-Euroopale suunduvad vihjed, sellepärast et nad paratamatult nii ühelt kui teiselt poolt jäävad demagoogiliseks. Ja lähtume ikka sellest olukorrast, mis on Eestis, kuna Eesti olukord on ikka sootuks teistsugune kui Ida-Euroopas. Kallid inimesed! Jätame endale meelde, me ei ole Ida-Euroopa, me ei ole iseseisvad riigid, meil ei ole oma raha, teda lihtsalt ei ole, meil ei ole oma krediidisüsteemi, ei ole lihtsalt, mitte midagi pole sinna parata, kas meile meeldib või meile ei meeldi. Ja selle tõttu on ilmselt ka need teed, mida me valime, ka võib-olla natukene teised. Minu meelest oli eriti tähelepanuväärne (ja ma arvan, et härra Titma jagas seda veelahet väga hästi oma sõnavõtus) see riikliku omandi tähtsuse rõhutamine. Ja mulle tundub, et paljuski kogu selles vastuseisus sellele reformile, mis tõesti radikaalselt hakkaks riigi omandit lammutama ning seda siis rahva kätte andma (kas andma, jagama – jätame jälle need keelelised väljendid kõrvale), et kogu selle vastuseisu taga ongi tõesti seesama põhimõte, mida härra Titma siin väga selgelt välja tõi, see on vajadus hoida ja kaitsta Eestis riiklikku omandit, sest see pole enam Nõukogude Liit, see on meie riik, nii nagu härra Lippmaa ka väga tabavalt ütles. Ja ma arvan, et see veelahe peaks olema meile ka võib-olla juhiseks, kuidas me suhtume nimetatud seadusse. Need, kes soovivad riikliku omandi säilimist Eestis, palun hääletagem selle seaduse vastuvõtmise vastu, ja need, kes soovivad riikliku omandi lammutamist, kes tõesti soovivad eraomandi levikut ja väga kiiret levikut Eestis, üleminekut turumajandusele, hääletagem selle reformiprojekti poolt! Aitäh!
I. Raig
Ma tänan hr. spiikrit ja samuti hr. Laari, tänu kellele mul on võimalus täna mõned mõtted öelda! Mind tõi siia kõnepulti hr. Tergi ja hr. Titma dialoog. Ma lisaksin veel omalt poolt siia sellise kommentaari, et nüüd võiks ju teha järelduse, et kompetentsus, sallivus ja koostöö on jõudnud ka valitsusse. Kuid ma pean kahjuks mõlemaid kõnelejaid kurvastama. Mis puutub Poolasse ja ka teistesse Ida-Euroopa maadesse, siis pärast erastamisprotsesside käivitamist selgus, et kapitaliturul valitseb põud ja et sel kombel edasi liikudes võib tõelise turumajanduse tekkimine jääda lõpmatult venima (ma pean silmas konkurentsi ja omanikke), ja uuesti tõusis päevakorda osakute süsteemi evitamise küsimus, mitte lihtsalt kapitalidefitsiidi probleemi kiire lahendamise vahendina, vaid eelkõige kui reaalselt funktsioneeriva kapitali ja väärtpaberituru otsustava käivitajana. Ja Poola puhul ongi tegemist tüüpilise näitega osakute idee renessansist. Asi on lihtsalt selles, et nendel toimus selline diskussioonispiraal, kus alguses see idee oli, siis maeti maha, nüüd on jälle uuesti. Tegelikult on õigus Mart Laaril, ideed on edasi arenenud. Esmase idee omaksvõtt kulmineerus privatiseerimisboonide idee aktsepteerimisega Poolas 1990. aasta 13. juuli privatiseerimisseaduses, järgnes mõningane jahenemine ja kahtlus boonidesüsteemi evitamise obligatoorsuse ja mastaapide suhtes. Kuid nüüd on ilmnenud näiteid, et selekteeriv privatiseerimislaine ja aktsiate müük ei käivitunud, lihtsalt ostjaid oli oodatust vähem ja erastamisel tekkis surnud punkt. Nüüd on tekkinud vajadus kapitali järele ja kui sel kevadel Poolas avati börsid, siis oli aktsiate kursi langus, ja selgus, et ilma spetsiaalsete kapitaliturgu stimuleerivate meetmeteta on edasiminek võimatu. Praegu võimul oleval liberaalsel valitsusel on kindel kava käivitada lähema paari-kolme kuu jooksul privatiseerimisboonide süsteem, nende erastamise kontseptsioonis on osakutel eriline võtmeroll. Boonide paiskamine kapitaliturule peab käivitama mobiilse kapitali ja väärtpaberite turu ning sellega kindlustama erastamisprotsesside edasine iseeneslikkuse ja orgaanilisuse. See tähendab, me peame tõepoolest õppima Ida-Euroopa maade kogemustest. Ma võiksin jätkata pikalt ja laialt sellel teemal. Praktiliselt kõikides Ida-Euroopa maades on võetud kasutusele rahvakapitali osakute idee. See idee areneb jõudsalt edasi ja on jõudnud ka Leedusse võrdlemisi massilises ulatuses. Ma arvan, et ka meie peame sellele teele minema. Ma näen selles praktiliselt ainuõiget teed erastamise protsessi kiirendamiseks. Ja on veel teine moment, millele ma tahtsin osutada oma lühikeses sõnavõtus. Me ei pea, nagu siin juba märgiti, võtma arvesse ainult Ida-Euroopa kogemusi, sest me pole paljuski Ida-Euroopa maadega võrreldavad. Me peaksime küsima nõu ka oma rahvalt, oma valijatelt. Mul on kasutada elanike sotsioloogiliste küsitluste tulemused. Neid küsitlusi on juba alates 1989. aastast läbi viidud ja võib öelda, et osakute kontseptsioonist, konkreetselt EMKE osakute kontseptsioonist on kuulnud 71% eestlastest ja 42% vene rahvusest elanikest. Sellele oli täielikult vastu ainult 3% eestlastest ja sama protsent venelastest. Seega on alust väita, et valdav osa elanikest on riikliku omandi domineerimise lõpetamise poolt, selle vastu võivad olla vaid riigiettevõtete juhid, kes kardavad kaotada oma seniseid privileege ja positsioone. Me teame, kes hääletas 19. detsembril möödunud aastal omandiõiguse taastamise vastu eestimeelsetest ainsana. Eesti Majandusjuhtide Instituudi 1990. aasta maiküsitluse nr. 912 põhjal võib selliste juhtide osakaalu hinnata 1/3-le kõikidest juhtidest, nii et isegi enamik juhte ei ole osakute süsteemi vastu. Ka sellel teemal ma võiksin jätkata.
Nii et ma kutsun küll saadikuid hääletama selle poolt, et valdavaks erastamise mehhanismiks saaks olema osakute süsteemi kaudu erastamine ja ma arvan, et selle mehhanismiga on meil võimalik saavutada kaks eesmärki korraga – jätkata Eesti Vabariigi taastamist õigusliku järjepidevuse alusel, mittetunnustamispoliitikat järgides, ning saada ka Lääne toetus, mis on saanud osaks nendele riikidele, kes on omandiõiguse taastanud sotsiaalse õigluse ning majandusliku efektiivsuse kriteeriume optimaalselt kombineerides. Tänan!
R. Veidemann
Lugupeetud juhataja! Mul on ainult repliik seoses Mart Laari esinemisega. Ma ei taha, et me lahkuksime siit selle teadmisega, et kõnesoleva seaduse vastuvõtmine tähendaks totaalset riikliku omandi lammutamist. Mina tahan seda seadust toetada sellepärast, et see on tasakaalustatud lahendus. Nimelt, paragrahv 4 sätestab riigi omandireformi õigustatud subjektina, nii et see on väga oluline märkus, et mitte kutsuda meid niisugustele asjadele üles. Tänan!
Juhataja
Aitäh! Ja enne kui me tänase tööpäeva lõpetame, me jõuame ära kuulata ka veel Arvo Sirendi. Palun!
A. Sirendi
Austatud spiiker! Austatud kolleegid! Me hakkame jõudma tõdedeni, mida võib raiuda kivisse. Õnneks on valitsus kivid aegsasti kohale toonud, meil on vaja vaid otsida mehed, kes need üles raiuvad. Thyl Ulenspiegel oli esimene, kes ütles, et kui tema võimule pääseb, siis trükib ta nii palju raha, et kõigile jätkub küllalt. Meil on kavatsus teha seda veelgi kapitaalsemalt. Peale okupatsioonirublade, mida meil on vähe ja peame juurde saama, oleme me leidnud viisi, kuidas teha Eesti raha, nüüd me teeme veel obligatsioone, osakuid ja kõiki muid, kuigi me teame väga hästi, nagu Mart Laar ette hoiatas, et meil ei ole riiki, meil ei ole finantssüsteemi, meil ei ole mitte midagi, millega võiks omale võtta kohustusi oma elanikkonna ees. Nii et me oleme üles ehitanud oma süsteemi lihtsale lootusele, et kõik asjad tulevad iseenesest ja et mingil asjal ei ole mitte mingisugust katet tarvis, on vaja vaid lähtuda heast soovist ja asi hakkab väga hästi minema.
Muidugi tegi meile Ivar Raig väga põhjalikult selgeks, et niisuguste kahtluste ja kõhkluste esitamine on sellest tingitud, et endised juhid kardavad kaotada oma privileege. Võib-olla on tõesti endiste juhtide viga, et nad on finantssüsteemidega kokku puutunud nii heas kui halvas mõttes, neil võib tekkida teatud kahtlusi selles, milles meie noortel sõpradel enam kahtlusi ei teki, sest nad arvavad, et maailma saab oma näo järgi ümber muuta, vastavalt sellele, nagu on soovi. Selles oleme me mõnevõrra erineval positsioonil. Tänan tähelepanu eest!
Juhataja
Aitäh! Kuna meil on veel sõnasoovijaid ja kuna meil oli ettekannetes ja kaasettekannetes väga tihedaid mõtteid, siis me võime täna tööpäeva mitte pikendada, vaid minna rahulikult koju järele mõtlema. Jätkame homme sealt, kus täna jäime pooleli, ma olen pannud endale sõnasoovijad kirja. Jätke ise ka meelde. Kohtume homme kell 10.


EESTI VABARIIGI ÜLEMNÕUKOGU XII KOOSSEISU
43. ISTUNGJÄRK
TEINE ISTUNG
11. juuni 1991


Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse normatiivse kontseptsiooni teise lugemise jätkamine
Juhataja (M. Lauristin)
Tere hommikust! Alustame tööd. Palun oma kohtadele asuda ja kontrollime kohalolekut. Kohal on 66 saadikut, puudub 39. Jätkame omandireformi aluste seaduse arutelu. Eile registreerisid ennast kõnesoovijatena saadikud Fjuk, Allik, Järlik ja Hänni. Palun vajutage oma kõnesoovid uuesti sisse! Kas eile kõnet soovinud saadikud Fjuk, Allik, Järlik ja Hänni ei soovi täna kõnet? Aitäh! Läheme siis aruteluga edasi ja arvestades eilseid soove, ma usun, et hr. Kass on ka nõus, et me alustame Rein Järlikuga.
R. Järlik
Austatud juhataja! Austatud Ülemnõukogu! Ma tulin siia selleks, et meelde tuletada kaht otsust, mille me vastu võtsime möödunud aasta detsembris. Üks neist on omandiõiguse järjepidevuse taastamisest, milles me oleme märkinud, et me langetame selle otsuse, toetudes rahvusvahelises õiguses tunnustatud omandi puutumatuse põhimõttele. Me tunnistasime omandisuhteid muutnud normatiivaktid 1940. aastast ebaseaduslikeks, nii nende vastuvõtmise kui ka rakendamise. Me tunnistasime, et kollektiviseerimine toimus sunniviisiliselt, omanike õigusi rikkudes, ja otsustasime, et käesoleva otsuse punktis 1 nimetatud deklaratsioonide, nende täitmiseks antud ning muude normatiivaktide alusel, samuti kollektiviseerimise käigus võõrandatud vara tagastamine või kompenseerimine hakkab toimuma Eesti Vabariigi seadustega määratavas korras. Niisiis, tagastamine või kompenseerimine. See oli 19. detsembril. Päev hiljem, 20. detsembril võtsime me vastu Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsuse maareformist. Me otsustasime: olenevalt endise omaniku või pärija taotlusest ja maavalduse praegusest seisundist, tagastatakse talle kuulunud maa maaseadusega kehtestatud tingimustel täielikult või osaliselt, arvestades praeguste maakasutajate õigust kodukohale. Maa tagastamise võimatuse korral või juhul, kui tema kasutuse sihtotstarve on muutunud, asendatakse see teise vabaks jääva maatükiga, võimaluse korral samal haldusterritooriumil. Asendamise võimatuse korral või juhul, kui omanik ei taotle maad tagasi, kompenseeritakse see rahaliselt või muul viisil. Ja veel, et käesolev otsus määrab kindlaks maareformi läbiviimise üldpõhimõtted ja on aluseks maareformi teostamiseks vajalikele õigusaktidele. Nagu ma mäletan, võeti need otsused vastu selles saalis aplausiga. Ja nüüd ma peaksingi küsima, kas otsused ja aplaus olid ainult silmakirjalik mäng, nii-öelda järjekordne jõulukingitus eesti rahvale ja tegelikult ei kavatsetudki omandiõiguse järjepidevust taastada. Ma ei kõnele neist saadikutest, kes juba siis avaldasid kahtlust selle taastamise võimalikkuse suhtes ja selle maksumuse suhtes, ma kõnelen neist, kes siis agiteerisid tuliselt omandiõiguse järjepidevuse taastamise poolt.
Kui palju omandiõiguse taastamine siis maksma läheks? Ma usun, et selles küsimuses on asi tublisti üledramatiseeritud. Oletagem, et inimene tahab tagasi saada elamut, mille ehitas tema vanaisa, kus elas tema isa, kes siis sealt välja aeti, maja natsionaliseeriti ja kus nüüd elavad võõrad. Aga kui need sealt lahkuda ei soovi, tuleb see elamu omandiõigusjärglastele kompenseerida. Kelle taskust see raha tuleb? Ei kellegi taskust. Sest kui talle kompenseeritakse väärtpaberiga, millega tema omakorda saab endale privatiseerida elamispinna, siis ei tule see kellegi taskust. Peale selle, nendele elanikele, kes selles elamus elavad, riik ju privatiseerib elamispinna. Tähendab, nad ostavad selle välja. Usun, et nii on üledramatiseeritud väga paljud juhud, kus tegelikult mitte keegi ei maksa. Kes Eestimaal vähegi on ringi sõitnud, teab neid, ma julgeksin öelda, tuhandeid, võib-olla isegi kümneid tuhandeid talusid, millest on järele jäänud ainult talukohad, aimatavad hoonete asemed, kus maa on sööti jäänud ja ammugi võssa kasvanud. Vist on märksa vähem neid võõraid, kes läheksid sinna ja hakkaksid endale rajama eluaset, ja vist märksa rohkem neid, keda kutsub sinna kohustus esivanemate töö jätkamise vastu, kutsub sinna veri. Ma usun, et kui Tammsaare pani Katku Villule sõnad suhu, kui ta vanale Jürile ütles: "Isa, mina tahan ju ka midagi teha," siis ei ole see ühe põlvkonna näide, vaid selles on Tammsaare tahtel märksa rohkem sees. Ja ei maksa kahelda selles, nagu poleks Tammsaare eesti rahvast tundnud.
Tõsi, kui neil kunagistel talukohtadel, kust omanikud ära viidi või kaugele peletati, on hooned hävinud, tuleks nad omanikele või nende pärijatele kompenseerida. Küsimus on tõepoolest selles, kui laiaks me saame pärijate ringi ajada. Aga vähemalt otseliini pidi peaksid sinna igal juhul kuuluma omaniku lapselapsed, sest paraku nendest ebaseaduslikest aktidest möödunud aeg on teinud nii, et otseseid pärijaid, tähendab, lapsi, võib-olla polegi enam elavate kirjas. Kustkohast see raha tuleks, võib-olla tõesti maksumaksjate taskust. Aga küsimus on selles, millega või, tähendab, mida sellega siis kinni makstakse. Kas maksumaksjad, tähendab, meie kõik, muuseas ka need, kes kompensatsiooni saavad, tahame, et need sajad tuhanded hektarid, mis aastakümneid tagasi sööti jäid ja siis võssa kasvasid, hakkaksid uuesti vilja kandma, või ei taha? Kui tahame, siis tuleb meil kõigil selle eest ka maksta. Ebaeetiline on kõrvutada meie kõigi kannatusi – kuigi need tõepoolest on olemas, kaotanud ja kannatanud oleme kõik – nende inimeste kannatustega, kellelt võeti maa, varandus ja saadeti Siberisse asumisele, õiguseta tagasi tulles asuda oma endisse kodukohta. Üks Siberis ärakäinud naine oli tolleaegsele valla partorgile, kes oli tema Siberi sõidu eest hea seisnud, tagasi tulles, küll aastakümnete pärast, öelnud: "Ma tegin endale Siberis katuse pea kohale, ma olen nüüd ka siin maja valmis ehitanud. Sina pole suutnud koerakuutigi valmis teha ja elad tänaseni majas, mille seina sa pole vist naelagi löönud." Me peaksime tõepoolest mõtlema, kelle kätte me usaldame Eestimaa maa ja varanduse. Nähtavasti peale kõigi oskuste, mida inimene omandab, mida võib õppida, on veel üks, n.-ö. jumalik säde, see on anne, talent. Ja talupidamises on seda täpselt samuti vaja nagu viiulimängus. Aga seda talenti ei õpetata kuskil koolis.
Juhataja
Aitäh! Eilsetest kõnesoovijatest on jõudnud kohale ka härra Fjuk ja proua Hänni. Kas te olete ennast registreerinud uuesti? Kuna tabloo ilmselt ei mahuta nii palju soovijaid, siis palun öelge mulle, kas siin on Hänni ja Fjuki nimed? On. Siis ma annaksin praegu sõna härra Allikule, siis L. Hänni ja I. Fjuk.
J. Allik
Lugupeetud proua juhataja! Lugupeetud rahvasaadikud! Ma tahaksin tänada teid selle eest, et valisite mu omandi- ja maareformi komisjoni koosseisu. Kuna mul midagi saada ei ole ega ole ka raha, et privatiseerimises osaleda, ei kuulunud see küsimuste ring minu esmaste huvide hulka. Nüüd aga, töötades selle komisjoni koosseisus, said mulle paljud psühholoogilised, poliitilised ja majanduslikud probleemid üsnagi selgeks. Nagu härra Jõerüüt tahaksin minagi esile tõsta selle komisjoni väga viljakat ja üksteist mõistvat tööd, tänu härra Kama professionaalsele ja demokraatlikule juhtimisele ning ekspertide härra Varuli ja Oviiri sisulisele ja asjast huvitatud koostööle. Meile esitatud projektis pole probleeme, mida komisjon poleks läbi vaielnud, kõiki aspekte arvestanud ning mõistlikule lahendusele jõudnud. Loomulikult koos alternatiividega, mida on teile välja pakutud. Ma tahaksin juhtida tähelepanu sellele, et munitsipaliseerimise küsimuses me keerasime tegelikult titel teise otsa ja rajasime kogu protsessi kohaliku omavalitsuse õigustele ja aktiivsusele, mitte otse Tallinna linnast erastamisele, nagu oli esialgses projektis. Ka erastamise peatükk täpsustus oluliselt, kusjuures põhirõhk on erastamisel tõepoolest Eesti Vabariigis alaliselt elavate füüsiliste isikute kätte vara minemisel. Paragrahvi 34 põhivariant välistab ka kooperatiivide ja rendiettevõtete osalemise selles protsessis, mis ongi õige. Nendes peatükkides olid, muide, komisjoni Ülemnõukogu saadikute seisukohad peaaegu täielikult üksmeelsed. Seepärast kutsun ma Ülemnõukogu üles teie endi poolt valitud komisjoni usaldama ning peale alternatiivide läbihääletamist võtta omandireformi seadus vastu enne suvepuhkusele minekut. Oma sõnavõtu tahaksin seetõttu pühendada minu jaoks kõige olulisemate alternatiivide põhjendamisele.
Kõigepealt, põhiprobleem, mis tõstatus teravalt ka eile. Kas kogu reform toimub põhiliselt raha eest müügi ja kompensatsiooni või kinnisvara obligatsioonide ja osakute teel? Minu jaoks on see kogu reformi sõlmküsimuseks. Probleem on kolme kriteeriumi – majanduslik efektiivsus, sotsiaalne õiglus ja ajalooline õigus – kooskõlastamises ja reastamises. Valitsus ja majanduskomisjon kaitseb selgelt majandusliku efektiivsuse põhimõtet. Julgen aga arvata, et see on pealiskaudsele arvestusele rajatud majanduslik efektiivsus. Minu arvates peaks reformi põhieesmärgiks olema ühiskonna sotsiaalse struktuuri muutmine, mis on rajatud võimalikult laiema valijate hulga sotsiaalsele õiglustundele. Vaid see annab perspektiivses strateegilises plaanis aluse majanduslikule efektiivsusele. Ma tuletaksin meelde asjaolu, millest siin saalis pole räägitud. Venemaal 1917. aastal ja Eestis 1940. aastal toimunud laiaulatuslik natsionaliseerimine ei tuginenud mitte röövimise ideele, see tugines ideele, et natsionaliseeritud varad olid saadud ebaõiglaselt, n.-ö. rahva higi ja vere pealt kokku röövitud. Täna pole meil vaja seda loosungit ning sellest tulenevalt hinnata, kuid me peame arvestama, et see leidis ühiskonna vaesema osa selge toetuse isegi Eestis, rääkimata Venemaast. Kui me täna viime läbi reformi, mille tulemusena tänane ühisvara kuhjub väga kitsa ringi sotsialismiaja rahameeste taskusse, siis öelda selle vara kohta, et ta on kokku röövitud, on palju kindlam, kui 1940. aastatel kõlanud loosungid. Eile minu küsimusele vastates küsis härra Terk, kas ma arvan, et 1/3 rahva rikkama osa vara on saadud ebaausal teel. Muidugi mitte, kuid see üks kolmandik ei oma ka sellist varandust, et privatiseerimises reaalselt osaleda. Vaadake eile "Rahva Hääles" ilmunud hindu, mille eest ostetakse väikesi juuksuritöökodasid. Privatiseerimises saab osaleda mitte 1/3, vaid 1/30 või 1/300 rahvast. Sel juhul ma kahtlen kindlasti varanduse ausas päritolus. Muide, vaheküsimus: mis on saanud vahepeal käraga härra Savisaare juhtimisel töötanud spekulatsioonivastase võitluse komisjoni tööst? Peaministri tööstiil, kus ta tõelise rahva isana kampaanialikult tegeleb ise kõigi rahva tähelepanu keskmesse tõstetud küsimustega ja kogu see tegevus peale isikliku ajutise poliitilise kapitali annab reaalseks tulemuseks nulli, meenutab mulle Põhja-Korea valitsemist. Lubatagu küsida, milline on afääri "Togliatti autod – Eesti kaubad" uurimise tulemus. Valijad tunnevad huvi, kas ka nii kokku aetud varandused (aga auto laksab praegu juba 100 000 rubla) osalevad erastamisel. Rublade eest müügil kandub tänane riigi vara viimastel aastatel, tänu sotsialistliku majandussüsteemi perverssusele ja spekulatsioonile, rikastunud grupi taskusse, pluss idast ja läänest sissetulev raha. Eesti muutub sotsiaalselt struktuurilt Aafrika või Ladina-Ameerika taoliseks riigiks, kus põlisrahva põhimass orjab oma ja välismaiseid plantaatoreid ja suurtööstureid. Pikaajalist majanduslikku efektiivsust sellel süsteemil olla ei saa, sest talle on sisse planeeritud sotsiaalsed konfliktid. Reformi põhieesmärgiks peaks olema võimalikult laia keskklassi tekitamine Eestis. See on võimalik vaid võrdsete starditingimuste loomisega enam-vähem kõigile. See ei tähenda praegu taskus oleva raha välistamist, see raha saab osaleda hilisemais investeeringute ja omandi arendamises, kuid minu arvates kindlasti mitte vara omandamisel. Seepärast on ainuõigeks teeks minek kompensatsiooniobligatsioonidele ja rahvaosakutele. Esialgselt võib see tee olla tõesti majanduslikult vähem efektiivsem, kuid see on ainus, mis loob kindla vundamendi tuleviku Eesti majandusele ja kodurahule. Härra Laar ütles eile väga täpselt, et veelahe läheb riigikeskse ja inimkeskse lähenemise vahel. Lõpetagem seetõttu vastastikku üksteise sõimamine sotsialistideks. See mõiste ei puutu üldse asjasse. Valitsus pakub meile riigisotsialismi asendamist teatud mõttes riigikapitalismiga. Ja kui härra Titma ütles, et me peame otsustama, kas me vähese varanatukese jagame välja või suuname ta arenguks, siis see alternatiiv oleks arusaadav, kui me jätaksime vara riigile ja läheksime n.-ö. riigikapitalismile. Meie aga räägime siiski privatiseerimisest. Ja küsimus on ikkagi selles, kas püüda luua lai või kitsas omanikering. Areng toimuks mõlemal juhul.
Eestimaa Kommunistliku Partei liikmena palun ma Ülemnõukogu võtta vastu selline omandireformi seadus, mis ei looks baasi primitiivse kommunistliku propaganda taaselustamisele tuleviku Eestis ja seetõttu tekitada võimalikult lai potentsiaalsete omanike ring.
Ja nüüd veel lühidalt kahest minule oluliselt alternatiivist. Paragrahvi 12 p. 7 loob võimaluse Ülemnõukogule ja kohalikele volikogudele otsustada teatud hoonete mittetagastamise. Siin me peame andma endale selgelt aru, et me pole nii rikkad, et sulgeda terve rida koole, lasteaedu, haiglaid jne. Minu arvates peavad nende endiste omanike pärijad leppima täisväärtusliku kompensatsiooniga ja asi mutt. Loomulikult võib öelda, et piisaks kohustusest hoone sihtotstarbeliseks kasutamiseks rendilepingu alusel. Ka see võimalus peaks jääma ja selle annab § 12 lg. 6, see on võimalik eriti juhtudel, kui hoone sihtotstarve pole vahepeal muutunud, kui hotell on hotell jne., kuid paljudel kordadel on see muutunud. Näiteks Viljandi näite põhjal on hotellist saanud Viljandi Kultuurikool. Seetõttu on objekte, kus see lahendus on mõttetu ja tekitaks aastatepikkuse vaidlussituatsiooni iga remondi ja ümberehituse puhul ning tegeliku laose. Sama kehtib ka looduskaitse ja muinsuskaitse all olevate objektide kohta, olgu või Tallinna vanalinn, kus vaatamata omaniku poolt endale võetud kohustustele saab mõne tunniga hävitada väärtusi, mida taastada pole enam lihtsalt võimalik. Ma palun Ülemnõukogu tungivalt jätta meile endile ja kohalikele volikogudele võimalus taolised küsimused üheselt ja lõplikult otsustada! Praegu on muide projektis sätestatud selle otsuse tegemine 2/3 liikmete arvuga. Kuna enamik meie volikogusid ei saa tavaliselt 2/3 liikmeid isegi kokku, siis pole see nõue reaalne. Arvan, et piisaks, kui tegemist on seaduspärase volikogu otsusega, Ülemnõukogu puhul antud juhul siis 53 häälega. Esitan ka vastava parandusettepaneku.
Kolmas probleem on üürimajade tagastamine. Ma palun saadikuil tõsiselt mõelda ja toetada § 12 p. 5 alternatiivi alapunkti c. See tähendab praeguse üürniku seaduslikku õigust ära kolida eraomanikule minevast majast. See on põhigarantii, mida me üürnikele peame andma. Ainuüksi alapunktist b, mis põlistab tänased üürilepingud, siin ei piisa, sest see põlistab lõputu õuduse, omaniku ja üürniku vahelise üksteise piinamise. Minu poolt pakutavas variandis lepitakse hoone tagastamise aeg kirjalikult kokku kolme poole vahel – omanik, üürnikud ja omavalitsus – ja selle määrab omavalitsuse võimalused ja üürniku tingimused. Nii võib mõni maja minna tagastamisele homme, mõni aga 10 aasta pärast, kui omanik soovib sellist varianti, mitte aga homme saadavat kompensatsiooni. See oleks kogu selle valusa probleemi kõige õiglasem lahendus.
Ja lõpuks. Nii selle probleemi kui ka pärijateringi puhul on esitatud üsna ekstreemseid alternatiive, mis konkureerimisel tekitab kaotajates tõsiseid probleeme kogu seaduse poolt hääletamisel. Kutsun teid üles mitte hääletama ekstreemsete variantide poolt ja leida kõigis küsimustes kuldne kesktee, mis võimaldab seadusel koguda vajalikud 53 häält, see on aga praegu vahest kõige olulisem. Tänan tähelepanu eest!
I. Fjuk
Lugupeetud Marju Lauristin! Lugupeetud saadikud! Küllalt palju on siit puldist ja üldse omandireformiga seoses räägitud võimalikust aja mahavõtust, sellest, et mitte kiirustada, üldse mitte tagastada, kompenseerida, jagada. Ma arvan, et üks oluline küsimus, millest on vähe räägitud, on siiski riigivarasid puudutav küsimus. Me teame, et Eesti Vabariigil oli tol ajal, kui algas võõra riigi okupatsioon ja vara sundvõõrandamine, väga palju hooneid, väga palju kulda, sadamaid, kaitsesüsteeme, rajatisi, laevu, pankasid, meeletu hulk kultuurivarasid. Praktiliselt kõik need esimesed aastad, kui okupatsioon tuli, tegeles see Eesti riigi hävitamisega ja loomulikult see toimus tema riigivara hävitamise teel. Teiseks, ma tuletan ka meelde, et täna on näiteks ettevõtetest veel ligikaudu 90% liidulises alluvuses, nii et meil ei ole ka veel täpseid garantiisid ja teadmist, kuidas me üldse nad enda kätte tagasi saame. Seetõttu mulle tundub, et selles omandireformi aluste seaduses on väga pealiskaudselt ja minu meelest isegi ebaveenvalt käsitletud riigivarade küsimust ja siit peaks minu meelest see reform algama. Kõigepealt me peame Eesti riigile temalt röövitud varad tagastama ja kui me seda ei saa, siis siit tulevad järeldused, kuivõrd me üldse saame tagastada füüsilistele isikutele nende varasid. On küllalt kujundliku näitena toodud Nõukogude Liidu käitumist 70 aasta jooksul. Esimesed 20 aastat kuni sõjani elas see riik mineviku arvel, siis ta elas umbes 25 aastat keskkonna arvel ja järgmised 25 aastat tuleviku arvel. Eesti puhul oli see kontsentreeritum, kompaktsem – me elasime need faasid kõik läbi, nii et meie põlvkond, kes siin saalis on, praktiliselt elab juba mineviku arvel ehk see tähendab seda, et kõik minevik on juba lagastatud või hävitatud ja kui ta seda ei ole, siis ainult tänu sellele, et kuskil on olnud keegi, kes on teatud energiat ja kulutusi teinud, et vara säilitada. Vara luuakse ja vara säilitatakse, selles suhtes on see eilne pintsakunäide väga õpetlik. Keegi küsis härra Tergilt temalt äravõetud pintsaku tagasiostmise kohta ja keegi ütles, et tegelikult võeti kõigilt pintsakud ära. Olukord on aga tegelikult niimoodi, et üldjuhul need pintsakud, mis oleks 50 aastat tagasi ära võetud, on kõik juba ammu hävinud. Aga võib-olla oli keegi, kes oskas ühel ajahetkel korjata kümmekond pintsakut kokku, ehitada nende jaoks korraliku garderoobi, neid iga aasta tuulutada, koidest puhastada, ja praegu nad oleksid siiski tagastamisobjektid. See tähendab, et ühiskond on säilitamisse pannud oma ressursi ja seetõttu ma pean täiesti enesestmõistetavaks, et kõik tagastamise-kompenseerimise aktid oleksid alati läbi põimunud ka sellest, mis kulutusi on tehtud selle säilitamisele, näiteks Tallinna vanalinna puhul. Kui rääkida üksikisikust, siis minu meelest see omandireformi dokument sisaldab ainult kinnisvaraga setud küsimusi. Üldiselt on teada, et kinnisvara hõlmas kogu varast, mis natsionaliseeriti või hävitati, napi 2/3 või veelgi vähem. Seega, praktiliselt see reform ei taasta õiglust, ta püüab teatud mõttes ainult liikuda selle õigluse ja ebaõigluse piiril, võib-olla seda transformeerides hoopis uude vormi. Ja minu meelest siin heita ette sotsialismi neile, kes tahavad asja laiemalt näha ja räägivad võimalusest kompenseerida neile, kellel konkreetselt kinnisvara ei olnud ja nimetada seda sotsialismiks, minu meelest see on tulutu ja ka mitte õige, sest sotsialism on olnud ikkagi see, kui on suvaliselt ümber jaotatud, see tähendab, ka antud hetkel kui me osadele kompenseerime ja teistele ei kompenseeri või ei tagasta, sel juhul on just see sotsialism või ka just see, kui me riigivara üldse ei käsitle või ei tagasta ja füüsiliste isikute vara tagastame ja käsitleme. Seetõttu minu meelest, et ots otsaga üldse kokku tulla, ei peaks me mitte mingil juhul liialt palju tähelepanu pöörama varade tagastamisele ja kompenseerimisele füüsilistele isikutele lõpmatu pärijateringi kontekstis. Eraldi peab see olema käsitletud maatingimustes ja linnas. Maal, ma arvan, peaks olema pärijate ring siiski laiem, siin peaks olema tegu ikka otseliinipidi kuni lastelasteni, kusjuures linnades ja alevites ma ei pea üldse seda võimalikuks, siin võiks olla ainult omanik ja nende lapsed, kes olid sundvõõrandamise hetkeks juba sündinud. Muudel juhtudel me peame ikkagi rakendama seda kodanikuosaku võimalust, see on see osa, mis lisaks siis varaosakule ja sellele elamis- või tööpanuseosakule liitub kõigile Eesti Vabariigi kodanikele, kes need 50 aastat on saanud õiguse elada nendes okupatsioonitingimustes, kus on puudunud omandi loomise võimalus, kus on kogu ressurss, kogu tööpanus ikkagi riigi poolt võõrandatud, on puudunud võimalus omandit endal luua ja on toimunud totaalne vaimse vara võõrandamine. Selles mõttes pole mingi ime, et privatiseerimisel võiksid osaleda baarmenid, aga mitte sotsiaal- ja kultuurisfääri töötajad. Nii et see on mingil moel tasakaalustav võimalus. Ja üleüldse, kui osakutest paar sõna öelda, siis minu meelest need põhiseisukohad on öeldud selleks, et privatiseerimisel üldse kohalt liikuma saada. Ja selleks, et oleks tagatud suure hulga inimeste osavõtt, on igal juhul vaja seda protsessi obligatsioonidega algatada ja katta.
Juhataja
Hr. Fjuk! Teie aeg hakkab lõppema.
I. Fjuk
Ma olen jälginud praegu hr. Alliku graafikut. Ja nüüd ma toon ühe näite, mis puudutab Tallinna vanalinna. Ma kohe lõpetan. Ma tegin väikese uurimise. Tallinna vanalinnas oli võõrandamise hetkel umbes 4/5 omanikest saksa päritoluga. Ja suurem hulk nendest muidugi jõudis ära sõita, kodumaa kutsus neid tagasi. 4/5 sai ära sõita, 1/5 jäi alles. Nii et laia pärijate ringi korral oleks Tallinna vanalinnas tulemuseks midagi väga kummalist. Ma tuletan meelde, et maailmas ühe tavalise hästi töötava inimese palk on näiteks meie Eesti Panga noteeringu järgi üks miljon rubla. Nii et kui meie neid summasid omavahel võrdleme ja anname endale aru, millises täielikus totaalses vaesuses me oleme, siis me peaksime olema küllalt tasakaalukad selle reformi läbiviimisel.
Ja viimased kaks momenti. Juhul kui toimubki tagastamine ja kompenseerimine, sel juhul oleks vaja arvestada antud subjekti valduses olevat riigivara. Näiteks, kui tal on kasutada riigikorter ja kui ta taotleb oma mingit endist vara tagasi, siis ta peab selle tema käsutuses oleva riigikorteri näiteks tagastama. Muidugi tuleb arvestada ka võlgasid. Aitäh!
Juhataja
Aitäh! Proua Hänni, palun! Siis on eilsed registreerijad ammendunud ja läheme tänaste juurde.
L. Hänni
Lugupeetud juhatus! Armsad kolleegid! Kuni eilseni olin ma seisukohal, et meil on üksmeel põhilises, nimelt selles, et tuleb lõpetada riikliku omandi domineerimine Eesti majanduses. Eile aga ilmnes tendents ikkagi hakata kaevama kaevikut riikliku omandi kaitseks. Ometi on selge, et praegusest kriisiseisust on võimalik väljuda ainult siis, kui me muudame radikaalselt omandisuhteid. Meil ei ole mingit põhjust arvata, et praegune Eesti riik oleks parem omanik kui senine. Riiklik omand püsis ainupartei diktaadil ja hirmul. Nüüd, kui on olemas majanduslik vabadus, võimalus luua erakapitali, sulab riiklik omand nagu kevadine lumi ja meie abitud katsed stiihilist erastamist peatada ei anna tulemusi. Majanduse jätkuv allakäik ja stiihiline erastamine toovad korvamatut kahju meie ühiskonnale, kahjustavad ka meie riigi mainet. Nende protsesside juhtimine soovitud suunas, nende viimine seaduslikele alustele on võimalik ainult siis, kui me suudame praegu kokku leppida selles, milline peaks olema meie radikaalse ja kiire omandireformi alus. Kavandatav omandisuhete reform, mille sisuks on ju riikliku omandi siirdamine eraomandisse ja munitsipaalomandisse, saab olla edukas vaid siis, kui rahvale on arusaadav selle reformi loogika, need printsiibid ja eesmärgid, mis on reformi kontseptsiooni lähtekohaks. Olulise küsimusena on arutluse all, kas minevikus toimepandud ülekohtu heastamine on omandireformi kohustuslik koostisosa. See on eelkõige kõlbeline valik, mis meil tuleb langetada. Tegelikult me oleme selle valiku juba teinud. Õiguslik relativism, mis on märgatav ka mõnedes sõnavõttudes, ei ole meile parim nõuandja. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamine või kompenseerimine ei ole riigi õigus, vaid riigi kohustus. Eesti Vabariigile ja tema kodanikele 1940. aastal kuulunud vara väärtus oli 415 tonni kulda. Kas keegi oskab täpselt öelda, milline on praeguse riigivara väärtus ja kas me seda üldse kullas saame mõõta? Ligikaudsed hinnangud, mis on tehtud, näitavad siiski, et Eesti Vabariigi aegne vara võib ulatuda kuni 1/3-ni praegu riigi valduses oleva vara väärtusest. Tootmisvahendite omanikud ja nende perekonnaliikmed moodustasid kuni 70% Eesti Vabariigi kodanikest. Sellest tuleneb, et on hädavajalik siduda erastamine seaduslikele omanikele ja nende pärijatele vara tagastamise ja kompenseerimisega. Rahaline väljaost riigilt ei saa olla erastamise ainuvalitsevaks kanaliks. Kompenseerimine riigi väärtpaberitega, nagu on ette nähtud meie teisele lugemisele esitatud eelnõus, on paindlik viis heastada mineviku ülekohus ja samal ajal vältida sotsiaalset ebaõiglust praegusel hetkel.
Teravaks vaidlusaluseks küsimuseks on muutunud nõukogude perioodil loodud varade erastamise viis. Siin tuleks lähtuda tõsiasjast, et Nõukogude riigi majanduslik vägivald oma kodanike suhtes ei piirdunud omandi vägivaldse võõrandamisega. Seda majandussüsteemi iseloomustas töötajate erakordselt kõrge ekspluateerimise aste. Teatud osa riigi valdusesse akumuleerunud varast on saadud tööjõu alatasustamise teel ja töö tegijal on moraalne õigus saada selle vara eest hüvitust. Tuleb aga rõhutada, et tööjõu võõrandamise juriidiline taust on selgelt erinev varade võõrandamise juriidilisest taustast. Esimesel juhul on tegemist ilmse ebaõiglusega, viimasel juhul aga lisaks ebaõiglusele ka ebaseaduslikkusega.
Rahvakapitali osakute idee tekkis Eestis aasta tagasi ja samal ajal sõltumatult ka mitmetes Ida-Euroopa maades. See asjaolu viitab sellele, et võimalikud väljapääsuteed normaalsesse majandusse on määratud tugevasti lähteolukorraga ja neid teid ei ole ilmselt palju. Hr. Tergi põhilised vastuväited rahvakapitali osakute kontseptsioonile oli esiteks see, et riik vajab turumajandusstruktuuride väljakujundamiseks raha. Tõepoolest, see on nii ja valitsus peaks esitama konkreetsed arvutused, kui palju on vaja raha ühe või teise ülesande lahendamiseks. Osakute kasutamine võimaldab erastamisse kaasata ka sularaha. Selleks on väga palju erinevaid võimalusi. Näiteks selline viis, et osaku kasutamiseks tuleb maksta teatud sularahaline stardisumma. Teine viis on pärandimaks, mis ka eile ettepanekuna esitati. Ja võib välja mõelda ka mitmeid teisi teid, näiteks töökollektiivile teatud osa aktsiate müümine sularaha eest. Teine väide, mida hr. Terk kaitses, seisnes selles, et vara jaotamisel osakute kaudu ei teki aktiivomanikku. See väide on vägagi küsitav, sest praegused rikkad, uusrikkad, kes oma raha saanud käsumajanduse džunglis risteldes, ei pruugi olla need kõige paremad omanikud ja mänedžerid turumajanduse tingimustes. Isiku võimeid kõrvalt mõõta ja hinnata on äärmiselt raske. Sellega sai omal ajal hakkama ainult kommunistlik partei, kes leidis igale alale sobivaid inimesi. Meie eesmärk on rahvas kaasata erastamisse, anda talle võimalus sellel raskel turumajanduse teel saada kaasa moonakott osaku näol. See on igaühe enda asi, kas ta väikese Peetrina moonakoti esimesel käänakul jagab Suure Peetriga või istutab selles moonakotis olevad seemned viljakasse mulda ja saab Eesti Vabariigi tõeliseks omanikuks ja peremeheks. Aitäh!
J. Kass
Lugupeetud juhataja! Rahvasaadikud! Eelkõnelejaid on teinud minu töö tunduvalt kergemaks, sest peamine on ära räägitud, jääb ainult lisada nüansse.
Alustaksin kõige väiksemast, jõudes lõpuks sõlmküsimuseni. Paragrahv 8 – pärijad omandiõiguse subjektidena. Punkti 3 lõike 3 punktis 1 on öeldud, et endise omaniku vanemad, abikaasa ja lapsed võrdsetes osades. Eile ma küsisin, milline abikaasa, ja pakun täiendusvariandi. Abikaasa seisuga sundvõõrandamise hetkel, sest see abikaasa omab seose selle varandusega, kuna tema oli selle varanduse kaaslooja, kaasomanik sellel hetkel. Hiljem tulnud, võib-olla ka homme tekkiv abikaasa sellist seost ei oma. Jälgigem õiglust.
Paragrahv 12 lõige 2, mis räägib majade tagastamisest, kui seal on üürnikud. Endiselt ma pooldan seda põhimõtet, et majad tuleks tagastada sõltumata üürnikest, kuid siin tekivad mitmed probleemid. Siin pakutule c-variandile ma lisaksin nüansid ja pakuksin järgmise alternatiivi: üürnikega majad kuuluvad tagastamisele omanikule või tema lastele, kui omanik on represseeritud. (Ma pean sellist asjaolu väga tähtsaks.) Kui omanik või tema lapsed vajavad elamistingimuste parandamist. Praeguse kehtiva korra järgi on represseeritutel nagunii õigus saada eelisjärjekorras korter, miks mitte kanda see eelisjärjekord üle selle omaniku majas elavale üürnikule, et siis omanik saaks minna tema asemel oma majja elama. Selline mõte on sellel ettepanekul.
Ja nüüd peamise ehk sõlmküsimuse juurde. S.o., kas võtta peamiseks erastamise aluseks osakud või ost-müük? Miks ma pooldan erastamise põhivormina ostu-müüki? Sellest on siin väga palju räägitud. Nimelt: kes on need praegused uusrikkad? Enamus neist on liigkasuvõtjad, spekulandid või endised partokraadid, ametnikud, kes oma ametikohta ära kasutades ajavad raha kokku ebategusa konkurentsi või kõlvatu konkurentsi tulemusena. Ühed sellised tegelased on "Arno" ärimehed, kes oma ametikohta ära kasutades suunavad kaupa оmа poodi, lisades 22%, ajavad raha tarbija taskust oma tasku. Mida me näeme praegu tänavapildis? Sõidavad luksusautod "Toyota", "Mercedes" ja "Audi" jne., aga kas te näete põldudel selle firma põllutöömasinaid? Ei, te ei näe neid. Paremal juhul te näete seal uusi "Belarusse" või naaberfarmerite poolt kingitud poolpeetud traktoreid ja muid põllutöömasinaid. On ka neid juhtumeid, kus talumees teeb tööd, toidab meid kõiki omatehtud masinaga, ka tema on ettevõtlik inimene, nagu siin väidetakse, aga tema ettevõtlikkus on suunatud hoopis teisele liinile. Praegune ausus, inimlikkus on vahetatud kõva raha või rublade vastu. Ja need on põhiliselt need uusrikkad.
Teine on sotsiaalse õigluse printsiip. Just nimelt sellest me peame lähtuma. Miks peab praegune ekspluateeritu, selle vara kokkuajaja uuesti oma vara ära ostma? Ei pea, talle peab selle lihtsalt kätte andma. Sotsiaalse õigluse printsiibil on veel üks väga tahtis tegur, see on see, kas enamus töötegijatest saavad stiimuli, usu oma riiki, õigusriiki või mitte. Kui nad selle saavad, hakkavad nad tööle, kui nad seda ei saa, siis nad ei hakka tööle ja needsamad ettevõtlikud uusrikkad jäävadki oma rahaga vehkima, töötegijaid ei ole. Kes põgeneb läände, kes hakkab spekuleerima, varastama – saab ka nii ära elatud. Ja hulga paremini, sest tööd ei hinnata. Stiimul, usk oma riiki ja õiglusse oli see, mis tõi võidu Vabadussõjas, sest mees teadis: ta saab maa, ta saab vara, ta saab hakata elama oma riigis. Stiimul oli see, mis on Venemaa kahel korral püsti ajanud, s.o. pärast revolutsiooni ja pärast Teist maailmasõda. Neid stiimuleid küll peteti, meie seda teha ei tohi.
Kolmandaks. Osakute põhimõte annab võimaluse väga suurearvuliseks väikeettevõtluseks, aga selleks me esialgu oleme suutelised. Me osakud annavadki ainult selle võimaluse. Ellu jäävad ettevõtlikumad, teised, väiksemad surevad välja või liituvad ühistuteks. Tekib õiglane ümberjaotumine tootmises ja ettevõtluses. Ja nüüd vastuseks mõnedele mõtetele, mis siin eile kõlasid: et tahame või mitte, on targem mitte jagada, vaid lubada osta sellel, kellel selleks on jõudu. Lisaks sellele, et nad olid partokraadid, on neil vastav haridus ja oskus majanduslikult mõelda ja teisi juhtida. Tore mõte küll. Kuid mina usun, et on ka teisi, keda pole pumba juurde lastud ideoloogilisest valikufiltrist lähtudes. Mina pean neid praegusi õpetatud, kinnisteadmistega nõukogulikeks teadlasteks ehk oskajateks, kes midagi uut juurde ei leiuta, sest kõige parem laiutaja on noor vabamõtleja, tema ei tea, et seda pole võimalik leiutada. Elust on selleks näiteid küll ja küll. Võtame ühe praktilise näite. Teise maailmasõja ajal suurenes USA-s järsult suurte transportlaevade vajadus. Ülesanne kiirendada laevade tootmist anti laevaehitajatele, parematele inseneridele. Mõeldi, arutati, saadi tulemuseks 6 kuud, aga see tellijaid ei rahuldanud. Asi anti matemaatikutele ja laevad hakkasid tulema 35 päevaga. Nii et alati ei ole kõige parem spetsialist see, kes on selleks õpetatud.
T. Made
Austatud eesistuja! Kallid kolleegid! Härra Kama komisjon on ära teinud suure ja tänuväärse töö, mida selle komisjoni liikmed on meile ka mitu korda öelnud ja selles ei ole mingit kahtlust. Seetõttu jääb ikka vähem ja vähem juurde lisada, sest enne mind on esinenud hulgaliselt mõttehiiglasi ja öelnud välja juba põhimõtteliselt kõik olulised momendid.
Üht-teist ma tahaksin siiski öelda. Eelkõige seda, et ühinen kommunist Alliku ettepanekuga lõpetada diskussioonid ja võtta see otsuse projekt vastu. Vaatamata meie võimetele ei suuda me väga kaugele ette näha ja seetõttu on tähtis alustada. Ilmselt ei suuda me välja mõelda ka kõiki võimalikke vastuolusid, mida see seadus endaga kaasa toob. Me saame iga kell viia sisse muudatusi, kui seadus on käivitunud. Seetõttu võiksime mõttevahetused juba sellel või järgmisel nädalal lõpetada. Elus on vaja edasi liikuda. Viimaste kuude, viimase poole aasta elu on näidanud, et me ei taha eriti edasi liikuda. Kuid see seaduseelnõu, mis meie laudadel on, annab võimaluse alustada ja seetõttu tuleb seda asja tervitada.
Mõnedest momentidest, mis on põhimõttelist laadi ja mida me peaksime oma otsustamisel võtma teadmiseks. Eelkõige mulle väga meeldis kolleeg Järliku poolt väga kenasti välja öeldud mõte, et igas ettevõtmises, ta pidas silmas talupidamist, on tarvis ettevõtja sädet. Mitte üksi talupidamises, vaid seda sädet on tarvis ka ükskõik kus mujal. Me oleme siin olnud väga kurjad inimeste peale (väga paljud kõnelejad on seda olnud), kes viimase aasta-poolteise jooksul on riskinud, on alustanud ettevõtjategevust, on ilmselt näinud konjunktuuri ette, kellel on see säde olnud. Oleme pahandanud "Estkompeximi" peale. Miks nad ikka on tegutsenud? Aga mis on sellest olnud paha? Küsimus on, kas meil on seda jäätist või ei ole, kas meil on need bistrood või ei ole meil neid bistroosid. Annaks jumal, et niisuguseid inimesi oleks rohkem, kes riskivad, kes võtavad ette, kes loovad omi ettevõtteid. Noh ja mis siis, kui nad on olnud eelmisel perioodil mingisugused nomenklatuursed juhid! Nendegi hulgas on inimesi, kellel on seda ärimehe sädet. Kui me nüüd muretseme selle pärast, kes ettevõtted tulevikus saab, et kas nende hulgas ei ole mitte nii- ja naasuguseid inimesi, siis olge päris mureta, elu paneb kõik paika. Kui me jagame ettevõtted ka välja nendele inimestele, kes nomenklatuursete teenete eest on sattunud ettevõtete etteotsa, siis olge päris kindlad, kui neil seda sädet ei ole, lähevad nad pankrotti. Tuleb järgmine ring ja nad on sunnitud selle vara ära müüma või seda vara enam üldse ei ole. Tulevad teised, kellel see säde on. Nii et selles mõttes minu meelest ei ole tarvis siin mingil moel enam diskuteerida ja karta.
Edasi, sellest suurepärasest terminist, mis valitsuse ringkondadele lähedal seisev hr. Terk meile on öelnud. See on avatud turumajanduse tasuta jagamise algoritm. Seda annab muidugi lahti mõtestada, aga nii ta on. Vaadake, igasugune tasuta jagamine on kurjast. Mis kergelt tulnud, see ka kergelt läheb. Jah, meil ei ole raha kuskilt võtta, et osta neid juuksuriärisid. Arvatavasti samal ajal kui me omandireformi kavandame, peame mõtlema ka panga- ja krediidisüsteemi muutmise peale. Inimesed, kes tahavad saada omanikuks, ei pea mitte saama omanikuks tasuta jagamise teel, vaid nad peaksid saama krediiti. Neil peab olema hinges see teadmine, et nad on midagi võlgu. See tiivustab neid ettevõtlikkusele, paremale töötegemisele, et oma võlga tasuda. Alles siis tuleb nendest ärimees, ettevõtja. Kes seda ei suuda, kellel puudub see säde, see läheb pankrotti ja kogu lugu. See aeg tuleb meie ühiskonnas üle elada. Võtab see siis 3 aastat aega või 5 aastat aega või 10 aastat. Kuid meil ei ole põhjust karta sukelduda konkurentsi.
Üks moment selles omandiseaduse aluste eelnõus on niisugune, mis tekitab kerget kõhedust teatud ringkondades. See on paragrahv 30. Ja seda muret on palutud mul ette kanda. See on kooperatiivide ja ühiskondlike organisatsioonide vara üleminek munitsipaalomandusse. Meil on tuhandeid kooperatiive ja nende taga on sadu ja sadu inimesi, kes on olnud ettevõtlikud, aktiivsed, ja nad tunnevad praegu muret, et selle paragrahvi taga saab olema tulevikus teatud subjektiivsuse moment. Selle taga võiks näha, kui väga usinasti põhjani vaadata, teatud sotsialistlikust ühiskonnast pärit võõrandamise momenti. Siin on sees, et kui ühiskonnale on kasulik, siis teeme nii ja naa. Kes teab, millal tuleb see moment, et ühiskonnale on kasulik, ja kes teab, millal ei ole. See ilmselt ongi subjektiivne moment. Nii et kui komisjonil vähegi on võimalik, siis võib-olla seda punkti võiks veel vaadata, et need inimesed, kes praeguseni äritegevusega on tegelnud, ei satuks teatud mõttes löögi alla.
Ja lõpuks. Ma lugesin ka meie lugupeetud Rahvarinde konverentsi poolt vastuvõetud 8. juuni otsust omandi- ja maareformi kohta. Ma kuulasin väga tähelepanelikult Rahvarinde ühe liidri, hr. Fjuki madaltiheda pintsakugarderoobi põhimõtteid, mida ta siin välja ütles. See tekitab minus teatud muret. On üks grupp saadikuid, kes võivad hakata pidurdama kartlikkusest või mingil muul põhjusel selle seaduseelnõu vastuvõtmist. Rahvarinde otsuses on sees: oodata, analüüsida, vaagida, edasi lükata, arutada. Seal ei ole sees konkreetset tahet alustada ja vaadata, mis juhtub. Valmisolekut ei ole. Niisiis, ma kutsuksin teid üles ühinema nende kolleegidega, kes siit kõnetoolist on seaduseelnõu vastuvõtmist juba toetanud. Meil on aeg võtta omandiseaduse põhialuste seaduse eelnõu vastu, muuta ta seaduseks ja hakata peale. Eks siis näeb. Kahtlemata teeme me vigu, kahtlemata me ei ole võimelised otsustama lõpuni, kuid vigu annab parandada, see on palju parem kui mitte midagi teha. Ma tänan!
K. Koha
Lugupeetud juhatus! Lugupeetud kolleegid! Sissejuhatuseks mõtiskleksime pisut inimkoosluse arengu üle. Me oleme varustatud mõtlemisaparaadiga, oleme mõelnud välja terve rida institutsioone, instrumente oma rahuliku kooseksisteerimise (ühiselu) korraldamiseks.
Kaks peamist minu isikliku arvamuse kohaselt oleksid riiklus ja eraomand. Riikluse kui vahendi taastamisega oleme juba alustanud, ja annaks jumal meile ka jõudu järjekindlaks tööks. Et garanteerida riikluse arengut, peame kindlalt ka pöörama oma tähelepanu eraomanduse kui instrumendi taastamisele. Kui jälgida eraomanduse arengu ajalugu, siis märkame, et eraomandust on pidevalt aegade jooksul lihvitud ning viimase täienduse sai ta ligemale paarsada aastat tagasi. Kehtestati põhimõte, et kodaniku omand on puutumatu ja püha ning ta on järjepidev. See andis kindluse igale isikule oma elu ise vabalt korraldada, see oli demokraatia eelduseks. See põhimõte loob eelduse, vältimaks sellist olukorda, kus väike ring inimesi saab riigi kui vahendi enda kätte ja siis represseerib või orjastab teised oma kaaskodanikud, inimesed. Kuid nagu ikka alati hea ja uue asja puhul kipuvad inimesed äärmustesse, ja vanajumal, loodus ise, otsustas inimkonda karistada. Selle karistuse käes on pidanud vaevlema üks kuuendik planeedist ja seal elavad rahvad. See on piisav aeg (kellele 73, kellele 50 aastat) tõestamaks, et sellises olukorras ei saa enam edasi elada, kus hüljatakse ära kõik inimkonna ajaloo poolt loodud väärtused ja hakatakse mõtlema midagi teistsugust, kui juba loodus on ette näinud.
Antud juhul teile pakutud seaduseelnõu on arenenud edasi valitsuse poolt pakutud kahest normatiivsest kontseptsioonist. Kuigi eile siin valitsus kõhkles ja keerutas. Seaduseelnõu püüabki lahendada selle instrumendi, eraomanduse ehk teiste sõnadega öeldes objekti ja subjekti konkreetse suhte taastamist, et igal asjal oleks konkreetne omanik ning tekiks konkreetne vastutus ja kohustus. Ja kaks osa sellest, see on 4. osa ja 2. osa, püüavad seda suhet täpsemini taastada. 3. osa näitab ära selle poole, et riiklusele ei ole rohkem vaja kui ainult seda, et garanteerida oma kodanike turvatunne. Ja anname vara konkreetsematesse kätesse, s.o. kohalikule omavalitsusele.
Ma julgeksin öelda seda, et ärme absolutiseerime varade tagastamist või erastamist, nad on ühe terviku üksikosad, nad on kõik võrdselt ühe tähendusega. Nii et sellest seisukohast eilne selline löömine ühe või teise kasuks minu meelest ei ole vajalik. Me peame suhtuma neisse täieliku respektiga. Ja ma ise kaldun ka seisukohale, et kas me ise peame nüüd üle tähtsustama ülekohut, mis tehti omal ajal, või püstitaksime küsimuse, kas me tahame leida võimalikult laia omanike ringi ja kuidas seda saada kõige kiiremini. Mina olen veendunud, et kui me tahame, et tekiks mingisugune majanduse tasakaalustatud areng, peab riigi vara osatähtsus vähenema. Ja ma julgen öelda, et umbes 30%-ni. Kas me oleme selleks täna kohe suutelised ja milliste vahenditega see on võimalik? Üks viisidest ongi teises peatükis käsitletu. Kuid see ei välista seda, et toimub ka erastamine.
Nüüd pisut paragrahvide juurde. Mulle isiklikult tekitab probleemi paragrahv 8. Majanduskomisjon esines ettepanekuga jätta sisse paragrahvist 8 ainult p. 1. See tähendab, et me piirame subjektide ringi pärimisel. Mina isiklikult ei ole nõus, sest ma ikkagi vastan küsimusele selliselt: me vajame võimalikult laia omanikeringi, neid subjekte, kellele oleks võimalik riigi valduses olevat vara delegeerida. Ja selline variant on võimalik siis, kui me kõik need pärijateringid, mis on seaduseelnõusse sisse kirjutatud, jätame alles, ja alternatiivi poolt ei hääletaks. Ja väide, et see variant toob liiga palju tööd juurde, et kohtud on meil umbes ja mis siis kõik saab, väljendab minu arvates ametkondlikku suhtumist, see on ametnike ühiskonna suhtumine. Järelikult, me ei taha kodanike riiki luua, vabade inimeste riiki. Me tahame säilitada mingisugust ülimat subjekti, s.o. riiki, kellel oleks hästi mugav oma alamaid orjastada. Riigi vara lahendab paragrahv 21, kus riigile jääb see osa, mis talle on tarvilik.
Ja nüüd siis paragrahv 36, mille üle toimus ka eile mõttevahetus. Ma teeks parandusettepaneku (vabandan reformikomisjoni ees) jätta paragrahvi 36 lk. 1 välja sõna "peamine". Viime need viisid kõik võrdsetele alustele. Nagu ma enne ütlesin, need on kõik ühe terviku üksikosad, kas me nüüd peame mõnda eelistama, elu paneb ise kõik paika. Kuid südames ma näen siiski, et me kasutame neid kompensatsioonide obligatsioone ja ka kinnisvaraobligatsioone erastamise peamiste vahenditena, kuid ma olen kindel, et nendest ei jätku varade erastamisel. Siis tuleb kasutada täiendavat sularaha. Kuid selleks on olemas paragrahvi 36 lg. 2, mis sätestab ka muud viisid ära. Ja seetõttu ma teen ka ettepaneku jätta ära alternatiiv paragrahvis 36.
Ja veel üks probleem. Meil on kuidagi selline arusaamine, et nüüd läheb kõik sinna tagasi ja siis on maailma lõpp käes. Ei ole. Meie püha ülesanne on luua mehhanismid, s.o. kohustused nendele, kes võtavad vara vallata, et see vara oleks ka kõigile ühiskonnas kasulik, mitte ainult ühele omanikule või omanikeringile. See on juba teiste seaduste ja poliitika küsimus – luua kohustuste mehhanism, et see vara ei jääks niisama ripakile, vaid hakkaks andma ka tulu nii omanikule kui meile kõigile ühiselt. Sest riik on ainult siis rikas, kui me kõik rikkad oleme. Aitäh!
E. Põldroos
Proua Lauristin! Lugupeetud kolleegid! Ma tahaksin peatuda kahel probleemil, kahel momendil, mida me ei ole minu meelest suutnud piisavalt hoida lahus, kuid mis vajavad ilmselt lahushoidmist. Üks probleem on omandiõiguse taastamine. See on absoluutne, siin ei saa mingit kahtlust olla, ebaseaduslikult katkestatud omandiõigus tuleb taastada. Teine küsimus on selles, kellele on võimalik nüüd taastunud omandiõiguse alusel pretensioone esitada. Kui on tegemist säilinud varandusega, on asi küllaltki selge, neid pretensioone saab esitada sellele, kelle valduses see vara praegusel hetkel on.
Enamikul juhul on see vara riigi valduses, tähendab, need pretensioonid tuleb esitada riigile, praeguse üleminekuperioodi Eesti Vabariigile. Teine küsimus on see vara, mis on hävinud selle viimase 50 aasta jooksul. On selge, et sellisel juhul tuleb pretensioonid esitada sellele, kes on süüdi selle vara hävimises. Kas selleks süüdlaseks vara hävimises on alati ja igal juhul praegune üleminekuperioodi Eesti Vabariik ja ilmselt ka siis tulevane Eesti Vabariik, kes neid arveid hakkab edasi maksma, selles ma kahtlen väga. Ma mõtlen siin mitte ainult sõjakahjusid, kus otseselt ja kõige nähtavamalt oli mängus teiste riikide käsi. Ma mõtlen siin kõike seda, mis on läinud meie naaberimpeeriumi täitmatusse kurku, alates pangahoiustest. Ma mõtlen siinjuures neid maju, mis jäid peale repressioone tühjadeks, mis lagunesid ja mis on kadunud maakamaralt ja mille lagunemisest ei ole Eesti Vabariik kasu saanud. Ja ma kahtlen väga, kas me saame nendes küsimustes praegu teha vastutavaks, ka rahaliselt vastutavaks, Eesti Vabariiki. Küsimus on tegelikult selles, kas me praegust Eesti Vabariiki peame omaaegse Eesti NSV ja seega ka Nõukogude Liidu õigusjärglaseks, ja mitte ainult selles. Küsimus on ka selles, kas me tulevast aastast Eesti Vabariiki peame selliseks õigusjärglaseks, sest need arved, mida me praegu fikseerime, maksab suurelt osalt kinni just see, et pole päris Eesti Vabariik.
Muidugi, selle õigusjärgsusega siin võib tõestada mida tahes, me võime öelda, et me oleme vastutavad selle eest, mida otsustas Vares-Barbaruse valitsus 1940. aastal, võime öelda, et mitte. Kuid ma seaksin küsimuse natukene teisiti. Ma ütleksin riigi asemel meie ühiskond. Eile kolleeg Lippmaa ütles, riik, see oleme meie, ja ta sai järgnevatelt sõnavõtjatelt küllaltki nahutada. Kuid ütleme ühiskond. Оn selge, et selleks, et selle meie ühiskonna huvisid kaitsta, on ainult üks riiklik struktuur praegusel hetkel, see on meie praegune Eesti Vabariik ja sellelsamal Eesti Vabariigil on üksainus ühiskond, see oleme meie. Ja kui me praegu esitame need arved riigile, tegelikult esitame me need arved ühiskonnale. Ja me tekitame säärase absurdse, minu meelest täiesti amoraalse olukorra, ja kuulutame Eesti ühiskonna vastutavaks nende kuritegude eest, mis on teiste riikide poolt osale meie ühiskonna liikmetele tehtud. See on amoraalne lähenemine. Jaak Jõerüüt eile ütles, et võlad tuleb tagasi maksta, täitsa õigus, võlad tuleb tagasi maksta. Küsimus on see, kes on võlgnik ja kellele me esitame need võlakirjad. Ja praegu tuleb välja niiviisi, et me esitame need võlakirjad oma lastele, kellele jäävad nii mõnedki koolid ehitamata ja kelle inimväärne tulevik nihkub edasi. Me esitame need võlakirjad meie pensionäridele, kelle küsimusi me ei suuda lahendada. Me esitame need võlakirjad omaendi tulevikule. Ma ei pea säärast asjale lähenemist lubatavaks.
Ja seetõttu ma leian, et käesoleva seaduse projekt saab käsitleda ainult neid varasid, mis on reaalselt antud hetkel olemas ning ei saa lahendada neid mingites 1940. aasta hindades ja väärtustes, vaid selles reaalses väärtuses, millisena nad praeguseks hetkeks on säilinud.
Ma kordan: see ei välista mingil juhul omandiõiguse tunnustamist, omandiõiguse tunnustamist sellel 1940. aasta tasemel, repressioonide-eelsel tasemel. Kuid küsimus on, kellele me esitame arve. See probleem nendest varadest, mis on hävinud, peab olema rahvusvaheliste läbirääkimiste objektiks ja siin tõepoolest Eesti Vabariik peab võtma endale kohustuse nõuda need kahjud sisse tõelistelt süüdlastelt, eeskätt Moskvalt, aga ka Bonnilt. Eesti Vabariik ei saa endale võtta nende osas mitte mingisugust vastutust. See on täiesti teine küsimus.
Ma leian, et see on võib-olla üks kõige olulisem küsimus, mida me peame selgeks vaidlema. Ja nüüd veel üks väike lisaküsimus selle kohta, mis mulle nagu ebameeldivalt selles projektis silma torkas, ja millest juba kolleeg Made rääkis. Küsimus on ühiskondlike organisatsioonide omandusest, mis võib igal hetkel natsionaliseerimise ohtu sattuda. Siia kuuluvad ka spordiorganisatsioonid oma varadega, siia alla lähevad parteid, loomeliidud, ametiühingud ja organisatsioonid, kellel on tihti oma majandustegevus, kelle lühiajaliseks tegevuseks on see majandustegevus vältimatu. Kõik need satuvad ohtu, et ühel ilusal hetkel peetakse vajalikuks ja sobivaks nende vara natsionaliseerida. Ma olen täiesti nõus kolleeg Madega, et siin on võib-olla tegemist täpselt sellesama sotsialistliku, pseudosotsialistliku maailma suhtumisega, millest me tahtsime vabaks saada.
A. Gussev
Lugupeetud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Eesti Vabariigi seaduse eelnõu omandireformi aluste kohta koosneb praegu kahest või isegi kolmest omavahel nõrgalt seotud osast. Esimene osa käsitleb õigusvastaselt võõrandatud vara kompenseerimist ja vabariigi väljakujunenud omandisuhete süsteemi osalist reformi. See tähendab munitsipaliseerimist ja privatiseerimist. Seejuures on pool aluste projektist pühendatud esimesele küsimisele ja tavaloogika seisukohalt, lähtudes vajadusest tagada kooskõla seaduse sisu ja nime vahel, oleks võinud selle osa antud seadusest üldse välja jätta ning käsitleda seda eraldi seaduse või otsusena õigusjärgluse taastamise ja õigusvastaselt võõrandatud vara kompenseerimise aluste kohta, kui selle järele on vajadus. Aga see on ainult minu arvamus, millega võib nõustuda või mitte.
Tahaksin peatuda konkreetselt mõnedel paragrahvidel, mis tekitavad kõige rohkem küsimusi ja milles on raske teha mingeid muudatusi, sest need tuleks tegelikult väga põhjalikult läbi arutada.
Võtame näiteks 2. paragrahvi. Arvestades seda, mida ma ütlesin, oleks selle võinud kirja panna järgmises sõnastuses: "Omandireformi eesmärk on reorganiseerida omandisuhete süsteem, et tagada nende arvukate vormide võrdõiguslik vaba areng ning selle alusel Eesti Vabariigi kodanike heaolu ja elu kvaliteet." Sõnad puutumatuse, ebaõigluse jne., jne. kohta on otstarbekam välja jätta, sest seda kõike reguleerivad teised normatiivaktid ja õigused, Eesti Vabariigi omandiseadus ja muud seadused. Näiteks paljukordne hinnatõus meie vabariigis on juba kõvasti riivanud kõigi kodanike omandiõigusi, neid on lihtsalt paljaks varastatud, kui näiteks nende palgast rääkida. Ja kui me nüüd hääletame veel kompensatsiooni poolt, mis tuleb nende taskust, sest teist võimalust ju teatavasti pole, siis tekitame lisaks 50 aastat tagasi tehtud ebaõiglusele veelgi suurema ebaõigluse. Seepärast peame kõik omavahel kokku leppima, näilistest ebaõiglastest tegudest me hakkame rääkima. Arvatavasti on kõige parem variant see, kui me räägime kõigist ebaõiglastest tegudest.
6. paragrahvis tahaksin juhtida tähelepanu sellele, millisest vara õigusvastasest võõrandamisest tuleb rääkida. Küsisin seda ka komisjoni istungil. Kui me peame end eurooplasteks või püüame selle poole, siis tuleb paragrahvi 2. osa määratlust laiendada punastele ja mittepunastele ja sinimustvalgetele. Iga uus võim on endaga kaasa toonud nii hüvesid ühele poolele kui ka ebameeldivusi teisele poolele. Pärast laulvat revolutsiooni tuli ju ka mõnel inimesel Eestist lahkuda, nad kaotasid töökoha jne. Seepärast ma arvan, et kodurahu nimel toetagem mitte ainult ühe poole kannatadasaanuid, vaid kõiki kannatadasaanuid, kaitskem inimest ja inimlikkust. Ja paneme selle seaduses täpselt kirja.
7. paragrahvi 2. osa. Kas see ei piira mitte nende Eesti kodanike seaduslikke õigusi, kes siit lahkusid ebaseaduslike kokkulepete tagajärjel, nagu nüüd tunnistatakse? Kui seaduse toime määratakse kindlaks ülalmainitud konkreetsete kuupäevadega, siis kerkib üles küsimus Tallinna Saksa Teatri, Benckendorffi ja Barclay de Tolly mõisate, Kadrioru, Kuremäe kloostri maade jne. endistest omanikest. Oleks parem vältida ühekülgsust ja tõlgendada seadust laiemalt.
Sellest seisukohast lähtudes tuleks põhjalikult arutada, milliseid tagajärgi see seadus ja antud juhul just see paragrahv endaga kaasa toovad.
Mis puutub 8. paragrahvi ja pärijateringi, siis ma arvan, et peaks lähtuma sellest seisukohast, kui paljusid inimesi see seadus puudutab ning milliseid arusaamatusi ja tagajärgi see endaga kaasa toob. Seepärast ma arvan, et on vaja piirduda nn. nullvariandiga, vanemate ja lastega.
Peale selle kerkib esile veel üks väga huvitav küsimus. Kui me räägime ebaõiglusest, mida tuleb kompenseerida, ja omandi tagastamisest, siis kuidas me hakkame arvestama seda osa, mida saavad praegu või on aastate jooksul saanud ühiskondlikest tarbimisfondidest need, kellele nüüd tagastatakse nende eraomand? Kuidas nemad kompenseerivad riigi kulutused tasuta haridusele, meditsiinilisele teenindamisele, korterile jne.? Juhul, kui me räägime täielikust õiglusest. On palju inimesi, kes töötasid samuti nagu ebaseaduslikult represseeritud jne., ja tegid eraldisi ühiskondlikesse fondidesse, mille arvel me kõik õppisime ja tarbisime, aga nüüd saavad ühed veel ka kompensatsiooni, teised aga on neid kogu aeg toitnud. Ilmselt on see halb ja tuleb arutada ka seda küsimust, kuidas vähendada nende kompensatsiooniosa selle eest, mida nad on tasuta saanud riigilt.
Kompensatsiooni maksmisest rääkides tahaks veel peatuda ühel väga tõsisel küsimusel. Omandi tagastamisel tuleks välja töötada diferentseeritum seisukoht, arvestades endise Saksa DV analoogilisi positiivseid ja negatiivseid kogemusi. Tahaksin eriti, et juristid vastaksid sellele küsimusele.
See, et Eesti peab end okupeeritud territooriumiks, paneb küsimärgi alla omandiõiguse järjepidevuse. Isegi Rooma õiguse kohaselt katkestab okupatsioon omandiõiguse järjepidevuse ja selle kohta on kehtestatud teatud aktid Ühinenud Rahvaste Organisatsioonis. Järelikult selle osa põhisätted nõuavad juriidilist ekspertiisi ja rahvusvahelist kinnitust.
Peatuksin lühidalt ka ülejäänud küsimustel. Aga peamine on see, et inimestele tuleb öelda, et keegi pole antud küsimuste, antud seaduse kohta majanduslikke arvestusi teinud. Ent isegi umbkaudsed oletused represseeritud füüsiliste isikute arvu kohta näitavad, et jutt võib olla mitme miljardi suurusest summast. Meil aga ei jätku enam raha pensionäridele normaalse elu tagamiseks. Seepärast ei saa teha head teiste arvel. Antud juhul meie kaitsetute kaaskodanike arvel. Pärast juba lahtunud rõõmu võimuletuleku üle oleks aeg hakata mõistlikult lugema ja kulutama riigi raha, sest see on suurel määral meie maksumaksjate raha. Tuleb inimestele ausalt öelda, et praegu seda koormat välja vedada ei suudeta. Kõige halvem on see, et seadus võidakse vastu võtta, inimesed hakkavad selle peale lootma, aga võib juhtuda, et vara neile ei tagastata ja kompensatsiooni nad ka ei saa ning tuleb välja, et neid on jälle petetud. On vaja otsida arukaid kompromisse ja esmajärjekorras juba praegu kanda hoolt kõige rohkem puudust kannatavate represseeritute eest, luua neile normaalsed elutingimused, tagada elamispind, hea pension jm.
Tahaksin rõhutada, et ei saa jääda 1940. aastasse pidama, on vaja arvestada meie reaalset elu. Munitsipaliseerimise osas tahaksin öelda, et praegu ei ole selgesti väljendatud antud projekti seos Eesti NSV kohaliku omavalitsuse aluste seadusega, kus 3. peatükis on juttu munitsipaalomandi alustest. Tänan tähelepanu eest!
J. Põld
Austatud pr. juhataja! Lugupeetud kolleegid! Esitleksin tõepoolest ainult mõnda käesoleva seaduseelnõu sätet, et veidi konkretiseerida meie arusaamu asjast. Kui lähtuda eelkõnelejate loogikast, siis NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komiteele, kes on üks meid okupeerinud riigi esindaja, kuuluvaid hooneid või tema "heauskses" omanduses olevaid hooneid vist Eesti Vabariigi omanikele tagastada ei tuleks. Ma arvan, et selline lähenemine meeldiks ilmselt ka hr. Gussevile. Mina isiklikult leian, et asjad on veidikene teisiti ja seetõttu ma teeksingi ettepaneku, et käesoleva seaduse rakendusaktis, kui säärane tuleb, valitsus sätestaks juba konkreetselt selle asutuse likvideerimise kavad. Sest eeskätt on see seotud hoonetega, kus ta praegu eksisteerib. Paragrahv 12 käsitleb ühte probleemi, millest sageli on räägitud kohtumisel valijatega ja mis puudutab ka üsna paljusid siin saalis istujaid. Nimelt on probleemiks paragrahvi 12 2. lõike 5. punkt, kus on juttu riigi, juriidilise isiku või munitsipaalomandis olevast elamust, mida kasutavad füüsilised isikud eluruumi üürilepingu alusel. Mul on ettepanek see punkt seaduseelnõust välja jätta. Kui keegi arvab, et taolistest elamutest hakatakse üürnikke välja tõstma, siis mina isiklikult sügavalt selles kahtlen. Ja nimelt seepärast, et vaevalt need omanikud, kellele see vara tagastatakse, nii rumalad on, et nad hakkavad üürnikke välja tõstma. Siis ei saa nad ühtegi rubla renti. Võib-olla tõepoolest nad tõstavad oma renti. Näiteks Tallinna kesklinnas eraomanduses olnud hoonetes nad tõstavad renti ja see on täiesti normaalne. Sest teatavasti Tallinna kesklinn on tõesti selline koht, kus üür peaks olema kõrgem, see on igal pool mujal maailmas samamoodi. Kui aga kolleegid leiavad, et selline probleemi lahendus ei ole päris hästi käsitletav, siis võiks siin veel eelistada sama tuntud alternatiivi. Küsimust tekitab ka antud lõike 6. punkt, kus varaks on riigi, juriidilise isiku või munitsipaalomandis olev ehitis, mida valdavad füüsilised või juriidilised isikud rendilepingu alusel, kui õigustatud subjekt ei ole nõus üle võtma sellest lepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi. Tekib jällegi küsimus, mis eesmärgil see on võõrandatud, mis otstarvet ta täidab ja kui otstarbekohane üldse ühe või teise antud asutuse eksisteerimine on.
Me võime tuua palju ja palju näiteid, kus näiteks siinsamas Tallinna vanalinnas suur osa elamufondist on natsionaliseeritud ja antud riigiasutustele, asutustele, mis istuvad hommikust õhtuni, tegelevad mõttetu tööga, igal juhul sageli mitte tööga, mis on suunatud Eesti Vabariigi taastamisele. Nii et ka siin vajaks seadus oma rakendusaktides konkreetset tõlgendamist. Kolleeg Enn Põldroos käsitles varasid, mis on hävinud ja mida ei saa taastada, kuid mida tuleb kompenseerida. Jah, tõepoolest, Eesti Vabariik ei ole süüdi tema kallal toimepandud vägivallas. Võib-olla ta on süüdi selles, et ta ei hakanud vastu, kuid selles vägivallas ta loomulikult süüdi ei ole. Paragrahv 13 ei sätesta, milline riik kompenseerib selle vara, seetõttu peaks olema nimetatud seaduse rakendusaktis fikseeritud, et Eesti Vabariigi Valitsus astub läbirääkimistesse Nõukogude Liidu ja Saksamaa valitsustega nimetatud varade kompenseerimiseks. Tõepoolest ei ole õige, kui meie lapselapsed peavad nende poolt mitte sooritatud kuritegu hakkama heastama. Paragrahvis 15 puudutatakse natsionaliseeritud maa tagastamist või kompenseerimist. Ma ei tea, kas minu mälu petab või olen ma valesti aru saanud, mulle näib, et siin peaks olema tervenisti Eesti Vabariigi maareformi seadus, võib-olla ma eksin. Vabariigi valitsuse esindaja hr. Terk käsitles eile paragrahvi 36. Tõepoolest on ka see eetikaküsimus. Kuidas me siiski erastamisele läheneme? Kas me võime öelda, et pärast sellise otsuse langetamist, kui me käsitleme võimaliku lähenemisviisina paragrahvi 36 alternatiivi, leiab Eesti Vabariigi riigistatud vara omaniku? Ma kardan, et ei. Tõepoolest, rahval seda raha kahjuks ei ole. Seda esiteks. Ja teiseks, kas tõepoolest Eesti Vabariigi Valitsus on nii rumal, et ta oma otsusega püüaks hakata tugevdama Nõukogude Liidu puurubla, aga seeläbi see tõepoolest toimub. Kas see on ikkagi otstarbekas? Mingi osa varast väljaostu teel, aga valdavalt peaks siiski väärtpaberite ja rahvakapitali obligatsioonide eest. Ja kui te arvate, et Eesti Vabariigi represseeritud kodanikele vara niimoodi tagasi andes ei leia see õiget pädevat haldajat või omanikku, siis ma kardan, et me ka selles punktis lihtsalt eksime. Vara leiab alati õige omaniku üles, selle, kes on initsiatiivikas, kes oskab varandusega midagi peale hakata. Seepärast kutsun ma samuti kolleege üles hääletama paragrahvi 36 p. 1 poolt.
Ja omalt poolt tahaksin ka öelda, et seaduseelnõu on tõesti leidnud hea juriidilise väljenduse ja on lähiaegadel võimalik vastu võtta ka juba seadusena. Aitäh!
A. Veetõusme
Lugupeetud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Ka alustaksin oma sõnavõttu omandiseadusest, mis võeti vastu 13. juunil 1990. aastal Ülemnõukogu praeguse koosseisu poolt. Selle sissejuhatuses on öeldud: "Omandi privatiseerimist, denatsionaliseerimist ning endistele omanikele tagastamist või kompenseerimist reguleerivad eraldi seadused ja muud normatiivaktid, mis töötatakse välja kooskõlas käesoleva seadusega." Nii et siin ei saa nõustuda härra Varuli väitega, et on vastupidi. Seaduse paragrahvi 10 lg. 3 ütleb: "Omanik võib vara äravõtmise vaidlustada kohtus." See põhimõte peab saama aluseks ka seoses omandireformiga seotud vaidluste lahendamisel. Omandisuhete reformi on meil vaja eelkõige selleks, et minna üle turumajandusele, s.o. tõsta meie rahvamajanduse efektiivsust. Meie omandireform hakkab aga taanduma vara tagastamisele endistele omanikele ja nende igas liinis pärijatele. Kui me tahame turumajandust, siis on meil vaja luua eeldused turu tekkimiseks. Kahjuks on omandisuhete reformist jäetud välja lahtiriigistamine kui tervik, on piirdutud vaid osaga sellest, s.o. erastamisega, mis aga kitsendab turumajanduse levikuvõimalust meil. Olen veendunud, et omandisuhete reformi läbiviimisel tuleb luua järgmised eeldused: kogu tööstuse, kaasa arvatud suurtööstuse faktiline ületulek Eesti Vabariigi omandusse ja haldusse ning võimalusel sõdijariikide poolt sõjakahjude korvamine Eestile. Edasi, omanike võõrandatud varade ja praeguse Eesti Vabariigi varade registri koostamine, kodakondsusseaduse põhimõtete vastuvõtmine. Vastava seadustiku väljatöötamine, kus oleks ette nähtud garanteeritud kohustused kõigile osapooltele, omanike õigused vahetada oma omandust, tarbijatele osutatud kahjude hüvitamine ja tarbija õiguse realiseerimine nii kohtulikus kui ka administratiivkorras. Üksikute alternatiivide hääletamisel iga saadik peab mõistma, et tuleb valida ajaloolise õigluse, s.o. tagastamise, sotsiaalse õigluse, s.o. osakute, ja efektiivse majanduse, s.o. müügi vahel. Kui seda valikut ei ole võimalik erinevatel põhjustel teha, siis peab igaüks leidma mõistuse ja südametunnistuse kooskõla nende kolme variandi vahel, et leida enda jaoks see õige süntees. Endine ja praegune administratiivne süsteem on siiani hoidnud tagasi ettevõtlust. Andekaid inimesi, nende püüdu ilmutada ja leida ennast suhteliselt sõltumatus ajas. Arvatakse, et üleminek ettevõtlusele, ükskõik milliste mudelite järgi, näiteks osakud või tagastamine, võib olla valutu. Kuid erastamise üks tulemus on ju tulude ja varade ümberjaotamine, mis kutsub esile sotsiaalse ja majandusliku pinge ühiskonnas ja seda vältida meil ei õnnestu. Ja ei ole mõtet külvata illusoorset mõtet, et tänu mingitele meetmetele, modernreformile, omandireformile, väljume kriisist ja kaosest kiiresti ja valudeta. Seda ei juhtu. Meid ootab ees raske tee.
Seoses omandireformiga suurenevad kindlasti ka valitsuse kulud. Näiteks seoses pankrottidega, seoses liigsete töötajate vabanemisega. Kuid suurenevad ka meie endi kulud seoses juristide ja konsultantide palkamisega, registri ettevalmistamisega. Kulutusi tuleb ette näha ka pankadele, kes tegelevad nende väärtpaberite arvestamisega, ostu-müügiga. Meie eesmärk peab olema see, et vara saaks konkreetse omaniku, kes tahab ja oskab selle varandusega efektiivselt ringi käia. See eeldab muidugi vara müüki. Et see oleks valutum, tuleb luua seadustes ametlik soodusmüügi režiim. See on pikem väljaostmise aeg, sooduskrediteerimine ja soodusmaksustamine. Kui vara kasutatakse efektiivselt, on omanik jõukam. Kui omanik on jõukam, on ka riik jõukam, siis ka iga tema liige peaks olema üldkokkuvõttes jõukam. Seepärast tuleks omanike, pärijate ringi piirata. Abikaasad, vanemad, lapsed alanevas liinis, s.o. ka lapselapsed. Kui Ülemnõukogu nõustub osakutega, siis tuleb igal juhul lubada müüa neid osakuid. Sellest juba on räägitud, et kui üks vanainimene ei taha seda osakut võib-olla, vaid ta tahaks selle osaku eest juba konkreetset raha, siis peab seda saama teha.
Veel mõnest omandireformi seisukohast. Paragrahv 28. Valitsus võib anda vara munitsipaalomandusse kohustusega erastada. Arvan, et ei ole otstarbekas sellist vahelüli kunstlikult tekitada. Kohalik võim peab tegutsema vastavalt seadusele, aga mitte mõne organi, olgu see või valitsus, ettekirjutuse alusel. Ja omandireformi käigus peab omavalitsus ise otsustama erastamisega seotud küsimused oma piirkonnas.
Paragrahvis 39 on räägitud välismaalaste osavõtust erastamisest. Selle paragrahvi järgi ei saa välisinvesteerijad lähemal ajal erastamisest osa võtta. Aga miks me kardame välisinvesteeringuid, sellest on raske aru saada. Kui sellised rikkad maad nagu Ameerika Ühendriigid või Saksa Liitvabariik kaitsevad oma kaubaturgu, kuid on avanud investeeringuväravad. Ühelt poolt me räägime, et me välisinvesteeringuteta ei suuda käivitada turumajandust ja rahvamajandust ümber struktureerida, teiselt poolt aga mingi musta jõu kartusest takistame välisinvesteeringute sissetulekut.
Juhataja
Hr. Veetõusme! Teie aeg on otsas.
A. Veetõusme
Ja seepärast teengi ma ettepaneku siiski asuda eelnõu otsustamise juurde. Siin on võimalikud erivariandid. Teen ka ettepaneku omandireformi seaduse eelnõust jätta välja paragrahvi 36 lõik 1. Aitäh!
Juhataja
Aitäh! Kõik ettepanekud, kui need erinevad juba olemasolevatest alternatiividest, palun kirjalikult! Ja nüüd palub sõna Kaido Kama.
K. Kama
Lugupeetud Ülemnõukogu! Kui majanduskomisjoni esimees härra Veetõusme pidas võimalikuks lisaks kaasettekandele esineda ka oma isikliku seisukohaga, siis ma leidsin, et see minu puhul ka võib-olla ei ole väga suur patt, kui ma esitan seisukohti, mis ei ole kooskõlastatud meie komisjoniga.
Ma tahaksin rääkida sedapuhku just nimelt majandusest ja majanduslikust efektiivsusest, mitte sotsiaalsest ja ajaloolisest õiglusest, kuigi ka see on väga tähtis asi. Ja kui siin on enne meid hirmutatud ja ähvardatud kõikvõimalike kaostega, mis juhtub, kui me taolise seaduse vastu võtame, siis ma küsiksin vastu või juhiksin tähelepanu, milline olukord võib Eestis tekkida, kui me taolist seadust praegu vastu ei võta, kui nendele inimestele, kes on 50 aastat rusikas kätt taskus kandnud, öelda, et hää küll, poisid, lootsite, aga läks teistmoodi.
Nüüd siis majanduse juurde. Vaieldakse põhiliselt jälle mingisuguse uue ekvivalendi alusel vara ümberjagamise vastu ja öeldakse, et õige on müük raha eest. Praegusel juhul meil ikkagi müük raha eest tähendab müüki Nõukogude rubla eest. Ja nagu näha valitsuse viimasest initsiatiivist müüa 20% riigiaktsiaseltsi aktsiatest erakätesse, siis ilmselt kavatsetakse seda müüki forsseeritult jätkata ilma mingite piiranguteta või ilma ära ootamata Eesti krooni või midagi muud taolist. Jutt sellest, et rublast saaks moodustada Eesti Panga põhikapitali, on minu jaoks muinasjutt, see ei ole Eesti pank, kelle põhikapital koosneb rahast, mille emissiooni ta ei kontrolli. Paratamatult jääb sel juhul Eesti Vabariik Moskva Keskpanga n.-ö. allasutuseks. Samasugune muinasjutt on, et me erastamise käigus korjame rubla käibelt ära. Seda jõutakse mitmeid kordi kiiremini juurde Moskvas trükkida, kui meie siin seda otsast käibelt ära korjame. Nii et mis siis see tegelik alternatiiv on, mida meile pakutakse? Meile on teada, et inimeste käes olevate hoiuste ja tegelikult müüdava vara vahe on vähemalt kümnekordne, s.t. meil ei ole praegu rahva käes raha erastatava vara ostmiseks. Ja härra Terk ja teised on öelnud, et müüakse krediidi peale. Räägitakse krediidist, loomulikult meil mingeid krediteerimise võimalusi ei ole. Sisuliselt mõeldakse müüki võlgu või, teiste sõnadega, müüki järelmaksu peale. Ja nüüd ma tahaksingi tulla selle majandusliku efekti juurde. Ma küll väga kardan, kas annab majandusliku efekti see, kui kogu Eesti tekkiv ja juba tekkinud ettevõtlus mõista praegu Ülemnõukogu otsusega n.-ö. võlavanglasse. Ma väga sügavalt kahtlen selles. Ma arvan, et meie eesmärk on ikkagi anda ettevõtlusele need garantiid, et sellest ettevõtlusest hakkaks laekuma võimalikult palju makse riigikassasse, aga mitte hoida seda riigimonopoli jätkuvalt enda käes, tehes kõikidest ettevõtjatest pikaaegsed riigivõlgnikud. Loomulikult on riigivõlg ka üks võimalik variant, aga igal asjal on piirid. Niisugune totaalne riigivõlg, nagu praegu seda ette nähakse, ei ole majanduslikult mitte kuidagi põhjendatav.
Lõpetuseks. On süüdistatud seda kompensatsiooniobligatsioonide ja tööpanuseobligatsioonide süsteemi, et see on jagamine ja et see ei käivita majandust. Lõppude lõpuks ka raha eest müük on üks jagamise viis, ainult tunnus on teine, see tunnus, mille alusel me jagame, on teine. Ja see ongi põhiküsimus, mida praegu Ülemnõukogu peab otsustama. Me otsustame praegu seda, me otsustame riigi ja kodaniku vahel. Me otsustame kodanikukeskse ja riigikeskse ühiskonna vahel. Me otsustame riigikapitalismi ja tegeliku ettevõtluse ja tegeliku turumajanduse vahel. Ja lõppude lõpuks me otsustame seda, kes jääb tuleviku Eesti Vabariigis võimule. See on väga lihtne küsimus. See tähendab, kas praegune direktor muutub automaatselt tulevikus suurpankuriks ja suurtöösturiks või tuleb tal selleks ka natukene vaeva näha. Tänan tähelepanu eest!
Juhataja
Aitäh! Ülle Aaskivi soovib kohalt öelda. Palun!
Ü. Aaskivi
Lugupeetud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Ka mina tahaksin toetada neid saadikuid, kes täna kõnetoolis kutsusid üles alustama konkreetsete tegudega, alustama liikumist rajal, kus on võimalikud ka eksitused. Kui kõige suurema konflikti põhjustas meie poolt moodustatud töörühma ja majanduskomisjoni vahel paragrahv 8, kus alternatiivina pakutakse jätta pärijateringist välja punktid 2, 3 ja 4. Olles ka meelestatud nõnda, et lõppotsuse tegemisel saada vajalik arv hääli, leian ma, et oleks ehk kõige targem lisada siia hääletamiseks ka veel selline kompromissvariant, kus jäetakse välja ainult punktid 3 ja 4 ja jäetaks sisse punktid 1 ja 2, see tähendab, et üks pärijatering viiakse ikkagi lõpuni, mitte ei katkestata seda kunstlikult lastega, vaid jätkuks edasi alanejat liini pidi ka lastelastega jne. Ja ühtlasi tahaksin oma kolleegidele teha tõesti ettepaneku toetada ja tunnustada seda tööd, mida meie endi poolt moodustatud komisjon on teinud, sest vastasel korral muutuks selliste komisjonide moodustamine tõesti mõttetuks, kui me plenaaristungitel komisjonis tehtud töö viime tasakaalust välja. Meil on ju kogemusi, et selliselt me lõpptulemust ei saavuta ja selliselt satume lõpphääletusel ummikusse. Teen ettepaneku hääletada komisjoni poolt esitatud variandid läbi veel sel istungjärgul, et järgmisel nädalal peale komisjoni edasist tööd, kus saaks meie hääletustulemusi juba arvestada, juba jõuda tõesti siis lõpptulemuseni. Aitäh!
Juhataja
Aitäh! Lugupeetud saadikud! Nüüd on nähtavasti aeg teha otsus täna selle küsimuse arutelu katkestada. Võin veel lisada, et komisjoni poolt on informatsioon rakendusotsuse võimaliku ilmumise kohta teie laudadele homse päeva jooksul. Ja see on ka üks põhjus, miks me peaksime praegu arutelu katkestama, sest nähtavasti ka rakendusotsuse kohta on ühte ja teist öelda, enne kui me asume läbi hääletama variante. Ma teen ettepaneku katkestada antud küsimuse arutelu, jätkates seda veel antud istungjärgul. Palun, kes on selle otsuse poolt? Kohaloleku kontroll. Kohal on 77 saadikut, puudub 28. Niisiis, palun hääletada! Kes on selle poolt, et katkestada arutelu antud päevakorraküsimuses, jätkates seda veel sellel istungjärgul? Selle ettepaneku poolt on 68, vastu ei olda, erapooletuid on 5. Arutelu on katkestatud.


Eesti Vabariigi seaduse "Administratiivvastutuse kohta materiaalsete väärtuste Eesti Vabariigist väljaveo või -saatmise korra rikkumise eest" eelnõu esimene lugemine
Juhataja
Lugupeetud Ülemnõukogu! Mulle on laekunud ettepanekud kiireloomuliste küsimuste kohta. Vastavalt reglemendile peame need läbi arutama. Esimesena tegi ettepaneku kiireloomulise küsimusena päevakorda võtmiseks riigiminister hr. Vare. Ma palun tal endal tutvustada seda ettepanekut! Ainult tutvustus, mitte ettekanne.
R. Vare
Lugupeetud juhataja! Lugupeetud Ülemnõukogu! Teen valitsuse poolt ettepaneku võtta kiireloomulise küsimusena arutamisele akt, mille puudumist peeti oluliseks, kui lükati tagasi ettepanek teha otsus administratiivvastutuse kohta teatud põllumajandussaaduste väljaveo korra rikkumisel. Nimelt teen ettepaneku võtta arutelule kiireloomulise küsimusena Eesti Vabariigi seaduse eelnõu "Administratiivvastutuse kohta materiaalsete väärtuste Eesti Vabariigist väljaveo või -saatmise korra rikkumise eest". Seega oleksid selle seaduse reguleerimise objektiks kõik materiaalsed väärtused, olenemata nende liigist. Ja selle seaduseelnõuga kaasneks siis ka vastav rakendusotsus. Alternatiiv on seotud põllumajandustoodangu hindade vabastamise eesmärgiga ja selle realiseerimise võimatusega juhul, kui ei ole piirikontroll paigas.
Juhataja
Aitab. Küsimuse sisu leiab arutamist siis, kui me oleme hääletanud. Palun, kes on selle poolt? Hr. Fjuk.
I. Fjuk
Enne hääletamist palun rahva-keskfraktsiooni nimel 5 minutit vaheaega!
Juhataja
Palun! 5 minutit vaheaega. Aga ma palun tõesti 5 minutit.
V a h e a e g


Juhataja
Kohaloleku kontroll. Kohal 77, puudub 28 rahvasaadikut. Palun jätkame kiireloomulise küsimuse päevakorda võtmise arutelu!
Kes on selle poolt, et võtta päevakorda valitsuse poolt pakutud küsimus administratiivvastutuse kohta materiaalsete väärtuste Eesti Vabariigist väljaveo või -saatmise korra rikkumise eest? Lihthäälteenamus. Selle ettepaneku poolt on 46, vastu 15, erapooletuid on 7. Kiireloomuline küsimus on päevakorda võetud. Palun hr. Vare ettekandele!
R. Vare
Lugupeetud Ülemnõukogu! Seaduseelnõu iseloom, mille me esitame kiireloomulise küsimusena teile aruteluks, on teada. Põhimõtteliselt on väga palju juba ka samast reguleerimisobjektist juttu olnud seoses piima, liha ning piima- ja lihasaadustega. Ma annan üle teksti, see on küll ametlikus korras Ülemnõukogule juba esitatud. Ja seetõttu ma ei arva, et oleks vaja kõiki neid asju võib-olla üle korrata, ma parema meelega vastaksin küsimustele. Kuid samal ajal ma tooksin siiski mõned huvitavad näited, iseloomustamaks tegelikku olukorda, mis on seotud sellega, et meil tänase päeva seisuga regulatsioon puudub, või töötab väga halvasti, nagu ka litsentseerimise korra kolmekordse trahviga, seetõttu et ei ole võimalik tagada kontrolli.
Selle seaduseelnõu kandvaks ideeks on väga lihtne põhimõte, mille kohaselt see majanduspiir peaks olema selline, kuhu ei tulda torkima, proovima, vaatama, kas õnnestub. Selgitan. Tänane litsentseerimismehhanism näeb ette, et eraldatakse teatud litsents, mille raames on kellelgi majandussubjektil õigus välja vedada mingit kaupa selle litsentsi all. Selle litsentsi täituvuse kohta, kui nii võib öelda, tähendab, koguste kohta, mis selle litsentsiga on eraldatud, peetakse arvestust. Tänane õiguslik mittereguleeritus toob kaasa olukorra, kus igal konkreetsel majandusobjektil on põhimõtteliselt kasulik minna proovima ilma litsentsita. Juhul kui avastatakse või peetakse kinni, siis ei ole ka mitte midagi peale hakata, kui ta suundub tagasi ja toob kahe tunni pärast selle litsentsi. Miks on kasulik? See võimaldab kõrvale hiilida litsentsi täituvusest ja viia välja mitte litsentsiga ettenähtud kogust, vaid kui hästi läheb, siis tunduvalt rohkem. See on lihtsalt üks näide sellest, kus kontrolli puudumine lihtsalt ei võimalda teisiti reguleerida kui vältida võimalust, et tullakse proovima. Ja selles seaduseelnõus, nii nagu ka eelmises, on põhimõte, et kui tullakse proovima ilma seadusliku aluseta, siis see kogus peetakse kinni, konfiskeeritakse ja realiseeritakse kohe. See tähendab, ta ei kao mitte kuhugi ära, ta läheb kindlasti vabariigi turule ja vastavas maakonnas, kus see kinnipidamine toimus. Möödunud arutelu käigus kõlas ka mitmete rahvasaadikute poolt ettepanek, et seejuures võiks kaaluda ka teatud protsentide eraldamist kohalikku eelarvesse ja ka kinnipidajatele. Täiesti aktsepteeritav põhimõte, kuid siin tuleb ilmselt rakendusotsuse raames juba teil endil otsustada, kas seda rakendada või mitte. Valitsus põhimõtteliselt toetaks. Ja me näeks väga hea meelega seda põhimõtet sisselülitatuna.
Tagasi tulles selle kauba liikumise juurde, ma tooksin teile näitlikkuse mõttes mõned arvud ja näited. Alates 1. veebruarist kuni 2. juunini on statistika mul praegu ees. 1. veebruar on kõige loogilisem arvutustähtaeg alustamiseks, sest kuni selle ajani olid mitmesugused segadused litsentseerimises ja seetõttu statistika ei peegeldanud täpselt tegelikku olukorda. Alates sellest perioodist kuni juuni alguseni on kontrollitud maismaal, s.t. majanduspiiri kontrollpunktides peaaegu 20 000 veost. Kogumaksumusega (see maksumus on tinglik, see on siis deklareeritud maksumus) 398 miljonit 133 tuhat rubla. Kusjuures 278,5 miljonit rubla on seda kaupa, mis on läinud litsentsi alusel. Litsentsita on siis ülejäänud kaup või litsentsita on tagasi saadetud 8 miljoni 145 tuhande rubla eest kaupa, kusjuures peab ütlema, et olukord on selline, et veel 3 miljoni 387 tuhande rubla eest on sellist kaupa, mis on ilma litsentsita olnud, kuid on kiiresti riknev kaup olnud ja on läbi läinud. Küll aga on koostatud protokoll ja nende suhtes on üritatud rakendada sanktsioone viitega sellele, et väljavedaja ütleb, et litsents on olemas, aga tegelikult ei ole või ei ole teda esitada, aga tegu on kiiresti rikneva kaubaga. Ja nüüd on tulemus see, et sellest summast ei ole õnnestunud tuvastada ühtegi sanktsiooni rakendamist vajavat juhtumit. Ja ma tuletaksin meelde, et kahjuks need summad on kõik tegelikult veel mitte sajaprotsendilised, seda peab tunnistama, sest mitte kõikjal ei tööta meie majanduspiiri kontrollpunktid ka ühesuguse efektiivsusega. Täna võib väita, et Narva punkti efektiivsus on ikka veel madal, selle eest ka hoolega "hoolitsetakse" kohapeal. Seetõttu täna võiks väita, et nende arvude taga on ikkagi põhiliselt ainult maakontrollpunktid, puudub raudtee, puudub meri, mis neid summasid veel märgatavalt kasvatavad. Aga kahjuks mul ei ole käepärast raudtee koondandmeid, sest raudteel sellisel kujul üldse veel statistikat täna teha ei saa. Küsimus on selles, et kontrollpunktis fikseeritakse veose kinnipidamine protokolliga, raudteel näeb see asi teisiti välja. Kui ei lasta mingit veost läbi, siis ta kohe pöörab otsa ringi ja üldse ei laadigi peale, nii et kaob lihtsalt ära. Ja kui õnnestub läbi lipsata, siis muidugi õnnestub läbi lipsata. Raudteel on kogused aukartust äratavad.
Nüüd mõned näited. Näiteks palju huvi tekitanud ja isegi pressi pääsenud näide 16. maist, kui Iklas peeti kinni vabriku "Sulev" veos, milles saatelehe järgi oli 76 215 rubla eest litsentsivaba kunstkarusnahka. See oli plommitud konteineris. Kui see avati, siis selgus, et seal on hoopis litsentsialused õmblustooted 420 000 rubla eest. See kaup läks Kaliningradi sõjaväekaubastule. Mida see näitab? See näitab, et "Sulev" tuleb proovima, kas läheb õnneks. Ja tänane seis, kus "Sulev" kui juriidiline isik vastutab parimal juhul rahaliselt, kui ta vahele jääb. Ei mitte mingisugust muret, sellepärast et see kaup jääb talle ja ta ainult maksab trahvi selle eest, kui veel maksab. Aga ta saab tulla proovima uuesti ja uuesti ja uuesti. Nii nagu seda on teinud karusnahakasvatajad Audrust ja teised.
Teine näide. Luhamaalt tagasi saadetud ETKVL-i Audru karusloomakasvatuse ilma litsentsita karusnahku kogumaksumusega 1 miljon 219,6 tuhat rubla. Karusnahk on täna äärmiselt kasulik bisnis, siin võib riskida, karusnahad lähevad tagasi ja proovime uuesti. Teatavasti litsentsi neil selle peale ei olnud. Samamoodi nagu "Sulev", saatis ka AS "Nasaret ja Со" õmblustooteid ja karusnahku välja plommitud konteineris väidetava litsentsi alusel, mida tegelikult ei olnud ja olid hoopis teised kaubad 320 489 rubla eest. Ja teine kord 271 414 rubla eest. Tähendab, on tekkinud väga rahulik põhimõtteline suhtumine tootjate poolt olukorras, kus toodete ametlikud hinded, mis paraku on aluseks kõikide rahaliste arvelduste puhul, on märgatavalt madalamad nende tegelikust turuhinnast, ja isegi juhul, kui jäädakse vahele ja satutakse selle 3-kordse trahvi alla, ei anna see tegelikult mitte mingisugust efekti, sest saadav kasum ületab märgatavalt mõeldava kahju. Seetõttu oleks põhimõtteliselt vajalik sätestada, et piirile tulles peab olema dokumentatsioon korras. Ja juriidiliste isikute puhul peaks ka nemad vastutama, juhul kui nad siiski tulevad piirile üritama ebaseaduslikku ülevedu. Kui kaup on kinni peetud, siis kuulub see realiseerimisele maakonnas, mille territooriumil kinnipidamine toimus. Vastavalt selle realiseerimiskorrale, mille peaks seaduseelnõu alusel määrama valitsus. Juhul kui teie näete rakendusotsusega ette mingisugused pidepunktid selle korra jaoks, siis valitsus peab neid arvesse võtma. Juhul kui mingil põhjusel (mis on väga vähe tõenäone, sest piiril igal juhul peetakse kaupu kinni, kui tegu on ebaseadusliku tulekuga) on mingi viga, siis see kuulub hüvitamisele vastavalt paragrahvis 10 lg. 2 ettenähtud põhimõttele. Nüüd selle seaduse eelnõu üheks oluliseks põhimõtteks on see, et ta hõlmab endas Eesti Vabariigi Ülemnõukogu Presiidiumi 29. oktoobri 1990. aasta seadluse, mis osaliselt sätestab vastutust samal põhimõttel nagu siin. Küsimus on ka selles, et vahepeal Ülemnõukogu muutis sisuliselt presiidiumi staatust ning nüüd on tekkinud ka rahvakohtutel küsimus presiidiumi aktide n.-ö. juriidilisest jõust. Juhul kui küsimus on reguleeritud seaduse tasemel, siis see probleem langeb automaatselt ära.
Ma paluksin teid, lugupeetud rahvasaadikud, suhtuda asjasse äärmise tõsidusega. Küsimus ei ole vaadeldav nii lihtsalt – kellelegi liigategemisena, nagu siin on püütud mõningal määral väita. Küsimus on selles, kas meil on majanduspiir või ei ole. Kas meil on mingisugust lootust, et turg tööle hakkab? Või me jääme lootma sellele, et kõik reguleerib iseenesest selle suure turu naabruses, millest me eelmine kord juba rääkisime? Samuti on küsimus psühholoogilist laadi, sest kui meil on olukord, kus juriidiliste isikute jaoks ei ole enam peaaegu mingisuguseid reegleid, sest vana seadustik, mis on pärit nõukogude ajast, kus kõik oli riigi oma, neid reegleid ei vajanud, uus seadustik aga ei ole jõudnud tööle hakata või ei ole veel vastu võetud, siis selline olukord saab kaasa tuua ainult desorganisatsiooni ja ei midagi paremat. Ma tänan teid tähelepanu eest!
Juhataja
Aitäh, hr. Vare! Teile on rohkesti küsimusi. Minu käsutuses on veel 5 minutit. Tuletan meelde, et kiireloomuliste lugemiste kord vastavalt reglemendi paragrahvile 16 näeb ette seda, et esimesel lugemisel toimub ka arutelu ja parandusettepanekud eelnõu teksti saab ära anda 24 tunni jooksul peale esimese lugemise lõppu. Mulle on tulnud aga juba praegu ettepanek meie esimese lugemise töökorralduse suhtes. Nimelt, hr. Käärma kirjutab: "Arvestades tabloo täitumist ja istungi aja lõppemist enne otsuseni jõudmist, teen ettepaneku pikendada tööaega kuni küsimustele vastuste ärakuulamiseni." Võin omalt poolt öelda, et see on ka mõistlik, sest homme on meil kavas alustada ka maaseaduse lugemist ja me ei tahaks homse istungi aega sellele küsimusele väga palju kulutada.
Palun, kes on hr. Käärma ettepaneku poolt pikendada tänast tööd, kuni hr. Vare on jõudnud vastata kõigile küsimustele? Palun hääletada! Poolt on 45, vastu on 8, erapooletuid on 7. Tööaega on pikendatud kuni küsimustele vastamise lõpuni.
Ja nüüd küsimused. Esimesena Jüri Põld.
J. Põld
Lugupeetud juhataja! Austatud ettekandja! Esmalt küsimus paragrahvi 4 kohta. Kas see on näpuviga, et politseiametnikud on sattunud sulgudesse miilitsatöötajate järel? Pärast Eesti politsei taasloomist see võib olla lihtsalt näpuviga. Teine küsimus, paragrahv 5. Kas te ei leia, et ääretult tühine on sanktsioon juhul, kui näiteks OMON ründab Luhamaa piiripunkti, süütab põlema, lõhub sideliinid, kaablid, kõik muu? Kahju võib ulatuda näiteks kuni 100 000 rublani. Aga rahatrahvi on ette nähtud sanktsiooni korras vaid 1000 rubla. Kas oleks mõeldav teha täiendusettepanek, et sisse nõutakse ka kahjude hüvitamine? Ja paragrahv 8. Ma ei saa hästi aru. See käsitleb juriidiliste isikute materiaalset vastutust. Ma esitasin teile juba läinud korral ja esitan ka täna ettepaneku veelgi karmistada sanktsioone füüsiliste isikute suhtes. Kas need sanktsioonid ei peaks olema võrdsed nii juriidiliste kui ka füüsiliste isikute suhtes? Sest me oleme juba üsna kaua ja sageli rääkinud omandivormide võrdsusest. Näiteks kui mõni kergetööstusettevõte püüaks välja viia kaupu miljoni rubla ulatuses, oleks trahvisanktsioon miljon rubla pluss kogu kauba konfiskeerimine. See võib-olla paneks mõne firmajuhi ka mõtlema. Aitäh!
R. Vare
On see näpuviga? Ma palun väga vabandust! Kuidas see siia on sattunud, seda on mul väga raske põhjendada. Minu ees olevas tekstis millegipärast seda sulgudes enam ei ole. Mа ei ole seda teksti tehniliselt töödelnud. Palun vabandust, kas tohiks korrata seda teist küsimust? Paragrahv 5. Kahjude hävitamine on administratiivvastutus. Kõik muud vastutuse liigid tulevad kõne alla ja siin ei ole mingit põhjust hakata dubleerima. Seetõttu siin on mõeldud neid juhtumeid, kus on tegu ebaseadusliku läbisõiduga, ei peatuta ja sõidetakse läbi, lõhutakse näiteks tõkkepuu jne. Kui on suuremamastaabiline rünne, siis loomulikult kuulub seltskond, kes ründab, vastutuselevõtmisele juba hoopis teiste paragrahvide ja teiste koosseisude alusel. Sellisel juhul loomulikult kriminaalasja korras. Ja siin ei ole mingit vajadust midagi täiendada. Küsimus on ainult selles, kas faktiliselt õnnestub tagada vastutuselevõtmine. Mis puudutab paragrahvi 8 sanktsioone, siis ma ei tahaks päris nõus olla sellega, et on liiga leebed sanktsioonid. Ma juhiksin teie tähelepanu, et kõrvuti konfiskeerimisega kaup läheb niikuinii ära, pluss sellele saab rakendada ka kolmekordset trahvimäära litsentsiseaduse alusel, millele viitab teine lõige. Nii et tegelikult sellise näite puhul kaotab miljoni eest kaupa ja pluss 3 miljoni eest peab trahvi maksma. See on minu meelest küll ja küll.
V. Lebedev
Lugupeetud proua Lauristin! Lugupeetud ettekandja! Kas avaldatakse materiaalsete väärtuste väljaveo kord? Kas raha on materiaalne väärtus ja kas see tähendab, et hakatakse inimeste rahakotte kontrollima? Ja veel. Te tõite näiteid selle kohta, et veeti välja kaupu 17 000, 10 000 rubla väärtuses. Öelge palun, kas see 3-miljoniline tehing, valuuta väljavedu Eesti Panga poolt, kel muide ei ole selleks õigust, on ka seotud majanduspiiriga ja kas valitsus sanktsioneeris selle. Kas see on teie arvates õiglane ja juriidiliselt korrektne? Kas majanduspiir kehtib ka valitsuse ja Eesti Panga ebaseaduslike operatsioonide suhtes? Ja viimane küsimus. Kas te olite kursis selle operatsiooniga, kui Soome veeti välja 30 kg Soome markasid üldmaksumusega 3 miljonit? Tänan!
R. Vare
Esimene küsimus. Avaldada väljaveo kord. Tegelikult ei ole siin mitte midagi keerulist. Kõikides lehtedes on juba avaldatud kaupade nomenklatuur, millised kuuluvad litsentseerimisele, ja kord, kuidas litsentsi eraldatakse. Nii et sisuliselt on kord juba avaldatud. Ma ei tea, miks rahvasaadikutel ka eelmine kord see küsimus tekkis ja nüüd uuesti. Kes on kauba väljavedaja, peaks olema täiesti kursis selle korraga. Teiseks. Kõik parandused, täiendused, nagu näiteks teatud nomenklatuuri väljalülitamine litsentseeritavast hulgast või täiendavalt litsentseeritavate hulka lülitamine või ka näiteks väljaveokeeld, mis on põllumajandussaaduste puhul, kõik need asjad avaldatakse täpselt samamoodi ajalehes kõikidele teadmiseks. Kui seda peetakse ebapiisavaks, siis võib veel eraldi teha, leppida kokku ja hakata perioodiliselt kordama neid asju. Kõik nad on eranditult avaldatud. Mis puudutab raha kui materiaalset väärtust ja inimese rahakotti ronimist, siis väidan, et me seda ei tee, sest see on isikukontrolli küsimus, millest me oleme ka härra Lebedeviga selles saalis juba peaaegu aasta tagasi või natuke vähem pikalt ja põhjalikult vestelnud. Seetõttu siin midagi korrata ei ole. Mis puudutab raha. Kui see on nii, nagu see oli Pärnus, kus autobussis hoopis teiste kaupade kontrolli raames avastati suur kott kopikatega, müntidega, põhiliselt 20-kopikaliste müntidega, mida keegi ei tunnistanud omaks, siis sellisel juhul on see loomulikult ka materiaalne väärtus. See ei olnud loomulikult rahakott, see oli suur kartulikott. Rahakotte ei kontrollita. Mis puudutab 3 miljonit Soome marka, siis ma ka just hakkasin lugema, mida "Molodjož" avaldas. See käekiri tundub mulle väga tuttav. Aeg-ajalt just selliseid vorme saab kasutada, selleks et tõsta töötavaid masse korrumpeerunud juhtkonna vastu, see on kõige sobivam viis seda üritada. Ma ei oska isegi öelda, kas 3 miljonit FIM-i on tõepoolest 30 kg, nagu lugupeetud rahvasaadik täpselt teadis, seetõttu selle küsimuse teisele poolele või sellele väiksemale küsimusele ma vastan eitavalt, küll aga ma tahaksin väga, et see ei osutuks järjekordseks ajakirjanduse kaudu kavandatud poliitiliseks provokatsiooniks, sellepärast et teatud sarnaseid jooni on tal olemas klassikaliste näidetega. Ma väga loodan, et see kõik ei ole tõsi, aga loomulikult me asume seda asja uurima. Majanduspiiri kohta aga ma ütleks niimoodi: "tänu" mitmetele institutsioonidele ja ka siin saalis mõnede rahvasaadikute jõupingutustele on meie majanduspiir täna ida- ja lõunapiiril, aga mitte veel läänepiiril, sest ka juhul, kui me räägime kabotaažveostest, näiteks merepiiriga seoses, ka see on tegelikult ida- või lõunapiir, sisuliselt ma mõtlen.
A. Novohatski
Lugupeetud ettekandja! Mul on teile mõned küsimused seaduseelnõu kohta. Esiteks. 2. paragrahvis on jutt nende isikute karistamisest, kes ebaõigesti või ebaseaduslikult annavad väljaveolubasid. 7. paragrahvis aga räägitakse piirikaitsjatest, kes ebaseaduslikult lasevad kaupu üle piiri vedada. Mind hämmastab see asjaolu, et kui ametiisik andis esimest korda ebaõigesti, ebaseaduslikult välja litsentsi, siis kohaldatakse tema suhtes üks karistusmäär, kui ta eksis teist korda, siis on karistusmäär juba teine. Tahaks teada, milline karistus ootab teda siis, kui ta toimis ebaseaduslikult kolmandat, neljandat jne. korda. Kas poleks lihtsam ajada ta oma kohalt minema ja saata tööbörsile otsekohe, kui ta on ebaseaduslikult litsentsi välja andnud? See käib nii tolliametnike kui piirikaitsjate kohta. Mulle näib, et kirjapandud lahendus ei ole õige. 5. paragrahvis on juttu rajatiste rikkumisest või hävitamisest. Kui ma näiteks sõidan talvel libedal teel, juhin autot halvasti, pidurdan oskamatult ja riivan tollirajatist, siis on tegemist ühe õigusrikkumisega. Kui ma aga panen selle tollipunkti hooned põlema ja need hävivad, siis on lugu hoopis teine. Selles paragrahvis aga niisugust vahet millegipärast ei tehta. Seepärast tuleb minu meelest rääkida tahtlikust rikkumisest või tahtlikust hävitamisest. Ja ilmselt ei saa piirduda tuhanderublase trahviga, vaid tuleb hüvitada kogumaksumus. Pole välistatud ka kriminaalvastutusele võtmine, kui see on riigi vara, milleks on kulunud maksumaksjate raha. Tahaks teada saada teie seisukohta. 4. paragrahvis on järgmine formuleering: "kontrollpunktist peatumata läbisõitmine". Kui tolliametnik magab, tõkkepuu on üleval ja pole stoppmärki, siis võin ma peatumata edasi sõita ja pole kohustatud tolliametnikku üles ajama. Minu arvates peab tõkkepuu olema alla lastud ja kui ma siis selle vastu sõidan, on tegemist tollipunkti vara tahtliku rikkumisega. Olen väga imestunud, et mina, arst, pean seda rääkima juristidele, kes selle seaduse koostasid. Viimane küsimus on seotud 8. paragrahviga. Seal on kirjas, et juriidiliste isikute poolt ebaseaduslikult väljaveetud kaup tuleb konfiskeerida. Tahaksin teada, kes ja mil moel saab konfiskeerida "Kalevi" vabriku kompvekid, mis on Togliattisse veetud ja seal juba ära söödud. Ma ei saa aru, kuidas juristid seda endale ette kujutavad. Kui kaup peetakse kinni piiril, siis ei ole see veel väljaveetud kaup, aga kui kaup on juba välja veetud, siis kus te seda taga ajama hakkate? Kas mööda Soomet, Rootsit või Venemaad? Ja kes hakkab seda tegema? Mulle näib, et materjal on väga toores, isegi mittejuristi seisukohast lähtudes.
R. Vare
Teil on täiesti õigus, see termin vajab täpsustamist. Kui tõesti toll magab, märke ei ole, tõkkepuu on üleval – loomulikult te sõidate rahulikult läbi. Aga kõikides kontrollpunktides on muuseas märgid, sealhulgas liiklusmärk "Stopp", mis nõuab kõikidelt autojuhtidelt peatumist. Kui tõkkepuu on üleval ja keegi ei kontrolli ja te olete märgi "Stopp" juures peatunud, siis sõidate rahulikult edasi. Ka ei näe siin probleemi, miks seda peaks seaduse juures üldse arutama. Mis puudutab tahtlikku rikkumist, siis peaks seda eraldi arutama, sest võib-olla sellistel puhkusel, kui on tegu paragrahvi 5 alla langeva tegevusega, siis ta ei saagi teisiti olla kui tahtlik. Kui te olete kontrollpunktis käinud, te teate, et kõik need kontrollpunktid on rajatud niimoodi (väljaarvatud võib-olla ainult Narva, kus on S-kujuline liikumine), et tegelikult seal normaalse sõidu korral ei tekigi mingisugust probleemi, isegi parema tahtmise juures ei teki võimalust midagi vigastada. Loomulikult, kui on tegu juhusliku vigastamisega, nõutakse sisse trahv. Vastavalt kehtivale korrale on teil õigus neid asju ka vaidlustada, kontrollitakse kohapeal üle nii nagu ka liikluseeskirjade rikkumiste puhul. Ja kui te teisele autole otsa sõidate, siis need variandid ju ka võetakse kõik läbi, mingeid probleeme ei ole, protseduurid on ju olemas. Mis puudutab ametiisikute vastutust ja selle korduvust, siis korduvus algabki sellest teisest korrast, sealt edasi on küsimus hoopis teist laadi. Loomulikult, siis tuleks ka inimese sobivust ametikohale vaadelda ja teatud juhtudel, kui on kriminaalkoosseis, vastavalt kriminaalseadusele talitada. Nii et siin ma ei näe ka selles mõttes mingisugust probleemi. See paragrahv on mõeldav rakendamiseks ikkagi siis, kui on tegu mittesüülise käitumisega, kui on suure ulatusega teod, siis tuleb kriminaalkoodeks mängu, siin ei ole vaja mingit reguleerimist adminkoodeksi raames.
Juhataja
Aitäh! Härra Vare! Ma paluksin teid vaadata tabloole! Te näete, kui palju on küsijaid. Kas ma tohiks paluda vastata veidi kiiremini ja lühemalt? Palun, Jüri Liim!
J. Liim
Tänan! Härra minister! Ma puudutan ka sama küsimust, mida kaks eelkõnelejat on juba puudutanud. Loodan, et kui juba kolm on rääkinud, ehk võtate seda teadmiseks. See on sama paragrahv 5 "Eesti majanduspiiri rajatiste rikkumine ja hävitamine". Te rääkisite, et see puudutab läbisõitu ja mittetahtlikku purustust, kuid minu meelest see sõnastus on ainult üheselt mõistetav. Arvestades piiripunktide rajamise raskusi ja sellega seotud materiaalseid kulutusi, ka majanduspiiri teenindajate väärikuse tagamise vajadust, ei ole ma nõus niivõrd leebe karistusega. Arvan, et purustaja või purustajad peavad tasuma kõik taastamiskulud ja lisaks saama trahvitud ja eriti rasketel juhtudel võetud kriminaalvastutusele. Ma arvan, et see peaks siiski olema konkreetselt kirja pandud, see teatud määral distsiplineerib isehakanud purustajaid. Paragrahv 10, mis puudutab konfiskeeritud materiaalsete väärtuste realiseerimist, millise korra määrab valitsus. Tuluküsimuses ei osanud te eelmine kord vastata, arvan, et osa realiseerimisest saadavast tulust peaks minema ka nendele maakondadele, linnadele, kust on pärit konfiskeeritav kaup. Loodan, et te kommenteerite. Tänan!
R. Vare
Viimasega olen täiesti nõus. Nagu ma ka ettekandes ütlesin, tõepoolest on laekunud rida ettepanekuid ka teie kolleegide poolt, kus on just neid põhimõtteid arvestatud, mida te äsja ütlesite, ka tulu jagamise asjus. Vaatame need kõik läbi ja pakume rakendusotsusesse selle variandi välja. Võib-olla ka alternatiivi, ma ei tea seda praegu üksinda teie ees öelda. Mis puudutab paragrahvi 5, siis ma veel kord, samuti kolmandat korda, toonitaksin, et kui on probleem selles, et midagi on ära hävitatud ja tehtud olulist materiaalset kahju, siis see ei ole enam administratiivkoosseis. See on kriminaalkoosseis ja meie sõbrad OMON-ist kuuluvad kriminaalvastutusele võtmisele. Aga täna teie ees on administratiivseadusandluse muudatused. See puudutab ainult kõige väiksemaid kahjusid, mis ei ole eriti suurtes summades ju mõeldav. Kõik, mis puudutab põletamisi ja muid taolisi "meeldivaid" tegevusi, kõik see on kriminaalkoosseis ja selle jaoks on paragrahvid täna juba olemas. Küsimus on ainult selles, kas me suudame need härrased vastutusele võtta.
V. Kuznetsov
Tänan! Lugupeetud ettekandjal Esiteks sissejuhatav küsimus. 6. aprillil 1990. aastal kinnitas lugupeetud parlamendiliider Marju Lauristin kohtumisel Narva linnanõukogu saadikutega, et 1992. aasta Euroopasse läheb Eesti Vabariik avatud piiridega ühiskonnana. Hoolika õpilasena konspekteerisin ma selle sõnavõtu. Kuidas ühitada lugupeetud parlamendiliidri tollast kinnitust praeguse olukorraga, kui piirirežiimi tugevdatakse? Võtame nüüd näiteks Narva linna. See on teatavasti eriline linn, sest piirneb Venemaaga, ja selleks pole tingimata vaja autot, et Narvast Ivangorodi või sealt Narva mingit kaupa tuua. Ma võin seal näiteks 20 kg kartulit ja see käe otsas ära tuua. Kas narvalaste isiklikke asju, kotte ja kandevõrke hakatakse kontrollima, kui nad Ivangorodist Narva tagasi tulevad? Ja veel üks asi. Lugupeetud ettekandja! Kas teil kui riigiministril on andmeid selle kohta, kas seoses majanduspiiri kehtestamisega on suurenenud vabariigi elanike kallaletungid sellele piirile, võrreldes näiteks olukorraga 3 aastat tagasi? Kas teie kui riigiminister ei pea võimalikus likvideerida taolised piirid, et mitte ärritada elanikkonda, kes on niigi juba vihale aetud? Ja kuidas ikkagi jääb selle avatud piiridega ühiskonnaga? Tänan!
R. Vare
Lugupeetud rahvasaadik! See majanduspiir sellisel kujul, nagu ta meil eksisteerib, ei ole vaadeldav piiriekvivalendina, nagu ta on Euroopas. Juhul, kui Nõukogude Liit leiab vajaliku olevat rakendada meie suhtes majanduslikke sanktsioone ja sisuliselt ähvardab ka tollipiiriga (jutt ei ole ainult Eestist), siis loomulikult kerkib küsimus ka riigipiirist, loomulikult tekib küsimus ka tänasest läänepiirist, sest see on ju ikka veel NSV Liidu organiseerida, kuigi vastavad ettepanekud on vabariigi valitsuse poolt esitatud ja me oleme valmis töötama ka nende küsimuste kallal. Nii et me saaksime rääkida vabadest piiridest ja kõigest muust siis, kui me oleme iseseisev riik igas mõttes ja meil ei teki ka neid probleeme, mis täna meil eksisteerivad seoses turu täituvusega. Mis puudutab Euroopat, siis see on iseseisvate riikide vaba tahte avaldus ühise majandusruumi loomiseks. Aga nad on kokku puutunud tohutu probleemidehunnikuga, ma ei tea, kui hästi te sellega kursis olete. Ma ei räägi raharingluse küsimustest, vaid loomulikult ka tervest reast muudest probleemidest. Võib-olla täna on ainult inimeste liikumine. Sее küsimus on sisuliselt lahendatud ühise Euroopa raames ilma probleemideta. On juba otsustatud. Ja nagu te tähele panete, ka meie majanduspiir lähtub samast filosoofiast. Mis puudutab Narvat ja Narvas kõikide kottide kontrollimist, siis ma veel kord ütlen, nagu juba möödunud sügisel ütlesin, et seda me ei tee.
P. Grigorjev
Lugupeetud härra Vare! Tahaksin, et selles seaduses ei oleks kirja pandud mitte ainult eraisiku vastutus, kelle taskusse ja autosse te hakkate piiluma, vaid ka teie bürokraatide vastutus, kes litsentse välja andma hakkavad. Kui kiiresti saab litsentsi bürokraadi poole pöördunud eraisik, kelle kaup võib vahepeal rikneda? Kuidas vastutab bürokraat litsentsi väljaandmisega venitamise eest? Tänan!
R. Vare
Täna nii litsentsiametnike kui ka teiste ametnike vastutuse põhimõtted on tegelikult ju mingil määral ka sätestatud ja ka asjaajamise kord on olemas. Siin mingisugust erikorda ette nähtud ei ole. Mis puudutab seda, et ei venitataks, siis ma ausalt öeldes ei näe ka põhjust, miks see on selle seaduse reguleerimise objekt. See on üldse riigiteenistuse seaduse reguleerimise objekt, milline aga tänasel päeval siiski puudub. Ja kui leitakse, et meie ühiskonnas bürokraatia areng on selline, mis ei võimalda normaalselt asju ajada, siis tuleb tolles seaduses kõik küsimused lahendada ühiselt ära. Kui see oleks põhjus, miks kõik seadused tuleks tagasi lükata, siis me ei saaks täna siin saalis mitte ühestki seadusest rääkida.
A. Zõbin
Lugupeetud ettekandja! Kas teile ei näi, et sellised seadused tähendavad seda, et valitsus mõnitab omaenda rahvast? Oletagem, et ajalehes "Vperjod" kirjutatakse, et 1. juulist loobub riik põllumajandussaaduste varumisest, lõpetatakse litsentside väljaandmine jne. Kogu Eesti rahvas, kes tegeleb põllumajandusega ja on teatud määral elanud Leningradi turu arvel, satub transsi. Juba möödunud aastal polnud kuhugi turustada seda kiiresti riknevat kaupa. Et saada litsentsi, oli vaja sõita maakonnalinna ja oodata seal terve päev. Litsents anti ainult kolmeks päevaks. Kui palju tööaega inimesed raiskasid! Nüüd aga soovitatakse saadused töödelda omal jõul ja ise need ka kaubandusvõrku müüa. Kuidas on see võimalik? Eesti turud, kaubandusvõrk ei võta ju vastu neid põllumajandussaadusi, mida traditsiooniliselt kasvatatakse ja varutakse Eesti põllumajanduspiirkondades. Kas te pole kokku arvutanud, kui palju sellist toodangut läks Narva kaudu Leningradi poole? Kuhu see kõik panna ja millisesse olukorda satuvad inimesed pärast seda, kui valitsus on sellised otsused vastu võtnud?
T. Mets
Lugupeetud härra riigiminister! Kui siiamaani piirikontrolli sisuline aktsent oli suunatud lõuna-idasse, siis tingimata on see vaja laiendada ka põhja ja läände. Ja nimelt niisugusel kaalutlusel. Kui me võtame praegu Soome töölise keskmise palga, mis ta saab kätte, ütleme, 7000 marka või 5000 marka, siis see võrdub meile tulles automaatselt kohe 40 000 rublaga. Sellega kaasneb kohe antikvaarsete esemete väljaviimine, filatelistlik materjal, kultuuriväärtust omavad esemed. Siiamaani me vaatame kramplikult, et idasse ja lõunasse ei läheks mõni kott kartuleid või tükk liha ja samas anname põhja-lääne suunas ära eranditult suured materiaalsed väärtused absoluutselt kontrolli teostamata. Või kui on kontroll, siis on see väga tühine ja ei täida seda rolli, mis ta peaks täitma. Nii et siia tuleks lülitada just nimelt isikukontroll. See oleks see, mis annaks igal juhul majanduslikult mitte vähem efekti kui kontrolli teostamine lõuna-ida suunas.
R. Vare
Tahaks teiega nõustuda, laiendada tuleb loomulikult ka läänepiirile, aga läänepiir on poliitiline küsimus ja kahe ukse vahele jätmise taktika küsimused tuleb poliitikarindel enne ära lahendada, selleks et me saaksime juriidiliselt ja organisatsiooniliselt tegelda asjaga lõpuni. Vastavad ettepanekud, ütleme veel kord, on Liidu valitsusele esitatud.
J. Kass
Lugupeetud ettekandja! Paragrahvis 1 on öeldud, et tehakse hoiatus või määratakse rahatrahv kuni 500 rublani. Kas te ei leia, et see "tehakse hoiatus" annab spekuleerimise võimalusi? Ma leian, et selle peaks välja jätma. See oleks üks küsimus. Teine küsimus on paragrahv 8, kus esimese lõigu lõpus on öeldud, et "ametiisikutelt sisse regressi korras vastavalt kehtivale seadusandlusele". Kas te tutvustaksite meile selle regressi sisu? Kas see on ikka piisav ametiisikute vastutusele võtmiseks? Võib-olla piirdub see täna veel seadustikus ainult 10 rublaga jne. Ma lihtsalt ei tea. Kolmas küsimus. Paragrahv 9, kus räägitakse protokollide läbivaatamisest. Siin on öeldud, et ainult üksikisiku esimesel juhul vaatab läbi regionaalse juhtimise keskuse ülem. Mina leian, et paragrahv 1 peaks täielikult minema regionaalse ülema käsutusse, kui tegemist on üksikisikuga, ka korduval juhul. Me peame lihtsustama seda korda, seda on rääkinud piiriülemad ise, edasi-tagasi pendeldamine ühe või teise ametniku vahel ei too lihtsalt kasu, kuna korduvalt rikkumise peale minnakse väga kergesti. Ja teiseks, mina leian, et peame juurde võtma veel paragrahvi konfiskeeritud varade hoidmise ja kaitsmise korrast enne nende realiseerimist. See ei ole nii väga lihtne asi. Praeguse seaduse vastuvõtmisel tekib hulk kuhjuvaid kaupu piirile. Kes neid hoidma hakkab? Kujutage ette olukorda, kus karusnahakoormat peab kaitsma piiriteenistus, kelle on ainult kumminui. Kes ta siis on, kas ta on peibutuspart praeguse kuritegevuse juures? Me paneme ta löögi alla. Seda peaks kaitsma tegelikult politsei tulirelvaga. Teiseks, kaupade hulk on nii suur, et nad ei mahu lihtsalt piirile. See ei ole niisama lihtne küsimus. Tänan!
R. Vare
Lugupeetud rahvasaadik! Hoiatus kui spekulatsiooni võimalus. Kui me eeldame, et selle hoiatuse tegijad on selleks võimelised, siis on muidugi mõeldav ka niimoodi tõlgendada. Kuid me peame jätma võimaluse ka tõepoolest heausksete või inimeste suhtes, kes selle rikkumise kogemata sooritavad, piirduda ainult hoiatusega. Meil ei ole põhjust neid selle väikse asja pärast trahvida tunduvalt suuremate summadega, kui tal tegelikult süülist käitumist ei ole. Kuid ma tuletaksin meelde, et teenistuseeskirjade järgi tegelikult kunagi ei kontrolli üks mees. See on ka korruptsiooni vastu suunatud. Nii et ma siiski säilitaksin hoiatuse nende jaoks, kes ei ole sisuliselt süüdi. Teiseks, mis puudutab regressi korras vastutust, siis see on materiaalse kahju tekitamise korral kuni kolme kuupalga ulatuses vastavalt ametiisikult. Kehtiva korra alusel. Nüüd mis puutub sellesse, et täielikult, ka korduvuse puhul anda piiri- või juhtimiskeskuse ülemale, siis ma ütleksin niimoodi, et see ei ole iseenesest kena. Ainuke probleem on, et sellisel juhul leitakse kohe väljapääs. Nimelt, korduvus sooritatakse teises lõigus. Ja tunnistan ausalt, meie tänane infosüsteem ei võimalda lõiguti kohe kontrollida sealsamas piiripunktis, mistõttu tekib olukord, et kui ta läheb kõrvallõiku, siis on puhas poiss ja jälle esimene kord. See on ainukene põhjus, võib-olla mõningas mõttes tehnilist laadi. Muidu olen teiega täiesti nõus. Konfiskeeritud varade hoidmine ja säilitamine. Esiteks, asi läheb nüüd paremaks, kui see seadus vastu võetakse. Tähendab, ei kuhju piirile, viiakse ära ja antakse vastutavale hoiule vastavates maakondlikes kaubanduslikes organisatsioonides, kes vastutavad juba vastavalt kehtivale korrale. Ja küsimus on tegelikult selles ajahetkes: piiripunktis äravõtmine ja kuni sinna vastutavale hoiule transportimine. See ajahetk on vaja viia miinimumini. Muidugi, teatud puhkudel on ka probleem. Aga seal on ju veel olemas politsei relvastatud valvega. Näiteks, kui me teeme ladustamise piiripunktides, mida me eriti ei toeta, siis see on tõepoolest väga ohtlik ka sellel kaalutlusel ja ka OMON-i tõttu. Siis sellisel juhul muidugi peab olema valve juures. Aga selleks ei ole vaja eraldi paragrahvi seadusesse, see on lahendatav ka seadusest alamalseisval tasemel. Kas või siseministeeriumi liinis.
А. Раju
Austatud minister! Mul on teile paar küsimust. Neid on küll puudutatud siin mitme kandi pealt, aga siiski ma ei ole teie vastusest leidnud seda loogikat. Kui me võtame sellest seaduseelnõust esimesed kolm paragrahvi, siis me näeme ära need esimese astme üleastujad või kuriteo sooritajad. Ja paragrahv 2 määratleb ära need, kes faktiliselt ei tule ju piiripunkti, vaid kes vormistavad dokumendid. Ja nende puhul selle korduse kindlakstegemine on hoopis raskem. Kas ei oleks otstarbekam nendel 3–5 korda seda karistust esimesel astmel suurendada? Teine küsimus. See on paragrahv 10. Ma tegin kirjaliku ettepaneku, aga minu arvates teie arvamus peaks siin ikka kõlama jääma. Sest on näiteid, et koormate kontrollijal peaks olema huvi kontrollida ja võimalus mitte olla ära ostetud. Selle huvitatuse saab ta ise just nimelt selle protsendiga kättesaadust.
R. Vare
Ka tahaksin ideed toetada. Ma ütlesin juba enne, et ma täiesti toetan. Kas nüüd nii, nagu hr. Paju ütles, et konfiskeeritud materiaalsete väärtuste realiseerimisest laekunud vahenditest peaks 25% jääma tollivalitsusele, seda ma nüüd küll ei julge teile kohe öelda. Kuid ideed toetame sajaprotsendiliselt ja ei ole üldse põhjust kahelda, et seda oleks vaja teha. Ma arvan, et vastav säte võiks olla lülitatav rakendusotsusesse, mis kohustaks valitsust oma korras seda kohe ka ette nägema. Nii et täiesti toetan. Mis aga puudutab seda karistuse rangust, siis arvestage seda, et täna on need karistused administratiivseadusandluse raamistikus niigi karmid, ülikarmid. Ja siin on püütud leida teatud kompromissi kõikide nende külgede vahel, ka juriidilise karistuse raskusastme ja üleastumise vahel, lähtudes olukorrast, kus meil need administratiivkaristused tegelikult täna on palju leebemad. Kui me paneme väga suure karistuse peale, siis see on lihtsalt liiga erandlik.
Т. Anton
Lugupeetav Raivo Vare! Esitatud seaduseelnõu ja selle rakendusotsuse projekt tekitavad paraku ka mõningaid küsimusi. Esiteks on rakendusotsuse järgi selle seaduseelnõu jõustumisega nii, et selle vastuvõtmise hetkest loetakse seadus jõustunuks. Kui olla sellisel seisukohal, siis tekib paratamatult küsimus, kas tänaseks on koostatud, avaldatud materiaalsete väärtuste Eesti Vabariigist väljaveo või -saatmise korra eeskirjad. Ja samuti oleks ilmselt siis vajalikud eeskirjad selle kohta, kuidas toimub konfiskeerimine ja kuidas konfiskeeritud vara turustamine. See on esimene küsimus.
Juhataja
Paluks esitada küsimused korraga, sest sel juhul tuleb üks küsimuste voor! Muidu ma pean piirama küsimuste arvu.
T. Anton
Ma saan hakkama kahe küsimusega. Palun lugeda see siis esimeseks küsimuseks!
R. Vare
Rakendusotsuse puhul tõepoolest vastuvõtmise hetkest. Lugupeetud Tõnu Anton ei kuulnud, ma juba vastasin hr. Lebedevi analoogsele küsimusele. Kord ise on erinevate valitsusaktide näol näiteks ka avaldatud "Rahva Hääles", "Sovetskaja Estonijas", samuti on pidevalt avaldatud kaubavahetuse korraldamise komitee vastavad otsused, komiteel on delegeeritud õigus muuta nomenklatuuri. Ma kordan veel kord, kui peetakse vajalikuks, siis võime veel kord avaldada paketina tänase päeva seisuga kõik need otsused, mis on selle aja jooksul vastu võetud. Ja ka avaldatud kõik vabariiklikes ajalehtedes. Mis puudutab konkreetsete konfiskeerimise eeskirjade avaldamist, siis ma ei oska teile praegu vastata. Kui Ülemnõukogu peab seda oluliseks, siis sel juhul tuleb meil seda ka teha. Konfiskeerimise eeskirjad on sellisel juhul vaja avaldada vabariiklikus ajakirjanduses, kui seda nõuab Ülemnõukogu. Me jõuame seda teha.
T. Anton
Palve on vastata ka teisele küsimusele. Ja nimelt on oluline see, kas ja millisel kombel on võimalik võtta vastutusele ja reaalselt karistada neid õiguserikkujaid, kes tänaste arusaamade järgi on naaberriigi, ütleme siis Vene Föderatsiooni kodanikud, kasutavad Vene Föderatsiooni ühe või teise isiku transporti ja loomulikult ei viibi senikaua Eesti Vabariigis, kuni nende administratiivüleastumise asja siin läbi vaadatakse ja otsused vastu võetakse.
R. Vare
Väga hea küsimus. Täna on ju tegelikult mingisugune vastutusele võtmise kord olemas, mis juhul, kui rikkuja lipsab käest, sisuliselt ei anna efekti. Loomulikult eeldab see vastavat õigusabilepingut naaberriigi ja meie riigi vahel, mis ei tähenda aga seda, et see oleks takistuseks, et üldse kedagi ei saaks puutuda. Muidugi, õiguserikkumise koha järgne põhimõte, nagu juristid teavad, kehtib raudselt, siin ei ole küsimust. Vastutusele võtmine õiguserikkumise koha järgi.
J. Reinson
Austatud juhataja! Lugupeetud riigiminister! Pärast selle seaduse vastuvõtmist omandab erilise tähtsuse too kord, mille rikkumist see seadus sätestab. Mul on küsimus: kas te oskate öelda, kas praegu litsentside väljaandmine tagab vabariigi siseturu katmise kõigi tarbekaupade osas, enne kui keegi litsentsi saab?
R. Vare
See on kaubavahetuskorraldamise komitee küsimus, mitte minu valdkonna küsimus. Nii see vähemalt mõeldud on.
Juhataja
Aitäh! Palun, Vladimir Kuznetsov, teine küsimus!
V. Kuznetsov
Lugupeetud ettekandja! Kahetsen väga, aga te ei vastanud ühele minu küsimusele. Seepärast kordan seda. Kas teil on andmeid selle kohta, kui sageli on rünnatud majanduspiiri ja tollipunkte, võrreldes näiteks olukorraga kolm aastat tagasi? Pealegi kehtib teatavasti presidendi ukaas selle kohta, et taolised tollipunktid on ebaseaduslikud. Kas sellega ei provotseerita konflikte? Milleks ärritada juba niigi ärritunud elanikkonda? Tänan!
R. Vare
Ma muidugi juhiksin tähelepanu, et see ei ole elanikkond, kes nende punktide pärast ärritunud on. Täna me võime täiesti kindlalt väita, et Eesti Vabariigi majanduspiiri kontrollpunktide tänaste rünnete käekiri on üks, ja enam-vähem on ka selge, kust see tuleb. Juhuslikult on Eesti Vabariigi seadused ülimuslikud ka NSV Liidu seaduste suhtes, mis paneb paika juriidilise vahekorra. Mul ei ole arvulisi andmeid selle kohta, kas on rünnakute arv sagenenud või mitte, küll aga minu andmetel ei ole vähemalt viimased 35 aastat Eesti territooriumil niimoodi rünnatud ühtegi NSV Liidu piirivalvekordonit ega -punkti, nagu seda on tehtud 3 korda meie majanduspiiri kontrollpunktidega.
A. Gussev
Lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Mul on väga lihtne küsimus. Raske on muidugi öelda, kuidas nimetada elus põrsast, aga tema liha nimetatakse ju materiaalseks väärtuseks ja piima vist ka. Kas see laieneb ka nendele toiduainetele? Tänan!
R. Vare
Jah.
Juhataja
Sellega on küsimused ammendatud. Aitäh, härra Vare! Kas härra Anton soovib selles küsimuses sõna? Palun, härra Anton! Kas see on kaasettekanne õiguskomisjoni poolt? Küsimus on selles, kas te vastate küsimustele. Kui on kaasettekanne, siis saab küsimusi esitada.
T. Anton
Ei ole. Lugupeetud kolleegid! Lugupeetav ettekandja! Ma tahan jagada teiega mõningaid muresid, mis pole üksnes seotud arutatava seaduseelnõu ja otsuse projektiga, vaid kannavad ehk laiematki iseloomu kui need kaks dokumenti. Ma arvan, et nimetatud seaduseelnõu ja otsuse projekti sellisel kujul Ülemnõukogule arutada andmine on üks nendest võimalikest alustest, mis võivad asjatult ja minu arvates piisavalt põhjendamatult pingestada Ülemnõukogu ja valitsuse vahelisi suhteid. Tõenäoliselt tuleks antud juhul ja ka edaspidi olla ülimalt ettevaatlik nii administratiivõiguse rikkumiste koodeksisse, kriminaalkoodeksisse kui protsessinorme sisaldavasse koodeksisse muudatuste ja täienduste tegemisega. Antud seaduseelnõu ja otsuse projekt on aga meile esitatud läbivaatamiseks sellisel poliitilisel ja organisatsioonilisel taustal, et sisuliselt ei ole jäänud Ülemnõukogule võimalusi kainelt arutada, kuivõrd uued õigusnormid, mida soovitakse luua, nimetatud koodeksites istuvad. Sisuliselt ei ole võimalik sellises kiirendatud korras vastata ka kõigile nendele arvukatele sisepoliitilistele ja välispoliitilistele küsimustele, milliseid me sellise seaduseelnõu vastuvõtmisega tegelikult lahendame.
Kuivõrd õiguskomisjonil ei ole võimalik olnud seda seaduseelnõu arutada, siis õiguskomisjoni esimehena ma teeksin teile mõned ettepanekud. Seaduseelnõu rakendamise otsuse projektis on punktis 1 kehtestatud kord, et antud seadus jõustuks vastuvõtmise hetkest. Soovitaksin kolleegidel nii sellel korral kui ka edaspidi olla ülimalt ettevaatlikud selliste otsuste vastuvõtmisel. Milles on küsimus? Kui nõustuda sellega, mis otsuse projekti punktis 1 on kirjas, siis tuleb arvata, et mingi osa õiguserikkujaid saavad karistada selle eest, et nad täiesti objektiivsetel põhjustel ei olegi teada saanud, et Ülemnõukogu on vastu võtnud seaduse, millega nende seni mitteõigusvastane käitumine on muutunud õigusvastaseks käitumiseks, mille eest on üsna karmid karistused. Sellist olukorda ei saa normaalseks pidada. Õige oleks see, et seadust, kui see vastu võetakse, hakatakse rakendama pärast seda, kui nii seadus kui ka eeskirjad, millest seaduses on juttu, on avaldatud, ja võib-olla isegi 10 päeva pärast seda, kui need dokumendid on avaldatud. Otsuse projekti p. 3 räägib sellest, et valitsus valmistab ette ettepanekud muudatuste ja täienduste tegemiseks ka "Eesti NSV kriminaalkoodeksisse". Ei ettekanne ega meile esitatud materjal ei võimalda hinnata seda, milliseid uusi kuriteokoosseise soovitakse kriminaalkoodeksisse sisse viia. Küll on aga sellise punkti vastuvõtmine Ülemnõukogu poolt sisult blankoveksel valitsusele selliste koosseisude formeerimiseks ja meile teatud määral kohustuseks neid kuriteokoosseise hiljem aktsepteerida. Juriidilises mõttes võib tekitada kahtlusi see, et näiteks paragrahvis 1 karistatakse rahatrahviga ühes materiaalsete väärtuste konfiskeerimisega. Ei ole võimalik karistada üksnes rahatrahviga, vaid sellega kaasneb kohustuslikult nn. väärtuste konfiskeerimine. Selle üleastumise koosseis on aga selline, et see võib toimuda ka ilma otsese tahtmiseta, ettevaatamatuse tõttu. Selle tõttu peaks paragrahvi 1 lõik 1 olema võimalik karistust rakendada ka selliselt, et rahatrahv määratakse ilma vara konfiskeerimiseta. Millist vara silmas peetakse, on omaette juriidiline probleem, kindlasti ei peeta silmas aga väärtust, mis on selle vara abstraktsioon. Paragrahvis 3 on aga sama küsitav see, kas vaieldamatult tahtliku tegevuse eest (teisiti ei ole ju võimalik kauba väljaveo või saatedokumente võltsida) on õige karistus hoiatus. Analoogilisi küsimusi tekitab paraku seaduseelnõu hulganisti. Ja selle tõttu on mul, kolleegid, siiski teile ettepanek, vaatamata sellele, et küsimus on toodud teie ette kiireloomulise küsimusena, anda õiguskomisjonile võimalus kollegiaalselt nimetatud seaduseelnõu ja otsuse projekt läbi vaadata ning väljendada teie ees õiguskomisjoni kui Ülemnõukogu organi arvamust. Tänan teid!
Juhataja
Aitäh, hr. Anton! Kahtlemata on õiguskomisjonil see võimalus kahe lugemise vahel. Mе ei võta seda vastu sellel istungjärgul, vastavalt reglemendile ei ole see võimalik.
Lugupeetud Ülemnõukogu! Me praegu katkestame selle küsimuse arutelu seoses istungi aja lõppemisega, mis tähendab seda, et me homme alustame läbirääkimistega selles küsimuses. Ma loodan, et hr. Antoni sõnavõtt siin juba andis ainet ja ennetas teatud märkusi.
Homse kohta veel niipalju, et homme, kui me oleme kiireloomulise küsimuse ammendanud, on kavas kuulata nii tervisekindlustuse seaduse teist lugemist (mis on komisjoni poolt ette valmistatud) kui jõuda maaseaduse teise lugemiseni. Meil on homme pikk istung, ma usun, et me seda kõike jõuame. Aitäh! Kohtume homme.


EESTI VABARIIGI ÜLEMNÕUKOGU XII KOOSSEISU
43. ISTUNGJÄRK
KOLMAS ISTUNG
12. juuni 1991


Eesti Vabariigi seaduse "Administratiivvastutuse kohta materiaalsete väärtuste Eesti Vabariigist väljaveo või -saatmise korra rikkumise eest" eelnõu esimese lugemise jätkamine
Juhataja (M. Lauristin)
Palun kontrollime kohalolekut! Alustame istungit. Kohal on 70, puudub 35 saadikut. Kallid kolleegid! Kuidas me ka ei sooviks minna kohe päevakorras edasi, aga reglemendi kohaselt me võtsime eile kiireloomulise küsimusena arutusele administratiivkaristuste seaduse eelnõu ja vastavalt protseduurile peame sellega ilma katkestuseta edasi minema kuni esimese lugemise lõpuni. Ma loodan, et me jõuame ka kõik teised täna päevakorras olevad küsimused läbi arutada.
Meil olid eile küsimustele vastused ära, nii et avan läbirääkimised hr. Vare ettekande põhjal. Kas keegi soovib sõna? Palun, hr. Peterson! Kuni hr. Peterson tuleb pulti, ma informatsiooni korras ütlen vene keelt kõnelevatele saadikutele. Laudadele on jagatud materjal maaseaduse arutelu kohta, see on praegu vaid eesti keeles, kuid vene keeles on paljunduses ja kohe tuleb, võib-olla teil juba isegi on. Palun, hr. Peterson!
H. Peterson
Lugupeetud pr. juhataja! Lugupeetavad kolleegid! Teil on ees vastav seaduseelnõu piirangute kohta, mis käsitlevad kõikide kaubaartiklite, kaasa arvatud piima ja liha väljavedu. Põllumeeste esindajana ütleks valitsusele niimoodi, et sellest olekski pidanud alustama. Kui me tahame piirata ainult põllumajandussaaduste väljavedu, nii nagu ta oli eelmises valitsuse poolt esitatud projektis, siis loomulikult see pole kooskõlas terve meie majandusega. Muidugi iga ettevõtja ütleb, et mispärast me üldse piirame väljavedu, piirame kontakte, sidemeid, otsesidemeid, kaubavahetust jne. Kuid me peame kõigepealt lähtuma printsiibist, kas me tahame saada riigiks või ei taha. Ja kui me ei taha saada riigiks, siis loomulikult igaüks viib nii palju kui tahab, toob nii palju ja mida tahab. Kuid ma arvan, et siiski enamik meist arvab, et me tahame saada riigiks, ja seoses sellega tuleb ka paratamatult taluda teatud piiranguid. Ja siin tuleb ka põllumehe vaatevinklist näha kaugemale, näha seda asja riigi huvidest ja riigi vaatevinklist. Kuid siin kergitub hoopis teine probleem. Kui ühiskond ja riik ka reguleerib või piirab, siis peab ta võtma ka omale kohustused. Ja ka Eesti Vabariigi Valitsus peab võtma omale suuremad kohustused ressursi hankimisel, ressursi vahetamisel, lõpetades kiiremini oma raha ja ka maailmaturul maksva raha juurutamisega, sest enam pole võimalik minna nii kergesti otsesidemetesse ja teha kaubavahetust. Ja valitsus peaks lähtuma printsiibist, et väljavedu ei tohiks piirata, vaid peaks piirama seda, et ei toodaks sisse sularaha, mida tuuakse küll diplomaaditäite, küll pagasnikutäite viisi. Ja loomulikult siis pole ei riigitöötajal ega ettevõtte töötajal, rääkimata intelligentsist, nende inimestega võrreldes võimalik osta ega konkureerida turu- ega poeletil. Ja siin kerkib veel üks küsimus seoses sellega, mis küll pole otseselt selle punkti teema. Me räägime, et kui põllumajandussaadustele antakse vaba hind, siis see on suur vastutulek, kuid me elame siiski Põhjamaa tingimustes ja kõikides Põhjamaa riikides on põllumajandus riigi poolt doteeritud nii- või teistpidi. Nii et põllumajandus Põhjamaades ei ole turumajandusharu. Ja vastupidi, me peame mõtlema, kuidas me paneme paika minimaalsed kokkuostuhinnad. Seda näitas möödunud aasta, kui lasti vabaks lammaste kokkuostuhind ja see läks niivõrd madalale, et inimesed ei tahtnud neid enam kuskile viia, sest see juba ei tasunud ära transporti, rääkimata muust. Ning peame mõtlema ka juba sellele, et meie põllumajandussaaduste kokkuost ei langeks nii madalale, et peame mõtlema sellisel juhul ka juba teatud määral ületootmisele. Aitäh!
P. Priks
Lugupeetud proua juhataja! Kallid kolleegid! Ma tahaks lühidalt pöörata teie tähelepanu veel seaduse projekti paragrahvile 5, kus on käsitletud Eesti Vabariigi majanduspiiri rajatiste rikkumist ja hävitamist. Praegu on öeldud niiviisi, et Eesti Vabariigi majanduspiiri rajatiste rikkumise ja hävitamise eest tehakse hoiatus või määratakse rahatrahv 500–1000 rubla. Siin juba eile kõlasid väited, et peaks ära näitama ka kahjude tasumise, ja sellepärast mina teeks ettepaneku täiendada seda paragrahvi teise lõiguga ja nimelt niiviisi: "Tekitatud kahju kuulub kahju tekitanud isikute poolt hüvitamisele täies ulatuses, välja arvatud Eesti Vabariigi seadusandlusega ettenähtud juhud." Põhjendus oleks selline, et kahju suurus võib ulatuda ka isegi kümnetesse tuhandetesse. Näiteid selleks juba on, kas või sellest rajoonist, kus mina elan. Vasknarva piiripunkt põletati maha, kui ma ei eksi, oli kahju 40 000. Ja peale selle see ettepanek, mis ma tegin, on täielikult kooskõlas "Eesti NSV tsiviilkoodeksi" paragrahviga 448 1. lõikega. Antud juhul ta nagu konkretiseerib sellist punkti. Ja kui me selle paranduse võtame vastu, siis tuleks hästi väiksed täiendused teha paragrahvis 9. Seal, kus praegu on, et paragrahvis 4 1. ja 2. lõikes ning paragrahvis 5 ettenähtud asjad vaatab läbi Eesti Vabariigi Piirikaitseameti direktor või tema asetäitja, seal peaks lihtsalt paragrahvis 5 panema juurde lõige 1. Ja kus on kohtu korras asi lahendatav (see on järgmine lause, algab peale paragrahvi 7 1. ja 2. lõikes ettenähtud asjad), sinna tuleks panna ette lihtsalt, et paragrahvi 5 2. lõikes ja paragrahvi 7 1. ja 2. lõikes ettenähtud asjad jne. Ja olekski kõik. Tänan tähelepanu eest!
Juhataja
Tundub, et rohkem käesolevas küsimuses kõne- või sõnasoovijaid ei ole. Lõppsõnaks on sõna hr. Varel.
R. Vare
Lugupeetud proua spiiker! Lugupeetud Ülemnõukogu! Vahepeal on ka käesolevat seaduseelnõu ning neid parandusi, mis kõlasid eelmisel istungil, arutatud Eesti Vabariigi majanduspiiri rakendamise komisjonis ning täna ka Ülemnõukogu õiguskomisjonis, kus me jõudsime konsensusele. Õiguskomisjon toetas seda eelnõu koos nende parandustega, millest ma olen valmis teile ette kandma. Parandused olid järgmised: paragrahvi 1 lõigus 1 sanktsiooni kirjelduse lõppu lisada sõnad "või ilma selleta". Põhjenduse esitas hr. Anton oma sõnavõtus eilsel istungil. Paragrahvis 2 ja paragrahvis 3 (ka see kerkis eile esile) saab olla tegu ainult tahtliku tegevusega, mistõttu hoiatust kui sanktsiooni peeti ebapiisavaks ning on maha võetud sõnad "tehakse hoiatus või" mõlemas paragrahvis, seega jääb ainult trahv, ja trahvi puhul muudeti sõnastust paragrahvis 2 "kuni 1000 rublani". Kõikidel edaspidistel puhkudel, kui tuleb juba korduvus, siis tuleb karmim trahv ja edasi tuleb juba kriminaalkoodeksi paragrahv. Paragrahvis 4, ma palun vabandust, juba eile välja jagatud tekstis oli siin tõepoolest lõigu sõnastus "miilitsatööta ja (politseiametniku) isiku poolt", siin tuleb asendada sõnaga "politseiametniku". Paragrahvis 5 lisati koosseisu sõna "tahtliku" rikkumise või hävitamise, mis loomulikult tõi kaasa hoiatuse ärajätmise sanktsioonist. Jäävad ära sõnad "tehakse hoiatus või", jääb alles ainult trahv. Paragrahvis 8 olid redaktsioonilised parandused, et ei saaks eestikeelsest tekstist aru niimoodi, et juriidilised isikud ise kehtestavad selle korra, vaid ikkagi kehtestatud korda rikkudes juriidiliste isikute poolt. 3. reas "ning nende juriidiliste isikute". Täpsustus, et oleks selge, et mingeid teisi isikuid selle all ei mõelda. Paragrahvis 9, kus 4. leheküljel ülevalt 2. lõik on öeldud "paragrahvi 1 lõige 1 rikkumise puhul majanduspiiri regionaalse juhtimiskeskuse ülem". Piirikaitsekomisjon leidis, et kuna tegu on koosseisuga, mis puudutab üksikisikut, kodanikku, siis sellisel puhul ei ole õige, kui seda asja otsustaks piirikaitsja, sellise asja peaks otsustama toll, kelle pädevusse kõik need asjad kuuluvad, kes on ka rahaliste küsimustega seotud, ja tegi ettepaneku, mis leidis aktsepteerimist, et subjektiks on mitte majanduspiiri regionaalse juhtimiskeskuse ülem, vaid maakonna ja linna tolliinspektuuri juhataja. Asjal on ka teine, puhtpraktilist laadi tagapõhi. Täna piirilõigud on ju ainult piiripiirkondades, aga sanktsiooni rakendamine peaks olema võimalik mitte ainult piiriäärsetes maakondades, vaid ka sisemaal, kus tolliprotseduure rakendatakse, ja seetõttu oleks õigem (tollistruktuurid on igal pool sisemaal olemas), et seda teeks ka toll. Peale selle kõlas õiguskomisjoni esimehe ettekandes hoiatus rakendusotsuse esimese punkti suhtes, nii selle konkreetse kaasuse puhul kui ka vastuvõtmise hetkest jõustumise osas. Siin on oma loogika tõepoolest olemas ja see punkt 1 tuleks maha võtta. Punkt 2 muutub punktiks 1 ja punktis 3 tuleks maha võtta sõnad "ja "Eesti NSV kriminaalkoodeksi"". Seega jääks kogu eelnõu ja otsuse projekt käsitlema ainult administratiivvastutust ja võimalikud kriminaalkoosseisud, millised tuleksid kõne alla, selguvad juba edaspidise töö käigus. Komisjoni arvates oleks liigne bürokraatia Ülemnõukogu poolt selliseid ülesandeid kirjutada, nagunii tulevad need tööd ära teha.
Samuti kõlas ka täna veel kord ettepanek kahjude hüvitamise formuleeringu sisselülitamise kohta. Hr. Priks oma sõnavõtus väga ilusti ka selgitas asja juriidilise olemuse, kui ta näitas teile samal ajal tsiviilkoodeksit. Uuesti administratiivseadusandluse raames reglementeerida küsimusi, mis on tsiviilkoodeksis ette nähtud, ei ole mitte mingit alust ega põhjust. See on ka põhjus, miks ei ole aktsepteerimist leidnud need ettepanekud, mis puudutasid kahju hüvitamise formuleeringuid. Sellise ettepaneku tegi ka hr. Liim.
Mis puudutab konfiskeeritud kaupade realiseerimisest saadavate tulude jaotamist, siis ma palun rahvasaadikutelt vabandust, mul ei ole käepärast vastavat vabariigi määrust, mis on vastu võetud juba 5. novembril 1990, mida aga rakendada ei saanud. Seal oli fikseeritud, et konfiskeeritud kaupade müügist saadud summad kantakse 50% riigieelarvesse, 30% majanduspiiri fondi ja 20% selle maakonna eelarvesse, kus see rikkumine toimus. Seega on ka see ettepanek juba arvestatud. Ma tänan tähelepanu eest!
Juhataja
Aitäh! Lõppsõnale küsimusi ei esitata. Nii et protseduuri kohta? Hr. Gussev! Meil sõnavõtte ja küsimusi praegu enam olla ei saa. Te saaksite selgitada hr. Varega omavahel või saata kirjalikult. Täna on esimene lugemine. Aitäh, hr. Vare!
J. Põld
Aitäh! Pr. juhataja! Ma teeksin kolleegidele ettepaneku võtta seaduseelnõu vastu esimesel lugemisel. Valitsus on meie märkusi juba arvestanud. Samas teeksin ma ettepaneku korraldada nimeline hääletus. Aga ma näen praegu, et saalis on väga palju kolleege puudu, ilmselt nad on siin ees koridoris või sööklas ja teeksin ettepaneku anda kõvasti kella, et nad tagasi jõuaks.
Juhataja
Oodake, hr. Põld. Ma pean kõigepealt vaatama siiski, mida ütleb selle kohta reglement. Kiireloomuliste küsimuste puhul on öeldud niiviisi, et kiireloomulisel arutamisel toimub tema sisuline arutelu eelnõu esimesel lugemisel, parandusettepanekud eelnõu teksti kohta tuleb esitada kirjalikult 24 tunni jooksul pärast eelnõu esimese lugemise lõpetamist. Järelikult meil ei ole õigust võtta saadikutelt seda 24 tundi. Ja nagu me praegu nägime hr. Gussevi küsimusest, on konkreetseid asju, mis on vaja selle kahe lugemise vahel nagu täpsustada, nii et siiski puht reglemendi järgi meil ei ole võimalik.
J. Põld
Aitäh! Ma võtan oma ettepaneku tagasi.
Juhataja
Sellega on vastavalt reglemendile antud seaduse esimene lugemine lõpetatud. (Hääled saalist.) Tuletan meelde 24 tunni reeglit. Teine lugemine on järgmisel nädalal.
Nüüd on ühelt saadikutegrupilt tulnud veel üks kiireloomuline küsimus ja ma palun hr. Andrejevil see ette kanda.
Juhataja (V. Andrejev)
Lugupeetud kolleegid! On ettepanek võtta kiireloomulise küsimusena päevakorda Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsus "Valuuta välismaale viimise seaduslikkuse kontrolli kohta" ja seda küsimust põhjendab Vladimir Lebedev. Palun!
V. Lebedev
Lugupeetud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Teatavasti avaldati eile ajalehes "Molodjož Estonii" esileheküljel artikkel "Kadunud miljonite saladus". See, kes eile tähelepanelikult Liidu massiteabevahendeid jälgis, teab, et see materjal anti edasi ka TASS-i kanalite kaudu nii kodu- kui välismaale. Eile kanti televisioonis ja raadios üle Otsasoni esinemine. See ei toonud asjasse selgust, vaid hoopis suurendas ažiotaaži ja ebatervet huvi selle küsimuse vastu. Mainitud artiklis riivatakse meie kolleegi, asejuhataja Marju Lauristini au ja väärikust. Tahan öelda, et ta oli üks vähestest NSV Liidu Ülemnõukogu saadikutest, kes keeldus võtmast vastu raha NSV Liidu Ülemnõukogu liikmeks olemise eest. See kinnitab meie kolleegi väärikust. Muide, selles artiklis vihjati veel kolmele inimesele, kuid nimesid ei mainitud. Olen seisukohal, et see lugu heidab varju meie vabariigi Ülemnõukogu saadikutele ja juhtidele ning valitsusele. Seepärast tuleb seda käsitleda kiireloomulise küsimusena ja see lahendada. Tänan!
Juhataja
Tänan! Lugupeetud kolleegid! Mul on ettepanek võtta kiireloomulise küsimusena päevakorda Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsus "Valuuta välismaale viimise seaduslikkuse kontrolli kohta". Kes on selle poolt? Palun hääletada! Tiit Made.
T. Made
Austatud eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Me pisut kiirustame. Meil ei ole piisavat informatsiooni, panga nõukogu peaks seda asja kõigepealt omavahel arutama. Siin ei ole pikalt-laialt õieti midagi arutada, Eesti Pank peab andma informatsiooni, kes on konkreetselt need inimesed, kes seda arvet võivad kasutada ja missugustel tingimustel see raha on viidud mõnda Soome panka. Selles pole mitte midagi imelikku, et see sinna viiakse. Kiireloomulisena aga päevakorda võtta enne ei saa, kui meil ei ole selle kohta konkreetset täiendavat informatsiooni. Ma arvan, et see on panga nõukogu asi, mitte eelarve-majanduskomisjoni asi. Niisiis, meie kolleegidest on kolm seal panga nõukogus ja arvatavasti nad informeerivad meid. Nii et täna on kiirustamine täiesti ülearune. Aitäh!
A. Gussev
Lugupeetud juhataja! Lugupeetud Tiit Made! Suhtun austusega Tiit Madesse, kuid reglement on kõigi jaoks püha. Eile, kui olid kiireloomulised küsimused, ei andnud te kellelegi sõna, aga täna annate. Teen teile märkuse. Nii ei tohi teha.
Juhataja
Lugupeetud kolleegid! Hääletamine näitab, kas võtame küsimuse päevakorda või ei võta. Aga järgmisel nädalal toimub panga infotund ja valitsuse infotund. Ma palun hääletada nüüd, kes on poolt! Poolt on 21, vastu 35 ja 6 on erapooletud. See küsimus ei leidnud toetust.


Virumaa keskkonna seisundi kohta seoses energeetikaga
Juhataja (M. Lauristin)
Lugupeetud Ülemnõukogu liikmed! Meil on üks võlg. Me katkestasime 6. juunil Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsuse "Virumaa keskkonna seisundi kohta seoses energeetikaga" eelnõu arutamise, kusjuures meil olid inimesed kohale kutsutud ja ootasid, kuid ei saanud rääkida. Enne kui me läheme edasi tervisekaitsega ja omandiprobleemidega seotud seaduseelnõude arutamisele, me õiendaksime selle võla, sest inimesed on jälle kohale kutsutud. Niisiis, võtame 12. päevakorrapunkti ja kuulame ära, mis on öelda Virumaa esindajatel. Kas härra Tarand küsimuse esitajana soovib võib-olla mälu värskendada?
A. Tarand
Lugupeetud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Nagu te mäletate, 6. juunil võttis kogu meie vaimuenergia, aga peaaegu ka kogu füüsilise energia Narva vabamajandustsooni küsimus, millele järgnes sisuliselt hästi tihedalt kogu selle vabamajandustsooni loomise ümber toodud argumentidega seotud küsimus, mis läheneb küll keskkonna vaatevinklist. Ma kordan seda selleks, et oli selgelt näha, et see läks üle ja mööda. Eesmärgid, mida selle otsusega püütakse saavutada, on üldiselt võttes samad, pikaajalised. Ja mina kui keskkonnakomisjoni ettekandja, püüdsin näidata seda, et me jõuame praeguse aja konflikte lahendades paratamatult väga pika perspektiiviga küsimuste lahendamiseni. Ja kui me üritame seal ehk kogu Eestis keskkonna seisundit parandada, siis peame me vahest oma äranägemise järgi keskkonnakomisjonis lahendama pikaajalist energiaprogrammi. Ülejäänud kolm kaasettekandjat rääkisid veidi konkreetsemalt ja kitsamalt praegusest olukorrast ja konflikti olemusest, mis seisab Viru maakonna poolt tõkestatud maade eraldamises põlevkivi kaevandamiseks. Põlevkivikaevanduste poolt on küsimus selles, et kui ei jõuta anda küllaldaselt põlevkivi, võib meie energiatoodang ootamatult langeda, mis purustab kogu meie rahvamajanduse, mis tast alles on. Niipalju kui mina mäletan, jäi 6. juunil küsimuste esitamine kaasettekandjatele vististi ära. Nii et kui teil on võimalik täpsemalt meenutada, millest jutt käib, siis on kohe võimalik esitada küsimusi kõikidele kaasettekandjatele või ka mulle. Vahepeal ma ütleks veel, et on laekunud üks täiendav materjal, mille järjekord on pisut vale, see on siis energeetikast arvudes. Ees fuajees on veel Ida-Virumaa põhjendus. Seda ei jagatud saalis välja sellepärast, et puudus venekeelne tõlge. Ja väga väledalt toodud Ida-Virumaa maakonna põhjendus selleks, miks tema läks välja selle peale, et peatada maaeraldamised. Nii et praegune seis on selline ja edasiminek minu arusaamist pidi võiks olla küsimustes. Aga see on muidugi juhataja asi. Aitäh!
Juhataja
Kas härrad Sullakatko ja Marits tahavad vastata veel küsimustele? Kas on saadikutel küsimusi kaasettekandjatele? See probleem jäi meil pooleli. Härra Sullakatko vastas, härra Maritsal jäi vastamata. Kas teil on küsimusi härra Maritsale? Ta on siin. Palun, härra Marits, Priidu Priksil on küsimus!
P. Priks
Proua juhataja! Lugupeetud härra Marits! Nagu ma aru saan, on sisuliselt olemas ikkagi konflikt Ida-Viru maakonna ja "Eesti Põlevkivi" vahel. Mind isiklikult häirib see väga tugevasti, kuna olen ühtepidi ja teistpidi mõlemaga väga lähedalt seotud. Sellepärast ma tahaks täpsustada sellist asja. Milles seisneb Ida-Viru maakonna ja "Eesti Põlevkivi" konflikti sisu? Kas see on ainult maa eraldamises, ja kui on ainult selles, kas ei ole see näiteks valitsuse tegematajätmine, või on veel mingid lisapõhjused selleks konfliktiks? Aitäh!
M. Marits
Sellele võiks üsna pikalt vastata. Ei saa päris niimoodi öelda, et see konflikt oleks maakonna ja "Eesti Põlevkivi" vahel. See on märksa laiem. Võib öelda, et see kriis on pikaajalise protsessi tulemus ja ausalt öeldes maakond on viimasel aastal natuke kaasa aidanud, et seda kriisi teravdada. Põhiküsimus on ikkagi selles, et kõik see aeg on põlevkivi toodetud, kuid eelmine aasta oli esimene kord, kui "Eesti Põlevkivi" tema enda initsiatiivil tuli ja pakkus mingisugust kompensatsiooni. Ja me leidsime, kui see asi nii edasi läheb, siis kaevatakse kogu see territoorium üles, kuid kohalikele elanikele sellest midagi kasu ei tule. Kes seal ekskursioonil käisid, nägid väga selgelt, et meil on neid puudujäämisi ja vajakaolemisi väga paljudel elualadel. Et kohalik elanik, kes seal elab, saaks ikkagi tasutud need vaevad, siis elatustase peaks olema tunduvalt kõrgem kui mujal Eestis, ja selleks on ikkagi vaja väga palju raha. Nii et see oli üks selline põhjus, miks meie natuke kaasa aitasime, kuid see konflikt iseenesest on juba ammu olemas.
H. Viirelaid
Proua juhataja! Austatud härra Marits! Kuidas te suhtute "Eesti Põlevkivi" peadirektori härra Sullakatko ettepanekusse, et maaeralduse küsimuse lahendamine anda maakonna pädevusest vabariigi valitsusele? Aitäh!
M. Marits
Ma vastaks niimoodi, et maa võib-olla on see viimane asi, mis on elanikele jäänud, ja kui see ka ära võetakse, siis ei hoia neid elanikke enam mitte miski seal piirkonnas kinni ja nad lähevad ära.
J. Reinson
Lugupeetud juhataja! Lugupeetud kaasettekandja! Otsuse projektis räägitakse vajadusest Eesti Vabariigi Valitsusel ette näha kompensatsioonid, kompenseerimaks saamata jäänud tulusid ja loodusele tekitatud kahju tootjale. Kas te peate vajalikuks hüvitada kahjud elanikkonnale ja kuidas seda saaks teha?
M. Marits
Meie nägemus oleks, et see maks, mis tuleks, jaguneks kolme tasandi peale. Esimene tasand oleks vallad, mis asuvad põlevkivi tootmise territooriumil, ja mingi protsent laekuks otse nende eelarvesse ja nemad kasutavad seda lihtsalt eelarve tuluna. Teine osa läheks maakonda ja maakonnas kasutataks seda kolme asja jaoks: ettevõtluse jaoks, kapitaalehituse jaoks ja noorte spetsialistide toetamiseks. Just sellepärast maakonda nende asjade jaoks, kuna see põlevkivi tootmise mõju on siiski natuke laiem kui ainult need külanõukogud, vallad, mis asuvad otseselt territooriumil. Kolmas, mis läheks vabariigi eelarvesse. Ja vabariigi eelarvest siis finantseeritakse selliseid asju, nagu energeetikaprogramm, sealhulgas uute energeetiliste allikate otsimine, teaduseks, kõrgkoolidele, kes tegelevad maavaradega ja energeetikaga, bioloogia jaoks, teede, side, transpordi jaoks ja muidugi mõningal määral maaparanduses kaevandatavatel aladel.
V. Kois
Lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Te juba mainisite makse. Asi on selles, et maksud keskkonna saastamise eest, mis kavatseti kehtestada ja mis oleksid oluliselt mõjutanud meie rajooni eelarvet, on seaduse tasandil kinnitamata. Öelge, palun, kas teie arvates on võimalik järgmise aasta eelarve koostamisel vastu võtta mitte еnam valitsuse määrus, vaid Ülemnõukogu seadus, mis määrab kindlaks maksusummad keskkonna saastamise eest.
M. Marits
Täiesti selge, et meiepoolne nägemus on selline, et konflikti saab tõesti lahendada ainult sel juhul, kui koos nende ettepanekutega konkreetsete maade eralduste kohta kaasneks ka konkreetne programm nende maksude ja kompensatsioonide kohta. Siin on selline näide. Vabariigi valitsuse määruses (kas see oli nr. 134) möödunud aastast lubati maakonnale põlevkiviressursimaks 20%. Sellest 40 miljonist me oleksime siis pidanud saama küllalt suure raha, kuskil 8 miljonit. Kogu see sõda käis üle aasta. Selle aasta alguses jõuti lõpuks niikaugele, et maakond oleks saanud ainult üheainsa miljoni. Tähendab, ei saa enam jääda uskuma neid lubadusi, need tuleb kõik konkreetselt paberile panna, need kas otsuste või määrustena vastu võtta ja need peavad olema pikemaajalised, mitte niimoodi, et ka tänavu aasta on ainult üheks aastaks. See ei anna neile kindlust.
V. Andrejev
Lugupeetud härra Marits! Mul on kaks küsimust seoses sellega, et koondis "Eesti Põlevkivi" annab toodangut, mis läheb põhiliselt energeetika käsutusse ja on üks tähtsamaid vabariigis, sest osa sellest ka eksporditakse. Kas te eitate täielikult seda võimalust, et koondise probleemid lahendatakse riiklikul tasandil? Kas tasub teha valitsusele ülesandeks kooskõlastada maaeraldamisküsimus maakondadega? Kas maakond on kasutanud ära kõik võimalused kompromissi saavutamiseks koondisega "Eesti Põlevkivi" selles küsimuses? Tänan!
M. Marits
Maakonnad on vastavatel tingimustel valmis minema kompromissidele, sest me saame tõesti aru, et energiat on vaja. Maaeralduste kohta ma veel kord ütleks niimoodi, et kohalik elanikkond peab siiski saama siin põhilise otsustamisõiguse, aga kompensatsioonimehhanism peab olema see, mis tagab, et kohalik elanikkond, saades aru nendest asjadest, on nõus nende maade eraldamisega. Ja kui see ära võetakse, siis ma ei tea, tagajärgi ei oska ette näha.
Juhataja
Aitäh! Härra Marits! Öelge palun, kas te olete Ülemnõukogu otsuse projektiga tuttavad ja kas teie isiklikult toetate seda projekti?
M. Marits
Ma olen selle projektiga tuttav juba selle loomise algusest peale, ja kui ta niimoodi vastu võetakse, siis ta rahuldab maakonda täielikult. Muidugi, siin üks väike aga on, selle ühe kuu jooksul võib-olla kõiki küsimusi ei jõua lahendada, aga eks me katsume. Nii et nõus sellega.
Juhataja
Aitäh, härra Marits! Kes soovib selles küsimuses veel öelda oma seisukohta? Härra Sullakatko palub lõppsõna. Kõik ettekandjad ja kaasettekandjad saavad öelda ka lõppsõna, nii et härra Sullakatko nagu ka härra Tarand saavad selle. Aga enne ma tahaksin teada, kas saadikutest keegi tahab ka midagi öelda. Aitäh! Tundub, et soovijaid ei ole. Seega läbirääkimisi ei avata. Lõppsõnaks palun siis kõigepealt härra Sullakatko ja siis härra Tarand. Kas härra Marits soovib ka lõppsõna veel? Ei soovi. Aitäh!
O. Sullakatko
Lugupeetud rahvasaadikud! Lugupeetud eesistuja! Ma tahaks veel kord juhtida tähelepanu sellele küsimusele sellest aspektist, et arvatavasti paljusid inimesi ei olnud siin saalis, kui ma eelmine kord rääkisin, ja ma tahaks juhtida tähelepanu seepärast, et käesoleval ajal tuleb otsustada terve Eesti energeetika saatus. Millegipärast tunti selle küsimuse vastu eelmine kord väga passiivset huvi ja minu arvestuse järgi pooled saadikud puudusid, kuid otsustamisel on praegu tõesti terve Eesti energeetika saatus. Küsimus on milles? Küsimus on selles, et ei ole see maadeeraldus ja põlevkivitootmise maht mitte "Eesti Põlevkivi" asi. See on kogu vabariigi rahva asi, kui palju on vaja energeetikat rahvale, kui palju on vaja energiat, palju on teda ekspordiks vaja, palju on endale vaja – see tuleb ära otsustada. Kahjuks pean teile ütlema, et siiamaani ei ole seda otsustatud ja meie energiamahukas ja kapitalimahukas tööstus ei ole võimeline 2–3 aasta jooksul midagi ümber tegema. Meie kaevanduse ehitamiseks läheb aega 10 aastat, et viia uus võimsus käiku. Ja need küsimused on olnud juba eelmise valitsuse päevakorras. Te kõik mäletate hästi, 1988. aastal keelati ära Kuremäe kaevanduse ehitamine, siis oli veel valitsuse esimees Toome. See näitab seda, et keegi ei taha selle küsimusega tegelda, kuna küsimus on väga komplitseeritud ja tekitab konflikte maakonna ja vabariigi teiste regioonide vahel. Ja sellepärast on mul teile suur palve, meie lihtsalt ei ole võimelised ilma valitsuse otsuseta enam midagi vabariigi energeetika heaks ära tegema. Meie oleme pöördunud mitme kirjaga praegu valitsuse poole, oleme kahe kirjaga pöördunud härra presidendi poole. Esimest korda see küsimus jõudis nüüd siia. Ja tahan öelda, et kõiki küsimusi võib venitada, aga ükskord on igal asjal lõpp. Tänan tähelepanu eest!
Juhataja
Aitäh! Härra Sullakatko! Palun, härra Tarandi lõppsõna!
A. Tarand
Lugupeetud juhataja! Lugupeetavad kolleegid! Nagu ma püüdsin paaril korral rõhutada, on sisuliselt tegemist kaheosalise otsusega. Üks on lahendada see praegu tekkinud raske sõlmküsimus, mille üks ots muu hulgas viib ka energeetikasse ja teine juhatab sisse pikaajalist energiaprogrammi arutelu siinsamas Ülemnõukogus. Ja me loodame selle tagumisega siis päriselt pihta hakata sügisel. Ka see on üks asi, mis ei luba viivitamist, sest tegemist on tõelise rahva ja riigi saatuse küsimusega.
Kuid mis puutub otsuses peegelduvasse konflikti, siis on meie jaoks, Ülemnõukogu protseduuride jaoks oluline peale kõige muu, millest juba on juttu olnud, üks selline, esimesel hetkel võib-olla teisejärguline küsimus. Ja sellega ma alustasin oma esimest juttu selles päevakorrapunktis, see on nimelt eelmise aasta maikuus saadikurühma "Virumaa" poolt esitatud otsuse eelnõu Kirde-Eesti ökoloogilise kriisi kohta. Nüüd on meil laialt levinud selline arvamus, et seal piirkonnas on tegu ökoloogilise kriisiga. Meie komisjoni ja saadikurühma "Virumaa" vahel tekkinud üksmeel seisnebki selles, et tegelikult Virumaad tervikuna ökoloogilise kriisi piirkonnaks kuulutada ei ole tarvis. Need, kes käisid ekskursioonil, nägid ka ise, kuidas see asi on. See on selline mosaiik. On hästi reostatud piirkondi, nagu tööstuse lähedal, ja on survet keskkonnale näiteks elektrijaamadest sadeneva tuha kaudu õhus, saastekomponentide kaudu, mis tõepoolest mõjuvad, aga ei ole siiski loodust ega inimesi rivist täielikult välja löönud. Nii et me ei saa rääkida sellisest piirkonnast nagu näiteks Tšernobõli puhul, kus me võisime tõmmata ringe või ovaale õnnetuspiirkonna ümber ja lihtsalt määratleda: seal on nii palju röntgeneid, elada ei tohi, seal võib viibida 2 tundi, seal 10 tundi ja seal võib elada eluaja. See on ökoloogilise kriisi piirkond. Virumaal me sellest rääkida ei saa ja kõigil peaks sellest hea meel olema. Aga mis sellest järeldusest järeldub Ülemnõukogu jaoks? On varasemad valitsused sellise lõhnaga otsuseid teinud, aga ei ole ka ühtegi täpselt sellist otsust, mis oleks seda kuulutanud ökoloogilise katastroofi piirkonnaks.
Me jõudsime kokkuleppele, et me sellist nime praegu ei pruugi ja sellega lõpetame sellisena päevakorda pandud küsimuse arutluse ka Ülemnõukogus ära. Sellise kokkuleppe me saadikurühmaga "Virumaa" saavutasime. Praegu ilmselt nende esindajaid, härrasid Grigorjevit ja Jermoškinit saalis ei viibi, aga väljaspool saali ma sain telegrammistiilis kinnituse, et tõepoolest saadikurühm "Virumaa" on oma seisukoha ja meie kokkuleppe juurde jäänud. Ja seega paluksin ühtlasi siis küsimus Kirde-Eesti kriisiolukorrast menetlusest maha võtta!
Kõige lõpuks ma sooviksin toonitada veel kord, et kõikide meie väga tähtsate küsimuste juures (kusjuures omand ja maa ilmselt tunduvad meile praegu kõige tähtsamad) ei ole antud päevakorrapunktis, kus ta nüüd õnneliku lõpu poole hakkab jõudma, tegemist teisejärgulise küsimusega. Ja kui veel kord lubate endale sellist palvet esitada, siis mõelge natuke saatekirjas öeldud välispoliitilise ja sisepoliitilise tähenduse üle. Kui me siis sügisel jõuame energeetika juurde, läheb see loodetavasti libedamini. Aitäh!
Juhataja
Suur tänu! Me оleme oma aruteluga jõudnud nüüd otsustavasse järku, nagu võis ka härra Tarandist aru saada. Härra Tarand! Korraks tähelepanu! Kas te otsuse projekti mingeid täiendusi ja parandusi ei ole komisjonile tulnud? Ei ole. Niisiis, otsuse projekt on teile välja jagatud ja võime asuda otsustamisele. Palun, kohaloleku kontroll! Kohal on 71, puudub 34 saadikut.
Kas härra Kois soovib protseduuriküsimuses? Palun!
V. Kois
Lugupeetud proua juhataja! Virumaa elanikele on see väga tähtis küsimus, seepärast ma arvan, et neid huvitab, kes saadikuist viibis selle küsimuse arutamise ajal saalis ja kuidas keegi hääletas. Teen ettepaneku viia hääletamine läbi nimeliselt.
Juhataja
Paluks kirjalikult! Kõik kuulsid, härra Kois tegi ettepaneku, ja kohe tuleb ka kirjalikult ettepanek hääletada antud otsust nimeliselt, kuna see on Virumaa elanikele tähtis otsus ja kõik tahavad teada, kuidas saadikud on suhtunud sellesse küsimusse.
Kes on selle poolt, et antud küsimuses hääletus läbi viia nimeliselt? Palun hääletada! Selle ettepaneku poolt oli 30 saadikut, ettepanek leidis toetust. Hääletamine on nimeline.
Lugupeetud Ülemnõukogu liikmed! Kes on selle poolt, et võtta vastu Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsus "Virumaa keskkonna seisundi kohta seoses energeetikaga"? Palun hääletada! Selle otsuse poolt on 62, vastu ei olda, erapooletuid on 2. Otsus on vastu võetud.


Eesti Vabariigi ravikindlustusseaduse eelnõu teine lugemine
Juhataja
Järgmisena võtame arutusele meie päevakorras punkti nr. 3: Eesti Vabariigi tervisekindlustuse seaduse ning mõne Eesti Vabariigis kehtiva seaduse ja koodeksi muutmist käsitlevate seaduste eelnõud, teine lugemine. Palun kõnepulti ettekandeks tervishoiuminister hr. Ellamaa!
A. Ellamaa
Austatud juhataja! Austatud Ülemnõukogu! Pean tõdema, et vahepealne periood pärast selle seaduseelnõu esimest lugemist ei ole toonud põhimõttelisi täiendusi seaduseelnõusse. Küll on aga tehtud täpsustusi, mis minu arvates olid väga vajalikud ja olulised. Ma alustaksin märkusest, mis meie arvates tuleks tingimata siin läbi arutada ja kaaluda. Nimelt, mõned saadikud märkisid, et seaduse pealkiri võib põhjustada vääritimõistmisi. Kuigi eelnõus oli seadus pealkirjastatud kui tervisekindlustusseadus (s.o. ühes sõnas, mitte tervise kindlustuse seadus), siiski oletati, et see seadus lahendab kõik tervishoiuhädadega seotud probleemid. Et sellist vääritimõistmist vältida, seaduseelnõu ettevalmistajad aktsepteerivad täielikult sotsiaaldemokraatide ettepanekut nimetada seadust hoopis ravikindlustuse seaduseks ning selle tõttu siis ka tekstis olevad mõisted – tervisekassa ja tervisekindlustuskomisjon asendada teiste mõistetega. Arvan, et see ettepanek oli igati kaalukas ja aitas meid välja peaaegu aastapikkusest vaevlemisest, milline see kõige õigem sõna selle seaduse pealkirjas peaks olema. Samas aga ma tahaksin teha ettepaneku, et me mitte ei asendaks sõna "tervisekassa" "ravikassaga", vaid läheks päris tagasi vana traditsioonilise ja üldtuntud "haigekassa" juurde. Juhul kui te nende parandustega nõustute, tuleks siis kogu seaduses asendada mõisted järgmiselt: tervisekindlustus ravikindlustusega, tervisekindlustuskomisjon ravikindlustuskomisjoniga ja tervisekassa haigekassaga. Siit tulenevalt tuleks teha muutus seaduse paragrahvis 1, jättes välja 1. lõikes sõnad "kulude". Ma pärast loen selle paragrahvi ka tervikuna ette.
Seadusele, nagu ma ütlesin, heideti ette, et ta ei lahenda kõiki tervishoiuga seonduvaid probleeme. Kinnitan nagu oma eelmisteski esinemistes, et see seaduseelnõu ei saagi neid lahendada. Selle eesmärgiks on ainult tervishoiu finantsiline ümberkorraldamine, arstiabi korralduse detsentraliseerimine ning tegelikule arstiabi vajajale lähemale viimine.
Tervishoiu korraldamiseks on valitsusel ettevalmistamisel terve seaduste kogumik, nimetaksin neist töötervishoiuseadust, sanitaarkaitseseadust, kohtumeditsiiniseadust, psühhiaatriaseadust jpt.
Seaduse eelnõu arutati selle ettevalmistajate juuresolekul Ülemnõukogu tervishoiu- ja sotsiaalkomisjoni ja majanduskomisjoni ühiskoosolekul ning korduvalt sotsiaalkomisjoni koosolekutel. Neil koosolekuil kerkis alati küsimus iga üksikisiku osast kindlustuse võtmisel. Arvame, et kindlustusmeditsiinile üleminek on sedavõrd suur ja põhjapanev muutus, et otstarbekam oleks edasiliikumine sammhaaval, ilma suuremate sotsiaalpsühholoogiliste vapustusteta, ja nii, et säiliks praegune olemasolev ravivõrk. Pealegi ei ole üksikisikult maksude laekumise süsteem veel päris töökindel.
Juhul, kui need ettepanekud on ka teile vastuvõetavad, läheksime edasi nende parandusettepanekute juurde, mis on laekunud. Vabandan, kuid mõned neist saabusid juba pärast teie käes oleva eelnõu paljundamist. See oli sõna otseses mõttes eile. Siit tulenevalt paluksin paragrahvi 2 esimese lõike eelviimases reas sõnade "arvel olevate" tagant sõna "isikute" maha kriipsutada, ning samas lõikes olev sõna "inimeste" asendada sõnaga "isikute". Seega peaks lõige 1 lõpp kõlama järgmiselt: "... teiste ülalpeetavate, töötuna arvel olevate ja muude seadustega ette nähtud isikute kindlustuse kulud". Paragrahvi 3 lõikes 2 on toodud märge, mis osutab, et haigekassasid ei pea olema mitte üks mingis maakonnas või vabariikliku alluvusega linnas, vaid vähemalt 1. Palun vabandust, venekeelsest tõlkest on see parandus välja jäänud! Paragrahvi 6 lõige 5 on viidud vastavusse töökoodeksiga ja samasse paragrahvi on lisatud lõige 10, mis käsitleb hüvitiste maksmist lapsendamise korral. Paragrahvi 7 lõikes 2 on täpsustatud vähem kui aasta töötanud isikutele hüvitiste maksmise korda.
Ma pööraksin teie tähelepanu paragrahvile 13, mille 7. lõikes viidatakse haigekassa kohustusele edasikindlustuseks ning, mis minu arvates kõige olulisem, sama paragrahvi 8. lõikele, mis annab haigekassale õiguse, nagu see on igal korralikul kindlustusorganisatsioonil, nõuda kindlustatu üldarstlikku läbivaatust. Ma pean ütlema, et hiljutistel konsultatsioonidel rahvusvahelise tervishoiuorganisatsiooni esindajatega leiti, et see on väga otstarbekas lisand ja avab tegelikult haigekassa tegevussuuna just nimelt haiguse profülaktikale.
Käesoleva seaduseelnõu arutusele andmisel oli esitatud ka kava sotsiaalmaksu, tulumaksu vähendamisest ravikindlustusmaksu kehtestamisega. Eelnevatel koosolekutel ja arupidamistel sotsiaalkomisjoniga ja ka majanduskomisjoniga tehti ettepanek vaadata läbi nende maksude suurus 1992. aasta eelarve koostamisel ning silmas pidades siis ravikindlustusseadust. Lubage mul sellega praeguseks lõpetada. Tänan tähelepanu eest!
Juhataja
Aitäh! Kas on küsimusi härra Ellamaale? Küsimusi tundub mitte olevat. Kas Andrus Ristkok tahab küsida? Palun!
A. Ristkok
Lugupeetud ettekandja! Mul on kahju, et ma ei saanud selle seaduse esimese lugemise juures olla ja sellepärast ma ei saanud küsida põhimõttelisi küsimusi, nüüd ma küsiks ühe. Selleks, et riskida Ülemnõukogule välja pakkuda järjekordse sotsiaalse regulatsiooni mehhanismi loomist riigivõimu kogu jõuga seadusena, peab olema üpris veendunud, et see on tõesti kõige pakilisem samm Eesti rahva tervise üleüldise allakäigu tõkestamiseks, ja usutavasti tugineb siis see veendumus ka Eesti rahva kehva tervise ning seda võimaldanud senise tervishoiusüsteemi puuduste põhjalikul analüüsil. Sellepärast ma nüüd küsin. Millised on põhilised puudused meie tänapäevases tervishoiusüsteemis, et meie rahva tervis nõnda täbar on, ja millised on nende puuduste põhjused? Teiseks, milliste tervishoiusüsteemi viletsuse põhjuste kõrvaldamist või korvamist tagab vastuvõetav seadus?
A. Ellamaa
Jah, see küsimus on täiesti põhjendatud ja sellele ma oma eelnevates sõnavõttudes ka viitasin. Et meie rahva tervis ei ole kõige parem või, võiks öelda isegi, et on halb, sel on põhjusi väga palju, alates viletsatest töötingimustest, toidust kui ka niisama halvast kohtlemisest ja suhtlemisest inimeste vahel. Ma ei hakka neid ükshaaval prioriteetide järjekorras üles seadma. Seejuures on puudu see osa, mis töötab juba kahjustatud tervise ravimisel, inimese ravimisel. Nii et kõik need süsteemid on korrast ära. Ja praegune seadus püüab olemasolevate vahendite piires korrastada vähemalt seda ravipoolt. Me näeme siin ka teist osa. Nimelt, selles seaduses on kätketud mõned niisugused meie arvates väga olulised stiimulid, mis peaks sundima iga töötajat tundma huvi oma tervise vastu. Ma nimetaksin selleks näiteks töövõimetuslehe diferentseeritud maksmist, näiteks ohtu kaotada tööd, kui inimene on ikka väga palju ja krooniliselt haige. Samuti näiteks võimalust suurendada tööandjal, kes ei garanteeri ohutuid tingimusi tervisele, kohustusliku haiguskindlustuse makset kuni 3%. Käesolev seadus lahendab ainult ühe väikese lõigu tervishoiuga seotud probleemidest, ei ole endale seadnudki teist ülesannet, kuid selle lahendamata jätmine praegusel hetkel tähendab seda, et juba lähematel kuudel jõuame me tõsise põrandaaluse piraatmeditsiinini, mis käib meie kõigi tasku pihta sedavõrd, et me ei suuda seda enam kinni maksta.
Juhataja
Tänan! Hannо Schotter soovib ka veel küsida. Palun!
H. Schotter
Lugupeetud ettekandja! Ma tahtsin küsida sellesama paragrahvi 13 kohta, mida te just praegu puudutasite. Tervisekassal on õigus nõuda kindlustatult üldarstliku läbivaatuse või terviseuuringute läbimist. Kuidas sellest nüüd aru saada? Kas juhul, kui selle läbivaatuse tulemus on ebasoodne, ta ei saagi seda tervise- või haiguskindlustust või siis suunatakse ta mingisugusele sundravile? Ma ei mõista seda lõiget hästi. Ja siis veel niisugune küsimus. Kui tervisekindlustusrahad hakkavad nüüd laekuma paikkonniti, mis juhtub näiteks siis, kui tööpuudusest tingituna mõnes paikkonnas palgafond on vähenenud või laekumised vähenevad? Ja üleüldse, mis siis paraneb, kui me selle seaduse vastu võtame, ja mis siis juhtub, kui me seda vastu ei võta? Ma kuulsin, et piraatmeditsiin tekib. Kas saaks mõne sõnaga lähemat selgitust selle kohta? Aitäh!
A. Ellamaa
Paragrahvi 13 lg. 8 kohta. Ei, see kodanik ei jää sugugi ravita, kuid me näeme siin ühte olulist punkti selles, et inimene ei hakka oma haigust varjama ja et me saaks selle inimese sõna otseses mõttes vägisi siiski arstlikule läbivaatusele tuua ja temale mingit soovitust anda. Ma rõhutan seda, et arsti ja haige vahekord ei saa kunagi olla käsu ja keelu vahekord, see saab olla ainult dialoogipoliitika. Nii et kas see haige seda tähele paneb, see on omaette küsimus, aga haigekassa võib muidugi esitada pretensioone selles haigekassas kindlustatud kodanikule. Ja see on juba selle antud maakonna haigekassa probleem, kuidas tema seda lahendab. Teine küsimus oli see, et mis siis juhtub, kui mõni asutus muutub maksujõetuks. Siis vähenevad ka võimalused maksta tervisekindlustusmaksu, kuid igal juhul peab ta selle ära maksma. Niikaua kui ta maksab tulumaksu, maksab ta ka ravikindlustuse maksu. Ja kui näiteks tekib olukord, et mingis maakonnas tuleb hirmus palju neid pankrotti minevaid, vaesuvaid ettevõtteid, siis igal tervisekindlustuskassal on ka kohustus edasi kindlustada ennast, nii et see kindlustusrisk kantakse tsentraliseeritud summade najal siiski välja. Sama olukord tekib näiteks mingisuguse epideemia, loodusõnnetuse või muu taolise põhjal. Nüüd te esitate küsimuse, et mis siis muutub paremaks või halvemaks. Kõige olulisem on see, et seal, kus on abivajaja, seal on ka raha. See oleks vahest kogu üldine printsiip. Abivajaja on maakonnas ja ka raha on maakonnas, sest, uskuge mind, seni kuni me kirusime, et Moskvast juhitakse meid halvasti, ma usun, et maakondade tervishoidu juhib sama halvasti ka Tallinnast Toompealt tervishoiuminister.
A. Novohatski
Lugupeetud härra minister! Kogu seda süsteemi, millest me täna räägime, nimetatakse riiklikuks sotsiaalkindlustuseks, mis on antud ametiühingu kätte. Tervishoiuministeerium ja arstid olid kohustatud kindlaks tegema, et inimene on töövõimetu, ja välja andma vastava dokumendi, mida nimetatakse töövõimetusleheks. Kahjuks jätsid ametiühingud toetused ja selle summa suuruse määramise konkreetsete arstide hooleks, kes võtavad haigeid vastu ja teevad kindlaks töövõimetuse. Peale töövõimetuslehe mõeldi välja veel hulk dokumente, mis määravad tegelikult kindlaks toetuse saamise õiguse ja toetussumma suuruse. See tähendab, et küsimust ei lahenda enam ametiühingud, vaid konkreetne arst ambulatoorsel vastuvõtul. Niisiis, ühel juhul antakse välja haigusleht gripidiagnoosiga, teisel juhul tõend olmetrauma kohta, millega ei kaasne toetus, kolmandal juhul tõend lapse hooldamise kohta (juhul kui ema keeldub last statsionaari panemast), neljandal juhul tõend trauma saamise kohta alkoholijoobes jne. Seega otsustab kõike arst ambulatoorsel vastuvõtul, mitte aga ametiühing. Palun vabandust reglemendi rikkumise pärast, aga seoses sellega, et nüüd muutub täielikult elanike haiguskindlustuse korraldus, esitan tervishoiuministrile praktiseerivate arstide palve mitte lubada, et korduks see, millest ma rääkisin. Ainsaks töövõimetust tõendavaks dokumendiks peab olema töövõimetusleht, kõik ülejäänud probleemid peavad lahendama haigekassad. Tänan!
A. Ellamaa
Ma olen teiega täiesti ühel nõul, just seda eesmärki me kõik püüame järgida, et oleks ühemõtteliselt sätestatud see, kui palju kellele, millal makstakse töövõimetuslehte. Ja et ei toimuks mis tahes ebakorrektsusi töövõimetuslehe vormistamisel. Kahtlemata on see üks meie olulisemaid sihte. Ja ma rõhutaksin: meie projektides, mis me oleme lisanud siia (tõsi küll, töövariandid), me oleme näinud ette ka seda, et meil oleks võimalik kogu aeg jälgida statistiliselt kahte poolt: ühelt poolt raviasutuse või tohtri poolt ja teiselt poolt haigekassa poolt. Nii et meil oleks pidev ülevaade, mis siis toimub tegelikult.
N. Zahharov
Lugupeetud härra minister! Nagu ütles seltsimees Novohatski, on seadusel tõepoolest põhimõtteline tähtsus, sest me oleme teatud määral kõrvale jätnud ühiskondlikud institutsioonid režiimi kindlaksmääramisel ja järgimisel ning töövõime kindlakstegemisel. Selle üle hakkab otsustama uus bürokraatiasüsteem. Kes aga hakkab jaotama tööandja ja töövõtjate osa ravikindlustuses? Ettevõtja on ju huvitatud sellest, et veeretada kulutused tootja õlule, tootja aga tahab saada suuremat sissetulekut. Kas sellest ei kujune ületamatu vastuolu?
A. Ellamaa
Kui ma jätsin siin selle märkimata, siis ma palun vabandust! Just nimelt see küsimus, kuidas on seotud tööandja ja üksikisik, peab leidma lahenduse siin saalis. Ma toetan täielikult varem komisjonides väljaöeldud mõtet, et üksikisiku ja tööandja osa ravikindlustuses peaks igal aastal üle vaatama järgneva aasta eelarve koostamisel. Sõltuvalt siis sellest, kas me muutume rikkamaks või vaesemaks, saab ka ühte või teist osa muuta. Omaette küsimus on, kas seda hüpet võib teha nii järsku, et me kohe praegu paneks üksikisiku maksma ravikindlustusmaksu. Ma arvan, et meie ühiskond ei elaks seda šokki üle, liiga palju vapustusi korraga.
Juhataja
Aitäh! Tundub, et hr. Ellamaale rohkem küsimusi ei ole. Ja nüüd, palun, kaasettekandja Hillar Kalda!
H. Kalda
Lugupeetud juhataja! Austatud kolleegid! Arutelu käigus tehtud ettepanekuid (sotsiaalkomisjon koos majanduskomisjoniga, sotsiaaldemokraatliku fraktsiooni esimees, haldusreformikomisjoni esimees) on võetud arvesse. Sellel seaduseelnõul, mis teile on välja jagatud, on need muudatused märgitud äärekriipsuga, nii et kui te võrdlete eelmist projekti ja praegust, siis te näete, milles on vahe.
Üldiselt peab ütlema, et huvi on kahjuks väike ravikindlustusseaduse probleemide vastu. Ise te näete, lugupeetud saadikud, et isegi siin saalis umbes 30 rahvasaadikut tunneb selle seaduse vastu nii-ütelda tõsisemat huvi, ülejäänud võib-olla veidikene vähem. Loodame, et nende tervis on igati korras. Probleemidest, mis kerkivad üles, võiks nimetada võib-olla kõigepealt antud seaduse käivitusraha. Eile koosolekul lugupeetud hr. rahandusministriga küsimust arutades selgus, et uue seaduse rakendamisel, uue süsteemi käivitumisel maksude laekumised toimuvad järgmise kuu 20. Sellega näiteks jaanuari- ja veebruarikuu ei ole tervisekassas sisuliselt üldse laekumist, nad oleks nullseisus. Ja sellega seoses ütles minister, et on täiesti reaalne need kaks kuud samasuguses summas raha eelarvesse planeerida, nagu see on olnud käesoleval aastal.
Edasi. Maksumäärad, mis esimesel lugemisel teile oli välja jagatud nii-öelda kaasnevate selgitustena, kaasnevate otsustena, rehkendustena, on rahandusministri arvates otstarbekas praegu välja jätta (see on ka otsuse projekti sisse kirjutatud, mis on teil samuti käes). Sinna juurde ka üks väikene parandus. Tähendab, teha Eesti Vabariigi Valitsusele ülesandeks esimese punktina esitada 1992. aasta (mitte 15. augusti, nagu siin tekstis on kirjutatud) eelarve projektiga koos. Muidu tekst läheb täpselt sõna-sõnalt edasi.
Lugupeetud saadikud! Nagu te mäletate, esmaspäeval omandireformi kaasaruandes hr. Varul siit puldist märkis, et kõiki seadusi ei ole võimalik korraga vastu võtta, peab kusagilt alustama. Seega, ka tervisekindlustuse kompleksne vastuvõtmine peab kusagilt algama.
Antud seaduseelnõu arutati korduvalt komisjonides, Arstide Liidus. On arvestatud ekspertide arvamusi, need ongi uues redaktsioonis leidnud märkimist. Oluline on, et iga meie riigi elanik teeks endale selgeks, õigemini hakkaks tegema selgeks, et tervisel on kindel väärtus. Alati on kasulikum olla terve kui haige. Et aga kogu ühiskond oleks terve, selleks peavad koos töötama iga isik, ettevõtja, aga see peab olema ka meie riigi peamiseks huviks. Ma kordan veel kord, et tervis on kompleksne mõiste, see sõltub inimese eluviisidest, tema töö- ja olmeoludest, haritusest, kultuuritasemest, tervishoiu- ja sotsiaalabi korraldusest. Kui me kõik need eespool nimetatud probleemid suudaksime edukalt lahendada, alles siis võime rääkida tervise täielikust kindlustamisest. Aitäh!
Juhataja
Aitäh! Palun, kas on hr. Kaldale küsimusi? Näib, et ei ole. Aitäh! Lugupeetud Ülemnõukogu liikmed! Asume meile esitatud seaduseelnõu arutamisele. Avan läbirääkimised. Palun, rahvasaadik Andrus Ristkok!
A. Ristkok
Lugupeetud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Arutades tervise- või siis nüüd ravikindlustusseaduse eelnõu, on tema autorid ja kaitsjad-pooldajad argumentidena välja käinud enamasti järgmised ajendid: tervise hoidmine ja säilitamine, tervise väärtustamine, raha sihipärasem kasutamine tervishoius, tervishoiuraha detsentraliseerimine, siis hirm tervishoiu- või meditsiinisüsteemi lagunemise ees (arstid kipuvad oma ametipaiku jätma) ja muidugi üleminek turumajandusele. Mina aga tahaksin väita, et käsitletav seadus, tema oodatav toime ja tegelik väljund ei õigusta ühtegi nimetatud argumentidest.
Vaadake, meil tuleb teadvustada, et me pärime Nõukogude Eestilt rikutud tervisega elanikkonna ning tervist kahjustavad töötingimused. Meie põhimureks ei olegi praegu niivõrd see, et inimesed ei väärtusta oma tervist, kuivõrd põhjused, miks see nõnda on. Ja neidki põhjusi on uuritud. Ma võiksin lugeda siin praegu n.-ö. eksprompt kas või kuut. Kõigepealt, meile kättesaadav toiduvalik ei vasta elementaarsetele füsioloogilistele vajadustele. Teiseks, mitte kuidagi ei ole võimalik reguleerida toidu tervist kahjustavat toimet, selleks ei ole ei mehhanisme, ei seadusi, ei organisatsiooni meil olemas. Töötervishoid praktiliselt puudub. Olemasolev on formaalne. Paljudes koolides ja lasteaedades üldse puuduvad tingimused laste füüsilise arengu kindlustamiseks – meil ei saagi tekkida terveid inimesi. Vaegurite tervishoiu erinõuetele ei vasta mitte miski. Sellest on meil juttu olnud viimasel ajal palju-palju, aga tegelikult midagi muutunud ei ole ei ehituses, kommunikatsioonis, ei kuskil mujal. Ja veel üks oluline tervisetegur. Pange tähele, et paljude haiguste tekkepõhjuseks on psüühilised pinged ja konfliktid. Aga neid vältima, leevendama ja lahendama ei ole organisatsiooniliselt mitte keegi kohustatud meie riigis tänase päevani. Meie riigijuhtimise funktsiooniks ei ole olnudki inimeste tervist säästvate ja tagavate elutingimuste loomine. Meie ametkondlik riigijuhtimissüsteem on tegelnud siiani üksnes meditsiini, seega praktiliselt variasutusega. Viimane ei seondu üldse tervisega, vaid haiguse ja haigetega. Ja kahjuks tänaseni ei ole nõukogulik süsteem muutunud: endiselt ei vastuta keegi Eesti rahva tervise eest. Ja on kurb, et ka see seadus praegu sellel teel ei astu sisulist sammu.
Nõnda jääbki arusaamatuks, miks peeti tervishoiu seisukohalt vajalikuks olukorda muuta esmajoones just sellise seadusega, kuna selle seaduse vajadus ei tulene antud juhul üldse Eesti elanikkonna tervise olulistest probleemidest ega nende tekkepõhjustest. Väitel, et seadus võiks suunata inimesi ja nende tööandjaid tervist enam väärtustama, see on oletus ja lootus, millel seaduse toimemehhanismis tegelikult katet ei ole. Samuti puudub inimestel tervisekindlustuse kulude reguleerimise võimalus. Sest vaadake, kui kulu läheb palgafondist, siis selle võrra ju töötajate tulud on väiksemad. Tulu vähenemine samal ajal ei sõltu aga kuidagi tervisehoolde muutumisest, läheb ta siis paremaks või halvemaks. See, et haigestumise sagenemise puhul kindlustusmaks kasvab ja vastupidi, see ei suuna sugugi parandama töötingimusi. Ettenähtav tööpuudus hoopis teeb tervisehäiretega inimestele töö saamise raskemaks või lausa võimatuks. Sel juhul seadus suunab mitte niivõrd tervist säästma, kuivõrd haigust varjama või mitte ravima, hoopis vastupidisele teele. Ja pangem ikka tähele, et Eesti ühiskond on tõepoolest sotsialismilt pärinud valdavalt haiged inimesed.
Nii leiangi, et tervishoiu riikliku juhtimise ja ümberkorraldamise alustamine käesoleva seaduse vastuvõtmisest ei ole põhjendatud. Ja ennekõike kahel põhjusel. Esiteks, kuna seaduse eelnõu ei tulene elanike tervise ega majanduse reaalse olukorra pakilistest vajadustest ega probleemidest. Kasvavat analüüsi pole ka tehtud ega meile esitatud. Loodav süsteem aga ei taga ega paranda isegi arstidega kindlustatust. Selleks puudub seaduses korraldus ja mehhanism. Ta korraldab ainult raha liikumist arstiabisüsteemis. Seal, kus arste tänaseni ei ole piisanud või teatud arstiabiliik puudub, tuleb abi endiselt kaua oodata või hoopis ilma olla. Samuti puudub otsene seos arstiabi kvaliteediga. See on kaudne ja paljuski oletuslik. Teine olulisem põhjus või põhjuste grupp (ma ei hakka seda üksikasjalikult analüüsima) on nimelt see, et selle seadusega esilekutsutav ümberkorralduste jada sünnitab terve rea disfunktsioone või soovimatuid tagajärgi teistes eluvaldkondades samaaegselt, mille kõrvaldamiseks tuleb meil jälle riiklikke jõupingutusi teha, et kuidagimoodi tekkivat uut kahju korvata.
Ma võiksin mõned siiski nimetada. Esimene, minu meelest kõige ohtlikumgi on see, et kuivõrd tervislike eluviiside loomine senini ei ole olnud kellegi ülesandeks, siis nüüd selle seadusega, selle uue mehhanismiga see tendents võib muutuda pöördumatuks. Arvestagem, et meil raha on vähe. Meie organisatsiooniline ressurss, kaadriressurss on küllaltki napp ja kui me nüüd tervise heaks investeeritava raha reserveerime uuesti üksnes ravile, siis pole lootustki ette näha, et luuakse veel mingi täiendav riiklik mehhanism tervise kaitseks ja tugevdamiseks vajalike tingimuste loomiseks. Nõnda ei ole ette näha ka terveid inimesi. Ja me olemegi valinud tee, millelt me pärast enam ei jõua välja pöörata.
Sügavalt kahtlen ka selle lahendi majanduslikkuses. Luuakse terve haigekassade ametkond, mis vajab järjekordselt suurt hulka ressursipotentsiaali, nii organisatsioonilist, kaadrit, raha, tehnilist, tehnoloogilist ja muud, selleks, et see saaks loodud ja toimida. Arvatavasti on meie oludes märksa otstarbekam praegu selle rahaga luua tervise säästmiseks kõige hädavajalikumaid tingimusi.
Veel üks oluline soovimatu tagajärg, ma loodan, et sellest räägib mõni sellele lähemal olev inimene, on see, et seadus on äärmiselt ebademokraatlik talunike ja individuaaltöötajate suhtes. Nende majanduslik olukord selle seaduse rakendamise tulemusena halveneb. Arstiabi suhtes aga olulist paranemist loota ei ole. Ebaõiglus suureneb. Ma juba mainisin, et töökoha kaotuse oht pigem suunab haigusi varjama ja ravist eemale hoidma kui tervist väärtustama. Arvestagem seda, et enne tekib hirm töö kaotuse ees kui väärtushinnangute muutmine.
Neid disfunktsioone võib tõepoolest leida rohkem, kui hakata seadust kui toimemehhanismi analüüsima. Seetõttu olen kindel, et üleminekuperioodil annab leida ka teisi mehhanisme meditsiinisüsteemi otstarbekamaks muutmiseks, isegi eelarvelise finantseerimise korral, ja selleks ei ole sugugi tingimata vaja hiiglaslikku riiklikku ümberkorraldust kindlustusmeditsiini näol. Vaja on aga muidugi asjakohast meditsiiniökonoomiat ja otstarbekust silmas pidavat kulude ja kuluvajaduste arvestuse süsteemi.
Nähtavasti on selle seaduse üheks ajendiks olnud ka arenenud maade eeskuju. Seal aga on säärase korralduse funktsiooniks kindlustada elanikele arstiabi majanduslik kättesaadavus tasulise meditsiiniteeninduse tingimustes. Meil esialgu seda probleemi veel ei ole, seega ei saanud seda põhjendust arutluse all oleva seaduse aluseks võtta.
Selle kõige kokkuvõtteks ma teeksin järelduse: kui tervishoiu heaks tingimata on vaja raha täiendavalt tsentraliseerida, siis võiks seda teha vähem riiklikku segadust külvavate abinõudega – kas siis sihtotstarbelise finantseerimisega eelarve kaudu või erifondide kaudu. See on tehnikaküsimus, mida tuleks veel arutada. Teiseks, on üsna selge, et elanikkonna tervise seisukohast selline seadus praegu vajalik ei ole. Mehhanism, millel pole ühtegi ootuspärast väljundit elanikkonna tervisele, vaid üksnes arstiabisüsteemile, on meile praegu ülekohtuselt kulukas. Palju aktuaalsem oleks meie omariiklikku riigikorraldust taotleval üleminekuperioodil meditsiiniasutuste juhtimise asemel hakata tegelema tervishoiuga tervikuna. Samu seisukohti jagas ka haldusreformikomisjon, kui me minu poolt sotsiaalkomisjonis ettekantud hinnangu oma komisjonis läbi arutasime. Põhimõtteliselt toetati sama seisukohta, et selline seadus praegusel hetkel ei ole ainuvõimalik tee meditsiini olukorra parandamiseks. Tervishoiule ta paraku väljundit ei anna. Aitäh!
Juhataja
Aitäh, härra Ristkok! Kas haldusreformikomisjonil on alternatiivne otsuse projekt või on lihtsalt vastuväited antud seadusele? Alternatiivset otsuse projekti ei ole. Aitäh! Kas on veel sõnavõtjaid? Härra Schotter, palun!
H. Schotter
Lugupeetud kolleegid! Ma tahaks ka mõne sõna öelda selle seaduse projekti kohta. Ja eelkõige talunike mätta otsast. Talupidajad on selles seaduses seatud natukene teise olukorda kui teised tööandjad ja töövõtjad, nende haiguskindlustussummad arvutatakse talupere kogu tulu pealt, s.o. 1,6%, kusjuures selle arvutuse aluseks on võetud seesama, mitu korda ennegi kõne all olnud 32 000 rubla, mis peaks nagu siis talupere kogutoodang aastas olema, et normaalselt majandada. Kui me vaatame nüüd ja võrdleme talupereliikmeid teiste maal töötajatega, on nad siis kolhoosi- või sovhoosiinimesed või ühistute liikmed, siis ühistute ja kolhooside puhul arvutatakse haiguskindlustussumma palgafondi pealt. Seega, madala tööviljakusega majandeid trahvitakse selle eest, et nad ei oska korralikult tootmist organiseerida. Talupidajate puhul on asi lihtsalt vastupidine. Kui talupidaja on oma talus asjad korralikult käima pannud ja annab selle 32 000 rubla asemel näiteks 300 000 rubla eest toodangut, mis ei ole sugugi utoopia, siis maksab ta seaduse lisas toodud arvestusliku 10 rubla ja kopikate pealt 100 rubla kuus. Samal ajal ei suutnud mina küll seadusest välja lugeda, et talupereliige sünnitustoetust saaks. Talupereliige võib saada küll toetust alla üheaastase lapse lapsendamise korral, kuid sünnitamise korral seda ette nähtud ei ole. Ma leian, et see on täiesti absurdne olukord. Kui seadusetegijatel oli võib-olla õilis soov tekkivaid talusid säästa liigsest maksukoormast ja nende käest mitte liiga palju sisse nõuda ning jätta neile võimalus vabatahtliku haiguskindlustuse poole pöördumiseks, kui nad seda soovivad, siis see on nagu planeeritud, et taluperedes ei peagi iivet olema. Seepärast teeksin ma ettepaneku täiendada antud seaduse projekti paragrahvi 8 lg. 4 ja 5 selle osaga, mis on praegu ainult lõike 5 lõpus, et need laienevad ka talupereliikmele jne. kuni lõigu lõpuni.
Mul on mõningaid kahtlusi, sest see ümberkorraldamine tuleb tõesti suur. Igas maakonnas peab olema vähemalt üks haigekassa ja sinna tuleb palgata ka üsna mitmeid ametnikke selleks, et neid makse arvestada, nende laekumisi jälgida, võlglaste käest sisse nõuda jne. Lisades ei olnud viidatud, kui palju ministeeriumis või keskaparaadis seetõttu ametkond väheneb ja kui palju see asi maksumaksjatele maksma läheb. Niisugused ümberkorraldused tavaliselt käivituvad üsna vaevaliselt, aga loodame, et see esi siiski korda läheb.
Kuid mind häirib mõningal määral selle seaduse ebademokraatlikkus, kui nii võiks öelda. Varem oli niimoodi, et inimene ise valis, kas ta on ametiühingu liige või ei ole. Sellest ei sõltunud muud midagi, kas ta sai ametiühingult mõne tasuta ekskursiooni, seenel- või marjalkäigu ja haigustoetuse maksmise puhul ametiühingu liikme haigustoetus oli kõrgem. Seega, ütleme piltlikult, ta valis, kas ta on selle haigekassa liige või ei ole. Kuigi see ametiühingumaks oli väike, nii mõnigi noor ja terve inimene leidis, et tal ei ole see vajalik ja ei astunud ametiühingu liikmeks. Praegu seda võimalust jäetud ei ole, kõik on kohustatud maksma, kaasa arvatud ka individuaaltöötajad ja talupered. Kuid samal ajal, kui läheb toetuse maksmiseks, siis nad nagu ei olegi enam võrdsed, siis ei ole haigekassal sedasama kohustust kõikide suhtes. Lugupeetud härra Ellamaa! Ma ei saanud vastusest siiski selget sotti, mis siis juhtub, kui sellesama paragrahvi 13 lõige 8 järgi see inimene on üle vaadatud või, vastupidi, kui ta keeldub sellest ülevaatusest. Ma leian, et see lõige selles seaduses on lihtsalt ülearune. Ei ole mõtet niisuguseid asju seadusesse panna, mis niikuinii ei leia kunagi rakendamist. Me ei saa praegu isegi tuberkuloosi- ja suhkruhaigeid korralikult üle vaadatud ja ravitud. Mis me siis hakkame veel nende radikuliidihaigetega tegema, keda on iga teine meie hulgast.
Kokkuvõttes ma arvan, et tervishoiusüsteem kahtlemata mingisugust ümberkorraldamist vajab ja võib-olla tõesti kiiremas korras ja lähemal ajal, tuginedes oma tutvusringkonna paljude meedikute arvamusele, ma ei jaga siiski ettekandja hirmu, et kogu meditsiinisüsteem hakkab homsest peale kokku varisema, kui me seda seadust praegu kohe vastu ei võta, et tekib täielik anarhia meditsiinivaldkonnas. Ma leian, et tuleks võtta veel natuke aega selle seaduse kallal töötamiseks ja siis võtta vastu mitte kiirustades. Aitäh!
Juhataja
Aitäh! Parandusettepanekud paluks ettekandjale või sotsiaalkomisjonile. Palun, härra Ugandi!
U. Ugandi
Lugupeetud juhataja! Kallid kolleegid! Me oleme ära kuulanud ministri ettekande ja saime sealt kuulda seda, et tervisekindlustusega, just nimelt tervisekindlustusega – kahes mõttes – tegeldakse täiesti aktiivselt. Ettevalmistamisel on mitmeid seaduseelnõusid. Nagu me kuulsime, ei tegelda siin meile kättesaadava toidu valiku ja selle kvaliteedi kontrolliga, seda ei ole võimalik reguleerida, ei tegelda töötervishoiuga, siit on väljas sanitaarhügieen, töötervishoid, vaegurite seaduseelnõud. See kõik ei ole selle seaduse raamides. Me parandasime ära selle pealkirja, mis tekitas arusaamatusi ja läksime sotsiaaldemokraatlikus fraktsioonis sellele teele, et nimetada ravikindlustusseaduseks. Ja see on üks osa, üks väike osa suurest tervisekindlustusest. Nii et sellest tuleks ikkagi niimoodi aru saada.
Ravikindlustusseadus ja see haigekassade süsteemile üleminek on ikkagi suur samm tervishoiu parandamise suunas. Suur samm tervishoiu n.-ö. detsentraliseerimise suunas. Arutades asja meditsiinitöötajatega ja kuulates arvamusi mujalt, on see seaduse projekt siiski leidnud poolehoidu, samuti on sellele avaldanud poolehoidu ka Arstide Liit, kus on maakonnad esindatud. Ma arvan, et meil tuleks siiski seda arvestada ja selles mõttes seda seaduseelnõu ikkagi toetada. Tänan!
K. Koha
Lugupeetud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Ma ütleks kohe alguses oma arvamuse ära. Mina olen küll selle poolt, et Eesti Vabariigi tervisekindlustusseadus tuleb vastu võtta. Vabandust, ravikindlustusseadus! See projekt, mis meil ees on, on esimene samm asja nii-öelda konkreetseks viimiseks. Nii nagu me tahame oma omandisuhteid konkretiseerida, nii tuleb meil ka tervises asjad konkreetseks viia. See seadus ju kirjeldab olukorda, kuidas maksu võtta, mis on tõesti meil praegu problemaatiline. Ja siin ma teeksin ettepaneku, et seda maksukorralduse poolt veel pisut analüüsida. Selleks on meil rakendusotsuse kohta ka mõned märkused olemas, mismoodi me võiksime lahendada. Mina teeksin siin omapoolse märkuse selliselt, et kehtestame ikkagi printsiibi, et makse maksavad nii tööandja kui töövõtja, ärgem hakakem rääkima, et need siis eraldi on, see oleks teine põhimõte.
Ja siis teine pool, et kuidas seda terviseraha maksta, mille eest ja kui palju. Ja siin ongi selle seaduse üks eelis see, et me tekitame arstide vahel konkurentsi ja kahel haigel tekib võimalus nii-ütelda hakata valima, sest isiklikult olen kokku puutunud meie tervishoiusüsteemiga ja mõtlen, see on õudus nii arstile kui ka patsiendile. Aitäh!
Juhataja
Aitäh! Lugupeetud Ülemnõukogu liikmed! Tundub, et kõik, kes on antud seaduseelnõu kohta tahtnud oma arvamuse öelda, on seda juba teinud. Rohkem soovijaid ei ole. Kas me võime läbirääkimised selles küsimuses lõpetada? Palun, Ü. Aaskivi!
Ü. Aaskivi
Lugupeetud juhataja! Mul on üks küsimus. Kas me selle seaduse rakendamise otsusest räägime eraldi või sellega koos praegu?
Juhataja
See on üks ja sama päevakorrapunkt ja kuna meil otsuse projektid on kõik laiali jagatud, siis me käsitleme neid ka praegu koos.
Ü. Aaskivi
Sellisel juhul on mul ettepanek sotsiaaldemokraatliku fraktsiooni poolt, kus seda küsimust arutati. Kuid enne kui ma selle ettepaneku teen, tahaksin ma mõne sõna öelda seoses hr. Ristkoki tänase kõnega. Põhiliselt muidugi kõik tema esitatud väited on ju õiged ja väärivad täit tähelepanu, kuid samal ajal minu arvates siiski need väited kinnitavad ka seda, et kuskilt tuleb ju alustada. Ja kas seda algust on tehtud nüüd just kõige õigemast otsast, seda ei oska mina küll öelda, mina ei loe ennast spetsialistiks selles valdkonnas. Kuid samal ajal olen ma tõesti selle poolt, et kuskilt tuleb alustada. Ja kui see algus on meile praegu sellisena välja pakutud, siis teen ka mina omalt poolt ettepaneku seda selliselt aktsepteerida. Kinnitust leiab nüüd ka see, et juhul kui me selle tervisekindlustusseaduse selliselt või ka väikeste muudatustega siiski otsustame vastu võtta, siis lähenevad tervishoiu ja sotsiaalhoolduse valdkonnad veelgi. Ja sellepärast teen ma selle rakendamisotsuse kohta sotsiaaldemokraatliku fraktsiooni poolt ettepaneku lisada sinna punkt, kus teeksime valitsusele ettepaneku kaaluda sotsiaalhooldus- ja tervishoiuministeeriumi süsteemide ühendamist pärast selle seaduse vastuvõtmist. Aitäh!
Juhataja
Aitäh! Tundub, et seisukohad on selgunud. Panen hääletusele sõnavõttude, õigemini läbirääkimiste lõpetamise. Enne seda kohaloleku kontroll. Kohal on 64 saadikut, puudub 41. Palun saali hilinejatel ennast ära märkida!
Kes on selle poolt, et lõpetada läbirääkimised Eesti Vabariigi ravikindlustusseaduse eelnõu kohta? Palun hääletada! Poolt on 54, vastu ei olda, 4 on erapooletud. Läbirääkimised on lõppenud.
Nüüd on võimalik veel härra Ellamaal teha lõppsõna. Härra Ugandi tahab teha ettepaneku. Üks hetk, härra Ellamaa. Kuulame härra Ugandi ettepanekut. Võib-olla on teil ka midagi selle kohta öelda.
U. Ugandi
Kuivõrd me lõpetasime teise lugemise ära, siis ma tahtsin teha ettepaneku, et teise lugemise järel panna hääletusele vastuvõtmine, aga see oleks vist sobiv olnud pärast lõppsõna.
Juhataja
Me ei ole lõpetanud teist lugemist, me lõpetasime läbirääkimised. Palun!
A. Ellamaa
Austatud Ülemnõukogu! Härra Ristkoki ja härra Schotteri sõnavõttudest mul õnnestus kokku korjata üheksa etteheidet sellele seadusele. Ma tahan kõigepealt seda öelda, et härra Ristkoki sõnavõtt oli väga tore selles mõttes, et ta ütles ära kogu tervishoiu hädad, ja väga tore ka selles mõttes, et ta näitas ära, et me peame ju ometigi kuskilt peale hakkama. Tema filosoofia on väga hea, kui me alustaks täna inimkonna eluga nullpunktist pihta, aga juba täna elab meie hulgas inimesi igas vanuses, s.t. elavad ka need, kes on jõudnud juba ammu oma tervise ära rikkuda, kes seda rikuvad lähemal ajal ja kes kõik vajavad abi. Ja tunnistagem, et see, mis lapsepõlves tegemata jäänud, seda me peame eluaeg parandama. Tegelikult ühe rahva tervise parandamine selles mõttes, nagu härra Ristkok seda tahab, võtab vähemalt kolm inimpõlve aega. See on küllalt pikk protsess. Ma kardan, et seda aega ei ole antud oodata, enne seda laguneb meie süsteem siiski ära. Ma julgen seda täie veendumusega kinnitada, sest juba täna on minu laua peal ministeeriumis ähvardused lõpetada raviasutuste töö. Ja seda tuleb päris tõsiselt vaadata. Nii et tegemist on mõnes mõttes ka olemasoleva arstiabisüsteemi päästmisaktsiooniga.
Nüüd heidetakse ette ebamajanduslikkust. See on tõsi. Igasugune detsentraliseerimine läheb midagi maksma. Siin lisatud arvutustest nähtub, et see protsess läheb maksma umbes 1,2–1,7% kõigist tervishoiuvõrgus liikuvatest rahadest. Esimesel aastal tõenäoliselt rohkem, järgnevatel vähem, nii et ma ei julge seda kinnitada, et ta läheb erakordselt kalliks. Ja ma tulen tagasi ühe oma hea kolleegi väite juurde, et kõige odavam on see, kui raha jagab ainult rahandusminister.
Nüüd teine asi. Küsimus on selles, et miks ei hüvitata talunikele töövõimetusaega. Miks ei maksta neile "sinise lehe" raha. Täiesti teadlikult on välja mindud ning lepitud selles suhtes kokku Taluliidu esindajatega. Nimelt ei ole mõtet seda raha korjata haigekassasse, et seda taas tagasi maksta. See raha, kui ta on taluniku käes, on tunduvalt kasulikumalt kasutatud raha kui haigekassas seisev raha. Ja vaevalt, et ükski talumees eriti rikas on.
Mulle heideti ka ette, et arstide tööle lisandub häiriv tegevuse kontroll. Ma julgen väita, et pole maailmas niisugust maad, kus oleks nii kontrollimata arstide tegevus kui on seda Nõukogude Liit ja sealhulgas Eesti. Vastupidi, see kontroll peab olema palju tugevam, kui ta praegu on.
Edasi, küsimus sellest, et tööandjad kipuvad vabanema haigetest. Kahtlemata nad kipuvad seda tegema. Eks see ole ka üks stiimul, et iga inimene oleks terve ja kahtlemata inimese, ka haige inimese ja tema tööandja vahekorda reguleeritakse teiste seadustega, sealhulgas töölepinguga ja muude taoliste asjadega.
Nüüd ma tuleksin tagasi ka paragrahvi 13 lg. 8 juurde. Jah, kahjuks tervishoid on niisugune asi küll, et ega siin ei anna erilisi koodeksiparagrahve kasutada. Haigekassa võib nõuda või omada õigust, et kutsuda haiget arstlikule läbivaatusele. Aga haige võib tõesti sellele vilistada. Aga maakonna tasandil on tõenäoliselt võimalik sellel juhul ka selle inimese kohta otsustada, kuidas temasse edasi suhtutakse. See on maakonna tasandil või koguni valla tasandil. Kuskilt keskusest seda otsustada, kuidas inimene oma tervisesse tegelikult suhtub, lihtsalt ei saa.
Millegipärast hr. Ristkok heitis ette, et tervishoiuraha tsentraliseeritakse. Meie arusaamise järgi tervishoiuraha antud hetkel detsentraliseeritakse. Tõsi, esimesel aastal mingi summa peab jääma, tervishoiuvõrk on ebaühtlaselt välja arenenud. Nii et mingisugusel moel tuleb seda raha esialgu ka koondada, aga kuidas see edaspidi kujuneb, seda näitab meile elu, uskuge mind. Tervishoiukindlustus ei toimi nii, et täna võtame seaduse ja homme hakkab see tööle. Meil tuleb seda veel kaua lihvida.
Hr. Ristkok heitis ette ka seda, et mis see siis tähendab – töötavad inimesed maksavad kinni mittetöötajate ravi. Aga nad teevad seda ka praegu. See raha, mis riigil on ja tervishoiule eelarves jaguneb, tuleb ikkagi töötajate arvel. Ma ei tea teist allikat, kust tuleks tervishoiule raha. Ja lisaks sellele ma julgen väita seda, et meie praegune põlvkond, me kõik elame ju selle põlvkonna arvel, kes enam ei tööta või kes veel ei tööta. Igal juhul, meil on kohustus mittetöötavate inimeste ees. Ja ma usun, et ainult väga barbaarne ühiskond võib jätta nad ilma abita.
Hr. Schotter tegi parandusettepaneku laiendada paragrahvi 8 lõiked 4 ja 5 talupereliikmeile. Siin on küsimus just nimelt kindlustuses saada sünnituseelset ja -järgset hüvitist. Kahtlemata oleks väga kena seda hüvitist saada, kuid sellisel juhul ilmselt tuleb jälle suurendamisele sellesama õnnetu talupere maksukoormus. Kas see on väga otstarbekas? Sihttoetus aga on määratletud ka teiste seadustega. See oleks kõik.
Juhataja
Proua Aaskivi ettepanek rakendusotsuse kohta?
A. Ellamaa
Jaa. Ma arvan, et see on väga õige ja põhjendatud ettepanek, sest just nimelt see puudubki inimkesksest elukorraldusest. Tähendab, meil ehk juba saab olema tervishoiupool, puudub veel sotsiaalpool. Ja selles suunas valitsus tegutseb. Tegutseb ministeeriumide tasandil kokkuliitmisega, kuid kahtlemata peab liituma ka maakonna ja valla tasandil. See on üks ühine tervik: inimene hällist hauani.
Juhataja
Aitäh! Vastavalt reglemendile me peame otsustama parandusettepanekute suhtes. Kas hr. Schotter esitab oma ettepanekud kirjalikult?
H. Schotter
Jaa, siin on olemas.
Juhataja
On esitatud. Kas hr. Schotter tahab nende läbihääletamist või jääb nõusse ettekandjaga? Läbihääletamist. Siis ma paluksin anda mulle hr. Schotteri ettepanekud. Tundub, et kõigi teiste ettepanekute esitajad on nõustunud. Jah? Välja arvatud eelnõu tagasilükkamise ettepanekud. Paluksin ka pr. Aaskivil siiski täpses sõnastuses oma täiendus ära anda, sellepärast et me peame selle sel juhul teksti sisse viima. Te peaksite ettekandjaga sõnastuse täpselt kokku leppima, kuivõrd ettekandja selle aktsepteeris. Hr. Schotter! Teie ettepanek on tehtud paragrahvi 8 lõigete 4 ja 5 laiendamisest talupereliikmetele. See ei ole tekstiline parandus. Mul oleks väga hea meel, kui te saaksite teha selle sellisena, et me saaksime selle koha teksti lülitada, kui me ta vastu võtame, või näeksime vähemasti, kuidas ta teksti sobib. Praegu me läheme aga vaheajale. Meil on vaheaeg kuni 16.25-ni. Pärast seda paneme hr. Schotteri ettepaneku hääletamisele, samuti kogu seaduse, kui ei ole teistsuguseid ettepanekuid.
V a h e a e g


Juhataja
Asume oma töökohtadele ja teeme kohaloleku kontrolli. Palun kõiki, kes hilinesid, ennast märkida. 67 on praegu kohal, 38 puudub. Kohe asume hääletama. Jätkame poolelijäänud päevakorrapunktiga, s.o. Eesti Vabariigi ravikindlustusseaduse eelnõu. Nagu ma ettekandjalt ja härra Schotterilt informatsiooni sain, on nad vaheajal omavahel jõudnud kokkuleppele selle paranduse suhtes, mille härra Schotter esitas hääletamiseks. Palun, härra Ellamaa, missugune on teie kokkulepe?
A. Ellamaa
Pärast lühiajalist diskussiooni me jõudsime härra Schotteriga kokkuleppele, et paragrahvi 8 lõiked 4 ja 5 ühendada üheks 4. punktiks, tähendab, see number 5 vahepealt maha võtta. Ja sellega laieneks siis rasedus- ja sünnitushüvituse maksmine nii talupereliikmetele kui ka lapsendajatele ja kõigile individuaaltöötajatele.
Juhataja
Kas härra Schotter on selle lahendusega nõus ja võtab maha soovi hääletust korraldada? On nõus. Aitäh! Aitäh, härra Ellamaa! Niisiis, me oleme teisel lugemisel kuulanud ära ettekande, kaasettekande, sõnavõtud, parandused. Ettekandja on aktsepteerinud kõik parandused, läbihääletamiseks vajadust ei ole. Kuna ei ole tulnud ka muid ettepanekuid, siis asume eelnõu vastuvõtmisele. Teeme veel kord kohaloleku kontrolli. Kohal on 69 saadikut, puudub 36.
Palun, kes on selle poolt, et vastu võtta Eesti Vabariigi ravikindlustusseadus? 53 häält. Seaduse poolt hääletas 61, vastu 1, 5 jäi erapooletuks. Ravikindlustusseadus on vastu võetud.
Nüüd asume vastu võtma selle seadusega kaasnevat rakendusotsust. Tuletan meelde, et siia on lisandunud ka üks punkt, mis on praegu punkt 4. See uus säte teeb Eesti Vabariigi Valitsusele ettepaneku ühendada tervishoiu- ja sotsiaalkindlustussüsteemid. Selle ettepaneku aktsepteeris ka ettekandja.
Asume otsust hääletama. Palun, kes on selle poolt, et vastu võtta Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsus Eesti Vabariigi ravikindlustusseaduse rakendamise kohta? Poolt on 61, vastu on 1, 6 on erapooletud. Otsus on vastu võetud.
Sellega me oleme antud päevakorrapunkti ammendanud. Tänan ettekandjat, komisjoni!


Eesti Vabariigi Ülemnõukogu Presiidiumi sekretäri kohta
Juhataja
Läheme oma tööga edasi. Härra Rüütlilt on saabunud ettepanek ühe küsimuse kiirendatud korras arutamiseks. Ma palun hr. Rüütlil asuda kõnetooli!
A. Rüütel
Austatud rahvasaadikud! Seoses reglemendimuudatusega, mille tulemusena on Ülemnõukogu Presiidiumi ja Ülemnõukogu esimeest teenindav aparaat reorganiseeritud, on vaja muudatused sisse viia ka ametikohtades. Üks ametikoht, mis kuulub teie kompetentsi, on Ülemnõukogu Presiidiumi sekretär, antud juhul konkreetselt Arno Almann. Seoses sellega võttis presiidium 6. juunil vastu otsuse pöörduda Ülemnõukogu poole ettepanekuga selle koha likvideerimiseks, tema vabastamiseks sellelt ametikohalt. Nii et palun see otsus vastu võtta.
Juhataja
Palun, kas on küsimusi hr. Rüütlile? Johannes Kass, palun!
J. Kass
Lugupeetud esimees! Aga mis saab Arno Almannist pärast seda?
A. Rüütel
Ta töötab kogu aeg, olgugi et meil on see otsus juba praktiliselt realiseeritud. Tema valmistab ette ja korraldab praeguse uue Ülemnõukogu Presiidiumi tööd, samuti esimehe nõukogu tööd, terve rida teisi ülesandeid veel peoga peale.
A. Zõbin
Lugupeetud esimees! Asi pole päris selge. Töö maht pole muutunud. Varem oli Almanni vaja, nüüd aga pole teda vaja. Või siis teises ametis?
Juhataja
Aga sellist ametikohta ei ole enam. Härra Allik! Meil on reglemendiga määratud, et härra Rüütlil ja presiidiumil on õigus esitada küsimusi päevakorda igal hetkel. Me asume selle küsimuse täiendavale arutamisele koos härra Almanniga, te saate veel kõike küsida. Küsimus nähtavasti on kõigile selge. Kes on selle poolt, et teile välja jagatud projekti alusel küsimus võtta päevakorda? Poolt on 58, vastu on 4, erapooletuid 2. Küsimus on päevakorras ja sisuline arutelu jätkub. Kas härra Rüütlile on veel küsimusi? Härra Labassov tahtis küsida. Kas ka härra Allik tahab küsida?
J. Allik
Lugupeetud härra Rüütel! Küsimus lähtub puhtast uudishimust. Mis oleks Almanni uus ametinimetus?
A. Rüütel
Me määrame ta enne ametisse, võib-olla siis teeme selle teile teatavaks. Sisuliselt tema töö nii väga muutunud ei olegi. Lihtsalt struktuurid muutusid, midagi pole parata, tuleb ümber vormistada.
Juhataja
Veel on küsimusi. Kas härra Labassov loobus? Seesama küsimus. Härra Aksininil on küsimus.
N. Aksinin
Lugupeetud Arnold Fjodorovitš! Kas seltsimees Almann ei saa materiaalset ja moraalset kahju?
A. Rüütel
See on väga oluline küsimus. Me hoolitseme selle eest. Ma arvan, et ta ei saa kahju.
J. Põld
Härra esimees! Ka minu poolt lihtsalt kohatu uudishimu: kas härra Almanni senised funktsioonid säilivad seoses sellega, et töö tõenäoliselt jääb samaks? Kas see on lihtsalt väikene ratsukäik või on see vangerdus?
A. Rüütel
Nii nagu Almann valmistas ette presiidiumi tööd, nii ka praegu. Ainult staatus on teatud määral muutunud, nii et selles mõttes ei olegi midagi muutunud. Nagu ma ütlesin, me oleme talle andnud veel teisi ülesandeid: nn. esimehe nõukogu materjalide ettevalmistamine, selle töö korraldamine ja veel muidki kohustusi. Terve aparaat on reorganiseeritud ja sellega seoses asjad mõningal määral ka muutusid. Aga ma usun, et need asjad saavad kõik paika mõne aja pärast. Praegu veel ei ole kõik häälestatud. Siis on ka ametinimetus ja täpne töö teada. Sellel teemal istume homme koos ja peame aru.
Juhataja
Tänan! Küsimusi rohkem ei ole. Ma paluksin korraks ka härra Almanni, äkki keegi tahab ka temalt midagi küsida. Kas on soovi küsida härra Almannilt? Ei ole. Küsimus tundub olevat täiesti selge. Palun hääletada, kes on teile esitatud projekti vastuvõtmise poolt! Milles on küsimus? Kas puldid ei tööta? Ei tööta. Palun, kas teil on küsimus härra Almannile? Üks küsimus härra Almannile. Palun!
S. Petinov
Mul on küsimus lugupeetud härra Almannile. Kas ta on nõus kõigega, mis puudutab tema uut ametikohta, ja kas tal pole sellega seoses mingit soovi või palvet Ülemnõukogule? Võib-olla tal on mingeid soove seoses tema töö muutumisega. Tänan!
A. Almann
Lugupeetud Ülemnõukogu liikmed! Ma saan aru nii mõnestki teie küsimusest, et ma võlgnen mõningase selgituse. Teatavasti 8. aprillil k.a. võttis Ülemnõukogu vastu reglemendimuudatuse, millega muudeti Ülemnõukogu, tema presiidiumi ja Ülemnõukogu esimeest ja juhatust teenindavad struktuurid. See reglemendimuudatus oli vastuolus 20. septembril möödunud aastal teie poolt otsustatuga, millega te kinnitasite mind sellesse ametisse, pannes sellel ametikohal töötavale isikule ka Ülemnõukogu Presiidiumi ja Ülemnõukogu esimeest teenindava aparaadi juhtimise. Kuna nüüd Ülemnõukogu teenindav aparaat on iseseisev struktuuriüksus, presiidiumi ja Ülemnõukogu esimeest teenindav aparaat on iseseisev struktuuriüksus, siis käesoleva otsusega tuleb see vastuolu likvideerida. Ja likvideerida vastav ametikoht ja vabastada vastavalt ametikohalt antud ametiisik. See olekski minupoolne selgitus. Kui nüüd vaadata Ülemnõukogu teenindavat struktuuri, siis Ülemnõukogu teenindava aparaadi struktuur on kinnitatud, see on paigas, järelikult minu tööfunktsioonides Ülemnõukoguga niisugust tihedat koostööd arvatavasti enam ei tule. Nii et see on vastus härra Petinovi küsimusele. Ülemnõukogu Presiidium kinnitas ka Ülemnõukogu esimeest teenindava kantselei struktuuri. Seal on olemas teatud ametikohad. Nii nagu esimees ütles, on võimalikest ametikohtadest juttu olnud, aga otsustada ametikohaküsimust saan ma siis, kui Ülemnõukogu on mind senisest ametikohast vabastanud. Lubage kasutada seda kõnetooli veel ja avaldada tänu kõikidele Ülemnõukogu liikmetele väga meeldiva, mind rikastava ja, ma usun, teile kasuliku koostöö eest! Aitäh!
I. Raig
Härra Almann! Härra Rüütel äsja just ütles, et tõenäoliselt jäävad teie ametikoha funktsioonid samaks ja tõenäoliselt ka teie jääte edasi tööle. Miks ei ole võimalust siis teha seda otsust korraga – teid vabastada vanalt kohalt ja võtta tööle uuele kohale ühel ajal, sest kes hakkaks siis teie ülesandeid täitma nüüd vahepeal, kui te olete vabastatud, aga uut inimest pole veel tööle võetud? Tänan!
A. Almann
Ma veel kord ütlen, et Ülemnõukogu reglement on ka mulle väga keeruline dokument ja ma ei ole kõiki peensusi selles omandanud, kuid reglemendi kohaselt need ametikohad, mis puudutavad Ülemnõukogu juhatust või Ülemnõukogu Presiidiumi või Ülemnõukogu esimeest teenindava aparaadi töötajaid, siis ükski nendest ei kuulu enam kinnitamisele Ülemnõukogu poolt. Sellise otsuse on Ülemnõukogu ise teinud.
Juhatajа
Aitäh! Võin kinnitada, et härra Almannil on tõesti õigus. Tema uuele kohale määramise ainuõigus kuulub härra Rüütlile. Ma arvan, et see küsimus on selge ja me võiksime hääletada selle otsuse poolt või vastu. Siinjuures pean ma tõepoolest reglemendikomisjonilt küsima nõu ja härra Allik on meil alati abiks olnud. Kuna tegemist ei ole sisuliselt ei nimetamisega ei vallandamisega, seega ei ole sisuliselt isikuhääletus. Nähtavasti ei ole vajadust salajaseks hääletamiseks? Mina tõlgendaksin seda niiviisi. Kas mul on õige tõlgendus?
J. Allik
Lugupeetud proua juhataja! Selles mõttes on otsus natukene halvasti sõnastatud. Oleks siin nüüd selgelt kirjas, et ametikoht likvideeritakse, siis ei oleks mingeid probleeme. Aga tegelikult ametikoht likvideeritaksegi, me peaks selle siia lisama, seoses Ülemnõukogu aparaadi reorganiseerimise ja antud ametikoha kaotamisega. Siis ei oleks muidugi vaja salaja hääletada, aga praegu pärast selle otsuse vastuvõtmist teeme võimaluse määrata homme uus Ülemnõukogu Presiidiumi sekretär.
Juhataja
Härra Propst ja härra Almann ise leiavad, et selline parandus ei ole tarvilik, see on juriidiliselt piisavalt selge. Mida siis ikkagi hääletamise protseduuri suhtes reglemendikomisjon soovitab?
J. Allik
Ma soovitaks sel juhul salaja hääletada.
Juhataja
Palun, kas härra Petinov soovib protseduuri suhtes? Palun!
S. Petinov
Lugupeetud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Tahan teha lühikese märkuse protseduuri kohta. Mulle näib ka see olukord mõnevõrra kummalisena. Tõepoolest, vastavalt reglemendile reorganiseeritakse aparaat, ühed ametikohad likvideeritakse ja nende asemele luuakse uued. Ma saan sellest aru. Ka lugupeetud härra Almann selgitas meile, et otsuse teeb esimees. Aga mulle kui saadikule ja inimesele teeb muret Almanni saatus, seepärast tahaksin teada, millisele ametikohale ta kinnitatakse.
Juhataja
Härra Petinov! Juhatusel puuduvad sunnivahendid vastajate vastuste korrigeerimiseks. Ta vastab just täpselt niiviisi, nagu ta vastab teie küsimusele. Niisiis, ma panen antud küsimuses selle otsuse hääletusele salajaselt. Palun, kes on otsuse vastuvõtmise poolt? Poolt on 53, vastu on 9, erapooletuid on 5. Otsus on vastu võetud.
Hr. Almann! Soovime jõudu teile teie uuel, meile veel teadmata ametikohal.


Eesti Vabariigi maaseaduse eelnõu teine lugemine
Juhataja
Ja nüüd jõuame päevakorraküsimuse juurde, mida väga paljud saadikud ja, ma usun, ka meie rahvas kannatamatult ootab. See on Eesti Vabariigi maaseaduse eelnõu teine lugemine. Ettekandeks palun kõnepulti justiitsminister Jüri Raidla.
J. Raidla
Lugupeetud juhataja! Lugupeetud esimees! Austatud Ülemnõukogu liikmed! Minupoolne ettekanne on küllaltki lühikene, kuivõrd põhiseisukohad arutatava seaduseelnõu kohta sai esimesel lugemisel põhiettekandena teile esitatud. Omalt poolt kinnitan, et olulisi valitsusepoolseid muudatusi seaduseelnõule esitatud ei ole ning tahaksin avaldada seisukohta, et valitsus teisel lugemisel ei vaidlusta neid täiendusi ja parandusi, mis on sisse viinud maaelukomisjon. Lähemalt tutvustab teile nende argumentatsiooni ja kontseptuaalseid aluseid maaelukomisjoni esimees.
Tahaksin juhtida tähelepanu ühele minu arvates väga olulisele metodoloogilisele lähtealusele või probleemile. Nimelt, ka esimesel lugemisel peatusin mõlemas ettekandes omalt poolt sellel, et vastuvõetav omandireformi aluste seadus ja maaseadus peaksid omavahel olema kahtlemata kooskõlas. Kui nendes konkreetsetes otsustes, mida Ülemnõukogu peab vajalikuks maaseaduses maareformi suhtes langetada erinevalt omandireformi aluste seadusest, siis taolised erisused tuleksid ka maaseadusesse fikseerida. Teisisõnu, sellest tuleneb minu arvates seisukoht, mille kohaselt maaseaduse vastuvõtmine peaks toimuma pärast omandireformi aluste seaduse vastuvõtmist, selle nimel, et vastavad otsustused, mis langetataks omandireformi vastuvõtmisel, leiaksid oma kajastamise konkreetselt maaseaduses. Aitäh!
Juhataja
Palun, kas on ettekandjale küsimusi? Tundub, et küsimusi praegu ei ole. Lisaks põhiettekandjale on selles päevakorrapunktis meil mitmeid kaasettekandjaid. Teile jagatud päevakorras on märgitud kaasettekandjatena maaelukomisjoni esimees hr. Telgmaa, omandi- ja maareformi komisjoni esimees hr. Kaido Kama. Seoses sellega, et vahepeal on laekunud ja saadikutele ka jagatud nelja saadikurühma täiendav projekt, on selle tutvustamiseks kaasettekande valmistanud saadikurühmade poolt hr. Reinson ja samuti eksperdid hr. Tiivel, Metsa ja Saarnits. Ma palun kaasettekandeks kõigepealt hr. Telgmaa!
J. Telgmaa
Lugupeetud esimees! Lugupeetud juhataja! Lugupeetavad kolleegid! Meie asespiikri Marju Lauristini viimane jutt sunnib mind natukene viivitama oma ettekandega ja juhtima tähelepanu vajadusele töötada kooskõlas reglemendiga. See projekt, millest juttu oli, on esitatud kui maaelukomisjoni parandusettepanek. Parandusettepanekute kohta ei tehta kaasettekandeid, olge lahked, aga siis esitage ta alternatiivse projektina. Nii et palun seda kui tõsist protesti võtta arvesse!
Ja nüüd lähen ettekande juurde. Pärast avaldamist on maaseaduse eelnõu läbinud rahvaarutelu. Selle käigus on nii Ülemnõukogu Presiidium kui ka maaelukomisjon saanud arvukalt kodanike, teadlaste, erakondade, organisatsioonide volikogude arvamusi ja ettepanekuid eelnõu täiustamiseks. Tähelepanuta ei ole jäänud ka ajakirjanduses avaldatu. Siiski võib öelda, et tähelepanu selle eelnõu vastu ja rahvaarutluse käik on olnud ootamatult loid, sest üleeile hommikuse seisuga oli saabunud ainult 221 kodanikukirja. Võib-olla normaalseks tuleks lugeda numbrit 51, selle arvu saame, kui liidame kokku volikogude, erakondade, saadikute, ametiisikute, ministeeriumide ja ka Teaduste Akadeemia ja muude ametlike instantside kirjad, kuid see arv on teisest küljest küllaltki suur, sest põhiliselt on täiendused jõudnud juba ringlema ja korduma hakata, nii et arvata võib, et see valik on siiski kaunis esinduslik.
Rõhuv enamus arvamusi ei vaidlusta maaseaduse üldpõhimõtteid. Samas esitatakse ettepanekuid mitmesuguste piirangute leevendamiseks või karmistamiseks. Üksikute lõikude paremaks mõistetavuseks ja konkretiseerimiseks, valikuid alternatiivide vahel. Teisele lugemisele esitatud tekstis on kõike seda arvestatud. Häid mõtteid on püütud avastada ka järsult eitavates arvamustes. Parandusettepanekuid on püütud üldistada, kuid siin maaelukomisjon tunneb, et see pole hästi korda läinud ja see paber, mis parandusettepanekute vormistamise tulemusena on kõikidel Ülemnõukogu liikmetel laual, on natuke armetu, sest teisest küljest oli number tõesti niivõrd suur, et lihtsalt kuidagi ei õnnestunud kõiki neid sadu ettepanekuid siia laudadele tuua. Aga ma arvan, et saate parema pildi, kui vaatate teisele lugemisele esitatud eelnõu variante, kus muudetud kohad on alla kriipsutatud. Ettepanekute põhjal on parandusi tehtud enamikus paragrahvides. Parandusi on tehtud ligi 100. Põhimõtted on paika jäänud ja ma esitaksin veel kord neist peamised, et teemasse paremini sisse minna.
Esiteks. Maaseadus peab kõige tähtsamaks maad, maa heaperemehelikku kasutamist, ja alles seejärel endiste ja tulevaste omanike õigusi ja kõike muud. Siit ka piirangud, mis sunnivad maad kasutama, mitte seda igaks juhuks võtma. Kuid pange tähele, need ranged piirangud kehtivad üksnes põllumaa, mitte ehituskruntide või muu otstarbega maa omandamisel. Põllumaa uueks omanikuks saab ainult kasutamisega, rõhutan: uueks omanikuks, mitte omanduse taastajaks.
Teiseks. On levinud ekslik seisukoht, et keegi kaugelt ja kõrgelt tuleb otsustama, kes ja kuidas maad saab. Käesolev maaseaduse eelnõu on siin kaunis range. Kõik need olukorrad, mida seadusega täpselt reguleerida pole võimalik, jäävad kohaliku omavalitsuse, valla lahendada. Ükski kaugem ja kõrgem võim kui oma küla inimeste valitud valla volikogu ei ole lubatud midagi otsustama. Kuid loomulikult peab ka vallavõim täitma seadusi. Kui ta seda ei tee, saab ka teda kaevata kohtusse. Vald peab saama tegeliku võimu. Selleks ongi mõeldud maa munitsipaalomandusse, s.o. valla omandusse andmine. Vald hakkab maad andma eraisikutele omandusse ja kasutusse ning juriidilistele isikutele (ühismajandid, organisatsioonid jm.) kasutamiseks. Niisiis on vallal, mida jagada ja valitseda. Kui vallale maad mitte anda, jääbki ta mingiks vahenduskontoriks riigi ja inimeste vahel, nagu praegune külanõukogu. Sel juhul tõsiselt haldusreformist rääkida pole enam mõtet.
Tahaks ka märkida seda, et maaseadus ei tohi minna vastuollu teiste seadustega. Toon siin näiteks küsimuse maapõuest. See on riigi omanduses Eesti Vabariigi omandiseaduse paragrahvi 35 kohaselt ja järelikult ei ole võimalik aktsepteerida parandusettepanekuid anda maaseadusega maa omandaja omandusse ka maapõu ja maavarad.
Siis veel üks küsimustering. Seadus on juriidiline dokument. Siin ei ole kohta juriidiliste mõistete populaarsele lahtiseletamisele, paljud ettepanekud soovitavad seda teha. On muidugi täiesti mõistetav, et raskused siin pinnal on olemas, kuid neid saab ikkagi ületada asjatundjatelt küsides või erialakirjanduse abil.
Nüüd mõnest enam huvi pakkuvast muudatusest, mis on sisse viidud. Omandiõiguse taastamise taotluse esitamise tähtajaks on nüüd pakutud 6 kuud maaseaduse kehtestamisest. See tähendab ainult sooviavalduse esitamist, ei rohkemat. Teiste vajalike dokumentide hankimine võib palju rohkem aega võtta, kuid maareformi ei saa alustada ega kavandada, kui pole teada, kui palju tuleb maid üldse tagastada ja kui palju inimesi tahab näiteks maad eraomandusse võtta. Teine küsimus on pärijatering. Esimene variant määratles selle. Nüüd oleme läinud seda teed, et maaseadus ühineb siin omandireformi seadusega määratava pärijateringiga ja ka kompensatsiooniõigus on laiendatud pärijateringile. See on muidugi hea ja ilus ja õiglane, kuid halb on see, et see toob kaasa kapitalivoolusid maalt linna, sest enamus pärijaist elab linnas ega hakka maad tagasi tahtma ja maa kompensatsiooniks saavad tõenäoliselt väärtpaberid. Need hakkavad konkureerima hoopis linna ettevõtete erastamises. Ja ongi olukord selline, et maa vaesub ja linnas kasvavad sotsiaalsed pinged, sest see linnavabrikutööline, kel pole muud hinge taga võib-olla kui 30 aastat tööd oma vabrikus, surutakse nendesamade väärtpaberitega kõrvale. Nii võib juhtuda.
Siis ei ole nõustutud paljude piirangutega talu rajajale. Teile antud versioonis on mõnedest piirangutest ka loobutud. Enam ei kirjutata ette talurajaja isikuomadusi, ei nõuta maale elamaasumist tingimata tallu. Need puudutavad paragrahvi 35 1. lõike 5. punkti ja 6. punkti ja paragrahvi 63 1. lõike 3. punkti. Täpsustatud on maa kui kinnisvara mõistet, see on paragrahv 7. Kuid siin ei saa seadus määratleda näiteks seda, kui palju maad arvestada farmi juurde. Siin ei näe maaelukomisjon muud väljapääsu, kui et ka selle peab igal eraldi juhul määrama valla volikogu, ei kolhoos ega mingi ülemus Tallinnast. Kaks paragrahvi olid antud alternatiividena. Nii paragrahv 23 kui 79 puhul jääb jõusse esimene variant, sest seda on soovitatud enam, sealjuures paragrahv 23 on üks enam kritiseeritumaid paragrahve olnud, nii et see on saanud päris uue redaktsiooni. Oluline täiendus on lisandunud paragrahvile 30 uue lõigu näol. Ants Järvesaarel on kombeks aeg-ajalt teha niisuguseid parandusi, mida võetakse rõõmuga kõikidesse seadustesse, nii juhtus pensioniseadusega, nii on juhtunud ka maaseadusega. Sisuks on siis see, et endine omanik või tema pärija saab oma endise maavalduse hindamise tulemusena väärtpaberi, ta võib seda kasutada endise maaomandi tagasivõtmisel, mingi rahalise kompensatsiooni saamiseks, kui see sisse seatakse, võib paigutada mingi ettevõtte aktsiatesse jne. Juhul kui ta saab endise asemele mingi teise maa, siis ta ostab selle välja sellesama väärtpaberi eest. Kui uus maa on parem, saab ta seda vähem, ja vastupidi, kui ta üldse tahab vähem maad tagasi saada, siis jääb osa sellest paberist ka üle, mida ta võib paigutada mingisse ettevõttesse või kuhu tahes. Nii et sellega langevad ära võimalused kollisioonideks nende maade vahetamise puhul ja eri kvaliteediga maade võrdlused, ja see loob ka võimaluse seoseks rahvaaktsiaga, kui need ükskord kehtestatakse, aga kui ei kehtestata, ei juhtu ka midagi.
Sisuline täiendus on ka paragrahvi 25 täpsustusel. See puudutab eramukrunte. Kui seda pole enam võimalik endisele omanikule või pärijale tagastada seal asuvate uute hoonete tõttu, siis on valida kolm võimalust. Kas saada kompensatsiooni, kas saada asenduskrunt sama haldusüksuse piires või kui on võimalik uuesti saada enda kätte vaba osa oma endisest krundist ja kui siis on mingi suurustevahe küsimus, siis kõikidel juhtudel peaks selle katma kompensatsioon.
On täpsustatud paragrahvi 65, selle pealkiri ei vastanud sisule, nüüd on pealkiri "Maakasutamise ajatamise kulud". Neid kulusid peeti liiga suureks. Siin oli eeskujuks Läti Vabariigi maaseadus. Uus pakkumine on siis nüüd 10–50% aastasest maamaksust, olenevalt ajatamise kestusest. Seda on umbes sellistes piirides paljud pakkunud. Kui ma ei eksi, siis vabariiklaste koonderakond pakkus niisugust numbrit.
Ja sellega on nüüd kõige erutavamad lõigud eelnõust üle käidud. Ja on tunne, et see tekst peaks nüüdsest olema Eesti ühiskonna ootustega piisavas kooskõlas, sedavõrd kui on Eesti ühiskonna ootusi väljendanud see materjal, mis on rahvaarutelu käigus saabunud. Kui ka piirangud maa omandamisele tunduvad karmivõitu, siis ei maksaks keegi sellest kohkuda, sest on väga mitmekesiseid kasutamisvõimalusi, mille kaudu igaüks peaks endale vajaliku suhte maaga saama sisse seada, siis edaspidi on aega otsustada, kas taotleda maaomanikuks saamist või mitte. Maaseaduse eelnõu praegusel kujul on kooskõlas ka omandireformi seaduse eelnõuga sellises staadiumis, nagu meil parajasti teada on. Ja mõnes punktis isegi liberaalsem.
Arutelu käigus jõudis maaelukomisjon kõigis punktides konsensusele. Kuigi üksikult võttes meile kõikidele ei meeldi kõik paragrahvid ja mõned paragrahvid ei meeldi meile kui komisjonile tervikuna. Kuid need on need juhud, kus maaelukomisjon ei suutnud paremat leida, võib-olla ideaalne lahendus üldse puudubki. Pean veel tähendama, et maaseadus vajab rakendusotsust. Selles peaks olema määratletud rida esmajärgulisi abinõusid. Esiteks peab olema määratletud, mis ajaks peab mingi seadusandlik akt valmis olema. Ja esialgu, et maareformi käivitada, on kiiresti vaja maamõõduseadust, selle eelnõu on olemas. On vaja maa hindamise metoodikat, kompensatsioonide arvestamise, hindamise ja maksmise korda ja seda metoodikat. Seda peaks valitsus oma määrusega kehtestama. Tuleks kinnisvara register koostada, see peaks olema Maa-ameti ülesanne. Peaks kehtestatama maa eraomandi ülemineku aluseks olevate tehingute sõlmimise kord, see tähendab kord, mille põhjal siis need maaomanikud, eraomanikud saavad omavahel või üldse maaga kaubelda. Ka see peaks valitsuse määrusega saama kehtestatud. Siis tuleb viia kohe taluseadus vastavusse maaseadusega. Tuleb kehtestada põllumajandusomandi reformi seadus, ka selle eelnõu on olemas. Tarvilik on ka metsaseadus, seda praegu Metsaamet teeb. Sest sellest sõltub, kuidas metsad omandusse üle lähevad. Teiste aktidega, mis on ka vajalikud, on rohkem aega. Teiseks peaks olema määratletud, mida peab tegema Maa-amet. Nähtavasti jääb Maa-ametile omandireformi läbiviimiseks vajaliku kaadri ettevalmistus, Maa-amet peab saama omale vastavad finantsid ja peab hakkama tegelema ka maareformi komisjonide moodustamise ja nende juhendamisega. Maareformi komisjon peab olema igas vallas ja nende tegutsemise metoodika peab olema ühtne. Ja veel üks asi. Valitsus peab saama ülesande koostada avalduse vorm ja dokumentide loetelu, mida peab siis omandiõiguse taotlemisel esitama. Nähtavasti on vaja kehtestada vastav vorm ka arhiivi õiendile. Täna lauale pandud dokumentidest selgub, et valitsus on alustanud seda tööd. Lõpetuseks tuletan kõigile meelde, et tegemist on valitsuse esitatud eelnõuga, mida maaelukomisjon on püüdnud kiretult ja erapooletult vastavusse viia Eesti tänase ühiskonna ootustega. Ja mul on väga hea meel, et põhiettekandja jäi selles mõttes maaelukomisjoni tööga rahule, et me ei ole valitsuse mõttelaadist välja läinud. Muidugi, meil kõigil on kiire ja me oleme teiste küsimustega hõivatud. Ja rängem küsimus on praegu võib-olla omandireform. Kuid väga oleks tarvis, et Ülemnõukogu komisjonid avaldaksid kõik oma arvamust maaseaduse eelnõu kohta. Praegu on saabunud ainult kahe komisjoni ettepanekud. Väga põhjaliku töö on teinud keskkonnakaitse komisjon ja sellest on väga suur abi olnud maaseaduse paremaks tegemisel. Ja oma põhjendatud ettepanekud on esitanud ka rahvussuhete komisjon. Ka need ettepanekud on enamuses leidnud aktsepteerimist. Ja kui maaseaduse teine lugemine jätkub, siis on lootust, et ka haldusreformikomisjon oma kaaluka sõna ütleks, sest sisuliselt maareformi elluviimine tähendab ka haldusreformi elluviimist ja mingist haldusreformi üldideoloogiast, kui see olemas on, ei tohi ju maaseadus lahku minna.
Seega jääbki tänada kõiki neid, kes on tõsiselt maaseaduse eelnõu parandamisse suhtunud ja ettepanekud esitanud! Selle töö tulemus on teie ees. Nii et ma usun, et teiseks lugemiseks antud kujul võib ta meie elu aluseks olla küll.
Juhataja
Aitäh, hr. Telgmaa! Teile on küsimusi. Palun, Jaak Allik!
J. Allik
Lugupeetud hr. Telgmaa! Ilmselt tekib üsna palju selliseid juhtusid, kus maatalu tahab rajada ja maad tagasi saada endise omaniku pärija ja samas ka praegu elav inimene tahab sellele maale talu rajada. Ja just see koht on minu jaoks teie poolt esitatud seaduse projektis jäänud kõige segasemaks, see on paragrahvi 60 lg. 6, kus on kasutatud minu jaoks tundmatut mõistet "igamisvaldus". Võib-olla on see spetsiifiliselt põllumajandus-õiguslik mõiste, aga kas te ei saaks seda avada või öelda, mismoodi te käsitlete taolist konfliktsituatsiooni lahendamist?
J. Telgmaa
Igamisvaldus on juriidiline mõiste, see ei ole mingi spetsiifiline põllumajanduslik mõiste. Ma loodan, et saalis viibivad juristid ei pane minule väga pahaks, kui ma komistan. Mõiste sisu on see, et kui praegune valdaja (teadmata, et tekib niisugune olukord, et ilmub välja tema valduse endine omanik) on selle heas usus kätte saanud, kuigi seadusevastaselt, ja täiesti avalikult seda kasutanud, siis teatud aja möödudes muutub see tema seaduslikuks omandiks. Ma paluks, kui on saalis juriste ja kui ma praegu täiesti valesti ütlesin, siis parandage. Sest see küsimus on võib-olla paljudele huvitav. Mina olen sellest niimoodi aru saanud, kui ma juristide käest küsisin. Küsimuse esimene pool puudutas konkurentsi nende vahel, kes täna tahavad hakata talu rajama, ja endise omaniku vahel. Siin on eesõigus endisel omanikul, sest kui sa, lugupeetud kolleeg, vaatad seda paragrahvi tähelepanelikumalt, siis siin peaks asi kirjas olema. Me saime hulgaliselt sellesuunalisi parandusi, nii et ta peaks siin olema kirjas. "Kodukohaõiguse arvestamine talude taastamisel" – see pealkiri ütleb, et see paragrahv tegeleb ainult endise omaniku taluga, selle taastamisega, et see ei sisalda üldse seda alternatiivi, et saab konkureerima tulla see, kes praegu tahab hakata talu samas kohas taastama. Endisel omanikul on igal juhul eesõigus. Kui on jutt praegu loodud talust, siis on olukord teine. Aga see ei kajastu selles 60. paragrahvis. Siis on olukord selline, et kes on endale talu taastanud Eesti NSV taluseaduse alusel, selle kohta on paragrahv, mis kannab pealkirja "Maa põlise kasutamisõiguse ülemineku kohta omandiõiguseks". Otsi see paragrahv üles.
Juhataja
Aitäh! Hr. Allik tahab täiendada oma küsimust.
J. Telgmaa
See on paragrahvi 61 teine alapunkt.
J. Allik
Lugupeetud ettekandja! Mis siin kirjas on, sellest ma olen ikka püüdnud aru saada, aga siin ei ole ühte juhtumit ikka vist kirjas ja ma praegu ei saanud ka vastusest aru, s.o. juhtum, kui maal on inimesel maja, aga maa ju endiselt riigi või kolhoosi või ma ei tea kelle oma. See on siis nagu uusomanik. Aga maad selle maja ümber soovib saada endise omaniku pärija, et sinna rajada talu. Aga selle maja omanik tahab ka talu rajada. Kas tuleb sellest seadusest siis niimoodi aru saada, et ta saab ainult see pool hektarit ja ei saa talu rajada? See vaidlus ja see otsuse koht ongi seesama. Kuidas te selle seaduse kontseptsiooni järgi praegu lahendate selle vaidluse?
J. Telgmaa
Mis valdusi puudutab, puudutab ainult hooneid, see ei puuduta maad. Praegu ei ole olemas mitte ühtegi maaomanikku. Jagamisvaldus puudutab ainult hooneid. Mitte maid. Ja kui on hoone kellegi omanduses, siis on juba õigus hoonete omanikul, see on kirjas. Ma ainult ei leia paragrahvi nende 94 hulgast nii kiiresti üles. See peaks olema seal kirjas, kus on kinnisvarast juttu. Sest kõigepealt määratakse ära kinnisvara ja kinnisvara on määrav.
T. Mets
Lugupeetud ettekandja! Ma jagaksin siin ühte muret, millele tahaksin vastust saada. Nimelt, praegu on nii maaseaduse kui omandireformi kandvaks mõtteks ikkagi kompenseerivad väärtpaberid, juhul kui endist kinnisvara ei taheta tagasi saada. Kuid siin tekib vägisi võrdlus Nõukogude riigi müstiliste sõjaaegsete obligatsioonidega. On ju selge, et need väärtpaberid on väärtpaberid ainult juhul, kui nendel on garantii mingi kinnisvara, valuuta või mingi muu materiaalse väärtuse näol, aga meil ei ole mitte mingeid väärtusi ja kas ei ole oht, et väärtpaberid muutuvad lihtsalt abstraktseteks paberitükkideks, mis on täielikult devalveerunud?
J. Telgmaa
Lugupeetud kolleeg! Ma jagan seda muret, aga ma palun mitte pahandada, kui ma vastan, et see ei ole maaseaduse aine.
R. Veidemann
Lugupeetud juhataja! Mul on hr. Telgmaale küsimus. Talle kui maaelukomisjoni esimehele. Hr. Telgmaa! Te protestisite, kui juhataja mainis meie laudadel olevat maaseaduse uut redaktsiooni ja selle käsitlemist. Kas te olete valmis ka kõnesolevat redaktsiooni käsitlema kui ettepanekut ja vaatlema seda oma komisjonis selle kõrval, mis teil praegu endise maaseaduse projekti näol on olemas?
J. Telgmaa
Jah, loomulikult. Me suhtume sellesse nii, nagu ta on esitatud. Ta on esitatud parandusettepanekuna. Praegu on asi selles staadiumis, et paar päeva tagasi saime kõikidele maaelukomisjoni liikmetele selle välja jagada, aga me komisjoniga ei ole saanud arutada. See on mahukas paber ja sisaldab palju huvitavat ja kindlasti ka palju kasulikku, mida saaks sisse võtta. Aga meil on vaja enne saada tast pilt. See on nii mahukas dokument, et seda ei saa nii käigupealt teha.
L. Hänni
Lugupeetud juhatus! Austatud maaelukomisjoni esimees! Ma paluksin teie tõlgendust mõistele, mis esineb seaduseelnõu mitmes paragrahvis, nimelt, talu taastaja. Millal inimene muutub talu taastajaks? Kas siis, kui ta vastavalt paragrahvile 23 esitab 6 kuu jooksul avalduse maa tagasisaamiseks, või kui vastavalt paragrahvile 63 on otsustatud, kas avalduse esitaja hakkab maad kasutama vastavalt sihtotstarbele ja hakkab talu majandama? Paljudel juhtudel ei ole muidugi talu siis veel olemas. Sellest sõltub, kellel on maa ajatamise õigus vastavalt paragrahvile 64. Ma palun, milline on teie seisukoht?
J. Telgmaa
Küsimus on selles, kui ta puudutab maa kasutamise ajatamist, siis ajatamine puudutab just kasutamist, mitte omandit. Kas see on terminoloogia küsimus või on veel midagi seotud? Siin on oluline vahe, ajatatakse maa kasutamist, mitte maa omandit. Talu taastaja on see, kellel kunagi oli talu, tal on õigus oma talu tagasi saada. Kui ta selle tagasi saab, siis ta saab selle kõige täiega tagasi, ta on siis omanik, ta võib seda siis ise n.-ö. ajatada, andes rendile või tehes mis tahes. Kui inimene tahab uut talu rajada ja planeerib endale talu 80 ha, aga arvab, et ei suuda seda kohe hakata majandama, ta tahab 10 hektarist pihta hakata, siis ta ajatab. Pärijaga on sama lugu mis taastajaga. Kui omanikku ei ole, siis on tema asemel pärija, kes on samamoodi taastaja. Ma ei tea, kas ma jälle ei saanud küsimusest aru või?
H. Peterson
Lugupeetud proua juhataja ja ettekandja! Teatavasti oli maaseaduse esimese variandi üheks peamiseks puuduseks kompenseerimisele kuuluvate ringi kitsus. Nimelt said kompensatsiooni maa eest ainult omanikud, keda on elus kuskil 5–7%. Nüüd tuli ettepanekuid selles suhtes, et laiendada kompensatsioonisaajate ringi, et ei tekiks fiktiivseid talusid, sest ainult sel viisil oli võimalik saada inimesel tagasi oma vara. Kas võite nüüd kinnitada, et see oht on praegu küllaldaselt kõrvaldatud ja inimesed saavad kompensatsiooni ning ei teki ilmaasjata maavõtjaid, kui nad ei hakka seda harima ja pidama?
J. Telgmaa
Kole raske vastata. Raske selle poolest, et formaalselt seadusega muidugi kõrvaldatud, aga kui see kompensatsiooniks antav obligatsioon ei oma hetkel mingit väärtust, omab võib-olla alles 15 aasta pärast. See oleneb ju kõik sellest.
I. Raig
Austatud kaasettekandja! Ma tahaksin teada teie kokkuvõtlikku hinnangut rahvaarutelu käigust. Kui palju nimelt saabus parandusettepanekuid ja kui palju parandusettepanekutest on teil võetud arvesse? Ja millise kriteeriumi või milliste kriteeriumide alusel on ühte või teist parandusettepanekut võetud arvesse ja teist mitte? Ja siis veel üks delikaatne küsimus: miks te olete ajakirjanduses öelnud, et Eesti Maa-Keskerakond pole parandusettepanekuid esitanud, kuigi on teada, et on 10 leheküljel esitatud rohkem kui 100 parandusettepanekut? Ja miks te siis protestite, kui te leiate ka, et uus maaseaduse eelnõu sisaldab palju huvitavat ja tarvilikku? Tänan!
J. Telgmaa
Mul ei ole statistikat käepärast, ma ei pidanud vajalikuks. Aga ma võin öelda, et suurem osa esitatud ettepanekutest, tehtud parandustest on leidnud aktsepteerimist. Nad väga sageli isegi kordusid, aga ühel või teisel puhul on nad leidnud aktsepteerimist, sest nagu ma alguses rääkisin, need ettepanekud olid väga üksikud, mis puudutasid mingisuguseid aluspõhimõtteid. Ülejäänud ettepanekutega on nii, et iga asja kohta võib öelda nii, võib öelda naa. Kui rahvale rohkem meeldib öelda teistmoodi, siis püüdsime teha nii, nagu rahvale rohkem meeldib. Mille alusel? Maaelukomisjoni iseenese tarkuse alusel, koostöös seaduse autoriga hindasime me neid. Ma arvan, et iga komisjon töötab umbes samal põhimõttel. Kui ta ise millestki aru ei saa, siis ta läheb küsib nõu kellegi käest, me tegime samamoodi. Mis puutub sellesse, et Eesti Maa-Keskerakond ei ole esitanud maaelukomisjonile oma ettepanekuid, siis ta tõesti ei ole esitanud, on esitanud Ivar Raig, kes mulle isiklikult üle andes kordas, et kuna erakond ei jõudnud läbi vaadata, siis need tulevad Ivar Raigi nime all. Kui lähtuda põhimõttest, et me kõneleme EMKE ja mõtleme Ivar Raigi, kõneleme Raig ja mõtleme EMKE, siis ma vabandan, siis tõesti võib neid aktsepteerida kui EMKE parandusi. Sisuliselt on nende asjadega tegeldud. On teie erakonna siseasi, kas need on teie erakonna ettepanekud või Ivar Raigi ettepanekud.
K. Koha
Lugupeetud ettekandja! Mul on üks küsimus. Ma püüan näite varal küsida. Ütleme, et endine omanik tahaks oma maad tagasi saada selles mõttes, et vanaisa oli maaomanik, aga maa on ammu juba rohtunud, võssa kasvanud jа seal isegi enam pole talu ega hooneid peal. Kas seda maad on võimalik tagasi saada, kui ma talu majandama näiteks ei hakkaks? Mina lugesin seadusest välja, et ei saa kätte. Teine moment on paragrahv 58. Tehke, palun, mulle sisuliselt selgeks, mis vahe on punktides 2–5 kirjeldatud maadel! Tehke nende sisuline vahe, palun, mulle selgeks!
J. Telgmaa
Ma tahaks natukene konkreetsemalt saada esimest küsimust. Miks põhimõtteliselt ei saa teatud maatükki tagasi?
K. Koha
Ma olen seda seadust mitu korda lugenud ja mul on omal hinnang tekkinud. Ma tahaks kontrollida, kas ma olen ikkagi õigesti aru saanud. Mul on väga raske seda seadust lugeda ja aru saada. Tähendab, põhiline kriteerium maa tagasisaamiseks on see, kas taastatakse talu või hakatakse talu majandama. Aga maad kui objekti muidu kätte ei saa. Ma nüüd küsingi, kas näiteks sel juhul, kui endine talumaa on võssa kasvanud, metsa all, seal ei olegi võimalik kohe talu majandama hakata, kas ma saan selle maa tagasi või ei saa? Selle seaduse järgi.
J. Telgmaa
Sellele ma võin vastata jaatavalt. Jah. Kui on tegemist talu taastamisega, siis ei ole mingit takistust. Kui on tegemist uue talu rajamisega, siis võib kohalik omavalitsus leida, et sinna võib-olla ei ole otstarbekas rajada, ja pakub muud. Aga kui on tegemist talu taastamisega, siis kindlasti.
K. Koha
Minul on probleem see, et seal ei olegi võimalik talu taastada, see on metsa all.
J. Telgmaa
Kui ei ole võimalik taastada, siis läheb mängu kas kompensatsioon või maa vahetamine.
K. Koha
Aga maa oleks kasulik välja võtta ja temaga tegelema hakata.
J. Telgmaa
Anna andeks, aga sa ütled, et sa ei taha seda maad, miks siis.
K. Koha
Ei, mа tahan küll, aga seadus ei luba mul.
J. Telgmaa
Miks?
K. Koha
Sa ütled ju, et kas talu taastada või hakata midagi majandama.
J. Telgmaa
Ütleme siis, endist maaomandit taastada. See on võimalik. Selleks ei ole mingit takistust.
K. Koha
Selge. Hea küll. Teine küsimus on paragrahv 58. Punkt 2–5, mis nende sisuline vahe on?
J. Telgmaa
Siin on üles loetud, et põllumajanduslikuks tootmiseks põlise pärandamisõigusega. See on see jutt, mis hõlmab Eesti NSV taluseaduse alusel loodud talusid näiteks. Teine on põllumajanduslikuks tootmiseks rendilepingu alusel. Kui maaomanik teeb kellegagi rendilepingu ja annab rendile. Põllumajandusliku abitootmise all on mõeldud seda, mida me praegu mõtleme inimese isikliku abimajapidamise all. On ka talu, aga nagu külas inimestel on isiklikud abimajandid, abimajapidamine. Siin on ta selles mõistes. Siis järgmine on köögiviljamaa. Samas tähenduses, nagu praegu on köögiviljamaa. Selles seaduses läheb ta termini alla "otsusline maakasutus". See on see, mida maad valdav asutus võib oma töötajatele oma maafondist anda. Aga ta jääb ikkagi selle organisatsiooni maaks ja selle organisatsiooni maabilanssi. Ametimaa mõiste on muutunud. Ta ei ole mitte mingi metsavahimaa või midagi taolist, aga see on selline maa, mida riigiasutuse töötajate kategooriatele võidakse ette näha, anda sellel ajal, kui ta on teatud ametis. Kas ma peaks 8-nda ka ära seletama? See on mittepõllumajanduslik kasutus. Elamu-, suvila-, muu ehitus. On ehituskrunt.
N. Zahharov
Lugupeetud härra Telgmaa! Teatavasti varustavad meid praegu toiduainetega põhiliselt ikkagi kollektiivmajandid. Kas te paragrahvi 28 3. punktist lähtudes peate õigeks, et kui kolhoosidele ja sovhoosidele esitatakse hagi maa saamiseks, siis selleks, et see maa jääks kollektiivmajandile, peavad nad võõrandatava maa maksumuse tasuma oma tuludest või eelarvest?
J. Telgmaa
Tänan! Ei pea ta midagi maksma, sest kolhoos ja sovhoos on juriidiline isik ja juriidilise isiku maaomandit üldse ette ei nähta. Tähendab, kui tal ei saa tekkida maaomandit, siis ei ole tal võimalik ka maa eest maksta. Ta võib maksta ainult mingisugust maamaksu või renti, sest see maa, mille peal kolhoos või sovhoos töötab, see hakkab kuuluma vallale ja vald annab selle kolhoosi või sovhoosi kasutusse. Nii et vahekorrad on valla ja majandi vahel ja kuidas need maksud hakkavad välja nägema, seda peab reguleerima maksuseadus, see ei ole maaseaduse aine.
N. Zahharov
Sain teie vastusest aru nii, et kolhoosidel ja sovhoosidel ei teki mingeid finantssuhteid isikuga, kes pretendeerib osale nende maast, ja maksma nad selle eest ei hakka. Nemad teevad tegemist ainult riigiga. Kas nii?
J. Telgmaa
Te olete täiesti õigesti aru saanud.
N. Zahharov
Mida me siis peame silmas 70. paragrahvis, kus on juttu seaduse jõustumise hetkel seaduslikult eksisteerivatest ühismajanditest? Paljud on ju seisukohal, et paljud kolhoosid eksisteerivad ebaseaduslikult, sest nad asuvad endistel eraisikute maadel ja nende liikmed ei olnud selle maa omanikud.
J. Telgmaa
Ma vist võiksin vastata nii, et üks on tootmise organisatsiooniline vorm ja teine maaomand. Meil ju praegu mingit muud maaomandit üldse ei ole kui riigiomand ja kõik kasutavad maad, nii et sel ei ole niisugust otsest seost tootmise organiseerimise vormiga. Ükskõik kuidas see tootmine organiseeritud ei ole, kas ta on eraisiku ettevõtmine või mingi agrofirma tootmine, ikkagi ta praegu kasutab maad. Nii et siin ei olegi sellist seost.
N. Zahharov
Ei saa aru. Selles paragrahvis on ju öeldud, et käesoleva seaduse jõustumise hetkel seaduslikult eksisteerival ühismajandil on õigus jätkata oma tegevust ja kasutada maad, mis ei ole eraomandusse antud. Sellest lähtudes peavad kolhoosid ja sovhoosid järelikult ära andma osa oma maid või kompenseerima need, kui endised omanikud nendele pretendeerivad.
J. Telgmaa
Maa läheb kõik valla kätte ja valla maakorralduse plaaniga määratakse, missugused maad lähevad eraomandusse. Ja kuna tegemist on põldudega, siis kindlasti need maad on praegu reeglina kolhooside või sovhooside kasutuses, nii et nende maast läheb maha küll. Mujalt seda põldu võtta ei ole, see on praegu ju kellegi kasutuses. Maa tuleb muidugi võtta sealt, aga rahalisi vahekordi ei hakka küll kolhoos või sovhoos eraomanikuga pidama. Need on täiesti erinevad subjektid.
J. Põld
Aitäh! Härra Telgmaa! Mul on teile mõned küsimused, mis on seotud paragrahvidega 63 ja 66 ja nende ettepanekutega, mis ma teie komisjonile esitan. Nüüd ma tahaksin saada väheke selgitust. Kõigepealt paragrahvi 63 1. lõike 1. punktis on öeldud, et maad ei tagastata endistele omanikele või nende pärijatele, kui maa sihtotstarve on muutunud või kui maa tagastamine teeb võimatuks kinnisvara kasutamise. Sel puhul ma lihtsalt paluksin tuua mõningaid näiteid, millise kinnisvara kasutamisega on tegemist, mis on üldse mõiste "kinnisvara" teie komisjoni hinnangul. Sama lõike 2. ja 3. punkt – kui maa taotleja ei hakka maad kasutama vastavalt sihtotstarbele, kui maa taotleja ei hakka talu majandama. Mind lihtsalt huvitab, kes annab hinnangu sellele sihtotstarbelisusele, mis üldse on sihtotstarve ja kes annab eelhinnangu, kes teab, et inimene ei hakka talu majandama. See selleks. Nüüd paragrahv 66, mis käsitleb rentimist. Ma tegin ettepaneku, et täiendataks seda 4. lõiget – rendilepinguid sõlmivad maaomanikud. Siit loogiliselt võttes (paragrahvis 5 on öeldud, et ka juriidiline isik võib olla maaomanik) ma arutlesin niimoodi, et ka juriidiline isik võib anda maad rendile. Millegipärast lükati see ettepanek tagasi. Mina ei saa aru, mis põhjusel. Kas meil kõik omanikud ei ole võrdsed, on veel võrdsemad või mida komisjon sellel puhul arvas? Aitäh!
J. Telgmaa
Küsimus on selles. Põhimõtteliselt võib ju juriidilise isiku maaomand olemas olla, kuid see maaseaduse eelnõu juriidilise isiku maaomandi tekkimist ette ei näe. Järelikult ei näe ta ette rentimist juriidilise isiku poolt. Ainult omanik saab rentida. Mis puutub paragrahvi 63, siis siin on kaks asja, mis küsimust tekitasid. Sihtotstarve ja kinnisvara. Sihtotstarve on muutunud siis, kui näiteks maast on läbi viidud maantee. Maantee on midagi muud kui maa. Kui sinna peale on kasvanud mets. 50 aastaga on ju palju muutunud. Põld on muutunud millekski muuks. See on sihtotstarve. Mis puutub kinnisvarasse, siis selle maaseaduse eelnõu rakendamise üks alusetappe, üks esimesi etappe ongi kinnisvarade määratlemine, sest kinnisvarad peavad liikuma tervikuna. Ainult tuleb ära määrata, millised need kinnisvarad on, mille üks osa on ka maa. Et neid tervikuid ka talude taastamisega lõhkuma ei hakata. Nagu ma juba täna ettekandes ütlesin, jääb ikkagi selle valla volikogu otsustada, mismoodi see kinnisvara igal konkreetsel juhul täpselt välja näeb. Tähendab, kui suurt karjamaad on laudale vaja või piisab ainult teest, mis tema juurde viib. Seda sorti küsimused on need. Tsiviilkäibes liiguvad kinnisvarad tervikuna, neid ei hakata lammutama. Ülejäänud punktides on kõrgem kohus seesama külanõukogu, vabandust, valla volikogu.
V. Andrejev
Lugupeetud Juhan Telgmaa! Mul on teile kaks küsimust. Esiteks. Mida näeb seaduseelnõu ette nende maakasutajate suhtes, kes ei tule toime maaomaniku kohustustega, mis on seadusega kindlaks määratud? Ja teiseks. Kas te ei võiks lühidalt selgitada, mida kujutab endast maakasutusplaan ja kas see ei hakka mingil moel pidurdama maareformi elluviimist? Tänan!
J. Telgmaa
Esimene küsimus on mulle natukene vähemõistetav. Oleks tarvis täpselt teada, kas küsimus on maakasutajast või maaomanikust.
V. Andrejev
Maaomanikust.
J. Telgmaa
Mis juba olemasolevasse maaomanikku puutub, siis tema kallale minna ei saa, aga maakasutaja kallale saab minna, siin on selles lugu. Mis on maakasutusplaan? See on plaan, mida vastavalt veel mitteolemasolevale maamõõduseadusele joonistatakse välja igale vallale ja see näeb siis ette, missugused on need valla maad, mis funktsiooni täitma hakkavad. Sinna peale joonistatakse ka need talud, mida siis kas hakatakse taastama või hakatakse välja jagama uutele tahtjatele. Midagi taolist peaks olema maakasutusplaan. Ja seal muidugi peab olema ka, mis siis juriidilise isiku (näiteks kolhoosi või sovhoosi) kasutada jääb, sest maa on valla oma ja ta peab paratamatult seda plaani pidama.
J. Liim
Austatud härra Telgmaa! Kas te ise olete rahul esitatud seadusprojektiga ja kas te leiate, et sellise lähenemisega me heastame ülekohtu, taastame talud ja jõuame õitsengule? Kas oskate öelda, kui suur osa selles kätkeb endas jätkuvalt sotsialismi saavutusi? Ise tunnetan, et tehtud pikaajaline töö on jõudnud tupikusse ja ei vii meid kuhugi, raiskame ainult aega. Ma loodan saada vastust. Tänan!
J. Telgmaa
Ma loodan ka vastata, aga natuke vähem ma loodan, et ma suudan rahuldada. Me oleme püüdnud muidugi igasuguse politiseerimiseta ja igasuguste arusaamatute mõisteteta nagu sotsialism ja kommunism läbi saada selle maaseaduse käsitlemisel. Ja juba sellepärast ma ei oska võib-olla ammendavalt vastata. Kuid öelda nüüd seda, et sellega saavutatakse õitseng ja kõigi heaolu ja õiglus – need on sageli väga vastuolulised eesmärgid. Kuid me oleme arvamusel, et selle vastuolu oleme me püüdnud siin lahendada nii, et kahju oleks võimalikult vähe tehtud. Mul on niisugune tunne, kuna küsimus oli tunnetest. Aga ma vabandan, et ma ei suuda vastata ammendavalt sellele küsimusele.
T. Mets
Lugupeetud härra ettekandja! Minu käes on praegu üks paber, mille koopia on saadetud ka Ülemnõukogu maaelukomisjonile. Ja selles koondkirjas tunnevad paljud külanõukogu esimehed muret looduskaitseala pärast. Siin teisel lugemisel ei ole seda arvestatud.
J. Telgmaa
Ma tean, mul on meeles.
T. Mets
Kui te teate ja siin seda fikseeritud ei ole, kas on võimalik, et me selle pärast omavahelise koostöö resultaadina saame paika panna?
J. Telgmaa
Ma kahtlen selles. See on üks neid juhte, kus maaelukomisjon tundis oma mõistuse nappust ja pöördus looduskaitseorganite poole ja nemad pakkusid meile niisugused versioonid. Ma ei taha asjatundmatult sinna kallale minna.
T. Mets
Siis palun mind veel mitte välja lülitada. Asi on selles, et siin on öeldud sõna otseses mõttes: "See maa on Eesti Vabariigi looduskaitseorganite halduses ning antakse vastavate asutuste majandada." Küsimus on väga delikaatne. Kuna ma ise elan antud piirkonnas, siis olen asjaga kursis. Looduskaitseala jaguneb kaitsealaks ja märgalaks. Kusjuures kaitseala hõlmab terve rida külanõukogusid ja me ei või seda mitte mingil juhul lubada, et me anname selle mingile kitsale ametkonnale kasutamiseks. Siin peab kindlasti säilima omavalitsuse kontroll. Ja teiseks, selle peale jääb terve rida suuri külasid, majandeid, siis tuleb üksiktalusid. Me ei saa kuidagi anda neid kellegi ametkonna valdusesse. See küsimus tuleb kindlasti meil omavahel veel kooskõlastada. Aga ma rääkisin, mulle on see osa täielikult vastuvõtmatu.
J. Telgmaa
Võib-olla tõesti, aga ma jään sisuliselt vastuse võlgu. Meil on nii tehtud. Aga ma loodan, et ehk Andres Tarand, kui ta niikuinii sõna võtab, võib-olla puudutab seda küsimust, ta seletab ehk lahti selle asja. Võib-olla on tõesti vaja kuidagi teisiti lahendada. Aga sel juhul oleks vaja pakkuda teine lahendus ja võib-olla ka kooskõlastada see vastavate asjameestega. Võib-olla küll, et see lahendus on puudulik. Aga antud juhul oli see meie võimete piir.
Juhataja
Aitäh! Jüri Põld, teine küsimus.
J. Põld
Lugupeetud proua juhataja! Kuidas mul nüüd käituda? Ma ei taha esitada teist küsimust, vaid tahan täpsustada oma küsimusi, sest mulle näib, et hr. Telgmaa ei saanud minust lihtsalt aru. Kas ma tohin neid täpsustusi esitada või loete neid teiseks küsimuseks? Siis ma võtan muidugi oma praeguse küsimuse maha.
Juhataja
See on siiski teist korda sõnavõtmine.
J. Põld
Ma arvan, et hr. Telgmaa ei saanud minust lihtsalt aru. Mina küsisin tema käest paragrahvi 63 1. lõike 2. ja 3. punkti kohta. Kes suudab eelnevalt hinnata seda, kas inimene hakkab talu pidama, kas talu majandama? Kes on see kõrge kohtuorgan? Ma kardan, et praegused vallavalitsused küll mitte. Ja see, et juriidilisel isikul ei või olla maad. Kui on eelnevalt maaseaduse 5. paragrahvis niimoodi juba sõnastatud. Kuidas saab pärast väita, et ei ole? Näiteks, kirikul kui juriidilisel isikul minu arvates võib olla oma maa. Ja kui ta tahab seda maad rentida rentnikule, siis teie vastuses puudub loogika. Ma lihtsalt otsin loogikat, hr. Telgmaa. Ma vabandan! Aitäh!
J. Telgmaa
Meid kõiki kummitab see, et kuskil peab olema mingi lõplik kohtumõistja, aga kas on paremat kohtumõistjat olemas kui vallavalitsus või vallavolikogud? Võib-olla on, aga siis tuleks seda pakkuda. Me ei suuda paremat pakkuda. Mis puutub siin toodud näitesse, juriidiliste isikute maaomandi tekkimise võimalus oli just nimelt nende kirikute puhul pakutud, see on paragrahv 63, mingi lõige, kus olid alternatiivid. Ja see teine alternatiiv ei saanud mitte ühtegi toetavat kirja. Jäädi esimese juurde, kus kirikutele ei taastata maaomandit.
A. Tamm
Lugupeetud eesistujad! Lugupeetud Juhan Telgmaa! Sa rõhutasid oma ettekandes veel kord, et maa kasutaja, s.t. rentija, ei saa seda edasi rentida. Aga kas meil ei jäänud paragrahvi 71 redaktsioonis see küsimus täiesti lahtiseks? Ma tooksin tekstist mõned viited. Majandi töötajal on õigus saada maad. Senine maa kasutaja – majand, ühistu või kes ta siis on – on kohustatud maad andma. Maakasutuse suurust ei normeerita ja seejuures ei laiene Eesti NSV taluseadus sellele juhtumile jne. Kas siit ei tule majandil õigus vallalt saadud maa homne päev laiali jaotada oma töötajate vahel sõltumata taluseadusest, sõltumata meie otsustest omanike õiguste taastamise kohta jne.? Kas selline teoreetiline võimalus sinu arvates siit tekstist tuleb välja?
J. Telgmaa
See võimalus on ka praktiliselt olemas. Selle maaga, mis on majandi kasutada antud, võib ta teha mis tahab, võib oma kollektiivi liikmetele välja jagada. Muidugi ei saa ta seda teha sellise maaga, mis tuleb tagastada endisele omanikule, endisel omanikul on eesõigus.
A. Tamm
Kas me tohime siin siiski vallast mööda minna? Sest praegu on küsimus nendes maainimestes, kes majandis ei tööta, peavad ka loomi ja abimajapidamist jne. Juba praegu on probleem, et vallal ei ole võimalik neile heinamaid, karjamaid jaotada, majand aga ei anna. Ma arvan, et siin tuleks igal juhul vallaga see kooskõlastada. Aitäh!
J. Telgmaa
Ei, siin ei tuleks üldse vallaga kooskõlastada. Vald võtab lihtsalt selle maa ja annab inimestele, see on lepinguline maakasutuse vorm.
A. Tamm
Siin on majandi otsus, siin ei ole vald.
J. Telgmaa
See on otsuses maakasutuse puhul, kui majand oma maa fondist annab inimesele, oma töötajale. Aga kui keegi teine töötaja tahab, siis vald annab talle oma maafondist. Aga kogu maafond on ju valla käes. Ainult see, mis on eraomandusse antud või mis on riigimaa, ei ole valla käes. Ja siin on vallal täielik õigus õiendada, nagu ta ise õigeks peab.
Juhataja
Aitäh! Palun, Liia Hänni, teine küsimus!
L. Hänni
Härra Telgmaa! Ma siiski tahaksin veel täpsustada. Öelge, palun, millistel tingimustel ja mis hetkel saab maa endisest omanikust maaomanik. Millal toimub õiguslik üleminek? Aitäh!
J. Telgmaa
See on kuskil paragrahvis kirjas. Kinnistusregistrisse sissekande tegemise hetkest. Nii kui punkt pannakse, nii on korras.
L. Hänni
Mis tingimustel see toimub?
J. Telgmaa
Kuidas mis tingimustel? Seda ma ei saa praegu ütelda, mis dokumendid selleks on vaja, kuidas need dokumendid peavad liikuma, selle korra peab kehtestama valitsus oma määrusega, kuid maaomandus tekib siis, maaomanik tekib siis, kui kinnisturaamatusse tehakse vastav märkus sisse. Sellest hetkest on inimene maaomanik. Aga selleks, et kinnistusraamatusse ametnik selle märkuse teha saaks, peab tal olema muidugi vastav hunnik dokumente. Aga maaseadusega ei saa neid vorme kehtestada. Need vormid peab kehtestama valitsus.
J. Kass
Lugupeetud ettekandja! Igast seadusest on kasu siis, kui ta praktiliselt lahendab ülesande, näiteks, antud hetkel. Ma annangi teile ülesande, mis on praktikast. Mehele eraldati 1990. aasta algul maad talu rajamiseks, kusjuures sinna kuulus osa kahe endise talu maadest (ühelt suurem osa, teiselt väiksem osa). Tal on ka nõusolek kahe omaniku poolt, kuid see nõusolek kõlab järgmiselt: "Oleme nõus loobuma maast selle mehe kasuks, kuid kui tuleb seadus, mille alusel meie endised maad tagastatakse, siis tahame tagasi." Nüüd see seadus tuleb. Kas see mees saab nüüd jääda temale seaduslikult (Eesti NSV taluseaduse järgi) eraldatud maale, kuhu ta on teinud kulutusi 20 000 rubla eest? Rünnakud on alanud. Sellele mehele, kelle maast lõigati väiksem osa, juba eraldati maad, aga nõnda, et selle mehe osa jõudis lausa tema hoovi. Küsimus on väga keeruline. Mina ei näe, et praegune seadus seda lahendab. Kui lahendab, siis palun öelge, kuidas ja milliste paragrahvide järgi.
Juhataja
Ma tean, et seadus seda lahendab ja lahendab nii, et seda talu, mis on rajatud Eesti NSV taluseaduse alusel, puutuma ei hakata. Sel juhul tuleb maa asendada. Ma võin pärast otsida need punktid üles. See võtab palju aega.
J. Kass
Tähendab, praegune komisjon otsustas valesti, kui juba eraldaski ühele mehele maa, nii et see tungis tema hoovi. Komisjon eksis.
J. Telgmaa
Minu arust jah.
J. Jõerüüt
Lugupeetud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Paluksin väikest kommentaari paragrahvile 63. Paragrahv 63 lg. 1 punkt 3 ütleb meile selgelt ära, et maad endisele omanikule ei tagastata, kui ta näiteks ütleb, et ta ei hakka talu majandama. Teie poolt lisatud lõige 3 aga ütleb, et sellisel juhul antakse talle näiteks teises kohas maad. Ma lihtsalt küsiksin teilt kommentaari. Kas teile ei tundu, et siin on küll ilmselt tahetud leevendada situatsioone, mis elus tekivad, kuid tegelikult on tekitatud küllalt imelik vastuolu: ühes kohas ta ei saa, teises ta saab? Kus on loogika?
J. Telgmaa
Loogika on siin selles. Punkt 3, kui maa taotleja hakkab talu majandama, kui ta talu rajab. Talu on siin selles mõttes, nagu Eesti NSV taluseaduses. Seal on kaunis kindlalt määratud, mis asi on talu. Kui ta talu võtab ja siis tegelikult seda talu ei hakka majandama – selleks juhuks on see mõeldud. Kui ta tahab oma endisel maatükil mingit muud maakasutuse vormi võtta, kas hoone krundiks või aiamaaks, siis keegi ei sunni teda võtma oma suurt endist maad tervelt tagasi. Siin on talu selles mõistes, nagu on Eesti NSV taluseaduses fikseeritud. Selles on võti.
Juhataja
Tundub, et küsimused hr. Telgmaale on ammendatud. Palun kaasettekandeks omandi- ja maareformi ajutise komisjoni esimehe Kaido Kama!
K. Kama
Austatud Ülemnõukogu! Ajutise omandi- ja maareformi komisjoni poolt ei ole mul teile kahjuks esitada praegu lõplikke ja läbitöötatud seisukohti seaduseelnõu suhtes. Ja tegelikult ei saagi neid vormistada enne, kui omandireformi aluste seadus on vastu võetud, sealsed alternatiivid läbi hääletatud, alles siis saab tegelikult hakata hindama ka maaseadust. Praegu võiks omandireformi aluste jа maaseaduse vastavusest öelda ainult nii palju, et praegu omandireformi alustes oleva kontseptsiooni järgi ei saaks arvestada pangalaenu kaudu tekkinud võlgasid, mis taludel olid. Iseküsimus on maa väljaostu võlg.
Need ei ole mingid kindlad paikapandud seisukohad, vaid pigem teatud kahtlused, mis on selle seaduseelnõu arutamisel meie komisjonis üles kerkinud.
Nii nagu härra Telgmaa ütles, tuleneb selle seaduse järgi omandiõiguse tekkimine ainult kasutuse kaudu ja see on mõjunud seaduseelnõule ka vormiliselt halvasti. Nagu härra Telgmaal oli siin ees puldis väga raske leida õiget paragrahvi õige küsimuse kohta, nii on seda ka kõigil, kes seda seadust peavad käsitlema, väga raske teha. Sest omandi- ja kasutusõiguse küsimused on üle kogu seaduse laiali. Nad ei ole kompaktselt koos. Ja just nimelt omandiõiguse põhiküsimused, nagu näiteks tagastamise kompenseerimise küsimused, on lahendatud kasutusõiguse osas, mitte omandiõiguse osas. Sellest segipaisatusest tulenevad ka need hädad, et tuleb ühte ja sama asja mitu korda korrata, näiteks seda, et taluseaduse järgi sõlmitud rendileping jääb kehtima. Seda öeldakse omandiõiguse juures, see korratakse üle ka kasutusõiguse juures. Meie komisjoni arvamus on see, et võimaluse korral tuleks proovida siin need eraldi plokid selgemalt ja konkreetsemalt välja tuua.
Teine asi on selle seaduse sõltuvus taluseadusest. Meie leidsime, et maaseadus on niivõrd põhjapanev ja konstitutsioonilise tähtsusega akt tegelikult, et ei ole kuidagi korrektne maaseaduses viidata ühele eelnevale seadusele, tuua automaatselt sellest eelnevast seadusest sisse terminid, nagu taluperemees, talumaa jne. – neid siin selles seaduses sisuliselt lahti mõtestamata.
Kolmandaks tekitasid kahtlust, ja seda on ka siin saalis juba täna öeldud, need loetelud, kus on loetletud maad sihtotstarvete järgi, nii omandiõiguse kui kasutusõiguse puhul. Tekib tõepoolest küsimus, et mis vahe on ikkagi maal, mis on aiamaa, ja mis vahe on maal, mis on antud põllumajanduslikuks abitootmiseks. Ma saan aru, et see tuleneb sellest eelnevast juriidiliste aktide ja normide kuhilast, mis meil kõik seljataga on ja meie samme kammitseb, aga me peaksime katsuma neid möödunud aastakümnete norme jätta võimalikult seljataha ja ikkagi asuda praegu maaseaduses looma uusi norme.
Veel ei ole meie komisjonil selget seisukohta, kas maaomand saab tekkida ka ilma maakasutuseta või ei saa, praegu paistab, et lähevad hääled pooleks. Üks osa komisjonist kaldub pooldama varianti, et omandiõigus saab tekkida ka ilma, et hakataks kohe konkreetselt maad kasutama.
On muidugi veel palju ja palju küsimusi, näiteks selle ajatamise tasulisus. Tegelikult ju maaomanik peaks oma maa eest saama renti, aga mitte ei pea ise maksma oma maa eest. Ja taolisi punkte võib välja tuua veel palju. Aga ma lõpetan ära. Ja ütlen meie komisjoni ettepaneku. Kuna meil on nüüd parandusettepanekus esitatud ka teine maaseaduse eelnõu, kuna me keegi ei ole seda teist suutnud praeguseks veel põhjalikult ja korralikult läbi töötada, siis mе peaksime kõigepealt võtma vastu omandireformi aluste seaduse, siis tegema vahe, ja juba siis omandireformi aluste seaduse järgi asuma edasi töötama kahe projektiga ja tegema neist kokku ühe ja korraliku. Tänan tähelepanu eest!
Juhataja
Palun, kas on küsimusi Kaido Kamale? Tundub, et küsimusi ei ole. Aitäh! Lugupeetud Ülemnõukogu! Ma tahaksin teiega selgitada küsimust, mida härra Telgmaa väljendas protestina. Me kuulsime juba nii juhtivkomisjonilt kui ka praegu omandi- ja maareformi komisjonilt, et projekt, mis on esitatud täiendavana, mitte konkureerivana saadikurühmade poolt, on keerukas ja et selles on momente, mis väärivad tõsist praktilist tähelepanu. Reglemendi järgi saadikurühma või komisjoni kaasettekanne kahtlemata eeldab, et projekt on konkureerivana esitatud, kuid me saime saadikurühmade kaaskirjast aru, et siin lihtsalt püüti vältida asjatut pingeolukorda siin saalis. Samal ajal on saadikurühmad, töögrupi liikmed, kes seda projekti ette valmistasid, siia palunud eksperdid, et saadikutele tutvustada seda keerukat teksti, mida ilmselt niikuinii peab hakkama läbi töötama. Eksperdid on üldiselt selle päevakorrapunkti eksperdid. Kui maaelukomisjon ei protesti, siis me võime ka nii käsitleda, et me saaksime saadikutele anda informatsiooni, mida neil on kasulik teada, enne kui nad hakkavad tööle. Kas maaelukomisjon oleks nõus niisuguse lähenemisega, et me kuulaksime informatsiooni ekspertidelt, kes on siia tulnud, ja ei püstitaks praegu sellist konfliktset küsimust? Palun, härra Telgmaa!
J. Telgmaa
Jah, loomulikult oleme nõus kuulama ekspertide arvamusi ja need on täiesti teretulnud. Aga ma ikkagi jään selle juurde, et tegemist ei ole kaasettekandega. Kui kaasettekanded, siis paluks esitada konkureeriv projekt, täpselt nii, nagu reglement ette näeb!
Juhataja
Küsimus on puhtformaalse iseloomuga, nagu me oleme siin saalis juba korduvalt kogenud. Ma võin siin toetuda härra Nugise pikaajalisele praktikale. Kui meil on inimesed, kes ei ole Ülemnõukogu liikmed, ja kui me tahame neile esitada küsimusi (nii oli siis, kui me arutasime Narvaga, Virumaaga seotud probleeme), siis nad esinevad meil n.-ö. kaasettekandja rollis ja me saame ikka midagi küsida. Selline lähenemine on n.-ö. protseduuriliselt meil juba välja kujunenud. Nad on kaasettekandjad selles päevakorraküsimuses, mitte ühes või teises projektis, ainult selles päevakorraküsimuses. Härra Telgmaa soovib mikrofoni.
J. Telgmaa
Ma olen kategooriliselt selle lähenemise vastu ja soovin siin absoluutset selgust sellepärast, et Ülemnõukogu saali mitte muuta üksikute juristidegruppide ja üksikute parteide omavaheliste intriigide tallermaaks. Teeme selguse majja, täidame reglementi. Mul ei ole absoluutselt midagi selle vastu, ma tervitan, kui tullakse heade mõtetega, kuid selgus peab majas olema.
Juhataja
Sellisel juhul ma pean pöörduma Ülemnõukogu liikmete poole, kas neil on soovi esitada küsimusi või neil ei ole soovi esitada küsimusi, kui me kuulame ära siia saabunud spetsialistid. Palun, härra Allik!
J. Allik
Lugupeetud proua juhataja! Ega ekspertidele sõna andmine ja neile küsimuste esitamine ei ole Ülemnõukogu töös üldse reglementeeritud, minu meelest te esitate reglementeerimata protseduuri ja teil on õigus otsustada, nagu te tahate.
Juhataja
Ma tänan! Niisiis, kõigepealt ma pean püstitama teie ette küsimuse, kas te tahate täna need seletused ära kuulata veidi pikema tööaja arvel, sest nähtavasti me ei jõua kuue minutiga seda teha. Kas Ülemnõukogu on valmis pikendama tänast tööaega kuni ekspertide sõnavõttude ärakuulamiseni? Palun hääletame! 29 saadikut on poolt, 12 on vastu, erapooletuid on 10. Nii et me oleme oma tööaega selle võrra pikendanud.
Ma paluksin siis, kes on teist esimesena valmis esinema? Kas hr. Tiivel? Palun, kas me teeme vaheaja? Me tavaliselt ei tee vaheaega, kui me pikendame mitte nii väga pikaks ajaks. 10 minutit.
R. Tiivel
Lugupeetud Ülemnõukogu juhataja! Lugupeetud Ülemnõukogu liikmed! Mul on väga hea meel, et te võimaldate natukene tutvustada seda tööd, mis Tartus on maaseaduse eelnõu kallal tehtud.
Me alustasime oma tööd valitsuse eelnõu analüüsist ja üritasime seda eelnõu täiendada, parandada, aga see meil kahjuks ei õnnestunud. Meil on olemas siin üks paberikene, kuhu on keegi, kas selle eelnõu autor või tema usaldusmees, kirjutanud niiviisi. Projekti autor ei nõustu oma projekti sellise ümbertegemise ega mõttetu segipaiskamisega, põhjendamatute väljajätmistega ja ümbertõstmistega, üheski ekspertkomisjonis pole tõstatatud akti süsteemi ümbertegemise vajadusest. Ivar Raigil on õigus esitada omapoolne alternatiivvariant, kuid autor ei luba selleks kasutada oma seaduseelnõu varianti. Ja siin me jäimegi natukene kimpu. Tähendab, meie poolt oli mõtteid, et see seaduseelnõu vajab mitte ainult üksikute punktide osas ümbersäädimist, vaid vajab küllaltki põhjalikku kohendamist, ja see pole mitte ühe erakonna mõte, see pole mitte ka kahe erakonna mõte, lisaks maa-keskerakonnale toetas sellist mõtet oma kirjalikus arvamuses ka sotsiaaldemokraatide fraktsioon ja seda mõtet toetas ka Teaduste Akadeemia poolt hr. Ants Pingingu esitatud ametlik arvamus seaduseelnõu kohta. Kahjuks need kolm materjali praktiliselt ei leidnud kasutamist seaduseelnõu kohendamisel. Ja siin ei jäänudki Tartus Akadeemilise Õigusteaduse Seltsi poolt kokkukutsutud mitme asutuse ja erakonna esindajatel muud üle kui proovida teha maaseaduse eelnõu uus redaktsioon.
Meil oli mõni kuu varem, veebruarikuus ette valmistatud ja ka läbi viidud "Maalehe" vahendusel suur maareformialane küsitlus, mille materjalid me lootsime anda maaseaduse koostajate käsutusse. Kuna aga seda tööd tehti piisavalt salastatult, siis meil seda võimalust ei olnud. Nüüd meil muidugi on väga hea meel, et me saame neid materjale kasutada selle uue redaktsiooni koostamisel, ja ma tutvustaksin teile siin mõnda tulemust, mida see "Maalehe" vahendusel teostatud küsitlus andis.
Meil oli selline küsimus: kas tuleb maareform teie arvates teostada? 39% vastanutest arvas, et maareform tuleb kiiresti läbi viia, muidu pole võimalik põllumajanduse allakäiku pidurdada. 35% vastanutest pidas oluliseks reformi kiiret ettevalmistamist, kuid reformi läbiviimine võib kulgeda pikema aja vältel, vastavalt kujunevatele võimalustele. Nii et kokku oli 74% vastajaid, kes arvasid, et maaseaduse eelnõu tuleb kiiresti ette valmistada ja ilma venitamata ellu viia. Tartus koostatud uus redaktsioon on suunatud just sellele 74%-le vastajatest. 14% vastanutest arvas, et reform tuleb põhjalikult ette valmistada, teostades kõigepealt kõigi maade hindamine ja aja nõuetele vastav maade projekteerimine ning alles siis asuda reformi läbiviimisele. Selle 14% arvamusele vastab valitsuse poolt esitatud eelnõu.
Teine küsimus oli selline: mida te arvate maaeraomandist? 33% vastanutest pidas seda põllumajanduses ainuõigeks omandivormiks, 58% üheks mitmest lubatavast omandivormist. Omanike pärijate osas olid need protsendid vastavalt 58 ja 37, teiste vastajate osas aga 20 ja 62. Võttes kokku need, kes pidasid maaeraomandit kas ainuõigeks või üheks lubatavaks vormiks, saame, et 80–90% vastanutest on sellised, kellele on suunatud maaseaduse eelnõu Tartu variant. 7% vastanutest pidasid maaeraomandit enneaegseks, alustada tulevat maarendist ja pärandatavast põlistalu kasutusest. Sellele 7%-le on suunatud valitsuse maareformi eelnõu. Selle eelnõu Tartu variandi või redaktsiooni põhimõtted võtsime Eesti Vabariigi põhiseadusest. Ja seal olnud läbivatest doktriinidest: õiglusest, seaduslikkusest, vabadusest. Nendele toetudes ehitasimegi üles selle eelnõu. Kuna selles uues osas käsumajanduse osa jäi tunduvalt väiksemaks kui valitsuse omas, siis paratamatult pidime ka sisse tooma maade tsiviilkäibega seotult terve uue osa, taastama vanad tsiviilõiguslikud terminid ja mõisted, mis 50 aastat on kasutusest väljas olnud. See ongi esimese osa põhiline sisu. Teine osa oleks siis selles eelnõus nende tagastamine, nende maade vahetamine teiste maade vastu, mida tagastada ei saa või mida omanik tagasi võtta ei saa, ja tagastamata maade kompenseerimine. Sellest on põhjalikult räägitud, kuidas seda tööd teha. Eelnõu kolmas osa puudutab riigimaade andmist (nimetame seda rentimiseks, müümiseks ja ka tasuta andmiseks) kasutusse ja omandisse. Neljas osa, mida me pidasime samuti oluliseks seaduseelnõusse ära mahutada, on maareformi organisatsioonilise tagamise osa, mida teha maareformi ettevalmistamiseks ja läbiviimiseks.
Ma arvan, et ma praegu selle üldise jutuga teie kallist aega rohkem ei raiskagi ja prooviksin vastata teie küsimustele. Üldiselt katsuge minule õiguslikke küsimusi vähem suunata. Mina vastaksin meelsamini rakenduslikele küsimustele ja õiguslikele küsimustele vastab hr. Saarnits palju arukamalt kui mina.
J. Telgmaa
Lugupeetud kolleegid! Ma tahan hoiatada, et me kuulame praegu midagi äärmiselt ebatõsist, sest härra Raigile antud vastused, mida lugupeetav ekspert tsiteeris, on kaks nädalat vanad, tähendab, kahe nädalaga on tehtud seaduseelnõu. Te esitate ajalehe kirjasaatjate vastuseid sotsioloogiliste küsimuste tulemustena, see on absurd. Teie seaduseelnõu pole rahvaarutelul olnud, kuigi väljapakkujad ütlevad, et on arvestatud rahvaarutluse tulemusi. Ma hoiatan kolleege, et ei ole mõtete siin aega raisata.
Juhataja
Härra Telgmaa! See ei olnud päris õige. Me praegu esitame küsimusi. Palun, härra Peterson!
H. Peterson
Lugupeetav juhataja! Lugupeetav ettekandja! Ma oleks oodanud, et te oleksite siin lühidalt tutvustanud just neid põhimõttelisi erinevusi, mis on teie projektil, võrreldes varem esitatud projektiga. Aitäh!
R. Tiivel
Põhiline, võib-olla kõige põhilisem erinevus on selles, et me lähtume sellest, et maa on omanike oma. Maal ei saa olla kahte omanikku korraga – riiki ja siis veel alamomanikku. Selline olukord oli feodaalühiskonnas, aga praegu saab olla ikka kas nii või teisiti. Kui me loeme tühiseks 1940. aasta maadeklaratsiooni, siis see teistpidi tähendab ka, et me tunnistame omanike õigust nende maale. Ja küsimus ei ole mitte selles uues eelnõus, kunas ja kellele riik otsustab maad tagasi anda ja kellele mitte, vaid küsimus on selles, kuidas endised omanikud, õigem oleks neid nimetada mitte endisteks, vaid lihtsalt omanikeks, saavad oma omandiõigust maale realiseerida niiviisi, et oleks kasulik neile ja et see ei põhjustaks ka asjatuid pingeid ja nende teiste inimeste uusi represseerimisi, kes ei ole maaomanikud, kuid on selle maa praegused kasutajad.
А. Mölder
Austatud ettekandja! Mul oleks selline küsimus. Valitsuse projekti tegemisel seadis Ülemnõukogu juba oma eelnevate otsustega tegijad kindlatesse raamidesse. Kui palju teie selle projekti juures arvestasite juba vastuvõetud otsuseid selles küsimuses?
R. Tiivel
Selle eelnõu seletuskirjas on meil loetletud eelnõu koostamise allikad alates Balti eraseadusest ja lõpetades Eesti Vabariigi 20. augusti 1990. aasta otsusega Eesti Vabariigi ja NSV Liidu suhete kohta. Need on meil arvestatud. Mis puutub möödunud aasta 19. ja 20. detsembri otsustesse, siis mõnevõrra me neid arvestasime, kuid mitte 100%-liselt, kuna need otsused ei ole päris õnnestunud ja nad kipuvad kuuluma osalt ka nende eelnõude või seaduste valdkonda, mis tuleks kuulutada õigustühiseks. Näiteks sellesama 20. detsembri otsusega maareformi kohta seadustati Eestimaa kolmas natsionaliseerimine.
J. Allik
Lugupeetud härra ekspert! Te alustasite oma sõnavõttu sellest, et konstateerisite, et 74% "Maalehele" vastanuist soovib maareformi võrdlemisi kiiresti. Kas te ei karda, et valinud nüüd destruktiivse tee professor Kelderi projektiga, te võite lükata maareformi vastuvõtmise Ülemnõukogus väga kaugesse tulevikku, sest siin saalis istub enamik inimesi, kes ei ole spetsialistid ei maaküsimuses ega maaõiguseküsimuses? Kas teile ei tundu, et need probleemid oleks tulnud ära vaielda omavahel, maarahva esindajate ja juristide ringkonnas, ja mitte tuua niivõrd destruktiivsel kujul Ülemnõukogu saali?
R. Tiivel
Millele te vihjate? Kui te arvate, et ajaleheküsitlus ei ole piisavalt autoriteetne materjal, siis siin on teil tõesti teatud määral õigus. Aga meie küsitluses osales umbes 1900 inimest, kes kuulusid väga erinevatesse sotsiaalsetesse rühmadesse, elasid maal, linnas, olid endised omanikud, ei olnud endised omanikud. Ja me oleme teinud need analüüsid erinevate gruppide lõikes. Need tulemused, mis ma siin välja tõin, olid just sellised, mis erinevate gruppide lõikes olid ühesugused. Nii et see annab meile siiski teatud kindluse väita, et see pilt, mis ajaleheküsitluse teel kujunes, pole sugugi vale. Härra Telgmaa ütles, et komisjonile tuli maareformi kohta umbes 200 kirja. Selle ajaleheküsitlusega seoses tuli meile umbes 300 kirja ja kirjakest + veel kommentaarid küsitluslehe servadel. Nii et ma arvan, et see on siiski andmepank. Mis aga puudutab võimalust või vajadust eelnevalt asjad selgeks vaielda, selle poolt olen ma loomulikult. Aga nagu ma ütlesin, meile ei antud selleks kuskil mingit võimalust.
N. Zahharov
Lugupeetud ettekandja! Ma saan aru neist, kes ütlevad, et nad ei politiseeri oma seisukohti seaduse arutamisel. Kuid siiski on need teatud määral politiseeritud, sest jutt on maa tagastamisest inimestele, kel pole selleks võib-olla moraalset õigust. See on üks seisukoht ja ma ei taha sellel pikemalt peatuda. Esitan aga ühe sisulise küsimuse. Praegu elab maal tohutu suur hulk teise või ka kolmanda põlvkonna inimesi, kes seal tööd teevad ja meid toidavad. Kuidas kaitseb teie seaduseelnõu kontseptuaalselt nende sotsiaalseid ja kodanikuõigusi üleminekul uutele suhetele maaseadusandluse valdkonnas?
R. Tiivel
Sellele küsimusele me oleme oma redaktsiooni koostamisel tõsiselt mõelnud. Siin on kasutatud kahte teed. Üks tee on, et kõrvuti endiste omanike õiguste austamisega, omandi puutumatuse tunnistamisega tunnistatakse ka praeguste maakasutajate õigust nende poolt kasutatavale maale, nendele hoonetele, elamutele ja ka nende valitud tootmisviisile. Ja teine tee on seaduslik regulatsioon. Tähendab, maksude ja muude majanduslike vahenditega, mis on seaduse alusel kindlaks määratud, on täielikult võimalik reguleerida seda, et endised maaomanikud ei kahjusta oluliselt praeguste maakasutajate huve. Nähes ette oma seaduseelnõus võimaluse maa vabaks tsiviilkäibeks, me võtame just selliselt pingeid maha, et endine omanik ei pea hakkama kindlasti maakasutajaks, tema võib seda maad müüa, kui ta tahab. Ta võib seda maad rentida. Endine omanik võib maad rentida kolhoosile, kolhoos võib seda täiesti südamerahuga kasutada vastavalt rendilepingule. Ja võib arvata, et paljud omanikud ei ole sellest huvitatud, et lähitulevikus maale tagasi minna. Mõned aja jooksul hoopis loobuvad maast. Karta, et maa rendimaks hakkab maakasutajat kahjustama, mina ei julge, sest küsimus rendimaksu vajalikkusest on juba selgeks räägitud. Küsimus on praegu selles, kelle taskusse rendimaks pannakse, kas riigi taskusse või omaniku taskusse. Kui rendimaks pannakse omaniku taskusse, siis on täiesti kindel, et riik kaitseb maa kasutajat, ta jälgib, et omanik ei võtaks maa eest ülearust tasu. Kui aga rendimaks läheb riigi taskusse, siis mina küll ei ole kindel, et riik vajaduse korral seda maksu täiesti põhjendamatult ei tõsta. Siin on meil hilisest ajast kogemus käibemaksu ja aktsiisimaksu topeltkasutamise kohta. Riigi majanduspoliitika peab olema selline, et see ei võimaldaks rantjeede kihi tekkimist. Maast saadav sissetulek ei võimalda omanikele täielikku äraelamist. Äraelamiseks võivad seda raha, mis maast saadakse ilma maad kasutamata, saada ainult pensionärid lisaks oma pensionile, mida riik peab niikuinii nendele leidma. Tööjõulisi ja töövõimelisi inimesi selline maa renditulu ilmselt ei rahulda.
H. Peterson
Lugupeetud ettekandja! Ma olen lugenud "Maalehest" teie küsitluse andmeid ja ma ei taha sugugi kahtluse alla panna neid tulemusi, mida te saite. Kuid mul on professionaalne uudishimu. Kuna olen Eesti Põllumajanduse Akadeemia tudengitega ka aasta varem kolmes majandis läbi viinud ankeetküsitluse, mida nad arvavad maaelust ja kuhu suunas oleks vaja liikuda. Kuna seal oli just tegu ankeedile vastajatega, siis võiks ka ütelda, et vastasid vastajad. Te siin ka rääkisite, et panite kirjutajad samasse kategooriasse vastajatega. Minu teada on siin metoodika vahe sees, sest aktiivne suhe saab olla siis, kui oled inimesele andnud ankeedi, konkreetse inimese käest küsinud, siis tead, mis inimene vastas. Aga muidu ainult selles suunas, millest ollakse huvitatud.
R. Tiivel
Teil võib olla teatud määral õigus. Aga me võrdlesime oma ankeedi tulemusi ka nendega, mis olid tehtud "Mainori" poolt 1989. aasta lõpul ja 1990. aasta alguses ja mis puudutas suhtumist näiteks eraomandisse. Seal oli kokkulangevus lihtsalt hämmastav. Ja sellepärast ma siiski olen teatud määral kindel, et see pilt, mille meie saime, eriti üksikute vastajategruppide lõikes, on piisavalt selge, et midagi otsustada. Nagu te ise teate, valitsuse maaseaduse variandi eel ei olnud absoluutselt mitte mingisugust uurimist.
R. Tamme
Hr. ekspert! Esitan küsimuse tulenevalt paragrahvist 2, mis käsitleb omandiõiguse taastamist. Alapunkti 2 2. lõikes on öeldud väga täpselt, et maaomandiõigus taastatakse maale, mis oli Eesti Vabariigi tsiviilseaduste kohaselt tekkinud kuni 23. juulini 1940. Asi on selles punktis selge. Kuid Riigiarhiivis on olemas dokument Eesti Vabariigi tsiviilseaduste kohaselt toimunud ostu-müügitehingute kohta, mis vormistati veel mõned päevad pärast seda kuupäeva. Ja sellest tulenevalt esitan küsimuse. Kas selle paragrahvi 2. lõige ei võiks olla sõnastatud nii, et omandiõigus taastatakse maale, mis oli tekkinud Eesti Vabariigi tsiviilseaduste kohaselt seisuga 16. juuni 1940 või pärast seda, tähendab, samade Eesti Vabariigi tsiviilseaduste kohaselt? Et anda siin võimalus lahendada ka neid probleeme, millele ma viitasin ja mille kohta Riigiarhiivis on olemas dokumentaalsed alused.
R. Tiivel
Ma arvan, et selline ettepanek on täiesti põhjendatud. Kui me leiame sellele kinnituse ja asi tõesti nii on, siis pole midagi selle vastu, et see ära muuta.
A. Zõbin
Lugupeetud ettekandja! Saadik Zahharovile vastates te kinnitasite, et maaomanikud käituvad tulevikus nagu inglid, suhtudes väga vastutulelikult maakasutajaisse. Minu arvates see nii ei lähe. Mängu tuleb konjunktuur ja see, mis sellel maal asub, ning millisesse olukorda satuvad maaomanikud ja -kasutajad. Minu meelest on hukutav seada maakasutajad omanikest sõltuvusse. Sellel võivad olla ettearvamatud tagajärjed.
R. Tiivel
Teatud vastuolusid kindlasti tuleb omanike ja maa rentnike või teistmoodi kasutajate vahel, see on paratamatu. Kuid meil Eestis on juba võetud üldine kurss erastamisele ja erastamist ilma omaniketa ei ole võimalik teha. Ja on ka maailmakogemus: igal pool on olemas omanikud ja on olemas ka rentnikud ja kuidagimoodi nad saavad läbi. Ja kui nad halvasti läbi saavad, siis tuleb seadustega reguleerida olukorda nii, et nendevahelised suhted saaksid normaliseeritud.
Juhataja
Aitäh, hr. Tiivel! Rohkem küsimusi teile praegu ei ole. Lühikeseks informatsiooniks ootavad veel sõnajärge hr. professor Metsa ja dotsent Saarnits. Kumb teist on esimene? Professor Metsa.
H. Metsa
Väga austatud eesistuja! Väga austatud saadikud! Hääle võtab värisema nii auväärse auditooriumi ette tulek. Me asume põllumajandusliku tootmise põhjapiiri lähedal, me majandame halvasti, peremeest ei ole. See algab maa kündmisest, lõpetades piima ja liha tootmisega. Tulemus – 1 ts piima maksab Ameerikas 80 Soome marka, meil 293, kallim 3,7 korda. Sealiha tsentner vastavalt 390 ja 1531, 3,9 korda. Veiseliha 650 ja 1916. Toodame kallilt. Tõhusustegur, energiakulu ja tulemus, meie uurimused koos inseneriteadlastega. Eestis suviteravili 1,84, taliteravili 1,39, kartul 0,91, veiseliha 0,38, piim 0,24, sealiha 0,13. Toodame, nagu nägime, suure energiakahjuga. Järeldus: et Eesti ainsat taastuvat loodusvara hästi kasutada, tuleb leida kaasaegne ja peremehega tootmisvorm. Tundub, et teistest paremini (muide, ma ei esita mitte enda isiklikku seisukohta, see on EPA majandusteadlaste valdava osa seisukoht) töötab siin perekonna tootmistalu, mille suurus sõltub reeglina perekonna töövõimest toota igati kaasaegse tehnoloogiaga põllumajandussaadusi. Maailmas on selliseid talusid rohkesti. Need on suured talud, mida mõõdetakse kümnete ja sadade hektaritega. Nendeks ei kõlba 139 000 1940. aasta talu. Professor Vilma Kelderi koostatud maaseaduse eelnõu vastuvõtmine seadusena loob selliste talude ja teiste tootmisüksuste (suurte tootmistalude) tegemiseks suurepärased võimalused. Olgem ainult targad ja nuputagem, missugune üks või teine tootmisüksus (tootmistalu) olema peab. Endised talupiirid ei tee selleks siin takistusi. Üksikud maaomanikud, kes tulevad oma talu tegema, ei sega üldist pilti, ja neid tulijaid on vähe, sest piirangud nende tulemiseks on ülisuured. Nad integreeruvad üldises süsteemis ja võib-olla paljudest nendest saavad ka juhtivate tootmistalude ettevõtjad.
Kuid mass endisi omanikke, eriti rohkesti järglasi, kellel pole endisel maal eluaset, kapitali, oskusi, kellel võib-olla on aastaid, on järjekordselt represseeritud, oma kodutalu maast ilma jäetud. Selle projekti järgi. Arvame, et nii toimida ei tohi. 1940. aasta maaomandi õigust tuleb tunnustada. Kõik selleaegsed omanikud ja seaduslikud pärijad tuleb lubada 1940. aasta talude piiridesse omanikeks, sellest on palju räägitud ja kirjutatud. Tulemus. Teoreetiliselt on võimalik, et taastatakse 139 000 millegagi talu. Et seda ei juhtuks, peaksime toimima nii, et maaeraomandi tingimustes, suure hulga väikeomanike olemasolul võiksime teha kaasaegsed tootmistalud. Selleks et linnas elav endine omanik või järglane ei tuleks ilma oskusteta ja kapitalita talu tagasi võtma (selle talu tegemisest nagunii midagi välja ei tule), tuleb tunnistada tema maaomandiõigust praegu ja tulevikus. Temal endal ja järglastel on õigus alati vajalike eelduste olemasolul tulla oma talu pidama, kuid praegu teeme tema maaomandiõiguses olulised piirangud, mida kuskil praegu seni kirjas ei ole. Esiteks. Maa eest renti ei saa, see oleks lisakoorem meie riigi vaesele põllumajandusele ja tõepoolest mingil määral eelduseks rantjeede tekkimiseks linnas. Seda lubada Eesti põllumajandus praegu ei saa, oma rikkuse ja arengutaseme juures. Maa ost-müük on keelatud ja kompensatsiooni ka momendil kellelegi ei maksta, nende küsimuste juurde võiks tulla vabariigi kõrgem võimuorgan tagasi kuskil 10–20 aasta pärast, kui asjad hakkavad laabuma.
Kui maaomanik ise ei hakka maad harima, siis on tal võimalik, esiteks, anda maa teistele tasuta kasutada, teiseks, kinkida või lihtsalt loobuda maast. Maa mittekasutamine on karistatav. Küllap omanik valib esimese võimaluse. Maa rendi ja müügi juurde võib Ülemnõukogu või vastav kõrgem võimuorgan, mis meil kujuneb, tulla kunagi hiljem tagasi.
Maaseaduse eelnõu teine variant, mille eesotsas oli Lembit Saarnits, näeb ette 1940. aasta omandiõiguse taastamise, korraliku pärimisõiguse reeglite rakendamise ja palju muud, kuid ta ei reguleeri müügi- ja rendipiiranguid.
Ma arvan, et kahest eelnõust võib kokku panna ühe väga hea maaseaduse, arvestades selle ja teise positiivseid momente. Tänan tähelepanu eest!
Juhataja
Aitäh! Tundub, et küsimusi ei ole. Palun, härra Saarnits!
L. Saarnits
Austatud eesistuja! Lugupeetud täiskogu! Kõigepealt ma teeks ühe märkuse. Nimelt, nalja tegema me küll Tartust siia ei tulnud, me oleme maaseaduse pärast aastaid südant valutanud ja ma ise pean ennast üheks vähestest, kui ma ei eksi, siis teiseks meheks austatud Juhan Kalbuse kõrval, kes igapäevast leiba teenib maaõiguse probleemidega. Professor Kelder on minu lugupeetud õppejõud, kolleeg, endine aspirantuuri juhendaja ja minul säilib tema kui emeriitprofessori vastu alatine lugupidamine, ja selles minu väljaastumises ei maksa näha mingit isiklikku konfrontatsiooni või veel halvemat.
Nüüd üldmärkustest. Minul on tulnud korduvalt osaleda Vene Föderatsioonis maaseaduse eelnõu arutamisel, Liidu maaseaduse eelnõude arutamisel, ja võin öelda, et need algasid 3–4 aastat tagasi täiesti demokraatlikult alternatiivsete variantidega. Algul olid vaidlused, nagu meil on kombeks öelda, seinast seina. Mäletan seda esimest n.-ö. suuremat kaklust Liidu maaseaduse eelnõu ümber. Osa Liidu põllumajandusteaduste akadeemia akadeemikuid eesotsas akadeemik Nikonoviga lihtsalt lahkusid istungilt, sest juristid ründasid neid stagnaaegsete klassikaliste võtetega, nii et nende närv ei pidanud lihtsalt vastu. Aga ma võin öelda seda, et möödunud aasta algul võeti Liidu tasemel vastu minu arvates Liidu jaoks küllalt optimaalne maaseadus. Vene Föderatsiooni maaseadus on niivõrd radikaalne, et minu teada praeguseni ei ole mitte mingil juhul selle eelnõuga nõus Venemaa kommunistid. Samuti on teistest Kesk- ja Ida-Euroopa maades kõikides maaseadused vastu võetud, kaasa arvatud Mongoolia. Ja nüüd oleme kahjuks tõesti üks väheseid riike siin Ida-Euroopas, kel oma maaseadust veel ei ole, ja ma jagan igati seda muret, et me oleme väga hiljaks jäänud. Teisest küljest olen ma kindlalt veendunud, et nüüd enne jaani tormata, et seda kaotatud aega tasa teha, oleks ehk saatuslik viga. Ja selle tõttu ma pr. Lauristini ettepanekul andsingi eile hilisõhtul nõusoleku siia tulla oma muret jagama, ja sellest oli täna ka hr. minister Raidlaga juttu, et siiski oleks otstarbekas siin mõned põhimõttelised ja ka üksikküsimused umbes kuu aja jooksul demokraatliku meekonnana läbi vaielda ja hiljemalt septembri esimesel poolel igal juhul maaseadus vastu võtta.
Nüüd paar põhimõttelist märkust. Siin oli näiteks hr. Allikul väga asjalik küsimus. Kui on aega ja küsimusi, ma püüan vastata. Millistest seadustest me oleme juhindunud oma kontseptsiooni või oma eelnõu väljatöötamisel? Kõigepealt, me oleme põhialuseks võtnud võib-olla isegi liiga sinisilmse, aga sellise põhimõtte, mis on heaks kiidetud. Ja see on üks õiguspuhtamaid otsuseid, mida on teinud Eesti NSV Ülemnõukogu sügisel 1989. Teie lugupeetud kogu on sellele korduvalt truudust vandunud, eriti möödunud aasta esimesel poolel. Sellele on truudust vandunud ka Eesti Komitee ja kongress. See on Eesti Vabariigi taastamine õigusliku järjepidevuse alusel. Ja eraldi otsus siis omandiõiguse taastamisest õigusliku järjepidevuse alusel. Me märkame juristidena, et need otsused (eriti vahepealsed otsused) ei ole eriti järjekindlad. See on täiesti loomulik üleminekuperioodil jne., aga jätame need kõrvale, et mitte aega kuritarvitada. Ma ütleks, et me oleme lähtunud sellest põhimõttest, Eesti NSV Ülemnõukogu – teie endi otsustest. Ja siin üks põhipostulaat on meil selline, et me eristame selgelt omandiõiguse taastamist maa tagastamisest, tagastatava maa asendamisest ja maa kompenseerimisest. Meie eelnõu järgi taastame omandiõiguse põhimõtteliselt nendesamade seaduste järgi, mis kehtisid siis, kui Eestimaa oli Vene impeeriumi koosseisus 1917. aastani, mis jäid kehtima ka Balti eraseadusena Eesti Vabariigis ja mis on üldse Euroopa õigussüsteemide, Euroopa eraõiguse, maaõiguse aluseks. Ja üksikküsimused lahendame nendest põhimõtetest lähtuvalt, mida hr. Tiivel teile juba siin tutvustas. Aga ma arvan, et ma võib-olla ei hakka teid siin detailsemalt vaevama, sest te olete isegi vastu tulnud, et me siin saaksime täna oma kõige elementaarsemad mõtted välja öelda. Sellega ma võib-olla sissejuhatava jutu lõpetaks. Kui kellelgi on küsimusi, siis ma püüaks vastata.
Ainult üks faktiline märkus veel lõpuks. Osa töögrupi liikmeid tegelevad minu teada professionaalselt maaõiguse ja maakorralduse probleemidega aastaid. Näiteks kas või hr. Tiivel, minu teada tema on professionaal nende vannutatud maamõõtjate erialalt, kes maamõõtmist ja maaseadust viisid ellu Vene impeeriumi koosseisus Eesti Vabariigis, ta on selle ala teaduste kandidaat. Ja minul isiklikult ei kutsu esile kahtlusi tema kvalifikatsioon maakorralduse ja maamõõte, maa-asjade spetsialistina. Samuti meie töögrupis osales üks väheseid töövõimelisi n.-ö. õigusteaduse sillaehitajaid, õigusteaduste kandidaat, ajaloodoktor hr. Traat, kes andis meile selgitusi Rooma õigusest kuni Euroopa õiguseni. Ja nii kuidas meie Euroopa ja Eesti õiguse, agraarõiguse ajaloo pinnalt tänase maareformi ülesandeid näeme, on meil need põhimõtted mingisugusel tasemel fikseeritud, kahjuks küll üpris toorena fikseeritud. Seltsi raames meie jätkame rahulikult tööd. Sest on selge see, et maaseadus on alles reaalsete ümberkorralduste algus. Ja igal juhul on vaja tööd selles osas muuta tunduvalt demokraatlikumaks, paindlikumaks ja tahaks loota, et Tartu abi oleks siin ka edaspidi tõhusam. Vabandan natukene pika jutu eest! Tänan teid!
Juhataja
Aitäh! Teile on küsimusi. Palun, Toomas Kork!
T. Kork
Lugupeetud eesistuja! Lugupeetud härra Saarnits! Ma kordaks üle veel ühe osa sellest küsimusest, mida Jaak Allik esitas härra Tiivelile, aga millele ei saanud õieti vastust, natuke teises sõnastuses. Kas ja kui palju te olete konkreetselt arutanud kõnesolevat teemat professor Vilma Kelderiga enne seda, kui professor Kelder esitas selle projekti, või siis pärast seda?
L. Saarnits
Jah, igati asjalik küsimus. Tänan! Vastata mul on natukene raske, aga ma püüaks nimetada ainult põhitõigad. Juba tol ajal, kui professor Kelder töötas kolleegina ülikooli õigusteaduskonnas, ma võitlesin selle eest (juba perestroika algusaastail 1985–1986), et ministeerium looks maaseaduse eelnõu komisjoni, sest oli ilmne, et kui me midagi paremaks tahame muuta, siis me peame radikaalselt põhiküsimustest alustama. Mul on isiklikult ärakirjad mitme ministri ja ühe ministri käskkirjadest, kus loodi maaseaduse komisjone, seal oli algul ka professor Kelder. Kahjuks aastate jooksul neid komisjone tööle ei rakendatud, ja mulle tundub, et mitte päris juhuslikult. Mis puutub igapäevasesse koostöösse professor Kelderiga, siis tema on meil pensionil juba 4–5 aastat. Mõned kohtumised meil on olnud. Enne seda, kui me mai algul tulime kokku Akadeemilise Õigusteaduse Seltsi agraarõigusteaduste sektsioonis. Ma saatsin talle kirjaliku kutse, teda kutsuti ka kateedri koosolekule, meil on olnud ka mõned telefonikõned, aga kahjuks ta ütles, et tema ei pea võimalikuks koostööd teha. Ja see igal juhul on kahju toonud. Aga ma kordan veel kord, et me ei ole kunagi tahtnud vastandada, ma suhtun enda teada suure lugupidamisega oma õpetajasse. Aga antud küsimus on niivõrd tõsine, et me pidasime siiski vajalikuks selles küsimuses oma nägemine formuleerida.
I. Raig
Austatud ettekandja! Ma tahaksin kõigepealt öelda, et te väga hästi ja täpselt vastasite küsimusele, mille esitas hr. Allik härra Tiivelile aja suhtes, kunas see seadus võiks valmis saada. Te nimetasite sügist. See on reaalne, kuid ma tahan küsida, tuginedes härra Metsa ettepanekule panna need kaks seaduseelnõu kokku. Kuidas te näete võimalikuna need kaks seaduseelnõu, mis on siiski erinevate kontseptsioonide alusel tehtud, panna kokku? Või te peate võimalikuks ikkagi võtta aluseks see, mis on teie grupi poolt koostatud, ja seda edasi arendada?
L. Saarnits
Jällegi tänan väga asjaliku küsimuse eest! Kõigepealt ma pean vabandama, mul ei olnud plaanis tulla teie meeldivasse seltskonda, sest ma loen ennast akadeemilise teaduse esindajaks ja mitte mingil juhul poliitikuks, kuigi ma olen olnud kolhoosnik ja üldkoosoleku otsusega õppima lubatud. Kui me võtsime akadeemilises seltsis vastu 8-punktilise otsuse, mida "Postimees" kahjuks ei pidanud vajalikuks avaldada (ütleks isegi sõnamurdlikult, sest telefoni teel nad lubasid avaldada), siis seal meil oli esimene punkt selline, et meid ei rahulda eelnõu ka mõningates kontseptuaalsetes küsimustes. Andsime konkreetsed punktid, millega me ei nõustu. Ja lõppu panime väga tolerantse mõtte, et akadeemilise seltsi esindajad jätkavad konstruktiivset koostööd kõigi nendega, kes tahavad meiega koostööd teha Eesti maaseaduse täiendamiseks, parandamiseks kuni uue redaktsiooni esitamiseni, ja ka edaspidi. Mulle tundub, et mingit konfrontatsiooni siin ei tule. Isegi selles minu arvates ei ole küsimus, kas ta läheb lisamaterjalina või alternatiivvariandina. Mulle tundub, maksimum oleks uus redaktsioon, et mitte alustada esimesest lugemisest, aga kõik need erimeelsused, põhiprobleemid professor Kelderi eelnõus ja ka meie eelnõus on enam-vähem ühed ja samad. Paljus on erisus struktuuris ja reas küsimustes tuleb anda lihtsalt teile võimalus alternatiivvariantide läbihääletamiseks. Mulle isiklikult ei meeldi selline parlamentlik kõnepruuk, mis mõnede suust on hakanud silma, et need on nüüd poliitilised otsused ja mittepoliitilised otsused. Mulle meenutab see isiklikult natukene vanu aegu. Üldiselt parlamentlikus praktikas lihtsalt tuleb erinevatele küsimustele, sõlmprobleemidele formuleerida erinevad lahendused ja härra Kama komisjoni seisukohast ma lugesin välja seda, et see tuleks asjale kasuks. Ja igal juhul mulle tundub, et oleks tore, kui teie pingelises töös oleks neid entusiaste, kes leiavad mahti süveneda nendesse probleemidesse, võtaksid dirigeerimise enda peale, leiaksid mahti suveajal. Siin midagi ületamatut ei ole. Aga arvestades maaseaduse tähtsust, et sellest tõesti algavad lõpuks reaalsed ümberkorraldused, reaalne Euroopale lähenemine, mulle tundub, et see vaev oleks vajalik. Olen veendunud, et sellest on tulu.
Juhataja
Aitäh! Tundub, et rohkem küsimusi ei ole. Aitäh, härra Saarnits! Lugupeetud saadikud! Sellega on ajapikendus otsas. Mul on tunne, et meil praegu ei ole kvoorumit selleks, et läbi hääletada teise lugemise katkestus. Ilmselt me peame seda tegema homme, peame otsustama, kas me jätkame homme arutelu. Ma arvan, et homme on meil selleks täiesti aega ja võimalust. Omandireformi arutelu me jätkame kindlasti variantide läbihääletamisega. Ja meil on veel terve rida teisi päevakorrapunkte, aga me ilmselt tuleme homme tagasi ka maaseaduse arutelu juurde. Täna me jätame selle pooleli, mitte ei katkesta, vaid jätame pooleli aja lõppemise tõttu. Aitäh! Head õhtut! Homseni!


EESTI VABARIIGI ÜLEMNÕUKOGU XII KOOSSEISU
43. ISTUNGJÄRK
NELJAS ISTUNG
13. juuni 1991


Juhataja (M. Lauristin)
Tere päevast, lugupeetud Ülemnõukogu liikmed! Kohaloleku kontroll. Kohal on 73, puudub 32 saadikut.
Jätkame oma tööd. Enne kui jätkata sealt, kus meil eile jäi pooleli, ma tahaksin avalikult vabandada hr. Telgmaa ees, sellepärast et ma tõesti ei olnud komisjoni esimeest hr. Telgmaad õigeaegselt informeerinud sellest, et Tartust on tulnud eksperdid, kes tahavad öelda oma arvamuse. Kogu see protseduur, kui täiendusettepanekuna esitatakse terviklik tekst, ei ole tegelikult täpselt reglementeeritud. Nii et ma vabandan hr. Telgmaa ees, et meil tekkis siin niisugune segadus! See ei olnud mõeldud konfliktina ega mingisuguse konkureeriva situatsioonina, vaid ikkagi ainult ühistes huvides. Nüüd ma palun hr. Gussevit!
A. Gussev
Lugupeetud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Nagu meie reglement ette näeb, tahan teie lahkel loal esitada ettepaneku muudatuste tegemise kohta Eesti Vabariigi immigratsiooniseaduses. Täiendada 2. paragrahvi 3. lõiget 2 punktiga: (3) Kvoot hõlmab kõiki Eestisse elama asuvaid isikuid, välja arvatud: 6) Eestis alalist sissekirjutust omavate laste juurde elama asuvad vanemad või vanemate juurde elama asuvad lapsed; 7) naine või mees, kes kirjutab end sisse abikaasa elamispinnale.
Teie loal annan selle Eesti Vabariigi seaduse muudatuste seaduseelnõu üle presiidiumile. Tänan!
Juhataja
Aitäh! Tundub, et selliseid ettepanekuid täna rohkem ei ole.


Eesti Vabariigi maaseaduse eelnõu teise lugemise jätkamine
Juhataja
Jätkame eile poolelijäänud päevakorrapunktiga. Kas härra Leisson tahab selles küsimuses? Palun!
E. Leisson
Lugupeetud proua eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Ma tundsin eile ennast sügavalt alandatuna ja seda tunnet jagasid veel mõned saadikud pärast saadik Telgmaa rõvedas vormis esitatud demarši, tema väljamarssimist ja ukse paugutamist. Nii ei ole sobiv saadikul käituda, isegi kui Ülemnõukogule esitatud seaduseelnõud talle ei meeldi. Võib olla küll maasaadik, aga ei pea seejuures olema mats selle sõna halvemas tähenduses. Tänan!
Juhataja
Härra Leisson! Ma olen siiski sunnitud tegema teile märkuse kaassaadiku solvamise pärast, sest me ei saa seda laadi väljendusi, seda laadi isiklikke vastastikuseid etteheiteid siin saalis üldse lubada. Palun, härra Madissoon!
M. Madissoon
Lugupeetud juhataja! Head saadikud! Seoses sellega, et eile tuli meie laudadele uus maaseaduse reformi projekt, mille autorid ei nõua, et see oleks alternatiivne, nagu ma aru sain, vaid et see oleks meile paranduste tegemise allikaks, arvan ma, et me ei tarvitseks täna jätkata arvamuste avaldamist ja kõnesid, võttes aluseks ainult esimese projekti, vaid lasta kahel komisjonil – nii maaelukomisjonil kui ka härra Kama nn. erikomisjonil – sellega tegelda, parandused läbi vaadata (mõned on seal väga sümpaatsed nii ühele kui teisele poolele) ja sisse viia. Ja peale omandireformi seaduse vastuvõtmist, ma loodan, et see võib toimuda veel täna, hakata seda uuesti arutama. Vastasel juhul meil ei ole aluseks ei üks ega teine projekt ja me räägime üksteisest mööda, raiskame ilmselt ilmaaegu aega. See on ettepanek.
Juhataja
Aitäh! Kas on veel selles küsimuses arvamusi? Palun, härra Peterson!
H. Peterson
Lugupeetud proua juhataja! Ma toetan härra Madissooni poolt tehtud ettepanekut. Tahtsin sama ettepaneku teha, et me maaelukomisjonis siiski demokraatlikult arutaksime läbi need seaduseelnõud. Ma usun, et see esimene projekt tuleks võtta ikkagi aluseks, seal on tehtud küllalt suur töö, kuid tuleb viia sisse rida parandusi kompenseerimise osas, kompenseerimise laiendamise osas jne., ning midagi saame ka teisest projektist. Teeme töö komisjonis ära ja siis tuleksime siia saali ja ei viidaks niimoodi teiste inimeste aega. Aitäh!
Juhataja
Aitäh! Nagu ma aru saan, härra Reinson on valmis jätkama arutelu kõnega. Kas ma ei paneks siiski enne hääletusele ettepaneku sellisel viisil praegu katkestada, et tulla selle juurde tagasi, kui omandireformi projekt on vastu võetud? Ajalises mõttes pean teile siiski ütlema, et nõu pidanud siin ka hr. Kamaga, on meie kava niisugune: täna läbi hääletada alternatiivid omandireformis, loodetavasti me jõuame sellega täna ühele poole. Et komisjon jõuab täielikud tekstid esitada meile läbihääletamiseks, seda ma hästi ei usu. Kui me ei jõua seda täna teha, siis jääb see esmaspäevale.
Palun, lugupeetud saadikud, kes on hr. Madissooni ettepaneku poolt katkestada maaseaduse arutelu kuni omandireformi seaduse vastuvõtmiseni? Palun hääletada! Poolt on 59, vastu ei olda, erapooletuid on 7. Päevakorrapunkti arutelu on katkestatud.


Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse normatiivse kontseptsiooni teise lugemise jätkamine
Juhataja
Asume nüüd omandireformi seaduse eelnõu arutamist jätkama. Kas hr. Reinson tahab selles küsimuses sõna võtta? Kõigepealt ma tahaksin hr. Kama arvamust teada järgneva arutelu käigu kohta, sest et meil on vahepeal tulnud ka rakendusotsus. Kas komisjon paneb ette kohe asuda alternatiive hääletama või kuulame, äkki on kellelgi rakendusotsuse kohta midagi? Seda meil ei olnud eelmine kord. Palun, hr. Kama!
K. Kama
On ettepanek kõigepealt asuda parandusettepanekute ja alternatiivide läbihääletamise juurde, sest sellest sõltub ka veel rakendusotsus. Sellest võib tulla ka veel rakendusotsusesse muutusi. Ja kui see on tehtud, siis meie komisjoni poolt teeks rakendusotsuse kohta ettekande hr. Kamratov.
Juhataja
Aitäh! Ma palun siis, hr. Kama, mulle tulla appi, et komisjoni poolt esitada alternatiivid hääletamiseks. Palun, hr. Fjuk!
I. Fjuk
Ma ei tea, võib-olla ma eksin, aga minu meelest me ei ole sõnavõtte veel lõpetanud. Nii et me ei saa praegu veel asuda n.-ö. oma tööd kokku võtma, võib-olla saadikud tahavad veel sõna võtta.
Juhataja
Enne alternatiivide hääletamist?
I. Fjuk
Loomulikult, sest see on juba nagu lõppfaas.
Juhataja
Väga hea, kui see nii on, sest et me katkestasime oma arutelu just nimelt selles seisus, kus enam sõnavõtjaid lihtsalt ei olnud, sõnavõtusoove ei olnud, aga kui neid veel on, siis loomulikult. Palun, kes soovib veel enne alternatiivide hääletamist omandireformi aluste seaduse kohta sõna võtta? Palun, hr. Peterson!
H. Peterson
Lugupeetud pr. juhataja! Lugupeetavad kolleegid! Täna me hakkame langetama väga tähtsaid otsuseid, mis puudutavad meie valijaskonna enamikku. Ja kuivõrd vabad me oleme, see on igaühe südametunnistuse asi. Meil on otsustada kaks teed: kas mе läheme müügi ja laenude teed või läheme osakute teed. Need on kaks olulisemat valikut. Me hakkame otsustama täna mitut asja, kas me tagastame ja kuidas me tagastame tööstusettevõtteid, ja me hakkame otsustama, kas inimesed saavad tagasi oma eluaseme, kus nad on sündinud, kasvanud, või mitte. Ja ma ei tahaks öelda, kumb on tähtsam. Ühele on temalt vägivaldselt äravõetud kodu ja sünnikoht tähtsam. Teisele on muidugi äravõetud tööstusettevõte tähtsam.
Kuid ma räägiksin mõne sõna sellest esimesest. Meil on omandireformi seaduses paragrahvis 12 punkt 2 lõige 5 alternatiivid a, b ja c. Sisuliselt alternatiiv c tähendab seda, et me ei anna tagasi ühtegi eluaset. On ju nendes majades, mis on inimestelt, perekondadelt ära võetud, reeglina rohkem perekondasid sees. Kuidas me siin käitume? Me peame lahus võtma omandiõigust ja kasutamisõigust. Vähemalt siin. Me peame taastama nende eluasemete peale omandiõiguse. Mis siis, et üürnik jääb sisse, üürnikule tuleb anda garantii ja tal tuleb hakata maksma väärilist üüri, sest üüri ei ole 50 aasta jooksul üldse väärtustatud, rääkimata kapitaliprotsendist, mida peab iga kinnisvara juurde andma. Kui on garantiid üürnikele, siis me saame ka tagastada, aga kui me paneme tingimuseks, et kõikidele nendele üürnikele tuleb anda korter või tuleb küsida üürnike käest nõusolekut, siis on selge, et ühtegi maja tagastada ei ole võimalik. Ja kõikide Eestimaa inimeste tähelepanu on just pööratud sellele, kuidas me tagastame natsionaliseeritud vara. On ju tihtipeale nii, et endine omanik ja tema lapsed elavad palju kitsamates tingimustes, kuskil uberikus, aga tema majas, kuhu teinekord ka mööbel sisse jäi, laiavad uusasukad. Ja siin me peame tegema mõistliku otsuse. Kui me otsustame niisuguse variandi kasuks, et me ei tagasta omandiõigust (muidugi garantiidega üürnike suhtes), siis tõesti ma usun, et meie parlamenti võidakse hakata nimetama punaseks parlamendiks. Ärgem tehkem seda. Tänan!
I. Fjuk
Lugupeetud juhataja! Ma tahaks teha paar väga konkreetset parandusettepanekut. Nimelt, esimene parandusettepanek puudutab riigivara seisuga 16. juuni 1940, mis on põhimõtteliselt kinnisvara. Seoses sellega on ettepanek teha paragrahvis 3 lg. 2 p. 3 täiendus, et tagastataks Eesti Vabariigile varem riigi poolt kooperatiivsetele, riiklik-kooperatiivsetele, ühiskondlikele organisatsioonidele ning füüsilistele isikutele antud vara. See oleks esiteks. Teiseks, paragrahvi 37 lõikesse 2, kus me räägime rahvakapitali obligatsioonidest, sisse sõnastada see, et neid obligatsioone on kahte tüüpi, ühed on kodanikuosakuobligatsioonid ja teised on nn. elamisosakuobligatsioonid. Selle sõnastuse ma annaks ka üle komisjonile. Aga põhimõte on see, kuivõrd me vara tagastamisel ja kompenseerimisel ei arvesta pangahoiuseid, kulda ja muud vallasvara. Seetõttu oleks vaja ikkagi seda sotsiaalset kihti, kes osaleb tagastamise ja kompenseerimise protsessis, laiendada. Ja seega on see sõnastus järgmine: "Rahvakapitali obligatsiooniks on käesoleva seaduse järgi seisuga 16. juuni 1940 kõikide Eesti Vabariigi kodanike ning nende järeltulijate vara sundvõõrandamist või mis tahes viisil vara kahjustamist või hävitamist kompenseeriv kodanikuosak ning Eesti Vabariigi territooriumil proportsionaalselt elatud aastate eest arvestatud elamisosak." Läbirääkimised komisjoniga sel teemal on toimunud, nad palusid need sõnastada, et panna need alternatiivsele hääletamisele. Aitäh!
Juhataja
Aitäh! Kas selle paneb hääletamisele hr. Kama või te tahate, et selle paneb hääletamisele juhataja? Hr. Kama paneb? Siis andke palun hr. Kamale edasi ja tema paneb selle hääletamisele, kui tema sellega on nõus. Kui teie vahel seda kokkulepet ei ole, siis palun andke mulle kirjalikult! Palun, hr. Kois!
V. Kois
Lugupeetud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Kui me veel parandusi vastu võtame, siis teeksin ka mina ühe paranduse 7. paragrahvi punkti 1.1 järgmises sõnastuses: "sõja ajal hävinud vara ei kompenseerita." Teen ettepaneku see hääletusele panna.
Juhataja
Kas te saate kokkuleppele hr. Kamaga, et ta paneks selle ka hääletusele? Jah. Palun, Aldo Tamm!
A. Tamm
Lugupeetud eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Ma olen võimalust mööda võtnud ajutise omandi- ja maareformi komisjoni tegevusest osa. Me oleme tõesti komisjonis nii palju neid materjale läbi vaadanud ja arutanud, et selle põhjal ja ka saalis toimunud arutelu põhjal võiks öelda, et täna oleks õige aeg need alternatiivid läbi arutada ja hääletada. Selle eel ma tahaks rõhutada, et nii omandireformi aluste seaduse kui ka maaseaduse puhul minu arust on üheks olulisemaks küsimuseks siiski, et leida sellele nn. üldriiklikule rahvalikule omandile see tõeline omanik. Ja tahan rõhutada seda, et peremeheks, omanikuks olemine ei ole kaugeltki mitte ainult saamine. See on ka ränk kohustus, vastutus neile inimestele, kes selle staatuse on valmis vastu võtma. Seda oma majapidamise, pere, iseenda, otstarbekate investeerimiste jne. osas. Ja meil kõigil lasub vastutus, kui suurele ringile me otsusega või otsustega võimaldame peremeheks saada. Isiklikult arvan, et stardiplatsdarmile tuleb lubada võimalikult rohkem inimesi. Ja seetõttu toetan vara tagastamise, kompenseerimise kõrval rahvakapitali väljatoomise ja selle optimaalse jaotuse ideed. Nii nagu on see välja pakutud 36. paragrahvis, kus peamiseks erastamise viisiks loetakse nii vara tagastamist, kompenseerimist kui ka väärtpaberite ja obligatsioonide osa rahvakapitali jaotamisel. Sest kiireneva vaesumise taustal loen ebainimlikuks teha panus riigi poolt anastatud varade võimalikult kallimale müügile. On vaja anda inimestel võimalus kas või oma korteri omanikuks saada selle rahvakapitali obligatsiooni teel. Ja see muidugi ei välista, et sinna juurde võib maksta ka sularahas mingisuguse osa, on see 10, 20 või kui palju protsente. Ma ei tea täpselt, kes on need jõud, kes tahavad erastamise sildi all taastada või tekitada taasriigistamist. Kuid tundub, et nad on siiski olemas. Nii et mõelgem selle üle, kui me täna alternatiivide üle otsustame. Aitäh!
Juhataja
Aitäh! Tundub, et rohkem arvamusi ei ole. Võime asuda alternatiivide hääletamisele. Palun, hr. Kama!
Ma teen kohaloleku kontrolli. Palun saali hilinejatel mikrofon sisse lülitada! Kohal on 74, puudub 31 saadikut. Palun, Kaido Kama!
K. Kama
Austatud Ülemnõukogu! Ma pean kõigepealt vabandama, et kuna mõned parandusettepanekud on jõudnud viimasel hetkel minu kätte, siis on osa neist parandusettepanekutest nüüd komisjoniga läbi arutamata. Aga üldiselt on meil komisjonis kõik need probleemid kümneid kordi läbi arutatud, ma usun, et ma tean komisjoni arvamust. Ja kui ma eksin, siis komisjoni liikmed lihtsalt protesteerivad kohapeal. Mul on ettepanek hakata seda paragrahvide viisi käsitlema järjest seaduse algusest peale ning millise paragrahvi juures on kas alternatiivid või uued täiendus-parandusettepanekud, need siis kohe läbi hääletada.
Kõigepealt on paragrahv 2 kohta valitsuse parandusettepanek, mida komisjon aktsepteerib – tuua uuesti sisse esimese lõigu lõppu sõnad "ega tekitada uut ülekohut". Kuna komisjon aktsepteerib, siis seda hääletusele panna ei ole vaja.
Paragrahvi 3 lg. 2 p. 3 kohta. On hr. Põldroosi ettepanek jätta siit välja "ühiskondlikud organisatsioonid". See ühiskondliku organisatsiooni mõiste, mida siin mõeldakse, on täpsustatud rakendusotsuses. Nii et siin mingit laia tõlgendust karta ei ole. Kas hr. Põldroos on nõus oma ettepanekut tagasi võtma või tuleb see hääletusele panna? Kas läheb hääletusele? Sellisel juhul komisjon seda ettepanekut ei aktsepteeri. Hr. Põldroosi ettepanek on: 2. lõike 3. punktis varade taasriigistamise all jätta välja sõnad "ühiskondlikud organisatsioonid". Nii et jääksid ainult "kooperatiivsed organisatsioonid", välja jääksid sõnad "ja ühiskondlikele". Kaks sõna jääksid välja. Palun koosoleku juhatusel hääletusele panna!
Juhataja
Kas see ettepanek on arusaadav? Panen hääletusele. Kes on Enn Põldroosi parandusettepaneku poolt jätta välja sõnad "ühiskondlikud" selles punktis? Palun hääletada! Poolt on 12, vastu 48, 8 on erapooletud. Parandus ei ole vastu võetud.
K. Kama
Nüüd on paragrahvi 3 kohta härra Fjukilt värskelt laekunud kaks ettepanekut. Esimene puudutab lõige 2 punkti 3, sedasama, mida me praegu hääletasime. Ettepanek on, et kooperatiivsetele ja ühiskondlikele lisada veel riiklik-kooperatiivsed. See seisukoht on aktsepteeritav ja seda ei ole vaja hääletusele panna. See riiklik-kooperatiivne on meil edaspidi tekstis sees. Ja see on ühtlustamise mõttes tõepoolest vajalik ka siia sisse tuua.
Juhataja
Tuli küsimus, kas te saaksite selgitada selle tähendust.
K. Kama
Siin ma pean küll juristid appi paluma, kes selgitaksid täpselt, mis on riiklik-kooperatiivne organisatsioon. Kas härra Oviir tuleb mulle appi?
Juhataja
Kas paranduste tegija härra Fjuk oskab siin anda seletust? Härra Fjuk, palun!
I. Fjuk
Siin on sisuline ja formaalne tõlgendus. Formaalne tõlgendus on see, et see on puhtalt näpuveale tähelepanujuhtimine, et oleks seadus ühtlustatud, sest paragrahv 42 komisjoni redaktsioonis käsitleb ka riiklik-kooperatiivseid. See on ühelt poolt. Teiselt poolt, sisuline tõlgendus on see, et riiklik-kooperatiivsete puhul tuleb riigi osa sealt välja selgitada ja ega see ei toimu mingi sundvõõrandamise korras, vaid kõik kehtib vara tagastamise või tagasimüümise või kompenseerimise järgi, mida on kõikides paragrahvides kirjeldatud. Aga lihtsalt meil peab olema selline juht, kuidas Eesti Vabariik oma vara ka saaks investeerida ja kokku saada, kui ta seda vajab.
Juhataja
Kas selgitus oli arusaadav? Tundub, et oli. Komisjon aktsepteeris, nii et hääletada ei ole tarvis. Palun edasi!
K. Kama
Teine härra Fjuki parandus 3. paragrahvi kohta. Lõikele 2 lisada eraldi juurde 4. punkt, mis ütleb: "Tagastatakse Eesti Vabariigile seisuga 16. juuni 1940 Eesti Vabariigile kuulunud füüsilistele isikutele antud vara." Sellisel kujul komisjon ei aktsepteeri, kuna lõige 2 ei räägi üldse vara tagastamisest. Vara tagastamisest räägib lõige 1, ja lõike 1 puhul on ka arvestatud riiki tagastamise subjektina, see on täpsemalt välja toodud paragrahvis 7, kus on öeldud, et õigustatud subjekt on Eesti Vabariik vara osas, mis oli 16. juuni 1940 Eesti Vabariigi omanduses. Lõige 2 räägib munitsipaliseerimisest, erastamisest ja taasriigistamisest. Taasriigistamist ei tule siin mõista õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise mõttes, vaid taasriigistamine on just nimelt see, kui on antud kooperatiivsetele, ühiskondlikele organisatsioonidele aja jooksul üle riigi vara. Nii et komisjon ei aktsepteeri. Kas hr. Fjuk nõuab hääletusele panemist?
I. Fjuk
Kuivõrd see on paragrahvis 7 tõesti fikseeritud, siis ma ei nõua seda.
K. Kama
Meile tuli hulk ettepanekuid valitsuselt. Me arutasime need läbi eile hommikul komisjoni koosolekul. Täna hommikul ütles mulle hr. Raidla, et need ettepanekud, mida komisjon valitsuse ettepanekutest aktsepteerib, on aktsepteeritud, ja teiste ettepanekute hääletamisele panekut valitsus ei nõua. Nii et ma ei hakka neid teisi valitsuse ettepanekuid teile ette lugema.
Paragrahvis 6 on paar komisjonipoolset parandust. Kõigepealt 1. lõikes pärast sõnu "vara ära andma või maha jätma" jäävad ära uue lause algusest sõnad "võõrandamine on õigusvastane". Nii et kaks lauset lähevad kokku.
Juurde tuleb eraldi lõige 3. ja 4. lõike vahele. Lõige 3 ütleb, mis asi on õigusvastane repressioon. Nüüd uus lõige 4 ütleb, mis asi on reaalne repressioonioht. Loen ette: "Reaalseks repressiooniks käesoleva seaduse tähenduses on nii kohtuvälise kui kohtuliku represseerimise oht surmanuhtlusena ja vabadusekaotusena või väljasaatmisena või küüditamisena." Sisuliselt on tegemist sellesama lõike 3 tunnuste uuesti ülelugemisega ja reaalse repressiooniohu tõestamisel on kohtul nendest kriteeriumidest võimalik lähtuda.
Paragrahv 7. Hr. Lippmaa on teinud ettepaneku jätta 1. lõike nii 1. kui 2. punktist välja sõnad "või kui neil oli 16. juunil 1940 Eesti Vabariigi kodakondsus". See tähendab, et õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise subjektideks jääksid ainult need isikud, kes elavad praegu alaliselt Eesti Vabariigi territooriumil. Komisjon seda ettepanekut ei aktsepteeri. Kas hr. Lippmaa nõuab hääletusele panemist?
Juhataja
Hr. Lippmaa ettepanek jätta nimetatud punktidest välja "või kui neil oli 16. juunil 1940 Eesti Vabariigi kodakondsus" on saadikutel arusaadav? Palun hääletada!
M. Laar
Kristlike demokraatide poolt paluksin panna see küsimus nimelisele hääletusele. Aitäh!
Juhataja
Palun ettepanek kirjalikult! Hr. Jõerüüt! Seesama ettepanek liberaalide poolt? Iseenda poolt. Hr. Junti, palun!
A. Junti
Lugupeetud juhataja! Rahva-keskfraktsiooni nimel palun 7-minutilist vaheaega!
Juhataja
Vaheaeg 7 minutit.
V a h e a e g


Juhataja
Palun, hr. Lippmaa!
J. Lippmaa
Pr. spiiker! Lugupeetud kolleegid! Ma võtan oma parandusettepaneku tagasi. (Aplaus.)
Juhataja
Aitäh! Jätkame palun!
K. Kama
Paragrahvi 7 kohta rohkem parandusettepanekuid ole. Läheme paragrahvi 8 juurde, see on siis pärijatering. Teile esitatud variandis on komisjoni poolt pakutud 4-punktiline pärijateringi sõnastus ning on alternatiiv, mille esitas komisjoni liige Klavdia Sergij: jätta punktid 2, 3, 4 välja. See siis tähendaks, et päriksid ainult abikaasa ja lapsed ning seda alternatiivi asus toetama ka majanduskomisjon. Meie komisjon esineb kompromissettepanekuga. See tähendab, et pärijatering koosneks esimesest kahest punktist, see tähendab siis sisuliselt kõik alanejad sugulased, ilma õdede ja vendade liini juurdeminekuta, ning neile lisanduks pärija või omaniku lapse abikaasa, see tähendab siis omaniku minia või väimees. Ja ma loeksin nüüd ette uue redaktsiooni: punkt 1 jääb nii, nagu ta on (endise omaniku vanemad, abikaasa ja lapsed võrdsetes osades), ja teine punkt kõlaks niimoodi: endise omaniku lapse abikaasa, kui endise omaniku laps on surnud, sõltumata surmaajast, endise omaniku lapselaps ja teised alanejad sugulased, kui nende vanem on surnud, sõltumata surmaajast, võrdsetes osades, kusjuures neil on õigus nõuda vara tagastamist või kompenseerimist ainult selles osas, millele oleks olnud õigus nende abikaasal või vanemal. Komisjoni ettepanek on selline, et kui ei ole teisi ettepanekuid, siis siin võib-olla hääletada ei oleks vaja, aga ma kahjuks ei näe praegu saalis pr. Sergijt ja hr. Veetõusmet, et ma saaksin teada, kas nad on nõus nüüd alternatiivist loobuma, see tähendab, et ka punkt 2 välja jätta. Nii et seetõttu oleme sunnitud ikkagi selle alternatiivi hääletusele panema.
I. Hallaste
Lugupeetud ettekandja! Sellisel juhul ma teen ettepaneku, kui te olete selle punkti sisse pannud, mis kompromissina pakuti, lisada sinna juurde praegused punktid 3 ja 4.
Juhataja
Ma saan aru, et härra Hallaste nõuab siiski alternatiivide 3 ja 4 hääletamist. Sest need on praegu alternatiivid.
K. Kama
Sel juhul tuleb meil hääletusele kolm varianti. Ma tahan proua Sergij käest küsida.
Juhataja
Proua Sergij! Omandi- ja maareformi ajutisel komisjonil on ettepanek paragrahvis 8 punkt 2 jätta sisse ja lisada siia endise omaniku lapse abikaasa, kuid punkt 3 ja 4 sel juhul jätta välja. Küsimus on: kas teie ilmselt majanduskomisjoni esindajana olete nõus sellise parandusega või nõuate ikkagi punkt 2 väljajätmise hääletamist? Palun, proua Sergij!
K. Sergij
See on nii majanduskomisjoni kui ka saadikurühmade "Koostöö", "Võrdsete õiguste eest", "Kommunistlik fraktsioon" ja "Virumaa" ettepanek. Palun panna see hääletusele!
Juhataja
Proua Sergij ikkagi palub punkti 2 ka hääletada.
K. Kama
Seega läheb meil hääletamisele kolm varianti. Üks on see, mille pakub praegu välja ajutine komisjon, et pärijatering koosneks kahest esimesest punktist pluss siia juurde lisatud omaniku poja või tütre abikaasa, lapse abikaasa. Teine variant on see, et jääb ainult punkt 1 – nelja fraktsiooni poolt ning majanduskomisjoni poolt. Ja kolmas variant on see, et lisanduvad uuesti ka punktid 3 ja 4, millise ettepaneku tegi praegu härra Hallaste.
J. Kass
Härra Kama! Ma tegin ettepaneku täpsustada abikaasa mõistet. Kas abikaasa võõrandamise ajal?
K. Kama
Härra Kass! Me tuleme selle küsimuse juurde, kui me oleme selle ära hääletanud. Siin on veel ettepanekuid, mitte ainult sul, vaid ka härra Jürjol on ettepanekuid selle paragrahvi juurde.
J. Kass
Punkti 1 juurde tuleme siis tagasi? Asi käib siit tagurpidi?
Juhataja
Härra Kass tahtis mitte lisada, vaid teada, küsida. Palun, härra Hallaste!
I. Hallaste
Lugupeetud ettekandja! Teie jutust jäi mulje, nagu need oleksid konkureerivad ettepanekud. Tegelikult see nii ei ole. Me saame läbi hääletada kõigepealt, kas lõik 2 jääb. Komisjoni ettepanekut ei ole üleüldse vaja hääletada, sest komisjoni ettepanek läheb lihtsalt sisse. Ja kas 3 ja 4 jäävad sisse või mitte – see hääletatakse ka eraldi. Järelikult nad ei ole konkureerivad ettepanekud. Aitäh!
Juhataja
Aitäh, härra Hallaste! Ka mina sain niiviisi aru, et me hääletame eraldi 2 ja siis eraldi 3 ja 4, kusjuures 3 ja 4 koos. Esimesena paneme hääletusele majanduskomisjoni ja nelja saadikurühma poolt esitatud alternatiivi jätta sisse ainult punkt 1, punktid 2, 3 ja 4 jätta välja. Vabandust! Vahepeal on tulnud protseduurilised ettepanekud. Härra Laar ja härra Põld teevad ettepaneku, kumbki eraldi, panna selle paragrahvi parandusettepanekud kõik nimelisele hääletusele. Härra Fjuk.
I. Fjuk
Lugupeetud juhataja! Ma tahaks protseduuriliselt seda hääletamise järjekorda täpsustada. Te ütlesite nii, et kõigepealt pannakse hääletusele nii, et oleks ainult punkt 1 ning 2, 3 ja 4 jäävad välja. Tegelikult on ju nii, et komisjon pakub punkti 1 ja 2. Järelikult, esimene hääletamine on, kas jääks ainult punkt 1 ja punkt 2 jääb välja, sest komisjon on muutnud oma positsioone. Ja teisena pannakse hääletusele, kas 3 ja 4 lisanduvad või mitte. Ma sain härra Kamast nii aru ja paluks selliselt ka juhatada.
K. Kama
Praegu on hr. Fjuki ja hr. Hallaste jutus vastuolu, nii et me kõigepealt hääletame seda, kas jäävad välja punktid 2, 3 ja 4, nii et jääb ainult üks, ja teisena hääletame seda, kas lisanduvad 3 ja 4 või ei lisandu. On nii?
Juhataja
Põhiettepanek, komisjoni ettepanek on nii, et jäävad 1 + 2. Proua Sergij paneb hääletusele, et kahte ei jää, see tähendab, et jääb ainult üks. Ja hr. Hallaste paneb hääletusele ettepaneku, et jäävad lisaks komisjoni ettepanekule ka 3 ja 4. Minu meelest on see arusaadav. Nüüd on tulnud ettepanek nimelise hääletuse kohta. Kõigepealt otsustame siis selle. Kes on selle poolt, et paragrahvi 8 parandused panna hääletusele nimeliselt? Palun hääletada! Vabandust, enne teeme kohaloleku kontrolli, meil on vaja kolmandikku. Palun, kohaloleku kontroll! Kohal on 78 saadikut. Nimeliseks hääletuseks on vaja 26 häält. Palun, kes on selle poolt, et paragrahvi 8 parandusettepanek panna hääletusele nimeliselt? Poolt on 17, vastu 18, erapooletuid 34. Ettepanek ei leidnud toetust, hääletamine on tavaline.
Niisiis, lugupeetud saadikud, kes on selle poolt, et vastu võtta proua Sergij esitatud majanduskomisjoni ja 4 fraktsiooni parandusettepanek, jätta paragrahvi 8 lõikesse 3 ainult punkt 1, see tähendab välja jätta komisjoni esitatud punkt 2, samuti punktid 3 ja 4, mida ka komisjon ei aktsepteeri? Palun hääletada! Selle poolt on 20, vastu 45, erapooletuid on 4 saadikut. Ettepanek ei leidnud toetust. Järgmisena panen hääletusele hr. Hallaste ettepaneku lisada komisjoni põhivariandile, kus on sees nüüd punktid 1 + 2, ka veel punktid 3 ja 4. Palun hääletada! Kes on hr. Hallaste ettepaneku poolt? Komisjon pakkus välja 1 + 2, pr. Sergij tahtis 2 välja jätta. See ei leidnud toetust. Hr. Hallaste teeb ettepaneku lisada komisjoni variandile 3 + 4. (Hääl saalist.) Kõik parandusettepanekud palun kirjalikult! Kas hr. Kama on nõus hr. Hallaste ettepanekuga hääletada eraldi 3 ja 4? Sellisel juhul, kui me hääletame eraldi, on mul ettepanek alustada punktist 4. (Hääled saalist.) Palun, kes on selle poolt, et lisada punkt 3, s.t. endise omaniku õed ja vennad võrdsetes osades, kui puuduvad või on surnud punktides 1 ja 2 loetletud isikud, samuti siis õigustatud subjektid? Palun hääletada! Selle ettepaneku poolt on 26, vastu 37, erapooletuid 12. Ettepanek ei leidnud toetust. Hr. Hallaste võtab 4. punkti hääletamise päevakorrast maha. Palun jätkame!
K. Kama
Vahepeal laekus mulle veel üks parandusettepanek saadikugruppidelt "Virumaa", "Koostöö", "Kommunistlik fraktsioon" ja "Võrdsete õiguste eest" hr. Labassovi allkirjaga. Ettepanek on jätta seadusest välja kogu teine peatükk, s.o. peatükk, mis puudutab õigusvastaselt võõrandatud vara. Me oleme praegu just sellesama peatüki juures, meil ei ole mõtet sellega edasi minna enne, kui me oleme selle ettepaneku läbi hääletanud. Hr. Labassov nõudis selle hääletamisele panemist. Nii et paluksin panna hääletusele, kas jätta välja kogu teine peatükk või mitte. (Hääled saalis.)
Juhataja
Hr. Telgmaal on õigus, sellega me peaksime ühtlasi ära muutma ka 2. detsembri otsuse. Kas saadikurühmad nõuavad ka seda? Palun, hr. Kois! Hr. Kois ei soovi enam sõna. (Hääled saalis.) Ma usun, et vastus sellele küsimusele, kas me peame muutma ära 19. detsembri otsuse, selgub pärast hääletamist. Ma palun hääletada saadikurühmade ettepanekut jätta eelnõust välja kogu 2. peatükk. Selle ettepaneku poolt on 13 saadikut, vastu on 61 saadikut, 1 saadik jääb erapooletuks. Ettepanek ei leidnud toetust.
K. Kama
Nüüd ma tulen härra Kassi ettepaneku juurde. Härra Kass teeb ettepaneku paragrahvi 8 lg. 3 punktis 1 öelda, et endise omaniku vanemad ning abikaasa seisuga sundvõõrandamise hetkel ja lapsed võrdsetes osades. Tähendab, tuleks "abikaasa seisuga sundvõõrandamise hetkel". Komisjon seda seisukohta ei aktsepteeri. Üldiselt on ikka nii, et kui pärand avaneb, siis loeb see, kes on abikaasa surmahetkel. Kui härra Kass oma ettepanekut tagasi ei võta, siis tuleb see hääletamisele panna. Härra Kass.
Juhataja
Härra Kass! Teie poole pöördus ettekandja küsimusega, kas te jääte oma ettepaneku juurde.
K. Kama
Kas sa nõuad hääletusele panemist?
Juhataja
Härra Kass võtab ettepaneku tagasi. Palun, härra Kois!
V. Kois
Lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Vabandage! Mul on küsimus 8. paragrahvi 3. lõike 2. punkti kohta, Kas te võiksite veel kord ette lugeda komisjoni sõnastuse? Te tegite selles väikese muudatuse. Vabandage!
K. Kama
Ma loen veel kord aeglaselt ette. Punkt 2: endise omaniku lapse abikaasa, kui endise omaniku laps on surnud, sõltumata surmaajast, endise omaniku lapselaps ja teised alanejad sugulased, kui nende vanem on surnud, sõltumata surmaajast, võrdsetes osades. Ja edasi tuleb nii nagu on tekstis: kusjuures neil on õigus jne. Aitäh!
Veel on ettepanek härra Jürjolt lisada paragrahvi 9 lg. 3 järele uus lõige 4: "Kui õigusvastaselt võõrandatud vara pärijaid vastavalt punktile 3 ei ole või nad on surnud, siis on pärijaks testamendijärgne pärija, hoolimata punktis 2 esitatud piirangutest." Ma seletan selle ettepaneku sisu. Praegu meil on testamendijärgne pärimine piiratud sellega, et testamendi tegemise hetkel pidi vara olema testamenditegija tegelikus valduses. Tähendab, kehtivad need testamendid, mis on tehtud enne sundvõõrandamist, ja need, mis tehakse pärast käesoleva seaduse vastuvõtmist. Hr. Jürjo teeb ettepaneku, et kui ei ole ühtegi pärijat, kui muidu jääks vara riigile, aga on olemas testament sõnastusega "pärandan kogu oma maise vara", mis on tehtud näiteks kuuekümnendatel aastatel, et siis lugeda sel juhul see testament kehtivaks. Komisjon seda ettepanekut ei toetanud. Kas hr. Jürjo nõuab hääletusele panemist?
V. Jürjo
Ei nõua hääletusele panekut.
Juhataja
Hr. Jürjo võtab ettepaneku tagasi. Palun, läheme edasi!
K. Kama
Paragrahvi 8 lõpus on viiteviga, lõikes 5 peab olema lõpus: "… käesoleva paragrahvi lõige 3 punktides 2 ja 4". Nii et parandage ära, palun! Punkti 4 ei ole enam vaja, nüüd jääb ainult punktis 2 – "punktis 2 tähendatud isikutel". Paragrahv 9 on siis "organisatsioonid omandireformi õigustatud subjektidena". Rakendusotsuses on ka täpsustatud, mida organisatsiooni all on mõeldud. Hr. Veetõusme küsis meilt seda, enne kui me teist lugemist alustasime. Ja nüüd on siin siis alternatiiv. Ühel juhul on subjektideks organisatsioonid, kelle põhikirjaline tegevus ei ole katkenud või kui see katkes nende tahte vastaselt. Teisel juhul jäävad välja sõnad "või kui nende põhikirjaline tegevus katkes nende tahte vastaselt". See siis tähendab, et subjektiks jäävad ainult need organisatsioonid, kelle põhikirjaline tegevus on olnud katkematu. Alternatiiv tähendab subjektideringi piiramist. Komisjon toetab alternatiivi. See tähendab, teha kitsas juriidiliste isikute ring. Paluks hääletusele panna!
Juhataja
Palun, kui komisjon toetab, kas me peame siis hääletusele panema?
K. Kama
See on küsimus, et kas keegi nõuab hääletamist sellisel kujul, nagu ta oleks ilma alternatiivita.
Juhataja
Sellist ettepanekut ei ole laekunud. Kui komisjon aktsepteerib, siis me aktsepteerime komisjoni seisukoha. Aitäh! Läheme edasi.
K. Kama
Jääb alternatiiv: "… kui nende põhitegevus ei ole katkenud." Paragrahvi 10 kohta on Klavdia Sergij ettepanek jätta kogu paragrahv välja, kuna Ülemnõukogu oma otsuses on juba välja kuulutanud selle avalduste vastuvõtmise. Klavdia Sergij mõtleb ilmselt 25. märtsi otsust. Komisjon seda seisukohta ei aktsepteeri, kuna siin ei ole juttu ainult avalduste esitamisest, vaid just nimelt organisatsiooni õigustatud subjekti tunnistamise kord. See on juhul, kui üks või mitu organisatsiooni pretendeerivad õigusjärglase nimele või muud taolist. Komisjon ei aktsepteerinud. Kas Klavdia Sergij nõuab hääletusele panemist?
K. Sergij
Ma arvasin, et otsuses on meil juba kindlaks määratud avalduste esitamise tähtajad, seepärast jätsin 4. punkti vahele. Võib-olla jätta siis välja 1., 2. ja 3. punkt. 4. punkt, kus on juttu ühiskondlikest organisatsioonidest, aga jätta alles.
K. Kama
25. märtsi otsus räägib meil laialt isikutest. Seal ei ole öeldud, kas nad on füüsilised või juriidilised isikud. See praegu täpsustab ikkagi juriidilise isiku subjektiks tunnistamise korda ja ma ei pea praegu võimalikuks siit ühtegi punkti välja jätta. See on puhtalt protseduuriline paragrahv. Seal mingeid olulisi asju ei ole.
Juhataja
Kas pr. Sergij nõuab oma ettepaneku hääletamist? Pr. Sergij võtab oma ettepaneku maha.
K. Kama
Paragrahv 11 – vara objekt. Siin on mitmeid ettepanekuid. Kõigepealt on komisjonipoolne parandus lisada sõna "aktsiad" järele "ning osatähed". Nimelt me oleme vahepeal natukene targemaks saanud. Tollal, 1940. aastal käsitleti kogu aeg neid kahte väärtpaberikategooriat: aktsiaid ja osatähti ühes kategoorias, kõigis neis dekreetides, mis anti välja aktsiate ärakorjamise kohta, olid alati aktsiad ja osatähed. Nii et need olid alati ühes plokis ja neid ei saa eristada. Nüüd on järgmised ettepanekud selle paragrahvi kohta. On härra Uluotsa ettepanek arvestada ka pangahoiuseid ja võlgu. Meil on praegu arvestamata neil lasunud võlad. Siis on proua Sergij ettepanek arvestada võlgu ning härra Lippmaa ettepanek arvestada nii võlgu kui ka vahepealse aja jooksul selle vara korrashoiul tehtud kulutusi. Komisjoni seisukoht on nende ettepanekute suhtes eitav. Me teame, et siit kahtlemata tuleneb järjekordne ebaõiglus. Praegusel juhul sisuliselt nende inimeste arvel, kellel olid pangahoiused, makstakse kinni teiste inimeste kinnisvaral lasunud võlad. Aga me kardame seda, et kui tuua võlad ja pangahoiused sisse, siis kogu protsess pidurdub ja kogu asi võtab mõõtmatult rohkem aega. Ja kui tuua sisse võlad, siis tuleb loomulikult tuua sisse ka pangahoiused, nii nagu on pakkunud härra Uluots. Nii et ettepanekud tuleks ükshaaval läbi hääletada. Kõigepealt, kas arvestada ka pangahoiuseid, kas arvestada ka võlgu ja kas arvestada ka vahepealse aja jooksul korrashoiuks tehtud kulutusi? Kui saadikud nõuavad nende ettepanekute hääletusele panemist. Härra Uluotsa pole kohal, nii et tema ettepanekud tuleb niikuinii läbi hääletada.
Juhataja
Kas me hääletame nii, nagu ettepanekud olid tehtud? Härra Uluotsa ettepanek, nagu ma aru saan, nõuab hääletamist paarina – nii võlad kui hoiused.
K. Kama
Ei ole paaris.
Juhataja
Palun asume siis hääletama ükshaaval! Proua Sergij soovib sõna? Ei soovi. Asume hääletama. Palun, kes on selle poolt, et omandireformi objektiks tunnistada ka pangahoiused? Palun hääletada! Selle poolt on 8 saadikut, vastu on 54, erapooletuid on 12. Ettepanek ei leidnud toetust.
Nüüd panen hääletusele teise ettepaneku – omandireformi objekti arvestamisel lülitada sisse ka selle objektiga seotud võlad. Palun, kes on selle poolt? Selle poolt on 27 saadikut, vastu on 35 saadikut, erapooletuid on 11. Ettepanek ei leidnud toetust.
Ja kolmas ettepanek – omandireformi objekti puhul arvestada selle korrashoiuks tehtud kulutusi. Kes on selle ettepaneku poolt? Palun, hr. Lippmaa soovib sõna!
J. Lippmaa
Pr. spiiker! Hr. Kama! Mul oleks üks täpsustav küsimus, kui te lubate. Kui ma saan vastuse, siis ma võin oma ettepaneku maha võtta. Minu poole on pöördunud õige mitmed represseeritute majadest väljatõstetud inimesed niisuguse pretensiooniga, et nemad on teinud vahepeal suure hulga kulutusi maja ümberehitamiseks, remontimiseks, aedade, tarade ehitamiseks jne. Tuhandetesse ulatuvaid kulutusi. Ja nemad on proovinud neid kulutusi tagasi saada. Sellest on kõik keeldunud. Nüüd sellest tingituna on mul selline ettepanek. Kui see on kuidagi teistmoodi lahendatud, siis ma võtan selle maha.
K. Kama
See probleem on lahendatud paragrahvis 13 lg. 5, kus on öeldud: "Kui tagastatava vara väärtus on vähenenud, siis kompenseeritakse väärtuste vahe. Kui tagastatava vara väärtus on suurenenud, kompenseerib isik, kellele vara tagastatakse, väärtuste vahe." Kas see on?
J. Lippmaa
See ei ole päris niimoodi. Algselt selle maja väärtus võis olla sama ja võis olla isegi suurem kui praegu. Sest ükski maja ei seisa 50 aastat. Eriti meil Pärnus propageeriti vahepeal seda, et kommunaalmajades isikud ise teeksid remonte ja ise parandaksid, just nagu oma elukohas. See praegu ei taga nendele isikutele tehtud kulutuste kompenseerimist.
K. Kama
Niipea kui hakkame arvestama sellist jooksvat maja korrashoidu, niipea me peame hakkama arvestama ka seda, et majaomanikud ei ole 50 aastat saanud üüri. Nii et komisjoni seisukoht on eitav.
Juhataja
Hr. Lippmaa! Teie ettepanek läheb hääletusele? Kui teie arvamus ei ole teistsugune.
Palun, kes on härra Lippmaa ettepaneku poolt arvestades omandireformi objekti puhul selle korrashoiuks tehtud kulutusi? Palun hääletada! Selle poolt on 17, vastu 41, erapooletuid 14. Ettepanek ei leidnud toetust.
K. Kama
Paragrahv 12. Esimesed alternatiivid on lõikes 2. Kui on mitu pärijat, siis on lõige 2 esitatud kõigepealt kujul, et vara ei tagastata, kui mitu pärijat ei saavuta kokkulepet, kas nõuda vara tagastamist või kompenseerimist. See tähendaks siis seda, et kui üks pärijatest ütleb teistmoodi kui teised, siis mingit vaidlust ei ole, kõigile kompenseeritakse, tagastamisele ei kuulu. Selle alternatiivvariant on – kui vähemalt üks omandireformi õigustatud subjektiks olev pärija nõuab vara tagastamist, kuulub see tagastamisele, kusjuures vara tagasi saanud pärija peab kompenseerima teistele pärijatele nende osa. Komisjon toetab alternatiivi. See tähendab, kui vähemalt üks pärija nõuab tagastamist, siis tagastatakse ja kohustus teistele nende osa tasuda jääb siis selle kanda, kellele vara on tagastatud. Kas keegi nõuab ka esimese variandi hääletusele panemist?
Juhataja
Ei näe. Komisjoni ettepanek aktsepteeritakse.
K. Kama
4. punkti kohta on härra Jürjo ettepanek täpsustada heausksust. Punkt ütleb, et vara ei tagastata, kui vara on füüsilise isiku heauskses omanduses. Hr. Jürjol on ettepanek lisada sinna juurde "heauskse omandusena käsitletakse käesolevas punktis tehingut (välja arvatud pärimine), mis on sooritatud enne 19. detsembrit 1990". See tähendab, et heausksena saame veel käsitada õigusvastaselt võõrandatud vara omandanud inimest, kui ta tegi seda enne Ülemnõukogu detsembriotsuse vastuvõtmist. Komisjon on seda probleemi väga palju arutanud. Kuid kahjuks ei pidanud meie juristid võimalikuks hr. Jürjo ettepanekut aktsepteerida just nimelt selle tõttu, et me siis annaksime praegusele seadusele n.-ö. tagasiulatuva jõu. Tagasiulatuvalt hakkame kuulutama mingeid tehinguid ebaseaduslikeks või pahauskseteks. Kui see oleks sees 19. detsembri otsuses, siis oleks see asi muidugi palju lihtsam olnud. Nii et komisjon ei aktsepteeri. Kas hr. Jürjo nõuab hääletusele panemist?
Juhataja
Hr. Jürjo ettepanek läheb hääletusele. Palun, kes on selle poolt, et defineerida heauskne omandamine, lähtudes 19. detsembri otsusest? Palun hääletada! Selle poolt on 18, vastu 33, erapooletuid 20 saadikut. Ettepanek ei leidnud toetust.
K. Kamа
Järgmised alternatiivid tulevad nüüd punktis 5. Praegu on teile esitatud 4 alternatiivi. See puudutab siis üürimajade tagastamist, kus elavad üürnikud sees. Esimene alternatiiv ütleb, et üldse ei tagastata. Teine alternatiiv ütleb, et üürniku olemasolu ei ole üldse takistuseks. Ja siis on veel В- ja С-alternatiivid, mis annavad üürnikule garantii. Komisjon toetab seda varianti, et tagastatakse ainult juhul, kui üürnikul on need garantiid olemas. Ja komisjon paluks hääletusele panna ainult alternatiivid В ja С omavahel, kui keegi ei nõua ka eelnevate hääletusele panemist. В ja С vahe ma seletan kohe ära. Alternatiivide В ja С vahe seisneb selles, et В ütleb, et "eluruumid tagastatakse omanikule ainult juhul, kui see omanik võtab enda kanda praegu kehtivast üürilepingust tulenevad õigused ja kohustused". Nii et sisuliselt jääks üürnikul sama õiguslik seisund, mis tal on riigikorteris. Alternatiiv С lisab sellele põhimõttele veel juurde, et seda ei tagastata enne, kui nendele üürnikele, kes ei soovi jääda eraisiku majja, on vastu antud omavalitsuse poolt samaväärne korter. Mõlemal alternatiivil, nii В kui C, on oma head ja vead. Ja komisjonil ei ole nende suhtes ühtset seisukohta. Ja kui me hääletaksime läbi need В ja C, siis ma tuleksin veel nende ettepanekute juurde, mis on saadikutel tehtud ka 5. punkti kohta.
Juhataja
Hr. Kama! Mul on teile küsimus. Nagu ma aru saan, te esitate В ja С alternatiividena. Ometi ma näen, et tekstis on öeldud: "lisada alternatiivile В tekst." Tähendab, see ise eeldab В olemasolu.
K. Kama
Jaa, loomulikult. Võib-olla see ei ole kõige korrektsemalt vormistatud. С puhul on mõeldud, et tekst hakkab samast kohast peale kui alternatiivil B. "Riigi juriidilise isiku munitsipaalomandis olev elamu, mida kasutavad ..." Ja siia juurde tuleb veel lisaks alternatiiv С. See tuleb üks pikk tekst sel juhul.
Juhataja
Aga sel juhul ei ole В ja С omavahel alternatiivid, tuleb hääletada ainult C-d.
K. Kama
On küll alternatiivid. Punkti В järgi peab tagastatava maa omanik võtma kanda need kohustused, mis tulenevad praegusest üürilepingust. Punkti С järgi lisandub sellele veel nõue, et ka see üürnik, kes ei taha selles majas elada, peab saama korteri vastu.
Juhataja
Tähendab, В jääb ikkagi sisse. Tähendab, С sisaldab ka B-d. See tekst iseendast sisaldab ka В teksti. Palun, hr. Allik!
J. Allik
Lugupeetud pr. juhataja! Nii selle kui ilmselt ka mitme teise hääletuse puhul läheb tõesti see hääletuse konkurents üsna keeruliseks. Mulle tundub, et loogiline oleks lähtuda sellest, kumb variant saab rohkem hääli, kas В üksi või В koos C-ga. Sest need, kes hääletavad С poolt, hääletavad ka В poolt. Siis me saaksime vist aru. Ma ei tea, mis hr. Kama arvab.
J. Reinson
Lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma palun täpsustada, mida tähendab "sõlmitud üürilepingust tulenevad õigused ja kohustused". Praegu on riigi esindus sõlminud üürnikuga lepingu, kus on fikseeritud ka hind. Kui nüüd riik muudab oma üürihinda, kas siis see leping jääb sellisena jõusse, nagu ta praegu on?
K. Kama
Sellisel juhul hakkavad muidugi ka need üürihinnad tõusma koos riigikorterite üürihindade tõusmisega. Seda me ei saa praegu siin selles seaduses sätestama hakata, me ei saa selliste detailideni minna. Täpselt samamoodi nagu on tähtajatu leping sõlmitud riigimajas, riigi pinna peal, tuleb ka sel puhul võtta eraldi akt vastu, et hakata neid üürihindu tõstma. Seda me ei saa siia praegu hakata sisse kirjutama.
J. Kass
Lugupeetud proua juhataja! Härra komisjoni esimees Kama! Mina pakun järgmist loogikat. Kõigepealt hääletada alternatiivi A. Kas punkt 5 jääb üldse sisse? Kui ta jääb sisse, siis hakkame hääletama, millisel kujul ta jääb. Teeme ikka enne selle kindlaks.
K. Kama
Nagu ma ütlesin, komisjon ei poolda kahte esimest võimalust. Kui härra Kass nõuab alternatiivi A hääletamist, loomulikult tuleb seda hääletada.
Juhataja
Loomulikult. Niisiis, härra Kass teeb ettepaneku alustada alternatiivi 1 hääletamisest. Panen hääletusele, kes on selle poolt, et jätta punkt 5 antud paragrahvist välja. Palun hääletada! Selle ettepaneku poolt on 12, vastu 49, erapooletuid on 7 saadikut. Ettepanek ei leidnud toetust.
Läheme В ja С hääletamisele. Kõigepealt paneme hääletusele В + С, see oleks loogilisem, siis ainult B. Või vastupidi? С tähendabki В + C, sest C-s on В sees. Palun, härra Allik!
J. Allik
Lugupeetud kolleegid! Siin ei olegi vist oluline järjekord. Oluline on see, et praegu ei loetaks ega arvestataks vastuhääli. Arvestatakse ainult poolthääli. Siis me saame õige vahe kätte.
Juhataja
Me paneme nad konkureerima, selles on küsimus. Palun, härra Raud!
K. Raud
Lugupeetud juhataja! Me ei saa neid konkureerima panna. Sest selleks, et hääletada C-d, peab meil В enne olemas olema. Aitäh!
Juhataja
Me seda juba pikalt seletasime, et lihtsalt ruumi kokkuhoiu huvides variant C ei ole korranud punkti В teksti. Sisuliselt variant С täielik tekst tähendab seda, et seal on punkti В tekst juba sees. Palun, härra Põldroos!
E. Põldroos
Proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! Nagu ma aru sain, komisjon toetab punkt В teksti, säärasel juhul me hääletame, kas lisandub sinna С või ei lisandu. Ongi kõik. В on nagunii sees.
Juhataja
Härra Kama! Kas Põldroos on õigesti aru saanud komisjoni seisukohast? Komisjon leiab, et on vaja konkureeriv hääletus. Härra Kass, palun!
J. Kass
Lugupeetud juhataja! Ma palun toetuda rohkem saadiku tarkusele. Siin on praegu kirjas kolm varianti. Kuid hr. Kama ütles selgelt, on veel teiste saadikute variandid. Me ei saa ju hääletada täie arusaamisega, kui me ei tea, millised teised on. Me peame siiski enne teadma, millised on esitatud. Palume enne kõik variandid ette lugeda, mis on saadikute poolt laekunud ja mis praegu ei ole kirjas.
Juhataja
Ma arvan, et see palve tuleks täita. Kas härra Pohlal on ka veel ettepanekuid? Kuulame ettepanekuid, võib-olla tuleb veel õigeid nõuandeid. Härra Pohla ja härra Paju soovivad veel midagi öelda.
V. Pohla
Lugupeetud juhataja! Ma tahan veel kord öelda, et lõpetame selle jutu ära, et need on konkureerivad. Need ei ole konkureerivad. On 1 ja 2. On nii põhipunkt ja sellele täiendus. Nii läheb segadus kogu aeg edasi. Kuidas nad saavad olla konkureerivad? Aitäh!
A. Paju
Austatud juhataja! Mul oli sama mõte. Me just nimelt ajame segamini, sest punkt В on ise, aga teine pool on В koos lisandiga. Me ei saa neid panna eraldi omavahel konkureerima. Siin ei ole vaja mõttevahetust avada, vaid paneme hääletamisele, nagu härra Allik ütles.
Juhataja
Hea küll, võib hääletada nii ja teisiti, konkureerimine tähendab lihtsalt protseduuri, kus arvestatakse võrdlevalt kummagi punkti puhul poolthääli. Palun, hr. Kama, tutvustage siis teisi selle punkti täiendusi veel!
K. Kama
Selle punkti kohta on veel ettepanekuid hr. Kassilt ja hr. Lippmaalt. Hr. Kassi ettepanek on, et "üürnikega majad kuuluvad tagastamisele omanikule või tema lastele, kui omanik on represseeritu, kui omanik või tema lapsed vajavad elamistingimuste parandamist". Komisjon ei aktsepteeri, kuna selle seaduse üldine mõte on see, et hoolimata õigusvastaselt võõrandamise viisist käib kogu tagastamise, kompenseerimise protsess ühtselt. Selle asja suhtes on ainult kaks erandit ja me ei pea õigeks neid erandeid siia juurde tuua. Hr. Lippmaa ettepanek on see, et omanik, kellele maja tagastatakse, peab vabastama oma praeguse üürikorteri. Ka seda ettepanekut komisjon ei aktsepteeri, kuna neil ei ole praegu maja tagastamine üldse mitte mingis seoses elukohaga. Me tagastame ka sellise maja, kuhu omanik ise korterit ei saa, kuna see maja on üürnikke täis. Nii et neid kahte ettepanekut komisjon ei aktsepteeri.
Juhataja
Täpsustame siis kohe, kas hr. Kass nõuab oma ettepaneku hääletamist. Hr. Kass nõuab ettepaneku hääletamist. Hr. Lippmaa ei nõua oma ettepaneku hääletamist. Palun, hr. Peterson!
H. Peterson
Lugupeetav pr. juhataja! Komisjoni esimees! Kui variant С läheb sisse, siis faktiliselt kaotab terve see punkt 5 oma mõtte. Sest sellisel juhul praktiliselt ei saagi ühtegi maja tagastada. Aitäh!
K. Kama
See päris niimoodi ei pruugi olla, hr. Peterson. Kuigi ka ma ise olen natuke vist rohkem punkti В poolt, aga С võiks käivitada protsessi. Tähendab, maja ei saa tagastada enne, kui see inimene, kes seal majas ei taha elada, saab vastu teise samaväärse korteri. Omavalitsus on huvitatud sellest, et see maja läheks erakätesse, et oleks inimene, kes paneb katuse peale jne. Hakkab toimuma selliseid korterivahetusi, et näiteks Lasnamäelt riigipinnalt vahetab inimene oma korteri Nõmmele. Ta on nõus elama eraisiku majas selle tõttu, et ta saab Lasnamäelt Nõmmele. Ja see inimene, kes siis Nõmmel ei ole nõus elama eraisiku majas, saab Lasnamäel korteri vastu. Nii et selline võimalus on täiesti olemas.
I. Fjuk
Lugupeetud Marju Lauristin! Mulle tundub, et me oleme nüüd ühe valehääletuse teinud või midagi sassi ajanud. Me hääletasime alternatiivi A selliselt, et punkt 5 jääb sisse. Punkt 5 aga ütleb, et omandireformi objektiks olev õigusvastaselt võõrandatud vara ei kuulu tagastamisele üürimajade osas. Tähendab, meil ei ole enam mõtet hääletada alternatiive В ja C. Mis tingimustel nad tagastatakse, kuivõrd punktis 5 me hääletasime ära, et neid üldse ei tagastata?
Juhataja
Ei, siin on sellele punktile 5 mitmed alternatiivid, kusjuures ainult esimene on see, et jätta üldse ära kogu see probleem. Aga alternatiivid В ja С täiendavad ja täpsustavad seda. Tuleb ikkagi vaadata kõiki selle punkti alternatiive.
J. Allik
Lugupeetud pr. juhataja! Ma palun väga vaadata selle järele, et praeguse arutelu käigus hoidutaks hinnangulistest sõnavõttudest, millega esines hr. Peterson. Ma võiks kaitsta punkti C, aga praegu ei ole sõnavõttude aeg.
Juhataja
Aitäh! Ma vaatan seda kui reglemendikomisjoni märkust ja me peame seda kindlasti kõik tõesti arvestama. Palun, hääletame! Kes on selle poolt, et punkt 5 sõnastada nii, nagu ütleb alternatiiv B? Ja siis järgmisena hääletame C. Selle variandi poolt hääletas 41, vastu 10, erapooletuid on 10. Punkt В on leidnud toetust.
Nüüd hääletame läbi selle, kes on selle poolt, et lisada punktile В punktis С antud tingimus. Kes on selle poolt, et lisada juba vastuvõetud punktile В punktis С antud tingimus? Palun hääletada! See ettepanek on leidnud toetust. Seega punkt 5 on variandis В + С. Ma ütlesin täiesti selgesti, kes on selle poolt, et vastuvõetud punktile В lisada punkt C, sest enne terve rida saadikuid protesteeris selle vastu, et me hääletaksime neid konkureerivalt. Kui see tekitab segadust, me võime selle hääletada uuesti. Palun, hr. Kass!
J. Kass
Ma palungi panna uuesti hääletamisele. Kuna saadikud võtsid seda alternatiivina, mitte kitsendavana. Praegu ta läks kui kitsendav. Aga saadikud ei saanud sellest aru.
Juhataja
Sel juhul ma väga palun, et saadikud saaksid nüüd aru, mis tähendab konkureerivana, nii nagu oli kõigepealt ette pandud. Konkureerivana tähendabki seda, et punkt В üksi hääletatakse n.-ö. eraldi ja punkt С kui B + C hääletatakse eraldi ja võrreldakse poolthääli. Kuna eelneval hääletamisel terve rida saadikuid protesteeris sellise hääletamisviisi vastu ja nõudis, et oleks hääletatud just nimelt järjestikku, siis me tegime niiviisi. Kui teine protseduur on selgem, siis, palun, kordame hääletust. Kas kõikidel on selge, mis tähendab В ja С konkurents? Hr. Pohlal ei ole selge. Palun, hr. Pohla!
V. Pohla
Lugupeetud juhataja ja kolleegid! Ma ei saa aru, millest tekib üldse probleem konkureerimisest. Siin on ju must valgel öeldud: "Punkt C. Lisana alternatiivile В tekst järgmises sõnastuses". Kuidas me saame panna need konkureerivana hääletusele selle järgi, et kumb saab rohkem hääli, kas В või С, see jääb sisse? See on ju mõeldamatu.
Juhataja
Hr. Allik soovib aidata meid. Palun, hr. Allik!
J. Allik
Reglemendi järgi, puhtformaalloogiliselt on hr. Pohlal õigus. Kui punkti С käsitleda muudatuse või täiendusena, siis piisab muidugi lihthäälteenamusest.
Juhataja
Kuna on selge, et osa saadikuid ei saanud aru, mida hääletati, kui hääletati punkti C, tuleb punkt С reglemendikohaselt ümber hääletada. Palun uuesti kõiki saadikuid saali! Palun väga tähelepanelikult kuulata, mida me hääletame! Me hääletasime läbi punkti B, s.t. me aktsepteerisime selle, et tagastatava maja puhul maja tagastamise tingimus on see, et omanik võtab endale senise üürilepinguga seotud õigused ja kohustused. Nüüd vastavalt meie arutelule hääletame uuesti punkti C, kusjuures selliselt, et kui punkt С leiab saadikute toetust, siis eelnevalt hääletatud punktile В lisandub piirav tingimus – maja tagastatakse ainult siis, kui omanik on nõus võtma endale need kohustused, kuid samal ajal ka veel, kui kõik üürnikud, kes soovivad saada endale korterit või ei ole nõus elama eramajas, tagastatavas majas, saavad selle korteri. Punkt С piirab meil juba hääletatud punkt В toimet. Palun, hr. Reinson!
J. Reinson
Lugupeetud istungi juhataja! Komisjoni esimees ütles meile selgelt, et punkt С on iseseisev punkt ja ärme räägime mingitest täiendustest või piirangutest. Ja ütleme selgelt ka saadikutele, millisel juhul punkt С võetakse vastu, millise häälteenamusega.
Juhataja
Kui me ei hääleta teda konkureerivana, siis võetakse ta vastu nii nagu iga teine lihthäälteenamusega. Palun, Tõnis Mets!
T. Mets
Lugupeetud kolleegid! Ma juhiksin ikkagi tähelepanu lõigule C, sest uue ehituspoliitika reaalsete hindade juures on täielikult teostamatu ...
Juhataja
Hr. Mets! Me leppisime kokku, et me ei agiteeri enam ühe või teise punkti kasuks või kahjuks hääletamise käigus, vaid ainult selgitame. Panen punkti С uuesti hääletusele. Hr. Pohla soovib ikkagi veel seletust.
V. Pohla
Lugupeetud pr. juhataja! Öelge nüüd sõnaselgelt ära, kui nüüd punkt С võetakse vastu häälteenamusega, kas see kehtib või ei kehti või punkt С ei kehti selle tõttu, et ta sai vähem hääli kui punkt В hääletamisel. Palun lõplikult selgitada see küsimus ära! Kui on küsimus selles, et pannakse konkureerima häälte arvu järgi kui konkureerivad punktid, siis tuleb uus ettepanek, ja kes selle ettepaneku on teinud, sest siin seisab, ma juba kord ütlesin, lisada alternatiivile see ja see punkt. Siis keegi peab tegema selle uue ettepaneku, aga seda ettepanekut pole keegi teinud. Tänan!
Juhataja
Hr. Pohla! Ettepanek oli tehtud nii hr. Alliku kui hr. Kama poolt, kuid kuna on näha, et sellisel viisil hääletamine tekitab rohkem segadust, siis hääletame uuesti, et oleks selge, et tõesti me hääletame punkti С sisse juhul, kui punkt С saab lihthäälteenamuse. Kui punkt С saab lihthäälteenamuse, siis tähendab see seda, et maja antakse tagasi ainult siis, kui need üürnikud, kes ei taha elada eramajas, on saanud omale uued korterid.
Palun hääletame punkti C! Lihthäälteenamus. Selle poolt on 26, vastu 36, erapooletuid 17. Ettepanek ei leia toetust.
Nüüd soovib oma ettepanekut hääletada hr. Kass, nagu ma aru saan. Palun hr. Kassi ettepanek panna hääletusele!
K. Kama
Ma loen hr. Kassi ettepaneku veel kord ette: "Üürnikega majad kuuluvad tagastamisele omanikule või tema lastele, kui omanik on represseeritu. Kui omanik või tema lapsed vajavad elamistingimuste parandamist." Komisjon ei aktsepteeri ja ta ei lähe ka meie muu süsteemiga üldse kokku.
Juhataja
Palun, kes on hr. Kassi ettepaneku poolt? Selle ettepaneku poolt on 3 saadikut, vastu 56, erapooletuid on 5. Ettepanek ei leia toetust.
Härra Kama! Nüüd vahepeal on laekunud kirjalikult proua Sergij ettepanek, mis sisuliselt kordab härra Lippmaa ettepanekut, mille härra Lippmaa tagasi võttis. Proua Sergij paneb ette järgmise täienduse. Ma loen vene keeles: "Если вопрос компенсации или возвращения прежнему собственнику решен, он должен возвратить или освободить имеющуюся у него жилую площадь, либо должна быть учтена её стоимость." (Kui endisele omanikule kompenseeritakse või tagastatakse vara, siis peab ta tagastama või vabastama oma elamispinna või tuleb selle maksumus arvesse võtta.) See tähendab, tuleb arvestada selle eluruumi maksumust või siis ta peab selle ruumi, kus ta elab, vabastama pärast seda, kui on kompensatsiooni või tagastatava vara kätte saanud.
K. Kama
Komisjon ei aktsepteeri, kuna maja tagastamine või mittetagastamine ei ole üldse sõltuvuses sellest, kas omanik ise läheb sinna majja elama või ei lähe. Kas proua Sergij nõuab hääletusele panemist?
Juhataja
Proua Sergij! Kas te nõuate hääletusele panemist? Jaa, proua Sergij nõuab ettepaneku hääletamist. Kas ettepaneku sisu oli kõigile arusaadav? Kes on proua Sergij ettepaneku poolt? Ettepaneku poolt on 15, vastu 43, erapooletuid on 3 saadikut. Ettepanek ei leia toetust.
K. Kama
Lähme edasi selle lõigu punkti 7 juurde. Punkt 7 on esitatud praegu kahe alternatiivina. Üks on see, et Ülemnõukogu või kohalik omavalitsus võib otsustada vara mitte tagastada. On ka alternatiiv, et punkt 7 üldse välja jätta. Siin on mitmed parandused. Kõigepealt on jäetud välja sõnad "kahe kolmandiku liikmete". Härra Alliku ettepanek, mida komisjon aktsepteerib. Mulle laekus eile selle paragrahvi kohta uus redaktsioon, ma ei ole seda saanud komisjoniga kooskõlastada. Kui keegi komisjoni liikmetest ei protesteeri, siis ma teeksin praegu ettepaneku nende kahe alternatiivi vahele pakkuda kompromissvariant. See tähendab, et jätta Ülemnõukogule ja volikogudele õigus otsustada mittetagastamist, aga see objekt täpsemalt piiritleda. See on härra Veidemanni ja keskkonnakomisjoni ettepanek. Selles redaktsioonis kõlaks punkt 7 järgmiselt: "Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsusel praegu riigi omanduses olevate kultuuri- ja sotsiaalobjektide või riikliku kaitse all olevate objektide tagastamine kahjustab Eesti Vabariigi huve või kohaliku omavalitsuse volikogu otsusel praegu munitsipaalomanduses või tema haldusterritooriumil asuva juriidilise isiku omanduses olevate sotsiaal- või kultuuriobjektide või kohaliku kaitse all olevate objektide tagastamine kahjustab kohaliku haldusüksuste huve." Nii et jäetakse Ülemnõukogule ja kohalikule omavalitsusele õigus otsustada mittetagastamist juhul, kui on tegemist kultuuri- või sotsiaalobjektidega ja kaitsealuste objektidega. Ma teeksin praegu kompromissettepaneku see härra Veidemanni ja keskkonnakomisjoni süntees vastu võtta. Kui keegi ei nõua, siis ei paneks üldse alternatiive hääletusele.
Juhataja
Palun, kas komisjoni antud seisukoha juures, kus võetakse arvesse Veidemanni ja keskkonnakomisjoni parandus, nõuab keegi veel punkt 7 väljajätmise hääletamist? Ei nõua. Aitäh! Vahepeal on laekunud proua Hännilt täiendus. See laekus pärast seda, kui me hääletasime punkti 5. Panna hääletusele uus täiendus punktile 5: üürnikul, kes ei soovi jääda elama omanikule tagastatud majja, on õigus taotleda korterit kohalikult omavalitsuselt. Seletus: praegu ei võeta järjekorda neid, kellel on suur elamispind. See tähendab, et inimene, kes on selles majas, saaks õiguse elamispinna taotlemiseks.
K. Kama
See on täiesti aktsepteeritav. Ilmselt, kui me hakkame võtma vastu korterite erastamise seadust, siis tuleb nendele inimestele ka anda õigus erastatavaid kortereid osta võrdselt teistega. See on aktsepteeritav.
Juhataja
Niisiis, komisjon aktsepteerib selle. Aitäh! Lugupeetud saadikud! Kell on 12, vaheaeg 20 minutit.
V a h e a e g


Juhataja
Palun kohaloleku kontroll! Saalis on 64 saadikut, puudub 41. Ma palun hilinejatel ennast märkida! Jätkame. Hr. Leisson soovib sõna. Palun!
E. Leisson
Lugupeetud Kaido Kаmа! Kas ma mõistan õigesti paragrahvi 9 redaktsiooni, et meil jäi välja alternatiiv "kui nende põhikirjaline tegevus katkes nende tahte vastaselt"? Kas rahvuslikud kultuuriseltsid – rootsi, läti, leedu ja juudi kultuuri seltsid – kaotavad nüüd oma vara?
K. Kama
Kaotavad jah.
E. Leisson
1940. aastal nende tegevus katkestati, nende vara võõrandati. See on äärmiselt ebaõiglane.
Juhataja
Jaa. Kahetsused on küll kõik mõistetavad, aga nendel ei ole enam praktilist toimet. Rakendusotsuses ja edaspidistes seadustes me saame kahtlemata veel täpsustada ühte või teist asja, kui see on vajalik, aga praegu läheme edasi.
K. Kama
Sama paragrahvi sama lõik punkt 8. Hr. Reinsonilt on ettepanek, mis on sisuliselt redaktsiooniline ettepanek. Ma loen selle ette: "Käesoleva seaduse järgi ei tagastata Eesti Vabariigi territooriumil asuvat vara, milline käesoleval ajal ei allu Eesti Vabariigi jurisdiktsioonile. Nimetatud vara tagastamise küsimused lahendatakse riikidevaheliste läbirääkimistega." Sisuliselt on see punkt vana, siin mingeid sisulisi muutusi ei ole. Hr. Reinson tahab ainult üle rõhutada, et käesoleva seaduse järgi, s.t. et mingid muud seadused võiksid seda veel edaspidi käsitleda. Meil ei ole ka praegu punktis 8 see võimalus välistatud, meil on öeldud siin, et kui need subjektid võtavad välja kompensatsiooni, siis nad kaotavad edaspidi õiguse tagastamisele. Tähendab, see tagastamise variant ei ole välistatud ja meil on praegu hr. Reinsoni ettepanekut siia raske sisse viia, kuna see ei sobi muu süsteemiga. Muu süsteem on eitaval kujul (ei tagastata, kui ...). Nii et mul oleks praegu ettepanek Reinsoni parandust mitte arvestada. Kas hr. Reinson ise on nõus sellega?
Juhataja
Hr. Reinson nõustub. Jätkame, palun!
K. Kama
Lõikesse 4 tuleb sisse keskkonnakomisjoni parandus. Praegu on: "... võib vara tagastamisel teha kohustuseks selle sihtotstarbelise kasutamise." Ja nüüd tuleb juurde: "... või selle vara kohta kehtestatud kaitserežiimi täitmise." See tähendab siis seda, et nii nagu lepinguga võidakse määrata kindlaks riikliku või kohaliku kaitse all oleva objekti sihtotstarbekohane kasutamine, nii määratakse lepinguga kindlaks see, et tagataks kaitserežiimi täitmine.
Paragrahvi 12 kohta on kõik nüüd ja läheme edasi paragrahviga 13. Paragrahvi 13 lõige 3 on redaktsiooniline parandus. "Eesti Vabariigi Ülemnõukogu poolt määratud kindla summa ulatuses", jäävad välja sõnad "kindla summa", lihtsalt "Eesti Vabariigi Ülemnõukogu määratud ulatuses".
Selle paragrahvi kohta on veel mitmeid parandusettepanekuid. Komisjon on aktsepteerinud valitsuse ettepanekut lisada eraldi lõikena, 6. lõikena siis lõppu: "Kui ei ole võimalik tõendada õigusvastaselt võõrandatud vara maksumust, kompenseeritakse see Eesti Vabariigi Ülemnõukogu poolt määratud ulatuses."
Ja nüüd on veel parandused, mida komisjon ei ole aktsepteerinud. Ma katsun üles leida hr. Põldroosi paranduse. Hr. Põldroosi parandusettepanek on täiendada paragrahvi lõiguga: "Kui vara on hävinud teiste riikide tegevuse tulemusena, makstakse omanikele kompensatsioon pärast rahvusvahelise lepingu sõlmimist vastavate riikidega nende poolt põhjustatud kahjude hüvitamise osas ning nende poolt tehtud hüvituse ulatuses." Sama paragrahvi kohta on parandus ka hr. Koisilt, mis ütleb kitsamalt, et ei arvestata sõja ajal hävinud vara. Algredaktsioonis oli see sees, praegu on välja jäänud. Seda palus veel kord arvestada ka valitsus, aga kuna meie komisjon seda ettepanekut ei aktsepteerinud, võttis valitsus oma ettepaneku tagasi. Niisiis, kaks asja. Üks on hr. Põldroosi ettepanek, mis ütleb, kui vara on hävinud teiste riikide tegevuse tulemusena. See teiste riikide tegevus on mõiste, mida me ei saa praegu määratleda. Me praegusel hetkel nagu ei loe ennast Nõukogude Liiduks, aga me keegi ei oska öelda kuupäeva, mis hetkest see muutus toimus. Nii et kui hr. Põldroos oleks nõus, siis võib-olla võiks hääletusele panna hr. Koisi ettepaneku, mis räägib konkreetselt sõja ajal hävinud varast. Ei ole nõus? Selge. Siis veel komisjoni poolt kommentaariks. Tähendab, teiste riikide tegevuse tulemusena, s.t. sisuliselt, et mitte mingit kompenseerimist ei toimu, see on hr. Põldroosi ettepanek. Hr. Koisi ettepanek on mitte arvestada sõja ajal hävinud vara. Komisjon leidis, et kui vara natsionaliseeriti aastatel 1940–1941, siis selle vara hävimise eest vastutab riik, mitte inimene, kellelt vara natsionaliseeriti. Kui see oli inimese omanduses sõja ajal ja hävis, siis on loomulik, et need kompensatsioonid, mida me talle võiksime maksta, toimuvad pärast sõjakahjude hüvitamist. Nii et komisjon ei aktsepteeri kumbagi ettepanekut. Ilmselt tuleb need hääletusele panna, ma saan niimoodi aru.
Juhataja
Alustame saadikute Põldroosi ja Koisi ettepanekute hääletamist. Kõigepealt, nagu ma aru saan, hr. Põldroosi ettepanek. Kas kõikidele on ettepaneku sisu arusaadav? Paluks veel kord täpselt öelda, mida me hääletame!
K. Kama
Härra Põldroosi ettepanek lisada eraldi lõige paragrahvi lõppu: "Kui vara on hävinenud teiste riikide tegevuse tulemusena, makstakse omanikele kompensatsiooni pärast rahvusvahelise lepingu sõlmimist vastavate riikidega nende poolt põhjustatud kahjude hüvitamise osas ning nende poolt tehtud hüvituse ulatuses."
Juhataja
Aitäh! Enne hääletamist kohaloleku kontroll, kuna praegu on saadikuid saalis tunduvalt rohkem kui enne. Kohal on 75 saadikut, puudub 30. Palun, asume hääletama härra Põldroosi ettepanekut! Kes on härra Põldroosi ettepaneku poolt? Palun hääletada! Selle ettepaneku poolt on 25, vastu 34, erapooletuid on 6 saadikut. Ettepanek ei leia toetust.
Nüüd asume hääletama härra Koisi ettepanekut. Palun see veel kord saadikutele lugeda ette!
K. Kama
Hr. Koisi ettepanek, et ei kompenseerita seda sundvõõrandatud vara, mis hävis sõja ajal, tähendaks kahe eraldi lõike sissetoomist antud paragrahvi. Siin on muidugi ka väga raske defineerida, mis asi on sõjaaeg, mis hetkel, kuupäeval see lõppes jne.
Juhataja
Palun, kes on hr. Koisi ettepaneku poolt? Palun hääletada! Ettepaneku poolt on 24, vastu on 28, erapooletuid on 10. Ettepanek ei leia toetust.
K. Kama
Paragrahvi 14 lg. 3. Liia Hänni ettepanek. "Kui ühistatud vara ei ole võimalik tagastada, kompenseerib selle Eesti Vabariigi seadusega määratud korras."
Juhataja
Vabandust, hr. Kama! Paragrahvil 13 on alternatiiv. Kas te selle kohta ütlesite midagi?
K. Kama
Vabandust! Paragrahvi 13 lõikes 2 on alternatiiv. Esimene on see, et kompenseerimise subjektiks on paragrahvi 7 punktides 1–4 nimetatud isikud. Ja teine on see, et p. 3 nimetatud isikud. 1–3 räägib ainult füüsilistest, s.t. omanikud ja pärijad. 1–4 lisab nendele ka juriidilised isikud. Välja jäävad kompenseerimisest riik ja omavalitsused. Komisjon pooldab üksmeelselt ka juriidiliste isikute arvestamist kompenseerimisel, kuna meil mujal igal pool on kompenseerimise ja tagastamise subjekt ühesugune, meil ei ole tehtud kuskil mujal vahet, et ühele tagastame ja teisele ka kompenseerime. Praegu jäi see juriidiliste isikute ring ääretult kitsaks. Toome siin sellise näite, et nad ei pruugi võib-olla hakata tagasi nõudma endale kuulunud konkreetset maja. ütleme näiteks korporatsioon "Sakala" Tartus võiks hakata nõudma tagasi maja, kus on praegu sees kunstikool. Ta võib selle asemel välja võtta väärtobligatsiooni ja kompensatsioonina lihtsalt mõne teise maja. Me peame seda õigeks. Nii et kui ei nõuta alternatiivi hääletusele panemist, siis jääksid punktid 1–4 koos juriidiliste isikutega.
Juhataja
Palun, kas keegi saadikutest nõuab alternatiivi hääletusele panemist: jätta välja punkt 4, nii et kompenseeritakse ainult füüsilistele isikutele? Palun, hr. Fjuk! Hr. Fjuk nõuab alternatiivi hääletamist. Panen hääletusele paragrahvi 13 lõige 2 alternatiivi. Vara väärtust kompenseeritakse ainult 1–3 nimetatud isikutele, s.t. füüsilistele isikutele. Kes on selle alternatiivi poolt? Palun hääletada! Alternatiivi poolt on 19, vastu on 29, erapooletuid on 8 saadikut. See alternatiiv ei leidnud toetust.
Ignar Fjuk palub veel korra. Palun, hr. Fjuk!
I. Fjuk
Ma väga vabandan, pr. juhataja ja ettekandja, aga paragrahvi 12 punkti 7 aktsepteeris komisjon nn. Veidemanni-Tarandi parandusena. Ma proovisin nende käest vaheajal seda saada, nendel seda ei olnud. Kas ei võiks seda korra ette lugeda, sest vajaduse korral saab hääletuste ajal midagi muuta või parandada, see loeti liiga kiiresti ette. Ma väga vabandan, et pöördun tagasi!
K. Kama
Ma vabandan, mul läheb hetk aega selle paberi ülesleidmisega! Punkt 7. "Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsusel praegu riigi omanduses olevate kultuuri- ja sotsiaalobjektide või riikliku kaitse all olevate objektide tagastamine kahjustab Eesti Vabariigi huve või kohaliku omavalitsuse volikogu otsusel praegu munitsipaalomanduses või tema haldusterritooriumil asuva juriidilise isiku omanduses olevate sotsiaal- ja kultuuriobjektide või kohaliku kaitse all olevate objektide tagastamine kahjustab kohaliku haldusüksuse huve."
Juhataja
Aitäh! Kui me juba tagasi pöördusime, siis vahepeal on laekunud hr. Leissonilt ettepanek: "Palun panna hääletusele paragrahvi 9 alternatiivvariant, vastasel korral kaotavad rahvuslikud kultuuriseltsid oma seadusliku vara." Asi on selles, et me tõesti seda üldse ei hääletanud, sest komisjon aktsepteeris esimese variandi ja siis ei tulnud hääletusnõuet. Kas hr. Kama on nõus, et me peaksime läbi hääletama, kui saalist on nõudmine läbi hääletada? (Hääl saalist.)
K. Kama
Hr. Leisson! Ma saan teie murest väga hästi aru, see ei puuduta ainult neid kultuuriseltse, vaid ka paljusid teisi ühiskondlikke organisatsioone. Häda on selles, et kui me jätame juriidiliste isikute ringi laiaks, siis me ei takista mitte mingisuguse väega seda võimalikku korruptsiooni, mis võib tekkida, kui suvaliselt kolm meest tulevad kokku ja kuulutavad ennast mingiks lastekaitse sihtfondiks, mis oli Eesti ajal olemas, ja hakkavad selle vara tagasi nõudma. Meil on rakendusotsuses antud valitsusele võimalus erandkorras teha soodustusi neile, kelle õigusjärglus on katkenud, kui tegemist on nende vara privatiseerimisega. See soodustus võib ulatuda sinnamaani välja, kus valitsus annab neile selle sümboolse hinna eest või tasuta. Aga praegu siia sisse panna ei pea komisjon võimalikuks.
Juhataja
Kas hr. Leisson nõustub komisjoni põhjendusega?
E. Leisson
Kui valitsuse esindaja justiitsminister hr. Raidla seda kinnitab, siis ma nõustun.
Juhataja
Palun, hr. Raidla! Kas te kinnitate seda seisukohta, et valitsus nendele kultuurilistele ja muudele organisatsioonidele, kes ei käi nüüd nende juriidiliste isikute hulka, kellel on õigus nõuda tagasi oma vara, võib teha soodustusi, kui nende vara privatiseeritakse, kui on tegemist tõesti tõestatud õigusjärglasega? Küsimus on tegelikult rakendusotsuses, mida me ei ole veel arutanud.
J. Raidla
Lugupeetud Ülemnõukogu! Seda sel juhul, kui Ülemnõukogu sellise õiguse valitsusele delegeerib. Vastuvõetud seaduse puhul me mingil juhul ei tee määrusi, mis ei oleks kooskõlas teie poolt vastuvõetava seadusega. Delegeerimisküsimus on sel juhul võimalik lahendada rakendusotsuses. Aitäh!
Juhataja
Hr. Fjuk? Ei võta sõna. Kas hr. Leisson on rahul, kui me lahendame rakendusotsuses selle küsimuse? Jätame selle siis meelde ja tõstatame selle probleemi uuesti rakendusotsuse puhul. Palun, hr. Fjuk!
I. Fjuk
Lugupeetud juhataja! Ettekandja! Ma palusin selle paragrahvi 12 punkt 7 ette lugeda. Kas oleks võimalik seda täiendada väga konkreetse lisandiga, nii nagu ütleme keeleseaduses ja teistes seadustes oli meil alati rakendatud Tallinna kohta? Kas ei võiks siin Tallinna vanalinn olla eraldi nimetatud? Sest seal haldusüksuse huvid on nii ebamäärased ja ei kata Tallinna vanalinna kui riikliku kaitse all olevat objekti tervikuna.
Juhataja
Hr. Fjuk! Ma paluksin, lepime nii kokku, et kui meil on aktsepteeritud ja läbihääletatud variandid, siis me ei hakka neid tagantjärele enam redigeerima, sellepärast et siis see protsess võib kulgeda lõpmatusse. Ma usun, et kõikidel saadikutel võib olla seda laadi ettepanekuid ühe või teise paragrahvi suhtes. Lepime nendes mängureeglites kokku. Palun, härra Kama!
K. Kama
Paragrahv 14. Ühistatud vara tagastamine või kompenseerimine. Siin on üks parandus Liia Hänni poolt, mille komisjon aktsepteeris. See on lõige 3. "Kui ühistatud vara ei ole võimalik tagastada, kompenseerib selle ..." Ja lisanduvad sõnad "Eesti Vabariigi seadustega määratud korras".
Paragrahvis 15 on komisjonipoolne redaktsiooniline parandus: natsionaliseeritud maa ja muude loodusobjektide tagastamine. See on lihtsalt normitehniline viga, et seda siin sees ei ole.
Paragrahvi 16 alternatiivi on mul ettepanek mitte hääletada. See puudutab avalduse esitamise tähtaega. 19. detsembri otsuses on meil öeldud, et avalduste vastuvõtmine toimub 27. detsembrini. Kui me jõuame omandireformi aluste seaduse vastu võtta enne suvevaheaega, siis võiks see 27. detsember kehtima jääda. Kui see seaduse vastuvõtmine nihkub edasi, siis selleks ongi mõeldud alternatiiv, et see toimub siis 6 kuu jooksul alates seaduse vastuvõtmisest ja sel juhul tuleks meil siis muuta ka 19. detsembri otsust. Nii et praegu poleks seda nagu põhjust hääletada.
Juhataja
Praegu las jääb see punkt 1 ilma alternatiivita.
K. Kama
Kui seaduse vastuvõtmine nihkub, siis viime sisse vastava paranduse praeguse alternatiivi kujul.
Paragrahvi 17 kohta on parandus härra Uluotsalt, mille ma pean üles otsima. Härra Uluotsal on ettepanek paragrahvis 17 lisada sõnadele "Eesti Panga poolt väljalastud nimeline ja pärandatav väärtpaber" sõnad "mille väärtus rakendub 15 aasta pärast". Tähendab, härra Uluots suhtub sellesse väärtpaberisse kui pikaajalisse riigi siselaenu. Komisjon seda seisukohta ei aktsepteerinud. Kuna härra Uluotsa ei ole kohal, siis tuleb see hääletusele panna.
Juhataja
Palun, kas härra Uluotsa täiendus on kõikidele arusaadav? Palun siis, kes on selle poolt, et vastu võtta härra Uluotsa parandus? Palun hääletada! Poolt on 6 saadikut, vastu on 40 saadikut, erapooletuid on 14. Parandus ei leidnud toetust.
K. Kama
Paragrahv 17 on väga oluline alternatiiv. See käib väärtpaberi kohta, kas jätta välja sõnad "nimeline" ja "pärandatav" või mitte jätta. Ma seletan alternatiivi tähendust. Nimeline ja pärandatav väärtpaber on selline paber, mida inimene ei saa praegu rublade eest müüa teisele inimesele. Teda saab kasutada ainult inimene, kelle nimi on selle paberi peal, või inimene, keda selle paberi omanik on selleks volitanud. See on umbes samamoodi, nagu meil aktsiaseltside aktsiad on nimelised. Selle piirangu mõte on see, et kaitsta Eesti vara turgu või tootmisvahendite turgu katteta Vene rubla sissetungimise eest. Selle vastu on majandusinimesed koos majanduskomisjoniga, kes leiavad, et see väärtpaberite börs peaks ikkagi kohe toimima hakkama. Ja mа saan majandusmeeste murest aru. Nendel on hirm, et tulevaste aktsiaseltside nõukogudes hakkavad olema ebakompetentsed inimesed. Tähendab, need vanainimesed, kes praegu saavad kompensatsiooniobligatsiooni jne. Aga ka selle hirmu vastu on rohtu. Maailmas on väga levinud taolised asjad nagu aktsiate haldamise asendus- või vahendusfirmad, kes neid aktsiaid vahetavad börsil ühest kohast teise kohta. Ka praegu on inimesel võimalik oma väärtpaber volitada inimesele, kes hakkab temaga operatsioone sooritama. Nii et komisjon toetab praegu seda, et sõnad "nimeline" ja "pärandatav" jääksid sisse.
V. Kois
Aitäh! Ausalt öeldes ei taha ma sellest probleemist rääkida. Ma tahan lihtsalt juhtida tähelepanu sellele, et 17. paragrahvi 1. lõike teine pool langeb meil välja, sest 14. paragrahvi me muutsime. Tänan!
K. Kama
Ei saa aru.
V. Kois
Me muutsime paragrahvi 14 kolhoosidepoolse kompensatsiooni osas ja seetõttu tuleb siin muuta ka 2. lõiku.
Juhataja
Hr. Kois ütleb, et praegu paragrahvi 17 lg. 1 ei ole enam vastavuses juba läbihääletatud tekstiga.
K. Kama
Ma vabandan! Hr. Kois vist ei saa praegu asjast aru. Paragrahv 14 räägib ainult ühistatud varast, s.o. kolhooside vara, mille kompenseerimine ja tagastamine ei toimu päris samadel alustel natsionaliseeritud vara tagastamisega. See toimub põhiliselt ikkagi nendesamade kolhooside ja muude juriidiliste isikute enda poolt. Ja pr. Hänni täiendus siis tähendab lihtsalt seda, et ka see toimub seadusega kindlaksmääratud korras, see ei laiene üldse muule kompensatsioonile.
Juhataja
Aitäh! Kas me saame panna selle hääletusele?
K. Kama
Jah, kuna hr. Veetõusmet ei ole kohal, siis me peame kindlasti seda hääletama.
Juhataja
Kas see on arusaadav? Me hääletame paragrahvi 17 lg. 1 alternatiivi, mis on teil tekstis olemas – jätta välja sõnad "nimeline" ja "pärandatav". Palun, kes on selle alternatiivi poolt? Palun hääletada! Selle poolt on 24, vastu 26, erapooletuid on 10 saadikut. Alternatiiv ei leidnud toetust.
K. Kama
Nüüd me saame minna munitsipaliseerimise juurde. Paragrahvi 21 lg. 1 räägib sellest, et munitsipaliseerimise objektiks on see vara, mis ei ole vajalik vabariigi kui terviku sotsiaalse ja majandusliku arengu tagamiseks. See tähendab sisuliselt seda, et erastamise peamine raskus langeb kohalike omavalitsuste õlgadele, riik piiritleb ainult selle vara, mida tal ei ole vaja. On valitsusepoolne ettepanek, mida väikese täiendusega on komisjon aktsepteerinud. Lisada lõige 1 lõppu "ja mille erastamist pole otstarbekas läbi viia vabariiklike erastamisprogrammide alusel". Komisjonil on valitsuse täiendusele veel täiendus "munitsipaliseerimisele mittekuuluva vara nimekirja kinnitab Eesti Vabariigi Ülemnõukogu Presiidium".
Juhataja
Kas need täiendused on arusaadavad? Komisjon aktsepteerib need, nii et lähme edasi. Hr. Kois, palun!
V. Kois
Lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma ei teadnud, et komisjonil on parandus, mis võimaldab presiidiumil need nimekirjad kinnitada. Ausalt öeldes ei pea ma seda vajalikuks ja tahaksin selle paranduse hääletusele panna. Teen ettepaneku komisjoni parandus välja jätta.
K. Kama
Kas see käib kogu parandusettepaneku kohta koos valitsuse omaga või ainult see lõpp?
V. Kois
Ainult see lõpp, kus räägitakse presiidiumist.
Juhataja
Paneme hääletusele hr. Koisi ettepanekul selle, kas aktsepteerida komisjoni täiendust paragrahvi 21 lõikele 1, et selle nimekirja kinnitab presiidium. Koit Raud, palun!
K. Raud
Paar sõna enda hääletamismotiividest. Mul on väga raske usaldada seda tööd presiidiumile, kuna nii eelmine kui ka praegune presiidium ...
Juhataja
Hr. Raud! Me leppisime kokku, et me ei agiteeri ühe või teise variandi poolt.
K. Raud
Ma lõpetan oma mõtte. Nad on näidanud, et nad ei aktsepteeri Ülemnõukogu poolt vastuvõetud otsuseid. Aitäh!
Juhataja
Niisiis, kes on komisjoni pakutud täienduse aktsepteerimise poolt? Kes on selle poolt, et presiidium kinnitaks nimekirja? Palun hääletada! Selle aktsepteerimise poolt on 23, vastu 26, erapooletuid 6 saadikut. Komisjoni täiendus ei leia aktsepteerimist.
K. Kama
Seega jäi siis asi niimoodi, et siia juurde tulevad ainult sõnad "ja mille erastamist pole otstarbekas läbi viia vabariiklike erastamisprogrammide alusel".
I. Hallaste
Ma palun väga vabandust, lugupeetud juhataja! Kuid kas praegu hääletati komisjoni ettepanekut või Koisi ettepanekut? Tähendab, kes andsid oma hääled poolt, kas nad andsid Koisi ettepaneku poolt või komisjoni poolt?
Juhataja
Ei, ma ütlesin täiesti selgesti. Hr. Kois nõudis, et pandaks hääletusele komisjoni poolt tehtud täiendus. Hr. Kois ei teinud ise mitte mingisugust ettepanekut. Hr. Kois kasutas oma saadikuõigust panna hääletusele täiendus, mis oli tehtud komisjoni poolt, mitte tema poolt.
I. Hallaste
Siis olin täiesti valesti aru saanud. Ma sain aru, et käis Koisi ettepaneku poolt ja vastu hääletamine. Ma andsin hääle Koisi ettepaneku vastu.
Juhataja
Jaa, mul on väga kahju, et te ei kuulanud väga tähelepanelikult. Aga me oleme juba hääletanud. Ja kui teistel saadikutel on samasugust segadust, siis me võime muidugi hääletada veel korra. Hr. Allik.
J. Allik
Pr. juhataja! Kuna te algul ise ütlesite korra teistsuguse võimaluse, teistsuguse formuleeringu, siis oli ilmselt segadust rohkem kui ainult Hallastel.
Juhataja
Kuna on toimunud hääletamine, kus kõik ei ole aru saanud, mida nad hääletavad, siis me võime uuesti hääletada. Me paneme hääletusele komisjoni täienduse, et mittemunitsipaliseerivate varade nimekirja kinnitab Ülemnõukogu Presiidium. Kes on komisjoni täienduse poolt või vastu? Palun uuesti hääletada! Täienduse poolt on 34, vastu on 14, erapooletuid on 10. Komisjoni täiendus on vastu võetud.
K. Kama
Paragrahvis 22 on komisjoni täiendus. Nimelt, 1. lõike lõpp ütleb praegu: "… on nende munitsipaalomandusse antava vara suhtes õigustatud subjektiks teise tasandi kohaliku omavalitsuse volikogu." Asemele tuleb tekst: "… on nende munitsipaalomandusse antava vara suhtes õigustatud subjektiks vastav küla-, alevi- või linnanõukogu, kes võib nõuda nende territooriumil asuva vara andmist teise tasandi kohaliku omavalitsuse valdusse."
Juhataja
Paluks natuke lähemalt seletada, sest siin on ainult üks lause pikast lõigust. Ma arvan, et saadikud ei saanud aru.
K. Kama
Tegemist on nende munitsipaalvõimudega, kellel veel ei ole omavalitsusliku üksuse staatust ja siin on ettenähtud vahevariant, kuni selle staatuse saamiseni, kuni vallaõiguse saamiseni. Nende territooriumil munitsipaliseerimisele kuuluva vara valdaja on teise taseme omavalitsus, see tähendab siis maakonnavolikogu või volikogu poolt määratud organ. Ja siin on nüüd ainult täpsustus, et selle munitsipaliseerimise subjekt ei ole antud juhul mitte teise tasandi omavalitsus, vaid subjekt on ikkagi see konkreetne vald, kellel on õigus selle vara haldusse andmist nõuda, ainult ta nõuab seda, et kuni tal ei ole oma staatust, seni antakse see teise tasandi kohaliku omavalitsuse valdusse.
Juhataja
Kas täiendus on arusaadav? On. Lähme edasi.
K. Kama
Paragrahvi 23 kohta on härra Jürjo teinud parandusettepaneku, mida komisjon aktsepteeris. Lõige 1: "Riigi vara antakse munitsipaalomandusse käesoleva seaduse kohaselt tasuta Eesti Vabariigi Valitsuse otsuse alusel ja Eesti Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud korras." Juurde tulevad sõnad: "… välja arvatud juhul, kui vastav munitsipaalvõim on deklareerinud Eesti Vabariigi seaduste mittekehtimist oma territooriumil."
Juhataja
Kas see täiendus on arusaadav? On arusaadav. Läheme edasi.
K. Kаma
Paragrahv 28. Klavdia Sergij ettepanek, mida komisjon aktsepteeris: jätta lõike 1 lõpust välja sõnad "mis ei tohi ületada 5 aastat". Jääb: "... vastava kohaliku omavalitsusorgani kohustuse erastada munitsipaalomandusse antav vara määratud tähtajal."
Juhataja
Kas see on vastu võetud?
K. Kama
Jaa, komisjon aktsepteeris.
V. Kois
Mul on raske ette kujutada, et me Eesti Vabariigi seaduses tunnustame selliste organite eksisteerimisõigust, kes ei tunnista Eesti seadusi. See on absurdne. Tänan!
K. Kаma
Kahjuks on olemas sellest konkreetsed näited. (Hääled saalist.) Kas sa nõuad hääletusele panemist? (Hääl saalist: Muidugi on vaja.)
Juhataja
Tähendab, hr. Kois väidab, et see komisjoni parandus, õigemini, hr. Jürjo paranduse aktsepteerimine komisjoni poolt, seadustab mitteallumise Eesti seadustele. Tähendab, seadusesse läheb sisse see võimalus. Ja hr. Kois paneb ette hääletada seda.
K. Kama
Kas hr. Koisi rahuldaks see, kui see hr. Jürjo poolt pakutud mõte läheks rakendusotsusesse?
V. Kois
Minu arvates on valitsusel täiesti võimalik anda või mitte anda ühele või teisele munitsipaliteedile, ilma et seda peaks seadusesse lülitama.
K. Kama
Ei ole. Just vastupidi, munitsipaliteedil on õigus nõuda. Valitsusel ei ole õigust keelduda.
V. Kois
Rakendusotsuses siis on vaja, mitte seaduses.
K. Kama
Kui me viime selle siit seaduse tekstist ära rakendusotsusesse, kas see on vastuvõetav?
V. Kois
Minu jaoks on vastuvõetav, aga on vaja formuleerida täpsemalt, kuidagi teistmoodi. Mõte on hea. Ma ei vaidle vastu.
Juhataja
Hr. Jürjo! Hr. Kois teeb ettepaneku, et teie täiendus läheks rakendusotsusesse. Hr. Jürjo on nõus sellise ettepanekuga.
K. Kama
Paragrahv 34 lõige 1, mis räägib erastamise subjektidest. Siin on esitatud mitu alternatiivi ja on ka hr. Jürjo ettepanek. Ma seletan, mida need alternatiivid tähendavad. Algselt olid valitsuse eelnõus erastamise subjektid ka kooperatiivsed organisatsioonid ning rendiettevõtted. Meie komisjon leidis, et erastamise subjektid saavad olla ikkagi ainult eraisikud. Kui nad on aktsiaseltsid, kus tegelikuks omanikuks on aktsionär, siis on see mõeldav. Aga kooperatiiv, kus on tegemist ikkagi kollektiivse omandiga, ei saa olla erastamise subjektiks. Ja meie ettepanek oli jätta välja kooperatiivsed organisatsioonid ja rendiettevõtted. Komisjon toetab alternatiivi B, mis ütleb veel, et kui aktsiaselts või majandusühing on moodustatud omanike vara ühendamise teel, mitte varem eksisteerinud juriidilise isiku vara omastamise teel. See tähendab, et kui meil praegu mõni kolhoos on muutunud aktsiaseltsiks, siis ka tema ei saaks olla erastamise subjekt. Subjektid saaksid olla ainult need aktsiaseltsid, mis meil on viimase paari aasta jooksul n.-ö. alt üles loomulikul teel tekkinud. Nüüd on valitsus aktsepteerinud selle, et alternatiivis A, mis sisaldab nii neid kooperatiivseid ettevõtteid kui ka rendiettevõtteid, jätta välja rendiettevõtted. Kuid kooperatiivsed organisatsioonid on alternatiivis A sees. Nüüd meie siis peaksimegi hääletama kõigepealt seda. Ma juhin veel tähelepanu, et alternatiiv A ja alternatiiv В ei ole teineteist välistavad. Me peaksime kõigepealt hääletama alternatiivi A, mis lisab kooperatiivsed organisatsioonid. Sellele ettepanekule on komisjon vastu. Komisjon on alternatiivi В poolt. Kui seda keegi ei vaidlusta, siis seda ei ole vaja hääletada. Kui me nende asjadega maha saame, siis me lähme hr. Jürjo ettepaneku juurde.
Juhataja
Kas oli arusaadav alternatiivi A hääletamine? On. Palun, paneme siis hääletusele paragrahvi 34 lõige 1 alternatiivi A! See tähendab, lisada erastamissubjektide hulka ka kooperatiivsed organisatsioonid ja rendiettevõtted. Ainult kooperatiivsed organisatsioonid. Palun, kes on alternatiivi A poolt? Selle poolt on 4, vastu 47, erapooletuid on 7. Alternatiiv ei leia toetust.
K. Kama
Kui keegi ei vaidlusta alternatiivi B, siis seda ei ole vaja hääletada.
Juhataja
Kas on keegi, kes nõuab alternatiivi В hääletamist? Ei ole. Palun lähme edasi!
K. Kama
Nüüd härra Jürjo ettepanek lõike 1 kohta: Eesti Vabariigis vähemalt 10 aastat elanud füüsilised isikud. See tähendab siis paiksustsensuse sissetoomist, nii nagu praegu on väikeprivatiseerimise seaduses. Komisjon seda ei aktsepteerinud. Lõige 3 ütleb, et seadusega võib erastatava vara eri liikide puhul subjektide ringi piirata. See siis tähendaks seda, kui meil tuleks eraldi suurtööstuse privatiseerimise seadus või korterite privatiseerimise seadus, siis seal võiksid olla need tsensused. Siin ei pidanud komisjon seda vajalikuks. Kas härra Jürjo nõuab ettepaneku hääletamisele panemist?
Juhataja
Palun, kas härra Jürjo täiendus on arusaadav? Palun, kes on härra Jürjo täienduse poolt? Härra Jürjo täienduse poolt on 10, vastu 48, erapooletuid on 4 saadikut. Täiendus ei leidnud toetust.
K. Kama
Paragrahvi 35 lõike 3 kohta on Klavdia Sergij ettepanek sõna "etapiviisiliselt" järel öelda: Ülemnõukogu poolt vastuvõetud seaduste alusel. Välja jääb siis "objektide erisus ja arvestades" ja "Ülemnõukogu poolt kehtestatud tingimustel ja korras", selle asemel tuleks "seaduste alusel". Komisjon ei aktsepteeri seisukohta. Kas proua Sergij nõuab hääletusele panemist?
Juhataja
Kas proua Sergij redaktsioon on arusaadav? Palun hääletada! Kes on proua Sergij redaktsiooni poolt? Selle poolt on 15, vastu 31, erapooletuid on 14. Täiendus ei leidnud toetust.
K. Kama
Paragrahv 36 lõige 1. "Erastamise peamine viis on vara müük õigusvastaselt võõrandatud vara kompenseerimisel välja antud väärtpaberite ja rahvakapitali obligatsioonide eest." Alternatiiv on, et erastamise peamine viis on vara müük sularaha eest ja müük võlgu. Alternatiivi kohta on härra Uluotsa ettepanek asendada "võlgu" sõnaga "järelmaksuga". Seda komisjon aktsepteerib, aga komisjon ei aktsepteeri kogu seda alternatiivi. Nii et komisjoni ettepanek on algsel kujul ilma alternatiivita. Nüüd on olemas härra Veetõusme ettepanek, kes teeb ettepaneku jätta lõige 1 hoopis välja. Komisjon ei pea seda õigeks. See on poliitilise otsustuse küsimus. See ei anna mitte midagi, kui me selle otsustuse kuhugi kaugemale edasi lükkame. Komisjon arvab, et see otsustus tuleb meil vastu võtta. Kuna hr. Veetõusmet ei ole kohal, peaks tema ettepaneku hääletusele panema.
Juhataja
Ma palun, kas härra Veetõusme ettepanek – jätta välja paragrahvist 36 lõige 1 – on arusaadav? Palun hääletada! Poolt on 16, vastu 41, 4 saadikut on erapooletud. Härra Veetõusme ettepanek ei leidnud toetust.
K. Kаmа
Valitsus pakub asemele alternatiivi: "Erastamise viisideks on vara müük sularaha eest ja müük võlgu, vara müük õigusvastaselt võõrandatud vara kompenseerimisel välja antud väärtpaberite ja rahvakapitali obligatsioonide eest. Erastamise erinevate viiside proportsioonid määratakse, lähtudes konkreetse perioodi spetsiifilistest tingimustest ja erastatavate varade liigi eripärast." Sisuliselt on tegemist samuti selle otsustamise edasilükkamisega, kuna siin lihtsalt loetletakse need müügiviisid, aga ei öelda, milline on peamine viis. Komisjon aktsepteeris selle, et alternatiiv asendada valitsuse omaga. Nii et nüüd tuleb meil valitsuse tekst ka hääletamisele panna.
M. Titma
Ma ei saa aru, misjaoks Uluotsa varianti hääletamisele ei pandud.
Juhataja
Uluotsa variant pannakse hääletamisele alternatiivi sees. Kõigepealt oli hr. Veetõusme ettepanek üldse see punkt välja jätta, ei mingeid alternatiive.
K. Kаmа
Uluotsa ettepanekut ei ole vaja hääletada. Kui peaks sisse jääma alternatiiv, siis sõna "võlgu" asendatakse sõnaga "järelmaksuga", see on komisjoni poolt aktsepteeritud.
Juhataja
Kas ma saan õigesti aru, et nüüd on meil selles lõikes 2 alternatiivi?
K. Kama
Ei, meil on üks alternatiiv. Komisjoni toetatud seisukoht on, et peamine viis on müük õigusvastaselt võõrandatud vara kompenseerimisel väljaantud väärtpaberite ja rahvakapitali obligatsioonide eest. Ja alternatiiviks on valitsuse pakutud variant, mis loetleb need müümise viisid, kuid ei ütle, milline neist viisidest on peamine.
R. Veidemann
Lugupeetud juhataja! Enne hääletamist palub sotsiaaldemokraatlik fraktsioon vaheaega, ma tahaksin nõu pidada.
Juhataja
Ma tahaksin siiski täpsustada, enne kui me hakkame hääletama või peame vaheaega. Ma ei saanud praegu aru. Komisjon aktsepteerib Uluotsa paranduse, mis käib meil praegu trükitekstis oleva alternatiivi kohta. Valitsus pakub välja teise alternatiivi. Kas meil on õigust sellisel juhul jätta täielikult ära alternatiiv, mille kohta tegi paranduse härra Uluots ja härra Uluotsa ei ole saalis?
K. Kama
Ma arvan, et meil on õigus, kuna "müük võlgu" on ka valitsuse alternatiivis ja ka seal tuleb see sel juhul asendada sõnadega "müük järelmaksuga".
Juhataja
Selge. See on komisjoni seisukoht. Härra Titmal on oma seisukoht? Palun!
M. Titma
Ma tahaks ikkagi juhtida tähelepanu, et hr. Uluotsa parandus käib 1. punkti kohta. Siin on põhimõtteline vahe. Sisuliselt ei ole see ju müük, kui tegelikult toimub kompenseerimisel väljaantud väärtpaberite ja rahvakapitali obligatsioonide eest.
Juhataja
Härra Titma! Küsimus on palju lihtsamini lahendatav. Kui teie nõuate selle alternatiivi hääletamist, tähendab, ei nõustu komisjoni seisukohaga, siis me paneme selle hääletusele.
M. Titma
Loomulikult, hr. Uluots ütles, et tema variant igal juhul läbi hääletada.
K. Kama
Sel juhul tuleb meil hääletada kahte alternatiivi. Üks alternatiiv on meie praeguses seaduseelnõu tekstis olemas ja teine on valitsuse esitatud alternatiiv.
Juhataja
Nii on õige. Meil on täiendavalt lisaks veel üks alternatiiv.
M. Titma
Ei, ma ei saa ikka aru, kas see esimene punkt on praegu kirjas.
K. Kama
Uluotsa parandus käib alternatiivi kohta, mitte esimese punkti kohta. Uluotsa parandus muudab seda varianti, kui müük toimub sularaha eest, ainult sõna "võlg" asendatakse sõnaga "järelmaks".
Juhataja
Hr. Titma! See on kõik seaduspärane, kui me nüüd lahendame küsimuse just nimelt nii, et me hääletame mõlemat alternatiivi, nii seda, mis oli trükis, koos Uluotsa parandusega, kui ka seda, mida pakub valitsus. Põhivariant on meil olemas.
M. Titma
Ikkagi ma ei saa aru. Kas see 1. punkt ei olegi siis alternatiiviks Uluotsale või?
K. Kama
Ei ole. Esimese punkti kohta ei ole Uluots mitte midagi öelnud.
Juhataja
Kui me hääletame, siis on meil aluseks komisjoni poolt pakutud punkt 1. Kui me hääletame alternatiivi, siis me hääletame selle punkti asendamist alternatiiviga. Seda tähendabki alternatiiv.
M. Titma
Mina saan ka niiviisi aru.
J. Raidla
Lugupeetud saadikud! Ma veidi täpsustan. Võib-olla valitsuse kompromiss ei tulnud päris täpselt välja sellisena, nagu aktsepteeris seda Ülemnõukogu komisjon. Paragrahvi 36 1. lõikel on olemas alternatiiv A, mille suhtes valitsus tegi kompromissalternatiivi. Komisjon aktsepteeris, et see valitsusepoolne alternatiiv viiakse praegu alternatiivi A alla ja selliselt komisjoni heakskiidul mõlemad variandid tuuakse Ülemnõukogu täiskogu ette.
Juhataja
Jaa, ainult küsimus on selles, et kui saadikud ei ole nõus alternatiivi A asendamisega, siis me peame läbi hääletama mõlemaid.
J. Raidla
Kahtlemata, protseduuriliselt jah.
Juhataja
Lihtsalt selles on asi. Palun, sotsiaaldemokraatidelt nõutud vaheaeg 5 minutit hakkab jooksma. Palun tõesti 5 minutit!
V a h e a e g


Juhataja
Palun, jätkame tööd! Palun, kohaloleku kontroll! Saalis on 70 saadikut, puudub 35. Palun, härra Kаma, jätkame paragrahviga 36!
K. Kama
Ma ütlen enne hääletamist veel kaks sõna selgituseks. Komisjon aktsepteeris valitsuse väljapakutud teksti toomise selle praegu oleva alternatiivi asemele, kuid seda teksti ennast ta ei aktsepteeri. Komisjoni seisukoht on punkt 1 sellisel kujul, nagu ta on ilma alternatiivideta. Kuna härra Titma tõstis üles ka praeguses tekstis oleva alternatiivi läbihääletamise, siis meil tuleb läbi hääletada kaks alternatiivi. Üks on valitsuse poolt esitatud, teine on see, mis on algselt tekstis sees.
Juhataja
Usun, et kõik said aru, mida me praegu teeme. Me hääletame kahte alternatiivi, kusjuures põhivariant on see, mis on tekstis punkti 1 all, mis tähendab seda, et alternatiiv läheb selle teksti asemele siis, kui ta leiab saadikute heakskiidu. Kuna komisjon aktsepteeris alternatiivi, siis me hääletame seda esimesena. Kui see leiab heakskiidu, siis teist alternatiivi enam ei hääleta. Õigemini, hääletame, aga aktsepteerime sel juhul selle, mille komisjon aktsepteerib. Hääletame mõlemaid. Alustame hääletamist. Esimesena hääletame valitsuse alternatiivi.
Kes on selle poolt, et asendada paragrahvi 36 lõikes 1 esitatud tekst alternatiiviga, mida pakub valitsus ja kus on loetletud võrdväärsena kõik müügi- ja muud vormid? Palun hääletada! Selle poolt on 25 saadikut, vastu on 35 saadikut, erapooletuid on 2 saadikut. Alternatiiv ei leidnud toetust.
Nüüd hääletame teile väljajagatud tekstis olevat alternatiivi koos arvesse võetud hr. Uluotsa parandusega, kus on asendatud sõna "võlgu" sõnaga "järelmaksuga". Palun hääletame! Selle poolt on 13, vastu 42, erapooletuid on 6. Ka see alternatiiv ei leidnud toetust.
K. Kama
Rahvakapitali obligatsioonid. Paragrahv 37. Siin on hr. Kassi ettepanek, mis ütleb, et selle obligatsiooni omanikul peab olema õigus seda obligatsiooni kasutada ja käsutada. Sisuliselt on see sama asi, mis me hääletasime juba kompensatsiooni väärtpaberi juures, tähendab, kas see paber on nimeline ja pärandatav või ei ole. Ülemnõukogu otsustas, et ta on nimeline ja pärandatav. Ma teen ettepaneku hr. Kassile oma ettepanek tagasi võtta.
Juhataja
Hr. Kass! Kuidas on teie seisukoht?
J. Kass
Lugupeetud eestvedajad! Mina ei võta oma ettepanekut tagasi, sest sellega me rikume omandiõiguse käsutamise ja kasutamise õigust. Teeme vaba turumajandust ja üldse iseregulatsiooni ning kaob ära see lisavõimalus neil, kes tahtsid osta ja müüa. Neil tekiks sellega lisavõimalus. Nõuan hääletamist.
K. Kama
Hr. Kass nõuab paragrahvi 37 lõige 2 parandusettepaneku hääletamist. "Rahvakapitali obligatsioonid on nimelised ja pärandatavad ja omaniku vabalt käsutatavad ja kasutatavad nagu muu kinnis- ja vallasvara." Need kaks lauseosa on omavahel vastuolus, nimeline ja pärandatav tähendab seda, et ta ei ole vabalt käsutatav, kasutatav. Aga kui hr. Kass nõuab hääletamisele panemist, siis tuleb seda teha.
Juhataja
Kas on arusaadav hr. Kassi täiendus? On. Palun, kes on hr. Kassi täienduse poolt? Hr. Kass soovib veel sõna võtta.
J. Kass
Ma palun anda sõna juristidele. Mina ei eita nimelist olemist ja pärandamist, ma annan lihtsalt juurde lisaõigust. Kas need asjad on nii vastuolus, nagu praegu siin Kama väitis? Et sellega kaob ära nimeline ja pärandatav. Jäävad ka need, tulevad aga lisaõigused. Palun juristidel anda hinnang nendele asjadele!
Juhataja
Kas hr. Raidla oleks nõus? Võib-olla hr. Raidla kommenteerib kui põhiettekandja.
J. Raidla
Ma kinnitan omalt poolt, et hr. Kama poolt antud selgitus oli juriidiliselt täiesti korrektne.
J. Kass
Selge.
Juhataja
Kas hr. Kass jääb oma arvamuse juurde?
J. Kass
Jään ikka, sest ma ei taha, et keegi käsutab omanikku, reglementeerib omandi käsutamist.
T. Käbin
Tänan! Ma tõlgendan mõistet "nimeline" sel viisil, et müümise korral kantakse sisse uue omaniku nimi.
Juhataja
Rahvale on antud mitmesuguseid selgitusi. Palun hääletame hr. Kassi ettepanekut! Kes on selle poolt? Ettepaneku poolt on 11, vastu on 45, erapooletuid on 5 saadikut. Ettepanek ei leidnud toetust.
K. Kama
Paragrahvis 37 on sees seesama alternatiiv, mida me hääletasime juba kompensatsiooniväärtpaberi puhul. Tähendab, kas ta on nimeline ja pärandatav või ei ole. Kas peetakse võimalikuks, et kuna me oleme selle asja juba ükskord otsustanud, et seda pole vaja uuesti hääletama hakata?
Juhataja
Ollakse nõus.
K. Kama
Paragrahvi 38 teises lõigus redaktsiooniline parandus. Eesti Vabariigi Valitsus või kohaliku omavalitsuse organ.
Paragrahvi 39 lõige 4. Komisjoni poolt on parandus jätta välja sõnad "käesoleva paragrahvi lõige 3 andmete alusel". Need on siia näpuveana sisse jäänud, kuna meil lõige 3 muutus, seal seda pikka andmete loetelu sees ei ole, siis pole vaja ka öelda, et see toimub lõige 3 andmete alusel. Nii et jääb lihtsalt niimoodi, et Riigivaraamet peab välismaalaste registrit ja korraldab.
Paragrahv 40. Hr. Põldroosilt on ettepanek ühiskondliku organisatsiooni kohta, mida me juba hääletasime paragrahvi 3 juures. Kas hr. Põldroos nõuab ka siin hääletamist? Ei nõua.
Rohkem täiendus- ja parandusettepanekuid ning alternatiive ei ole. Kui tohib, siis ma teeksin ettepaneku seadus tervikuna hääletamisele panna.
Juhataja
Lugupeetud saadikud! Palun istuge rahulikult oma kohtadel, me jätkame tööd. Hr. Fjuk soovib.
I. Fjuk
Lugupeetud juhataja! Ma esitasin paragrahvi 37 juurde ühe täienduse. Seda ei ole hääletamisele pandud.
Juhataja
Ma ei näe seda. Hr. Kama on jätnud selle oma paberipaki vahele.
K. Kama
Ma väga vabandan hr. Fjuki ees, see on minu süü läbi ette kandmata! Hr. Fjukilt on veel täiendusettepanekuid. Lihtsalt kuna need jõudsid alles täna minu kätte, siis ei olnud mul tekstis kirjas, et selle asja kohta on ka parandusi.
Paragrahvi 37 lõige 2. Hr. Fjuk teeb ettepaneku: "Rahvakapitali obligatsiooniks on käesoleva seaduse järgi seisuga 16. juuni 1940 kõikide Eesti Vabariigi kodanike ning nende järeltulijate vara sundvõõrandamist või mis tahes viisil vara kahjustamist või hävitamist kompenseeriv kodanikuosak ning Eesti Vabariigi territooriumil proportsionaalselt elatud aastatega arvestatud elamisosak." Rahvakapitali obligatsiooni paragrahvis pidas komisjon õigeks jätta täpsustamata, millest koosneb rahvakapitali obligatsioon. Algselt valitsuse poolt esitatud tekstis oli sees elatud aastad ja tööaastad. Kuna praegu alles selle osaku ja obligatsiooniga töö käib, siis me ei pidanud õigeks esitada praegu selles seaduses mingeid piiranguid, millest see osak koosnema hakkab. Ja selsamal põhjusel on komisjoni seisukoht eitav ka hr. Fjuki paranduse suhtes, sest on n.-ö. edaspidine töö otsustada, kas see hakkab olema elatud aastad, tööaastad või mingi pearaha, kodanikuosak, jne., jne. Kas hr. Fjuk nõuab hääletusele panekut?
I. Fjuk
Ma arvan, et võib panna, sest see on üks meiepoolne poliitiline otsus, mis peab loomulikuks ja ei välista, et edaspidi toimub selle rahvakapitali täpsustamine vastavate konkreetsete dokumentide või seadustega. Nii et võiks panna hääletusele küll.
Juhataja
Härra Fjuk nõuab oma paranduse hääletamist. Paneme hääletusele. Palun, kes on nõus härra Fjuki täiendusega paragrahvile 37, mis määratleb osakute liigid sisuliselt? Härra Kass tahab siin lisada midagi. Palun! Veel kord palutakse ette lugeda, härra Fjuki ettepanek ei ole selge.
K. Kama
"Rahvakapitali obligatsiooniks on käesoleva seaduse järgi seisuga 16. juuni 1940 kõikide Eesti Vabariigi kodanike ning nende järeltulijate vara sundvõõrandamist või mis tahes viisil vara kahjustamist või hävitamist kompenseeriv kodanikuosak ning Eesti Vabariigi territooriumil proportsionaalselt elatud aastatega arvestatud elamisosak."
Juhataja
Panen härra Fjuki täienduse hääletusele. Selle poolt on 2, vastu on 40, erapooletuid on 9 saadikut. See täiendus ei leidnud toetust.
K. Kama
Härra Fjukilt on veel parandusettepanek paragrahvi 42 lõige 1 kohta. "Vara taasriigistamine käesoleva seaduse tähenduses on tasuta üleantud riigivara tagastamine Eesti Vabariigi omandusse kooperatiivsete, riiklik-kooperatiivsete ja ühiskondlike organisatsioonide ning seisuga 16. juuni 1940 Eesti Vabariigile kuulunud vara osas mis tahes vormis üleantud füüsiliste isikute omandusest." Seda küsimust me juba ühe korra arutasime. Tähendab, 5. peatüki paragrahv 42 ("Vara taasriigistamine") ei räägi sundvõõrandatud vara tagastamisest mingi seisuga 16. juuni ega muud taolist. Kas härra Fjuk nõuab hääletusele panemist?
Juhataja
Härra Fjuk ei ole saalis.
K. Kama
Järelikult tuleb panna. Komisjon ei aktsepteeri.
Juhataja
Kuna komisjon ei aktsepteeri ja härra Fjuk ei ole saalis, siis tuleb panna hääletusele, kuivõrd me panime hääletusele, kui esitajat ei ole kohal. Hääletame härra Fjuki ettepanekut. Palun, kes on selle poolt? Härra Fjuki ettepaneku poolt ei ole keegi, vastu 42 ja erapooletuid 7. (Naer.) Andke andeks! See on esimene juhtum meie praktikas, kus ettepaneku poolt ei ole keegi. Nii see nüüd välja kukkus. Ilmselt härra Fjuk oleks ikka oma ettepaneku poolt olnud.
А. Раju
Austatud juhataja! Lugupeetud komisjoni esimees! Vaatamata sellele, et täna oli väga viljakas koostöö ja saalile sai paljugi selgemaks, teeksin ettepaneku tänaseks katkestada teine lugemine, hääletada tervikuna siis, kui kõik parandused on käes, laua peal uus tekst. Kas ei oleks otstarbekam täna nii teha?
Juhataja
Härra Paju teeb ettepaneku katkestada, see on seaduspärane ettepaneku tegemine, me paneme selle hääletusele. Härra Mölder, palun! Enne kui härra Mölder võtab sõna, ma tahaksin siiski veel kord küsida kõigi käest, kas on veel praegu ettepanekuid, mis ei ole läbi hääletatud, mis on jäänud kahe silma vahele jne.? Palun kõigil saadikutel mõelda sellele! Härra Mölder, palun!
A. Mölder
Austatud spiiker! Ma tahaksin härra Raidla ja juristide käest enne informatsiooni saada, kuidas nad suhtuvad sellesse hr. Uluotsa arupärimisse, mis puudutab võlgade küsimust ja sedasama teemat.
Juhataja
Härra Mölder! Ettekandjad saavad enne lõplikku otsuse hääletamist lõppsõnaks sõna. Ma loodan, et nad vastavad ka teie küsimusele. Palun, härra Kama!
K. Kama
Härra Fjukilt laekus veel üks parandusettepanek paragrahvi 12 kohta pärast seda, kui me olime juba paragrahvi 12 käsitlemise lõpetanud. Sisuks on see, et tagastamisele ei kuulu riikliku kaitse all oleva tervikvarana Tallinna vanalinn. Ei aktsepteeri seda sisuliselt, kuna siis me peame hakkama üles lugema ükshaaval Jaani kirikut ja kõike muud taolist. Selle vara mittetagastamise võimalus on olemas. Ja kuna see tuli protseduuriliselt pärast seda, kui meil paragrahv 12 oli lõpetatud, siis on mul juhatajale ettepanek seda mitte hääletusele panna.
Juhataja
Aitäh! Ma arvan, et me võime vajaduse korral arutada seda probleemi veel rakendusotsuse puhul, sest see on konkreetne rakenduslik küsimus.
Sellega me oleme antud päevakorrapunktis lõpetanud muudatuste, alternatiivide hääletamise, sellega ka kogu eelnõu arutamise ja ma annaksin võimaluse lõppsõnaks. Palun, härra Raidla!
J. Raidla
Lugupeetud juhataja! Lugupeetud Ülemnõukogu liikmed! Põhiotsustused on tehtud, alternatiivid on läbi hääletatud. See metodoloogiline lähenemispunkt, mis oli esialgselt esitatud normatiivsetes kontseptsioonides, on minu arvates toonud edu. Edu selles mõttes, et sellest kontseptsioonist oli poliitiliste otsuste tegemise kaudu võimalik kompaktse ja korrektse seaduseelnõu sünd, mille suhtes on võimalik langetada ka lõppotsus. Kuivõrd valitsusel täiendavaid ettepanekuid ei ole ja tundub, et praegu ei ole laekunud täiendusettepanekuid ka saalist, siis minu arvates on seaduseelnõu küps vastuvõtmiseks.
Juhataja
Aitäh! Ma saan aru, et nii ettekandja kui ka härra Kama teevad ettepaneku seadus vastu võtta. Kas kaasettekandja soovib veel ka lõppsõnaks sõna? Ei soovi. Nüüd on meil siin kahesuguseid ettepanekuid ja me peame langetama otsuse. On teinud ettepaneku härra Kama ja härra Raidla. Samuti on saabunud kirjalik ettepanek härra Kohalt seadus tervikuna vastu võtta. Härra Paju tegi ettepaneku katkestada teine lugemine ja vastuvõtmise juurde tulla tagasi pärast katkestuse lõpetamist. Palun, härra Paju!
A. Paju
Austatud juhataja! Arvestades kolleegide head toonust ja vastutust selle eest, et hr. Raidla ja hr. Kama on niisuguse otsuse teinud, ma võtan oma otsuse tagasi.
Juhataja
Palun kõiki saadikuid saali! Palun mitte saalist lahkuda!
Lugupeetud saadikud! On saabunud ka ettepanek antud seadus vastu võtta nimeliselt. Selle ettepaneku autor on hr. Põld. Enne kui me asume hääletama, me peame tegema kohaloleku kontrolli. Kohaloleku kontroll. Hr. Priks tahab enne veel öelda midagi. Kohaloleku kontroll. Kohal on 71 saadikut.
Kes on selle poolt, et omandireformi aluste seadus vastu võtta nimelisel hääletusel? Palun hääletada! Selle poolt on 39 saadikut, vastu on 4, erapooletuid on 21. Ettepanek nimelise hääletuse kohta on vastu võetud.
Panen hääletusele seaduseelnõu tervikuna. Palun, hr. Lebedev!
V. Lebedev
Saadikurühma "Võrdsete õiguste eest" nimel palun 5 minutit vaheaega! Tänan!
Juhataja
Viis minutit vaheaega.
V a h e a e g


Juhataja
Alustame oma tööd, asume kohtadele. Teeme kohaloleku kontrolli. Kohal on 72 saadikut, puudub 33.
Lugupeetud saadikud, kes on selle poolt, et vastu võtta Eesti Vabariigi omandireformi seadus teisel lugemisel? Hääletamine on nimeline. Poolt on 59, vastu on 10, erapooletu on 1 saadik. Seadus on vastu võetud. (Aplaus.)
Lugupeetud saadikud! Teen ettepaneku katkestada selle punkti arutamine, sest meil on veel samas punktis vaja rakendusotsus läbi arutada. Kes on selle poolt, et katkestada antud päevakorrapunkti käsitlemine ja jätkata seda järgmisel istungjärgul? Palun hääletada! Punkti käsitlemine on katkestatud 54 häälega.
Tänan teid! Nägemist tuleval nädalal!