EESTI VABARIIGI ÜLEMNÕUKOGU XII KOOSSEISU

29. ISTUNGJÄRK

28.–31. jaanuar 1991

Sisukord
1.    29. istungjärgu päevakorra kinnitamine
2.    Eesti Vabariigi seaduse "Erastamise esimesel etapil riiklikku ja munitsipaalelamufondi kuuluvate elamute ja korterite müümise kohta" eelnõu ning Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsuse "Erastamise esimesel etapil riiklikku ja munitsipaalelamufondi kuuluvate elamute ja korterite müümise seaduse kehtestamise kohta" projekti teine lugemine
3.    Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsuse "Eesti Vabariigi Ülemnõukogu saadikute ja nende perekonnaliikmete elu ja väärikuse kaitse ajutistest abinõudest" projekti arutelu
4.    Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 1991. aasta 14. jaanuari otsuse "Eesti Vabariigi Ülemnõukogu juhatajale erakorraliste volituste andmise kohta Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 27. istungjärgu korraldamisel" kehtivuse pikendamisest
5.    Eesti Vabariigi Valitsuse ja Eesti Panga infotund
6.    Referendumi korraldamise kohta Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise küsimuses
7.    Suhetest NSV Liidu relvajõududega üleminekuperioodil
8.    1991. aasta 15. jaanuaril Toompeal toimunud töötajate miitingu resolutsiooni kohta
9.    Eesti Vabariigi kohtunike valimine
10.    Eesti Vabariigi seaduse eelnõu Eesti Vabariigi Ülemnõukogu väljalangenud saadiku ning kohalike rahvasaadikute nõukogude (volikogude) väljalangenud saadikute asendusvalimise läbiviimise kohta 1991. aastal


EESTI VABARIIGI ÜLEMNÕUKOGU XII KOOSSEISU
29. ISTUNGJÄRK
ESIMENE ISTUNG
28. jaanuar 1991


Istungjärgu päevakorra kinnitamine
Juhataja (Ü. Nugis)
Tere õhtust, lugupeetud Ülemnõukogu! Asugem töökohtadele! Kontrollime kohalolekut! Kohal on 66 saadikut, puudub 39.
Head kolleegid, algav istungjärk võib osutada keerukamaks kui mõni eelmine nii oma probleemide asetuse kui töömahu tõttu. Teile on kätte jagatud päevakorra projekt koos menetluses olevate küsimustega, kuid meie kiirelt muutuvas situatsioonis on täiendavalt ja sealhulgas kiireloomulistena ettevalmistamisel päris mitu päevakorra teemat. Käesoleval istungjärgul tuleb meil arutada rahvahääletuse korraldamist, võtta seisukoht Nõukogude Liidu referendumi suhtes, ka tuleb läbi arutada probleemid, mis on seotud meie ja Nõukogude Liidu vaheliste läbirääkimiste jätkamisega. Vaja on täiendada läbirääkimiste delegatsiooni, võimalik, et ajutiselt on tarvis muuta ka reglementi. Päris suure mahuga on teemad, mis seotud Nõukogude armeega.
Täna presiidiumi istungil arutati kõiki neid küsimusi ja mitte ainult neid. Presiidium tuli arvamusele, et Ülemnõukogu juhatajale võiks taotleda ka käesolevaks istungjärguks erivolitusi, see tähendab pikendada nende volituste aega, mis tal olid eelmisel ja üle-eelmisel istungjärgul. Kolleegid, see on teie otsustada, julgen vaid üle korrata, et algav istungjärk võib osutuda tõesti keerukaks. Kuna sisuliselt muutub vastava otsuse eelnõus vaid üksainukene number, siis ei ole teile täiendavalt uut otsuseprojekti volituste aja pikendamise kohta tarvis kätte jagada, ma panen selle teie loal kohe hääletamisele. Kuid enne kontrollime veel kohalolekut. Kohal on 74 saadikut, puudub 31.
Lugupeetud Ülemnõukogu, kes on selle poolt, et võtta vastu otsus Eesti Vabariigi Ülemnõukogu juhatajale erakorraliste volituste andmise kohta ka käesolevaks, 29. istungjärguks? Palun hääletada!
Ettepaneku poolt on 37 saadikut, vastu 26, erapooletuid 11. Otsus jääb vastu võtmata.
Asume päevakorra juurde. Projekt on teile kätte jagatud. Illar Hallaste!
I. Hallaste
Austatud juhataja, mul on kaks küsimust. Kõigepealt esimene. Meile väljajagatud projektis puudub seaduseelnõu surmanuhtluse kaotamise kohta, mille kristlik-demokraatlik saadikurühm esitas kaks istungjärku tagasi. Kuhu see on kadunud, seda pole ka menetluses olevate asjade loetelus?
Teine küsimus on järgmine. Te enne mainisite, et peame hakkama arutama referendumit. Kuid saadikutele ei ole otsuseprojekti välja jagatud ja sellest lähtudes esitab kristlik-demokraatlik saadikurühm otsuseprojekti, kus on kaks peamist punkti. 1. Mitte korraldada Eestis 17. märtsiks kavandatud üleliidulist referendumit. 2. Rahva tahet on referendumi abil Eestis võimalik kindlaks teha alles pärast seda, kui on saavutatud järgmised tingimused: 1) üheselt määratletakse rahvahääletuses osalejate ring; 2) NSV Liidu juhtkonnaga sõlmitakse kokkulepe Eestis asuva Nõukogude armee lokaliseerimise ja poliitilise neutraliseerimise kohta; 3) tagatakse sõltumatute välisvaatlejate kohalolek. Ja ma palun meie poolt esitatud projekti koos venekeelse tõlkega selleks ajaks, kui me hakkame seda küsimust arutama, laiali jagada. Aitäh!
Juhataja
Kas see on mõeldud kui kiireloomuline küsimus? Ei ole mõeldud? Mis puutub surmanuhtlusega seonduvasse, siis see eelnõu on presiidiumi aparaadile üle antud, aga presiidium ei ole seda veel arutanud. Muus osas jään vastuse võlgu. Pavel Panfilov!
P. Panfilov
Lugupeetud eesistuja, austatud saadikud! Viimasel ajal on tervet rida saadikuid ähvardatud füüsilise arveteõiendusega nende endi ja nende perekondade kallal. Seoses sellega teen ettepaneku täiendada päevakorda järgmise küsimusega: "Eesti Vabariigi Ülemnõukogu saadikute ning nende perekonnaliikmete elu ja väärikuse kaitsmise ajutistest abinõudest". On ettepanek teha Eesti Vabariigi Siseministeeriumile ülesandeks ajutiselt, 1991. aasta 1. maini kindlustada Ülemnõukogu saadikute ja nende perekonnaliikmete elu ja väärikuse personaalne kaitse. Kui tekib küsimus, mis jõududega, siis meil on nad olemas: 15. kuupäeval me nägime neid. Ja mis puutub rahasse, siis paistab, et ka see on meil olemas. Barrikaadide ehitamine ei ole odav. Otsuseprojekt kahes keeles on saadikutele paljundamiseks esitatud. Tänan!
Juhataja
On see kiireloomuline küsimus? Kas me võime asuda päevakorda kinnitama? Ma tuletan veel meelde, et kristlike demokraatide küsimus ei ole kiireloomuline. Järelikult läheb ta käiku nagu tavaline päevakorraküsimus. Kuid võrdsete õiguste saadikurühmal on kiireloomuline küsimus, mille juurde tuleme kohe siis, kui päevakord on kinnitatud. Enn Leisson!
E. Leisson
Lugupeetud härra eesistujal Ma ei näe selles päevakorraprojektis oma ettepanekut.
Juhataja
Ettepanek on Ülemnõukogu aparaadis, üksikasju ma praegu täpselt ei tea, kuid minu meelest tuleb see vastavalt reglemendile arutusele järgmisel istungjärgul, kolmekümnendal.
Kas on veel ettepanekuid ja märkusi päevakorra kohta? Müüd teeme siis nii: kõigepealt võtame lihthäälteenamusega päevakorra vastu ja siis asume kiireloomuliste küsimuste kallale.
Kohaloleku kontroll. Kohal on 74 saadikut, puudub 31.
Enne kui ma päevakorra hääletamisele panen, küsin veel Illar Hallaste käest üle: ega teie otsuseprojekt ei ole kiireloomuline küsimus?
I. Hallaste
Austatud istungi juhataja! Kui ma selle esitasin, siis lähtudes sellest, et te enne ütlesite: "sellel istungjärgul tuleb arutada ka referendumi küsimust". Ja kuna presiidiumi poolt meile projekti välja jagatud ei ole, siis esitame enda oma. Kui seda asja üldse arutama ei hakata, siis jääb see ootama. Ta ei ole kiireloomuline.
Juhataja
Selge! Lugupeetud Ülemnõukogu, kes on selle poolt, et kinnitada 29. istungjärgu päevakord vastavalt presiidiumi poolt esitatud projektile? Palun hääletada! Selle ettepaneku poolt on 63 saadikut, vastu 1, erapooletuid 9. Päevakord on kinnitatud!
Võrdsete õiguste saadikurühm on välja jaganud dokumendid kiireloomulise küsimuse kohta. Ei ole välja jagatud? Pavel Panfilov, me paneme asja hääletamisele siis, kui dokumendid on kopeeritud ja välja jagatud.


Eesti Vabariigi seaduse "Erastamise esimesel etapil riiklikku ja munitsipaalelamufondi kuuluvate elamute ja korterite müümise kohta" eelnõu ning Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsuse "Erastamise esimesel etapil riiklikku ja munitsipaalelamufondi kuuluvate elamute ja korterite müümise seaduse kehtestamise kohta" projekti teine lugemine
Juhataja
Vastavalt reglemendile on kinnitatud päevakorra punktide järjekorra määramine usaldatud mulle ja ma teen ettepaneku hakata arutama Eesti Vabariigi seaduse "Riiklikku ja munitsipaalelamufondi kuuluvate elamute ja korterite müümise kohta erastamise I etapil" eelnõu ning Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsuse "Erastamise I etapil riiklikku ja munitsipaalelamufondi kuuluvate elamute ja korterite müümise seaduse kehtestamise kohta" projekti. Teine lugemine. Ettekande teeb Kommunaalameti peadirektor Toivo Lippmaa.
T. Lippmaa
Lugupeetud Ülemnõukogu! Nimetatud seaduseelnõu on peale tema esimest lugemist Ülemnõukogus arutatud mitmel pool, sealhulgas on toimunud kaks Ülemnõukogu eelarve-majanduskomisjoni istungit, kus on tehtud mitmeid täiendusettepanekuid. Nendest ettepanekutest on mitmed redaktsioonilist laadi ja seaduseelnõu täpsustavad ning selles osas vastuväiteid pole. Kuna majanduskomisjon arutas seda projekti viimati täna, siis kahjuks komisjoni poolt esitatud varianti teile välja jagatud ei ole. Seetõttu peatuksin kahel põhilisel erinevusel, mis teil käes olevas valitsuse poolt esitatud seaduseelnõus ja majanduskomisjoni poolt esitatud variandis on. Minu arvates on tegu kahe põhiküsimusega, mis lugupeetud Ülemnõukogu peab seaduseelnõu vastuvõtmisel otsustama.
Esiteks, korterite müümisel kehtestatav Eestis elamise tsensus. Nagu te mäletate, oli esimeses valitsuse poolt esitatud variandis see tsensus 25 aastat.
Teine küsimus on korterite hinna määramise metoodika. Neid kahte probleemi peab vaatama omavahelises seoses. Ühe muutmisest tuleneb üldiselt ka teise muutunud sisu. Valitsus lähtus nimetatud seaduseelnõu esitades majanduslikest kaalutlustest, et 25 aastat Eestis elanud kodanikud on oma tööpanusega ära teeninud selle, et müüdavate korterite hind oleks suhteliselt odav – ma mõtlen neid kortereid, mis müüakse nendes elavatele üürnikele. Sellepärast lisas valitsus ka korterite müügikorra määrustiku eelprojekti, kus on öeldud, et korterite hind määratakse diapasoonis 50–200 rubla üldpinna ühe m² eest. Sellele summale saab siis teha kuni 50 protsendi ulatuses maha- ja juurdehindlust tulenevalt elamu või korteri asukoha infrastruktuurist ja muudest teguritest. Ilmselt esitab täna kaasettekande majanduskomisjon ja tema on teisel arvamusel – tehakse ettepanek vähendada Eestis elamise tsensus kolmele aastale ja viia korterite hind turuhinna tasemele. Valitsuse projektis on § 4 punkt 5 sõnastatud niimoodi, et müüdavate elamute ja korterite hinna kindlaksmääramise metoodika ja müügi korra kehtestab Eesti Vabariigi Valitsus. Eelarve-majanduskomisjon ei pidanud seda küllaldaseks ja leidis, et Ülemnõukogu peab andma valitsusele suunitluse, millistest alustest hinna määramisel lähtuda ja pakub säärast varianti: "müügikorra kehtestab Eesti Vabariigi Valitsus lähtudes elamute ja korterite tegelikust hinnast ostu-müügi tehingutes ning nähes ette soodustusi vastavalt tööpanusele Eesti Vabariigis".
Valitsuse projekti kaitseks kordaksin veel, et me lähtusime majanduslikest kaalutlustest, et 25 aasta jooksul on inimesed oma korteri hinnast suurema osa oma tööga tasa teeninud. Ka eelarve-majanduskomisjon lähtub sellest, et nn. turuhinnast hakatakse vastavalt tööpanusele Eestis mahahindlust tegema. Meie arvates aga viib see süsteemi väga keerukaks, olgugi et majandusteoreetilistest kaalutlustest lähtudes võib see ettepanek isegi õige olla. Täna tahaksime siiski elamute müüki kiirendada ja primaarseks ei peaks olema mitte saada nende korterite mahamüümisest raha, vaid saada elamispinnale omanik. Ja meie, seaduseelnõu autorid, jääme siiski seisukohale, et me palume Ülemnõukogu arvestada ka meie teksti, kus me 25-aastase elamistsensuse seostame suhteliselt odava hinnaga. Näiteks võiks tuua selle, et kui me praegu pakume välja hinna 50–200 rubla üldpinna m² eest, siis tegelik ehitushind 1990. aasta andmetel on umbes 400 rubla m². See tähendab, et müügihind oleks sellisel juhul 2 korda odavam kui ehitushind. Räägitakse, et turuhind olevat praegu 1200 rubla m², mis teeb siis 4-toalise korteri maksumuseks üle 100 000 rubla. Meie arvates on tegu suures elamispinna defitsiidis tekitatud hinnaga, mis ei kajasta tegelikku turuhinda.
Ülemnõukogu Presiidium andis valitsusega kooskõlastatult Tallinna linnavalitsusele eelmine nädal õiguse müüa Lasnamäel üks 60 korteriga elamu oksjonil. Ühelt poolt peaks see andma müügikogemusi ja teiselt poolt hakkaks ehk ka määratlema tegelikku turuhinda. Muidugi 60 korteri Tallinnas mahamüümisega ei teki veel turuhinda, see on vaid esimene samm, et turuhinnani jõuda. Ja antud juhul oleks tegu turuhinnaga Lasnamäel, mitte aga Nõmmel või Lillekülas. Valitsus, õigemini valitsuse esimees on seisukohal, et seda 25 aastat võiks vähendada 20 aastani. Sellisel juhul jääb meie poolt arvestatud tasakaal madala hinna ja Eestis elatud aastate vahel veel alles. Kui aga Ülemnõukogu otsustab elamistsensust oluliselt vähendada, siis ei saa selliste odavate hindadega müüa. Ma tahan öelda seda, et Ülemnõukogu eelarve-majanduskomisjoni ettepanekust ei saa ühte vastu võtta ja teist mitte vastu võtta. Siis hakkaksime 3 aastat Eestis elanud inimestele korterit müüma nii odava hinnaga, mida ta tegelikult ei ole ära teeninud.
On veel paar probleemi, millele ma tahaksin teie tähelepanu juhtida. Tallinna, Tartu ja Pärnu linnavalitsuse esindajad tegid täna hommikupoole kiirkorras kohtudes ettepaneku seaduseelnõu §-st 2 p. 4 välja jätta. See kõlab nii: "elamud ja korterid, mis sundvõõrandati pärast 16. juunit 1940 kuni nende tagastamise või nende eest kompensatsiooni maksmise küsimuse otsustamiseni". Selle seaduse järgi ei ole antud elamispinda lubatud müüa. Paljude linnapeade ja maavanemate ühises kirjas Ülemnõukogule 2 kuud tagasi tehti ettepanek see punkt seaduseelnõust ära jätta ja lubada müüa ka nn. natsionaliseeritud või sundvõõrandatud elamuid. Samas pakutakse välja lülitada Ülemnõukogu otsuse projekt, mis teeks valitsusele ülesandeks välja töötada endistele omanikele kompensatsiooni kord. Põhjendus on – ja mina kui üks projekti autoritest toetan seda ka –, et meil on need sundvõõrandatud elamud siiski suuremas osas lagunemas ja õige peremeheta. Need puumajad vajavad kiiresti hoolitsevat kätt. Ja just neid elamuid ostetaks ilmselt palju rohkem kui suurpaneelmaju Lasnamäel, Tartus Annelinnas jm. Nii et linna- ja maavanemate ettepanekut võiks siiski kaaluda.
Võib-olla teisejärgulise küsimusena pakub eelarve-majanduskomisjon otsuseprojekti 4. punkti vahele lülitada lõigu, et tuleb "kehtestada, et elamute ja korterite erastamisel ostu-müügiobjektid ja nende hinnad kinnitatakse kohalike omavalitsuste volikogudes". See on ettepanek, mis väiksemates omavalitsustes on ilmselt reaalne, kuid Tallinn ja Tartu protestisid sellise redaktsiooni vastu, kuna neile ei ole iga korteri ja maja hinna kinnitamine kohalikus omavalitsuse volikogus lihtsalt jõukohane. Tallinna linnavalitsus esitas täna koos Tartu ja Pärnu omaga veel ühe omapoolse ettepaneku: "lugeda 1. jaanuarist 1991 kohalike omavalitsuste elamuorganisatsioonide bilansis olevad elamud munitsipaalomandiks." Nii et kohalikud omavalitsused saaksid peale selle seaduse vastuvõtmist neid elamuid kui oma omandit müüma hakata. Ülejäänud ettepanekud, nagu ma ütlesin, käsitlevad redaktsioonilisi muudatusi. Eelarve-majanduskomisjon esitab omapoolse projekti vahest ise. Mul on kõik. Aitäh!
Juhataja
Suur tänu! Saadikutel on mõned küsimused. Jaak Allik!
J. Allik
Lugupeetud härra juhataja! Ma olen sunnitud tähelepanu juhtima reglemendi § 11 lg. 5-le. Teisele lugemisele esitab juhtivkomisjon koos eelnõu koostajaga seaduseelnõu muudetud redaktsiooni ja kõik õigeaegselt laekunud kirjalikud parandusettepanekud koos komisjoni ja eelnõu autori hinnangutega. Midagi säärast meile esitatud ei ole. Minu meelest ei toimu teine lugemine reglemendipäraselt. Mul on ettepanek see katkestada kuni materjalide esitamiseni. Asi on ka sisuline, tegu on väga olulise eelnõuga ja suulise informatsiooni alusel on ju võimatu millestki aru saada. Aitäh!
Juhataja
Kolleegid, minul on üks seaduseelnõu, mida ma pean parandatud variandiks. Kas teistel ei ole või? Suur tänu härra Lippmaa, täname teid küsimustele vastamise eest. Härra Aksinin saab oma küsimuse esitada natukene hiljem. Ma paluksin kõnetooli härra Veetõusme!
A. Veetõusme
Teise lugemisega on meil, lugupeetud kolleegid, lood sellised, et saadikutelt jõudis ametlikult meieni üks parandusettepanek – härra Koisilt. Ülejäänud osas käivad komisjonis alles vaidlused ja esialgselt oli meil plaanis anda seaduseelnõu arutamisele küll sellel nädalal, kuid mitte esmaspäeval. Siis selgus, et seda tuleb ikkagi teha täna, esmaspäeval. Oleksime tegelikult hea meelega kuulanud kõigi saadikute arvamusi selliste põhiprobleemide kohta nagu tsensus, müügile antavate majade hinna määramise alus – kas määrata selleks turuhind või müüa nad odavalt. Ja siis juba teha lõplik parandatud tekst – tuleb ju arvestada meie suurt paberipuudust.
Esialgu meile tõepoolest ei ole laekunud arvamusi teistelt komisjonidelt ja fraktsioonidelt, ent on ilmne, et teise lugemise käigus sõnavõttudes ettepanekud ikkagi tulevad. Ka on näha Ülemnõukogu üldist suunitlust, millist seaduseelnõud tahetakse. Seepärast oli ka meie tänases kaasettekandes, mille härra Reinson pidi siin teile ette kandma, üheks ettepanekuks see, et täna seaduseelnõu lugemine katkestada. Hiljem saaks majanduskomisjon teile anda juba lõpliku teksti, et selle vastuvõtmist arutada. Tõepoolest oli meil veel täna arutelu koos Tartu, Tallinna ja Pärnu linnavalitsuste esindajatega ja järjekordselt tekkisid uued kahtlused, uued ideed. Variante on mitu ja milline valida, selle saab otsustada Ülemnõukogu. Ega sisuliselt ju tekst eriti ei muutu, tuleb vaid selgeks teha kaks põhimõtet. Esiteks, kummale teele minna, kas tsensuse teele, et kehtestame 25 aastat. Tallinna linnavalitsuse juhi härra Aasmäe sõnade kohaselt on välja arvutatud, et selle 25 aasta jooksul on inimene oma odava üüriga ja tasuta saadud korteri täiesti kinni maksnud. Peale selle on ta riigieelarvesse makse maksnud. Nii et 25 tööaasta jooksul peaks nagu kõik arveldused riigiga olema tasa saadud ja seetõttu võiksime müüa odavaid kortereid.
Teiselt poolt, majanduskomisjoni seisukoht hakkas kujunema selles suunas, et me peaksime majade ja korterite müügil lähtuma turuhinnast, kuid vastavalt tööpanusele tuleks anda soodustusi. Nii et võib-olla tõepoolest, kui inimesel on 25 aastat tööstaaži, tuleks talle see korter anda juba peaaegu ilma rahata, aga alghind on ikkagi turuhind. Nüüd tekib ikkagi küsimus, milline on see turuhind, sest meil pole ju täna normaalset turgu. Esimene katse seda teada saada on müüa eksperimendi korras Tallinnas uus elamu. Muidugi ei saa me täna öelda, et ka see oleks õige turuhind.
Praeguste andmete järgi on vabariigis korteri ostmiseks umbes 600 taotlust. On andmeid, et esimese hooga saaksime müüa ca 3000 korterit. Nüüd ongi küsimus, kas me siis selle tänase 600 avalduse järgi hakkamegi neid müüma? Kus need soovitavad korterid on? Ilmselt enamasti teatud elamupiirkondades, näiteks vanalinnas. Aga kas me hakkame odavalt müüma ka üksikelamuid Nõmmel ja teistes heades rajoonides? Nüüd tuleb Ülemnõukogul otsustada, kas te tõepoolest tahate seda teksti, kuhu on uusi mõtteid sisse viidud, kuid mis põhijoontes on jäänud vanaks. Võib-olla me ikkagi arutame neid probleeme veel ja siis katkestame lugemise, majanduskomisjon valmistab materjalid korralikult ette ja annab teile juba sellisena lugeda. Aga kui meil on paberit palju, siis on võimalik ju seegi tekst paljundada. See on nüüd Ülemnõukogu otsustada.
Juhataja
Suur tänu, härra Veetõusme! Kas nüüd tuleb meil asi otsustada nn. jäigalt demokraatlikult või on tegemist sellise olukorraga, mille lahendus jääb juhataja otsustada? Kas Ülemnõukogu on valmis praegu tööd selle eelnõu kallal jätkama ja läbirääkimisi pidama või katkestame seniks, kuni esitatakse muudetud seaduseelnõu? Ma pean ütlema, et ettekandjate palved asju edasi lükata neile au ei tee. Mina teen ettepaneku jätkata. Palun uuesti kõnetooli härra Lippmaa. Jätkame küsimuste esitamist. Nikolai Aksinin!
N. Aksinin
Lugupeetud Ülo Nugis! Lugupeetud kolleegid! Mulle on teada, et NSV Liidu Ülemnõukogus on läbivaatamisel küsimus elamute privatiseerimisest. Vastav dokument on arutamiseks saadetud ka kõigi vabariikide ülemnõukogudele. Selles on kirjas ka lause, et Suure Isamaasõja ja tööinvaliididele ning ka teiste sõdade invaliididele võib eluaseme üle anda tasuta. Kas selline dokument on olemas ka meie Ülemnõukogus ja kui on, siis millises läbivaatamise staadiumis ta on?
T. Lippmaa
Minul sarnase dokumendi olemasolust aimu ei ole, ma ei ole seda lugenud. Ja küsimus, kas anda kellelegi elamispind tasuta või mitte, on Ülemnõukogu otsustada.
J. Telgmaa
Lugupeetav ettekandja! Ma küsiksin selle 25 aasta tsensuse kohta. See on niisugune ümmargune number, et ei jää muljet, nagu see põhineks mingisugustel arvutustel. Kas te kujutate ette, mis juhtuks siis, kui tsensus oleks näiteks 10 aastat? Kui paljudel sellega võimalused ära lõigatakse või kui palju sellega juurde tuleb? Kas te oskate midagi täiendavalt öelda?
T. Lippmaa
Üldiselt on raske niiviisi kalkuleerida. Miks just 25 aastat on meie metoodika järgi õige? Suurusjärgu 20–25 aastat pakkumisega arvestasime, et nii kaua Eestis elanud inimesed on siin hoolega ka töötanud ja mitte niisama olesklenud. Seega peaksid nad oma panusega olema tasa teeninud selle raha, mis on tänase korterite ehitushinna ja valitsuse poolt pakutud hinna vahe. Praegu maksab korter keskmiselt 400 rubla üldpinna m², meie pakkusime müügi hinnaks 50 kuni 200 rubla, nii et keskmiseks tuleb umbes 100 rubla m². See on neli korda odavam, kui tänane ehitushind ja kindlasti mitu ja mitu korda odavam kui mingi turuhind. Me leiame, et 20 aasta ringis Eestis elanud inimesed on õigustatud korterid saama suhteliselt odava hinnaga. Kui tsensus viia 10 aasta peale, siis tuleb ka hinnapoliitika hoopis teisiti kujundada. Siis tuleks kõne alla juba võib-olla tänane ehitushind 400 rubla m².
G. Israeljan
Lugupeetud ettekandja! Vastake palun sellisele küsimusele: kas eelnõu näeb ette, et kõik seaduse vastuvõtmise hetkel Eestis elavad inimesed võivad eluaseme soetada või hakkab sellel seadusel olema tagasiulatuv mõju, s.t. et alates selle vastuvõtmise hetkest hakatakse arvestama, kui kaua keegi Eestis elanud on? Tänan!
Т. Lippmaa
Ma ei tea, kas ma küsimust õieti taipasin. Valitsuse poolt esitatud projekti järgi saavad korteri osta need, kes on seaduse vastuvõtmine momendil vähemalt 25 aastat Eestis elanud. Selles mõttes on tal ka tagasiulatuv jõud.
P. Lutt
Lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Te märkisite, et korteri ostmise puhul kujuneb hinnaks 50 kuni 200 rubla m². On inimesi, kes elavad praegu ettevõtte rahaga ehitatud majas ja maksavad üüri 13,2 kopikat m² eest. See ettevõte või asutus, kes on elamu ehitanud, maksab aga tegelikult nendele inimestele iga aasta ühe inimese kohta 700 rubla juurde selle eest, et ta selles majas elab. Kui perekonnas on kaks inimest, siis makstakse korteri peale juurde 1400 rubla. Säärane kolmetoaline korter hakkab teie plaanide järgi maksma ainult seitse tuhat rubla. Samas on inimesi, kes on elanud eluaeg oma isiklikus majas või kes on ostnud maja varem ja maksnud selle eest, tähendab, riigile või ettevõttele 20 000 või 30 000 rubla. Mispärast siis nemad on vähem eelistatud olukorras kui need, kes on elanud kogu aeg riigikorteris? Aitäh!
T. Lippmaa
Küsimus on muidugi põhjendatud ja ka sellel teemal oli täna eelarve-majanduskomisjonis väga tõsine vaidlus. Tehti ka ettepanek, et eramajades ja kooperatiivides elanud kodanikele tuleks kompenseerida see summa, mis nad on mängu pannud. See küsimus on väga raskesti lahendatav. Absoluutset õiglust ilmas ilmselt ei ole ja ma ei kujuta ka ette, mis rahadest ja mil viisil me seda kompensatsiooni hakkaksime maksma. Kui me hakkame kompensatsiooni elamu ja kooperatiivikorteri omanikele tasuma erastamisvahenditest, siis jääksime päris vaeseks. Meile erastamisest laekunud vahendid on mõeldud selleks, et edaspidi anda inimestele laenu korterite soetamiseks jms. See on tõesti probleem. Töögrupp on sellele lähenenud praegu ainult üheselt seisukohalt, et neid kulutusi ei kompenseerita.
Oli täna ka üks ettepanek suunata erastamisest saadavad summad, mis odavate korterite müügist laekuvad, individuaalelamu-rajoonide infrastruktuuri ja heakorra edendamiseks. Mina seda õigeks ei pea, see raha tuleb suunata ikkagi elamuehituse edasisele täiustamisele.
L. Arro
Lugupeetud juhataja, lugupeetud ettekandja! Kas me tohime üldse enne privatiseerimisseadust hakata andma mingisuguseid soodustusi tööpanuse eest? Me kõik oleme enam-vähem 20-25-30 aastat töötanud ja kui nüüd ühtedele hakatakse peaaegu muidu kortereid jagama, kas seegi pole ebavõrdne? Esialgu võiks kortereid ikkagi ainult täishinnaga müüa ja alles edaspidi, kui võetakse vastu privatiseerimisseadus, hüvitatakse kulutused juba kogu Eestimaa rahvale vastavalt igaühe tööpanusele – inimesed saaksid ettevõtete aktsiaid jne.
T. Lippmaa
Ma sain aru, et te ei esitanud niivõrd küsimuse, kuivõrd ettepaneku. Viimast järgides aga tekib probleem, mis on see tegelik hind? Kas see on praegune turul kujunenud hind või tänane ehitushind? Praegu tuleb valida kolme variandi vahel. Kas müüa majanduslikest kaalutlustest lähtudes hinnaga 50–200 rubla m², turuhinna eest või keskmise variandina kehtivate ehitushindade eest.
M. Ahven
Lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma lugesin elamute ja korterite müügikorra läbi. Minu meelest on unustatud isikud, kes siiani elasid n.-ö. riigikorteris, nüüd aga pärast nende tagastamist endistele omanikele on sattunud lihtsalt eravaldusesse. On palju juhtumeid, kus inimesele on lihtsalt öeldud, et lõpeta leping elamuvalitsusega ära ja sõlmi uus leping eraomanikuga, kui viimane muidugi nõus on. Kas nendele inimestele on plaanis anda ka mingisugune ostuõigus ning kui ei, kas see siis ei ole nende vastu ebaõiglane? Aitäh!
T. Lippmaa
Pean tunnistama, et sellise variandi peale ei ole töögrupis ilmselt tuldud. Olen siiski veendunud, et seda asja tuleb valitsuse poolt kinnitatavas müügimäärustikus arvesse võtta. Seda määrustiku ei ole seni eriti põhjalikult läbi töötatud. Oodatakse Ülemnõukogu otsust hinnapoliitika ja tsensuse kohta. Kui see on teada, töötab valitsus välja müügimäärustiku projekti ja nagu ütlesin, seal peaks see küsimus ka kajastatud olema.
T. Mets
Härra Lippmaa, te rõhutate kogu aeg, et riigikortereid tuleb hästi odavalt ära anda – hinnaga 100 kuni 200 rubla m². Elan eramajas, mille üür ehitushinda ja oma tööd arvesse võttes ületaks 3-4-kordselt riigikorteri üüri. Kas on õigustatud riigivara nii odav väljaandmine, seda eriti praeguses olukorras, kus raha midagi ei maksa? Teen ettepaneku täna selle elulise ja delikaatse küsimuse arutelu katkestada ja paluda majanduskomisjonil probleemile erilist tähelepanu pöörata.
T. Lippmaa
Valitsuse poolt olin täna mina volitatud kaitsma teie komisjoni ees valitsuse poolt esitatud projekti, ent ilmselt selles küsimuses me jäimegi lahkarvamusele. Nüüd otsustab ilmselt Ülemnõukogu, mis variant valitakse, sest majanduskomisjon on esitanud alternatiivse variandina just turuhinnaga müügi ja madalat hinda ei tunnista. Ma tunnistan täiesti, et ka meie variandis on mingil määral puudusi, aga ka teine variant pole ideaalne. Tuleb otsustada, kas me tahame ikka tõesti privatiseerida. Oletame, et me määrame turuhinnaks näiteks 100 000 rubla korter ja hakkame sellest siis tegema mahahindlust vastavalt Eestis elatud ajale ning tööpanusele. Oletame, et 100 000-st hinnatakse maha 90 000, 10 000 jääb ostjale maksta. Ent selle 90 000 tõestamiseks tuleb tervel real ametnikel teha terve rida dokumente. Pealegi on mul suur kahtlus, et selle 90 000 ümber tekib suur ažiotaaž. See on ikkagi tohutu summa, mille mahahindluseks iga inimene rakendab maksimaalseid abinõusid.
K. Koha
Lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Teie loogikast lähtudes peaksime kogu riigi vara enda kätte saama, sest põhimõtteliselt oleme ju kõik, kes me kauem töötanud oleme, töötanud peaaegu ilma rahata ja maksnud kinni kõik tehased, korterid, lasteaiad. Samas jälle see osa elanikkonnast, kes on ka odava palga eest tööd teinud, kuid rajanud endale ise oma rahaga kodu, jääb ju sel juhul ebavõrdsesse olukorda. Nüüd küsimus: kas Eesti Kommunaalamet on analüüsinud, kui palju on neid elamuid ja kortereid, mis omal ajal natsionaliseeriti, tähendab sundvõõrandati? Kui palju neid võiks siis maha müüa olla, et tahetakse seda p. 4 välja jätta?
T. Lippmaa
Mis puutub p. 4 väljajätmisesse, siis see on Tallinna linnapea, Tartu ja Pärnu linnavalitsuse ettepanek. Kommunaalamet ei ole seda oma ametliku seisukohana esitanud. Selle kohta, kui palju maju vabariigis natsionaliseeriti, on meil täielik nimekiri olemas, need andmed on meil arvutis aadresside ja omanike järgi. Kokku on seda 4,2 miljonit m² üldpinda.
K. Koha
Ent küsimus on ju ka põhimõtteliselt selles, kui paljudele kodanikele me seda seadust teeme. Kas me teeme 600 inimesele, 3000 inimesele või teeme terve vabariigi jaoks? Minule on praegu igal juhul seda arutelu kuulates mulje jäänud, et me teeme seadust mingile väikesele ringile oma kogukonnast, ent seadus peaks ikka olema üldise tahte väljendus ja hõlmama terve riigi huve. Aitäh!
T. Lippmaa
On täiesti selge, et seadus tuleb teha kogu riigis elava rahva jaoks. Mis puutub numbrisse 600, siis selle saime eelmisel nädalal pärast telefoniküsitlust linnadelt ja maakondadelt. Just nii palju on linna- ja maavalitsustes paberil ostuavaldusi, täpsemalt 616. Sellest 280 Tartus ja 280 Tallinnas. Tallinna 280-st oli 180 üksikut korterit ja 100 väikesed ühe-kahe perekonna elamud. Aga keegi ei julge ennustada, kui palju neid avaldusi tuleb pärast müügiprotsessi väljakuulutamist. Praegu neid avaldusi vastu ei võetagi. Kui augustis ilmus "Rahva Hääles" ja "Sovetskaja Estonijas" valitsusjuhi kontseptsioon korterite müügi kohta, siis pärast seda võeti avaldusi vastu, mõned avaldused on esitatud veel pärast eelmise valitsuse määrust korterite müügi kohta. Nii et praegu ei oska absoluutselt hinnata, kui palju neid avaldusi tuleks. Eksperdid arvavad, et I etapil oleks kohe nõus ilma järelmaksuta ostma umbes 3000 inimest. Aga sellega ma olen päri, et seadus tuleb teha kogu rahva, mitte ainult nende I etapil osta soovijate rahakate inimeste jaoks.
L. Hänni
Lugupeetud juhataja! Austatud ettekandja! Minu küsimus puudutab samuti § 3 punktis 1 väljendatud piiranguid. Te põhjendasite neid sellega, et tuleks arvesse võtta inimese tööpanust ja anda soodustusi neile, kes on Eestis töötanud. Aga siin on räägitud elamisest. 25 aastat Eestis elanud inimene ei ole siin veel 25 aastat töötanud. Pealegi saab selle punkti kohaselt korteri osta ka Eestis sündinud 18-aastane. Jääb selgusetuks, kas ta on pidanud need 18 aastat Eestis elama ja ka see, kas nõutakse 25 aastat pidevat Eestis elamist! Samuti tahaksin ma teada, mida tähendab munitsipaalelamufond, sest munitsipaalomand meil puudub. Kas siin mõeldakse külanõukogude bilansis olevat elamufondi? Aitäh!
T. Lippmaa
Alustaksin teisest küsimusest. Munitsipaalelamufondi mõiste on sisse toodud põhjusel, et kohe on tulemas munitsipaalomandusse üleandmise määrus. Teatud ettevõtted ja vara antakse üle munitsipaalomandiks. Praegu kehtiva elamukoodeksi järgi jaguneb meie vabariigis riiklik elamufond kaheks: ettevõtete ja asutuste bilansis olev ning kohalike nõukogude täitevkomiteede bilansis olev elamispind. Munitsipaalelamufondi läheb üle see, seni on see kohalike nõukogude elamuorganisatsioonide bilansis. See, mis on riiklike ettevõtete-asutuste bilansis, jääb riiklikuks elamufondiks. Mis puutub Eestis elamise aega, siis me siiski eeldame, et 25 aastat Eestis elanud inimesed on ikkagi suures enamikus siin ka töötanud. Ja mõeldud on mitte pidevat, vaid summaarset Eestis elamist. Kui me nõuaksime 25 aastat Eestis töötamist, võib tekkida küsimus, kas ema, kes on kodus lapsi kasvatanud, ei olegi töötanud ja kas pensionär, kes on siin 15 aastat pensionipõlve pidanud, ei olegi töötanud. See kõik on muidugi ka diskuteeritav teema ja võib-olla tuleb tõesti seadusesse lülitada ka sõna "töötanud".
A. Mölder
Austatud spiiker! Austatud ettekandja! Kas valitsus ruutmeetri maksumuse arvutamisel arvestas mingi metoodika järgi ka nn. uute omanike ostujõudu, ma mõtlen siin hoiuseid? See on siiski väga oluline! Ja kas ei peaks koos sellega avalikustama ka, mida on kavas ette võtta üüriga? Lähitulevikus on see väga oluline asi! Kui inimene teab, kui kõrgeks läheb üür, alles siis ta saab otsustada, kas ta ostab või mitte.
T. Lippmaa
Mis puudutab maksujõulisusest, siis esimese lugemise käigus tehti meile ülesanne seda analüüsida – kahjuks tänase päeva seisuga me täpselt ei tea. Kuid on olemas hoiupanga analüüs 1989. aasta kohta, kui palju rahval kodus raha on, see ilmnes nüüd teatud määral 50- ja 100-rublaliate vahetamise käigus. Hoiukassas aga inimestel praegu palju raha ei ole. Võib-olla mõningad näited. Hoiustajaid oli 1 145 000, mõnel on muidugi mitu hoiuraamatut. Hoiuste kogusumma oli tol perioodil 2,33 miljardit. Tehti ka valikuurimine, mille käigus 5 protsendi hoiustajate järgi koostati hoiustajate struktuur. Selle järgi 25 000–50 000 rubla oli 0,1%-l hoiustajatel, 10 000–25 000 2,5%-l, 5000–10 000 7,6%-l, 2500–5000 rubla 11,8%-l ja ülejäänutel siis juba vähem. Hoiustajate arvust 41,0%-l on arvel kuni 300 rubla. Tähendab hoiuraamatute järgi võiks potentsiaalseid korteriostjaid olla 20% piirimail, kui me arvestame selle hinnaga, mis valitsus välja pakkus. Vahemärkusena nii palju, et suvel külastas meie vabariiki Maailmapanga Ida-Euroopa-poliitika ekspert härra Runo New Yorgist, kellega mul oli võimalus üks päev Tallinnas meie probleeme arutada. Hiljem käis ta läbi ka Läti ja Leedu ja andis pärast seda kirjaliku eksperthinnangu meie potentsiaalsete müügivõimaluste kohta. Tema hinnang oli niisugune, et oma elatustaseme ja palkade juures suudame müüa maksimaalselt 10%. Ja see olevat veel optimistlik hinnang.
P. Lutt
Lugupeetud härra ettekandja! Te väitsite puhtas eesti keeles, et asutuste-ettevõtete elamufond on riiklik. Kas siis need korterid ja elamud, mis ettevõtted ja asutused on ehitanud oma rahaga, oma sotsiaal-kultuurfondi või kasumi arvelt on siis juba praeguse valitsuse poolt natsionaliseeritud ja riiklikuks kuulutatud? Või toimub see natsionaliseerimine alles tulevikus? Palun selle kohta ammendavat vastust! Aitäh!
T. Lippmaa
Kehtiva elamukoodeksi kohaselt, mis on vastuvõetud ENSV Ülemnõukogu poolt ja mille aluseks on NSV Liidu elamuseadusandluse alused, jaguneb riiklik elamufond tõesti kaheks: ettevõtete ja asutuste bilansis olev ja kohalike nõukogude bilansis olev. Ettevõtete ja asutuste bilansis olevate puhul ei tehta vahet, milliste vahendite arvel hooned on ehitatud, kas riiklike tsentraliseeritud vahendite või ettevõtte omavahendite arvelt. See on elamukoodeks, kehtib 1983. või 1984. aastast. Meie püüame oma seaduseelnõus selle küsimuse reguleerida nii, et ettevõtte omavahendite arvelt ehitatud elamute privatiseerimisest laekunud summad laekuvad nende ettevõtete arvele. Ja see on seaduseelnõus ka ilusti kirjas. Ettevalmistamisel on uus elamuseadus, mis annulleeriks vana elamukoodeksi ja nõnda püüame kaotada ka selle vastuolu, et ettevõtete enda poolt ehitatud elamud kuuluvad riiklikku elamufondi.
Juhataja
Suur tänu, härra Lippmaa! Ülemnõukogul rohkem küsimusi ei ole. Kaasettekandega esineb eelarve-majanduskomisjoni liige Jüri Reinson.
J. Reinson
Lugupeetud Ülemnõukogu juhataja! Head kolleegid! Ma püüaksin vähe selgust tuua segadusse, mis siin enne tekkis. Teile ei ole nimelt kätte jagatud puhast eksemplari, mida te saaksite rida-realt jälgida ja mis oleks meie pika töö tulemus. See töö on tõesti nii pikaks veninud, et tundub, et asi on päris ära ununenud. Esimesel lugemisel tegime ettepaneku, et olge head, esitage oma seisukohad majanduskomisjonile, ent neid seisukohti peaaegu ei olnud, välja arvatud härrade Koisi, Junti ja Paju omad. Täna siin saalis olen ma aga saanud juba terve paki ettepanekuid, nüüd on justkui üles ärgatud ja avastatud, et tõepoolest selline seaduseelnõu on arutelul. Sellepärast oleks praegu ehk õige rääkida nendest muudatustest ja täiendustest, mida komisjon on aktsepteerinud, ja siis võiks tõesti arutelu katkestada. Enne arutame komisjonis uued ettepanekud läbi ja esitame siis teile redaktsiooni, mis meie arvates võiks olla lõplik. Minu ja härra juhataja käes olevas seaduseelnõus on võrreldes eelmisega mõned sisulised muudatused. Need tegime eelmisel nädalal koostöös seaduseelnõu esitaja Kommunaalametiga, keda esindas peadirektor härra Lippmaa. Komisjoni ja valitsuse erimeelsustel härra Lippmaa juba peatus. Mina räägiksin hea meelega veidi ajaloost.
Esimesel lugemisel majanduskomisjon esitas küsimuse, kas saadikud peavad enne teist lugemist vajalikuks saada mõningat lisainfot. Arvati, et seda oleks tõesti vaja. Ja seda järgmistes küsimustes. Kui palju on neid inimesi, kes on elanud Eestis enam kui 25 aastat? Kas Elamu-Kommunaalametil on mingit ettekujutust sellest kontingendist, kes on võimeline ostma? Ja kas meil ei peaks juba olema käes määrus, mille järgi neid hindasid hakatakse määrama? Ma pean ütlema, et vastus neile küsimustele on komisjonil olemas. Täna siin kord nimetatud arv 600 avaldust ei ole momendil mingi näitaja. Aga on tehtud ka prognoos, et neid kortereid-elamuid, mis kohe erastatakse, võiks olla umbes 3000. Määrusest nii palju, et on sellesama klambriga kokku köidetud otsuseprojekti viimane osa ongi see määrus. Ja sellesamaga hinna määramine piirdubki. Esimene kord jäi ta meil kahe silma vahele. Komisjonidelt me ettepanekuid ei ole saanud, välja arvatud see, mille sain täna keskkonnakomisjonilt. See haarab üht üsna kitsast valdkonda, kaitse all olevate elamute müüki. Nii saangi rääkida vaid nendest üksikutest saadikute ettepanekutest, mida komisjon oma koosolekul arutas.
Kõigepealt, väljastpoolt on meile laekunud ka üks täiendusettepanek, õigemini üks kiri kolme ettepanekuga. Kirjas on palve need ettepanekud Eesti Vabariigi Ülemnõukogu saadikutele teatavaks teha. Nii ei jää mul muud üle kui need ettepanekud kiiresti ette lugeda, seejärel ütlen teile meie otsuse.
Härra Roosileht Tallinnast palus sisse viia järgmised muudatused. Seaduses peaks olema säte, et korteri ostja peab vabastama pinna, mis tal momendil on, kahe kuu jooksul. Me leidsime, et seda ei ole võimalik selle seadusega sätestada, kuna meie ei tea üldse, mis seisundis ostetav pind vabastatakse, võib-olla jätkub seal kapitaalseid töid mitmeks aastaks. Nii et selline seadusesäte ilmselt paneks väga raskesse olukorda inimesed, kes hakkavad ostma.
Teiseks tehti ettepanek üürivõlglaste korterid sundmüüki panna. Me leidsime, et see ei ole selle seaduse ülesanne.
Kolmandaks pakuti sätet, et kuni 1940. aastani Eesti Vabariigi kodanikud olnud ja nende järglased võiksid elamispinna osta ükskõik kus kohas Eestimaal. Seda me ei pidanud lihtsalt vajalikuks, kuna seaduseelnõu ei piira seda üldse.
Härra Junti ettepanek § 2 lõige 2 kohta oli järgmine: välja jätta tekstist osa "välja arvatud konfiskeerimine kuriteo toimepanemise eest". Komisjon leidis, et see on tõepoolest põhjendatud, see ettepanek on vastu võetud. Uues projektis, mis praegu minu käes on, seda veel ei ole.
Teine härra Junti ettepanek § 4 lõige 2 alustada sõnadega: "elamuid ja kortereid müüakse kohaliku ..." ja edasi teksti järgi. See on ka komisjoni poolt vastu võetud. Härra Paju tegi ettepaneku, et elamute ja korterite müügist laekunud summad kantaks 70% elamufondi arvele ja 30% müüja arvele. Komisjon arutas seda asja ja kord kõlas isegi mõte, et kogu see raha tuleb suunata otse eluasemefondi. On ju saadavad summad siiski nii väikesed, et laenusaamise tõenäosus pole suur. Samas leidsime, et niikuinii Ülemnõukogu otsustab, mis tehakse 70%-iga sellest rahast, mis laekub valitsuse eriarvele. Nii et võib-olla jätta seaduseelnõu tekst selles osas muutmata.
Üsna pea pärast esimest lugemist sai komisjon mitu tõepoolest head ettepanekut ja märkust saadik Koisilt. Kui me komisjonis tema ettepanekud läbi arutasime, leidsime paraku niimoodi ja härra Kois ise arvab samuti, et seaduse kontseptsiooni tuleb täielikult muuta. Kui me tema poolt ettepandud parandused tahaksime sisse viia, siis tuleb tõepoolest teha uus seadus. 22. jaanuari istungil, kus osales ka härra Lippmaa, jõudis komisjon üksmeelele järgmiste paranduste suhtes. § 3 lg. 1 määratleti ostmisel tsensuseks 25 aastat Eestis elamist. Me leidsime, et see võiks olla väiksem, ent komisjon on seisukohal, et tsensus määratakse lõplikult siin saalis. Komisjoni ettepanek on jääda 3 aasta peale. Sellise ettepaneku tegi ka härra Kois. Arutasime ka seisukohta, võtta aluseks 5 aastat, kunagi meil oli selline seadus ja see kehtib ilmselt praegugi veel. Kodanik ei saanud enne 5 aastat korterijärjekordagi astuda. Härra Koisi ja proua Sergij ettepaneku põhjal jäi komisjon siiski 3 aasta peale pidama ja see on praegu arutusel olevas projektis sees. § 4 lg. 6 annab täpsustuse, millest valitsus peaks lähtuma hinna määramise metoodika kehtestamisel. See ongi kõige enam laineid lööv ja ilmselt veel pikaks ajaks probleeme tekitav küsimus. Millise hinnaga ikkagi elamuid ja kortereid müüa? Komisjoni seisukoha loeksin hea meelega sõna-sõnalt ette: "Elamute ja korterite müügihinna määramise metoodika ja müügikorra kehtestab Eesti Vabariigi Valitsus. Metoodikas näha ette müüdavate elamute ja korterite hinna määramine, lähtudes nende tegelikust hinnast ostu- ja müügitehingutes ning soodustuste andmine ostjatele vastavalt nende tööpanusele Eesti Vabariigis." Ilmselt tekib siin veel palju keerulisi seoseid, mida lahendada on üpris raske, kuni meil ei ole teada privatiseerimise üldaluseid. Ja isegi kui need on vastu võetud, millal ükskord suudetakse ära teha kõik vajalikud arvestused! Kui osaku idee läbi läheb, siis hakatakse tõenäoliselt kortereid omandama sellesama rahvaosaku arvel. Esialgu on Ülemnõukogu majanduskomisjon lähtunud ikkagi sellest, et riik on ilmselt kohustatud suhtuma kõigisse oma kodanikesse ühetaoliselt. Ja kui riik annab kellelegi midagi, siis on ka teistel õigus midagi saada. Ja kui ta ei anna kellelegi midagi, sel juhul tuleb osta. See seaduseelnõu laialdast andmist ette ei näe. Esimesel etapil tuleb ilmselt ikkagi osta, ent see ei välista sugugi, et inimene pärast saab oma osaku kätte. Ja siis saab ta sellega midagi muud osta või kustutada kas või pangalaenu.
§ 4 lg. 7 on sisse toodud nõue hind kohalikus volikogus kinnitada. Päris ausalt öeldes õieti nagu ei mäletagi, et keegi oleks komisjonis seda väga taotlenud. Seaduse kirjapanijad lähtusid aga sellest, et otsus ja seadus oleksid omavahel kooskõlas. Ja paraku oli otsuses punkt, mis sätestas kohaliku volikogu osa korterite ja elamute müümisel ning nüüd on see ka seaduses olemas. Arvan siiski, et seda nõuet ei ole seaduses vaja.
Nüüd Ülemnõukogu otsuse juurde. Siin on kõigepealt korratud sedasama nõuet, et müüdavate elamute ja korterite hinnad kinnitab kohaliku omavalitsuse volikogu. Rohkem muudatusi ei ole, küll aga on otsuses üks väike vastuolu, mis ilmselt tuleb edaspidise töö käigus kõrvaldada. Seaduse § 6 lg. 3 ütleb, et eriarvele laekunud summade kasutamise otsustab Ülemnõukogu. Ma ei saa seda teisiti tõlgendada, kui et siin saalis otsustatakse nende summade saatus – kas nad suunatakse mingisse fondi, kustutatakse vms. Samas teeb selle otsuse p. 2 lg. 3 valitsusele ülesandeks töötada välja ja esitada Ülemnõukogu Presiidiumile nimetatud summade kasutamise kord ja põhimõtted. Sellest võiks nagu järeldada, et Ülemnõukogu Presiidium võtab vastava otsuse vastu ja see kinnitatakse ilma Ülemnõukoguta. Me seisame pärast fakti ees ja kinnitame Ülemnõukogu Presiidiumi seadluse nende summade kasutamise kohta. Siin ilmselt vastuolu on!
Lõpuks tahaksin öelda seda, et kui me rääkisime kaubandus- ja toitlustusettevõtete erastamisest, siis oli see vaid osa inimeste probleem. Kui me aga räägime korterite ja elamute erastamisest, siis puudutab see igaüht – nii meid siin saalis kui meie valijaid. Sellepärast ei tohi anda alla survele otsustada asi kiiresti-kiiresti. Me peame tegema võimalikult parema otsuse ja sellepärast on tõepoolest iga ettepanek majanduskomisjonis teretulnud. Ootame oma koosolekule ka inimesi, kes tahavad seal osaleda ja probleeme tõstatada. Võib-olla vaidluse käigus jõuame parima lahenduseni. Aitäh!
Juhataja
Suur tänu, Jüri Reinson! Kaasettekanne oli nii põhjalik, et küsimusi saadikutel ei ole.
Lugupeetud Ülemnõukogu! Ma olen sunnitud katkestama selle päevakorraküsimuse arutelu sellepärast, et vastavalt paragrahvile 15 tuleb meil otsustada ühe kiireloomulise küsimuse saatus. § 15 lg. 1 ütleb, et Ülemnõukogu päevakorda võidakse igal töömomendil lülitada küsimusi, mille arutamist ettepaneku tegijad kiireloomuliseks peavad. Minu arvates vastavalt reglemendile me isegi ei pea praegu hääletama, kas katkestada või mitte.


Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsuse "Eesti Vabariigi Ülemnõukogu saadikute ja nende perekonnaliikmete elu ja väärikuse kaitse ajutistest abinõudest" projekti arutelu
Juhataja
Kas kõikidel on käes võrdsete õiguste saadikurühma esitatud otsuseprojekt, mis puudutab saadikute ja nende perekonnaliikmete elu ja väärikuse kaitse abinõusid? On käes. Kohaloleku kontroll. Kohal on 78 saadikut, puudub 27. Lugupeetud Ülemnõukogu. Kes on selle poolt, et lülitada 29. istungjärgu päevakorda kiireloomulise küsimusena võrdsete õiguste saadikurühma ettepanek? Palun hääletada! Selle ettepaneku poolt on 25 saadikut, vastu 15, erapooletuid 29. Asi lülitatakse päevakorda.
P. Panfilov
Lugupeetud eesistuja! Austatud kolleegid! Pole ilmselt vajadust rääkida, kui ülesköetud õhkkond praegu vabariigis on ja millised aktsioonid on viimasel ajal aset leidnud. Mitu Ülemnõukogu saadikut, nende seas ka mina, on saanud anonüümseid kirju, milles ähvardatakse nende ja nende perekonnaliikmete kallal füüsiliselt arveid õiendada. Samuti on olnud samasuguseid anonüümseid telefonikõnesid. Kõike seda arvestades otsustas võrdsete õiguste saadikurühmi esitada teile läbiarutamiseks projekti otsuse kohta, mis kindlustaks meie kõigi ja meie perede julgeoleku. Minu arusaamist mööda pole mõtet kaitsta tühja maja, kui samas jäävad kaitseta Ülemnõukogu saadikud ise. Seepärast meie saadikurühm tolle ettepaneku teebki. Kui tekib küsimus selleks vajaminevatest jõududest, siis igaüks teist nägi neid 15. jaanuaril – jõudusid on meil piisavalt. Mis puutub rahasse, siis on sedagi ilmselt piisavalt. Me peame eelarvest üleval Siseministeeriumi ja Kodukaitset, ning ka mitte kellelegi vajalike barrikaadide püstitamine räägib veenvalt liigse raha olemasolust. Küsimus pole muidugi lihtne. Kuid ähvardused jätkuvad ning pole tagatist, et neid täide ei viida. Minul on kõik.
T. Mets
Mind huvitab, kes keda ikkagi otseselt ähvardab? Kui mina saadikuna ringi liigun, tunnetan ainult rahva toetust. Küsimuse esitamise asemel ma hoopis ütleks, et teie, Pavel Panfilov, peate oma käitumist oluliselt muutma ja ajama sellist poliitikat, mida vajab eesti rahvas. Siis teid keegi ei ähvarda.
P. Panfilov
Küsimus ei ole päevakorrakohane – ma ei vasta.
E. Tupp
Lugupeetud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Mul on, härra Panfilov, teile niisugune küsimus: kas need teile saabuvad kirjad on teil alles ja telefonikõned lindistatud? Ja kas peale teie on veel kedagi saadikutest ähvardatud? Ja kas see käis eesti või vene keeles? Ilma neid küsimusi lahendamata ei saa me mingit otsust võtta. Sest niisuguseid trikke võib ju täiesti provokatsioonilistel eesmärkidel või ka nalja tehes teha, me ei pea seda alati tõsiselt võtma. Tänan!
P. Panfilov
Kirjad on olemas, põhiliselt on nad anonüümsed. Annan kohe mõned neist meie eesistujale üle. Peale selle tahan teile kinnitada, et me ise üksteisele kirjutanud pole.
Juhataja
Ma selgitan asja nii palju. Võib-olla lepime kokku, et näiteks minu asetäitja härra Andrejev loeb nad ette või kui tahate, jätab lugemata. Ähvardust neis siin ei ole, aga ega nad väga kaunid ka ei ole. Vene keeles. Aga nad ei ole anonüümsed, siin on allkirjad all, need ei pruugi muidugi tõesed olla. Nii. Jätkame küsimuste esitamist. Toomas Kork!
T. Kork
Lugupeetud eesistuja, lugupeetud ettekandja! Mul on kaks küsimust. Esiteks, miks kolleeg Panfilov taotleb elu ja väärikuse kaitset Eesti Vabariigilt ja tema võimuorganitelt, kui ta peab ennast hoopis Eesti NSV Ülemnõukogu saadikuks? Viimast näitavad ka tema korduvad esinemised ilmselt kehtiva korra vastastel miitingutel ning tema rinnas olev märk?
Ja teiseks: miks te taotlete kaitset nimelt 1. maini, kas on lootust saavutada selleks ajaks mingi oluline muutus Eesti Vabariigi praeguses staatuses? Aitäh!
P. Panfilov
Peale selle on minul samasugune Eesti NSV Ülemnõukogu saadiku tunnistus nagu teilgi. Kuid märki, vabandage, võin kanda kui reliikviat. Ma ei tunne muret mitte üksnes enda pärast. Kordan veel kord, et kui need ähvardused täide viiakse, siis võib juhtuda, et tühja barrikaadidega kaitstud saali ei vaja enam keegi.
T. Kork
Mispärast esimese maini?
P. Panfilov
See projekt on arutamiseks. Saadikud võivad pakkuda ka teise tähtaja. Võib 1. veebruarini, võib nädal aega. Meie arvates piisaks 3 kuust. Kui mõtlete teisiti – palun, tehke ettepanekuid!
T. Kork
Te ütlesite, et 3 kuust piisaks. Aga mida teha nende 3 kuuga? Milleks piisaks kolmest kuust?
P. Panfilov
Et rahvas rahuneks, et inimesed näeksid, et saadikud on kaitstud, et midagi nendega juhtuda ei saa ja nad võivad rahulikult töötada ning seadusi vastu võtta.
H. Valk
Austatud juhataja! Mul on rahvasaadik Panfilovile küsimus, kuidas ta kujutleb selle asja tehnilist külge? Näiteks minu perekond koosneb kuuest inimesest, kolm last käivad eri koolides. Kas igaühe jaoks miilits? Naise jaoks miilits, ema jaoks ja minu jaoks ka? Niimoodi võime kõigi saalis istujate perekonnaliikmete koguarvuks saada võib-olla vähemalt 400-500. Kustkohast rahvasaadik Panfilov kavatseb niisuguse vägeva jõu võtta, et igaühel oleks kaitse olemas? Tänan!
P. Panfilov
Esiteks, selleks me siin Siseministeeriumi eelarvet arutamegi, et nad mõtleksid sellegi üle, kuidas meid kaitsta. Teiseks, ma toonitan: see on projekt. Te võite sellesse muudatusi teha. Igaüks võiks otsustada, kas tema ise ja tema perekond vajavad kaitset või ei. Kes tunnetab ohtu, sellel peab kaitse olema, kes aga mitte, sellel pole seda vaja. Mis puutub kaitsevõimalustesse, siis kordan veel kord: siia on juba kokku tulnud kaks või poolteist tuhat inimest, ilmselt on nad suutelised ka meid kaitsma. Tähendab, jõud on olemas.
T. Made
Lugupeetud eesistuja, lugupeetud kolleeg Panfilov! Tahaks kõigepealt repliigi korras öelda teile seda, et küll on ikka hea, kui inimene oskab paljusid keeli. Kuid nüüd küsimus. Mina vajaksin muidugi ka ööpäevast valvet nii nagu teiegi, seejuures ka magamise ajal. Ja meie perekond on umbes sama suur kui härra Valgul. Tahaksin küsida, kas te olete teinud mingeid konkreetseid arvutusi, palju see maksma läheks. Arvestame siis 3 vahetusega tööd. 5-6 inimesele ühest kaitsjast ei jätku, minu perekonna kaitsmiseks peaks olema vähemalt 2-3 inimest. See tähendab väga suurt ihukaitsekollektiivi. Kas te olete nõus nimetama selle summa, mis me peame siis selleks, et meid kuni 1. maini kaitstaks, peaministri käest eelarvest küsima? Peale selle muidugi hämmastab mind see, et te argade killast olete. Mina sain omal ajal suurvene šovinistide käest 47 ähvarduskirja, kus mind lubati maha lasta või Moskvas esimese posti külge üles riputada. Aga ma ei läinud sellest kellelegi rääkima ega kaebama ja näete, olen pidanud vastu. Paluksin nüüd täpset kopika pealt vastust, kui palju te eelarvest raha tahate? Kui te ei oska öelda, siis öelgegi, et ei oska, demagoogiat ajada ei ole vaja. Aitäh!
P. Panfilov
Õige, olen teiega nõus, demagoogiat ei tasu ajada! Kui me otsustame selle probleemiga tegelda, siis tuleb talle ka tõsiselt läheneda. Kordan veel kord, selleks on meil olemas organid, kellele me raha maksame. Nemad peavad need arvestused tegema. Me ju veel ei tea, kas meil tuleb kaitsta 105 saadikut ja nende peresid või ainult 2–10 inimest. Aga kui küsitakse, kes on meil arg, kes mitte, siis ma kordan: seisan mitte ainult enese, vaid ka teie eest. Arvestusi ma teinud pole, meie Ülemnõukogu tööpraktikat arvestades võiks selle asja usaldada riigikaitse komisjonile.
Juhataja
Kas vastus ei rahuldanud teid, Tiit Made? Katsuge nüüd kahe minutiga hakkama saada!
T. Made
Lugupeetud eesistuja! Kuna projekt on nõrgalt ette valmistatud, on mul ettepanek asja arutelu katkestada, kuni härra Panfilov esitab meile täpse eelarve, kui palju tal meie kaitseks eelarvest raha vaja on. Aitäh!
Juhataja
Reglement ei näe praegu katkestamist ette, praegu on küsimuste esitamine. Me tuleme enne läbirääkimisi selle juurde tagasi. Ants Paju!
A. Paju
Austatud juhataja, lugupeetav ettekandja! Minu küsimus on natukene teist laadi ja vastata on ehk lihtsam. Kas te oma ettepaneku tegemisel arvestasite ka, et kui Ülemnõukogu ei leia vajadust kaitset kinnitada, siis te palute sõjaväe või teiste jõudude abi?
Ja teine küsimus. Kas lugupeetud ettekandja pidas enne selle projekti esitamist nõu ka Nikolai Aksininiga? Mul on nimelt meeles, kui viimane rõhutas Ülemnõukogu juhatajale härra Nugisele, et ta võib garanteerida siin saalis kõikide kaitse. Aitäh!
P. Panfilov
Ma olen parlamendi liige ning seepärast teen ettepaneku lahendada need küsimused seaduslikul alusel, vastavalt parlamendi otsusele. Kuidas parlament otsustab, nii ka jääb. Härra Aksininiga ma pidasin nõu, ta on meie saadikurühma "Võrdsete õiguste eest" liige.
K. Koha
Lugupeetud juhataja! Lugupeetud Pavel Panfilov! Esimene küsimus oleks selline: kas te olete parlamendi palgal? Teiseks, kes konkreetselt on saanud ähvarduskirju ja kui palju neid ähvardusi üldse on, kas 10, 20 või 1 või 2? Majanduskomisjoni liikmena tunnen siiski ka huvi, kui palju see kaitse maksma läheks, ja veel, milline peaks olema režiim? Kas ihukaitsja võib teiega öösel ühes toas magada? Kas ta võib minna sinna, kuhu teie lähete? Kas ta võib osa võtta kõikidest teie käikudest, teie koosolekutest, teie nõupidamistest jne., jne? Aitäh!
P. Panfilov
Alustan teie viimasest küsimusest. Kui te tähelepanelikult jälgisite, kuidas kulges meie kahe saadiku näljastreik, siis nägite, et ühe ööga suutis valitsus nende tegevust reglementeerida: mida nad võivad teha, kuhu tohivad minna, mida juua. Lausa lust! Nii et võimalused on meil olemas, on, kes kirjutaks eeskirju, ja kes mõtleks. Palka ma saan Ülemnõukogust 100 rbl.
P. Lutt
Mul on teile selline konkreetne küsimus: mitu ähvarduskirja olete teie või teie seltsimehed saanud? Kui me selle asja läbi arutame, võib-olla tuleb välja, et polegi vaja kedagi valvata. Aitäh!
P. Panfilov
See on hea ettepanek, seepärast ma räägingi, et peab korraldama selle demokraatliku arutelu. Mis minusse puutub, siis minule on tulnud kaks ähvarduskirja.
P. Lutt
Mul on konkreetne küsimus, mitu ähvarduskirja teie olete saanud?
Juhataja
Üks hetk, kolleegid, ärme üle räägime! Head kolleegid! Kui Ülemnõukogul on soov need kirjad ära kuulata, siis Viktor Andrejev loeb need ette. Kui seda soovi ei ole, siis jätkame küsimuste esitamist. Ei ole? Ignar Fjuk!
I. Fjuk
Lugupeetud juhataja! Lugupeetud Pavel Panfilov! Vastavalt meil massiteabes avaldatule on analoogilisi ähvardusi teoks tehtud lasteaedades, ka koolides, ähvardatud on ka eesti saadikuid vene keeles ja ka meie valijaid. Seetõttu oleks küsimus, miks te peate vajalikuks saadikuid kui enam kaitset vajavaid kogu rahva seast esile tõsta? Ja kas te olete antud küsimuses pöördunud miilitsaorganite poole? Antud juhul oleks kõige otstarbekam iga konkreetset juhtumit eraldi uurida – võtta kas telefonid valve alla või saata kirjad ekspertiisi, asjale ühesõnaga vastavalt seadusele käik anda. Nii et kaks küsimust: kas te peate rohkem vajalikuks kaitsta saadikuid kui emasid ja lapsi, lihtsalt valijaid, ja teiseks, kas te olete pöördunud miilitsaorganite poole?
P. Panfilov
Lugupeetud kolleegid! Tahan veel kord juhtida teie tähelepanu projektile, mille esitas meie saadikurühm. On ettepanek kaitsta kõigi Ülemnõukogu saadikute elu ja väärikust. Kõigi! Miks just saadikute? Seepärast, et nagu me näeme, seni kaitstakse vaid Ülemnõukogu hoonet, see on barrikadeeritud. Ilmselt arvatakse, et hoone on meist, seadusandjaist, tähtsam. Ütlen veel kord: milleks kaitsta hoonet, peab kaitsma inimesi?!
Juhataja
Suur tänu! Kolleegid, ma juhin teie tähelepanu on sellele, et kell on 17.56. Täna me töötame rangelt reglemendi järgi ja täpselt kell 18 ma panen hääletamisele küsimuse, kas pikendada täna ametlikku tööpäeva või mitte. Aga sinnamaani vastame küsimustele. Jüri Kork!
J. Kork
Austatud juhataja! Lugupeetud Pavel Panfilov! Teie peate ennast vähemalt palga järgi eelkõige parteiliidriks ja alles seejärel parlamendisaadikuks. Kas te ei arva, et need ähvardused tulenevad teie põhitööst, mitte tööst siin parlamendis? Võib-olla on põhjuseks terve teie partei suhtumine, mille üle pahameel valatakse teie peale ka seoses veriste sündmuste organiseerimisega Leedus. Võib-olla peaksite julgeolekut taotlema hoopis relvastatud töölismalevatelt, kes laskeharjutustel käivad, võib-olla sealtpoolt saab kindlama toe?
P. Panfilov
Ma kordan: mina olen Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi Ülemnõukogu saadik, kelleks on mind valinud rahvas vastavalt valimisseadusele. Kõik!
R. Tamme
Härra Panfilov, te viitasite riigikaitsekomisjoni osale saadikute kaitse seisukohtade väljatöötamises. Ma arvan, et on alust asja üle tõsiselt mõelda. Selleks võiks kasutada Kodukaitset või mõnd ametlikku organisatsiooni, Kodukaitse on vabatahtlik. Kas see ettepanek teid rahuldab ja kas te sellega nõustute?
P. Panfilov
Kui see garanteerib minu julgeoleku, siis miks mitte?
N. Aksinin
Lugupeetud juhataja, austatud kolleegid! Siin nimetati minu nime, seepärast tahaksin repliigile vastata repliigiga. Minu ees on kiri, mis on ühe ja sama käekirjaga kirjutatud kolmele isikule: mulle, Malkovskile ja Panfilovile. Näete, siin ta mul on. Niisiis, ma tahan öelda, et Edgar Savisaar ei ole mitte üksnes meie saadik, vaid veel ka NSV Liidu oma. Tal on ihukaitse. Otto Skorzeny koolkonna luurajatele ta huvi ei paku, selles olen 100-protsendiliselt kindel, ent tal on olemas ihukaitse. Miks me siis pöörame väga tõsise küsimuse naljaks? Asi on selles, et mitte ainult seltsimees Panfilovit ei ähvardata, vaid ka mind – kauplustes, telefonitsi, mujalgi. Kui teil on selle kohta toendeid vaja, siis me hakkame neid koguma, fikseerime kõik faktid ja esitame teile tutvumiseks kõik materjalid. Tähendab, miilits peab mingi otsuse tegema. Pole ju kohustuslik, et igaühe järel meist peab mees käima. On ju ka mingeid teisi mooduseid, patrullimine jne. See on juba miilitsa asi. Tänan tähelepanu eest!
Juhataja
Nikolai Aksinin, see oli sõnavõtt, mitte küsimus! Kell on 18.01. Ma palun teid hetkeks minna tagasi oma töökohale ja otsustame tööpäeva pikendamise küsimuse.
Kohaloleku kontroll. Kohal on 78 saadikut, puudub 27.
Kolleegid, esitan teile ettepaneku sellises formuleeringus: kes on selle poolt, et pikendada ametlikku tööpäeva poolelioleva päevakorrapunkti arutelu lõpetamiseni – pean silmas muidugi kiireloomulist küsimust –, samas katkestasime ju ka eelneva päevakorraküsimuse arutelu. Võib-olla oleks õige esitada Ülemnõukogule ettepanek kogunisti nii, et jätkata mõlema poolelijäänud küsimuse arutelu lõpetamiseni? See nõuab kvalifitseeritud häälteenamust: kaks korda rohkem poolt kui vastu. Tuletan meelde, et homme on vastavalt reglemendile valitsuse ja panga infotund. Ja kui me neid küsimusi täna ei ammenda, kanduvad need liiga palju edasi, käesoleva istungjärgu lõppu.
Lugupeetud Ülemnõukogu! Kes on selle poolt, et pikendada tänase plenaaristungi tööaega kuni poolelijäänud küsimuste arutelu lõpetamiseni? Palun hääletada!
Ettepaneku poolt on 19 saadikut, vastu 39, erapooletuid on 12. Tööpäeva ei pikendata.
Lugupeetud Ülemnõukogu, ma palun teid mitte kiirustada, mul on teadaanne!
Mõlema poolelijäänud küsimuse arutelu jätkatakse käesoleval istungjärgul ja ma kirjutan üles küsimuste esitajad ja ka kõnesoovijad. Homne plenaaristung algab nagu ikka kell 10. Head õhtut!


EESTI VABARIIGI ÜLEMNÕUKOGU XII KOOSSEISU
29. ISTUNGJÄRK
TEINE ISTUNG
29. jaanuar 1991


Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 1991. aasta 14. jaanuari otsuse "Eesti Vabariigi Ülemnõukogu juhatajale erakorraliste volituste andmise kohta Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 27. istungjärgu korraldamisel" kehtivuse pikendamisest
Juhataja (Ü. Nugis)
Tere hommikust, lugupeetud Ülemnõukogu! Asugem töökohtadele! Kontrollime kohalolekut! Kohal on 80 saadikut, puudub 25.
Head kolleegid! Vastavalt reglemendile ja kinnitatud päevakorrale alustame käesolevat istungit Eesti Vabariigi Valitsuse ja Eesti Panga infotunniga. Samas panen teile väga südamele, et sellel istungjärgul tuleb kõne alla mitu kiireloomulist küsimust. Kas me suudame selle töömahuga hakkama saada, oleneb sellest, kui viljakalt me töötame. Minu arvates me plaanilise plenaaristungi ajaga välja ei tule ja ma väga palun teid suhtuda suuremeelselt võimalikesse ettepanekutesse tööaja pikendamise kohta. Kordan veel kord üle, et täiendavalt juba kinnitatud päevakorrale tulevad kiireloomuliste küsimustena kõne alla referendumi ja Nõukogude armeega seotud probleemid, Nõukogude Liiduga läbirääkimiste delegatsiooni kinnitamine ja ehk veel midagi. Lembit Arro!
L. Arro
Lugupeetud Ülemnõukogu liikmed! Nagu näete, on selle istungjärgu päevakorrapunktid ja need küsimused, mis Ülemnõukogu juhataja praegu loetles, meil vaja läbi arutada sellel nädalal. Olukord on äärmiselt tõsine ja nendes küsimustes tuleb meil vastu võtta otsus. Vaja on pidada diskussioon, kas Ülemnõukogu otsustab referendumi läbi viia või mitte. Sama elulised on sõjaväe ja Moskva delegatsiooni küsimused – võib-olla läbirääkimised Moskvas toimuvad juba järgmine nädal. Kui me nüüd tahame tööpäeva pikendada, on vaja kvalifitseeritud häälteenamust, see tähendab kaks korda rohkem poolt kui vastu. See aga meil ilmselt kuidagi läbi minna ei taha. Samas ootab rahvas, et me need küsimused selle nädalaga siiski läbi arutaksime. Minu ettepanek ongi anda Ülemnõukogu juhatusele sellel istungjärgul erivolitused otsustada nii päevakorda kui ka tööaega. Ma paluksin seda hääletada!
Juhataja
Kolleegid! Asjaolud on sellised. Kui Ülemnõukogu on valmis veel kord seda küsimust arutama, siis erivolituste aja pikendamiseks on vaja 53 poolthäält, eile seda ei saanud. Kui erivolitustele pakutakse veel täiendusi, siis on tarvis kvalifitseeritud häälteenamust. Juhatus täiendusi ei taotle, taotleb eelmisel ja üle-eelmisel istungjärgul kehtinud erivolituste aja pikendamist. Ma panen asja hääletamisele.
Kohaloleku kontroll! Kohal on 77 saadikut, puudub 28.
Lugupeetud Ülemnõukogu, kes on selle poolt, et pikendada Ülemnõukogu juhatajale istungite läbiviimisel 14. jaanuaril antud erivolituste aega? Palun hääletada!
Vaja on 53 häält. Selle ettepaneku poolt on 51 saadikut, vastu 12, erapooletuid on 11.
Kui Ülemnõukogu erivolitusi ei soovi, siis mina peale ei käi. Või teeme uue hääletuse? Kas mõnel laual nupud ei töötanud?
Kohaloleku kontroll. Kohal on 82, puudub 23. Lugupeetud Ülemnõukogu! Kes on selle poolt, et Ülemnõukogu juhatajale antud erivolituste aega pikendada? Palun hääletada!
Selle ettepaneku poolt on 54 saadikut, vastu 13, erapooletuid on 12. Otsus on vastu võetud.


Eesti Vabariigi Valitsuse ja Eesti Panga infotund
Juhataja
Lugupeetud Ülemnõukogu! Me alustame käesolevat istungit Eesti Vabariigi Valitsuse ja Eesti Panga infotunniga. Ma oletan, et kõik on uue reglemendiga tutvunud. Kõigepealt rahvasaadik Kotšegarovi esitatud küsimus jälgitavate sõjaväeosade kohta. Selles küsimuses annab selgitust peaminister härra Savisaar.
E. Savisaar
Lugupeetud rahvasaadikud! Austatud Ülemnõukogu juhataja! Saadik Kotšegarov on esitanud järgmise küsimuse: "Mitme päeva vältel jälgivad teatud isikud vabariikliku kiirabihaigla katuselt Rahumäe tänavas asuvaid sõjaväeosi. Vaatlejatel on kaasas olnud vaatlusvahendid, videotehnika ja optilise sihikuga vintpüss. Palun vastata, kelle korraldusel on sinna loodud vaatluspost, mis alusel jälgitakse sõjaväeosi, kes võtab endale vastutuse võimaliku konflikti eest?"
Kõigepealt, kui on teada fakt, et keegi kolab vintpüssiga, pealegi optilise sihikuga vintpüssiga mööda katuseid, siis tuleb igal juhul sellest teatada Siseministeeriumile, kus siis viiakse läbi juurdlus. Minule niisugustest faktidest teatatud ei ole. Kui rahvasaadik Kotšegarovil on vastavad andmed olemas, siis me palume need esitada ja asja kontrollitakse. Samal ajal aga tahaksin öelda, et sõjaväeosade liikumist me tõepoolest püüame kontrollida. See on osa riigi territooriumi kontrollist, mis on valitsuse ülesanne. Ja me teeme seda järgmistel põhjustel.
Alustaksin sellest, et hirmul on teatavasti suured silmad. Rahva seas levib kõige uskumatumaid kuuldusi. Kuuldusi mitte ainult optilise sihikuga vintpüssidest kusagil katusel, vaid helikopteritest ja tankidekolonnidest, mis kohe-kohe Tallinnale lähenevad. Iga päev saame kümneid niisuguseid teateid. Mõistetav, et teie valijad nõuavad ja teie ise nõuate samuti, et me oleksime asjaga kursis. Kui aga küsida sõjaväelastelt, siis me oleme kahjuks saanud vaid mitte midagi ütlevaid vastuseid. Seetõttu oleme tõepoolest püüdnud ka iseseisvalt sõjaväe kohta paljusid asju teada saada ja see on aidanud mitmeid kuuldusi kummutada. Ma tahaksin öelda, et informatsiooni hankimine, üldse informeeritus, see ei vii mitte konfliktile, vaid see just nimelt välistab konflikti.
Teine moment. Nõukogude Liit väidab, et sõjaväel on teatud kohustused elanike ees, Baltimaade kaitsmisel jne. Kui see nii on, siis järelikult on elanikel sõjaväe suhtes ka teatud õigused. Seda enam, et sõjavägi on ühiskondlik institutsioon. Ma saan aru, et ei ole viisakas jälgida teiste inimeste eraelu, ei ole viisakas jälgida seda, mis kellegi magamistoas toimub. Aga kõik see, mis toimub maksumaksjate raha arvel, peab igal juhul olema nii või teisiti avalikkuse kontrolli all. Eriti pärast seda, kui hiljuti Leedus üks härra väitis, et nende garnison võib varsti väljuda kontrolli alt.
Kolmanda momendina tahaksin välja tuua selle, et armee paraku tegeleb ikkagi asjadega, mis ei lähe kokku Eesti Vabariigi seadustega. Ma pean silmas raadiojaama "Nadežda" teenindamist, talle võimaluse andmist tegutseda sõjaväeosa territooriumil. Ja kuna sellised faktid on tuvastatud, siis ei ole ka mõtet mängida solvunuid. On ju mõistetav, et valitsus tahab teada, mis selle kõige taga on.
Ja lõpuks. Informatsioon manöövritest, sõjaväe ümberpaigutamisest – seda peab loomulikult teadma iga valitsus. Varem kindlustati säärane informatsioon sel viisil, et EKP esimene sekretär oli ka ringkonna sõjanõukogu liige, nüüd meil vastav teave puudub. Seoses Tori sündmustega ja ka Kohtla-Järvel toimunud interjõudude kongressiga me taotlesime säärast informatsiooni, aga nagu ma ütlesin, meile anti ebamääraseid ja väheveenvaid vastuseid. Sellega seoses pöördusime juba möödunud aasta suvel armee juhtkonna poole ettepanekuga lahendada operatiivselt sideküsimused, vahetada vastastikku esindajaid. Vabariigi valitsus ning Ülemnõukogu peavad olema kursis kõigega, mis toimub sõjaväes, ja vajaduse korral tuleb sellest informeerida ka avalikkust. Kahjuks ei ole armee ses osas midagi ette võtnud ja mul oleks väga hea meel, kui sõjaväe saadikud aitaksid oma autoriteeti kasutades küsimuse lahendamisele kaasa. Siis kaoks ka vajadus mingil muul ja ka tülikamal viisil informatsiooni hankida. Tänan teid!
Juhataja
Suur tänu! Vastavalt reglemendile saaks esimesed küsimused esitada härra Savisaar, kuid härra Kotšegarovit ei ole saalis. Samas ei ole uue reglemendi järgi keelatud esitada küsimusi ka teistel saadikutel. Vladimir Lebedev!
V. Lebedev
Lugupeetud eesistuja! Austatud kolleegid! Mul on küsimus härra peaministrile. Kuidas kavatseb vabariigi valitsus ja kas ta üldse kavatseb täita korraldust Siseministeeriumi ja Nõukogude armee üksuste ühise patrullimise kohta? Ma mõtlen, et praeguses kogu Baltikumis kujunenud olukorras võiks see abinõu pinget paljuski maandada. Veel luban ma endale tuletada kolleegidele ja härra peaministrile meelde kurba juhtumit kahe Rootsi ametiühingutegelasega. Tänan!
E. Savisaar
Ma peaksin härra Lebedevile omakorda küsimuse esitama: kas sõjaväe patrullimine Leedus ja Lätis on aidanud olukorda stabiliseerida või vastupidi, on seda pingestanud ja tekitanud täiendavaid ohtusid? Ma ei arva, et Eestis või üldse Baltikumis oleks praegu tänavatel sõjaväge vaja. See on konstitutsioonivastane samm, millega antakse sõjaväele terve rida õigusi, mis muidu on miilitsal või politseil. Ja vahe on veel selles, et kui miilits või politsei peab parlamendis aru andma, mis ta tänaval ette võtab või ei võta, siis sõjaväel niisugust aruandekohustust ei ole. Sellega väljub ka terve rida küsimusi teie kontrolli alt, lugupeetud seadusandja! Seoses sellega võttis Eesti Vabariigi Valitsus vastu otsuse ühisele patrullimisele mitte välja minna. Kohtumisel NSV Liidu peaministriga tõstsin selle küsimuse ka üles ja asja lubati arutada. Eile võttis ka Eesti Vabariigi Ülemnõukogu Presiidium vastu otsuse, et ühise patrullimise kui konstitutsioonivastase abinõuga ei nõustuta. Tänan teid!
P. Panfilov
Lugupeetud eesistuja! Austatud ettekandja! Öelge palun, kas teie valitsus on valmis tagama raadiojaama "Nadežda" julgeoleku ja seda ka siis, kui ta sõjaväeosast näiteks barrikaadidega ümbritsetud Toompea territooriumile üle toodaks?
E. Savisaar
Kõigepealt peab asi olema kooskõlas nii rahvusvahelise seadustikuga kui ka Nõukogude Liidu ja Eesti Vabariigi seadustega. Kõiki neid on praegu rikutud ja niisuguses olukorras me saame "Nadeždat" loomulikult käsitada ainult kui põrandaalust raadiojaama. Ja seda ta tegelikult ka on.
N. Aksinin
Lugupeetud peaminister! Austatud kolleegid! Eile süüdistati härra Panfilovit arguses. Sõjaväelasena tean, et sõjas pole ühe mehe argus põrmugi ohtlik ega kujuta endast midagi erakordset. Kas teile aga ei tundu, et meil on täna tegu kollektiivse argusega? Veelgi enam juhtiva üksuse omaga? Ja vaat see on sõjas juba üsna ohtlik. Kas te kavatsete maha võtta barrikaadid, mis praegu hoonet ümbritsevad? Tänan tähelepanu eest!
E. Savisaar
Ma ei tea, mida rahvasaadik Aksinin peab silmas rääkides individuaalsest või kollektiivsest argusest. Kui aga härra Panfilovil või mõnel teisel rahvasaadikul, kes taotleb omale isiklikku ihukaitset, on andmeid ohust nende julgeolekule, siis loomulikult on need vaja esitada Siseministeeriumile. Võib-olla tõesti tuleb neile kaitse garanteerida, see pole välistatud. Aga seda tuleks teha pärast iga konkreetse küsimuse eraldi läbivaatamist.
Mis puutub barrikaadidesse, siis mul oleks hea meel, kui ma neid siin Toompeal ei näeks ja ma arvan, me võtame nad maha kohe, kui olukord normaliseerub. Selle normaliseerumise eeldusteks pean aga raadiojaama "Nadežda" olukorda pingestavate üleskutsete lõpetamist ja nende probleemide lahendamist, mis seotud Mihhail Lõssenko salkade formeerimisega.
V. Lebedev
Lugupeetud peaminister! Mul on teile küsimus seoses teie väitega, et raadiojaama "Nadežda" tegevusel on piraatlik iseloom. Kui te pole praegu valmis vastama, siis ma võin ka oodata, ent ma tahaksin kuulda, milliseid rahvusvahelisi eeskirju ning milliseid Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu seadusi raadiojaam "Nadežda" rikub. Tänan!
E. Savisaar
Sellele, et raadiojaam "Nadežda" rikub seadust, on Nõukogude valitsuse tähelepanu juhtinud juba ka Rahvusvaheline Sideorganisatsioon. Talle on antud vastus, et "Nadežda" on ajutiselt tegutsev raadiojaam. Seadust aga rikub ta ka sel moel, et ta on ametlikult kohustatud oma tegevust kooskõlastama Eesti Vabariigi Siseministeeriumi ja sellele alluvate organitega ja ta saab töötada ainult nende loal – seda antud ei ole. On ka teisi momente seadusandluses, mida "Nadežda" ignoreerib.
T. Made
Lugupeetud eesistuja! Austatud härra peaminister! Ma tean, et te pikisilmi ootate minu küsimust ja et teile mitte pettumust valmistada, siis ma seda ka teen. Kõigepealt, minu subjektiivne arvamus on, et valitsus teeb õigesti, kui peab armeel ja tema liikumisel silma peal. Ja valitsus on teinud ka õigesti, et on need sümboolsed barrikaadid siia Toompeale püstitanud – olgu see siis mingilgi määral psühholoogiline tugi eesti rahvale tema võitluses.
Küsimus aga on niisugune: kas on hakanud silma mingisugust armee liikumist? Kas on hakanud silma, et on toodud täiendavaid väeüksusi? Kas on täheldatud mingitki armee aktiivsust enne 1. veebruari, kui need patrullid käima lähevad? Aitäh!
E. Savisaar
Tahaksin kõigepealt härra Madele kinnitada, et tal on täna veel mitu võimalust mulle küsimusi esitada, kuna pean vastama veel mitmele küsimusele. Märkimisväärset aktiivsust ei ole praegu täheldatud.
A. Gussev
Lugupeetud peaminister! Lugupeetud juhataja! Austatud saadikud! Ma kuulan praegu esitatavaid küsimusi ja vastuseid nendele ning tahan teid lihtsalt ühest asjast informeerida. Ei tea, kuidas peaminister seda kommenteerib. Asi on selles, et nii ajakirjanduskomisjonile, mida juhib minu taga istuv härra Veidemann, kui ka linnanõukogule on esitatud dokumendid raadiotelejaama "Riff" registreerimiseks. Aga ei linnanõukogust ega komisjonist antud positiivset vastust. Tänases jutus sellest, et raadiojaam "Nadežda" pole ametlikult kõiki neid etappe läbinud, pole minu meelest tõsised. Seoses sellega ka tahaksin, et peaminister annaks korralduse selgitada, miks härra Veidemann ja linnanõukogu ei andnud luba antud raadio-telestuudio registreerimiseks.
E. Savisaar
Nähtavasti olid tõsised põhjused, miks seda ei tehtud. Teatavasti mitte üheski riigis ei lubata niisuguste massikommunikatsioonivahendite, tele- ja raadiojaamade tööd, kes tegelevad kehtiva korra õõnestamisega, kes esitavad kuritegelikke üleskutseid jne. Ma ei ole ausalt öelda selle televisioonijaama looga kursis. Aga kuna te ise tõite analoogia raadiojaamaga "Nadežda", siis ma võin põhjust oletada. Selguse loomiseks võivad lugupeetud rahvasaadikud aga kasutada ka parlamendisiseseid kanaleid. Aitäh!
V. Menšikov
Lugupeetud peaminister! Mul on teile küsimus seoses arutatava julgeolekuteemaga. 24. jaanuaril ütles härra Rüütel kohtumisel Kirde-Eesti esindajatega, et viimasel ajal on Tallinnasse ilmunud palju inimesi – neid on juba mitte sadu, vaid tuhandeid –, kes elavad pööningutel ja keldrites ning on relvastatud. Ja seejuures mitte püstolitega. Ma usun, et see härra Rüütli informatsioon ei saanud valitsusest mööda minna – nende küsimustega tegeleb Siseministeerium ning vist isiklikult härra peaminister. Seepärast on mul selline küsimus: kui on teada, et tuhanded relvastatud inimesed viibivad Tallinnas, siis milliseid meetmeid rakendab valitsus ning isiklikult härra peaminister koos siseministriga, selgitamaks, kes on need inimesed ning kust nad on ilmunud? Tänan!
E. Savisaar
Kõigepealt tahaksin öelda, et minul ei ole siiski kohane siin kommenteerida Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe sõnu. Ma arvan, et sellistes küsimustes oleks põhjendatud otsene pöördumine tema poole. Aga kui te peate silmas võitlust hulkurluse, mafioosode, kuritegevuse, spekulatsiooniga jne., siis nende vastu rakendavad ametkondlikke abinõusid nii Siseministeerium, KGB kui ka teised organid. Võin teid informeerida, et homme hommikul tuleb kokku kuritegevuse, spekulatsiooni jms. vastu võitlemise komisjon. Pärast seda tehakse ülevaade, mis on viimaste kuude jooksul selles valdkonnas suudetud ära teha.
Juhataja
Suur tänu! Kolleegid, ma juhin teie tähelepanu sellele, et küsimusi esitatakse kirjaliku küsimuse kohta, antud juhul siis sõjaväe jälgimise kohta. Enn Leisson!
E. Leisson
Lugupeetud härra juhataja, te võtsite mul sõnad suust! Ma just tahtsin teha ettepaneku, et infotund ei muutuks meil pressikonverentsiks. Tänan!
A. Novohatski
Lugupeetud peaminister! Olen sunnitud püstitama küsimuse otse, et te ei saaks kasutada oma diplomaadivõimeid. Kas te teate midagi enam kui 10 000 relvastatud inimese viibimisest Tallinnas? Need inimesed ei kuulu ei Siseministeeriumi, ei Riikliku Julgeoleku Komitee ega ka mitte Nõukogude armee koosseisu ning pole üldse teada, kelle teenistusse nad kuuluvad.
E. Savisaar
Ma kordan veel kord, rahvasaadik Novohatski, meile on teada andmed selle kohta, et mitmesuguste organiseeritud jõukude, maffia huvi Baltikumi ja sealhulgas ka Eesti vastu on viimase poole aasta jooksul kasvanud. Ilmselt see on seotud muu hulgas ka sellega, et meil on rohkem välismaalasi ja väliskapitali. Kas neid inimesi on meil nüüd sada või tuhat või kaks tuhat – ma arvan, et see ei ole praegu küll parlamendiväitluste küsimus.
Juhatajа
Suur tänu! Sellega on esimene küsimus ammendatud. Läheme teise juurde. Kristlikud demokraadid, sh. konkreetselt saadikud Hallaste ja Laar, tahavad selgust Eesti noormeeste tegevteenistuse kohta Nõukogude armees. Ka sellele küsimusele vastab peaminister Edgar Savisaar.
E. Savisaar
Härrad Hallaste, Laar ja kolmas saadik, kelle nime ma, vabandan, ei suuda dešifreerida, on esitanud järgmise järelepärimise: "Pärast 14. jaanuaril k.a. Nõukogude armee esindajatega peetud läbirääkimisi teatas Toomas Kork, et vastavalt läbirääkimiste tulemustele peavad need noormehed, kes on läinud alternatiivteenistusse või lihtsalt keeldunud teenimast Nõukogude armees, tegema läbi tegevteenistuse Eestis Nõukogude armee ridades.
Esiteks, kas antud informatsioon vastab tõele?
Teiseks, milliseid lubadusi Nõukogude valitsuse esindajad läbirääkimistel kindralitele andsid?
Ja kolmandaks, kuidas kavatseb valitsus aidata kaasa Eesti noormeeste värbamisele Nõukogude armeesse?"
Tahaksin kõigepealt öelda, et härrased Hallaste, Laar jt. on omistanud valitsusele väga suurt au ja mul on hea meel teada, et nad peavad valitsuse volitusi nii laialdaseks. Siiski ei saa valitsus niisuguseid olulisi poliitilisi küsimusi otsustada ilma parlamendi toetuseta. Ja nendel läbirääkimistel, millest praegu jutt oli, oli grupis neli esindajat Ülemnõukogust, sealhulgas Ülemnõukogu esimees ja 3 valitsuse esindajat. Seetõttu oleks loomulik, kui parlamendisaadikud kasutaksid lisainformatsiooni saamiseks eeskätt parlamendisiseseid kanaleid. Kui USA-s näiteks kaitseminister ja senati relvastuskomisjoni esimees ühiselt läbirääkimisi peavad, siis ma ei usu, et senatis hakatakse nende läbirääkimiste kohta kaitseministrilt aru pärima.
Teiseks tahaksin öelda, et läbirääkimise tulemustest on eelmise kahe nädala jooksul räägitud kolmel suurel nõupidamisel: nõupidamisel parteide ja erakondadega Kadriorus, nõupidamisel volikogude esimeestega ning nõupidamisel maavanemate ja linnapeadega, sellest on eraldi räägitud ka pressikonverentsil. Seega peaksin esitama vastuküsimuse: kas on põhjust kahelda kogu selle antud informatsiooni õigsuses, et see küsimus jälle üles tõstetakse? Igal pool nendel kohtumistel on pealegi rõhutatud, et mis tahes otsus selles küsimuses on Ülemnõukogu kompetentsis. Oleks parem, kui me hoiduksime eksiarvamusest. Selles nii tähtsas küsimuses kogu vastutust valitsus enesele võtta muidugi ei saa. Pean ka ütlema, et me juba esitasime Ülemnõukogu juhatajale valitsuse taotluse võtta homme kiireloomulise ja erakorralise küsimusena päevakorda suhted sõjaväega. Valitsus esitaks selle puhul ka ettekande. Tänan!
Juhataja
Suur tänu! Kõigepealt kristlike demokraatide küsimused. Illar Hallaste!
I. Hallaste
Austatud juhataja, lugupeetud peaminister! Kõigepealt ma tahaksin tähelepanu juhtida sellele, et esitasime oma järelepärimise enne 23. jaanuari, mil oli esimene erakondadele läbirääkimistel toimunut selgitav nõupidamine.
Tahaksin teie käest küsida, kas teie valitsuse esimehena olete nõus sellega, et Genfi konventsioon peaks kehtima ka Eestis? See tähendab, kas olete nõus sellega, et vastavalt Genfi konventsiooni 51. artiklile tuleb kõiki neid, kes kutsuvad okupeeritud maa elanikke üles minema okupatsiooniarmeesse, käsitada rahvusvahelise õiguse vastu eksijatena ja sõjakurjategijatena? Aitäh!
E. Savisaar
Kõigepealt tahaksin veel kord öelda, et Toomas Kork istub härra Hallaste kõrval ja kõige lihtsam oleks siiski niisuguseid asju otse küsida. Mis puutub "Genf 49-sse", siis, tunnistades küll kogu selle ürituse õilsat eesmärki, suhtun ma siiski "Genf 49" rakendatavusse meil ettevaatlikult. Ja ka juristid on selles küsimuses täiesti vastakatel arvamustel.
Juhataja
Suur tänu! Ja veel kord kristlikud demokraadid – Enn Tupp!
E. Tupp
Lugupeetud juhataja! Lugupeetud härra peaminister ja ka lugupeetud kolleegid! Üheks meie küsimuse põhjuseks on see, et nädal tagasi tõi "Postimees" ära valeinformatsiooni kogu läbirääkimiste sisu kohta. Sealt tuli välja, et Eesti pool justkui oleks esitanud niisuguse kompromissi, et 700 poissi saab võimaluse teenida ehitusväes ja 3500 jääb teenima siia Baltimaadesse. Minult on küsinud ka valijad, kas on tõesti õige, et tehti niisugune järeleandmine? Tänan!
E. Savisaar
Mitte mingeid otsuseid tehtud ei ole, mitte mingeid järelandmisi ka mitte. On ära kuulatud ettepanekud, mis esitas NSV Liidu kindralstaabi delegatsioon. Need on teadmiseks võetud ning läbi arutatud ühel, teisel ja kolmandal tasandil. Ja homme kannan ma oma ettekandes nad teile veel kord ette, et te kõik, sealhulgas ka teie, härra Tupp, saaksite asja üle otsustada, teades kõiki poolt- ja vastuväiteid.
Muide, ma tahan öelda, et valitsus ei kavatse kaasa aidata värbamisele Nõukogude armeesse. Ma arvan, et see on iga poisi vaba valiku küsimus, kuidas ta selle asja otsustab, ent seejuures peab ta teadma nii oma otsuse positiivseid kui ka negatiivseid külgi, ega tohi olla illusioonide rüpes.
N. Aksinin
Lugupeetud peaminister! Mul on teada, et läbirääkimistel kindralstaabi ülema asetäitjaga leppisite te täiesti selgelt ja kindlalt kokku, et komplekteeritakse kolm Eesti territooriumil dislotseeruvat ehituspataljoni. Ülejäänud noormehed, kes sõjaväkke kutsutakse, leppisite te kokku saata Riia-lähedasse õppekeskusse. Hiljem peaksid nad teenima Balti sõjaväeringkonnas. Ent pärast neid lubadusi pole siiani veel midagi tehtud. Miks?
Ja teine küsimus. Kas teile ei tundu, et peaks lõpetatama jutud okupatsiooniarmeest, kuna sel juhul peaks Eestis eksisteerima ka okupatsioonivalitsus? See peaks meile kõigile selge olema! Tänan tähelepanu eest!
E. Savisaar
Esimeses küsimuses on härra Aksininit ebatäpselt informeeritud. Läbirääkimised kindralstaabi delegatsiooniga lõppesid nõnda, et otsustati esitada meiepoolsed ettepanekud. Seejuures me püüdsime sinnapoole, et ettepanekud oleksid maksimaalselt konkreetsed, puudutaksid kindlaid väeosasid jne. Need ettepanekud otsustati esitada ühelt poolt marssal Jazovile ja teiselt poolt Eesti Vabariigi Ülemnõukogule ning pärast konsulteerida ka maavanemate, linnapeade ja poliitiliste jõududega. Seda me oleme ka teinud.
Teiseks, mis puutub okupatsiooniarmeesse ja okupatsioonivalitsusse, siis sellele ma vastaksin niimoodi. Kahtlemata see, mis toimus 1940. aastal, oli okupatsioon ja sellele järgnes anneksioon. Okupatsiooni peaks vaatlema kolmest aspektist: sõjalise okupatsioonina, majandusliku okupatsioonina ja poliitilise okupatsioonina. Ma arvan, et sõjalisest ja majanduslikust okupatsioonist me võime rääkida ka praegu, aga poliitilise okupatsiooni jätkamise panen ma siiski mõningas mõttes kahtluse alla. Pärast 18. märtsi enam-vähem demokraatlikke valimisi moodustati rahva poolt valitud Ülemnõukogu, see pani omakorda paika valitsuse ja seetõttu ma ei ole nõus sellega, kui Ülemnõukogu või valitsust nimetatakse okupatsiooniorganiks. Nad oleksid seda juhul, kui nad jätkaksid ikka endistviisi Moskvast tulevate määruste ja käskkirjade kopeerimist, ümberkirjutamist, nagu see aastakümneid toimus.
T. Made
Austatud eesistuja! Lugupeetud peaminister! Alternatiivteenistus sai ju alguse vastavalt Ülemnõukogu otsusele, millest valitsus on asja käimapanemisel juhindunud. Kas võiks siis nüüd teha järelduse, et kui me selle otsuse siin saalis tegime, olime me mõneti liiga enesekindlad ja kategoorilised ning andsime noortele garantii, mida me ei suuda tagada? Kas ei peaks nüüd kuidagimoodi noorte ees vabandama ja ütlema ilusasti-kenasti ära, et meie ei suuda seda garanteerida, et midagi ei juhtu, kui minnakse alternatiivteenistusse ja Nõukogude armeesse jäetakse minemata. Kas see ei oleks noorte vastu ausam? Aitäh!
E. Savisaar
Kõigepealt, alternatiivteenistuse seadus võeti teatavasti vastu eelmise Ülemnõukogu koosseisu poolt, aga ma ei taha öelda, et ta meid seetõttu ei seoks – seob loomulikult. Alternatiivteenistuse seadus annab poistele õigusliku garantii Eesti Vabariigi seaduste piires. Paraku te teate, et Eesti Vabariigi seadused on vastuolus NSV Liidu seadustega.
Ja teiseks te teate, et meie idanaaber ei ole sugugi veel õigusriigiks saanud ja ega meiegi päriselt veel sinna jõudnud ei ole. Minu arvates on seda poistele kogu aeg püütud selgeks teha, et alternatiivteenistus annab neile õigusliku kaitse, aga mitte enam. Seda esiteks.
Teiseks, ma tahan teid informeerida, et viimasel jutuajamisel NSV Liidu peaministriga tõstatasime järgmise küsimuse. Kuna Eestis vastuvõetud alternatiivteenistuse seadus ei erine oluliselt sellest projektist, mis praegu NSV Liidus liikvel on ja mida hakkab arutama NSV Liidu parlament, võiksime ehk ikkagi jõuda nii kaugele, et Liit tunnustaks seda alternatiivteenistuse seadust Eestis, minu pärast kas või eksperimendi korras. Aga sel juhul ta oleks ikkagi kahepoolselt tunnustatud. Jutuajamise lõpul leppisime kokku, et nädala jooksul teeme võrdleva analüüsi meie seaduse ja Üleliidulise projekti kohta ja siis tuleme selle teema juurde tagasi. Tähendati, ma siiski praegu täielikult ei välista võimalust, et lõppkokkuvõttes võib NSV Liit meie alternatiivteenistuse seadust tunnustada. Ma olen veendunud, et ta varem või hiljem läheb ka ise seda teed mööda, aga kas ta praegu nii kaugele jõuab, ma ei tea. Aga vähemalt see tee ei ole veel päriselt kinni.
J. Liim
Austatud peaminister! Te puudutasite Genfi konventsiooni. Kuna seda tõlgendatakse väga erinevalt, tahaksin teile midagi informatsiooniks teatada. Tooksin ära kaks lauset Ühendriikide senaatorite pöördumisest president Bushi poole: "Arvestades meie 50 aastat kestnud mittetunnustuspoliitikat, mis eirab Nõukogude ebaseaduslikku Balti riikide okupatsiooni, peame meie igasugust Balti kodanike sundmobiliseerimist Nõukogude relvajõududesse Genfi 1949. aasta konventsiooni jämedaks rikkumiseks. Me palume tungivalt, et te algataksite sundvärbamise küsimuse arutelu ÜRO-s, aga ka teistel sobivatel rahvusvahelistel foorumitel." Alla on kirjutanud terve rida Ameerika Ühendriikide senaatoreid, nende hulgas ka John Glenn, USA esimene astronaut. Ma usun, et nemad on selle seaduse tõlgendamisel tunduvalt suuremad spetsialistid kui meie vastavad ametimehed. Tänan!
E. Savisaar
Härra Liim, ma olen teiega täiesti päri. Tahan ainult täpsustada: mina ei puudutanud Genfi konventsiooni, seda puudutas härra Hallaste ja mina vastasin talle olemasolevate teadmiste piires. Ja ma ei arva, et need teadmised on selles valdkonnas eriti laialdased.
Juhataja
Suur tänu! Ka selles küsimuses on selgus käes. Läheme kolmanda küsimuse juurde. Rahvasaadikud Hallaste, Paju ja Sergij tahavad saada selgitust seoses sõiduga Vene Föderatsiooni Ülemnõukogusse. Ka selles kohta vastab peaminister härra Savisaar.
E. Savisaar
Proua Sergij, härrade Hallaste ja Paju järelepärimine kõlab nii: "24. jaanuaril viibisime Vene demokraatide toetuseks moodustatud saadikurühma esindajatena Moskvas Vene Föderatsiooni Ülemnõukogus. Meie sõit oli kooskõlastatud Eesti ja Vene Föderatsiooni Ülemnõukogu Presiidiumiga. Juhuslikult kohtusime teel proua Klara Hallikuga, kes oli saadetud täpselt samaks ajaks Vene Föderatsiooni Ülemnõukogusse peaminister Savisaare poolt. Ainult tänu juhusele suutsime ära hoida, et läbirääkimistele naaberriigi presidendi asetäitjatega saabub Eestist kaks eraldi delegatsiooni, kes ei tea teineteise olemasolust midagi, tähendab, suutsime ära hoida välispoliitilise skandaali. Seoses sellega küsime: millest oli tingitud peaministri selline käitumine ja millal võiks loota välispoliitilise tegevuse kooskõlastamist valitsuse ja Ülemnõukogu vahel?"
Kõigepealt, ma arvan, et Venemaa parlamendi juhtkond on viimasel ajal meie toetuseks jõulisi samme teinud. Kahjuks meie ei ole seda iga kord piisava tõsidusega võtnud ega ka piisava aktiivsusega neile sammudele vastanud. Kui esimene kord Vene Föderatsiooni Ülemnõukogus otsustati Balti toetuse avaldust, siis meilt oli kohal minu teada vaid härra Malkovski. Ja mulle on mõnevõrra üllatav, et härra Hallaste tema kohaloleku kohta Moskvas midagi ei päri ega tõstata küsimust, keda siis tema Eesti parlamendist esindas. Edasi, oli näha, et sellesama küsimuse teistkordsel arutamisel Vene Föderatsiooni parlamendis võib tekkida pööre ja on vaja kedagi, kes ka eestlaste poolt asja selgitaks. Ma palusin tõepoolest Klara Hallitut sellest istungist osa võtta. Sellest, et kedagi on veel saadetud, kuulsin ma alles Moskvas. Ilmselt oleksin sellele istungile ka ise läinud, aga paraku just samal ajal olin NSV Liidu Ministrite Nõukogus kinni ja nii palusingi proua Hallikut. Ja ma olen väga tänulik, et ta mu palvet ka kuulda võttis ja Moskvasse sõitis – mitte esindama Eesti Vabariigi Ülemnõukogu, vaid osalema ja vajadusel sõna võtma, milleks kõigil NSV Liidu rahvasaadikutel on õigus. Pidasin tema osalemist vajalikuks sellepärast, et tema teab Kremli asju, ta on nendega kursis. Nii et ta ei läinud mitte kohtuma naaberriigi asepresidendiga ja ta ei läinud pidama ka mingisuguseid läbirääkimisi.
Edasi, kui juba jutuks on läinud, ma pean otse välja ütlema, et minu arvates meie delegatsioon töötas sel päeval Moskvas väheefektiivselt. Asepresident Hasbulatoviga kohtudes oleks pidanud vähemalt just nimelt seda saavutama, et Klara Hallikule oleks sõna antud, isegi kui Hasbulatov momendil selle vajadust ei tunnetanud. Aga tegelikult oli see vajadus olemas ja meie asi oli talle seda tõestada. Peale selle ma arvan, et proua Hallik, kes esindab ainult valijaid, mitte Eesti Vabariiki, olnuks oma seletustes palju vabam ja võimeline tänu sellele tõepoolest olukorda mõjutama, nii et ka see päev oleks läinud mitte nii, nagu ta läks. Ja mulle tundub, et selle asemel, et imeda sulepeast välja järjekordne välispoliitiline skandaal, nagu lugupeetud küsijad märgivad, selle asemel oleks pidanud Moskvas Klara Hallikut paluma, et ta meie delegatsiooni selle asja tagamaadega kurssi viiks. Seda enam, et neid skandaale ei olegi vaja otsida, arvan, et järjekordne on meil juba ees. Ja kuna see on viimane küsimus, millele ma vastan, tahaksin lõpetuseks öelda seda, et olgem ausad: nii mõneski küsimuses paistis praegu välja endiselt üsna selgelt kahtlustamine ja kiilulöömine praegusel keerulisel ajal. Võtame kas või eelmise sõjaväe küsimuse. Kui kellelgi on lootust, et sõjaväe asjus on võimalik midagi kompromiteerivat välja õngitseda, siis on see sügav eksitus. Ma ei taha olla prohvet, aga kui me ei suuda piiri panna säärasele väiklusele ja poisikeselikule jagelemisele, siis me tõesti omaenda kätega ja omaenda suu läbi hukkame oma iseseisvustaotlused. Praegu on vaja poliitikute üksmeelt, seda pole vaja mitte ainult valitsusele, vaid kogu rahvale. Vaja on koos edasi minekut, aga mitte niisuguseid arupärimisi, milles ma ausalt öeldes erilist sisu ei näe. Vabandage selle avameelsuse eest!
A. Paju
Lugupeetud juhataja, austatud ettekandja! Ma olen peaaegu kõiges teiega päri ja lisan lihtsalt, et meie minek Vene Ülemnõukogusse oli ju esmaspäeval päevakorras ja neljapäevane minek selgus juba siis. Teiseks, Hasbulatovi jutul käies otsustasime, et tema vist tajub saali paremini ja ilmselt oli seal sel hetkel noid jõude, keda meil esindab Malkovski, tõesti rohkem. Nii et sel hetkel me käitusime nõnda, nagu meie kogemus ja hetketunnetus ette kirjutas. Ja jään siiski enda juurde, et kui me oleks enne omavahel kõik need asjad kokku leppinud, oleks asi märksa kindlam olnud. Usun, et edaspidi on meil selles osas teha väga suur töö.
E. Savisaar
Ma võtan selle informatsiooni teadmiseks. Tahan ainult öelda, et varem või hiljem tuleb meil Vene Ülemnõukogus see väitlus nagunii maha pidada, sest seni on seal sõna saanud härra Alksnis, härra Lebedev, aga ma ei mäleta, et seal Eesti demokraatlike jõudude nimel eriti laialdaselt oleks esinetud.
I. Hallaste
Austatud juhataja, lugupeetud peaminister! Ma tänan selgituse eest, et proua Klara Hallik ei läinud sinna mitte valitsuse esindajana, vaid kui Nõukogude Liidu rahvasaadik. Kahjuks ei lugenud me seda välja proua Halliku käitumisest ja tema reageeringust, kui ta meid nägi ja teada sai, et ühel ja samal ajal on Eestist kohal nagu kaks esindust. Nähes tema ehmatust selle juures, hakkas meil temast siiralt kahju ja me leidsime kõik, et edaspidi on väga oluline kõik käigud valitsuse ja Ülemnõukogu Presiidiumi vahel tõepoolest korralikult kooskõlastada. Seda, et Ülemnõukogu ei tea, mida valitsus teeb, on varemgi olnud ja meie järelepärimine ei olnud sugugi mingi poisikeselik kemplemine, nagu te äsja suvatsesite ütelda, tegemist on tõelise murega, et me ennast muu maailma ees ei häbistaks. Aitäh!
E. Savisaar
Teil kui rahvasaadikul on ju võimalik rakendada vastavaid abinõusid.
J. Lippmaa
Mina tunnen ennast alati väga halvasti igasuguste umbmääraste ja umbisikuliste vihjete puhul. Ja kuna me nüüd mõned kuud tagasi oleme kõik hellaks tehtud teie ja härra Lennart Mere poolt antud informatsiooniga, mis ka skandaaliks üles puhuti, siis paluksin teid selgitada vihjet, et "lähemal ajal ootab meid ilmselt rahvusvaheline skandaal".
E. Savisaar
Ütlesin "välispoliitiline skandaal", mitte "rahvusvaheline", kuigi see sisuliselt olukorda ei muuda. Ma pean silmas seda, et nagu mulle eile teatati, on Moskvasse jõudnud informatsioon selle kohta, et eelmise reede "Õhtulehes" oli väliskomisjoni esimehe väide, et sõlmitud Eesti–Vene leping ei ole tulevasele Riigikogule siduv. Ma tahan öelda, et kui väliskomisjoni esimees ja lepingu ettevalmistanud delegatsiooni liige teatab, et see leping ei ole tulevasele Riigikogule siduv, siis minu meelest see on nende inimeste altvedamine, kes heausklikult sellele lepingule alla kirjutasid. Ma ei tea, kas väliskomisjon on meie Vene partnerit informeerinud, et see leping võib veel sel aastal jõu kaotada – osa meist peab ju Riigikogu valimisi vajalikuks veel sel aastal. Ja oleks veel tegu valitsuse sõlmitud lepinguga, mille kohta parlament arvab, et see ei ole siduv, aga selle sõlmis ju parlament ise! Ma kardan, et selline mõtteavaldus toob igal juhul kaasa keerukusi Vene–Eesti suhetes, et see toob kaasa raskusi lepingu ratifitseerimisel Vene Ülemnõukogus ja üldse muudab ta küsitavaks meie usaldusväärsuse. Selle tagajärjel võib ju tekkida küsimus, kas Gorbatšovi–Rüütli leping, millele me loodame, on siis tulevasele Riigikogule siduv või ei ole. Maailm ilmselt ei mõista meie niisuguseid avaldusi. Samamoodi võiks ju arutada, kas Otsasoni rahatehingud on meie valitsusele siduvad või mitte, ja seda küsimuste rida võiks jätkata. Bolševikel ja viikingitel oli komme pidada lepinguid nii kaua, kuni need olid kasulikud. Aga meie tahame minna Euroopasse, vähemalt deklareerime seda. Nii et oleks hea, kui väliskomisjoni esimees teeks avalduse, et ajakirjanduses on teda valesti mõistetud. Vastasel juhul küpseb tõepoolest tõsine skandaal.
Lõpuks tahakski öelda, miks me ikkagi nii kindlalt räägime Riigikogust? Kes ütleb, et Riigikogu igal juhul valitakse või moodustatakse? Nii palju, kui mina tean, mingit otsustust selle kohta ju vastu võetud ei ole. Mõned võib-olla tahavad, et see saaks valitud ja võib-olla saab ka, aga otsust tehtud ei ole. Seega ei ole meil mingit põhjust kategooriliselt öelda, et see või teine otsus kehtib ainult Riigikoguni. Mulle teeb see avaldus väga tõsist muret, eriti kui ma eile õhtul kuulsin, et informatsioon sellest on jõudnud juba Moskvasse – ma saan muuseas väga hästi aru, kuidas see info vahel nii kiiresti levib. Arvan, et peaksime selles osas mingi sammu astuma ja see on puhtalt väliskomisjoni küsimus. See oli see, millele ma viitasin.
T. Made
Austatud eesistuja! Lugupeetud peaminister! Eilne "Õhtuleht" ei ole veel kõigile kätte jõudnud ja ma küsin, kas Toome tegi selle avalduse kui väliskomisjoni esimees, või kui "Vaba Eesti" juht või iseenda nimel. Miks peab väliskomisjon seda asja arutama?
E. Savisaar
Teate, mulle tundub, et parlamendi saadikud, valitsuse liikmed, erakondade juhid on ikkagi üsna kõrgel tasemel poliitikud, kes iseenda nimel võivad rääkida sellest, kas neile maitsevad rohkem pannkoogid või jõhvikasupp. Poliitilistes küsimustes iseenda nimel rääkimine on meil võrdlemisi kaheldava väärtusega ettevõtmine!
Juhataja
Suur tänu! Ka selles küsimuses on selgus käes. Täname härra Savisaart!
Võrdsete õiguste saadikurühm härra Panfilovi näol on esitanud küsimuse Eesti Vabariigi ekspordi kohta välismajandussidemete raames. Selgitust annab Välismajandusameti peadirektori asetäitja härra Ants Kirikal.
A. Kirikal
Lugupeetud rahvasaadikud! Küsimus on esitatud Välismajandusametile ja kokku hõlmab see kaheksat küsimust, mis teeb kokku välja kogu välismajandustegevuse meie vabariigis. Põhjalik vastus kõigele sellele võtaks ilmselt väga palju aega ja aja kokkuhoiu mõttes koostasime kirjaliku vastuse, mille ka üle anname. Tahaksin märkida ainult nii palju, et kõik need küsimused olid valgustatud valitsuse esimehe ettekandes Ülemnõukogule, kui arutati 1991. aasta eelarvet, samuti on meie amet esitanud detailsed materjalid Ülemnõukogu majanduskomisjonile, kus nendega tutvuda võib. Sellepärast vaid lühidalt kommenteeriksin esitatud küsimusi.
Esimene küsimus puudutas hinnangut vabariigi välismajandustegevusele – selle perspektiivid, peamised suunad ja arengusuunad, sõlmitud rahvusvahelised kokkulepped. Ühendaksin selle küsimuse ka teisega – see on Eesti ekspordi-impordi bilanss tervikuna ja eri partneritega eraldi – ja viienda küsimusega, see on Eesti Vabariigi peamised vajadused importkaupade järele ja nende tegelikud kogused.
Kui üldiselt märkida, siis Eesti Vabariigi välismajandustegevusega seostuvad kõik tänase päeva vastuolud Nõukogude Liidu ja Eesti Vabariigi suhete reguleerimisel. Vaatamata sellele jätkub tänavu möödunud aastal alanud Eesti majanduse suunamine ka Läände, majanduse rahvusvahelistumine, rahvusvahelise ettevõtluse laiendamine, väliskapitali kaasamine eesmärgiga suurendada Eesti tööstuse ja põllumajanduse konkurentsivõimet.
Sel aastal jätkuvad Eesti kesk- ja välismajanduspoliitikale õigusliku baasi loomine ning läbirääkimised Nõukogude Liidu keskorganitega. Läbirääkimised puudutavad ka peamisi takistusi välismajandustegevuse edendamisel. Need on eeskätt mitmesugused välismajanduspiirangud – ekspordi- ja impordikvoodid, -litsentsid, nende kehtestamise pädevuse küsimused, mitmesugused tollipiiriga seotud probleemid, bartertehingute sõlmimise õigused ja samuti küsimused välismajandustegevusega seotud pangaoperatsioonide teostamisel.
Kui vaadata eraldi eksporti, siis möödunud aasta kohta tervikuna meil andmeid veel ei ole, need peaksid tulema lähematel päevadel. Kuid kui 1990. aasta 9 kuu tulemusi 1989. aasta sama perioodiga võrrelda, siis tuleb välja, et tagasiminekut ekspordi mahus ei olnud, oli isegi väikene suurenemine ja seda eeskätt võib-olla tänu ühisettevõtete toodangu ekspordile.
Ekspordis nagu üldse välismajandustegevuses on probleemiks statistika. Siiamaani ei ole rakendunud ühtset NSV Liidu tolliarvestus-süsteemi, mis pidi olema rajatud arvutivõrgule. Praegu see ei toimi, nii et operatiivset informatsiooni ekspordi ja impordi kohta me ei saa. Samuti on raskusi statistikas ja muus arvestuses. Loodame, et asi laheneb sellel aastal, kuna praegu minnakse üle uuele raamatupidamis- ja maksusüsteemile.
Ekspordi arendamisel on võetud suund kohalikele ressurssidele ja seetõttu on hakatud läbi töötama programme puidu, kala ja kalatoodete ning alkoholi ekspordi suurendamiseks. Sellest loodetakse täiendavat tulu kogu Eestile. Et valitsuse valuutafondi täita ning vastavalt olemasolevatele ressurssidele kauba sisse- ja väljavedu korraldada, määratleb valitsuse kaubavahetuskomitee koos mitme ameti ja ministeeriumiga eksportkauba riigitellimuse ja samuti eraldab vabad ressursid Eesti Vabariigi Valitsuse nimel sõlmitavateks väliskaubanduskokkulepeteks endiste sotsialismimaadega.
Impordi osas on peamine probleem selles, et suures osas langeb ära import tsentraliseeritud valuutavahendite arvelt. Siiamaale on NSV Liidu Plaanikomiteega õnnestunud sõlmida kokkulepe 23 miljoni valuutarubla eraldamise kohta, peamiselt tööstuse tarbeks.
Kokkuvõtteks võib mainida, et Eesti väliskaubandust iseloomustab tugevalt negatiivne saldo. Põhjuseks on NSV Liidu senine majanduspoliitika. Sellest johtuvalt ei ole meie valitsus planeerinud laiendada Eestist eksporditava kauba struktuuri ega väljaveo geograafiat. Vabariigi eksport ja import sisuliselt teineteisest ei sõltu, sest tsentraliseeritud impordiga on meie tööstuses loodud võimsused, mille toodang on põhiliselt orienteeritud siseturu vajadustele, kuid mis seejuures baseerub väga suures osas importtoormele ja -materjalidele. Praegu ongi põhiprobleemiks NSV Liidu poolt tsentraliseeritult ostetud importtooraine, -seadmete, -mehhanismide ja -tagavaraosade hankimine Eesti tööstusele.
Vabariigi ekspordist laekunud valuuta arvel ei ole võimalik meie impordivajadusi katta. Näiteks 1989. aastal oli import 6394 milj. rbl. ja sealhulgas meie oma ettevõtete ja organisatsioonide valuuta arvel ainult 23,7 milj. rbl. Eksport oli 1989. aastal 167,2 milj. rbl. Sellest paistab, et bilanss on hirmus käest ära. Aga seda ei tule võtta traagiliselt ja just eelnimetatud põhjusel, et me saame tsentraliseeritud vahendite arvel küllalt palju toorainet, materjali, masinaid, seadmeid, mille abil loodud toodang läheb suures osas, kuni 90% NSV Liitu tagasi. Võtame näiteks kas või importteravilja ostmise valuuta eest, selle abil toodetud liha- ja piimatooted, lähevad ka NSV Liidu tarnetesse.
Kuna tsentraliseeritud valuutavahendeid on raske kokku saada, on NSV Liidus tervikuna nende eraldamise kord muutunud. Meie peame praegust aega vahendite piiratuse tõttu kriisiaastateks ja oleme teinud ka vastavad prognoosid. Me eeldame, et kriisiolukorras võiks Eesti loobuda teatud osast tarbekaupadest, mis ostetakse valuuta eest. Summa kokkuhoid peaks olema umbes 200 miljonit rubla.
Oleme hinnanud eri majandusharude vajadusi importseadmete ja -tooraine järele, neid ma ei hakka täpselt ette loetlema. Tagasihoidlikult hinnates võiks sellel aastal ekspordi maht olla minimaalselt 119 milj. valuutarubla. Et tagada sama tase, mis oli 1990. aastal, peaks impordisumma olema 376 miljonit, minimaalse vajaduse tagamiseks aga 124 miljonit. Ka nendest arvudest on näha, et eksporditulud ei kata impordivajadusi.
Loetelus selle kohta, mida kindlasti on vaja importida, võiks mainida järgmisi kaupu: põllumajanduses vajalikud veterinaarpreparaadid, mürkkemikaalid, masinate varuosad, tööstuses seadmete-masinate varuosad, mõningad vajalikud materjalid, transpordis minimaalne kogus ühissõidukeid amortiseerunute asendamiseks ja varuosad, kommunaalmajanduses vajalik kogus kemikaale veepuhastusseadmete jaoks, seadmete varuosad. Samuti on arvesse võetud side, hariduse, kultuuri, tervishoiu minimaalsed vajadused.
Kolmas küsimus oli esitatud vabariigi eksporttoodete nomenklatuuri kohta, peamised eksportijad ja nii edasi. See on väga detailne loetelu, selle kohta on meil esitatud täpne statistiline väljavõte, mida võib uurida ja analüüsida. Me ei saa ütelda, et Eesti oleks mingi kindla ekspordiorientatsiooniga. Kõik suuremad ja keskmised ettevõtted ekspordivad midagi. Nagu ma enne ütlesin, peaks peamine suund olema kohalikule toorainele toetuva toodangu ekspordi laiendamine.
Üks küsimus oli turismi olukord ja selle arenguperspektiivid Eestis. Kõigepealt võib öelda nii palju, et aastas külastab vabariiki üle 150 000 välisturisti, nendest 70% on kapitalistlikest maadest ja selle näitaja poolest on Eesti NSV Liidus esikohal. Kui võtta turistide arv ühe elaniku kohta on Tallinn suurtest linnadest kolmandal kohal. Koos Eesti Teaduste Akadeemia Majandusinstituudiga on tehtud uuringuid rahvusvahelise turismi laiendamise kohta. Need näitavad seda, et potentsiaal turismi arendamiseks on olemas. 1995. aastaks võiks turistide arv kasvada 500 000-ni.
V. Lebedev
Lugupeetud eesistuja! Minul on härra Kirikalile kaks küsimust. Kas on olnud teistest liiduvabariikidest Eestisse saabunud kaupade välismaale müümise juhtumeid? Kui on, siis milliste nimelt? Millises summas ning mis organisatsioonid on selliseid operatsioone teostanud? See on esimene küsimus. Ja teine: kas väliskaubavahetus üldse on teie kontrolli all? Tänan!
A. Kirikal
Mõtlete edasimüügi all ilmselt väljastpoolt Eestit saadud kauba eksporti läbi Eesti välismaale. See on seadustatud tegevus, millega praegu tegeleb "Estimpeks" ja ka mõni teine ettevõte, kellel on Moskvast luba olemas. Kõik see toimub vastastikuse kasusaamise põhimõttel ja NSV Liidus asuvate ettevõtete, organisatsioonide palvel. Meie ettevõtted on mõningatel juhtudel vahendajateks olnud. Kuid peamine küsimus on võib-olla muus: paljudel meie ettevõtetel on sidemed NSV Liidu omadega. Sealt saadakse toorainet või pooltooteid, neid töödeldakse siin edasi ja eksporditakse valmistoodanguna. Aga erilisi signaale selle kohta, et midagi oleks siin rikutud ja keegi saaks selle tegevuse tagajärjel kahju, meil ei ole.
Teine küsimus oli välismajandustegevuse kontrolli kohta. Välismajandusametil ja vabariigil tervikuna on selle üle kontrolli organiseerimine raske peamiselt sellepärast, et tollipiir ei kuulu vabariigi kontrolli alla. Seepärast ei ole meil alati operatiivset informatsiooni, statistikat. Ka üleliiduline süsteem ju ei tööta. Pea kogu välismajandustegevus, igasugu operatsioonid, on reglementeeritud üldiste NSV Liidu reeglitega, eriti puudutab see pangaoperatsioone.
V. Lebedev
Ma tänan lugupeetud juhatajat! Ma tahaksin veel kord täpsustada. Tähendab, te kinnitate, et defitsiitsete esmatarbekaupade välismaale seadusliku edasimüümise juhtumeid on olnud? Kas ma mõistsin õigesti?
A. Kirikal
Kas te mõtlete esmatarbekaupu, mis on välismaalt saadud ja müüdud edasi Liitu?
V. Lebedev
Ei, ma mõtlen seda kaupa, nii toiduaineid kui ka tarbeesemeid, mis vabariik on saanud liidufondist ja mis hiljem on müüdud edasi Läände. Ütleme näiteks konjak, india tee, importsigaretid. Tänan!
A. Kirikal
Selliseid andmeid meil ei ole. Ja väljavedu, eriti rahvatarbekaupade oma, kontrollitakse, kõik on litsentseeritud. Väga sageli on vaja litsentse ka Moskva Välismajandusministeeriumist. Nii et toll kontrollib seda lõiku piiril väga tugevasti ja sellised tehingud saavad võimalikud olla ainult tolli eksituste tõttu.
L. Arro
Lugupeetud ettekandja! Meie põllumajanduses on silo- ja heinategemise, samuti teraviljakuivatuse tehnoloogia paika pandud põhiliselt endise Saksa Demokraatliku Vabariigi masinate baasil. Seda tehnoloogiat pole nii kerge muuta, kuna selle järgi on ehitatud silohoidlad, heinahoidlad, kuivatid, samuti on raske vahetada farmides söötmistehnoloogiat. Millised võimalused on vabariigil saada Saksamaalt E-tüüpi silo- ja heinakoristusmasinaid, samuti kartulikombaine, teraviljapuhasteid jne. ning nende tagavaraosi?
A. Kirikal
Mis puutub põllumajanduse vajadustesse ja sellesse tehnikasse, mida me oleme seni saanud sotsialistlikest maadest, siis siin on tänavu ainuke väljapääs teha selliseid ostuoperatsioone barter- ehk kaubavahetustehingutena. On ju üle mindud arveldustele vabalt konverteeritavas valuutas, mida meil praegu ei ole. Teisest küljest on NSV Liidu valitsuse ja vastavate maade vahel sõlmitud kokkulepped üleminekuperioodi ajaks. Nii et mõningal määral peaks saama neid küsimusi lahendada, neid on Põllumajandusministeeriumiga sageli arutatud. Osasid põllumajandusmasinaid on hakatud tootma ka kohapeal. Neid küsimusi tulebki lahendada kõigi osapoolte jõupingutustega, siin ei saa vabariigi valitsus ainult üksi aidata. Kahtlemata tuleb kõnealuste masinate asemele teised leida, kas siis praegusest Saksamaa Liitvabariigist või siis lähematelt turgudelt. Tuleb mõelda, kas soodsam on neid osta või kellegagi koostöös valmistama hakata.
Juhataja
Suur tänu, härra Kirikal, me oleme ka selles küsimuses selguse saanud.
Lugupeetud Ülemnõukogu, rohkem küsida soovijaid ei ole, ma kuulutan valitsuse ja Eesti Panga infotunni lõppenuks.
Head kolleegid! Teen teile mõned ettepanekud mõtiskluseks võimaliku ajagraafiku või töörežiimi üle. Mul on teile selline ettepanek, et täna jätkuks plenaaristung orienteerivalt algusega kell 13. Peaksime seda istungit kuni poole kolmeni, asuksime seal arutama referendumiga seonduvat. Tõenäoliselt otsuseni me ei jõua.
Samas paluksin mõtiskleda selle üle, kas teile on sobiv homme alustada plenaaristungit kell 14 ja lõpetada see kell 18. Selle plenaaristungi sisse peaksid mahtuma teemad, mis on seotud Nõukogude armeega ning mõned kiireloomulised küsimused, mille eelnõud on teile välja jagatud. Ja oskusliku töö organiseerimise korral jõuame arutada ka pooleli jäänud küsimusi.
Neljapäeval töötaksime sellisel juhul reglemendi järgi, kinnitaksime rahvakohtunikud, arutaksime Lahemaa rahvuspargiga seonduvat ning üritaksime vastu võtta referendumiotsuse. Kui meil ajast puudu jääb, tuleks ehk neljapäeval ametlikku tööaega pikendada, sest me peame ka kinnitama läbirääkimiste uue delegatsiooni koosseisu. Mina isiklikult arvan, et oskusliku töö korral tuleme sellise ajagraafikuga välja, kuid jätame reservi võimaluse ka reedel plenaaristungile tulla. Pean seda vähetõenäoliseks, kuid valmis tuleb olla. Vaheaeg!
V a h e a e g


Referendumi korraldamise kohta Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise küsimuses
Juhataja
Lugupeetud Ülemnõukogu, istungjärgu töö jätkub! Kontrollime kohalolekut! Kohal on 80 saadikut, puudub 25.
Head kolleegid, ma teen ettepaneku arutada kiireloomulise küsimusena rahvahääletuse – referendumi korraldamisega seotut. Kõne alla tuleb rahvahääletuse korraldamisega seonduv Eesti iseseisvuse küsimus. Ettekande teeb Andres Tarand.
A. Tarand
Lugupeetud Ülemnõukogu juhataja! Lugupeetud Ülemnõukogu liikmed! Presiidium usaldas mulle lühikese ettekande ja ma pean teile kohe ütlema, et mul ei ole kahjuks teid millegagi üllatada. Sest te olete kindlasti isegi märganud, et kogu Eestimaa arutab praegu referendumi tegemise võimalikkust. Nüüd on siis nii kaugele jõudnud ka Eesti valitsusorganid. Presiidium on asja arutanud kolm korda ja sellest hetkest peale on teema jõudnud Ülemnõukogu saali. Asi algas maavanemate ettepanekust, mida valesti tõlgendati, nagu oleks nad püüdnud seadusandlike organite tegevust ennetada. Nemad aga lihtsalt jõudsid sellisele järeldusele ja kirjutasid sellest ajalehte. Nüüd oluliste seikade juurde. Kõige esimeseks selliseks seigaks on see, et on tehtud ettepanek viia läbi referendum, rahvahääletus või küsitlus, kasutan neid praegu termineid teadlikult läbisegi. Selle läbiviimist pooldavad jõud usuvad, et küsitlus tuleb korraldada enne Nõukogude Liidu poolt organiseeritavat referendumit 17. märtsil. Seega peab see olema preventiivne poliitiline käik. Ja võib veel öelda nii palju, et sellel poliitilisel käigul on tugev propagandistlik kõrvalmaitse. Eeskätt on see mõeldud läänemaade laia avalikkuse jaoks, kuna läänemaade poliitikute ja parlamenditegelaste seas meil ei ole tarvis propagandat teha, küll aga on hämmastunud reakodanikud, kui kuskil maa-alal mõni rahvas teatab, et tema ei taha oma arvamust avaldada. Nad ei saa sellest lihtsalt aru, sest nemad on harjunud, et kui milleski arvamust võib avaldada, siis seda ka avaldatakse, olgu või referendumi kujul.
Asja teine pool, nagu kõik hästi taipavad, on seotud sellega, et see küsitlus on meile tähtajaliselt peale sunnitud. See toob endaga kaasa mitmeid tehnilisi raskusi, nagu ikka korraga kahe märklaua pihta tulistamisel. Ja võib-olla need märklauad ei olegi nii väga lahus, sest ilmselt Gorbatšovi käigu mõte on samuti eeskätt mõjutada läänemaade avalikku arvamust faktiga, et Nõukogude Liidu elanikkond on mingis küsimuses oma arvamust avaldanud ja ükski reakodanik, nagu siin paljud meiegi saadikud, ei jõua süveneda igasugustesse juriidilistesse tõlgendustesse, need antakse neile ikkagi ette.
Ent hoolimata sellest, et tegemist on poliitilise käiguga, millel on propagandistlik kõrvalmaitse, on see küsimus ikkagi oluline ka õiguslikult. Sest ükskõik kuidas ja mis nime all me selle läbi ka ei viiks, saame lõpptulemusena ikkagi mingisugused numbrid, mingisugused arvnäitajad Eestis elavate täiskasvanud inimeste arvamuse kohta. Teatud küsimuse vastusena loeme nad kokku ja saame lõpuks protsendid: nii ja nii palju poolt, nii ja nii palju vastu, nii ja nii palju ei suvatsenud üldse vastata. Need arvud on iseenesest see tulemus, mida me taotleme, ja mitte midagi rohkemat, sest need numbrid näitavad tõepoolest seda, mida siinsed elanikud praegu mõtlevad.
Õiguslikult on asi nüüd kahtepidi keerukam – esiteks oleneb igasuguse küsitluse tulemus muidugi äärmiselt palju sellest, mida siis õieti küsitakse. Küsimus peab olema selge, lihtne ja igale inimesele arusaadav.
Ja teiseks – ning seda on meie sisepoliitilistes oludes eriti tähtis rõhutada – ei soostu küsimus mitte mingil määral meie kodakondsuse määratlusega. Kodakondsuse seadust meil teatavasti ei ole, on ainult välja kujunenud mõned põhiprintsiibid, kuidas me kavatseme seda asja ajada, kui aeg on küps. Tähendab, aeg on võib-olla juba ammu küps, kuid meie ei ole olnud küpsed seda küsimust Ülemnõukogus lahendama. Nii et vastus sellele küsimusele ei määra kellegi kodakondsust.
Ja kolmandaks ehk sedagi, et vastused referendumi küsimusele ei määra ka selliseid meie riiklikku olemust puudutavaid asju, nagu Eesti riigi territoorium jms. Lähtudes lepingust Venemaaga peaks nüüd olema selge, need on edaspidiste läbirääkimiste objektid ja mitte ühe hääletusega äraotsustatavad asjad, sest need puudutavad kahe riigi huve.
Olles kõike seda tõdenud, jõuame tegelikult kõige suurema raskuse ette: kuidas asi tehniliselt läbi viia nii, et oleme rahul meie, et on rahul ka kõik vaatlejad, rahvusvahelise õiguse ja muu õiguse spetsialistid ning laiem publik peale selle? Nimelt on mitmelt poolt rõhutatud ja seda tuleb minu arvates vägagi arvestada, et kogu valimiste sarnaste operatsioonide läbiviimine on Eestis praegu märksa teisem kui aasta tagasi, mil meid sellesse saali valiti. Lood on ilmselt muutunud ka halvemaks kui NSV Liidu Ülemnõukogu valimiste ajal, rääkimata siis kodanike komiteede valimiste asjast, mis langes Ülemnõukogu omadega enam-vähem kokku – siis olime kõik indu täis. Valimispunktides teadsid häältelugejad, et nüüd on selle vana sohitegemisega lõpp, me mängime ausat mängu. Võib-olla üks või teine pisike vigur tehti ka eelmistel valimistel, aga see ei olnud kuskil mingil kombel domineeriv.
Teatud ponnistuste tulemusel on nüüd jõudnud jälle kätte ajajärk, kus väga meelsasti üritatakse võltsida, tõde peapeale keerata, esitada asju vääras valguses, teha avaliku arvamuse mõjutamiseks isegi dokumentaalfilme, toetudes väljamõeldud faktidele. Nii et selles mõttes peame olema iseäranis valvsad ja püüdma tagada tingimused, mis võimaldaksid ikkagi hääli lugeda nii, nagu see mujal maailmas ette on nähtud. Tulemused peavad tõesti olema usaldusväärsed. Ja kuna oma jõudu on vähe – ei jätku siin isegi ihukaitsjaid kõigile meestele –, siis mõistagi tuleb kasutada rahvusvahelist kontrolli. Selleks on samme astutud, ilmselt saabub siia erikomisjone ja lisaks ajakirjanike armaada. Nii et me oleme enam-vähem kindlustatud. Muidugi, see on tõsine organiseerimistöö, millele tuleb keskenduda kõigil jõududel, kes meil selleks on.
Mis puutub nüüd põhipunkti endasse, sellesse, millise tulemuseni me võiksime jõuda, siis ma ei saa küll avaldada ühegi partei ega liikumise arvamust, aga võin avaldada oma arvamuse, et see tulemus tuleb meile väga positiivne. Teatud kõikumist võib ette näha, oleneb sellest, kuidas me asja ajame, kui hästi käituvad noored parteid ja kuidas suhtub asjasse põhiline osa vene elanikkonnast. Võib ette aimata metsikupoolset ja väga võltsivat vastupropagandat. Selle tulemus saab ilmselt olla vene elanikkonna järjest suurem poolehoid meile. Ma ei ole küll vastavate jõudude konsultant, ent nad võiksid seda arvesse võtta ja asuda otsekohe referendumi läbiviimist toetama. Siis oleks neil ehk lootust, et vastuhääletajaid on mõnel määral rohkem.
Pole ka välistatud igasugu ootamatud tegurid. Oleme nii kitsas kanalis, meie võimalused on väikesed. Näiteks võivad Gorbatšov, Pugo ja Jazov soomusmasinad valimisurnide kõrvale saata. Sellisel juhul muidugi võidame propagandistlikult väga palju, aga on mõeldav, et me ei saagi referendumit nii nagu tahame läbi viia. Ega see ei oleks esimene kord, kus sellistes tingimustes tuleks valida.
Peale selle võib mõnel määral ootamatusi oodata ka maailmapoliitikas. Vahest kõige olulisem, mis juba juhtunud on, on Gorbatšovi–Bushi kohtumise edasilükkamine. Sellest võib igaüks ise järeldada, mida see õieti meile tähendab, igatahes annab ta meile nagu veidi aega referendumi ettevalmistamiseks juurde.
Veel on tihti esitatud küsimus Läti osa kohta. On selge see, et Leedu on küsitluse juba välja kuulutanud ja Eesti kuulutamas. Läti ei pääse meie vahelt kuhugi ja ta ei tahagi õnneks pääseda. See hinnang, et nad on väga täbaras seisus, on veidi niisugune üleolev, nagu eestlased lätlaste suhtes ikka tikuvad aeg-ajalt ilmutama. Tegelikult ka Lätis ei tohiks olla kahtlust, mida nad referendumis eelistavad. Ja mida rohkem täristatakse, seda kindlam ja üksmeelsem on ka Läti otsus selles asjas.
Nüüd on siin saalis kindlasti maad võtnud kange tahtmine asuda formuleerima seda küsimust, mille lõpuks esitame. Sellega on tegeldud ja mõned liikumised-parteid on juba esitanud kirjalikult oma seisukohad. Aga muidugi on küsimuse väljapakkumise õigus igal Eesti elanikul ja sellepärast on neid ettepanekuid üpris palju. Presiidium, kes asja tund aega tagasi arutas, otsustas teile esitada 4 varianti, millest on praeguseks järele jäänud 3; kui ma õigesti aru saan. Edasi võiks talitada nii, et usaldaksime need asjad esialgu komisjonile. See tuleb siis homme-ülehomme oma valikuga välja ning me saame lõppotsuse langetada. Kui me ettepanekuid väga palju juurde teeme, siis kahtlemata kaotame hulga aega. Asi on nimelt selles, et meil on nagu kogu rahval paar aastat kombeks olnud hirmus palju üritada kõik juristid olla. Kuigi meie tase tõesti mitmel alal ei ole nii hea, nagu me sooviksime, on meil siiski päris mitu rahvusvahelise õigusega kursis olevat juristi. Nende nõu ja seisukohti võiks siiski usaldada. Esmane projekt ongi säärase grupi juristide töö ja sellele tugineb suurel määral ka see täna teile laudadele antud projekt.
Milles on lühidalt juristide töö mõte? Just väärtõlgenduse võimaluste äralõikamine nii palju, kui see võimalik on. Samas võib kindel olla, et mis tahes küsimuse korral ei pääse me mõnest suunast tulevatest väärtõlgendustest. Aga meie kohus on mitte anda vastastele väga häid võimalusi meie lollitamiseks.
Viimane, millel ma peatuksin, on nüüd teatud oht, mida tunnetatakse ja mõnel pool ka kardetakse. See on, et me ajame oma rahva sisepoliitiliselt lõhki ja kihevile ja et keegi ei saa aru, mida siis õieti peab tegema. Minu arvates seda ohtu ei ole. Valijaskonna jõuvahekorrad on enam-vähem selged ja teada, kuidas inimesed asjasse suhtuvad. Küll aga on teatud raskusi meie verisulis noorukeste parteidega, kes usuvad ise kaljukindlalt, et nad esindavad tohutuid rahvamasse. Tegelikult ei tea ükski partei veel, keda ta õieti esindab. Ja seepärast on mul tunne, et kähmlus võiks sedakorda ära jääda. Praegu on kahtlevaid ja mõnel määral ka eitavaid seisukohti peale tsentri esitanud mõlemad tiivad, kui nii võib öelda, kuigi ma ise olen üritanud väita, et Eestis on tegemist hoburauaga, mitte mingi vasak-paremsirgega. Aga see selleks. Ilmselt kahanevad "Vaba Eesti" kahtlevad seisukohad kiiresti, koos EKP-ga on nad nii suured praktikud, et taipavad kiiresti vastuvoolu ujumise mõttetust. Teist vastaspoolt võiks nimetada Eesti Komitee ringkondadeks. Minu arvates on nende poliitiline kapital praegu veel väga õhukene, ei oleks tark seda olemasolevat kitsast mänguruumi iseenda põhjalaskmiseks kasutada. Loomulikult on need nõuanded, mida keegi minult küsinud ei ole, ja ma lihtsalt surun neid praegu peale.
Kaks asja on meil praegu lahtised ja neid me hakkame kohe arutama. Esiteks, milline küsimus esitada, ja teiseks referendumi kuupäev. Viimane on piiratud nõudega, et tulemus oleks selge enne 17. märtsi. Mis puutub teksti parandusse, siis selleks on kõigil vabad käed ja selle juurde me vist kohe asume. Kuna ma juba siin puldis seisan, siis teen kohe esimese paranduse: lisada punkt 20 ja see kõlaks nii: "Eesti valitsusel taotleda rahvahääletuse korraldamisel võimalikult täielikku rahvusvahelist kontrolli, sh. Nõukogude Liidu esindajate osavõttu sellest kontrollist."
Juhataja
Suur tänu! Kui ettekandja on ise nõus, siis vastavalt reglemendile seda ettepanekut hääletamisele ei panda ja see jääbki ettekande juurde. Üks hetk, Andres Tarand, saadikud tahavad küsimusi esitada. Illar Hallaste!
I. Hallaste
Te ütlesite, et ennetava referendumi läbiviimine ei ole õiguslikult seotud kodakondsuse nullvariandi kehtestamisega, s.t. kõik, kes selles osalevad, ei pruugi saada Eesti Vabariigi kodakondsust. Ma küsiksin nüüd siia juurde: kas Rahvarindel, suurel liikumisel, kes kannab Eestimaa poliitilist elu, nagu te enne ütlesite, ja kuhu te ise kuulute, on enne referendumi korraldamist kavas esitada Ülemnõukogule kodakondsuse aluste seaduse eelnõu, see tähendab üritada enne, kui referendum tuleb, kehtestada kodakondsuse nullvarianti? Aitäh!
A. Tarand
Mind ei ole kahjuks volitatud esinema Rahvarinde nimel. See konverents, kus Rahvarinne vist püüab need asjad paika panna, algab täna kell 3. Mina pidasin oma jutus silmas eeskätt seda tõsiasja, et mis tahes piirkonnas maailmas ei ole elanikelt ei rahvusvahelise õiguse ega muude õiguste järgi keelatud küsida nõnda elulisi asju.
Teine üldine tõde, millele võiksin apelleerida, on see, et kõik on seotud kõigiga. See maksiim on eriti tuntud ökoloogide seas. Kahtlemata on referendum oma tagajärgede kaudu seotud ka kodakondsusseadusega. Aga need seosed ei ole otsesed. Need lihtsalt näitavad, mida antud piirkonna elanikud õieti tahavad. Nende järgmine tahteavaldus võib olla Eesti kodakondsuse taotlemine või mingi muu maa kodakondsuse taotlemine. Otseselt ma teie küsimusele praegu ei saa vastata.
I. Hallaste
Te ei vastanud tõepoolest. Kas teie ise olete kodakondsuse aluste seaduseelnõu esitamise poolt või ei ole? Ei või jah?
A. Tarand
Ma olen loomulikult poolt. Aga ma ei ole kursis, kui kaugel see projekt praegu on.
V. Kuznetsov
Lugupeetud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Palun vastake sellisele küsimusele: otsuseprojektis jääb mulle selgusetuks, kas referendumis saavad osaleda isikud, kes kuuluvad NSV Liidu relvajõudude koosseisu ja on ühtlasi Eesti Vabariigi Ülemnõukogu saadikud?
A. Tarand
See on eriti keeruline küsimus ja vajab järjekordselt juristide abi. Üldine range seisukoht on see, et sõjaväelased ei saa sellest osa võtta. Koosneb ju Nõukogude armee ligikaudsetel hinnangutel neljast miljonist inimesest ja on üsna lihtne nad kas või kõik selleks päevaks siia tuua – mobiilne, nagu see armee praegu on. Sellisel juhul aga ei ole ju referendumil mingit mõtet.
Mis puutub otse saadikutesse, siis vastaku mõni asjatundja, see on täiesti eriküsimus. Saadiku staatus seda nagu eeldab, aga see viis, kuidas nad Ülemnõukogusse valiti, jälle ei eelda. See pähkel tuleb katki hammustada juristidel. Kui minu teha oleks, ma annaks hea meelega neile neljale selle õiguse.
Juhataja
Härra Kuznetsov, ma pakun sellise lahendi, et meie eksperdid tulevad töö korras siia ja kannavad ette, milline on juristide seisukoht. Sobib?
Jätkame küsimuste esitamist. Enn Leisson!
E. Leisson
Lugupeetud härra spiiker! Lugupeetud kolleeg Andres Tarand! Kuidas te suhtute sellesse, kui me oma otsuseprojekti 1. punkti esimeses lauses annaksime ka mõiste "referendum" ja üldse kasutaksime "rahvahääletus" asemel "referendumit" selles tähenduses, nagu see on võõrsõnade leksikonis meile maakeelde ümber pandud. Ma loen selle ette. "Referendum on rahvaküsitlus, rahva arvamuse selgitamine hääletamise teel." Jäävad igasugused tõlgendamised, jorutamine ja järamine ära. Tänan!
A. Tarand
Lugupeetud küsija, ma pean märkima, et ühe entsüklopeedia – või mis ta nüüd oligi see allikas? – definitsioonid on natukene vähe kogu selle asja jaoks. Siin on siiski terved rahvusvahelise õiguse piiblid ilmselt vaja läbi vaadata. Minu jaoks on need sõnad enam-vähem üks ja sama, juristid võivad muidugi teatud vahe leida.
J. Liim
Tänan! Härra Tarand, rahvahääletusest ei võta osa vabadusekaotuslikku karistust kandvad ja vahi all viibivad isikud. Minu teada on sotsialistlikus valimisseaduses midagi taolist kirjas ja seepärast ma arvan, et ka sellised isikud ei ole sugugi ükskõiksed, millises riigis nad pärast vabanemist hakkavad elama. Küsimus on järgmine: kuidas on maailmapraktikas lahendatud sääraste inimeste referendumist osavõtt?
Ja teine küsimus: rahvahääletus loetakse toimunuks, kui osa võtab üle poole nimekirjades olijatest, millise tagajärje siis see "üle poole" peab saavutama? Tänan!
A. Tarand
Esimene küsimus on, vabandage väga, minu jaoks küllalt keerukas. Ma usun, et maailmas on õige palju erinevaid seadusi kinnipeetute kohta ja ilmselt kriminaalseadustik määrab ka nii, et teatud karistusekandjad võivad hääletada, aga mõned jälle mitte. Meil on see praegu nii sätitud ja ma ei usu, et meil oleks mõtet kriminaalkurjategijate nii kõrge protsendi juures neid hääletusnimekirjadesse lülitada. 50 aastat tagasi, kui vangid olid suurelt jaolt poliitilised, oleks sellel asjal võib-olla mõtet olnud. Teisest küsimusest ma ei saanud täpselt aru.
J. Liim
Ma kordan siis veel. Te ütlesite, et referendum loetakse toimunuks, kui osa võtab üle poole nimekirjades olijatest. Küsimus oli selles, et millise tagajärje peab siis saavutama? Mida lugeda referendumi võiduks või tagajärjeks?
A. Tarand
Kui osa võtab ainult 50 protsenti ja veel 1 inimene nimekirjadesse kantutest, siis võiduks võib pidada, kui poolt hääletab nendest omakorda 50 protsenti ehk 25 protsenti elanikkonnast + 1. Sel juhul muidugi on tegu viletsa võiduga, aga ma olen kindel, et me saame tunduvalt suurema.
A. Novohatski
Lugupeetud ettekandja! Ma pole päris rahul teie vastusega kolleeg Hallaste küsimusele! Te ütlesite, et mujal maailmas korraldatakse küsitlusi laiemalt kui meil ja et neis küsitlustes osalevad enamasti kõik elanikud, mitte ainult selle riigi kodanikud. Mina aga arvan, et nende küsitluste ja meie referendumi vahel on oluline vahe. Üks asi on, kui referendumile pannakse küsimus näiteks hindade tõstmisest või midagi muud suhteliselt teisejärgulist, kuid antud juhul käib jutt Eesti tulevasest riigikorraldusest. Seepärast oli saadik Hallaste küsimus hoopis tõsisem kui vastus, mis te talle andsite. Ma tahaksin, et te võimaluse korral täpsustaksite selle küsitluse käsitlust. Meil Kirde-Eestis arvavad väga paljud inimesed, et võib-olla pole vabariik veel küps kodakondsuse nullvariandi kehtestamiseks. Kui aga nüüd kõik täna vabariigis alaliselt elavad isikud lubatakse referendumile, saab see esimeseks sammuks kodakondsuse nullvariandi suunas. On hoopis teine asi, kui näiteks aasta pärast soovib mõni noor spetsialist Eestisse elama tulla ning talle seejuures selgitatakse, et elamispinda võib ta meil saada 10 aasta pärast, valimistest aga ei võta ta osa kuni kodakondsuse saamiseni. Sel juhul otsustab ta ise, kas ta läheb selle peale välja või mitte.
Minu teine küsimus on sõjaväelaste kohta. Ma tean, et vabariigi valitsus peab tõsiseid läbirääkimisi ning püüab neil läbi raskuste Kaitseministeeriumilt saavutada, et eesti noormehed ning siin sündinud teistest rahvustest poisid teeniksid Eestis. Kas on siis vajadust piirata nende osalemist referendumis? Poiss on praegu ajutiselt kaheks aastaks Nõukogude armee ridades, ent sündinud näiteks Viljandis, elas seal ja naaseb sinna pärast ajateenistust. Mulle tundub, et pole päris õige talt hääletusõigust ära võtta!
A. Tarand
Asi ongi nii, et ka need sõjaväes viibijad, kes on Nõukogude Liidu muudest osadest, võiksid kõne alla tulla. Meid piiravad vaid tehnilise läbiviimise võimalused. Kui me sõjaväelased oleme välja arvanud, siis on nad väljas – me lihtsalt ei jõua selle ajaga neid küsitlemas käia.
Kolmas tegur, mis veel siia võiks kuuluda, on emigrandid-pagulased, aga nagu ma enda meelest juba küllalt selgelt ütlesin, selle referendumi käigus ei lahendata kodakondsuse küsimust. Selle põhiprintsiibid, kuidas inimesed valivad kodakondsuse Kirde-Eestis, on Vene lepinguga juba selgeks tehtud. Neile antakse võimalus valida kas Vene või Eesti või ükskõik millise maa kodakondsust. Eesti kodakondsuse seadus muidugi ilmselt seab ka mõned tsensused. Ülimat lahkust väikerahvas endale lubada ei saa ja seda on siin korduvalt seletatud. Sugugi mitte kõik, kes üle maailma kokku tulevad, ei saa ilmtingimata kodakondsust. Kardan, et selle referendumiga kodakondsust ei otsustata, vaid antakse kõigile elanikele, välja arvatud sõjavägi, võimalus oma arvamust avaldada.
A. Zõbin
Lugupeetud eesistuja ja ettekandja! Minul on kaks küsimust, õigemini ettepanekut. Projekti 10. punkti ning üldse vabariigis korraldatavate valimiste kogemuste kohaselt trükitakse hääletussedelid alati ainult vene ning ainult eesti keeles. Mulle tundub, et referendumil oleks õigem selleks, et mitte jagada inimesi rahvustunnuse järgi, trükkida vaid üht liiki hääletussedeleid, mis oleksid ühteaegu kahes keeles. Kas on arusaadav? Tahaks, et iga hääletussedeli tekst oleks nii eesti kui ka vene keeles.
Teine ettepanek on järgmine: meie otsusest tuleneb, et iseseisvuse poolt võib hääletada kas või ainult 25%, ent ka sel juhul on tulemus positiivne. NSV Liidu seadustega on kehtestatud, et eraldumise poolt peab olema vähemalt 66%. Minu meelest võiks meil olla vähemalt 50% registreeritud valijate häältest, veelgi parem, kui see oleks vähemalt 60%.
A. Tarand
Mis puutub sedelite trükkimisse kahes keeles, siis ma jagan täiesti seisukohta, et ühel sedelil võiks olla eesti- ja venekeelne küsimus. See hoiaks hulga paberit kokku ja kõik oleks viisakam.
Teine küsimus on see, et NSV Liidust väljaastumise seaduses on tõesti kehtestatud 66%, aga praegu see asjasse ei puutu. Ja üleüldse see 50 + 1 ja selle omakorda kaheks jagamine on teoreetiline võimalus, tegelikult ei sattu me üldse selle piiri lähedalegi. Nii palju ma julgen ennustada küll, et tegemist tuleb märksa suuremate osavõtunumbritega.
A. Zõbin
Võib ju ennustada ükskõik mida, ent seadusandlik akt referendumi korraldamise kohta olgu laitmatu, s.t. seal peab olema kirjas, et otsuse poolt, mis referendumil hääletusele läheb peab olema üle 50% inimesi.
A. Tarand
Sel juhul me jääme 50% juurde, nagu juba öeldud.
J. Allik
Lugupeetud härra Tarand! Ma tahaksin teada, millel põhineb teie hinnang EKP ja "Vaba Eesti" seisukohale referendumi suhtes? EKP kongress otsustas küll toetada referendumit vaid juhul, kui selles küsimuses on saavutatud kõigi iseseisvusmeelsete jõudude ühtsus ja selle poole me peaksime ju püüdlemagi. Minu meelest ei ole õige, kui nii tähtsa küsimuse arutluses algab juba ettekandest peale poliitiliste liikumiste vaheline punktide noppimine ja arvete klaarimine.
A. Tarand
Jaak Allikule vastuseks nii palju, et kui ma püüaksin EKP-ga arveid hakata klaarima, siis läheks selleks minu elust veel 50 aastat, aga ma ei ole seda enda meelest üritanud teha. Minu hinnang aga, kuidas EKР võiks käituda, tugineb teadaolevatele faktidele, mida mina tean tema varasemate aastate tegevuse kohta. Kui ta käitub teisiti, olen ma eksinud ja olen nõus siia pulti tagasi tulema ja härra Allikule seda ka teatama, et ma eksisin.
K. Kаmа
Austatud härra Tarand, ma imetlen teie ettenägemisvõimet! Teile on praegu juba teada referendumi tulemused ja teada ka see, kuidas Ülemnõukogu antud küsimuse praegu otsustab. Ma julgeksin teie seda võimet veel ekspluateerida ja küsiksin teie subjektiivset arvamust. Kui me teeme selle preventiivse referendumi ära, kuidas siis Moskva käitub? Kas ta ütleb, et tublid poisid, asi on korras ja ma hakkan vägesid välja viima? Või ta ütleb, et see toimus rikkudes Nõukogude Liidu seadusi ja Eestis tuleb ikkagi teha ka 17. märtsil referendum?
A. Tarand
Ma tänan Kaido Kama tunnustuse eest, aga olen siiski sunnitud teda kurvastama järgmise meeldetuletusega, et oma lühikeses kõnes ma ka teatasin, et võimalikud on igasugused ootamatused, sealhulgas Gorbatšovi-Pugo-Jazovi äkk-käigud. Nendeni aga minu ennustusvõime ei küüni. Ma olen just vastupidi järjepidevuse ideoloogidele pidevalt rõhutanud juhuse suurt osa maailmas. Ja Moskva reageeringut ma tõesti ei oska ette arvata.
I. Toome
Lugupeetud kolleeg Andres Tarand! Mul on ka üks väikene küsimus. Ma pean teist üsna palju lugu, aga sellesse lugupidamisse tekkis väike mõra teie esinemise ühest osast ja vastusest Jaak Allikule. Kas te olete ka varem märganud endal suuri ennustajavõimeid? Ja ma ikkagi tahaksin teada, kust teil see informatsioon, kuidas "Vaba Eesti" antud situatsioonis ujuma hakkab? Mina "Vaba Eesti" esimehena ei tea, et "Vaba Eesti" volikogu oleks selles küsimuses seisukoha võtnud, EKP kohta juba Jaak Allik ütles oma arvamuse. Ma paluksin olla korrektne ja täpne, mitte tegelda ettekande esitamise ajal, mida pealegi tehakse presiidiumi nimel, propaganda ja populismiga. Aitäh!
A. Tarand
Ma võtan märkused arvesse, aga pean väljendama samas oma sügavat kahetsust, et ma ei ole märganud Eestis ka pikemalt tegutsenud parteisid, kes samade pattudega ei oleks maha saanud. Mina ei esinda ühtegi parteid, esitasin vaid oma tagasihoidliku isiku riisikol omaenda hinnanguid ja prognoose. Räägime nendest ehk siis, kui nad on kas täitunud või mitte.
I. Toome
Ma tahan täpsustada üht asja: kas härra Tarand tegi mingisuguse isikliku ettekande või tegi ettekande presiidiumi nimel?
A. Tarand
Presiidium volitas mind tegema ettekande, andmata mingisuguseid täpsemaid juhtnööre, mida see ettekanne реаb sisaldama, sest aeg oli nii napp. Oleksin olnud väga tänulik, kui oleksin juhiseid saanud kõikidelt meie liikumistelt ja parteidelt, siis oleksin püüdnud need kokku köita ja esitada midagi muud, kui ma praegu esitasin.
I. Toome
Siis ma arvan, et tulevikus peame presiidiumis alati väga täpselt kokku leppima, milliste seisukohtadega presiidiumi nimel esinev isik võib välja tulla. Aitäh!
N. Aksinin
Lugupeetud Ülo Nugis! Lugupeetud ettekandja, kolleegid! Ma tahaksin veel täpsustada Nõukogude armee sõjaväelaste osavõttu referendumist? Esiteks, kas te olete teadlik, et umbes 1/3 Eestis sissekirjutatud sõjaväelastest on siin elanud vähemalt 20 aastat ning on isegi selliseid sõjaväelasi, kellel on kodanike komiteede tunnistused, sedavõrd on nad siin Eestis juurdunud? Niisiis: kas saavad hääletada sõjaväelaste perekonnad ning nimetatud kategooria sõjaväelased, nende seas ka eesti rahvusest soldatid, seersandid ning ohvitserid, kes teenivad näiteks Tondil või Kloogal? Palun vastata!
A. Tarand
Ma ei tea, millised paberid on Nõukogude sõjaväelastele Eestis välja antud peale nende sõjaväepileti. Tõenäoliselt saab neid eristada tõepoolest selle järgi, kas inimesel on pass alatise sissekirjutusega Eestis või on tal sõjaväepilet. Sõjaväepiletiga selles küsimuses, vabandust, oma arvamust avaldama ei saa hakata.
N. Aksinin
Aga kas perekonnad hääletavad või ei?
A. Tarand
Need, kellel on alatine sissekirjutus passis, loomulikult!
N. Aksinin
Aga eestlastest soldatid, eestlastest ohvitserid?
A. Tarand
Kui neil on vaid sõjaväepilet, siis ei tule sellest midagi välja!
N. Aksinin
Aga kas nad meie peale ei solvu?
A. Tarand
Midagi ei ole teha, see on sõjaväelase elukutse puudus!
Juhataja
Lugupeetud kolleegid, peame üks hetk nõu. Rahvarinde fraktsioon teeb ettepaneku katkestada päevakorrapunkti arutamine seoses sellega, et kell kolm ootab konverents. Tegemist on 35 saadikuga.
(Hääled saalist.)
A. Tarand
Pole mõtet.
Juhataja
Kolleegid! Mul on selline ettepanek, et me vastame veel mõnele küsimusele, samal ajal on saadikutel aega mõelda, fraktsiooni ettepanek tuleb hääletamisele panna, meeldib see meile või ei meeldi. Vladimir Lebedev!
V. Lebedev
Lugupeetud eesistuja! Austatud kolleegid! Esiteks palun küll juhatajalt ja ettekandjalt vabandust, aga ma tahan avaldada resoluutset protesti selle vastu, et Ülo Nugis on nõus hääletamisele panema Ülemnõukogu istungjärgu katkestamise seoses ühe ühiskondliku organisatsiooni mingisuguse konverentsiga! See on nonsenss, skandaal!
Nüüd küsimus: lugupeetud ettekandja, üldiselt on referendumil kaksipidine tähendus. Ühest küljest on see küsitlus mingi otsuse langetamiseks, teisalt aga on see otsus, mis ei kuulu enam mingile muutmisele. Mis asi on ta meil? Ma pole lugenud seda välja ühestki dokumendist. Esmajoones on see ilmselt tingitud sellest, et meil puudub referendumiseadus. See dokument, mis meil olemas on – see on vinegrett, seadusest ja otsusest koosnev seljanka. Ma ei hakka selle paragrahve kommenteerima, kuna nad sisaldavad selliseid konkse, mis igaühele välja paistavad. Sellele dokumendile on alla kirjutanud Ülemnõukogu Presiidiumi juures asuv riigi- ja rahvusvahelise õiguse ekspertkomisjon. Mul on küsimus: kes kinnitas selle komisjoni? Kes konkreetselt sellesse kuulub ning kas need inimesed erialalt üldse sinna sobivad? Tänan!
A. Tarand
Mis puutub terminitesse, siis referendum on rahvahääletus ja meie dokumendi nimetuses ongi sõna "rahvahääletus". Mis puutub komisjoni, siis tema töö on Eesti Ülemnõukogu Presiidiumis kolmel korral vaatluse all olnud ja ka presiidium on selle kohta seisukoha võtnud, nii tegu ei ole kuskilt metsast tulnud inimeste tööga.
Juhataja
Kolleegid ja eriti härra Lebedev! Vähe sellest, et ma ei kavatse teie protesti rahuldada, ma hoiatan teid ebaväärika käitumise pärast. Seda kõigepealt sellest lähtudes, et vastavalt oma erivolitustele on mul õigus katkestada mis tahes ajal igasugune istung, rääkimata veel juhtumist, kui seda soovib üks saadikufraktsioon. Jätkame küsimuste esitamist. Priidu Priks!
P. Priks
Härra Tarand! Kas te oleksite nii lahke ja selgitaksite mulle kolmanda punkti 2. alapunkti mõne näite varal. Mida see tähendab?
A. Tarand
Kas mul on võimalik juhatajalt mõnda juristi abiks paluda? Ma nimelt kahjuks ei näe siin praegu hästi ja teiseks ...
Juhataja
Kes on valmis asjatundlikku nõu andma? Arno Almann, Advig Kiris või Eenok Kornel? Palume kõigepealt Arno Alamanni.
A. Almann
Selles otsuses on kirja pandud, et õigus rahvahääletusest osa võtta on rahvahääletuse päevaks 18-aastaseks saanud isikutel ja punkt 2 ütleb, et ka nendel, kelle passis on kehtiv kanne ajutise (tähtajalise) sissekirjutuse kohta Eestis, kui neil enne sellise kande tegemist oli alaline sissekirjutus Eestis. Sissekirjutus praegu kehtiva passimäärustiku järgi on kas alaline või ajutine ehk ka tähtajaline. Ja selle sätte kohaselt saab õiguse hääletusest osa võtta näiteks üliõpilane, kes elas Tartus ja omas Tartus alatist sissekirjutust, tuli aga õppima Tallinnasse ja omab siin ajutist sissekirjutust, või kui ta on noor spetsialist jne. See ring on küllalt lai. Tähendab, inimesel on olnud Eesti NSV-s või Eesti Vabariigis alaline sissekirjutus, kuid praegu uues elukohas on tal ajutine sissekirjutus. Kas see seletus on arusaadav?
P. Priks
On küll. Aitäh!
Juhataja
Suur tänu! Käesoleva istungi viimase küsimuse esitab Ants Paju, siis ma katkestan antud päevakorrapunkti arutamise.
А. Раju
Lugupeetud juhataja! Austatud kolleeg Andres Tarand! Mul oleks kaks küsimust. Teie ettekandest jäi kõlama, et oletatava referendumi võib läbi viia tänasest päevast alates kuni siis naistepäeva eelõhtuni. Kuid kui selle otsuseprojekti lahti võtame, siis näeme, et p. 6 määrab meie mängureeglid ära, lähtudes eelmisel aastal või kaks aastat tagasi 17. novembril vastu võetud valimisseadusest. Kas teie ei arvestanud selles valimisseaduses ühe või teise organi valimise eel ettenähtud päevi, et te nii umbmääraselt vastasite või oli see umbmäärasus millestki muust tingitud?
Teine küsimus: milline on teie kui bioloogi ja protsesse objektiivselt hindava inimese arvamus, mis toimub praegu siin saalis? Kas õpetame saadikuid pasjanssi laduma või tegeleme ühe maa ja rahva saatuse otsustamisega? Küsin seda sellepärast, et kui võtta härra Hallaste poolt esitatud dokument ja see, mida siin on lahti mõtestatud, siis need on oluliselt vastuolulised dokumendid. Minu jaoks on näiteks Indrek Toome ja teie dialoog ning Jaak Alliku ja teie dialoog väljakannatamatu, sest praegu on siiski tegemist Eesti rahva ja maa saatuse otsustamisega, aga mitte pasjansi õpetamisega. Palun vabandust!
A. Tarand
Mis puutub sellesse ajavahemikku, siis pakkusin selle välja kahel põhjusel. Üks on see, et keegi ei ole seda päeva praegu määranud, on isegi soovitatud seda esialgu mitte kõvahäälselt välja kuulutada.
Teine põhjus peitub selles Ants Paju poolt viidatud punktis, et valimiskomisjon annab seaduse kohaldamise kohta juhiseid. Ka see annab meile mänguruumi.
Nüüd küsimus, mis toimub saalis? Selle adresseeriksin mina ümber Ülo Nugisele, kellel on saali jälgimisel märksa suuremad kogemused. Mina siin puldis ei ole suutnud jälgida, mis toimub saalis.
Juhataja
Suur tänu, Andres Tarand! Praegu me katkestame selle päevakorrapunkti arutelu. Minu meelest selles saalis toimub Eesti riigile ja rahvale ülitähtsa küsimuse arutamine. Ning ilmselt just selle tähtsuse tõttu võivad hetketi ühel või teisel saadikul närvid üles öelda.
Kolleegid, ma pakuksin välja homse päeva kava. Teen ettepaneku alustada plenaaristungit kell 14. Tõenäoliselt alustame homme poolelijäänud küsimuste arutamisega ning mõne täiendava kiireloomulise küsimuse lülitamisega päevakorda. Homme on kavas arutada meie suhteid Nõukogude armeega. Loodame, et nelja tunni jooksul, seega kella 6-ks on me vastavad seisukohad paika pandud, ning oleme ka lõpetanud pooleliolevad küsimused. Homme täpsustame ka, millise päevakava võiksime võtta aluseks neljapäeval. Tõenäoliselt võiks neljapäeval käia reglemendijärgne töö.
J. Jõerüüt
Härra eesistuja, mul on tegelikult küsimus, küsimus-ettepanek. Meil jäi referendumi arutamine katki ja me ei ole veel midagi otsustanud. Kui ma tahan nüüd otsuseprojekti parandamise või täiustamise asjus mingit ettepanekut teha, kas ma peaksin siis selle kellelegi suunama? Kas on korrektne suunata oma ettepanek õiguskomisjonile või on ette nähtud mingi muu variant?
Juhataja
Jah, tõepoolest, me katkestasime selle teema arutelu veel ettekandmise faasis. Kuid see sugugi ei keela ettepanekute tegemist praegu. Need võib üle anda kas minule, õiguskomisjonile või ettekandjale – Andres Tarandile.
I. Toome
Kolleegid, Edgar Savisaar vastas valitsuse infotunnis küsimusele, mis puudutas minu esinemist ja selle tõlgendamist ajakirjaniku poolt. Seoses sellega on mul teile öelda järgmist: 24. jaanuaril k.а toimunud Eesti Komitee istungil, kus arutati Vene NFSV ja Eesti Vabariigi suhete aluste lepingut, paluti minul kui Eesti Vabariigi Ülemnõukogu delegatsiooni liikmel kommenteerida lepingu ettevalmistamist ja vastuvõtmist, samuti anda hinnang lepingule, tema artiklitele. Andsin lepingule positiivse hinnangu, pidades teda vajalikuks ja tähtsaks meie iseseisvumisprotsessis. Esitati hulganisti küsimusi. Teiste hulgas oli ka küsimus, mis puudutas tulevase Riigivolikogu suhet lepinguga. Andes vastuse küsimusele, ütlesin, et lepingu artiklis 20 teises lõikes on kirja pandud – ja nüüd ma tsiteerin: "Mõlemad kõrged lepingupooled jätavad endale õiguse algatada konsultatsioonide raames läbirääkimisi käesoleva lepingu või selle üksikute artiklite kehtivuse jätkamise otstarbekuse kohta." Seetõttu on tulevasel Riigivolikogul nagu ka tänasel Ülemnõukogul igal ajal, kas või homme hommikul võimalus otsustada: kas selle lepingu osad või ta tervikuna on otstarbekas või mitte. Kuna sellele lepingule on alla kirjutanud mõlemad pooled, siis andsid mõlemad pooled endale aru ka artikkel 20 sisu ja võimalike tagajärgede kohta.
Mis puutub aga Edgar Savisaare väitesse, et Ülemnõukogu saadikul võib isiklik arvamus olla vaid mustikasupi maitse kohta, siis siin ta küll minu arvates eksib. Aga loomulikult võib ta kui peaminister oma alluvatelt taolist mõtlemist ja käitumist nõuda. Aitäh!
S. Petinov
Lugupeetud juhataja, ma tahaksin siiski täpsustada, mismoodi antud küsimuse katkestatud arutamine edasi läheb. Seni oleme ainult küsimusi esitanud. Seepärast teen ettepaneku: pärast seda, kui saadik Tarand on vastanud kõigile küsimustele, arutada selle otsuseprojekti aluseks võtmist ning alles pärast seda moodustada redaktsioonikomisjon, kellele teha ülesandeks vaadata läbi kõik tolle otsuseprojekti parandused ja muud ettepanekud. Tänan!
Juhataja
Kohtume homme kell 14. Head nägemist!


EESTI VABARIIGI ÜLEMNÕUKOGU XII KOOSSEISU
29. ISTUNGJÄRK
KOLMAS ISTUNG
30. jaanuar 1991


Suhetest NSV Liidu relvajõududega üleminekuperioodil
Juhataja (Ü. Nugis)
Tere päevast, lugupeetud Ülemnõukogu! Asugem töökohtadele. Kontrollime kohalolekut! Kohal on 70 saadikut, puudub 26.
Lugupeetud kolleegid, ma tutvustan teile tänast töökava. On ettepanek, et me kõigepealt arutaksime Eesti Vabariigi suhteid NSV Liidu relvajõududega, seejärel katsuksime selgust saada kiireloomulistes küsimustes, mis meil on katkestatud või mille projektid on juba saadikutele välja jagatud. Katsuksime ka nihutada paigast privatiseerimise probleeme ning siis peame nõu, kas meil on veel jõudu ja soovi alustada täna referendumiteemat.
Lugupeetud kolleegid! Alustame istungit päevakorrapunktiga, mis puudutab Eesti Vabariigi suhteid NSV Liidu relvajõududega. Ülemnõukogu ees esineb ettekandega Eesti Vabariigi peaminister härra Savisaar.
E. Savisaar
Lugupeetud rahvasaadikud! Austatud Ülemnõukogu juhataja! Eesti Vabariigi Valitsus pidas vajalikuks esitada Ülemnõukogu istungile küsimused suhetest Nõukogude Liidu relvajõududega, pidades eriti silmas viimasel ajal täheldatud katseid laiendada sõjaväe sekkumist tsiviilühiskonna ellu ja anda talle seejuures õigusi, mis ei ole kooskõlas ei Eesti Vabariigi ega Nõukogude Liidu seadustega ning ka mitte rahvusvahelise õigusega, pidades silmas ka probleeme seoses alternatiivteenistusega ning noorte keeldumisega teenida Nõukogude armees, aga ka teravaks muutunud sõjaväe olmeküsimusi (sissekirjutuse saamine, kaupadega varustamine jne.). Vabariigi valitsus, väljendades head tahet tagada sisepoliitiline stabiilsus, on korduvalt astunud samme vastastikuse mõistmise saavutamiseks NSV Liidu Kaitseministeeriumi, Balti sõjaväeringkonna ja kohalike sõjaväeosade komandöridega. Oma tegevuse esimestest nädalatest on ta suhtlemisel Nõukogude Liidu valitsuse ja NSVL Kaitseministeeriumiga juhindunud Eesti rahva taunivast suhtumisest Liidu relvajõudude paiknemisse Eesti Vabariigi territooriumil ning rahva vääramatust tahtest olla ise oma kodu peremees ja kaitsja, aga ka NSV Liidu pikaajalistest ja püsivatest sõjalis-poliitilistest huvidest Balti mere regioonis ning tänaseks väljakujunenud reaalsusest – siin paiknevatest NSV Liidu relvajõudude väegrupeeringutest ja neile antud ülesannetest.
Valitsus näeb nii seadusandliku kui ka täidesaatva võimu konkreetse eesmärgina kokkuleppe saavutamist Eesti Vabariigi territooriumil paiknevate NSVL relvajõudude järkjärgulise vähendamise kohta ning siia üleminekuperioodi lõpuks ajutiselt jäävate sõjaväeosade staatuse määratlemist. Selline kokkulepe tagaks NSV Liidu relvajõududele õiguse kasutada kokkulepitud aja jooksul mereväe ja õhukaitse sõjaväebaase, määrates kindlaks ka sõjaväeosade paiknemise ja neis asuvate sõjaväelaste arvu, maa-alade kasutamise korra ja tasu. Sellise lepingu olemasolu vähendaks oluliselt pingeid ja oleks NSV Liidu relvajõudude ja Eesti elanikkonna vaheliste normaalsete suhete loomise alus. Seni on NSV Liidu juhtkond need ettepanekud jätnud aga tähelepanuta.
Poole sajandi jooksul on NSV Liidu relvajõud hõivanud ligi 90 000 ha Eesti Vabariigi territooriumi, kusjuures selle maa ülevõtmisel ei ole arvestatud ei majanduslike, looduslike ega sotsiaalsete tingimustega. On lähtutud ainult poliitilistest ja sõjalis-poliitilistest kaalutlustest. Väärib märkimist, et 1946. aastal oli Eesti NSV Ministrite Nõukogu oma määrusega sunnitud tasuta loovutama armeele kõik Eesti Vabariigi sõjaväele kuulunud kasarmud ja teised sõjaväerajatised, samuti tuli sõjaväele üle anda kümneid sõjapurustustest terveks jäänud elumaju Tallinnas, Tartus, Pärnus ja teistes Eesti linnades. Omandanud tasuta Eesti Vabariigile kuulunud vara, nõuavad aga tänased sõjaväejuhid Eesti valitsuselt kompensatsiooni nende üksikute rajatiste tagastamise eest, mis on muutunud sõjaväele ülearuseks. Nõustugem, et siin puudub loogika!
Viiekümne aasta jooksul on Eesti Vabariigi ehitusorganisatsioonid ehitanud ja kоhalike omavalitsuste organid sõjaväele üle andnud kümneid tuhandeid m² elamispinda. Kui sõjaväe ametkonnad oleksid seda elamispinda kasutanud otstarbekalt, siis ei oleks meil täna probleeme sadade ohvitseride ja nende perekonnaliikmete majutamisega.
NSV Liidu presidendi M. Gorbatšovi telegrammis 27. novembrist 1990. aastast Eesti Vabariigi Ülemnõukogu esimehele ja Eesti Vabariigi Valitsuse esimehele teatatakse, et viimasel ajal esineb massilist sõjaväeossa saabunud ohvitseride, lipnike, mitšmanite ja nende pereliikmete sissekirjutamisest keeldumist. Nende regioonide hulgas, kus keeldutakse sisse kirjutamast, on M. Gorbatšov nimetanud ka Eesti Vabariiki ning nõuab kõigi sõjaväelaste ja nende perekonnaliikmete sissekirjutuste vormistamist vastavalt tema poolt antud ukaasile 15. jaanuariks 1991. aastaks.
Meie vastavasisulisele järelpärimisele teatas enamik linna- ja maakonnavalitsust, et neil ei ole seni tekkinud ületamatuid probleeme sõjaväelaste ja nende perekonnaliikmete ajutise sissekirjutamisega, sealhulgas ka sõjaväeosa aadressil, kui antud väeosal puudub oma elamispind. Nende küsimuste paremaks lahendamiseks on mõnedes kohalikes omavalitsusüksustes, näiteks Tallinnas ja Tartus, moodustatud sõjaväe esindajatega ühiskomisjone.
Samas on mõnede sõjaväeosade juhtkonnad ignoreerinud kohalikke võimuorganeid (Tallinnas keelas linnavolikogu ära Vabaduse väljakule kavandatud sõjaväeparaadi, aga garnison viis selle ikkagi läbi). Muidugi ei saa kohalikud võimuorganid lahendada sõjaväeosade sissekirjutamise taotlusi, kui neisse ei suhtuta kui täievolilistesse võimuorganitesse.
Balti riikide ülemnõukogude poolt 1. detsembril 1990. aastal Vilniuses vastuvõetud pöördumises Balti riikide elanike ning Nõukogude sõjaväelaste poole on toonitanud, et nõudes Nõukogude sõjaväe väljaviimist, ei taha Balti riigid samal ajal mitte kuidagi riivata sõjaväelaste ja nende perekonnaliikmete väärikust ning inimõigusi.
Sellest lähtudes peame vajalikuks ka edaspidi kindlustada Eesti Vabariigis kehtestatud korras väeosadesse tegevteenistusse saabuvate ohvitserkoosseisu kuuluvate isikute, lipnike, mitšmanite ja nende perekonnaliikmete tähtajaline sissekirjutus sõjaväeosale kuuluvale või tema kasutuses olevale elamispinnale ehk vastava sõjaväeosa aadressil, kui puudub muu elamispind.
Ajutiselt sissekirjutatud sõjaväelastele ja nende perekonnaliikmetele tagatakse jätkuvalt õigus ostukaardile, toidutalongidele, kompensatsioonile ja muudele teenustele võrdselt kohalike elanikega. Muutunud on sõjaväele elamispinna ehitamise võimalused. Vastavalt 1980. aastate keskel vastuvõetud NLKP Keskkomitee ja NSVL Ministrite Nõukogu määrustele, mis nägid ette anda sõjaväele elamispinna eraldamise ülesanded liiduvabariikidele ja mille kehtivust püütakse tõestada ka tänastes tingimustes, tuleks Eestis igal aastal eraldada NSVL Kaitseministeeriumile, piirivalvevägedele ja Siseministeeriumi vägedele vähemalt 4600 m² elamispinda, mida 1987. aastani ka tehti. Lihtsalt peeti kinni ja anti sõjaväele kuni 10% tsentraliseeritud kapitalimahutustest ehitatud elamispinnast. Seoses ettevõtete üleminekuga isemajandamisele vastavalt riikliku ettevõtte seadusele ehitatakse aga elamispind omavahenditest ja selle äravõtmine sõjaväele on vastuolus ettevõtteseadusega.
Tuleb tunnistada, et juhul, kui minnakse üle individuaal- ja kooperatiivehitusele, nagu on plaanis, muutub sõjaväelaste elamispinna probleem veelgi kriitilisemaks.
NSV Liidu Kaitseministeeriumi teatel on Eestis üle tuhande neljasaja sõjaväelaseperekonna, kellel puudub elamispind, 2100 perekonda vajab elamistingimuste parandamist. Probleemi lahendust tuleb otsida sõjaväeosade ja kohalike omavalitsusorganite juhtide vastastikuste kontaktide parandamises, üksteise probleemide paremas mõistmises. Siia kuulub selliste küsimuste lahendamine nagu elamuehituskruntide eraldamine sõjaväeosadele, tsiviilehitusorganite kaasamine sõjaväeametkonna elamuehitusse, väeosade osavõtt ettevõtete ja organisatsioonide elamuehitusest vastavate rahaliste ja materiaalsete vahendite üleandmisele hoonestajale, elamispinna rentimine kohaliku omavalitsuse organilt jne.
Pean teid informeerida, et järgmisel esmaspäeval vaatavad valitsuse esindajad koos kohalike omavalitsusorganite juhtidega ja sõjaväeosade komandöridega läbi kõik ettepanekud sõjaväelaste ja nende perekonnaliikmete sotsiaal-olmeprobleemidega seonduvate küsimuste reguleerimiseks. Praeguste kavade kohaselt on sama teema arutusel 18. veebruaril vabariigi valitsuse istungil. Usun, et soovi korral on neis küsimustes võimalik leida mõlemaid pooli rahuldavad lahendused. Maakonna- ja linnavalitsustelt on tulnud huvitavaid ettepanekuid, kuidas lahendada sõjaväelaste kasarmusse ajutise sissekirjutamise küsimus, rendipindade küsimus, ehituslubade andmine, sõjaväe käes oleva elamispinna kuulutamine ametipinnaks, alatiste ja ajutiste ostukaartide probleem jne.
Nüüd Nõukogude armeesse tegevteenistusse kutsumisest. Tahaksin eelkõige informeerida Ülemnõukogu, missugune on olukord erinevates regioonides.
Ukrainas on kutsutud tegevteenistusse suurem osa kutsealuseid peale Lvovi ja Ivanovo-Frankovski oblastite, kus enamik noormehi hoiab teenistusest kõrvale. Kõrvalehoidjaid hirmutatakse kinnipüüdmisega ja teenistusse saatmisega Tšernobõli avarii tagajärgede all kannatavatesse piirkondadesse. Mingisugust mehhanismi kutsealuste kaitseks Ukraina Ülemnõukogu poolt välja töötatud ei ole.
Moldova Vabariigis on noormeestele lubatud, et nad jäävad teenima Odessa sõjaväeringkonda, kui nad ilmuvad kutsekomisjonidesse. Sõjaväeteenistusest kõrvalehoidjate suhtes ei ole siiani rakendatud erilisi repressioone. Moldova elanikkond suhtub negatiivselt noormeeste kutsumisse Nõukogude relvajõududesse, nõutakse oma sõjaväe loomist.
Lätis on alustatud alternatiivteenistuses olevate noormeeste sunniviisilist sõjaväkke saatmist, rikkudes Nõukogude Liidus kehtestatud korda, s.o. saadetakse ilma meditsiinilise ja kutsekomisjoni otsusteta. Lihtsalt sõjaväepatrull tuleb töökohta ja viib noormehed väeossa, sealhulgas ka väljapoole Läti Vabariiki. Esialgu ei ole massilisi aktsioone kutsealuste vastu läbi viidud, küll aga toimub sõjaväest ärajooksnute üsna aktiivne tagaotsimine. Moldovas, Ukrainas ja Lätis sõjavägi veel ei osale kutsealuste vastu suunatud aktsioonides ja ei ole märgata uute väeosade saabumist sellel eesmärgil.
Kõige masendavam on olukord Leedu Vabariigis, kus on vabatahtlikult tegevteenistusse ilmunud 1300 kutsealust, neist 403 leedulast. Dessantväelased on alustanud plaanipärast vastavas vanuses noormeeste dokumentide kontrolli ja kõik, kes ei ole läbi teinud tegevteenistust, peetakse kinni, suunatakse komandantuuridesse ja sealt sõjaväeosadesse, enamikel juhtudel väljapoole Leedu Vabariiki. Samuti toimub sõjaväest ärajooksnute massiline tagaotsimine. Jaanuarikuu jooksul on Leedu Vabariigi Ülemnõukogu andmeil kinni püütud ja väeosadesse tagasi saadetud kümmekond noormeest. Sõjaväe väljaviimise märke pole, vastupidi – on märgata sõjaväelaste arvu mõningat suurenemist.
Olukorrast Gruusia Vabariigis: värvatud on ligikaudu 30% kutsealustest, neist iga 10-s on grusiin. Põhiliselt toimub sõjaväkke võtmine Abhaasias ja Lõuna-Osseetias, mujal minimaalselt.
Eesti Ülemnõukogu oma otsustega ning tööteenistuse seadusega suhtub eitavalt ajateenistusse Nõukogude armees. Nõukogude Liit käsitleb meie otsuseid kui inimõigustega vastuolus olevaid. Mõni päev tagasi saadeti kõigile Nõukogude Liidu välissaatkondadele materjal kasutamiseks propagandategevuses pealkirjaga "Kuivõrd vastavad Balti vabariikide seadused ja määrused rahvusvahelistele inimõiguste põhimõtetele?". Selles materjalis näidatakse, et seadus "Eesti elanik ajateenistuses Nõukogude relvajõududes" loob Eesti kodanikele juriidilise aluse vältida sõjaväekohustuse täitmist, väites, et NSV Liidu seaduse "Üldisest sõjaväekohustusest" ning vastavad NSV Liidu Ministrite Nõukogu otsused on vastuolus seadusega "Eesti NSV territooriumi juriidilisest staatusest". Tõdemus seaduse vastuolulisusest territooriumi juriidilise staatusega on uus nähtus, mida rahvusvaheline õigus täna ei tunne, märgitakse selles materjalis. Et Eesti seadusandlus ei vasta selles küsimuses NSV Liidu seadusele üldisest sõjaväekohustusest, viivat liiduliste ja vabariiklike seaduste vastuolu selleni, et kodanikud peavad sõjaväekohustust täitma kaks korda. Teenistusest kõrvalehoidmisele õhutamine viib õiguserikkumisele ning viies eksitusse mainitud vabariikide kodanikud, sooritatakse sellega kriminaalkoodeksi järgi karistatav tegu (sõjaväeteenistusest kõrvalehoidmine on karistatav 5-aastsse vanglakaristusega).
Materjalis märgitakse ka, et keeldumine teenistusest relvajõududes ning sellele õhutamine on seaduslikult karistatavad mitmetes maailma maades. Näiteks USA seadusandluses on ette nähtud maksimaalne karistus 10 000 dollarit trahvi või 10 aastast vanglakaristust USA relvajõududesse kuuluvale isikule, kes püüab kahjustada ustavust USA relvajõududele, rikkuda selle moraali või korda, ässitades mitte kuuletuma, rikkuma truudusevannet jne.
Minu eesmärk ei ole hakata neid seisukohti praegu ümber lükkama, küll arvan ma, et riigikaitsekomisjon võiks seda teemat käsitleda. Silmas pidades lähenevat inimõigustekonverentsi, on saadikutel kasulik teada neid argumente, mida meie seadusandluse kohta Moskva poolt välja käiakse. Eesti Vabariigi Valitsus on järjekindlalt püüdnud lahendada Eesti noormeeste Nõukogude relvajõududes teenimisega seotud probleeme rahulikul teel. Valdaval osal Eesti elanikkonnast puudub ideoloogiline motivatsioon Nõukogude Liidu relvajõududes teenimiseks. Eesti rahva hoiakut näitas ka möödunud aasta armeeteenistusse kutsumise läbikukkumine, kui sõjakomissariaatidesse ilmus kevadel 42% ja sügisel 22% armeeteenistusse kutsututest. Siinjuures ei tehtud mingeid takistusi neile, kes soovisid vabatahtlikult astuda ajateenistusse. NSVL valitsus ja NSVL Kaitseministeerium lükkasid tagasi kõik Eesti Vabariigi Valitsuse möödunud aasta aprillis kahel korral tehtud ettepanekud meie noormeeste teenimise kohta ainult Balti sõjaväeringkonnas ja Eestis asuvates sise- ja piirivalveüksustes, mis meie arvates oleks lahendanud konflikti Nõukogude relvajõududesse kutsumise küsimuses ja oleks kahtlemata parandanud siin asuvate piirivalve- ja sisevägede suhtlemist kohalike elanikega. Nendel noormeestel, kes ei soovinud vabatahtlikult teenida NSVL relvajõududes, oli võimalus astuda Eesti tööteenistusse, millest informeeriti samuti NSV Liidu valitsust ja kaitseminister D. Jazovit. Esitati meiepoolne ettepanek tunnustada alternatiivteenistust ja nõustuda selle korraldamisega Eestis eksperimendi korras. Positiivset lahendust tookord ei tulnud.
Tänaseks on maakondade ja linnade volikogude juurde moodustatud tööteenistuse komisjonides avalduste alusel arvele võetud 9000 kutsealust. Neist 6617 on suunatud tööteenistusse, 2144-le on antud ajapikendust õppimiseks, perekondlikel põhjustel või haiguse tõttu. 341 noormeest hoiavad kõrvale nii sõjaväest kui ka tööteenistusest. Reformid Nõukogude armees on takerdunud või õigemini pole üldse alanudki ja sõjaväe komplekteerimine toimub vananenud, kuid veel kehtivate seaduste järgi. Tööteenistust kui alternatiivteenistust ei aktsepteerita ja kutsealuseid, kes keelduvad teenimast Nõukogude armees, ähvardatakse jõu kasutamise ja rangete sanktsioonidega. Jaanuari algul ähvardati kutsealuste sõjaväkke võtmiseks kasutada dessantväelasi ning vabariigi valitsus oli sunnitud andma korralduse tööteenistuslaste talvepuhkusele saatmiseks. Ida-Virumaal toimetasid Kohtla-Järve miilitsad 10 tööteenistuslast (Sillamäe poisid, kes töötasid "Estonia" kaevanduses) sõjakomissariaati nende sõjaväkke saatmiseks. Nüüd, seoses pinge mõningase langusega ning arvestades praktilisi vajadusi, on ette valmistatud korraldus peatselt lõpetada tööteenistuslaste talvepuhkus.
Eesti Vabariigis läbiviidav tööteenistus ja seadus "Tööteenistusest Eesti NSV-s" ei erine põhimõtteliselt NSV Liidu vastava seaduse projektist (avaldatud ajalehes "Красная Звезда" 26. detsembril 1990. aastal), on vaid mõningad ebaolulised erinevused. Avalduste vastuvõtmine ja tööteenistuse organiseerimine on meil pandud tööteenistuse komisjonidele ja tööhõivetalitustele, Nõukogude Liidu projektis aga ministrite nõukogudele ja kohalikele täitevkomiteedele. NSV Liidu projektis on kõigil ühepikkune, kolmeaastane tööteenistuse aeg, meil on kõrgharidusega kutsealuste tööteenistuse aeg 12 kuud. Neil on projektis ette nähtud tööteenistuslase vormiriietus, mis peab erinema sõjaväe vormiriietusest, meie seadus seda ette ei näe. On veel mõned erinevused, kuid see on alles projekt. Praegu aga sunnitakse meie noormehi täitma olemasolevat, ajale jalgu jäänud Nõukogude Liidu seadusandlust.
Teatavasti toimus 14. jaanuaril Tallinnas, vastavalt varem Nõukogude Liidu kaitseminister D. Jazoviga saavutatud kokkuleppele kohtumine grupi kõrgemate sõjaväelastega, kelle eesotsas oli NSV Liidu Relvajõudude Kindralstaabi ülema asetäitja, kindralpolkovnik G. Krivošejev. Kohtumisel oli põhitähelepanu pööratud NSV Liidu relvajõududesse kutsumisele Eesti Vabariigi territooriumil. Teatavasti põhjendati just sellega dessantväelaste Eestisse toomise vajadust. Vastavalt läbirääkimistel NSV Liidu Kindralstaabi delegatsiooni poolt tehtud ettepanekule, on ilmunud NSV Liidu kaitseminister D. Jazovi direktiiv Balti sõjaväeringkonna ülemale Kuzminile ja Eesti sõjakomissarile Põdrale, milles Eesti NSV sõjakomissariaatide poolt suunatavate kutsealuste 1990. aastaks planeeritud jaotusse tehakse muudatused. Eesti territooriumil paiknevatesse õhukaitsevägedesse suunatakse 200 inimest, õhujõududesse 200 inimest, ehitusvägedesse 800 inimest, sõjamerelaevastikku 240 inimest. Ülejäänud kutsealused suunatakse Balti sõjaväeringkonna Läti Vabariigi territooriumil paiknevatesse väljaõppekeskustesse, et neid hiljem võimaluse korral saata Eesti territooriumil paiknevatesse väeosadesse. Direktiivis on öeldud, et isikkoosseis jaotatakse juba eelnevalt teada olevatesse väeosadesse. Balti väljaõppekeskusest Eesti territooriumile tagasi jõudmise üle kehtestatakse range kontroll. Iga kutsealune võib soovi korral valida teenistuskoha ka väljapool Eesti Vabariiki. Nõukogude Liidu Kindralstaabi delegatsioon lubas ka, et omavoliliselt ennetähtaegselt väeosadest lahkunud noormehed jäetakse teenistusaja lõpuni Eesti Vabariigi territooriumil paiknevatesse väeosadesse, täpsemalt Tondil asuvasse motoriseeritud jalaväediviisi, kui nad pöörduvad sõjakomissariaati. Meie Ülemnõukogul tuleb neis küsimustes kujundada oma seisukoht.
Millest seejuures lähtuda? Muuta Eesti Vabariigi seadusi ei ole meil alust. Nende seadustega on tagatud poiste õiguslik kaitse, aga ma pean kohe lisama, et see õiguslik kaitse on ühepoolne, kuna Nõukogude Liit meie vastavaid seadusi ei tunnista ja õiguslik kaitse ei ole füüsiline kaitse. Poiste püüdmist sõjaväe eriüksuste abil on räägitud juba mitmel korral, ainult läbirääkimistega on seda üsna vaevaliselt õnnestunud edasi lükata, aga mööda see karikas meist ei lähe. Alustatakse ilmselt desertööride tagaajamist, mis on mõistetav ka rahvusvahelisele avalikkusele, kuna desertööre püütakse igal pool. Nii Leedu kui ka Läti kogemused näitavad, et eriüksused võtavad enesele laiema ülesande kui poiste püüdmine, s.t. nende tegevus puudutab laiemaid hulki. See, et võetakse kinni mistahes selles vanuses noori, on sisuliselt provokatsioon ja tülinorimine, ning varem või hiljem keegi kusagil ka reageerib sellele nii nagu oodatakse.
Läbirääkimiste tulemusena õnnestus poiste valikuvõimalusi suurendada. Ühtlasi oleme alustanud sõjaväe probleemide põhimõttelise lahenduse otsimist. Esmakordselt mõistis teine pool sedalaadi kõneluste vajalikkust, tunnustas neid partnerina ja hakkas otsima kompromissi. Muidugi me ei saa öelda, et garantiid, mis poistele on antud, oleksid täiesti kindlad. Seetõttu on vaja esitada Kaitseministeeriumile lisaettepanekud. Pean lisama, et praeguse seisuga on Eestist läinud sõjaväkke 31% kutsealustest noortest, s.o. üle 1276 noormehe, ja kõik, kes seda taotlesid, jäid teenima Eestisse.
Viimasel ajal oleme teinud uue katse, et saavutada ka meie tööteenistuse tunnustamine NSV Liidu valitsuse poolt. Kohtumisel Valentin Pavloviga möödunud nädalal jõudsime kokkuleppele, et Eesti tööteenistuse seaduse ja Nõukogude Liidu alternatiivteenistuse seaduse eelnõu kohta tehakse võrdlev ekspertiis nii Tallinnas kui ka Moskvas. Mõne päeva pärast kohtume selles küsimuses uuesti. Ma ei arva, et lootust on väga palju, kuna sõjaväelaste hoiak on siiski väga jäik, aga igal juhul tuleb proovida.
Ja veel ühest probleemist. Möödunud aasta juulis korjasid sõjakomissariaadid küla-, alevi- ja rajoonilise alluvusega linnade täitevkomiteedes ära kutsealuste ja sõjaväekohustuslaste arvestusdokumendid, likvideerides sellega meile vajaliku sõjaväearvestuse. 1991. aasta eelarve kinnitamisel otsustas Eesti Vabariigi Ülemnõukogu lõpetada sõjakomissariaatide finantseerimise, sõjakomissariaadid ei kuulu Eesti Vabariigi riigiorganite süsteemi. Otsustasime loobuda koostööst komissariaatidega ja sisse viia sõltumatu, ainult vabariigi valitsusele alluva kutsealuste ja reservväelaste arvestussüsteemi, raskendades seega ka võimalike sundvärbamiste läbiviimist.
Lähema poole aasta jooksul on vaja arvele võtta veel üle 10 000 kutsealuse. Selle töö tegemine ühiskondlikus korras ei ole enam reaalne. Vabariigi valitsuse korraldusel alustati eelmise aasta novembris linna- ja maakonnavalitsustes riigi- ja piirikaitse osakondade moodustamist ning neile on tehtud ülesandeks kutsealuste ja reservväelaste nõuetekohase arvestuse sisseviimine, samuti alternatiivteenistuse organiseerimine ja läbiviimine.
Pean lisama, et Läti valitsuse suhtumine nimetatud küsimusse on mõneti teistsugune. Nimelt võeti Läti valitsuse poolt k.a. 23. jaanuaril vastu määrus nr. 32 "Kodanike kutsumisest ajateenistusse ning alternatiivsesse tööteenistusse". Vastavalt sellele määrusele korraldatakse käesoleva aasta jaanuarist märtsini kutsealuste arvelevõtmine ja arstlik kontroll sõjakomissariaatide kaudu. Nii alternatiiv- kui ka sõjaväeteenistusest hoidunud noormeeste ilmumise komisjonidesse peavad edaspidi tagama sõjakomissariaadid.
Ja lõpetuseks. Viimastel päevadel on tekitanud lisapingeid NSV Liidu valitsuse kavatsus kasutada ühiskondliku korra tagamiseks sõjaväelasi ja sõjatehnikat. Eesti Vabariigi Valitsus andis Eesti Vabariigi Siseministeeriumile korralduse mitte täita Nõukogude Liidu Siseministeeriumi ja NSVL Kaitseministeeriumi ühist käskkirja siseasjade organite töötajate ja Nõukogude armee ja sõjalaevastiku sõjaväelaste ühise patrullimise korraldamise kohta, kuna see on vastuolus Eesti Vabariigi Valitsuse ja NSV Liidu Siseministeeriumi vahel 1990. aasta 1. augustil sõlmitud kokkuleppega vastastikuste suhete kohta siseasjade organite tegevussfääris. Meil ei esine massilisi korrarikkumisi. Üleüldse, oluliselt ei ole kasvanud kuriteod tänavatel ja avalikes kohtades, vaid eeskätt on kasvanud kuriteod korterites, kus pole erilist kasu tänavatel patrullivatest soomusmasinatest. Valitsuse seisukohta mitte lubada nimetatud käskkirja rakendamist toetas oma esmaspäevases avalduses ka Ülemnõukogu Presiidium.
Ühiskäskkirjaga antakse armeele sellised õigused, mida ei ole NSV Liidu seadustega sõjaväeüksustele ette nähtud. See on meie arvates antikonstitutsiooniline akt, mida eriti pärast veriseid sündmusi Vilniuses ja Riias saab mõista vaid kui sammu sõjaväelise diktatuuri poole seda enam, et korrakaitsealane tegevus väljub sellega Ülemnõukogu kontrolli alt, kuna sõjavägi parlamendile ei allu. Olgu siis miilits või politsei, aga ta annab vande ja võtab enesele kohustused tsiviilelanikkonna suhtes. Sõjaväe ja tsiviilelanikkonna vahelised suhted on seevastu mitmetes küsimustes õiguslikult reguleerimata ning lahkhelide puhul pole selge, kuidas neid kavatsetakse lahendada.
Ühe põhjusena selle käskkirja väljaandmiseks on esitatud ka distsipliini langus Nõukogude armees. Peab ütlema, et meil ei ole arvestatavaid pretensioone kohaliku garnisoni väeosade juhtkondadele. Muidugi probleeme on olnud varem ja tuleb ka edaspidi, aga neile probleemidele on olnud võimalik leida rahuldav lahendus. Armeele politsei funktsioonide andmine on armeed laostav faktor. Armee on häälestatud rahvusliku julgeoleku kaitseks, ta on välisvaenlaste vastu. Igal juhul kahjustab see korraldus Nõukogude Liidu kaitsevõimet ja võib kaasa tuua vastuolude süvenemise tsiviilelanikkonna ja sõjaväe vahel. Oma kohtumisel NSV Liidu uue peaministri Valentin Pavloviga 24. jaanuaril informeerisin teda vabariigi valitsuse otsusest ning tegin ettepaneku, et NSVL valitsus tühistaks või vähemalt peataks NSVL ministrite B. Pugo ja D. Jazovi ühiskäskkirja 1990. aasta 29. detsembrist Eesti Vabariigi territooriumil, sest selle täitmine sõjaväe poolt võiks pingestada olukorda Eestis. Teiste sõnadega, see käskkiri on vaja viia vastavusse Eesti ja Nõukogude Liidu omavaheliste lepetega, kõigepealt muidugi Vadim Bakatiniga sõlmitud kokkuleppega, mida teistel vabariikidel ei ole. Arvan, et lähipäevadel saab selgust ka selles asjas, sest ka teistes piirkondades on väga aktiivselt asutud selle vastu võitlema.
Muidugi võib juhtuda, et meil läheb vaja kohalike väeosade toetust (suured tulekahjud, demineerimine), aga siis lepime ise kokku, nagu seda varemgi on tehtud. Meil pole selle vastu midagi, kui Nõukogude Liidu Kaitseministeerium annab kohalikele garnisonidele õiguse toetada seadusandlikku võimu erakorralistes olukordades.
Lugupeetud rahvasaadikud! Kolmveerand aastat tegevust üleminekuperioodil võimaldab täna teha ka esimesi üldistusi nende printsiipide kohta, millel peaksid põhinema meie suhted sõjaväega. Sel juhul saame lähtuda vaid Eesti Vabariigi seadustest, arvestades NSV Liidu seadusandlust sedavõrd, kuivõrd see pole vastuolus Eesti Vabariigis väljatöötatud normatiivaktidega. Armeega peab olema kontakt, on väga ohtlik, kui armee isoleerub. Siis ei mõista sõjavägi meie probleeme ega meie armee probleeme. Kui me vabatahtlikult loobume kontaktidest armeega, siis jätame end ilma ka teatud poliitilistest võimalustest. Tuleb eristada sõjaväe kui institutsiooni kohaloleku probleeme sõjaväelaste kui kodanike isiklikest probleemidest. Sõjaväe kui institutsiooni probleem on eelkõige poliitiline probleem ning lahendatav läbirääkimiste kaudu Eesti Vabariigi ja Nõukogude Liidu vahel. Sõjaväelaste kui kodanike probleemid on aga eeskätt majanduslikku laadi ja nende lahendamine langeb kohalikele omavalitsustele. Kui me eristame ühe tasandi teisest, siis sellest järeldub, et armeele ei ole mõtet esitada neid pretensioone, mida kohalikud garnisonid ei ole võimelised täitma juba armee tsentraalse ülesehituse tõttu. Armee tegevus Eestis peab olema avalikkuse kontrolli all. Kordan eile öeldut: kui armee tunnistab, et tal on teatud kohustused tsiviilelanikkonna suhtes, siis see tähendab, et tsiviilelanikel on ka teatud õigused armee suhtes. Ja valitsuse kui tsiviilelu korraldava institutsiooni ülesandeks on need õigused ka realiseerida. Tänan teid!
Juhataja
Suur tänu, saadikutel on hulgaliselt küsimusi, kuid enne, kui me asume küsimustele vastama, on mul teile üks teadaanne. Eesti Vabariigile sõbralik Norra Kuningriik jätab täna hüvasti oma kuninga Olaf V-ga. Teen ettepaneku mälestada lahkunud kuningat hetkelise leinaseisakuga.
(Leinaseisak.)
Suur tänu. Alustame küsimuste esitamist. Vladimir Lebedev!
V. Lebedev
Lugupeetud eesistuja! Austatud kolleegid! Lugupeetud härra ettekandja! Me oleme ära kuulanud väga huvitava ettekande, ma sain teada väga palju uut meie valitsuse seisukohtadest, tema suhtumisest Nõukogude armeesse. Loomulikult ei saa loota, et Nõukogude armee hakkaks kaitsma võimu, mis eitab Nõukogude võimu ning nimetab armeed okupatsiooniliseks. Ilmselt oleks seda oodata liig!
Kuid mul on teile ka küsimus. Lugupeetud härra peaminister, kas teile ei tundu, et mõningate võimuorganite ja armee vahelise vastasseisu on põhjustanud teps mitte sõjaväeparaad Tallinnas, mis korraldati vaatamata linnavolikogu otsusele, pigem ehk nende Tallinna linnvolikogu otsuste kiuste, mis rikuvad inimõigusi ning sõjaväelaste ja nende perekonnaliikmete õigusi. Teine küsimus puudutab otsuseprojekti. Ma oleksin muidugi tahtnud selle pisut varem kätte saada, et oleksin saanud seda tähelepanelikult uurida, ent siiski võtame § 1. Kas teile ei tundu, et on imelik nõuda armeelt kõigi Eesti Vabariigi seaduste täitmist, sealhulgas ka selliste seaduste täitmist, mis rikuvad inimõigusi. Ning kas sõjavägi peab täitma keeleseadust, immigratsiooniseadust ning teisi seadusi, mis eiravad rahvusvaheliselt üldtunnustatud inimõigustealaseid õigusnorme? Ning § 5.5 – kuidas on võimalik rahuldada sõjaväelaste olmevajadusi vastavuses Eesti Vabariigi seadusandlusega. Ma leian, et need kaks on ühitamatud mõisted, kui arvestada paljude seaduste ning paljude sõjaväelasi ja nende perekonnaliikmeid otseselt puudutavate alamal olevate aktide diskrimineerivat iseloomu. Tänan!
E. Savisaar
Ma tänan rahvasaadik Lebedevi väga huvitavate küsimuste eest! Ma võtan omaks märkuse, et tõepoolest see projekt oleks pidanud olema valmis varem, aga teda töötati välja veel täna lõunani, nii et ta on teile esitatud kiireloomulise küsimusena ja sellepärast te võib-olla vabandate ka selle hilist ilmumist.
Kõigepealt – kust tekkisid vastuolud? Ma arvan, et need vastuolud tekkisid 1939.–1940. aastal, kui Nõukogude Liit okupeeris Eesti Vabariigi ja pärast annekteeris ta. Mis puutub Tallinna linnavolikogu otsusesse, siis ma arvan, et eks see ole üks nende vastuolude väljendus. Vastuolud olid kaua aega peidus, sest eesti rahval ei olnud võimalik väljendada oma suhtumist okupatsiooni, aga kui võimalus tekkis, siis suhtumist ka väljendati.
Nii teise kui ka kolmanda küsimuse suhtes on meie eeldused põhimõtteliselt erinevad. Teie väidate, et kogu seadusandlusel või suurel osal seadusandlusest on diskrimineeriv iseloom ja seetõttu ei ole seda võimalik täita. Ma ei ole teiega põhimõtteliselt nõus, ma arvan, et nendel seadustel ei ole diskrimineerivat iseloomu. Me oleme palunud Eestisse mitmeid inimõiguste spetsialiste välismaalt ja ma arvan, et meil ei ole mõtet vaielda nüüd siin tühjal kohal. Ma usun, et ka härra Lebedevil ja teistel, kes jagavad tema arvamusi, on võimalus sellele komisjonile oma seisukohad ette kanda ja püüame siis vaadata vastuvõetud seadusi rahvusvahelises kontekstis.
Nüüd edasi. Kuidas te kujutate ette, et armee ei täida selle riigi seadusi, mille territooriumil ta asub? Mina ei kujuta ette niisugust situatsiooni. Muidugi ta реаb neid täitma. Arvestades meie üleminekuperioodi eripära, peame muidugi armeesse paindlikult suhtuma ja sellepärast rääkisin oma ettekandes ka sellest, et armee täidaks Eesti Vabariigi seadusi ja arvestaks NSV Liidu seadustega sedavõrd, kuivõrd need ei ole vastuolus Eesti Vabariigi seadustega, sest kahtlemata on armee siin vastavalt NSV Liidu seadustele, aga just seda kompromissi ma praegu välja pakkusingi. Nii et ma arvan, et muidugi peab armee täitma Eesti Vabariigi seadusi.
J. Allik
Lugupeetud härra peaminister! Teie kui Viljandist valitud NSV Liidu rahvasaadik olete hästi kursis mitu aastat kestnud vaidlusega Viljandi linnavolikogu ja valitsuse ning kohaliku sõjaväeosa vahel elumaja ehitamise üle Viljandi linna. Nüüd siin otsuseprojektis on kirjas, et Ülemnõukogu kohustab vabariigi valitsust koos kohalike omavalitsusorganitega osutama sõjaväeorganitele kaasabi elamuehituses nende poolt eraldatud vahendite ulatuses. Mida peaks teie arvates selles küsimuses tegema Viljandi volikogu, millisele seisukohale asuma?
Ja teine küsimus. Te nimetasite oma ettekandes, et meil on 341 noormeest, kes hoiavad kõrvale nii sõjaväe- kui ka tööteenistusest. Viimaste nädalate jooksul on ajakirjanduses pidevalt opereeritud arvuga 1000. Kas see arv oli laest võetud või mis on 650-st vahepeal saanud? Aitäh!
E. Savisaar
Ma arvan, et kui selles Viljandi küsimuses oleksid meie rahvasaadikud, kaasa arvatud Savisaar ja mitte ainult Savisaar, märksa aktiivsemad olnud, poleks see asi nii pikalt venima jäänud. Mis puutub Viljandi volikogusse, siis ainuüksi selle otsuse alusel ei pea ta mitte midagi tegema. Ma kandsin teile siin ette, et järgmisel esmaspäeval tulevad Tallinnas kokku sõjaväeosade esindajad, tulevad ka linna- ja maakonnavalitsuste juhid ja valitsuse esindajad ning siis vaadatakse kõik need pretensioonid ja objektid läbi ja lahendatakse need probleemid, mille puhul see on võimalik. Selliseid otsuseid püütakse teha ikkagi vastastikust kompromissi arvestades. Teiste sõnadega, kui need on järeleandmised, siis need on järeleandmised mõlemalt poolt. Näiteks Viljandis on ju ka teine probleem: kesklinnas on juba pikka aega sõjaväeosa, sõjaväegarnison, teda ei ole sealt kuidagi välja saadud. Ma arvan, et selliseid probleeme saab lahendada ainult paralleelselt. Mis puutub kahe arvu vahesse, siis ma palun, et mulle antaks kommentaar.
V. Jürjo
Lugupeetud härra peaminister! On tekkinud niisugune suhtumine, nagu oleksid need halvad inimesed, kes hoiduvad kõrvale nii sõjaväe- kui ka tööteenistusest. Oleks ettepanek legaliseerida siiski teatud hulk valdkondi, mis võimaldaksid mõlemast kõrvale jääda, ja need peaksid olema Eesti Vabariigile olulised valdkonnad. Praegu saab ainult meditsiinikomisjoni otsus vabastada, aga otsuses või vabariigi valitsuse määruses või vähemalt läbirääkimiste objektiks peaks olema, et sõjaväest või tööteenistusest vabastaks õppimine kõrgkoolides, teenistus politseis, vanglates, vabastaks teenistus piirikaitses ja Eesti Vabariigi tollis (NSV Liidu seadustega vabastab vist raudteel), aga miks ei võiks vabastada õppimine ja teenistus kirikus? Küsimus on, kas ei oleks vajalik selline nimekiri välja töötada ja anda talle Eesti Vabariigi seaduslik jõud. Aitäh!
E. Savisaar
Ma ei tea, kas need, kes sõjaväeteenistusest ja samal ajal ka alternatiivteenistusest hoiduvad, on head inimesed või halvad inimesed või eriti julged või eriti jõuetud inimesed, aga ma arvan, et sanktsioonid nende suhtes on hädavajalikud, ja mul on väga kahju, et Ülemnõukogu jättis möödunud kevadel selles küsimuses oma tahte väljendamata. Ma loodan, et sellesama otsuseprojekti kohaselt, mis teeb ülesandeks esitada Ülemnõukogule ettepanekud tööteenistust reguleeriva seadusandluse täiustamise kohta kuu aja jooksul, tuleme selle küsimuse juurde tagasi. Nii et ma arvan, et sanktsioonid on hädavajalikud. Ma arvan, et sõjaväeteenistuse aluste omandamine on enam-vähem igale noorele samuti hädavajalik Eesti tuleviku seisukohalt, aga ma olen täiesti nõus sellega, et elu on mitmekesine ja seadusandlus peab arvestama mitte ainult seda juhtumit, kui inimene on tööteenistuses. Siin on vajalik seadusandlik initsiatiiv ja ma arvan, et seda küsimust on võimalik reguleerida. Mulle on vastatud ka kahe arvu erinevusest, mille üle tundis huvi härra Allik. Nimelt ühed andmed pärinevad sõjakomissariaatidest, teised tööteenistuskomisjonidest ja vahe tuleb sellest, et sõjakomissariaat ei ole arvestanud neid, kes on saanud tööteenistuskomisjonidest pikenduse teenistusse minekuks, välja arvatud vajalike spetsialistide ettevalmistusaeg väljaspool Eestit asuvates õppekeskustes.
T. Made
Austatud eesistuja! Lugupeetud härra peaminister! Kui valitsus midagi Ülemnõukogult tahab, siis tuleb ta Ülemnõukogu ette ja küsib selgelt. Tänane 45 minutit kestnud ettekanne, mida ma hoolikalt kuulasin, ei selgitanud mulle, mida valitsus Ülemnõukogult tahab. Mida, mis abi ja toetust siit oodatakse, sest selleks, et võtta vastu otsus, kus on öeldud "jätkata praegust poliitilist joont suhtlemisel NSV Liidu relvajõududega, suunata või teha Kaitseministeeriumile täiendavad ettepanekud jne", pole vaja Ülemnõukogult mingit luba küsida, ja ettekanne ei sisaldanud eriti midagi uut. Või siis mina ei tabanud ettekande filosoofiliselt ärapeidetud mõtet. Mida valitsus Ülemnõukogult selles küsimuses konkreetselt soovib?
Teine küsimus. Täna hommikul teatati maailmale president Bushi suu läbi, et on kokku lepitud või teatatud, et Baltimaadest viiakse välja sõjaväeüksusi! Valitsusel on arvatavasti juba teada, millised üksused viiakse Eestist välja. Palun informeerige sellest ka Ülemnõukogu liikmeid. Aitäh!
E. Savisaar
Kui ma oleksin selle ettekande teinud ainult lugupeetud kolleeg Tiit Madele, siis ma oleksin ehitanud ta üles hoopis teisiti, oleksin kasutanud teistsugust informatsiooni. Ja tulnuksin võib-olla ka mõnes küsimuses mõnevõrra teistele järeldustele. Ainult meil on ees terve parlament. Te näete, et viimastel päevadel, ka infotundides on olnud just nimelt selles küsimuses kõige rohkem järelepärimisi ja ka lugupeetud härra Lebedev, kes küll praegu on saalist lahkunud, teatas, et ta sai sellest ettekandest enda jaoks väga palju uut, mida ta seni ei teadnud. Nii et ma võtan seda kui Made isiklikku arvamust.
Teiseks, läbirääkimised Nõukogude Liidu Kindralstaabi delegatsiooniga niivõrd põhimõttelistes küsimustes (kusjuures me teeme veel rea täiendavaid ettepanekuid), kus me tahame, et vabariigi delegatsioon NSV Liiduga läbirääkimistel asetaks sõjaväeküsimuse esimesele kohale, leian, et siin on palju niisuguseid asju, kus me ... Ei, jutt ei ole sellest, et me tahame abi saada, jutt on ikka sellest, et me peame töötama sünkroonselt ja valitsus peab loomulikult teadma, kas Ülemnõukogu mõtleb samamoodi või tuleb valitsusel oma positsioone muuta. Vägede Eestist väljaviimise kohta valitsusel praegu andmed puuduvad.
J. Telgmaa
Lugupeetav ettekandja! Sellest otsuseprojektist jääb mulje, et vahekorrad Eestis paiknevate sõjaväeosade ülemustega on väga kehvad. Tegelikult see nii ei ole. Ilmselt on erinevus piirkondlik või väeliikide viisi. Kas te võiksite mind sellega kurssi viia, kas see on nii? Ja millised on meie jaoks ohtlikumad või vaenulikumad seltskonnad?
Ja üks teine küsimus veel. Selles samas otsuseprojektis pole ühtegi viidet mingitele üldtunnustatud rahvusvahelistele lepetele või dokumentidele, mis reguleerivad ühe riigi sõjaväe paiknemist teise riigi territooriumil. Puudub ka mõiste "okupeeritud Eesti". Kas see on mingi kavatsus või on nii mingi kindla mõttega? Selles asjas paluks ka väikest selgitust.
E. Savisaar
Kõigepealt härra Telgmaale südamelähedasest mõistest "okupeeritud Eesti". Me oleme seda juba nii mitmetes veel kord dokumentides väljendanud, et ma ei näinud mõtet seda üle korrata, siis oleks kindlasti härra Made teatanud kaks korda teravmeelsemalt, et projektis ei ole tõesti mitte midagi uut ja kordab seda, mis on juba olnud. Ma ei ole sellega põhimõtteliselt nõus, et meie suhted sõjaväega on väga kehvad. Meie suhted sõjaväeosadega ja nende juhtidega on minu arvates üsna normaalsed, mõne väeliigi osas head, ja kui härra Telgmaal jäi dokumendist teistsugune mulje, siis nõuab see dokument uuesti redigeerimist.
G. Israeljan
Lugupeetud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Ma kuulasin tähelepanelikult teie ettekannet ja mul tekkis selle kohta palju küsimusi, ent ma piirduksin kolmega. Mulle on mõistetamatu, miks te peate sõjaväelaste elamis- ja olmetingimuste parandamise parimaks tagatiseks häid kontakte sõjaväeosade juhtkonna ja kohalike võimuorganite vahel. Ehk on parim tagatis siiski seadus, mis neid suhteid reguleeriks, seda enam, et selline seadus on olemas. Öelge palun, mis ühist on selles otsuseprojektis märgitud ettevõtetel, asutustel ja organisatsioonidel praegu arutatava küsimusega? See on esimeses punktis. Või on seal ehk tõlkeviga?
Ning milliseid seadusi need ettevõtted ja asutused rikuvad? Seal on kirjas, et tuleb nõuda kõigilt Eesti Vabariigi territooriumil paiknevailt ettevõtetelt, asutustelt ja organisatsioonidelt, sealhulgas ka relvajõududelt, Eesti Vabariigis kehtiva seadusandluse ranget täitmist.
Ja viimane. Ma saan aru niimoodi, et otsuse 4. punktis teete te ettepaneku pidada otstarbekaks võimaldada kõigil kutsealustel vabatahtlikult teenida Nõukogude relvajõududes. Teisisõnu – selle punktiga panete ette tühistada Ülemnõukogu poolt alternatiivteenistuse kohta vastu võetud otsus? Kas ma mõistsin teid õigesti?
Tänan teid ette vastuse eest!
E. Savisaar
Kõigepealt ma ei pea vajalikuks alternatiivteenistuse seaduse peatamist või tühistamist või selles mingite muudatuste tegemist praegused momendil, kuigi üldiselt vajab seadus muidugi täiustamist, sest siis, kui ta loodi, oli olukord teistsugune.
4. punktis on jutt vabatahtlikkusest, vabatahtlikkuse alusel sõjaväkke minek toimub ju ka praegu ja selle punktiga me Ülemnõukogu poolt seda aktsepteeriksime, kui Ülemnõukogu muidugi seda võimalikuks peab.
Miks ma rõhutasin just kohalike omavalitsuste ja sõjaväe vahekorda? Võrreldes enamiku lähiregioonidega oleme võimu oluliselt detsentraliseerinud. Mõningatele poliitikutele meeldib rääkida, et meil on võim väga tsentraliseeritud, tegelikult on vastupidi. Kui te hakkate analüüsima, kui palju küsimusi on antud näiteks Riigikontrollile või pangasüsteemile või kohalikele omavalitsustele, siis näete, et enamik küsimusi, millest sõltub sõjaväelaste isiklike majandus- ja olmeprobleemide lahendamine, on tegelikult kohalike omavalitsuste pädevuses.
Kui rääkida seadusest, siis seadus viiakse ellu kohapeal, ja lõpuks on tegu ikkagi inimestevaheliste suhetega ja minu arvates ei ole võimalik neid seadustega reguleerida. Ja sellepärast ma arvan, et olulised on just need suhted, mis valitsevad kohalike omavalitsuste ja sõjaväeosade vahel. Muide, mõlemad pooled arvasid sedasama. Me oleme rääkinud nii omavalitsustega kui ka sõjaväega. Kui rahvasaadikud arvavad teisiti, siis tuleb seda muidugi arvestada.
Nüüd sellest, kas Eestis paiknevad asutused, ettevõtted ja organisatsioonid peavad täitma Eestis kehtivat seadusandlust? Kui ma sain teist õigesti aru, siis te küsisite, millal nad seda ei täida? Nad ei täida seda üsna sageli ja ühe näite tõin ma teile ka oma lühikeses informatsioonis, kus ma rääkisin sellest, kuidas Kohtla-Järve miilits viis tööteenistuse poisid Siseministeeriumist, valitsusest ja Ülemnõukogu korraldusest hoolimata ikkagi sõjaväe kätte. See on lihtsalt üks konkreetne näide, aga neid on ju palju.
U. Anton
Lugupeetud ettekandja! Meil on võimalik saada andmeid Eesti Vabariigi aegse sõjaväe arvulise koosseisu kohta igal üksikul aastal ühe mehe täpsusega ja see on olnud üldjuhul üle 1,5 protsendi elanike arvust rahu ajal. Praegu me ei oma peaaegu mitte mingisuguseid ametlikke andmeid. Kas peaministril on andmeid, kui palju meil sõjaväge on, sest ma arvan, et seda on vähemalt kuni 10 korda rohkem kui omaaegses vabariigis? Ja kas on võimalik juhtida NSV Liidu kõrgemate sõjaväejuhtide tähelepanu sellele, kas on üldse vaja, et siin dislotseerub nii palju sõjaväge, ja kas sellisel juhul punkt 5.5 on siia õigesti asetatud? Võib-olla tuleb meil hakata lähitulevikus tegelema hoopis nende probleemidega, millega praegu Ungari ja Tšehhoslovakkia hädas on, nimelt Vene sõjaväe poolt ära lagastatud territooriumide ja hoonete kasutusele võtmisega, mitte juurdeehitamisega.
E. Savisaar
Ja teil on õigus, aga kui see tõesti nii juhtub, siis see tähendab ka muudatusi Eesti Vabariigi seadusandluses, sest ilma seaduseta või Ülemnõukogu otsuseta sellist protsessi nagu Ungaris ja Tšehhoslovakkias kuidagi ei käivita. Ja siin punktis ongi öeldud, et tagada nende vajaduste rahuldamine ranges vastavuses Eesti Vabariigi seadusandlusega.
J. Liim
Austatud juhataja! Austatud peaminister! Ma räägiksin täiendavatest ettepanekutest NSV Liidu Kaitseministeeriumile. Seal on selline lause: "Garanteerida noormeeste teenimine kogu sõjaväeteenistuse aja jooksul Eesti territooriumil, välja arvatud ettevalmistus." Kas ma võin sellest aru saada nii, et need garantiid puudutavad neid, kes on otsustanud vabatahtlikult minna Nõukogude armeesse?
Ja teiseks, kahjuks on täielikult ära unustatud poisid, kes kannavad Nõukogude armeest lahkumise või seal teenimisest keeldumise eest karistust nii Nõukogude Liidu territooriumil kui ka Eestis.
Ja veel. Kas on ebakindlat olukorda arvestades otstarbekas lõpetada tööteenistuse talvepuhkus? Ma paluksin neile küsimustele vastata või avaldada arvamust. Tänan!
E. Savisaar
Talvepuhkuse lõpetamise kohapealt kõhklen ka mina samamoodi nagu teie, sellepärast ma palusin ka lugupeetud rahvasaadikuid, kes tunnevad võib-olla paremini olukorda kohapeal ja mujal, et nad väljendaksid sõnavõttudes oma arvamust.
Esimene küsimus: jah, on mõeldud neid noormehi, kes lähevad sõjaväeteenistusse vabatahtlikult. Nende sõjaväeteenistus toimuks Eesti Vabariigi territooriumil. Sõjaväest omavoliliselt lahkumise eest karistatuid selles küsimusteringis puudutatud ei ole. See probleem vajab eraldi käsitlemist.
P. Priks
Lugupeetud juhataja! Lugupeetud peaminister! Valitsuse poolt väljapakutud projekti 1. punktis me nõuame kõikidelt Eesti Vabariigis paiknevatelt asutustelt kehtiva seadusandluse kõrvalekaldumatut järgimist. Edasi. Meil on vastu võetud seadus Eesti elanike teenistusest NSV Liidu relvajõududes üleminekuperioodil. Ja 3.1: "Tunnistada Eesti asutuste, ettevõtete ja organisatsioonide osavõttu NSV Liidu seaduse "Üldisest sõjaväekohustuses" sundtäitmisest Eesti elanike suhtes mittevastavaks Eesti riikliku staatusega ja selline tegevus lõpetada."
Esimesel juhul nõuame seadusandluse kõrvalekaldumatut täitmist, teisel juhul tunnistame asutuste osavõtu mittevastavaks Eesti staatusega ja nõuame selle tegevuse lõpetamist. Tegelik vastutuse määr puudub, üks ametnik annab sõjaväe arvestusandmed sõjakomissariaadile, nagu see juhtus Viljandis, teine ei anna. Kuidas te arvate, kas peaks tunnistama näiteks sõjaväearvestusse puutuvad andmed teenistussaladust kujutavateks andmeteks ja siduma nende andmete üleandmise vastavalt kriminaalkoodeksi § 74 p. 1-ga, kus on öeldud, et teenistussaladust kujutavate majanduslike ja teadustehniliste ja muude andmete välismaa organisatsioonidele üleandmist jne. ... karistatakse vabadusekaotusega kuni 3 aastani või parandusliku tööga kuni 2 aastani. Sellisel juhul oleksid ka need inimesed, kellel on andmed, kaitstud seaduse jõuga oma ülema ees, kes on näiteks sõjakomissari sõber jne.
E. Savisaar
Sõjaväe arvestusandmed ei ole avalikuks kasutamiseks, samal ajal puudub karistus nende avalikustamise eest. Nii et ma arvan, see on Ülemnõukogu küsimus. Ilmselt oleks vajalik kehtestada sanktsioonid.
Teiseks, ma siiski ei seaks vastuollu 1. ja 4. punkti sellepärast, et kui me räägime Eesti Vabariigis vastuvõetud seadustest ja sellest, et me ei täida NSV Liidu seadust sõjaväkke võtmise kohta, siis seal on jutt ikkagi sundvärbamisest. Selle kohta on olemas Eesti Vabariigi seadus ja see seadus kehtib, aga 4. punktis me räägime vabatahtlikkusest.
A. Sirendi
Austatud peaminister! Mul on meeles, et vist kõigi läbirääkimiste järel NSV Liidu relvajõudude esindajatega olete teie massiteabes avaldanud arvamust, et relvajõud on läbirääkimiste partneritena ebaustavad ning soovitate rahval valmis olla selleks, et neid kokkuleppeid rikutakse. Ma ei kahtle selles ja arusaadavatel põhjustel on tulnud ka läbirääkimisi jätkata. Ma tahaksin teada, kuidas sellised igakordsed arvamuseavaldused on soodustanud lepetest kinnipidamist või halvendanud järgnevaid kokkuleppeid. Kas kokkuleppe teine pool on peale läbirääkimisi märkinud, et ta oli pidanud läbirääkimisi ebaustava partneriga?
Teine küsimus. Ma paluksin üht mõistet mõnevõrra avada, mul on see natuke arusaamatu. See oli vist niiviisi, et kui sõjaväel on kohustused tsiviilelanike vastu, siis järelikult on valitsusel õigused sõjaväe suhtes? Kas seda keerulist konstruktsiooni võiks natuke lihtsustada? Aitäh!
E. Savisaar
Mõlemal juhul on tegu ebatäpsusega. Ma rääkisin mitte valitsuse, vaid tsiviilelanikkonna õigustest sõjaväe suhtes ja valitsus esindab antud juhul tsiviilelanikkonna huve.
Teiseks. Ma ei ole kunagi ja ma usun, et ka teie ei ole tahtnud külvata illusioone. Me ei tea, kui kauaks need kokkulepped, mida me kellegagi oleme sõlminud, püsima jäävad. Nii et ka mina olen mõnikord peale niisuguseid kohtumisi olnud sunnitud tunnistama, et need võivad olla usaldatavad, aga ma olen alati avaldanud kartust, et seekord läheb teisiti.
Peale selle, härra Sirendi, ma ei ole põhimõtteliselt sellega nõus, nagu oleksin ma alati hoiatanud, vastupidi, ma olen seda harva teinud ja ainult nende partnerite puhul, kelle vastu mul on põhjust olla umbusklik.
N. Aksinin
Lugupeetud Ülo Nugis! Lugupeetud peaminister! Ma tahaksin teile küsimusi esitada nagu ohvitser ohvitserile. Sõjaväeterminoloogia seisukohalt sarnaneb teie avaldus ultimaatumiga. Veelgi enam, ta on, samuti sõjaväelaslikult väljendudes, provokatsiooniline. Miks?
Esiteks, te nõuate Eesti Vabariigis kehtiva seadusandluse kõrvalekaldumatut täitmist. Eesti NSV konstitutsioon ei kehti ja vastavalt üleminekuperioodile ei kehti vabariigi territooriumil ka NSV Liidu konstitutsioon. Mida te siin silmas peate? See on esimene küsimus.
Iga aktsioon kutsub esile vastuaktsiooni. Võin teile paljastada saladuse, et kui rääkida praegu meie ümber kuhjatud kividest, siis sõjavägi valmistub ja vististi peab aru, kuidas neid ületada, sest et see on provokatsioon.
Järgmine küsimus. Kas teile ei tundu, et võivad vallanduda üksikute sõjaväeüksuste poolsed sanktsioneerimata aktsioonid? Mis saab siis? Kas teile ei tundu, et me juba oleme jõudnud piirini, kus tegutsemine võib põhjustada verevalamist? Kes võtab endale vastutuse selle eest, või tahate panna vastutuse parlamendi õlule? Palun vastata neile küsimustele selgelt nagu ohvitser, ka mina olen ohvitser. Tänan tähelepanu eest!
E. Savisaar
Lugupeetud härra Aksinin! Me oleme mõlemad erariietes, selletõttu lubage, et ma vastan teile siiski kui eraisik eraisikule. Ma ei mõistnud teie väiteid, et see on ultimaatum või provokatsioon. Mul on hea meel, kui te oma sõnavõtus seda lähemalt selgitate.
Mis puutub esimesse punkti, siis mitte mina, vaid teie kui Eesti Vabariigi Ülemnõukogu saadik – kui te olete selle Ülemnõukogu saadik – peate nõudma, et kõiki Eesti Vabariigi seadusi kõrvalekaldumatult täidetaks. See on eeskätt teie ülesanne, ma kujutan niimoodi ette. Ja kui mina näiteks neid seadusi ei täidaks, siis ma ei saaks enam olla selle valitsuse peaminister. See on väga põhimõtteline küsimus parlamendi jaoks, kas nõuda enda poolt vastuvõetud seaduste täitmist või mitte. Ja kui ma olen siin parlamendis millestki väga valesti aru saanud, siis tehke mulle see selgeks, vabandage!
P. Grigorjev
Lugupeetud peaminister! Kui ma mõistsin teid õigesti, siis kui me võtame täna vastu selle otsuse ning vabariigis tekib stabiilne olukord, pealegi kui sõjaväelaste kaasamine korra tagamisse osutub ebasoovitavaks, kas siis garanteeritakse, et homme võetakse maha ka Toompea barrikaadid? Ja kas on kinni võetud need kümned tuhanded tundmatud isikud, kes istuvad pööningutel ja keldrites ning kellest meile räägiti Kirde-Eesti nõupidamisel?
Teine küsimus puudutab § 5 p. 2 sõnastust, kus öeldakse, et on vaja tagasi kutsuda Eesti noored, kes teenivad Nõukogude Liidus. Kuid meil on veel sõjaväeüksused Saksamaal, Tšehhoslovakkias, Mongoolias, on veel ka sõjamerejõud, kas me siis oma lapsed jätame sinna? Kuidas te arvate? Tänan!
E. Savisaar
Pean ütlema, et ma ei saanud päris hästi küsimusest aru. Kes on kinni püütud, kelle kohta teatati Kirde-Eestist?
P. Grigorjev
Noh, härra Rüütel ütles, et kümned tuhanded relvastatud mehed istuvad pööningutel ja keldrites. Ma tahtsin nende kohta pärida, kas nad on juba kinni võetud? Need on härra Rüütli sõnad, ma ei moonuta midagi.
E. Savisaar
Ma vastan teile samamoodi kui eile, et küsimused palun esitada õigel aadressil.
T. Kallas
Härra eesistuja, härra peaminister! Tõepoolest tahtsin visata saali ühe repliigi, aga sellest tekkis ka üks küsimus ja seetõttu ma tulen veidi laiemalt välja.
Ennekõike õnnitlen ma härra Lebedevi, kes on üllatavalt kiiresti toibunud pikast näljastreigist ja käitub endises vaimus. Tema ja teiste motoorselt korduvate süüdistuste puhul inimõiguste jämedast rikkumisest meie väikesel isamaal ennekõike kohutava keeleseaduse läbi tuligi see mõte. De facto on aga vist isegi härra Lebedevil raske uskuda, et Eestis baseeruvad Nõukogu Liidu väeosad hakkaksid rivikeelena kasutama eesti keelt, ehkki tegelikult pole see mingi fatamorgaana – meenutagem, et Eesti rahvuskorpuses oli sõja ajal ja tükk aega pärast seda täiesti võimalik läbi saada ka ainult emakeelega.
Härra Lebedevi sõnavõtt viis mind aga mõttele, mida võiks esitada ka küsimusena. Miks mitte võimaldada eestikeelse armeeteenistuse läbiviimist või selleks võimaluse loomist ka nendele eesti soost poistele, kes ükskõik mis asjaoludel peavad veel mõnda aega teenima Nõukogude armees Eesti Vabariigi territooriumil?
E. Savisaar
Jaa, aga see on otsuseprojektis sees. Nimelt 2. lehekülje kõige viimases punktis on ettepanek suunata Eesti Vabariiki need noormehed, kes praegu teenivad NSV Liidu relvajõududes väljaspool Eesti territooriumi. Ainult ma tahaksin öelda, et ega neid väga palju enam ei ole, sest terve aasta me peaaegu pole suunanud, nüüd kevadel tuleb järgmine kontingent tagasi ja sügisel peaks tulema ka viimane kontingent. Nii et jutt on ühest aastakäigust.
V. Kuznetsov
Lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma praegu oleksin oma küsimuse maha võtnud, kuna selle esitas ka Pavel Grigorjev, ent kuna ma lugupeetud ettekandjalt selget vastust ei kuulnud, siis ma esitan selle. Punkti 5.2 viimases lõigus sisaldub ettepanek kutsuda tagasi Eestist NSV Liidu relvajõududesse võetud noored. Kuid siin rõhutatakse, et seda juhul, kui nad teenivad NSV Liidu territooriumil, aga kui nad teenivad väljaspool Nõukogude Liidu territooriumi, näiteks Saksamaal? Kuidas toimida siis?
Sama punkt soovitab suunata nad Eesti Vabariiki, kui aga kas veendumuse tõttu või mingitel muudel põhjustel need noored ei soovi teenistuse jätkamiseks Eestisse tagasi tulla, vaid soovivad jätkata teenistust oma väeosas, kas siis võidakse kohaldada sundust?
E. Savisaar
Jaa, mulle tundub, et teie märkused on täiesti asjakohased. Loomulikult peab Eestisse suunama need, kes seda taotlevad. Ja mitte ainult Nõukogude Liidu territooriumilt, vaid ka väljaspool Eestit teenivad noormehed. Nii et need kaks parandust tuleks kindlasti ... On juba sees, jah!
I. Hallaste
Lugupeetud peaminister! Möödunud aasta kevadtalvel võeti terves reas maakonnavolikogudes vastu otsus, et maakonnas asuvad kohalikud omavalitsusorganid ei tegele okupatsiooniarmeesse värbamisele kaasaaitamisega. Külanõukogud ja täitevkomiteed andsid ära oma kutsealuste registrid ja teatasid, et nemad ei kavatse kutseid saata. Nüüd tuleb välja, et valitsuse poolt esitatud projektiga tahame neid uuesti kohustama hakata, sest punktis 5.2 on sees: "Informeerida kohalikke omavalitsusorganeid ja nende kaudu kutsealuseid NSV Liidu kaitseministri vastavasisulisest direktiivist." Kas see tähendab, et vallavanemad hakkavad jälle kätte viima Nõukogude armeesse mineku kutseid?
E. Savisaar
Miks te näete seda asja nii mustades värvides? See võib tähendada ka seda, et näiteks Põlva maakonnavalitsus avaldab ajalehes "Koit" sellise teate, kus on öeldud, missugused olid NSV Liidu Kindralstaabi delegatsiooni tingimused, mis nad välja pakkusid ja mida me poistele peame teatama. Ma tean omaenda maaelu-mälestustest, et on küllalt neid inimesi, kes loevadki ainult oma rajooni või oma maakonna lehte. Ma pean väga oluliseks, et igal poisil oleks valikuvõimalus, et ta teaks, mis tegelikult toimub ja mida talle pakutakse või ei pakuta.
Kutsealuste registrid tuleb loomulikult taastada ja ma arvan, et me käitusimegi 1905. aasta riigipöörajate kombel, kes mõisaid põletasid. Me oleme nüüd ise selle asjaga natukene hädas. Tegelikult me ju taastamegi praegu Eesti Vabariigi sõjaväearvestust: maakondades ja linnades lõime riigikaitse- ja piirivalveosakonnad ja püüame saada kutsealustest ülevaate.
K. Sergij
Lugupeetud peaminister! Ukaasis ühispatrullimise kohta on toodud ka selle põhjused – elanikkonna julgeoleku tagamine. Kas Eesti Vabariigi Valitsus tagab elanikkonna julgeoleku kogu vabariigi territooriumil? Mida selleks ette võetakse? Arvan, et meie otsuses tuleks see siiski ära märkida. Tänan!
E. Savisaar
Kui Ülemnõukogu on arvamusel, et sellise patrullimisega me garanteerime elanikkonna julgeoleku Eesti Vabariigi territooriumil, siis muidugi on Ülemnõukogul võimalus väljendada oma tahet. Mina seda nii ei arva.
J. Lippmaa
Härra peaminister! Mina ei saa olla nõus punktiga 5.5 ja sõjaväelastele korterite eraldamise ja nendele elamuehituseks vahendite eraldamisega enne, kui ma ei saa aru ühest fenomenist. Aastakümnete jooksul on sõjaväelastele ja nende perekondadele eraldatud suur hulk kortereid. Need peaksid olema sõjaväelaste, nende perekondade käsutuses. Me teame, et sõjaväeohvitseridel on nn. rotatsioon – liiguvad nii terved sõjaväeosad kui ka ohvitseride koosseisud. Tuleb välja (ma räägin seda Pärnu kogemustest), et pärast nende ohvitseride äraminekut, kellele on siin korter eraldatud, on korterites sees mingid inimesed, kes on sinna tulnud nende samade ohvitseride kaudu. Kas nad on ohvitseride sugulased või vanemad jne., ei tea. Selle moega läheb meil igal aastal kaotsi suur hulk kortereid. Minu arust peaks olema nii, et kui üks sõjaväeosa vahetab oma ohvitserkoosseisu, peaksid korterid minema järgmiste siiatulnud ohvitseride perekondade käsutusse. Kas ei saaks kuidagi valitsuse abiga välja selgitada, kuhu ja kelle kätte on läinud need korterid (kas või viimase 10 aasta jooksul), mis on juba ükskord ohvitseridele ja nende perekonnaliikmetele eraldatud. Ilma informatsioonita saan ainult punkti 5.5 vastu olla. Aitäh!
E. Savisaar
Ma olen Jaan Lippmaaga põhimõtteliselt nõus. Küsimus oli selles, et osa läksid erru, mõned jäid samadesse korteritesse elama, aga esines ka korterite vasakule minekut. Praegu püütakse teha ülevaadet, kuidas korteripoliitika on olnud. Nüüd me püüame seda lahendama teisel viisil. Näiteks Tartust ja Tallinnast on tulnud sellised ettepanekud, et anda korterid sõjaväele ainult rendile või teha need selliseks ametipinnaks, mida saab anda ühelt sõjaväeosalt teisele just nimelt rotatsiooni käigus ja sellega korterite kõrvalepudenemist edaspidi vältida. Aga niisugune on olnud pikaajaline praktika ja seetõttu nendele korteritele enam tagantjärele kätt peale ei pane.
V. Lebedev
Lugupeetud juhataja, lugupeetud härra peaminister! Otsustades teie ettekande ning küsimustele antud vastuste järgi on valitsusel kujunenud armeega head suhted. Kas härra peaminister ei pea vajalikuks võtta maha need barrikaadid, mis ühelt poolt teevad rahvale nalja, teiselt aga kutsuvad esile ebaterveid emotsioone. Ning ma veel kord vabandan juba ette, sest aiman, kuidas peaminister võib vastata ja tuletan kohe ka meelde varem esitatud kahte küsimust.
Esiteks – dokumentaalsed tõendid selle kohta, et raadio "Nadežda" kutsub üles relvastatud võitlusele, ning millised on need seadused, mida raadio "Nadežda" rikub, et härra peaminister nimetab teda piraatlikuks? Tänan! Kuid ootan vastust ka küsimusele, kas valitsus ei pea vajalikuks ja õigeaegseks need barrikaadid maha võtta? Tänan!
E. Savisaar
Kõigepealt on mul hea meel, et härra Lebedev vastukaaluks härra Telgmaale (nüüd ei ole härra Telgmaad saalis) tunnustab meie häid suhteid armeega. Ma ise arvan ka, et meil on armeega päris head suhted. Kui me need barrikaadid siia ehitasime, siis me deklareerisime algusest peale, et me ei usu armeed Toompea lossi ründavat. Ma olen ühel meelel härra Lebedeviga, üldse meil on täna selline hea üksmeelne saal. Ma olen nõus ka sellega, et need barrikaadid tuleb muidugi maha võtta, mida varem, seda parem, kuid siis, kui ühiskondlik-poliitiline olukord seda võimaldab.
Mis puutub raadiojaama "Nadežda", siis raadiojaam "Nadežda" analüüsiga tegeldakse ja sellega on pöördutud nii Nõukogude Liidu kui ka vastavatesse rahvusvahelistesse organitesse, kuhu on esitatud ka taotlused Eesti Vabariigi Valitsuse poolt raadiojaama "Nadežda" töö lõpetamiseks. Mul oleks väga hea meel, kui siin asuvad rahvasaadikud, kes esindavad Töökollektiivide Ühendnõukogu eesotsas härra Lebedeviga, aga ka kommunistide, võrdõiguslaste fraktsioonid esineksid ühise avaldusega, kus nad kodurahu huvides ja selleks, et tagada inimõiguste täitmine Eesti Vabariigi territooriumil, nõuaksid samuti raadiojaama "Nadežda" tegevuse lõpetamist. Vaat siis oleks tõesti siin saalis üksmeel ja me võiksime kõik koos ühel meelel rääkida sellest, kuidas paraneb inimõiguste täitmine Eesti Vabariigis. Tänan teid!
Juhataja
Kolleegid! Lugupeetud Vladimir Lebedev! Kaks korda on võimalik päevakorrapunktis sõna võtta või küsimust esitada. Kui kaks korda on küsimusele vastatud ja see ikkagi ei rahulda, siis tuleb seda mõista niimoodi, et teistmoodi ei vastata. Ei, rohkem ei täpsustata. Kaks korda on võimalus olemas, üle kahe korra ei anta. Klavdia Sergij, teine küsimus.
K. Sergij
Palun vabandust, lugupeetud peaminister, kuid te ei vastanud minu küsimuse teisele poolele. Milliseid meetmeid rakendatakse tagamaks elanikkonna julgeolekut vabariigi territooriumil ning kas valitsus garanteerib selle?
E. Savisaar
Lugupeetud Klavdia Sergij, ei ole vaja vabandada, hoopis mina peaksin vabandama, kui ma jätsin teie küsimusele õigel ajal vastamata. See, milliseid abinõusid võtavad ette Siseministeerium, Riikliku Julgeoleku Komitee, Kodukaitse ja teised asjasse puutuvad korrakaitseorganisatsioonid, et tagada ühiskondlik kord ja julgeolek Eesti Vabariigi territooriumil, see on eraldiseisva ettekande teema, mida ma loomulikult ei saa kahe või kolme punktiga praegu teile nimetada. Kui Ülemnõukogu peab seda vajalikuks, siis ma heameelega panen selle eraldi päevakorda ja kas peaminister või siseminister teeb sellest ka põhjaliku ettekande. Samal ajal ei saa me anda mingeid garantiisid praeguses olukorras, kus me ei kontrolli täielikult piiri, kus me ei kontrolli täielikult neid protsesse, mis toimuvad sõjaväega, aga te teate, et sõjaväe ja kuritegevuse vahel on ka teatud seosed. Ma ei ütle, et need on väga suured, aga need on olemas. Garantiisid ei anna ka sõjaväe ja miilitsa ühispatrullimine.
A. Novohatski
Lugupeetud peaminister! Minagi vabandan oma küsimuse pärast, kuid ma ei saa enam aru. Te ju ütlesite, et armeega on meil head suhted. Puuduvat oht, et armee tuleks täna-homme Toompead ründama. Kuid ühel barrikaadil ripub märk "Tankidele sissesõit keelatud". Tekib küsimus, missugused formeeringud Eestis veel omavad oma relvastuses tanke? Mitte midagi ei mõista. Tänan!
E. Savisaar
Ma arvan, et eks sellel tankide kohta käival liiklusmärgil ole rohkem sümboolne tähendus. Ei maksa kõike nii väga tõsiselt võtta.
P. Priks
Härra peaminister! Kas te kinnitate minu oletust, et need barrikaadid ei ole mõeldud mitte Eestis asuvate, meile sõbralike väeosade vastu, vaid nende vastu, kes näiteks paar nädalat tagasi asusid Narva jõe taga ootel ja nagu Leedu praktika näitab, tuuakse sisse, teevad oma verise töö ära ja viiakse kohe välja? Aitäh!
E. Savisaar
Ma ei tea, millist sõjaväge võib nimetada sõbralikuks või milline saadetakse meile neutraalsete väeosade vastu siia Eesti territooriumile, Eesti garnisonist nad loomulikult ei ole. Barrikaadid on ehitatud kõigi nende vastu, kes püüavad kukutada 18. märtsil demokraatlikult valitud ja moodustatud Eesti Vabariigi võimu. Olgu need kes tahes.
H. Kostabi
Lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kas ei oleks mõttekas püüda hakata varustama meie politseid või miilitsat kaasaegsemate tehniliste vahenditega ja transpordivahenditega, siis ehk langeks ära ka selline mõttetu pakkumine kasutada korrarikkujate korralekutsumiseks sõjaväge ja sõjaväetransportööre, millega vaevalt küll linnas 08-tele või 09-tele järele jõutakse, sest me teame ju, et põhilised korrarikkujad on kiirete masinate peal ja ma ei kujuta ette, kuidas neid vene transportööre kasutama hakatakse? Aitäh!
E. Savisaar
Ma olen teiega täiesti päri, aga minu andmetel see on Baltikumi piiratud võimalus osta kõigepealt sõjatehnikat Nõukogude Liidust, kuigi see sõjatehnika on määratud riiklikele organitele, näiteks Siseministeeriumi organitele. Kahtlemata oleks võimalik saada seda väljastpoolt Eestit, aga ma arvan, et sellest tehtaks üleliiduline skandaal ja öeldakse järjekordselt, et Eesti tahab konflikte provotseerida.
J. Allik
Lugupeetud härra peaminister! Härra Priks kinnitas praegu uuesti, et Leningradi oblastis olevat olnud väeosad valmis Eestit ründama, seepärast olevat ehitatud barrikaadid. Leningradi oblasti kohalike võimuorganite juhid lükkasid selle informatsiooni ümber. Kas te saaksite täpselt öelda, kas teil oli või on mingit informatsiooni selle kohta, et Leningradi oblasti maanteedel, nagu lehes kirjutati, olid väeosad Eestisse sissetulekuks?
E. Savisaar
Ma võin teile öelda seda, mida mina tean ja mul on võimalik siin öelda. Kahtlemata teatud Eestis asuvad ringkonnad püüdsid kasutada oma sidemeid Leningradi sõjaväeringkonnaga, et saada endale sealt abi kohalike väeosade näol.
S. Petinov
Lugupeetud peaminister! Mul on selline küsimus: on teada, et vabariigi Siseministeeriumile on tehtud ettepanek tühistada käskkiri nr. 188 osa töötajate vallandamise kohta. Öelge palun, kas valitsus ja Siseministeerium kavatsevad tühistada oma käskkirja nr. 188?
E. Savisaar
Eesti Vabariigi Siseministeerium allub vastavalt Eesti Vabariigi seadustele ja ka 1. augustil Nõukogude Liidu Siseministeeriumiga sõlmitud lepingule ainult Eesti Vabariigi Ülemnõukogule. Kui Eesti Vabariigi Ülemnõukogu võtab vastu niisuguse otsuse, nagu te praegu nimetasite, siis muidugi Siseministeerium täidab seda. Vastasel juhul ei ole selleks põhjust.
Juhatajа
Suur tänu, Edgar Savisaar! Ülemnõukogul küsimusi rohkem ei ole.
Lugupeetud Ülemnõukogu, avame läbirääkimised. Esimesena tuleb kõnetooli Enn Tupp!
E. Tupp
Lugupeetud juhataja, lugupeetud kolleegid! Ma alustaksin sellest, mille kohta on tihti küsimusi esitatud – kui suur on siiski meil Eestis vägede isikuline koosseis?
Niipalju, kui mina olen lugenud materjale, ja niipalju, kui ma olen suutnud välja selgitada, on meil siin sõjaväe liikumatut ja liikuvat vara 35 miljardi eest. Kui me võrdleme seda kogu Eesti ülejäänud naha ja karvadega, siis seda on vist 25 miljardit, majandusteadlased teavad täpsemalt. Keskeltläbi tuleb Nõukogude relvajõududes kahe paguni kohta üks miljon liikuvat ja liikumatut varandust. Siit võib teha järelduse, et meil on isikulises koosseisus 35 000–40 000 inimest.
Mul jäi meelde üks niisugune repliik, et me teeme pattu (see oli vist härra Lebedevi küsimus), kui me räägime inimõiguste rikkumiste üksikutest juhtumitest olukorras, kus Eesti asub ühe põhilise rahvusvahelise õiguse, rahva enesemääramise õiguse rikkumise tsoonis juba 50 aastat.
Nüüd aga asja juurde. Ma tahaks kõigepealt käsitleda selle Ülemnõukogu otsuse projekti kolmandat punkti, sest eile oli meie laual projekt võrdsete õiguste grupi poolt, mis käsitles täpselt sedasama asja.
Kõigepealt, sissekirjutamata ja mõningatel juhtudel relvastatud retsidiivse elemendi olemasolu Tallinnas ei ole uudis. Eesti Vabariigi piiriteenistuse üks lähituleviku eesmärke ongi tõkestada nende isikute gruppide vaba liikumist üle piiri. See peaks kaasa aitama kuritegevuse tõkestamisele kogu Nõukogude Liidu territooriumil, sest retsidiivne seltskond eelistab piirkondi, kus on võimalusi välismaaga kontakteerumiseks. Eesti Vabariigi Siseministeeriumi miilitsajõudude toetuseks loodi endise paberliku rahvamaleva asemele Kodukaitse, kes Siseministeeriumi ja valitsuse kontrolli all on võimeline täitma tunduvalt suuremaid nõudmisi, kui talle tänaseks on esitatud.
Usun siiralt, et teatud hulk inimesi, minu arvates on nende hulgas ka saadikuid, suudab ületada lapseliku ja silmaklappides mõtteviisi, mida harrastatakse siis, kui jutt on Kodukaitsest. Kodukaitse funktsioon on aidata miilitsat-politseid kuritegevuse vastu võitlemisel. Kodukaitse on loodud kõigi Eestimaa elanike kaitseks ja Kodukaitse ridades on tegelikult kõik Eestimaa elanikud, vaatamata rahvusele. On hädavajalik selgitada Narva ja Sillamäe, Kohtla-Järve ja muuhulgas ka Võru volikogule Kodukaitse loomise vajadust praeguses olukorras.
Mis puutub president Gorbatšovi poolt sanktsioneeritud sõjaväe ning miilitsa ühispatrullimisse, siis lisaksin ma nii palju, et riik, kus aetakse segi politsei ja sõjaväe funktsioonid, peaks olema jõudnud oma eksistentsi piirimaile. Kordan, politseil ja sõjaväel on erinevad funktsioonid ja nende segiajamine on sama, mis sae ja kirve segiajamine. Kui nüüd peaks niisugust asja lubama, muutub olukord veelgi segasemaks ja puudub igasugune tegevuse koordineerimise võimalus. Miilitsa- ja politseijõududes on igaüks isiklikult vastutav oma tegevuse eest. Sõjavägi on massioperatsioonide tööriist ja sõjaväe kasutamine kuritegevuse vastu on kure püüdmine kirvega. Tundub, et Gorbatšovi poolt pakutud sõjaväe patrullimisel on hoopis teistsugused eesmärgid. Muide, viimati väljaöeldud põhimõte on fikseeritud ka ÜRO Peaassamblee resolutsioonis nr. 34-169 17. detsembrist 1979, mis määratleb oma koodeksis õiguskorra eest vastutavate isikute käitumise. Lisaksin veel niipalju, et usaldagem oma praegust miilitsat, Kodukaitset, kontrolligem parlamendi õigusega lähitulevikus loodavad Eesti Vabariigi politseid, et formeeruksid kompetentsed, erapooletud ja ausad politseijõud.
Edasi peatuksin kompromissi võimalustel läbirääkimistes NSV Liidu Kaitseministeeriumiga.
Meil on olemas tsiviilkaitse polk kuni 350 inimesega. Seda on võimalik tuua meie vabariigi alluvusse ja suurendada tema koosseisu. Polgule suudaksime anda täiesti kaasaegse, maailmatasemel päästeteenistuse väljaõppe. Nii Armeenias kui ka teistes õnnetustepiirkondades osutatud abiandmine on näidanud, et Nõukogude Liidus puudub täielikult korralik kaasaegne päästeteenistus. Kompromiss seisneks võimaluses sõlmida Nõukogude Liiduga kokkulepe selle polgu kasutamiseks päästeoperatsioonidel väljaspool Eesti Vabariigi piire.
On võimalus kasutada Eestist pärit kutsealuseid veel konvoivägedes, s.t. et Siseministeeriumi konvoiväed, mis ei allu Eesti Siseministeeriumile, on võimalik tuua Eesti Vabariigi alluvusse ja komplekteerida vangla välisvalve Eesti kutsealustest – ma ei pea silmas eesti soost kutsealuseid.
Veel oleks ettepanek moodustada komisjon. Selle komisjoni eesmärk oleks peale nende kontaktide, mis valitsusel on siinviibivate sõjaväeosade juhtkondadega, omada parlamentaarses töösuunas vahetuid kontakte. Sinna komisjoni ma pakuksin välja esindajaid riigikaitsekomisjonist, õiguskaitsekomisjonist, rahvussuhetekomisjonist ja sotsiaalkomisjonist. Ja ühtlasi võiks selles olla üks saadik meie sõjaväelaste hulgast. Ma arvan, et see on veel üks niisugune hoob, mis aitaks reguleerida suhteid siinviibivate vägedega. Tänan tähelepanu eest!
Juhataja
Lugupeetud Ülemnõukogu! Ma tahaksin teha ettepaneku lõpetada läbirääkimised sellise arvestusega, et viimane kõnesoovija oleks Tiit Made. Siia nimekirja mahub veel Petinov.
Kohaloleku kontroll! Kohal on 73 saadikut, puudub 32.
Lugupeetud Ülemnõukogu! Kes on selle poolt, et lõpetada läbirääkimised päevakorra teemal sellise arvestusega, et viimane kõnesoovija on Tiit Made? Palun hääletada! Lihthäälteenamus. Selle ettepaneku poolt on 58 saadikut, vastu ei ole keegi, 7 on erapooletut. Läbirääkimised lõpetatakse eespool nimetatud tingimustel.
Kolleegid, me oleme töötanud peaaegu kaks tundi. On ettepanek teha 20-minutiline vaheaeg. Istungi töö jätkub kell 16.20.
V a h e a e g


Juhataja
Palun asuda töökohtadele. Kohaloleku kontroll. Kohal on 75 saadikut, puudub 30. Lugupeetud kolleegid, ma rikun reglementi ja palun ette vabandust. Ma annan sõna Enn Leissonile.
E. Leisson
Lugupeetud Ülemnõukogu juhataja! Austatud kolleegid! Eilsel Ülemnõukogu vanematekogu koosolekul võeti vastu otsus arutada referendumi seaduseelnõud ilma ajaliste piiranguteta. Seda aga ei toimunud. Rahvarinde ühenduse juhatuse liige, rahvasaadik Ignar Fjuk taotles omaalgatuslikult istungi katkestamist. Rahvarinde ühenduse juhatus ja fraktsioonide esindajate nõupidamine esitavad Rahvarinde ühenduse juhatuse ja fraktsioonide esindajate nimel siira kahetsusavalduse ja vabanduse Ülemnõukogu spiikri ning Ülemnõukogu täiskogu ees. Tänan teid ja loodan mõistmist!
Juhataja
Suur tänu, jätkame päevakorraga. Ma paluksin kolleege kinni pidada ajalimiidist – kõnetoolis ei tohi kõne kestus ületada 7 minutit. Sergei Volkov!
S. Volkov
Lugupeetud kolleegid! On väga meeldiv, et me lõpuks asusime arutama vabariigi valitsusorganite suhteid Eestis paiknevate relvajõududega ja sõjaväeteenistuse probleemi ning et me arutame neid asju meeldivas toonis, alates härra peaministri ettekandest, küsimustest-vastustest ja minu kolleegide sõnavõttudest.
Ma alustaksin pisut ebastandardselt, viidates vaid möödaminnes, et sõjaväe juhtkond on informeerinud härra Ülemnõukogu esimeest ja härra peaministrit sellest, et Toompea barrikaadid ei ole tänapäeva armeele mingi tõke. Arvan, et sõjaväelased mõistavad hästi neid asju. Seepärast peab peaministrit uskuma, kui ta ütleb, et need barrikaadid ei ole sõjaväe vastu, ka mitte nende vastu, kes võivad Moskvast kohale lennata, sest kui nad lendavadki kohale, siis langevad nad ülevalt kaela. Ma räägin seda sellepärast, et keegi pole meile siia kohale lennanud ega kavatsegi lennata, uskuge, see kõik pole sõjaväelaste vastu.
Vaatlen arutatavat otsust ettekandest ning esitatud otsuseprojektist lähtudes.
Ühispatrullimise ukaasist. Ma ei tea, kas see on täna ka eestikeelsetes lehtedes, et NSV Liidu siseministri asetäitja kindralleitnant Šilov tegi avalduse selle kohta, et see ukaas ei tähenda sugugi transportööride, jalaväe lahingumasinate ja muu sõjatehnika linnatänavatele saatmist. Ukaas on individuaalse iseloomuga, s.t. et seda rakendatakse olenevalt regioonist, linnast jne. Ma peatusin sellel küsimusel, kuna see on pandud meie otsuseprojekti eraldi punktina ning ma kardan, et otsus tuleb ühepoolne. Seepärast ma arvan, et selle punkti peab ühitama nende punktidega, mis nõuavad NSV Liidu presidendi, NSV Liidu Ministrite Nõukogu ja NSV Liidu Kaitseministeeriumiga ühiste lahenduste ning otsustuste otsimist.
Relvajõududesse kutsumise küsimuses pöördun uuesti ajakirjanduse poole, sest eile oli ajalehes "Молодежь Эстонии" toodud sellekohased arvud ja faktid. Kahju, et need ei sattunud eestikeelsete ajalehtede veergudele, samuti on kahju, et "Rahva Hääles" 27. detsembril avaldatud artikkel, mis puudutas majandus- ja sotsiaalpoliitikat, pole sattunud venekeelsesse ajakirjandusse. Niisiis, viitan ajaleheartiklile ja väidan, et täna kedagi vägisi kutsepunktidesse ei tooda. Artiklis on öeldud, et kutsejaoskondadesse tuli vabatahtlikult 198 noort, neist 9 eestlast, suurem osa neist on sõjaväeteenistusega rahul. Kui aktsepteeritakse härra Tupi ettepanekut ja luuakse vastav komisjon, siis te võite ise selles veenduda, külastades sõjaväeosa Tondil, kus noored alustasid oma teenistust. Ka ei rakendata mingeid meetmeid nende vastu, kes on astunud alternatiivteenistusse.
On loomulik, et karistatakse ainult neid väejooksikuid, kes olid kutsutud relvajõududesse mitte Eesti Vabariigi seaduste järgi (neid siis lihtsalt polnud veel), kes andsid kirjaliku vande ning täitsid oma kohust vastavalt NSV Liidu konstitutsioonile ja seadustele. Desertööridesse suhtutakse kogu maailmas ühtmoodi. Mul on informatsiooni, et Kaitseministeerium peab oma sõna ning ei algata kriminaalasja väejooksikute vastu, neile antakse võimalus jätkata oma sõjaväeteenistust. Kolleeg Liim parandas mind pisut, pärast täpsustame koos nende kolme mehe küsimust, kellel on kriminaalsed kalduvused, kuid kes olevat süüdi mõistetud mitte kriminaalkoodeksi paragrahvide järgi. Ühe sõnaga, ma räägin sellest, et viimaste läbirääkimiste tulemusel, mis toimusid Nõukogude poolt kindral Krivošejevi ning Eesti poolt härraste Rüütli ja Savisaare vahel, täidab Kaitseministeerium sõlmitud leppeid.
Sissekirjutuse küsimuses lubage täpsustada olukorda. 1991. aasta 1. jaanuari seisuga puudus Eestis üle 1500 sõjaväelasel koos perekondadega ajutine tähtajaline või sõjaväeosa sissekirjutus. Loomulikult on need inimesed iga seadusandluse järgi ilma õigusest sotsiaalsele kaitsele, õiguslikule kaitsele, töökoha saamisele jne. Võin öelda, et sõjamerejõud on ehitanud Tallinnas 4234 korterit, neist 3175 korteris elavad praegu Eestimaa elanikud, tsiviilisikud, ning ainult Kaitseministeeriumi ehitatud korterites elavad sõjaväelased. Ma loodan siiralt, et peaministri kinnitused peatselt algavate läbirääkimiste kohta peavad paika ja et neid kroonib edu. Meil on küll olnud juhuseid, kus lubadused on jäänud täitmata, kuid antud juhul on mul sügav lootus ning ehk minagi, teie alandlik teener, omades Tallinnas korterit, saan lõpuks alalise sissekirjutuse.
Terves reas meie Ülemnõukogu poolt vastuvõetud seadustes ei meeldi mulle see, et sõjaväelasi nimetatakse eraldi paragrahvis. Ma ei saa sellest hästi aru! Miks näiteks isegi Kaitseministeeriumi ettevõttes töötavale inimesele säilib pensionile minnes sissekirjutus, elamispind ning mingeid probleeme ei teki. Miks näiteks mina ei saa täna võtta seljast sõjaväemundrit? Sel juhul pean ma vastavalt seadusandlusele lahkuma ühe kuu jooksul Eesti territooriumilt. Loomulikult pole minu otsustada, kas siin läheb vaja minu jõudu, haridust, minu kogemusi, kuid ma tahaksin seda loota. Ning sõjaväelaste eraldi väljatoomine seadusnormides on vastuolus, ja täna rääkisid sellest paljud, 1966. aastal vastuvõetud kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti 2. paragrahviga, kus on sõna-sõnalt kirjas (tsiteerin seda mitte inglise, vaid vene keeles): "õigused kindlustatakse igasuguse vaheta kõigile isikuile, kes viibivad riigi territooriumil."
Ning lõpuks, enne kui minna üle otsuseprojekti juurde, veel ühest asjast. Oma laudadelt, kuigi te pole sõjaväelased, leidsite täna pöördumise NSV Liidu relvajõudude sõjaväelaste poole. Ma hindan seda eelkõige kui provokatsiooni härra peaministri ning tema poolt ettekandes väljaöeldu vastu. Ma võin seda hinnata ka kui provokatsiooni meie vastu. Kui see dokument esitatakse kinnitamiseks või arutamiseks, siis millise saadikurühma või komisjoni poolt? Meie, ma pean silmas Tallinna garnisoni sõjaväelist juhtkonda, oleme nii raadios kui ka ajakirjanduses deklareerinud oma mittesekkumist vabariigi siseasjadesse, loobumist sõjalistest ähvardustest ja surveavaldustest. Me rääkisime sellest juhtivkoosseisu kohtumisel vabariigi juhtkonnaga. Me ei kanna relva, kuigi te teate, et oli vastav kaitseministri käskkiri. Me ei näe selleks vajadust ning ei soovi olukorra pingestumist. Meie madrused ja sõdurid ei kasuta praegu linnalubasid, et lugupeetud saadikuil ei tekiks muljet, nagu oleks tegu mingi jõudemonstratsiooniga. Nad ei käi väljas linnalubadega, et mitte provotseerida mingeid aktsioone. Meil pole eriüksusi, nagu neid on Leedus, ja ei maksa nendele viidata, ma pean silmas jutte ümberpaigutatud üksustest jne. Kes siis annab selle dokumendi autoritele õiguse sekkuda meiega dialoogi pidava NSV Liidu relvajõudude siseasjadesse? Kes annab õiguse tõugata sõdureid ja madruseid käskude mittetäitmisele, oma allkirjaga vandetõotuse rikkumisele? Kahtlen, kas sellele lendlehele allakirjutanud võimaldavad seadust rikkunud sõduritele ja madrustele mingeid õiguslikke tagatisi. Mulle tuletab see pöördumine meelde härra Jeltsini pöördumist Venemaalt armeesse kutsutud sõjaväelaste poole. Ta unustas millegipärast ära ukrainlased, valgevenelased, kasahhid ja teised rahvused. Ta unustas, et nad on teenistusse kutsutud olemasoleva NSV Liidu seaduste alusel. Uskuge, ka meil on olemas trükikojad, ent me ei kasuta ning ei kavatse neid kasutada selliste lendlehtede, või nii-öelda alternatiivse poole lendlehtede trükkimiseks. Seepärast ma arvan, et see pöördumine (mulle küll öeldi, et see pole veel välja jagatud, kuigi mulle andis selle eile minu alluv madrus) on põhjendamatu. Kui pöördumine pole veel välja jagatud, siis ma mõtlen, et saadikute seas leidub sellele allakirjutanud erakondade juhte, kes otsustavad seda mitte levitada, kuna sõjaväe juhtkond on pöördunud sõdurite ja madruste poole ning rääkinud võimatusest kasutada sõjalist jõudu rahuliku elanikkonna vastu.
Ning lõpuks konkreetselt sellest otsusest. Kuna otsuses püstitatud küsimused nõuavad Eesti ja NSV Liidu sõjaväeteenistuse alase seadusandluse kooskõlastamist ja esitatavate nõuete kooskõlastamist NSV Liidu presidendi, NSV Liidu Ministrite Nõukogu ja NSV Liidu Kaitseministeeriumiga, teen saadikurühma nimel ettepaneku selle otsuse teksti põhiliselt mitte muuta, peaaegu täielikult jätta ta selliseks, nagu ta on, kuid ühendada punktid 1, 2, 3 ja 4 ning punkti 5 alapunkt 4 üheks punktiks, sest need kõik nõuavad ühist koordineerimist ühiste läbirääkimiste ja otsuste kaudu. Tänan tähelepanu eest!
Juhataja
Suur tänu! Ma palun kompuutriteenistusel panna kõnede kontrollimine programmi peale, et 7 minuti pärast lülitada mikrofon välja. Johannes Kass!
J. Kass
Lugupeetud kolleegid ja teised saalis viibijad! Praegu, kiiresti muutuvas ajas ei tohi me endile lubada ennatlikke järeleandmisi ega ka liigset vastaspoole ründamist. Viimasel juhul võib juhtuda, et me ründame lahtist väravat ja oleme seejärel ise kõhuli. Kuid poliitikas ei tehta kingitusi ja läbirääkimistel kindralstaabiga peame käituma turumajanduse printsiibi järgi: tükk tüki vastu. Samal ajal me peame esitama ettepanekuid ja tingimusi, mis vastaksid senistele Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsustele, meie ühiskonna vajadustele ja noormeeste huvidele. Käesoleval projektil on mõningaid puudusi, mis ilmselt on tingitud kiirustamisest. Ma püüaksin projekti parandada omapoolsete ettepanekutega, mida on arutatud ka Ülemnõukogu riigikaitsekomisjonis ja mis on kõlanud siin saalis härra Savisaarele esitatud küsimuste käigus.
Näiteks 4. punkt. Ma leian, et seda peaks konkretiseerima ja nimelt nõnda: "Garanteerida rangelt vabatahtlikkuse alusel Eestist pärit kutsealuste kutsumine NSV Liidu relvajõududesse ja võimalusega teenida Eesti Vabariigi territooriumil".
Projektis on nõudmised NSV Liidu Kaitseministeeriumile. Ma leian, et ka neid tuleks täiendada. Siin peaks olema: "Garanteerida teenima astunud Eesti noormeeste teenimine kogu sõjaväeteenistuse jooksul Eesti Vabariigi territooriumil ja võimaldada neil teenida Siseministeeriumi sisevägedes, konvoivägedes, tsiviilkaitsepolgus Jõhvis, välja arvatud (nagu on projektis kirjas) vajalike spetsialistide ettevalmistamise aeg Baltikumis asuvates õppekeskustes." Lisaks peaks olema veel tingimus, et need sõjaväeosad allutataks Eesti Vabariigi Valitsusele.
Teine tingimus, mis siin puudub, kuid on siin saalis juba kõlanud: "Mõista õigeks kõik Eestist pärit ajateenijad, kes kannavad karistust sõjatribunali otsusega omavolilise lahkumise eest sõjaväeosast, ja võimaldada nende teenistusaeg lõpetada tavalises korras Eesti Vabariigi territooriumil."
Projektis on punkt 5.5, mis sellisel kujul ka minule ei meeldi. Selle punkti põhimõteteks peaksid olema: 1. Ehitusabi võib osutada, kui selleks on vabad ehitusvõimsused ja ressursid väljaspool Eesti kohaliku elamuehituse vajadusi. Ja 2. punkt, mille küsimuste käigus ütles välja Jaan Lippmaa: "Lahkunud ohvitseridele kuulunud korterid peavad jääma rotatsiooniprintsiibil uutele siia saabunud sõjaväelastele ja mitte teiste siia saabunud tsiviilisikute käsutusse. Vastasel juhul me jäämegi lõpmatult neile kortereid ehitama." Tänan tähelepanu eest!
Juhataja
Suur tänu! Parandusettepanekud, Johannes Kass. Võib-olla me tõepoolest anname projekti valitsuse esindajale läbitöötamiseks. Sergei Petinov!
S. Petinov
Lugupeetud juhataja! Lugupeetud peaminister! Austatud rahvasaadikud! Siin juba rõhutati, et tänane arutelu kulgeb meil heas toonis. Ka mina alustaksin naljast, milleks meie peaminister ise pööras selle tanki sümboli, mis ripub Toompea esistel barrikaadidel. Arvan, et kuna me lahendame tõsiseid riiklikke probleeme, see on aga riigiorgani otsus, siis tuleks ka see naljanumber tankiga vormistada riiklikul tasandil. Ma arvan, et see ei tee meile au, sellega võib rõõmustada fotoreportereid, ent tõsine suhtumine sellesse probleemi oleks mõistlikum.
Edasi peatun vaid otsuseprojektil. Meie erinev situatsiooni mõistmine taandub ikka ühele ja samale ning tuleneb olukorrast, milles vabariik praegu on. Mina näen näiteks selles otsuseprojektis teatud kaksipidisust. Ühelt poolt me räägime, et vabariigis käib praegu üleminekuperiood ning sellest tulenevalt on meil terve rida probleeme lahendamata, teisalt aga kogu selle otsuse vaim on vähemalt konstateerivas osas selline, nagu oleks me tegelikult juba iseseisvas vabariigis. Siit ka mõnede punktide käsitlus.
Võtame näiteks lõigu, kus räägitakse relvajõudude seisundi määramatusest Eestis. Rääkides homsest, võib sellega nõustuda, s.t. kui see otsus võetakse vastu läbirääkimiste järgseks perioodiks, siis ma võin sellega nõustuda. Kui aga rääkida tänasest olukorrast, siis on praegu relvajõudude staatus Eestis vägagi selgelt määratletud ja vaevalt see tekitab kelleski kahtlust, sest kuigi meil on üleminekuperiood, oleme me teiega ikkagi NSV Liidu koosseisus, meeldib see või mitte, ja seetõttu katse määratleda mingil moel sellises dokumendis relvajõudude staatust tundub mulle liigse kiirustamisena.
Järgmine küsimus. Me püüame lähtuda postulaadist, et NSV Liidu relvajõud peavad täitma vaid vabariigi otsuseid. Mulle tundub, et kui Eesti oleks täna iseseisev riik, siis oleks peaministril tuline õigus. Loomulikult peaksid vabariigis lepingu alusel viibivad relvajõud täitma vabariigi otsuseid, kuid kuna praegu on relvajõudude staatus teine, siis ilmselt hakkavad eksterritoriaalsust omavad relvajõud täitma eelkõige NSV Liidu seadusi. Kuna aga meie seadused NSV Liidu omadega ei haaku, siis me ei suuda kohustada ka relvajõude meie seadusi täitma. Minu meelest on see aabitsatõde, mis peaks igaühele arusaadav olema. Ning juba ette seada end ebamugavasse olukorda ja luua endale mingeid illusioone, et relvajõud hakkavad täitma kohalikke seadusi, minu meelest ei maksaks. Pole tarvis ennast petta. Samuti pole mulle päriselt arusaadav selle dokumendi sedavõrd ultimatiivne, mitteparlamentlik toon. Näiteks kahel korral esineb sõna "nõuda". Kellelt me siis nõuda võime? Olgem realistid, me võime pöörduda presidendi poole, ent selliste ultimatiivsete dokumentidega esinemine läbirääkimiste künnisel pole minu meelest eriti tark tegu. See võib jällegi komplitseeridа probleeme juba läbirääkimiste käigus. Ma palun teid mõelda dokumendi tooni ja vaimu üle!
Nüüd sellest, mis puudutab presidendi ukaasi ning Siseministeeriumi ja Kaitseministeeriumi ühist käskkirja. Seda probleemi võib vaadelda kahest küljest. Meil vabariigis kujunenud olukorras peaks mõtlema, mil määral on see käskkiri vastuvõetav. Teisest küljest tuleb rääkida sellestki, et kuritegevus on meil suur, sellest rääkis meie Ülemnõukogu esimees ja seda ei eitanud ka peaminister. Kui aga uurida statistikat, siis avaneb veelgi hirmsam pilt. Selgub, et kuritegevuse poolest oleme me, võrreldes teiste vabariikidega, koos Lätiga esikohal. Sellestki peab rääkima! Kui keegi täna püüab väita, et me võime õhtuti ja eriti öösiti täiesti rahulikult linnas ringi käia, siis ma temaga ei nõustu. Seepärast kaalugem, mil määral ja mida võiks teha. Keegi ei räägi, et sõjavägi peab siin meie tänavaid "triikima", kuigi jutt käib õhtusest ja öisest patrullimisest, on kusjuures täiesti kindlates kohtades, mis kooskõlastatud vabariigi Siseministeeriumiga. Seepärast kõige pakutava eitamine annab tunnistust meie jäikusest. Arvan, et dokumendi 4. punktis peitub teatud kindel mõte. Ühelt poolt me räägime, et ei lubata armee sekkumist vabariigi asjadesse – see on õige, sellega tuleb nõustuda ja selle eest seista – ent teisalt me peame võimalikuks ise sekkuda armee tegevusse, millest Volkov juba rääkis. Sellega me propageerime teatud topeltmoraali – meie võime sekkuda, meie asjadesse aga sekkuda ei tohi. Pidagem neis asjus siiski kinni mingitest ühtsetest reeglitest. Nüüd punkt 5.2 – tundub, et küsimus pole lõpuni läbimõeldud. Kui me räägime, et sõjaväeteenistus peab toimuma Eestis, kuid ettevalmistus peab toimuma Balti vabariikides, siis mul on küsimus sõjaasjanduse spetsialistidele.
Kas teised Balti vabariigid on suutelised korraldama … (Katkestati.)
A. Paju
Austatud Ülemnõukogu juhataja! Lugupeetud valitsuse juht! Kolleegid! Vahetades mõtteid sellisel teemal, kui ühelt poolt on meist kaugel raskerelvade kanonaad ja lähemal ei ole veel täiesti vaibunud automaatrelvade lasud, oleme vist igaüks natukene heitunud ja igaüks otsib enda seest pidet. Eelkõneleja rääkis aabitsast ja tõdedest ning sealt mа jätkakski, ütleksin, et ilmselt on igaühel oma aabits ja tõed. Mina jagaks taotlused, mis on otsuse projektis, 3 tasandisse ja võib-olla oleks otstarbekas analüüsida probleeme neil, kes sõjaväest rohkem teavad.
Peale Afganistanist ja Ida-Euroopast väljalöömist ei ole sõjatööstuskompleks enam see süütu vestlus- ja läbirääkimiste partner, keda võis arvata enne seda. Karistus selle eest, et neid sealt välja löödi, oli ju imeselge, sest Viinis tavarelvastuse piiramise läbirääkimistel taheti ju kõiki petta. Ja nüüd lõpeks kogu see karusell, mis on käivitunud. Ma näen selles ühte julma eesmärki – teha riigi presidendile ja maailmale selgeks, et sellel presidendil ei ole võimu selle riigi üle, ja kui ei ole, miks siis selle riigi ja presidendiga asju ajada? Ma arvan, et see toon, mis on praegu välja peetud läbirääkimistel relvajõududega, ei ole ainult meile rahu tagamiseks, vaid see on natukene avaram küsimuste ring. Kui palju me tegelikkust kujutleme ja kui palju me tegelikkuses tegelikult asju ajame?
Head kolleegid! Tuletame meelde eelmist kevadet ja aega, millises seisundis me nüüd oleme. Kas on ühelgi inimesel õnnestunud hammustada oma küünarnukki? Kuid me oleme oma eelmise kevade sammuga seadnud noormehed sellesse seisu. Ja need noored, kes sellega hakkama ei saa, vaatavad meile heitunult otsa – poisid, õpetasite, et seda peaks tegema, aga ei õpetanud, kuidas seda saaks teha. Sellest tulenevalt peaksime olema natukene resoluutsemad kui seaduseandjad, et mitte hingeliselt lagastada Eestimaa noori.
Nii nagu lagastab armee Afganistani-järgselt ja Ida-Euroopast tagasi tulles, me ei tohi seda endale lubada.
Ja kolmas tasand, millest ei ole kahjuks mitte kusagil kõneldud. Mе räägime nendest, kes on minemas sõjaväkke ja nendest, kes on sõjaväes. Head inimesed, kuid sõjaväkke ei minda kohe pärast sündimist. Kus on kogu meie iseseisvusteel oleva riigi, selle rahva eest hoolitseva valitsuse ja seaduseandja hool nende tingimuste eest, et eesti poiss oleks võimeline füüsiliselt ja vaimselt seisma enda eest? Kahjuks seda pole! Suured koolimajad, kus pole tõstekangi. Suured lasteaiad, kus karjatatakse ja hoitakse mitte indiviidi-isiksust, vaid karjaelementi. Kus siis saab temast eestlane, kes võib vääriliselt seista mees mehe vastu? Ma arvan, et selles otsuse projektis реaks olema eriti punktis 5.4 taotlus meie poiste kohta, et neid natukenegi kaitsta. Muidu ma kardan, et eelmise kevade suur hingeliigutus jookseb liiva. Selle peaks eraldi punktina välja tooma ja mitte ära unustama igapäevast elu, vajalikke tingimusi ja materiaalset toetust. See on uue hoopiski teise elulaadi kujundamine, see ei ole sõjardi ettevalmistus. Ja siin me ei tohi neid asju segi ajada, siis meil on puder ja kapsad. Ei saa me ise aru ja ei saa aru kuulajad ja need, kes ootavad meilt otsuseid. Aitäh!
R. Tamme
Härra juhataja! Auväärsed kolleegid! Nähtavasti ei ole vajadust paluda meist kellelgi keskendada erilist tähelepanu Nõukogude Liidu sõjaväega seostuvate küsimuste tähendusele praeguses poliitilises seisus – see peaks olema ütlematagi selge.
Seetõttu ma tänan härra peaministrit ammendava ettekande eest, milles sisaldus ka informatsioon 11. aprilli seadusest "Elanike teenimisest Nõukogude Liidu relvajõududes" punkti 5 täitmiseks praegu kavandatud abinõude kohta. Nende realiseerimise korral kokkuleppe näol Nõukogude Liidu valitsusega reguleeriks praegu Nõukogude Liidu armees tegevteenistuses olevate isikute edasise teenistuse ja sellest vabanemise korra.
Valitsuse poolt täna esitatud otsuse projekti tuleb loomulikult käsitleda sõjaväeteenistust reguleeriva aktina üleminekuperioodil ja ainult üleminekuperioodil. Otsus on üles ehitatud juba varem Ülemnõukogu poolt sõjaväeteenistuse küsimuses vastuvõetud seadusandlikele aktidele, mis on loomulik, sest need aktid kehtivad. Seetõttu tuleb lugeda vajalikuks asutustelt, ettevõtetelt, organisatsioonidelt, kuid samuti ka meie territooriumil asuvatelt Nõukogude Liidu relvajõudude üksustelt nõuda kehtiva seadusandluse kõrvalekaldumatut jälgimist. Üleminekuperioodil saame lähtuda ainult vabatahtlikkuse printsiibist, mis puudutab teenistust Nõukogude Liidu relvajõududes. Lubamatu on kasutada relvajõude politsei funktsioonis, mis on vastuolus isegi Nõukogude Liidu enda konstitutsiooniga. See ei ole mitte ainult ebaefektiivne, see on ka ohtlik.
Noorte kinnivõtmist ja teadmatusse viimist tuleb käsitleda organiseeritud inimröövidena – teist seisukohta me ei saa võtta! Pean oluliseks jääda kindlaks nõudmiste juurde, mida on juba käsitletud viimasel poolaastal toimunud kolmel kohtumisel Nõukogude Liidu Kaitseministeeriumi ja Kindralstaabi esindajatega. Olulisemad neist on kaks, mis on ka dokumendis ära toodud: garanteerida teenimine Eesti Vabariigi territooriumil, sealhulgas ka nende kutsealuste puhul, kes õpivad Baltikumis asuvates õppekeskustes. Ja teiseks, suunata praegu mujal teenivad isikud Eesti Vabariigi territooriumil asuvatesse väeosadesse. Aeg teeb siin oma korrektiivid ja mida rohkem ta edasi läheb, seda vähem poisse teenib mujal.
Pean vajalikuks esitatud valitsuse otsuse projekti vastuvõtmist, kuid lisan, et lõpliku lahenduse annab siiski kaitseseaduse vastuvõtmine. Selleks on vaja saavutada eelnev poliitiline kokkulepe läbirääkimiste partneriga. Arutusel olev otsus, saades vastuvõtmise korral avalikkusele teatavaks, lõpetab segaduse, mis tekkis paar nädalat tagasi tegeliku olukorra hindamisel meile esitatud nõudmiste ja meie võimalike edasiste tegevuskavade pinnal. Tänan tähelepanu eest!
J. Liim
Lugupeetud saadikud! Kõigepealt ma tahaksin protestida härra Volkovi avalduse, et meil on desertöörid. Meil ei ole desertööre, vaid on ebaseadusliku sundteenistuse katkestajad. Samuti ei saa ma nõustuda sellega, et meil on vaja tänavatele sõjaväepatrulle – see on sõjaväe diktatuur ja automaaturid tänavatel tähendavad kindlalt laipasid. Arvestades pingelõdvendust Euroopas ja ka väga tõsiselt võetavaid lepinguid, jäävad mulle täiesti arusaamatuks väited, et ei ole enam kedagi Nõukogude Liitu kaitsma panna, kasarmud jäävad tühjaks jne., samas aga ei saa kuidagi ära tuua vägesid Euroopast, sealhulgas ka need 350 000, kes asuvad endise suure vaenlase – Saksamaa pinnal. Vägesid hoitakse seal põhjendusega, et NSV Liidus ei ole kasarmuid, kuhu neid paigutada. Muide, sakslased kurdavad, et sealsed Nõukogude sõdalased teevad rüüsteretki, kolavad mööda prügimägesid, kerjavad tänavatel raha, toitu ja esemeid. Sakslased imestavad, kuidas need sõdurid võivad küll olla nii räpakad ja ebakultuursed. Kui nad teaksid, et sotsmaadesse on alati viidud tunduvalt kultuursemad ajateenijad kui on need mujal!
Endiselt tahetakse püssi all hoida miljoneid mehi ja seda vaatamata üliraskele majanduslikule olukorrale. Teatavasti ligemale 70% Nõukogude Liidu majandusest läheb kas otseselt või kaudselt sõjaväe vajadusteks. Vajatakse miljardeid valuutas toiduabi jne. selleks, et ära toita rahvast, hoides samal ajal alal üle jõu käivat sõjamasinat. Ammu on aeg lasta mehed koju majandust tõstma ja ühtlasi vähendada ka andameid sõjajumalale. Järjest raskemaks läheb leida vaenlasi, kes kavatsevad Nõukogude Liidule kallale tungida. Tundub, et põhivaenlaseks on tunnistatud Nõukogude Liidu territooriumi rahvad. Kindlasti ka Eestis paiknevatel baasidel ei ole kaasajal mingit sõjalist tähtsust ja see on ainuüksi poliitiline vajadus. Usun, et sõjaväe paiknemise kohta sõlmitakse lepingud.
Ka Baltikumi poiste püüdmine ei tulene sõjalistest vajadustest, vaid peapõhjuseks on jõu ideoloogia – te peate alluma Nõukogude Liidu seadustele. Olen seisukohal, et praegu ei tohi poiste talvepuhkust katkestada, sellega tuleb oodata ja vaadata ära, kas patrullid tulevad meie nõudmisi eirates ja kuidas nad hakkavad tegutsema. Ilmselt nendega koos ka püüdjad. Muide, püüdjatele on kätte antud laialdased volitused ja karmid, resoluutsed käitumisreeglid. Vastavad jõud on kätte saanud ka aadressid, sealhulgas ka nekruti sugulaste omad. Paraku on sellised andmed teele läinud sellele vaatamata, et on vastu võetud otsus sõjakomissariaatidega koostööst keeldumise kohta, on mõnedki meie ametnikud andmed lahkelt üle andnud.
Veel tahaksin puudutada tribunali alla sattunuid – keeldujaid, kojutulijaid. Teatavasti seaduse rikkumise eest arreteerib neid miilits. Kuna nad on sõjaväelased, siis meie õigusorganid ei ole pädevad kohut mõistma. Miilits annab nad üle sõjaväeorganitele ja need hakkavad kohut mõistma mitte teo, vaid sõjaväest ärajooksmise eest. Keeldujad pöörduvad abi saamiseks ka ühiskondlike liikumiste poole.
Kuid kuidas me saame poliitiliselt kaitsta kriminaalkurjategijaid? Olen seisukohal, et meie seadusandlus sellistes küsimustes on väga puudulikult tehtud ja võtmepositsioonid kas teadlikult või teadmata muutmata. Oma seaduserikkujate üle minu arusaamise järgi peaksime kohut mõistma ise. Esineb ka juhtumeid, kus poisse püütakse kinni, vanemad aga kellelegi sellest ei teata. Siin tegutseb hirmutamismeetod: kui teatate, siis läheb noormehe olukord raskemaks. Tahaksin öelda ka seda, et nende poiste osas, kes ei keeldu teenimast Nõukogude armees, aga on omal käel mingil põhjusel Eestisse tulnud ja on valmis jätkama teenistust siin paiknevates väeosades, on võimalik leida kontakti ja mõistlikku suhtumist Eesti NSV Sõjakomissariaadi poolt.
Praegustes oludes, arvestades Ülemnõukogus vastuvõetud seadusi ja võttes teadmiseks ka Nõukogude Liidu sõjaväejuhtide kompromissettepanekuid, mis kajastuvad täna väljajagatud otsuses, tuleb käituda üheselt: me ei tohi muuta oma otsuseid, vastasel juhul tunnistame Nõukogude konstitutsiooni ja kõike sellest tulenevat. Kuid me mitte kuidagi ei tee takistusi vabatahtlikele, kes soovivad minna Nõukogude armeesse. See on kompromiss koos siin nõutud garantiiga. Me toetume ka edaspidi oma seadustele ja soovitav oleks mitte ära unustada ka Eesti kohta käivaid ülemaailmseid seadusi, mida paraku nii mõnedki meie nõuandjad-spetsialistid ei taha kuidagi tunnistada. Minu arusaamise järgi tagavad ainult ülemaailmsed toetused ja seadused rohkem kui miski muu meile kas või mingi kindlustunde. Tänan!
T. Made
Lugupeetud eesistuja, härra peaminister, head kolleegid! Tänane istung on väga õpetlik selles mõttes, kuidas rahulikus toonis tähtsat nägu tehes ja mitte midagi arutades saab aega viita. Kuidas saab tegelda väheoluliste asjadega sel ajal, kui meil on vaja operatiivselt arutada üht-teist-kolmandat olulist. Miks peame tegelema küsimusega, mis on iseenesest selge, et see kuulub valitsuse kompetentsi, mida valitsus võiks lahendada ilma meieta.
Ma ei tundnud täna peaministrit ära! Keegi on meie lugupeetud Edgar Savisaare ära hirmutanud, aga seetõttu saime ka meie täna vähem nahutada. Tundub, et valitsus on tajunud – kuristikuni on veel mõni samm ja nüüd on tarvis auru maha võtta. Või tundub valitsusele, et Rahvarinne, kes on valitsuse taga, on lõhki minemas, et omavahelised vastuolud, mis kajastuvad ka siin saalis, on teravad, et on tarvis otsida uusi liitlasi? Või on valitsus leppinud Moskvas NSV Liidu peaministriga, Kaitseministeeriumi töötajatega mingis konkreetses asjas kokku? Seda me veel praegu ei tea.
Täna käivitatakse lubaduste täitmise mehhanism. Näiteks, võib-olla on kokku lepitud selles, et juhul, kui me siiski nõustume saatma oma poisse Nõukogude armeesse, kas või Eesti Vabariigi territooriumile, siis ei tulda neid linna pealt või kodust otsima. Iseenesest ei ole ju niisuguses kokkuleppes midagi paha, kuid siis tuleb poistel selgeks teha, et varem välja pakutud garantiid ja tugi ei kehti. Tunnistagem, et oleme eksinud! Olud on muutunud, poliitika on muutunud, situatsioon on muutunud. Nüüd ei ole midagi parata, tuleb teha läbi armeesse minemise mehhanism. Poistele tuleb anda uus garantii, et kui nad jäävad Eestis paiknevatesse Nõukogude Liidu sõjaväeosadesse, siis seda sõjaväeosa juba homme ei viida õppuste eesmärgil kuskile Vorkutasse või Murmanskisse või Vladivostokki. Valitsus lubagu, et see sõjaväeosa ei jää sinna, kui ta ka läheb. Selline garantii tuleb poistele igal juhul anda. Sellisel juhul on meie tänane arutelu asja eest. Seda tulnuks avalikult öelda.
Või on hoopis tegemist venitamistaktikaga? Läbirääkimistel Nõukogude Liidu armee juhtidega on vaja võita aega. Kui on tegemist venitamistaktikaga, siis ei oleks tarvitsenud tulla praegusel kiirel ajal. Oleksime võinud teiste asjadega edasi tegelda.
Ma arvan, et niisugune dokument, mis meile on vastuvõtmiseks välja jagatud, on ilma erilise sisulise mõtteta. See paber ei muuda oluliselt midagi. Pealegi on see ülbe brežnevlik-vainolik dokument. Selles on kirjas meile tuntud tekst: nõuda, teha ülesandeks, informeerida, pidada otstarbekaks, jätkata joont, garanteerida, suunata, taotleda jne. Selles dokumendis on terve rida punkte, mis siia üldse ei peaks kuuluma, näiteks kas või esimene punkt. Valitsuse mõjusfääris on ju ometi institutsioonid, mis peaksid tagama kontrolli ettevõtete ja relvajõudude või ükskõik milliste asutuste ja organisatsioonide üle, et nad meie seadusi täidaksid. Seda ei pea tulema küsima Ülemnõukogust.
Lugupeetud kolleegid! Minu sisetunne ütleb, et täna toimub siin oluline muudatus Eesti Vabariigi Valitsuse poliitikas. Käivitub täiesti uus mehhanism. Paratamatult läheb mõte ajas 2–3 aastat tagasi, kui meie lugupeetud Rahvarinne oma võitlust alustas. Siis rääkis ta liidulepingust ja referendumist keeldumisest. Järsku on poliitika muutunud. Ega poliitika muutumises midagi paha ei ole, kuid siis tuleb see kogu rahvale arukalt ära seletada, miks nimelt on toimunud muudatus.
Mul on ettepanek mitte seda otsust redigeeridagi, sest sellisel kujul see otsus ei kõlba. Seda dokumenti on võimatu redigeerida. Täna tuleb arutelu katkestada ja kui valitsus soovib relvajõudude kohta käivat otsust vastu võtta, siis antagu meile uus ja inimlikus eesti keeles – lühem, korrektsem, leebem. Olgu see otsus niisugune, millele Ülemnõukogu saadikud saavad ka alla kirjutada ja selle poolt hääletada. Praegu on tegemist ülbe, üleoleva otsusega, mis mitte mingil juhul ei kutsu kompromissile. Aitäh!
Juhataja
Suur tänu! Head kolleegid! Läbirääkimised on sellega lõppenud. Selle kohta on Ülemnõukogu otsus olemas. Peaminister loobub lõppsõnast. Soovib?
E. Savisaar
Lugupeetud kolleeg Made! Oleks tõesti õigem, kui istuksime kõrvuti, sest siis ei oleks meil vajalik kulutada omavahelisteks diskussioonideks terve saali aega! Ainult 4 repliiki.
Võib muidugi mängida inimeste närvidel ja joonistada mistahes müstilisi stsenaariume. Kui teil on olemas mingisuguseidki konkreetseid fakte selliste kokkulepete kohta, mida te väidate siin toimunud olevat, siis mul oleks hea meel, kui te need siit puldist ka esitaksite. Kui mitte, siis ma palun seda ka avalikult teatada.
Teine moment. Kui te ütlete, et me oleme poistele lubanud midagi rohkem kui õiguslikke garantiisid ka varem ja et nüüd me peame nendest lubadustest loobuma, siis palun konkreetsete faktidega seda ka tõestada.
Kolmandaks. Ma tahaksin öelda, et nii minu ettekandes kui ka tekstis esines terve rida nõudmisi, mida teie praegu siit puldist esitasite kui enda omasid, kaasa arvatud ka see ettepanek, et neid väeosasid, kus meie poisid teenivad, ei tohi välja vahetada. Ma palun neid mõtteid mitte omastada ja mitte väita, et teie olete need siin esitanud.
Neljandaks, kui te räägite sellest, et kõik see, mis siin otsuses on esitatud, on valitsusel võimalik teostada ilma Ülemnõukogu-poolse toetuseta, siis ma ei ole teiega põhimõtteliselt nõus. Te ütlesite, et kontrolliinstitutsioonid on valitsuse alluvuses ja seetõttu on võimalik neid realiseerida. Vastupidi, just nimelt enamik kontrolliinstitutsioone ei ole valitsuse alluvuses, ei ole seda pangandussüsteem, aga raharinglus on teatavasti üks riigi põhilisi kontrolliabinõusid. Valitsuse kontrolli all ei ole riigikontrollisüsteem, iseseisev on samuti prokuratuur ja kohtusüsteem jne. Härra Made, te mõelge enne, kui te siia pulti tulete rääkima! Tänan teid!
Juhataja
Suur tänu! Vastavalt reglemendile on lõppsõna ka alatiste komisjonide esimeestel. Tõnu Anton!
T. Anton
Lugupeetud kolleegid ja lugupeetud valitsuse esindajad! Pole kahtlust, et projekt suhetest NSV Liidu relvajõududega vastab eestimeelsete jõudude huvidele ja pole kahtlust, et selle projekti väljatöötamisel on ära tehtud suur töö. Paraku ei pruugi aga soovidest ja isegi nende sõjamehelikult otsekohesest väljaütlemisest teinekord piisata. On vajalik leida poliitilisi ja ilmselt ka juriidilisi lahendeid, mitte aga lihtsalt esitada soove. Peaksime arvestama ka sellega, et võimalikud on peatselt algavad läbirääkimised Nõukogude Liiduga. Mõni sõna ka projektist.
1. punkt. Nõuda relvajõududelt seadusandluse kõrvalekaldumatut järgimist.
2. punkt. Alustada viivitamatult läbirääkimisi NSV Liiduga.
3. punkt. Nõuda NSV Liidu presidendi seadluse ning NSV Liidu kaitseministri ja NSV Liidu siseministri ühiskäskkirja tühistamist.
Kas meil on piisavalt jõudu, et kõik need kolm asja tõepoolest realiseerida, selles ma väga kahtlen. Teen ettepaneku anda nimetatud projekt arutamiseks Ülemnõukogu riigikaitsekomisjonile ja Ülemnõukogu õiguskomisjonile. Aitäh!
Juhataja
Suur tänu! Teiste sõnasoovijatega ei oska mina midagi peale hakata. Vastavalt reglemendile saab sõna võtta ainult hääletamise korra kohta. Kuidas? (Hääl saalist.) Ainult hääletamise korra kohta saab sõna võtta! Praegu on võimalik veel lõppsõnaga esineda alatiste komisjonide esimeestel või fraktsioonide juhtidel. Kas Juhan Telgmaa soovib sõna hääletamise korra kohta? Komisjoni esimehel on lõppsõnaks 3 minutit. Palun kõnetooli!
J. Telgmaa
Lugupeetud kolleegid! Ma ei tahaks selle otsuse kohta rohkemat öelda, kui ütles Tõnu Anton. See vajab tõesti täiendavat töötlemist, kuid millegipärast on meie laudadele jaotatud see üleskutse. Milleks, see ei ole mulle päriselt selge. Kuna ta on välja jaotatud, siis nähtavasti võib ka selle kohta arvamust avaldada. (Hääled saalist.)
Ma pean sellise sisuga üleskutset kohatuks ja Eestis alaliselt dislotseeruvate väeosade isikkoosseisule solvavaks, eriti selle teist osa. Ei saa kogu armeed kõikide spetsüksustega ühte patta panna, mitte kusagil ei ole kohalikud garnisonid käinud oma paikkonnas inimesi tapmas. Kordan veel, need on mingisugused eriüksused, kes inimesi tapavad. Üleskutses on kirjas, et allakirjutanud süüdistavad meie kohalikke sõjaväelasi valmiduses olla rahva timukateks! Ma ei tea, kas seda arvamust keegi kuulda võtab, kuid ma paluksin väga, et seda üleskutset neil põhjustel ei levitataks! Mitte kusagil! Tänan!
Juhataja
Suur tänu! Lõppsõna soovijaid rohkem ei ole. Ja nagu näeb ette meie reglement, pannakse kõigepealt hääletamiselt protseduurilised ettepanekud. Kõige esimesena panen hääletusele õiguskomisjoni esimehe Tõnu Antoni ettepaneku.
Hääletamise korra kohta? Palun, Nikolai Aksinin!
N. Aksinin
Tänan teid, lugupeetud Ülo Nugis. Mul on väikene ettekanne, mis mõjutab hääletamise tulemusi. Teile on tehtud ettepanek komplekteerida Eesti territooriumil kolm pataljoni – on olemas selline leping. Miks neid ei komplekteerita, aga kaevatakse, et kutsealuseid ei jäeta Eestisse teenima?
Teiseks. Patrullitakse garnisoni teenistusmäärustiku alusel ja seltsimees Liim, kes on armees teeninud, peab seda teadma.
Juhataja
Suur tänu! Hääletamise korra kohta tähendab seda, kas ettepanek on hääletada nimeliselt või salaja. Ma vabandan Tiit Made ees. Kui sõnavõtt ei ole hääletamise korra kohta, siis ma ei saa sõna anda. Ma ei julge riskida.
Kohaloleku kontroll! Kohal on 81 saadikut, puudub 24.
Kolleegid, ettepanek on selline. Kõigepealt õiguskomisjoni ettepanek, mis pannakse hääletamisele. Kui Ülemnõukogu aktsepteerib õiguskomisjoni ettepanekut, siis antakse parandusettepanekud komisjonide esimeeste Tõnu Antoni ja Rein Tamme kätte, kui ei, siis ma annan edasise selgituse.
Lugupeetud Ülemnõukogu! Kes on selle poolt, et katkestada selle päevakorrapunkti arutelu ja anda materjalid õigus- ja riigikaitsekomisjonile? Palun hääletada! Lihthäälteenamus. Selle ettepaneku poolt on 68 saadikut, vastu on 4, erapooletuid on 7. Arutelu katkestatakse.
Ma küsin Tõnu Antoni käest, millised on õiguskomisjoni ettepanekud ja Rein Tamme käest, millised on riigikaitsekomisjoni ettepanekud selle küsimusega jätkamiseks? Millisel istungjärgul jätkame? Tõnu Anton!
T. Anton
Õiguskomisjon palub kümme päeva.
Juhataja
Kümme päeva, see on siis 30. istungjärgul. Riigikaitsekomisjon?
R. Tamme
Ma leian, et see küsimus on oma olemuselt kiireloomuline ja selle kohta tuleks lõplik otsus teha juba homme.
Juhataja
Kolleegid, leppige vaheajal kokku ja tehke uus ettepanek.


Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsuse "Eesti Vabariigi Ülemnõukogu saadikute ja nende perekonnaliikmete elu ja väärikuse kaitse ajutistest abinõudest" projekti arutelu
Juhataja
Lugupeetud kolleegid, mul on ettepanek asuda katkestatud päevakorrapunktide arutamise juurde. On katkestatud ühe kiireloomulise küsimuse arutelu ja see puudutab Eesti Vabariigi Ülemnõukogu saadikute ja nende perekonnaliikmete elu ja väärikuse kaitse ajutisi abinõusid. Selle teema on tõstatanud võrdsete õiguste saadikurühm. Ettekanne on tehtud, küsimused on esitatud ja me võiksime alustada läbirääkimistega või loobuda läbirääkimistest. Loobume läbirääkimistest? Parandusettepanekuid minule laekunud ei ole. Kas ettekandjad nõustuvad? Kas soovitakse läbirääkimisi? Sergei Volkov!
S. Volkov
Vabandage, lugupeetud eesistuja ja lugupeetud saadikud! Ma lihtsalt ei teadnud, et seda küsimust jätkatakse. Asi on selles, et esitatud otsusesse võiks minu meelest lisada ühe täienduse: "kaitset vajavate saadikute palvel". Ma ei tea, kes seda kaitset vajavad, NSV Liidu saadiku staatuse seaduses on küll kirjas, et kui saadiku elu on ohustatud, võib ta paluda kaitset. Meil Eestis saadiku staatuse seadust pole, kuid antud otsusesse võiks lisada: "kaitset vajavate saadikute palvel", ülejäänu jätta sellise tekstiga nagu on.
Juhataja
Kui see on parandusettepanek, härra Volkov, siis ma palun esitada kirjalikult. Johannes Kass!
J. Kass
Ma mõistan täiesti Sergei Volkovi ettepanekut, kuid siin peaksid vastama juristid, kas ei ole juba sellekohane seadusesäte olemas, kas реаb Ülemnõukogu oma otsusega seda tegema? Tänan!
Juhataja
Samas ei võta see saadikult õigust esitada oma parandusettepanek. Ma oletan, et rohkem parandusettepanekuid ei ole. Kas ettekandja soovib lõppsõna? Ei soovi. Ootame ära Sergei Volkovi parandusettepaneku.
Kohaloleku kontroll. Iga päevakorrapunkt nõuab kohaloleku kontrolli. Kohal on 79 saadikut, puudub 26. Panen hääletamisele Sergei Volkovi parandusettepaneku ja kirjeldan seda ettepanekut. Võtke ette venekeelne tekst! Sergei Volkov teeb ettepaneku lisada otsuse projekti "и членов их семей" ja sealt edasi "по просьбе депутатов".
Eesti keeles tähendab see, et "saadikute palvel". Kas Ülemnõukogu saab aru parandusettepaneku sisust? Saab aru.
Lugupeetud Ülemnõukogu, kes on Sergei Volkovi parandusettepaneku poolt? Palun hääletada!
Selle ettepaneku poolt on 39, vabandust, 43 saadikut, vastu 1, erapooletuid 24. Parandusettepanek vastu võetud.
Lugupeetud Ülemnõukogu, ma panen hääletamisele otsuse projekti tervikuna, võttes arvesse parandusettepanekud.
Lugupeetud Ülemnõukogu! Kes on selle poolt, et võtta vastu Eesti Vabariigi otsus Eesti Vabariigi Ülemnõukogu saadikute ja nende perekonnaliikmete elu ja väärikuse kaitse ajutistest abinõudest, võttes arvesse parandusettepanekuid? Palun hääletada!
Selle ettepaneku poolt on 28 saadikut, vastu 31, erapooletuid on 11. Ettepanek ei leidnud toetust, otsus jääb vastu võtmata!
Lugupeetud kolleegid! Tegemist on kiireloomuliste küsimustega, sellepärast on vaja otsustada, kas lülitada need päevakorda või mitte. Päevakorda lülitamiseks on vajalik lihthäälteenamus, enne seda ei ole vaja läbirääkimisi pidada ega arvamust avaldada. Läheb hääletamisele. Kohaloleku kontroll. Kohal on 77 saadikut, puudub 28.
Ma panen hääletusele, kas lülitada kiireloomulise küsimusena päevakorda Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsus "Avaliku korra kaitse tugevdamise mõningatest abinõudest Eesti Vabariigis".
Lugupeetud Ülemnõukogu! Kes on selle poolt, et lülitada päevakorda kiireloomulise küsimusena Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsus "Avaliku korra kaitse tugevdamise mõningatest abinõudest Eesti Vabariigis"? Palun hääletada! Lihthäälteenamus.
Selle ettepaneku poolt on 10 saadikut, vastu 53, erapooletuid on 9. See ettepanek ei leidnud toetust.
Lugupeetud Ülemnõukogu! Meil on vaja vastu võtta otsus järgmise kiireloomulise küsimuse kohta, see puudutab 15. jaanuaril k.a. Toompeal toimunud töötajate miitingu resolutsiooni.
Ma vabandan, kolleegid, see juba on päevakorras kiireloomulisena. Kolleegid, ma annan kohe selgituse asja kohta, ma peaaegu oleksin ise eksinud.
Eelmise istungjärgu otsus on selline. Kui te mäletate Eesti Vabariigi Ülemnõukogu saadikute Lebedevi ja Petinovi poolt esitatud avaldust "Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsuste projekti kohta", see otsus on vastu võetud Ülemnõukogu poolt. Selle 4. punkt väidab: "Eesti Vabariigi Ülemnõukogu nõustub pärast sellekohaste eelnõude esitamist läbi vaatama 1991. aasta 15. jaanuaril toimunud miitingul esitatud ettepanekuid Eesti Vabariigi Ülemnõukogu reglemendi § 16 alusel.“ Selle otsuse järgi on see päevakorras.


1991. aasta 15. jaanuaril Toompeal toimunud töötajate miitingu resolutsiooni kohta
Juhataja
Lugupeetud kolleegid! Asume arutama 15. jaanuaril toimunud miitingu resolutsiooni. Kes teeb ettekande? Kas härra Lebedev teeb ettekande? Petinov? Palume Sergei Petinovi kõnetooli.
S. Petinov
Lugupeetud juhataja, kolleegid! Ma tänan teid selle eest, et pärast nii pingelist tööd olete valmis mind veel kord ära kuulama. Kui te tähelepanelikult vaatate seda lühikest otsuseprojekti, siis märkate selle teises lõigus trükiviga. Ei tea, kas eestikeelses tekstis on see nii või mitte, ent venekeelses kõlab selliselt: "programmi vastuvõtmiseni esitada jaehindade tõus". See viga on kandunud ka eestikeelsesse teksti. Loomulikult mitte „esitada“, vaid „peatada jaehindade tõus“. Seepärast ma väga palun teha need korrektiivid.
Nüüd dokumendist endast. Me valisime kolmes punktis sisaldunud nõudmistest välja tähtsamad sõlmküsimused, et nendes selgusele jõuda ning lahendada ka peamisi küsimusi. Me mõistame suurepäraselt, et hindade tagasiviimine 15. oktoobri tasemele (kui see oleks selliselt sõnastatud) on täna ebareaalne.
Teisest küljest teeb mulle rohkem muret mitte niivõrd hindade fikseerimine (mis nõuetes sisaldus), kuivõrd sotsiaalse kaitse programmi väljatöötamine. Eesti liigub küllalt kiiresti turumajanduse poole. On saabunud aeg, mil valitsus peab sellise programmi esitama, kuna sotsiaalselt kaitsetu elanikkonnakiht kasvab katastroofilise kiirusega ning kui te mäletate, siis isegi peaminister rääkis oma ettekandes majandusliku olukorra kohta, et lähiaegadel võib meid oodata suur tööpuudus, kõige halvemate prognooside järgi jääb tööta kuni 100 000 inimest. Peale selle on meil ligi 250 000 pensionäri – need on inimesed, kes satuvad väga raskesse olukorda. Seepärast me formuleerisimegi esimese punkti just selliselt, et seniks, kuni me pole seda programmi vastu võtnud, tuleb peatada hinnatõus. Me peame seda programmi väga tõsiseks ja põhimõtteliseks ja leiame, et esmalt on tarvis see läbi vaadata ning siis anda valitsusele vabad käed, andes samaaegselt tagatised neile, kes vajavad praegu teatud elatustaseme säilimist.
Nüüd punkt, mis puudutab NSV Liidu konstitutsiooni, seaduste ja presidendi ukaaside toime taastamist. Selles punktis kõlab nõudmine praegu küllaltki jäigalt ja me siin Ülemnõukogus ei saa kõike seda korraga hakata realiseerima – see on tõsine töö, kus, milles, millistes suundades ja kuidas peaks praegu tegutsema. Seepärast me pakkusime välja järgmise lahenduse: nende nõuete 2. ja 3. punkt – ministrite kabineti koosseisu muutmise ja kehtiva NSV Liidu seadusandluse taastamine – vaadata läbi erikomisjonis, mille moodustamine tehakse ülesandeks Ülemnõukogu Presiidiumile. Samasuguse formuleeringuga ettepanekud esitas Ülemnõukogu Presiidiumile ka Regioonidevaheline Nõukogu. Te mäletate, et ka mõned saadikud on juba kahel korral palunud Ülemnõukogu moodustada selline rahvusliku leppimise komisjon. Mulle tundub, et praeguses poliitilises olukorras suhtuksid rahvusest olenemata kõik elanikkonna kihid arusaadavalt komisjoni loomisse. Ülemnõukogu võiks just sellele komisjonile teha ülesandeks vaadata läbi kehtiv seadusandlus, sealhulgas ka lähemal ajal arutusele tulevate seaduste, otsuste ja aktide projektid. Juhul, kui selline komisjon moodustatakse, siis pole kahtlust, et me liigume oma ajaloolises protsessis palju kiiremini edasi, erinevaid seisukohti saaks juba eelnevalt kooskõlastada saadikurühmade ja poliitiliste fraktsioonide tasemel. Seepärast palume, et te tutvuksite väga tähelepanelikult meie otsuseprojektiga ja võimaluse korral toetaksite meid selles küsimuses. Tänan!
Juhataja
Suur tänu, Sergei Petinov! Tundub, et on üks küsimus. Toomas Kork!
T. Kork
Lugupeetud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Oma varasemates esinemistes olete te väitnud rohkem kui üks kord, et 15. jaanuari miitingu otsused tegi rahvas 500 000 elaniku nimel ja kogu see rahvas oli siin platsil, et ei Koordinatsiooninõukogu ega keegi teine ei ole pädev muutma 15. kuupäeva miitingu otsust.
Kui me arutasime eelmine kord seda seaduseelnõud, mille alusel see täna päevakorda tuli ja kus 4. punktina tehti teile ettepanek vormistada miitingu nõudmised nii, nagu Ülemnõukogu reglement ette näeb, siis me leppisime ka kokku, et vormistate need samad ettepanekud. Ja siit küsimus: kas teil vahepeal oli miiting, kus muudeti eelmise miitingu otsuseid, või on teil veel mõne kõrgema organi volitus või rahvarohke miiting, et muuta seal esitatud tingimusi, sest praegune otsus on ju midagi muud, kui miitingul esitatu? Ma ei saa aru, kes ja kuidas teid volitas muutma neid?
S. Petinov
Tänan, ma sain küsimusest aru! Kui me valmistasime ette seda otsuseprojekti, siis me otsustasime, et see, milles me kokku leppisime, ongi komisjonilt saadud ülesanne. Me leppisime kokku, et paneme dokumendi arutusele sellisel kujul, mis on vajalik otsuse vastuvõtmiseks.
Nüüd sellest, miks on tekkinud need punktid, mis päriselt ei haaku miitingu nõudmistega. Me pole saanud mingeid täiendavaid volitusi. Me arutasime need nõudmised läbi teiste meie saadikufraktsioonidega ning meil oli kohtumisi mitme ühiskondliku organisatsiooniga selgitamaks seisukohti. Ilmselt lugupeetud kolleeg Kork teab, et peale selle miitingu toimusid veel peaministri ning streikivate ettevõtete koordinatsiooninõukogu vahelised kohtumised, milles meiegi osalesime. Me jälgisime tähelepanelikult sündmuste arengut ja nägime, et on alanud dialoog vabariigi juhtkonna ja streikijate vahel, sealhulgas dialoog ka Kirde-Eesti streikijatega, ning seetõttu me leidsime olevat võimaliku pakkuda välja kompromissvariandid. Vaevalt on võimalik realiseerida need nõuded sellel istungjärgul!
Seepärast me püüdsime nõudmised esitada kompromissina. See tegu tähendab, et tegu on põhiliselt nende struktuuride loomisega, mis hakkavad tähelepanelikult uurima mitte üksnes neid nõudmisi, vaid ka meie eelnevat seadusandlikku tegevust. Kui see vastus teid rahuldab, siis ma vastaksin teile niimoodi.
R. Veidemann
Härra eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Komisjoni liikmena oleksin oodanud ka teistsugust seaduseelnõu paketti, mille üle oli meil komisjoni istungitel juttu, aga nüüd on meie ees üks projekt ja see sunnib arutlema.
Viimasel presiidiumil käis esinemas ehitusminister härra Golubkov. Ta nõudis tungivalt lõpetada hindade külmutamine, kuna Ehitusministeeriumi ettevõtted hakkavad üksteise järel minema pankrotti ja mitte ainult Ehitusministeeriumi ettevõtted, vaid ka paljud teised ettevõtted, kui vägivaldne hindade peatamine jätkub. Lisaks sellele on nüüd teada, et kogu Nõukogude Liidus tõusevad rängalt jaehinnad. Kuidas see läheb kokku teie nõudmisega, mis te siin esitasite? See oleks ju tegelikult majanduse põhjalaskmine!
Teises punktis on ettepanek teha rahvusliku leppimise komisjon. Ma olen kategooriliselt rahvustevaheliste konfliktide süvendamise vastu. Eestlaste ja teiste rahvuste vahel ei ole mingit konflikti! Konflikt on erinevate ideoloogiate, erinevate maailmavaadete vahel. Kas teid rahuldaks projektis, kui sellise komisjoni asemel oleks seadusandluse kooskõlastuskomisjon, kus tõepoolest püütakse erinevad maailmavaated nagu teravad nurgad nii-öelda maha hõõruda ja leida niisugune kompromisslahendus nagu selles komisjonis, mis tegeles näljastreigi lõpetamisega. Kas selline rahuldaks teid? Tänan!
S. Petinov
Esimesele küsimusele vastaksin järgmiselt. Ma ei tea, millist dokumentide paketti oleks lugupeetud kolleeg Veidemann minult seoses nende kolme nõudmiste punktiga oodanud. Me pole ju mingi dokumentide paketi suhtes konkreetselt kokku leppinud. Me esitasime oma seisukoha ning tegime oma ettepanekud nende nõudmiste kohta. On loomulik, et sel määral, mil me üldse oleme suutelised mõjutama üht või teist elanike kategooriat, võtame endale tõsise vastutuse selle eest, mis me projektis fikseerisime, ja me ei võta seda vastutust endilt maha. Mulle tundub, et siin on kõik piisavalt selgelt kirjas. Ma palun, et lugupeetud Rein Veidemann loeks siiski projekti eesti keeles läbi. Me mõistame suurepäraselt, et praegu külmutada hinnad, jätta nad samale tasemele ning selliselt edendada majandust on võimatu. See on absoluutselt selge nii meile kui ka Rein Veidemannile. Kuid selleks, et elanikel tekiks tuleviku suhtes kindlustunne (ma pean silmas turumajanduse suhete arengut), teeme ettepaneku töötada kiirkorras välja programm. Selle programmi fragmendid on valitsusel juba olemas, nüüd on vaja need kokku liita, esitada see programm ning see vastu võtta. Ning pärast seda hakakem vaatama, kuidas tõepoolest otstarbekalt ning ratsionaalselt hindade vallas edasi tegutseda. Ma usun, et austatud kolleeg Veidemannile võib termin "rahvusliku leppimise komisjon" mitte meeldida. Ka mina olen sügavalt veendunud, et meie vastuolud pole rahvuslikud, vaid ideoloogilised. Sellest rääkis ka Marju Lauristin ja me nõustusime temaga. Kuid asi on selles, et kuidas see meile ka ei meeldi, on praegu rahvuste vahelised suhted kahjuks halvenenud. Kui teile, lugupeetud Rein Veidemann, komisjoni nimetus ei meeldi, eks siis vaadakem mõnda muud nimetuse varianti, näiteks "ühiskondliku leppimise komisjon". Võib esitada ning arutada igasuguseid variante, selleks me siin olemegi. Palun esitage oma ettepanekud ja arutame need siin saalis koos läbi.
L. Hänni
Lugupeetud juhataja! Austatud härra Petinov! Mul on küsimus teie poolt esitatud projekti 2. punkti kohta. Millisest küsimusest siin õieti juttu on, mida Ülemnõukogu Presiidium peaks kiirkorras läbi vaatama? See on täpsustamata.
Ja teine küsimus. Te räägite, et Ülemnõukogu Presiidium peaks moodustama Eesti Vabariigi koalitsioonivalitsuse. Siiamaani on Eesti Vabariigi seadustega kehtestatud valitsuse moodustamiseks kindel kord. Kas te teete ettepaneku neid seadusi muuta? Aitäh!
S. Petinov
Ma alustan teie küsimuse teisest poolest. Kui olla täpne, siis antud juhul pole jutt mitte sellest, et presiidium hakkaks valitsust moodustama. Selles on teil õigus – presiidiumil pole selliseid volitusi. Me teeksime presiidiumile ülesandeks vaadata läbi sellise komisjoni loomise küsimus. Tuleb arvestada, et sellest saab väga kõrgetasemeline kooskõlastuskomisjon. Ning esmakordselt vaadata läbi koos valitsuse esindajatega, täpsemalt valitsuse juhtidega küsimus sellise koalitsioonivalitsuse moodustamise kohta. Ja ma ei reeda saladust, kui ütlen siin viibiva lugupeetud peaministri juuresolekul, et selline eelnev jutuajamine on meil juba toimunud, ja arvan, et me võime kokkuleppele jõuda. Kui ma eksisin, siis mind parandatakse – ilmselt me suudame milleski kokkuleppele jõuda. See punkt pole mitte õhust võetud, vaid on tekkinud meie vestlustest lugupeetud Arnold Rüütli ja Edgar Savisaarega. Arvan, et on võimalik otsida selle probleemi lahendusvariante.
P. Priks
Lugupeetud juhataja, lugupeetud Petinov! Mina ei saa ikka aru sellest samast koalitsioonivalitsuse moodustamise küsimusest! Näiteks tuleb homme 6000 inimest Tartust. Nad annavad kas või proua Liia Hännile nõudmise võtta kiireloomulise küsimusena arutusele kuningliku valitsuse moodustamine. Ülehomme tulevad veel kuskilt. Ja kas me hakkame siis iga päev arutama uue valitsuse moodustamist? Aitäh!
S. Petinov
Loomulikult on võimalik iga situatsiooni viia absurdini ja kui see kellegi meeldib, siis võib nii ka toimuda. Kuid jutt käib sellest, millest mitte enam kuluaarides, vaid selles samas saalis on juba mitmeid kordi räägitud. Ma ei hakka otsima süüdlasi, miks praegune valitsuse koosseis on just selliseks kujunenud, ent kõigele vaatamata on silmanähtav, et paljusid keerulisi probleeme, eriti liidulise alluvusega ettevõtetega peab täna lahendama valitsuse niisuguse koosseisuga, kes on suuteline protsesse mõjutama. Kahjuks minu arvates praegune valitsuse koosseis ei suuda mõjutada vabariigi praegust olukorda. Ning koalitsioonivalitsuse ettepanekut ei teinud, kui mäletate, mitte meie. Selle pakkusid välja meie lugupeetud kolleegid "Vabast Eestist" ja paljud, kellega me oleme kohtunud, on selle mõttega päri. Ma ei näe siin mingit probleemi, kui läheneda sellele küsimusele tõsiselt. Arvatavasti jõuame varem või hiljem niikuinii selle juurde. Seepärast me otsustasimegi esitada selle ettepaneku praegu. Ma ei tahaks käsitleda koalitsioonivalitsuse loomise mehhanismi, kuigi ma kujutan seda ette. See vallandaks uue küsimustevoolu, mis läheks selle projekti temaatikast välja. Kui sellised komisjonid moodustatakse ja nad hakkavad tööle, siis ilmselt istuvad nad kokku ja töötavad välja moodustamise mehhanismi.
Juhataja
Suur tänu, kolleegid! Vist oleks õige aeg teha vaheaeg. Kas Sergei Petinov ka on nõus, et teeksime vaheaja? Me peaksime oma jõuvarusid ühtlaselt jaotama, pärast selle küsimuse otsustamist hakkame arutama referendumit. Vaheaeg 20 minutit! Töö jätkub 18.20.
V a h e a e g


Juhataja
Lugupeetud Ülemnõukogu! Palun asuda töökohtadele! Kohaloleku kontroll. Kohal on 70 saadikut, puudub 35.
Jätkame küsimuste esitamist. Palun mitte esitada tarbetuid küsimusi. Hanno Schotter!
H. Schotter
Lugupeetud juhataja, lugupeetud ettekandja ja kolleegid! Aja kokkuhoiu mõttes teen ettepaneku küsimused lõpetada ja panna otsuseprojekt hääletusele järgmiste parandustega.
Punkt 1. Eesti Vabariigi Valitsusel esitada Ülemnõukogu 31. istungjärguks elanikkonna sotsiaalse kaitse programm.
Punkt 2. Moodustada fraktsioonide vaheline kooskõlastuskomisjon, kellele teha ülesandeks välja töötada konsensuse saavutamise põhimõtted. Tänan!
Juhataja
Suur tänu! Ma palun ettepanekud kirjalikult ja palun kõiki häid kolleege võtta kuulda kolleegi ettepanekut küsimuste esitamise kohta. Jaan Lippmaa!
J. Lippmaa
Kolleeg Petinov, ma oleksin tahtnud kuulda teie arvamust, kellest rahvusliku leppimise komisjon ja Eesti Vabariigi koalitsioonivalitsus peaksid teie arvates koosnema? Me teame, et maikuus andis või kuulutas Eesti Kongressi teine istungjärk Eesti Komitee seadusandlikuks organiks. Novembri algul kuulutasid 8 kummalist eraisikut välja mingisuguse ilma äärteta ja laiapinnalise udukogu moodustamise, nimetasid selle varivalitsuseks ja jagasid portfellidki ära. Kas teie ettekujutuses need esindused või moodustised peaksid siis ka kuuluma rahvusliku leppimise komisjoni ja Eesti Vabariigi koalitsioonivalitsusse? Aitäh!
S. Petinov
Mulle tundub, et see komisjon peaks olema kooskõlastav organ, kes enne seaduste või otsuste vastuvõtmist, mis vastupidistel positsioonidel olevates poliitilistes fraktsioonides kutsuvad esile eriarvamusi, suudaks saavutada mingisuguseid kompromisslahendusi, mis edaspidi, olles viidud presiidiumi kaudu Ülemnõukogusse, suudaksid saavutada konsensuse alusel normaalse häälteenamuse ning oleksid vastuvõetavad kõigile fraktsioonidele.
Miks nii? Aga sellepärast, et eri fraktsioonide erinevatele suhtumistele vaatamata on põhiküsimustes tegu siiski kahe polaarse positsiooniga, mis iga probleemi puhul nõuavad kooskõlastamist.
Nüüd sellest, kes peaks komisjoni kuuluma. Me arvame, et sellesse võiksid mõlemalt poolt pariteetsetel alustel kuuluda vabariigi Ülemnõukogu saadikud (ma ei esitaks siin arvulist koosseisu, kuid oletagem, et komisjon hakkab koosnema 14 liikmest), NSV Liidu Ülemnõukogu ja kohalike nõukogude saadikute esindajad, s.t. praegu tegutsevate seaduslike võimuorganite esindajad. Peale selle tegi Regioonidevaheline Nõukogu Eesti Vabariigi Ülemnõukogu Presiidiumile ettepaneku, et läbirääkimistel (kus kindlasti osaleb presidendi meeskond) kiirete lahenduste leidmisel ja nende kooskõlastamise huvides peaks lepituskomisjoni töös osalema ka presidendi esindaja.
Mis puutub koalitsioonivalitsusse, siis see on eraldi probleem. Ma tean, et fraktsioonid tõlgendavad seda erinevalt, kuid sellele vaatamata oleks meie arvates väga kasulik töötada välja tulevase valitsuse struktuur ning lahendada praegused probleemid (prioriteedid, ametikohad selles valitsuses, prioriteetide määramine ametikohtade hulgas) selleks, et valitsus koosneks eri rahvuste esindajatest kvootide alusel.
K. Raud
Lugupeetud härra juhataja! Lugupeetud härra Petinov, mul on kaks küsimust.
Esimene: milliseid põhimõttelisi erinevusi teie, lugupeetud ettekandja, näete Leedus ja Lätis moodustatud Rahvusliku Päästmise Komitee ja teie poolt pakutava Eesti Vabariigi koalitsioonivalitsuse peamiste tegevussuundade vahel?
Ja teine küsimus: Ülemnõukogul on korduvalt olnud tegemist mitmesugustel miitingutel esitatud ultimaatumite ja resolutsioonide arutamisega. Kas te ei leia, et Ülemnõukogu töö hõlbustamiseks võiksite esitada Ülemnõukogule otsuse projekti kõrgeima seadusandliku võimu üleandmisest Toompea lossi ees toimuvale miitingule? Aitäh!
S. Petinov
Teine küsimus ma leian, et on esitatud ebakorrektselt. Ma isegi ei tea, kuidas sellele küsimusele vastata. See teeb mind nõutuks kas või seetõttu, et Ülemnõukogu pole veel kordagi arutanud miitingust osavõtnute nõudmisi – see toimub nüüd esmakordselt, kusjuures me arutame miitinguliste nõudmisi täiesti teises vormis ja teisel kujul. Mina isiklikult ei pea alandavaks arutada miitinguliste nõudmisi kas või seepärast, et nad on minu valijad, on osa meie elanikest. Ja kui need nõudmised oleksid esitatud mõne teise elanikekategooria poolt, siis vaataksin ma needki nõudmised, kui nad on põhjendatud ja tõsised, väga kannatlikult läbi.
Teine küsimus on, et mõni ei taha märgata nende nõudmiste tõsidust ja põhjendatust – selle küsimuse peab igaüks ise lahendama. Mina pean seda väga tõsiseks signaaliks, mis nõuab reageerimist.
Läti kohta tean ainult seda, et praegu mõistab Läti Ülemnõukogu esimees Gorbunovs seda küsimust suurepäraselt. Ma tean, et Gorbunovs, president ja Rubiks saavutasid tegelikult just neis küsimustes üksteisemõistmise. Pealegi meie poolt palutud vorm on üldiselt küllalt lähedane Gorbunovsi seisukohale. Seepärast pole mitte meie siin esmaavastajad, esmaavastajaks on Läti.
Mis Leedusse puutub, siis seal on teistsugune olukord, millest ma ei tahaks pikemalt rääkida, mul on selle kohta oma arvamus.
T. Mets
Härra Petinov! Teie nõudmistes figureerib koalitsioonivalitsuse moodustamise nõue kvoodi alusel. Palun, kas te võiksite nimetada omapoolsed kandidaadid teile vastuvõetava valitsuse koosseisus? Teie olete kindlasti oma ringis neid juba arutanud, ka meie võiksime teada!
S. Petinov
Lugupeetud kolleeg! Mulle tundub, et praegu oleks mingitest kandidatuuridest rääkimine lihtsalt tarbetu ja perspektiivitu tegu kas või seetõttu, et iga kandidaati peaks arutama sõltuvalt sellest, millisel kohal ja kellena mõeldakse teda kasutada. Täie kindlusega võin öelda, et kandidaatide seas on kindlasti tootmisharude baasettevõtete juhte, kindlasti on komisjonis, kuigi minimaalsel arvul, ka meie praeguse parlamendi esindajaid. Ent kõik see on vaid kavatsus. Ja kui me olemegi omavahel arutanud, siis ei anna see arutelu mulle õigust täna siin esineda ning teha selles küsimuses mingeid ametlikke avaldusi. Täna mul pole selleks lihtsalt moraalset õigust. Seepärast ma tahaksin hoiduda nimede nimetamisest.
N. Aksinin
Lugupeetud Ülo Nugis! Teie tahe ja ainuvõim vastavad kindrali tasemele, ent juhtimine eeldab ka hoolitsust alluvate eest, need aga vajaksid kas või puhvetit mineraalveega.
Juhataja
Sergei Petinov! Mulle tundub, lugupeetud Ülemnõukogu, et ei tunnetata vajadust pidada läbirääkimisi. Asugem siis otsustama! Kõigepealt parandusettepanekud.
Kohaloleku kontroll! Kohal on 77 saadikut, puudub 28.
Kõigepealt Hanno Schotteri parandusettepanekud, mis puudutavad kahte punkti. Panen nad hääletusele korraga. 1. punktis on parandusettepanek: "Eesti Vabariigi Valitsusel esitada Ülemnõukogu 31. istungjärguks elanikkonna sotsiaalse kaitse programm". On erinevus arusaadav? On!
Ja on ettepanek esitada 2. alapunkt sellises redaktsioonis: "Moodustada fraktsioonide vaheline kooskõlastuskomisjon, kellele teha ülesandeks välja töötada ühiskondliku konsensuse saavutamise põhimõtted."
Kas Ülemnõukogu saab aru, millised on Hanno Schotteri parandusettepanekud? Võib panna hääletamisele? Ükshaaval? Paneme ükshaaval! Hanno Schotteri esimene parandusettepanek. Kas Hanno Schotter tahab täpsustada?
H. Schotter
Ma tahaksin täpsustada, et selle lausega 1. punkt ka lõpeb. Ja samuti on see 2. punkti algus ja lõpp. See oleks kogu see otsus.
Juhataja
Selge. 2. punkti mõtlesin mina ka nii. Kordame üle! Kõigepealt 1. alapunkti puudutav parandusettepanek, mis seisneks selles, et 1. alapunkt tervikuna kõlaks nii: "Eesti Vabariigi Valitsusel esitada Ülemnõukogu 31. istungjärguks elanikkonna sotsiaalse kaitse programm." Nüüd on selge. Kas Sergei Petinov on nõus?
S. Petinov
Lugupeetud juhataja! Austatud kolleegid! Mul on küsimus paranduse autorile. Kas ei peaks teise punkti, milles ta formuleeris ettepaneku selle komisjoni moodustamise korra kohta, lisama ka küsimuse, kes ja millal moodustab selle komisjoni?
Juhataja
Punkt 2, ei, praegu punkt 1. Teeme 1. punktiga asja klaariks!
S. Petinov
Ma tahaksin täpsustada, kas me hääletame eraldi?
Juhataja
Jah, eraldi. Kas 1. punkti puudutav parandusettepanek on arusaadav? On!
Lugupeetud Ülemnõukogu, kes on Hanno Schotteri esimese parandusettepaneku poolt? Palun hääletada! Selle ettepaneku poolt on 44 saadikut, vastu 7, erapooletuid on 22. Esimene parandusettepanek on vastu võetud!
Teine parandusettepanek. Hanno Schotter teeb ettepaneku esitada 2. punkt sellises redaktsioonis: "Moodustada fraktsioonide vaheline kooskõlastuskomisjon, kellele teha ülesandeks välja töötada ühiskondliku konsensuse saavutamise põhimõtted."
R. Veidemann
Parandusettepanek, mille härra Schotter esitas, on õigupoolest meie poolt esitatud parandusettepanek ja teenib kompromissi huve, et sellest otsusest saaks üldse asja. Nüüd hääletades märkan ma, et otsuseprojekti autorid ise hääletavad niisuguse kompromissi vastu. Mulle on selline käitumine täiesti arusaamatu! Ma palun väga kõiki saadikuid aru saada, et me püüame saavutada tõelist kompromissi, palun hääletamisel seda arvesse võtta!
K. Raud
Lugupeetud härra juhataja! Kas te selgitaksite, mis asi on ühiskondlik konsensus?
Juhataja
Mina mõistan seda niimoodi, kui ühiskonnas on kõik ühel meelel. Aga Hanno Schotter täpsustab. Schotter on ka nõus. Kui midagi soovitakse muuta, siis tehakse oma parandusettepanek. Minul on originaalis, mis minule on esitatud. Kas ma võin hääletusele panna? Koit Raud!
K. Raud
Lugupeetud härra juhataja! Mina saan siiski aru, et konsensus on võimalik saavutada näiteks ühe, kahe, kolme, nelja, viie vahel, konsensus ei või olla ei parteiline, fašistlik ega ühiskondlik. Aitäh!
Juhataja
Aga mina, juhataja, saan asjast aru niimoodi. Kui ettepanek ei ole vastuvõetav, siis hääletatakse vastu või äärmisel juhul jäädakse erapooletuks.
Loen veel kord ette. „Punkt 2. Moodustada fraktsioonide vaheline kooskõlastuskomisjon, kellele teha ülesandeks välja töötada ühiskondliku konsensuse saavutamise põhimõtted.“ See ülesanne võib küll üle jõu käia, kuid praegu paneme ta hääletamisele. Ei sobi? Enn Leisson!
E. Leisson
Lugupeetud härra spiiker! Ma tahaksin Hanno Schotterile teha ettepaneku piirduda tema poolt tehtud ettepanekus, kus oli nii – "kellele teha". Las komisjon ise otsustab, mis ta peale hakkab!
Juhataja
Ma arvan, et kui me mingi komisjoni moodustame, siis ikka kindla eesmärgiga ja sellepärast ei tahaks ma taganeda sellest parandusettepaneku formuleeringust. Hanno Schotter jääb oma arvamuse juurde. Ma panen hääletusele.
Lugupeetud Ülemnõukogu, kes Hanno Schotteri teise parandusettepaneku poolt? Palun hääletada! Selle ettepaneku poolt on 35 saadikut, vastu 6 saadikut, erapooletuid on 34. Parandusettepanek vastu võetud!
Järgmine parandusettepaneku on esitanud Pavel Grigorjev, ka see puudutab 1. alapunkti, see on täiendus. Hanno Schotteri ettepanek lõppes sellega, et töötada välja sotsiaalse kaitse programm. Ma loen vene keeles, kuidas Pavel Grigorjev soovitab täiendada. "В программе предусмотреть опережающее решение с компенсацией перед повышением цен на продукты питания и товары повседневного спроса." ("Programmis näha ette ennetav otsus kompensatsiooni väljamaksmisest enne toidu- ja tarbekaupade hindade tõstmist.")
Kas kõik said täiendusest aru? See siis peab olema juba Tiit Made parandusettepanek. Pavel Grigorjev seda ei nõua. Kas Pavel Grigorjevi täiendusest saadakse aru? Saadakse! Panen hääletusele. Edgar Savisaar!
E. Savisaar
Lugupeetud rahvasaadikud! Mul on küsimus hääletamise motiivide kohta. Miks ma hääletan selle ettepaneku vastu? Üks põhjus on ka see, praegu toodi mulle Eesti Tööstuse direktorite nõukogu kiri, kus muu hulgas on öeldud, et praegune jaehindade külmutamine, mida me viisime ellu vastavalt 15. jaanuari koosoleku otsustele, annab jaanuarikuu jooksul kahjumit kohaliku tööstuse ettevõtetes 15 miljonit, kergetööstuses 28 miljonit, metsa-puidutöötlemises 22 miljonit ja toiduainetetööstuses 8 miljonit. See jätab vabariigi eelarve ilma planeeritud laekumistest ja töötajad ilma palgast, ohtu satub kompensatsioonide maksmine ja kõik teised programmid. Ma tahan öelda, et praegu on tegelikult tähtsamaid asju majanduses kui sotsiaalse kaitse programmi elluviimine ja mulle tundub, et seda programmi vastu võttes taotleme tegelikult majanduse lõplikku põhjalaskmist.
Juhataja
Suur tänu! Vladimir Lebedev!
V. Lebedev
Lugupeetud eesistuja! Austatud kolleegid! Ka mina räägin härra peaministri eeskujul hääletamise motiividest. Ma ei näe, et sotsiaalne kaitse oleks seotud hindade tõusuga. Te teate, et komplekt "Laura", mille hind oli 900 rubla, hakkab maksma 4500. Ja ma ei taha uskuda, et puidutöötlemistööstus kannab nüüd mingeid kahjusid. Kušett, mis maksis 150 rubla, hakkab maksma 700. Ma ei suuda mõista, kes siin kahjumeid kannab? Tänan!
Juhataja
Esimesel sobival juhul pean ma veel ühe loengu hääletamise motiivide kohta. Reglement näeb ette hääletamise korra. Nüüd Pavel Grigorjevi parandusettepanek.
Lugupeetud Ülemnõukogu, kes on Pavel Grigorjevi parandusettepaneku poolt? Palun hääletada! Selle ettepaneku poolt on 19 saadikut, vastu 32, erapooletuid 23. See ettepanek ei leidnud toetust.
Kolleegid, nüüd ma panen hääletusele otsuseprojekti tervikuna, võttes arvesse parandusettepanekuid.
Lugupeetud Ülemnõukogu! Kes on selle poolt, et võtta vastu Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsus 15. jaanuaril 1991. aastal Toompeal toimunud töötajate miitingu resolutsiooni kohta, võttes arvesse parandusettepanekuid? Palun hääletada! 53 häält on vaja. Kohaloleku kontrolli ma tegin. 47 saadikut on poolt, 8 on vastu, 15 on erapooletud. See otsus ei leidnud toetust.
Kuidas? Kui on protestid, panen uuesti hääletamisele. Kolleegid, ma annan teile selgituse: reglement näeb ette, et iga päevakorrapunkti juures viiakse läbi kohaloleku kontroll. Kohaloleku kontroll viidi läbi kohe alguses, kui te mäletate. Kui on protestid, viin läbi uue kohaloleku kontrolli ja panen uuesti hääletamisele. Vladimir Lebedev!
V. Lebedev
Lugupeetud eesistuja! Mulle ja minu kolleegidele jääb arusaamatuks, miks see otsus ei läinud läbi. Ta ju sai häälteenamuse – 47 häält. Ma mõtlen, et 53 häält polnuks sel juhul vajagi.
Juhataja
Kallis kolleeg Lebedev, otsuse või seaduse vastuvõtmiseks on vaja 53 häält. Parandusettepanekud nõuavad lihthäälteenamust.
Ma mõtlen, et igasuguste eksiarvamuste ärahoidmiseks me viime läbi uue kohaloleku kontrolli ja hääletame uuesti. Kui lugupeetud Ülemnõukogu saadikutel ei ole veel reglement selge, siis ma võin anda väljaspool ametlikku plenaaristungit järeleaitamistunde. Kes seda soovib, palun tulla pärast istungi lõppu minu laua juurde! Otsuste ja seaduste vastuvõtmiseks on vaja 53 häält.
Kohaloleku kontroll. Pöördumised ja vaidlused on lihthäälteenamusega. Kohal on 74 saadikut, puudub 31.
Panen otsuse eelnõu uuesti hääletusele. Lugupeetud Ülemnõukogu! Kes on selle poolt, et võtta vastu Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsus 15. jaanuaril 1991. aastal Toompeal toimunud töötajate miitingu resolutsiooni kohta, võttes arvesse parandusettepanekuid? Palun hääletada! 53 häält. Selle ettepaneku poolt on 55 saadikut, vastu 5 saadikut, erapooletuid 14. Otsus on vastu võetud!
Kolleegid, ma paluksin veel hetkeks tähelepanu! Enne, kui me läheme referendumi juurde, on meil vaja vastu võtta otsus ühe kiireloomulise küsimuse kohta. Teile on välja jagatud otsuseeelnõu Eesti Vabariigi Ülemnõukogu hoone ees olevate barrikaadide-tõkete likvideerimise kohta. Kas kõik on leidnud selle otsuse eelnõu? Panen kohe hääletusele, kas otsuse arutamine lülitada päevakorda või mitte. Sellel teemal läbirääkimisi vaja pidada ei ole. Võtke ette § 15, näete, et mingisuguseid kõnesid ei peeta, vaid otsustatakse, kas lülitatakse päevakorda. Lihthäälteenamusega.
Kohaloleku kontroll. Kohal on 74 saadikut, puudub 31.
Lugupeetud Ülemnõukogu! Kes on selle poolt, et võtta käesoleva istungi päevakorda kiireloomulise küsimusena Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsuse "Eesti Vabariigi Ülemnõukogu hoone ees olevate barrikaadide-tõkete likvideerimise kohta" arutamine? Palun hääletada!
Selle ettepaneku poolt on 27 saadikut, vastu 43 saadikut, erapooletuid on 5. Ei leidnud toetust ja ei lülitata päevakorda!


Referendumi korraldamise kohta Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise küsimuses
Juhataja
Lugupeetud Ülemnõukogu, jätkame katkestatud päevakorrapunktiga. Palun kõnetooli Andres Tarandi!
A. Tarand
Lugupeetud kolleegid!
Juhataja
Lugupeetud Andres Tarand, meil jäi küsimustele vastamine pooleli ja mul on ka üles märgitud, milline oli küsijate järjekord.
A. Tarand
Kui tohib, ma teeksin enne ühe väga lühikese avalduse. Ma vabandan, et eilses ajapuuduses peetud ettekandes süvenesin liigselt oma isiklikesse prognoosidesse. Sellega loen põhjendatuks Indrek Toome pretensiooni, et Ülemnõukogu Presiidiumi esindajana olen oma volituse piire ületanud. Teisalt aga tunnen, et puudutasin nähtavasti midagi õrna ja veealust. Pean rõhutama, et tegemist oli tõepoolest täiesti isiklike ja mitte ühegi organi, liikumise või partei seisukohtadega. Aga nüüd veel siiski üks ennustus ehk prognoos ja olgu see viimane. Nimelt eilse kehva alguse järel on meil selles päevakorras võimalik liikuda ainult tulemusele. Aitäh!
Juhataja
Jätkame küsimustele vastamist. Sergei Petinov!
S. Petinov
Lugupeetud juhataja! Lugupeetud Andres Tarand! Mul on teile üksainus küsimus. Teie esitatud otsuseprojekti preambulas on kirjas, et referendum korraldatakse Eesti elanike vaba tahte väljaselgitamiseks iseseisvuse küsimuses. Samal ajal §-ga 18 fikseeritakse, et referendumi otsus on kohustuslik kogu Eesti Vabariigi territooriumil. Kuidas on omavahel kooskõlas eesmärk välja selgitada rahva tegelik vaba tahe iseseisvuse küsimuses ja otsuse kohustuslikkus ning millist otsust võib referendum vastu võtta? Arvan, et referendum ei saa vastu võtta mingit otsust ning veelgi enam, kohustada elanikke tegutsema vastavalt hääletajate arvamusele. Palun selgitage, milline on siis selle referendumi staatus?
A. Tarand
Ma olen täiesti nõus! 18. punkt vajab ilmselt läbivaatamist sellepärast, et rahvaküsitlusega selgitatakse välja siinsete elanike arvamuste kvantitatiivsed vahekorrad ja otsest kohustuslikus mõttes seaduslikku jõudu rahvaküsitlusel ei ole. Seaduslikud järeldused tulevad loomulikult iga otsuse puhul, mida me ka ei teeks, aga kohustuslikku jõudu ei ole!
Juhataja
Arvo Sirendit ei ole? Vitali Menšikov.
V. Menšikov
Lugupeetud ettekandja! Minu küsimus põhineb teie eelmistel vastustel. Kui kodakondsuse probleem pole kuidagi seotud referendumiga, siis kuidas mõista seda, et isikud, kes ei ole Eesti kodanikud, võivad otsustada vabariigi saatust? Meil on sõjaväelastest rahvasaadikuid mitte üksnes Ülemnõukogus, ka kohalikes volikogudes on selliseid rahvasaadikuid. Nii et küsimus seisneb mitte ainult neljas rahvasaadikus. Milline on teie suhtumine?
A. Tarand
Lugupeetud küsijal on hästi teada, millises seisus on meie kodakondsuse küsimus. Me lihtsalt ei ole seda siiamaani lahendanud ja ka vaatav seadus puudub. Kui me rahva käest küsime mingi kindla asja kohta arvamust, siis ei saa seda seostada kodakondsusega, nagu oleks referendumi küsimusele vastamine õiguslikult seotud kodakondsuse andmisega või mitteandmisega.
Mis puutub meie sõjaväelastest saadikutesse, siis minul on ettepanek seda eraldi Ülemnõukogus arutada. See on vastuoluline küsimus. Sõjaväelastena nad nagu ei saaks hääletada, aga samal ajal me oleme andnud neile siiski küll võib-olla väära valimisseadusega, aga siiski selle valimisseadusega, millega me Ülemnõukogu valisime, saadiku õigused. Ja need kaaluvad ka midagi. Nii et kui minu isiklik arvamus kedagi huvitab, siis mina annaksin küll meie sõjaväelastest saadikutele selle õiguse. Mis puutub teistesse kohalikkude võimuorganite valimisest osavõtvatesse sõjaväelastesse, siis kui me hakkame järjest andma soodustusi, tuleb lõpuks kogu Nõukogude armee mängu. Nii et hääletamisõiguse võiks anda maksimaalselt neljale sõjaväelastest Ülemnõukogu saadikule ja siit maalt ja mitte rohkem. Aga see on minu arvamus, seda peaks arutama Ülemnõukogus kas või hääletamisega.
A. Zõbin
Lugupeetud eesistuja ja ettekandja! Meil on ju teada, et NSV Liidu referendum on määratud 17. kuupäevaks. Ilmselt planeeritakse korraldada vabariiklik referendum veebruaris, täpset aega pole kindlaks määratud. Palun öelge siis meile, käsi südamel, on ju 17. märtsi üleliiduline ja ka vabariiklik referendum sisuliselt samateemalised, ainult küsimus on sõnastatud erinevalt. Kas vabariikliku referendumiga kavatsetakse osa elanikkonda üleliidulisest eemale hoida? Kas mõeldakse üleliidulist referendumit mitte korraldada ja selle läbiviimist nurjata? Rääkige meile nendel kahe referendumi omavahelisest suhtest, ning miks ei saa vabariiklikku referendumit, kui selle küsimus sõnastada nii, nagu Ülemnõukogu tahab, läbi viia 17. märtsil?
A. Tarand
Küsimus on siin ilmselt selles, et nii palju, kui ma olen kuulanud juristide seletusi ja ise lugenud üleliidulise referendumi seadustikku, on selle sisse programmeeritud niisugune kurb tõik, et meie arvamus väikses Eesti Vabariigis suurt ei mõjuta NSV Liidu referendumi tulemust, sest see otsustatakse ühes katlas. Tähendab, meie saatuse määrab 1/6 maakerast asuv elanikkond, kellega oleme mingil kombel seotud, aga mitte omal tahtel. Tegemist on poliitilise käiguga ja seepärast peame meie oma tulemused enne teada saama, kui üleliiduline toimub, ainult siis on sellel poliitilisel käigul mõtet. Kui me ootame ära oma referendumit või küsitlust korraldatava NSV Liidu referendumi kuupäeva, siis tekib küsimus, kui palju meil referendumit boikoteeritakse ja kui suur on osavõtt. Meie jaoks ei ole praeguses seisus sellisel üleliidulisel referendumil mingit mõtet.
T. Kallas
Härra Nugis ja väga kannatlik Andres Tarand! Meie küsimused-vastused on äärmiselt ebasoodsas olukorras, tegelikult peaksime me juba ammu väga tõsiselt seda arutama, sest kellad tiksuvad ja mitte meie kasuks. Seetõttu ma natukene kavaldan situatsiooni üle ja esitan oma ettepaneku küsimuse vormis. Kas poleks otstarbekas täiendada 4. punkti ühe lausega: "Samuti peab olema tagatud sõltumatute välisvaatlejate ja rahvusvaheliste organisatsioonide esindajate vaba juurdepääs rahvahääletuse läbiviimisele." See sobiks eelviimaseks lauseks. Minu ettepanek ei välista mingil moel Andres Tarandi enda lisatud 20. punkti, vaid oleks väikeseks eelgongiks või "preambulaks". Ma toon selle kirjalikult presiidiumi.
Juhataja
Suur tänu! Aga praegu esitame küsimusi. Pavel Jermoškin!
P. Jermoškin
Lugupeetud kolleeg Tarand! Ma tahaksin juhtida teie tähelepanu § 3 punktile 2, milles seisab, et olenemata sissekirjutusest ei osale referendumis NSV Liidu relvajõudude koosseisu kuuluvad isikud, kes referendumi läbiviimise päeval viibivad Eesti Vabariigi territooriumil. Asi on selles, et enamik isegi meist, selles saalis istujaist, kuulub reservsõjaväelastena NSV Liidu relvajõudude koosseisu. Kas on sel juhul vaja seda sätet dokumenti panna ja kas ei muuda see säte dokumendi mõttetuks?
A. Tarand
Niipalju, kui minul teada (ma olen ka vist veel tagavaraväelane), on selles küllalt oluline vahe. Kõik Nõukogude Liidu meeskodanikud ja osa naisi on tagavaraväelased, aga samal ajal on nad minu arusaamise järgi ikkagi eeskätt tsiviilisikud ja neil on pass taskus ning alaline sissekirjutus passis. Tudengitest kui tagavaraväelastest vist ei saa rääkida. Nii et tehnilise korralduse mõttes on see selgelt eristatav sõjaväepileti ja sissekirjutusega passi vahe, tagavaraväelasi ma ei suruks antud juhul kuidagi armee mõiste alla.
Juhataja
Kolleegid, kui küsimusele ei antud ammendavat vastust, esitatakse teine küsimus. Ja kui teisele küsimusele ei anta vastust, tähendab see, et jäädakse vastusest ilma. Meie reglement näeb ette, et küsimusele ei tohi pühendada üle 2 minuti. See on reglementeeritud. Mart Laar!
M. Laar
Austatud härra juhataja, austatud härra Tarand! Ma jäin kahjuks ilma selle tähtsa küsimuse arutelu algusest ja saabudes just tagasi väliskomandeeringust, oli mul väga imelik või hämmastav kuulda, et peamise argumendina referendumi korraldamise kasuks tuuakse just välisriikide soovitusi ja diplomaatilist survet Eestile. Kuna mul endal on värskelt täiesti vastupidised kogemused, siis tahaksin paluda konkreetset teavet härra Tarandilt, millised riigid või millisel tasemel või milliste esindajate poolt on Eestilt sellist referendumit just kohe ja praegu enne Nõukogude Liidu referendumit taotlenud. Paluks mitte rääkida USA saatkonna saadiku poolt härra Arnold Rüütlile esitatud arvamustest, kuna seal on juttu Ameerika otsusest, milles kiidetakse heaks meie otsus.
Ja teine küsimus. Kas referendumi tulemus, näiteks kui Lätis kujuneb see optimistlike prognooside kohaselt umbes nii, et 60% on iseseisvuse poolt ja 40% vastu, aitab kaasa Baltimaade rahvusvahelise autoriteedi tõstmisele või ei aita või mõjub hoopis vastupidi? Aitäh!
A. Tarand
Kuna Mart Laar andis mulle küsimustele vastamiseks küllalt kitsad raamid ja ütles ka seda, millest ma rääkida ei tohi, siis jätan ma loetelu ära. Mul ei ole Välisministeeriumi nooti ega mingit pakki kaasas, kuid vastan kaudselt. See on seotud eelmise aasta Ülemnõukogu valimisega, kus mõni meie liikumine tegi üpris intensiivset kihutustööd, et Ülemnõukogu valimisi mitte läbi viia. Ma ei tuleta rohkem fakte meelde, mis sellega olid seotud, neid oli ka ebameeldivaid. See ei takista mõnel saadikul juba aasta otsa nautimast kõiki Ülemnõukogu eeliseid. Me võime iga kell ja igas asjas küsida oma rahva, elanike arvamust. Iga probleemi kohta eraldi on see tehniliselt tülikas. Aga praegu on väga paljud arvamusel, et referendum on vajalik. Nii et mis puutub välismaa spetsialistide arvamusse, siis ma usun, et ei Mart Laar ega mina ei ole oma välisreisidel võimelised välja kammima mingit keskmist ja üldist arvamust, millega me kumbki võiksime esineda. Küll olen ma aga veendunud, et Lääne avalikkus ei saa päris hästi aru, kui me põgeneme meile kaela surutud küsimusele vastamise eest. Mina usaldan oma rahvast küll sedavõrd, et ei kõhkle talle esitamast niisugust küsimust. Aga see on praegu usuküsimus.
N. Zahharov
Lugupeetud härrased! Kahjuks pole me referendumiseadust vastu võtnud ning tänase otsusega me tegelikult võtame vastu võimaliku referendumi korraldamise juhendi. See on tähtis poliitiline aktsioon, millest paljuski hakkab sõltuma nii parlamendi töö kui ka Eestimaa rahva elu.
Paragrahvi 3 alapunkt 3 ja ka viimane 4. lõik räägivad sellest, et on keelatud referendumis osalemise õiguse otsene või kaudne piiramine. Me teame, mida maksavad tänapäeval keelud. Valimisseadus näeb ette hääletamise läbiviimise korra rikkumise eest kriminaalvastutuse. Kuidas te arvate, ehk tasuks meil sellesse juhendisse viia sisse vastav paragrahv, mis räägiks ettekavatsetud rikkumistest ja neis süüdi olevate isikute kriminaalvastutusest? Tänan!
A. Tarand
Ma olen täiesti nõus küsijaga või ettepaneku tegijaga! Me võime võtta valimisseadusest selle punkti siia juurde või viidata valimisseadusele. Loomulikult on mõtet rõhutada vastutust ja karistusmäärasid. Aga see vastab täiesti meie viimase Ülemnõukogu valimisseadusele.
A. Zõbin
Arvan, et vastates minu küsimusele, polnud te täpne. Sest kui esitati küsimus vabariikliku ja üleliidulise referendumi ühitamise võimalusest, siis on selge, et häälte lugemine võib toimuda samuti regiooniti. Selles mõttes ei upu Eestis saadud tulemused sugugi NSV Liidu üldtulemusse. Kas see on siis põhjus, miks ei saa neid kahte üritust kokku viia? Minu arvates nad peavadki toimuma üheaegselt, seda enam, et küsimus on üks ja see sama, teine asi, et sõnastused on erinevad.
A. Tarand
Igasuguse referendumi ja rahvaküsitluse tõlgendused sõltuvad hiljem väga palju sellest, kuidas on küsimus esitatud. Üleliidulise referendumi seni teadaolevas küsimuses esitatakse ühes lauses neli küsimust, millele on "jaa" ja "ei" praktiliselt võimatu vastata. Tähendab, tõlgendusvõimalused on väga avarad ja meie arvates tehakse nii, nagu küsijatele meeldib. See on puht poliitiline hinnang, mitte tehniline, ja ma kardan, et niipalju, kui ma tunnen praegusi liikumisi ja rahvast, suur osa üleliidulisele referendumile lihtsalt ei lähe, aga seda üleliiduline referendum ilmselt ei arvesta, nii et poliitilistel põhjustel oleme sellest võimalusest kahjuks praegu ilma jäetud. Oleks üleliidulise referendumi küsimus ja seadustik asetatud meie ette teisiti, oleksime loomulikult võinud referendumi sel päeval teha, põhimõtteliselt ei saa midagi selle vastu olla, aga asi on küsimuse olemuses ja selle tõlgendamise reeglites.
M. Laar
Lugupeetud härra juhataja! Austatud härra Tarand! Kuivõrd küsimusele vastamise asemel hakati jälle saalist vastaseid otsima, siis ma püüaksin küsimuse ümber sõnastada. Kas on võetud ametlikul tasandil kontakti lääneriikide suhtumise väljaselgitamiseks ja kas ei oleks mõttekas enne otsustamist ära kuulata näiteks Ülemnõukogu väliskomisjoni esimehe ja välisministri seisukohavõtt, et nad informeeriksid meid milline on rahvusvaheline olukord? Selline väide, et avalikkus ei mõista meie iseseisvuspüüdlusi, on jäänud õhku rippuma. Aitäh!
A. Tarand
Ta ripub õhus koos mitmete teiste rahva asjadega. Ja ma olen selle poolt, et välisministri võiks ära kuulata, oma rohketel välismaareisidel on ta kindlasti teada saanud ametlike ringkondade seisukohti, aga kui minu instinkt mind ei peta, siis praegu on Ülemnõukogu juhatajal anda mingisugust informatsiooni. Kas ta seda soovib anda või mitte, see on iseküsimus.
Juhataja
Praegu ma ei sooviks tulla oma kohalt ettekandja kohale. Ma arvan, et me võiksime Mart Laariga vahetada informatsiooni töökorras. Vladimir Lebedev!
V. Lebedev
Lugupeetud eesistuja! Minul on küsimus ettekandjale, kuna tal tuleb nüüd kõigi, sealhulgas ka dokumendi autorite eest esineda. Kuid kui ta juba võttis endale selle vastutuse, siis kandku ka oma risti.
§ 3 punkti 1 alapunkt 2, seal, kus on kirjas "kelle passis on kehtiv märge ajutisest sissekirjutusest Eestis ning kui ta selle märke saamiseni ei omanud alalist sissekirjutust Eestis". Tulen tagasi inimõiguste rikkumise juurde. Saage aru, sellega me ju jätame kõrvale inimesed, kes 25 aastat, vahest rohkemgi on Eestisse tulekust alates elanud ühiselamutes ja kellel on ajutine sissekirjutus. Ning ei maksa arvata, et selliseid inimesi on väga vähe! Selliseid inimesi on väga palju! Neid on Ehitusministeeriumi ja endise Ehitusmaterjalide Tööstuse Ministeeriumi ettevõtetes, neid on väga palju Eesti Merelaevanduses, jne., jne. Öelge palun, kas see on õige või kirjutate seda niisama?
A. Tarand
Kahjuks mul konkreetsed andmed niisuguste inimeste arvu kohta praegu puuduvad. Siin on eeskätt mõeldud üliõpilasi, kes tõepoolest on Eestis kohta vahetanud. Siin võib välja jääda teatud kontingent ühiselamutes virelejaid. Peaks arutama, kuidas nende puhul käituda. Kiire aja tõttu väga palju erandeid ei jõua teha, see ajaks asjaajamise keeruliseks, aga see on muidugi Ülemnõukogu arutada.
V. Lebedev
Lugupeetud eesistuja, austatud kolleegid! Kas ettekandjale ei tundu, et ei tohi vastu võtta seadust, mis asetab tuhandeid inimesi ebavõrdsesse olukorda. Tasuks siiski teha nii tehnilisi pingutusi kui ka kulutada aega, et keegi ei saaks meid uuesti süüdistada inimõiguste rikkumises. Selle küsimuse ma seostan oma esimese küsimusega. Tänan!
A. Tarand
Ma mõistan seda muret ja eks meiegi oleme väikerahvana tohutult mures, et keegi ei saaks meid süüdistada inimõiguste rikkumises. Täna oli juba saalis juttu inimõiguste rikkumisest seoses Baltikumi okupatsiooniga. Et ühiselamutes elavad inimesed oleksid siin põliselanikud, kellele kuuluks ka juba kodakondsuse järgi õigus Eesti saatust otsustada, on väga problemaatiline.
Juhataja
Suur tänu! Ma juhin tähelepanu sellele, et praegu esitatakse küsimusi. Ülle Aaskivi!
Ü. Aaskivi
Tänan, siin oli väike eksitus, ma ei ole sõna soovinud.
I. Hallaste
Lugupeetud ettekandja! Kas te olete teinud mingisuguseid arvestusi, kuidas võiks mõjuda meie sisepoliitilisele kliimale ja Eestis valitsevatele pingetele, kas leevendavalt või neid üleskütvalt, see referendum, mida teie poolt ettekantud projekti järgi tuleks läbi viia?
A. Tarand
Vabandust, kas see oli sisepoliitilisele kliimale?
I. Hallaste
Sisepoliitilisele kliimale.
A. Tarand
Nagu ma alguses vabandasin, pakkusin ma eile selliseid arvamusi üleliia välja. Praegu, kuna mul muid andmeid kasutada ei ole, jään oma rahvasse uskuva positsiooni juurde. Mis puudutab poliitilisi liikumisi, siis nii palju, kui mul eilsest päevast muljeid on, tehakse siin kahtlemata vastupropagandat, aga nagu ma olen öelnud, ei usu ma selle edukusse. Kahtlemata teatud teravusi see tekitab, aga need ei tohiks tulla suuremad kui aasta tagasi.
I. Hallaste
Andke andeks, ma täpsustan oma küsimust. Kas referendum muudab sisepoliitilist kliimat sedavõrd, et tekib taas kriisiolukord, mis ei lase meie valitsusel korralikult tegelda majandusprobleemidega, mis puudutavad tegelikult kogu rahvast, ja valitsus võib kasutada eneseõigustuseks pinge suurenemist.
A. Tarand
Mina usun eesti rahva mõistlikkuse, teiste siin elavate rahvaste mõistlikkuse ja poliitiliste tegelaste mõistlikusse ning arvan, et pinged ei tule nii suured, et nad segaksid muud elu, aga see on jälle usu küsimus, mul ei ole võimalik tuleviku kohta midagi täpselt öelda.
Juhataja
Suur tänu! Kolleegid, kuna tegemist on nii tähtsa küsimusega, siis ma vabandan ette, kui ma natuke moraali loen, kuid ma usun, et te mõistate mind.
Ma palun hästi järele mõelda, kui esitatakse küsimusi, et ei tarvitataks tarbetult ära oma limiiti. Praegu kehtiv reglement väidab, et ühes päevakorra küsimuses saab üks saadik sõna ainult kahel korral. Sinna hulka käib ka küsimuste esitamine. Ma rõhutan seda sellepärast, et vanas reglemendis oli lubatud ühel istungil esitada küsimusi kahel korral, nüüd on ühes päevakorrapunktis, mis tähendab seda, et paljud saadikud on juba oma limiidi ära kulutanud ja homme nad ei oma õigust sõna võtta.
Suur tänu, Andres Tarand! Saadikutel ei ole rohkem küsimusi. Kaasettekande päevakorra teemal teeb Illar Hallaste.
I. Hallaste
Lugupeetud eesistuja! Lugupeetud saadikud! Selles päevakorrapunktis on esitatud kaks projekti. Esimesena esitati see otsuseprojekt, mis on teile välja jagatud kristlike demokraatide saadikurühma poolt. Enne kui minna sisu juurde, paluksin teha venekeelses tekstis kaks parandust, mis on tõlkevead.
Kõigepealt punkt 2.1. Seal on kirjutatud: "будет неоднозначно определен круг участников референдума", peab olema "однозначно". Tõmmake eest "не" maha. Tähendab, üheselt määratakse rahvahääletuses osalejate ring.
Ja teine eksitav viga on punkt 2.3-s. Kõige viimane sõna tekstis on "обозревателей", peab olema "наблюдателей". "Обозреватель" tähendab rohkem välisvaatlejat, kes töötab ajakirjanduse heaks.
Enne kui me hakkame teksti arutama, peaksime käsitlema küsimust süstemaatiliselt. See tähendab, kõigepealt peame arutama neid põhjusi, miks me üldse seda punkti arutame. Mis on tinginud selle, et referendumi punkt on tulnud meil päevakorda? Põhjuseks on Nõukogude Liidu juhtkonna otsus korraldada 17. märtsil üle Nõukogude Liidu referendum Nõukogude Liitu kuulumise küsimuses. Selle otsuse peale otsustasid mõned poliitilised jõud, leides, et me kuulume Nõukogude Liitu, käituda tõelise liiduvabariigina ja teha ettepaneku töötada Ülemnõukogu Presiidiumi kaudu välja seaduse või otsuse eelnõu ennetava referendumi läbiviimise kohta. See on referendumi arutamise põhjus.
Kas praegu Eestis üldse on tingimusi mingisuguse referendumi läbiviimiseks? Nii nagu selle teise projekti 1. punkt ütleb, on referendum rahva vaba tahte avaldus. Kas praegu on olemas tingimusi selleks, et rahvas saaks oma tahet vabalt avaldada? Kui me tuleme üles Toompeale, siis me tuleme kivimürakate ja barrikaadide vahelt läbi. Kui mõni on jäänud kauemaks Ülemnõukogu hoonesse tööle, siis välja minnes näeb ta, et uksel on kuulivestidega mehed, kelle käes on automaadid. Esimesest veebruarist ähvardab tulla tänavatele sõjaväepatrull ja meie kipume planeerima sellesse aega referendumit. Minu arvates on see ebameeldiv. On tekkinud omamoodi poliitiline hüsteeria. Soovitakse teha midagi 17. märtsi referendumi vastu, et hoida ära selle võimalikke tagajärgi.
Kui me mõtleme 17. märtsi referendumile, siis selle läbiviimine Eestis on rahvusvahelise õiguse järgi täiesti lubamatu, sest rahvusvahelise õiguse järgi on tegemist Eesti Vabariigiga, mis ei kuulu Nõukogude Liitu ja seega ei ole võimalik siin naaberriigi sõjaväe juuresolekul läbi viia mingisugust rahva vaba tahte avaldust, järelikult meil ei pruugiks karta referendumi õiguslikke tagajärgi. Seetõttu peame jälgima, et me ise ei teeks sellist sammu, mis annaks põhjuse aktsepteerida referendum või rahvaküsitlus rahvusvahelise õiguse järgi. Nii võib juhtuda, kui praegune Ülemnõukogu, kellel on rahvusvahelises plaanis olemas rahvaesindusena teatud legitiimsus, võtab vastu otsuse korraldada ise referendum. Kui võõras jõud võtab niisuguse otsuse vastu ja me ütleme sellele kindla ei, siis referendum ei oma rahvusvahelist kaalu, kui aga otsustame ise, siis meie otsust rahvusvahelise õiguse järgi aktsepteeritakse. Nii nagu puuduvad tingimused 17. märtsi referendumi läbiviimiseks siin, nii puuduvad ka tingimused ennetava referendumi läbiviimiseks. Küsiks niimoodi: millised võivad olla ennetava referendumi plussid?
Eelmine ettekandja ütles, et need on puhtpropagandistlikud. See tähendab, me saame propagandistlikult väita nii läänele kui ka idale, et me tahame olla iseseisvad ja seda saab argumendina ära kasutada läbirääkimistel Moskvaga.
Ma tahaksin küsida, kellele me peame tõestama, et me tahame olla iseseisvad? Eesti rahvale me seda tõestama ei pea, eesti rahvas teab seda. Seda teavad ka lääne riigid, teavad lääne rahvad. Väide, et lääne poliitikud teavad, et rahvusvahelise õiguse järgi ei ole Eesti Vabariik Nõukogude Liidu osa ja nad ei tunnista meie okupeerimist ja annekteerimist, aga et rahvas ei tea, nagu ütles eelmine ettekandja, see argument ei vasta tõele.
Olukord on vastupidine. Rahvas teab väga hästi ja saab aru, et Eesti tahab saada iseseisvaks ja tänu sellele, et Balti küsimus muudetakse sisepoliitiliseks küsimuseks, pannes kahtluse alla valitsevate poliitikute usaldusväärsuse ja kõlbelisuse, tänu sellele on Läänes saanud Eesti probleem ka poliitikute probleemiks.
Kolmas, kellele me võiksime veel tõestada, on Moskva. Tõepoolest, meie iseseisvus sõltub Moskva arvamusest ja Moskvas tehakse meie iseseisvumise otsus, kuid kas on saalis kedagi, kes arvab, et Gorbatšov või Föderatsiooninõukogu või Nõukogude Liidu Ülemnõukogu ei tea, et eesti rahvas tahab iseseisvaks saada? Ma tahaksin pärast hea meelega mõne sellise saadikuga vestelda ja kuulda, millised on tema argumendid, kui ta arvab, et Moskvas ei teata seda. Moskvas teatakse seda väga hästi ja selle küsimuse lahendamine ei seisne mitte uue propagandistliku demonstratsiooni tegemises, vaid selle lahendamine peab toimuma kõiki olemasolevaid olukordi arvestades ja arvestades ka seda, et me peame leidma võimalusi läbirääkimisteks. Referendumi tulemus võib läbirääkimistel kasu tuua, kuid ennetaval referendumil on ka väga suur oht. Praeguseks ei ole meil seda küsimust, mida referendumil esitatakse, ja see määrab tegelikult asja sisu. Seda küsimust Ülemnõukogu Presiidiumis arutades on juristid toonud välja terve rea ohte, mis kaasnevad ühe või teise küsimusega. Üks küsimus, mille pakkus välja ekspertgrupp, tundus olevat väga hea ja kindel, kuid samas öeldi, et selle küsimuse alusel võib teoreetiliselt astuda ka Nõukogude Liidu koosseisu.
Kui lähtuda sellest küsimusest, mille eile pakkus välja Rahvarinde konverents ("Kas Eesti on iseseisev riik väljaspool Nõukogude Liitu?"), siis sellisel juhul võidakse meie referendumit käsitleda Nõukogude Liidust väljaastumise seaduse alusel esimese referendumina, mille järgi algab üleminekuperiood (selleks et lahendada ära kõik probleemid liiduvabariikide vahel jne.). Seda võidakse niimoodi tõlgendada. See on üks oht. Siis on väga suur oht seoses Ida-Virumaaga. Kui viime läbi ennetava referendumi, võib tekkida olukord, kus Kohtla-Järvel, Sillamäel, Narvas koos Ida-Virumaaga on üle 50% Nõukogude Liidus olemise poolt. Ja siis on meil pärast Nõukogude Liiduga läbirääkimistel väga raske seletada, mispärast ei ole meil õiguslikku alust eraldada seda maatükki Eesti Vabariigi küljest ja mis alusel me nõuame territoriaalset terviklikkust.
On veel üks oht, millega me oleme kõige vähem arvestanud, sest see tundub olevat ebatõenaoline. Nimelt, kui me korraldame ennetava referendumi, loome selleks valimisjaoskonnad koos kõige vajaliku atribuutikaga, ja siis sõjavägi võtab näiteks kaks päeva enne referendumi toimumist need punktid üle, asendab meie sedelid oma sedelitega ja Moskva ütleb, et Eesti otsusel viiakse läbi Nõukogude Liidu referendum näiteks kaks nädalat varem. Sellisel juhul tekib olukord, kus mingi osa Eesti Vabariigi kodanikkonnast, ilmselt radikaalsem, rahvuslikum osa ei osale referendumil, küll aga lähevad ülejäänud, et ütelda sellele aktsioonile kindel "ei". Ja siis me saame väga halvad tulemused. Kas me soovime seda? Vaevalt.
Üks vastuargument on veel see, et kui me räägime Balti riikide ühtsusest, siis me ei tohi ära unustada kõige nõrgemat lüli – Lätit. On väidetud, et Läti teeb Eesti järgi: täpselt nii, nagu meie võtame otsuse vastu, nii nad teevad. Tõepoolest, kui me võtame vastu otsuse teha referendum, siis see referendum on lätlaste jaoks sunduslik. Kuid lätlaste endi seisukoht on (see öeldi välja 12. jaanuaril 3 + 2 läbirääkimistel), et Läti jaoks oleks referendum katastroof.
Meie poliitikud on valmis muutma oma vaateid ja pöörduma ära nendest asjadest, milles on oldud kindlad üle aasta. Otsuseprojekti sisu on see, et Eestis ei korraldataks üldse mitte mingisugust referendumit, sest igasugune referendum pingestab olukorda ja kuna puuduvad tingimused, siis tuleks teha kõik selleks, et jätta ära 17. märtsi referendum ja mitte kuulutada välja ka ennetavat referendumit. See alandaks pingeid ja annaks valitsusele võimaluse tegelda majandusküsimustega, nende küsimustega, mis puudutavad kõigi elanike elu. Aitäh!
Juhataja
Suur tänu! Ma teatan saadikutele, et Läti Ülemnõukogu delegatsioon saabub homme Tallinna, nii et kõik Läti kohta käivad küsimused saame esitada vahetult saadikutele. Üldiselt on praegu töökorras kokku lepitud, et lätlased kopeerivad meie tegevust. Ja nüüd küsimused. Lembit Arro!
L. Arro
Lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Härra Hallaste küsis, kellele me peame tõestama, et tahame iseseisvust? Et maailm teab ja teab ka Moskva. Jah, võib-olla Gorbatšov tõesti teab, et me tahame iseseisvust. Aga samal ajal Kesktelevisioon ja propaganda räägivad nõndamoodi, et on ainult ekstremistide grupp, rahvuslik grupp, kes nõuab iseseisvust, aga rahvas ei taha. Referendumi tulemusi on vaja NSV Liidu Ülemnõukogule, samuti kongressile ja tervele Nõukogude Liidule tõestamaks, et mitte ainult ekstremistide grupp Eestis ei vaja iseseisvust, et seda vajab enamik Eesti rahvast. Sellepärast ongi vaja referendum ennetähtaegselt läbi viia.
I. Hallaste
Ma olen tõepoolest veendunud, et Nõukogude Liidu juhtkonnas teatakse väga selgelt, et eesti rahvas tahab iseseisvust, ja see referendum ei annaks siinjuures midagi juurde. Vastupidise väitmine (kui mõni Nõukogude Liidu poliitik ütleks, et eesti rahvas ei taha iseseisvust) tähendaks eitada, et Ülemnõukogu võib olla rahva esindusorgan, kes väljendab rahva tahet. Sellisel juhul on tõsised probleemid kogu Nõukogude Liidu konstitutsiooniga ja üldse parlamentaarse demokraatiaga.
Juhataja
Suur tänu! Vello Pohla!
V. Pohla
Lugupeetud ettekandja! Te väitsite, et Lääs ei vaja meie seisukohavõttu ja teie jutust jäi kõlama mõte, et ta ei toeta meie referendumit. Kuidas te seletate seoses sellega Ameerika Ühendriikide suursaadiku härra Matlocki seisukohta meie referendumi suhtes? Tänan!
I. Hallaste
Ma seletan tema seisukohta, mis avaldati eile televisioonis ja ringhäälingus, tema kui normaalse poliitiku käitumisega. Kui ühe suursaadiku juurde läheb ühe maa ametlik esindaja ja ütleb, et me teeme referendumi, siis ei saa ükski diplomaat vastata, et ärge te jumala pärast tehke! Ei ole tema asi Eestile ette kirjutada, mida Eesti teeb. Kui Eesti otsustab teha, siis saab suursaadik seda ainult kõrvalt jälgida.
Samas ma juhin tähelepanu sellele, mida ütles Indrek Toome esmaspäeva hommikul Ülemnõukogu Presiidiumis. Nimelt ta kohtus pühapäeval USA peakonsuli ja tema abiga ja nende seisukoht oli, et Eesti ei vaja ei referendumit ega küsitlust. Järelikult selleks, et saada asjast selgust, tuleks pöörduda USA Riigidepartemangu poole ja esitada küsimus, kas selleks, et USA toetaks meie iseseisvumistaotlusi, vajab USA Riigidepartemang Eestis referendumit, ja ma olen valmis kihla vedama ükskõik kellega, et nad vastavad sellele eitavalt.
V. Pohla
Niipalju, kui mina tean, ütlevad välisesinduste juhid välja täpselt neid seisukohti, mis on riigidepartemangul. Nad ei ütle oma isiklikku arvamust, nagu mujal võib juhtuda. Järelikult härra Matlock võttis siiski seisukoha referendumi suhtes, ta ei öelnud mitte oma arvamust, et tehke mis tahate, vaid ütles kindla seisukoha. Kuidas siiski seda seletada?
I. Hallaste
Selleks, et arutada Matlocki sõnade nüansse, peaks meil olema selle kõne stenogramm, mitte läbi televisiooni või raadio vahendatud arvamuseavaldus, ja ma pakun välja, et Ameerika Ühendriikide seisukoha selgitamiseks saadaks Välisministeerium Riigidepartemangule järelepärimise, kas Eesti vajab Ameerika toetuse saamiseks Ameerika Ühendriikide arvates iseseisvumiseks referendumit praeguses olukorras.
V. Pohla
Kas te arvate, et härra Rüütel on valelik?
Juhataja
Praegu esitatakse küsimusi. Küsimus!
I. Hallaste
Ma ei ole väitnud, et härra Arnold Rüütel on valelik, kuid analüüsida härra Matlocki sõnu vahendatult läbi raadio ja televisiooni, nägemata kohtumise stenogrammi ja kuulmata selle kohtumise helilinti, ei ole võimalik. See oleks mõttetu tegevus.
Juhataja
Suur tänu, Illar Hallaste! Saadikutel rohkem küsimusi ei ole.
I. Hallaste
Aitäh!
Juhataja
Kõige parematest kaalutlustest lähenedes juhin teie tähelepanu sellele, et mõtleme küsimused põhjalikult läbi. Meil võivad veel kaasettekandjad kõnetooli tulla, sest paljud saadikud on oma limiidi käesoleval päevakorrateemal juba ammendanud, näiteks Illar Hallaste, Mart Laar, Vladimir Lebedev, Aleksei Zõbin.
Lugupeetud Ülemnõukogu! Kuidas te suhtute sellesse, kui mе avaksime läbirääkimised ja katkestaksime läbirääkimised täna peale Ülle Aaskivi sõnavõttu ning jätkaksime homme kell 10?
(Lärm saalis.)
Üks hetk, kolleegid, üks hetk, meie reglement ei näe ette, et küsimused otsustatakse detsibellidega. Ei maksa arvatagi, et ma annan sõna. Selles päevakorrapunktis on Vladimir Lebedev oma limiidi ammendanud. Ma arvan nii, et käitume parlamendisaalis viisakalt. Praegusel hetkel kehtivad minu erivolitused ja ma avan läbirääkimised. Enn Leisson, palun kõnetooli!
E. Leisson
Lugupeetud härra spiiker! Lugupeetud kolleegid-saadikud! Kui saab vaiksemalt, siis kostab minu hääl ka. Võib-olla see tundub pisut kaootilisena, kuid ma alustaksin sealt, millega lõpetas kolleeg Hallaste. Minul oli võimalus suvel juulikuu alul Mongoolias rääkida sel teemal USA suursaadiku Jack Matlockiga ja tema kaaskonnaga. Tõsi, ma ei puudutanud referendumi probleemi, jutt oli poliitilisest olukorrast Eestis.
Teatavasti Ühendriigid ei tunnusta Baltikumi annekteerimist ja tema lülitamist NSV Liidu koosseisu kui meetodit, kuid tunnistavad praegu de facto Baltikumi asumist NSV Liidu riigipiirides. Ja sellega seoses ei tohi ükski USA minister ega ükski USA suursaadik astuda annekteeritud liiduvabariikide territooriumile. Nende informeeritus oli üpris pinnapealne, kuid Jack Matlocki küsimus, millal me korraldame rahvahääletuse 1940. aasta II Riigivolikogu poolt vastuvõetud otsuste kohta, jäigi õhku rippuma. Vestlus oli täiesti eraviisiline, mitte mingit ametlikku iseloomu ma sellele avaldusele ei soovi anda.
Oma kohtumistel välisriikide ajakirjanikega, enamikus just lääneriikide ajakirjanikega, kõlas see küsimus korduvalt: miks te ei usalda oma rahvast, miks te ei küsi temalt mandaati ja nõu oma suveräänsusdeklaratsiooni kinnitamiseks? Ja tõepoolest see küsimus on olnud tänini ka minu jaoks vastuseta.
1989. aasta 12. novembril tunnistas Eesti NSV Ülemnõukogu õigustühiseks 1940. aasta 14., 15. juuli valimiste tulemused ja sellele järgnenud riigivolikogu aktid 22., 23. ja 24. juulist. 1989. aasta 24. detsembril tunnistas NSV Liidu rahvasaadikute kongress õigustühiseks Molotovi-Ribbentropi pakti, andis sellel paktile poliitilise hinnangu, tunnistas selle stalinlikuks kuriteoks. Tekkis vastuolu – Eesti Vabariiki polnud ja Eesti NSV-d enam ei tahetud. See vaakum on kestnud tänapäevani.
Tõenäoliselt oleks olnud kõige sobivam aeg referendumi korraldamiseks vahetult peale NSV Liidu rahvasaadikute kongressi otsust. Rahvahääletuse kujul oleks leidnud väljenduse Eesti rahva tahe taastada omariiklus. Sealjuures ma rõhutan eriti sõna "taastamine", mida ka meie vabariigi Ülemnõukogu Presiidiumi poolt meile pakutud 3. küsimuse variandis on väga selgelt väljendatud. Soodsaid momente referendumi korraldamiseks on olnud mitmeid. Kuid siiamaani on lähtutud – ma ei pea seda järjekindluseks – mingisugusest põhimõttest, et kui 1940. aastal ei korraldatud referendumit, siis ei korralda seda ka meie. Kuid 1940. aasta otsused ripuvad ka Eesti Vabariigi 1938. aasta konstitutsiooni alusel tänini õhus, sest riikliku korralduse muutmiseks oleks tulnud teha rahvahääletus, milleni me oleme nüüd preventiivses korras jõudnud.
Kahtlemata väärib tähelepanu Illar Hallaste ja teatud grupi rahvusradikaalide eitav suhtumine. Kuid ma arvan, et otsustab siiski rahvas. Ja mitte mingit põhjust umbusaldada oma rahvast meil ei ole. Eesti omariikluse taastamine on praegu võimas voog, mis kobrutab pinnale vahtu ja saasta. Kuid mitte kunagi ei ole vaht ega saast määranud voolu suunda ega selle tugevust.
Mul on mõni konkreetne ettepanek, osa neist ma andsin juba Andres Tarandile üle. Ma tahan teie tähelepanu juhtida sellele, et meie otsuseprojekti 1. punkti tuleks täiendada referendumi mõiste selgitusega. Kui me juhindume võõrsõnade leksikonist ja juristide esitatud versioonist, siis on referendum rahvaküsitlus, rahva arvamuse selgitamine hääletamise teel. Siis kirjutagem see nii. Kui sellega ei nõustuta, siis on mul ettepanek moodustada õiguskomisjoni baasil redaktsioonikomisjon ja see mõiste selle saali jaoks lahti mõtestada. Ilma selleta on kogu meie edasine väitlus abstraktne.
Veel on mul ettepanek panna see seaduseelnõu nimelisele hääletamisele ja võib-olla kõlab küll retooriliselt, kuid esitaksin üleskutse: usaldagem oma riigi saatus oma rahva kätte! Tänan!
Juhataja
Suur tänu! Kolleegid, võib-olla üritame siiski kompromissi leida. Vast kuulame veel Ain Tähiste sõnavõttu ja siis otsustame, kuidas jätkata. Ain Tähiste!
A. Tähiste
Austatud juhataja! Kallid rahvasaadikud! Võib-olla alustaksin sealt, kus Enn Leisson lõpetas – usaldagem oma rahva saatus oma rahva kätesse. Vaadake, härra Leisson, või mis ma siin ikka teietan, kuule, Enn, tegelikult on ju nii, et rahvas on oma saatuse juba meie kätte usaldanud. Nimelt on rahva arvamust võimalik välja selgitada päris mitmel moel. Kas sellega, et üks rahva hulgast osutub äravalituks, keda kutsutakse kuningaks või keisriks või kelleks tahes. Või on võimalik, et rahvas tuleb kokku suurele platsile ja kisab nii nagu jaksab, ja kelle hääl siis peale jääb ja kes peale seda ellu jäävad, siis neil ongi õigus.
On veel üks omapärane moodus: rahvas valib enda seast asemikud ja nendel asemikkudel on täielik õigus otsustada kõiki rahva elu puudutavaid küsimusi. Kui me hoolega enda tegevuse üle järele mõtleme, siis meie olemegi needsamad mehed. Ka härra Nugis on oma kõrgelt toolilt korduvalt öelnud, et meie õigus on otsustada kõiki meie ette pandud küsimusi. Ja mina julgen küll öelda, et selles küsimuses, mis puudutab Eesti riigi rippumatust, on minul seljataga küll 99,99% hiidlasi. Ma ei taha öelda, et Ellerile jääb üle 0,01%, aga me oleme seal ühes rakkes.
Praegu käib sõda, nagu te teate, peale Baltikumi ka Pärsia lahe ääres. Saddam Hussein oleks olnud küll ütlemata kaval mees, kui ta oleks saatnud telegrammi, et kuule, George Bush, sul ei ole ju mingit õigust Ameerika relvadega praegu meie pihta täristada sellepärast, et sina ei ole ju oma rahva arvamust õieti teada saanud. Tee nüüd rahvaküsitlus, kas ameeriklased ikka tahavad sõda ja kui näiteks 10% ameeriklasi ei taha, siis kehtestatakse sellele otsusele moratoorium. Viie aasta pärast võite uuesti küsida, kas ma tohin sõda pidada või ma ei tohi seda pidada.
Mida meie samm praegusel hetkel tähendab? See tähendab, et me oleme järjekordselt narts Moskva käes. Ma ei tea ajaloost ühtegi juhust, millal Moskva oleks meiega aumehelikult käitunud – mitte kunagi. 1940. aastal juhtus siinsamas hoovis, siinsamas ruumis ja selle torniga niisugune kentsakas lugu – siis kui teised rahvasaadikud olid kokku tulnud ja teatavatel põhjustel arvasid, et nüüd oleks hea Nõukogude Liiduga ühte sammu astuda, tõmmati oma truumeelsuse näitamiseks punalipp Pika Hermanni torni. Aga oli üks eriti tark mees, kelle nimi oli Ždanov, kes ütles: vara veel. Lipp tõmmati alla, pandi uuesti sini-must-valge üles. Teisel päeval poole peal arvati, et võiks üles tõmmata punase lipu. Tõmmati veel kord punalipp üles. Ühe päeva jooksul vahetati lippu neli korda. Ma tahan öelda, et meil ei ole tõepoolest mitte mingisugust tarvidust läbi viia referendumit selleks, et oma rahva arvamust teada saada, sest me teeme seda niikuinii.
Aga selle minu natuke naljaka kõne moraal oleks ehk selles, et kui me oleme sundseisus, me oleme selles juba tõepoolest 40 aastat olnud, siis me oleme sundseisus ka täna, oleme nädala pärast ja oleme teab kui kaua veel. Niisiis, kui me otsustame, et küsitlus tuleb, ei oma see nimede ja terminitega mängimine mitte mingisugust tähtsust, jumala eest!
Ühe asja ma tahaksin küll eesti rahvale ja teile kõigile südamele panna: kui see kurjakuulutav haamrilöök on kõlanud ja tuled tablool on põlema hakanud, mis näitab, et üks või teine otsus on langetatud, olgem siis valged mehed. See haamrilöök tähendab, et kaklus on lõpetatud ja pärast kaklust ei ole enam mõtet rusikatega vehkida. Meie püha kohus on ärgitada eesti rahvas täpselt sellisele tegevusele, nagu meie otsus siin tuli.
Ja päris lõpetuseks ma tahaksin rääkida 17. märtsi üleliidulisest referendumist. Siin peaks küll Ülemnõukogu väga sirget selga näitama. Me peame vastu võtma otsuse, et meie Eesti Vabariigis seda referendumit ei korralda. Ja kui me oleme otsuse vastu võtnud, siis tahaksin jälle mina oma Hiiumaa mätta otsast hea meelega vaadata, kuidas hakkab käituma näiteks Hiiumaa maavalitsus ja Hiiumaa volikogu, kas ta hakkab täitma presidendi ukaasi, korraldades selle referendumi, või täidab Eesti Vabariigi Ülemnõukogu ja tema valitsuse seadusandlikke akte ja ei korralda seda. Mina isiklikult arvan, et ei korralda sellepärast, et see ei ole lihtsalt füüsiliselt võimalik. Muidu jah, teatav hulk kodanikke võib alati trepikodades ja keldrites kokku tulla ja otsustada, et nüüd küsitleme üksteist jne., aga see ei ole ju legitiimne vorm. Sellepärast meil ei tasu karta ühtegi mingisugust muud moodustist, koordineerimiskomiteesid või rahvuslikke päästmise komiteesid või mida veel, sest neil ei ole referendumi korraldamiseks legitiimsust. Aga kui juhtuks selline naljakas asi, et Hiiumaal läheks üleliiduline referendum läbi, siis oleks mul küll ütlemata kerge meel oma Eesti NSV Ülemnõukogu rahvasaadiku tunnistus lauale panna. Hiidlaste ees oleks minu süda siis küll puhas ja ma võiksin rahulikult ärialale suunduda. Nii et, kallid rahvasaadikud, jõudu, jaksu mõtiskluseks, ja otsusekindlust teile. Aitäh!
Juhataja
Suur tänu! Kolleegid, aeg on hiline ja Ain Tähiste sõnavõtt võib olla halvaks eeskujuks. Võib-olla praegu katkestame päevakorrapunkti arutamise ja jätkame homme kell 10?


EESTI VABARIIGI ÜLEMNÕUKOGU XII KOOSSEISU
29. ISTUNGJÄRK
NELJAS ISTUNG
31. jaanuar 1991


Referendumi korraldamise kohta Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise küsimuses
Juhataja (Ü. Nugis)
Tere hommikust! Asugem töökohtadele!
Kontrollime kohalolekut. Kohal on 76 saadikut, puudub 29.
Lugupeetud kolleegid! Enne, kui me jätkame referendumi küsimusega, lubage mul ühe kolleegi soovitusel ette lugeda teadaanne. Hea kolleeg Aksinin palub edasi anda, et eile, 30. jaanuaril kella 8 ja 9 vahel õhtul sõitis Aegviidu õppekeskusest välja 7 soomusmasinat. Härra Aksinin arvab, et sellepärast ei maksaks erutuda, tegevus toimub range plaani järgi. (Naer.)
Lugupeetud Ülemnõukogu! Ma palun juba ette suhtuda täna minusse suuremeelselt, sest ma olen kohustatud täna Ülemnõukogu karmi käega juhtima. Kõigepealt annaksin sõna Jaak Allikule.
J. Allik
Lugupeetud härra juhataja! Lugupeetud kolleegid! Ma pean esitama teile Ülemnõukogu reglemendikomisjoni ametliku vabanduse. Teie kätte jagatud reglemendi § 9 lõige 5 kõlab eestikeelses tekstis nii: "Samas päevakorraküsimuses ei anta ühele saadikule sõna üle kahe korra." Venekeelne tekst on seal selline, nagu ta omal ajal vastu võeti: "на одном заседании". See, et eesti keeles see sõna puudub, on trükiviga. Ei reglemendikomisjon ega meie siin saalis pole seda sätet muutnud ega seda isegi arutanud. Nii et see peaks kirjas olema nii, et ühel istungil samas päevakorraküsimuses ei anta ühele saadikule küsimuste ja sõnavõttudega kokku sõna üle kahe korra. Andke andeks! Aitäh!
Juhataja
Suur tänu! See tähendab, et täna on õigus igal saadikul kaks korda sõna võtta või küsimusi esitada või täpsustusi teha, aga ainult kaks korda ja seda kõnetoolist 7 minuti jooksul. Ma palun meie kompuutriteenistusel lülitada sisse programm, et 7 minuti pärast lülitatakse kõnetoolist mikrofon välja ning koha peal 2 minuti pärast. Täna jälgime seda rangelt, üle 2 minuti kohapealt kõnelda ei ole lubatud!
Lugupeetud Ülemnõukogu! Enne kui me jätkame sõnavõttusid, tahaksin teile soovitada, et oma sõnavõttudes selgelt väljendaksite, kumba projekti eelistate. On ju meil praegu töös kaks projekti. Ühe esitas Ülemnõukogu Presiidium ja selle kohta tegi ettekande Andres Tarand, teine on kristlike demokraatide projekt, mille kohta tegi kaasettekande Illar Hallaste. Kui ei tule muid protseduurilisi ettepanekuid, siis kõige esimesena otsustame ära, kumma projekti me aluseks võtame. Ja see tähendab, et läbirääkimiste käigus laekunud muudatusettepanekud käivad ainult selle projekti kohta.
Loen nüüd ette kristlike demokraatide saadikurühma poolt tehtud projekti muudatused. Võtke, palun, nende poolt esitatud otsuseeelnõu ette. Nad teevad ettepaneku täiendada kolmandat punkti selliselt, et see kõlaks nii: "Pidada võimalikuks vajaduse korral viia enne 11. märtsi läbi üldine rahvaküsitlus, mis ei too endaga kaasa õiguslikke tagajärgi."
Rein Veidemann, teie küsimus palun!
R. Veidemann
Austatud härra juhataja, mul on küsimus teile! Kas üldse on otstarbekas panna praegu kohe üks või teine otsuseprojekt hääletamisele. Minu kõnes on tegelikult ettepanek hääletada kõigepealt üldse poliitilise tahte väljaselgitamiseks, kas Ülemnõukogu on valmis referendumi peale välja minema või mitte. Kui on, alles siis võiks minna konkreetsete otsuseprojektide juurde. Tänan!
Juhataja
Ma nii ei väitnudki. Ma palusin sõnavõtjatel selgelt öelda, kumba projekti nad eelistavad. Ja kui jõutakse otsustamise faasi ning muid protseduurilisi ettepanekuid ei tehta, siis pannakse esimesena hääletamisele, kumb projekt aluseks võtta. Kuid kui tulevad muud protseduurilised ettepanekud või kui näiteks läbirääkimiste käigus ilmub välja veel teisi projekte, siis korraldame konkursi.
Head kolleegid! Mul on teile ettepanek lubada enne sõnavõttude jätkamist meie ees esineda Eesti kahe suure linna volikogu esimehel. Kõigepealt Tallinna linnavolikogu esimees härra Andres Kork!
A. Kork
Lugupeetud härra eesistuja! Lugupeetud rahvasaadikud! 28. jaanuaril kogunes Tallinna volikogu erakorralisele istungile arutamaks rahvaküsitlust või rahvahääletust.
Me kuulasime ära, nii nagu ka teie seda hiljem tegite, härrad Tarandi ja Hallaste. Nad vastasid meie küsimustele ja seejärel me hakkasime kujundama oma seisukohta. Selleks, et see seisukoht saaks selge, tuli meil leida vastus reale küsimustele.
Esimene küsimus: kas üldse on vaja läbi viia ennetavat rahvaküsitlust või rahvahääletust enne 17. märtsi? Kohal viibis 49 linnavolinikku. Ennetava rahvaküsitluse või rahvahääletuse poolt hääletas 49. Seisukoht oli täiesti ühene. Millega seda põhjendati? Esiteks peeti küllalt ohtlikuks poliitilise manipuleerimise võimalusi, mis võivad tekkida 17. märtsi referendumi läbiviimisega.
Teine põhjendus – tallinlased on väsinud. Nad on väsinud poliitilisest pingest, eriti seoses Riia ja Vilniuse sündmustega. Nad on väsinud poliitilisest demagoogiast, mis kaasnes üleliiduliste ettevõtete streigikampaaniaga. Asi läks selleni, et ausaid vene inimesi süüdistati reeturluses, äraandmises jne. Tuli ette lausvalesid. Inimesed tahavad rahu saada, selgelt ja üheselt välja öelda oma seisukoha, mis saab edasi.
Kolmas põhjendus. Läbirääkimised Moskvaga on soikunud, Eesti poolt ei ole välja käia tugevaid trumpe.
Neljas põhjendus. Kas okupatsiooni tingimustes läbiviidud referendumil on õiguslikud tagajärjed? Meile tundub, et kui viia läbi rahvahääletus, mis sest et okupatsiooni tingimustes, ja me saame tulemuse, mis näitab, et Eesti ei taha edasi minna koos Nõukogude Liiduga, siis vaevalt keegi Läänes või Idas hakkab väitma, et tulemus on saadud Nõukogude Liidu surve all.
Teine küsimus, mida me enne pöördumiste kirjutamist arutasime, oli: kas peaks tegema rahvahääletuse, mis on õigusliku tagajärjega, või rahvaküsitluse, mis annab konstateeriva tulemuse? Häältega 46 kolme vastu leiti, et see peaks olema rahvahääletus ehk referendum, mis peab andma õigusliku tagajärje. Esimene ja kõige lihtsam põhjendus: rahvas on korduvalt andnud oma allkirju igasugustele pöördumistele, vastanud erinevatele küsimustele. Inimesed ei taha enam välja tulla küsitlusele vastamiseks, nad peavad seda petmiseks. Nad tahavad öelda selgelt oma tahte, mida ka arvestataks.
Teine põhjendus. Vastavalt mustale stsenaariumile me teame, mida oli oodata 15-ndal, mida üritati Lätis ja Leedus. Kui peaks tulema pööre ja siin härrade Savisaare ja Rüütli asemel istuvad teised härrad, on meil olemas referendumi tulemus, mis välistab näiteks liidulepingu. Hiljem on meil alati võimalus viidata referendumile ja kellelgi ei ole õigust üht või teist vastupidist otsust alla kirjutada.
Kolmas küsimus: millal peaks rahvahääletus toimuma? Me leidsime, et selle kuupäeva peaks otsustama Ülemnõukogu, see ei ole kohaliku omavalitsuse tase, aga igal juhul tuleks referendum läbi viia enne 17. kuupäeva.
Arutasime ka seda, kes võiksid osaleda hääletamisel. Üldine seisukoht oli selline, et osa võiksid võtta kõik Eestis elavad inimesed, kellel on alaline sissekirjutus, välja arvatud sõjaväelased. Üks meie volikogu liige on sõjaväelane, mereväe poliitosakonna ülem, teise järgu kapten Baranjuk. Ka tema võttis selles küsimuses sõna. Tema seisukoht oli järgmine: tema abikaasa, kes on aastaid Eestis elanud, saab referendumil hääletada, tema ise ei saa. Ta saab sellest aru ja ta hääldas pöördumise teksti poolt. Üldse võeti pöördumine vastu 46 poolt-, 2 erapooletu ja 1 vastuhäälega. Kõik mitte-eestlastest saadikud hääletasid rahvahääletuse läbiviimise poolt. Olles rääkinud paljude inimestega tehastes, rahvasaadikutega, olen ma isiklikult veendumusel, et Tallinnas referendumi läbiviimine sellistel tingimustel ei mõju mingil juhul elanikkonda lõhestavalt. Vastupidi, see on samm ühinemise poole.
Ja lõpuks lubage ette lugeda Tallinna linnavolikogu pöördumine Eesti Ülemnõukogu poole:
"Pidada vajalikuks Eesti Vabariigis enne 17. märtsi 1991. aastat rahvusvahelise kontrolli tingimustes rahvahääletuse läbiviimine Eesti Vabariigi edasise staatuse küsimuses.
Rahvahääletuse läbiviimisega seotud praktiliste küsimuste otsustamine usaldada Eesti Vabariigi Ülemnõukogule. Seejuures lugeda eriti tähtsaks konsensuse saavutamist Eesti erinevate poliitiliste jõudude vahel."
Lõpetuseks lisaksin, et me püüdsime teha kiirküsitluse. Üleeilse seisuga toetab üle 70% küsitletud tallinlastest rahvahääletuse läbiviimist. Aitäh!
Juhataja
Suur tänu, härra Kork! Nüüd palume kõnetooli Tartu linnavolikogu esinaise proua Aino-Evi Lukase!
A.-E. Lukas
Lugupeetud eesistuja! Austatud daamid ja härrad! Tartu linnavolikogu ja linnavalitsus arutasid päevakorras olevat küsimust erakorralisel koosolekul 25. jaanuaril ning otsustasid nimelisel hääletamisel toetada Eesti Vabariigi iseseisvuse küsimuses rahvahääletuse läbiviimist 24. veebruaril 1991. Otsuse poolt hääletas 33 osavõtjat, erapooletuid oli 8, vastu ei hääletanud keegi. 2 inimest, sealhulgas linnavolinik härra Veetõusme, hääletamisel ei osalenud. Ühel või teisel põhjusel 12 linnavolinikku koosolekust osa ei võtnud. Eelnevalt olid osavõtjad tutvunud maa- ja linnavolikogude esimeeste, maavanemate ja linnapeade pöördumisega Eesti Vabariigi Ülemnõukogu poole 23. jaanuarist 1991. Samuti oli neile tutvustatud Ülemnõukogu riigi- ja rahvusvahelise õiguse ekspertide komisjoni poolt koostatud Ülemnõukogu otsuse projekti rahvahääletuse korraldamise kohta Eesti riikliku staatuse küsimuses 1991. aastal. Ligi kolm tundi väldanud arutelus jäid kõlama järgmised küsimuseasetused ja mõtteavaldused.
Peeter Olesk soovitas vältida sõna "vabariik", mille vasteks on vene keeles "республика" ja millel on oma 70 aasta jooksul välja kujunenud teatav varjund. Selguse huvides võiks kasutada terminit "riik", mille vaste on vene keeles "государство".
Sõnavõtja hindas kavandatavat rahvahääletust järjekordseks katseks iseseisvust kätte saada ning ära hoida 17. märtsil meile kahjulikke tulemusi. Avaldati seisukohti, et rahvahääletus ei pea tingimata toimuma 24. veebruaril, kuid kindlasti enne 17. märtsi.
Tunti muret, kas saavutatakse rahva seas vajalik üksmeel, kas suudetakse tagada tulemuste usaldusväärsus, kas saabuvad kohale välisvaatlejad. Arvamusi oli arutluse käigus igasuguseid, kuid arvestades nimelise hääletamise tulemusi, tekitas linnavolinikes hämmastust 29. jaanuari "Rahva Hääles" Peeter Raidla artiklis "Moskva ootamatu käik" sisalduv väide, et härra Ants Veetõusme olevat märkinud, et Tartu volikogu ei poolda referendumit, vaid üksnes laiemat rahvaküsitlust. Ei hääletamise tulemus ega otsuse sõnastus selliseks väiteks alust ei anna. Kuna meie otsus on üpris lühike, siis loeksin selle teksti teile ette:
"Tartu linnavolikogu ja Tartu linnavalitsuse otsus rahvahääletusest Eesti Vabariigi iseseisvuse küsimuses.
Tartu linnavolikogu ja Tartu linnavalitsus, olles veendunud Eestimaa elanikkonna valdava enamuse soovis näha Eestit iseseisva ja sõltumatu riigina, milles kõrgeima riigivõimu kandjaks on rahvas, otsustab toetada rahvahääletuse läbiviimist 24. veebruaril 1991. aastal Eesti Vabariigi iseseisvuse küsimuses."
Viimaste päevade jooksul on referendumi teema erutanud paljusid ja erinevaid seisukohti on avaldatud murettekitavalt palju. Arvamuste hulgas äratavad omaette tähelepanu need, millest konkreetsele argumentatsioonile vaatamata kumab läbi peamise vastuargumendina toodav asjaolu, et selle idee on välja pakkunud paraku "mitte õiged mehed".
On öeldud ka nii, et ega ikka maa- ja linnavolikogude esimeestele, maavanematele ja linnapeadele ühel ja samal hetkel üks ja sama mõte pähe ei saanud tulla. Ma ei saa rääkida oma kolleegide nimel, kuid mulle tegi küsimuse säärane asetus leebelt öeldes nalja. Kas väärt on üksnes niisugune otsustus, mille puhul ollakse kindlad, et selle tegijad jõudsid oma järeldusteni ilmtingimata eri ajal? See selleks. Sellest ei oleks olnud mõtet rääkidagi, kui ei teeks muret nii tõsise küsimuse ümber järjekordselt puhkenud konkureerivate erakondade erimeelsused. Ma pean õnnestunuks küsimuse sõnastust "Kas Eesti peab olema iseseisev ja sõltumatu vabariik (või siis ka riik, vene keeles igal juhul "государство"), kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas?"
Vastus sellele küsimusele näitaks, mida soovib Eestimaa rahvas, ja talle tuleb anda võimalus oma soov välja öelda nii, et see kostaks läände ja itta. Selles küsimuses sisalduv sõnaühend "peab olema" ei välista mingil moel meie riikluse taastamist ka õigusliku järjepidevuse alusel. On tõsi, et eesti rahvas ei avalda oma tahet esmakordselt, kuid nüüd teeks ta seda hoopis teistes ajaloolistes ning poliitilises tingimustes. 17. märtsil võidakse talle külge kleepida taas sootuks vastupidine tahteavaldus – see oht on täiesti reaalne. Ja NSV Liidu referendumi boikoteeriminegi, kui see ikka leiab aset, meid ei päästaks. Dogmaatiline ja kasuistlik on näha ennetavas rahvahääletuses ka kodakondsuse probleemi ennatlikku lahendust. Oleme varemgi suutnud korraldada valimisi kodakondsusseaduseta. Tuleb selleta toime tulla ka rahvahääletuse puhul.
Tartu linnavolikogu, Tartu linnavalitsus ja tartlased, kes viimastel päevadel on linnavolikoguga väga palju kontakti võtnud, ootavad Ülemnõukogult otsustusjulgust ja rahvahääletuse korraldamist enne 17. märtsi. Ma tänan teid tähelepanu eest!
Juhataja
Suur tänu, proua Lukas! Lugupeetud Ülemnõukogu, jätkame läbirääkimisi. Kõigepealt palume kõnetooli Enn Põldroosi.
E. Põldroos
Härra juhataja! Daamid ja härrad! Me läheneme olukorrale, kus Eestimaa saatus on ilmselt asetatud ühele kaardile ja seda sõltumata meie tahtest. Nüüd oleneb kõik meie hoiakust, kas meil jätkub mehisust juhinduda ainult Eestimaa huvidest või mitte. Ma arvan, et me peame endale selgeks tegema ühe asja. Kui nendesse motiividesse, millest me praegu Eestimaa tulevikku otsustades juhindume, kas või grammi võrra liitub mõtteid sellest, kuidas selles loos võivad mõne poliitilise jõu aktsiad tõusta või langeda, kui sellesse grammi võrragi lisandub soov nõnda omavahel poliitilisi arveid klaarida, siis pole meie koht siin. Sellisel juhul oleks eesti rahval täielik õigus pidada meid reeturiteks, samuti nagu siis, kui me hakkasime otsima taganemisteed ja mõtlema sellele, kuidas pehmelt maanduda võimalikku presidendivõimu.
Tahaksin praegu peatuda kõigepealt härra Hallaste poolt esitatud alternatiivsel projektil. Mulle tundub, et härra Hallaste ei mõelnud piisavalt läbi neid tagajärgi, ma ütleksin, hukutavaid tagajärgi, mida Eestimaale võiks tuua selle dokumendi vastuvõtmine. See parandus, mis siia täna tehti, oluliselt asja ei muuda. Ma näen vähemalt kolme arenguprotsessi, mis võiks käivituda selle dokumendi vastuvõtmisel.
Esiteks, me läheme Gorbatšovi referendumile vastu seda boikoteerides. Tõesti, teist teed meil ei ole, peame seda boikoteerima. Millised oleksid tulemused? Kõigepealt on karta, et siiski on ikkagi arvestatav hulk tigedaid eesti inimesi, kes siiski lähevad valimiskastide juurde, et vihaselt öelda oma ei sõna. Ei-sõna kaal ei kujune kuigi suureks, kuid tagajärjeks võib olla, et osavõtjate arv siiski ulatub üle 50%. Samal ajal lähevad sinna kõik need, kes tahavad öelda "jah", ning vastanutest enamik annabki jah-sõna üle 50%. See võimalus on küllaltki tõenäoline. Kuid milline oleks maailma reageering? Me peame arvestama seda, et lääne demokraatia kujutluste järgi on rahvareferendum siiski säärane püha loom, mille otsus on kõrgemal kõikidest teistest argumentidest, kõikidest teistest otsustest. Me peame arvestama ka seda, et vaatamata kõigele ilusale toetusele, mis meile viimasel ajal osaks on saanud, oleme siiski maailma jaoks teataval määral ebamugav asjaolu. Olen kindel, et sellise tulemuse võtab Lääs rõõmuga teadmiseks ning ütleb: "Rahvas on otsustanud, mis te veel tahate?" Peale seda on probleem päevakorrast maha võetud ja meie võime oma juriidilisest järjepidevusest rääkida või mitte, keegi sellele enam tähelepanu ei pööra. Seega võiksime siis pärast lihtsalt laiali minna.
Teine võimalus: boikott õnnestub, osaleb alla 50% elanikest. Nendest 75% hääletab liidulepingu poolt. Ma usun, et ka säärane tulemus meid eriti ei päästaks. Vastaspoolel oleks kohe väga meeldiv välja käia argument, et referendum toimus nende natsionalistide, separatistide ja muude pahade inimeste füüsilise terrori tingimustes. Inimesi hirmutati jne., inimesed ei saanud oma tahet avaldada, aga näete, nii palju tuli ja tulemus on taoline. See tulemus ei erineks esimesest mitte palju. Meil oleks pärast seda väga raske maailma ees esineda.
Kolmas variant on see, et me läheme kõik hääletama ja ütleme kõik "ei". Ent ka sellest pole suurt kasu, sest seda "ei-d" on võimalik väga mitut moodi kasutada. Kuna küsimus on seatud nii, et te tahate seda reformitud ja ilusaks värvitud föderatsiooni või mitte, siis "ei-ga" ütleme seda, et tahame Brežnevi-aegset süsteemi säilitada.
Nüüd Moskva võimalikud käitumisvariandid. Kui me läheme välja lihtsalt boikoti peale, on Gorbatšovil väga kerge kehtestada presidendivõim. Maailmas on referendumil siiski väga suur autoriteet ja rahva tahte selgitamise vastased ei leia kusagil erilist kaastunnet. Väites, et kaitstakse referendumi läbiviimist, läheb presidendivõimu kehtestamine võrdlemisi kergelt läbi. Samas peame ütlema, et takistada meie referendumit ei ole poliitiliselt sugugi nii kerge, see on tunduvalt raskem. Enne aga peame endale selgeks tegema, milleks me seda referendumit vajame.
Ma siiski ei nõustu kolleeg Tarandiga, kes ilmselt oli sunnitud ettekannet kiirustades tegema. Küsimus ei ole propagandistlik, küsimus on juriidiline. Nimelt meie enda referendum on juriidilise aktina ainukene võimalik argument, mis võib blokeerida Gorbatšovi referendumi mõju. Tänu temale on initsiatiiv meie käes. Küsitlus seda ei anna.
Teiseks, küsime, kas meil on referendumit vaja ainult selleks ...
Juhataja
Suur tänu! Head kolleegid, peame nõu. Eile registreeris end sõnavõttudeks 13 inimest, kuvaril, nagu te näete, on juba väga pikk nimekiri. Võib-olla otsustame läbirääkimised lõpetada? Samas on sõna palunud ka Nõukogude Liidu rahvasaadik Endel Lippmaa. Ma usun, et kellelgi ei ole selle vastu, et ta sõna saab. Ma loen ette, kes meil soovivad veel sõna võtta: Jaak Allik, Ülle Aaskivi, Priidu Priks, Mart Laar, Andrus Ristkok, Johannes Kass, Jüri Rätsep, Kaido Kama, Tiit Käbin, Arvo Junti, Mikk Titma, Peet Kask, Tiit Made, Arvo Sirendi, Anatoli Novohatski, Rein Veidemann, Valeri Kois, Lembit Arro, Juhan Telgmaa, Ants Paju, Jüri Kork, kohapealt soovib sõna Heldur Peterson. Siis veel Illar Hallaste, Ignar Fjuk, Vello Pohla. Ma teen ettepaneku lõpetada läbirääkimised sellise arvestusega, et viimane kõnepidaja on Vello Pohla ja viimane sõnavõtja kohalt Heldur Peterson.
Kohaloleku kontroll! Kohal on 76 saadikut, puudub 29.
Lugupeetud Ülemnõukogu, kes on selle poolt, et lõpetada läbirääkimised käesolevas päevakorrapunktis sellise arvestusega, et viimane kõnepidaja oleks Vello Pohla ja viimane sõnavõtja kohalt Heldur Peterson? Palun hääletada!
Selle ettepaneku poolt on 59 saadikut, vastu 1, erapooletuid on 7. Ettepanek on vastu võetud.
Järgmisena palume kõnetooli Jaak Alliku!
J. Allik
Armsad sõbrad, kallid kolleegid! Eesti rahvas, kes meid praegu raadioaparaatide ees kuulab, ootab meilt ainult ühte asja – üksmeelt. Sel juhul ta usub meisse ja teeb nii, nagu me otsustame. Kui me siin üksmeelt ei saavuta, löövad paljud käega, ei taha ega suudagi otsustada, kes on õiged ja kes on valed. Kui meie ei suuda milleski kokku leppida, on liigne seda ka rahvalt nõuda. Selles küsimuses, mida me praegu arutame, aga üksmeelt veel ei ole. Seda näitasid mitte ainult eilse päeva sõnavõtud, vaid ka ajakirjanduses on lõhe praegu üsna suur. See lõhe tuleb meil siin ületada, leida kompromiss. See on võimalik, kuid enne tuleb aru saada lõhe põhjustest.
Ja andke nüüd andeks, kui ma teemast natuke kõrvale kaldun. Selle lõhe põhjus on umbusk üksteise vastu. Selle lõhe põhjus on erakondlikkus. See on üpris naljakas, sest meid on siin saalis vähe, nagu on vähe eesti rahvastki, ja me enamikus tunneme üksteist üsna ammu. Isiksuste tasemel me nii väga ei kahtlustagi üksteist eesti rahva mahamüümise soovis. Niipea aga, kui me erakondade tasemele tõuseme, algavad süüdistused ja kahtlustused. Eelkõige peame mõtlema, kuidas neist üle saada. Praegu, seoses referendumiga, on kena öelda, et usaldame rahvast, aga ma olen kindel, et märtsikuu valimistel ei valinud eesti rahvas siia ühtegi oma vaenlast, kõik teod ja mõtted olid üsna hästi teada. Ja seepärast jätkem umbusalduse külvamine ja lepime kokku ühes lihtsas asjas: igaüks meist tahab oma rahvale ja lähedastele kõige paremat. Ja seepärast, kui me kuuleme enda omast erinevat arvamust, ärgem püüdkem selle esitajat maatasa tampida, vaid mõelgem, et ka selles on tõde. Püüdkem seda enda tõega ühendada ja nii jõuamegi õigele otsusele.
Eile kõlasid siin härra Tarandi ja härra Hallaste suust täiesti vastupidised argumendid referendumi suhtes. Rahva arvamuse fikseerimise vajadus, millest rääkis härra Tarand, on silmanähtav. Sama arvestatavad on aga ka kõik härra Hallaste sisulised väited ohtudest, mis on referendumiga seotud, ja me peame ka neid arvestama. Kus on väljapääs? Ma näen seda ja tahaksin selle teile esitada. Arusaamatuste ärahoidmiseks kasutan referendumi mõistet rahvahääletuse tähenduses, nii nagu see on kirjas Eesti Vabariigi ja muide, isegi ka Eesti NSV põhiseaduses: kui riigi seaduse vastuvõtmise kõrgeimat vormi. Kui me referendumi mõistet selles tähenduses kasutame ja rahvaküsitlust teises, siis leiamegi kompromissi.
Ma ei ole iial kahelnud, et rahvas tahab oma sõna öelda, ja talle tuleb see võimalus anda. Meie ülesanne on leida sellele tahteavaldusele poliitiliselt kõige õigem vorm. Ma ei kahtle ka rahva tahteavalduse tulemuses. Küsimus on selles, kas meil on küllaldaselt sise- ja välispoliitilisi eeldusi selle tahte koheseks realiseerimiseks, kui see on fikseeritud rahvahääletuse otsusena. Rahvas väljendas oma tahet selgelt ka Eesti Kongressi ja Ülemnõukogu valimistel. Meid valiti selleks, et me leiaksime poliitilised vahendid Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamiseks ilma vere ja ilma majandusliku katastroofita. See on meie ülesanne, mitte rahva oma. Ma kahtlen, et me oleme praegu selle ülesande juba lahendanud. Me ei ole veel saavutanud selleks vajalikku ühiskondlikku lepet. Loomulikult ei ole see argument, miks mitte rahva tahet otsusena väljendada.
Tõepoolest, miks mitte, kui sellele järgneksid vaid psühholoogilised tagajärjed. Kui aga tagajärjed võivad olla ka sellised, mis reaalselt lükkavad edasi ja raskendavad rahva tahte realiseerimist, siis me oleme poliitikutena teinud vea.
Rääkides referendumist, mõistab nii Gorbatšov kui ka rahvusvaheline avalikkus selle all referendumit, millest võtab osa ja mida tunnistab kogu hääleõiguslik elanikkond. Kõige tõenäolisem asjade käik meil oleks selline, et üks rahvas käib ühel referendumil ja teine teisel, kumbki teise tulemusi ei tunnista. Poolteist kuud on tehtud kära, konfrontatsioon on selle ajaga ainult kasvanud ja tulemus võib olla null. Aga tulemuseks võib olla ka Moldova variant Eestis, mis täiesti selgelt raskendaks meie iseseisvumist ja annaks Gorbatšovile trumbid läbirääkimisteks. Kurb oleks tagajärg ka siis, kui me ei saavuta selles asjas iseseisvusjõudude ühtsust ja jaguneme kolmeks.
Ma olen kindel, et omariiklus on võimalik saavutada iseseisvusmeelsete jõudude ühtsuses, see ei saa toimuda kellegi taktikepi all, me peame ju ühiselt selles riigis elama hakkama. Ennetava referendumi idee tekkis ausalt öeldes seoses 17. märtsiga, seega peaks meie põhieesmärgiks olema selle referendumi ärajätmine Eestis. Me peame asuma selgele seisukohale, et 17. märtsi referendumi läbiviimiseks vajalikud tingimused Eestis puuduvad ja seepärast seda läbi viia ei saa. Tingimuste all pean silmas tervet rida asjaolusid alates sellest, et Nõukogude valitsus ei ole tunnistanud 1940. aasta anneksiooni ebaseaduslikkust ja meie eristaatust võrreldes rea teiste vabariikidega, ja lõpetades sellega, et kui ühelt poolt tegutsevad sõjaväepatrullid, teiselt poolt aga elatakse barrikaadide taga, siis on referendum üsna kummaline ka siia saabuvate rahvusvaheliste vaatlejate seisukohalt. See aga käib ka ennetava referendumi kohta. Ühe läbiviimine põhjustab paratamatult ka teise läbiviimise vähemalt osal Eesti territooriumil, see peaks olema mõistetav.
Tegelikult me peaksime läbirääkimiste ajaks Nõukogude Liiduga kuulutama moratooriumi igasugustele referendumitele ja tegema rahvahääletuse läbirääkimiste tulemuse üle, siis oleks ka meil midagi otsustada anda. Ma arvan, et kahe referendumiga saavad mõlemad pooled omale läbirääkimiste jaoks vajalikul määral propagandamaterjali, meie aga peaksime propaganda asemel saavutama reaalseid leppeid iseseisvuse taastamiseks, see looks ka eeldused tõelise ja kõikide poolt aktsepteeritud referendumi läbiviimiseks.
Nii, aga nüüd asja teine pool. Ma olen rahvahääletuse poolt, kui me suudame rahvale garanteerida, et tema tahe realiseeritakse mitte kunagi tulevikus, vaid siis, kui rahvas on otsuse langetanud. Sest referendumi otsus, ma kordan, on Eesti Vabariigi põhiseaduse järgi seadusliku hierarhia kõrgeim aste. Ma kahtlen, et me seda suudame garanteerida. Kõigele lisaks ei ole veel lahendatud kodakondsuse küsimus.
Samas tahaksin täiesti aktsepteerida härra Rüütli ja härra Nugise soovi omada läbirääkimiseks Moskvaga kaalukaid argumente. Selleks tuleks läbi viia rahvaküsitlus Eesti alaliste elanike seas. Nii tulekski seda asja nimetada ja vene keeles, härra Nugis, on see täpselt see, mida te vajate: опрос населения путем голосования. Kui Nõukogude Liidus keegi arvab, et see ongi referendum – väga hea, las ta siis arvab, Eesti põhiseaduse järgi ei ole see asi referendum. Küsitlust eristab hääletamisest ka veel esitatud küsimuse vorm ja tulemuse fikseerimise vorm. Ma toetaksin ühena või kõige rohkem Jaak Jõerüüdi ettepanekut küsimuse kohta "Kas te toetate Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamist?". Võimalikud on muidugi ka teisiti sõnastatud küsimused. Ma arvan, et just küsitlus ja küsimuse selline sõnastus annab vajaliku informatsiooni, mida vajab härra Nugis, ja võimaldab saavutada ka vajaliku kompromissi siin saalis. See aga omakorda toob kaasa kogu elanikkonna, ma rõhutan – kogu elanikkonna – soovi selles osaleda või vähemalt mitte boikoti referendumi suhtes.
Ma teen konkreetsed ettepanekud rahvahääletuse otsuse projekti kohta. Kõigepealt nimetada ta otsuseks rahvaküsitluse korraldamise kohta kogu Eesti alalise elanikkonna hulgas Eesti iseseisvuse küsimuses. Kogu otsuse tekstis asendada sõnad "hääletus" ja "hääletamine" sõnadega "küsitlus" ja "küsitlemine" ja ära jätta § 17 lauseosa "kuulutada välja rahvahääletuse tulemus, mis määratakse kindlaks rahvahääletusest osavõtnute lihthäälteenamusega". Ära jätta § 18, see tähendab, et rahvaküsitlus ei anna otsust, rahvaküsitlus annab meile rahva arvamuse, millega meie oma poliitikas peame arvestama.
Ü. Aaskivi
Lugupeetud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Arvestades seda nii minule eelnenud kui ka minule järgnevat maskuliinset poliitikute raskekahurväge, näen ma enda ülesandena siin kirjeldada praegust situatsiooni võimalikult lihtsalt ja üldarusaadavas keeles. Sageli on nõnda, et käitumist ühes või teises olukorras on võimalik kontrollida väga lihtsa mudeli abil. Näen seda võimalust ka referendumidiskussiooni puhul.
Üleliidulise referendumi väljakuulutamine meile teadaoleva seaduse alusel meenutab mulle piltlikult öeldes olukorda, kus näiteks jõuk kurjategijaid hakkab kellelegi võrkude ja nööridega lähenema, et ta võrku püüda ja kinni siduda. Nüüd, arvestades eile härra Hallaste ja osaliselt ka täna härra Alliku poolt tehtud ettepanekuid, peaks see püütav ohver käituma selliselt, et ta ei tee mingit suurt kära, seisab uhkelt ja ootab. Ja selle vaikiva ootamise põhjused on sellised: "Ma olen vaba inimene ja kõik teavad seda, tõenäoliselt peaks ka kurjategijad teadma, et keegi ei tohi mind kinni siduda, isegi Ameerikas teatakse, et ma olen vaba ja mind ei tohi kinni siduda, ja sellepärast ma vastu ei hakkagi." Hea küll, nüüd on siis võrgud peale visatud, ja kui käsi selja taha väänatakse, võib ju kurjategijatele ka viisakalt ja vaikselt öelda: "Mis te teete? Ma olen vaba mees ja peale selle on mul kontinuiteet ka olemas." Aga sellest kõigest on vist natukene vähe abi! Ja jääb küsimus, kas sellest vaikimisest ikka oli tegelikult kasu? Kui oleks ikka juba enne aktiivselt vastu tegutsema hakatud, ehk oleks siis kurjategijatel enda poole jooksvaid inimesi nähes tekkinud hirm, et äkki neid tuntakse ära. Äkki saadakse aru, et toime pannakse kuritegu? Ja äkki jäänuks tegu nii pooleli?
Siin on juba öeldud, et me oleme ennast ammu ära määranud, kõik teavad, et me oleme vabad. Meil ei ole seda vaja korduvalt uuesti tõestada, eesti rahvas on seda juba teinud. Aga andke mulle andeks, kõige elementaarsem loogika ütleb, et kuriteo toimepanemist tuleb tõestada kuni kohtuni välja, kui vaja, ka ülemkohtuni välja, kui vaja, ka rahvusvahelise kohtuni välja. Ja selleks tuleb nii kannatanutel kui tunnistajatel korduvalt kohtutooli astuda.
Antud juhul on aga tegemist sellega, et nii ohver kui ka tunnistaja on rahvas. Ja järelikult tuleb rahval korduvalt sinna tunnistajatooli ehk hääletuskasti juurde minna ja ma usun, et ta on selleks valmis. Mulle hakkab orgaaniliselt vastu, kui püütakse tõestada, et hädaolukorras on mitte midagi tegemine parem kui aktiivne vastupanu. Mul tekib tõesti küsimus, kas näiteks sina, härra Laar, või sina, härra Hallaste, lased ennast rahulikult kurjategijal kinni siduda ega hakka vastu? Teid tundes, ausalt öeldes, ma sellist situatsiooni ette ei kujuta. Aga miks te siis tahate sellist olukorda, mida te endale ei soovi, Eesti rahvale ja Eesti riigile?
Jätame kõrvale kõik igasugused parteid, erakonnad ja kogu selle poliitilise spektri, mis meil olemas on. Ma seisan siin praegu kui eestlane ja ütlen teile, et kui mulle hakatakse liiga tegema, kui mulle seatakse püünisvõrke, siis ma hakkan vastu. Ja ma tahan aktiivselt vastu hakata, mitte passiivselt ootama jääda ja uhkelt, pea püsti, seista.
Mida teile lõpetuseks öelda? Ma arvan, et siin neid juriidilisi poolt- ja vastuväiteid tuleb veel nagu küllusesarvest. Ja sellepärast, rangelt päevakorrapunkti raames, loeksin teile ette hoopis ühe luuletuse, sest ütlemine, et kui poliitikud räägivad, siis muusad vaikivad, ei pea sugugi paika. Asi on lihtsalt selles, et muusad on ammu enne poliitikuid kõik ära öelnud. Niisiis, Hando Runneli "Võllalaul":
"Kolm kolpa läksid riidu maapõhjas pimedas.
Nad olid sinna toodud ka suures pimedas.
Ei tundnud, kes on tuttav ja kes on võõras just.
Nad vastastikku tundsid kõik pöörast võõrastust.
Kolm korralikku kolpa, kel kehad kadunud,
said aru, et siin kolkas kord käest on kadunud.
Kolm kolpa kolmes leeris ja nelja tuule peal.
Neil sõda aina veeres, ei tulnud rahu eal.
Need olid Eesti kolud, need olid Eesti olud."
Jõudu!
P. Priks
Lugupeetud juhataja, lugupeetud kolleegid! Eesti Vabariigi seaduses Eesti sümboolika kohta 1990. aasta 8. maist on § 1 p. 3 öeldud: "Eesti on iseseisev ja sõltumatu vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandjaks on rahvas." Mina arvan, et seda paragrahvi ei ole keegi vaidlustanud ja seega see ei saa olla referendumi objektiks. Referendumi objektiks on Eesti Vabariigi ja Nõukogude Liidu riiklikud suhted. Sellepärast on mul ettepanek: palun sõnastada rahvahääletuse korraldamise otsuse projektis sissejuhatav osa ja p. 1 järgmiselt: "Eestimaa elanike vaba tahte väljaselgitamiseks Eesti Vabariigi ja NSV Liidu suhete küsimuses otsustab Eesti Vabariigi Ülemnõukogu:
1. Korraldada kogu Eesti Vabariigi territooriumil pühapäeval ... 1991. aastal rahvahääletus Eesti Vabariigi ja NSV Liidu riiklike suhete küsimuses."
Saadikutele esitatud kolmest küsimusevariandist – ma räägin variantidest, mis on esitatud Ülemnõukogu Presiidiumi poolt – pean parimaks kolmandat. Eestikeelses variandis on aga sõnade asetus vale ja venekeelne on hoopis segane. Peale selle võib praeguses variandis leida meiepoolse kinnituse, et me ikkagi kuulame Nõukogude Liitu. Ka pean referendumi küsimust nr. 3 liiga kõhklevaks, umbes selliseks, et kui aega saame, siis hakkame sellega tegelema. Sellepärast pakun välja sama lause palju optimistlikumal kujul kahes võimalikus variandis koos venekeelse tõlkega.
Esimene variant: "Kas teie peate vajalikuks taastada iseseisev demokraatlik Eesti riik väljaspool NSV Liitu de facto?" Vene keeles: "Считаете ли вы необходимым восстановить самостоятельное демократическое Эстонское государство вне Союза ССР де-факто?"
Teine variant: "Kas vastab teie tahtele taastada iseseisev demokraatlik Eesti riik väljaspool NSV Liitu de facto?" Vene keeles: "Соответствует ли вашей воле восстановить самостоятельное демократическое Эстонское государство вне Союза ССР де-факто?"
Siin on erinevus ainult esimeses 3-4 sõnas. Ühel juhul: kas te peate vajalikuks taastada, teisel juhul: kas vastab teie tahtele taastada. De facto on lisatud just selleks, et ära näidata meie mittekuulumist NSV Liitu de iure, aga de facto me ju seal oleme. Tänan tähelepanu eest.
Juhataja
Suur tänu! Kolleegid, ma pean teiega natukene nõu. Praegu vastata ei ole vaja, kuid mõelgem. Mulle saabub juba hulgaliselt parandusettepanekuid ja võib oletada, et need on seinast seina. Kas me anname parandusettepanekud läbitöötamiseks õiguskomisjonile või moodustame redaktsioonikomisjoni? Võib-olla sõnavõtjad mainivad, milline lähenemisviis oleks õigem. Järgmisena palume kõnetooli Mart Laari ja seejärel Endel Lippmaa.
M. Laar
Austatud härra juhataja! Austatud saadikud! Tänane arutelu ja ilmselt järgnev otsus on Eesti tulevikule kahtlemata erakordselt olulise tähendusega ning seetõttu saab ainult ühineda härra Põldroosi ettepanekuga. Tõesti, tuleks unustada kõik isiklikud argumendid, kõik poliitilised vastuolud ja lähtuda asjast enesest, aga mitte püüda kellelegi silte külge kleepida, sest ei saa ju Eesti enam teha teist referendumit, kui me oleme ühe referendumi ära teinud. Otsus, mille me täna langetame, on ühene ja lõplik ning saatuslik. Seda tuleb meil kõigil tõesti arvestada. Mis tahes otsuse langetamisel ei tohiks aluseks olla mingi surve ei Idast ega Läänest (kui läänest selline surve ka oleks!). Aluseks olgu ikkagi tõesti meie enda kindel veendumus, et just see samm on antud hetkel meile hädavajalik ja me ei saa ilma selleta edasi minna. Teist korda, nagu ma ütlesin, me sellele enam minna ei saa. Seejuures ei tohi unustada, et vastavalt referendumikogemustele on tegemist erakordselt õrna asjaga, milleks tavaliselt on vajalik rahu ja tasakaal maal ning täielik üksmeel ühiskonnas selle korraldamiseks.
On tarvis seadust selle kohta, kes referendumis osalevad, on tarvis seadust üldse referendumi korraldamise kohta. See küsimus on juba seetõttu oluline, et meil on seda välja kuulutades tarvis surmkindlat veendumust, et asi läheb korda ja väga hästi korda. Selline tulemus, nagu tänane "Rahva Hääl" referendumi kohta pakub, see on, et põhimõtteliselt toetaks iseseisvust 67% küsitletuist, oleks meie jaoks ebaõnnestumine. Sest Nõukogude Liidul on ju väga kerge ka seda referendumit tõlgendada referendumina NSV Liidu koosseisust väljaastumise küsimuses ja piisaks vaid 2%-lisest langusest, et me oleksime ka Nõukogude Liidu seaduste järgi väga halvasti puntras ja seda me peame arvestama. Ma peame olema tõesti väga kindlad oma otsuse õigsuses.
On väga õige see, mida on korduvalt välja öeldud, et tuleb usaldada rahva tahet. Aga see, et meie rahvas oma suures enamuses tõesti iseseisvust soovib, on kindlalt õige. Aga kui me ei suuda kindlalt tagada, et ei toimuks andmete võltsimist, et seda hääletamist üle ei võeta, kui me ei suuda kindlalt tagada ohutust ja julgeolekut kõigile nendele, kes sellest referendumist osa võtavad, siis me võime ajalukku minna tõesti rahvana, kes korraldas referendumi tankitorude ees. Seda me ilmselt oleme valmis ka tegema. Me peame ka seda võimalust arutama, sest olukord on referendumi läbiviimiseks kõike muud kui soodne.
Samal ajal on täiesti õige see, mida proua Aaskivi ütles. Me ei saa minna sellele meid 17. märtsil ootavale referendumile vastu, käed valveseisangus kõrval, ja ainult oma põhimõtteid kuulutades. Olen täiesti kindel, et me peame selle 17. märtsi referendumi vastu väga aktiivselt välja astuma ja selles küsimuses on siin saalis vist absoluutne üksmeel olemas. Ja ma arvan, et see konsensus peaks väljenduma ka kindlalt vastuvõetud ühises otsuses, ükspuha, millise variandi poolt me siis hääletame.
Küsimus on nüüd selles, kas on selle referendumi vastu kõige mõttekam, võib-olla mitte kõige aatelisem, aga kõige kavalam just hetkel välja astuda? Selle peame meie siin täna välja mõtlema! Ja meil on ohtlik ja väär sisendada rahvale veendumust, et kui me ka läheme sellele äärmuslikule ja kõige otsustavamale teele, s.o. referendumile, et siis see automaatselt meie probleemid lahendab ja peale seda Eesti iseseisvumine kiireneb hüppeliselt. Mina isiklikult seda ei julge garanteerida. Sama oleme lootnud väga paljudest teistestki asjadest. Ja ma kardan, et antud olukorras ka kõige positiivsem referendumi tulemus on meile vaid heaks argumendiks läbirääkimistel Moskvaga. Kas aga selleks on tõesti vaja sellist aktsiooni, mida eesti rahvas enam teine kord korrata ei sаа?
Tundub, et praeguses olukorras, mil ühiskonnas ühtsus puudub, on mõistlik kompromiss rahvaküsitluse läbiviimine, millest on palju räägitud ja mis on oma deklaratsioonijõult, oma esindusjõult tõesti see, mida Venemaa soovib. See on rahva küsitlemine ja see vastaks Moskva soovidele võib-olla isegi rohkem kui muu.
Meie, kes me oleme siin saalis lõputult rääkinud Balti ühtsusest, olgem siis ükskord nüüd selle ühtsuse kandjad ja ärgem püüdkem oma probleeme lahendada teiste Balti rahvaste arvel. Hoidkem seda Balti ühisrinnet! Leedu on välja kuulutanud küsitluse, mitte hääletuse. Olen täiesti nõus härra Heinz Valguga, kes tänases "Kodumaas" väidab, et meil tuleks kindlasti Leeduga koos sammuda. Mõtelgem küsimuse lahendamisel ka selle peale!
Mida ma tahaksin öelda lõpetuseks? Ükspuha, millise otsuse mida me täna langetame, isegi siis, kui me valime selle – ma isiklikult pean seda antud olukorras liiga ohtlikuks –, on selge, et kui see otsus on langetatud, siis peavad lõppema kõik vaenud, kõik lahkhelid, kõik eriarvamused. Ja kõik need poliitilised jõud, kes tõesti tahavad seista Eesti iseseisvuse eest, peavad selle otsuse järgi, mis täna langetatakse, minema täiesti ühtselt edasi selle otsuse täitmise teed. Tahaksin sellele üles kutsuda kõiki saadikuid! Aitäh!
Juhataja
Suur tänu! Lugupeetud kolleegid, mulle juba laekuvad ettepanekud kooskõlastuskomisjoni moodustamise kohta. Kuidas suhtutakse sellesse, kui ma annaksin need ettepanekud õiguskomisjonile ja paluksin, et õiguskomisjon korraldaks kooskõlastuskomisjoni tööd? Ei sobi? Mõelge, mõelge, me tuleme mõne hetke pärast selle probleemi juurde tagasi. Endel Lippmaa, palume kõnetooli!
E. Lippmaa
Lugupeetud rahvasaadikud! Meil on ees küllaltki keeruline probleem. Kas teha referendum ehk rahvahääletus või teha plebistsiit ehk küsitlus või üldse mitte midagi? Muidugi on keskvalitsus ammu aega nõudnud niisuguse referendumi tegemist, juhul kui me soovime Nõukogude Liidust välja astuda. Me oleme sellest keeldunud, teatades, et me ei soovi enam midagi teha. Oma 30. märtsi otsusega oleme juba tühistanud Nõukogude Liidu konstitutsiooni kehtivuse meil ja järelikult ei saa enam juttu olla ka Nõukogude Liitu kuulumisest. Sellele muide ei vaielnud ka härra Nišanov möödunud teisipäeval vastu, öeldes ainult, et noh, eks me aruta seda siis läbirääkimiste käigus. No olgu pealegi, arutame siis!
Referendumi küsimuse lahendamine muidugi nii väga lihtne pole. Oleme referendumist kogu aeg keeldunud, sellesama ja ka paljude teiste loogiliste argumentide tõttu, mida me oleme siin juba palju kuulnud. Kuid nüüd on meil teatud mõttes sundseis, sest ma kardan, et 17. märtsil tõepoolest tehakse mingisugune referendum, tehakse mingisuguses osas meie riigist ja selle tulemused võivad olla meile väga halvad, kui see saab olema meie ainuke referendum. Asi on praegu läinud keerulisemaks, kui ta oli varem, sest mängus pole mitte ainult Moskva keskvalitsus, mängus on ka rahvusvaheline üldsus.
Nimelt on hakanud mõjuma Ameerika Ühendriikide suhtumine asjasse. Nimelt 23. jaanuaril tegi Kanada teadlane Parming välissuhete komisjonile avalduse, kus ta seab kahtluse alla meie Ülemnõukogu ja meie valitsuse kompetentsi ükskõik milliste otsuste tegemisel või rahva esindamisel. Ta tegi seda nii kategoorilises vormis, et jäi mulje, nagu isegi Leedu ja Läti veretööd oleks just nagu okupatsioonivõimude omavaheline asi. See muidugi ei ole nii, aga see avaldas oma mõju.
Kui pärast riigisekretär Bakeriga kohtumist toimus järgmisel päeval Eesti, Läti ja Leedu esindajate kohtumine Esindajatekoja välisasjade komisjonis, siis viidates nendele kahtlustele, küsiti meilt väga selgelt, et noh, kui te teeksite referendumi, milline protsent teist siis ikkagi lõppude lõpuks soovib iseseisvust? Seepärast ongi asi läinud mõnevõrra keerulisemaks, kui oli varem. Neid arutelusid tsiteeriti pressis küllalt ulatuslikult.
Viimasel istumisel, lõunasöögil Ühendriikide suursaadiku Matlocki juures tõstis ta jällegi üles sama küsimuse. Arnold Rüütel mainis, et me võime ju küsitluse või referendumi korraldada, kuid meil on kahtlusi, kuidas see mõjutaks õigusliku järjepidevuse põhimõtte järgimist ja mittetunnustamispoliitikat. Vastus oli ühene: Ühendriikide arvates ei oleks referendum mitte mingil kombel kahjustav. Vastupidi, kui see annab tõesti iseseisvust kinnitava tulemuse või iseseisvustaotlust kinnitava tulemuse, siis on see täiendavaks aluseks niihästi ühele kui teisele, tähendab mittetunnustamispoliitikale ja riigi järjepidevusele. Seega siis, mingit loogikat sellel alusel vastu vaielda ei ole. Ma olin ise selle jutuajamise juures ja tean seda täpselt.
Ma arvan, et meil on võrdlemisi selge, et mitte midagi tehes me ei saavuta ka mitte midagi. Kaasa minnes keskvalitsuse poolt korraldatava referendumiga me ainult kaotaksime, sest seal on väga kerge ka meie boikoti korral saada meile täiesti kahjulikku tulemust.
Veel: me ei või teha asja, mis on nõrgem keskvalitsuse poolt korraldatavast ettevõtmisest. See tähendab, kui meie teeme plebistsiidi ja keskvalitsus teeb referendumi, siis on karta, et maailma avalikkuse ees jääb peale referendum kui kõrgem vorm. Niisiis, peame ikkagi tegema referendumi. Ma arvan, et meil on selletõttu vaja arutada seda asja niikaua, kuni me jõuame üksmeelele.
Teen esiteks teile oma seisukoha selgeks. Ma ei ole kunagi varem olnud referendumi pooldaja, ma ei ole seda iialgi propageerinud ja veel mõni päev tagasi raadiosaates ütlesin, et ma liitun enamuse arvamusega ja praegu oma arvamust välja ei ütle. Aga täna olen seda sunnitud juba tegema, nimelt pärast kõigi olemasolevate materjalidega tutvumist. Ma pooldan referendumit nüüd selletõttu, et olukord on siiski küllaltki kriitiline, Nõukogude Liidu välisminister teatas vägede väljatõmbamisest Baltikumist ja eriti veel nende täiendavate mustabaretiliste vägede väljatõmbamisest Balti riikidest. Aga nüüd äsja kuulsime, et soomusautod sõidavad just praegu kuhugi "kindla plaani järgi" – seitse või mitu neid oligi? Kas meie just parajasti tolle kindla plaani suund oleme, seda me ei tea, aga on täiesti võimalik, et mõnikord ikka oleme ka, ja võib juhtuda, et meid kõrvaldatakse siit lõplikult. Sellisel juhtumil on referendumist palju rohkem kasu kui plebistsiidist ehk eesti keeles rahvaküsitlusest.
Ma arvan ka, et me peame selle korraldama ise ja mitte liituma üleliidulisega, sest üleliiduliselt oleks me tilk meres. Tehes selle ise, oleme aga kogu meri ja sel juhul on meie kaal palju suurem. Praegu nõuab meilt vastust sellele kardinaalsele küsimusele kogu maailma avalikkus Moskvast Washingtonini ja me ei saa enam ütelda, et me seda ei teegi. Siis järeldatakse, et me ei tea ise, mis me tahame, või kardame tulemust.
Minu isiklik arvamus, mille ma esitan arutamiseks, on teha kujunenud olukorras referendum lihtsa küsimusega, puudutamata Nõukogude Liitu. Võiks olla umbes nii – "Kas Eesti peab olema iseseisev sõltumatu riik?" ja kõik. Sellest peab igaühel olema võimalik aru saada ilma juriidiliste keerutusteta ja ilma, et me tooks sisse igasuguseid peenikesi juriidilisi probleeme. Tänan!
Juhataja
Suur tänu! Järgmisena palume kõnetooli Andrus Ristkoki. Annan teada, et lähtudes erivolitustest ja peaministri eesõigustest saab pärast teda sõna Edgar Savisaar.
A. Ristkok
Nagu härra juhataja palus, alustan sellest, et ka minu veendumust pidi tuleb referendum läbi viia. Selle tõttu lähtun ma Ülemnõukogu Presiidiumi otsuseprojektist. Tahaksin teile formuleerida mõned juhtnöörid, mis aitaksid ehk ohjeldada meie kohati väga arutult ekslevaid arutlusi mitme otsustamisele tuleva küsimuse ümber. Need juhtnöörid puudutavad rahvahääletusel esitatavat küsimust.
Üsna loogiline on arvata, et see küsimus peab vastama teatud kriteeriumidele. Ja ma usun ka, et kuskil riigiehituse käsiraamatutes on need kriteeriumid ehk isegi kirjas. Paraku pole meil selliseid käsiraamatuid kunagi kasutada olnud. Aga ma üritan siiski sõnastada vähemalt 4 kriteeriumi ja minu meelest on küll raske vaidlustada nende ilmselget paikapidavust. Küsimus, mis esitatakse rahvahääletusele, peaks vastama järgmisele neljale tunnusele.
Esmalt poliitilisele. Tähendab, küsimus peab vastama meie küsitluse eesmärgile. Seda kriteeriumi ma siin seletama ei hakka, sest minu meelest poliitilistes küsimustes kõige esinduslikum kogu istub just nimelt siin saalis ja mul pole põhjust siin esirinda trügida.
Teine kriteerium on juriidiline. Tähendab, see lause peab olema vettpidav võimalike tõlgenduste suhtes. Usun, et selle koha pealt on tõhusa töö teinud Ülemnõukogu Presiidiumi juures töötanud ekspertkomisjon, kuhu kuulusid oma ala vaieldamatud asjatundjad. Vaevalt suudab keegi paremini tõlgendamisohtusid läbi kaaluda. Tõsi küll, nende poolt pakutud küsimus ei vasta ühele järgmistest kriteeriumidest ja seetõttu ta võib-olla ei ole päris kõlblik.
Kolmas kriteerium on keeleline, küsimus peab olema korrektne, üheselt mõistetav ja kindlasti ka üheselt tõlgitav. Meil on vaja seda tõlkida ja see peab olema samamoodi mõistetav ka vene keeles ning samuti vähemalt inglise ja saksa keeles, võib-olla mõnes veel.
Ja neljas, mitte põrmugi vähem tähtis sotsiaalpsühholoogiline kriteerium. See tähendab seda, et see küsimus peab olema üheselt mõistetav ja ka üheselt vastatav. See ei tohi sisaldada lausendi osi, mille suhtes võivad vastajal tekkide erinevad hoiakud ja mistõttu vastust ei saa üheselt tõlgendada.
Kui me neid nelja kriteeriumi üheaegselt silmas ei pea, siis seda "jah" ning "ei" vastuste joru, mis me kätte saame, ei saa tõlgendada nii, nagu eesmärgiks oleme seadnud.
Praegu pakutud küsimustest vastab nendele 4 kriteeriumile kõige rohkem Tiit Made esitatu, mida äsja ka härra Lippmaa toetas. See kõige lühem: "Kas Eesti peab olema iseseisev ja sõltumatu riik?" Võimalik, et selle küsimuse puhul tekib tõlkimise probleem, miks muidu tahetakse kindlasti lisada juurde veel kuulumine Liitu või mittekuulumine. Võimalik, et "iseseisvus" ei ole vene keeles tõlgitav nii ühemõtteliselt, kui meie teda mõistame. Võib-olla iseseisvus vene keeles ei tähenda seda, et see on – iseendaga hakkama saamine, vaid keegi veel juhatab ja aitab. Siis tuleb, kas leida uus sõna või tõlkes mingi nipp abiks võtta. Siin peaksid keelemehed aitama, vaevalt et meie hulgas neid spetsialiste on.
Ja viimaks, siin on mitu korda küsimärgi alla seatud rahvahääletuse sisuline vajadus. Ärgem siiski unustagem, et referendum on vaieldamatult ikkagi poliitika formaalne tööriist, mitte sisuline. Sisuliselt ei ole meil kellelgi vaja teada saada, kas eesti rahvas tahab iseseisvaks saada või mitte. Seda on 50 aastat kinnitatud ja viimasel kahel aastal mitmel korral ka formaalselt. See mandaat on meil kõigil olemas juba siia valimisega ja loomulikult selle üle arutleda pole mõtet. See oleks lihtsalt demagoogiline.
Ma soovitaksin väga saadikutel demagoogia vältimiseks lugeda eile "Päevalehes" ilmunud Ülo Vooglaiu kirjutatud lugu. Väga kahju, et see ei ole ilmunud veel vene keeles. Kas ta ilmub, ma ei tea, aga vaja oleks. Sest paljud meie teisekeelsed saadikud ei tee just nimelt vahet, mis on argumenteeritud arutlus ja mis on demagoogia. Nii et soovitaksin ka sellest juhinduda. Aitäh!
E. Savisaar
Lugupeetud kolleegid! Austatud spiiker! Ma arvan siiski, et Eesti ühiskond on ühtne. Ta on olnud ühtne kõik need viimased paar meile rasket aastat. Ainult poliitikud ei ole seda mitte iga kord, aga see ei ole nii traagiline, kui oleks veelahe rahva enda sees. 67% praegu, kui asi on alles algstaadiumis ja sisuliselt veel otsustamata, ei ole mitte halb tulemus, arvestades avaliku arvamuse kujunemise dünaamikat. Me teame, et 67% on see osa elanikkonnast, kes on oma otsuse juba tänaseks teinud. Arvan, et referendumi päevaks nõnda otsustajate arv oluliselt kasvab. Nüüd põhimõtted, millel rajaneb minu suhtumine referendumisse.
Esiteks, referendum peaks kindlasti olema ennetava iseloomuga. Siis on meil fakt olemas ja Moskva peab hakkama vaeva nägema, et seda vaidlustada ja ümber lükata. Vastasel juhul on nii, et 17. märtsil saab Moskva fakti ja meie peame hakkama mõtlema, kuidas seda teisiti mõtestada või ümber lükata. Niisiis – ennetav referendum!
Teiseks, objektiks peab olema Eesti Vabariigi suhe Nõukogude Liiduga.
Kolmandaks, see peaks olema laia osavõtjate kontingendiga referendum. Sellega me sirutaksime sõbrakäe ja näitaksime oma usaldust ka teiste Eestis elavate rahvaste suhtes.
Neljandaks, see peaks kahtlemata olema rahvahääletus, mitte rahvaküsitlus, sest kui me peame tegema niisuguse valiku, kas tegu on rahva arvamusega, mida me teada tahame saada, või siis rahva otsusega, mille täitmine on meile kohustuslik, siis ma olen Jaak Allikuga nõus, et rahvaküsitlus annab meile tõepoolest argumendi, aga samal ajal ta annab ka Moskvale vastuargumendi, aga kui läheb otsustamiseks, siis võib-olla võetakse teine seisukoht. Ja meile ei saa siis öelda, et inimesed hääletasid sellepärast nii, et nad teavad, et õiguslikult sellele veel midagi praktikas ei järgne. Ja kui me ikkagi otsustame lihtsalt teada saada rahva arvamuse, siis ma usun, et mõni aeg hiljem oleme ikkagi sunnitud asja juriidiliseks vormistamiseks rahvahääletuse välja kuulutama. Loomulikult ei ole praegu küsimus propagandistliku argumendi saamises, vaid küsimus on ikkagi meie sammude juriidilises põhjendatuses, selle toestamises. Kui me tõesti mõne aja pärast uuesti peame selle asja juurde tagasi tulema ja rahva arvamuse asemel ka tema otsust tahame teada, siis küsib rahvas: "Kui kaua meiega veel mängitakse?" Seejärel võib meid tõesti ähvardada inimeste poliitiline passiivsus.
Ma kordaks üle ka selle argumendi, millest rääkis siin enne akadeemik Lippmaa. Me ei tea, milline võim ja valitsus on siin Toompeal poole aasta pärast ja milline on siis suhtumine rahva iseseisvustaotlustesse. Ma pean aga õigeks, et rahvas otsustaks ja see otsus oleks kohustuslik mis tahes Ülemnõukogule ja mis tahes valitsusele. Ka sellele valitsusele, kus peaministriks oleks näiteks lugupeetud rahvasaadik Panfilov. Selleks peab rahva tegelik otsus olema igal juhul tehtud ja see oleks kasutuses absoluutse argumendina, et rahva tahe oleks õiguslikult fikseeritud. Siis me võime öelda, et me oleme igal juhul siin Toompeal ka midagi ära teinud. Võib-olla mõne aja pärast pole seda võimu, kes tahaks rahva käest seda iseseisvuse asja üldse küsida. Ja kui ei taha küsida, siis leidub alati ka argumente, miks mitte küsida. Tänan!
Juhataja
Suur tänu! Lugupeetud kolleegid, palusin õiguskomisjoni, et ta võtaks enda peale kooskõlastuskomisjoni komplekteerimise ja kõik need küsimused, mis vajavad redaktsioonilist laadi tegevust. Seega palun kõigil saadikuil ettepanekud kandidaatide kohta Tõnu Antonile esitada. Järgmisena palume kõnetooli Johannes Kassi!
J. Kass
Lugupeetud kolleegid ja teised saalis viibijad! Ma olen rahvahääletuseks valmis, kuid minuski on teatud kõhklused. Toetan rahvahääletust järgmistel põhjustel ja andke mulle andeks, et neist paljud on juba siin korratud.
Esiteks, ta on hea vastuvahend 17. märtsi NSV Liidu referendumile.
Teiseks, praegune üleminekuperiood – iseseisvuse taastamise etapp – on ennast poliitiliselt ammendanud ja me tammume paigal. Puudu tuleb tõsistest argumentidest ja käiku lähevad fabritseeritud, suvaliselt tõlgendatavad, mida vastaspool Moskvas meie vastu ka väga edukalt kasutab. Sisuliselt on edasine venitamine tagasiminek. Praegune periood on end ammendanud ka selles mõttes, et välisriigid ootavad konkreetset juriidilis-poliitilist dokumenti, et tõsta oma toetus meile samale tasandile.
Kolmandaks, samaaegselt on meile nagu looja tahtel ilmunud sellised soodsad asjaolud, mis suurendavad ühtekuuluvustunnet ja ka vene kogukonna kaasatulekut. See tähendab, nad pooldavad eraldi olemist sellest suurriigist, kus majanduse kaos on nende isikliku rahatasku pihta väga valusalt virutanud. Ka verine ebademokraatlik sõjalisele jõule toetuv valitsussüsteem ei meelita olema enam tema tahte all.
Neljandaks, senised kõhklused vene elanikkonna hulgas, et neid ootab ees teise sordi elanike staatus, peaks olema Vene–Eesti lepinguga likvideeritud. Muidugi tuleks seda veel kinnitada meiepoolsete eraldi avaldustega, selgituste ja kinnitustega.
Ja viiendaks, tulevik on väga tume ja ma ei näe võimalust, et ta muutuks paremaks iseenesest, ilma meiepoolse kaasabita.
Kuid nüüd tahaksin ma rääkida ka miinustest. Praegune olukord on rahvahääletuse läbiviimiseks demokraatia seisukohalt täiesti ebanormaalne. Vaatamata tehtud prognoosidele ja nimetatud soodsatele teguritele on olemas väga suur võimalus, et tugevad vaenulikud vastujõud võivad sekkuda ja pöörata tulemuse pehmelt öeldes meile kahjulikuks, see tähendab, täiesti hukutavaks, kui me just ei suuda leida või ei võta kasutusele julgestusnööri, mida on meile vaja suure hüppe tegemiseks üle kuristiku.
Lugupeetud saadikud, me peame otsustama, kuid me ka vastutame tulemuste eest! Kui me ei suuda selles osas igale saalis olijale kindlustunnet anda, siis me ei saavuta seda nii vajalikku ühtsust, millest rääkis Jaak Allik. Mitte keegi siin saalis ei ole veel püüdnud esitada lisajulgestusmeetodeid võimalike negatiivsete tagajärgede vastu. Ma pakuksin omalt poolt midagi. Et suurendada kontrolli ja analüüsi võimalusi, teen ettepaneku kanda küsitluslehele statistiline osa järgmiste küsimustega.
1. variant: teie rahvus, teie vanus, mis ajast elate Eestis.
2. variant: teie rahvus, mis ajast te elate Eestis. Statistilise osa mittetäitmine ei tühista hääletussedelit.
Mis ma sellega tahan saavutada? Ma tahan sellega saavutada parema analüüsi võimalusi õigete otsuste langetamiseks rahvahääletuse tulemuse põhjal.
Teiseks, võimaliku varjatud kuid organiseeritud kujul vastutegevuse korral, võltsimise korral on kontrolli ja avastamise võimalused tunduvalt suuremad. See, et kohal on välisvaatlejad, et on tugev valve hääletuskastide juures, ei kõrvalda veel organiseeritud provokatsioonide ohtu, mis võivad väga oluliselt mõjutada teise poole vaadet asjale.
Küsiksin ka härra Hallaste käest, kas temalgi on pakkuda selliseid piltlikult öeldult julgestusnööre? Kahjuks ei ole teda kohal! Ma annan endale aru, et minu pakutu on nõrguke abinõu, kuid andke midagi paremat!
Nüüd teiste küsimuste juurde. 24. veebruari ma ei pea vajalikuks ja pean koguni ebasoovitavaks. See avaldab positiivset mõju ainult eesti elanikkonnale, kellele seda ei ole vajagi, kuid mõjub väga halvasti teisele poolele. Me justkui surume jälle mingi kodanlikku süsteemi neile peale jne. Peame referendumi korraldama nii kiiresti kui võimalik, kuid seejuures peab olema garanteeritud korrektsus ja seaduslikkus.
Teiseks, kuidas jääb Lätimaaga? Vaat sellele küsimusele tahaks tõesti vastust saada nende endi suust. Kas meie praegune samm ei ole sama hea, kui me, olles terroristide poolt haaratud lennukis, rabame langevarju ja hüppame välja, jättes lätlased sinna üksinda peale?
Nüüd küsimuse tekstist. Olen arvamusel, et see peaks kõlama nõnda: "Kas tahate, et taastataks iseseisev demokraatlik Eesti Vabariik (riik) väljaspool NSV Liidu koosseisu?" Ma pean siiski vajalikuks sõna "vabariik", ehkki ka sellele on vastuväiteid.
Ja lõpetuseks tahan öelda…
Juhataja
Suur tänu, Johannes Kass! Järgmisena palume kõnetooli Jüri Rätsepa!
J. Rätsep
Lugupeetud juhataja, austatud kolleegid! Protsessualistina on mulle arusaamatud täpselt samad küsimused, mida Ülle Aaskivi siin juba nii kujundlikult käsitles. Ma ei saa aru sellest, kuidas saab mitte midagi tehes saavutada positiivset tulemust või isegi protsessi paigaltnihkumist. See on nii arusaamatu, et sel teemal enam rääkida ei olegi mõtet.
Selle koondküsimuse lahendamisel, mille puhul me täna pinge all oleme, tuleks aluseks võtta Ülemnõukogu Presiidiumi poolt esitatud eelnõu. Ja kindlasti toetan ma referendumi terminit, kuid samal ajal on võimalik ka üks liberaalne kompromiss, mille ma esitaksin kui täiesti reaalse aluse arutatava küsimuse lõpplahenduse eel. Ma arvan, et juriidilise tähenduse poolest ei ole märkimisväärselt tagasihoidlikum selle toimingu nimetamine üldiseks rahvaküsitluseks. Tingimata üldiseks rahvaküsitluseks! Õiguslik sisu on tal ligikaudu võrdväärne, sest et referendumi ametlik definitsioon katab selle mõiste, samuti teadaolev õiguspraktika, mida käsitles siin Jaak Allik.
Ma arvan, et sisse ei tohiks võtta kristlike demokraatide projektis nimetatud viidet õiguslikele tagajärgedele. See viide on minu arvates tarbetu ja ahistab mõiste sisu.
Otsuses peaks olema tingimata nimetatud tingimused, kus üldine rahvaküsitlus toimub, eriti peaks olema säte võõra armee kohaloleku kohta.
Esitatav küsimus võiks olla järgmine: "Kas soovite elada sõltumatus, iseseisvas, demokraatlikus Eesti Vabariigis (ametliku riigi nimetusena suurte tähtedega Eesti Vabariik), mis ei kuulu ühegi föderatsiooni ega konföderatsiooni koosseisu?" Minu arvates on sellel formuleeringul oluline tähtsus selles mõttes, et ta väldib NSV Liidu nimetamist. Teiseks on tal oluline kaal minu arvates sellepärast, et ta väliselt on küll kohmakavõitu ja juriidiliselt terminoloogialt ülepingutatud, kuid see-eest sisuliselt väga täpne, ja mis veel märkimisväärne, ta parafraseerib teadlikult Nõukogude Liidu referendumi küsimust. See ei ole tema nõrkus, vaid tugevus. Sellega langeb ära võimalus kas või sundkorras võtta uuesti see küsimus käsitlusele NSV Liidu referendumi päeval.
Arutasime muuseas küsimuse formuleeringut ühes komisjonis töö vaheajal Gabriel Hasakuga. Me oleme endistest aegadest olnud protsessuaalsed vastased, vastaslaudade taga töötanud ja see pakutud küsimus kujutab endast kompromissi niisuguste isikute konsensusele jõudmise tulemusena. Mainin seda sellepärast, et mitte autorlust enese nime külge kleepida.
Mis puutub veel väga lugupeetud kolleeg Hallaste väidetesse selle kohta, et poliitikud on hakanud oma vaateid muutma ja ütlema lahti seisukohtadest, millel nad on olnud aastaid tagasi, siis ma ütleksin, et kui Eesti poliitikud ei oleks seda teinud, siis ei oleks Illar Hallastet ega ka mind selles saalis neid küsimusi arutamas. Tänan tähelepanu eest!
K. Kama
Austatud Ülemnõukogu! Ma katsun natuke kirjeldada seda olukorda, kuhu me oleme praegu sattunud. Ma olen neil päevadel vestelnud siin kuluaarides väga mitme saadikuga. Ja nn. poliitilise skaala keskossa kuuluvate saadikute jutt on praegu umbes selline: jah, tõepoolest, me saame aru, et referendumiga on seotud väga palju ohte, aga me oleme juba pandud sundolukorda, midagi peab tegema – rahvas tahab, et midagi tehtaks. Ja nüüd ma küsiksin: miks on rahvas hakanud tahtma, et midagi tehtaks, sest paar nädalat tagasi ta seda veel ei tahtnud? Paar nädalat tagasi vastas härra Rüütel siit kõnepuldist, kus ma praegu seisan, härra Leissoni küsimusele kategoorilise ei-ga igasugusele referendumile ja oli tunda kogu saali tugev toetus talle.
Rahvas hakkas seda tahtma tänu osavalt läbiviidud propagandakampaaniale ja väga osavalt läbiviidud manipuleerimismehhanismile. Esimene pääsukene oli maavanemate ja volikogude esimeeste avaldus, mis ilmus nüüd juba nädal tagasi. Eelmisel päeval olid Ülemnõukogu Presiidiumi kokku kutsutud ühiskondlik-poliitiliste jõudude esindajad. Referendumist rääkides jäi seal kõlama seisukoht, et enne ei saa langetada mingit otsust, kui antud küsimuses on saavutatud ühiskonna konsensus. See koosolek lõppes kell 2. Kohe selle järel tulid sinna presiidiumisse maavanemad ja volikogude esimehed ning juba järgmisel päeval ilmus ajalehes maavanemate ja volikogu esimeeste üleskutse, mis sõna-sõnalt klappis selle variandiga, mille presiidium oli esitanud erakondadele arutamiseks. Niimoodi algas see peale.
Edasi on asjad läinud niimoodi. Mingit tegelikku kokkulepet poliitiliste jõudude vahel saavutada ei ole püütud, küll aga on pandud pidevalt meid kõiki olukorra ette, nagu oleks asi juba otsustatud. Kõik reporterid räägivad referendumist kui otsustatud asjast, härra Tarand rääkis eile või üleeile, millal see oligi, oma põhiettekandes referendumist kui otsustatud asjast, Soome raadio räägib juba mitu päeva sellest, et Ülemnõukogu on otsustanud Eestis läbi viia referendumi, ja nüüd on saadikud sundseisus.
Ma katsuks veel natukene kirjeldada hääletusmehhanismi, mis siin saalis töötab. Nimelt töötab see selgelt meie-teie põhimõttel. See tähendab, eestlased seavad ennast ränga löögi alla, kui nad julgevad hääletada ühtemoodi vene keelt kõnelevate saadikutega. Ja juba kõlaski siinsamas saalis härra Leissoni üleskutse, milles tegelikult sisaldub ähvardus, s.t. panna küsimus nimelisele hääletamisele. See eesti soost saadik, kes julgeb hääletada presiidiumi esitatud otsuse vastu, riskib sellega, et talle kleebitakse pärast ajakirjanduses külge kõikvõimalikke silte. Referendumist endast ja temas peituvatest ohtudest on siin juba piisavalt palju räägitud ja argumendid hakkavad korduma, seetõttu ma teen seda väga lühidalt.
Selle asja õiguslikku absurdsust näitab võrdlus Kuveidiga. Keegi ei nõua praegu Kuveidis rahvahääletust. Aga igal juhul on praegu referendumi korraldamine Eesti ühiskonna lõhestamine ja mitte ainult Eesti ühiskonna. See lõhestab eesti keelt kõnelevaid inimesi isekeskis. See süvendab lõhet eesti- ja venekeelse elanikkonna vahel. See paneb ohtu meie territoriaalse terviklikkuse. Ja kõige lõpuks lõhestab ta ka Balti ühtsust. Sest, nagu praegu teada, on lätlased asetatud sundseisu. Leedu on juba oma otsuse teinud, ja kui sama või mingi analoogilise otsuse teeb ka Eesti, siis lätlased tõepoolest enam kuhugi ei pääse, nagu ütles seda oma põhiettekandes ka härra Tarand.
Peatuksin ka korra veel nendel "Rahva Hääle" andmetel ja ütlen, et kui referendumi tulemus on sama, mis on andnud umbes 1000 inimese küsitlus, tähendab 2/3 iseseisvuse poolt, siis on see meile väga halb tulemus. See annab Gorbatšovi kätte kõva trumbi ja see on ka välismaailmas väga halvasti tõlgendatav. See tähendab, et siin on ikkagi terve kolmandik inimesi, kes ei soovi Eesti iseseisvust. Taoline tulemus ei ole meile mitte mingi võit!
Ja veel keegi ei ole ära seletanud, mismoodi ennetavalt korraldatav referendum päästab meid ära 17. märtsi omast. Meil peaks ju olema piisavalt kogemusi, et Moskva aktsepteerib ainult endale meeldivaid tulemusi. Kui meie referendumi tulemused Moskvale ei meeldi, siis tunnistatakse ka see referendum nagu kõik meie varasemad otsused ebaseaduslikuks, kuna teda ei ole viidud läbi Nõukogude Liidu seaduste järgi ja meie tegelikus olukorras ei muutu mitte miski. Rahvas on veel kord üles keeratud, rahvas on veel kord oma tahet väljendanud, aga ikkagi ei muutu mitte miski.
Nüüd siis: kuidas me sellest supist välja pääseme, mis meile siin praegu kokku keedetud on? Oleme tõesti väga rumalas olukorras. Rahva üleskütmist alustati enne, kui keegi oleks katsunud Eesti poliitiliste jõudude vahel tegelikke sildu ehitada. Kui siin räägitakse praegu ühtsusest ja üksmeelest, siis tuleb seda mõista niimoodi, et üksmeel on siis, kui kõik nõustuvad Rahvarinde seisukohtadega, muul juhul on tegemist rahva lõhestamisega. Ma ei saa aru, miks ei saa tõlgendada üksmeelena seda, et Eesti Ülemnõukogu ühineb ... (Mikrofon on välja lülitatud.)
Juhataja
Aeg on läbi, Kaido! Kaido, kulla sõber, see ei lähe enam stenogrammi. Aitäh! Järgmisena palume kõnetooli Tiit Käbini ja ette valmistada Arvo Junti!
T. Käbin
Austatud eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Arutusel olevast teemast on kõneldud küllalt palju ja seetõttu peatun vaid kõige tähtsamal. Jätkaksin sealt, millest kõneles eelkõneleja – poliitiliste jõudude ühtsusest. See saal ongi minu arvates koht, kus meie erinevad poliitilised jõud peavad jõudma ühistele seisukohtadele. On meil ju Ülemnõukogus esindatud mitte küll kõigi, kuid peaaegu kõigi parteide liikmed, nii et katsugem siin jõuda ühele meelele, siis me saame ka otsuse, mida rahvas usaldab ja mida ta aitab meil ellu viia.
Sageli on kõneldud ohtudest, mida toob kaasa rahvahääletus. Tõepoolest, kuidas võidakse asja hiljem teiste poolt tõlgendada: kas hääletus ikkagi toimub vabades tingimustes või mitte? Jah, ohud on olemas, aga veel suurem oht on, kui me ei tee mitte midagi. Sellega seame ennast 17. märtsi NSV Liidu referendumi löögi alla ja siis on hilja midagi öelda. Nii et me peame tegema enne 17. märtsi ja mitte küsitluse, sest sel ei ole juriidilist jõudu ja selle peale võib hiljem öelda, et iga uurimisinstituut või mis tahes institutsioon võib korraldada küsitlusi ja see ei tähenda meile mitte midagi. Rahvahääletus on just see, mida meile vaja on! Vastuväited, et Moskva seda ei arvesta, viivad jällegi järeldusele, et kõige targem on mitte midagi teha ja oodata ja oodata, et meile siis midagi ette tuuakse.
Seoses ohtudega on veel viidatud sellele, et kogu valijaskond arvab, et nad saavad olema Eesti Vabariigi kodanikud. Kuid juba enne mind nimetati õigesti, et me oleme viinud läbi valimisi ilma kodakondsusseaduseta ja samuti võime läbi viia ka rahvahääletuse ilma kodakondausseaduseta. See tähendab, et näha seost nende kahe vahel me lihtsalt ei saa ega tohi. Seega siit ei tulene, et iga referendumist osavõtja peab saama Eesti Vabariigi kodakondsuse. Kodakondsust reguleerib tulevikus, iseseisvas Eesti Vabariigis, oma kodakondsusseadus.
Okupatsiooniarmee või -võimude sekkumine, millele on viidatud, on tõepoolest võimalik. Siis juhtub see, mida siin mõnigi tahab: rahvahääletust ei toimu. Aga ometigi viisime ju okupatsiooniarmee siin viibides läbi 18. märtsi valimised. Ja kui välja jätta see, et sõjavägi valis omagi esindajad Ülemnõukogusse, peame neid siiski vabadeks valimisteks. Nii et minu arvates saame ka praegu läbi viia rahvahääletuse vaatamata kõikidele asja raskendavatele tingimustele.
Ja veel! Ka mina tunnen muret Läti pärast, aga ma ei pea õigeks, et mure Läti pärast tuuakse oma argumentide õigustuseks. Me läheme koos Läti ja Leeduga, aga me peame arvestama ka oma rahvast ega tohi pugeda teise riigi murede varju ja jätta oma küsimus lahendamata. Minu seisukoht on 17. märtsil NSV Liidu referendumil mitte osaleda, viia läbi oma rahvahääletus. Nimelt rahvahääletus, mitte rahvaküsitlus, ja teha seda enne 17. märtsi, võib-olla 3. märtsil. Usaldagem oma rahvast – vox populi vox dei!
Juhataja
Suur tänu! Kell on 11.56. Mul on ettepanek teha praegu 20-minutiline vaheaeg. Paluksin presiidiumi liikmeid välknõupidamiseks juhatuse laua juurde!
V a h e a e g


Juhataja
Lugupeetud Ülemnõukogu, istungjärgu töö jätkub. Palun asuda töökohtadele!
Kontrollime kohalolekut! Kohal on 73 saadikut, puudub 32.
Lugupeetud Ülemnõukogu, ettepaneku tegemiseks palume kõnetooli õiguskomisjoni esimehe Tõnu Antoni!
T. Anton
Lugupeetud kolleegid! Arutatav küsimus on üheaegselt kiire ja keeruline. Selles situatsioonis on õige kolleeg Lehte Hainsalu ettepanek moodustada kooskõlastuskomisjon, kes teeks ära töö, mida muidu peaks kogu saal arutama. Sellesse komisjoni teen ettepaneku valida Menšikov, Hallaste, Veidemann, Käbin, Allik, Sovetnikov, Hänni ja Tarand. Komisjonil tuleks valida esimees ja ise oma töö korraldada. On tulnud ettepanek määrata komisjoni koosseisu teisigi Ülemnõukogu liikmeid. Arvan siiski, et 8 liiget on maksimaalne, ent kui on vaja komisjoni koosseisu suurendada, siis peaksime me küsimuse tõstatama ja lahendama Ülemnõukogule sobivas vormis.
Mul on ettepanek valida kooskõlastuskomisjoni need kolleegid, kelle nimed ma ette lugesin. Aitäh!
Juhataja
Suur tänu! Kas võib asja hääletusele panna?
I. Toome
Lugupeetud juhataja, kolleegid! Ma kutsuksin teid üles toetama ettepanekut, et 9. liikmeks võtaksime sisse ühe juristi, Mikk Titma!
T. Made
Austatud eesistuja, sõltumatu saadikuna avaldasin soovi ka osaleda selles komisjonis. Mul on väga kahju, et minu ettepanek ei leidnud härra Antoni silmis heakskiitu. Aitäh!
Juhataja
Suur tänu! Kolleegid, ma palun teil arvesse võtta, et see väitlus toimub käimasoleva päevakorrapunkti raames ja sõnavõtud lähevad kõik arvesse. Tarbetut diskussiooni ei ole mõtet pidada.
Kõigepealt otsustame selle komisjoni arvulise koosseisu. Tõnu Anton pani ette 8-liikmelise ja selle ma panen esimesena hääletamisele. Kui 8-liikmeline komisjon leiab Ülemnõukogu heakskiidu lihthäälteenamuse näol, siis teisi ettepanekuid me ei hääleta, kui ei, tuleb 9-liikmeline komisjon, nagu soovitas Indrek Toome. Kõigepealt otsustame arvulise koosseisu. Kui arvuline koosseis on määratud, siis pannakse esitatud kandidaadid konkureerima salajasel hääletamisel – see on kõige demokraatlikum tee.
Kohaloleku kontroll! Kohal on 79 saadikut, puudub 26.
Lugupeetud Ülemnõukogu! Kes on selle poolt, et kooskõlastuskomisjon oleks 8-liikmeline? Palun hääletada! Ettepaneku poolt on 36 saadikut, vastu 25, erapooletuid 11. Komisjon on 8-liikmeline.
Nüüd ma palun Tõnu Antonit tuua mulle oma nimekiri, lisaks siis saadikute poolt tehtud ettepanekud. Nikolai Zahharov pakub Genik Israeljani. See läheb juurde. Üks hetk!
T. Anton
Lugupeetud juhataja, lugupeetud kolleegid, kui te peate seda võimalikuks, siis ma palun kõigepealt panna hääletamisele kooskõlastuskomisjon selles koosseisus, nagu sai ette loetud. Kui see ettepanek ei leia toetust, siis loomulikult tuleb meil alustada kandidatuuride läbiarutamist ja nende hääletamist.
Juhataja
Mina ei vaidle vastu. Kas Ülemnõukogu on nõus? Palun Tõnu Antonil veel kord nimed ette lugeda.
T. Anton
On ettepanek nimetatud komisjoni valida järgmised kolleegid: Menšikov, Hallaste, Veidemann, Käbin, Allik, Sovetnikov, Hänni ja Tarand.
Juhataja
Võtan vastu Tõnu Antoni ettepaneku ja panen selle koosseisu esimesena hääletamisele. Kui see saab lihthäälteenamuse, on otsus lõplik. Kui ei saa, siis korraldame konkursi.
Lugupeetud Ülemnõukogu, kes on Tõnu Antoni poolt ette pandud komisjoni poolt? Palun hääletada! Selle ettepaneku poolt on 45 saadikut, vastu 8 saadikut, erapooletuid 20. Komisjon moodustatakse Tõnu Antoni poolt ette loetud koosseisus.
Lugupeetud kolleegid! Ma paluksin nüüd komisjonil otsustada, kes on nende liider, ja seejärel esitage parandusettepanekud otse kooskõlastuskomisjoni esimehele. Need töötatakse läbi ja alles siis arutame neid juhatuses, muidugi koos ettekandjatega. Läbirääkimised jätkuvad. Palume kõnetooli Arvo Junti!
A. Junti
Lugupeetud juhataja, külalised! Kui me täna arutatava referendumiprojekti heaks kiidame – ja ma loodan seda –, vallandame me teatud protsessi. Iga küsitlus on protsess. Iga protsessi käivitamisel peame endale selgelt aru andma vähemalt kahest asjast. Kõigepealt, mis on meie eesmärk ja teiseks, millised tagajärjed on meie poolt vallandataval protsessil. Me ei ela suletud, steriilses tsoonis ega saa teha otsustusi ümbritsevat tegelikkust arvestamata. Seda ei saa teha isegi rahvusvahelise õiguse mõttes sõltumatud riigid, rääkimata siis meist. Sellest tuleneb ka meie tegutsemise laad.
On esitatud küsimus, kas me saame läbi viia kogu elanikkonda haaravat küsitlust Nõukogude Liidu sõjaväe kohal viibides, see on okupatsiooni tingimustes. Ma arvan, et saame, kuid peame selle protsessi ülihästi ette valmistama ja olema valmis reageerima vastutoimingute ilmnemisel.
Milline siis oleks läbiviidava küsitluse eesmärk? Minu arvates on neid mitu.
Esiteks, kaitsta end Nõukogude Liidu küsitluse tagajärgede eest.
Teiseks, luua tugi meie delegatsioonile Nõukogude Liiduga peetavatel läbirääkimistel. Tahame ju Moskvaga peetavatel läbirääkimistel võimalikult vähem kaotada ja järele anda.
Kolmas, välistada spekulatsioonid teemal, et me ei tea rahva arvamust, ei ole seda küsinud.
Neljas, asuda kaotama määramatust Eesti ühiskonnas ning võtta Eestit Nõukogude Liitu jätta tahtvatel isikutelt võimalus manipulatsioonideks.
Ja viies, Nõukogude Liidu karistusvägede karistusaktsioonide jätkamisel anda Läänele võimalus nõudmised Nõukogude Liidule suured hoida.
Me ei peaks seejuures ka kartma, et paneme ohtu õigusliku järjepidevuse ja torpedeeriksime nõnda näiteks omandiõiguse taastamise. Seda ohtu ei ole! Seda ohtu ei ole siis, kui me ei puuduta üht – riikliku staatuse küsimust.
Teine moment, milline peaks olema küsimus, mille me anname rahvale vastamiseks? See peaks minu arvates vastama järgmistele tingimustele: esiteks, olema selgelt sõnastatud, teiseks, olema üheselt mõistetav ja kommenteerimist mittevajav. Ilmne on seegi, et küsimus peab olema suunatud Eesti ja Nõukogude Liidu vahelistele seostele, aga me ei pea mingil juhul küsima Eesti riikliku staatuse kohta ega Eesti riikluse kohta üldse.
On esitatud kolm küsimuse varianti. Lühidalt nendest.
Esimene variant: "Kas Eesti peab olema iseseisev sõltumatu vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas?" Arvan, et siin on rikutud kahte põhimõtet: küsimuses esineb kaks määratlust ja sellise määratluse juures on olemas mitut pidi tõlgendamise võimalus. NSV Liidu Rahvasaadikute Kongress võib öelda, et mõeldud on uuendatud föderatsiooni ja nii saabki olema. Imelihtne! Ja meie peame jälle tõestama, et me seda ei mõelnud.
Teine küsimus: "Kas Eesti peab olema iseseisev ja sõltumatu riik?" See annaks võimalusi veelgi erinevamaks tõlgendamiseks, aga võib-olla seda oligi küsimuse pakkumisel soovitud?
Kolmas variant: "Kas peate vajalikuks iseseisva Eesti demokraatliku riigi taastamist väljaspool Nõukogude Liitu?" Ma isiklikult pooldan seda varianti, õigemini lähenemisnurka. Selle variandi puhul on siiski olemas üks formaaljuriidiline vaieldav nüanss. Iseseisev riik tõepoolest teise riigi koosseisus olla ei saagi. Kuid kui me peame valima juriidilise ülipuhtuse ja küsimuse selguse ning ühemõttelisuse vahel, siis praeguses olukorras ma igatahes valiksin ühemõttelise ja kaksipidi tõlgendamist mittevõimaldava variandi. Kooskõlastuskomisjon võiks kaaluda ka variante, mis on esitanud härra Taagepera oma artiklis. "Kas Eesti Vabariik peaks kuuluma Nõukogude Liitu?" Väga tõsiselt võiks kaaluda ka Jüri Rätsepa poolt esitatud varianti, muidugi kui kooskõlastuskomisjon suudab selle formuleerida veidi suupärasemalt ja kõrvaldada sealt mitmeplaanilisuse. Arvan, et nende kolme variandi vahel valides peakski leidma õige küsimuse, mis on meile kõigile vastuvõetav.
Veel üks moment. Meil on toodud eeskujuks väga palju Leedut, kes otsustas küsitluse kasuks. Ma juhin tähelepanu sellele, et me oleme hoopis teises formaal-juriidilises situatsioonis. Leedu on kuulutanud enda iseseisvaks. Formaal-juriidiliselt on Leedu riik täiesti sõltumatu, iseseisev. Meie oleme läinud teist teed mööda, seetõttu ei ole ka Leeduga paralleeli tõmbamine kohane.
Ja kolmas peaküsimus. Missugune on protsessi tulemuse õiguslik jõud – see tuleneb rahva arvamusena väljendatu kohustuslikkusest. Muidugi on esitatud küsimus ja protsessi õiguslik tagajärg seotud, kuid eraldi vajab arutamist, millised õiguslikud tagajärjed küsitlusel tegelikult on ja milliseid tagajärgi me soovime. Asi on esiteks selles, kas me tahame tänaste ja tulevaste võimu- ja valitsemisorganite tegevuse seada sõltuvusse rahva otsusest või mitte, ja teiseks, millised sammud peavad järgnema peale tulemuse fikseerimist? Arvan, et esimesele küsimusele paljud vastavad jaatavalt ja ma toetan seda igati. Me peame andma nii praegustele võimudele, meile endile kui ka valitsusele, kelle tegevuse suunas ma ei kahtle, kindla teadmise, et see peab olema just kohustuslik otsus.
Nüüd, millised sammud peavad järgnema peale tulemuse fikseerimist? Arvan, et see on protsessi osa, mille analüüs tuleb peale meie tänast otsust. Me peame ka jätma tänase otsusega Ülemnõukogu Presiidiumile võimaluse küsimusi operatiivselt lahendada.
Järgmine moment. Kas referendumi õigusliku jõu tunnistamine murendab meie õigusliku järjepidevuse ideed? Kordan veel kord: minu arvates mitte mingil juhul. See ei takista omandiõiguse taastamist, kui me ei lähe riikliku staatuse kallale.
Kodakondsusest. Projektis on pakutud, et küsitluses osalev elanikkond. Kui me tolle termini sisse jätame, siis on juba sel põhjusel välistatud igasugune nn. nullvariandiga kodakondsuse määratlemine tulevikus, kuid me ei saa jätta kahtlemata arvestamata venekeelse seltskonnaga – heas mõttes seltskonnaga –, kes hääletusest osa võtab. Hääletusest osavõtt teatud määral aluseks kodakondsuse põhimõtete väljatöötamisel loomulikult saab, kuid kindlasti ei garanteeri kodakondsust ennast. Arvan üldse, et on viimane aeg alustada ka kodakondsuse põhimõtete väljatöötamist. Otsustamaks ära rahvaküsitluse õiguslike tagajärgede ulatuse, võime asuda ka tolle küsimuse kallale ja rakendatava protsessi nimetuse kallale. Mina toetan väljendit referendum-rahvahääletus. Seega toetan Ülemnõukogu Presiidiumi töögrupi poolt väljatöötatud varianti nende parandustega, mis ma siin tõin, toetan kolmandat pakutud küsimust Jüri Rätsepa esitatud variandi arvestamisega. Aitäh!
M. Titma
Lugupeetud kolleegid, lugupeetud juhataja! Ma arvan, et referendumi probleem on natukene laiem probleem kui ennetav, 17. märtsi vastu suunatud tegevus. See diplomaatiline tunnustus, mis praegu meie Ülemnõukogule ja Eesti valitsusele osaks on saanud, ajendab kindlasti meid tegutsema, andmaks poliitilis-õiguslikke aluseid meie tunnustamiseks. Ei maksa illusioone luua, teatud määral on Baltikumi osatähtsus välispressis seotud katsega varjutada Pärsia lahel toimuvat, sest seal ju hukkub iga päev tuhandeid inimesi. Nii et kui vajadus Pärsia lahe kriisi uudistega katta ära langeb, võib maailma pressi suhtumine väga oluliselt muutuda.
Nüüd, kui minna põhilise diskuteeritava küsimuse juurde, siis minu arvates tõi peaminister esile kahe pakutava variandi kõige olulisema erisuse. Mõtlen referendumit nii nagu seda näeb ette Eesti Vabariigi konstitutsioon, ja plebistsiiti ehk rahvahääletust nii nagu seda tõlgendab Nõukogude Liit. Need on kaks eri asja. Mina ei tea küll maailmas ühtki juhtumit, kus esimest oleks läbi viidud ilma kodanikkonnata. Väide, et need inimesed, kes taolisest referendumist osa võtavad, ei omanda veel kodanikuõigusi, ei ole pädev. Referendum on Eesti Vabariigi konstitutsioonis sätestatud kui rahva ülim otsustus, mida ei saa muuta ei Ülemnõukogu ega keegi teine, seega annab ta selge järelduse kodakondsuse suhtes. Katsume iseenda ees ausad olla, sest meil tuleb nendes asjus tegemist teha rahvusvahelise õiguse spetsialistidega. Mina ei näe küll mingisugust võimalust pärast referendumit seda küsimust vaidlustada.
Kui me nüüd püstitame plebistsiidi küsimuse, siis meie oludes on see normaalne, ent ka see eeldab kompromissi. Mina saan aru nii, et eestlased on praegu põhimõtteliselt nõus kodakondsuse 0-variandiga, nad tulevad vene kogukonnale vastu. Loomulikult kehtestatakse teatud piirangud, kuid ikkagi me saame üheskoos hääletama minna. Ja tulevikus me eeldame, et kui nemad oma vaba sooviavalduse esitavad ja tahavad Eesti kodanikeks saada, siis nemad seda ka saavad. Kujutan ette, et suur osa siin saalis istujaid on selle kompromissi poolt. Ja meil siin saalis ei teki piirjoont rahvuslikul pinnal, vaid põhimõttelisel pinnal. Tekib konflikt iseseisvuslaste ja teisalt selgelt liidukesksete saadikute vahel, kes on põhimõtteliselt Eestimaa iseseisvuse vastu. Rahvusvaheliselt selles mõttes, kas Eesti Vabariiki saab tunnustada või mitte, referendumi ja plebistsiidi vahel vahet ei ole. Ka plebistsiiti käsitatakse Euroopa Ühenduse maade poolt kui Eesti elanikkonna tahteavaldust elada iseseisvas riigis, mis on sõltumatu Nõukogude Liidust? Keegi kunagi plebistsiidi tulemusi selles osas vaidlustanud ei ole.
Taoline kompromiss – viia läbi plebistsiit – peaks olema küllalt vastuvõetav nii eesti kui ka vene kogukonnas, samuti meie poliitikute hulgas. Ma kujutan ette, et plebistsiidil esitatav küsimus peaks olema ikkagi formuleeritud Nõukogude Liitu kuulumisest sõltumatult. Ükskõik, kas siis Jõerüüdi formuleering või siis Made oma, minu arvates mõlemad vastavad sellele, mida Leedus küsitakse. Kusjuures ma tahaksin veel rõhutada, et isegi Leedus, kus on kodanikkond olemas, ei minda referendumi peale, vaid rahvahääletuse peale. See on täiesti selge ja ei ole mõtet siin rääkida, et Leedus toimub referendum teises tähenduses. Toimub täpselt plebistsiidi tähenduses. Ja nii tõlgendab referendumit ka NSV Liidu praegune konstitutsioon.
P. Kask
Lugupeetud kolleegid! Seisukohad, mida arutluse all olevas küsimuses on väljendatud, moodustavad väga laia spektri. Meie siin Ülemnõukogus oleme selle nähtusega ära harjunud. Rahval on see natukene raskem. Ma ei tea, kuidas hindab meie kolleeg Illar Hallaste oma aasta tagasi tehtud ettepanekut 18. märtsil Ülemnõukogu valimisi mitte läbi viia. Tema ei ole sellest tagantjärele minu kuuldes juttu teinud ja ma ei ole tema käest ka küsinud, aga mul oli juhus vähem kui nädal tagasi kohvilauas kuulda ühe tuntud Eesti poliitiku arutlust, kui hea meil oleks praegu elada, kui Eesti rahvas poleks 18. märtsil seda viga teinud, et ta Ülemnõukogu valis. Me peame ka selliste seisukohtadega harjuma ja suhtuma tolerantselt väga erinevatesse arvamustesse, mis on seda teravamad ja erinevamad, mida rohkem küsimus puudutab taktikalist käitumist.
Kui me oleme referendumi kas siis hääletuse või küsitluse korras ära teinud ja saanud selle tulemuse, mis tulemas on, siis kindlasti ka pärast seda üks osa poliitilistest jõududest arvab, et me tegime vea. Ja isegi pärast iseseisva Eesti riigi laialdast tunnustamist, kui me ükskord sinnamaani jõuame, usub üks osa inimesi, et see iseseisvus võideti kätte valel teel. Selle kõigega tuleb leppida.
Aga mulle ei meeldi see, et referendumivastased jõud rõhuvad praegu rahva hirmule. Mõistetavalt on rahvas hirmul Vilniuse ja Riia sündmuste mõjul, mida me televisiooni vahendusel oma silmaga pealt nägime. Ja praegu, kui meile maalitakse pilti meie endi väljakuulutatud referendumi toimumisest kahuri- ja püssitorude ees, siis tekib minus protest. See pilt ei ole adekvaatne. Meil pole mingit alust karta, et meie endi korraldataval referendumil oleks võimalik saada kohutavalt moonutatud tulemust rahva tegeliku tahtega võrreldes.
Moonutuste ärahoidmiseks on mitu mehhanismi. Üks neist on otsuseprojekti punktis 14. Selle viimane lause ütleb, et rahvahääletuse tulemused kinnitab Eesti Vabariigi Ülemnõukogu. Mina küll ei näe mingit võimalust, et meie siin kinnitaksime püssitorude ees läbiviidud referendumi tulemused!
Leidsin siiski Hispaania referendumiseadusest veel ühe mehhanismi, mille me võiksime igaks juhul oma otsusesse sisse panna. Nimelt, et referendumit ei korraldata ebanormaalsetes tingimustes. Ja mul on ettepanek lisada otsuseprojekti järgmine punkt järgmises sõnastuses: "Rahvahääletuse korraldamine kogu Eesti Vabariigis või selle administratiiv-territoriaalses üksuses lükatakse edasi, kui hääletuse päevaks või päeval kehtestab Eesti Vabariigi Ülemnõukogu, selle presiidium või Eesti Vabariigi Kaitsekomitee vastaval territooriumil erakorralise olukorra." Tänan!
T. Made
Lugupeetud eesistuja! Kallid kolleegid! Eilsete pretensioonide valgusel esitasin endale mitu korda küsimuse, kas olen ikka kõne piisavalt läbi mõelnud? Vastan: olen seda teinud nii täna kui ka eile. Kuid küsimus on õige, sellest ma saan aru. Enesekriitiliselt öeldes, on asi mõtlemisvõimes ja asjast arusaamises kui niisuguses. Seetõttu oli muidugi eilne kriitika minu suhtes õige, kuid ikkagi ma olen kõik läbi mõelnud.
Poliitika ei saa olla, head sõbrad, jäik. Poliitika tegemine peab arvestama argipäeva, neid muudatusi, mida teeb elu ise. Elu ongi viinud sisse niisuguse korrektiivi, et rahvahääletuse läbiviimine on praegu hädavajalik. Meie ees on aktuaalne küsimus, missugune projekt valida. Mina valiksin presiidiumi poolt välja pakutud projekti sellepärast, et rahvahääletus tuleb läbi viia. Härra Hallaste ja kristlike demokraatide projekt on samuti tõsine dokument, kuid mõistes olukorda, tegid nad juba ise täna hommikul seal kolmanda punktina paranduse, mis on samm kompromissi suunas.
Teine väga tähtis asi on esitatav küsimus. Peame küsimuse asetama nii, et ei oleks kahtpidi mõistmist. See peab olema lühike ja konkreetne, arusaadav nii kõrg- kui ka algharidusega inimestele. On tähtis, et selle küsimuse vastu ei oleks ka mujal maailmas midagi öelda ning et tulemust ei saaks käsitada nii või teisiti. Niisiis, mida lühem küsimus, seda parem. Minu jaoks ei kõlanud veenvalt kolleeg Junti põhjendused, miks esimesed kaks küsimust ei kõlba, küll aga tahaks avaldada imestust kolmanda küsimuse üle. Ma ei ole suutnud endale selgeks teha, kuidas on võimalik olla iseseisev ja suveräänne teise riigi koosseisus? Kui see ära seletatakse, siis võib ju ka, miks mitte, kõlvata kolmas küsimus. Antud hetkel ilma asjaliku seletuseta see ei kõlba.
Nüüd: kas on vajalik referendum või rahvahääletus? Võib-olla tõesti see ei olegi põhiküsimus. Aga 50 aasta jooksul on meile sündinud päris mitu põlvkonda eestlasi, kelle nimel praegu räägime. On üks asi küsitleda 930 või 1500 inimest ja saada mingi tulemus. See ei pruugi alla määrav. Peame julgesti küsima ja olema valmis vastuseks, kas näiteks eesti rahvas ikka tahab, et Eesti oleks iseseisev. Kui Eestis elavad inimesed vastavad esitatud küsimusele iseseisvuse ja suveräänsuse kohta "ei", siis peame oma poliitikat muutma. Siis peame hakkama mõtlema liidulepingust, föderatsioonist või autonoomiast. Me ei saa liiga jäigalt tõrjuvad olla. Küsime julgesti rahvalt, mida ta tahab. Kui saame selle mandaadi, selle "jaa", siis vastavalt sellele seame ka oma samme. Niisiis, küsimus olgu lühikene ja konkreetne.
Nüüd Läti ja Baltimaade ühtsusest. Baltimaade ühtsus peab olema! Kuid seni on see mõneti vaid paberil, see on mõranenud. Ja ma ei arva kaugeltki, et kui lennuki mootorid jäävad seisma ja ta kukub alla, siis peavad kõik solidaarsusest ühe reisija vastu koos selle lennukiga alla kukkuma, kui ometi on võimalus langevarju kasutada.
Lõpetuseks. Kui ka küsisin oma kolleegilt Toomas Korgilt, et mis luuletusega peaksin oma sõnavõtu lõpetama, siis ta soovitas teile ette lugeda järgmised read:
"Must lagi on meie toal,
on must ja suitsune,
seal ämblikuvõrku, seal nõge,
on ritsikaid, prussakaid ka."
Aitäh!
A. Sirendi
Austatud kolleegid! Referendumiküsimus on vaid näivalt lihtne. Asi muutus ülikeeruliseks sellepärast, et ta algas halvasti. Kui ta oleks normaalselt alanud, võib-olla me oleks juba ühisele otsusele jõudnud. Kuid see, et ta halvasti algas, ei tähenda, et ta peaks halvasti lõppema. Veelgi enam, me oleme kohustatud tegema kõik selleks, et ta lõpeks hästi.
Eelmiste nädalate teatraalsed etteasted viisid selleni, et mõned teravmeelsed valijad avaldasid arvamust, et meil ei tule oma otsuseid saata kallisse välismaisesse juriidilisse ekspertiisi, vaid Ülemnõukogu istungite stenogrammid tuleks saata palju odavamasse kodumaisesse psühhoanalüütilisse ekspertiisi ja ilmselt tulebki seda teha.
Peame tunnistama, et eelmiste nädalate vari on praegugi meie peal. Me peame täna taas saama kõrgeks esinduskoguks, keda rahvas austab ja kelle tahet ta täitma hakkab. Vastasel juhul me lõhestame rahva veel rohkem.
Üleeile me lahkusime siit saalist täiesti segaste tunnetega, kuigi asi ise oli üsna selge. Tundub, et nii olulist küsimust otsustades kuulutati muu hulgas rahvarindeliku hoolimatusega välja viies võimukeskus. Ma ei ütle, et viies kolonn. Neljandaks võimuks nimetatav ajakirjandus on aga põhiliselt olnud viiendast sõltuv. Ülemnõukogu Presiidium on algusest peale olnud Rahvarinde tööriist ja üleeilsest alates taheti teha ka Ülemnõukogust Rahvarinde allinstitutsiooni taoline organ. Eilne päev tõi vabanduste esitamise ja eksituste tunnistamise näol loosse veidi selgust, sest ilmselt oli keegi haaranud võimu sellisel hulgal, mida ta veel kanda ei suutnud. Meile jääb aga sellest meelde hoiatus, et demokraatia on nagu 50-rublane paberraha, mis võidakse kehtetuks tunnistada või siis piiratud hulgal peenraha vastu välja vahetada.
Sellega võiks intsidendi lõpetatuks lugeda, kuid meie kõrgendatud vastutus rahva ees jääb, sest eile, üleeile ja eelmine nädal möödusid ju meie oma rahva silmade all. Me peame vastutama selle eest, et me saaksime taas uuesti kõrgeks esinduskoguks, keda rahvas austab ja kelle otsust ta hindab.
Niisiis: praegu on otsustamisel eesti rahva saatus. Tuletaksin meelde ainult seda, et meid saadeti Ülemnõukogusse just selleks, et parlamentlikul teel kätte võita vabariik, mis oleks tõeliselt vaba ja sõltumatu riik. Või kui puhtparlamentlikul teel see ei õnnestu, siis toetada sihikindlalt kõiki inimväärseid aktsioone selles suunas. Loodan väga, et kooskõlastuskomisjon jõuab sellise otsuseni, mille poolt me saaksime üksmeelselt hääletada. Tänan tähelepanu eest!
A. Novohatski
Lugupeetud Ülemnõukogu! Sellest kõrgest kõnetoolist tahan ma avaldada oma isikliku arvamuse nii meie poolt kavandatava referendumi kui ka NSV Liidu Ülemnõukogu ja presidendi poolt välja kuulutatud referendumi vajalikkuse kohta.
Minu suhtumine referendumisse kui vahendisse, mis võimaldab selgitada kogu vabariigi elanikkonna arvamuse sellises eluliselt tähtsas küsimuses, nagu seda on Eestimaa edasine saatus, on üldiselt positiivne. Kui referendumi korraldamist oleks arutatud 1990. aasta detsembris või varemgi, oleksin ma olnud tuline pooldaja. 1991. aasta jaanuaris on olukord Eestis ja mujal Baltikumis järsult teravnenud seoses Vilniuses ja Riias aset leidnud kurbade sündmustega. Avaldan sügavat kahetsust nende sündmuste toimumise pärast ja leian, et nad tekitasid suurt kahju kogu meie ühiskonna demokratiseerimisele nii Baltikumis kui kogu NSV Liidus.
Ma ei sea täna endale ülesandeks koormata teie tähelepanu toimunu põhjuste süvaanalüüsiga, ent nende sündmuste tagajärjed on silmanähtavad. On järsult teravnenud sisepoliitiline olukord, poliitiliste jõudude ja ühiskondlike liikumiste suhted on teravnenud sedavõrd, et osa inimesi on valmis asuma barrikaadidele. See on minu esimene argument selle kohta, et enne kui otsustada, kas korraldada referendum või mitte, peame kõik selle üle hästi järele mõtlema. Kas on alust loota saada sellises olukorras rahva arvamust kajastav objektiivne tulemus? Ma arvan, et seda tulemust moonutavad paljuski praegu valitsevad emotsioonid.
Mind teeb väga valvsaks NSV Liidu rahvasaadiku Endel Lippmaa esinemine. Ma mõistsin seda nii (olen muuseas ette nõus vabandama, kui ma eksin), et tal on olemas oma isiklik eesmärk, kuid teda absoluutselt ei huvita reakodanike arvamus. Ta ei kavatse muuta oma strateegilist eesmärki, ta vaid püüab seada oma tulevikutaktikat sõltuvalt referendumi tulemustest. Ta püüab välja arvutada, mida ta oma eesmärgi seisukohast Lääne silmis võidab, kui referendumi tulemus tuleb positiivne, või kaotab, kui see osutub negatiivseks. Ja ta rahustab oma mõttekaaslasi sellega, et kummalgi juhul ei kaota nad midagi. Kui tulemus on positiivne, võetakse see edasisel aluseks, sealhulgas ka läbirääkimistel NSV Liiduga, kui aga saadakse lüüa, ei omistata tulemusele erilist tähtsust. Tuleb nii välja, et kui poleks Lääne hämmastust vabariigi keeldumise üle referendumit korraldada, siis asja poleks ette võetudki, kuna kodanike arvamust ei peeta üldse tähtsaks.
Tekib delikaatne küsimus: veel eile kinnitasid mõned siin saalis istuvad poliitikud Kirde-Eestile ja Moskvale, et okupeeritud territooriumil referendumi korraldamine okupeeriva riigi koosseisu kuulumise küsimuses on nonsenss. Ent selgitage palun mulle ja minu valijaile (mul endal puuduvad poliitilised kogemused), mis siis meil täna muutunud on? Kas on muutunud rahvusvaheline õigus? Või pole Eesti okupeeritud ja annekteeritud riik? Neis küsimusis, ma arvan, tuleb olla järjekindel.
Teiseks: üleeile ma küsisin härra Tarandilt, kas venekeelse elanikkonna osalemine referendumis, mis määrab Eestimaa edasise saatuse, tähendab ka selle elanikkonna tunnistamist Eesti Vabariigi kodanikeks? See küsimus on Ida-Virumaa, Kirde-Eesti üks kõige teravamaid valupunkte. Sain selgelt eitava vastuse, et sellel ei ole mingit seost inimeste tulevase kodakondsusega. Mina ei suuda sellist loogikat mõista, ja seda ei mõista ka minu valijad. Osa neist on suures segaduses ning saab edaspidi tunda ränka pettumust, kui nad mõistavad, et osutusid inimesteks, kes osalesid vabariigi saatuse määramises, ent tema kodanikeks ei saanudki. Ka see on tegur, mis takistab sisepoliitilise olukorra stabiliseerumist ning rahvussuhete paranemist.
Järgmine küsimus. 24. veebruari referendum korraldatakse selleks, et lisaks muudele eesmärkidele loobuda 17. märtsi referendumist, mille algatajaks on NSV Liidu president. Ma tahan teile meelde tuletada, et meil seisavad ees läbirääkimised Nõukogude Liiduga, ning arvan, et selline NSV Liidu presidendi vastu tehtud samm ei kergenda nende läbirääkimiste kulgu.
Neljandaks. Arvan, et vabariigi referendumiseaduse puudumine on samuti tõsine põhjus, mis sunnib meid mõtlema referendumi praegu korraldamise otstarbekuse üle. Olen veendunud, et ei ole korrektne lugeda referendumi tulemusi positiivseks, kui selle poolt on 50% osalenutest, kuna kõiki tõsiseid küsimusi me lahendame 2/3 häälteenamusega. Seetõttu tahan kõrgele saadikutekogule esitada otsuse eelnõu, mille pakuvad välja kaks saadikurühma, "Võrdsete õiguste eest" ja "Kommunistlik fraktsioon": "Arvestades keerulist sisepoliitilist olukorda Eesti Vabariigis, Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsustab:
1. Teha Eesti Vabariigi Ülemnõukogu Presiidiumile ülesandeks pöörduda NSV Liidu Ülemnõukogu poole ettepanekuga korraldada 1991. aasta 17. märtsiks määratud referendum pärast 1991. aasta 1. juulit.
2. Loobuda Eesti Vabariigi riikliku staatuse küsimuses vabariikliku referendumi korraldamisest 1991. aasta esimesel poolel."
Sellised on meie ettepanekud. Tahaksin teie tähelepanu juhtida veel järgmisele asjaolule: kuna me praegu de facto oleme veel liiduvabariik, siis peame siiski suhtuma vajaliku lugupidamisega organisse, kellega seisavad ees läbirääkimised. See on kombeks kogu maailmas. Tänan tähelepanu eest!
R. Veidemann
Lugupeetud juhataja, kallid kolleegid! Esiteks, õigusest referendumile. Kui oleme rahva poolt valitud võim, siis on meil õigus, lausa ka kohustus pöörduda rahva poole, et saada kinnitust meie valitud teele. Meil on õigus edasiliikumiseks paluda oma rahva toetust, meil on õigus oma mandaatide kontrollimiseks, nagu on rahval õigus tahta näha meid otsustusvõimelisena. Mõned poliitilised rühmitused väidavad, et see pole see rahvas, kellelt küsida, ta ei esinda õiguslikku järjepidevust, ta ei ole selle kandja ja et tema esindusorganid pole need õiged ja sellepärast pole ka neil rühmitustel õigust agiteerida rahvast boikoteerima kavandatavat referendumit nii nagu nad agiteerisid kunagi boikoteerima Ülemnõukogu valimisi – lugesin seda äsja üleeilsest "Edasist" Mart Nuti artiklist.
Mina olen õiguslikus järjepidevuses näinud alati rohkem ajaloolist kategooriat kui juriidilis-poliitilist. See on minu õigus, ja on rahva õigus siin ja praegu taastada kord kaotatud omariiklus ning just sellisel kujul, et ta seostuks täna maailmas väljakujunenud tingimustega. Mind kurvastab, et mõned meist elavad siiani kujutelmas, nagu saaksime taastada nüüd juba müütilise omarahvusliku riigi, et meil õnnestub sundida siit lahkuma kümneid, aga võib-olla isegi sadu tuhandeid muust rahvusest Eestimaa elanikke.
Mina tahan kinnitada, et me taasloome oma riigi kas siin ja praegu selle kodanikkonnaga, nagu ta tänaseks välja kujunenud on, või me jäämegi unistama omariiklusest kuskil Kesk- või Lõuna-Eesti või koguni Saaremaa reservaadis. Jah, olukord on ebasoodne, kuid kinnitan teile, soodsamat võimalust meil enam selleks ei tule.
Teiseks: referendumi vajalikkusest. Vajadus referendumi järele ei tekkinud üleöö. Võin viidata kas või sellele, et arvestavalt kõneldakse referendumi vajalikkusest juba 1989. aasta Eesti Sotsiaaldemokraatliku Iseseisvuspartei programmis. Kuid antud juhul ma ei tahaks osutada ühegi poliitilise jõu programmilistele seisukohtadele, kuigi suhtumises referendumisse võib ilmneda ühe või teise poliitilise rühmituse vastukäivus omaenese deklareeritule. Asi ei ole tõesti poliitiliste rühmituste tahtes. Praegusel juhul on asi eksistentsis, see on küsimuses olla või mitte olla. Ja see peaks välistama igasuguse erakondliku lähenemise. See asjaolu viitab vajadusele välja selgitada meie kõrgeima võimuorgani poliitiline tahe.
Referendumi ei tee vajalikuks mitte niivõrd väljakutse, mille Nõukogude Liit meile esitanud on, kuivõrd absoluutne argument, mille me selle kaudu saame. See argument on kõigepealt jaatav vastus küsimusele, kas me oleme teinud kõik meist oleneva Eesti iseseisvuse saavutamiseks. See argument peaks ometi kord ka välistama rahva tahtega manipuleerimise nii ühelt kui teiselt poolt. See peaks välistama kujutluse, et me esindame siin ühe või teise rahvaosa huve. Ja see osutaks ka meie usaldusele Eestimaal elava rahva vastu, et me ei karda teda, sõltumata tema rahvuslikust kuuluvusest, et me ei alaväärista teda, sõltumata tema rahvuslikust kuuluvusest, ja et me tahame, et ta kogu rahvana saaks ükskord selle riigi subjektiks.
Eitades referendumi vajalikkust, võib juhtuda see, et me tegelikult võõrandame end sellest rahvast või koguni usurpeerime välimiste tulemusel meie kätte usaldatud mandaadi jõudu. Sellega seoses teen ettepaneku enne otsuseprojekti kallale asumist läbi viia nimeline hääletamine referendumi vajalikkuse küsimuses, selgitamaks välja Ülemnõukogu poliitiline tahe. Kõik muu on redaktsiooniline, tehniline töö, mille käigus vaidlused ei mõjutaks enam põhitulemust.
Ja lõpuks. Minu literaadihing ei lase mind siit puldist lahkuda ilma kirjandusliku toeta, seda enam, et jälgisin rõõmsa kadedusega Ülle Aaskivi esinemist. Ma tahaksin teile tsiteerida luuletajat ja poliitikut Gustav Suitsu. Tema 1905. aastast pärit luuletus "Algus ja lõpp" võiks meil olla tänagi otsustades silme ees. Niisiis Gustav Suits:
"Kas tunnete, väriseb maa!
Kas kuulete, kisendab veri!
Nüüd tuleb kas ei või jaa!
Nüüd on kallastest tõusnud meri.
Olge valmis!"
Tänan!
Juhataja
Kolleegid, ma tunnetan, et saalis läheb õhkkond närviliseks, kuna lõunaaeg hakkab lähenema. Lepime kokku niimoodi, et me peame läbirääkimised lõpuni ja siis teeme lühikese lõunavaheaja. Sellel vaheajal komisjon töötab ning peale vaheaega asub otsustama. Ära ei ole unustatud midagi, puhvet töötab ööpäev läbi. Praegu läbirääkimised jätkuvad ja me palume kõnetooli Valeri Koisi!
V. Kois
Lugupeetud eesistuja! Austatud kolleegid! Poliitikas on alati oma strateegia ja taktika ning seetõttu peab igat poliitilist aktsiooni hindama kahest vaatevinklist – strateegilisest ja taktikalisest. Olles üks venekeelse elanikkonna hulgast, hindan ka kõiki sündmusi loomulikult selle elanikkonnagrupi vaatenurgast. Niisiis, mulle tundub, et strateegilises plaanis vastab referendumi idee täielikult Eestimaa venekeelse elanikkonna huvidele. Kui te olete pööranud tähelepanu venekeelse elanikkonna ühiskondlike ja poliitiliste rühmituste, ühenduste ning ühingute deklaratsioonidele ja avaldustele, siis teile pole saanud märkamatuks jääda, et suuremas osas neist on nii või teisiti esinenud mõiste "referendum" kui vabariigi kogu elanikkonna tahte selgitamise vahend ning referendumi kategooriline eitamine Eesti paljude, sh. isegi väga kõrgete poliitikute poolt tekitas pehmelt öeldes hämmingut. Mis demokraadid need on, kes kardavad referendumit? Nii tekkis aga usaldamatus nende vastu ning kogu Eesti poliitika vastu üldse.
Mis siis ikka! Ühiskond аreneb ning võib ainult rõõmustada selle üle, et referendumi idee on lõpuks leidnud vastukaja ka Eesti Vabariigi Ülemnõukogus ning et tagasiteed enam pole. Olenemata sellest, kas Ülemnõukogu kuulutab referendumi välja veebruaris-märtsis või see asendatakse elanikkonna küsitlusega või ei toimu üldse midagi, olenemata kõigest sellest on peamine samm juba astutud. Referendumi mõiste on Eesti poliitikas n.-ö. rehabiliteeritud, ja tänu jumalale! Nüüd ei saa enam lõplikku otsust Eesti saatuse kohta ilma referendumita teha ja ma pean seda parlamendi demokraatlike jõudude suureks saavutuseks.
Teiseks väga tähtsaks momendiks tuleb pidada referendumis osalejate kategooriate määratlemist otsuse eelnõus, kuna see eeldab kõigi Eesti territooriumil elavate alalist sissekirjutust omavate isikute osalemist. Sellega seoses ei saa ma kuidagi nõustuda väitega, et antud formuleering pole tulevase Eesti kodakondsusega kuidagi seotud. Seos on siin olemas ning õiguslikust küljest isegi väga oluline ning mida kõrgemaks osutub läbiviidava küsitluse või referendumi staatus, seda tugevamaks see seos kujuneb.
Otsustage ise: vabariigi kõrgeim võimuorgan korraldab referendumi vabariigi riikliku staatuse tähtsaimas küsimuses. Tema, kõrgeim võimuorgan, määrab ära inimeste ringi, kellel on õigus selles küsimuses arvamust avaldada. Ainuüksi juba sellega loob ta seose inimeste ja tulevase riigi vahel. Kui säärase küsitluse korraldaks näiteks "Mainor", siis seda seost ei tekiks, kuid kui küsitluse korraldab Eesti Vabariigi Ülemnõukogu, tähendab see seda, et osalenud inimeste ringil on tulevikus õigus saada Eesti Vabariigi kodanikeks ilma mingite piiranguteta. Kui keegi üritab pärast seda ringi kitsendada, seab ta kahtluse alla referendumi tulemuse. Võib-olla just see, kes hääletas poolt, ei saa pärast kodanikuks: referendumi tulemusele see tõmbaks kohe risti peale.
Ma võtsin täna siia kaasa poliitiliste ja kodanikuõiguste deklaratsiooni. Selle teise osa 5. artikli punkt 2-s on kirjutatud: "Keelatud on piirata või vähendada ükskõik milliseid inimese põhiõigusi, mida tunnustatakse või mis kehtivad mõnes käesolevas paktis osalevas riigis seaduste, konventsioonide, reeglite või tavade alusel, ettekäändel, et käesolev pakt selliseid õigusi ei tunnista või tunnistab väiksemas ulatuses." Kui me üritame kitsendada nende inimeste ringi, kellel on õigus Eesti kodakondsusele, siis me rikume seda pakti. Ma ei kujuta ette, kuidas meid siis tsiviliseeritud maailmas, kuhu me nii püüdleme, vastu võetakse. Seega referendum loob tegelikult kodakondsuse institutsiooni – nii de facto kui de iure. Ma tervitan seda!
Seepärast pean mа ütlema, et strateegilises mõttes on referendumi läbiviimine vabariigi venekeelse elanikkonna huvides, ent kui nüüd vaadata asja taktikalisest vaatenurgast, siis ma näen selles just nüüd korraldatavas referendumis rohkem ohte kui kasu. Loetlen need ohud:
Esiteks, see kutsub kindlasti esile komplikatsioone suhetes Moskvaga, isegi peetavate läbirääkimiste katkemise mõneks ajaks.
Teiseks, see tõstab kindlasti poliitilist pinget Eestis, aga see pinge on niigi terav. Kolmandaks, see põhjustab Eestimaa lõhenemise ohu ning võib-olla isegi selle lõhenemise juriidilise vormistamise.
Aja puudusel ei hakka ma seda stsenaariumi lahti seletama, kuid minu isiklikku arvamist mööda on see oht kindlasti tõsine. Ning see ei too head ei eesti rahvale ega praegu siin elavale venekeelsele elanikkonnale. Seepärast tundub mulle, et praegu oleks kõige mõistlikum – ma ei kooskõlastanud oma arvamust "Virumaa" saadikurühma ega kommunistidega, kuid minu ettepanekud on nende omadega identsed – kuulutada kuni 1991. aasta 1. juulini välja moratoorium vabariikliku ja üleliidulise referendumi läbiviimisele. Teiseks võiks pöörduda NSV Liidu presidendi poole ettepanekuga ära jätta 17. märtsi referendum Eesti territooriumil. Tänan tähelepanu eest!
L. Arro
Lugupeetud juhataja, lugupeetud Ülemnõukogu! Ma tahaksin veel kord lühidalt üle rääkida eilse küsimuse, mille ma esitasin härra Hallastele, kes rahuldavat vastust ei andnud.
Ma olen ühel meelel härra Hallastega: Gorbatšov ja Nõukogude Liidu kõrgem juhtkond teab, et Eestis enamik rahvast tahab luua iseseisvat, sõltumatut vabariiki. Seda oleme deklareerinud mitmel korral ja oleme vastu võtnud ka sellekohased otsused. Need on Moskvas teada. Samuti on seda deklareerinud meie president, peaminister, delegatsioonid mitmesugustel läbirääkimistel. Kuid mida ikkagi teeb Nõukogude juhtkond? Kesktelevisioon, keskajakirjandus selgitavad Nõukogude Liidu rahvastele ja ka välismaailmale, et Baltimaade rahvas tahab olla Nõukogude Liidus, ainult teatud ekstremistide grupp ja marurahvuslased, kelle meelevalla all olevat ka ülemnõukogud ja nende vabariikide valitsused, tahavad taastada kapitalismi. Nende juttude põhjal saadetaksegi mustad baretid rahvast kaitsma, aga Leedu ja Läti kogemuste põhjal me teame, kuidas see rahva kaitsmine käis. Seepärast tulebki meil rahvahääletuse teel veel kord näidata, mida meie rahvas tahab, ja need andmed lauale panna.
Lugupeetud Ülemnõukogu saadikud! Valimiskampaania ajal jälgisin väga hoolega meie televisiooni, raadiot ja trükiajakirjandust. Enamik saadikuid olid oma platvormis ühe eesmärgina võtnud Eesti iseseisvuse taastamise. Arvan, et hääletades referendumi läbiviimise poolt, on see üks konkreetne samm reaalse iseseisvuse ja oma lubaduste täitmise poole. Ja tahaks veel rõhutada seda, et kui me oleme otsustanud referendumi läbi viia, siis peame edasi tegutsema kõik ühel meelel.
Järgmisel nädalal on meil töö valijatega ja seda aega tuleks aktiivselt kasutada rahvaga kohtumisteks, aga samuti aidata oma maakondades referendumit ette valmistada.
Lõpetuseks tahaks teatada, et eile võttis Rapla maakonna volikogu üksmeelselt vastu otsuse toetada enne 17. märtsi referendumi läbiviimist. Veel on ettepanek viia referendum läbi 3. märtsil, et oleks aega paika panna kõik komisjonid, nimekirjad jne. Aitäh!
А. Paju
Austatud juhataja, lugupeetud kolleegid! Žanriliselt nõnda mitmeplaanilist esinemist pole siin saalis veel ealeski olnud! Tähendab, me areneme ja arengumärgid on silmaga nähtavad. Ometi jään üha nõutumaks, sest kuigi siit samalt tribüünilt on kõneldud justkui rahvast, aga tihti jääb niisugune tunne, et kõneldes rahvast me ei mõtle rahvast ega rahvale. Ma ei ole ka siin saalis arvukate juristide huulilt kuulnud, millega tegelikult tegemist on.
See dokument, mille on sünnitanud ekspertide grupp, on minu arusaamist pidi siiski ühekordse referendumi läbiviimise dokument, mis juhindub 1989. aasta 17. novembril vastuvõetud Ülemnõukogu valimise seadusest. Ma arvan, et rääkides siin ühe või teise poliitilise liikumise tendentsidest, rääkides üksteist pehmeks, et me mõistaks, kuidas koos olla, me unustame ühe: samal ajal pakutakse ju rahvale iga päev ja väga pealetükkivalt kõiki neid samu meie poolt lõpuni kõnelemata seisukohti. Ja kui meie, rahva mandaadi omanikud, oleme siin nõutud, siis rahvas on ju mitu-mitu tuhat korda nõutum.
Ilmselt võin välja öelda oma isikliku seisukoha. Ma tean sportlasena, et kui sprinterid on lähtejoonel ja keegi neist teeb valestardi, siis kutsutakse tagasi mitte see võistleja, vaid kõik, ja see, kes tegi valelähte, tõstab käe. Praegune segadus siin saalis on sündinud minu arvates põhjusel, et püütakse kutsuda kõik poliitilised jõud taas ühele stardijoonele, et siis anda uus start.
Ääretult arukad olid kolleegide Novohatski ja Koisi ettepanekud. Kuid kas Moskvas võetakse kuulda meie häält, et sellises segipaisatud olukorras, nagu praegu on NSV Liit, oleks absurdilähedane 17. märtsil üldse mingisugust küsitlust läbi viia? Ma kardan, et seda häält ei võeta kuulda.
Jään seda meelt, et Ülemnõukogu Presiidiumi poolt meile pakutud ekspertide komisjoni otsus on antud hetkel otstarbekam kui härra Hallaste poolt ettepandu. Toetan ka teist küsimust ja arvan, et peaksime edaspidi arvestama Ristkoki poolt toodud nelja põhipunktiga ja asja sotsiaalpsühholoogilise küljega. Just nimelt sotsiaalpsühholoogiline aspekt peaks meis, mandaati omavates inimestes tekitama vastutustunnet. Ei tohi Eestimaal luua õhustikku, et niikuinii me ei saa kaugeltki oodatud tulemust. Aga veel jubedam on, kui me ei tea veel, mis küsimuse me esitame ja kuidas me selle kõik läbi viime.
Juba me arvestame protsente nagu vanal heal ajal, kui valimiskasti juures käinute protsent oli ikka 99,99. Ma kardan, et me nõnda tekitame tõrksuse neis kõigis, kes eelmisel ja üleeelmisel kevadel juba tulid valimiskasti juurde – nad olid ju siiski arvamusel, et need valimised on natukene teistsugused.
Ja see hääletus peab toimuma enne 17. märtsi. See ei ole meie appikarje, see on meie ühine tahteavaldus.
J. Kork
Lugupeetud kolleegid! Tahaksin käsitleda neid referendumi aspekte, mida on vähem puudutatud, ja rõhutada neid, mis vajavad rõhutamist. Selge, et taktika peab vastama antud olukorrale, ja leian, et küsimus referendumist ei ole niivõrd strateegiline, kuivõrd just taktikaline küsimus. Välispoliitilisest aspektist rääkides tahaksin rõhutada eelkõige rahvusvahelise poliitilise olukorra muutumist. Need saadikud, kes enam kui 50 aastat tagasi siin saalis otsuseid tegid, olid (samuti nagu teiste Balti riikide parlamendid) kahe vaenuliku poliitilise jõu vahel: ühel pool tapeti fašistliku ideoloogia nimel teisi Euroopa rahvaid, teisel pool tapeti kommunistliku ideoloogia nimel põhiliselt oma rahvast. Praeguseks on situatsioon siiski muutunud ning me pole enam kahe kurja jõu vahel – ühel pool tapetakse endiselt kommunistlike ideede nimel oma rahvast, teisel pool on aga tekkinud arvestatavad demokraatlikud jõud.
Meie poliitiliste vastaste põhiargumendi tõi härra Gorbatšov selgelt välja Pariisi-visiidilt lahkudes antud pressikonverentsil. Balti olukorda puudutavale küsimusele vastates püüdis ta seal ägedalt kätega vehkides tõestada, et siin tegutseb ainult käputäis ekstremiste ja natsionaliste, kes kardavad referendumit läbi viia, sest rahva suur enamus soovib oma tulevikku siduda Nõukogude Liiduga. Praeguseni on see argument meie poliitiliste vastaste käes. Kavandatud referendumi tulemusega me ei jäta lihtsalt oma poliitilisi vastaseid ilma nende põhiargumendist, vaid too positiivne tulemus saab tugevaks argumendiks nii meile kui ka meie taotluste toetajatele. Nii et välispoliitiliselt näen referendumi läbiviimises topeltefekti.
Mis puutub sisepoliitilise olukorra muutumisse seoses referendumiga, siis näen ette eelkõige praeguse ebamäärase seisu selginemist. Tänu faktidele, must valgel kirjas olevatele arvudele ei saa siin saalis tekkinud nn. pseudoerakonnad öelda, et nad kõik räägivad rahva enamuse nimel. Ise ma ei kuulu ühessegi parteisse, olen vaid parteitute maasaadikute fraktsiooni liige. Seepärast kutsun kõiki saadikuid vähemalt selle küsimuse otsustamise juures mõtlema eelkõige oma valijate, mitte aga erakonna huvidele. Me peame välistama olukorra, kus rahvas all soovib ühte, meie siin Toompeal aga otsustame teist.
Üks põhilisi tegureid, mis räägib referendumi kasuks ja mida täna siin käsitletud ei ole, on aeg. Praeguses ebamäärases poliitilises olukorras peame tegema kõik, et võimalikult kiiresti siit hullumajast pääseda. Mida kiiremini me saame argumendid, mida kiiremini me anname need must valgel oma toetajatele, seda kiiremini võime loota positiivset lahendust. Iga päev, rääkimata nädalatest, kuudest, võib tähendada võimalike inimohvrite vähenemist.
Projekti tekstist. Selge, et härra Tarandi ettekanne jäi nõrgaks, isegi väga nõrgaks. Samuti olid ebamäärased tema vastused küsimustele.
Häiris ebamäärane vastus rahvasaadiku küsimustele oletatava vastuolu kohta projektis mainitud inimeste vaba tahte avalduse ja p. 18 ettenähtud referendumi tulemuste kohustuslikkuse vahel. Selge vastus peaks olema järgmine: vaba tahte avaldus on see hääletajatele, kohustus aga meile, kes me siin Toompeal oleme. See on kohustus ka Moskvale ning mingil määral vähemalt moraalne kohustus ka rahvusvahelistele organisatsioonidele, eelkõige ÜRO-le. Kui üks väikerahvas ühes maailma nurgas on avaldanud oma vabadustahet konkreetselt, täpsetes arvudes, on selle realiseerimine moraalseks kohuseks kõigile demokraatlikele rahvusvahelistele organisatsioonidele.
Konkreetse ettepaneku andsin kirjalikult kooskõlastuskomisjonile. Selles tegin ettepaneku hääletamisprotseduuri alguses väljendada kõigepealt meie selge eitav seisukoht NSV Liidu poolt väljakuulutatud 17. märtsi referendumi osas. Selleks palun esimesena hääletamisele panna järgmine küsimus: "Kes on Eesti Vabariigis NSV Liidu poolt 17. märtsiks väljakuulutatud referendumi läbiviimise poolt?" Tänan tähelepanu eest!
I. Fjuk
Lugupeetud juhataja, lugupeetud kolleegid! Kõikidele asjadele me tahame alati normaalset algust ja veel normaalsemat lõppu. Kahjuks on meie Balti ja Eesti küsimus viimastel aastatel olnud alati teatud mõttes ebanormaalse algusega. Kõigi nende asjade taga on ikkagi olnud Moskva.
Tuletame meelde kas või suveräänsusdeklaratsiooni või seda viimast jaanuari, mil muu maailma üldsuse huvi Baltikumi vastu elavnes. Selle kutsus ikkagi esile Kremli terror Leedus ja Lätis. Ja nii tundub ka üsna loomulik, et arutame täna referendumiküsimust just seetõttu, et Moskvast on algatatud jälle üks ääretult ebademokraatlik ja kurja tagamõttega aktsioon. Ja seepärast olekski kasulik rõhutada, et me peame olema oma taktikas sama paindlikud ja sama osavad, nagu seda on Kreml. See, mis toimub praegu Leedu ja Lätiga, on ju puhtas mõttes suur poliitika. Täna on sinna väed sisse viidud, need väed teevad kuritegusid. Ja üldsus ei räägi mitte sellest, et on vaja lõpetada üldse okupatsioon, vaid räägitakse sellest, et nende täiendavate väeosade viibimine seal ja nende tegevus tuleb lõpetada. Tähendab, hoobilt on astutud teise rekke.
See näitab seda, et meie peame oma otsustes edasi minema märksa raudsemalt ega tohi alluda sellisele Kremli küllalt targale poliitikale. Kuid kõige suurem põhjus, mis sunnib meid referendumit tegema, on minu meelest ikkagi Kremli kursimuutus. See näitab, et nad on näinud ära, kuhu praegune demokratiseerimine viib, ja tõenäoliselt on käivitatud kõik mehhanismid, mis viivad demokraatliku protsessi blokeerimisele. See annab tunda ka praegu lavastatavas Leedu-Läti stsenaariumis. Ja ma ei karda ütelda, et võib-olla alates juulikuust, nagu kommunistlik fraktsioon on välja pakkunud – ja ma arvan, et nad teavad täpselt, mida nad pakuvad –, on juba võimatu läbi viia mis tahes referendumit, isegi Moskva poolt korraldatavat. 50 aastat on seda veenvalt näidanud.
Asi on tõesti nii, et me peame samm-sammult leidma oma variante ja mitte dogmaatiliselt silmas pidama nn. Balti ühtsust. Tuletame meelde, et kõik, mis nendel viimastel aastatel Baltikumis toimunud on, ei ole toimunud märksõna all "Balti ühtsus". Meie tegime suveräänsusdeklaratsiooni, Leedu viivitas sellega, tegi teistmoodi, Läti ka. Eelmisel aastal Leedu kuulutas välja juriidilise iseseisvuse, meie seda ei teinud. See tähendab seda, et kord on ees Leedu, kord Läti, kord Eesti. Iga riik leiab vastavalt oma olukorrale selle õige vahendi. Balti ühtsuse mõte seisab selles, et need riigid lähevad kõik iseseisvusele – ühiselt, kuid kasutades selleks ikkagi oma teed.
Üks oluline arvamus, mille ma tahaksin kummutada, on mõte, et me peaks kuidagi referendumil osalejaid eraldama. Rahvarinde erakorraline konverents arutas seda ja leiab selle olevat täiesti kohatu ja poliitiliselt väära. Kõik need, kel on alaline sissekirjutus, saavad ühesuguse bülletääni, kus on sees ainult küsimus. Seda esiteks.
Ja teiseks: meie arvame, et peale referendumi küsimuse otsustamist tuleb asuda kodakondsust puudutavate aluste läbiarutamisele ja määratlemisele. Ma ei taha öelda, et seaduse vastuvõtmisele, kuid asi tuleb määratleda, et oleks poliitiline garantii kõigile referendumil osalenud elanikkonna kihtidele. See on ääretult tähtis küsimus ja ma arvan, et see on meie parlamendi järgmiste istungite kõige tõsisem töö. Aega, nagu ma ütlesin, on meile selleks antud väga vähe. Kui meie oleme oma referendumiga alustanud, käivitub tõenäoliselt küllalt kiire protsess ka teistes liiduvabariikides ja seda tõenäolisem on, et meid püütakse takistada. Veel enam, Kuveidi sõda, mis näib minevat pikale, viib ka maailma üldsuse varsti veendumusele, et on parem, kui teised riigid mis tahes okupatsiooni-agressiooni puhul ikkagi ei sekku. Seda rohkem on meil vaja oma kindlat argumenti.
Ja lõpetuseks. Siin on räägitud rahva väsimusest. On kindel, et kui ette võetakse lihtsalt küsitlus, millel ei ole kohustavat tagajärge, on rahva osavõtt hääletusest märksa väiksem kui siis, kui tegu oleks toelise referendumiga. Seda peaksime ka arvestama!
Ja lõpetuseks loen ette kristlike demokraatide projekti punkti 2.2, et seda vaba tahte avaldust on võimalik läbi viia siis, kui NSV Liidu juhtkonnaga sõlmitakse kokkulepe Eestis asuva armee lokaliseerimise ja poliitilise neutraliseerimise kohta. Ma olen nõus, et sellele teele me peame minema, aga olen veidi kimbatuses. Kuu-kaks tagasi võtsid sotsiaaldemokraadid ja veel mõned erakonnad vastu otsuse, kus on kirjas, et enne seda, kui Liit ei ole tunnistanud Eesti okupatsiooni, ei alustata mingeid läbirääkimisi. Järelikult, kuidas on see kõik siis võimalik? Me ei saa asuda läbirääkimistele, samas aga nõuame, et okupatsiooni tunnistataks. Ent ilma läbirääkimisteta seda ju ei tehta! Aitäh!
I. Hallaste
Austatud kolleegid! Eile-üleeile tundus, et nii Ülemnõukogus kui ka tõenäoliselt rahva seas on tekkinud suur lõhe. Lõhe sellel pinnal, mida peaks rahvas tegema, et vältida Moskva poolt väljakuulutatud referendumit. On esitatud erinevaid arvamusi ja inimesed on segaduses, eriti mõistete erineva kasutuse pärast viimastel päevadel.
Ülemnõukogus on esitatud kaks projekti. Kõigepealt Ülemnõukogu Presiidiumi eelnõu õiguslike tagajärgedega referendumi kohta ja teiseks kristlike demokraatide saadikurühma eelnõu, mis on igasuguste referendumite vastu. Tundus, et seda lõhet ei ole võimalik ületada. Iseenesest lõhenemine on kõige kahjulikum nähtus, mis meil üldse olla saab, ja igal juhul tuleb teha kõik, et seda ületada.
Sellest eesmärgist lähtudes tegi kristlik-demokraatlik saadikurühm ettepaneku täiendada oma otsuseprojekti uue punktiga: "Pidada võimalikuks vajaduse korral viia enne 11. märtsi läbi üldine rahvaküsitlus, mis ei too endaga kaasa õiguslikke tagajärgi." See on samm teisele projektile lähenemiseks, kuid praegu on need projektid ikka veel alternatiivsed. Vastavalt reglemendile tuleb nad hääletamisel konkureerima panna, et teha kindlaks, kumb projekt võetakse aluseks.
Alternatiivsus kaoks, kui ka Rahvarinne, kes praegu on Ülemnõukogu Presiidiumi projekti taga, või Andres Tarand ettekandjana teataks, et ka nemad on valmis kompromissiks ning et nad on valmis oma projektis rahvahääletuse asemel rääkima rahvaküsitlusest. Selles paragrahvis, kus on kirjas "rahva vaba tahte väljaselgitamiseks", võiks kirjutada "rahva arvamuse või seisukoha väljaselgitamiseks". Kui teine pool ei ole kompromissiks valmis, siis tuleb saadikutel kõigepealt teha valik, kas meil on vaja õiguslike tagajärgedega rahvahääletust või küsitlust, millel on nõuandev iseloom. See on tegelik küsimus!
Ülemnõukogu Presiidiumi projekti ettekandja Andres Tarand ütles: referendumil on propagandistlik eesmärk, ta peab tõestama nii ida kui ka lääne suunas, et enamik rahvast tahab iseseisvust. Ja see tulemus peab olema toeks ka meie delegatsioonile Moskvas. Ma olen selle eesmärgiga nõus, ma usun, et me kõik oleme sellega nõus. Kuid ka rahvaküsitlus täidab selle eesmärgi! On elementaarne tõde, et vahendid, mis valitakse, peavad vastama eesmärgile, mis on püstitatud.
Ma tooksin näite olmest. Kui me tahame avada konservikarpi, siis me võtame konservikarbi avaja. Muidugi võib konservikarbi avada ka väikese pommiga, kuid kas sellel on mõtet? Peale selle, et ta võib teha viga ka inimesele, kes karpi avama on asunud, võib ta paisata laiali ka sisu. Ülekantud mõttes on selliseks pommiks just referendum, millega kaasnevad väga suured ohud, millest oli juttu eile. Rahvaküsitlusega oleksid need välistatud. Sellest ka meie kompromissivalmidus.
Rahvas on ärevile aetud. Inimesed on valmis näitama, et nad tahavad olla iseseisvad. Selleks võib sobida referendum, kuid võib sobida ka küsitlus. Selles mõttes erinevust ei ole. Kuid me peame oma otsuse vastutustundlikult langetama. Me oleme palju rääkinud Balti ühtsusest, kuid vaadakem, kuidas on olukord hetkel. Leedu viib läbi rahvaküsitluse, mitte referendumi. Sama teeb ka Läti, nagu me täna Läti kolleegidelt teada saime. Ehk võiksime ka meie minna üle sõnadelt tegudele, ehk võiksime tõepoolest Läti ja Leeduga ühtsed olla ja teha referendumi asemel küsitluse, kui presiidium seda tõepoolest vajalikuks peab? Me ei ole kindlad, kas seegi on vajalik, sest meie olukord muutub iga päevaga. Sellepärast ongi asi meie projektis sõnastatud ettevaatlikult: "pidada võimalikuks vajaduse korral jne.". Presiidium näeb asju paremini ja oskab otsustada.
Ma asun lõpetama, sest mu aeg hakkab otsa saama. Kui keegi ootab, et ka mina loeksin ette mingisuguse luuletuse, siis ta peab pettuma: ma ei pea seda kõnepulti sobivaks luuletuste lugemiseks. Sellega raisatakse vaid saadikute ja rahva aega. Aitäh!
V. Pohla
Lugupeetud juhataja, lugupeetud kolleegid! Sündmuste vaheldumine Baltikumis, ühes maailma tulipunktis on kiire. Pärast verevalamist, Lääne selget seisukohavõttu, Venemaa demokraatide kiiret ja täielikku toetust oleme jõudnud uude poliitilisse seisu. Kas oleme valmis, kas suudame oma mõistusega uut poliitilist situatsiooni kontrollida? Argumendid on esitatud – poolt ja vastu. Viimase kõnelejana pole mul diskussioonile midagi lisada.
Oleme väljumas hirmuühiskonnast, kuid me võime kanda endas, kas või alateadvuses ikka veel hirmutunnet, kui mõtleme arutlusel olevale ennetavale referendumile, rahvahääletusele.
Nüüd, kolleegid rahvaasemikud, nagu mõned eelkõnelejad väljendusid, peame oma talupoeglikust sügavamast sisetundest lähtudes tegema tähtsa otsuse. Meie peamine jõud on tarkus ja otsustavus. Siin mehelikus kogus on väga vähe naiselikku vaistu, naiseliku alge esindajaid, kuid kui kolleeg Ülle Aaskivi nii veenvalt kutsub meid mehelikule otsusele, siis peab meis kaduma viimane kahtlus ja hirmutunne. Meie otsus saab olema poliitiliste rühmituste üksmeele ja ühtsuse uuesti loomise alguseks. Samuti rahvusgruppide poliitilise üksteisemõistmise alguseks. Nii või teisiti oleme nähtavasti ju kõik vabaduse poolt.
Lõpetuseks toon õpetussõnad raamatust, mille ilmumisest möödub sel aastal 130 aastat. Raamatus, mis sisaldab ühe rahva vaimset pärandit, seisavad 12. peatükis sõnad: "Serviti, serviti lauda, Kalevite poega!"
Kolleeg Hallaste, ära värise, me toetame üksteist! Tänan!
Juhatajа
Suur tänu! Ja viimasena esitab oma arvamuse kohalt Heldur Peterson – kahe minuti jooksul.
H. Peterson
Lugupeetud juhataja, lugupeetavad kolleegid! Õieti ma oleksin tahtnud oma arvamust avaldada kõnede alguses. Tahtsin pakkuda, et võib-olla mõni kõnelejatest oleks loovutanud oma sõna eksperdile-juristile või Välisministeeriumi esindajale, et nad annaksid nendele julgust juurde, kes veel kõhklevad. Ma usun, et kõik 104 inimest, kes siia on valitud, on isiksused ja kõigil neil oleks midagi öelda referendumi kohta, kuid lihtsalt igal asjal on omad ajapiirid. Siin on mitu korda üles kutsutud, et me oleksime üle igasugusest erakondlikkusest. Presiidiumi liikmena tahaksin kinnitada, et minu teada referendumi taga mitte mingisugust Rahvarinde sepitsust ei ole. Võib-olla ma tõesti kõike ei tea, aga see on tulnud ettepanekuna juhatuse poolt. Kui arvatakse, et on vaja abiks veel eksperte kutsuda, siis ma toetan seda ettepanekut. Vahest nii saaksime selle otsuseprojektiga ühele poole. Aitäh!
Juhataja
Suur tänu heade sõnade eest! Kolleegid, mul on ettepanek kuulutada pooleks tunniks välja lõunavaheaeg. Kooskõlastuskomisjon asub tööle kohe peale istungi lõppu söökla tagumises saalis. Rahvakohtunikukandidaatidele teadmiseks niipalju, et pidage vastu, sööge ka lõunat, võtame teie küsimuse küll täna kõne alla, kuid peale referendumi otsust.
V a h e a e g


Eesti Vabariigi kohtunike valimine
Juhataja
Mina teen ettepaneku asuda Eesti Vabariigi kohtunike valimise juurde. Nii saab referendumiga tegelev kooskõlastuskomisjon rahulikult tööd edasi teha. Palun kõnetooli Eesti Vabariigi justiitsministri härra Raidla!
J. Raidla
Lugupeetud juhataja! Lugupeetud Ülemnõukogu saadikud! Järgnevalt teen teile personaalsed ettepanekud kokku 6 rahvakohtuniku valimiseks. Sissejuhtavalt kõikide kandidatuuride kohta nõnda palju, et nad on läbinud kohtunike kvalifikatsioonikomisjoni ning tunnistatud oma tööalastelt teadmistelt ja isiklikelt omadustelt ka Ülemkohtu presiidiumi poolt sobivaks kohtuniku ülesandeid täitma. Sellest lähtudes teen teile ettepaneku valida Tallinna Lenini rajooni rahvakohtunikuks Avo Greebe.
Juhataja
Palume kohtunikukandidaadi justiitsministri kõrvale kõnetooli. Villu Jürjo tahab esitada küsimuse.
V. Jürjo
Austatud justiitsminister, küsimus on võib-olla suunatud teile, võib-olla teile mõlemale. Ülemnõukogule on ka varem õiendeid esitatud, aga viimasel ajal ei ole nagu tavaks olnud nii demonstratiivselt rõhutada seda, et esitab mingi ENSV organ. Seda ootamatum on, kui seda teeb ENSV Justiitsministeerium, organ, mis peaks olema ammu Eesti Vabariigi alluvusse üle tulnud. Kuidas te sellist anakronismi seletate? Ja teine samalaadne küsimus siia juurde ka kohe: mida austatud kohtunik arvab, kas on võimalik õigusemõistmine organis, mille ametlik nimetus on seotud kurjategija nimega? Kuidas te seda seletate?
J. Raidla
Vastuseks esimesele küsimusele. Justiitsministeerium ei ole enam liidulis-vabariiklik ministeerium. Ta on ka nimetuse poolest ammugi nimetatud Eesti Vabariigi Justiitsministeeriumiks. Mõningad ebakõlad tulenevad sellest, et dokumentide, sealhulgas blankettide vormistamine venib, ent tänaseks päevaks on seegi ebakoht Justiitsministeeriumis likvideeritud.
Teine küsimus. Siin saab minupoolne vastus ainult ühene olla. Nii kaua, kuni ei ole rajoonide nimetusi muudetud, ei saa me ka kohtuniku valimisel lähtuda teisest territoriaalsest nimetusest.
Juhataja
Ma lisan omalt poolt juurde, et 8. mai seadus sümboolikast lubab üleminekuperioodil teatud aja kasutada ka vanu sümboleid. Kas on veel küsimusi härra Greebele? Ei ole. Suur tänu! Jätkame. Härra Raidla, meil on otsuse eelnõu ette valmistatud selliselt, et kõik kohtunikukandidaadid on ühes otsuses sees, kuid võtame kõik läbi. Me hääletame kõik eraldi, kuid me tutvustame koos.
J. Raidla
Lugupeetud Ülemnõukogu, teen ettepaneku valida Tallinna Mererajooni rahvakohtunikuks Julia Vernikova.
Juhataja
Palume kõnetooli! Kas meil on Julia Vernikovale küsimusi?
E. Leisson
Lugupeetud rahvakohtunikukandidaat! Kuidas teile teie eluaastaid arvestades niisugune kohtumõistja roll tundub? Kas te olete selleks valmis?
J. Vernikova
Olen valmis!
Juhataja
Suur tänu! Rohkem vist küsimusi ei ole.
J. Raidla
Teen Ülemnõukogule ettepaneku valida Tallinna Mererajooni rahvakohtunikuks Margus Heek.
Juhataja
Palume kõnetooli! Millised on küsimused härra Heegile? Ei ole küsimusi. Suur tänu, härra Heek!
J. Raidla
Teen ettepaneku valida Pärnu linnakohtu kohtunikuks Teet Oivik.
Juhataja
Palume kõnetooli! Millised on küsimused härra Oivikule? Ei ole küsimusi. Suur tänu!
J. Raidla
Teen ettepaneku valida Tartu linnakohtu kohtunikuks Rein Pärtel.
Juhataja
Palume kõnetooli! Kas on küsimusi? Ei ole. Suur tänu!
J. Raidla
Teen ettepaneku valida Valga maakohtu kohtunikuks Viivi Sepp.
Juhataja
Palume kõnetooli! Kas on küsimusi proua Sepale? On. Jüri Kork!
J. Kork
Valgamaalt, Otepäält pärit saadikuna tahaksin küsida, kas Otepää kaotab nüüd ühe otepäälase või jääte sinna edasi?
V. Sepp
Ma ei olnudki õige otepäälane, ma töötasin seal, aga elasin kogu aeg Valgas.
Juhataja
Suur tänu! Ka Tiit Made tahab küsimuse esitada.
T. Made
Austatud eesistuja! Lugupeetud Viivi Sepp! Öelge palun, kas otsuste vastuvõtmine on teile kerge ettevõtmine või ka vahel kahtlete endas? Aitäh!
V. Sepp
Muidugi ma vahel kahtlen selles.
Juhataja
Suur tänu! Tundub, et rohkem küsimusi ei ole. Tänan!
Lugupeetud Ülemnõukogu, otsuse eelnõu on ette valmistatud kõikide kandidaatide kohta tervikuna. Mul on ettepanek, et me hääletame kandidatuurid salajasel hääletusel ühekaupa läbi. Nõue on, et iga kohtunikukandidaat peaks saama 53 häält.
Kohaloleku kontroll. Komisjon töötab praegu ja las ta töötab. Kohal on 71 saadikut, puudub 33.
Nii. Hääletamine on salajane. Lugupeetud Ülemnõukogu, kes on selle poolt, et valida Tallinna Lenini rajooni rahvakohtunikuks Avo Greebe? Palun hääletada!
Ettepaneku poolt on 55 saadikut, vastu 4, erapooletuid on 3. Avo Greebe on valitud kohtunikuks.
Lugupeetud Ülemnõukogu, kes on selle poolt, et valida Tallinna Mererajooni rahvakohtunikuks Margus Heek? Palun hääletada!
Ettepaneku poolt on 63 saadikut, vastu 2, erapooletuid 4. Margus Heek on valitud kohtunikuks.
Lugupeetud Ülemnõukogu, kes on selle poolt, et valida Pärnu linnakohtu kohtunikuks Teet Oivik? Palun hääletada!
Ettepaneku poolt on 57 saadikut, vastu 4, erapooletuid 6. Teet Oivik on valitud Pärnu linnakohtunikuks.
Lugupeetud Ülemnõukogu, kes on selle poolt, et valida Tartu linnakohtu kohtunikuks Rein Pärtel? Palun hääletada!
Ettepaneku poolt on 59 saadikut, vastu 4, erapooletuid 3. Rein Pärtel on valitud Tartu linna kohtunikuks.
Lugupeetud Ülemnõukogu, kes on selle poolt, et valida Viivi Sepp Valga maakonna kohtunikuks? Palun hääletada!
Ettepaneku poolt on 63 saadikut, vastu 3, erapooletuid 2. Viivi Sepp on valitud Valga maakonna kohtunikuks.
Lugupeetud Ülemnõukogu, kes on selle poolt, et valida Tallinna Mererajooni rahvakohtunikuks Julia Vernikova? Palun hääletada!
Ettepaneku poolt on 61 saadikut, vastu 2, erapooletuid 3. Julia Vernikova on valitud Tallinna Mererajooni rahvakohtunikuks.
Ja nüüd, lugupeetud Ülemnõukogu, võtame lahtisel hääletusel vastu otsuse.
Lugupeetud Ülemnõukogu, kes on selle poolt, et võtta vastu Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsus mõne Eesti Vabariigi kohtuniku valimise kohta? Palun hääletada! Vaja on 53 häält. Ettepaneku poolt on 66 saadikut, vastu ja erapooletuid ei ole. Otsus on vastu võetud!


Eesti Vabariigi seaduse eelnõu Eesti Vabariigi Ülemnõukogu väljalangenud saadiku ning kohalike rahvasaadikute nõukogude (volikogude) väljalangenud saadikute asendusvalimise läbiviimise kohta 1991. aastal
Juhataja
Lugupeetud kolleegid, täna on veel vaja üks kiireloomuline küsimus otsustada.
Meile on välja jagatud üks Eesti Vabariigi seaduse eelnõu, see puudutab Ülemnõukogust väljalangenud saadiku ning kohalike rahvasaadikute nõukogude väljalangenud saadikute asendusvalimise läbiviimise korda. Kas kõik leidsid üles? Lugupeetud kolleegid, teen teile sellise ettepaneku. Kas ollakse nõus sellega, et me võtame selle seaduse vastu ilma ettekande ja läbirääkimisteta, sest asi on ilmselge? Nii me teemegi!
Kohaloleku kontroll. Kohal on 68 saadikut, puudub 36.
Lugupeetud Ülemnõukogu, kes on selle poolt, et võtta vastu Eesti Vabariigi seadus Eesti Vabariigi Ülemnõukogu väljalangenud saadiku ning kohalike rahvasaadikute nõukogude (volikogude) väljalangenud saadikute asendusvalimise läbiviimise kohta 1991. aastal? Palun hääletada! Vaja on 53 häält. Kui seadus on vastu võetud, siis Rakveres toimub asendusvalimine 7. aprillil.
Selle ettepaneku poolt on 62 saadikut, vastu ei ole keegi, üks saadik on erapooletu. Seadus on vastu võetud.
Lugupeetud kolleegid! Komisjoni töö käib pingeliselt. Ent ilma komisjoni liikmeteta ei söandaks ma panna ka arutlusele seda otsuse eelnõu, mille arutelu me eile katkestasime ja mis puudutab Eesti Vabariigi suhteid Nõukogude Liidu relvajõududega. Seepärast kuulutan ma pooleks tunniks vaheaja. Istungjärgu töö jätkub kell 15.45.
V a h e a e g


Referendumi korraldamise kohta Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise küsimuses
Juhataja
Kohaloleku kontroll. Kohal on 81 saadikut, puudub 23.
Lugupeetud Ülemnõukogu, ma tutvustan teile kõigepealt kuidas ma kavatsen hääletamist läbi viia. Kõigepealt meil on vaja otsustada, millise projekti me võtame aluseks. Meil on kolm otsuseprojekti. Esimene on esitatud Ülemnõukogu Presiidiumi poolt ja selle kohta tegi ettekande Andres Tarand. Teine otsuseprojekt on esitatud kristlike demokraatide poolt, ettekande tegi Illar Hallaste. Ja on otsuseprojekt, mis on esitatud võrdsete õiguste saadikurühma ja kommunistliku fraktsiooni poolt. Palun sellessegi suhtuda suuremeelselt. Ignar Fjuk!
I. Fjuk
Lugupeetud juhataja, lugupeetud kolleegid! Ma tahaksin juhtida tähelepanu sellele, et selliste hoiakutega me ei näita oma suhtumist mitte võrdõiguslastesse ja kommunistidesse, vaid presiidiumi töösse. Seda me võime mujal avaldada, mitte täna siin. Ma teen ettepaneku kolmas otsuseprojekt ka ikka ette lugeda ning võtta ta meil töösse ja hääletamisele.
Juhataja
Suur tänu, nii ma kavatsengi teha! Sellel teemal me diskussiooni ei ava. Kui Ülemnõukogu ei nõustu, kuulutan vaheaja ja lasen kolmanda projekti tõlkida ja paljundada. Ma loen ta teile ette vene keeles. "Постановление Верховного Совета Эстонской Республики o проведении референдумов на территории Эстонской Республики.
Учитывая сложную внутриполитическую обстановку в Эстонской Республике, Верховный Совет Эстонской Республики постановляет:
1. Поручить Президиуму Верховного Совета Эстонской Республики обратиться к Верховному Совету СССР с предложением о переносе срока референдума, назначенного на 17 марта 1991 года на период после 1 июля 1991 года.
2. Отказаться от проведения республиканского референдума по вопросу государственного статуса Эстонской Республики в первом полугодии 1991 года."
(Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsus referendumite korraldamisest Eesti Vabariigi territooriumil.
Arvestades keerulist sisepoliitilist olukorda Eesti Vabariigis, Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsustab:
1. Teha Eesti Vabariigi Ülemnõukogu Presiidiumile ülesandeks pöörduda NSV Liidu Ülemnõukogu poole ettepanekuga korraldada 1991. aasta 17. märtsiks määratud referendum pärast 1991. aasta 1. juulit.
2. Loobuda Eesti Vabariigi riikliku staatuse küsimuses vabariikliku referendumi korraldamisest 1991. aasta esimesel poolel.)
On selge? Mida see peab nüüd tähendama, Illar Hallaste?
I. Hallaste
Lugupeetud juhataja, see projekt ei saa alternatiivsena hääletusele minna, sest pöördumine Nõukogude Liidu presidendi poole ei ole seostatud selle päevakorrapunktiga. Järelikult tuleb seda projekti arutada eraldi päevakorrapunktina, kusjuures vastavalt reglemendile saab seda arutada pärast seda, kui ta on kahes keeles laiali jagatud ja selle kohta on tehtud ettekanne ning on vastatud küsimustele jne. Seepärast ei ole mõtet teda panna konkureerima kolmanda projektina nende kahe kõrval, mis on läbi käinud kogu õigusliku protsessi. Aitäh!
Juhataja
Suur tänu heade nõuannete eest. Kas ma panen hääletamisele, kas projekt tõlkida ja paljundada, või lepitakse suusõnalise ettelugemisega?
I. Hallaste
See on eraldi päevakorrapunkt, mis ei puuduta ...
Juhataja
Ma palun minuga mitte vaielda, Illar Hallaste! Panen hääletamisele? Kes on selle poolt, et tunnistada see alternatiivseks projektiks etteloetud kujul – kõik saavad ju mõttest aru? Palun hääletada! Vaja on lihthäälteenamust.
Selle ettepaneku poolt on 43 saadikut, vastu 25 ja erapooletuid 6. Tunnistatakse alternatiivprojektiks.
Seega meil on 3 projekti ja meil on vaja valida nendest üks, mille me võtame aluseks. Kõikidega on Ülemnõukogu tutvunud. Kõige esimesena panen hääletamisele presiidiumi esitatud projekti. Kui see saab lihthäälteenamuse, siis teisi ma hääletusele ei pane. Kui Ülemnõukogu seda nõuab, võin korraldada konkursi, kuid reglement seda ette ei näe, sest kui üks saab lihthäälteenamuse, siis loogika järgi mõni teine projekt seda enam saada ei saa. Kaido Kama, palun ainult hääletamise korra kohta.
K. Kama
Lihthäälteenamuse võib saada rohkem kui üks projekt ja selle tõttu on õigem panna nad kõik ükshaaval hääletusele. See, milline saab kõige rohkem hääli, tuleb siis võtta aluseks.
Juhataja
Ma olen ka selleks variandiks valmis, kuid sellisel juhtumil ei ole suurel osal saadikutest oma arvamust üldse olemas. Kui Ülemnõukogu seda nõuab, ma korraldan konkursi. Ignar Fjuk!
I. Fjuk
Lugupeetud juhataja! Asja selguse huvides võiks siis need hääletused teha nimelisena. Siis selgubki, kellel on üks arvamus, kellel mitu. (Hääled saalist.)
Juhataja
Reglement räägib vasturääkivate parandusettepanekute puhul selgelt konkursist, kuid aluseks võtmisel nõutakse lihthäälteenamust. Nii. Võin ma asja hääletamisele panna?
J. Allik
Lugupeetud härra Nugis, minu meelest võib ka mitu projekti häälteenamuse saada. Peaks ikka teada saama, kui palju hääli ükski neist saab.
Juhataja
Selge! Igasuguste vaidluste ärahoidmiseks kuulutan välja konkursi!
(Hääled saalist.)
N. Zahharov
Kommunistliku fraktsiooni nimel palun rühma nõupidamiseks enne hääletamist teha 5-minutiline vaheaeg!
Juhataja
Kui mina reglementi õigesti mõistan, tehakse vaheaegu otsuste hääletamise eel, mitte parandusettepanekute hääletamise eel. Jaak Allik, kas ma eksin?
Ma palun, säilitage rahu! Tegemist on ülitähtsa küsimusega. Vaheaja kuulutame saadikute fraktsiooni nõudel välja enne otsuse vastuvõtmist. Kuulutan välja konkursi! See tähendab seda, et kolme otsuse eelnõud pannakse hääletamisele ja see, mis saab kõige rohkem poolthääli, võetakse aluseks. Igaühel on üks hääl iga otsuse eelnõu arutamise puhul. Kokku kolm häält. Kas kõik said aru? Ärme hakkame nüüd fantaseerima, muidu jäämegi üksteisele reglementi õpetama. Loetakse ainult poolthääli.
Ja me teeme veel kohaloleku kontrolli. Kohal on 81 saadikut, puudub 23.
Lugupeetud Ülemnõukogu, kes on selle poolt, et võtta aluseks Ülemnõukogu Presiidiumi poolt pakutud otsuseprojekt? Palun hääletada! Loevad poolthääled.
Ettepaneku poolt on 53 saadikut.
Lugupeetud Ülemnõukogu, kes on selle poolt, et võtta aluseks kristlike demokraatide saadikurühma esitatud otsuseprojekt? Palun hääletada!
Selle ettepaneku poolt on 18 saadikut, vastu 29, erapooletuid on 29. 18 läheb arvesse.
Lugupeetud Ülemnõukogu, kes on selle poolt, et võtta aluseks võrdsete õiguste ja kommunistliku fraktsiooni otsuseprojekt? Palun hääletada! Selle ettepaneku poolt on 17 saadikut. Konkursi võitis presiidiumi poolt pakutud projekt 53 häälega ja see võetakse aluseks.
Lugupeetud Ülemnõukogu! Järgmisena panen hääletusele protseduurilise küsimuse, mis selgitab välja kontseptuaalse lähenemise.
Enn Leissoni ettepanek seisneb selles, et teha selgeks, kes on referendumi, rahvahääletuse poolt ja kes on küsitluse poolt. Kõigepealt panen asja hääletusele sellises redaktsioonis, otsustab lihthäälteenamus ja see on ka siis lõplik.
Milles on probleem, Juhan Telgmaa?
J. Telgmaa
Enne seda otsustust tahaks sõltumatud demokraadid vaheaega saada.
Juhataja
Tegu on protsessuaalse parandusettepanekuga.
J. Telgmaa
See on kõige põhimõttelisem küsimus, mis me üldse täna otsustame.
Juhataja
Aluseks on praegu võetud presiidiumi otsuseprojekt, komisjoni esindaja selgitab, millest lähtub presiidiumi otsus. Ma palun kõnetooli Liia Hänni!
L. Hänni
Kooskõlastuskomisjon murdis ka pead, mis vahe on rahvaküsitlusel, rahvahääletusel ja referendumil. Eestis ei ole seadust ei referendumi, rahvahääletuse ega rahvaküsitluse kohta. Sellepärast juriidilist alust ühe või teise termini eelistamiseks on raske leida. Subjektiivsete kaalutluste ja oma teadmiste põhjal saadikud arvavad, et rahvahääletus tähendab seaduslike tagajärgedega toimingut, rahvaküsitlus aga on konsultatiivse iseloomuga, millel otsest seaduslikku tagajärge ei ole. Täpsema sisu nendele terminitele peaks andma käesoleva otsuse punkt 18, kus on määratud referendumil või rahvaküsitlusel või -hääletusel tehtava otsustuse tagajärjed. Valiku tegemisel oleks ehk hea ka seda teada, millise 18. punkti redaktsiooni kooskõlastuskomisjon välja pakub. Ma loen selle ette:
"Rahvahääletuse (siin on esialgu kasutatud "rahvahääletust") tulemus on Eesti Vabariigi riigiorganite tegevuse aluseks üleminekuperioodil." See on meie referendumi või rahvaküsitluse või -hääletuse tagajärg, resultaat, mille me selle toimingu tulemusena saame.
Juhataja
Suur tänu! Kolleegid, kuidas te suhtuksite sellesse, kui me siiski teeksime praegu väikese vaheaja ja laseksime komisjonil veel tööd teha? Sest praegu on ära määratud, milline otsuse eelnõu on aluseks võetud. Kas veerand tundi piisab? Fraktsioonid võivad samal ajal ka töötada. Anatoli Novohatski!
A. Novohatski
Lugupeetud juhataja! Venekeelses tõlkes kõlas, et selle ürituse – olgu ta siis referendum või küsitlus – tulemused on aluseks seadusandlikule tegevusele jne. Kui see on nii, siis milleks meil üldse määratleda, mis asi on referendum ning mis on küsitlus?
Juhataja
Komisjon arutab seda veel. Istungjärgu töö jätkub 16.25.
V a h e a e g


Juhataja
Lugupeetud Ülemnõukogu! Istungjärgu töö jätkub, palun asuda töökohtadele!
Kohaloleku kontroll! Kohal on 80 saadikut, puudub 24.
Lugupeetud kolleegid! Annan teile edasi, et Ülemnõukogu aadressil saabub praegu palju kirju ja telegramme. On hulgaliselt telefonikõnesid. Valdavalt rahvas toetab referendumit, üksikud on vastu. Kuid rahvas on meie peale pahane sellepärast, et me ei oska selles saalis üksmeelt leida. Lugupeetud Ülemnõukogu, me oleme ära määranud, millise eelnõu me võtame aluseks. Palun nüüd kõnetooli endale appi Liia Hänni, me asume läbi arutama parandusettepanekuid.
L. Hänni
Lugupeetud Ülemnõukogu juhataja! Austatud kolleegid! Nagu võite arvata, kooskõlastuskomisjoni töö ei ole sugugi lihtne ja lõplik otsus tuleb ikkagi langetada saadikutel.
Kõigepealt meie otsuse pealkirjast. Kolm varianti: küsitlus, hääletus või referendum? Konsulteerimine spetsialistidega tegi selgeks, et kõige mahukam nendest sõnadest on referendum, millele konkreetse sisu annaks siis otsus, mida selle referendumi tulemus tähendab. Redaktsioonikomisjon peab võimalikuks kasutada selles tekstis sõna "referendum", aga sel juhul tuleks lisada teksti päris otsuse alguses termini selgitus. Selgituse teksti on pakkunud härra Leisson ja see kõlaks nii: "Referendum on rahvaküsitlus rahva tahte selgitamiseks hääletuse teel." Nii et härra Leissoni ettepanek on asendada tekstis "rahvahääletus" terminiga "referendum", lisades nimetatud seletuse.
Juhataja
Suur tänu, Liia Hänni! Ma püüan anda omapoolseid selgitusi. Kõigepealt saadikutele: praegu, nagu te aru saate, algab parandusettepanekute läbihääletamine. Otsused võetakse vastu lihthäälteenamusega. Läbirääkimisi ei peeta. Kui kellelegi midagi ei meeldi, siis selle kohta arvamust avaldada ei maksa. Kui kellelgi on midagi öelda hääletamise korra kohta, siis palun tõstke käsi ja ma annan sõna. Võib pärida ka selgitust, kui ei saada aru, mis hääletamisele pannakse. Hinnanguid ei avaldata. Kui kellelegi midagi ei meeldi, siis ta hääletab vastu. Kaido Kama!
K. Kama
Austatud härra juhataja! Minu arvates peaksime tegema ikkagi selgeks, mida nende väga paljude mõistete all mõeldakse. Praegu on kõik kolm mõistet üksteise otsas ja tuleks lõpuks ära öelda see, kas meie referendumi näol on tegemist kõige kõrgeima seadusandliku aktiga või on referendum soovitusliku iseloomuga. See asi peaks olema selgelt sõnastatud ka selles otsuses. Ma palun see küsimus panna salajasele hääletamisele!
Juhataja
Kolleegid, võimalik, et mina nüüd eksin, aga mina saan reglemendist aru nii, et salajasele või nimelisele hääletamisele pannakse otsus, mitte parandusettepanek. Kas ma eksin, Jaak Allik? Kuulame rahulikult ära, ma ei pea ennast ilmeksimatuks.
J. Allik
Lugupeetud härra juhataja, § 10 punkt 1 ütleb, et hääletamine on kas avalik, salajane või nimeline jne. Ei ole öeldud, mille hääletamine, võib tõlgendada tõesti, et igasuguse asja.
Juhataja
Ei hakka vaidlema, vajaduse korral panen ka parandusettepanekud salajasele või nimelisele hääletamisele, kuigi praegu ma arvan – ma vabandan nüüd, see on minu kui saadiku arvamus –, et see otsus salajasel hääletamisel vastu võtta oleks küll amoraalne, kuid me ei ole veel praegu selleni jõudnud. Liia Hänni tutvustab alles selle otsuse eelnõu algust ja ma veel kord panen teile südame peale ja see on ka reglemendiga kooskõlas, et praegu me läbirääkimisi enam ei pea. Tiit Käbin!
T. Käbin
Lugupeetud härra juhataja! Mul on ettepanek, et pannakse eraldi hääletamisele kõigepealt see, kas sõna "rahvahääletus" nii pealkirjas kui ka tekstis kõikjal asendada sõnaga "referendum" ja eraldi sellest referendumi definitsioon, sest pakutud definitsiooni järgi referendum tähendab rahvaküsitlust ja selle sisseviimine on samaväärne sellega, kui me kõikjal otsuses sõna "rahvahääletus" asendaksime sõnaga "rahvaküsitlus". Ma paluksin need eraldi panna hääletusele!
Juhataja
Palun esitada kirjalikult, aga märkus on reglemendipärane. Mikk Titma!
M. Titma
Ma saan aru kolleegide solidaarsusest, aga mul oleks palve praegusel hääletamisel teiste inimeste eest mitte hääletada. Kahjuks eelmistes voorudes tuli seda ette.
Juhataja
Väga piinlik lugu, kui niimoodi oli.
R. Veidemann
Härra juhataja, kui tehakse ettepanek salajase hääletamise kohta, siis teen ettepaneku hääletada seda ettepanekut nimeliselt, et välja selgitada need, kes soovivad salajast.
J. Allik
Lugupeetud härra juhataja! Kui härra Käbini ettepanek läheb hääletamisele, siis enne tuleks hääletada referendumi mõiste definitsiooni, muidu ei saa me teda ju kasutada. Ja see ettepanek, mis Liia Hänni komisjoni nimel tegi, läks ju komisjonis läbi häältega 6 : 2!
Juhataja
Just nii saab tehtud. Vladimir Kuznetsov!
V. Kuznetsov
Lugupeetud eesistuja! Lugupeetud saadikud! Ma loodan, et enne hääletamisele asumist saame me referendumi küsimuse selgelt sõnastatud ning teavet selle korraldamise kohta.
Juhataja
Sinnamaani jõutakse veel. Nii, Liia Hänni, ma palun korrata parandusettepanekut, mille me paneme hääletamisele.
L. Hänni
Vahepeal tehti ettepanek panna kõigepealt hääletamisele referendumi definitsioon: "Referendum on rahvaküsitlus rahva tahte selgitamiseks hääletamise teel." Kuna terminite osas valitseb suur segadus, siis oleks võib-olla päris loogiline kõigepealt need täpsustada.
Juhataja
Nõus. Kas Liia Hänni teeb seda ise?
L. Hänni
Jaa, ma võin teile selle ettelugemiseks anda.
Juhataja
Enn Leissoni ettepanek on asendada otsuseprojektis kogu tekstis termin "rahvahääletus" terminiga "referendum". Vahepeal, head kolleegid, anti mulle märku, et meil on külas Norra parlamendi delegatsioon. Tervitame neid aplausiga. (Aplaus.) Suur tänu!
Ja teiseks: lisada otsuseprojekti 1. punkti järgmine tekst: "Referendum on rahva küsitlus, rahva tahte selgitamine hääletamise teel." Ma võin teile omalt poolt juurde öelda, et nii ta on ka teatmikes kirja pandud. Panen hääletamisele ja mõlemad eraldi. Kohaloleku kontroll on meil tehtud.
Lugupeetud Ülemnõukogu, kes on Enn Leissoni parandusettepaneku poolt? Palun hääletada!
Selle ettepaneku poolt on 57 saadikut, vastu 3, erapooletuid on 11. Esimene parandusettepanek on vastu võetud.
Teine parandusettepanek Enn Leissonilt. Lisada otsuseprojekti 1. punkti järgmine tekst: "Referendum on rahvaküsitlus, rahva tahte selgitamine hääletamise teel." Palun hääletada! Vaja on lihthäälteenamust. Selle ettepaneku poolt on 56 saadikut, vastu 10 saadikut, erapooletuid on 7. Teine parandusettepanek on vastu võetud.
Jätkame, Liia Hänni!
L. Hänni
Komisjonil on ettepanek teha veel täiendusi pealkirjas. See kõlaks järgmiselt: "Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsus referendumi korraldamise kohta Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise küsimuses".
Juhataja
Kelle parandusettepanek see on? Kas see on komisjoni seisukoht?
L. Hänni
Komisjoni redaktsiooniline parandus ja ühine seisukoht.
Juhataja
Selle kohta ma küsiksin, kas ettekandja Andres Tarand on nõus?
L. Hänni
Jaa!
Juhataja
Reglement nõuab hääletusele panekut eeldusel, et saadikud seda nõuavad. Kas saadikud nõuavad? Ei nõua. Nii jääbki.
L. Hänni
Niisiis hääletuse tulemusena lisandus praeguse teksti algusesse lõik, kordan ta veel üle: "Referendum on rahvaküsitlus rahva tahte selgitamiseks hääletamise teel." Järgnev on samuti redaktsiooniline parandus ja see puudutab preambulat. "Eesti elanike tahte väljaselgitamiseks Eesti iseseisvuse taastamise küsimuses Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsustab ..." jne. Siin on redaktsioonilised parandused: "Eestimaa" on asendunud "Eestiga" ja "iseseisvuse taastamise küsimuses".
Juhataja
Kas selle redaktsioonilise parandusega Andres Tarand on nõus? On nõus. Kas nõuab saalist keegi hääletusele panekut? Ei nõua. Nii jääbki!
L. Hänni
Nüüd küsimus referendumi kuupäevast. Oli mitmeid ettepanekud. Näiteks viia referendum läbi pühapäeval, 3. märtsil. Selline on ka komisjoni ettepanek. Nii et punkt 1 veel väikeste redaktsiooniliste parandustega kõlaks järgmiselt: "Korraldada Eesti Vabariigis pühapäeval, 3. märtsil 1991. aastal referendum Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise küsimuses."
Juhataja
Selle kuupäeva me paneme hääletusele. Hääletamisele pannakse, kas Ülemnõukogu on nõus 3. märtsiga. (Hääled saalist.)
Lugupeetud Ülemnõukogu, kes on selle poolt, et referendum viiakse läbi 3. märtsil 1991. aastal? Palun hääletada!
Selle ettepaneku poolt on 61 saadikut, vastu 6, erapooletuid on 8. Ettepanek on vastu võetud.
L. Hänni
Punkt 2, referendumi küsimus. Peale põhjalikku kaalumist jõudis kooskõlastuskomisjon otsusele, et kõige õigem on referendumil esitada järgmine küsimus: "Kas teie tahate Eesti Vabariigi riikliku iseseisvuse ja sõltumatuse taastamist?"
Juhataja
Kas on meil keeleteadlasi, kes ütleks, kumb on parem, kas "tahate" või "soovite"?
L. Hänni
Tahtmise juurde jäime.
Juhataja
Selge!
L. Hänni
Nii et loen punkt 2 tervikuna ette: "Panna referendumile järgmine küsimus ja anda sellele vastamiseks järgmised vastusevariandid. Küsimus: "Kas teie tahate Eesti Vabariigi riikliku iseseisvuse ja sõltumatuse taastamist?" Vastus: "jah" või "ei"."
Juhataja
Suur tänu! Nüüd on võimalikud ainult küsimused selle kohta, kas saadi sisust aru. Kas ta meeldib või ei meeldi, sellest ei maksa nüüd juttu teha. Vladimir Kuznetsov! Üks hetk, kuulame ära, mida ta ütleb!
V. Kuznetsov
Lugupeetud eesistuja! Lugupeetud ettekandja. Ka kordan: kas peetakse silmas küsimust "Kas te tahate riikliku iseseisvuse ja sõltumatuse taastamist NSV Liidu koosseisus või väljaspool seda?" Kuidas peaks minu vastust tõlgendama, kui ma hääletaksin säärase küsimuse poolt?
Juhataja
Nii, paistab, et muid probleeme ei ole ja me kohe saame selgust ka täpses venekeelses tõlkes. Nikolai Zahharov!
N. Zahharov
Lugupeetud juhataja, austatud saadikud! Tervikuna oli diskussioon referendumi üle kasulik, ainult referendumi küsimus jäi pisut vaateväljast välja. Meile esitati kolm küsimuse varianti, komisjon pakkus välja neljanda, mis on tegelikult teise küsimuse küllalt täpne koopia. Teen ettepaneku hääletada läbi kõik kolm või neli varianti, mis olid juba päris alguses välja pakutud, siis selgub tegelik arvamus.
Juhataja
Nii, nelja ettepaneku konkurss. Ma panen nad konkureerima. Ei, varume hetke kannatust, ärme lähme praegu enne edasi.
L. Hänni
Võib-olla ainult põhjenduseks veel, miks komisjon pidas vajalikuks just sellist formuleeringut. Meie praegune riiklik staatus on määratud Ülemnõukogu 30. märtsi otsusega, me oleme taastamas Eesti Vabariigi iseseisvust. Ja antud formuleeringus me küsiksime rahva arvamust oma poliitilise kursi kohta, me rõhutaksime selles küsimuses just nimelt Eesti riigi iseseisvuse ja sõltumatuse taastamist. Ja kahemõttelisust poleks, sest suhe Nõukogude Liiduga on sellest formuleeringust selgelt väljaloetav.
Juhataja
Konkursi me viime läbi juba kontrollitud meetodil. Igas voorus on igaühel üks hääl. Ja milline ettepanek saab kõige rohkem poolthääli, see on konkursi võitja ja see jääb otsuseprojekti. Kui peaks juhtuma, et kaks või enam ettepanekut saab ühepalju hääli, mida on küll raske uskuda, siis konkurss jätkub nende vahel, kes olid võrdsed. Võib-olla alustame juba olemasolevate ettepanekute konkursiga. Kõige viimasena panen hääletusele selle, mis on komisjoni poolt pakutud ja mida praegu tõlgitakse. Sobib? On juba valmis? Sellisel juhtumil ma panen komisjoni poolt pakutu esimesena hääletusele. Nii nagu kord ette näeb. Enn Tupp!
E. Tupp
Lugupeetud juhataja, oleks ettepanek, et kõik need laused oleks järjest enne ette loetud, mitte ühekaupa.
Juhataja
Loen kõik ette. Tänan! Enn Leisson!
E. Leisson
Lugupeetud härra juhataja, ma teen ettepaneku kooskõlastuskomisjoni sõnastus panna esimesena hääletusele, kuna see on saavutanud konsensuse.
Juhataja
Enn Leisson, on vaja olla tähelepanelikum! Ma just seda ütlesin.
E. Leisson
Vabandan!
Juhataja
Nii kaua, kui tõlgitakse, loen ette need ettepanekud, mis teil käes on. Või äkki igaüks loeb ise oma projektist? Kas Enn Tupp lepib sellega? Sellisel juhtumil ma loen ette ainult komisjoni ettepaneku. Varume ainult natukene kannatust, kuni ta mulle tuuakse.
Nii, kolleegid, palun tähelepanu. Kõigepealt loen komisjoni ettepaneku ette eesti keeles: "Kas teie tahate Eesti Vabariigi riikliku iseseisvuse ja sõltumatuse taastamist?" Ma kordan, mõelgem iga sõna üle järele. Vene keeles: "Желаете ли вы восстановления государственной самостоятельности и независимости Эстонской Республики?" "Желаете" on tõepoolest "soovite", seega tuleks see maha tõmmata. Ma loen uuesti ette: "Хотите ли вы восстановления государственной самостоятельности и независимости Эстонской Республики?" Nüüd on kõik aru saanud, milline on komisjoni ettepanek. Ma panen komisjoni ettepaneku kõige esimesena hääletamisele, loevad poolthääled. Lugupeetud Ülemnõukogu, kes on selle poolt, et referendumi küsimus oleks: "Kas teie tahate Eesti Vabariigi riikliku iseseisvuse ja sõltumatuse taastamist?" Palun hääletada!
Selle ettepaneku poolt on 60 saadikut.
Nüüd tulevad ülejäänud ettepanekud, mis on teil ka projekti lisas olemas.
Kes on selle poolt, et referendumi küsimus võiks olla: "Kas Eesti peab olema iseseisev ja sõltumatu vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas?" Palun hääletada!
Selle ettepaneku poolt on 1 saadik.
Lugupeetud Ülemnõukogu, kes on selle poolt, et referendumi küsimus võiks olla: "Kas Eesti peab olema iseseisev ja sõltumatu riik?" Palun hääletada!
Selle ettepaneku poolt on 20 saadikut.
Lugupeetud Ülemnõukogu, kes on selle poolt, et referendumi küsimus võiks olla: "Kas peate vajalikuks iseseisva Eesti demokraatliku riigi taastamist väljaspool NSV Liitu?" Palun hääletada!
Selle ettepaneku poolt on 11 saadikut.
Konkursi võitis kooskõlastuskomisjoni poolt pakutud variant. Jätkame, Liia Hänni!
L. Hänni
Nüüd on siin all sulgudes ettepanek teha punkti 4 redaktsiooniline parandus, mis arvestab Toomas Korgi ettepanekut. Ja redaktsioonikomisjonil olid veel ka omapoolsed täiendused. Ma loeksin selle punkti 4 siis teile ette. Endine punkt 2.
3. punkti lõige 2 muutub nüüd punktiks 4. "Rahvahääletusest ei võta osa, sõltumata sissekirjutusest, Eesti Vabariigis rahvahääletuse päeval viibivad NSV Liidu relvajõudude ja piirivalve-, sise- ning raudteevägede tegevteenistuses olevad isikud, välja arvatud need, kes kuuluvad Eesti Vabariigi Ülemnõukogu koosseisu."
Juhataja
Kas Andres Tarand on nõus? Kas keegi saadikutest nõuab hääletusele panekut? Ei nõua. Nii jääbki!
L. Hänni
Siis endine punkt 3, alapunkt 3 läheb sealt eest maha, tekst läheb taandreaga edasi ja redaktsioon on selline: "Rahvahääletusest ei võta samuti osa ..." Nii et vahele on tulnud sõna "samuti".
Juhataja
Nüüd juba referendumist?
L. Hänni
Jah, referendumist, ülejäänud tekstis on kõikjal referendum.
Juhataja
Kuidas suhtub parandusse Andres Tarand? Ta on nõus. Kas saadikud nõuavad hääletamisele panekut? Ei nõua. Nii jääbki. Jätkame!
L. Hänni
Punkt 3 alalõik 4 tuleks asendada eraldi punktiga 5 ja redaktsioon on järgmine: "Referendumist osavõtu õiguse mis tahes otsene või kaudne piiramine alusel, mis ei ole nimetatud käesoleva otsuse punktis 3 ja 4, on keelatud." See parandus tuleneb meie eelmisest ümbernummerdamisest.
Juhataja
Jälle pöördun ma Andres Tarandi poole, kuna tema esindab presiidiumi arvamust. Andres Tarand on nõus. Kas saadikud nõuavad hääletusele panekut? Ei nõua. Nii jääbki!
L. Hänni
Edasi on muutunud punktide numeratsioon: punkt 4 on punkt 6, punkt 5 on punkt 7, punkt 6 on punkt 8 ja siin on ka redaktsioon muutunud. Punkt 8 esimene lõik jääb samaks, ma loen siiski ette, et oleks selge: "Referendumi ettevalmistamisel ja korraldamisel juhindutakse käesolevast otsusest ja 1989. aasta 17. novembri valimisseadusest." Ülejäänud tekst tuleb välja jätta, sest vastavalt meie otsuse lõpuosale jagab seletusi Ülemnõukogu Presiidium, mitte valitsuskomisjon. Need kaks punkti olid senini omavahel vastuolus. Võib-olla ma paluksin Tõnu Antoni kommentaari selle kohta.
Juhataja
Liia Hänni, kui me kõigepealt paluksime Andres Tarandit ja Tõnu Antonit tulla praegu siia Arno Almanni laua juurde nõu pidama? Pärast siis Andres Tarand kui ettekandja ütleb oma seisukoha.
A. Tarand
See parandus sobib, sest tegemist ei ole vastuoluga mitme seaduse vahel, vaid sellesama seaduse teksti lõpuga, kus on viimases, 19. punktis öeldud, et "annab Eesti Vabariigi Ülemnõukogu pädevusse võimalike küsimuste lahendamise, mida valimisseadus ei sätesta". Muidu valitsuskomisjon teeb kõik töö ara, aga kui juhtub, et tuleb mõni küsimus, mida meie 19. novembri valimisseadus ei sätesta, siis astub tegevusse Ülemnõukogu Presiidium.
Juhataja
Suur tänu! Ettekandja ja komisjoni esimees on ühel meelel. Kas saadikud nõuavad hääletusele panekut? Ei nõua. Nii jääbki. Jätkame, Liia Hänni!
L. Hänni
Punkt 7, 8 ja 9 – need on siis nüüd vastavalt 9, 10 ja 11. Kõigis nendes punktides on järgmine redaktsiooniline parandus. Nimelt, mõiste "praegune Ülemnõukogu" on asendatud mõistega "Ülemnõukogu käesolev koosseis". Nii et kõigis kohtades, kus on kirjutatud "praegune Ülemnõukogu", asendada "Ülemnõukogu käesolev koosseisuga".
Juhataja
Andres Tarand ei vaidle vastu? Ei vaidle. Kas selle muudatuse hääletusele panemist ei nõuta? Ei nõuta.
L. Hänni
Samuti on täiendus endises punktis 9, nüüd siis punkt 11, kus on termin "hääletajad" asendatud terminiga "valijad". Sest jutt on valijate nimekirjadest, mida me kasutame selle referendumi läbiviimiseks. Kas härra Almann lepib selle parandusega?
Juhataja
Ka ettekandja on nõus ja saadikud on nõus. Jätkame!
L. Hänni
On tehtud ka redaktsiooniline muudatus endises punktis 10 (nüüd 12). Esimene lause on selline: "Referendumi sedelile trükitakse tekst eesti ja vene keeles." See tähendab, et meil ei ole eraldi sedeleid eesti ja vene keeles, vaid tekst on ühel sedelil mõlemas keeles.
Juhataja
Ettekandja on nõus, saadikud on nõus. Nii jääb. Jätkame!
L. Hänni
Punkt 11 on nüüd punkt 13, muudatust ei ole. Punkt 12 on punkt 14 ja siin on samuti mõiste "hääletajad" asemel "valijad".
Juhataja
Ka sellele ei vaielda vastu. Jätkame!
L. Hänni
Punkt 13, praegune punkt 15. Siin on tulnud väikene redaktsiooniline parandus: "jaoskonnakomisjonide poolt koostatud protokollide alusel". Sõna "poolt" on lisandunud.
Juhataja
Ettekandja ei vaidle vastu, saadikud ei vaidle vastu? Nii jääb. Jätkame!
L. Hänni
Punkt 14, praegune punkt 16 on saanud ka väikese lisa, kolmandas reas tuleb lugeda: "rahva referendumiks valijate nimekirjadesse kantud isikute" jne. Siin on täpsustatud nimekirja mõistet.
Juhataja
Ettekandja ei vaidle vastu, saadikud ka mitte? Nii jääb.
L. Hänni
Järgmine redaktsiooniline parandus on endises punktis 16 (praegu 18), kus "hääletajate nimekirjad" on asendunud samuti "valijate nimekirjadega".
Juhataja
Kas ettekandja vaidleb vastu? Saadikud ka ei vaidle. Jätkame!
L. Hänni
Punkt 17, praeguses redaktsioonis punkt 19, on sama. Punkti 18, uues redaktsioonis punkti 20 loen komisjoni poolt välja pakutud redaktsioonis veel kord ette: "Referendumi tulemus on Eesti Vabariigi riigiorganite tegevuse aluseks üleminekuperioodil."
Juhataja
Selge. Arvo Junti!
A. Junti
Lugupeetud juhataja! Enne endise punkti 18 hääletusele panekut teen ettepaneku lisada otsusele üks punkt ja sellises redaktsioonis: "Käesolev otsus jõustub vastuvõtmise hetkest." Ma arvan, et see erilist vastuseisu ei tekita. Paneme hääletusele. Aitäh!
Juhataja
Üks hetk! Kaido Kama!
K. Kama
Ma ikka tülitan veel sellesama vana teemaga. Nimelt on meil lõplikult avamata sõna "referendum" sisu. Ja saage palun aru, ma lihtsalt tahan, et me pärast tõlgendaksime seda kõik ühtemoodi. Ja ma paluksin proua Hännil väga selget ja ühest vastust küsimusele: kas sellel referendumil on seaduse jõud? Sellele saab vastata "jah" või "ei". Et me pärast teame, millega on tegemist.
L. Hänni
Ma ütlen enda arvamuse. Minu arvates on sellel referendumil niivõrd seaduse jõud, kuivõrd rahva tahe on meile seadus.
Juhataja
Kolleegid Kaido Kama ja Arvo Junti, praegu võib veel esitada kirjalikke parandusettepanekuid. Praegu on veel see võimalus. Praegu ei saa küsimusi püstitada nii nagu mõne ettekande kuulamise ajal, et ettekandja peab vastama. Tuleb teha oma kirjalik ettepanek, kas lülitada midagi sisse või midagi muul viisil muuta. Läbirääkimisi me sellel teemal pidama ei hakka. Kui keegi tahab avaldada oma arvamust, kui midagi ei meeldi, siis selleks ma sõna ei anna. Kellel on parandusettepanek, palun esitada kirjalikult. Praegu veel on aega.
Aga Kaido Kamaga ma tahaksin siiski dialoogi pidada. Mida ma siiski arvan küsimusest, kas kiita heaks hääletus kui seadusandlik akt või kui juriidilise jõuta akt? Sellise küsimuse võib esitada ettekandjale ja ettekandja oleks vastanud siis, kui see oleks õigel ajal esitatud. Praegu saab esitada ainult parandusettepanekuid. On nüüd arusaadav? Ja ma hoiatan ette, et katkestan poole pealt, kui kellegi küsimus hakkab kalduma läbirääkimiste valdkonda. Nikolai Aksinin!
N. Aksinin
Lugupeetud Ülo Nugis! Lugupeetud ettekandja! Palun täpsustage, mida tähendab samas paragrahvis "kas aluseks või õiguslikuks aluseks valitsusele"?
Juhataja
Liia Hänni loeb selle punkti ette veel kord.
L. Hänni
Ma loen veel kord selle punkti siis ette: "Referendumi tulemus on Eesti Vabariigi riigiorganite tegevuse aluseks üleminekuperioodil."
V. Menšikov
Proua Hänni, palun teid vastata küsimusele Sergei Sovetnikovi paranduse kohta. Ma sain komisjoni istungil aru, et see parandus pannakse hääletamisele, ent te seda ei nimetanud. See on punkt 3.1.
L. Hänni
Härra Menšikov, siin on härra Sovetnikovi arvamust siiski osaliselt arvestatud, sest oli ettepanek anda hääletamisel osavõtuõigus Ülemnõukogu saadikutele, kes on sõjaväelased.
V. Menšikov
Ei, ma pean silmas teksti, kus oli ettepanek: "Referendumis osalemise õigus on isikutel, kes on saanud referendumi läbiviimise päevaks 18-aastaseks ning kellele tulevikus garanteeritakse Eesti Vabariigi kodakondsus."
L. Hänni
Redaktsioonitoimkond seda parandusettepanekut vastu ei võtnud. Kui on vaja, siis võime ta eraldi hääletamisele panna.
Juhataja
Palun, Vitali Menšikov, tuua siis parandusettepanek minu kätte. Vladimir Kuznetsov!
V. Kuznetsov
Lugupeetud eesistuja, lugupeetud ettekandja! Palun mulle selgitada kahte selle otsuseprojekti momenti. Esiteks, kui referendumis osaleja vastab jaatavalt, kas tähendab see siis seda, et Eesti Vabariik jääb NSV Liidu koosseisu või jääb ta sellest välja? Kuidas seda mõista?
Ja teine küsimus: kui me korraldame referendumi 3. märtsil, siis kas selle tulemus mõjutab ka järgmist referendumit, mille peame läbi viima 17. märtsil? Kas see referendum siis toimub? Tänan!
L. Hänni
Kõigepealt me hääletasime ühiselt, milline küsimus esitada referendumile. Selle küsimuse vastusest peaks üsna üheselt välja tulema inimese arvamus. Kui ta ütleb jah, siis ta toetab iseseisvat Eesti Vabariiki. Ja iseseisev Eesti Vabariik ei saa kuuluda Nõukogude Liidu koosseisu.
Mis puutub 17. märtsi referendumisse, siis käesolev otsus seda referendumit ei käsitle.
N. Zahharov
Lugupeetud juhataja! Mul on jälle küsimus punkti 2 kohta: "Referendumi tulemus on Eesti Vabariigi riigiorganite tegevuse aluseks üleminekuperioodil." Ma võin oletada, et mitte kõigil territooriumidel ei saada hääletajatelt ühesugust vastust. Kas antud juhul saavad üldrahvaliku hääletuse tulemused ka omavalitsusorganite tegevuse aluseks?
L. Hänni
Selle peale võin ma ka öelda oma arvamuse, et Eesti Vabariigi riigivõimuorganite süsteem on ühtne süsteem ja otsus kehtib ilmselt kogu Eesti Vabariigi territooriumil.
K. Kama
Austatud juhataja! Ma esitasin oma küsimuse ka õigeaegselt, aga ma lihtsalt ei ole saanud talle siiamaani vaatust, ja nüüd, et seda olukorda lahendada, pean ma tegema parandusettepaneku: lisada § 20 lõppu lause: "Referendumi tulemus ei ole seadusandlik akt."
Juhataja
Palun parandusettepanek mulle tuua.
K. Kama
On kirjalikult.
Juhataja
On. Aitäh! Koit Raud!
K. Raud
Lugupeetud härra juhataja, täpsustamaks segaseid momente, mida on tõstatanud siin meie venekeelsed kolleegid, pakun § 20 sõnastuse välja järgmiselt: "Referendumi tulemus on Eesti Vabariigi riigiorganite tegevuse seaduslikuks aluseks üleminekuperioodil." Aitäh!
Juhataja
Suur tänu! See ettepanek on mulle laekunud. Enn Leisson!
E. Leisson
Lugupeetud härra juhataja! Ma teen ettepaneku komisjoni poolt ja Ülemnõukogu Presiidiumi poolt väljapakutud tekst ühendada. See kõlaks niimoodi: "Referendumil tehtud otsus on kohustuslik kogu Eesti Vabariigi territooriumil ja on Eesti Vabariigi riigiorganite tegevuse aluseks üleminekuperioodil."
Juhataja
Suur tänu! Palun ka kohe kirjalikult tuua! Lugupeetud kolleegid, mul on teile selline palve: näitame praegu üles suurt kannatlikkust. Ma annan parandusettepanekud Liia Hänni kätte, et ta saaks süveneda, analüüsida, ja siis me paneme nad vastavalt reglemendile hääletusele. Jaak Allik!
J. Allik
Lugupeetud härra juhataja! Ma märkan, et paragrahvil riigivõimu organite tegevuse kohta on tekkinud juba 4 varianti. Ma tean, kui kaua me seda komisjonis arutasime. Kas ei oleks õige, kui õiguskomisjon vaataks need variandid kiiresti läbi ja ütleks oma seisukoha, muidu me võtame juhuslikult jumal teab mille vastu!
Juhataja
Mina küll toetan seda ettepanekut. Aga kas seda on võimalik saalis teha? Siis ma paluksingi Liia Hännit, moodustage sinna omaette nurk – Tõnu Anton, Jaak Allik jt., ärge saalist ära minge!
Lugupeetud Ülemnõukogu, istungjärgu töö jätkub, palun asuda töökohtadele!
Kontrollime kohalolekut. Kohal on 74 saadikut, puudub 30.
Lugupeetud Ülemnõukogu! Ma kasutan juhust ja annan edasi teile Eesti Vabariigi peapiiskopi Pajula õnnistuse referendumile. (Aplaus.)
Jätkame parandusettepanekute läbihääletamist.
L. Hänni
Lugupeetud kolleegid, mul on hea meel teile teatada, et õiguskomisjon toetab kooskõlastuskomisjoni poolt pakutud redaktsiooni.
Juhataja
Palun lugege ette!
L. Hänni
Ma loen ta veel kord ette: "Referendumi tulemus on Eesti Vabariigi riigiorganite tegevuse aluseks üleminekuperioodil."
Juhataja
Kas Andres Tarand kui presiidiumi esindaja on nõus? On nõus. Kas saadikud nõuavad hääletusele panekut? Ei nõua. Üks hetk, kohe me jätkame, seal on veel parandusettepanekuid. Liia Hänni!
L. Hänni
Punktile 20, endisele 18 lisandub uus punkt 21, mida eelmises redaktsioonis ei olnud, ja see kõlab järgmiselt: "Eesti Vabariigi Ülemnõukogu Presiidiumil ja Eesti Vabariigi Valitsusel tagada rahvusvaheliste vaatlejate, sealhulgas Nõukogude Liidu esindajate kutsumine Eesti Vabariiki referendumi ettevalmistamise ja läbiviimise perioodiks."
Juhataja
Kas Andres Tarand on nõus? Kas saadikutest keegi nõuab hääletusele panekut? Vello Pohla!
V. Pohla
Lugupeetud juhataja, asi läks nii kiiresti! Minu poolt oli tehtud ettepanek selle eelmise punkti kohta, mille me lugesime juba vastuvõetuks. Taotlen siiski oma ettepaneku hääletamisele panemist.
Juhataja
Selge! Palun! Loen nüüd Vello Pohla parandusettepaneku ette: "Referendumi tulemus, väljendades rahva tahet, omab seaduse jõudu kogu Eesti Vabariigi territooriumil." Nii ma panengi ta hääletamisele. Kas kõik said aru?
Lugupeetud Ülemnõukogu, kes on Vello Pohla parandusettepaneku poolt? Palun hääletada!
Selle ettepaneku poolt on 16 saadikut, vastu 27, erapooletuid on 22. See ettepanek ei leidnud toetust. Jätkame!
L. Hänni
Punkt 19 vanas redaktsioonis, uues redaktsioonis siis punkt 22, on jäänud muutumatuks. Härra Junti ettepanekul on lisandunud punkt 23: "Käesolev otsus jõustub vastuvõtmise hetkest."
Juhataja
Andres Tarand? Ettekandja ei vaidle vastu. Ka saadikud ei nõua hääletusele panekut. Nii jääbki. Jätkame!
L. Hänni
Sellega on nüüd redaktsioonikomisjoni ettepanekud lõppenud, aga on veel rida saadikute ettepanekuid, mida redaktsioonikomisjon ei pidanud võimalikuks otsusesse lülitada. Ma ei tea, kas paneme need veel eraldi hääletusele.
Juhataja
Me peame kohe saadikutega dialoogi. Palun, Liia Hänni, ulatage ettepanekud mulle!
Sergei Sovetnikov teeb ettepaneku p. 3 lg. 1 kohta, ma loen ta ette vene keeles: "Право участвовать в референдуме имеют лица, которым ко дню проведения референдума исполнилось 18 лет и которым в будущем гарантируется гражданство Эстонской Республики." Kas Sergei Sovetnikov jääb oma arvamuse juurde? Paneme ta siis hääletusele! Kõigepealt tõlgin ettepaneku eesti keelde. "Õigus osaleda referendumis on isikutel, kes on referendumi läbiviimise päevaks saanud 18-aastaseks ja kellele tulevikus garanteeritakse Eesti Vabariigi kodakondsus."
T. Anton
Õiguskomisjoni esimehena protestin! Niisugusel hääletamisel puudub igasugune juriidiline alus. Meil ei ole ju riiki, mille kodanikkonda peaksime siin täna määrama hakkama. Kuidas on meil siis võimalik vastata kas ei või jah sellele ettepanekule, mille härra Sovetnikov praegu tegi?
Juhataja
Suur tänu! Kuid meie reglement ei näe ette, et saadiku ettepanekut ei panda hääletamisele.
Kohaloleku kontroll! Kohal on 78 saadikut, puudub 26. Vitali Menšikov!
V. Menšikov
Mul on hääletamise motiivide kohta.
Juhataja
Motiividest me praegu ei räägi, ainult hääletamise korrast. Motiivid olid kõne all läbirääkimiste ajal. Ignar Fjuk!
I. Fjuk
Mina, lugupeetud juhataja, ei saa seda tõesti kuidagi hääletada, sest ma ei saa aru, kes on see subjekt, kes annab nimetatud garantii.
Juhataja
Siis jätke hääletamata või hääletage vastu.
I. Fjuk
Võib-olla härra Sovetnikov täpsustab seda?
Juhataja
Lugupeetud Ülemnõukogu, kes on Sergei Sovetnikovi parandusettepaneku poolt? Ma loen ta ette: "Право участвовать в референдуме имеют лица, которым ко дню проведения референдума исполнилось 18 лет и которым в будущем гарантируется гражданство Эстонской Республики.'' (Referendumist on õigus osa võtta isikutel, kes referendumi läbiviimise päevaks on saanud 18-aastaseks ja kellele tulevikus garanteeritakse Eesti Vabariigi kodakondsus.) Kes on selle parandusettepaneku poolt? Palun hääletada!
Selle ettepaneku poolt on 14 saadikut, vastu 40, erapooletuid on 9. See ettepanek ei leidnud toetust.
Lugupeetud kolleegid, kas on saadikuid, kelle parandusettepanekuid pole arvestatud?
T. Kork
Lugupeetud eesistuja! Lugupeetud esineja! Pean vajalikuks arvestada minu poolt vormistatud ettepanekut punkt 4 kohta, milles loetletakse Nõukogude Liidu väeliigid. Ja sellest loetelust on välja jäänud ehitusvägi.
Juhatajа
Jaa, see ettepanek käis ka minu näppude vahelt läbi. Ma küsin Andres Tarandi käest, kas temal on midagi selle vastu, kui sellesse teksti lisada veel ehitusvägi?
A. Tarand
Õieti oleks mul Toomas Korgile küsimus: kas julgeolekuväed tuleks ka eraldi nimetada? Piirivalvevägi allub küll julgeolekule, aga kas julgeolekul on Eestis ka eraldi vägesid?
T. Kork
Kui olla täpne, siis peaks olema piirivalve- ja julgeolekuväed.
Juhataja
Andres Tarand on nõus? Siis tuleb kirja panna piirivalve- ja julgeolekuväed ning lisaks ka ehitusvägi, et kõik oleks ära märgitud. Kas on veel märkusi? Tõnu Anton!
T. Anton
Peale relvajõudude on olemas piirivalve-, sise- ja raudteevägi. Kui me aga tahame Kaitseministeeriumile alluvate üksuste struktuuri muuta, siis jääb meie otsusest väheseks.
Juhataja
Lepime sellise nimekirjaga, rohkem midagi juurde ei lisa. Kas on saadikuid, kellel on pretensioone juhatusele või komisjonile, et nende parandusettepanekuid pole arvesse võetud? Ei ole. Suur tänu, Liia Hänni!
On saabumas kõige vastutusrikkam hetk. Ma rõhutan seda, et võtame otsuse vastu nimelisel hääletamisel ja selleks on vaja saada kolmandiku Ülemnõukogu nõusolekut. Kohaloleku kontroll. Kohal on 78 saadikut, puudub 26. Vaja on vähemalt 29 saadiku nõusolekut, et otsuse vastuvõtmisel läbi viia nimeline hääletamine.
Lugupeetud Ülemnõukogu, kes on selle poolt, et Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsus referendumi kohta vastu võtta nimelisel hääletamisel? Palun hääletada!
Selle ettepaneku poolt on 44 saadikut, vastu on 4, erapooletuid on 28. Hääletamine on nimeline. Illar Hallaste!
I. Hallaste
Eesistuja, ma palun kristlike demokraatide saadikurühmale enne otsuse vastuvõtmist 5 minutit vaheaega.
V a h e a e g


Juhataja
Lugupeetud Ülemnõukogu, palun asuda töökohtadele!
Kohaloleku kontroll! Kohal on 76 saadikut, puudub 28.
Lugupeetud Ülemnõukogu, kes on selle poolt, et võtta vastu Eesti Vabariigi otsus referendumi korraldamise kohta? Palun hääletada! Selle otsuse poolt on 61 saadikut, vastu 2, erapooletuid on 10. Otsus on vastu võetud. (Aplaus.)


Suhetest NSV Liidu relvajõududega üleminekuperioodil
Juhataja
Lugupeetud kolleegid, kell on pool seitse. Peame hetke nõu. Kas ollakse nõus vastu võtma otsus suhetest Nõukogude armeega ka ilma läbirääkimisi pidamata? Ja veel, kas ollakse nõus kinnitama presiidiumi otsust ilma läbirääkimisteta? Ma palun kõigepealt kõnetooli Rein Tamme!
R. Tamme
Härra juhataja, auväärsed kolleegid! Ülemnõukogu otsuse "Suhetest Nõukogude Liidu relvajõududega" arutelu lõppes otsustusega anda selle dokumendi projekt õiguskomisjonile ja riigikaitsekomisjonile läbi arutada.
Komisjonidele laekus mitmeid ettepanekuid muudatuste tegemiseks selles dokumendis. Komisjonid töötasid kogu selle materjali läbi oma ühisistungil ja on esitanud teile seisukohavõtuks dokumendi uue redaktsiooni keeleliste, juriidiliste ja sisuliste muudatustega. Seda redaktsiooni on teil, lugupeetud kolleegid, võimalik võrrelda teie käes oleva varajasema variandiga. Ma teen ettepaneku läbitöötatud variant, mis on kompaktsem ka juriidiliselt ja keeleliselt parem, vastu võtta.
S. Volkov
Lugupeetud juhataja, austatud kolleegid! Komisjon on ära teinud suure töö. Tahaksin teha ainsa paranduse puhtprofessionaalsest vaatenurgast. See otsus käib suhete kohta NSV Liidu relvajõududega. Kuna piirivalvevägi ja sisevägi kuuluvad nende koosseisu, siis on siin otsuse nimetuses need sõnad liigsed.
Juhataja
Kas ettekandja on nõus?
R. Tamme
Selle ettepanekuga on nõus.
Juhataja
Siis ettepanekut hääletusele ei panda. Kas ma võin tervikuna otsuse hääletusele panna? Kohaloleku kontroll. Kohal on 72 saadikut, puudub 32.
Lugupeetud Ülemnõukogu, kes on selle poolt, et vastu võtta otsus Eesti Vabariigi suhetest Nõukogude armeega? Palun hääletada! Vaja on 53 häält.
Selle ettepaneku poolt on 66 saadikut, vastu ei ole keegi, erapooletuid on 6. Otsus on vastu võetud.
Nüüd, lugupeetud kolleegid, viimane asi – ühe Presiidiumi otsuse kinnitamine. Lugupeetud Ülemnõukogu, ma ei saa siiski seda otsust hääletamisele panna. Viktor Andrejev!
V. Andrejev
Lugupeetud kolleegid! Töö NSV Liiduga peetavate läbirääkimiste delegatsiooni koosseisus nõuab suurt energiakulu. Kuna minu tervislik seisukord ei ole hea, võin ma iga hetk Eesti delegatsiooni läbirääkimistel alt vedada. Seoses sellega palun minu kandidatuur taandada. Palun kõiki saadikuid suhtuda minu otsusesse mõistvalt. Tänan!
Juhataja
Suur tänu, kolleegid! Läbirääkimistele läheb delegatsioon esialgu vanas koosseisus. Loeme sellega istungjärgu töö lõppenuks, järgmine nädal on plenaaristungitest vaba, töötage viljakalt oma valimisringkondades.