EESTI VABARIIGI ÜLEMNÕUKOGU XII KOOSSEISU

27. ISTUNGJÄRK

14.–17. jaanuar 1991

Sisukord
1.    Ülemnõukogu juhatajale 27. istungjärgu ajaks erakorraliste volituste andmine
2.    Rootsi Kuningriigi peakonsuli D. S. Alanderi avaldus
3.    Poliitilisest olukorrast vabariigis
4.    Vene Föderatsiooni ja Eesti Vabariigi vahel sõlmitud lepingu ratifitseerimisest
5.    S. Petinovi ja V. Lebedevi avalduse kohta
6.    Presiidiumile laekunud seaduseelnõude ja otsuseprojektide kohta
7.    Eesti Vabariigi Ülemnõukogu Presiidiumi 1991. aasta 13. jaanuari seadluse "Eesti Vabariigi Ülemnõukogu ajutise täievolilise esindaja välisriikides nimetamise kohta" kinnitamine
8.    L. Kaljuvee saadikuvolituste mahapaneku kohta
9.    Eesti Vabariigi sideseaduse eelnõu teine lugemine
10.    Leningradi linnanõukogu rahvusvaheliste sidemete ja välismajandussidemete komisjoni esindaja A. Poltjanski sõnavõtt


EESTI VABARIIGI ÜLEMNÕUKOGU XII KOOSSEISU
27. ISTUNGJÄRK
ESIMENE ISTUNG
14. jaanuar 1991


Ülemnõukogu juhatajale 27. istungjärgu ajaks erakorraliste volituste andmine
Juhataja (Ü. Nugis)
Tere päevast, lugupeetud Ülemnõukogu! Alustame Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 27. istungjärgu tööd. Kontrollime kohalolekut. Kohal on 78 saadikut, puudub 27.
Lugupeetud Ülemnõukogu! Teile on kõigile kätte jagatud ühe otsuse projekt, mis puudutab Ülemnõukogu juhatajale erakorraliste volituste andmist. Me teame, kuidas vastavalt reglemendile tuleks istungjärgul käituda, millised protseduurinõuded kuuluvad rangelt täitmisele. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu Presiidium arutas eile põhjalikult 27. istungjärgu läbiviimise korda ja teeb ettepaneku, et Ülemnõukogu võtaks vastu otsuse erakorraliste volituste andmise kohta. Lähtudes keerukast olukorrast, teen ma ettepaneku võtta see otsus vastu ilma läbirääkimisteta. Vladimir Kuznetsov.
V. Kuznetsov
Lugupeetud juhataja! Lugupeetud saadikud! Palun tõlget täpsustada. Juhataja teatas meile praegu, et erakorralisi volitusi tahetakse anda Ülemnõukogu esimehele. Tõlkes aga öeldi, et juhatajale. Palun täpsustada, kellele siis ikkagi! Tänan!
Juhataja
Jutt on Ülemnõukogu juhatajale erakorraliste volituste andmisest, nii nagu see on esitatud projektis. Sergei Petinov.
S. Petinov
Lugupeetud presiidium! Lugupeetud kolleegid! Tahan küsida, kas jutt on juhatajale erakorraliste volituste andmisest ainult 27. istungjärgu ajaks või üldse ja kas need volitused kehtivad kõigi küsimuste arutamisel.
Juhataja
See, mida taotletakse, käib käesoleva, 27. istungjärgu kohta. Genik Israeljan.
G. Israeljan
Lugupeetud juhataja! Lugupeetud Ülemnõukogu! Mulle pole selge, mida erakorralised volitused tähendavad. Milles need hakkavad avalduma?
Juhataja
Nii nagu otsuse projektis on toodud, taotleb presiidium erakorralisi volitusi töörežiimi ja päevakorra kohta. See tähendab, et juhatajal on õigus kehtestada käesoleval istungjärgul istungite alguse ja lõpu aeg ning päevakorrateemad ja järjekord. Johannes Kass.
J. Kass
Lugupeetud juhataja! Kallid kolleegid! Lugege projekt hoolega läbi, seal on praegu esitatud küsimustele selge vastus olemas. Mina teen ettepaneku lõpetada sõnavõtud ja panna see hääletusele.
Juhataja
Läbirääkimisi ei ole veel avatud, praegu on küsimused. Vladimir Kuznetsovi teine küsimus.
V. Kuznetsov
Mul on küsimus protseduuri kohta. Lugupeetud juhataja! Palun selgitage Ülemnõukogule, millise häälteenamusega võidakse kõnealune projekt vastu võtta.
Juhataja
Kvalifitseeritud häälteenamusega, kaks korda rohkem poolt kui vastu.
Kas asume otsustama? Teeme veel kohaloleku kontrolli. Üks hetk, kontrollime ära ja siis kuulame viimase küsimuse Pavel Jermoškinilt.
Kohal on 81 saadikut, puudub 24. Pavel Jermoškin.
P. Jermoškin
Lugupeetud juhataja! Minu küsimus tuleneb sellest, et projekt on ebatäpne. Kas 27. istungjärgu ajaks peatatakse Ülemnõukogu ajutise reglemendi või alatise reglemendi kehtivus, nii et see puudutab ka otsuste vastuvõtmise korda? Ma ei saa tekstist aru.
Juhataja
Ma kordan veel kord, et erakorralisi volitusi taotletakse töörežiimi küsimustes ja päevakorrateemade kinnitamise ja järjekorra küsimustes. See tähendab, et Ülemnõukogu juhatajal on õigus määrata käesoleval istungjärgul istungite alguse ja lõpu aeg, päevakorraküsimused ja nende järjekord. Rohkem erivolitusi ei taotleta.
V. Lebedev
Lugupeetud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Selle otsusega me muudame reglementi. Ma küsin veel kord: millise häälteenamusega lubab reglement meil reglementi muuta?
Juhataja
Kas midagi on tõlkega korrast ära? Ma ütlesin selge sõnaga, et nõutakse kvalifitseeritud häälteenamust, kaks korda rohkem poolt kui vastu. Asugem otsustama.
Lugupeetud Ülemnõukogu, kes on selle poolt, et võtta vastu Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsus Eesti Vabariigi Ülemnõukogu juhatajale erakorraliste volituste andmise kohta 27. istungjärgu korraldamisel? Palun hääletada! Selle otsuse poolt on 68 saadikut, vastu 11, erapooletuid on 5. Otsus on vastu võetud.


Rootsi Kuningriigi peakonsuli D. S. Alanderi avaldus
Juhataja
Lugupeetud Ülemnõukogu! Istungisaalis viibib Rootsi Kuningriigi peakonsul härra Dag Sebastian Alander, kes esineb Ülemnõukogu ees avaldusega. Palume!
D. S. Alander
(Rootsikeelne tervitus)
Tõlk: Rootsi peakonsul härra Dag Sebastian Alander on tulnud täna siia, et väljendada seda rahutust ja muret, mis Rootsi tunneb viimaste Baltikumi sündmuste pärast. Rootsi valitsus on korduvalt kinnitanud, et Eesti rahva seaduslik esinduskogu on see parlament. Härra peakonsul loeb nüüd ette kirja, mille viis Põhjamaade peaministrit saatsid härra president Gorbatšovile.
Härra president! Põhjamaade valitsused ja rahvad on sügavalt mures viimase ööpäeva sündmuste pärast Leedus, kus nüüd on ka inimesed hukkunud. Me tahame oma rahvaste nimel rõhutada teile, härra president, et me kutsume Teid ja Nõukogude Liidu relvajõude üles lõpetama edasist vägivalda. Baltikumi konflikti saab lahendada ainult poliitiliste vahenditega. Me kutsume Teid ja Nõukogude Liidu võimusid seetõttu üles näitama uut initsiatiivi läbirääkimisteks Leedu, Läti ja Eesti valitsusega. Alla on kirjutanud viis Põhjamaade peaministrit. Tänan! (Kiiduavaldused.)
Juhataja
Suur tänu! Kas Vladimir Lebedevil on küsimus? Vladimir Lebedev.
V. Lebedev
Lugupeetud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Mul on küsimus härra konsulile. Kas Rootsi valitsusele on teada Balti vabariikide – Läti, Leedu ja Eesti – ülemnõukogude vastuvõetud seadused ja normatiivaktid, mis vähemusrahvusi diskrimineerivad? Ning kas härra konsul saab kogu Eesti rahvale öelda, milliseid meetmeid kavatseb Rootsi valitsus ühenduses nende seaduste ja aktidega võtta? Tänan!
Juhataja
Suur tänu! Lugupeetud Ülemnõukogu! Tegemist on külalisega. Külalisele ei esitata küsimusi. Küsimusi esitatakse ettekandjale ja kaasettekandjale.


Poliitilisest olukorrast vabariigis
Juhataja
Lugupeetud Ülemnõukogu! Jätkame istungjärgu tööd. Ma teen ettepaneku arutada päevakorrapunkti "Poliitilisest olukorrast vabariigis". Ettekande selles küsimuses teeb Ülemnõukogu esimees hr. Arnold Rüütel. Palume!
A. Rüütel
Lugupeetud rahvasaadikud! Lubage tänase esinemise alguses veel kord peatuda mõnedel Eestimaa rahva enamuse poolt teadlikult valitud iseseisvuse taastamise kursi tahkudel.
Iseseisvuse taastamine on Eestimaa rahva enamuse korduvalt väljendatud selge tahe.
Seda on kõige selgemini väljendanud mullu 2. veebruaril aset leidnud kõigi tasandite rahvasaadikute täiskogu. Kümnetes erinevates avaliku arvamuse küsitlustes, mille haare on olnud esinduslik, on selge enamus Eestimaa elanikest astunud välja iseseisvuse taastamise eest.
Eestimaa rahva tahe on selles küsimuses põhimõtteliselt kõrgem teiste riikide ja rahvaste võimalikest muudest huvidest.
Ka üle terve NSV Liidu kontrolli all oleva territooriumi korraldatud referendumi otsus ei saa olla kõrgem oma ajaloolisel territooriumil elava rahva tahtest.
Enesemääramisõigus on vääramatu ja võõrandamatu.
Eestimaa saatuse üle saavad otsustada inimesed, kellel on sellega välja kujunenud püsiv side ja seda sõltumata nende rahvuslikust kuuluvusest.
Loomulikult ei saa selle küsimuse otsustamisel kaasa rääkida Nõukogude armee või juhuse tahtel mingil hetkel meie territooriumil viibivad isikud.
Kui vähemuses olev poliitiline jõud soovib kasutada oma tahte pealesurumiseks relvajõudu, siis on tegemist Eesti Vabariigi vastase vandenõuga.
Kuna muud tegutsevad parteid on oma suhtumist selgelt väljendanud, palun ma NLKP platvormil oleva EKP juhil rahvasaadik Lembit Annusel öelda oma selge seisukoht välja siin Ülemnõukogu ees. Rahvas ootab konkreetset vastust ja ma arvan, et selgus selles küsimuses peaks vastama ka selle partei huvidele, kui ta tahab olla tõepoolest parlamentaarne partei ning tegutseda Eesti Vabariigi õiguskorra raames.
Me oleme korduvalt deklareerinud, et Eesti ei ole ühinenud NSV Liiduga rahvahääletuse alusel. Seega ei ole meil alust korraldada referendumit lahkumise üle. Loomulikult ei tähenda see Eesti Vabariigis referendumite eitamist. Meie väikeses riigis võiks see kujuneda küllaltki tavaliseks elukorralduse osaks.
Ma arvan, et näiteks tulevase põhiseaduse alused võiks just niimoodi üldrahvalikult läbi arutada. Olen veendunud, et riigi sisemise stabiilsuse tagamise ja rahvussuhete arengu huvides on vajalik lahendus, mis ei jäta kõrvale oma elu Eestimaaga kindlalt sidunud inimesi. Ülemnõukogus moodustatud kodakondsuse töörühmal on vaja jätkata oma tegevust senisest aktiivsemalt, et anda selgust paljudele inimestele, keda praegu valdab teadmatus tuleviku ees.
Eestimaa rahva tahe taastada iseseisvus on tegelikult üldinimlike väärtuste üks kehastusi meie oludes. Nii mõnigi kord on tulnud kohata ettekujutusi, et me seadvat rahvuslikud õigused kõrgemale inimõigustest. Neid õigusi ei saa üksteisele vastandada. Inimõiguste üks tähtsamaid komponente on ju just nimelt isiku rahvuslikud õigused. Rahvuslike õiguste kasutamisega on aga niisamuti nagu vabadusega – inimese loomulik seisund on vabadus, kuid selle vabaduse kasutamisel on oma piirid. Kuskil võivad need piirid jõuda aga sinnamaani, kus inimene enam pole vaba. Nii on ka rahvuslike õigustega, mille kasutamisel on oma piirid, kuid neid ei saa suruda koomale teatud raamidest, kus enam ei saa rääkida vabadusest, vaid alistatusest võõrale tahtele. Nii võib ka Eestimaa rahva vabaduse kasutamisel olla erinevaid vorme ja me ei kujuta ette, et see laieneks õiguseks otsustada näiteks Soome tuleviku üle. Samas aga peab meil olema võimalus ise valida oma tee ilma mujalt tuleva diktaadita.
Iseseisvuse taastamine on Eestimaa rahva enamuse tahe ja see on niisugune küsimus, kus ei ole võimalik otsida mingit aritmeetilist keskmist, vaid valida emb-kumb – kas iseseisvuspoliitika või teise riigi koosseisu kuulumise poliitika.
Kui me oleme valinud iseseisvuse, siis pärast seda on konkreetse elukorralduse valikul võimalik juba leida kompromisse ja erinevate gruppide vahele jäävaid lahendusi. Kui me läheksime praegu vähemuse tahte kohaselt liidulepingule, rikuksime me sellega enamuse tahet, enamuse inimõigusi. Teistsugusel arvamusel olijatel on loomulikult võimalus edaspidi inimesi ümber veenda.
Me oleme korduvalt avaldanud valmidust võtta vastu autoriteetne rahvusvaheline komisjon, näiteks ÜRO-st, kes uuriks inimõiguste tagamise olukorda Eestis. Poole sajandi jooksul toimunu järel võib just nüüd näha pööret inimõiguste tõelisele austamisele. Õigus elada demokraatlikus ühiskonnas on absoluutse enamuse soov, välja arvatud need, kes tahaksid surve abil teistele oma kitsaid grupihuve peale suruda.
Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamine vastab ka Euroopa poliitilise arengu peasuunale.
Vanal kontinendil on paari aastaga toimunud tõsine pööre – täielikult on uuenenud Vahe-Euroopa, ühinenud on Saksamaa ja Pariisis viidi Helsingi protsess põhimõtteliselt uuele tasemele. Vägivaldselt Euroopas ülal hoitud suhted on üksteise järel kokku varisenud. Üha enam määravad Euroopa arengut moraal ja õigus, loov igakülgne koostöö.
Paraku on veel alles jäänud ka Teise maailmasõja tagajärgi, eelkõige Balti küsimus. Selle lahendamine kõrvaldaks Euroopas veel ühe pingete allika. Praegu kohtame katseid vastandada Eestis, Leedus ja Lätis toimuvat protsessi poliitilise ja sõjalise pinge vähendamise protsessile Euroopas ja NSV Liidu ning USA suhetele. Ometi pole meie Eestis neist protsessidest vähem huvitatud kui teised rahvad, kes juba võivad maitsta paljusid pingete kahanemise vilju. Kuid siiski ei saa ühegi rahva tahet elada vabaduses tuua ohvriks muudele huvidele. Balti küsimuse lahendamine saab toimuda edasise progressi käigus Euroopa peasuunal. Poliitilise ja sõjalise pinge vähendamisele ja koostöö edendamisele suunatud abinõud on juba eemaldanud paljud senised tõkked meie teel demokraatlikku ühiskonda ja ma loodan, et edasised abinõud aitavad veelgi sellele kaasa. Võtame näiteks relvastuse ja relvajõudude piiramise, mis vähendavad Balti piirkonna sõjalist tähendust ja võimaldavad lihtsamini lahendada iseseisvuse taastamisel kerkivaid sõjalisi küsimusi.
Me oleme välja kuulutanud üleminekuperioodi ja ka võimalike lepingute elluviimine võtaks aastaid – nii seome oma taotlusi Euroopa poliitika perspektiiviga, oleme selle orgaaniline osa. Paraku on sellel tõsiasjal ka teine külg – kui Balti rahvaste saatusesse ei õnnestu tuua õigeaegselt pööret, jääb see kui lahendamata probleem segama Euroopa demokraatlikku arengut.
Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamine võimaldaks meil kõige laiemal alusel lülituda üleeuroopalisse koostöösse.
Me ei suuda aru saada süüdistustest, nagu tahaks Eesti isoleeruda Euroopa protsessidesse lülitumisega NSV Liidust ja katkestada temaga vastastikku kasulikke suhteid. Küsimus on senise suhetevõrgu ümberkorraldamises võrdõigusliku partnerluse alustel ja seejuures täie vastutusega oma kohustuste eest.
Lähtudes põhimõttelisest kursist iseseisvusele, oleme töötanud välja Eesti tegevusjoone, mille eri tahkudel mul oli võimalus peatuda 1. detsembril Vilniuses peetud kõnes. Selle rahumeelse kursi raames oleme valinud strateegia ja taktika, mille mõningad olulised küsimused esitasin NSV Liidu Rahvasaadikute IV Kongressil peetud kõnes. See kurss on kujunenud pidevates arutlustes erinevate poliitiliste jõududega, kohalike võimuorganitega ning teiste meie poliitilise elu osalistega. Võime öelda, et tegemist on rahva enamuse ühisloominguga.
Lugupeetud rahvasaadikud! Täna võin ma kinnitada siit kõnetoolist, et kõige lähemal ajal sooviksime NSV Liidu juhtkonnale üle anda meie konkreetse lepingu projekti, mis võiks saada aluseks järgnevale läbirääkimiste protsessile. Me oleme püüdnud selle koostamisel lähtuda võimalikult realistlikust hinnangust olukorrale, sellele, milles on võimalik just praegu kokku leppida. Oleks lühinägelik tahta esimeselt sammult kõike, pigem määraks see edasise arengu suuna. Küll aga annaks selline dokument kõigile eestimaalastele ja NSV Liidu juhtkonnale teatud kindluse edasise suhtes. Konkreetsete küsimuste lahendamise juurde asumine tähendab tahes-tahtmata eriarvamusi ja häälteenamusega ühe või teise otsuse tegemist. Tõden siiski, et Eesti ühiskonnas on avaliku arvamuse uurimuste kohaselt laialdane arusaamine vajadusest otsida paindlikke lahendusi.
Lepingu allakirjutamise järel on võimalik hoopis kindlamalt aluselt hakata lahendama igapäevaseid keerulisi probleeme – võtame näiteks läbirääkimised NSV Liidu relvajõudude esindajatega, mis algavad täna Tallinnas, või suhtumise NSV Liidu Föderatsiooninõukogu ja muude selliste organite tegevusse. Tahaksin siinkohal taas toonitada, et NSV Liidu Rahvasaadikute IV Kongressi eel leidis rahva enamus, et Moskva kõnetooli tuleb aktiivselt kasutada Eesti huvide eest väljaastumiseks. Samas oldi ka seisukohal, et seda tehes tuleb silmas pidada juriidilise seisundiga seotud küsimusi.
Olen veendunud, et iseseisev Eesti tuleks enda eluga toime. Ka selles küsimuses on korduvalt väidetud vastupidist ja seetõttu peatuksin paaril momendil.
Kui keegi esitab meie iseseisvumist sellise lihtsustatud aktina, et see tähendab Eesti Vabariigi päevapealset NSV Liidu elukorraldusest äralõikamist, siis on tegemist kas poliitilise asjatundmatuse või inimeste tahtliku petmisega. Üleminekuperioodi ja sellele järgneva suhete lõpliku reguleerimise perioodi pikkus ulatub meie ettekujutuses päris mitme aastani. Selgelt on vaja eristada põhimõtteliste otsuste langetamist ja selle elluviimise protsessi. Seejuures oleks tegemist sihikindla ja pideva liikumisega, mille käigus püütakse vältida tarbetuid vapustusi kummalegi poolele.
Lõppenud aastal täitsid Eesti ettevõtted oma lepingukohustusi NSV Liidu partnerite ees paremini kui nemad meie ees. Usutavasti näitab seegi fakt, et süüdistused, nagu me tahaks majandussidemeid puruks rebida, ei vasta tegelikkusele.
Ometi on vaja praegusel keerulisel ajal hinnata vabariikidevaheliste otsesidemete rolli, võib-olla ehk rohkem sobiva majandusliku kliima loomiseks kui päris konkreetsete kaubasaadetiste tagamiseks. Igatahes võime heameelega tõdeda, et just Eesti valitsus on juba kolmel korral kutsunud Tallinnas kokku vastavad nõupidamised. Loodan, et delegatsioonide vahetamine ja poliitiliste kokkulepete sõlmimine rea NSV Liidu vabariikidega oleks lähema aja ülesanne. Ülemnõukogul on vajalik moodustada nende küsimustega tegelev tööorgan.
Lähemal ajal seisab Ülemnõukogu ees ülesanne ratifitseerida laupäeval Moskvas alla kirjutatud leping Vene Föderatsiooniga. Olen arvamusel, et see dokument on parim, mis antud hetkel oli võimalik alla kirjutada. Ainult koos Venemaa demokraatlike jõududega suudame vastu seista diktatuuriohule, mille eest hoiatas täie tõsidusega Eduard Ševardnadze.
Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamine jätkub äärmiselt keerulises olukorras. Kui Eesti Ülemnõukogu võttis mullu märtsis vastu otsuse üleminekuperioodi kohta, siis kajastas see ka meie arusaamist, et ees võib olla pikk ajavahemik. Paljud inimesed on pidanud oma ettekujutusi Eesti iseseisvusliikumise tempodest muutma. On neidki, kes on pettunud või poliitikale selja pööranud. Samas näitavad sotsioloogide uurimused, et enamiku inimeste arvates kulub selleks 3 kuni 5 aastat. Ma ei hakkaks siinkohal mingeid omapoolseid hinnanguid andma.
Hoopis raskemalt on läinud majanduses ja sotsiaalelus süvenenud kriisiga. Esimene hinnatõus oktoobris võeti vastu küllaltki ettevalmistunult, uue aasta algul toimunu tuli aga rahvale mõnevõrra ootamatusena. Samas ei ole me suutnud mitte alati näidata inimestele asjade reaalset seisu, palju tõusevad palgad ning palju hinnad, kelle elatustase on tõepoolest langenud ja kellel tegelikult mitte. Ka ajakirjanduses puutume kohati kokku inimeste eksitamisega. Eestil on olnud valida kahe tee vahel: kas minna hindade tõstmisele või jätta kõik endiseks ja maksta vahe kinni riigieelarvest, kuni see on tühi. Viimane variant on valitud NSV Liidu riigieelarve koostamisel, kus on kaks võimalust: kas hakatakse järsult tõstma maksukoormat – see on aga liidulistes seadustes meie omast palju kõrgem – või jälle trükkida suur kogus katteta raha.
Majandusküsimusi käsitleb oma esinemises põhjalikult peaminister, kuid tahaksin siinkohal siiski kinnitada, et valitud on turumajandusele ülemineku tee ja see on õige.
Tuleb märkida, et mõningad poliitilised jõud on valinud majanduse ümberkorraldamiseks tehtud sammude lauskriitika tee, seejuures omalt poolt mingit arvestatavat varianti välja pakkumata. Aastakümnete jooksul ollakse harjunud nõudma. Meil on tekkinud omamoodi vihase järjekorra sündroom. Pöörduksin Eestimaa inimeste poole: ärge laske ennast eksitada, kriitikanooli pildudes pole ükski ühiskond rikkaks saanud.
Soovin, et alanud aastal leiaksid rahvasaadikud enam võimalusi esitleda kompleksselt majanduse arengu probleeme. Ebakindlus on valitsemas kõrvuti juba puudutatud valdkondadega ka riikliku korralduse küsimustes. Nii nagu näitas reedel koos olnud ekspertide-juristide nõupidamine, saab neid küsimusi lahendada kompleksselt, tuginedes väljatöötatavale ning kehtestatavale põhiseadusele või ajutisema iseloomuga riigiõiguslike aluste seadusele. Praeguseks esitatud seaduseelnõusid ei pidanud eksperdid vastuvõetavaks.
Igatahes pean ma küsitavaks seda, et nii keerulisel perioodil hakkaks Ülemnõukogu taas tegelema mingi võimu ümberjagamise või juhtimise suurema ümberkorraldamisega.
Viimastel päevadel on Eestimaal ebakindlust ja pingetki tõstnud sõjaväega seotud probleemid. Ülemnõukogu on neis küsimustes võtnud vastu mitmeid akte, kuid samas peame tõdema, et selles paljusid inimesi eluliselt puudutavas küsimuses tehtu vajab kompleksselt uuesti läbimõtestamist. Selle aluseks võiks saada riigikontseptsioon, millele saaksid omakorda tugineda juba kaitseseadus ja muud dokumendid.
Ma tahaksin veel kord toonitada reaalse olukorra arvestamise vajadust – noorte inimeste saatustega ei või mängida. Nii on meil siiani lahendamata küsimus karistustest alternatiivteenistusest kõrvalehoidmise eest. Riigikaitseküsimustes tuleb selgelt eristada etapid ja võib-olla peaks seejuures pöörduma tagasi ka mõnede ettepanekute juurde, mis sisaldusid Ülemnõukogu 6. detsembri 1989. aasta otsuses kodanike sõjaväeteenistuse korraldamisest. Ka edaspidi ei osale Eesti Vabariigi riigivõimu- ja valitsemisorganid mobilisatsiooni läbiviimises, kuid üleminekuperioodile iseloomulikke vahepealseid lahendusi oleme sunnitud mõnedes küsimustes ilmselt otsima.
Toonitan veel kord: mis tahes otsused peavad olema täidetavad. Oleks otstarbekas rida olulisemaid küsimusi lahendada juba eespool käsitletud lepingus või sellega kaasnevas lisaprotokollis.
Eesti Vabariigi Ülemnõukogu on andnud oma põhimõttelise hinnangu NSV Liidu vägede viibimisele meie territooriumil. See aga ei tähenda, et me hakkaksime avaldama vahetut survet inimestele, kes käsu jõul on sattunud Eestimaale. Neisse ja nende perekonnaliikmete eluvajadustesse tuleb meil suhtuda nii, nagu see sobib rahvale, kes tahab ehitada üles õigusriiki. Samas aga on selge, et NSV Liidu relvajõud ei tohi sekkuda Eestimaa poliitilisse ellu. Loomulikult tunneme heameelt, kui erinevatest paikadest siia saadetud inimesed huvituvad. Eestimaast ja selle saatusest, viivad siit kaasa tõese pildi sellest, mida me oleme läbi elanud.
Täpselt reglementeeritud suhetesse NSV Liidu relvajõududega ei tohi kuuluda vägivald nende kallal, kes on otsustanud alternatiivteenistuse kasuks. Just seetõttu oleme võtnud murega vastu viimaste päevade ähvardused, mille puhul pole küll veel selgegi, kuidas kõik on saanud toimuda just nii. NSV Liidu erineva taseme sõjaväelaste ja ametiisikute vastukäivad avaldused ei ole kuidagi kokku viidavad traagiliste sündmustega Leedus. Kolme Balti riigi rahvaste üksmeelsus ning paljude demokraatlike riikide toetus annavad meile jõudu vastu seista impeeriumi tagurlikele jõududele. Leedu rahva lein on meie kõigi lein.
Üleeilne päev oli ajalooline Eestimaale. Esimesena Nõukogude Liidu suveräänsetest vabariikidest kirjutas Eesti Vabariigiga ühisele poliitilisele koostöölepingule alla Venemaa. Eilne päev oli kõigile Balti riikidele ajalooline. Venemaa eesotsas oma juhi Boriss Jeltsiniga toetas veelkordselt Leedu, Läti ja Eesti riigiga ühise avalduse allakirjutamise kaudu meie iseseisvuspüüdlusi. Ühine pöördumine Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretäri ja maailma juhtriikide poole rõhutab veel kord vajadust lahendada Balti riikide iseseisvusprobleemid demokraatlikel alustel toimuvate mitmepoolsete läbirääkimiste teel.
Lugupeetud rahvasaadikud! Eestimaa elu tänased päevad on otsustavateks sammudeks meie tuleviku saatuses. Hoidkem kindlat meelt oma tegemistes ning sammugem edasi enda valitud teel. Jõudu meile kõigile selleks!
A. Zõbin
Härra Rüütel! Te ütlesite, et Eesti NSV Liidu koosseisust lahkumise küsimuses pole vaja referendumit korraldada, sest seda ei korraldatud ka 1940. aastal. Aga kui kaugemasse ajalukku minna, siis jäeti referendum korraldamata juba 1918. aastal. Tollane riik moodustati Briti sõjalaevastiku suurtükitorude abil. Vahest ei maksa siirduda ajaloo hämarusse, vaid see referendum läbi viia ja küsida, mida arvab rahvas tänapäeval.
A. Rüütel
Ma arvan, et vahest ei ole õige hakata korraldama siin ajaloolist seminari või kursust, kuidas Eesti saavutas riikliku iseseisvuse 1918. aastal, mida fikseeriti Tartu rahulepinguga 1920. aasta 2. veebruaril ja mis toimus 1940. aastal. Me oleme selle Ülemnõukogus väga põhjalikult läbi arutanud ja võtnud vastu sellekohase otsuse, toetudes täiesti teaduslikele materjalidele ja konkreetsetele dokumentidele. Miks praegu ei ole õige korraldada referendumit? Olen sellest korduvalt siinsamas ruumis rääkinud ja seda ka põhjendanud, mistõttu ma ei leia, et seda oleks vaja veel kord teha. Ja nagu ma praegu esinedes ütlesin, ei tähenda see, et me üldse eitame referendumit kui vormi õiguslikes suhetes. Referendumeid tuleb korraldada ja sellekohane seadus kindlasti ka vastu võtta, sest paljusid küsimusi on tõesti õige lahendada referendumi korras. Ma usun, et me tuleme nende küsimuste juurde lähitulevikus. Ja siis võib-olla räägime sellest pikemalt.
Juhataja
Suur tänu! Jaak Allik.
J. Allik
Lugupeetud härra Rüütel! Nagu ma teie esinemisest aru sain, on teil kavas esitada Nõukogude Liidu valitsusele konkreetsed ettepanekud läbirääkimiste aluseks. Kas te pidasite silmas neidsamu ettepanekuid, mis te tegite oma kõnes Liidu Rahvasaadikute Kongressil, või on valminud midagi uut?
A. Rüütel
Pidasin sedasama silmas, mida ma ütlesin IV kongressil Moskvas. Ja me oleme teinud päris tõsist ettevalmistustööd Ülemnõukogu Presiidiumis, et esitada Liidu presidendile oma projektid.
A. Zõbin
Härra Rüütel! Minu teine küsimus haakub esimesega. Igas demokraatlikus riigis peab rahval olema õigus seda riiki juhtida. Kui me praegu ei taha referendumit korraldada, siis vähemalt peaks meil olema seadus saadikute tagasikutsumise kohta. Minu meelest ei täida paljud meie hulgas lubadusi, mis nad andsid Ülemnõukogu valimiste eel. Valijad peavad otsustama, mis meist saab. Millal teie arvates võetakse vastu saadikute tagasikutsumise seadus?
A. Rüütel
Küsimus on põhimõtteliselt õieti püstitatud. Selgusetust on tõesti väga palju, kuid te teate väga hästi, et on ju tehtud komisjon, mis praegu valmistab ette neid küsimusi: määratleb valijaskonda, koostab referendumiseadust jne. Kui need saavad küpseks, siis tuleme nende juurde tagasi, vaidleme nende üle ja püüame nad teha sellisteks, nagu meil konkreetses olukorras vaja on. Kui neile ei õnnestu kohe anda lõplikku vormi, siis me võime need küsimused ilmselt lahendada ka ajutise või ühekordse vastuvõetud otsusega. Ma usun, et see on meie kõigi ühine töö ja sellega on vaja hakata kõige lähemal ajal tegelema.
V. Malkovski
Lugupeetud president (ma nimetan teid meelega presidendiks), mul on teile küsimus! Ettepanekud, mida te äsja loetlesite, tahetakse võtta kõne alla läbirääkimistel NSV Liiduga. Mispärast te ei maininud Eesti Vabariigi ettepanekuid liidulepingut käsitlevatele läbirääkimistele?
A. Rüütel
Nendes ettepanekutes, mis ma kongressil esinedes tegin, ütlesin, et kõigepealt on vaja alla kirjutada protokoll, mis lahendaks põhiküsimuse või näiteks põhiküsimusse suhtumist. Ja siis minna sealt edasi juba konstruktiivsete läbirääkimiste teel ning järk-järgult lahendada kõik need umbsõlmed, mis aastakümnete jooksul on kujunenud meie suhetes Nõukogude Liiduga. Ma usun, et nii toimida on väga loogiline.
A. Novohatski
Lugupeetud juhataja! Lugupeetud Ülemnõukogu esimees! Tahaksin teilt kuulda täpset määratlust. Keda, milliseid inimesi te arvate juhuslikult Eestisse sattunute hulka? Umbes nii te ütlesite. Kuidas te selle kindlaks teete?
A. Rüütel
Teatavasti on kõigi nende aastakümnete vältel asunud Eestimaale elama palju inimesi teistest Nõukogude Liidu piirkondadest, s.t. 40% meie praegusest elanikkonnast. Mõnel aastal saabus Eestisse üle 100 000 inimese ja lahkus samal ajal umbes 80 000 – 90 000, see on aastate viisi väga erinev arv olnud. On inimesi, kes tulid siia, olid siin mõne kuu, vaatasid, et ei meeldi, ja läksid jälle ära. Kuidas me võime seda kategooriat inimesi teisiti nimetada kui juhuslikult Eestisse sattunud inimesteks? Ma mõtlen inimesi, kes ei pidanud vajalikuks siin töötada, vaid vaatasid, et sotsiaalsed või muud tingimused ei meeldi, ja lahkusid siit.
S. Petinov
Lugupeetud Arnold Fjodorovitš! Boriss Jeltsin kinnitas eile jutuajamises, et lähitulevikus moodustatakse eraldi komisjon, kes hakkab ette valmistama vähemusrahvuste kaitse küsimusi käsitlevat protokolli. Tahan teada, millal ja millisel põhimõttel moodustatakse selline komisjon Eestis. On väga loogiline, et sellesse komisjoni kuuluksid eeskätt venekeelsed saadikud, sest tegemist on vahetult nende küsimusega. Tänan!
A. Rüütel
See komisjon ei ole mõeldud mitte ainult nende küsimuste lahendamiseks, vaid selle kontrollimiseks, et kõiki lepingupunkte tõesti täidetaks. Nagu te teate, see on mitmeleheküljeline leping, kus on piiritletud meie suhted väga paljudes, peaaegu kõigis valdkondades. Nii et see haarab kõiki küsimusi. Ja sellepärast ongi kõige raskemad küsimused lahendamata, et otsida erilepetega teid nende lahenduseks. Me lepime Vene Föderatsiooniga kokku, mis ajal see komisjon konkreetselt tuleb moodustada. Praegu on nähtavasti tarvis see leping mõlemapoolselt ratifitseerida ja siis võime asuda selle komisjoni loomise juurde.
V. Kois
Lugupeetud härra Rüütel! Teie kõne oli väga väljapeetud ja minu arvates väga mõistlik. Selle kiidab heaks iga inimene, ükspuha, mis keelt ta ka ei räägi. Kui me edaspidi ajame poliitikat samas vaimus, siis ei tule Leedu variant Eestis kõne alla.
Mul on üks küsimus teie kõne algusosa kohta. Varem, teistel puhkudel te olete öelnud, et Eesti saatuse peavad otsustama Eesti alalised elanikud. Täna te avaldasite veidi teistsuguse mõtte: Eesti saatuse otsustamisest ei saa osa võtta sõjaväelased ja juhuslikult meie vabariiki sattunud inimesed. Järelikult te justkui ahendate kodanike ringi, kellel on õigus Eesti saatuse määramises osaleda. Kas ma sain teist valesti aru või te olete oma seisukohta tõesti mõneti muutnud? Tänan!
A. Rüütel
Minu seisukoht ei ole selles küsimuses kunagi muutunud. Need põhimõtted, mis ma siin nende juhuslikult Eestisse sattunud inimeste kohta välja ütlesin, on kogu aeg samad olnud. Ja ma olen teiega täiesti ühel seisukohal, et inimesed, kes on Eestimaal sündinud ja kasvanud ja kogu aeg siin töötanud, osalevad täiel määral Eestimaa küsimuste ja Eestimaa saatuse otsustamisel. Nii et nendes küsimustes ei ole midagi muutunud.
A. Novohatski
Lugupeetud härra Rüütel! Palun väga vabandust pealetükkivuse pärast, kuid tõlkes kõlas teie ütlemine täpselt nii, nagu Valeri Kois praegu kinnitas. Inimesed, kes on saatuse tahtel Eestisse jäänud, pole siit kahe kuu pärast lahkunud, ei tohi Eesti saatuse otsustamisel kaasa rääkida. Meil Kirde-Eestis on väga pinev olukord. Pöördun teie poole veel kord tungiva palvega selgitada, kes on need juhuslikud inimesed.
A. Rüütel
Ma juba vastasin sellele, aga ma võin veel kord seletada. Ma rääkisin inimestest, kes on tulnud Eestimaale võib-olla kuulujuttude alusel, et siin on väga tore, tööd tehakse vähem, töötasu on palju kõrgem kui mujal ja loodus on ilus. Ja kui tõesti siia on tuldud ja veendutud, et see päris nii ei ole, et tööd tuleb võib-olla isegi veel rohkem teha ja toodanguühiku kohta on töötasu ehk väiksemgi, summa summarum võib-olla suurem, kuid toodanguühiku kohta siiski väiksem, siis tahetakse siit ära minna. Ja muidugi ei ole meil vist üheski Eestimaa nurgas ülearu sotsiaalseid vahendeid, eelkõige kortereid. Kui korter ei ole ka niisugune, nagu sellele inimesele just meeldiks, siis ta lähebki ära. Vaevalt, et see inimene suudab langetada objektiivse ja tõepärase otsuse Eestimaa probleemide kohta. Neid inimesi ma mõtlesingi ja ma usun, et vist keegi ei saa teistmoodi mõelda.
N. Zahharov
Härra Rüütel! Mul on väga lühike küsimus ühenduses meie otsuse projektiga. Seal öeldakse, et agressorriigi territooriumil elab kompaktselt üsna suur arv eestlasi. Kas teile kui Eesti Vabariigi Ülemnõukogu esimehele on teada mõni fakt agressorriigi territooriumil elavate eestlaste kodaniku-, poliitiliste või muude õiguste rikkumise kohta? Ja kui selliseid fakte esineb, siis kuidas kavatseb Eesti Vabariik nende inimeste õigusi kaitsta?
A. Rüütel
Minu poole ei ole praeguse Nõukogude Liidu territooriumi kaugematest piirkondadest pöördunud keegi, kuid mõttevahetusi sellel teemal on olnud. Eestlased on lahkunud paljudest piirkondadest, kus nad on mitme põlvkonna vältel elanud. Nad on lahkunud sealt sellepärast, et neile ei võimaldatud oma kultuuriautonoomiat, neil ei ole olnud võimalust saada haridust oma emakeeles, olgugi et need kolooniad on olnud nii suured, et seal võinuks vähemalt alghariduse saamiseks vabalt kooli asutada. Peale selle on päris palju kirju ja avaldusi nendelt territooriumidelt, mis enne sõda kuulusid Eesti Vabariigile, see tähendab, olid meie Kagu-Eestis. Kurdetakse, et seal ignoreeritakse täielikult nende kodanikuõigusi. Kõik need kirjad on Ülemnõukogu Presiidiumis olemas ja inimesed on tõstatanud neid asju paljude aastate vältel. Me oleme palunud lahendada neid selle administratiivterritooriumi kohalikel organitel, kuhu need alad praegu kuuluvad. Seal ei ole sotsiaalseid küsimusi ja muidki taolisi asju absoluutselt lahendatud. Rääkimata sellistest asjadest, mis on olnud otseselt nende inimeste vastu suunatud, näiteks nende kooli mahapõletamine jmt. Nii et selliseid fakte on olnud ja päris palju ja kohati üsna tõsiseid.
N. Aksinin
Lugupeetud Arnold Fjodorovitš! Mul on kaks lühikest küsimust. Esimene: mille järgi ikkagi otsustada, et inimene on juhuslikult Eestisse sattunud? Teine. Ma tean ammust aega, et teie olete realist. Kas Eesti Vabariigi ja NSV Liidu kui terviku sisepoliitikat ning samuti välispoliitilisi aspekte arvestades on reaalne rääkida Eesti sõjaväest? Ja kas on välja arvutatud, kui palju see maksma läheb? Kõik. Tänan!
A. Rüütel
Kõigepealt veel juhuslikest inimestest. Ma arvan, et ei ole mõtet sellele mõistele sõna-sõnalt külge hakata ja seda mingisuguseks teaduslikuks ja konkreetseks terminoloogiliseks aluseks võtta. Ma selgitasin juba päris põhjalikult, mida ma mõtlesin, kui ma seda ütlesin. Ja kui tekib vajadus, siis me võime omavahelistes kõnelustes selle üle veel mõtteid vahetada ning ma võin päris palju statistilisi näiteid tuua, et see sõna mõistetavaks saaks.
Teine küsimus puudutas Eesti armee loomist. Kas Eesti on võimeline neid kulutusi kandma? Armee on tõesti väga kallis asi ja ma ei tea, kui palju Nõukogude Liit eraldab oma rahvatulust armee ülalpidamiseks. Võib arvata, et seda on väga palju, sest Nõukogude armee ja armeel olev tehnika on küllalt esmaklassiline, võrreldes teiste, ka väga kõrgelt arenenud riikide omaga. Samal ajal jääb meie tsiviilelus ja tootmises kasutatav tehnoloogia kaugele maha arenenud maade tehnoloogiast. Siit ka siis see kulutuste osa. Jaapanis oli see teatavasti kuni 1% rahvatulust. Ma arvan, et meil on see protsent mitte mitu, vaid mitukümmend korda suurem. Nii et kui seda aluseks võtta, siis võiks meil täiesti iseseisvas riigis oma armee pidamine palju odavam tulla. Ma olen veendunud, et meil ei ole mingit vajadust suurt armeed luua, see oleks lihtsalt elementaarseks riigi ja riigipiiride kaitseks. Ja vaevalt, et tulevase Eesti Vabariigi Ülemnõukogu eraldaks väga palju summasid, et siin oleks maailma kõige kõrgeklassilisem armee ja selle käsutuses kõige kõrgeklassilisem sõjatehnika. Järelikult, kui rääkida rahvatulu eraldistest armee ülalpidamiseks, siis ilmselt need langevad oluliselt ja järsult, kui Eesti on täiesti iseseisev riik ja tal on oma armee.
P. Jermoškin
Lugupeetud härra president! Mõtlesin kaua, kellele seda küsimust esitada, kuni otsustasin, et see tuleb esitada teile, Eesti Vabariigi kõrgeimale ametiisikule. Palun öelge, mida teevad selle hoone kolmandal korrusel mitukümmend Kodukaitse vormis noort meest, kes on nad siia kutsunud ja kas nad ei viibi siin selleks, et tagada Ülemnõukogu juhataja volitusi?
A. Rüütel
Alles siin oli juttu armeest. Eestil ei ole armeed, ja kui 15. mail siinsamas Toompeal ja lossiesisel väljakul kõige halvemas mõttes rikuti avalikku korda, siis tekkiski mõte luua mingisugusedki üksused, mis alluvad Ministrite Nõukogu ja ka vabariigi võimuorganite korraldustele. Tol korral väga paljud üksused ei allunud neile. Elementaarset korda on ju tarvis hoida. Nii loodigi seesama Kodukaitse ja sellepärast on ta ka siin. Viimastel päevadel on olnud terve rida ähvardusi ja me ei ole kindlad, et selle juures ei kasutata jõudu. Need noormehed ei ole relvastatud, nii et see on rohkem sümboolne. Nad on lihtsalt inimesed, kes konkreetses olukorras, kui saadikute elu ja kord siin Toompeal ohtu sattuvad, võivad siiski aidata seda korda luua. Mingisuguseid teisi eesmärke siin ei ole. Ma kordan veel kord: nendel ei ole relvi ja isegi miilitsatöötajad, kes on siia palutud, ei ole relvastatud. Ma andsin täiesti teadlikult korralduse, et inimestele ei tule relva kätte anda, ka nendele mitte, kellel on lubatud relva kanda ja kelle käsutuses on kas või püstolid ainult, muid relvi neil ei ole. Niisugune on meie positsioon nendes küsimustes.
E. Leisson
Lugupeetud härra esimees! 25. augustil 1940. aastal enam-vähem samal ajal seisis selles kõnepuldis Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu esimees Johannes Lauristin ja ütles minu mälu järgi (stenogrammi mul ei ole) selle lause: "Kodanlike ringkondade väide, nagu oleks riigikorralduse muutmiseks tarvis rahvahääletust, on absurdne, seda näitasid meie 14. ja 15. juuli valimised, mil kõik Eesti ühise väerinde saadikud valiti II Riigivolikogusse." Kas te tahate oma keeldumisega rahvahääletusest panna võrdusmärgi 1940. aasta okupatsiooniparlamendi ja meie tänase Eesti Vabariigi Ülemnõukogu vahele?
Suveräänsuse ja territoriaalsuse küsimustes on maailmas tuntud vaid üks formaaljuriidiline akt ja see on rahvahääletus. Ma võtan praegu sõna kui Eestimaa Rahvuste Ühenduse ainus delegaat siin saalis ja ütlen teile edasi paljude Eestimaal elavate rahvakildude ja rahvusgruppide mõtte: laske, me ütleme teie toetuseks, Eesti omariikluse taastamiseks oma jah-sõna!
Soomest USA-ni ei tunnusta keegi Eesti kuulumist de jure Nõukogude Liitu, kuid kõik tunnustavad de facto kuulumist Nõukogude Liitu ja tõenäoliselt tunnistate seda ka teie. Miks mitte korraldada rahvahääletus küsimuses, kes on Eesti omariikluse taastamise poolt, kes vastu? Tänan!
A. Rüütel
Kõigepealt selle küsimuse esimene pool. Tol ajal ja selles konkreetses situatsioonis oli see ilmselt toetus tolle aja stalinlikele seisukohtadele. Mis puutub aga meie praegusse olukorda, siis ma usun, et te olete sellega väga hästi kursis ja olete kindlasti ka kõik selle läbi mõelnud, et teha praegu rahvahääletust Liidust väljaastumise kohta on sisuliselt puhtjuriidiline ja juriidilis-formaalne küsimus. Sellest, et paljud erinevatest rahvustest inimesed või rahvakillud, nagu te ütlesite, teevad ettepaneku korraldada praegu rahvahääletus, kus nad ütleksid oma sõna, võib välja lugeda, et nad toetavad täiesti Eesti riiklikku iseseisvust. Meile kõigile on see usutavasti ka teada, sest korduvad küsitlused on kinnitanud seda seisukohta. Päris kindlasti väljendaks referendum tõepäraselt kõigi rahvusgruppide seisukohta ja ma usun, et tulemus oleks selles mõttes positiivne, et ei nõustuta liidulepingu allakirjutamisega. Kuid nagu ma ütlesin, on see puhtjuriidiline küsimus, ja oma tänases sõnavõtus ma kaudselt ka ütlesin, milline vorm sellel võiks olla ja et meil on selle juurde vaja tulla kõige lähemal ajal.
Juhataja
Suur tänu! Samas ma juhin saadikute tähelepanu sellele, et praegu esitatakse küsimusi, läbirääkimised veel tulevad. Vladimir Kuznetsov.
V. Kuznetsov
Lugupeetud Ülemnõukogu esimees! Loodetavasti on teile teada, et Narva linnanõukogu erakorralisel istungjärgul teatasid meie energeetikud oma kavatsusest korraldada Balti ja Eesti elektrijaamas hoiatusstreik. Sellest on möödas neli päeva. Kas ja millisel tasandil te olete nendega vahepeal kohtunud ja mida ette võtnud, et nende nõudmisi rahuldada?
A. Rüütel
Ma pean ütlema et minu lauale ei ole jõudnud sellist dokumenti, et Narva Elektrijaam hakkab streikima. Aga ma püüan seda veel täna täpsustada. See on väga õige, et nende inimestega on vaja rääkida. Me ju teame, et streik häiriks kogu meie elanikkonna normaalset elu ja väga palju materiaalseid väärtusi jääks tootmata, mis teeks meile kõigile kahju. Nii et see ei ole mitte heatahtlik küsimuse lahendamise vorm, selle taga on ilmselt hoopis midagi muud. Ma tänan selle märkuse eest ja püüan nendega ühendust võtta, et asi läbi arutada.
G. Israeljan
Lugupeetud Ülemnõukogu esimees! Teie eilne kõne ja Ülemnõukogu Presiidiumi liikmete sõnavõtud televisioonis tekitasid hämmastust. Need olid peetud säärases vaimus, et rahvast hirmutada ja paanikat tekitada. Veelgi süvendab sellist muljet erivolitustega päästekomitee loomine, kuhu kuulub kolm vabariigi juhti. Sõnavõtjad rõhutasid nimme rahulikult, et juhuks, kui presiidiumi ei saada kokku kutsuda, määravad nad endale järeltulijad. Tõsi küll, venekeelses tekstis on sõna "järeltulijad" asendatud sõnaga "asetäitjad", kuid see mõtet ei muuda. Ning siit tekivad küsimused. Kuna teie ettekandest ei paistnud, et olukord Eestis oleks nii hirmus, siis kelle huvides on ažiotaaž sündmuste ümber, mida te – ma rõhutan – oletate toimuvat? Ja mispärast te oletate just selliste sündmuste toimumist? Kellele on kasulik Eesti rahvast hirmutada ja paanikat külvata? Olen teie vastuse eest ette tänulik!
A. Rüütel
Mis puutub olukorra dramatiseerimisse, siis ma ei oska öelda, et just mina oleksin seda teinud. Sündmused algasid sellega, et öösel kella kolme ajal helistati mulle ja sealt alates on minu kodusel telefonil olnud ei tea mitukümmend kõnet. Kui Leedus ei oleks tarvitatud vägivalda, siis ei oleks olnud võimalik ka televisiooni kaudu konkreetselt näidata, mis seal toimus. Nii et dramatiseeriti olukorda sellega, mis Leedus tehti. Siit algaski kõik. Ja rahvas lihtsalt pöördus minu poole murega, mis saab Eestimaast. Sest juba alates möödunud aasta detsembrist me teame kõik, kui palju juba räägiti sellest, et Baltikumis hakatakse jõudu tarvitama. Nüüd see jõudiski Leedus kätte ja samal ajal saime kaitseministri esinemisest ja presidendi ukaasist teada, et sõjaväele on antud õigus tarvitada relva isegi sellisel juhul, kui keegi teda solvab. No kujutage nüüd ette olukorda, et minul oleks relv ja ma võiksin teid tulistada, kui te solvasite mind. Mõtelge ainult, millised õiguslikud põhimõtted on sellega juba välja öeldud. Just sellega loodi alus, et dramatiseerida kogu nõukogude ühiskonda ja kogu maailma. Ja maailm vaatas televisioonist nähtavasti täpselt samuti kõike seda. Minul ei ole üldse olnud aega seda vaadata, sest ma ei leidnud kogu päeva jooksul isegi paari minutit, et tass teed juua, olgugi et öösel kella kolmest saadik sai üleval oldud. Need kõned igast Eestimaa kandist küll öösel mulle koju, küll päeval töö juurde ja järgnevate katseteni saada kontakt Liidu presidendiga, kellega mul ei õnnestunud telefoni teel rääkida, et temalt küsida, mis toimub ja mis saab Eestimaast, põhjustasidki sellise olukorra Eestimaal ja sellest tulenesid ka need otsused. Presiidium istus kogu päeva paarikümneminutiste vaheaegadega koos, sest keegi ei teadnud ju asjade käiku, ähvardati, et 13-ndal hakkavad ka Eestisse saabuma dessantväelased. Nii et ähvardus oli täiesti konkreetne ja sellest kõigest ka ärev olukord. Ei mina ega ükski teine Eestimaa juht ei ole siin midagi omast peast välja mõelnud ega sellist olukorda loonud. Ja ma kordan veel: kui ei oleks tehtud midagi taolist nagu Leedus, kus inimesed hukkusid ja neid peksti, siis polekski midagi näidata olnud. Ja siis ei olekski tekkinud sellist meeleolu. Mul oli õhtul Toompeal ainult 2–3 minuti vältel võimalik esimest korda televiisorit vaadata ja sattus just niisugune kaader, kus üks dessantväelane võttis kahe käega automaadist kinni ja lõi sellega ühele mehele pähe. See oli kuskil 20–30 sekundit. Seda ilmselt välja mõelda keegi ei saanud, näidati konkreetset olukorda. Mille eest seda meest löödi, ma ei tea.
Juhataja
Suur tänu, hr. Rüütel! Ülemnõukogul rohkem küsimusi ei ole. Lugupeetud Ülemnõukogu! Kaasettekande selles küsimuses teeb vabariigi valitsusjuht Edgar Savisaar.
E. Savisaar
Lugupeetud Ülemnõukogu juhataja ja lugupeetud rahvasaadikud! Mõned märkused olukorra kohta, mis viimastel päevadel on kujunenud.
Käesoleval ajal on reaktsioon käiku lasknud kõik jõud, mis tal on, ja selles mõttes seisab meil ees vajadus lüüa tagasi kõige raevukam rünnak Eesti iseseisvustaotluste vastu, mis seni on aset leidnud. See rünnak on kõige raevukam sellepärast, et ründajatel on küll endistviisi tahtmine ja huvi maatasa teha meie iseseisvus- ning demokraatiataotlused, aga neil ei ole selleks vajalikke argumente ega õigustust. Niisuguseid argumente ja niisugust õigustust, mille abil kodanikele oleks võimalik tõestada, et esindatakse just nimelt nende huve. Niisiis, kahtlemata koondab reaktsioon lähipäevadel kõik oma jõud, aga kui me nende jõudude survele siiski oleme suutnud vastu panna, siis me veendume, et ega neid jõudusid enam nii palju ei olegi. Mitte enam kui 10% elanikkonnast, kes ei kõnele eesti keelt. Statistiliselt on see väike hulk, aga kui see 10% koguneb siia Toompea lossi esisele platsile, siis nad võivad meid tõepoolest ära petta ja tundub, justkui oleks neid väga palju. Aga ma olen veendunud, et varem või hiljem ollakse ka siia sunnitud juurde tooma asja mitteteadvaid inimesi Pihkvast või Leningradist või kusagilt mujalt väljastpoolt Eestit, sest muidu lihtsalt ei kata isegi seda väikest platsi oma pooldajatega ära.
Tähelepanuväärne on, et üha sagedamini pöördutakse nii-ütelda korra jaluleseadmiseks ja demokraatlike institutsioonide tegevuse tõkestamiseks sõjaväe poole. Lootuste panemine relvajõududele pole seotud mitte sellega, et relvajõud oleksid olemuselt reaktsioonilised, vaid sellega, et nad on relvastatud, nad on jõud. Praeguste protsesside pööramiseks aga on just nimelt vaja jõudu. Pole enam seda klassikalist proletariaati, kes oli valmis pöörama mis tahes riiki. Muide, juba alates 1986. aasta Alma-Ata sündmustest on näha, et sõjaväe garnisonid pole nõus sandarmeeria funktsioone täitma, nad on üldjuhul kohalikule võimule lojaalsed ning sõjaväeosade ja kohaliku rahva vahel on olemas normaalsed koostöösidemed. Hoolimata kõigist pingutustest, mis tehti möödunud kevadel, ei õnnestunud ju kasutada kohapeal dislotseeruvaid väeosasid seadusliku võimu vastu 15. mail möödunud aastal. Ma arvan, ei õnnestu ka tulevikus.
Seetõttu püütaksegi sandarmeeria rollis kasutada sissetoodud väeosasid, kellele toimuvast on võimalik anda moonutatud pilt ja kes kaugeltki ei tea kohalikku spetsiifikat.
Sellepärast oli ka meie reaktsioonilistele jõududele nii tähtis, et dessantväelased oleksid Eestis võimalikult enne 15. jaanuari, et juba varakult luua soodne pinnas konfliktideks ja sõjaväeosade toomisega tänavale destabiliseerida olukorda. Selles mõttes on väga tähtis eile Venemaaga sõlmitud kokkulepe. Iga venelane, kes võitleb eesti rahva vastu ja tema valitud võimu vastu siin Baltikumis, peab teadma, et sellega võitleb ta ka omaenda kodumaa ja selle valitud võimu, see on Vene Föderatsiooni Ülemnõukogu vastu. Üldiselt, hoolimata sellest, mis toimus Vilniuses, olen ma endiselt seisukohal, et suurel osal armeest on üha vähem soovi olla karistav käsi tsiviilelanikkonna mahasurumiseks ja demokraatlike vabaduste piiramiseks.
Kui analüüsida, millistele ideedele toetub praegune võimuhaaramise katse Baltikumis, siis tuleb veel kord nentida, et sureval süsteemil, roiskuval süsteemil ei saa olla häid ideolooge. Sõjaväe tiiva all töötava päästekomitee loomine Leedus tuletab meelde nii Alois Indra tööliste-talupoegade valitsust, mida püüti moodustada Prahas 1968. aastal, kui ka Kádári valitsust Ungaris 1956. aastal. Selle nähtuse juured on juba 1948. aasta veebruarikuus Tšehhimaal, kui osa ministreid seaduslikult moodustatud valitsusest Nõukogude surve all tagasi astus ning nende kohad täideti parlamendi enamust eirates vastavalt relvastatud töölismiilitsa nõudmistele, kes parajasti demonstreeris Praha tänavatel. Selle nähtuse sisuks, millest ma praegu räägin, on ideoloogiline elitarism. Ühed inimesed on veendunud, et nad teavad kõige paremini, mis on teistele inimestele vajalik, ja võtavad enesele õiguse kas või vastu nende inimeste tahet asuda neid vajadusi realiseerima. Nii oli ka Leedus, kui telemasti kaitsjatele soovitati valjuhääldi kaudu, et töölised ja talupojad läheksid ära koju, kuna nimelt nende huvides tahetaksegi telemasti vallutada.
Reaktsioon on võtnud loosungiks "Võidelda kõrgete hindade vastu!". See on õilis eesmärk, midagi pole öelda. Ja see avaldab ka rahvale teatud mõju. Ometigi on Nõukogude Liiduski ja kõige paadunumatelegi plaanimajanduse meestele saanud selgeks, et ilma radikaalse hinnareformita pole meil majanduses üldse mitte midagi ette võtta. Selgeks on saanud ka see, et võrdsustamisele rajatud kompensatsiooniidee (kui lubatakse, et kogu hinnatõus kompenseeritakse kõigile inimestele ja võrdselt) on praeguses olukorras samuti üks lootusetu asi. Rääkida, et hinnad on Eesti eriprobleem, on täielik mõttetus. Meie eelis on selles, et vähemalt osaliselt õnnestus meil hinnareform viia läbi mõned kuud varem, kui poliitiline olukord ei olnud veel nii terav. On tuntud tõsiasi, et mida teravamas olukorras hindu tõstetakse, seda keerukamad on selle sammu poliitilised tagajärjed. Aeg töötab aga nende vastu, kes homme siia Toompea lossi ette kavatsevad koguneda. Nõukogude Liit viis 1. jaanuaril läbi hulgihindade reformi, ja nagu kinnitati ka paar päeva tagasi Liidu föderatsiooninõukogus, on sellest tulenev paratamatu jaehindade mitmekordne tõus lähemate nädalate küsimus.
See hinnatõus toimub meist sõltumatult, see haarab kõiki põhilisi eluvaldkondi ning on küllalt tõsine asi, panemaks meid mõtlema, kas on ikka tark nõuda, et meil majanduses kõik peaks toimuma täpselt samamoodi nagu Nõukogude Liidus. Kõigest sellest hoolimata tahan teid informeerida, et 14. jaanuaril vaatas Eesti Vabariigi Valitsus läbi jaehindade ja teenuste tariifide ajutise külmutamise määruse, nähes selles ette järgmised põhimõttelised sammud.
1. Eesti Hinnaametil ajutiselt kuni NSV Liidu jaehindade reformi läbiviimiseni külmutada alates 14. jaanuarist Eesti Vabariigi territooriumil kõik kokkuostu ja väljalaske hulgi- ja jaehinnad ning teenuste tariifid.
2. Kahe nädala jooksul vaadata läbi tööstus- ja toidukaupade hinnad, kehtestades esmatarbekaupadele vajaduse korral piirrentaabluse.
3. Kuna NSV Liidu Hinnakomitee võttis vastu otsuse, mis lubab müüa kultuuri- ja majapidamistarbeid vabade hindadega ning mis juba praegu mõjutab oluliselt meie hinnaskaalasid, siis on Eesti Vabariigi Valitsuse eriloani kõigil tööstus-, kaubandus- ja teenindusettevõtetel, olenemata nende ametkondlikust alluvusest või omandivormist, keelatud realiseerida tarbekaupu vabade või kokkuleppehindadega. See on siis kaup, mis on ette nähtud NSV Liidu Hinnakomitee 28. detsembri 1990. aasta määruses nr. 880, kuna see viiks inimeste elatustaseme märgatavale langusele. Teatavasti ei ole suur osa hindu Eesti Vabariigi Valitsuse kompetentsis, vaid hinnaseadusega on nad antud kohalike omavalitsuste või ettevõtete kompetentsi ja valitsus ei saa siin käsutada. Seetõttu teeb valitsus Eesti Vabariigi Ülemnõukogule ettepaneku teha hinnaseaduses muudatused ka nende hindade osas, mis ei ole valitsuse kompetentsis ning vastavalt siis ajutiselt külmutada hinnad, mida reguleerivad kohalikud omavalitsused ja ettevõtted, olenemata omandivormist ja alluvusest. Ühtlasi teha ettepanek riigikontrollile, prokuratuurile ja kohalikele omavalitsusorganitele kontrollida selle määruse täitmist ning karistada rikkumiste eest vastavalt kehtivatele õigusaktidele. Lähiistungil tõstetakse kõrvuti hindade külmutamisega üles ka palkade külmutamise küsimus. Lõpuks ma tahaksin juhtida teie tähelepanu sellele, et mida enam reaktsioon praegu aktiviseerub, seda enam süveneb ka tema isolatsioon ühiskonnas. Need meetodid, mida kasutatakse, on järjest eemaletõukavamad ning üha vähem inimesi on nõus seda mängu kaasa mängima. Viimased õhtudki on kinnitanud, et meile tuleb juurde liitlasi. Võtke kas või need telegrammid, mis on tulnud Narvast täna hommikul pärast Boriss Jeltsini ärasõitu ja kus öeldakse: "Aitäh, et Te olemas olete! Aitäh, et Te Tallinna sõitsite! Toetame teie poliitikat. Oleme nõus Eesti valitsusega. Soovime Teile tervist ja edu."
Te näete, et ka vene elanikkond ei lähe niisuguste poliitikute järel, kes püüavad üles ässitada vene rahvast eesti rahva vastu, kes püüavad üles ässitada demokraatia vastu, kes püüavad ässitada kehtestama sõjaväelist diktatuuri. Meile tuleb juurde liitlasi, see on loomulik. Kuid iga asi nõuab aega. Praegu on pea kõik vabariigid pööranud keskusele selja, sest keskuse poliitika läheb vastuollu vabariikide suveräänsus- ja demokraatiataotlustega. Kui varem räägiti keskuse oponeerimisest, siis nüüd on oponeerimiselt üle mindud keskvõimust möödamineku poliitikale. Keskvõimuga lihtsalt enam ei arvestata. Vabariikidevahelised otsesidemed omandavad aegamööda üha suuremat kaalu. Ja mul on hea meel, et Eesti Vabariigi Ülemnõukogu ja Eesti Vabariigi Valitsus on olnud horisontaalsidemete arendamisel ühed eestvedajad. See, millest ma praegu rääkisin, annabki mulle põhjust vaadata tulevikku realistlikult, ilma paanikata, andes aru, kui palju sõltub tegelikult meie enda vastupidavusest ja tahtest tulla keerukatest olukordadest edukalt välja, jäädes samal ajal truuks oma eesmärkidele. Tänan tähelepanu eest!
Juhatajа
Suur tänu! Ülemnõukogul on mõned küsimused. Aleksandr Gussev.
A. Gussev
Härra peaminister! Te kasutasite oma kaasettekandes hinnareformi mõistet. Tõepoolest, praegu tuleb meil hindadega tegelda. Need ei ole kooskõlas ühegi majandusseadusega, on käsu korras kehtestatud. Hinnad tuleb korrastada ja määrata kindlaks nende mõistlikud piirmäärad. Paraku jääb teie ettekandest ja tegevusest mulje, et teie mõistate hinnareformi all ainult hindade tõstmist. Kui mul pole õigus, siis palun nimetage mõni kaup või teenus, mille hinda on alandatud. Mina saan asjast nii aru, et kui toiduained peavad kallinema, arvestades kulutusi, mis põllumajandustöötajad on nende tootmiseks teinud, siis naiste sukkpükste hind ei tohiks olla üle 20 kopika paar, nagu mujal maailmas. Olen tänulik, kui te mulle vastate.
E. Savisaar
Ma arvan, et hinnareformiga, mitte lihtsalt hindade tõstmisega tegeleb Eestis juba teine valitsus järjest. Ja kui härra Gussev saab aru, et tegu on korra loomisega hindade vallas, siis ta eksib ja käsitleb valesti toimuvat protsessi. Tegemist on ikkagi üleminekuga uutele, tasakaaluhindadele. Kui see tasakaal hindade vahel on saavutatud, siis teatud kaubad loomulikult ka odavnevad. Ma toon niisuguse näite. Härra Gussev! Teie partei vist osales sellel suurel hinnanõupidamistel, mis meil oli "Mainoris". Millest seal härra Kapral rääkis? Ta rääkis näiteks sellest, et tema kergetööstuskaupade hinnad oleksid uutes maksutingimustes reaalselt läinud tunduvalt allapoole, kui samal ajal ei oleks Liidus tõusnud tooraine hinnad. Ja kui te mäletate, siis möödunud aastal, kui ma teie ees esinesin, rääkisin ma sellest, et ühelt poolt lähevad küll üles toidukaupade hinnad, sest me võtame dotatsioonid maha, nagu Ülemnõukogu pidas õigeks, teiselt poolt lähevad aga tööstuskaupade hinnad uue käibemaksusüsteemiga allapoole. Ja varem või hiljem nad lähevadki allapoole. Osa neist oleks läinud allapoole juba jaanuarist, kui ei oleks olnud hulgihindade reformi. Tänan teid!
V. Jermolajev
Lugupeetud kolleegid! Mul on kaasettekandjale kaks küsimust. Mind kui kalatööstuse töötajat on töökollektiivides mitmel korral kritiseeritud kala ja kalasaaduste hindade põhjendamatu tõstmise pärast. Mind on süüdistatud selles, et kasuahned kalurid võtavad rahvalt võimaluse süüa traditsioonilist ja maitsvat kalatoitu. Mul oli väga raske seletada, et kalurid ei ole kõigi seniste hinnatõusude pealt mitte midagi teeninud. Me teame väga hästi, et ka põllumajandustöötajad pole toiduainete hindade tõstmise pealt tegelikult midagi teeninud. See paistab selgelt eelarvest, mida siin tutvustati.
Esimene küsimus: kuhu läheb hindade tõstmisest saadud raha? Ja teine. Te ütlesite, et Eesti Vabariigi Valitsus külmutab hinnad, aga vihjasite seejuures hinnatõusule, mis tuleb kogu NSV Liidus. Kas ma sain teist õigesti aru, et me oleme koos NSV Liiduga uuesti sunnitud hindu tõstma, vahe seisneb ainult selles, et NSV Liit tõstab hindu vanalt, kuid meie tõstame hindu uuelt tasemelt? Kala ja kalasaadustega juba oli nii. Kõik. Tänan!
E. Savisaar
Me püüame viia hinnapoliitika rohkem kooskõlla NSV Liidu hinnapoliitikaga. Niikaua kuni hr. Gussev, teie ja teised ei hakka ütlema, et seda pole vaja, et meil on vaja ikkagi iseseisvat hinnapoliitikat. Ma panen üldse imeks, et teie, kes te peaksite ka tootjaid esindama – ma tean ju väga hästi, kes kuskil töötab –, ei tõsta praegu kätt üles ega hakka võitlema hoopis hindade külmutamise vastu. Te peaksite ju küll teadma, mida see tähendab tootjatele.
Mis puutub kalatööstusesse, siis seal on põhilised hinnanihked olnud seotud üleliiduliste protsessidega. Mis puutub põllumeestesse, siis piima ja piimatoodete kõrged kokkuostuhinnad tõid põllumeestele väga selgeid kasumeid. Palun tõestage mulle, et põllumehed sellest kokkuostuhindade tõstmisest midagi ei saanud! No mis jutt see on? Laseme need jälle alla, kui põllumeestel sellest midagi kasu ei ole. Meil on büdžetis ju vaja summad vabastada. Ma olen nõus selle küsimuse üles tõstma.
V. Kuznetsov
Lugupeetud juhataja! Lugupeetud peaminister! Peaministri kaasettekannet kuulates tekkis mul mulje, et ta ei ole seni mõistnud, kui sügav kriis on Eesti Vabariiki haaranud. Edasi. Mis puutub Narvast tulnud telegrammidesse, siis ma kahjuks pole nende sisuga kursis. Küll tean täiesti kindlalt, et neljapäeval võttis Narva linnanõukogu erakorraline istungjärk vastu otsuse, millele keegi vastu ei hääletanud (mõni inimene jäi erapooletuks): umbusaldusavaldus praegusele valitsusele ja ettepaneku, et valitsus täies koosseisus erru läheks. Küsin teilt kui peaministrilt sedasama, mida ma küsisin lugupeetud Eesti Vabariigi Ülemnõukogu esimehelt. Kas te teate, et algamas on kahe suure elektrijaama töötajate streik? Arvatavasti teate, sest Narva linnanõukogu esimees saatis vastava otsuse isiklikult teile. Elektrivoolu väljalülitamine kogu Eestis põhjustab häireolukorra, see pole sama mis mõne tööstusettevõtte streik. Mida te olete viimase nelja päevaga teinud ja mida kavatsete teha, et energeetikute nõudmisi rahuldada? Tänan!
E. Savisaar
Ühesõnaga, energeetikutega me oleme viimasel ajal saavutanud elektrienergia ja enne seda põlevkivi hindade tunduva kasvu, mille vastu on astunud välja väga mitmed elanikegrupid.
Jätkame teie tõstatatud küsimust, et Narva linnanõukogu on avaldanud valitsusele umbusaldust. Ma küsin vastu: kas te teate, et Narva linnanõukogu ei täitnud tervet rida Eesti Vabariigi Ülemnõukogu poolt vastuvõetud seadusi? Mida teie kui selle Ülemnõukogu liige olete teinud viimase nelja päeva jooksul, et Narva linnanõukogu hakkaks seadusi täitma?
Kolmas moment. Praegu on poliitikas, ideoloogias kahtlemata levinud pluralismimeeleolud ja ma mõistan, et neid on ka siin saalis ja kriisi ühiskonnas me ei mõista sugugi ühtemoodi. Tahaksin teie tähelepanu juhtida ainult ühele momendile. Kui teie räägite sellest, et me ei mõista, kui sügav see kriis Eesti ühiskonnas on, siis teiselt poolt, härra Israeljan, kes küll parajasti ei ole oma kohal, äsja just nimetas, et olukorda ei tohi üle dramatiseerida, seе tähendab, et see kriis ei ole siis üldse sügav. Lepime sellega, et me oleme neis asjades eriarvamusel ja näeme neid erinevatest vaatenurkadest.
I. Raig
Mul on kaks küsimust ja üks ettepanek Ülemnõukogule. Esimene küsimus: kas viimasel laupäeval Moskvas oli peaministril ka kohtumine Gorbatšoviga ning millist rolli etendas Gorbatšov jõu kasutamisel Leedus? Kas selle kohta on mingeid andmeid? Teine küsimus: kas on tehtud juba ettevalmistustöid ÜRO egiidi all rahvusvahelise konverentsi korraldamiseks Balti küsimustes? Kus see konverents näiteks võiks toimuda? Ning kolmandaks on mul ettepanek Ülemnõukogule: kiita heaks valitsuse otsus peatada hinnad alates 14. jaanuarist ja majanduskomisjonil asuda ette valmistama otsuse projekti hinnaseaduse mõningate punktide mõju ajutise peatamise kohta, et me saaksime seda siis lähipäevadel Ülemnõukogus arutada. Tänan!
E. Savisaar
Rahvusvahelise konverentsi ettevalmistamisega tegeleb välisministeerium ja välisminister sõitis just selles küsimuses eile Põhjamaadesse kohtuma oma sealsete kolleegidega. Mis puutub Gorbatšovi osasse jõu kasutamisel Leedus, siis ma arvan, et Boriss Jeltsin andis eile pressikonverentsil pädevama vastuse, kui mina suudan seda anda. Ma pean ainult teile kinnitama, et mulle tuli see väga sügava ja traagilise üllatusena, sest föderatsiooninõukogus olid kõik vabariigid seisukohal, et mitte mingit jõu kasutamist ühegi vabariigi suhtes olla ei tohi. Ja selle seisukohaga läks föderatsiooninõukogu ka laiali ning president ei eitanud seda seisukohta.
J. Allik
Lugupeetud härra peaminister! Lubage kolm konkreetset küsimust. Te rääkisite palkade külmutamisest. Kas see kavatsus puudutab ka sotsiaalsfääri töötajate palkasid ja kuidas sellistes tingimustes kavatsetakse kooperaatoritele tehtavad väljamaksed külmutada? Teiseks, millised on valitsuse kavatsused liha kokkuostu ja siit tulenevalt ka jaehindade osas? Ja kolmas küsimus. Valitsuse ja omavalitsuste ühise tegevuse tulemusena määrati käibemaks 10%-le. Paljudel kaupadel oli käibemaks enne suurem, nüüd oleks pidanud hind alanema. Kas on ka mingeid selliseid näiteid? Te väitsite, et tooraine kallines, mis muidugi on õige, kas see on tõesti 100%-liselt kõigi kaupade puhul siis nii ja selle vahe ulatuses, mis vana ja uue käibemaksu vahel tekkis? Või on ka näiteid, et kuskil midagi on alanenud? Aitäh!
E. Savisaar
Ma arvan, et sellistest näidetest me saame käibemaksu puhul rääkida pärast seda, kui jaehindade reform on lähematel nädalatel toimunud. Praegu me lihtsalt ei tea, milliste jaehindadega meilt kaubad välja lähevad, millistega sisse tulevad. Arvestage seda, et nii Nõukogude Liidus kui ka meil hoiavad paljud ettevõtted praegu oma kaupu lihtsalt ladudes ja ei müü seda, jaehinna küsimus on lahendamata üleliiduliselt. Ja kuna see lahendamine tähendab jaehindade 2–3-kordset tõusu, siis võib asi tükk aega nii seista. Kaua see enam seista ei saa, sest see viiks ettevõtte siis pankrotti.
Edasi, teine küsimus oli liha kokkuostuhindade kohta. Ma tahan tähelepanu juhtida sellele, et praegu tähendab igasugune kokkuostuhinna tõus kohe jaehinna tõusu. Sest mingit vahesummat ei ole. Jaehind võrdub kokkuostuhind + töötlemishind + müügihind, kusjuures nii töötlemis- kui müügihinna osakaal on meil väga väike, ainult mõned protsendid. Nii et ärgem rääkigem kokkuostuhindadest, räägime ikka liha hindadest. Kui te küsite, kas liha hind tõuseb veel, siis minu arvates on ta juba piisavalt kõrgele tõusnud, kuid ma ei välista, et me peaksime rääkima hinnanihetest näiteks sealiha ja loomaliha vahel. Üldiselt aga informeerin teid sellest, et mõni aeg loodi valitsuse initsiatiivil kõrgem hinnanõukogu, kust peale spetsialistide võtavad ka osa kõigi põhiliste ühiskondlike organisatsioonide, parteide, ka teie partei, härra Allik, esindajad. Ja kuna sellised suured hinnanihked ja hinnatõusud vajavad ikkagi kooskõlastust, konsensust või peaaegu konsensust – ma ei usu, et see on täielikult saavutatav – ühiskonnas, siis ma kujutan ette, et selliseid küsimusi me hinnanõukogus lahendamegi.
Mis puutub palkade külmutamisse, siis kas te kujutate ette hindade külmutamist ilma palkade külmutamiseta? Me kõik õppisime ju ülikoolis mingil määral ökonoomikat. Ma ei saa praegu midagi öelda sotsiaalsfääri palkade külmutamise kohta, kui me üldse selle peale läheme. Ma ei välista, et need protsessid Liidus on nii kiired, et jaehindade reform on võib-olla juba kolme päeva pärast. Aga võib-olla venib see veel kuu aega. Põhimõtteliselt me töötame aga selliseid projekte välja küll ja pärast seda ma heameelega informeerin ka rahvasaadik Allikut.
Juhataja
Suur tänu! Nikolai Aksinin, teine küsimus.
N. Aksinin
Lugupeetud peaminister! Te tegite saadik Kuznetsovile märkuse, et ta ei täida meie otsust. Kirde-Eesti saadikuna oleks ta pidanud selle asjaga tegelema. Mina küsin omakorda teilt: mispärast teie kui NSV Liidu Ülemnõukogu liige talitate samamoodi? See on esimene küsimus.
Teine küsimus. Hinnatõstmist Eestis te õigustate nõnda, et see toimub kõikjal ja on paratamatu. Sihuke loogika on vastuolus Einsteini teooriaga. Mina suren täna, küllap teie surete juba homme ... Meil Eestis on hindu tõstetud, aga näiteks Valgevenemaal veel ei ole. Ma tahaksin hakata Valgevenes lõunal käima ... Teie loogika lonkab.
Kolmas küsimus. Kust te võtate praeguses keerulises hinnasituatsioonis raha relvajõudude loomiseks? Vastav seaduseelnõu on meile juba laiali jagatud. Mul on ettepanek: võtke mind eksperdiks, siis saate odavamalt hakkama. Mina tasu ei nõua. Tänan!
E. Savisaar
Kõigepealt ma tahaksin lugupeetud härra Aksininit täpsustada: ma ei ole siin saalis kunagi kellelegi ühtegi märkust teinud. Ma küsisin saadikult, ainult ei saanud vastust.
Sellest, mis kasu tõi 15. oktoobri dotatsioonide ärajätmine, on meil olnud siin saalis juttu nii enne kui pärast 15. oktoobrit ja lugupeetud saadikud on selle ise oma hääletamisega otsustanud. Ma arvan, et selle juurde ei ole mõtet praegu tagasi tulla.
Teine küsimus puudutas relvajõudude projekti ja seda, kust selle jaoks raha saada, võib-olla Nõukogude Liit toetab. Aga ma peaksin ütlema siin seda, et valitsus ei ole relvajõudude kohta mingit projekti esitanud ja arutusele pannud, see on praegu Ülemnõukogu kaitsekomisjoni seadusandlik initsiatiiv. Tänan teid!
P. Panfilov
Lugupeetud härra valitsuse esimees! Palun vastake sellisele küsimusele! Kas te olete valmis siin homme rahvaga kohtuma ja talle oma hinnapoliitikat selgitama või on teil, nagu mullu 15. mail, jälle varuks ainult järjekordne avaldus riigipöördekatse kohta?
E. Savisaar
Tahaksin öelda, et see seltskond, kes siia koguneb, on meelestatud arvatavasti siiski mõnevõrra teisiti ega ole eriti huvitatud hinnareformist. Selles dokumendis, mis homme kavatsetakse esitada, on räägitud ultimaatumist Ülemnõukogule, tõstatatud Ülemnõukogu iseenesliku laialisaatmise küsimus, kuna vastasel juhul "me oleme sunnitud pöörduma teiste meile kättesaadavate vahendite poole, et kindlustada enda kaitset". Kui ma loen sellest dokumendist, et nõutakse valitsuse erruminekut, kuna selle tegevus on vastuolus töörahva huvidega jne., et tahetakse rääkida apartheidist ja sellekohaseid dokumente välja saata, ja lõpuks teatatakse, et "терпение народа лопнуло, дальше так жить мы не можем", siis tundub mulle, et sellise stsenaariumi järgi tehti üritusi 1940. aastal ja võidakse proovida ka 1990. aastal teha. Aga see, mis siis oli tragöödia, on praegu ikkagi farss, härra Panfilov. (Kiiduavaldused.)
Ma palun lugupeetud spiikrit kutsuda korrale saadikud, kes ei pea kinni reglemendist!
S. Sovetnikov
Lugupeetud härra Savisaar! Minu teada on homsete meeleavaldajate üks põhinõudmisi Savisaare valitsuse erruminek. Kas seda dokumenti on arutatud? Mida valitsus neile nõudmistele vastab? Tänan!
E. Savisaar
Ei, valitsus seda arutanud ei ole, kuna me ei pea seda aktuaalseks. Seda esiteks. Ja teiseks olen ma seisukohal, et kui keegi arutab, siis ikka Ülemnõukogu, kes teeb siis oma arvamuse valitsusele teatavaks.
T. Made
Lugupeetud spiiker! Austatud härra peaminister! Paar küsimust, mis kolleegid esitasid, olid minu meelest nii tõsised ja olulised, et ma tahaksin need üle küsida ja täiesti konkreetse vastuse saada, mida minu meelest ei olnud. Esimene küsimus. Me tõstsime hindu enne Nõukogude Liitu, kuid nüüd jõuavad nad meile järele. Kas me piirdume siis selle oma tõstmisega või läheme edasi ja tõstame veel teatud protsendi võrra, võrreldes Nõukogude Liidu hindadega? On väga oluline, kas valitsus on seda asja arutanud või mitte.
Teine tähtis küsimus oli kahe elektrijaama kohta. Ei ole nii tähtis vastata mitte seda, miks üks või teine saadik ei ole midagi teinud selle streigi ärahoidmiseks, vaid ma tahaksin küsida, kas valitsusel on stsenaarium või kava, kui tõesti juhtub nii, et kaks elektrijaama jäävad seisma ja ei anna teatud aja elektrit. Mida kavatsetakse siis teha? Kas selle kohta on mingisuguseid mõtteid vahetatud?
Ja kolmandaks repliigi korras: mina tahaksin siiski märkida, et kokkuostuhindade tõstmine ei pruugi alati otsekohe tuua endaga kaasa jaehindade tõstmist. Aitäh!
E. Savisaar
Ma tänan, härra Made! Ma olin veendunud, et ma ka seekord ilma teie küsimusteta siit puldist ära ei lähe, ja mul on hea meel, et ma ei eksinud. Loomulikult ei pruugi kokkuostuhindade tõstmine igal juhul kaasa tuua jaehindade tõstmist, küll aga kindlasti sellel juhul, millest ma rääkisin hr. Allikule. Jutt oli konkreetsest juhtumist.
Mis puutub elektrijaamadesse, siis mul ei ole mingit alust arvata, et need kaks elektrijaama hakkavad töötama omaenda huvide vastu. Vabariik on oluliselt nende majandustingimuste parandamisele püüdnud kaasa aidata ja aitab edaspidigi. Minule ei ole nendest elektrijaamadest saabunud seoses väidetava streigiga mitte ühtegi kirja, petitsiooni ega pöördumist. Ma kuulen sellest teie käest praegu esmakordselt.
Ja kolmas moment, mis oli seotud Liiduga. Me ei tahaks valla päästa ahelreaktsiooni, kus mõlemad pooled hakkavad siis võistluse käigus vastastikku hindasid tõstma. Sellepärast ma ka ütlesin, lugupeetud rahvasaadikud, et me püüame hinnamehhanismi siin kooskõlastada, vastastikku vähendada. Meie spetsialistid on viimasel ajal võtnud korduvalt osa ja võtavad edaspidigi peaministri asetäitja Abalkini komisjoni tööst, kus töötatakse välja Liidu hinnamehhanismi. Ja mulle tundub, et meie ettepanekuid on seal tõsiselt arutatud. Eriti tõsiselt seda kogemust, mis me saime 15. oktoobri dotatsioonide ärajätmisega.
A. Gussev
Palun vabandust, et ma esitan juba teise küsimuse, aga seda lihtsalt ei saa esitamata jätta! Ärge mu otsekohesust pahaks pange: minu meelest ei pea te Ülemnõukogu liikmetest lugu, arvate, et me oleme halvasti informeeritud. See puudutab teie vastust kala hinna tõstmise kohta. Kõik teavad suurepäraselt: enne tõsteti kala hinda Eestis, pärast kasutati ära kala hinna tõstmist NSV Liidus, et juba kõrgendatud hinda veel kõrgemaks kruvida. Kõik saadikud teavad suurepäraselt, et põllumajandussaaduste hinna tõus ei tähenda dotatsioonide tühistamist. Kõik teavad suurepäraselt, et elektrienergia hinda tõsteti energeetikute otsuse kiuste: nemad ei tahtnud seda teha. Ja peamine küsimus: palun öelge, kas hinnad külmutatakse või peatatakse hindade tõstmise määruse jõustumine? Meie valijaile on kõige tähtsam, milliseks hinnad kujunevad.
E. Savisaar
Härra Gussev! Ma palun teid mitte viia Ülemnõukogu saadikuid eksitusse! Kui energeetikud käivad üle nädala rääkimas sellest, kuidas on neil vaja tõsta hinda, et saada lihtsalt endale palka juurde, siis pole mõtet rääkida siin sellest, et seda tehti vastu energeetikute tahtmist.
Mis puudutab kala hinna tõusu suvel, siis saadikud arvatavasti mäletavad ka seda, et see oli seotud liidumaksu vaidlustega, mille järel NSV Liidu Rahandusministeerium võttis tookord dotatsioonid maha ja selle tulemusena kala hind ka tõusis. Arvan, et sellest on olnud tulu, sest minu meelest on kala letil märksa rohkem.
Härra Gussev! Kolmanda küsimuse peale ütlen, et hinnad külmutatakse praegusel tasemel.
P. Grigorjev
Lugupeetud peaminister! Me näeme, kui vapralt te meie küsimustele vastamisest kõrvale põiklete, aga lubage küsida, kas te tõesti olete oma elu pärast hirmul? Mispärast teie ihukaitsja seal seisab? Või te kardate meid nii väga?
E. Savisaar
Kas teie kardate, kui see noormees seal seisab? Las ta seisab. Häirib see teid kuidagi?
P. Grigorjev
Ei, aga niiviisi tuuakse varsti automaaturid meid või teid kaitsma. Mina leian, et ...
E. Savisaar
Ma kasutaksin hr. Israeljani sõnu, et ei ole mõtet olukorda üle dramatiseerida. Räägime pärast.
Juhataja
Järgmise küsimuse esitab Liia Hänni. Ja ma paluksin, et viimane küsimus oleks Pavel Panfilovilt. Liia Hänni.
L. Hänni
Lugupeetud peaminister! Majandusreformi võimalikkus sõltub ilmselt sellest, kuidas ühiskond saab aru reformi vajalikkusest ja võtab omaks reformi ideoloogia. Poolas näiteks tehti enne majandusreformi käivitamist rahvaküsitlus, et selgitada välja, kuivõrd Poola ühiskond on radikaalse reformiga nõus. Kas ei tuleks ka Eestis seda teed minna, et üksikud poliitilised jõud ja kollektiivid ei saaks reformile vastu astuda, esinedes rahva nimel? Milline on teie arvamus? Aitäh!
E. Savisaar
Ühelt poolt on neid küsitlusi tehtud nii pidevalt, et seda võiks nimetada monitooringuks. IME-brošüürides on ilmunud kolme viimase aasta kohta täiesti representatiivseid küsitlusi, kuidas suhtutakse majandusreformi tervikuna ja tema üksikutesse elementidesse. Nii et meil on rahva arvamustest pilt olemas. Ja kahtlemata teatud osa siinsest saalist esindab ainult tarbijaliku eluhoiakuga elanikkonnagruppe, mis on ka täiesti mõistetav. Mida arvata ettepanekust korraldada rahvaküsitlus, kas majandusreform toimub või mitte? Esiteks tundub mulle, et ega meil valikut ei ole, ma imestaksin väga, kui keegi peaks ütlema, et see ei toimu. Kõik ütlevad, et toimub, aga samal ajal pannakse suures osas ideoloogilistest ja tarbijalikest veendumustest sõltuvalt sellesse mõistesse paratamatult nii erinev sisu, et seda küsimust on väga raske formuleerida. Mis puutub Poola ühiskonda, siis mäletate küll, mõni aasta tagasi ütles Poola ühiskond, et ei, ärme teeme reformi või teeme aeglase tempoga. Mis välja tuli? Siis tegelikult ju reformi ei toimunud. See tehti palju halvemates oludes ja viidi läbi palju valulikumalt.
P. Panfilov
Lugupeetud valitsuse esimees! Palun öelge, kas taas tehtud ettepanek Eesti Vabariigi Valitsuse errusaatmise ja Ülemnõukogu laialisaatmise kohta, nende asendamise kohta Eesti Komitee ja Riigivolikoguga on teile sootuks uus? Mispärast te neid nõudmisi nii kangesti pelgate?
E. Savisaar
Milles see hirm teie arvates väljendub, hr. Panfilov?
P. Panfilov
Kas või meie maja kolmanda korruse ja selle noormehe näol.
E. Savisaar
Hr. Panfilov! Ma võiksin samamoodi väita, et teie kardate Nõukogude armeed, sest te ei ole mind juba veerand tundi lasknud minna kohtumisele kaitseministeeriumi kindralitega. Ma oleksin pidanud juba veerand tundi tagasi nendega kokku saama. Ma võiks praegu siis samamoodi öelda, et te ei lase mind minna.
P. Panfilov
Kui tulemused kujunevad positiivseks, siis õnn kaasa!
E. Savisaar
Väga hea. Tänan!
Juhataja
Suur tänu, Edgar Savisaar! Nõukogude Liidu sõjaväejuhtkonna esindajad ootavad Kadriorus. Lugupeetud Ülemnõukogu! On aeg teha 20-minutine vaheaeg. Töö jätkub 13.25.
V a h e a e g


Juhataja
Lugupeetud Ülemnõukogu! Kohaloleku kontroll, palun kiirustada! Kohal on 57 saadikut, puudub 48. Lugupeetud Ülemnõukogu! Ma loodan, et kellelgi ei ole midagi selle vastu, kui enne läbirääkimiste alustamist tutvustab Marju Lauristin lühidalt meile saabunud kirju, telegramme.
M. Lauristin
Lugupeetud Ülemnõukogu liikmed! Meile tuleb pidevalt praegu telegramme ja kirjade vool. Ma ei hakka neid kõiki ette lugema, vaid tutvustaksin mõnda. Eesti Maaomavalitsuste Liit avaldab kategoorilist protesti sõjaväelise vägivalla kasutamise vastu Balti vabariikide rahvaste vastu ja kutsub kõigi tasandite kohalikke omavalitsusi, maakondi, asutusi, ettevõtteid, organisatsioone, kõiki Eestimaa elanikke lähtuma oma tegevuses Eesti Vabariigi seadustest ning täitma ainult seaduslikult valitud võimu ja tema poolt moodustatud valitusorganite otsuseid ja korraldusi. Ühtlasi avaldatakse toetust Ülemnõukogule ja valitsusele tasakaaluka ja kaine poliitika elluviimisel kriisiolukorra lahendamisel. Tallinna Linna Spetsialiseeritud Autotranspordibaasi töökollektiiv – 800 inimest – toetab demokraatlikul teel valitud Ülemnõukogu ja Eesti Vabariigi Valitsuse poliitikat ja protestib sõjaväe omavoli vastu Leedus. Küberneetika Instituudi KB kollektiivi, endiste Steplagi poliitvangide ühingu ja poliitvangide liidu nimel avaldatakse üksmeelset toetust vabariigi valitsusele, Ülemnõukogule ja mõistetakse hukka president Gorbatšovi ultimaatum Leedu ja Läti vabariigile. Läkituse saadab Tartu Ehitustrusti 1000-liikmeline töökollektiiv. Samuti 1000-liikmeline üleliidulise ettevõtte kollektiiv – Lõuna Kõrgepingevõrgud – toetab täielikult valitsuse ja Ülemnõukogu ettevõtmisi Eesti iseseisvuse taastamisel ning on mõttes koos Leedu rahvaga. "Oleme koos teiega Eesti rahvale raskel hetkel. Jätkugu tervist ja põhjamaade visadust püha Maarjamaa kaitsel," ütleb Keeni sovhoosi kollektiiv oma sõnumis Arnold Rüütlile. Paide autobaasi kollektiiv toetab Arnold Rüütli ja Edgar Savisaare poolt juhitavat Ülemnõukogu ja valitsust. Sama teeb Raplamaa sidesõlme kollektiiv. "Estoplasti" kollektiiv mõistab hukka Nõukogude armee sõjalise tegevuse Balti vabariikides ja toetab täielikult Ülemnõukogu ja valitsuse tegevust, mis aitab kaasa suveräänse Eesti Vabariigi loomisele: "Alati võite loota meie kollektiivi toetusele." Samuti avaldab toetust Viljandimaa Kalmetu kooli 270-liikmeline pere. Ja üldse on koolidest tulnud mitmeid seda laadi avaldusi. Aktsiaselts "Vermo" kollektiiv võtab sügava nördimusega vastu teated traagilistest sündmustest Leedus ja toetab samuti Ülemnõukogu ja valitsuse tegevust. Siin on veel mitmeid kirju koolidest, tehastest, asutustest ja üksikisikutelt ning see vool jätkub. Tänan!
Juhataja
Suur tänu! Avame läbirääkimised. Samas, lugupeetud Ülemnõukogu, on mul ettepanek lõpetada läbirääkimised Viktor Jermolajevi sõnavõtuga. Ma sooviksin selle ettepaneku hääletusele panna.
Lugupeetud Ülemnõukogu! Küsimus on tõesti tõsine, sellel teemal tahaksid paljud saadikud oma arvamust avaldada. Minu tähelepanu on juhitud mõned korrad sellele, et paljud saadikud soovivad osaleda täna miitingul. Ma söandaksin siiski panna selle ettepaneku hääletamisele. Kui see ei leia toetust, siis jätkuvad sõnavõtud kuni Ülemnõukogu järgmise otsuseni. Ma näen Jaak Alliku tõstetud kätt, järelikult on tal küsimus protseduuri kohta. Jaak Allik.
J. Allik
Lugupeetud härra juhataja! Ma olen kohustatud juhtima tähelepanu, et reglemendi järgi peavad kõik, kes on selleks hetkeks registreerunud, sõna saama.
Juhataja
Lugupeetud Ülemnõukogu! Ma ei ole reglementi ära unustanud. Praegu on tehtud ettepanek pidada nõu Ülemnõukoguga. Kui Ülemnõukogu on valmis otsustama, et me peame praeguses eriolukorras bürokraatlikult reglemendist kinni, siis võib oletada, et istung ei lõpe varem kui kell neli. Kui see on Ülemnõukogu seisukoht, siis alustame sõnavõttudega.
V. Lebedev
Lugupeetud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Olukord vabariigis on tõepoolest väga keeruline, kuid ma tuletan teile meelde muinasjuttu mehest, kes kogu aeg aina hirmul oli ja lõpuks hirmust südamerabandusse suri. Minu meelest tahetakse meid praegu informatsiooni abil pidevas hirmus hoida.
Enne eelarvet esitas valitsus meile läbivaatamiseks ettekande Eesti majandusest 1991. aastal, kus nenditi, et valitsuse tegevuse aluseks jääb vabariigi Ülemnõukogu otsus 30. märtsist 1990 Eesti riikliku staatuse kohta ja otsus 10. maist 1990 Ülemnõukogu tegevusprogrammi kohta üleminekuperioodil.
Tähendab, valitsuse tegevus rajaneb neil kahel Ülemnõukogu otsusel. Ühtlasi rõhutab ta, et Eesti Vabariik ei ühine lepingute ja kokkulepetega, mille põhjal moodustatakse uus vabariikide liit, sest nende tingimused on talle vastuvõetamatud. Samas teatab valitsus, et loobudes liidulepingule allakirjutamisest, jääb Eesti Vabariik ilma senistest üleliidulistest majanduskvootidest ja tema vastu rakendatakse mitmesuguseid piiranguid.
Milline on olukord käesoleval hetkel? Valitsus lubas võtta tõhusaid meetmeid, välja töötada majandusstrateegia, mis lubaks meil üle minna unitaarriigi majandusest väikese iseseisva riigi majandusse. Kuhu need meetmed ja majandusstrateegia jäid?
Praegu ületab Eesti sissevedu väljaveo 400 miljoni rubla võrra. Välisturu ehk Eesti toodete ekspordi osa hinnatakse neljale protsendile. Järelikult on Eesti nüüd ja edaspidi seotud idaturuga. Valitsus loodab bartertehingutele NSV Liidu vabariikidega ja ettevõtete otsesidemetele. Paraku ei lähe need lootused tema poliitiliste suurte vigade tõttu täide. Vastasseis NSV Liidu valitsusega välistab võimaluse, et keskorganid eraldaksid meile limiite jne. Majandusreform on valitsuse asjatundmatuse ja kiirustamise tagajärjel nurjunud. Maksude, hindade ja palkade vahekord on reguleerimata. Ettevõtluse ja omandireform pole käivitunud.
Valitsuse enda andmeil kavatsetakse 1991. aasta lõpul müüa 10% kaubast riikliku hinnaga, 40% kokkuleppe- ja 50% vabaturuhindadega. Protsendid on arvutatud kauba maksumusest. Me juba teame, mis see tähendab. Tõusnud on põllumajandussaaduste jaehinnad. Järjest rohkem rakendatakse nn. kommertshindu, mida võib julgelt nimetada riiklikuks spekulatsiooniks, laieneb kaardisüsteem, kehtestatakse majanduspiir (mis läheb maksumaksjaile üpris kalliks), seatakse sisse limiidid ja litsentsid, mis ei lase ettevõtlusel vabalt areneda. Tõusnud on ehitusmaterjali jaehind ja elektrienergia tariifid, kavatsetakse tõsta korteriüüri ja kommunaalteenuste hinda, uuest õppeaastast sisse seada õppemaks keskeriõppeasutustes ja kõrgkoolides. Ka arstiabi tahetakse tasuliseks teha. Lumepall on pandud veerema: pole vähimatki kahtlust, et hinnatõus jätkub ohjeldamatus tempos.
Jõusööda nappus takistab piimatoodangu suurenemist. Või mis suurendamisest saab enam juttugi olla, kui veiste arv vähenes mullu 50 000 võrra! Sigade arvu vähendamine oli veelgi tuntavam: tervelt 200 000. Täitmata on rahvuslik teraviljakasvatusprogramm. Talivilja külvipind kahanes aastaga 21%.
Kui majandussidemed NSV Liiduga katkestatakse, ei saa me enam tsentraliseeritult jaotatavaid materiaaltehnilisi ressursse ega importtarneid: tooret, materjali ja varuosi. Kõige suuremaid raskusi kogevad importressurssidel rajanevad tootmisharud. Ma rõhutan, et valitsus ise ennustab tööstustoodangu vähenemist 1991. aastal 15% ulatuses. Eelmise aastaga võrreldes valmistatakse 21% vähem tarbekaupa, 28% toidukaupa ja 30% tööstuskaupa. Liiduliste vahendite arvel veeti mullu Eestisse 45 miljoni valuutarubla väärtuses kakaoube, maitseaineid ja tubakat. Tsentraliseeritud importtarnete lakkamise tagajärjel kahaneb toiduainetööstuse toodang 30%. Tubakatooteid valmistatakse 57% ehk üle poole vähem, kondiitritooteid ja karastusjooke vastavalt 24 ja 22% alla möödunud aasta taseme. Liha ja esimese kategooria subprodukte toodetakse 30%, võid ja juustu 5% võrra vähem. Kõik need on valitsuses väga optimistlikud prognoosid. Kui ei saada importmaitseaineid ja pakkematerjali, siis väheneb vorsti valmistamine tervelt 85%
Veelgi suuremas sõltuvuses importtoormest on kergetööstus. Kui seda enam ei saada, siis väheneb kergetööstuse kogutoodang 35%, sealhulgas trikootooted 35%, lausriie ja -vaibad 50% ning jalatsid 60%. Ühe osa ettevõtete sulgemise ja teiste tootmismahu vähendamise tõttu jääb – jällegi valitsuse hinnangul – tööta üle 130 000 inimese ehk 16% Eesti täiskasvanud elanikkonnast.
Nobeli preemia laureaadi majandusteadlase Vassili Leontieffi sõnul on NSV Liidul üks suur eelis isegi Ameerika Ühendriikide ees: kodaniku sotsiaalne kaitstus. Leontieff teab väga paljusid asju. Küsigem siis: kas sotsialism ikka on nii halb, kui räägitakse? Paljude demokraatlike riikide kogemused näitavad, et sotsialism ei ole sugugi paha õpetus, sealt leiab mõndagi kasulikku võtta. Loosungit "Parem näljased, aga vabad!" viiakse meil ellu ainult selle esimeses osas. Nälg on juba käes, vabadust pole veel näha. Ja kas näljastele ongi vabadust vaja? Kui tee sõltumatusele, suveräänsusele ja iseseisvusele viib rahva vaesumisele, kas siis ikka maksab sellele teele asuda? Savisaare valitsus tirib rahvast vägisi kuristiku servale.
Valitsus esitas Eesti Vabariigi 1991. aasta eelarve seaduse, mille Ülemnõukogu kahjuks kinnitas. Valitsemiskulud olid 1989. aastal 13,6 miljonit rubla, tänavu on need juba 30,6 miljonit rubla ehk ligi kolm korda suuremad. Kust valitsus raha võtab? Eks ikka meie taskust. Valitsuse reservfondis oli 1989. aastal 3,8 miljonit, tänavu on 100 miljonit rubla. Kust see raha võetakse ja kuhu pannakse? Võetakse jälle meie taskust, aga kuhu pannakse, seda me veel ei tea. Niinimetatud muudeks kulutusteks on valitsus eraldanud 81,5 miljonit rubla ehk neli korda rohkem kui 1989. aastal.
Siseministeeriumi toomine vabariigi alluvusse, mida Savisaare valitsus jonnakalt nõudis, läheb 1991. aastal rahvale maksma 66 miljonit rubla. Minu meelest täiesti tarbetu Tolliameti ülalpidamiseks kulub 1,5 miljonit rubla. Sõjaväestatud Kodukaitsele antakse 0,59 miljonit rubla. Majanduspiir nõuab vabariigilt 11 miljonit rubla. Veel mitu muud eelarve sätet pole põhjendatud ega eluliselt vajalikud.
Olen täiesti päri lugupeetud Tiit Madega, et hulgihindade tõstmine ei tähenda jaehindade automaatset kallinemist. Valitsuse ettevõtmised aga nõuavad tohutuid materiaalseid kulutusi. Nende katmiseks seataksegi sisse uusi ja tõstetakse vanu makse, kergitatakse esmatarbekaupade hindu ning luuakse kunstlikult tööpuudus. Kokkuvõttes langeb inimeste elutase.
Valitsus on rahvavastane ja ajab rahvavastast poliitikat. Seepärast ei maksa imestada rahva rahulolematuspurset Savisaare valitsuse poliitika ja Ülemnõukogu tegevuse vastu. Valitsuse errumineku ja Ülemnõukogu laialisaatmise nõue on rahvusseparatistide, nende Rahvarinde ja Eesti Kongressi tegevuse tagajärg.
Lubage mul meenutada lugupeetud kolleegi Kaido Kama avaldust televisioonis, et sügiseks lõpetab ta töö Ülemnõukogus. Eesti Kongress ütleb valitsuse kohta, et seda ajutist organit pole kellelgi vaja. Marju Lauristin pani Ülemnõukogu otstarbekuse kahtluse alla. Kaheksa Eesti Kongressi ja "Vaba Eesti" liiget nõudsid oma ühisavalduses Savisaare erruminekut ja koalitsioonivalitsuse moodustamist. Siitkaudu jõuame nõudmisteni, mida meile võib-olla homme esitatakse. Rahvas on jõudnud arusaamisele, et Ülemnõukogu ja valitsuse küsimus tuleb lahendada, Eesti Kongress on selle poolt, "Vaba Eesti" on selle poolt ja meie oleme selle poolt. Otsustagem siis üheskoos.
Veel üks asi, lugupeetud kolleegid, mille üle maksab mõelda. Meist on saanud härrad. Vaadake, kuidas rahvas elab, aga enamik meist sõidab autoga ringi ja teeb sisseostud meie puhvetist. Paljud vist mujal poes ei käigi. Kui me seal käiksime, siis kuuleksime, mida räägitakse valitsusest ja meist. Räägitakse vene ja eesti keeles. Ütlen veel kord: ei maksa Leedu ümber kära teha. See, kuidas kulgevad sündmused Eestis, oleneb 99% ulatuses meist siin saalis, mitte Moskvast. Tänan!
Juhataja
Suur tänu! Lugupeetud Ülemnõukogu! Ma sooviksin siiski panna läbirääkimiste lõpetamise otsustamisele. Paluksin kompuutriteenistusel fikseerida viimane sõnavõtusoovija kompuutri mälus ja lõpetame läbirääkimised pärast selle viimase sõnavõtusoovija Genik Israeljani sõnavõttu. Kontrollime kohalolekut.
Kohal on 74 saadikut, puudub 31. Lugupeetud Ülemnõukogu, kes on selle poolt, et lõpetada läbirääkimised pärast Genik Israeljani sõnavõttu? Palun hääletada! Lihthäälteenamus. Selle ettepaneku poolt on 65 saadikut, vastu 1, erapooletuid 3. Ettepanek on vastu võetud. Läbirääkimised jätkuvad. Head kolleegid! Ma juhin teie tähelepanu sellele, et sõnavõtt kõnetoolist ei tohi ületada 7 minutit. Palun väga tähelepanelikult kella jälgida! Mikk Titma.
M. Titma
Lugupeetud eesistuja ja kolleegid! Kõigepealt tahaksin sõltumatute demokraatide ja ka ühenduse "Vaba Eesti" nimel avaldada tunnustust vabariigi juhtkonnale eesotsas Arnold Rüütliga selle kriitilise situatsiooni lahendamise eest möödunud päeva jooksul.
Kogu see vene kolleegide väitlus, et Eesti situatsioon laheneb siin, võib olla nende tõsimeelne eksimus, kuigi mõningal juhul on põhjust selles kahelda. Ei saa ju olla pime. Praegu toimub Moskvas otsene võitlus selle nimel, et demokraatlikult teelt tagasi pöörduda. Ja sündmused Baltikumis ei ole juhuslikult ajastatud samale ajale. Öelda nüüd, et vabariigi juhtkond dramatiseerib situatsiooni, kui sõjavägi võtab Vilniuses üle tsiviilobjekte, ei ole tõsine jutt. Mulle tundub, et kui Jeltsin poleks meid toetanud, siis me võib-olla ei oleks täna siin saalis kokku saanud. Tõenäosus on väga suur. Seetõttu, kui me hindame ka tänaseid sündmusi, ei maksa olla ülioptimistid. Ilmselt Gorbatšov ei kontrolli enam kogu situatsiooni riigis. Ja teatud armeeringkonnad tegutsevad täiesti selgelt iseseisvalt. Ma ei kahtleks Gorbatšovi ja Jazovi sõnades, mulle tundub, et tipp-poliitikud nii elementaarselt ei valeta. Asi on märksa tõsisem. Selles mõttes oli nii Eesti kui kogu Baltikumi küsimus nähtavasti see proovikivi, mille kaudu taheti hakata protsessi suunama kogu Liidus. Mul oleks tõsine palve meie vene kolleegidele, et nad mõtleksid järele, kui nad selles kontekstis sõna võtavad ja ükskõik milliseid Eesti siseküsimusi püstitavad. Eesti rahvas ei ole praegu valmis tõsiselt võtma, ükskõik, milliste argumentidega seda püütakse näidata, et 15. jaanuari demonstratsioon korraldatakse ainult majandusliku küsimuse tõstatamiseks. Selle taga nähakse täiesti selgelt hoopis teist käitumist. Siin ei ole midagi teha, kogu argumentatsioon annab alust, et eesti rahvas mõistab seda aktsiooni teisiti. Samal ajal ma ühinen teiega selles, et tõepoolest on hinnatõus ja maksud tekitanud ka eestlaste seas rahulolematust. Aga see on hoopis teise suurusjärgu küsimus ja seda tuleb täiesti lahus vaadelda viimaste Baltikumi sündmuste ahelast, millega meie oleme otseselt seotud. Kui me tahame lõhet Eestis süvendada, siis võib selle sündmusteahela suhtes pimedaks jääda. Kui me aga tahame tõesti leida vastastikuseid kompromisse ja minna edasi, siis tuleb käituda teisiti. Jeltsin ei tulnud siia mitte juhuslikult. Anname endale aru. Nähtavasti on Eestis eestlaste ja vene keeles rääkivate elanike suhted rahvusvabariikidest – välja arvatud slaavi vabariigid – kõige tolerantsemad. Ma julgen seda väita ja seetõttu ei valinud ka vene demokraadid juhuslikult kohta, kus alla kirjutada nelja vabariigi vahelist lepingut ja kus anda edasi sõnum vene sõjaväelastele. Ma väga tahaksin, et see arusaamine süveneks, aga mitte ei ahendataks olupoliitilistel kaalutlustel seda pinda, mis nüüd eriti eestlaste reas on kindlalt avardunud. Russofoobia oli teatud hetkel Eestis olemas, aga praeguseks on sellest ammu üle saadud ja pärast Jeltsini käiku on eestlastel tekkinud hoopis teine suhtumine vene rahvasse. Eesti rahvas hindab seda abi, mida Venemaa demokraadid kriitilisel hetkel meile andsid.
Nüüd ma tahaksin teha mõningad konkreetsed märkused meie idapoliitika kohta. Mulle tundub, et me peaksime olema idasuhetes märksa kompromissialtimad ja rajama sellesuunalise poliitika ühishuvidele. Esiteks tundub mulle, kallid kolleegid, Liidu Rahvasaadikute Kongressi saadikud, kes siin istuvad, et kui Kogan saab seal Ülemnõukogus istuda, siis nähtavasti saate ka teie toetada vene demokraate praegusel väga otsustaval hetkel. Mulle tundub, et juba täna oleks väga vaja olnud, et meie saadikud oleksid olnud seal, sest Ülemnõukogus tuleb praegu Gorbatšovil lahendada situatsioon, mis on seotud Leeduga. On vaja aktiivselt toetada vene demokraate seal, kui nemad toetasid meid siin.
Teine moment. Kui Saksamaa tuli vastu Nõukogude armeele ja kandis üsna olulised materiaalsed kulud, siis tuleb nähtavasti ka Eesti Vabariigil, arvestades praegust poliitilist olukorda, leida võimalused korraldada suhted armeega nii, et meie ei annaks võimalust armeed enda vastu ära kasutada. See oleks väga oluline kompromiss, mida meil oleks võimalik teha.
Nüüd olukorras, kus Venemaa on tulnud ja abistanud meid, on meil rahvusvaheline tunnustus. Nagu me ka nägime, on Skandinaavia riigid vähemalt de facto praeguse Ülemnõukogu selgelt tunnistanud rahva esindajaks. Tänasest esinemisest võib lugeda välja ka enamat – de jure tunnustust.
Järgmine moment. Nähtavasti oleks meile väga kasulik majanduslikult siduda end Venemaaga. Siin ma nõustun suures osas kolleeg Lebedevi analüüsiga, loomulikult on idaturg meile oluline. Seotus Venemaa turuga, bartertehingute ja ka ühisturu võimalus on küsimus, millest sõltub Lääne kapitali tulek Eestisse. See on ka küsimus, kas me saame majanduslikult normaalselt iseseisvuda või ei. Siin on aktiivne majanduspoliitika elulise tähtsusega ja ma usun, et siin me leiame vene kolleegidega ühise keele. Vene NFSV valitsusega on meil praegu väga head suhted pikaajalisteks majanduslepeteks, mis ühendaksid meid Venemaa turuga.
Ja lõpuks ma tahaksin siit kõnetoolist pöörduda kodanik Ridigeri poole. Ei maksa arvata, et väikerahvad on vene kultuuri ja vene keele vastu. Meie mõistame vene keele ja kultuuri osa maailmakultuuris, vene kultuur on andnud meile palju ja annab ka edaspidi. Kuid me oleme selgelt selle vastu, et selle varjus aetakse väikerahvaste – kelleks eestlased muidugi on – kultuuri suhtes survepoliitikat, seda enam, kui see läheb üle riiklikuks poliitikaks, mis on suunatud väikerahva vastu.
V. Malkovski
Lugupeetud saadikud! Ma mõistan, et mind on igav kuulata, mõni juba lahkubki saalist, aga ma palun teid väga kohale jääda. Eelmine sõnavõtja rääkis vajadusest leida vene kolleegidega ühine keel. Kuidas seda leida? Ma ei kavatse paljastada Eesti õukonna saladusi, mis kahtlemata on Eesti praegustele ja endistele juhtidele väga hästi teada, ehkki nad ise oma poliitilistes mängudes ei avalda neid ei täna ega homme.
Mina kui Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi Ülemnõukogu eelmise ja nüüdse koosseisu liige, vabariigi iseseisvust taotleva poliitika pealtnägija ja tunnistaja, pean oma kodaniku- ja inimlikuks kohuseks selgitada teile, lugupeetud saadikud ja kõik eestimaalased, mida ma selle protsessi kohta arvan. Tuleb selgusele jõuda poliitiliste mängude taustas ja nähtavale tuua süsteem, mis on viinud tänaste tagajärgedeni.
Kõige õigem on naasta 1988. aasta augustisündmuste juurde. Nimelt, tollal läks Eestis käibele vabariigi iseseisvuse mõiste. NSV Liidust väljaastumisega ilmselt seostas seda üksnes väike rühm inimesi, kes pealegi pidasid targemaks oma mõtteid esialgu varjata. Sellisele järeldusele olen ma tulnud mitme dokumendi põhjal. Augustis 1988 tehti kakskümmend kaks parandust Eesti NSV konstitutsiooni. Need oli ette valmistanud Tartu Ülikooli noor andekas professor, nüüdne NSV Liidu rahvasaadik Igor Gräzin. Kõnealuse dokumendi kommentaarides mainiti NSV Liidust väljaastumiseks kavandatavate järkjärguliste sammude konkreetseid tähtaegu.
Juba sel ajal olnuks lihtsalt lapsik mõelda, et Eestimaa Rahvarinde liidrid, kes minu meelest olid selle dokumendi tegelikult kokku pannud, tahavad osaleda uuendatud NSV Liidu kujundamises ja uuele liidulepingule alla kirjutada.
Nüüd on ilmselge, et nende kahekümne kahe paranduse alusel lavastavad sama ülikooli kateedrijuhataja Marju Lauristin ja tema teaduskolleeg Viktor Palm Edgar Savisaare eestvedamisel poliitilist näitemängu, mille pealtvaatajad me kõik oleme. Siis ei saanud sellest aru isegi mitte suurem osa eesti rahvast.
Kuid aru saama pidid Arnold Rüütel ja teised vabariigi juhid. Vahest seetõttu nad mängisid ja mängivad praegugi seda osa, mida Rahvarinde eelmainitud liidrid olid neile määranud. Ametlikul tasandil sõna võttes, nüüdse NSV Liidu presidendiga kohtudes on nad sellest stsenaariumist osavalt kinni pidanud. Iseseisvuse, sõltumatuse ideed esitatakse kui Eesti maa ja rahva soovi. Säärane soov on kujundatud avalikule arvamusele peenelt ja järjekindlalt puru silma puistates, rahvustunde ja rahvuse prioriteedi ideega mängides ning vaenlast seinale maalides. Täiskäigul on seda eesmärki teeninud massiteabevahendid. Esmapilgul tühisena näivad aktsioonid – üleminek teise ajavööndisse, rahvussümboolika taaskasutuselevõtmine, teise n-i lisamine Tallinna venekeelsesse kirjapilti, tänavate ja linnade ümbernimetamine, sõna "sõprus" põlu alla panek jne. – kultiveerisid rahva seas tundeid, mida uued liidrid vajasid.
Laulev revolutsioon sai psühholoogiliste tegurite ja emotsioonide varal tuule tiibadesse, rahvuslik eneseteadvus hakkas lausa vohama. Inimeste tunnetega manipuleerides lõid mitu rahvustunnuse järgi moodustunud uut poliitilist liikumist oma sõjaväestatud organisatsiooni: Kodukaitse, Kaitseliidu ja Omakaitse. Nõnda taheti rahvusliku eneseteadvuse kasvu veelgi kiirendada. Ennast muinsuskaitsjaiks nimetavad tegelased asusid kõigepealt püstitama mälestussambaid vabadussõdalastele; edasi neile, kes olid sõdinud hitlerlaste poolel; pärast hakati maha võtma V. I. Lenini ausambaid ja rüüstama Suure Isamaasõja ajal Eesti vabastamisel langenud sõjameeste haudu. Lõpuks kuulutati välja SS-i veteranide kokkutulek, mis tänu üldsuse hukkamõistule ära jäi.
Vaenlane, kes olevat Eestile õnnetuse toonud, leiti Moskva kui keskuse ja ühtlasi Eesti muukeelse rahvastiku näol. Massiteabevahendites läksid käibele okupandi ja migrandi mõiste. Mõned poliitikud, ajakirjanikud ja võltsriigimehed jõudsid suisa absurdini: soovitasid määrata inimese intellektuaalset taset selle põhjal, millisesse keelekogukonda ta kuulub. Inimeste kutsealast pädevust otsustati hinnata olenevalt riigikeele – eesti keele – valdamise tasemest.
Täna kuulsime üht uut mõistet: juhuslikud inimesed. Kui 1988. aastal, enne Eesti NSV Ülemnõukogu hinnangut Molotovi-Ribbentropi paktile, hakati rääkima Eesti iseseisvusest, siis suurem osa rahvast ei kahelnud selle terminis. Aga siis tekkis sõltumatuse mõiste, riikluse taastamine Tartu rahulepingu järgi, millega pidi kaasnema piiri nihutamine mõne kilomeetri võrra Leningradi ja Pihkva oblasti territooriumile. Vääralt tõlgendades 1940. aasta sündmusi, Eesti astumist NSV Liidu koosseisu, arutas Ülemnõukogu istungjärk neid väga pikalt. Eks te mäleta vaidlusi, mis siin toimusid. Mina, Ülemnõukogu liige, ei ole seniajani vastust saanud oma küsimusele, mis puudutas 1940. aasta sündmuste vastuolulist käsitlust Endel Lippmaa materjalis. Tulles veel kord tagasi NSV Liidu Välisasjade Rahvakomissariaadi dokumentide juurde, palun teid tungivalt: laske need eesti keelde tõlkida ja lugege läbi! Juhin tähelepanu ainult ühele lõigule sealt. Ma ei tee seda vastandamise eesmärgil, vaid pean silmas konkreetset teemat, millest me praegu räägime: "Enam ei taheta juute tööle võtta ega neile kortereid üürida. Juutide sissesõitu Eestisse takistatakse. Ühtlasi agiteeritakse NSV Liidu kui punase imperialismi vastu. Eesti ajakirjandus kas vaikib maha kõik meie saavutused ehituse, teaduse ja tehnika valdkonnas või moonutab neid. Tema töömeetod on laim ja pidev moonutamine. August 1939."
Varsti selgus, et poliitilise kavaldamise huvides pole okupatsiooni mõiste kõige otstarbekam. Vältimaks intriigidega vahelejäämist, asendas Eesti parlament selle Pariisi kohtumise eel ametlikult anneksiooni ehk vägivaldse liitmisega. Oma väitele kinnitust otsides korraldati tendentslikke sotsioloogilisi küsitlusi ja opereeriti inimeste kirjadega.
Meie omakorda võime teile tuua kotitäite kaupa kirju, mille sisu on sootuks vastupidine, ja viidata teistsuguseid tulemusi andnud sotsioloogilistele küsitlustele. Meie käsutuses on mitme linnanõukogu istungjärgu otsused, kaevurite ja teiste suurte töökollektiivide avaldused. Paraku neid ignoreeritakse, väites, et tegemist olevat üksikjuhtumitega.
Sõnamäng avaldas üldsusele muljet. Paljud hakkasid arvama, et õiglus tuleb uuesti jalule seada ja sõltumatu riik taastada. Lähemal vaatlusel sarnaneb kogu lugu ideoloogiamehhanismiga, mille nimi on "Mein Kampf". Eesti rahva ajapikku kujunenud arvamust kasutasid vabariigi liidrid oma isiklike seisukohtade kaitsmiseks. Kas need seisukohad kattusid sõnavõttudega NSV Liidu Ülemnõukogu istungjärgul, tõendamaks Eesti majandusliku iseseisvuse vältimatust? Minu arvates mitte. Kui NSV Liidu Ülemnõukogu ja valitsus oleksid vabariigi ettepanekutega tingimusteta nõustunud, siis loobunuks Eesti veel kiiremini sellest puhtpoliitilisest kontseptsioonist. Säärane järeldus tuleneb sellestsamast Igor Gräzini 1988. aasta augustiga dateeritud dokumendist. Seal öeldakse, et Eesti isemajandamine tähendab suveräänsust ning suveräänsus on isemajandamine, kusjuures majanduslik iseseisvus peab olema samasugune, nagu on NSV Liidul. Sama ilmneb nimetatud kontseptsiooni ühe kaasautori Mikk Titma hiljutisest kirjutisest ajalehes "Sovetskaja Estonija". Ta ütles, et Eesti isemajandamise kontseptsioon – IME – polnud muud kui taktikalist osa etendanud poliitiline aktsioon.
Aga imet ei toimunud. Hoolimata vähemuse tungivatest nõudmistest ja IME-ideele tehtud suurtest kulutustest ei taha vabariigi Ülemnõukogu ega valitsus arutada selle kontseptsiooni juurutamise tulemusi, peab seda läbikäidud etapiks.
Analoogiline olukord kujunes ka siis, kui rühm saadikuid tegi ettepaneku arutada meie Ülemnõukogus liidulepingu projekti. Poolteist aastat tagasi ei võtnud ükski Eesti jurist vaevaks sõita Minski nõupidamisele, kus seda küsimust üheskoos arutati. Vaevalt aga oli sealne materjal siia jõudnud, kui Tallinnas töötati välja omapoolne liidulepingu kontseptsioon.
Sel ajal ei saanud NSV Liit, õigemini teised liiduvabariigid meie ettepanekut vastu võtta, nüüd öeldakse Tallinnas, et olge lahked: meie tulime ideega välja, teised kahjuks polnud sellega nõus ...
Poliitilistest mängudest võiks veel pikalt-laialt rääkida. Viimati lülitus mängu Jüri Kahn. Meie siin Eesti Ülemnõukogus polnud veel otsust vastu võtnud, kui tema juba kuulutas sellest Moskvas nagu teostunud asjast. Ja nii edasi ...
Minu arvates mõtlevad eesti rahvas ja teised eestimaalased siiski teisiti. Sõltumata sellest, mis keelt nad räägivad, saavad Eesti töölised, talupojad ja teenistujad, siinsete tööstusettevõtete, organisatsioonide ja asutuste kollektiivid selgelt aru, et pärast majandussidemete katkestamist NSV Liiduga võivad nad jääda tööta ja elatusvahenditeta. Vladimir Lebedevi sõnavõtust ju ilmnes, et idast tuleb meile 100% bensiini ja metalli, 97% tooret ja materjali ning 55% jõusööta ...
Täna me arutame oma valitsuse tegevust. Valitsus on võtnud kindla suuna suveräänsusele ja institutsioonide loomisele, mida vajab omaette riik. Kust selleks raha võetakse? Kahtlemata hakkavad tõusma niihästi hinnad kui ka maksud. Loomulikult pahandab see töökollektiive.
Aga mis saab veel veebruaris, kui kehtestatakse uus üksikisiku tulumaks ja uued maksud ettevõtetele ning hinnatõus üha hoogustub? Peaminister lubas hinnad külmutada, aga ta ei saa seda enam teha. Kuhu me niiviisi jõuame?
Lõpetuseks vastan küsimusele, mille vabariigi Ülemnõukogu esimees esitas Eestimaa Kommunistliku Partei kohta. Teile pole seni selge, et EKP nimetuses ei kasutata ei platvormi ega sulgusid. EKP on partei, mis peab eeskätt esindama töötava rahva huve ja teeb seda, kui töökollektiivid esitavad nõudmisi, mida te äsja kuulsite. Kommunistlik partei toetab neid nõudmisi. See selgub EKP Keskkomitee sekretariaadi avaldusest. Tänan tähelepanu eest!
Juhataja
Mul on palve meie kompuutriteenistusele, et nad lülitaksid mikrofoni välja, kui 7 minutit sõnavõttu on läbi. Nikolai Zahharov.
N. Zahharov
Lugupeetud juhataja! Lugupeetud härrased ja seltsimehed! Täna arutatakse poliitilist olukorda Eestis. Millegipärast tahavad president ja peaminister seostada seda sündmustega Leedus. Mina leian, et meie vabariigi ja ühiskonna olud erinevad märksa Leedu poliitilisest olukorrast. Igas ühiskonnas kulgevatel poliitilistel ja sotsiaal-majanduslikel protsessidel on ühtaegu objektiivne ja subjektiivne iseloom. Kui ühiskondlike liikumiste liidrite iseseisvuskurss tugineb objektiivsele protsessile ja seda toetab kogu rahvas, kes siis söandaks vabariigi iseseisvuse vastu olla? Või võtkem ühiskonna demokratiseerimine, mis on samuti objektiivne ilming. Ent demokratiseerimine näeb alati ette teatavate normide järgimist ja neile allumist. Meie puhul on tegemist ennekõike seadustega.
Heitnud pilgu lähiajalukku, teen siinkohal vahemärkuse. Eesti oli esimene liiduvabariik, mis kuulutas enda suveräänseks. Suveräänsuse pooliku mõistmise ja suvalise tõlgendamise tagajärg on, et objektiivsele protsessile tuginedes alustas Eesti üleliidulist suveräänsuseparaadi. Meie astusime esimese sammu teel NSV Liidu poliitilise süsteemi ja majanduse lammutamisele. Ka see on objektiivne tõde.
Kui rääkida Eesti Vabariigi majandusest, siis seegi laguneb. Objektiivsed majandusseadused eeldavad koopereerumist ja spetsialiseerumist ning turu avardamist. Meie aga tahame seda subjektiivselt ahendada, juuri katki raiuda ja kanaleid sulgeda. Koos tööstuse ja põllumajandusega vaesub siis ka rahvas.
Keskust, liidulisi ettevõtteid ja nn. venekeelset kogukonda süüdistades oleme hakanud küpse kallal külmetama, loonud rahvussündroomi, mis tingib iga rahvuse sulgumise n.-ö. omaette korterisse. Säärane on mõne liidri subjektiivse tegevuse tagajärg. Kuid vaesumine, mida enam ei saada varjata, liidab inimesi ja kogukondi, ning see on juba objektiivne protsess.
Härrased saadikud! Käige sagedamini poes ja lävige rahvaga! Sest selles saalis istujate sissetulek ületab nn. riskitasandi vähemalt kolmekordselt. Kaupluses on inimesed juba sunnitud valima, kas osta leiba ja piima või nende asemel tükk liha. See pole tühi jutt, vaid tõsiasi.
Reipalt meie poliitilist ja majanduslikku olukorda kirjeldades lubas härra Savisaar hinnad külmutada. Kui need külmutatakse tänasel tasemel, siis on selge, kuhu me pärast elektrienergia- ja gaasitariifide tõstmist jõuame. Aga veel rängemad katsumused ootavad meid uue tulumaksu kehtestamise järel.
Esimese kompensatsiooni kulud jäid suures osas tööstusettevõtete kanda. See tähendab, et juba tänavuse aasta veebruarist vähenevad ettevõtete fondid ja kasum mitmekordselt. Järelikult tuleb sotsiaalobjektide ja elamuehituse finantseerimist ning tervishoiule ja haridusele tehtavaid eraldisi kas kärpida või need koguni lõpetada. Siin kätkeb viitsütikuga miin, mis võib ühel ilusal päeval plahvatada.
Rahvas on saanud targemaks. Asjata loodavad mõned Ülemnõukogu liikmed, et töölissolidaarsus on kuhugi kadunud. Ei maksa arvata, et kaevurid ja energeetikud, kes nõuavad vastavalt põlevkivi ja elektrienergia hinna tõstmist, ei võta äärmuslikke meetmeid, kui selles saalis jäetakse kardinaalsed otsused langetamata.
Vastuseks Marju Lauristini muigele tutvustan teile ja annan siis talle üle dokumendi, mis kinnitab mu sõnu. Tegemist on koondise "Eesti Põlevkivi" ametiühingukomitee esindajate avaldusega vabariigi Ülemnõukogule. Aja kokkuhoiu huvides ei hakka ma seda tervenisti ette lugema, aitab otsusest:
"Viivitamata peatada kõigi kaupade ja teenuste hinna tõus. Jätta hinnad 1991. aasta 1. jaanuari tasemele ja viia nad vastavusse iga Eesti kodaniku tegeliku sissetulekuga. Nõuame Edgar Savisaare valitsuse erruminekut, Eesti Vabariigi Ülemnõukogu laialisaatmist, sest ta on petnud rahva usaldust, ja Ülemnõukogu uue koosseisu valimist. Kui töökollektiivide nõudmist ei täideta, siis alustame kohe üldstreiki."
Allakirjutanute hulgas pole ühtki parteifunktsionääri. Avaldusele kirjutasid alla töökollektiivide esindajad, ametiühingukomiteede esimehed Veitman, Pankratov, Juhanson, Agutin, Bogdanov, Prigožov, Platonov ja Hmeljov.
Möödunud laupäeval toimunud linnanõukogu istungjärgul arutati olukorda põhjalikult, arvesse võttes töökollektiivide seisukohta. Ka keemikute, õmblejate ja mitme muu ettevõtte töötajate miitingul võeti vastu analoogiline otsus ...
/Mikrofon lülitati välja./
V. Jermolajev
Lugupeetud kolleegid! Ma räägin asjadest, mis puudutavad meid kõiki siin saalis ja kõiki Eesti elanikke, kes meid täna kuulavad. Mind oleks raske süüdistada järjekindlusetuses: enam-vähem igas sõnavõtus olen ma öelnud, et ühtede õnne ei saa rajada teiste õnnetusele, olen kutsunud austama vähemusrahvaste arvamust, keda Eestis esindame ka meie, vene keelt kõnelevad Ülemnõukogu liikmed. Korduvalt on siin hoiatatud säärase hukatusliku poliitika tagajärgede eest. Rahulikest elanikest – naistest, lastest ja raukadest – saavad selle ohvrid. Paraku pole meid kuulda võetud. Vaja läks Leedu sündmusi ja leinaseisakut.
Ometi leidub nüüdki veel inimesi, kes tahavad kastaneid tulest võõraste kätega välja tuua ja loodavad, et see neil korda läheb. On väga kahju, et teisest küljest leidub inimesi, kes esimesi oma passiivsuse või argusega eksitusse viivad, neile nõnda karuteene osutavad. Olgem ettevaatlikud: mida hiljem rahvas mõistab, et tema huve ahistatakse, seda ettearvamatumaks ja juhitamatumaks kujuneb tema reaktsioon, liiatigi kui keerulisele poliitilisele olukorrale lisanduvad majanduslikud raskused.
Ränk kainenemine algab veebruaris, mil, nagu siin juba öeldi, kallinevad kommunaalteenused ja kehtestatakse uued maksumäärad. Leedus hargnevad sündmused kinnitavad seda prognoosi.
Olen nõus Ülemnõukogu esimehega, kes ütles: oleks naeruväärne, kui eestlased Eestis nõuaksid endale õigust otsustada naabermaa Soome tuleviku üle. Aga kas alaliselt Soomes elavatel eestlastel ei peaks seda õigust olema? Ühtlasi tahan avaldada rahulolu meie juhataja eilse läkitusega Eestimaa rahvale, kus ta rõhutas, et me peame tegutsema üheskoos ja käsikäes, sest oleme ühes paadis. Väärt sõnad, mida oleks pidanud lausuma juba kaks aastat tagasi või hiljemalt mullu 15. mail! Aeg antud tülitseda, aeg antud leppida ...
Juba teist aastat võetakse vastu otsuseid, mis palju on põhjustanud praeguse pingelise olukorra. Selle pingelisust möönavad ka Eesti juhid. Ilmselt tuleb meil kõigil siin Ülemnõukogus omaks võtta, et vajaka on jäänud poliitilisi kogemusi ja pädevust. Vana meremehetarkus õpetab, kuidas karidest mööda loovida. Eesti riigilaev on juba karide vahel ja meist endist oleneb, kas ta pääseb vabasse vette või ei. Et see õnnestuks, tuleb seniseid vigu arvestada. On saabunud aeg tunnistada oma süüd Eestimaa rahva ees: meie, tüürimehed, oleme niihästi poliitikas kui ka majanduses tihti valele kursile asunud. Rahvas vaesub, poliitiline olukord on selline, et emad kardavad laste pärast. Meie kui Eesti kõrgeim võimuorgan kanname kõige eest vastutust. Me peame oma süüd tunnistama ja vigu parandama, nagu Lätis juba tehaksegi: tühistama seadused ja määrused, mis ahistavad inimõigusi; tühistame valitsuse otsuse toiduainete hindade tõstmise kohta; vastu võtma Ülemnõukogu otsuse Eesti Vabariigi kodanike, kõigi ta alaliste elanike ühteliitmise kohta, moodustama ühiskondliku leppimuse nõukogu, kus on võrdselt esindatud kõik saadikufraktsioonid, ka Ülemnõukogu venekeelsed liikmed; vastu võtma otsuse Eesti Vabariigi Valitsuse koosseisu muutmise kohta, et moodustada ühiskondliku usalduse valitsus, kes esindaks kõiki rahvastikukihte, ning siis juba üheskoos ja käsikäes asuma olukorda parandama.
Tõsiasi, et eilsel kohtumisel Boriss Jeltsiniga kitsamas ringis lubasid Arnold Rüütel ja Ülo Nugis Jeltsinile ja meile teha muudatusi Eestis juba kehtivatesse seadustesse, äratab minus usku, et meil on veel võimalik üksteist mõista. Tänan tähelepanu eest, ja et pinget natuke maandada: head uut aastat, mis on alanud meie kalendri järgi! Aitäh!
J. Jõerüüt
Härra spiiker! Lugupeetud Ülemnõukogu! Alustan sellest küsimusest, mis on siin saalis juba kõlanud: kes dramatiseerib olukorda? Leedus tappis sõjavägi tsiviilisikuid. Kogu maailm on šokis. Euroopa ajakirjandus meenutab praegu pidevalt Ungarit 1956 ja Tšehhoslovakkiat 1968. Maailmas on praegu paljud illusioonid purunenud, pilk on šoki abil kainenenud. Mitmed müüdid on õnneks purunenud. Ja kui keegi siin saalis meid üledramatiseerimises süüdistav isik sooviks, võiks ta minna Euroopasse ja veenda seal neid kõiki, et nad dramatiseerivad olukorda üle. Head teed! Ma jätkan Mikk Titma alustatud mõttekäiku. Öelgem ikkagi selgelt välja, et parlamentaarsel kombel valitsuste, kabinettide vahetamine ja tankidega inimeste peale sõitmine on absoluutselt erineva kategooria probleemid, kui neid tohib probleemideks üldse nimetada. Absoluutselt erineva maailmavaate ja mõtteviisi väljendused.
Hea küll. Mis sellest kõigest siis täna siin meie jaoks järeldub? Esiteks tuleks anda endale aru, et Baltikumi tõusmine uudistes maailma probleemiks nr. 1 enne Pärsia lahe kriisi on tõsiasi, mitte illusioon. Mõista, et Jeltsini käik Eestisse on rahvusvahelise tasemega sündmus ja ka selge märguanne, et me ei tohi unustada vene demokraate. Ja tänahommikune selle saali sündmus, Rootsi valitsuse märguanne Eesti Vabariigi Ülemnõukogule peaks meie välispoliitika teostajatele andma äärmiselt tõsist ja meeldivat mõtlemisainet edaspidiseks.
Teiseks järeldub minu arvates kõigest sellest see, et meil tuleb rahu säilitada, kriisiseis ületada, tuleb elu jätkata rahulikult, sealjuures põhimõtteid hetkekski kaotamata.
Kolmandaks, mitte unustada selles ärevuse ja miitingute õhkkonnas igapäevast tööd nii selles saalis kui igal pool mujal Eestis. Sest tööd tuleb teha, nii ütleb piibel ja nii ütleb inimese terve mõistus.
Neljandaks tuleb unustada ajutiselt kõik kõrvaline eestlaste poliitilistes erimeelsustes ja keskenduda sellele, mis on ühine nii esinduskogude kui poliitiliste rühmade sihtides – see on iseseisvus.
Viiendaks, mitte hetkekski ei tohi unustada, et Eestis elavad venelased, juudid, lätlased, ukrainlased, leedulased, ingerlased ja teiste rahvaste esindajad on väga suhtlemisaltid, on olnud ja on praegugi, seda kinnitavad minu isiklikud viimaste nädalate kogemused. Ja me teeksime valesti, kui tänast ärevat õhkkonda kasutades sulguksime sellesse õhkkonda kui rahvuslikku kapslisse. Ei, ma arvan, et meil on tarvis põhimõtteliselt pidada pidevat dialoogi erinevate rahvusgruppide vahel ja täpselt samuti viia selle dialoogi järeldused siin saalis seadusandlikku keelde, et tsiviilmaailma kombel juriidiliselt fikseerida erinevate rahvusgruppide õigused Eestis.
Ja lõpuks tahan ma liberaaldemokraatliku fraktsiooni nimel kiita Ülemnõukogu esimehe ja presiidiumi ning valitsuse esimehe, valitsuse tegevust, samuti Eesti Komitee juhtide tööstiili viimastel päevadel. Vaadake, me oleme olnud meistrid üksteise nöökimises nii siin saalis kui ka ajakirjanduses. See on loomulik, eks me nöögi tulevikuski edasi, sest iroonia on üks eesti rahva toiduliikidest. Aga osakem siis üksteisele vahetevahel ka ilma iroonialisanditeta lugupidamist avaldada. Tänan!
R. Veidemann
Kolleegid! Mitmes esinemises on täna massiteabevahenditele ette heidetud, nagu võimendaksid nad olukorda Baltikumis ja Eestis üle. Ajakirjanduskomisjoni esimehena ja publitsistina kinnitan ma, et Eesti ajakirjandus nagu kogu Baltikumi ajakirjandus on Balti regiooni sündmusi täiesti adekvaatselt peegeldanud. Selle veenvaks kinnituseks on, et esimesena püüavad reaktsioonijõud lõigata ära massiteabevahendite osavõtu praegustest ühiskondlikest sündmustest.
Seda tehakse teadlikult, selle kaudu tahetakse tagasi mängida see aeg, mil võis maailma silme eest ära peita vägivalda ja ebaõiglust. Ja seepärast on meie kohus võidelda, et kõik, mis siin juhtub, jõuaks nii Itta kui Läände, nii Põhja kui Lõunasse.
Ja kui kord juba massiteabevahenditest juttu on, siis ma osutaksin ka ühele massiteabevahendite organile, raadiojaamale "Nadežda", mis on moodustatud palju varem, kui praegused sündmused algasid. Sõjaväe territooriumilt lähetatavad raadiosaated on juba mõnda päeva võimendanud üleskutseid tulla homme Toompeale, kusjuures üleskutse vorm ja sisu on kantud tahtmisest saavutada revanš 15. mai eest. Niisugusel kujul seda esitatakse, väidetakse, et olge nüüd julged, meil on kaasas kaitserühmad ja teiega ei juhtu midagi. See on kah massiteabevahendi näide.
Ja kui nüüd võrdõiguslased tahavad valitsusele avaldada usaldamatust, siis tuleks minu arvates teha seda vastava seadusandlusega. Ma küsingi kolleegidelt: kus on siis see seaduseelnõu valitsusele usaldamatuse avalduse kohta? Seda ei ole. Selle asemel aga kutsutakse meid üles valitsust kukutama väljastpoolt, ultimatiivsel teel. Tahan teile kõigile meelde tuletada, et meie senine suurim võit Eestis on demokraatlikult valitud parlament. Selle raames on opositsioonil, keda ma tunnustan, täielik vabadus endale liitlasi leida ja nii lõpuks ka oma tahtmine läbi suruda. Ja siin ma nõustun tõesti rahvasaadik Lebedeviga, kes ütles, et Eesti saatus sõltub sellest, kuidas siin majas otsustatakse. Selle asemel, et luua uusi konfrontatsioone, tuleb teha lakkamatult tööd, et leida endale liitlasi. Meie parlamendi tegevus, ükskõik kui tormiline, kui vilets see on, on siiski ainus demokraatia tagatis praeguses Eesti ühiskonnas. Ja kui nüüd surutakse talle peale laialiminekut või tahetakse seda jõuga teha, siis ma tahaksin, et mõistetaks ka selles sisalduvat tõsist ohtu. Paljud meist ei ole säästnud jõudu, et hoida Eesti ühiskonda tasakaalus, aga ma näen õudusega, kui agaralt on tegutsenud NLKP-meelne kommunistlik partei ja kuidas talle lähedal seisvad parlamendifraktsioonid on valmis kaasa minema selle suurte raskustega saavutatud tasakaalu hävitamisega. Mind hämmastab see agressiivsus, millest oli kantud mitme saadiku tänane esinemine. Mind hämmastab ja kurvastab rahvasaadik Malkovski süüdistus, nagu ületanuks eesti rahvuslik iseteadvus humaansed mõõtmed ja nagu me liiguksime koguni juba fašistliku ideoloogia suunas. Malkovski tuletas meelde ideoloogia ühte nurgakivi "Mein Kampfi". Kas siis tõesti ei mõisteta, et piir ei kulge mitte rahvuste vahel, vaid erinevate maailmavaadete vahel? Aga kui siin kord juba tahetakse apelleerida eesti rahvale, sellele, et eesti rahvas nagu ei mõistaks meie parlamendi ja valitsuse püüdlusi ja et me oleme eesti rahva vastane võimuorgan, siis mul on üks tungiv palve. Kolleegid vene saadikud! Tehke seda vähemalt eesti keeles! Mida ma võin öelda täna siin oma kolleegidele, täna, kus saatuse vaekausil ei ole mitte ainult Balti riikide saatus, vaid demokraatia saatus kogu Nõukogude Liidus? Ma teen seda nende emakeeles.
Tõepoolest, ma tahan meelde tuletada, et täna on peale Balti riikide saatuse kaalul ka demokraatia saatus Venemaal jа kogu NSV Liidus. Kinnitan teile, et eesti rahvas on oma ajaloos harjunud arvestama halvima võimalusega, kuid ikka säilitanud lootuse parema peale. Esimest korda Eesti ajaloos jagavad nüüd eestlaste saatust siin elavad venelased, ukrainlased ja teistest rahvustest inimesed.
Praegu, mil kõik meie püüdlused taotlevad Eesti terviklikkuse säilitamist, palun ma südamest, et sellega seonduvat vastutust mõistaksid ka mehed, kes esinevad Eesti vene kogukonna liidritena, kuid tahavad paisata meid uude kaosesse ja vihkamisse. Tänan!
P. Grigorjev
Lugupeetud kolleegid! Pärast nii tundeküllast sõnavõttu on raske kõnelda, aga ma siiski püüan seda teha. Ülemnõukogu 1991. aasta esimese istungjärgu algus võib meile kujuneda murranguliseks või koguni ajalooliseks, nagu nüüd on moes öelda ... Ainult meie ise oleme süüdi Eesti praeguse keerulise poliitilise olukorra kujunemises. Valimisvõidu eufoorias andsid mõned härrased saadikud lahkeid lubadusi tagada eesti rahvale paradiislik elu reanimeeritud esimeses vabariigis. Tingimus oli üks: lahti saada teab kust ilmunud teistest rahvastest. Üldiseks hämmastuseks ei avaldanud need rahvad laulva revolutsiooni esimeste akordide kõlades soovi üleminekuperioodil vanasse kodupaika tagasi minna.
Selles segases situatsioonis üritas igaüks sogasest veest kalu püüda ja populaarsust võita. Nn. kuuleka enamuse häälte abil võeti vastu seadusi, mis on vastuolus kogu maailmas kehtivate inimõigustega. Tänini ei ole siin saalis kuulda võetud üleskutseid mõistlikkusele, mida on esitanud saadikud, keda ei peeta esimese sordi inimesteks.
Ometi ei vastuta me ainult mõne kogukonna või partei kitsaste kastihuvide eest. Praegu on Ülemnõukogu meie väikese Eesti kõrgeim seadusandlik võim. Kuidas saab rajada õigusriiki, austamata Eesti ühiskonna kõiki koostisosi? Üleminekuperioodi väljakuulutamisega arvati meid ajutiste elanike hulka. Mida ajutistelt ikka nõuda? Nemad ei mõtle isegi homsele päevale, rääkimata sellest, mis tuleb nädala, kuu või aasta pärast. Vanasti öeldi sel puhul: pärast meid tulgu kas või veeuputus.
Vaevumata olukorda tundma õppima, alustati rutakat tegevust. Rohkesti energiat on kulutatud kontaktide loomisele Läänega, kihutatud, käsi pikal, läbi kõigi lääneriikide ja jäetud idaturg suisa hooletusse. Poriloopimise tuhinas oleme unustanud, et enne pikale teekonnale asumist tuleb laeva tihtide ja meeskonda katsumusteks ette valmistada. Minu arvates võtab kolmanda vabariigi rajamine küllalt kaua aega.
Olen imestunud, kuidas saab kõike usaldada Ülemnõukogu Presiidiumile ja vabariigi valitsusele, kes on uisapäisa ja lühinägelikult viinud meie vankuva, laguneva majanduse kriisiseisundisse. Täna sügame jälle kukalt ja otsime vaenlast. Ometi oleme meie ise Eestimaa rahva suurimad pahasoovijad ja õelaimad vaenlased.
Kellele tuli pähe koostada reglement, mille põhjal me teeme ainult nelikümmend tundi kuus näo, et mõtleme rahvale? Näikse, et rohkem huvitavad meid filosoofilised vestlused parlamendi kuluaarides. Kes sõitis mineva aasta algul ära kuuks ajaks, ja aasta lõpul, kui olukord Eestis väljus kontrolli alt, veel kaheks nädalaks? Kes võttis vastu seadused, mis tekitavad ainult tüli ja puhuvad kirgi lõkkele? Kas me oleme selleks siia tulnud?
Ajaloo lehekülgedele jääb meie valitsemise ajast halb mälestus, kui me juba täna ei leia kriisist väljapääsu. Liiga pikalt oleme harrastanud sõnakõlksutamist, pidanud argieluga tegelemist häbiväärseks ja veeretanud selle valitsuse kaela.
Minu meelest on vara nõuda Ülemnõukogu laialisaatmist enne, kui ta pole vastu võtnud maa-, omandi- ja kodakondsusseadust, teinud seda maailma seadusandluse üldtunnustatud põhimõtetest lähtudes.
Jälle oleme kõrvale jätnud niihästi majanduse kui ka Eesti ühiskonna turumajanduse rajamise ajal. Kui me tõepoolest oleme poliitikud, siis ilmutagem poliitilist tarkust ja kompromissivalmidust. Püüdkem vanainimeste ja laste silmadesse rõõmu tuua. Tallinna tänavatel peavad kõlama laulud, siin ei tohi kosta püssilukkude lõginat ega tankimootorite mürinat. Sellepärast pean ma vajalikuks leida julgust ja minna homme miitingulistega kohtuma, mitte korrata mullu 15. mail toimunut.
Teen ettepaneku kehtestada moratoorium seadustele, mis on vastuolus maailmaanaloogidega või inimõigustega. Revideerida Ülemnõukogu reglementi, et tõsta meie töö tõhusust. Kohustada valitsust lühima ajaga koostama ja avaldama turumajandusele ülemineku kontseptsioon, mis austaks inimese õigusi tema rahvusest olenemata. Ja muidugi suunata Ülemnõukogu tegevus tervikuna poliitilise olukorra stabiliseerimisele Eestis. Tänan!
Juhataja
Suur tänu! Ma siiski juhin saadikute tähelepanu sellele, et meil on täna vaja vastu võtta otsus, milleks on vaja vähemasti 53 poolthäält. Samal ajal käib teleülekanne, rahvas näeb, et saadikud on saalis ja annab andeks, kes ei jõua õigeks ajaks miitingule. Jätkame sõnavõtte. Ants Paju.
A. Paju
Ülemnõukogu juhataja! Lugupeetud kolleegid! Ma just võtsingi oma laualt kaasa sellesama otsuse projekti, millele lugupeetud spiiker vihjas ja millest justkui oleks senini täiesti mööda mindud. Aga selle juurde jõutakse. Olles kuulanud ära Ülemnõukogu esimehe ettekande ja valitsuse juhi kaasettekande poliitilisest olukorrast ning neile järgnenud arvukad küsimused ja kõned, võib öelda veendunult: kogu meie elu on üks vastastikune olemine ja liikumine. Konkreetselt Eestimaal ärganud liikumine oli ikkagi selleks, et eesti rahva uinunud ja tardunud elu elavamaks teha, et rahva enesetundmist tõsta. See liikumine ei ole ju puudutanud ainult Eestit, eestlasi, ainult Läänemere ääres olevaid maid ja siin elavaid inimesi, vaid oluliselt kaugemal, isegi suure Liidu piirest eemal olijaid. Kui tugineda siin saalis esitatud küsimustele ja enamikule kõnedele, siis tajud, et kas juhuslikult või meelega on sassi aetud minu jaoks kaks väga habrast sõna, mida me siin ei tohi unustada: ühelt poolt õilsus – ma ei nimeta sõna "õiglus" – ja teiselt poolt alatus. Küsiks siis, kes seda teeb või kes seda on teinud. Peaminister määratles täna reaktsiooni mõistet. Head kolleegid! Kas see ei olegi just nimelt selle reaktsiooni üks reservis olnud võitlusvorm? Täna on siin mitu korda öeldud, et Leedu sündmused kainestasid meid kõiki ja sundisid pöörama pilku reaalse elu poole. Värskendame mälu. Kas me täna langetasime esimest korda leinas pea, ühendades mõttes ühe rahva saatuse ja katsumuse? Ma kardan, et see ei olnud esimest korda, ja tahaksin küsida, kui mitu korda peaks veel olema, et me jääksime tõsiselt mõtlema. Täna on kogu sündmuste kaleidoskoopi mitme kandi pealt arutatud ja jälle tõuseb esile üks oluline märksõna – vägivald. Miks seesama reaktsioon on selle oma arsenalist välja toonud ja hoiab tegevuses? Ikkagi selleks, et sünnitada hirmu, see on läbi aegade kontrollitud ja hästi toimiv. Kui vene kirjanduses nimetatakse eelmist aastat Solženitsõni aastaks, siis ma arvan, et "Gulagi arhipelaag" ei olnud ainukene. Äkitselt me tajume, kui võimalusterohke on selle tegelikkuse interpreteering ja kui erinevaid võimalusi me oleme täna siin kolleegidelt kuulnud. Rahvas on tõusmas. Ja mis soodustas tõusu? Vabanemine hirmust mitte ainult meil, vaid ka Euroopas. Ja ma usun, et see oli tõukeks, et Liidu president sai Nobeli rahupreemia. Oli see avanss või oli see tasu juba tehtud teo eest? Praegu maailm analüüsib seda. Kuid kui vägivald on aru saanud, et hirmu ei sünni, siis tahab ta ilmselt sünnitada teise – viha. Viha on emotsionaalne seisund, milles inimene ei kontrolli ennast. Ja kas siin ei olegi oluline ahel, kus saab ära vahetada põhjuse ja tagajärje? Siin on kaks näidet. Olen ise saatuse tahtel olnud külalisena Narva linna volikogu koosolekul ja "Kodukandi lugude" tegijana Sillamäe külanõukogus. Minu jaoks olid mõlemad käigud õpetlikud. Ja ma ütleksin nende inimeste kohta oma subjektiivse arusaama. Need inimesed ei ole algselt nõnda vaenu pööratud, nad on kahjuks pööratavad. Ja head kolleegid, paljud ideoloogid siin saalis, kas te ei saa äkki öelda nõnda, et ühepoolsus selle pööramise juures on kahjuks filosoofilisest lähenemisest hästi kaugel? Ma teeksin ettepaneku, et meie eesti keelt kõnelevad inimesed märksõna "filosoofia" üldse ei pruugiks, sest eesti keeles on selle vaste "tarkuse armastus". Ja kui meil seda on, siis on meil tundmus ja ka ajudes on midagi. Seistes siin tribüünil ja teades, et sellel aastal möödub "Kalevipoja" trükimustaseks saamisest 130 aastat, ei oleks mitte paha meenutada ühte mõtet 12. peatükist: "Riid on rahu rikundaja, tüli – tulesülitaja, parem leppes muna poolik kui on vaenus vana kana."
Head kohalolijad! Me oleme kuulanud ära kõik, mis meile räägiti, ja igaüks on analüüsinud valitsuse tugevaid ja nõrku külgi tänasel päeval. Ja muidugi võime tollele kabinetile, mille me kevadel ise paika hääletasime, üht-teist ette heita. Meie komisjon kas või näiteks seda, et keskkonnaministriga on asi nii, nagu ta on. "Maalehes" räägitakse, et põllumajandusminister on kirjutanud lahkumisavalduse, ja "Sahinatest" on kuulda, et mitmel mehel on veel lahkumisavaldus valmis kirjutatud, on see siis esialgu taskus või juba valitsusele ära antud.
Kuid need on iseküsimused. Siin me peame pöörama pilgud enda poole ja küsima, kui palju Ülemnõukogu ja tema poolt paika pandud valitsus on omavahelises koostöös kõiki neid nüansse arvestanud. Kuid see ei väljendu ju homses ürituses, mille eelproov oli 15. mail. Mõnedki härrased andsid ju enne 15. maid sõnaselgeid lubadusi selle kohta, mis tuleb platsi peal. Ja ükski neist ei öelnud, et tullakse sisehoovi, pruugitakse vägivalda. Kas nüüd on siis taas meie uinutamine? Ja samal ajal vihjatakse sellele, et meil on siin hirmutajad majas. Ma arvan, et meil on vaja astuda pikk samm teineteisele vastu. Eilne Jeltsini siiasõit tegi minu arvates vene kogukonna saadikutele, headele kolleegidele karuteene. Ta võttis oluliselt kitsamaks toda mänguruumi, mille peal enne kujutluspildis nii osavalt manööverdati. Ja sellest tulenevalt ma arvan, et me peaksime selles otsuse projektis, mis meil laua peal on, 1. punkti pooleks tegema. Esiteks võtame märksõna "toetada", mis lõpeb sõna juures "seisukohti". Teiseks toome eraldi välja "kiita heaks". Ja kas 3. punkt ei peakski olema just nimelt see meie algatus ja vene demokraatlike jõudude tegevusala määramine siin vastu Läänemere kallast? Nii nagu seda ütlesid välja härrad Titma ja Jõerüüt. Eks hr. spiiker paneb hääletamisele, kas see mõte väärib siin ülestähendamist või mitte, ma valmistan selle punkti ette. Aitäh tähelepanu eest!
Juhataja
Suur tänu! Parandusettepanekud palun esitada kohe kirjalikult! Viimasena võtab sõna Genik Israeljan.
G. Israeljan
Lugupeetud juhataja! Lugupeetud Ülemnõukogu! Kahjuks puudus niihästi põhi- kui ka kaasettekandes vabariigi poliitilise ja majandusliku olukorra põhjalik analüüs. Kummaski ei toodud esile ei jätkuva majanduskriisi ega ühiskonna poliitilises elus valitseva pinge tegelikke põhjusi. Minu arvates kätkevad need põhjused Ülemnõukogu soovis maksku mis maksab lahendada poliitilisi ülesandeid, NSV Liidust välja astuda. Selle asemel, et majandust korrastada, püüab valitsus ennast Ülemnõukogust kõrgemale seada ja samuti poliitilisi probleeme lahendada. Kõik majanduse vigadest tulenevad raskused aga laotakse maksumaksjate, valijate, teisisõnu, töötajate, materiaalsete väärtuste loojate õlgadele.
Nagu paljud sõnavõtjad enne mind juba ütlesid, on meil poliitilised küsimused kogu aeg esiplaanil. Isegi hinnatõusuga kaasnesid poliitilised epigraafid. Paraku pole meil arvestatavat hinnakujunduspoliitikat olnud ega ole, fakte lihtsalt vassitakse.
Toon ainult mõne näite. Kas mäletate aktsiisimaksu seaduse eelnõu arutamist? Kõik valitsuse esindajad seletasid, tõendasid ja tõotasid meile, et aktsiisimaksu seadus ei tõsta üldsegi nende kaupade jaehindu, mis on valmistatud selle maksu alla minevast toormest. Mis juhtus tegelikult? Parfümeeriatoodete hinnad tõusid 3–5-kordseks, sest nende valmistamisel kasutatakse piiritust. Mitmekordseks on kerkinud sigarettide ja paljude muude kaupade hinnad. Tormiline hinnatõus jätkub. Ma ei räägigi esmatarbekaupadest, mille hind on ületanud igasuguse mõeldava piiri.
Küllap teil on meeles, kuidas siin saalis hääletati kolm korda selle poolt, et NSV Liidu seadused Eesti Vabariigi territooriumil ei kehti. Mispärast siis NSV Liidus kehtestatud kümneprotsendiline kaubanduslik hinnalisand hakkas meil maksma, ilma et seda oleks Ülemnõukogus arutatud? Tuleb välja, et kui mõni asi on meile kasulik, siis võtame selle korrapealt, arutamata üle, lülitame NSV Liidu seaduse sätted enda omasse. Kui pole kasulik, siis jätame kõrvale nagu välisriigi meie jaoks tarbetu seaduse.
Nüüd tõstetakse meil elektrienergia, gaasi ja vee hinda. Loomulikult kaasneb sellega järjekordne üldine hinnatõus ja elutaseme langus.
Täna tehti siin saalis palju juttu nn. dessantväelastest, kes olid pidanud Eestisse tulema. Te teate, et dessantväelased hakkavad täitma NSV Liidu presidendi seadlust, aga selle senises täitmatajätmises on süüdi kõik saalis istuvad saadikud. Eks need olnud meie, kes hääletasid seaduse poolt, mis annab noortele meestele õiguse keelduda teenistusest Nõukogude armees? Jätsime selle seaduse lõplikult välja töötamata. Kõik siin peetud vaidlused jäid õhku rippuma. Oleme süüdi selles, et mõne juhi üleskutset järgides hulguvad noorukid mööda metsi ja peidavad ennast, ning teisest küljest tuleb neid püüdma asuda. Noormeestel on elu alles ees, kuid meie oleme seda ära rikkumas.
Juhtide poliitilise mängu huvides on kahjuks ka Ülemnõukogu ja valitsus keerulist majanduslikku olukorda eirates järsult keeldunud liidulepingu projekti arutamast. Ometi näevad paljud Eesti edumeelsed inimesed selles ainsat võimalust meie majanduse korrastamiseks ja kriisist väljaviimiseks. Kuid meie hakkame jälle mängima poliitilisi mänge ja jälle kerkivad esiplaanile poliitilised küsimused.
Nüüd on juba kõigile selge: meie kartus Rahvarinde moodustatud valitsuse ebapädevuse kohta pidas paika. Valvsaks teeb Ülemnõukogu Presiidiumi liikmete eilne paljasõnaline avaldus televisioonis, nagu oleksid kõik parteid Ülemnõukogus ühinenud ja ühtseks saanud. Sel alusel kutsuti Eestimaa rahvast üles Ülemnõukogu liikmeid ja valitsust uskuma.
Lugupeetud kolleegid! Ma pean teid kurvastama. Nii nagu kommunistliku fraktsiooni liikmed, on ka meie valijad teie lahkhelide olemuse ammu läbi näinud. Sest suures osas on need lahkhelid kunstlikud. Teil kõigil on alati olnud üks ja ühine lõppeesmärk, teie väiklased vaidlused johtuvad ainult taktikat puudutavatest eriarvamustest. Eilne lepingute allakirjutamine polnud muud kui poliitiline farss. See pidas silmas Eesti suveräänsusele tunnustuse saavutamist, olgu ausal või ebaausal teel. Härra Jeltsini isiklikke ambitsioone kasutades aidati ühtlasi teda võitluses president Gorbatšoviga.
Lugupeetud Ülemnõukogu! Arvatavasti on nüüd juba kõigile klaar, et kõik vabariigi elu sõlmprobleemid tuleb meil lahendada siin, selles saalis. Enam pole mõtet Moskva poole kiigata ega oodata, et keegi teine lahendaks need meie asemel. Oleme kindlad, et arvestamata kommunistlikku fraktsiooni, võrdõiguslasi, "Virumaad" ja "Koostööd" ning lõppkokkuvõttes meie valijate seisukohti, pole võimalik Eesti siseelu probleeme lahendada. Ühepoolses korras, separatistliku enamuse tehtud otsused on perspektiivitud. Järelikult tuleb meil oma vaateid revideerida ja ühiselt otsida lahendusi, mis on vastuvõetavad meie valijaile ning kogu rahvale. Vastasel korral ei saavuta me leppimust, ei suuda haarata kogu Eestimaa rahvast loovasse töösse ega anda talle usku homsesse päeva. Tänan tähelepanu eest!
Juhataja
Suur tänu! Lugupeetud Ülemnõukogu! Vastavalt meie otsusele on läbirääkimised lõppenud. Mulle on laekunud järgmised parandusettepanekud. Ivar Raigi oma: "Kiita heaks Eesti Vabariigi Valitsuse otsus hindade ajutise külmutamise kohta." See on täiendav ettepanek otsuse projekti. Ants Paju parandusettepanek: "Toetada Vene demokraatlikke jõude osalemisega Nõukogude Liidu Ülemnõukogu töös." Vladimir Malkovski parandusettepanek käib projekti 2. alapunkti kohta, mis puudutab ettekande ja kaasettekande avaldamist ajakirjanduses. Vladimir Malkovski teeb ettepaneku ka sõnavõtud avaldada. Ülle Aaskivi on pakkunud punkti 1 lõigu: "Kiita heaks Eesti Vabariigi Ülemnõukogu Presiidiumi ja Eesti Vabariigi Valitsuse tegevus olukorras, mis on tekkinud NSV Liidu relvajõudude kasutamise tagajärjel Balti riikides ja mis seab ohtu ..." Jüri Rätsep teeb ettepaneku asendada 2. alapunktis sõna "tegevus" sõnadega "tegus reageerimine". Kas keegi lisab veel midagi? Rein Veidemann.
R. Veidemann
Austatud juhataja! Teen ettepaneku loobuda käesoleva otsuse punktist 2. Ma usun, et nii palju on meie ajakirjandusel küll iseseisvust, et ta oskab hinnata nii ettekande kui kaasettekande ja sõnavõttude avaldamise vajadust. Materjali nendest päevadest jätkub väga palju.
J. Allik
Lugupeetud härra juhataja! Lugupeetud kolleegid! Mul on ettepanek, mille ma esitan ka kirjalikult: punkt 1 osas lisada Rüütli ja Savisaare kaasettekande puhul "esitatud poliitilisi seisukohti". Ma nimelt arvan, et seisukohad hindade külmutamise ja palkade külmutamise kohta vajavad spetsiaalset arutelu, majanduskomisjoni seisukohta. Seda ei saa käigu pealt teha, see on ju tohutute tagajärgedega probleem.
Juhataja
Kas kirjalik parandusettepanek tuleb või on see juba saadetud? Tuleb kohe. Vladimir Malkovski.
V. Malkovski
Lugupeetud juhataja! Ühenduses seltsimees Veidemanni avaldusega teen ma siiski ettepaneku, et see punkt jääks päevakorda. Küllap massiteabevahendite toimetuses saadakse aru, et tegemist on avalikustamise teatava ahistamisega. Harilikult ei trükita lehtedes seda, mis vaja, vaid vastupidi. See on minu arvamus, teie vahest näete asju ümberpöördult.
P. Jermoškin
Lugupeetud juhataja! Ma kooskõlastasin oma ettepaneku Rein Veidemanniga ja leian, et teine punkt tuleks sõnastada järgmiselt: "Esitada põhi- ja kaasettekande tekst avaldamiseks ajakirjanduses." Me ei saa kedagi sundida neid avaldama, aga avaldamiseks esitama oleme kohustatud.
Juhataja
Lugupeetud Ülemnõukogu! Asugem otsustama. Viime läbi kohaloleku kontrolli. Kohal on 70 saadikut, puudub 35. Lugupeetud Ülemnõukogu! Kõigepealt otsuse projekti esimene alapunkt ja parandusettepanekud. Ma loen Ülle Aaskivi pakutud redaktsiooni: "Kiita heaks Eesti Vabariigi Ülemnõukogu Presiidiumi ja Eesti Vabariigi Valitsuse tegevus olukorras, mis on tekkinud NSV Liidu relvajõudude kasutamise tagajärjel Balti riikides ja mis seab ohtu ...". Sealt läheb endine tekst edasi.
Lugupeetud Ülemnõukogu, kes on Ülle Aaskivi parandusettepaneku poolt? Palun hääletada! Lihthäälteenamus. Ülle Aaskivi ettepaneku poolt on 48 saadikut, vastu 9, erapooletuid 14.
Jüri Rätsepa parandusettepanek: esimeses alapunktis asendada sõna "tegevus" sõnadega "tegus reageerimine". Suur tänu! Paneme kõrvale.
Jaak Alliku parandusettepanek esimese alapunkti kohta: lisada sõnad "poliitilisi seisukohti" ja edasi teksti kohaselt. Kas Ülemnõukogu saab aru? Ei saa aru. Me palume Jaak Allikut lugeda see tekst ise ette. Jaak Allik.
J. Allik
Lugupeetud kolleegid! Ülle Aaskivi parandas sama lause tagumist poolt, minu meelest on siin haakumine olemas: "Toetada Eesti Vabariigi Ülemnõukogu esimehe Rüütli ettekandes ja Eesti Vabariigi Valitsuse esimehe Savisaare kaasettekandes esitatud poliitilisi seisukohti." Nagu ma ütlesin, majanduslikud seisukohad vajavad eraldi arutelu.
Juhataja
Kas nüüd Ülemnõukogu sai aru? Sai aru. Lugupeetud Ülemnõukogu, kes on Jaak Alliku parandusettepaneku poolt? Palun hääletada! Selle poolt on 48 saadikut, vastu 9, erapooletuid 12. Jaak Alliku parandusettepanek on vastu võetud.
Nüüd on kaks parandusettepanekut täiendava alapunkti sissetoomise kohta. Kui need võiksid leida Ülemnõukogu heakskiitu, siis jääks praegune teine alapunkt kas kolmandaks või neljandaks, s.t. ta tuleks nende vahele. Kõigepealt Ants Paju ettepanek: "Toetada Vene demokraatlikke jõude osalemisega NSV Liidu Ülemnõukogu töös." Kas Ülemnõukogu saab parandusettepaneku sisust aru? Saab aru. Kas keegi soovib täpsustada? Ain Tähiste.
A. Tähiste
Me ei saa ju selle üle hääletada, see on teise seadusandliku kogu tegevus ja need on teistel alustel valitud saadikud. Võib-olla härra Paju seletab, kuidas Eesti Ülemnõukogu saab siin kedagi kohustada või midagi otsustada. Formuleerige siis oma ettepanek teisiti, muidu on võimatu hääletada. Aitäh!
Juhataja
Lugupeetud Ülemnõukogu! Läbirääkimised on lõppenud. Kui Ülemnõukogu on mõistnud, mida pannakse hääletamisele, siis see pannakse hääletamisele. Lõpetame nüüd debatid. Kui on eriarvamusi, siis neid väljendatakse hääletamise teel, ollakse vastu või poolt. Lugupeetud Ülemnõukogu, kes on Ants Paju parandusettepaneku poolt? Palun hääletada! Selle poolt on 15 saadikut, vastu 31 saadikut, erapooletuid 18. See parandusettepanek ei leidnud toetust.
Ivar Raigi parandusettepanek puudutab ka täiendava alapunkti sisselülitamist otsuse projekti. "Kiita heaks Eesti Vabariigi Valitsuse otsus hindade ajutise külmutamise kohta." Kas Ülemnõukogu mõistab? See redaktsioon kannab kõigepealt poliitilist mõtet, kuid on olemas ka täpsem otsus, valitsuse määrus jaehindade ja teenustariifide ajutise külmutamise kohta. Tundub aga, et selle täpse sõnastuse lülitamine praegusesse poliitilisse otsusesse ei ole võib-olla sobiv. Jutt on poliitilisest otsusest. Võimalik, et see otsus paljudele ei meeldi. Kas Ülemnõukogu saab aru, mida Ivar Raig taotleb? Lülitada see otsusesse täiendava alapunktina.
V. Malkovski
Lugupeetud juhataja! Pange see küsimus hääletamisele. Kui hääletatakse poolt, siis on väga huvitav näha dokumendis külmutamise mõistet. See termin ei kõlba kuhugi. Majanduse ja hindadega seoses mõjub külmutamine väga asjatundmatult.
Juhataja
Lugupeetud Ülemnõukogu! Katsume nüüd õieti aru saada. Läbirääkimised on lõppenud, parandusettepanekud on esitatud, kellele üks või teine ettepanek ei meeldi, hääletab vastu või jääb erapooletuks.
V. Kois
Tänan! Lugupeetud kolleegid! Mulle meeldib hindade külmutamise poliitiline otsus. Ma ainult ei tea, kuidas me hakkame hääletama, kui puudub dokument. Teen ettepaneku see punkt päevakorrast kustutada.
Juhataja
Sellisel juhul hääletab saadik vastu. Lugupeetud Ülemnõukogu, kes on Ivar Raigi parandusettepaneku poolt? Palun hääletada! Selle ettepaneku poolt on 6 saadikut, vastu 49, erapooletuid on 13. Ettepanek ei leidnud toetust.
Ja nüüd kaks parandusettepanekut praeguse otsuse projekti teise alapunkti kohta. Praegu on 2. alapunkt sellises sõnastuses: "Avaldada ettekande ja kaasettekande tekstid ajakirjanduses." Pavel Jermoškini ettepanek on esitada see alapunkt järgmises redaktsioonis: "Esitada ettekande, kaasettekande ja sõnavõttude tekstid avaldamiseks ajakirjanduses." Mõte on selles, et esitada, kas siis avaldatakse või ei avaldata. Vene keeles: представитъ тексты доклада, содоклада и выступлений для опубликования в печати.
Lugupeetud Ülemnõukogu, kes on Pavel Jermoškini parandusettepaneku poolt? Palun hääletada! Selle ettepaneku poolt on 30 saadikut, vastu 15, erapooletuid on 22. Pavel Jermoškini parandusettepanek on vastu võetud.
Vladimir Malkovski parandusettepanek on sisuliselt samas redaktsioonis, aga jääb ikka käskivasse kõneviisi. Vladimir Malkovski võtab oma ettepaneku maha. Minul rohkem parandusettepanekuid ei ole ja ma panen otsuse projekti, arvesse võttes parandusettepanekuid, tervikuna hääletamisele. Kas on proteste?
Lugupeetud Ülemnõukogu, kes on selle poolt, et võtta vastu Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsus poliitilisest olukorrast Eestis, arvesse võttes parandusettepanekuid? Palun hääletada! Selle ettepaneku poolt on 59 saadikut, vastu 6, erapooletuid on 5. Otsus on vastu võetud.
27. istungjärgu esimene istung on sellega täna lõppenud. Homne istung algab kell 10. Ma paluksin saadikuid tulla varem kohale, et ei tekiks probleeme Toompea lossi pääsemisega! Homme arutame Venemaa ja Eesti lepingu ratifitseerimist. Üks hetk. Vladimir Malkovski tahab täpsustada.
V. Malkovski
Lugupeetud juhataja! Teie arvates on homme raske siia pääseda. Mina usun, et meid lastakse läbi üsna rahulikult. Mis aga puutub kokkutulevate inimeste nõudmistesse, siis peaksime eelnevalt seisukoha võtma, kas hakata neid arutama või ei. Kuidas me ikkagi talitame?
Juhataja
Vladimir Malkovski! Selle küsimusega on tegeldud ja homme antakse ammendav vastus. Kuna jutt on konkreetselt kõrgetest ametiisikutest, kes praegu saalis ei viibi, siis ei söanda ma nende eest vastata. Kuid vastus antakse õigel ajal. Sellega täna lõpetame. Nägemiseni!


EESTI VABARIIGI ÜLEMNÕUKOGU XII KOOSSEISU
27. ISTUNGJÄRK
TEINE ISTUNG
15. jaanuar 1991


Vene Föderatsiooni ja Eesti Vabariigi vahel sõlmitud lepingu ratifitseerimisest
Juhataja (Ü. Nugis)
Lugupeetud Ülemnõukogu! 27. istungjärgu töö jätkub. Kontrollime kohalolekut. Kohal on 68 saadikut, puudub 37. Vastavalt oma erivolitustele teen ma ettepaneku arutada täna Vene Föderatsiooni ja Eesti Vabariigi vahel sõlmitud lepingu ratifitseerimisega seotud küsimusi. Ühtlasi on mul niisugune ettepanek, et kui asjaolud nõuavad selle päevakorrapunkti arutelu katkestamist, siis ma annan teile sellest õigel ajal teada ja palun sellega nõustuda.
Aga nüüd ratifitseerimise juurde. Mõned selgitused eelnevalt. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu ei ole veel kunagi ratifitseerimisega tegelnud ja meil puudub sellealane kogemus, sealhulgas loomulikult ka minul. Siiski mõned lihtsad näpunäited. Olgu kõikidele saadikutele teada, et selles allkirjutatud lepingus ei muuda meie mitte ühtegi sõna. Sama käib ka protokolli kohta. Loomulikult me peame selle lepingu üle läbirääkimisi ja kujundame oma seisukoha, mis väljendub selles, kas saadik on poolt, toetab seda lepingut või on vastu. Selleks et lugeda leping ratifitseerituks, on vaja 53 häält. Ettekande sel teemal teeb delegatsiooni liige, minu asetäitja Marju Lauristin. Küsimused esitame ka temale ja siis alustame läbirääkimisi.
Palun, Marju Lauristin!
M. Lauristin
Lugupeetud juhataja! Lugupeetud Eesti Vabariigi Ülemnõukogu liikmed! Me oleme jõudnud teiega päevani, mis on igas mõttes tähendusväärne nii selles arengus, kuhu me oleme jõudnud oma isamaal ja mida peegeldab see olukord, milles me täna oma istungit peame, kui ka selles arengus, mis toimub Nõukogude Liidus, selles suurriigis, millest nii olulisel määral on sõltunud ja sõltub meie tulevik. Ja ka see, et me seda tulevikku saame täna määrata ise omal tahtel ja oma otsustega, on samuti selge ajalooline tõsiasi, mida omakorda veelgi kinnitab küsimus, mis meil on täna päevakorras, nimelt Eesti Vabariigi ja Vene Nõukogude Sotsialistliku Föderatiivse Vabariigi riikidevaheliste suhete aluste lepingu ratifitseerimine.
Leping on algusest peale kavandatud kui akt, mis toetub rahvusvahelisele õigusele ning määratleb Eesti Vabariigi ja meie ajaloolise idanaabri suhted veel kord meie ajaloos. Ühelt poolt on siin lähtutud põhimõtetest, mis olid aluseks Eesti Vabariigi ja Vene Föderatiivse Vabariigi suhetele 1920. aastal, s.o. vastastikuse suveräänsuse, teineteise riikliku iseseisvuse austamise põhimõtetest, ja teiselt poolt praegusest ajaloolisest situatsioonist, kus mõlemad lepingupartnerid on sisuliselt taastamas oma riiklikku suveräniteeti. Seejuures on kummagi suveräniteedi taastamisel teatud mõttes erinev sisu. Protsess on kummagi jaoks praegu eri seisundis ja ka lõppeesmärgid, vähemasti nii, nagu pooled on need sõnastanud vastuvõetud dokumentides riikliku staatuse kohta, on mõnevõrra erinevad. Niisiis, lepingu väljatöötamisel oligi lähtekohaks see, et mõlemad lepingupooled on üleminekuseisundis. Kummalgi neist ei ole riigiõiguslikud alused lõplikult fikseeritud. On antud ainult protsessi põhisuund ja selle tõttu on lepingu riigiõiguslik kaal võib-olla isegi veelgi suurem, kui ta oleks teistes oludes. Lepingus peavad teatud momendid olema sõnastatud küllalt avaralt ja paindlikult, et need vastaksid ka kummagi lepingupoole arengu järgnevatele etappidele. Peab ütlema, et lepingu väljatöötamine, kahe delegatsiooni vaheline koostöö oli väga avameelne. Meie suhtlemislaad vastas ka oma inimlikus kvaliteedis täielikult nendele ootustele, mis olid lepingus. Ka need probleemid, mis lähtuvad nimetatud üleminekuseisundist, need detailid ja tõsiasjad, mida ei olnud vaja ega võimalikki veel lepingus fikseerida, said omavahelistes aruteludes väga põhjalikult läbi kaalutud. Ma võin teile kogu meie delegatsiooni nimel täie kindlusega öelda, et mitte ükski lahtine küsimus, mitte ükski tõlgendusvõimalus ei jäänud läbi arutamata, avameelselt esitamata. Ja olen kindel, et kumbki läbirääkivatest pooltest ei saa tagantjärele öelda, et midagi oli varjatud, et mingid probleemid olid esitatud nii, nagu nad tegelikult mõtetes ei olnud.
Kahtlemata tekitab meie praegune seisund väga palju selliseid probleeme, mille puhul meil endalgi on veel vaja selgeks vaielda sobiv riigiõiguslik juriidiline lahendusmehhanism. Selle aasta areng on näidanud, et vaevalt me isegi suudame praegu täpselt ette näha, missuguses seisundis oleme aasta, kahe või kolme pärast. Kuigi teame, millises seisundis me olla tahame. Seda on arvestatud ka kõnealuses lepingus. See leping sisaldab võimaluse tegeliku olukorra muutudes ühe või teise lepingu sätte juurde tagasi tulla ja viia see vastavusse uuenenud olukordadega ning seetõttu võime öelda, et mõlemad pooled nägid üksteist partnerina pika aja jooksul, just sellise usaldusväärse ja muutuva partnerina, nagu niisugune leping eeldab.
Leping on ette nähtud sõlmida kümneks aastaks. Usutavasti on kümme aastat piisav aeg, et kumbki pool oleks täielikult välja kujunenud oma riiklikus staatuses. Kindlasti oleme kõik 10 aasta pärast teistsuguses maailmas, teistsuguses Euroopas. Leping annab kindluse, et selles liikumises on meil olemas riikliku iseseisvuse saavutamise garantii. Ja just sellele on pühendatud lepingu esimene artikkel.
Üks tõsisemaid probleeme oli, kuidas sõnastada ülemineku olukorras olevate riikide vastastikune iseseisvuse ja suveräänsuse tunnustus. Lahend, mis on teie ees olevas lepingus, peaks vastama nii kummagi poole taotlustele kui ka seisundile. Põhimõte oli, et lepingu kõik artiklid peaksid olema selles mõttes sümmeetrilised, et nad sisaldaksid mõlema poole kohta käivaid otsustusi, kuigi praegu on poolte seisundid mõneski punktis erinevad. Seega siis tunnustab kumbki pool, nagu on öeldud sissejuhatavas osas, üksteise võõrandamatut õigust riiklikule iseseisvusele, tunnustab, et see iseseisvus saavutatakse kummagi lepingupoole enda otsuste kohaselt ja et kogu protsess peab toimuma vastavalt Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhimõtetele, vastavalt rahvusvahelistele inimõiguse põhimõtetele, vastavalt rahvusvahelisele õigusele.
Kumbki pool tunnustab, et riikliku suveräänsuse realiseerimise vormid on kummagi poole enda otsustada vastavalt oma rahva tahtele. Sellele põhjapanevale riigiõiguslikule alusele toetuvad ka kõik järgnevad lahendused. Leping sisaldab sätteid, mis puudutavad kodakondsuse küsimusi. Need on artiklid 3, 4 ja 5. Kahtlemata on need ühed kõige keerukamad probleemid ja seetõttu oleme lepinguga määratlenud vaid kodakondsusküsimuse lahendamise üldise raami, mis on ülddemokraatlik ja inimõigustele toetuv ning mille nurgakiviks on iga inimese isiklik valikuõigus ja valikuvabadus.
Ka siin on peetud silmas poolte suveräniteeti, seda, et kumbki pool töötab välja oma kodakondsusseaduse ja teine lepingupool ei saa seejuures dikteerida oma seisukohti. Vastastikust huvi pakkuvates küsimustes tehakse koostööd ja sõlmitakse eraldi lepe. See vastastikust huvi puudutavate küsimuste ring võib olla küllaltki lai, sest kumbki pool näeb ka tulevikus võimalust, et tema territooriumil elab teise poole kodanikke, kellele ta peab tagama riikliku kaitse. Artiklis 3 on sätestatud, et lähtepunktiks on Eesti Vabariigi kodakondsuse ja Vene NFSV kodakondsuse olemasolu osal nendest inimestest, kes elavad kummalgi territooriumil, ja siit edasi on juba kõigi nende probleemide lahendus sätestatav ka järgnevates lepetes.
Meie arutelude käigus tõstatas teine pool kahekordse kodakondsuse sätestamise võimaluse ja andis mõista, et Vene NFSV arvatavasti näeb oma kodakondsusseaduses ette sellise võimaluse. Meie omakorda ütlesime, et meie Eesti Vabariigis kahekordse kodakondsuse võimalust ette ei näe. Lõppvariandis jõudsime kokkuleppele, et lepingus ei ole seetõttu võimalik ka selles küsimuses mitte midagi öelda, ning kumbki pool võib lahendada asja konkreetsest olukorrast, oma seadustest lähtudes. Kodakondsust puudutavate artiklitega sätestatakse niisiis alus, võimalus, see üldinimlik õigus kodakondsust saada, samuti ka see, et kõigil kodanikel, vaatamata nende rahvuslikele ja muudele erisustele, peavad olema võrdsed õigused ning et kõigile mittekodanikele peavad olema garanteeritud rahvusvaheliselt sätestatud poliitilised ja inimõigused.
Eile arutas neid lepingu artikleid ka kodakondsuse töörühm ja ma kasutan juhust, et kohe teha meie töörühma poolt ettepanek võtta kõige lähemal ajal Ülemnõukogu päevakorda Euroopa inimõiguste harta ratifitseerimine. Ainult siis, kui me seda oleme teinud, saab konkreetse sisu meie lepingu artikkel 4, mis ütleb, et kõik kodakondsusega seotud probleemid nagu kõik inimõiguste probleemidki peavad olema vastavuses rahvusvahelise õigusega.
Nüüd probleem, mis on olnud palavate diskussioonide objektiks – see on migratsioon, nii pendelmigratsioon piirialadel kui ka remigratsioon. Selle sätestab lepingus artikkel 5, lähtudes mõlema poole soovist lahendada kõik vastavad küsimused nii, et oleksid kaitstud mõlema poole kodanike inimõigused ja sotsiaal-majanduslikud huvid. Nähakse ette mõlema poole iseseisev migratsioonipoliitika, ka võimalus kaasa aidata nendele teise poole kodanikele, kes tahavad naasta oma ajaloolisele, etnilisele kodumaale. Me teame, et neid on kindlasti mõlemal poolel.
Tõsine arutlus toimus territoriaalsetes ja piiriküsimustes, mis on samuti väga aktuaalsed. Me ei salanud teineteise eest nende probleemide tõsidust, eriti arvestades seda, et läbirääkimised toimusid ajal, kus Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni ajaloolisel piiril olid teatud pinged. Me selgitasime oma lepingupoolele nende pingete põhjusi ja ka seda, et ainus võimalus pingeid vältida ja neid probleeme tulevikus lahendada on lähtuda Euroopa julgeoleku- ja koostöönõupidamise põhimõtetest, see tähendab otsida mõlemapoolseid poliitilisi lahendusi.
Euroopa nõupidamise üks põhilisi printsiipe on riikide territoriaalse terviklikkuse austamine. See põhimõte on fikseeritud sõnaselgelt meie lepingus, mis tähendab ka seda, et nii meie Vene Föderatsiooni suhtes kui Vene Föderatsioon meie suhtes on garantiiks territoriaalse terviklikkuse küsimuses. Samal ajal näeme, et piiriga seonduvaid küsimusi ei ole kõigis üksikasjades võimalik tõstatada ja veel vähem lahendada, mistõttu on jäetud võimalus kõnelusi jätkata ning sõlmida erileppeid.
Me teame, kui kiiresti on kasvanud julgeoleku ja riigikaitse probleemide osatähtsus kummagi poole reaalsetes oludes. Kui te jälgisite eile Vene Föderatiivse Vabariigi Ülemnõukogu esimehe pressikonverentsilt edasi antud lõike, siis märkasite, et viimaste päevade jooksul on Vene pool küllaltki selgelt teadvustanud vajaduse välja töötada oma riigikaitsesüsteem. Ka meie aruteludes olid need küsimused kõne all just nimelt selliselt, et kummalgi poolel on õigus välja töötada oma poliitika kaitseküsimustes, kusjuures see on loomulikult vastastikku kooskõlastatud. Ka see on alus riiklikule suveräänsusele. Sama puudutab julgeoleku küsimusi laiemas mõttes, ka neid organisatsioone, kes võiksid kummagi territooriumile asudes seada oma eesmärgiks teise poole seadusliku riigivõimu kahjustamise. Meie partner on tegelikult näidanud, et ta mõistab, kui oluline on meievaheliste suhete järjepidevus, sest vastav paragrahv on selgelt seostatav Tartu rahulepinguga. Samal ajal näitab see ajalooline kogemus, et iga lepingu puhul on tema raamistik ja selle täitmine elulise sisuga kaks eri tasandi küsimust. Ükski leping ei garanteeri ja ei saagi garanteerida kõike, ainult konkreetne poliitika, konkreetsed poliitilised jõud ja nende vahekorrad võivad olla tegelikuks garantiiks.
Lepingus on antud ka meie kahe riigi majandussuhete järjekestvuse alused. Väga palju on olnud poliitilisi spekulatsioone, et Eesti iseseisvumine tähendab majanduslikku isolatsiooni, et iseseisvus – see on separatism, et see ohustab majandussidemete katkemisega jne., jne.
Teie ees olev leping ja sellega üheaegselt allakirjutatud majandusleping Eesti Vabariigi ja Vene Nõukogude Föderatiivse Vabariigi vahel näitavad, et mitte midagi taolist ei ole ega tule ka tulevikus. Vähemalt 10 aastat väga tihedat majanduslikku koostööd on lepinguga sätestatud ja seesama leping sätestab ka suhete jätkumise lepingu uuendamisel. Me näeme kindlasti sellise majandusliku koostöö uuenevaid vorme nii Euroopa Ühisturu kui ka võimaliku – praegu on see küll väga teoreetiline võimalus – Euraasia Ühisturu arenedes. Lepingus on antud võimalused riikidevaheliste majandussuhete, ma rõhutan veel kord – riikidevaheliste majandussuhete – arenguks, kuid samuti on avatud ka nii ettevõtete ja organisatsioonide kui ka üksiktootjate, kõigi tasandite majandusliku koostöö võimalused.
Me teame, et see on olnud väga tähtis praktiline küsimus, vähemasti Venemaal on väga paljud ettevõtted oodanud lepingu sõlmimist just nimelt selleks, et saada garantiid oma konkreetsete partneritega suheldes. Lepingus on silmas peetud, et kummalgi partneritest ei ole veel seda rahvusvahelist staatust, mida ta sooviks näha. Me teame, et Eesti nagu ka teised Balti riigid jäi ilma oma osalusest rahvusvahelistes organisatsioonides, kui ta oli kaotanud oma riikliku iseseisvuse de facto. Kuid ka Venemaa jäi ilma oma riiklikust osalusest rahvusvahelistes organisatsioonides ja talle ei ole antud seda praegu isegi mitte sellisel sümboolsel ja poolikul viisil nagu Ukrainale ja Valgevenele.
Leping sätestab, et mõlemad pooled on huvitatud iseseisvast rahvusvahelisest tegevusest ja teevad kõik, et nende osalus oleks koordineeritud ja kasulik. Me teame selle nädala kogemustest, et need ei ole tühipaljad sõnad. Esimene ühine avaldus, mis pärast lepingu allakirjutamist teoks sai, on suunatud rahvusvahelisele organisatsioonile, ÜRO-le, ning me oleme võinud viimase 24 tunni jooksul näha, missugune on rahvusvaheline vastukaja sellele ühisaktsioonile. Kuid see esimene ühissamm ei ole mitte viimane ja on täiesti kindel, et pärast seda, kui Tallinnas kirjutati alla ka veel rahvusvaheline koostöölepe või ühisavaldus Vene Nõukogude Föderatiivse Sotsialistliku Vabariigi ning mitte ainult Eesti, vaid ka Läti ja Leedu Vabariigi poolt, on sellise koostöö tähendus Euroopa ja maailma tasemel paljutõotav. Samal ajal ei maksa arvata, et küsimus on ainult meile kui väikeriigile ja meie väikeriikidest naabritele osutatavas poliitilises toetuses ja abis rahvusvahelistes suhetes. Ei, me teame, et nii mõneski mõttes on Balti riikide, sealhulgas Eesti Vabariigi praegune rahvusvaheline autoriteet ja võimalused juba küllaltki märkimisväärsed ning kasvavad iga päevaga. Näiteks Läänemere ümber asuvate riikide koostöös võime ilmselt omalt poolt anda tuge meie idanaabri taotlustele selles osaleda. Nagu ma ütlesin, on leping koostatud selliselt, et garanteerida nii praegu kui ka tulevikuks lepingupoolte vastastikused võrdsed suhted, vastastikune austus, lugupidamine ja pariteetsus kuni detailideni. See ilmneb protseduurilistes artiklites ja ka selles, et lepingu allakirjutamine, ratifitseerimine, ratifitseerimiskirjade vahetamine on ette nähtud nii, et mõlemad lepingupooled saaksid siin aktiivset rolli mängida. Ja nagu ma juba nimetasin, näeb lepingu enda kehtestamise ja edasise täiustamise mehhanism ette mõlema lepingupoole õigust algatada küsimuste arutamist vastastikustes konsultatsioonides. Selleks et võimalikult kiiresti omada reguleerivat rolli, võimalikult aidata kaasa tegelike pingete ja probleemide lahendamisele, vajab leping ka täideviimismehhanismi. Mitmes artiklis on seetõttu viidatud järgnevate lepete võimalusele, kuid on üks täiendav lepe, mis juba on teie ees laual. See on lisaprotokoll, mitte salajane, vaid täiesti avalik lisaprotokoll, mis ei sisalda mingeid poliitilisi kohustusi, vaid näitab, kuidas me juba praegu saame hakata lepingu sätteid, eriti artikleid 3, 4 ja 5, täide viima ja kuidas me võime garanteerida lepingupoolte pariteetse osaluse selles protsessis. Lisaprotokoll, millega teil on olnud võimalus tutvuda, on selle kohta, et juba 30 päeva jooksul pärast lepingu jõustumist on meie kohustus luua kahepoolne töökomisjon, mis koosneb kummagi poole kuuest esindajast. Protokoll sätestab selle komisjoni töö ja eesmärk on, et kõigis nendes küsimustes, kus võib tekkida vaidlusi ja kaebusi, mis on ainult ühe poole osalusel lahendamatud, võib tulla kokku, kontrollida situatsiooni, saada informatsiooni ja teha ettepanekuid. Komisjoni töölaad ja koosseis peavad olema maksimaalselt demokraatlikud ning samal ajal maksimaalselt toetuma objektiivsele, neutraalsele kompetentsile, mitte subjektiivsetele, mingist hetkesituatsioonist või meelsusest kantud emotsioonidele.
Võin teile veel öelda, et selle lisaprotokolli koostas vastavalt eelnenud kokkulepetele just nimelt Vene Föderatsiooni pool ja ma võin ainult anda au meie partneri kompetentsusele, sest probleemid on tõesti lahendatud maksimaalse objektiivsusega, et vältida pingeid ja anda neile mõlema poole huve arvestav lahendus.
Lubage sellega lõpetada. Nagu ma ütlesin, arutas kodakondsustöörühm eile lepingut. Meie delegatsiooni ja ka kodakondsuse töörühma nimel, kes eile ühehäälselt hääletas lepingu ratifitseerimise poolt, teengi ettepaneku ratifitseerida Vene Nõukogude Föderatiivse Sotsialistliku Vabariigi ja Eesti Vabariigi riikidevaheliste suhete aluste leping.
J. Kass
Lugupeetud ettekandja! Mul on küsimus artikli 3 kohta, kus on räägitud Vene Nõukogude Föderatiivse Sotsialistliku Vabariigi ja Eesti Vabariigi vastastikusest kohustusest isikute suhtes, kes käesoleva lepingu avaldamise hetkel elavad Vene Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi või Eesti Vabariigi territooriumil. Mind huvitab, kas sõna "elavad" käib ka nende kümnete tuhandete siin teenivate sõjaväelaste kohta? Kas nemad elavad siin? Teiseks. Kui on sõna "ei", siis kuidas teeb selle ei jah-iks meie hiljuti vastuvõetud migratsiooniseadus, kus sõjaväelastele lubati anda ajutine elamisõigus?
M. Lauristin
Küsimus, mille esitas lugupeetud rahvasaadik Kass, oli ka meil keelel, sest tahtsime saada kindlust, kuidas tõlgendavad seda probleemi meie lepingupartnerid. Soovitaksin teil kõigepealt võtta lahti lepingu venekeelne tekst, sest vaatamata meie tõlkide püüdele anda absoluutse juriidilise täpsusega eesti keeles edasi algselt siiski vene keeles koostatud lepingu tekst, on siin üks nüanss, mida eesti keel ei kajasta. Ma võin teile edasi anda vene keelt emakeelena kõneleva partnerpoole arvamuse selle artikli sõnastuse kohta. Nimelt on siin öeldud "живущим на момент подписания настоящего договора". Meile selgitati, et vene keeles on vahe, kas öelda "живущие" või "проживающие". Ja teiselt poolt öeldi ka nii, ma tsiteerin: "военнообязанные не живут и не проживают, а дислоцированы." See oli nüüd meie partneri keeleline kommentaar, kuid selle taga on vastastikune, võiks öelda aprioorne arusaamine, et sõjaväeteenistuses olevate isikute probleem on eraldi probleem, et neid ei saa nendes küsimustes vaadata samal alusel nagu tsiviilelanikkonda. Mis puutub sellesse, kuidas immigratsiooniseadus ühte või teist küsimust tõlgendab, siis selle seletuse andmine ei kuulu minu kompetentsi, mistõttu jätame selle praegu välja.
Juhataja
Suur tänu! Valeri Kois.
V. Kois
Lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Mul on küsimus 3. artikli kohta, mis puudutab selle elanikerühma huve, keda võib-olla minagi esindan. Siin on öeldud, et neil, kes allakirjutamise hetkel elavad Eestis, on õigus saada kodakondsus vastavalt oma vabale tahteavaldusele. Olen juba kokku puutunud selle sõnaühendi erineva tõlgendusega. Sellepärast tahaksin teada, kas see tähendab, et neil inimestel, kes praegu elavad Eesti territooriumil, on õigus saada kodakondsus ja me tagame neile selle õiguse ilma igasuguse paiksustsensuseta.
M. Lauristin
Sellessamas 3. artiklis on öeldud, et kodakondsusprobleemide konkreetne lahendus eeldab peale selle üldise leppe ka erileppeid. Peale selle viitab 4. artikkel asukohamaa kodakondsusseadusele, mis teatavasti tuleb mõlemal poolel alles välja töötada, sest ka Vene Föderatsioonil ei ole veel kodakondsusseadust olemas. Mis puutub sellesse, et kõik, kes alaliselt elavad Eestis, saavad õiguse oma vabale tahteavaldusele tuginedes taotleda Eesti Vabariigi kodakondsust, siis see on üldinimlik, nii-öelda rahvusvahelise õiguse printsiip, mille realiseerimise mehhanismi peabki sätestama kodakondsusseadus ja mis tuleb kõne alla ka järgnevates lepetes. Seetõttu ei saa ma teile siit puldist praegu anda nii konkreetset vastust, nagu te ootate, kuid ma olen kindel, et selle konkreetse vastuse me anname kõik üheskoos, sest meie töö jätkub. Ja nagu ma juba ütlesin, me peame ratifitseerima kõigepealt rahvusvahelised lepped, me peame neid analüüsima ja tegema ka juba edasi tööd selleks, et 3. artikli konkreetne lepe täituks konkreetse sisuga. Ma ei saa teile anda seda vastust, mida te ootate, sest selle vastuse saab anda ainult Eesti Vabariigi kodakondsusseadus. Jaa, me garanteerime õiguse kodakondsust saada. Selle me peame tõesti vastavalt kõigile rahvusvahelise õiguse sätetele garanteerima.
K. Kama
Austatud proua Lauristin! Nagu me kõik oleme Jeltsini intervjuudest kuulnud, et tee ta sellest mingit saladust, et tema eesmärk on just nimelt niisuguste lepingute alusel moodustada Liit uutel alustel. Sее on öeldud ka avalduses, mille tegi Ülemnõukogu Presiidium seoses sündmustega Baltimaades, kus on öeldud, et jõu kasutamine tekitab Liidu ümberformeerimist uutel alustel. Ja mina ei leia siit lepingust ühtegi paragrahvi, mis välistaks liidulepingu võimaluse. Ma küsin: mis annab meile tagatise, et kui Ülemnõukogu ratifitseerib vastava lepingu, siis see ei ole meiepoolseks panuseks impeeriumi säilitamisse?
M. Lauristin
Lugupeetud rahvasaadik Kaido Kama! Te võite olla kindel, et sama mure oli ka meil. Ja me rääkisime kõigist nendest küsimusest väga avameelselt mitte ainult delegatsiooniga, vaid ka puhtisiklikult, kui mina ja härra Lippmaa enne jõule viimati härra Jeltsiniga Moskvas kohtusime. Tookord oli jutuks võimalus leping lähemal ajal alla kirjutada ja ka see, et kumbki pool näeb oma tulevikku erinevalt. Just nimelt seesama esimeses artiklis märgitud võimalus, et meie näeme oma tulevikku iseseisva riigina, et meie otsus mitte ühineda liidulepinguga mitte mingites vormides on muutmata ja et see leping ei saa kuidagimoodi panna meid liikuma vastupidises suunas. Meie partnerid kõikidel tasanditel on sellest aru saanud ja juttu on olnud ka just sellest asümmeetriast, kuid mitte ainult juttu. Pöörake oma pilk lepingu 19. artiklile, kus on sõnaselgelt öeldud, et käesolev leping on kahepoolne leping ega puuduta poolte suhteid kolmandate riikidega. Just nimelt selles küsimuses oli ka arutlus, et meie ei saa vaadata antud kahepoolset lepingut mitte mingis vormis mitte mingisuguse liidulepingu osana.
S. Sovetnikov
Lugupeetud Marju Lauristin! Minus tekitab ärevust järgmine asjaolu. Ma ei ole rahvusvahelise õiguse spetsialist ja seepärast tahan küsida, kas käesolev leping Vene Föderatsiooniga kehtib ka siis, kui valitakse uus kõrgeim riigikogu. Võidakse ju öelda, et sellele on alla kirjutanud okupatsiooniparlamendi juht ja kõik meie praegused jõupingutused lähevad vett vedama. Teiseks tahaks ikkagi teada, kas 4. artikli 3. punkt jõustub käesoleva lepingu ratifitseerimise hetkest või kuu aega hiljem, kui töötatakse välja see tõhus kahepoolne kokkulepe. Ma räägin kodakondsusest, Kas me siis ikkagi võime ilma igasuguse paiksustsensuseta täna ratifitseerida lepingu ja homme kirjutada avaldused või saame seda teha kuu aja pärast, kui sõlmitakse kahepoolne kokkulepe ja võetakse vastu otsus selle artikli kohta? Või pärast kodakondsusseaduse vastuvõtmist? Ja veel üks küsimus. Kas te peate võimalikuks kõige lähemal ajal panna arutusele ja vastu võtta Eesti Vabariigi seadus rahvusgruppide õiguste kohta? Meie komisjoni käsutuses on vastav Läti Vabariigi ja Leedu Vabariigi seaduseelnõu ning on olemas ka 1989. aasta 15. detsembri seadus meie vabariigi rahvusgruppide õiguste kohta. Võiksime lähemal ajal ette valmistada ja Ülemnõukogu Presiidiumile esitada samasuguse seaduse meie vabariigi rahvusgruppide õiguste kohta. Ma arvan, et see oleks väga õigeaegne just nüüd, kui me ratifitseerime Vene Föderatsiooniga sõlmitud lepingut, ning vähendaks tublisti pinevust Eesti rahvussuhetes. Tänan!
M. Lauristin
Kõigepealt esimesest küsimusest, mis puudutab selle lepingu garanteeritud kehtivust ka siis, kui me oleme lõpetanud üleminekuperioodi ja valinud Eesti Vabariigi seadusliku riigikogu. See küsimus käib tegelikult selle kohta, missugune on meie töö kvaliteet. Kas see kvaliteet on niisugune, et ka järgmised valitud kogud selle heaks kiidavad? Ja ma ütlen juba ette, et rahvusvaheliste lepingute puhul see kvaliteet peab niisugune olema, sest muidu ei ole rahvusvahelises elus mitte mingisugust stabiilsust. Meie oma komisjoniga – ja ma usun, et meie kõik – oleme töötanud selles vaimus ja kindlas tahtmises, et panna tõepoolest vankumatu alus vastastikku võrdõiguslikele, usaldavatele ja lugupidavatele suhetele Eesti Vabariigi ja Vene Föderatiivse Vabariigi vahel. Ka selleks ajaks, mida me kõik soovime ja mil Eesti Vabariik on riiklikult täiesti iseseisev. Ja nagu näitab sündmuste areng Venemaal, jõuab ka Vene vabariik järjest enam soovini olla tõesti täielikult suveräänne iseseisev riik maailmakaardil. Me ei saa praegu ette ütelda arengu lõpp-punkti ei Venemaa ega kogu Euroopa seisukohalt. Me saame öelda enda kohta seda, mida me tahame. Kuid me saame öelda ka seda, et me tahame heanaaberlikke koostöösuhteid Venemaaga, ja see on selle lepingu mõte. Ma ei usu, et see mõte saaks olla võõras mis tahes Eesti parlamendile. Nüüd, mis puudutab ikkagi 3. artikli kehtivust. On täiesti selge, et 3. artikkel kehtib selle lepingu ratifitseerimise hetkest, nii nagu ka kõik teised selle lepingu artiklid. See tähendab, et see garanteeritud õigus on lepingus tõepoolest vastavalt tema kehtestamisele, tema ratifitseerimisele olemas. Ma tooksin siin ühe niisuguse paralleeli, mis on võib-olla rohkem filosoofiline kui juriidiline. Kõigil inimestel on olemas üldinimlikud õigused ja ka päris konkreetsed kodaniku- ning muud õigused, nii et selles mõttes on kõik inimesed oma õigustes üldiselt võrdsed. Kuid samal ajal me teame, et ka näiteks ÜRO inimõiguste deklaratsioon vajab täiendamist ja realiseerimist iga maa konkreetsetes seadustes. Ei piisa üldõigusest, on vaja konkreetset seadust, et see õigus igapäevaelus omandaks konkreetse sisu ja et oleks tagatud ka mehhanism, millega ta realiseeritakse. Ja realiseerimise käik, nagu siin on öeldud, sõltub peale selle iga inimese enda vabast tahtest, tema isiklikust suhtumisest. Nii et see ahel käivitub üldisest õigusest, kuid nõuab ka edasist tööd. Et kogu ahel hakkaks tööle, peab see algus olema tehtud, me ei saa lõpust alustada. Seepärast ma võingi ainult kinnitada, et see on järgneva suure ja keerulise töö aluspunkt. Mis puutub rahvusgruppide õigusi sätestavasse seadusse, siis me oleme rääkinud siin saalis sellest mitmeid kordi ja mul on hea meel kuulda, et rahvussuhete komisjon on oma töös jõudnud nii kaugele, et esitada selle seaduse projekt presiidiumile. Ja kui see on esitatud, läheb töö selle kallal edasi täpselt niisamuti nagu kõikide teiste seadusprojektide puhul. Olen teiega täiesti nõus, et praegu on sellise seaduse aktuaalsus suur, kuigi see on alati suur olnud. Ma ei ütleks, et ta nüüd oleks järsult suurem, kui oli eile või nädal tagasi. Kindlasti on selle lepingu 4. artiklis ka mainitud ja sätestatud, et niisugune seadus peab olema.
A. Sirendi
Mul on lugupeetud ettekandjale kaks küsimust. Esimene. Kahju, mis Nõukogude Liit on Eesti rahvale tekitanud, on kajastatud meie poolt koostatavas arveraamatus. Kas te näete selles kahjutekitamises ka Venemaa eriosa ja kas sellest oli juttu Jeltsiniga? Teine küsimus. 6. artiklis on juttu riigipiiri režiimist, kas meie riigi piir NSV Liidu ja Venemaaga langeb põhimõtteliselt kokku ja on samas kohas?
M. Lauristin
Mõlemad küsimused puudutavad sisuliselt mitte meie, vaid Venemaa parlamendi kompetentsi. Praeguse Vene Nõukogude Föderatiivse Vabariigi suhted Nõukogude Liiduga (ka õigusjärglussuhted), samuti praeguse Vene Nõukogude Föderatiivse Sotsialistliku Vabariigi suhted (ka õigusjärglussuhted) selle Vene Föderatsiooniga, kellega Eesti Vabariik sõlmis Tartu rahu, on küsimused, mille aktuaalsus Vene parlamendi jaoks iga päevaga suureneb. Ja ka lahendid, vähemalt poliitilisel tasemel, järjest täpsustuvad ja radikaliseeruvad. Seda näitab kas või Nõukogude Liidu rahvasaadikute IV kongress, kus Venemaa oma majanduslikku iseseisvust realiseeris eelarveprobleemides. Kuid kahtlemata ei ole see protsess jõudnud lõpule. See, et Vene parlament ei ole öelnud veel oma selget sõna nende suhete kohta ega oma õigusjärgluse probleeme lahendanud, kajastus ka suhtumises meie korduvasse ettepanekusse, nõudmisse tuua sõnaselgelt preambulasse sisse Tartu rahuleping. Nagu te näete, on see sealt sellisel kujul siiski välja jäänud, ehkki on küll olemas kahekordse viitena, kuna Venemaa tunnustab meie 30. märtsi ja 7. augusti otsuseid. Põhjendus oli just see, et kõik need õigusjärglusprobleemid, kaasa arvatud, võib-olla, isegi esmajärjekorras majanduslikud probleemid, seesama kahjude kompenseerimine jm., on vaja endal selgeks vaielda. Seepärast ei olnud nad veel valmis vastama kõigile neile küsimustele. Ja ka mina ei ole selleks praegu rohkem valmis kui nemad.
N. Zolin
Lugupeetud Marju Lauristin! Lepingus ei ole sõnagi Eesti Vabariigi riigipiiri kohta. Kas see tähendab, et sõlmitakse eraldi leping või võetakse aluseks 1920. aasta lepped?
M. Lauristin
Sellest on küll kord juba olnud juttu, aga ma kordan veel, et leping sätestab 6. artiklis selle, et piiriküsimustes on vaja eraldi lepingut. Ma ütlesin ka oma ettekandes, et need on eriti keerukad küsimused ja et neid tuleb lahendada kooskõlas kogu Euroopa arenguga vastavalt Euroopa julgeoleku- ja koostööleppe põhimõtetele. Me sätestasime selles artiklis mitu olulist asja. Esiteks, et probleem on olemas, et see ei ole lahendatud. Teiseks, et pooled kaitsevad ja garanteerivad teise poole territoriaalset terviklikkust. See tähendab, et olukorras, kus see võib nii väliste kui sisemiste jõudude survel olla ohus, on pooled üksteisele garantiiks. Ja kolmandaks, et konkreetne lepe riikidevahelise piiri kohta on järgnevate läbirääkimiste objektiks.
А. Novohatski
Lugupeetud juhataja! Lugupeetud Marju Lauristin! Mul on küsimus riikidevaheliste suhete aluste lepingu protokolli 2. artikli kohta. Selle artikli kolmandas paragrahvis on öeldud, et kõrge lepingupool valib komisjoni liikmed oma kodanike hulgast ning need peavad olema kõrgete kõlbeliste omadustega ja kompetentsed inimesed, sealhulgas inimõiguste alal. Mind huvitab see, kas mina olen kodanik. Kas mina, Ülemnõukogu saadik, võiksin praegu olla selle komisjoni liige?
M. Lauristin
Lepingus on öeldud, et kumbki pool garanteerib õiguse säilitada, antud juhul siis Eesti suhtes säilitada Eesti Vabariigi kodakondsuse või saada see. Järelikult on Eesti Vabariigi kodakondsuse olemasolu lepingus nimetatud. Meie oleme praegu kodakondsusküsimuste lahendamisel üleminekujärgus, poole peal. Konkreetset vastust küsimusele, missugune on kõnealuse komisjoni liikmeks olemise ja kodakondsusküsimuse lahendamise suhe, siin sellises mõttes ei ole, kuigi need võimalused lähtuvad lepingust. Nii et ma ei saa jällegi praegu teile vastust anda, sellele küsimusele me peame koos vastuse andma. Protokoll üldse põhimõtteliselt ei näe ette, et kõik komisjoni liikmed peavad olema Ülemnõukogu liikmed. Siin on öeldud kodanikud, mitte Ülemnõukogu liikmed. Arvan, et praegu ongi aeg hakata igaühel mõtlema selle üle, missugune peaks olema meiepoolse komisjoni koosseis. Need ettepanekud tuleb teha saadikutel ja saadikugruppidel. Meil on 30 päeva pärast lepingu kehtima hakkamist aega kõik küsimused detailselt, rahulikult omavahel läbi kaaluda ja vaatavad otsused teha, et see vastav komisjon tõesti oleks demokraatlik ja teovõimeline.
A. Labassov
Lugupeetud juhataja! Lugupeetud Marju Lauristin! Minu küsimus haakub kolleeg Novohatski küsimusega. Tahaksin juhtida teie tähelepanu 2. artikli 2. punktile, kus on öeldud, et mõlemad kõrged lepingupooled nimetavad pärast käesoleva protokolli jõustumist 30 päeva jooksul komisjoni koosseisu 6 inimest. Kas me võtame siis 30 päeva jooksul vastu kodakondsusseaduse, et meil ei tekiks kahtlust käesoleva artikli 3. punkti suhtes?
M. Lauristin
Kindlasti see ei tähenda, et nimetatud punkt kohustab meid 30 päeva jooksul võtma vastu kodakondsusseadust, aga 30 päeva jooksul peame need küsimused enda jaoks selgeks rääkima, ka komisjoni koosseisu jne. Lepingus on juttu, et on olemas Eesti Vabariigi ja Vene Nõukogude Sotsialistliku Föderatiivse Vabariigi kodanikud, kuid me ei ole veel omavahel ka teinud selgeks, kas meie hulgas on praegu Vene Nõukogude Föderatiivse Sotsialistliku Vabariigi kodanikke. Asi on selles, et need küsimused on omavahel seotud, kuid selle artikliga ei ole veel üheselt määratud ju komisjoni koosseis ega see, keda üks või teine pool sinna määrab.
I. Raig
Austatud spiiker! Austatud ettekandja! Mul on kaks küsimust ja üks ettepanek. Esimene küsimus: milline on selle lepingu staatus rahvusvahelise õiguse seisukohast? Ma pean silmas, kas ta kuulub ka kuskil registreerimisele jne. Teine küsimus. Milline on lepingu täitmise kontrolli mehhanism, kuidas tagatakse lepingu täitmine? Ja ettepanek kõlab niimoodi: kui meil tekib nüüd vaba moment, siis peaksime kokku kutsuma Ülemnõukogu saadikugrupi, kes on ennast registreerinud toetama Vene demokraate, et võtta ühendus Vene Föderatsiooni parlamendiga ja töötada välja kontaktide jätkamise taktika. Tänan!
M. Lauristin
Esimene küsimus vajab kindlasti kommentaari rahvusvahelise õiguse spetsialistilt. Mina võin vastata lihtsalt lähtudes sellest, missugune oli komisjoni liikmete arusaamine. Ja ma pean ütlema, et teise poole delegatsiooni hulgas oli ka väga häid rahvusvahelise õiguse spetsialiste. Lepingu preambula viitab sellele, et see on riikidevaheliste suhete aluste leping. See on ka pealkirjas kajastatud. Preambulas olevad viited ÜRO põhikirja tunnustamisele jne. osutavad sellele, et eesmärk on saada lepingule tunnustust kui rahvusvahelisele lepingule. Milline on see konkreetne mehhanism, kuidas me sinnani jõuame, mis takistused siin on – see on omaette küsimus. Mis puutub konkreetsesse kontrolli, siis üks selle kontrolli abinõusid peakski olema lisaprotokollis ette nähtud komisjon. Ja ilmne on, et see ei ole ainus, sest majanduslepped, ka majanduslepingus fikseeritud majandussuhted vajavad omaette kontrollimehhanismi. Ma usun, et siin võib tulla veel uusi ettepanekuid, kuid kindlasti peame põhilised kontrollijad olema meie ise, s.t. meie Ülemnõukogu ja Vene Föderatsiooni Ülemnõukogu.
J. Reinson
Lugupeetud Ülemnõukogu juhataja! Austatud ettekandja! Mul on küsimus ikka sellesama 3. artikli kohta. Me oleme Eesti Vabariigi Ülemnõukogus, meie riigikeel on eesti keel ja me teame üsna täpselt, mis tähendab üks või teine väljend eesti keeles. Ma loen nüüd ette selle, mida ma enda jaoks pean sellest artiklist oluliseks, ja siis esitan küsimuse. "Vene Nõukogude Föderatiivne Sotsialistlik Vabariik ja Eesti Vabariik võtavad endale vastastikku kohustused tagada isikutele, kes allakirjutamise hetkel elavad Eesti Vabariigi territooriumil ning on praegu NSV Liidu kodanikud, õiguse säilitada või saada Eesti Vabariigi kodakondsus vaatavalt nende vabale tahteavaldusele." Miks ma peaksin seda seadust kuidagi tõlgendama või sellest teisiti aru saama?
M. Lauristin
Siin on öeldud niiviisi: säilitada või saada Vene Nõukogude Föderatiivse Sotsialistliku Vabariigi või Eesti Vabariigi kodakondsus vastavalt nende vabale tahteavaldusele. Tähendab, kõne all on kahe võrdväärse kodakondsuse olemasolu ja valik, mida isik teeb. Seejuures võib isik loomulikult teha ka kolmanda valiku, võib valida kolmanda riigi kodakondsuse või kodakondsuseta isiku staatuse, mis on 4. artiklis sätestatud. Ja selle valikuvõimaluse, valikuvabaduse garanteerimine, nagu ma juba ütlesin, kuulub rahvusvaheliste inimõiguste normidega sätestatud õiguste hulka.
J. Allik
Lugupeetud proua ettekandja! Me kõik peame seda lepingut tõlgendama oma valijatele, sest siin on olulised punktid, mille üle on Eestis viimastel aastatel käinud väga terav diskussioon. Ja ma arvan, et kõigile on selge, kui oluline on tõlgendada seda ühtmoodi. Et ei juhtuks, et Eestis tõlgendatakse seda lepingut ühtemoodi ja Vene Föderatsioonis teistmoodi. Seetõttu küsin, kas ma tõlgendan seda lepingut õieti, kui ma saan temast aru nii, et 3. artikkel käsitleb kodakondsuse andmist vastavalt tahteavaldusele kõigile nendele inimestele, kes elavad Eestis lepingu ratifitseerimise momendil. Artikkel 4 puudutab aga naturalisatsiooni, tähendab tulevikus neid inimesi, kes on Vene Föderatsiooni kodanikud, elavad Eestis või satuvad siia elama ja soovivad saada Eesti kodakondsust. Praegu minu meelest ei ela Eestis ühegi seaduse alusel ühtegi Vene Föderatsiooni kodanikku. Artikkel 4 aga räägib teise lepingupoole kodanikest.
M. Lauristin
Niipalju kui mina aru saan, on Nõukogude Liidu ja Vene NFSV konstitutsioonis, mis teatavasti kehtivad Vene NFSV-s, aga sätestatud Vene NFSV ja Nõukogude Liidu n.-ö. kaasnev või topeltkodakondsus. Seejuures ei ole midagi öeldud selle kohta, et Vene NFSV kodanik, kes lahkub Vene NFSV territooriumilt, kaotaks Vene NFSV kodakondsuse. See küsimus on teatavasti veel täpselt reguleerimata ja jääb väljapoole seda lepingut. Mis puutub tõlgendamisse, siis see, et lepingut tõlgendatakse mõlemal poolel ühtmoodi, on seadusandja kompetents, mitte ühe või teise konkreetse saadiku arvamuse kompetents. Seetõttu ongi vaja lisaleppeid, mis peavad andma niisugused tõlgendused, et ei tekiks kaksipidi mõistmise võimalust. 3. ja 4. artikli puhul on täiesti loomulik, et nendes on erinevad aktsendid, kuid samal ajal ei saa mehhanism olla sama lepingu raames vastuolus. See, et artikkel 4 peab oma maa kodakondsusseaduse olemasoluga selle järgimist n.-ö. vaieldamatuks, on hoopis laiema tähendusega. Kuidas neid kaht artiklit koos tõlgendada, see tuleb kindlasti määrata konkreetses leppes. Teie tõlgendus, et meil Vene NFSV kodanikke ei ole, pole minu arusaamade järgi, lähtudes Vene NFSV ja NSV Liidu konstitutsioonist, siiski ka õige.
S. Volkov
Lugupeetud juhataja! Lugupeetud Marju Lauristin! Mul on kaks küsimust. Esimene puudutab minu valijad, kellest enamikul on praeguseni NSV Liidu kodakondsus. Kuidas kohaldatakse 3. ja 4. artiklit nende suhtes? Ma pean silmas sõjaväelasi, kes ju ka 30 päeva pärast lepingu allkirjutamist elavad Eesti Vabariigis edasi. Millised kodaniku- ja poliitilised õigused ning vabadused ja sotsiaalsed ning majanduslikud õigused on siis neil sellest lepingust lähtudes? Teine küsimus on mul protokolli 5. artikli punkti 7b kohta, milles on öeldud, et kui otsust käesoleva artikli 4. punkti sätete raames ei ole saavutatud, siis piirdub komisjon oma otsuses faktide lühikokkuvõttega jne. Kas lepingu arutamisel ei olnud juttu võimalusest kaasata selle punkti puhul rahvusvaheline arbitraaž?
M. Lauristin
Kuna Vene NFSV-l ei ole oma armeed – vähemalt praegu mitte, kuigi Jeltsin eile ütles, et see tuleb –, siis sõjaväelaste õigused, staatus jne. ei olnud meis läbirääkimiste objektiks. See peab olema objektiks läbirääkimistel Nõukogude Liiduga, kelle vägedest on jutt. Mis puutub sellesse artiklisse lisaprotokollis, siis see on minu meelest väga õige märkus. Kui me edaspidi realiseerime selle protokolli, peame seda kahtlemata ka arvesse võtma. Lisan selle lihtsalt kui ettepaneku tuleviku jaoks, sest me saame seda komisjoni tööreeglit kindlasti täiendada. Aitäh!
А. Maarend
Lugupeetud Ülemnõukogu esimees! Lugupeetud juhataja ja ettekandja! Ma olen sunnitud pöörduma tagasi selle 3. artikli juurde ja väljendama oma hämmastust täna kuuldud kommentaaride üle. On ju selle artikli esimeses lõikes sõnaselgelt deklareeritud kodakondsuse nullvarianti seisuga 12. jaanuar 1991. Siin on öeldud: "Käesoleva lepingu allakirjutamise hetkel." Ei räägita mitte ratifitseerimise, jõustumise hetkest, vaid allakirjutamise hetkest. Siin ei saa olla juttugi sellest, et nendele isikutele, kes tahavad saada kodakondsust, esitatakse veel lisatingimusi, sest on deklareeritud, et see toimub nende vaba tahte avalduse alusel. Tähendab, me ei saa vaba tahte avaldusele seada enam mingisuguseid piiranguid. Jutt on täiesti üheselt vaba tahte avaldusest. Miks püütakse meid nüüd siis panna uskuma, et me ei oska lugeda, ja kas Eesti pool on tõesti valmis hakkama juba esimest riikidevahelist lepingut rikkuma? Veel enne selle lepingu jõustumist? Tänan!
M. Lauristin
Härra Maarend! Ega ma ei pea teie sõnavõtust ometi nii aru saama, et me pärast selle lepingu jõustumist enam ei vaja oma kodakondsusseadust? Kas te arvate, et kodakondsusseaduses on need konkreetsed õiguse realiseerimise mehhanismid ülearused? Arvatavasti on meil kõigil siiski nii palju filosoofilist haridust, et mõista: õigus, mis on nii-ütelda võimalikkuse kategooria, ja selle realiseerimine on kaks eri tasandi nähtust ja konkreetne seadus peab näitama just nimelt neid mehhanisme. Ka minul on näiteks õigus saada autojuhilubasid. Noh, see on natuke teise tasandi näide. Aga ometigi me teame, et isiku tahteavaldus tähendab ka seda, et ta realiseerib selle tahte kindlal viisil. Nii et ma arvan, me peame ikkagi töötama välja konkreetsed mehhanismid, konkreetsed kokkulepped ja siis saame konkreetselt rääkida ka selle õiguse realiseerimise viisist.
Mis puutub aga niinimetatud nullvarianti, siis kuna see pole juriidiline termin, vaid teatav poliitiline metafoor, on erinevad poliitilised jõud ja erakonnad kasutanud seda väga erinevas kontekstis. Näiteks üks nullvariandi tõlgendus, mida ka teie ilmselt mõtlete, on see, kus peetakse silmas võrdseid inimõigusi, rahvusvaheliselt sätestatud inimõigusi. Teine sai aga alguse omaaegsest Eesti NSV kodakondsuse projektist, mis nägi kõigile Eestis elavatele inimestele automaatselt ette n.-ö. kodakondsusvahetuse. Sellest on läinud mööda juba piisavalt aega, me oleme neid asju omavahel palju arutanud, selgitanud, ja näidanud ka, et just isikliku tahteavalduse, isikliku valiku printsiip kui demokraatliku valiku, kodakondsuse valiku printsiip on radikaalne veelahe. Leping on kooskõlas selle demokraatliku printsiibiga.
V. Kois
Ka minu teine küsimus puudutab 3. artiklit. Vaatamata kõrvalepõikele kõrgfilosoofiasse, jääb mulle ikkagi mulje, et me ise teadlikult ähmastame selle küsimuse olemust. Asi on selles, et Eesti võtab praegu endale kohustuse tagada kodakondsuse valik. See tähendab, et ta võtab endale ka kohustuse viia tulevane kodakondsusseadus vastavusse käesoleva lepinguga, milles on ette nähtud tagada kõigile praegusel hetkel Eestis elavatele inimestele valikuvabadus. Kas me siis tõesti iseennast nii vähe austame, et pooldame asjatundlike inimestena sellist lävimistasandit? Tänan!
M. Lauristin
Ma ei saa siin mitte midagi muud vastata kui täpselt sedasama. See on rahvusvaheline printsiip, mida järgivad kõik maad, kes on nendele rahvusvahelistele lepetele alla kirjutanud. Ometi on kõigil neil maadel ka kodakondsusseadused, mis samuti kehtivad ja on rahvusvaheliselt aktsepteeritud. Ja me teame, et need seadused võivad olla küllaltki erinevad.
A. Labassov
Lugupeetud juhataja! Lugupeetud Marju Lauristin! 4. artikli kohaselt kohustuvad mõlemad kõrged lepingupooled tagama kodanikele nende rahvuslikust kuuluvusest sõltumata kõik kodaniku- ja poliitilised õigused ning vabadused, samuti sotsiaalsed, majanduslikud ja kultuurilised õigused. Kuid me kõik teame ju väga hästi, et need jagunevad võõrandamatuteks inimõigusteks ja kõikvõimalikeks muudeks õigusteks. Pealegi kavatseme teie sõnutsi lähemal ajal ratifitseerida Pariisi harta. Tahaksin teada teie isiklikku arvamust. Kas see tähendab, et me peame lähemal ajal väga tähelepanelikult läbi vaatama kõik varem vastu võetud seadused, lähtudes sellest, kuidas need vastavad kõnealuse lepingu artiklitele ja Pariisi harta sätetele? Tänan!
M. Lauristin
Ma olen täiesti veendunud, et kui me ratifitseerime rahvusvahelise õiguse mis tahes dokumendi, siis kahtlemata peavad juristid, eksperdid ja teised spetsialistid meie seadusliku tegevuse läbi vaatama. Ma ei saa teile ette öelda nende tegevuse kõiki valdkondi ja tulemusi, kuid ma usun, et pärast seda analüüsi saavad kõrvaldatud väga paljud demagoogilised, poliitilised süüdistused, nagu ei vastaks meie seadused rahvusvahelise õiguse dokumentidele. Me oleme ka neid vastu võttes silmas pidanud just rahvusvahelist õigust. Aga ma ei välista, et võib olla ka neid juhtumeid, kus me peane ühte või teist oma tööd kriitiliselt vaatama. Ja ma usun, et meile kõigile on kasuks, kui me tõepoolest jõuame oma poliitilise ja juriidilise tegevuse kõigis üksikasjades rahvusvahelise õiguse tasemele.
Juhataja
Suur tänu, Marju Lauristin! Ma palun hetkeks tulla tagasi juhatuse laua äärde, me peame siin nõu.
Lugupeetud Ülemnõukogu! Mul on ettepanek katkestada päevakorrapunkti arutamine ja ma palun selleks Ülemnõukogu otsust lihthäälteenamusega. Kõigepealt kohaloleku kontroll. Kohal on 82 saadikut, puudub 23. Erakorralised volitused jätavad mulle ka õiguse rakendada reglementi täies ulatuses.
Lugupeetud Ülemnõukogu, kes on selle poolt, et käsiloleva päevakorrapunkti arutamine praegu katkestada ja jätkata samal istungjärgul? Palun hääletada! Selle ettepaneku poolt on 69 saadikut, vastu 10, erapooletuid on 1. Arutelu on katkestatud.
Ma paluksin sisse lülitada ülekande Lossi platsilt. Kes meil esineb ettekandega? Pavel Panfilov.
P. Panfilov
Lugupeetud Ülemnõukogu! Lugupeetud külalised! Lugupeetud Eestimaa elanikud! Miitinguliste nimel, kes on täna kogunenud selle hoone ette, kus peab istungeid meie Ülemnõukogu, olen kohustatud tegema teile ja kogu Eesti rahvale teatavaks järgmised nõudmised.
Vabariigi töökollektiivide ja valijate nõudmised Eesti Ülemnõukogule ja valitsusele.
Ülemnõukogu 12. koosseisu ja tema poolt moodustatud valitsuse tegevus on põhjustanud vabariigi töötajate ja teiste elanike seas pettumust ning üha suurenevat nördimust.
Poliitiliste kirgede laineharjal valitud kõrgeim võimuorgan võttis algusest peale NSV Liidu suhtes jäiga ja destruktiivse, ideoloogilisest vastasseisust lähtuva hoiaku, hakates eitama NSV Liidu põhiseadust ja teisi õigusakte. Vabariigi parlamendis valitseb miitinguõhkkond, võetakse lõputult vastu poliitilisi deklaratsioone ja resolutsioone, mis Eesti rahvale midagi ei anna. Rahvarinde valitsus, keda seadusandjad üldse ei kontrolli, on valla päästnud tõelise majandusliku terrori töötajate ja eriti vaeste elanikkonnakihtide kallal. Toiduainete, esmatarbekaupade ja teenuste hindade ohjeldamatu tõus, üle jõu käivad maksud, üha suurenev juhtimisaparaat ja sõjaväestatud formeeringud lasuvad raske koormana töörahva õlul. Inimeste heaolu on järsult halvenenud, sajad tuhanded on jõudnud vaesuspiirile.
Vabariigi riigivõimu- ja juhtimisorganite nõusolekul rikutakse jämedalt kodanike õigust tööle, haridusele ja eluasemele. Nende mahitusel alandatakse ja solvatakse sõjaväelasi ning nende perekonnaliikmeid, sõja- ja tööveterane. Diskrimineerivate seaduste vastuvõtmine on õhutanud rahvustevahelist vastuseisu ning viinud olukorra nii kaugele, et Eestis on tekkinud verevalamise oht. Kõik see näitab, et Ülemnõukogu ja valitsuse praegune koosseis ei ole suuteline tagama rahvustevahelist üksmeelt ega stabiliseerima poliitilist ja majanduslikku olukorda. Seepärast me nõuame resoluutselt:
1. Võtta viivitamatult vastu seadusandlik otsus peatada kõik määrused hinnatõusu kohta ja taastada hinnad, mis kehtisid kuni 1990. aasta 15. oktoobrini. Sätestada, et jaehindu võib tõsta ainult siis, kui on olemas elanike sotsiaalhoolduse ja hinnatõusu kompenseerimise programm ning kui lähtutakse kõigi vabariikide ühtsest hinnapoliitikast.
Vaadata läbi vabariigi maksuseadused ja viia need kooskõlla Liidu õigusaktidega.
2. Taastada vabariigis Nõukogude Liidu ja Eesti NSV põhiseaduse toime, täita kõik NSV Liidu presidendi seadused ning revideerida kõiki seadusi ja otsuseid, mis rikuvad inimõigusi, sealhulgas sõjaväelaste õigusi.
3. Muuta Eesti ministrite kabineti koosseisu ja moodustada kvootide alusel rahvaühtsusvalitsus.
Meie nõudmised tuleb läbi vaadata ja täita ühe ööpäeva jooksul alates hetkest, mil see dokument Ülemnõukogule üle antakse.
Kui selle aja möödudes neid nõudmisi ei rahuldata, jätkavad töökollektiivid ja valijad protestiaktsioone ning hakkavad kõigi neile kättesaadavate vahenditega taotlema valitsuse erruminekut ja Eesti Ülemnõukogu 12. koosseisu laialisaatmist ning uute Ülemnõukogu valimiste korraldamist. Teatame, et meie eesmärkide saavutamiseks vajalikku poliitilist organiseerimistööd volitame tegema koordineerimiskomiteed, mis ühendab töökollektiive, rahvasaadikute nõukogusid, parteisid, ühiskondlikke organisatsioone ja liikumisi, kes on sotsialismi ja Nõukogude föderatsiooni koosseisus oleva iseseisva Eesti poolt.
Vastu võetud Toompeal, Eesti Ülemnõukogu hoone juures toimunud miitingust osavõtjate poolt Tallinnas, 15. jaanuaril 1991. Tänan!
S. Volkov
Lugupeetud juhataja! Lugupeetud Marju Lauristin! Kaks päeva tagasi pöördus Vene Föderatsiooni Ülemnõukogu esimees Boriss Jeltsin Venemaalt teenistusse kutsutud sõjaväelaste poole. Kas käesoleva lepingu 3., 4. ja 5. artikkel käivad ka nende kohta?
M. Lauristin
Küsimus võõra riigi territooriumil dislotseeruvatest, teisest riigist sõjaväkke võetud väekontingentide poliitiliste õiguste kohta selles riigis, kus nad asuvad, on väga keerukas rahvusvaheline küsimus. Ja ma arvan, et vähemasti selle lepingu sõlmimise, nende läbirääkimiste ajal ei olnud need probleemid Venemaalegi selged. Ka seesama üleskutse tehti pärast seda, kui leping oli juba alla kirjutatud. Nii et teil on õigus, kui Venemaa ise areneb edasi oma suhtumises sõjaväkke, tulevad need probleemid meil ka arutusele. Lepingu ettevalmistamise ajal ei olnud nad sellisest vaatevinklist üldse veel esile tõusnud.
J. Reinson
Lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Ma olen ikka ja jälle nendesamade 3. ja 4. artikli juures. Vastates härra Maarendile te viitasite rahvusvahelisele õigusele. Rahvusvahelisele õigusele viitab artikkel 4. Ja mina tõesti ei saa ka siit edasi, kui me peaksime hakkama ratifitseerimist hääletama. Ma tahaksin kuulda meiepoolsete ekspertide selgitust sellele, võib-olla härra Kiris on saalis ja vastab.
M. Lauristin
Kahtlemata saab härra Kiris siin täiendada. Me oleme sedasama küsimust arutanud oma komisjonis ja ka härra Käbiniga, kes on rahvusvahelise õiguse ekspert. Mis puudutab seda, kas 3. artikli kohta käivad rahvusvahelise õiguse sätted, siis peab ütlema, et nad käivad kogu lepingu kohta, see on kirjas juba lepingu preambulas. Me ei saa vaadata lepingu üht artiklit lahus teisest, 3. ja 4. artikkel käsitlevad üht ja sama probleemistikku ja nende lahendused peavad olema ka ühtsetel alustel. Ma juhiksin nüüd teie tähelepanu veel niisugusele puhtmõistelisele erinevusele, mis nähtavasti ka segab selle artikli vastuvõttu. Jutt on ikkagi õigusest saada kodakondsus, mitte muutuda kodanikuks. Siin on see vahe. Probleem on selles, kas me vajame kodakondsusseadusega sätestatud mehhanismi kodakondsuse saamiseks või me ei vaja seda ja anname automaatselt võimaluse muutuda ühe maa kodanikust teise maa kodanikuks. See on üks punkt, teine punkt on rahvusvahelise õigusega sätestatud iga inimese õigus valida kodakondsust, mis on väga kindlalt paika pandud. Nende kahe vahele me peame mahutama oma kodakondsusseaduse.
N. Aksinin
Lugupeetud Ülo Nugis! Pöördun isiklikult teie poole. Palun kasutage oma erakorralisi volitusi ja laske sellest hoonest ja hoovist ära viia kogu valvemeeskond. Laske vastas olevast kirikust ära viia kogu valvemeeskond ja kõik keemilised preparaadid. Parlamendi ja isiklikult teie julgeoleku tagamise võtan enda peale. Mitte midagi ei juhtu.
Juhataja
Suur tänu! Me kaldusime küll päevakorrast kõrvale. Ma ei ole nii väeti ja põdur, vaid täiesti kõrge kvalifikatsiooniga Punaarmee ohvitser, kes suudab ise enda eest seista, muud abinõud aga võtab tarvitusele valitsus. Suur tänu, Marju Lauristin! Praegu rohkem meil küsimusi ei ole.
Lugupeetud Ülemnõukogu! Kuulutan välja pooletunnise vaheaja ja palun vanematekogu tööruumi 161.
V a h e a e g


Juhataja
Lugupeetud Ülemnõukogu! Istungjärgu töö jätkub. Kontrollime kohalolekut. Kohal on 75 saadikut, puudub 30.
Lugupeetud Ülemnõukogu! Avame läbirääkimised ratifitseerimise üle. Indrek Toome.
I. Toome
Lugupeetud Ülemnõukogu juhataja! Head kolleegid! Poliitiline ja majanduslik ebastabiilsus Nõukogude Liidus süveneb iga päeva ja tunniga. Loomulikult mõjutab see ka meil toimuvat. Niisugune väljakujunenud kriisiolukord seab ohtu kõik rahvad, inimesed, poliitilised jõud ja ka rahva valitud organid, institutsioonid, kes faktiliselt asuvad täna Nõukogude Liidu territooriumil.
Olukord Nõukogude Liidus on olnud pikka aega määramatu ja see määramatus kasvab pidevalt. NSV Liidu keskvõim, president, Ülemnõukogu, Ülemnõukogu Presiidium ja valitsus, kes seni mingilgi määral mõjutasid NSV Liidus toimuvaid protsesse ning püüdsid mitte anda täit tegevusvõimalust reaktsioonijõududele, see tähendab konservaatoritele, partokraatidele, sõjalis-tööstuslikule kompleksile, sõjaväele, on minu arvates minetamas oma tähtsust sündmuste edasise arengu mõjutamisel. Ma avaldan oma otsekohese arvamuse: NSV Liidu president ja NSV Liidu Ülemnõukogu oma võimu NSV Liidus juba enam ei realiseeri. Võib-olla on riigipööre juba toimunud. Eriliselt toestavad seda loogikat hiljutised ja tänased sündmused Leedus, Baltikumis ja mitmetes teistes NSV Liidu piirkondades. Et olukorda võib hinnata vaid nii, tunnistavad ka NSV Liidu presidendi Mihhail Gorbatšovi, kaitseminister Dmitri Jazovi ning siseminister Boriss Pugo NSV Liidu Ülemnõukogus, televisioonis ja raadios antud selgitused ja hinnangud Baltikumi sündmustele. Mul ei ole kahtlust, et nimetatud isikud on täna reaktsioonijõudude mõtete ja arengustsenaariumide väljaütlejad, elluviijad ja ka kaitsjad.
Nagu kõigile teada, said demokraatlikult meelestatud poliitikud NSV Liidu juhtkonnast varakult kõrvaldatud. Tänane asjade seis nõuab, et kõik demokraatlikult, edumeelselt meelestatud poliitilised jõud, rahvad, inimesed, kes faktiliselt asuvad NSV Liidu territooriumil, peavad rohkem kui kunagi varem mõtlema, kuidas ühiselt võidelda reaktsioonijõudude ohjeldamatu pealetungiga. See võitlus on julm, tema eesmärk meil kõigil teada. Ükskõik, kes sellest täna kõrvale jääb, peab endale aru andma oma vastutusest. Mihhail Gorbatšovi eilne esinemine NSV Liidu Ülemnõukogus oli reaktsioonijõudude poolt hirmutatud inimese keerutamine ja see sunnib meid tegema väga süngeid järeldusi. Järeldusi teevad juba NSV Liidu Ülemnõukogu saadikud, kelle näoilmest te võisite välja lugeda sedasama segadust, mis oli presidendi näos. Järeldusi teevad kõik need inimesed, kes jälgisid Kesktelevisiooni saadet, ja loomulikult maailma üldsus. Nähtavasti olid reaktsioonilised jõud NSV Liidu edasise arengu jaoks – s.t. loomulikult ka Balti riikide tarvis – välja töötanud stsenaariumi, mille põhielluviijana olid ette nähtud armeeüksused ja siseväed. See käivitati Leedus ja mujal Baltikumis ning kahtlemata pidi see eskaleeruma ka Liidu teistesse piirkondadesse. Selle stsenaariumi eesmärk on peatada vabadusejõud ja demokraatia areng kogu NSV Liidu tänasel territooriumil. Ma toonitan: kogu NSV Liidu territooriumil. Samasugusele järeldusele jõudis eilsel pressikonverentsil Moskvas ka Boriss Jeltsin.
Stsenaariumi elluviimisel on tulnud takistusi, mistõttu selle elluviimine on peatatud. Esitage endale küsimus, miks. Kas rahvaste, nende valitud võimuorganite vastupanu Leedus, teistes Balti riikides sundis neid selleks? Kindlasti. Kas mõju avaldas rahvusvahelise üldsuse, mitme riigi valitsuse, valitsusjuhtide ja rahvusvaheliste organisatsioonide hukkamõist? Kahtlemata. Kas aga mitte kõige rohkem meie rahvaste ja Balti riikide esindusorganite ning Vene Nõukogude Föderatiivse Sotsialistliku Vabariigi Ülemnõukogu ühine reageering avalduste ja allkirjutatud lepingute näol? Kindlasti. Üks selle tänase, aga ka tulevikku suunatud võitluse tähtsaid koostisosi ongi rahvusvahelisele õigusele toetuvate kahepoolsete lepingute sõlmimine iseseisvuvate ja suveräänsete vabariikide vahel. Niisuguste lepingute süsteem võtab keskvõimult ja reaktsionääridelt tegelikult võimu ning annab selle meie rahvastele ja tema võimuorganitele. Kõigi Nõukogude Liidu tänasel territooriumil asuvate rahvastega, nende rahvaste endi "õnne" nimel ei julge võidelda ka kõige arutumad reaktsionäärid. See oleks ajalooliselt lootusetu.
Ma olen veendunud, et tänases ohtlikus olukorras oli õigeaegne ja erilise tähendusega Vene NFSV ja Eesti Vabariigi riikidevahelise suhete aluste lepingu allakirjutamine Boriss Jeltsini ja Arnold Rüütli poolt 12. jaanuaril k.a. Moskvas. Lepingu projekti koostamise grupi liikmena võin kinnitada, et meie läbirääkimiste kulg oli demokraatlike riikide esindajate kohtumise vääriline, ja nagu täna on selgunud, igati tulemuslik.
Lugupeetud Eesti Vabariigi Ülemnõukogu liikmed! Ma kutsun teid üles ratifitseerima Vene NFSV ja Eesti Vabariigi riikidevaheliste suhete aluste lepingut! Tänan tähelepanu eest!
E. Leisson
Lugupeetud härra esimees! Lugupeetud härra juhataja! Käesolevat Eesti ja Vene Nõukogude Föderatiivse Sotsialistliku Vabariigi riikidevaheliste suhete aluste lepingut võib võrrelda Tartu rahuga. Kuid tal on Tartu rahu ees ka üks eelis. Kui Tartu rahuni jõudsid lepingupooled pärast verevalamist Vabadussõjas, siis käesolev leping on välja töötatud demokraatlikul teel. Eesti Vabariigis elab käesoleval ajal Venemaa liiduvabariigi 39 suveräänse administratiiv-territoriaalse moodustise rahvakilde ja etnilisi gruppe, kellest suurimad on venelased – 0,2% – ja karjalased – 0,1%. Mõned rahvakillud on ka sellised, kel stalinliku rahvuspoliitika tagajärjel ei ole enam oma administratiiv-territoriaalset moodustist, nagu vadjalased ja ingerlased. Paljud neist on asutanud Eestis – ja seda esmakordselt Nõukogude hiidriigi ajaloos – rahvuslikud kultuuriseltsid. Käesolev Vene NFSV ja Eesti Vabariigi leping loob juriidilise aluse nende rahvusgruppide ja rahvuskildude kultuurautonoomiliste õiguste väljatöötamiseks. Eestimaa Rahvuste Ühenduse liikmed toetavad täielikult Eesti rahva iseseisvuspüüdlusi, mis on kõigi Eestis elavate rahvakildude ja etniliste gruppide püsimajäämise ja vaba arengu ainus garantii, ma tahan seda eriti rõhutada – ainus garantii. Samal ajal elab Vene Nõukogude Föderatiivses Sotsialistlikus Vabariigis 64 000 eestlast ehk 6,4% eesti rahvast. Nende kallal on Nõukogude Liidu halastamatu venestamis- ja genotsiidipoliitika teinud laastava töö. Hävitatud on eesti asundused, emakeelsed koolid, kultuurikolded ja usukogudused.
Stalinistlik rahvuspoliitika kuulutas vastukaaluks oma kuritegeliku jõugu õiguspädevusele valitseda vene rahvast vene rahva kõigist teistest eesrindlikumaks ja juhtivaks rahvuseks. Seda kinnitas ka NLKP XXIV kongress, mis toimus Brežnevi patronaaži all. Käesolevas lepingus on esmakordselt antud juriidiline tagatis ja loodud eeldused kümnete tuhandete eestlaste rahvuslikuks taasarenguks Venemaal. Selles mõttes on käesolev leping Eesti-Vene suhetes pretsedenditu. Teen ettepaneku ratifitseerida käesolev leping nimelisel hääletamisel. Tänan!
V. Kois
Üldiselt ma toetan lepingu allakirjutamist ja ratifitseerimist, mis kahtlemata tähendab tohutu suurt sammu Eesti ja Venemaa riikluse ja iseseisvuse arengus. Eriti tervitan ka seda, et 3. artiklis on esmakordselt Eesti Vabariigi ametlikus dokumendis juttu kohustustest nende isikute vastu, kes käesoleva lepingu allakirjutamise hetkel elavad vabariigi territooriumil, s.t. õigusest säilitada või saada Eesti Vabariigi kodakondsus vastavalt nende vabale tahteavaldusele. On muidugi väga kahju, et selline dokument ei sündinud Eestis, vene keelt kõnelevate elanike ja eestlaste kokkulepete tulemusena, vaid sai teoks kolmanda jõu, Venemaa abil. Minu arvates ei tee see au meile, Eesti poliitikutele. Mind üldse hämmastavad mõnevõrra Eesti poliitikute, sealhulgas Edgar Savisaare teatud arvamusavaldused, mida võib sageli kuulda. Ka härra Rüütel rääkis oma uusaastaläkituses vene keelt kõnelevatele elanikele, et nende hulgas puuduvad demokraatlikult meelestatud jõud. See ei ole ju nii. Kahjuks ei ole me ilmselt suutnud leida piisavalt võimalusi omavahel vestelda. Tahaksin meelde tuletada, et viimase kolme aasta jooksul on näiteks Rahvarinde vene sektsioon ning need venelased, kes on olnud Eesti Kongressi saadikud ning osalenud muudes liikumistes ja organisatsioonides, korduvalt püüdnud tõstatada Eesti kodakondsuse küsimust ja avaldada oma arvamust selle suhtes. Nende arvamus on kooskõlas sellega, mida leping kajastab. Kahjuks ei võetud neid kuulda. Üldse tekib mul sageli tunne, et eesti ühiskond kuuleb ja kuulab ainult kaht vene keelt kõnelevat inimest: Koganit ja Lõssenkot. Sellest on väga kahju. Kui me oleksime suutnud varem kõik need küsimused omavahel läbi arutada, siis ilmselt poleks olnud 15. mai sündmusi ja võib-olla oleks ka praegu olukord teistsugune. Tahaksin veel öelda, et kahtlemata on sellel dokumendil tohutu suur tähtsus Eesti välispoliitikas. Ent sisepoliitikas on tulevikus suurem tähtsus teistel dokumentidel, mis meil tuleb koos välja töötada. Ainult sel juhul võime tagada vabariigi rahuliku arengu, arvestamata mingisuguseid kolmandaid või neljandaid jõude.
Pöördugem nüüd 3. artikli juurde. Austatud kolleegid! See artikkel on väga tähtis kõigile Eesti Vabariigi muulastele, kogu venekeelsele elanikkonnale. Seepärast olen seisukohal, et selle artikli kaksipidine tõlgendamine on antud juhul lausa kahjulik. Маrju Lauristini selgitused ei ole kaugeltki mitte piisavad. Et võtta teadlikult vastu otsus selle dokumendi ratifitseerimise kohta, hääletada poolt või vastu, peame täpselt teadma lepingu välja töötanud komisjoni seisukoha, ja hea oleks, kui saaksime selle kirjalikult. Jutt on komisjonist, kes pidas läbirääkimisi Venemaaga. Tahan, et enne kui hakkan hääletama, oleks minu käsutuses kirjalik dokument, milles see komisjon selgitaks, kuidas Eesti hakkab lepingut täitma. Mulle näib, et ilma sellise kirjaliku dokumendita ei ole lihtsalt võimalik hääletada lepingu ratifitseerimise poolt. Kui me hakkame seda dokumenti tõlgendama nii, nagu seda tegi Marju Lauristin, ja esitama selle tõlgenduse näiteks Vene parlamendis, siis tekivad seal lepingu ratifitseerimisega suured komplikatsioonid. Me peame kõigepealt ise oma seisukohad täpselt selgeks tegema ja alles pärast seda hääletama. Teen veel kord ettepaneku lükata lepingu ratifitseerimine edasi, kuni me pole kirjalikult saanud selle komisjoni seisukohti, kellele tegime ülesandeks neid läbirääkimisi pidada. Tänan!
Juhataja
Suur tänu! Valeri Kois! Kui see on parandusettepanek, siis ma paluksin vormistada kirjalikult ja seejärel panen ta hääletamisele. Lugupeetud kolleegid! Selles osas on kõik reglemendinõuded säilinud. Teie käes on otsuse projekt, minule on juba laekunud parandusettepanek Marju Lauristinilt ja võib-olla tuleb neid veel. Nii et palun vormistada ettepanek selliselt, et see oleks kõlblik hääletamisele panekuks. Läbirääkimised jätkuvad. Ülle Aaskivi.
Ü. Aaskivi
Lugupeetud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Täna arutusel oleva riikidevahelise lepingu üldpoliitilisest tähendusest on eelkõnelejad minu arvates juba piisavalt rääkinud. Seepärast peatun ma vaid neil artiklitel, mis ettekandjale esitatud küsimuste põhjal otsustades tekitasid kõige teravamaid probleeme.
Esiteks tahaksin ma öelda, et ärge otsige lepingust seda, mida seal ei ole ja ei saagi olla. Riikidevaheliste suhete aluste leping – nii on ta ju meil nimetatud – ei ole kodakondsusseadus. Teiseks, üheski seaduse tekstis ei võrdsustata õiguse ja kohustuse mõistet. Õigus saada kodakondsus realiseerub vastavuses elukohamaa õigusaktidega. Ja see on tulevikku suunatud küsimus. Tuletan veel kord meelde, et leping on valminud olukorras, kus kummalgi osapoolel ei ole oma kodakondsusseadust. Kolmandaks, ärge otsustage ja andke hinnangut lepingu 3. artiklile seda lõpuni lugemata. Selle punkti viimane lõik nimetab aktid ja normid, millest osapooled lähtuvad konkreetsete kodakondsusküsimuste lahendamisel, seega ka kodakondsusseaduse väljatöötamisel. Ja need on kahepoolsed kokkulepped ja rahvusvahelise õiguse normid. Artikkel 4 lisabki siia ritta elukohamaa seadusandluse ja kahe riigi vahelise lepingu kodakondsuse küsimustes. Seega on minu arvates viljatu ja mõttetu otsida nendest konkreetsetest dokumentidest vastust kodakondsuse andmise, võtmise või jätmise konkreetsetele probleemidele. Kõik artiklid, mis puudutavad keerukaid, iseseisvumisega seotud probleeme, sealhulgas kodakondsust, on avatud, s.t. võimaldavad eraldi kokkuleppeid. See oleks ehk muidu lepingu nõrkus, kuid meie üleminekuperioodi arvestades on kahtlemata selle lepingu tugevus. Seepärast ma ei toeta hr. Koisi ettepaneku, et komisjoni tööst osa võtvad saadikud peaksid andma veel mingi kirjaliku seisukoha, lisaks sellele tekstile, mis meil laua peal ees on.
Ma teen ettepaneku ratifitseerida leping ilma mingeid täiendavaid kirjalikke seisukohti nõudmata. Aitäh!
A. Novohatski
Lugupeetud juhataja! Lugupeetud saadikud! Vene Föderatsiooni ja Eesti Vabariigi riikidevaheliste suhete aluste leping ei tekita minus põhimõtteliselt vastuväiteid. Ent asi on selles, et lepingu teksti järgi otsustades töötatakse selle raames välja ja sõlmitakse ligi 20 täiendavat kokkulepet ja protokolli. Praegu on meile esitatud juba esimene selline dokument – 1991. aasta 12. jaanuari lepingu protokoll. Ma ei küsinud Marju Lauristinilt mitte asjatult, kuidas mõista selle protokolli 2. artikli 3. punkti sõnastust. Tuleb välja, et selle protokolli kohaselt ei saa mina, 19 aastat Eestis elanud ja töötanud ukrainlane, Sillamäe linnanõukogu ja Eesti Vabariigi Ülemnõukogu saadik, praegu kuuluda Vene Föderatsiooni ja Eesti Vabariigi riikidevaheliste suhete aluste lepingu täitmise kontrolli komisjoni, sest mind ei pea keegi praegu Eesti Vabariigi kodanikuks. Oleme väga palju rääkinud sellest, et pinevuse kõrvaldamiseks Eesti muulaste hulgas tuleb kiiresti vastu võtta kodakondsusseadus ja öelda inimestele otsekohe, mitte aga aasta või paari pärast, kellel neist on reaalselt lootust kodakondsus saada. Sellest oleneb paljuski nende inimeste käitumine. Et see elanikekategooria, kellest me oleme ka siin korduvalt rääkinud, ei peaks muret tundma. Meenutagem näiteks Rahvarinde väljakujunemise aegu, kui räägiti okupantidest, migrantidest ja öeldi hullemaidki sõnu, mida enamik rahvarindlastest praegu minu meelest ka kahetseb. Üsna hiljuti rääkis üks meie kolleege siin saalis sellest, et Ülemnõukogu on okupatsioonivõimude organ, kes teab kuidas valitud jne., jne. Kordan veel, et kõik see tekitab vene keelt kõnelevate elanike hulgas pinevust. Oleme varemgi Vene Föderatsiooni ja Eesti Vabariigi vahelise lepingu esialgset teksti arutades rääkinud sellest, et Eesti seisukord ja Vene seisukord on mõnevõrra erinevad. Kui Venemaal ja Eestil oleksid enne seda lepingut laual olnud ainult suveräänsusdeklaratsioonid või otsused selle kohta, siis oleks kõik selge, täpne ja õige. Sest sellest lepingust saab kahe riigi vastastikuste suhete alus. Praegu aga on lepingu tekstiga seotud mitmed dokumendid ja seadused, mis Eesti Vabariik on vastu võtnud ja mis päriselt ei sobi kokku Venemaaga sõlmitud lepingu sätetega. Seepärast ei saa ma praegu Ülemnõukogu saadikuna hääletada ei lepingu ega ka selle protokolli ratifitseerimise poolt, mis ilmselt piirab minu õigusi. Ja tõtt-öelda ei näe ma nendes dokumentides endale mingeid tagatisi tulevikuks. Tänan!
S. Sovetnikov
Lugupeetud juhataja! Lugupeetud Marju Lauristin! Enne hääletamist tahaksin saada vastuse järgmisele küsimusele. Kas peame täielikult usaldama neid komisjone, kes hakkavad sõlmima täiendavaid ja muid kahepoolseid kokkuleppeid, või hoitakse meid asjaga kursis ja Ülemnõukogule tehakse teatavaks nende täiendavate kokkulepete esialgne tekst? Tänan!
Juhataja
Härra Sovetnikov! Marju Lauristin vastab sellele lõppsõnas ja annab siis kommentaari ka Valeri Koisi parandusettepanekule. Vladimir Malkovski.
V. Malkovski
Lugupeetud kolleegid! Tutvunud Vene Föderatsiooni ja meie vabariigi riikidevaheliste suhete aluste lepinguga, näib mulle, et selle punktid on mõneti vastuolulised. Näiteks viited 30. märtsi ja 7. augusti otsustele näitavad, et need võetakse aluseks. Kuid just nendes otsustes on eksitud rahvusvaheliste inimõiguste vastu. Leping aga tagab need õigused. Ma võin konkreetseid fakte esitada. Peale selle näib mulle, et see võib olla järjekordne taktikaline käik, millest ma eile rääkisin. Neid on juba palju olnud. Teatud kahtlusi tekib seoses deklaratsioonidega selle kohta, et kodakondsusseadus võetakse vastu tunduvalt hiljem. Mind paneb kahtlema see, et lepingus on mõnede küsimuste lahendamise mehhanism väga kummaline. Arvatavasti oleks parem, kui selle dokumendi ratifitseeriks kõigepealt Vene Föderatsiooni Ülemnõukogu ja seejärel meie.
Juhataja
Suur tänu! Sergei Volkov.
S. Volkov
Lugupeetud juhataja! Kas meil on andmeid selle kohta, millal Venemaa Ülemnõukogu lepingu ratifitseerib?
Juhataja
Tööalastel jutuajamistel härra Jeltsiniga anti meile mõista, et Vene Föderatsiooni Ülemnõukogu tuleb kokku 28. jaanuaril. Meil jäi selline mulje, et leping ratifitseeritakse kohe, võimalikult ruttu. Teet Kallas.
T. Kallas
Härra esimees! Head kolleegid! Mulle tundub, et me hakkame väsima. Me räägime juba mitu sõnavõttu järjest üha loiumalt millestki, mis ka käiks nagu asja juurde, aga asja sisu, selle tähtsus ja olulisus praeguses hetkeseisus peaks juba piisavalt selge olema. Mina teeksin ettepaneku sõnavõtud lõpetada ja asuda hääletamise juurde.
Juhataja
Suur tänu! Mul oleks siis ettepanek lõpetada sõnavõtud pärast Aleksandr Labassovi sõnavõttu, siis anda, vastu tulles saadikute soovidele, kaasettekandeks sõna veel Ülemnõukogu osakonnajuhatajale rahvasaadik Kirisele ja seejärel asume otsustama. Lõppsõnad tulevad niikuinii vastavalt reglemendile. Aleksandr Labassov.
A. Labassov
Meil puuduvad muidugi täielikult lepingute ratifitseerimise kogemused. Peame esimest korda ratifitseerima väga tähtsa lepingu, mis ei puuduta mitte ainult Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelisi suhteid, vaid ilmselt kõiki Eestis ja Venemaal elavaid inimesi. Rahvusvahelise praktika kohaselt, mida meil minu arvates tuleks järgida, arutavad lepinguid tähelepanelikult parlamendikomisjonid ja parlamendiliikmed. Mitte juhuslikult ei esitatud Marju Lauristinile küsimust, kas kõik meie senini vastuvõetud seadused vastavad selle lepingu artiklitele. Minu südametunnistus lihtsalt ei luba hääletamisest osa võtta olukorras, kus me kоlm tundi tagasi saime lepingu teksti ja kolme tunni pärast peame otsuse langetama. Ei saa hääletada ei poolt ega vastu ega ka erapooletuks jääda. Valijad ei saaks minust arvatavasti ka aru, kui ma ülepeakaela hääletama tormaksin. Teen ettepaneku anda leping komisjonidele arutada ja võimaldada saadikutel seda põhjalikult artiklite kaupa analüüsida. Minul näiteks oli selle kohta üheksa küsimust, aga reglemendi kohaselt võisin esitada ainult kaks. Ilmselt tuleks kõiki neid kahtlusi tekitavaid küsimusi arutada komisjonides, saadikurühmades jne. Kui me esmaspäeval, meie järgmisel istungjärgul asume uuesti lepingut arutama, siis on see täiesti mõistlik ja põhjendatud samm. Ja ma arvan, et ka meie valijad, olenemata nende sotsiaalsest päritolust ja rahvusest, mõistavad seda õigesti ning näevad meis tõsiseid ja vastutustundlikke inimesi. Tänan tähelepanu eest!
Juhataja
Suur tänu! Mõned saadikurühmad on juba teinud mulle ettepaneku kuulutada enne hääletamist vaheaeg ja siis me konsulteeriksime reglemendikomisjoniga, kuidas sõnavõttudes tehtud ettepanekud Ülemnõukogu ette hääletusele panna.
Lugupeetud Ülemnõukogu! Praegu ma tahaksin hääletamisele panna ettepaneku lõpetada sõnavõtud pärast Advig Kirise kaasettekannet. Ma ei kontrolli kohalolekut, sest vastavalt reglemendile tehakse seda ühe päevakorrapunkti arutamisel üks kord. Enne kui me hakkame ratifitseerima, teeme kindlasti kohaloleku kontrolli.
Lugupeetud Ülemnõukogu, kes on selle poolt, et lõpetada läbirääkimised pärast Advig Kirise kaasettekannet? Palun hääletada! Poolt on 61 saadikut, vastu 1, erapooletuid on 9. Läbirääkimised lõpetatakse. Palume kaasettekandeks kõnetooli Advig Kirise!
A. Kiris
Lugupeetud Ülemnõukogu esimees! Lugupeetud juhataja! Rahvasaadikud! Kuna selle pika arutelu käigus on põhiline osa lepinguga seotud küsimusi juba lahendatud, siis ma peatuksin ainult ühel asjal, mis on tekitanud kõige rohkem probleeme ja mis võib-olla enne lepingu ratifitseerimise otsustamist vajaks veel lühikest selgitust.
Kõigil riikliku uuendamise juhtudel tekib riigi jurisdiktsiooni alla kuuluvate isikute õigusliku seisundi muutumise küsimus. Eriti siis, kui ühe või teise riikluse olemuses, riigivormides, riiklikus korralduses on tõsisemaid muutusi. Täna ratifitseerimisele esitatud leping näitab, et mõlemad lepingupooled, Eesti Vabariik ja Vene Nõukogude Sotsialistlik Föderatiivne Vabariik, peavad oma õiguslikku seisundit senisest põhimõtteliselt erinevaks. Ma tahan sellega öelda, et Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu liiduvabariigid omavahel niisuguse tasemega lepinguid ei sõlmi. Selles lepingus käsitlevad lepinguosalised teineteist kui võrdväärseid rahvusvahelise õiguse subjekte ja paratamatult viitab see nende pretensioonile saada täielik riiklik iseseisvus, nii nagu see on lepingu mitmes sättes ka fikseeritud. Niisuguses olukorras tekib paratamatult küsimus, milline on riigikodanike õiguslik staatus, eriti nendel inimestel, kelle õiguslik staatus on seni olnud ebamäärane või mitte küllalt selgesti määratletud. Meie vabariigi elanike õiguslik staatus ei ole kodakondsuse seisukohalt selgesti määratletud, veel vähem on see määratletud Vene Föderatsiooni inimestel. Liiduline seadusandlus, mis praegu kõikides liiduvabariikides kehtib, tekitab kahekordse kodakondsuse, nii Liidu kodakondsuse kui liiduvabariigi kodakondsuse, millel põhimõtteliselt ei ole vähimatki vahet. See tähendab, et iga liiduvabariigi kodanik on samaaegselt Liidu kodanik, kusjuures tema õiguslik seisund on täpselt ühesugune kõikides vabariikides.
Paratamatult peab niisuguse lepingu sõlmimisel arvestama ka seda, et lepingupooled on küllalt erinevad. Vene Föderatsioon on Nõukogude Liidu suurim liiduvabariik, mille põhirahvus moodustab ka põhiosa Nõukogude Liidu rahvast. Eesti Vabariik on aga üks väiksemaid Nõukogude Liidus ja tema territooriumil elab väga suur osa vene rahvusest elanikke. Sellepärast tekkis kõnealuse lepingu sõlmimisel paratamatult nende erinevatest rahvustest elanike õigusliku staatuse küsimus ja teataval määral kajastub seal ka hirm, et vene rahvusest еlanikе õigusi võidakse kuidagi kitsendada või ahendada. Võib-olla sellepärast ongi lepingus küllalt suur rõhk pandud kodakondsuse küsimustele. Kоlm ulatuslikku paragrahvi – 3, 4 ja 5 – on pühendatud spetsiaalselt kodakondsusele ja ka protokoll, mis kirjutati alla 12. jaanuaril Moskvas, käsitleb ju tegelikult kodanike kaitset.
Kui nüüd minna selle kõige rohkem vaidlusi tekitanud 3. artikli esimese lõike juurde, siis ma palun saadikuid veel kord tähelepanelikult vaadata seda teksti. See on tegelikult üldine garantii nendele inimestele, kes hakkavad määrama oma kodakondsust selle lepingu sõlmimise hetkest peale. See on tagatis, kuid ei määra veel kodakondsust. Siin on öeldud, et mõlemad pooled kohustuvad vastastikku tagama isikutele, kes selle lepingu allakirjutamise hetkel elavad nendes vabariikides, õiguse valida endale kodakondsus. Põhimõte on rahvusvahelises õiguses laialt tunnustatud ja teistsugust lahendust ei saagi olla. Kuid see ei tähenda nn. 0-varianti, mille järgi kõik inimesed, kes elavad Eesti Vabariigi territooriumil, on sellest päevast Eesti Vabariigi kodanikud. See oleks inimeste sund, mida lepingupooled ei saa endale lubada, kuna nad peavad tõepoolest lugu rahvusvahelise õiguse normidest. Inimesel on võimalus valida mitme variandi vahel. Tal on võimalik valida Eesti Vabariigi kodakondsus, saada õigus muutuda Eesti Vabariigi kodanikuks ja õigus valida Vene Föderatsiooni kodakondsus. Keegi ei võta ära õigust jääda edasi Nõukogude Liidu kodanikuks, kui ta ei taha ühte ega teist. Tal on õigus loobuda ka igasugusest kodakondsusest, mis on igal inimesel alati olemas. Ja lõppkokkuvõttes, arvestades meie elanikkonna päritolu, s.t. kust vabariigist keegi on tulnud, ei saa me nendele garanteerida õigust valida näiteks Ukraina kodakondsus, see sõltub juba lepingust Ukrainaga, kas Ukraina tahab oma kodakondsust niimoodi kehtestada või mitte. Siin on leping kahe lepingupoole, Vene Föderatsiooni ja Eesti Vabariigi vahel ja sellepärast on siin antud need võimalused, mis nende puhul võimalikud on. Loomulikult ei tähenda see seda, et kellelegi on kodakondsus automaatselt olemas. Nii Eesti Vabariik kui ka Vene Föderatsioon võtavad endale selle kohustuse, mis on fikseeritud 4. artiklis, s.t. kodakondsuse andmine vastava vabariigi seadusandluse põhjal. Ja sellepärast on minul kui juristil tõtt-öelda väga kahju, et meil veel seda kodakondsusseadust ei ole, kuigi 2 aastat tagasi olid juba küllalt tõsiselt arvestatavad variandid olemas. Minu arvates tähendab see 3. artikli 1. lõige just seda tagatist, et keegi ei sunni kodakondsust vägisi peale, vaid inimesel on õigus vabalt valida kas Vene või Eesti Vabariigi kodakondsuse vahel. Loomulikult võib tal jääda Liidu kodakondsus ja niisamuti võib jääda kodakondsuseta isikuks.
Üks märkus veel rahvasaadik Valeri Koisi ettepaneku kohta tõlgendada lepingut kirjalikult. Siin saalis on praegu kolm inimest viieliikmelisest delegatsioonist, kes selle lepingu ette valmistas, ja muidugi võiksid nad anda oma tõlgenduse ühele või teisele paragrahvile. Kuid tunnistagem siiski, et ühegi õigusakti tõlgendus ei kohusta kedagi millekski. Tõlgendus näitab paratamatult vaid seda, kuidas tõlgenduse andjad mingisugust probleemi näevad. Seadus või ükskõik missugune juriidiline akt hakkab vastuvõtmisest peale elama täiesti iseseisvat elu, sellist elu, nagu seadusandjad on talle teksti kaudu andnud. Arvestagem seda mitte ainult selle lepingu ratifitseerimisel, vaid ka teiste seaduste tegemisel.
Minul ei jää muud üle kui soovida, et rahvasaadikud selle lepingu ratifitseeriksid. Leping on tõsise töö tulemus, ta on ette valmistatud täielikus konsensuses Vene Föderatsiooni delegatsiooniga, kes oli väga kvalifitseeritud ja kel on suured rahvusvaheliste lepingute sõlmimise kogemused. Ja tuleb ütelda, et nad suhtusid kõigisse meie ettepanekutesse väga tähelepanelikult ning arvestasid neid. Ühtegi teise poole väidet ei võtnud ei meie ega teine pool niisama, ilma tõsise läbiarutamise ja analüüsita. Nii et soovitan rahvasaadikutel leping ratifitseerida.
Juhataja
Suur tänu, Hr. Kiris! Ülemnõukogul on küsimusi. Jaak Allik.
J. Allik
Lugupeetud hr. Kiris! 3. paragrahvist rääkides kasutasite korduvalt sõnaühendit "õigus valida". Trükikirjas on meil lepingu tekstis "õigus saada". Kas see on üks ja seesama? Ja kui ei ole, mida siis uskuda?
A. Kiris
Vabandust, ma ei vaadanud lepingu teksti, kui ma rääkisin! Uskugem siiski lepingu teksti.
S. Petinov
Lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Mul on kaks küsimust. Esimene on puhtteoreetiline, kuid pakub minu arvates teatud mõttes huvi. Kuidas te kujutate endale ette meie vabariigi riiklikku korraldust, kui nende piirkondade kodanikud, kus vene keelt kõnelevaid inimesi on 85–95 protsenti, valivad Vene kodakondsuse? Mis territooriumid need siis teie meelest on ja milliseks kujuneb üldse edaspidi vabariigi riiklik korraldus? Teine küsimus on seotud sellega, et lepingus viidatakse korduvalt rahvusvahelistele kokkulepetele, inimõiguste ülddeklaratsioonile jne. Tunnistades end õiguse subjektideks ja kinnitades, et järgite neid dokumente, peate te ilmselt saama ka teatud tunnustuse maailmaühenduselt ÜRO-lt. Pealegi ei märgi me konkreetselt ära, milliseid dokumente me järgime. Kuidas seda hinnata? Kas see on lihtsalt lepingu deklaratiivne säte või peab sel ikkagi mingi sisu olema?
A. Kiris
See küsimus pakub muidugi teoreetilist huvi. Kuid kahtlemata ei tähenda ühe või teise paikkonna kodanike suhtumine Eesti Vabariigi kodakondsusesse veel Eesti Vabariigi territooriumi muutmist. Ja kui nad valivad teise vabariigi kodakondsuse, siis miks nad ei või elada Eesti Vabariigi territooriumil mõne teise riigi kodanikena? Selliseid inimesi on elanud kõikide riikide territooriumil ja elab edaspidigi. Vene Föderatiivne Sotsialistlik Vabariik ja Eesti Vabariik peavad end selle lepingu sõlmimisel võrdõiguslikeks lepingupoolteks ja vastavalt sellele on nad ka oma vastavad suhted korraldanud.
A. Zõbin
Lugupeetud ettekandja! Vene Föderatsiooniga sõlmitavas lepingus ja nendes dokumentides rõhutatakse korduvalt lepinguosaliste riikide demokraatlikkust. Kas need riigiõiguslikud aktid, mis on praeguseks vastu võetud ja ei vasta ÜRO inimõiguste deklaratsioonile, antakse pärast lepingu sõlmimist ekspertiisi, et kontrollida nende vastavust mainitud dokumentidele? Teine küsimus on seotud protokolliga, mille 3. artiklis on öeldud, et komisjoni liikmed peavad olema lepingupoolte kodanikud. Meil pole veel Eesti Vabariigi kodanikke. Keda ja millise tunnuse järgi siis nende komisjonide liikmeks määratakse, kui meil pole Eesti Vabariigi kоdakondsusseadust?
A. Kiris
Neil riigiõiguslikel aktidel, mis kehtivad täna, on oma kehtivusaeg ja neid see leping muidugi ei puuduta ega mõjuta. Mis puutub protokolli 3. paragrahvi, siis kõik protokolli küsimused lahendatakse vastavate poolte omavahelise kokkuleppe teel ja nendel ei ole sõlmitava lepinguga otsest seost.
V. Malkovski
Lugupeetud kaasettekandja! Mul on kaks väga lühikest küsimust. Kas ei nähtud ette tühistada meie vabariigis vastuvõetud akte, mis rikuvad inimõigusi? Ja teiseks: 6. artiklis on öeldud, et Vene NFSV ja Eesti Vabariigi riigipiiri režiim määratakse kindlaks erilepinguga. Eelnevalt oli nagu juttu sellest, et praegune piirirežiim Narvas ei rahulda.
A. Kiris
Kui rääkida sellest, et Eesti Vabariik on vastu võtnud inimõigusi rikkuvaid akte, siis peaks neid nimetama konkreetsemalt ja hakkama lähemalt vaatama. Mis puutub aga sellesse, et riigi piirirežiim määratakse kindlaks erilepinguga, siis see on rahvusvahelistes lepingutes tavaline säte ja siin ei ole midagi erilist ka sel juhul, kui piiri pärast ei ole vähimaidki vaidlusi. Piirirežiim tähendab piiri kasutamist, seda, kuidas kodanikud piiri ületavad, kuidas käib kaubandus sellel piiril ja mitmeid muid niisuguseid küsimusi.
K. Kama
Austatud ettekandja! Te tõlgendasite 3. artiklit niimoodi, et Eesti Vabariigi kohustus tagada inimestele vabariigi kodakondsuse saamine ei tähenda automaatselt kodakondsuse saamist, vaid et see toimub ikkagi edaspidi vastavalt kehtestatavatele õigusaktidele. Ma tuletan meelde, et mõned kuud tagasi, kui seda lepingu teksti arutati vanematekogus, oli just nimelt 3. artikli lõpus öeldud, et kodakondsuse saamine toimub vastavalt osapoolte õigusaktidele. Miks see on nüüd 3. artiklist kadunud ja miks me peame seda praegu tõlgendama?
A. Kiris
Ma usun, et niisugusel kujul, nagu ta siin praegu on, on see päris loomulik. Kahtlemata lahendatakse kodakondsuse küsimused vastavate riikide õigusaktidega. See on loomulik säte kõikide riikide seadusandluses.
P. Grigorjev
Lugupeetud ettekandja! Mulle teeb muret 10. artikkel. Kas pärast lepingu ratifitseerimist me tagastame Vene esinduse kunagise hoone või ehitame Venemaa esindajatele uue maja?
A. Kiris
Tundub, et see on pigem tehniline või majanduslik küsimus.
I. Hallaste
Lugupeetud ettekandja! Ma tahaksin esitada küsimuse lepingu 8. artikli kohta. Selles kohustuvad lepingupooled keelustama oma territooriumil seadusandlikult selliste organisatsioonide ja gruppide loomise, kelle eesmärgiks on teise lepingupoole iseseisvuse või suveräänsuse vägivaldne hävitamine jne. Ja lõike 2 järgi võtavad nad kohustuse võidelda organiseeritud rahvusvahelise kuritegevuse vastu. Kas see lõige tähendab seda, et lepingupooled kohustavad keelustama ka selliseid organisatsioone, mis võitlevad teise lepingupartneri iseseisvuse ja suveräänsuse vastu vägivaldsete vahenditega, kuid mis on loodud enne lepingu sõlmimist? Näitena võiks siin tuua sellise juhu, kui NLKP Eesti osakond peaks astuma samme siinse võimu vägivaldseks kukutamiseks. Kas lepingu kehtima hakkamine pärast ratifitseerimiskirjade vahetamist toob teisele lepingupoolele kohustuse keelustada sellise kuritegeliku organisatsiooni tegevus oma jurisdiktsiooni alal, s.t. Venemaal? Aitäh!
A. Kiris
8. artikli esimene lõik kannab suures osas 1920. aasta rahulepingu hõngu. Ta ei vasta sellele küll päris sõna-sõnalt, kuid on Vene poole initsiatiivil siiski suures osas sealt maha kirjutatud ja ma usun, et selle põhimõtteline sisu ei tekita vastuvaidlemist. Ühe või teise konkreetse organisatsiooni puhul võib küsimus nähtavasti tekkida juba hiljem, kui üks või teine pool on niisuguse küsimuse tõstatanud. Lepingu rakendamise mehhanism kujuneb niisuguseks, et mõlemad pooled suhtlevad omavahel tihedalt vastava lepingu täitmise protsessis. Ma usun, et siin võib kõne alla tulla ka täiendava, erikokkuleppe sõlmimine, mis on selle artikli 2. lõikes märgitud. Kuid see on põhimõtteline seisukoht, mida mõlemad pooled toetavad.
V. Lebedev
Lugupeetud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Palun ettekandjalt vabandust, minu küsimus ei ole adresseeritud temale. Kui on võimalik, siis palun austatud spiikril lubada mul esitada küsimus Ülemnõukogu esimehele. See on arutletava teemaga seotud. Tänan!
Juhataja
Kuidas me nüüd käitume? Vastavalt reglemendile saab küsimuse esitada ettekandjale ja kaasettekandjale. Kas lubame? Palun, Vladimir Lebedev! Erivolitusi kasutades rikun reglementi.
V. Lebedev
Tänan oma kolleege, tänan lugupeetud spiikrit ja kõige rohkem olen tänulik härra Rüütlile selle eest, et mulle siiski anti sõna, kuigi reglement seda ei luba. Võib-olla küsimus ei puuduta vahetult artikleid, kuid vastus sellele võib oluliselt mõjutada minu otsust ratifitseerimise kohta. Ma esitasin vabariigi prokuratuurile järelepärimise selle kohta, kas Tallinna linnavolikogu otsus 16. augustist 1990 on seaduslik, ja palusin, et prokuratuur ütleks oma arvamuse. Prokuratuur vastas mulle, et oli 10. novembril 1990. aastal saatnud Eesti Vabariigi Ülemnõukogule kirja palvega anda sellele otsusele juriidiline hinnang. Prokuratuur märkis oma vastuses, et otsus on ebaseaduslik, konstitutsioonivastane ja ebahumaanne. Õigus eluasemele on inimese võõrandamatu õigus ning nendest inimõigustest on juttu ka Venemaa ja Eesti Vabariigi lepingus. Härra Rüütel! Kas Ülemnõukogu Presiidiumis arutati seda vabariigi prokuratuuri protesti Tallinna linnavolikogu otsuse kohta piirata Eesti mittepõliselanike sissekirjutamist? Olen teile ette tänulik vastuse eest!
А. Rüütel
Ma arvan, et seda küsimust siin praegu seoses ratifitseerimisega arutama hakata ei ole alust. Seda enam, et Vene Föderatsiooni ja Eesti Vabariigi vahelise lepingu sõlmimise juurde kuulub veel kontrollkomisjoni moodustamise lepe, millest Marju Lauristin siin rääkis. Ma usun, et kõik need kõrvalekaldumised, mis võivad ühel või teisel juhul ette tulla, leiavad selle komisjoni otsuste tulemusena lahenduse. Võib-olla me praegu ei hakkaks siin kõikvõimalikke Tallinna linnavolikogu otsuseid arutama.
V. Lebedev
Küsimus on väga tähtis, lugupeetud kolleeg Leisson. Olen härra Rüütlile tänulik selle eest, et ta suhtub mõistvalt minu küsimustesse. Nagu ma teie vastusest aru sain, härra Rüütel, seda küsimust, s.t. prokuratuuri kirja, Ülemnõukogus ei arutatud. Tänan!
Juhataja
Lugupeetud Ülemnõukogu! Ma usun, et keegi ei ole selle vastu, kui me anname sõna Arnold Rüütlile.
A. Rüütel
Lugupeetud rahvasaadikud! Venemaaga sõlmitud lepingu ratifitseerimine on meile nii tähtis, et omal kohal on nii suur vastutustunne kui ka teatud pidulikkus. Viimastel päevadel on sõna "Venemaa" paljude Eesti inimeste jaoks omandanud hoopis uue värvingu, vabanenud paljudest ajaloolistest kihistustest. Eesti Vabariigi Ülemnõukogule ratifitseerimiseks esitatud leping kirjutati alla 12. jaanuaril Moskvas. Kuigi sellised dokumendid kujutavad endast keerukat, oma sisemiste seostega tervikut, lubage mul tõsta esile mõningaid eriti olulisi sätteid. Artiklis 1 tunnustavad Vene NFSV ja Eesti Vabariik teineteist suveräänsete riikidena ja rahvusvahelise õiguse subjektidena. Seejuures tunnistatakse teineteise õigust valida oma riiklikule suveräänsusele mis tahes vorm. Pooled võtavad arvesse ajaloolist kogemust ja kavatsevad oma suhted rajada heanaaberlikkusele. Eesti Vabariik ja Vene NFSV kohustuvad oma riikidevahelistes suhetes ise mitte rikkuma üldtunnustatud rahvusvahelise õiguse norme ja mitte aitama kaasa, et kolmandad maad saaksid seda teha teise osalise suhtes. Kõrged lepinguosalised pooled kohustuvad hoiduma tegevusest, mis võib kahjustada partneri riiklikku suveräänsust. Tegemist on diplomaatilises praktikas tavaliste normidega. Kuid ometi saame rääkida hetke tähtsusest ja isegi emotsionaalsusest. Pärast rohkem kui poole sajandi pikkust vaheaega käivad need sõnad meie kohta, mitte kellegi teise kohta, kelle ajalooline saatus on olnud õnnelikum. Eesti ja Venemaa poliitiline seisund on praegu paljuski esinevad. Kuid leitud sõnastus võimaldab hõlmata mõlemaid. Tõepoolest, Venemaa ei ole ÜRO liikmesriik, kuid ometi on tema tunnustus meie jaoks väga tähtis. Venemaa on meie naaber ja ajalooline kogemus ütleb, et kuni pole selgust suhetes just nimelt Venemaaga, ei rutta muu maailm oma suhtumist avaldama. Demokraatlike jõudude juhitud Venemaa rahvusvaheline autoriteet on kõrge ja Eesti Vabariigi suhete taaskorraldamise alustamine just temast ütleb maailmale palju ka selle kohta, millist teed Eesti tahab käia. Eestimaa elanikest on paljude juured Venemaal ja kindlamad suhted nende kodumaaga tähendavad võimalusi nende huvisid paremini kaitsta ja sidet pidada.
Augustikuus alanud läbirääkimised toimusid tõepoolest heas koostöövaimus. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu esimehena avaldaksin tänu kõigile, kes andsid oma panuse selle ettevalmistamisse nii meie kui partnerite poolel. Lepingu 2. artiklis kinnitatakse Eesti Vabariigi ja Vene NFSV seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu täiust oma territooriumil. Just sellest lähtudes sätestatakse dokumendi eri artiklites paljude vastastikust huvi pakkuvate küsimuste lahendamine. Teise poole territooriumil elavate kodanike huvide kaitseks, migratsiooni-, piiri- ja mõnede muude küsimuste lahendamiseks nähakse ette sõlmida eraldi kokkulepped. Ratifitseerimiseks esitatud leping loob nende ettevalmistamiseks poliitilis-õigusliku raami ja annab oma panuse, et Eesti ja Venemaa vahel valitseks heanaaberlikkuse ja koostöö vaim. Nii võime loota uute dokumentide järkjärgulisele valmimisele. Seega on ratifitseerimiseks esitatud riiklike suhete aluste leping ja sellega samal päeval allakirjutatud koostöödokument alles suure töö algus. Nüüd peavad oma panuse andma kõrvuti läbirääkimiste komisjoni ja selle ekspertidega ka paljud teised. Usun, et oma kaaluka sõna mitmete küsimuste lahendamisel ütlevad ka Eestimaal elavad Venemaa rahvaste liikmed. Venemaa tahet seista nende inimeste eest kinnitas Boriss Jeltsin ka kohtumisel grupi Ülemnõukogu saadikutega.
Lugupeetud rahvasaadikud! Loodan, et ratifitseerimiseks esitatud Eesti Vabariigi ja Vene NFSV riiklike suhete leping leiab teie poolehoiu. Lõpetaksin lootusega, et ratifitseerimiskirjade vahetus Tallinnas annab meile juba lähemas tulevikus taas võimaluse tervitada Venemaa juhte ja taas kinnitada põhimõtte "Teie ja meie vabaduse eest!" viljakust. On juba ettepanek viia läbi nimeline hääletamine. Ma toetan seda ja teen samuti ettepaneku, et me võtaksime vastu või ratifitseeriksime selle nimelise hääletamise korras. Sest tegemist on tõsise dokumendiga nii meie kui ka Venemaa elus ja ühtlasi alusega demokratiseerimisprotsessile. Aitäh!
Juhataja
Suur tänu hr. Rüütlile! Läbirääkimised on sellega lõppenud. Marju Lauristin palub lõppsõna.
M. Lauristin
Nõukogude Föderatiivse Sotsialistliku Vabariigi ja Eesti Vabariigi riikidevaheliste suhete aluste lepingu arutamine täna siin saalis näitas, et me oleme juba jõudnud uue ajastu künnisele Eesti ja Venemaa suhetes ja Ülemnõukogu liikmed annavad endale ka selle hetke olulisusest ning positiivsest perspektiivist täielikult aru.
Hr. Rüütel juba nimetas, et see on tegelikult suure töö algus. Saadikud märkisid oma sõnavõttudes paljusid momente, mida see töö peaks puudutama. Tahaksin nüüd vastata ka hr. Sovetnikovi küsimusele, kas see töö hakkab toimuma komisjonides, kinniste uste taga või on Ülemnõukogu kogu selles asjas tervikuna osaline. Kuna leping puudutab kõiki elualasid – kodakondsust, inimõigusi, majanduskoostööd jne. –, siis arvan, et kõige loogilisem oleks, kui kõik meie komisjonid vaataksid oma tööplaane lepingust ja sellest tulenevatest lisalepingutest lähtudes ja hakkasid tegema oma ettepanekuid. Ilmselt peame tegema konkreetse leppe väljatöötamiseks töörühmad (lisaks nendele, mis juba on olemas). Kindlasti võtame arvesse ka ettepanekute autoreid, saadikuid ja komisjone, kes on andnud ideid ja lahendusi. Usun, et see protsess käivitub kohe pärast seda, kui oleme lepingu ratifitseerinud. Seetõttu Ülemnõukogu tervikuna on kindlasti selle protsessi osaline.
Hr. Koisi ja Labassovi ettepanekud on seotud lepingu teksti edasise tõlgendamisega. Me võime kõik kirjutada pikki traktaate, mis on nende kuude jooksul räägitud, mida on mõeldud, mida kavatsetakse teha, kuid nagu hr. Kiris juba ütles, ei ole sel vähimatki juriidilist tähendust. Lepingu nagu iga teise seadusandliku dokumendi puhul on ainus tõlgendus seadus ise ja seda saab teha ainult seadusandja. Meie olemegi see seadusandja ja me tõlgendame kõiki neid sätteid järgmistes seadustes ja lisalepetes.
Mis puutub rahvasaadik Labassovi ettepanekusse anda leping veel analüüsimiseks komisjonidele ja komiteedele, siis olen täiesti nõus, et see olekski ideaalvariant. Siinviibivad saadikud, kes kõik on komisjonide, komiteede ja fraktsioonide liikmed, saavad hääletamisega väljendada oma arvamust vajaduse kohta niiviisi sellele küsimusele läheneda. Juhiksin vaid tähelepanu sellele, et me töötame täna olukorras, kus meile on esitatud 24-tunnine ultimaatum ja ma arvan, et seegi on teatud kontekst, seegi määrab teatud ajakavad. Isiklikult olen veendunud, et Eesti ja Venemaa vaheliste heanaaberlike usaldussuhete tagamine kuulub nende prioriteetide hulka, mida me peaksime just täna otsustama vastu võtta. Aitäh!
Juhataja
Suur tänu! Enne hääletamist kuulutan 10-minutilise vaheaja ja palun enda juurde Jaak Alliku.
V a h e а е g


Juhataja
Lugupeetud Ülemnõukogu! Istungjärgu töö jätkub. Kohaloleku kontroll. Kohal on 83 saadikut, puudub 22.
Kõigepealt tulevad protseduurilised küsimused. Kas Ülemnõukogu on nõus ratifitseerimist nimeliselt hääletama? Selleks on vaja kolmandiku Ülemnõukogu liikmete toetust. Lugupeetud Ülemnõukogu, kes on selle poolt, et ratifitseerimine viia läbi nimelisel hääletamisel? Palun hääletada! Ettepaneku poolt on 73 saadikut, vastu 1, erapooletuid on 5. Viiakse läbi nimeline hääletamine. Järgnevad parandusettepanekud tunduvad olevat rohkem protseduurilist laadi. Nii ettekandja kui ka kaasettekandja kommenteerisid Valeri Koisi parandusettepanekut ja nende põhiargument seisnes selles, et isegi kui komisjon oleks valmis andma kirjalikku tõendit, siis sellel ei ole mingit õiguslikku kvaliteeti. Ega Valeri Kois ei soovi oma parandusettepanekut tagasi võtta? Ei soovi. Ma loen selle veel kord ette vene keeles: "Teen ettepaneku kohustada Venemaaga läbirääkimisi pidanud komisjoni esitama kirjalik selgitus lepingu 3. artikli kohta. Asuda hääletama ratifitseerimist pärast selle dokumendi esitamist." Lugupeetud Ülemnõukogu, kes on Valeri Koisi parandusettepaneku poolt? Palun hääletada! Ettepaneku poolt on 18 saadikut, vastu 57, erapooletuid on 6. See parandusettepanek ei leidnud toetust.
Aleksandr Labassov on teinud ettepaneku terve rühma saadikute nimel. Ma loen selle veel ette: "Anda Vene Föderatsiooniga sõlmitav leping arutada Ülemnõukogu komisjonidele ja saadikutele. Teiseks, panna ratifitseerimisküsimus esimese punktina järgmise istungjärgu päevakorda." Lugupeetud Ülemnõukogu, kes on saadikurühma parandusettepaneku poolt, mille on esitanud Aleksandr Labassov? Palun hääletada! Selle ettepaneku poolt on 13 saadikut, vastu 66, erapooletuid ei ole. Ettepanek ei leidnud toetust.
Marju Lauristini parandusettepanek on sisulist laadi. Võtke palun ette otsuse projekt! Marju Lauristin teeb ettepaneku panna pärast sõna "leping" koma ja jätkata selliselt: "mis on alla kirjutatud 12. jaanuaril 1991. aastal." Vene keeles. Marju Lauristin tegi parandusettepaneku kui saadik. Kes on Marju Lauristini parandusettepaneku poolt? Palun hääletada! Ettepaneku poolt on 65 saadikut, vastu 1, erapooletuid on 7. Parandusettepanek on vastu võetud.
Pärast haamrilööki tõstetud käsi tähendab protesti. Milline on protest, Pavel Jermoškin?
P. Jermoškin
Ma ei tahaks, et seda kvalifitseeritakse protestiavaldusena, tahaksin lihtsalt esitada küsimuse spiikrile ja Ülemnõukogule. Kas meil on lepingu ratifitseerimisel õigus selle teksti muuta?
Juhataja
Ei, Ülemnõukogu ei võtnud sellist otsust vastu, mis puudutab lepingut. Sergei Sovetnikov.
S. Sovetnikov
Lugupeetud härra spiiker! Lugupeetud kolleegid! Praegu me hakkame hääletama, ratifitseerima Vene Föderatsiooni … rühmadest "Virumaa", "Koostöö" ja "Võrdsete õiguste eest" hääletavad selle vastu. Jagan täielikult nende arvamust, sest mitmed artiklid tekitavad meis suurt ärevust. Ent siiski hääletan ma selle lepingu ratifitseerimise poolt, ehkki mul on tekkinud kahtlusi mitme artikli suhtes. Ma tunnen oma vastutust valijate ees ja loodan nii Venemaa parlamendi, Boriss Jeltsini kui ka meie eesti kolleegide aususele ja õilsameelsusele, kes hakkavad rangelt täitma selle lepingu tingimusi, eriti neid, mis puudutavad 3., 4. ja 5. artiklit. Tänan!
Juhataja
Suur tänu! Rohkem parandusettepanekuid mul ei ole ja vastavalt vastuvõetud parandusettepanekutele panen Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsuse projekti hääletamisele.
Lugupeetud Ülemnõukogu, kes on selle poolt, et võtta vastu Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsus Vene Nõukogude Föderatiivse Sotsialistliku Vabariigi ja Eesti Vabariigi riikidevaheliste suhete aluste lepingu ratifitseerimise kohta? Palun hääletada! Hääletamine on nimeline, nagu kõik mäletavad. Selle ettepaneku poolt on 70 saadikut, vastu 10, erapooletuid on 4. Otsus on vastu võetud ja leping on ratifitseeritud. (Kiiduavaldused.)
A. Novohatski
Lugupeetud spiiker! Kas lepingu protokolli 9. artiklit silmas pidades peame ka protokolli ratifitseerima?
Juhataja
See küsimus on ekspertidega kooskõlastatud ja ei käi ratifitseerimise juurde. Seda eraldi hääletada ei ole vaja.
P. Jermoškin
Lugupeetud spiiker! Lugupeetud rahvasaadikud! Tahaksin siiski juhtida teie tähelepanu protokolli 9. artikli esimesele lõigule, milles on öeldud, et käesolev protokoll kuulub ratifitseerimisele ja jõustub ratifitseerimiskirjade vahetamise päeval, kuid mitte mingil juhul enne lepingu jõustumist. Sellest tekstist lähtudes võib teha loogilise järelduse, et protokolli ja lepingu jõustumise aeg võib olla erinev. Just seepärast teen järelduse, et protokoll tuleb eraldi ratifitseerida.
Juhataja
Spetsialistid on minule selgeks teinud, et ratifitseerimisele kuulub ainult leping, mitte protokoll. Ma tuginen Advig Kirise informatsioonile. Tundub niimoodi, et Ülemnõukogu ei taha olla kahevahelolekus ja sellepärast teen ma ettepaneku ka protokoll ratifitseerida. Kohaloleku kontroll. Kohal on 74 saadikut, puudub 31.
Lugupeetud Ülemnõukogu, kes on selle poolt, et ratifitseerida lepingu juures olev protokoll? Palun hääletada! Vaja on 53 häält. Selle ettepaneku poolt on 70 saadikut, vastu 2, erapooletuid 2. Protokoll on ratifitseeritud.
Suur tänu! Homme algab plenaaristung kell 16.


EESTI VABARIIGI ÜLEMNÕUKOGU XII KOOSSEISU
27. ISTUNGJÄRK
KOLMAS ISTUNG
16. jaanuar 1991


Juhataja (Ü. Nugis)
Lugupeetud Ülemnõukogu! Asugem töökohtadele! Kontrollime kohalolekut. Kohal on 73 saadikut, puudub 32.
Lugupeetud Ülemnõukogu! Praegu istus Kadriorus koos Eesti Vabariigi erakorraline kaitsenõukogu. On reaalne, et kavatsetakse kehtestada presidendivõim. Ma arvan, et seda teemat üle dramatiseerida ei ole vaja. Sellisel juhul käivituvad teised struktuurid ja hakkavad toimima teised protseduurireeglid, millest teatatakse kõikidele rahvasaadikutele.
Lugupeetud Ülemnõukogu! Peame kinni ka reglemendist. Mul on niisugune ettepanek, et me võtaksime seisukoha nende seaduseelnõude kohta, mis vastavalt reglemendi 6. paragrahvile on läbinud menetlused ja neid võib esitada Ülemnõukogule läbivaatamiseks. Mis teemal Sergei Petinov tahab kõnet pidada? Kas protseduuri ja reglemendi kohta? Praegu kehtivad juhataja erivolitused. Annan sõna ainult päevakorraküsimustes, diskussioone sellel teemal, kuidas on lood presidendivõimuga, ma ei ava. Ma ütlen veel kord, Sergei Petinov, et praegu kehtivad Ülemnõukogu juhataja erivolitused ja siin ei ole teistel selle kohta midagi arvata. Mul on selleks istungjärguks, nagu te kõik teate, erivolitused tööaja režiimi ja päevakorra kohta. Vladimir Lebedev.
V. Lebedev
Lugupeetud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Ülemnõukogu on andnud juhatajale erakorralised volitused seoses erakorralise olukorraga. Seepärast on mul lugupeetud juhatajale tungiv palve. Arvestades erakorralist olukorda vabariigis ja härra Nugise erakorralisi volitusi, palun tal anda 3–4 minutiks sõna minu kolleegile Sergei Petinovile. Tänan!
Juhataja
Kolleegid! Te olete näinud, et olen suhtunud paljudesse ettepanekutesse väga leebelt, kuid üks kord ma rakendan oma erivolitusi ka rangemalt. Kuulame siiski seekord Sergei Petinovi ära.


S. Petinovi ja V. Lebedevi avalduse kohta
S. Petinov
Lugupeetud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Ma olen väga tänulik meie juhatajale sellise demokraatliku lähenemise eest ning võimaluse eest sõna võtta. Reglemendi kohaselt oleks ta võinud seda ka mitte teha. Kuid ma arvan, et sellel, mis ma praegu ütlen, on meie praeguses olukorras suur tähtsus.
Seoses kujunenud olukorraga tahaksin teha järgmise avalduse, mis tegelikult on otseselt seotud ka reglemendiga ja istungijärgu päevakorraga, eriti tänase päevakorraga. Just seetõttu me nii järjekindlalt palusime juhatajalt võimalust sõna võtta.
Eesti NSV Ülemnõukogu saadikute avaldus. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu juhtkond ja valitsus on jätkuvalt ignoreerinud suurte elanikegruppide arvamust, kes nõuavad NSV Liidu kodanike konstitutsiooniliste õiguste ja kodanikuvabaduste järgimist normaalsetes elutingimustes. Ülemnõukogus on hakatud blokeerima nende gruppide huve kaitsvaid saadikufraktsioone. Selle tagajärjel on Eesti parlament võtnud vastu rahvusvähemuste huve alistavaid seadusandlikke akte, mis rikuvad rahvusvahelisi inimõiguste norme. Savisaare valitsus on väljunud Ülemnõukogu kontrolli alt. Me väljendame solidaarsust töötajate ja oma valijatega ning toetame 15. jaanuaril Toompeal toimunud miitingust osavõtjate nõudmisi. Arvestades seda, et parlamendi enamus blokeerib meie ettepanekuid, ning soovides juhtida avalikkuse tähelepanu rahvusvähemuste olukorrale Eestis, peame võimalikuks astuda veel viimane samm ja teha Ülemnõukogule ettepanek võtta kiiresti, veel tänase päeva jooksul, vastu järgmine otsus:
1. Vaadata läbi nõudmised, mis vabariigi töökollektiivid ja valijad esitasid 15. jaanuaril 1991 Toompeal toimunud miitingul Eesti Ülemnõukogule ja valitsusele.
2. Saata Ülemnõukogu poolt alates 1989. aastast vastu võetud seadused ÜRO inimõiguste komiteesse juriidilisse ekspertiisi.
3. Tühistada Tallinna volikogu 1990. aasta 16. augusti õigusvastased otsused piirangute kohta elamispinna saamisel.
4. Näha ette parlamendi vähemuse arvamuse arvestamise mehhanism, sealhulgas vetoõigus inimõigusi ja -vabadusi rikkuvate seaduseelnõude puhul.
Nende küsimuste lahendamisest ja miitingul esitatud nõudmiste läbivaatamisest keeldumist käsitame elementaarsete õigusnormide ja üldinimlike õiguste jämeda ignoreerimisena kõrgeima võimuorgani poolt. Sellisel juhul peatame 17. jaanuaril 1991 kell 12 oma tegevuse vabariigi Ülemnõukogus ja kuulutame välja näljastreigi. Avaldusele on alla kirjutanud kaks saadikut, Petinov ja Lebedev.
Nüüd ma tahaksin lühidalt kommenteerida ülalöeldut.
Mõningatele seltsimeestele ja härradele võib see naljakas tunduda, kuid isiklikult mulle küll mitte. Ma arvan, et kõik need hädad, mis meid täna kimbutavad, tulenevad sellest, et me ei püüagi leida konsensust, seda kompromissi, mis on nii väga vajalik kõigi meie probleemide lahendamiseks, poliitika, majanduse ja sotsiaalsfääri küsimuste lahendamiseks. Ma ei tahaks kuidagi, et minu sõnu praegu vääriti mõistetaks. Ülemnõukogu üheteistkümnenda koosseisu töö algusest peale on korduvalt tehtud ettepanek töötada välja vähemuse, mis tahes vähemuse kaitse mehhanism, puudutagu see siis vene keelt kõnelevat opositsiooni või keda tahes. Siin pole rahvusprobleeme, vaid üksnes poliitilised küsimused. Sellest tuleneb ka kõik muu. Kui me otsiksime ühiselt kompromisslahendusi ega püüaks iga hinna eest seadusi vastu võtta, vaid töötaksime nad enne põhjalikult läbi, arvestades kõigi rühmituste, kõigi fraktsioonide arvamusi, siis meil ilmselt poleks tõrkeid seadusandlikus tegevuses.
Ja lõpetuseks linnavolikogust. Täna on kõigile selgeks saanud, et Tallinna volikogu rikkus jämedalt kehtivaid õigusakte. Selle kohta on otsus ka prokuratuurilt, mis on vabariigi kõrgeim juriidiline organ, vaatamata riiklikule staatusele. Kuna me kõik oleme seoses sellega saanud väga palju kirju, kuid pole saanud midagi ette võtta, siis nõuame selle küsimuse hääletamisele panekut. Ma tahaksin, et lugupeetud juhataja lülitaks meie pakutud küsimused päevakorda. Arvestades ekstreemset situatsiooni, kogu olukorra erakorralisust, töötasime välja otsuste projektid. Need on väga lühikesed, igaüks teist võib nendega oma äranägemisel kiiresti tutvuda. Palun otsustage kõik ise! Aitäh!
Juhataja
Küsimus Sergei Petinovile. Kas nõutakse kiireloomulist protseduuri või tegutseme vastavalt reglemendile? Praegu esitatud dokumendid ei vasta nõuetele, nad lähevad tõlkimisele ja paljundamisele.


Presiidiumile laekunud seaduseelnõude ja otsuseprojektide kohta
Juhataja
Lugupeetud Ülemnõukogu! Istungjärgu töö jätkub. Teile on kätte jagatud tabel, kuhu on märgitud presiidiumisse saabunud seaduseelnõu või otsuse nimetus ja esitaja, kellele akt on suunatud ning presiidiumi seisukoht menetlusse võtmise tähtaja kohta. Me peame iga akti kohta langetama Ülemnõukogu otsuse seadusandliku initsiatiivi menetlusse võtmise kohta koos vastava tähtajaga.
Sergei Petinovi esitatud seaduseelnõu ja otsuse eelnõud lähevad tõlkimisele ning paljundamisele. Ja kui dokumendid on nõuetekohaselt vormistatud, siis me otsustame nende käsitlemise järjekorra.
Esiteks. Eesti Vabariigi Valitsuse ja Riigipanga ettepanekud pangaseaduse muutmiseks. Vastavalt Ülemnõukogu majanduskomisjoni ja presiidiumi ettepanekule tuleks arutada seda küsimust Ülemnõukogu 30. istungjärgul. Ma panen selle hääletamisele. Tundub, et teisi arvamusi ei ole. Lugupeetud Ülemnõukogu, kes on selle poolt, et Eesti Vabariigi Valitsuse ja Riigipanga ettepanekud pangaseaduse muutmise kohta tuleksid arutlusele 30. istungjärgul? Palun hääletada! Selle ettepaneku poolt on 51 saadikut, vastu 2, erapooletuid on 14. Ettepanek on vastu võetud.
Järgmine on Eesti Vabariigi väärismetallide ja vääriskivide fondi moodustamine. Ülemnõukogu Presiidiumi eelarve-majanduskomisjoni ning õigusliku ekspertiisi ja analüüsi osakonna ettepanek on arutada seda 30. istungjärgul. Lugupeetud Ülemnõukogu, kes on selle poolt, et Eesti Vabariigi väärismetallide ja vääriskivide fondi moodustamise küsimust arutame 30. istungjärgul? Palun hääletada! Selle ettepaneku poolt on 53 saadikut, vastu ei ole keegi, erapooletuid on 14. Ettepanek on vastu võetud.
Kolmandaks. Eesti Vabariigi streigiseaduse eelnõu. Võttes arvesse tööseadusandluse täiustamise ekspertkomisjoni arvamust, et streigiseaduse asemel on vaja välja töötada kollektiivsete töövaidluste lahendamise kord, mis on esitatud Eesti Vabariigi Valitsuse õigusloomekomitee tööplaani, teeb presiidium ettepaneku lõpetada streigiseaduse eelnõu arutamine. Panen selle hääletamisele. Lugupeetud Ülemnõukogu, kes on selle poolt, et lõpetada Eesti Vabariigi streigiseaduse eelnõu arutelu? Palun hääletada! Selle ettepaneku poolt on 51 saadikut, vastu 6. erapooletuid on 7. Ettepanek on vastu võetud.
Neljandaks. Eesti Vabariigi kaitseseaduse eelnõu. Vastavalt presiidiumi ettepanekule panen hääletamisele, et Ülemnõukogu väliskomisjon juhtivkomisjonina ja Eesti Vabariigi Valitsus esitavad oma seisukoha nimetatud eelnõu kohta Ülemnõukogu 30. istungjärgule. Panen hääletamisele. Lugupeetud Ülemnõukogu, kes on selle poolt, et Ülemnõukogu väliskomisjon ja vabariigi valitsus esitavad oma seisukoha nimetatud eelnõu kohta 30. istungjärgul? Palun hääletada! Selle ettepaneku poolt on 52 saadikut, vastu 3, erapooletuid on 3. Ettepanek on vastu võetud.
Viiendaks. Eesti Vabariigi teaduskorralduse seaduse eelnõu. Vastavalt Ülemnõukogu teadus-, haridus- ja kultuurikomisjoni ning presiidiumi ettepanekule panen hääletusele, et teaduskorralduse seaduse eelnõu tagastatakse Eesti Vabariigi Valitsusele täiendavaks läbivaatamiseks. Lugupeetud Ülemnõukogu, kes on selle poolt, et tagastada teaduskorralduse seaduse eelnõu Eesti Vabariigi Valitsusele täiendavaks läbivaatamiseks? Palun hääletada! Selle ettepaneku poolt on 52 saadikut, vastu 1, erapooletuid on 10. Ettepanek on vastu võetud.
Kuuendaks. Muudatuste ja täienduste tegemisest Eesti NSV maksukorralduse seaduses. Vastavalt Ülemnõukogu eelarve- ja majanduskomisjoni ning presiidiumi ettepanekule panen hääletusele, et nimetatud küsimus esitatakse arutamiseks Ülemnõukogu 28. istungjärgule. Lugupeetud Ülemnõukogu, kes on selle poolt, et muudatusi ja täiendusi Eesti NSV maksukorralduse seaduses arutame 28. istungjärgul? Palun hääletada! Selle ettepaneku poolt on 58 saadikut, vastu 2, erapooletuid on 3 Ettepanek on vastu võetud.
Seitsmendaks. Eesti Vabariigi seaduse eelnõu Lahemaa Rahvuspargi kohta. Vastavalt Ülemnõukogu Presiidiumi ettepanekule anda seaduseelnõu läbivaatamiseks Ülemnõukogu keskkonnakomisjonile, kellel esitada oma seisukoht eelnõu kohta 28. istungjärgul. Lugupeetud Ülemnõukogu, kes on selle poolt, et Eesti Vabariigi seaduse eelnõu Lahemaa Rahvuspargi kohta anda keskkonnakomisjonile, kes esitaks oma seisukoha 28. istungjärgul? Palun hääletada! Selle ettepaneku poolt on 53 saadikut, vastu ei ole keegi erapooletuid on 6. Ettepanek on vastu võetud.
Kaheksandaks. Eesti Vabariigi seaduse eelnõu Eesti Vabariigi üleminekuperioodi riigipeast ja Ülemnõukogu juhatusest. Vastavalt Ülemnõukogu Presiidiumi seisukohale esitada see eelnõu arutamiseks Ülemnõukogu 30. istungjärgule. Lugupeetud Ülemnõukogu, kes on selle poolt, et seaduse eelnõu Eesti Vabariigi üleminekuperioodi riigipeast ja Ülemnõukogu juhatusest esitada arutamiseks 30. istungjärgule? Palun hääletada! Selle ettepaneku poolt on 50 saadikut, vastu 2, erapooletuid on 10. Ettepanek on vastu võetud.
Ja üheksandaks, tundub, et see on viimane. Eesti Vabariigi seaduse eelnõu pensionäride ainelise olukorra parandamisest ja Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsuse "Eesti Vabariigi seaduse "Pensionäride ainelise olukorra parandamisest" rakendamise korra kohta" projekt. Ülemnõukogu Presiidium on niisugusel seisukohal, et anda nimetatud seaduseelnõu ja otsuse projekt läbivaatamiseks Ülemnõukogu sotsiaalkomisjonile, kellel esitada oma seisukoht nende aktide kohta Ülemnõukogu 28. istungjärgule. Lugupeetud Ülemnõukogu, kes on selle poolt, et seaduse eelnõu "Pensionäride ainelise olukorra parandamisest" koos otsusega tema rakendamise kohta anda läbivaatamiseks Ülemnõukogu sotsiaalkomisjonile, kellel esitada oma seisukoht 28. istungjärgul? Palun hääletada! Poolt on 62 saadikut, vastuolijaid ja erapooletuid ei ole. Ettepanek on vastu võetud.


Eesti Vabariigi Ülemnõukogu Presiidiumi 1991. aasta 13. jaanuari seadluse "Eesti Vabariigi Ülemnõukogu ajutise täievolilise esindaja välisriikides nimetamise kohta" kinnitamine
Juhataja
Lugupeetud Ülemnõukogu! Jätkakem päevakorraga. Teen ettepaneku vastu võtta Eesti Vabariigi Ülemnõukogu Presiidiumi k.a. 13. jaanuari seadluse "Eesti Vabariigi Ülemnõukogu ajutise täievolilise esindaja välisriikides nimetamise kohta" kinnitamise otsus. Ma teen ettepaneku läbirääkimisi mitte avada. Kõigil rahvasaadikuil on Ülemnõukogu otsuse projekt presiidiumi seadluse kinnitamise kohta. Kas Aleksei Zõbin soovib sõna?
A. Zõbin
Lugupeetud juhataja! Ma tahaksin teada, milline on ametisse määratava esindaja Marju Lauristini ja meie kahe välisministri suhe. Meil juba on kaks välisministrit. Iseasi, kui meil oleks tegemist saadikuga. Nüüd aga tuleb välja nii, nagu meil oleks sisuliselt kolmas välisminister. See on arusaamatu. Palun selgitage, milline on tema staatus!
Juhataja
Siin on tegemist põhimõttelise erinevusega. Vastavalt oma ametikoha põhimäärusele on Eesti Vabariigi välisminister loomulikult Eesti Vabariigi Valitsuse välisesindaja. Kuid Eesti Vabariigi seadusandlik organ on välisriikides esindamata. Riigi seadusandliku organi nimel välisminister kõnelda ei saa. Sellepärast võttis Ülemnõukogu Presiidium vastu seadluse, mille kohaselt Eesti Vabariigi Ülemnõukogu juhataja asetäitja Marju Lauristin kinnitatakse Ülemnõukogu ajutiseks täievoliliseks esindajaks välisriikides. Tema volitused erinevad mõnevõrra välisministri volitustest. Vladimir Lebedev.
V. Lebedev
Lugupeetud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Härra Nugis! Mul on teile kaks küsimust. Kas te ei võiks meile öelda, milles väljendub sõjaväelise riigipöörde oht Eestis? Kas selleks on üldse eeldusi?
Ja teine küsimus. Millised funktsioonid on Ülemnõukogu ajutisel täievolilisel esindajal välisriikides? See staatus on küllaltki ootamatu, võib öelda, et see on uus sõna poliitikas. Seepärast paluks veidi selgitust! Tänan!
Juhataja
Loodetavasti hea kolleeg Lebedev ei nõua, et ma võtaksin praegu portfellist välja asitõendid, mis kinnitavad sõjaväelise riigipöörde ohtu. Piisab Leedu Vabariigi, osaliselt ka Läti Vabariigi, Moskva ning Nõukogude Liidu näidetest. Loomulikult on Eesti Vabariigi juhtkond, sealhulgas ka kaitsenõukogu, asjaoludest päris hästi informeeritud ja sellepärast kannab ta vastutust sõnade eest "võttes arvesse sõjalise riigipöörde ohtu".
Mis puudutab Marju Lauristini volitusi Ülemnõukogu ametliku esindajana välisriikides, siis on tal õigus selgitada Eesti Vabariigi Ülemnõukogu seisukohti Eesti riigivõimu ametliku esindajana, mitte kommentaatorina, žurnalistina. Sergei Petinov.
S. Petinov
Lugupeetud juhataja! Mul on üks täpsustav küsimus. Tuleb välja, et sellele seadluse projektile, mida me praegu hakkame kinnitama, kirjutati alla 13. jaanuaril, päev hiljem aga toimus vabariigi juhtkonna, sealhulgas meie riigipea Edgar Savisaare kohtumine relvajõudude juhtkonnaga. Kas selle kohtumise tulemusel ei tehtud mingeid korrektiive? Kas see ei toonud olukorda selgust? Või vastupidi – raskendas seda veelgi? Miks siiski jäi sõnastus samaks ka pärast kohtumist? Mulle on arusaadav niisugune sõnastus enne kohtumist. Kuid kas tõesti ei andnud see kohtumine meile midagi ega toonud selgust relvajõudude seisukohtades? Tänan!
Juhataja
Viimastel tööalastel läbirääkimistel Nõukogude sõjavõimudega said paljudki asjad selgemaks, kuid garantiid selle kohta, et sõjalise riigipöörde oht on välistatud, ei ole. Pavel Grigorjev.
P. Grigorjev
Lugupeetud juhataja! Minu jaoks on arusaamatu, miks valik ei langenud parlamendi välissuhete komisjoni esimehele Indrek Toomele. Mulle tundub, et temale on need küsimused lähedasemad. Tänan!
Juhataja
See oleks olnud ka üks võimalikest variantidest, kuid presiidium arutas seda küsimust ja otsustas, et Ülemnõukogu juhataja asetäitja kandidatuur on sobivam. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu võib määrata veel teisigi esindajaid, kellel on selline staatus.
Vladimir Lebedev, teine küsimus.
V. Lebedev
Lugupeetud eesistuja! Te ütlesite, et Ülemnõukogu ja ka valitsuse juhtkonnal on mingid andmed sõjaväelise riigipöörde ohu kohta. Arvestades erakorralist olukorda ja teie erakorralisi volitusi, ma paluksin otsustada selle küsimuse kinnise arutamise kasuks, nagu see on kombeks tsiviliseeritud maade parlamentides. Me oleme siin kõik vastutustundlikud inimesed, nii et võiksime paluda massiteabevahendite esindajail saalist lahkuda ning vaadata küsimuse läbi kinnisena, ainult saadikutega. Need hoiatused sõjalise riigipöörde võimalusest on väga tõsised ja tuleb arvestada, et nad võivad destabiliseerida olukorda vabariigis. Me peame arutama ja kaaluma, kuivõrd on see oht põhjendatud. Ja kui see on tõesti põhjendatud, siis ma arvan, et Ülemnõukogu ajutine esindaja seda ohtu ei kõrvalda, selle ohu võib kõrvaldada ainult meie parlament, mitte Marju Lauristin. Tänan!
Juhataja
Kui Ülemnõukogu võtab vastu otsuse arutada seda küsimust põhjalikumalt kinnisel istungil, siis seda arutatakse. Sellisel juhul tuleb valmistada ette vajalikud dokumendid. Pavel Jermoškin.
P. Jermoškin
Lugupeetud juhataja! Ma tahaksin teada, mis kaalutlustest Ülemnõukogu Presiidium selle seadluse eelnõu koostamisel lähtus ning millisena ta nägi kahe välisministri – Mere ja Lippmaa – ja Eesti Vabariigi Ülemnõukogu täievolilise esindaja staatuse suhet.
Juhataja
Ausalt öeldes ei tahaks ma väga põhjalikult laskuda nendesse kommentaaridesse, mis puudutavad valitsuse tööd ja ministrite volitusi, sest me oleme oma töös juhindunud rangelt sellest, et seadusandlik ja täidesaatev võim on lahus. Kuid nagu ma juba alguses mainisin, esindab Eesti Vabariigi välisminister vastavalt oma ametikohustustele Eesti Vabariigi Valitsust ja selle kaudu ka Eesti riiki, kuid ta ei esinda Eesti Vabariigi seadusandlikku organit, parlamenti. Sellest tulenebki oluline erinevus. Mis puudutab idasuhete ministrit, siis tema ametikoha täpsemate funktsioonide kohta ei oska ma seletust anda. Nikolai Aksinin.
N. Aksinin
Lugupeetud juhataja! Austatud kolleegid! Ma tulen taas tagasi terminoloogia juurde. Endise sõjaväelasena tean, et sõjalise riigipöörde oht on väga tõsine järeldus, mis nõuab meie parlamendis üliettevaatlikku käsitlemist. Kui see on teie isiklik järeldus, siis on see üks asi, kui see on teie prognoos, on teine asi, kui aga need on luureandmed, siis mis teel need on saadud? Või on see riigikaitse komisjoni järeldus? Mis see siis on? Kes võtab endale vastutuse selle üsna ohtliku järelduse eest, mis hakkab figureerima parlamendidokumendis? Vastake palun!
Juhataja
Kolleeg Nikolai Aksinin! Kui me teiega peame erajutuajamisi, siis seal ma avaldan oma isiklikke seisukohti. Antud juhul on tegemist Eesti Vabariigi Ülemnõukogu Presiidiumi seadlusega. Ja see on juba seadusandliku organi seisukoht, mis vajab kinnitamist Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsuses. Kui meil on vaja pidada diskussioone sellel teemal, kui suur on sõjalise riigipöörde oht, siis peaksime selle lülitama päevakorda eraldi punktina. Praegu on kõne all see, kas Ülemnõukogu võtab vastu otsuse presiidiumi seadluse kinnitamise kohta või mitte. Kellele tundub asi olevat sobimatu või kahtlane, see hääletab vastu. Vladimir Kuznetsov.
V. Kuznetsov
Lugupeetud eesistuja! Lugupeetud saadikud! Kui me nüüd arutame presiidiumi seadlust Marju Lauristini määramise kohta ajutiseks täievoliliseks esindajaks, siis tuleb meil ilmselt võtta arutusele ka teine sellega paralleelne seadluse eelnõu, mis käsitleb tema ajutist vabastamist Ülemnõukogu juhataja asetäitja kohustustest ning uue inimese määramist sellele ametikohale. Ma ei suuda ette kujutada, kuidas ta saab neid kahte ametit ühitada. Tänan!
Juhataja
Ülemnõukogu Presiidium on sellisel arvamusel, et Ülemnõukogu juhataja asetäitja Marju Lauristin võib olla Ülemnõukogu ajutine täievoliline esindaja välisriikides ka siis, kui ta töötab oma alalisel töökohal juhatuse laua taga. Praegu viibib Marju Lauristin ajutiselt välismaal. Ja loomulikult on tal Ülemnõukogu Presiidiumi seadluse kaudu need volitused, mida seadlus võimaldab. Otsust kinnitamise kohta ei ole veel. Lugupeetud Ülemnõukogu! Tegemist ei ole mitte praegu otsuse eelnõu arutamisega, vaid küsimus on selles, kas Ülemnõukogu kinnitab selle seadluse või ei kinnita. Sõnastust muuta ei ole Ülemnõukogul võimalik, aga ta võib jätta seadluse otsusena kinnitamata, see õigus on tal olemas. Aleksei Zõbin, teine küsimus.
A. Zõbin
Lugupeetud juhataja! Lubage ühtlasi huvi tunda, kuhu ning mis küsimusi lahendama on Marju Lauristin nüüd läinud, kui see seadlus tal juba käes on.
Juhataja
Marju Lauristin on praegu välismaal Ülemnõukogu lähetuseta. Seе pole otseselt ametireis. Vello Pohla.
V. Pohla
Lugupeetud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Võib-olla on otstarbekas, et selle seadluse kohta ütleks oma arvamuse ka väliskomisjon. Vahest võiks anda komisjonile võimalus 5 minutiks kokku tulla.
Juhataja
Väliskomisjoni esimees on presiidiumi liige ja hääletas selle seadluse vastuvõtmise poolt. Kaljo Ellik.
K. Ellik
Lugupeetud kolleegid! Teen ettepaneku lõpetada läbirääkimised. Teine ettepanek on, et see hääletamine toimuks nimeliselt. Aitäh!
Juhataja
Vaatavalt reglemendile ei pea me antud otsust vastu võtma ei salajasel ega nimelisel hääletamisel. Seda tehakse siis, kui vähemasti kolmandik Ülemnõukogu koosseisust seda nõuab. Vladimir Kuznetsov.
V. Kuznetsov
Lugupeetud eesistuja! Palun vastake mulle, kas see, kui ma hääletan selle seadluse poolt, tähendab, et ka minu arvates eksisteerib vabariigis reaalne oht? Kas te sellega mitte ei sunni mind nõustuma, et sõjalise riigipöörde oht on tegelikult olemas?
Juhataja
Täna püsib veel selline oht, sest sõjavägi on suuteline korraldama riigipöörde nii Leedus, Lätis kui Eestis. Täna see oht püsib. Kui see oht ära langeb, siis Ülemnõukogu võtab need volitused ära ükskõik kellelt, konkreetselt Marju Lauristinilt. Vladimir Kuzenetsov.
V. Kuznetsov
Ma tänan teid! Ma paluksin veel, et te täpsustaksite, millest siiski tuleneb see järeldus sõjalise riigipöörde ohu kohta.
Juhataja
Vladimir Kuznetsov! Kui me tahaksime arutada eraldi, kui suur on sõjalise riigipöördeoht, siis sellisel juhul oleks see eraldi päevakorrapunkt. Kui Vladimir Kuznetsov ise ei näe ega märka seda, mis toimub praegu Baltikumis ja konkreetselt Leedus, siis teiste säästmiseks võiksime nelja silma all juttu ajada. Pavel Jermoškin.
P. Jermoškin
Lugupeetud juhataja! Mul oleks selline täpsustav küsimus: kas teile ei tundu, et antud juhul ei või selle seadluse hääletamine olla nimeline? Minu arvates tuleb seadlus kinnitada ainult salajasel hääletusel, sest küsimus puudutab konkreetset isikut.
Juhataja
Ma rõhutan veel kord, lugupeetud kolleegid, tegemist on Ülemnõukogu otsusega Ülemnõukogu Presiidiumi seadluse kinnitamise kohta ja mingit niisugust eeldust, et see nõuab kas salajast või nimelist hääletamist, ei ole. Ent Ülemnõukogul on õigus, kui vähemalt kolmandik seda soovib, võtta mis tahes otsust vastu nii nimelisel kui salajasel hääletamisel. Kui me arutame konkreetseid persoone, siis vastavalt meie kokkuleppele toimub otsustamine salajasel hääletamisel. See on aga juba reglemendis sätestatud ja käib kindlate ametiisikute kohta. Minule pole ei salajase ega nimelise hääletamise kohta kirjalikku ettepanekut veel laekunud.
Mis puutub läbirääkimistesse, siis neid lõpetada meil ei ole vaja, sest läbirääkimised ei ole veel avatud. Praegu vastasin ma küsimusele. Tundub, et Ülemnõukogul rohkem küsimusi ei ole. Tänan teid selle eest! Asugem otsustama. Kõigepealt protseduuriküsimus. Oleks väga vaja, et kõik saadikud tuleksid saali. Kohaloleku kontroll. Kohal on 73 saadikut, puudub 32.
Lugupeetud Ülemnõukogu, kes on selle poolt, et kõnealune otsus võetaks vastu nimelisel hääletamisel? Palun hääletada! Selle ettepaneku poolt on 26 saadikut, vastu 27, erapooletuid on 16. Kuna meil oli kohal 73 saadikut, siis on kolmandiku arvamus teada. Hääletamine on nimeline. Pavel Jermoškin.
P. Jermoškin
Lugupeetud juhataja! Lugupeetud saadikud! Äsja, 3–4 minutit tagasi korraldasid televisiooni esindaja ja saadik Hallaste minu kolleegi V. Malkovski vastu provokatsiooni. Ma palun Ülemnõukogu, et see heastataks. V. Malkovski lauale asetati see pakk ja televisiooni esindaja filmis seda.
Juhataja
Lugupeetud Ülemnõukogu! Vaatamata kõigile, mis ka saalis ei toimu, otsustan mina, kes tuleb kõnetooli ja kes ei tule. Ja läbirääkimisi ei ole ma veel avanud. Aleksei Zõbin, see on kolmas kord.
A. Zõbin
Palun vabandust, kuid tehti nii nimelise kui salajase hääletamise ettepanekud. Kuna salajasel hääletamisel on eesõigus nimelise ees, siis tuleb antud juhul hääletada ka salajast hääletamist ning seejärel otsustada. Kui salajane hääletamine saab samuti kolmandiku häältest, peab hääletamine olema salajane.
Juhataja
Minule ei ole salajase hääletamise ettepanekut laekunud, on nimelise hääletamise kohta. See on Ülemnõukogu poolt otsustatud. Kes on mulle toonud ettepaneku salajase hääletamise kohta? Keegi ei ole toonud. Vastavalt reglemendile esitatakse kõik ettepanekud, mis pannakse hääletamisele, mulle kirjalikult. Kui praegu keegi toob kirjaliku ettepaneku salajase hääletamise läbiviimiseks ja selle poolt on kolmandik saadikuid, siis toimub salajane hääletamine. Kui ei, jääb jõusse nimeline hääletamine. Nii tuleb mõista reglementi.
Kohaloleku kontroll. Kohal on 74 saadikut, puudub 31. Kui nüüd kolmandik Ülemnõukogu soovib, et hääletamine oleks salajane, siis on see salajane. Lugupeetud Ülemnõukogu, kes on selle poolt, et võtta käesolev otsus vastu salajasel hääletamisel? Palun hääletada! Selle ettepaneku poolt on 23 saadikut, vastu 30, erapooletuid 15. Ettepanek ei leidnud toetust. Jääb jõusse nimeline hääletamine. Vladimir Lebedev, kоlmas kord.
V. Lebedev
Ma tänan, härra juhataja! Kuid mul pole küsimusi, ma tahtsin vaid täpsustada, kas peab olema kolmandik saadikute üldarvust või kohalolijatest.
Juhataja
Ei, kohalolijatest.
V. Lebedev
Sel juhul on 23 + 45 kokku 68, siis peab 1/3 olema 23 häält.
Juhataja
Vladimir Lebedev! Minu teada olete matemaatik. Võtke kalkulaator kätte ja rehkendage üle. Kahekohaliste numbritega võib tulla eksitus.
V. Lebedev
Kuulge, ma proovin jah. Väga raske.
Juhataja
Kohal oli 74 saadikut.
V. Lebedev
Härra Nugis! Milline osa kohalolevate saadikute üldarvust hääletas? Tähendab, hääletamise ajal oli meid saalis vähem.
Juhataja
Kui palju on kolmandik 74-st? Kui palju hääletas poolt? Kui mu mälu ei peta, oli selle ettepaneku poolt 23 saadikut. Saadik võib mitte hääletada, meil ei ole see kohustuslik. 74 saadikut oli saalis ja 23 oli selle poolt, et hääletamine oleks salajane. Kuidas on, kas anname asja ekspertiisi või saame sellest ise jagu? Vladimir Lebedev, ma arvan, et pole mõtet.
Lugupeetud Ülemnõukogu, asugem otsust vastu võtma. Nimeline hääletamine. Lugupeetud Ülemnõukogu, kes on selle poolt, et vastu võtta otsus Eesti Vabariigi Ülemnõukogu Presiidiumi 1991. aasta 13. jaanuari seadluse "Eesti Vabariigi Ülemnõukogu ajutise täievolilise esindaja välisriikides nimetamise kohta" kinnitamisest? Palun hääletada! Selle ettepaneku poolt on 59 saadikut, vastu 9, erapooletuid on 2 ja kohal on 76 saadikut. Otsus on vastu võetud.
Ma informeerin lugupeetud Ülemnõukogu, et Eesti Pank soovib tagasi võtta panganduse ja pangareformi seaduse eelnõu. Selline õigus ka on. Veel on mul ka andmeid, et Eesti Vabariigi Valitsus võtab tagasi otsuse projekti liiduliste organite juhtimisel töötavate Eestis paiknevate ettevõtete, asutuste, organisatsioonide kohta. Käesoleval istungjärgul me päris kindlasti neid seaduseelnõusid ei aruta.


L. Kaljuvee saadikuvolituste mahapaneku kohta
Juhataja
Lugupeetud Ülemnõukogu! Meie kolleegilt Lembit Kaljuveelt on laekunud avaldus. Lembit Kaljuvee soovib oma saadikuvolitused maha panna. Eesti Vabariigi valimiskomisjon on seda küsimust arutanud ja võtnud vastu otsuse Rakvere valimisringkonnas nr 36 valitud Eesti Vabariigi Ülemnõukogu saadiku Lembit Kaljuvee saadikuvolituste mahapaneku kohta. Loomulikult kuulub otsuse lõplik kinnitamine Eesti Vabariigi Ülemnõukogu kompetentsi. Selles küsimuses teeb meile ettekande Eesti Vabariigi valimiskomisjoni liige Karl Tiilik.
K. Tiilik
Lugupeetud juhataja! Lugupeetud Ülemnõukogu liikmed! 15. detsembril 1990. aastal pöördus avaldusega Eesti Vabariigi Ülemnõukogu poole Lembit Kaljuvee, Eesti Vabariigi Ülemnõukogu saadik valimisringkonnas nr. 36.
Avaldus. "Palun mind vabastada seaduses ettenähtud korras Eesti Vabariigi Ülemnõukogu saadiku kohustustest. Avalduse aluseks on valijate soov, kes näeksid mind parema meelega Lääne-Viru maavanemana. Nimetatud faktor ilmnes avaliku arvamuse küsitlustes, mis teostati meie maakonnas k.a. märtsikuus."
On lisatud, et samasisuline avaldus on esitatud ka Lääne-Viru maakonna valimiste ringkonnakomisjonile. Eesti Vabariigi valimiskomisjon oli koos 11. jaanuaril ja arutas seda avaldust. Võeti vastu vastavasisuline otsus: "Läbi arutanud Eesti Vabariigi Ülemnõukogu saadiku Lembit Kaljuvee avalduse tema saadikuvolituste lõpetamise kohta, Eesti Vabariigi valimiskomisjon otsustab: vastavalt Eesti NSV Ülemnõukogu valimisseaduse 20. paragrahvi 9. punktile teha Eesti Vabariigi Ülemnõukogule ettepanek lõpetada Eesti Vabariigi Ülemnõukogu Rakvere valimisringkonnas nr. 36 valitud saadiku Lembit Kaljuvee soovil tema saadikuvolitused." Alla on kirjutanud Eesti Vabariigi valimiskomisjoni esimehe asetäitja Rein Mäll ja Eesti Vabariigi valimiskomisjoni sekretär Gunnar Jänes.
Juhataja
Tundub, et meil on küsimusi. Aleksei Zõbin.
A. Zõbin
Mul on ettekandjale küsimus, mis mind väga huvitab ja millele ma ise vastust ei leia. Ilmselt on see mitmekandidaadiline ringkond ja seepärast tuleb väljalangenud saadiku koha täitmiseks kuulutada välja uued valimised. Kuid paistab, et need tulevad ühemandaadilised, ehkki eelmised toimusid mitmemandaadilistena. Järelikult ei ole asendusvalimised võrdväärsed. Kuidas need valimised kavatsetakse siis korraldada, kui nad ei tule adekvaatsed põhivalimistega, mil väljalangenud saadik valiti?
K. Tiilik
Valimised toimuvad ilmselt koos sealsete kohalike nõukogude valimistega ja valimiskomisjoni arvamus oli selline, et ühe koha 36. valimisringkonnast täidab kõige rohkem hääli saanud kandidaat.
Juhataja
See tähendab, et valimised toimuvad nii nagu ühemandaadilises ringkonnas.
K. Tiilik
Jah, sest ülejäänud saadikukohad on täidetud. Valitakse üht inimest.
I. Hallaste
Lugupeetud eesistuja! Austatud ettekandja! Eile tuli terve rida saadikuid välja ettepanekuga, küll mitteametlikult, Ülemnõukogu laiali saata. Kas need või mõned teised saadikud on viimase 24 tunni jooksul esitanud Eesti Vabariigi valimiskomisjonile avalduse oma saadikuvolituste lõpetamise kohta? Kas selliseid avaldusi on laekunud?
K. Tiilik
Selliseid avaldusi valimiskomisjoni laekunud ei ole.
I. Hallaste
Aitäh!
V. Kuznetsov
Lugupeetud eesistuja! On võimalik, et ma ei pannud tähele, aga palun esitlege veel kord ettekandjat!
K. Tiilik
Olen Vabariigi Valimiskomisjoni liige ning sunnitud siin teie ees olema sellepärast, et komisjoni esimees, aseesimees ja sekretär on haiged.
S. Sovetnikov
Lugupeetud ettekandja! Millise valimisseaduse alusel need valimised toimuvad, kas Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi valimisseaduse alusel, mille järgi oleme kõik valitud Ülemnõukogusse, või jõuame selleks ajaks vastu võtta uue seaduse?
K. Tiilik
Valimised toimuvad Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi valimisseaduse alusel, mis võeti vastu üheteistkümnenda koosseisu 13. istungjärgul, see on 17. novembril 1989.
A. Zõbin
Ma palun ettekandjalt vabandust, kuid mind huvitab küsimus just seetõttu, et see on esimene juhus, kui valitakse uut inimest vabanenud kohale, lahkunud saadiku asemele. Seda kogemust rakendatakse ka tulevikus, kuid mulle tundub, et praegused valimised ei tule võrdväärsed eelmistega, sest valijate enamusel on eelis, mida neil polnud mitmemandaadilistel valimistel. Ehk tasuks seda juhust arutada põhjalikumalt ja korraldada selles ringkonnas ka nüüd mitmemandaadilised valimised?
K. Tiilik
Lugupeetud härra Zõbin! Me ei saa ära võtta volitusi juba valitud saadikuile ja me ei saa ka uut valimata jätta. Teine asi on see, kui ringkonnast lahkub 2 või 3 saadikut, siis kehtib ülekantav hääl ja järelikult protsent. See üks saadik saab aga minu meelest praegu tegelikult suurema rahva mandaadi kui teised seni valitud saadikud, kelle kvoot oli väiksem.
Juhataja
Suur tänu! Lugupeetud saadikud! See protseduur viiakse läbi vastavalt veel kehtivale Eesti NSV valimisseadusele, kus need asjad on kõik sätestatud. Nikolai Aksinin.
N. Aksinin
Lugupeetud Ülo Nugis! Austatud kolleegid! Kuigi ma ehk kordan end, aga ma pean seda avalikult ütlema. Ma avaldan resoluutset protesti kurjale pastorile Hallastele. Nõuan, et ta vabandaks saadiku ees. Teisel pastoril, viisakal ja heatahtlikul Villu Jürjol palun aga kutsuda ta eetikakomisjoni ning arutada seda küsimust.
Juhataja
Suur tänu! See ei ole päevakorra teemal, kuid kui küsimused on lõppenud, ma annan selle kohta selgituse. Heldur Peterson.
H. Peterson
Lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ehk saaks teie kaudu teha ka teistele saadikutele järgmise ettepaneku. Need meie rahvasaadikud, kes on väsinud, kes tegid ettepaneku Eesti Vabariigi Ülemnõukogu laiali saata või kes soovivad nälgida, võiksid ise anda lahkumispalve, nii nagu tegi seda Lembit Kaljuvee. Siis saaks rahvas valida siia need saadikud, kes tahavad tööd teha. Aitäh!
Juhataja
See ei olnud küsimus. Suur tänu, Karl Tiilik! Lugupeetud Ülemnõukogu! Lõpetame selle päevakorrapunkti. Ja kui te lubate, siis ma vastan ka Nikolai Aksinini pretensioonile. Mul on ettepanek, lugupeetud Ülemnõukogu, läbirääkimisi sellel teemal mitte avada ja arvatavasti vist ei soovi ka keegi sõna võtta. See on Lembit Kaljuvee tahteavaldus, austame seda


Eesti Vabariigi sideseaduse eelnõu teine lugemine
Juhataja
Lugupeetud Ülemnõukogu! Alustame Eesti Vabariigi sideseaduse eelnõu teist lugemist. Ettekande teeb sideminister Toomas Sõmera.
T. Sõmera
Austatud juhataja! Austatud saadikud! Peale Eesti Vabariigi sideseaduse esimest lugemist Ülemnõukogus arutasid vastavad töögrupid ja ekspertgrupid põhjalikult läbi kõik saadikute märkused, samuti kirjalikud ettepanekud ja märkused, mis olid meile laekunud. Peale töögruppide ja ekspertgruppide said need küsimused kahel korral läbi vaadatud halduskomisjonis ja praegu on teile teisele lugemisele esitatud Eesti Vabariigi sideseaduse parandatud variant. Seaduses on tehtud terve rida redaktsioonilisi parandusi ja mõnedes punktides ka olulisemaid parandusi, kuid need ei ole muutnud ühe või teise punkti sisu tervikuna. Eelkõige on seaduse algusparagrahvides täpsustatud määratlusi, ühe või teise sidevõrgu määratlusi. On põhimõttelisi muutusi. Eelmises variandis oli "sidevõrkude ehitamine, ühendamine, rekonstrueerimine ja ekspluateerimine". Nüüd on ekspluateerimisaja asemel kõigis paragrahvides ja punktides valdamine. On kõrvaldatud selline mõiste nagu tehniliste tingimuste esitamine. See on asendatud uue redaktsiooniga "tehnilised nõuded", mis sisuliselt avab rohkem asja olemuse. Edasi on sideteenuste osutamise asemel võetud kasutusele uus mõiste sideteenindus ja vastavalt siis sideteenindaja ja -klient. Teistes paragrahvides on väiksemad redaktsioonilised parandused. Kõik parandused on meil ka eraldi esitatud ja ilmselt teile välja jagatud. Eesti Vabariigi Sideministeerium kui seaduseelnõu ettevalmistaja palub Ülemnõukogu see seadus uues redaktsioonis vastu võtta. Mul on kõik.
Juhataja
Suur tänu! Ülemnõukogul on mõned küsimused. Alar Maarend.
А. Maarend
Lugupeetud Ülemnõukogu juhataja! Lugupeetud ettekandja! Mul oleks küsimus § 20 kohta. Kas seda tuleb mõista nii, et sideteeninduse kliendi õigused on tagatud vaid sedavõrd, kuivõrd sidemäärustik seda heaks arvab lugeda? Siin on formuleeritud umbes selliselt, et hagi saab esitada ainult käesoleva seaduse §-s 19 ettenähtud juhtudel, Eesti Vabariigi sidemäärustikus kehtestatud korras.
T. Sõmera
§-s 19 on toodud vastutus sideteeninduses, kusjuures sellest vastutusest vabastamine on märgitud ära §-s 21. Tähendab, hagi saab tõepoolest esitada Eesti Vabariigi seadusandlusega ettenähtud korras ja see haarab kõiki võimalusi. Me ei näe siin lahkheli.
Juhataja
Suur tänu! Peeter Lutt.
P. Lutt
Lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! § 9 punkt 6 ja § 10 punkt 2 annavad sideettevõtetele ja nende ülematele piiramatud õigused nõuda majandusjuhtidelt, majandusettevõtetelt ja eraisikutelt sideliinide ja sidevõrkude väljaehitamist. Kui arvestada vabariigi side praegust olukorda, kas siis võib nendele sidevõrkude ettevõtetele, sidevõrkude juhatajatele ja peainseneridele anda niisuguseid volitusi?
T. Sõmera
Ma tahaksin tähelepanu juhtida § 10 teisele ja kolmandale lõikele, kus on ette nähtud, et sidevõrkude ehitamise ja rekonstrueerimise, valdamise ja kasutamise kord määratakse kindlaks vastava riikliku sideettevõtte või -asutuse ehitamises või rekonstrueerimises osalevate teiste juriidiliste isikute vahelise lepinguga, kooskõlas käesoleva sidemäärustikuga. Seda niivõrd, kuivõrd ta peaks vastama nendele tehnilistele nõuetele, mis ühtsele sidesüsteemile on kehtestatud. Siiamaani on selliseid juhuseid tõesti olnud, et riikliku sideettevõtte juhid on esitanud võib-olla liiga rangeid tehnilisi tingimusi. Nüüd, kui on olemas vastavus uutele tehnilistele nõuetele, on õigus ehitada ka alternatiivset, kohalikku elektersidevõrku.
J. Kass
Austatud härra spiiker! Lugupeetud ettekandja! Mul on küsimus § 4 ja 5 kohta. Kas elekterside, kaugelekterside jne. tehnilised vahendid kuuluvad Eesti Vabariigi Sideministeeriumile ja kas kaugelekterside tehniline personal allub Eesti Vabariigi Sideministeeriumile? Kui ei, siis kuidas te mõtlete neid punkte sisuliselt täita? Kas me ei peaks vastu võtma ka lisaotsuse, millega me valitsust kohustame tooma tehnilised vahendid ja personali Eesti Sideministeeriumi alluvusse? Tänan!
T. Sõmera
Eesti Vabariigi kaugside tehniline personal allub Eesti Vabariigi Sideministeeriumile, välja arvatud kaugside magistraalkaabelliinide ja raadioreleeliinide teenindamine, mis on NSV Liidu Sideministeeriumile alluva ettevõtte pädevuses. See puudutab ainult nende kaugside kaabelliinide ja raadioreleeliinide tehnilist teenindamist. Kõik sidekanalid on sideministeeriumi halduses. Mainitud ettevõtte vabariigi alluvusse toomisega on valitsus ka pikka aega tegelnud, tegevus jätkub, kuid tänaseks päevaks ei ole seda NSV Liidu Sideministeeriumi süül Liidu valitsuse tasandil suudetud lahendada. Aga see töö jätkub.
J. Rätsep
Lugupeetud minister! Mul on üks küsimus seoses praktikas esinenud juhtumiga. Kas §-s 5 ette nähtud kaitsevööndi määratlemisel tuleb seal loetletud tööde üritajatel maa-aluste kaablite puhul juhinduda kaabli tegelikust asukohast või kaabli maapealsetest tähistest? Need kaks asja ei lähe tihti kokku ja kohtupraktikas on tekkinud sel pinnal probleem.
T. Sõmera
Töö tegijal tuleb kahtlemata juhinduda kaitsevööndi maapealaest märgistusest ja alusplaanidest. Praktikas on tõesti ette tulnud, et kaitsevööndi maapealne tähistus ja ka alusplaanid pole alati korrektsed olnud. Alati pole kõiki kaabelrajatisi alusplaanidele isegi kantud. Selliseid juhuseid tuleb ette. Tervikuna peaks töö toimuma igal juhul maapealse määratluse ja alusplaanide järgi. Projekteerimisel kasutatakse alati alusplaane, kus peavad olema fikseeritud kõik maa-alused kaabelkommunikatsioonid.
А. Maarend
Lugupeetud juhataja ja ettekandja! Mul on küsimus § 6 lõige 2 ja § 9 lõige 1 kohta. Kas need paragrahvid tähendavad seda, et me välistame võimaluse luua Eestis näiteks erakapitalil baseeruv ekspresspostsidevõrk või lülitada Eesti postside rahvusvahelisse ekspress-sidevõrku?
T. Sõmera
Eesti post on lülitatud rahvusvahelisse ekspresspostivõrku, ja kui on kasutatud postimaksevahendit, tähendab postmarki, siis ei tule kõne alla teised omandivormid, jääb ainult riiklikus omanduses olev Eesti post. Riiklik Eesti post on lülitatud rahvusvahelisse ekspresspostiteenistusse ja töötab.
J. Kass
Lugupeetud ettekandja! Mul on siiski ettepanek kiirendada kaugliinide tehnilise personali toomist Eesti Sideministeeriumi alluvusse. Tuleks võtta vastu lisaotsus, kus oleks vastav ülesanne valitsusele. Kui see protsess ei toimu vähemalt mõne kuu jooksul, siis on personal sunnitud laiali minema. Nad alluvad Liidu majandusseadustele ja Liidus on palgad palju madalamad, sellega ei ela siin lihtsalt ära.
T. Sõmera
Nad on korduvalt ka meie poole pöördunud ja me oleme omakorda pöördunud Liidu sideministeeriumi poole. Ma olen isiklikult kaks korda Liidu sideministri juures käinud, rääkimata ministri esimesest asetäitjast. Probleem on väga raske. See kohustus juba on valitsusel ja valitsus tegeleb sellega. Mis puutub palkadesse, siis nende keskmine palk on ca 330–350 rubla, ega see palju muidugi ei ole. Aga 1990. aastal oli sidetöötaja keskmine palk Eesti Vabariigis 255 rubla. Nii et see on väga suhteline abi. Keskmise palga vahe on meil praegu 100 rubla.
Juhataja
Suur tänu! Ülemnõukogul ministrile rohkem küsimusi ei ole. Kas halduskomisjonil on soov oma seisukohta avaldada?
A. Ristkok
Lugupeetud juhataja! See seadus on juba pikemat aega olnud komisjonis töös ja selle arutelust võtsid osa majanduskomisjoni liikmed. Komisjon on seisukohal, et seaduse võib vastu võtta, kui Ülemnõukogu niimoodi arvab. Ainult et seaduseelnõu 1. punktis on öeldud, et kehtestada Eesti Vabariigi sideseadus 1. jaanuarist 1991. Nüüd peaks selle jaanuarikuu asendama veebruariga, muidu ei ole kuu adekvaatne. Ülejäänud osas võiks projekt samasuguseks jääda. See ongi meie arvamus. Aitäh!
Juhataja
Lugupeetud minister! Kas selles osas tekib vaidlusi või mitte? 1. jaanuar on seljataga, paneme siia seaduseelnõusse uue kuupäeva: 1. veebruar. See ei ole siis parandusettepanek, kui see on kooskõlastatud seaduseelnõu autoritega. Avan läbirääkimised. Ülemnõukogu ei soovi läbirääkimisi pidada. Kas Ülemnõukogu on valmis sideseadust vastu võtma teisel lugemisel? Minule on laekunud kaks parandusettepanekut Johannes Kassilt ja Alar Maarendilt. Andres Tarand soovib sõna.
А. Tarand
Palun vabandust, meil tekkis väike segadus! Nimelt oli keskkonnakomisjonilt üks väike parandusettepanek ohutustsoonide asjas. Kas see on arvesse võetud?
Juhataja
On arvesse võetud. Kohaloleku kontroll. Kohal on 70 saadikut, puudub 35.
Lugupeetud Ülemnõukogu! Asugem Eesti Vabariigi sideseadust vastu võtma. Kõigepealt paneme hääletusele parandusettepanekud. Võtke palun ette Johannes Kassi parandusettepanek! Johannes Kass väidab, et § 4 punkt 3 on praegusel kujul vastuolus Eesti Vabariigi staatusega, ja teeb ettepaneku, et § 4 punkt 3 kõlaks niimoodi: "Eesti Vabariigi side integreerimine NSV Liidu ja teiste välisriikide sidega tagatakse ..." jne. Kas Ülemnõukogu sai aru, mida Johannes Kass tahab parandada? Panen hääletamisele. Lugupeetud Ülemnõukogu, kes on Johannes Kassi parandusettepaneku poolt? Palun hääletada! Selle ettepaneku poolt on 43 saadikut, vastu 6, erapooletuid on 13. Parandusettepanek on vastu võetud.
Teine parandusettepanek on Alar Maarendilt. Alar Maarend teeb ettepaneku sõnastada sideseaduse § 20 järgmiselt: "Kliendil on õigus Eesti Vabariigi seadusandlusega ettenähtud korras esitada sideteenindajale pretensiooni käesoleva seaduse §-s 19 ettenähtud juhtudel Eesti Vabariigi sidemäärustikus kehtestatud korras või esitada hagi oma õiguste kaitseks." Võimalik, et see vajab keelelist redaktsiooni, kuid kas põhimõte on selge? Panen hääletusele. Lugupeetud Ülemnõukogu, kes on Alar Maarendi parandusettepaneku poolt? Palun hääletada! Selle ettepaneku poolt on 57 saadikut, vastu on 1 saadik, erapooletuid on 8. Parandusettepanek on vastu võetud.
Head kolleegid! Parandusettepanekuid rohkem ei ole ja ma panen seaduseelnõu tervikuna hääletamisele, arvesse võttes parandusettepanekuid.
Lugupeetud Ülemnõukogu, kes on selle poolt, et võtta vastu Eesti Vabariigi sideseadus, arvestades parandusettepanekuid? Palun hääletada! Selle ettepaneku poolt on 64 saadikut, vastu 2, erapooletuid 1. Eesti Vabariigi sideseadus on vastu võetud.
Lugupeetud Ülemnõukogu! Peame nõu. Sergei Petinovi esitatud seaduseelnõu ja otsuse eelnõu saavad arutamisküpseks vähem kui poole tunni pärast. Kuidas Ülemnõukogu arvab, kas arutame täna või homme? Homme. Rein Veidemann.
R. Veidemann
Austatud juhataja! Teen ettepaneku see asi homme hommikul ette võtta. Täna me vist saame selle tõlke paljundusest kätte. Vähemalt üks ettepanek tundub seal olevat kaalumist väärt.
Juhataja
Kui dokumendid on esitatud korrektselt, siis Ülemnõukogul ei ole põhjust neid mitte arutada. Võib-olla tõesti on õigem seda homme teha. Täna soovime, et Sergei Petinov ja Vladimir Lebedev kõhud täis sööksid ja homme arutame. Vladimir Kuznetsov.
V. Kuznetsov
Lugupeetud eesistuja! Lugupeetud saadikud! Ma leian, et arvestades vabariigis kujunenud erakorralist olukorda ja meie poolt juhatajale antud erakorralisi volitusi, peaksime sellisest naljatoonist siiski loobuma. Saadikud teatavad, et nad on otsustanud alustada näljastreiki, parlament ei tunnista nende õigusi, meile paistab see aga nalja tegevat. Teen ettepaneku siiski alustada arutelu, oodata ära, kuni tulevad dokumendid, ning lõpetada see arutelu veel täna.
Juhataja
Muidugi, erivolitustest lähtudes mul on see õigus, kuid kuna tegemist on mitme seaduseelnõuga ja nende põhjalik arutelu võtab päris mitu tundi, siis arvan, et mõistlikum oleks seda tõesti teha homme. Sellisel juhtumil ei hakka me kunstlikult tööaega pikendama. Ma arvan, et me võime tänase istungi lõpetada. Homme algab plenaaristung kell 10. Nägemiseni!


EESTI VABARIIGI ÜLEMNÕUKOGU XII KOOSSEISU
27. ISTUNGJÄRK
NELJAS ISTUNG
17. jaanuar 1991


S. Petinovi ja V. Lebedevi avalduse kohta
Juhataja (Ü. Nugis)
Asugem töökohtadele. Kohaloleku kontroll. Kohal on 67 saadikut, puudub 38.
Eesti Vabariigi Ülemnõukogul on täna külas Leningradi oblastinõukogu delegatsioon ja me oleksime väga õnnelikud, kui Leningradi kolleegid meie ees esineksid. Delegatsioon ei ole praegu täies koosseisus siin, aga kui nad kohale jõuavad, siis me ilmselt katkestame päevakorrapunktide arutelu ja anname sõna leningradlastele.
Asugem nüüd päevakorra juurde.
Lugupeetud Ülemnõukogu, meile on välja jagatud ühe avalduse ja kolme otsuse projektid, mille on esitanud võrdsete õiguste saadikurühm, konkreetselt härra Petinov. Nagu me kokku leppisime, arutame neid küsimusi täna. Kõigepealt Eesti NSV Ülemnõukogu saadikute avaldus. Palume ettekandeks tulla kõnetooli Sergei Petinovil. Kas Sergei Petinovi ei ole kohal? Palun, Vladimir Lebedev!
V. Lebedev
Lugupeetud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Ma ei kavatse ettekannet teha. Minu arvates on niigi kõik selge. Esimese punkti kohta saite avalduse 15. skp. umbes kell 12. Mis puutub teise küsimusse, siis teate ilmselt kõik, kui palju oleme vastu võtnud seadusi, mis on vastuolus inimõiguste põhiliste normatiivaktidega. Me juba arutasime siin Tallinna volikogu selle otsuse tühistamist, mis piirab sissekirjutamist. Kahjuks kiitsite teie, austatud kolleegid, volikogu tegevuse heaks. Ja neljandaks on juttu parlamendi vähemuse arvamuste arvestamise mehhanismist, sealhulgas õigusest panna veto seaduseelnõudele, mis rikuvad inimõigusi ja vabadusi. See on ka pealesunnitud nõudmine, sest kahjuks rikume meie siin põhilisi inimõigusi ja vabadusi, võttes vastu seadusi, mis on vastuolus rahvusvaheliste normidega. Rohkem ma sõna võtta ei soovi. Palun arvestada üht asjaolu: meie käsutuses on suur kaust nende inimeste avaldustega, kes on elementaarsetest põhiõigustest ilma jäetud. Kui keegi soovib nendega tutvuda, siis ma olen iga hetk valmis neid näitama. Tänan!
Juhataja
Lugupeetud kolleegid ja lugupeetud Vladimir Lebedev! Vastavalt reglemendile võetakse avaldusi, pöördumisi ja seadusandlikke akte vastu nii: ettekanded, kaasettekanded, vajaduse korral komisjoni seisukohad, küsimused ettekandjale, sõnavõtud, lõppsõnad, otsustamine. Ja ma hoiatan kohe ette, et sellist protseduuride ettekirjutamist, et rohkem ma ei tule esinema jne., ei suvatse me kannatada. Palun kõnetooli Vladimir Lebedevi! Kas Ignar Fjukil on küsimus? Ignar Fjuk.
I. Fjuk
Lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Minu arvates on küllalt ohtlik üldsõnaliselt rääkida, et meie seadustes on väga palju eksitud rahvusvahelise õiguse normide vastu. Pean päris otstarbekaks, et antud juhul oleks siis lisatud ka mingisugune loend nendest puudustest. Vastasel juhul ma ei tea, millele te tuginete.
V. Lebedev
Lugupeetud kolleegid! Ma ei taha jääda paljasõnaliseks, kui meid süüdistatakse selles, et teeme kärbsest elevandi. Tahan tuua näiteks immigratsiooniseaduse. Tuletagem meelde, et piirmäära alla, mida kohalikud nõukogude võimu organid suurendada ei tohi, kuuluvad ka need isikud, kes sõidavad Eestisse, et hakata elama koos perekonnaga. Mul on selle kohta ametlikke dokumente. Kui härra Fjuk kahtleb, siis palun teda siia tulla ja vaadata dokumenti, kuhu Tallinna volikogu tööjõuressursside ratsionaalse kasutamise komisjon on oma otsusele ja immigratsiooniseadusele tuginedes kirjutanud (ma loen ette eesti keeles): mitte nõustuda (järgneb nimi) sissekirjutamisega ema juurde (aadress). Poissi ei kirjutata niisiis ema juurde sisse sel põhjusel, et pole kvooti. Ivanova Ljudmila Vjatšeslavi tütar abiellus 9. veebruaril 1990. Mees on pärit Pihkva oblastist. Naisel on ühetoaline korter ja sinna meest sisse ei kirjutata. Perekondade taasühinemise põhimõte on väga kaalukas argument. Härra Fjuk, te ju teate, kuidas rahvusvahelised õigusorganid süüdistasid Nõukogude Liitu, et ta seda põhimõtet rikub. Järgmises dokumendis on juttu kahe lapsega naisest, keda ei kirjutata sisse mehe juurde. Ma ei nimeta tema nime, sest muidu aetakse nad veel töölt ka minema. Mul on ka kaks vabariigi prokuratuuri otsust, milles on öeldud: Eesti Vabariigi prokuratuur on seisukohal, et Tallinna Linnavolikogu otsus 16. augustist 1990 kitsendab oluliselt kodanike õigust eluasemele. Prokurör saatis Eesti Vabariigi Ülemnõukogule 10. novembril 1990. aastal kirja nr. 32-33 291/90 palvega anda sellele otsusele juriidiline hinnang. Prokuratuur motiveerib pöördumist vabariigi kõrgeima seadusandliku võimuorgani poole sellega, et vastavalt oma volitustele võivad prokuratuuriorganid esitada protesti ainult kohalike nõukogude täitevorganite ja jaotusega tegelevate organite poolt välja antud aktide kohta, selle otsuse aga võttis vastu Tallinna Linnavolikogu. Ülemnõukogu Presiidium ja härra Rüütel, kellele ma eile sellekohase küsimuse esitasin, ei osanud öelda, mida on seoses prokuröri kirjaga ette võetud. Kordan veel, et minu käsutuses on konkreetsete inimeste kirjad, kelle õigusi on riivanud meie poolt vastu võetud seadused ja otsused.
Juhataja
Paluksin mikrofonidega operatiivsemalt ümber käia!
Ma arvan, et pöördumise lõpliku teksti vastuvõtmiseks on vaja moodustada redaktsioonikomisjon. Ootan selle kohta ettepanekuid ja võimalik, et redaktsioonikomisjon vaheajal töötades tutvub lähemalt kõigi esitatud dokumentidega ning vastavalt sellele kujundab pöördumise lõpliku teksti. Juhan Telgmaa.
J. Telgmaa
Lugupeetud ettekandja! Inimõiguste küsimus on väga tõsine asi, arvestades seda, et me ei ole selle valdkonnaga üldse harjunud. Mõni aasta tagasi ei tohtinud meie riigis inimõiguste kohta avalikkuse ees midagi öelda. Te tahate nüüd, et me seda asja väga täpselt valdaks. Kas seda ei ole võib-olla liiga palju? Teie isiklikult ja paljud saadikud veel on pidevalt viidanud sellele, et meil seadused on vastuolus inimõigustega, ja meie ei saa aru, mismoodi nad vastuolus on. Olukord teeb loomulikult murelikuks ja sellepärast tahaksin ma küsida, kas teil peale nende kodanike kirjade on ka professionaalsete juristide või ekspertide ametlikke arvamusi meie seaduste kohta, mis me oleme vastu võtnud ja mis teie sõnutsi rikuvad inimõigusi, sest praktikas on niimoodi, et peaaegu kõigi niisuguste avalduste taga seisab lihtsalt mingisuguste kohalike võimude omavoli. Тänan!
V. Lebedev
Tänan! Meil on sellised eksperthinnangud olemas. Ma küll ei teadnud, et Juhan Telgmaale on see suur avastus, et need normatiivaktid, millest me oleme korduvalt rääkinud, rikuvad inimõigusi. Mul pole neid dokumente praegu kaasas, aga me võime need igal ajal esitada. Võin ka tsiteerida neid meie normatiivdokumentide artikleid ja sätteid, kus on kasutatud põhirahvuse prioriteedi põhimõtet, kuid härra spiiker palus mikrofoniga operatiivsemalt ümber käia. Seepärast ma ei tea, kas te lubate mul ekspertide ettepanekuid ette lugeda.
Juhataja
Vladimir Lebedev! See minu märkus ei käinud üldse ettekandja, vaid meie tehnilise teenistuse kohta. Minu mikrofoni ei lülitatud sisse.
V. Lebedev
Ma tänan lugupeetud spiikrit selgituse eest! Tahaksin küsida oma kolleegilt, kes küsimuse esitas, kas ma loen need hinnangud ette või näitan talle pärast, kui ta nendes kahtleb.
P. Lutt
Lugupeetud seltsimees Lebedev! Teie olete oma avalduses esitanud neli punkti, kus teine punkt kõlab nii: saata Ülemnõukogu poolt 1989. aastal vastuvõetud seadused ÜRO inimõiguste komiteesse õiguslikku ekspertiisi. See on ju kõige toredam asi. Saadame otsused sinna. Kui tuleb ekspertiisi vastus, siis alles saame teie avaldust üldse vaatama hakata. Enne ei ole meil ju midagi teha, sest ega te sellega nagunii nõus pole, mida meie siin räägime ja kirja paneme. Aitäh!
Juhataja
Suur tänu! Kolleegid! Praegu esitatakse küsimusi!
V. Lebedev
Ma võin vastata, lugupeetud spiiker, miks me tahame need ÜRO inimõiguste komiteesse ekspertiisi saata. Kahjuks arvavad paljud meie kolleegid, et Liidu ja meie vabariigi tuntuimate juristide tehtud ekspertiis ei ole ikkagi see õige, et see on ebakompetentne ja asjatundmatu. Vältimaks igasuguseid jutte ja süüdistusi, et me kasutame ekspertiisi tegemiseks ebakompetentseid spetsialiste, nõuame just välismaa juristide poole pöördumist. Pärast seda pole neid enam kellelegi ekspertiisi saata peale vanajumala enda.
J. Jõerüüt
Härra ettekandja! Mul on väga täpne küsimus. Nimelt soovitate kahes eilses avalduses saata ekspertiisi ÜRO inimõiguste komiteesse, kuid otsuse projektis – ma kinnitan nüüd veel, et suhtun asjasse väga tõsiselt ja see ei ole irooniline või näriv küsimus – te soovitate saata Eesti Vabariigi 1989. ja 1990. aastal vastuvõetud seadusandlikud aktid rahvusvahelisse õiguslikku ekspertiisi. Kas te peate ikka endiselt silmas ÜRO inimõiguste komiteed? Kas te arvate, et see on ainuke koht, või peate selle viimase sõnastuse järgi otsustades silmas ka mõnda muud võimalikku rahvusvahelist organisatsiooni?
V. Lebedev
Rõhutan veel kord, et meie vabariigis peetakse Liidu eksperte ebakompetentseteks. Ülemnõukogul on ju õigus mõni muu rahvusvaheline sõltumatu kompetentne juriidiline ekspertkomisjon välja pakkuda.
T. Anton
Kas olete nõus, et teie ja Petinovi esitatud avaldus läbiks kõigepealt ÜRO inimõiguste komitee õigusliku ekspertiisi? Juristina väidan, et teie avaldus on õiguslikult defektne, veelgi enam, rikub, nagu teie kirjutate, isiksuse õigusi ja vabadust.
V. Lebedev
Lugupeetud härra Anton! Mina ja Sergei Petinov ei ole juristid. Aga mind paneb üldse imestama teie küsimus, teie märkus. Pöördugem veel kord tagasi otsuse juurde, mille tegi saadikurühm "Võrdsete õiguste eest" – muuta Tallinna volikogu otsus 16. augustist. See otsus käis teie käest ja ka õiguskomisjonist läbi. Kummaline, kuidas meie õiguskomisjon ei leidnud, et selles rikutakse inimõigusi. See tekitab minus kahetsustunnet.
Т. Anton
Kuna Lebedev minu küsimusele ei vastanud, siis ma esitaksin selle uuesti, ehk oli tegemist tõlkimise veaga. Ma küsisin härra Lebedevilt, kas ta on nõus, et Petinovi ja Lebedevi avaldus läbib kõigepealt ÜRO inimõiguste komitee õigusliku ekspertiisi, sest juristina väidan, et nimetatud avaldus on juriidiliselt kirjaoskamatu, veelgi enam, rikub, nagu avalduse 4. punktis kirjas, isiksuse õigusi ja vabadusi.
V. Lebedev
Ma ei välista seda, et juriidiliselt on meie avaldus asjatundmatu. Muide, ka näljastreik on kahtlemata inimõiguste ja vabaduste rikkumine. Ma arvan, et kui härra Anton peab vajalikuks meie avaldus ekspertiisi saata, siis on see Ülemnõukogu asi. Meie oleme avalduse esitanud ja oma otsuse teinud, nüüd peate teie otsustama. Milliseid norme te seejuures järgite, kas üldinimlikke või rahvusvahelisi või mingeid juriidilisi kaanoneid, seda peab otsustama Ülemnõukogu.
J. Põld
Mul on härra Lebedevile kaks küsimust. Milliste rahvusvähemuste huve kolleegid Lebedev ja Petinov esindavad? Kas neil on selleks ka Eestimaa Rahvuste Ühenduse volitused? See on esimene küsimus. Ja teine küsimus: milliste ülemnõukogude liikmed härrad Lebedev ja Petinov on? Nende avaldus on esitatud kui Eesti NSV Ülemnõukogu saadikute avaldus, otsuste projektid, mis meil laual on, on aga Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsuste projektid. Kui need on erinevad kogud, siis võib-olla härra Lebedev selgitaks, millised need kogud on. Aitäh!
V. Lebedev
Ma vastan esimesele küsimusele. Milliseid rahvusvähemusi me esindame? Laias laastus võttes me isegi ei räägi oma avalduses rahvustest, vaid inimõigustest, olenemata rahvusest. Nüüd siis sellest küsimusest, miks me ei esinda mingit rahvusühendust. Minu arvates on igal inimesel täielik õigus astuda välja inimõiguste kaitseks, rassilise diskrimineerimise vastu. Ma arvan, et selleks pole meil vaja mitte kellegi volitusi, on vaja vaid iseenda südametunnistust. Nüüd sellest, millise nõukogu saadikud me oleme. Meie peame end Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi Ülemnõukogu saadikuteks. Muide, kõigil mu kolleegidel on minu teada nii kirjutatud ka töötõendile, palun Jüri Põllul võtta oma tõend ja vaadata järele. Aga mis puutub sellesse, et on Eesti Vabariigi Ülemnõukogu, siis kui ta end nii nimetab ... Kui mina nimetan end Vladimiriks, siis ma ei taha, et mind Petjaks kutsutakse.
T. Kork
Lugupeetud eesistuja! Lugupeetud kolleeg! Minu kaks küsimust puudutavad Tallinna volikogu 16. augusti otsust, kuna ma tunnen seoses sellega endal mõningat süüd olevat. Te protesteerite selle otsuse vastu, aga kas teile on teada teie emamaa suurte linnade Moskva, Leningradi jt. sissekirjutusnormid ja nende kehtestamise ajad? Ja teine küsimus: kas te teate, kui suur osa Tallinna vene keelt kõnelevast elanikkonnast, keda te väidate esindavat, toetavad nimelt seda 16. augusti otsust? Kas olete kursis vastavate sotsioloogiliste uuringutega? Ma ei taha väga täpselt teada, ma реаn teid täiesti kompetentseks meheks, kui te vastate siit puldist, kas toetajaid on sotsioloogiliste uuringute põhjal üle või alla poole. Aitäh!
V. Lebedev
Väga tihti räägitakse sellest, et teistes linnades – Kiievis, Leningradis jm. – kehtivad tsensused. Muide, ka Tallinnas kehtib ju tsensus – varem oli kuus aastat, siis kaheksa. Aga öelge mulle palun, kuidas reageeriks maailm sellele, kui Moskva nõukogu võtaks vastu otsuse, et korteri saavad Moskvas need, kes on elanud seal 10 või Venemaal või Liidus 25 aastat? Kuidas see kõlaks? Nüüd teine küsimus – milline osa toetab? Olen seisukohal, et kui kas või ainult üks inimene, üks perekond või üks laps kannatab selle tõttu, et ta ei saa elada koos isaga, siis mind ei huvita protsendid.
T. Kork
Aga keda te esindate? Ma väidan, et toetajaid on uuringute järgi üle poole venekeelsest elanikkonnast, keda teie väidate siin Ülemnõukogus esindavat. Mul tekkis sellepärast arusaamatus. Ma olen maalt pärit ja ei saa kõigest nii kiiresti aru.
V. Lebedev
Seda toetavad need, keda see otseselt puudutab.
J. Reinson
Lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma tulen ikkagi nendesamade seadusandlike aktide juurde, mis on vastuolus inimõigustega. Ma küsin nüüd konkreetselt, millised Ülemnõukogu poolt vastu võetud seadusandlikud aktid ja millised nende punktid on vastuolus konkreetsete rahvusvahelise õiguse punktidega. Kas ja millal me saame neid näha? Ja palun mitte viidata ei täitevvõimule ega mingitele muudele konkreetsetele faktidele, me räägime seadusandlusest.
V. Lebedev
Tänan teid, et andsite mulle võimaluse need ette lugeda! Esiteks piiratakse mõnede kodanikekategooriate valimisõigusi. Seda tuleb paratamatult pidada diskrimineerimisvahendiks, mille eesmärk on eemaldada suur osa NSV Liidu kodanikke aktiivsest poliitikaelust. 1989. aasta 8. augustil vastu võetud Eesti NSV seaduses täiendustest ja muudatustest Eesti NSV põhiseaduses ning ENSV kohalike nõukogude valimiste kohta käiva seaduse 2. paragrahvis jm. sätestatakse paiksustsensus valimistest osavõtuks ja rahvasaadikute nõukogudesse valimiseks ning piirangud sõjaväelastele. 17. novembril 1989. aastal vastu võetud ENSV seadus Eesti NSV Ülemnõukogu valimiste kohta ei anna passiivset valimisõigust nendele Eesti, vabandust, Eesti NSV kodanikele, kes pole Eesti NSV-s vähemalt 10 aastat elanud (2. paragrahv). Viidatud normid on vastuolus rahvusvahelise kodaniku- ja poliitiliste õiguste pakti põhimõtetega. See pakt näeb ette, et igal kodanikul peab ilma igasuguse diskrimineerimiseta ja põhjendamatute piiranguteta olema õigus ja võimalus hääletada ning olla valitud perioodilistel valimistel, mis korraldatakse üldise ja ühetaolise valimisõiguse alusel (§ 25). Need on vastuolus inimõiguste konventsiooni Kopenhaageni nõupidamise otsusega (§ 7 p. 3) ja NSV Liidu põhiseadusega (§ 95, 96). 26. juunil 1990. aastal vastuvõetud Eesti Vabariigi immigratsiooniseadus käsitleb Eestisse teistest vabariikidest tulevaid Nõukogude kodanikke immigrantidena. Nende tööalased, kodaniku- ja muud õigused, samuti õigus haridusele seatakse sõltuvusse elamisloa olemasolust (immigratsiooniseadus paragrahvid 6–9, 10–16, 17 jt.; vabariigi valitsuse määrus nr. 164 1. augustist 1990, 3. osa 7. punkt). Muu hulgas on ette nähtud piirangud elamufondi ostu-müügilepingute sõlmimisel, milleks on vaja elamisluba. Kitsendatakse reservi või erru arvatud sõjaväelaste ja nende perekonnaliikmete õigusi, nad kaotavad tegelikult õiguse Eestis elada. Seda kinnitab immigratsiooniseaduse 8. paragrahvi 3. punkt. Kodanikele riiklikku elamufondi kuuluvate elumajade ja korterite müümise kohta käiva Eesti Vabariigi seaduse projekt näeb ette, et korteri võivad osta vaid need kodanikud, kes on Eestis sündinud või siin vähemalt 25 aastat elanud. Kõik need sätted on vastuolus kodanike täieliku võrdõiguslikkuse põhimõttega, mis on kirjas rahvusvahelise majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste pakti 2. paragrahvis, rahvusvaheliste kodaniku- ja poliitiliste õiguste pakti 2. paragrahvis ja NSV Liidu põhiseaduse 34. paragrahvis. Tõsist muret tekitab ka ettevalmistatav kodakondsusseadus.
Juhataja
Suur tänu! Mul on alust korrata oma ettepanekut. Kuidas Ülemnõukogu arvab, kas on vaja redaktsioonikomisjoni? Praegu esitame küsimusi, oleme kannatlikud. Uno Ugandi.
U. Ugandi
Lugupeetud spiiker! Lugupeetud ettekandja! Ma olen sündinud Tallinnas ja elanud siin 30 aastat. Peale ülikooli lõpetamist suunati mind tööle rajooni. Teeninud ära ettenähtud aja ja soetanud perekonna, tahtsin Tallinna koju tagasi tulla. Ma ei saanud siia, sest mu vanemate korteris puudus minimaalne elamispind minu 4-liikmelisele perekonnale. Ja ma ei ole saanud seda aastakümneid. Samal ajal on siia tulnud sadu tuhandeid. Kuna on teada, et kõik Tallinna niikuinii ei mahu, siis kuidas te arvate, kellel on siin suurem õigus elada, kas minul ja teistel minutaolistel eestlastel või nendel teie poolt näidatud isikutel?
V. Lebedev
Mul on muidugi väga kahju, et teiega nii juhtus. Aga ma olen alati olnud seisukohal, et ühe seadusvastase teoga ei saa varjata teist. Ei saa rikkuda seadust, viidates sellele, et keegi on kunagi sinuga samamoodi toiminud. Piiblis on vist Matteuse evangeeliumis öeldud: ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse.
Ü. Uluots
Lugupeetud ettekandja! Öelge palun mulle, kas teil on teada mõni ajaloolis-juriidiline pretsedent, kus ühekojalises parlamendis ühel fraktsioonil on vetoõigus? Ja kui teil on selline fakt ajaloost teada, siis andke sellele hinnang demokraatia seisukohast.
V. Lebedev
Öelge palun, lugupeetud kolleegid, kas nüüdisaja tsivilisatsioonis on teada juhtumit, et riik eksisteerib ilma põhiseaduseta? Ma ei tea, aga see pole minu meelest enam demokraatia.
Juhataja
Võib-olla Ülo Uluots kordab oma küsimust. Mul on niisugune tunne, et tõlk võis eksida.
Ü. Uluots
Lugupeetud ettekandja! Kas teil on teada mõni ajaloolis-juriidiline pretsedent, kus ühekojalises parlamendis on ühel fraktsioonil vetoõigus? Ja kui teil on selline fakt ajaloost teada, siis palun anda sellele pretsedendile omapoolne hinnang demokraatia seisukohast.
V. Lebedev
Võib-olla pole juriidilises praktikas ja ajaloos sellist fakti tõesti teada. Aga tuleb arvestada meie ebastandardset olukorda, üleminekuperioodi, kus me ühe jalaga seisame siin ja teise jalaga ei tea kus. Ja arvesse on vaja võtta ka seda, milline on meie parlament. See on seaduslikult valitud, kuid võtab vastu seadusi, mis rikuvad inimõigusi XX sajandi lõpul, pärast Helsingi nõupidamist, pärast seda, kui hakkas funktsioneerima Euroopa koostöö- ja julgeolekunõupidamine. Aga et see parlament on kuulutanud oma eesmärgiks luua õigusriik, siis on vist päris loomulik, et ühe fraktsiooni liikmed võivad panna inimõigusi rikkuvale seadusele veto. Sest olukord, kus selline õigus tekib, on samuti küllaltki absurdne ja seda absurdi loome meie ise siin.
R. Järlik
Lugupeetud ettekandja! Austatud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Mul on kaks küsimust. Teie avalduse 3. lõigu viimases lauses on öeldud nii: "Savisaare valitsus on väljunud Ülemnõukogu kontrolli alt." Ma paluksin teil tuua fakte, kus Savisaare valitsus on Ülemnõukogus vastuvõetud seadused täitmata jätnud või Ülemnõukogu poliitiliste otsuste vastu eksinud. See on ääretult ränk süüdistus. See, mis te olete kirjutanud, tähendab seda, et valitsus jätkab tegevust, kui Ülemnõukogu on talle umbusaldust avaldanud. Kuid teatavasti Ülemnõukogu ei ole valitsusele umbusaldust avaldanud. Ja teine küsimus. Te räägite siin rahvusvaheliste inimõiguste normide rikkumisest. Lubage küsida, kas ja kuidas kvalifitseerida rahvusvaheliste inimõiguste normide rikkumiseks seda, et Eesti Vabariigi Ülemnõukogus ei ole vajadust istungit katkestada ja seda ei ole ka kunagi tehtud, kui tõlge vene keelest eesti keelde ei jõua tehnilistel põhjustel saali, aga istungit on korduvalt katkestatud, kui tõlge eesti keelest vene keelde ei jõua saali. See tähendab, et üks grupp saadikuid, kes tituleerib ennast võrdsete õiguste eest võitlejateks, vajab tõlget, ja teine, kes end ei tituleeri, ei vaja. Aitäh!
V. Lebedev
Vastan kõigepealt teisele küsimusele. Olen alati kinnitanud, et olen tänulik oma kolleegidele, kes siiski ilmutavad kannatlikku meelt meie suhtes, kes me pole saanud või suvatsenud keelt ära õppida. Ma ei taha kedagi õigustama hakata. Nii et tänan veel kord oma kolleege sallivuse eest keeleküsimuses! Nüüd esimene küsimus. Kui me ütleme, et valitsus on väljunud kontrolli alt, siis see ei tähenda veel, nagu me süüdistaksime valitsust selles, et ta ei täida Ülemnõukogu otsuseid. Aga see, et Ülemnõukogu hilineb, et ta ei suuda kontrollida valitsuse tegevust – see on kõigile teada fakt. Ja kui me meenutame kaht diskussiooni, millest esimene oli seotud Eesti Watergate'iga, nagu ajakirjandus seda nimetas, teine aga kaheksa inimese kirja avaldamisega, siis rõhutasid kõik meie kolleegid just seda olukorda ja esitasid piisavalt fakte. Ma ei taha siin olukorda teravdada. Nende istungite stenogrammid on olemas, kes soovib, võib nendega tutvuda.
J. Põld
Ma arvan, et härra Lebedev vist ei saanud minu küsimusest hästi aru, vähemasti mina ei saanud tema vastustest vastuseid enda küsimustele. Ma täpsustaksin siis esimest, sest teise üle võib pikki debatte pidada, ja võib-olla te vastaksite ainult ühe sõnaga. Kas teil on oma avalduse esitamiseks olemas ka Eestimaa Rahvuste Ühenduse ametlik volitus või ei? Kas ei või jah? Ma ei palu ühtegi sõna rohkem. Aitäh!
V. Lebedev
(Stenogrammi tekst puudub.)
J. Kork
Austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Mul on natuke raskusi loogilise arusaamisega dokumendist ja praegusest seisukorrast. Ühelt poolt on küsimus selles, et te tõite inimesed miitingule, kuna neil on äärmiselt raske elada, hinnad ja maksud on meil üles aetud, peaaegu võimatu on ots otsaga kokku saada. Teiselt poolt te võitlete praegu immigratsiooniseaduse ja kvootide vastu, võitlete selle eest, et siia saaksid tulla inimesed sealt, kus on väga hea elada, aga kust siiski siia kiputakse. Need kaks asja ei jookse minul kuidagi kokku. Mis te arvate sellest?
V. Lebedev
Esiteks, ei maksa vassida. Te teate, kes selle miitingu algatas. Mina ei toonud inimesi siia, nad tulid ise, seda otsustasid töökollektiivid. Kui keegi oskab öelda, millises töökollektiivis ma käisin ja õhutasin neid seda üritust korraldama, siis tõestagu seda. Mis puutub immigratsiooniseaduse kvootidesse, siis ma vist ei väljendanud end päris täpselt, seepärast palun vabandust. Ma täpsustan: meie arvates on üldse kuritegu inimõiguste vastu arvata kvoodi alla need isikud, kes tulevad vabariiki oma perekonna juurde. Mis siis saab, kui kvoot on näiteks augustikuus kindlaks määratud, aga inimesed tahavad pärast seda perekonnaliikmete juurde elama asuda? Kvoot on kehtestatud ja neil pole õigust sissekirjutuseks. Üldse ei tohi perekondade taasühendamise põhimõte alluda riigipiiridele. Mul on väga kahju, et selliseid tõdesid tuleb selgitada.
I. Hallaste
Austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Mul on tunne, et nende avalduste puhul on siin tegemist suure arusaamatusega. Vladimir Lebedev lähtub sellest, et kõik Eestis elavad inimesed оn Nõukogude Liidu kodanikud ja Eesti on Nõukogude Liidu seaduslik osa. Ülemnõukogu on aga oma otsustega asunud taastama Eesti Vabariiki. Ma rõhutan, et mitte looma uut riiki, vaid taastama Eesti Vabariiki. Kas ettekandja arvates on õige, kui Eesti Vabariigi Ülemnõukogu hakkaks vastavalt oma 30. märtsi otsustele lähtuma ka Eesti Vabariigi 1938. aasta kodakondsuse seadusest. See tähendab, et kodanike õigused on ainult kodanikel. Ma ainult juhin ettekandja tähelepanu sellele, et sellisel juhul tuleks lõpetada see üliliberaalne hoiak kõigi sissesõitnute, mittekodanike suhtes, mida Ülemnõukogu ja valitsus on seni oma tegevuses järginud. Sellisel juhul me käituksime täiesti rahvusvaheliste normide järgi ja garanteeriksime kõik kodanike õigused kodanikele, hakkaksime tegema nii, nagu tehakse mujal maailmas. Aga siis läheks sissesõitnute olukord veelgi raskemaks. Selline oleks ettekandja soov. Aitäh!
V. Lebedev
Mis puutub küsimuse esimesse poolde, siis ma kinnitan tõepoolest, et me oleme NSV Liidu kodanikud. Kui härra Hallaste välismaale sõidab, siis esitab ta seal NSV Liidu kodaniku teenistus- või diplomaatilise passi. Härra Hallaste! Vaadake oma töötõendit, siis saab kõik selgeks. Paluge peaministrit näidata oma töötõendit ja küsige, millise vabariigi valitsust ta esindab, kui ta seda dokumenti Šeremetjevo lennujaama saadikutetoas näitab. Mis puutub Eesti Vabariigi kodakondsusesse, siis ärgem ajagem süütuid ja süüdlasi segamini. Kui kodakondsuse küsimus esmakordselt üles kerkis, siis nõudsime kohe, et tuleb kindlaks määrata, kes on Eesti, Eesti NSV kodanik. Nüüd räägime, et tuleb kindlaks määrata Eesti Vabariigi kodaniku staatus. Me oleme sellest palju rääkinud. Meile on juba pool aastat kinnitatud, et kodakondsusseadust arutatakse komisjonis, mida juhib inimõiguste eest võitleja, sotsiaaldemokraat proua Lauristin. Muide, samalaadse kodakondsusseaduse esitasid meie kolleegid saadikurühmast "Võrdsete õiguste eest" juba Ülemnõukogu eelmisele koosseisule. Kuhu see projekt jäi? Kui rääkida sellest, et automaatselt taastada nende kodanike õigused, kel oli kodakondsus enne 1940. aastat, siis kahjuks ma arvan, et neid pole enam palju alles jäänud. Nüüd aga mõni sõna kodakondsusest Liidu ja Venemaaga sõlmitud lepingute valguses. Boriss Jeltsin räägib küll, et see leping on meie, vene keelt kõnelevate inimeste jaoks Eestis, ja et kes tahab, see saab Vene Föderatsiooni kodakondsuse. Aga kujutagem endale ette järgmist olukorda. Ütleme, et ühes neljaliikmelises perekonnas on mees ukrainlane, naine valgevenelane, poeg on kirja pandud venelasena ja poja naine on lätlane. Neljaliikmelises perekonnas on niisiis nelja riigi kodanikud. Proua Lauristin on oma töörühmaga tublisti töötanud kodakondsusseaduse kallal ja esitanud meile valijateregistri seaduse eelnõu. See on nii-öelda ersatskodakondsusseadus. Mida siis pakub meile see komisjon, kuhu kuuluvad inimesed peavad end spetsialistideks jurisprudentsi ja inimõiguste valdkonnas? Räägin ainult ühest punktist, et teid mitte väsitada. Nõukogude armee kontrolli all olevate ettevõtete töölisi ja nende perekonnaliikmeid ei võeta valijate nimekirja. Jah, vabandage, meil on praktika ja ma ei nõua, et see ekspertiisi antaks. Aga tekib üks küsimus. Nõukogude armee kontrolli all olevate ettevõtete hulka võidakse ju arvata kaitseministeeriumi ettevõtted, kus valmistatakse sõjatööstuse toodangut, ettevõtted, mis asuvad mõne sõjaväeosa kõrval jne. Näiteks, mees on töötanud 30 aastat lukksepana või treialina sõjatehases, naine töötab "Maratis", poeg õpib Tallinna Tehnikaülikoolis, aga kedagi neist ei võeta valijateregistrisse.
V. Pohla
Lugupeetud härra Lebedev! Eesti ja Venemaa seaduslikult valitud kõrgeim esinduskogu ja valitsus on viimase aasta jooksul vastu võtnud ühesugused põhimõttelised otsused suveräänsuse, riikluse, majanduse ja demokraatia küsimustes. Mõned päevad tagasi sõlmisid Eesti Vabariik ja Vene Föderatiivne Vabariik riikidevahelise lepingu täieliku üksteisemõistmise vaimus, kohustudes teineteist toetama ja abistama. Et paremini mõista teie tegelikke taotlusi ja tagamaid, härrad Lebedev ja Petinov, küsin ma, kas te kavatsete Eestis platsdarmi luues järgnevalt nõuda ka Venemaa seadusliku valitsuse tagasiastumist ja parlamendi laialisaatmist. Jeltsini vastu on teie kiidetud miitingul juba üles astutud. Kas teie nõudmised ja tegevus siin Eestis tähendavad tegelikult võitlust Venemaa vastu? Me peame täitma oma lepingukohustusi Venemaa vastu, kas me ei peaks teid seetõttu Eestist välja saatma? Tänan!
V. Lebedev
Täiesti õige. Sellepärast me hääletasimegi selle lepingu ratifitseerimise vastu, et selle alusel saab Eestist välja saata kommuniste ja teisi inimesi, kes pole valitsuse poliitikaga nõus. Öelge palun, kas valitsuse vastu ei või kasutada legaalseid võitlusvorme? Kas see on midagi kriminaalset, mille eest tuleb vangi panna? Mulle näib, et see on tsiviliseeritud riigis normaalne. Võib tekkida ka järgmine situatsioon. Sellele lepingule tuginedes võivad paljud meie kodanikud saada Vene NFSV kodakondsuse. Selline olukord on täiesti reaalne Kirde-Eestis. Kujutage endale ette, et Narva, Sillamäe ja Kohtla-Järve elanikud otsustavad võtta Vene kodakondsuse. Ja kui nad ei ole rahul Venemaa valitsuse poliitika või Venemaa Ülemnõukogu tegevusega, miks ei võiks nad siis jõukohaste tsiviliseeritud meetoditega selle vastu võidelda? Oleme seisukohal, et võime vahetevahel väljendada oma rahulolematust ühe või teise dokumendiga, millele on alla kirjutanud Jeltsin või mõni teine riigitegelane, eriti siis, kui asi puudutab kahe vabariigi suhteid, s.t. ka Eestit, kus me elame. Ja kui need lepingu punktid puudutavad meie huve, kas meil siis pole õigust öelda, et me pole Jeltsini seisukohaga nõus? Minu arvates on see normaalne nähtus, sest asi puudutab ka meid.
T. Mets
Kolleeg Lebedev! Teie 15. jaanuari nõudmiste vundamendiks on viimasel ajal toimunud toiduainete hindade tõus ja nende tagasiviimine eelmise aasta oktoobri tasemele. Olen pidevalt jälginud venekeelset keskajakirjandust. Ka seda osa, kus on toiduainete turuhinnad: liha – 30 rubla, koor – 30 rubla, kohupiim – 15 rubla, suitsuvorst – 40 rubla. Teile peaks teada olema, kui madalad on meie hinnad, ja ka see, et juba lähitulevikus tuleb üleliiduline toiduainete hindade tõus. Eeltoodut silmas pidades näib mulle, kolleeg Lebedev, et te tegelete demagoogiaga ja ässitate rahvast. Tehke mulle selgeks, et ma eksin.
V. Lebedev
Ma arvan, et kolleeg Mets eksib. Ma selgitan. Ta eksib kahes asjas. Esiteks, kui ta tähelepanelikult loeb läbi meie – minu ja Sergei Petinovi avalduse, siis ta näeb, et me nõuame miitingul esitatud nõudmiste läbivaatamist ja nendes on juttu hindadest. Ma võtsin juba eile sõna, rääkisin valitsuse majanduspoliitikast ning juhtisin tähelepanu sellele, et eelarves on ette nähtud kulutused, mida meie arvates pole rahvale absoluutselt vaja. Aga kust kõiki neid summasid võtta? Muidugi elanike taskust. Nii et ma palun veel kord tähelepanelikult läbi lugeda minu ja Sergei Petinovi avaldus ning töökollektiivide esindajate ja valijate nõudmised. Mis puutub turuhindadesse Liidus, siis näiteks 20 aastat tagasi ei olnud paljude Venemaa oblastite turgudel üldse liha müüa. Mõnel pool aga maksis kilo liha ka 30 rubla. Venemaal on mõnes piirkonnas alati halb olukord olnud, ja nüüd me siis uhkustame sellega, et meil on samuti – arusaamatu loogika.
Juhataja
Suur tänu! Lugupeetud Ülemnõukogu! Lugupeetud kolleeg Lebedev! Kas ollakse nõus, et me katkestaksime praegu selle päevakorrapunkti arutamise ja kuulame ära ka Leningradi linnanõukogu delegatsiooni pöördumise Eesti Ülemnõukogu poole? Pärast jätkaksime samal istungjärgul. Kas hr. Lebedev on nõus?
V. Lebedev
Ma arvan, et arvestades meie erakorralist olukorda ja härra spiikri erivolitusi, teeb ta vist õigesti. See on ilmselt tema õigus ja ta teab arvatavasti ise, kuidas toimida. Ma palun arvestada üht asja: näljastreik algab kell 12 ja seepärast me tahaksime, et see nurgake seal oleks vaba. Tänan!
Juhataja
Me jõuame vahest enne seda kellaaega ka vastu võtta otsused.
Et asi oleks korrektne, katkestame päevakorrapunkti arutelu siiski Ülemnõukogu otsusena.
Lugupeetud Ülemnõukogu, kes on selle poolt, et katkestada päevakorrapunkti arutamine ja jätkata seda veel samal istungjärgul? Palun hääletada! Selle ettepaneku poolt on 57 saadikut, vastu 3, erapooletuid on 2. Arutelu katkestatakse.


Leningradi linnanõukogu rahvusvaheliste sidemete ja välismajandussidemete komisjoni esindaja A. Poltjanski sõnavõtt
Juhataja
Head kolleegid! Meil on hea meel, et Leningradi linnanõukogu rahvusvaheliste sidemete ja välismajandussidemete komisjoni esindaja Andrei Vladimirovitš Poltjanski esineb meie ees. Palume! (Aplaus.)
A. Poltjanski
Tere päevast, lugupeetud kolleegid! Eelkõige tahaksin tänada teid kõiki võimaluse eest siin esineda ja muidugi tervitada meie austatud kolleege Eesti parlamendi istungil Tallinnas.
Meid tõi siia küllaltki keeruline olukord kogu riigis – seda on tunda nii siin kui ka Leningradis, aga kõige rohkem tunnetasime seda muidugi Leedus, Vilniuses.
Te arvatavasti teate, et teisipäeval, 14. kuupäeval kogunes Leningradi linnanõukogu erakorralisele istungjärgule. Arutati sündmusi Vilniuses. Loen teile ette selle läkituse, mille Leningradi linnanõukogu saatis presidendile, ja hiljem püüan pisut selgitusi anda.
"Leningradi Linna Rahvasaadikute Nõukogu läkitus NSV Liidu presidendile.
Leningradi linnanõukogu on seisukohal, et NSV Liidu presidendil kui riigi kõrgeimal ametiisikul, kes on ühtlasi NSV Liidu Kaitsenõukogu esimees, lasub täielik vastutus sõjaväeüksuste konstitutsioonivastaste aktsioonide eest Vilniuses. Need õigusvastased aktsioonid, mille tagajärjel oli palju inimohvreid, kujutavad endast tegelikult katset korraldada suveräänses vabariigis sõjaväeline riigipööre ning need tuleb tingimusteta hukka mõista. Seetõttu soovitab Leningradi linnanõukogu, et president, täites oma konstitutsioonilisi kohustusi rahu ja seaduse kaitsmisel, rakendaks järgmisi meetmeid.
1. Viivitamatult lõpetada sõjalise jõu ebaseaduslik kasutamine Leedus. Viia välja kõik sõjaväeosad, kes toodi Balti vabariikide territooriumile 1991. aasta jaanuaris.
2. Kahe päeva jooksul vabastada kõik hõivatud hooned ja rajatised, tagada liidulise alluvusega transpordi ja side töö, ajakirjanduse esindajate vaba pääs Vilniusse ja teistesse Baltikumi linnadesse ning asetleidvate sündmuste tsensuurivaba kajastamine.
3. Tagandada ametist NSV Liidu kaitseminister ja Balti sõjaväeringkonna ülemjuhataja.
4. Vabandada Leedu seadusliku valitsuse ja leedu rahva ees ning alustada viivitamatult läbirääkimisi Leedu valitsusega.
5. Aidata moodustada rahvusvaheline komisjon ÜRO esindajate osavõtul, et uurida asjaolusid, mis viisid sõjaväelise riigipöörde katseni Leedus, ning korraldada avalik kohus nende isikute üle, kes vastutavad mainitud tegevuse eest.
Juhul, kui president ei järgi neid ettepanekuid, jätab Leningradi nõukogu endale õiguse pöörduda Leningradi kodanike poole üleskutsega taotleda kõigi konstitutsiooniliste vahenditega NSV Liidu presidendi erruminekut ja võimu üleandmist riigis föderatsiooninõukogule. Leningradi nõukogu konstateerib samuti, et Vene NFSV iseseisvusdeklaratsioonist lähtudes kehtivad NSV Liidu seadused Leningradis ja Leningradi nõukogule administratiivselt alluval territooriumil Vene Föderatsiooni õigusaktidega ette nähtud korras. 15. jaanuaril 1991. aastal." (Kiiduavaldused.)
Tänan! See väljendas tegelikult üksmeelset arvamust. Deklaratsioon võeti vastu absoluutse häälteenamusega, ainult üksikud olid vastu või jäid erapooletuks. Loomulikult väljendati protesti jõu rakendamise vastu – selles on läkituse peamine mõte – ja kinnitati vajadust alustada läbirääkimisi.
Demokraatlikud liikumised korraldasid Leningradis lühiajalisi streike – viiest minutist kahe tunnini. Streikidest võttis osa umbes 300 töökollektiivi. Pean küll nentima, et see ei olnud üksmeelne aktsioon. Mõnes töökollektiivis streikis üks osakond või tootmisallüksus. Suured ettevõtted streigist osa ei võtnud, kuid minutilise leinaseisakuga ühinesid kõik leningradlased.
Olukord Leningradis on praegu küllaltki keeruline. Tahaks, et te seda mõistaksite. Muidugi ei toetanud kaugeltki mitte kõik Leningradi elanikud üksmeelselt Leningradi nõukogu läkitust. Oli ka vastuväiteid, teatud suunitlusega telereportaaže – te ilmselt teate seda. Ent samal ajal on enamik inimesi seisukohal, et tankide ja sõjalise jõu abil ei saa erimeelsusi lahendada. Sõitsime siia selleks, et seda seisukohta teatavaks teha ning rääkida olukorrast Leningradis. Peale selle tahtsime tutvuda olukorraga Baltimaades. Sellepärast sõitiski meie delegatsioon Vilniusse, Lätimaale ja Tallinna. Tänan tähelepanu eest! (Kiiduavaldused.)
Juhataja
Andrei Vladimirovitš! Meie reglemendi järgi esitatakse ettekandjale küsimusi. Teie olete meie külaline. See oleneb nüüd ainult teist, kui te olete nõus küsimustele vastama. Tänan!
Lugupeetud kolleegid! Kui te lubate, ma loen ette ühe dokumendi, mille tõid kaasa meie Leningradi külalised. See on vene keeles ja küllaltki pikk, kuid ma usun siiski, et Ülemnõukogule pakub see huvi.
"16. jaanuaril 1991. aastal toimusid Leningradis ja kogu Venemaal liikumise "Demokraatlik Venemaa" üleskutsel protestiaktsioonid seoses sündmustega Baltimaades. Kõlasid protestiloosungid "Viia okupatsiooniväed Baltimaadest välja!", "President Gorbatšov erru!". 299 töökollektiivis olid poliitilised hoiatusstreigid, mis kestsid 5 minutist 2 tunnini. Streigikomiteesse 16. jaanuaril kella 18-ks jõudnud protokollide kohaselt võttis streigist osa 58 teaduskollektiivi, 241 suurettevõtete tootmisallüksust, "Azimut", Ižora tehas, "Elektrosila", "Krasnaja Zarja", samuti Kirovi teater, komöödiateater, Vene Muuseum, riiklik linnaraamatukogu. Transpordi-, side- ja energeetikaettevõtted, tuletõrje, meditsiiniasutused ning mitmed koolid – 7., 116., 532., 566. jt. – ühinesid streigiga tööd katkestamata. Kella 18-ks saadud andmeil võttis streigist ühes või teises vormis osa vähemalt 25 000 inimest. 108 töökollektiivi ja tootmisallüksust otsustasid streiki mitte korraldada, vaid väljendada oma protesti ettevõtetes organiseeritud miitingutel ja koosolekutel, millele järgnes allkirjade kogumine. 16. jaanuaril kella 18-ks saabunud andmetel koguti 25 768 allkirja protestikampaania loosungite toetuseks. Streigikomiteesse tuleb üha uusi protokolle ettevõtetes toimunud protestiaktsioonide kohta. Dokumentide analüüs lubab kinnitada, et mitmesugustest protestiaktsioonidest võttis osa 50 823 inimest. Umbes pooltele protokollidest on alla kirjutanud ettevõtete töökollektiivide nõukogud või ametiühingukomiteed. Ülejäänutele on alla kirjutanud osa töökollektiivide või tootmisallüksuste liikmeist. Streigikomiteele saadeti ka 78 allkirjaga dokument loosungi "On vaja töötada, mitte streikida!" toetuseks. Mitmes ettevõttes – Kirovi tehases, transpordivahendite tehases – kõlas aktsiooni alguse tähistamiseks kella 14 ajal viis minutit vabrikuvile. Kell 14 algas Kaasani kiriku juures protestimanifestatsioon. "Dom Knigi" töötajad tervitasid oma akendest meeleavaldajaid. Kell 15 sulgesid meeleavaldajad Nevski prospekti ja peatasid liikluse leinaseisaku ajaks. Viie minuti pärast algas liiklus uuesti Nevski prospekti ühel poolel, teisel poolel aga liikusid demonstrandid Kaasani kiriku juurest Ülestõusu väljakule. Meeleavaldusest võttis osa ligi 1000 inimest. Saltõkov-Štšedrini-nim. raamatukogu juurest möödudes tervitasid meeleavaldajad selle streikivat töökollektiivi. Nevski prospektil asuvate elumajade elanikud olid akende juurde kogunenud ja tervitasid meeleavaldajaid. Protestiaktsioon lõppes kell 16 Ülestõusu väljakul. Joffe-nim. tehnikainstituudi füüsikahoone juures algas kell 14 töökollektiivi miiting. Sellest võttis osa umbes 600 inimest. Tehnikaülikoolis toimus 500 inimese osavõtul miiting õppehoone territooriumil. Metroojaamade juures olid leningradlaste ja ühiskondlik-poliitiliste organisatsioonide esindajate piketid. "Krasnogvardeiskaja" metroojaama juures oli Leningradi Rahvarinde pikett. Järgnevad allkirjad.
V. Kuznetsov
Lugupeetud juhataja! Lugupeetud rahvasaadikud! Meie saalis on külalised, Sillamäe ja Narva linnanõukogu esimehed. Teie külalislahkust kasutades paluvad ka nemad sõna. Tänan!
Juhataja
Kas Vladimir Lebedev on nõus? Lugupeetud Ülemnõukogu! Ma paluksin siiski, et oleme tolerantsed kõikide suhtes. Vladimir Lebedevil palume istuda oma kohale ja kuulame ära, mida ütleb Sillamäe esindaja – Sillamäe linnanõukogu esimees Aleksandr Maksimenko.
A. Maksimenko
Me võtsime osa Leningradi nõukogu istungist, kus arutati poliitilist situatsiooni Baltimaades. Tahaksin lihtsalt veidi rääkida sellest olukorrast, mis valitses istungi ajal, sest ma sain omal nahal tunda kõiki demokraatliku Leningradi nõukogu otsuste tagajärgi. Pärast Narva linnanõukogu esimehe sõnavõttu mul tegelikult ei lastudki avaldada oma arvamust Baltimaades, Eestis valitseva olukorra kohta ja reglemendiga ette nähtud 7 minuti asemel sain rääkida vaid 4 minutit. Kohtla-Järve linnanõukogu esindaja Trenevi sõnavõtt hääletati lihtsalt maha ja ta ei saanudki rääkida. Istungi vaheajal tulid meie juurde paljud Leningradi nõukogu saadikud ja vabandasid oma rahvasaadikute pärast, kes toimisid ebademokraatlikult ja ei võimaldanud meil esitada oma seisukohta, mis erineb Leningradi rahvasaadikute seisukohast. Ma saan aru, et paljudele on see praegu ebahuvitav ja kõik lahkuvad saalist ega taha kuulata, umbes samasugune oli olukord ka Leningradi nõukogu istungjärgul. Ma ei tahtnud sugugi siin viibivaid külalisi solvata, vaid lihtsalt rääkida sellest, milline olukord valitses mainitud dokumendi vastuvõtmisel. Kõik.
Juhataja
Suur tänu! Meil on veel Narva esindaja. Palun!
Narva esindaja
Tere päevast, lugupeetud rahvasaadikud! Suur tänu, lugupeetud juhataja, et meile sõna anti! Ma arvan, et sellistes küsimustes, millest me täna räägime, on meile esmakordselt antud vabariigis võimalus ulatuslikumalt selgitada asja elanikele, kes mõistavad mõnevõrra ühekülgselt demokraatlikke protsesse nii meil kui ka teistes meie maa piirkondades. Mis puutub Leningradis toimuvatesse demokraatlikesse protsessidesse, siis pean ütlema, et siin esinenud Leningradi nõukogu saadik ütles väga pehmelt, et enamik Leningradi elanikest ei toeta Leningradi nõukogu. See oli väga pehmelt öeldud. Kui me kohtusime Leningradi nõukogu istungisaalis töökollektiive esindavate saadikutega, siis nad ütlesid, et töölisklass ei ole veel välja öelnud oma suhtumist Leningradi nõukogu saadikuisse. Ja seepärast on Leningradi nõukogu praegune seisukoht ilmselt vastuolus töökollektiivide arvamusega. Mis puutub lugupeetud juhataja poolt ette loetud dokumenti olukorra kohta Leningradis, kus olevat toetatud streiki jne., siis ma tean, et selliste ettevõtete nagu "Bolševiku", Kirovi tehase, Lenini-nim. koondise, Kalinini-nim. koondise suured töökollektiivid ei kavatse streikida. Võib-olla ainus õige otsus, mis Leningradi nõukogu istungil tehti, oli otsus kuulutada Leningradis välja minutiline leinaseisak. Tahaksin esitada Leningradi nõukogu saadikutele ja konkreetselt rahvasaadik Kravtsovile ühe küsimuse. Ma ei palunud teid isiklikult Narva tulla, te ise avaldasite soovi, et juhul kui teid selle komisjoni koosseisu valitakse, siis alustate oma tutvumist Eestiga Narvast ja Kirde-Eestist. Miks te siis nüüd tulite kõigepealt siia, Ülemnõukogusse, tundmata tegelikku olukorda vabariigis ja teadmata töökollektiivide arvamust selle kohta? Täpselt samasugune lugu juhtus teie rahvasaadikutega, kes käisid Leedus, esitasid tendentsliku, ühekülgse seisukoha Leedu sündmuste suhtes ning võtsid vastu otsuse, tundmata reaalset olukorda. Pärast otsuse vastuvõtmist otsustasid nad siis saata sinna saadikute komisjonid. Ma tahaksin kutsuda meie vabariigi Ülemnõukogu, Leningradi nõukogu ja teiste piirkondade rahvasaadikuid üles enne otsuse tegemist hästi järele mõtlema ja selgusele jõudma, milline on tegelik olukord nendes piirkondades ja millised on meie valijate seisukohad. Alles pärast seda langetage läbimõeldud otsused, mida tõepoolest hakatakse järgima. Meil on paraku seni nii, et 100, 200 või 300 rahvasaadikut istub koos, nad mõtlevad välja otsuseid ja võtavad vastu seadusi, tuhanded valijad aga mõtlevad samal ajal, kuidas nendest seadustest mööda hiilida. Kui nii seadusi tehakse, siis me minu meelest küll edasi ei jõua ega demokraatlikku ühiskonda üles ei ehita. Tänan tähelepanu eest!
Juhataja
Suur tänu! Enne kui me läheme päevakorra juurde, anname veel selgituseks sõna Leningradi esindajale. Palun!
Leningradi esindaja
Lugupeetud rahvasaadikud! Lugupeetud Narva linnanõukogu esimees! Siin esitati küsimus otseselt mulle. Tõepoolest, ma tahtsin esmajärjekorras sõita linnadesse, kus ülekaalus on vene keelt kõnelevad inimesed, sealhulgas Narva, ning seejärel Tallinn. Kuid meie delegatsioon ei nõustunud sellise marsruudiga ja ausalt öeldes ma ei arvanud, et see on nii põhimõtteline küsimus. Sinna on muidugi hädavajalik sõita, aga millises järjekorras me neid külastame, see ei muuda eriti midagi. Me kavatseme korraldada asjalikke kohtumisi nii ühe kui teise poole esindajatega, sest meile on tõepoolest väga tähtis olukorrast ülevaade saada. Me mõistame, kui keeruline on olukord Eestis, ja ühtlasi ka seda, et kõigest me aru ei saa. Seepärast püüame võimalikult rohkem teada saada. See, millest minu kolleeg rääkis, käib meie arvates ilmselgete asjade kohta, mis minu meelest on kõigile arusaadavad: et sõjalise jõu kasutamine rahulike elanike vastu on lubamatu; et olukorras, kus on olemas seaduslikul teel valitud Leedu ülemnõukogu ja valitsus, ei saa mitte mingisuguseid muid võimuorganeid seaduslikeks ja konstitutsioonilisteks pidada. Selles suhtes ei ole minu arvates midagi ebaselget või arusaamatut. On olemas faktid. Kõiki muid konfliktide põhjusi, asjaolusid ja olukorra olemust tahame täielikumalt tundma õppida kohapeal, Balti vabariikides. Tänan!
V. Lebedev
Lugupeetud juhataja! Kolleegid! Esitan ainult ühe tsitaadi meie külalistele, et nad saaksid veidi informatsiooni. See ei ole solvang, võtan endale julguse ja palun juba ette vabandust. Loen selle ette eesti keeles, kui te saate tõlkida, siis palun. "Seepärast minu andmetel vene tanke ei tohi täna-homme Eestist välja viia, kuna vastasel juhul korduks Eestimaal kodusõda à la Aafrika." Järgnevad nimi, aadress.
Kolleegid! Palun olla korrektsemad, me ei ole ju turul. Seda esiteks. Teiseks, lugupeetud kolleegid, te arvatavasti mäletate, kuidas mulle öeldi, et me oleme teinud juriidiliselt suure vea, kinnitades, et valitsus on väljunud Ülemnõukogu kontrolli alt. Nõuti fakte, tõendusi selle kohta, et meie poolt vastu võetud seadused ei vaata paljuski nõuetele. Täna hommikul saite kõik kätte läkituse, mille Eesti Vabariigi Ülemnõukogu esimehele ja Ülemnõukogule on saatnud Tallinnas toimunud õigusekspertide nõupidamisest osavõtnud. See on koostatud 11. jaanuaril 1991. Et seda siin levitati, siis on see minu arusaamise järgi Ülemnõukogu ametlik dokument. Lubage juhtida teie tähelepanu mõnele punktile. Ma loen ette: "Ülalmainitud seaduseelnõudel puudub kindel kontseptuaalne alus ja neis sisalduvad otsused on juriidiliselt kõlbmatud." Kolleegid! Ma palun teid tähelepanelikult kuulata! Vastasel juhul hakkab minu hääl tõlget segama. "On puudusi, mis on üldse omased Eesti Vabariigi õigusloomele. Vastuvõetud normatiivaktid kannavad sageli deklaratiivsuse ja viimistlematuse pitserit. Neis on vasturääkivusi ja kooskõlastamatust. Aktid on sageli vastuvõtmatud, reaalse katteta, nad on mõeldud tulevikuks, olevikus nad ei toimi." See kõik puudutab meie parlamendi õigusloomet.
Nüüd aga vaatame, mida on selles juriidilises eksperthinnangus öeldud meie täitevvõimu kohta. Ma tsiteerin, see on tõlge vene keelde, teine lehekülg esimese lõigu keskel, palun tähelepanelikult jälgida: "Täitev- ja korraldav võim on tegelikkuses usurpeerinud piiramatu õiguse anda välja korraldusi ja püüab sageli asendada seadusandlust, mis on Ülemnõukogu prerogatiiv. Normatiivaktide tehniline tase on jäänud madalaks, üldjuhul pole neis antud vajalikke selgitusi." Edasi: "On vaja tõsta seadusloome õigusekspertiisi osatähtsust. Tuleb järgida reeglit, et ühtki seaduseelnõu ei hakata Ülemnõukogus arutama ilma eelneva ekspertiisita." Palun, see on meie juristide ametlik arvamus. Minu arvates on see vastus küsimusele, mis alusel me esitasime süüdistuse, et meie seadused on juriidiliselt asjatundmatud ja rikuvad inimõigusi ning et valitsus on väljunud Ülemnõukogu kontrolli alt. Tänan!


S. Petinovi ja V. Lebedevi avalduse kohta
Juhataja
Jätkame küsimuste esitamist. Heldur Peterson.
H. Peterson
Lugupeetud juhataja! Lugupeetud külalised! Enne kui ma sõna võtan, palun vabandust Leningradi delegatsiooni ees ja loodan, et minuga ühinevad ka paljud teised eesti kolleegid. Härra Lebedevile oleks mul järgmine küsimus. Kuna tema on matemaatik ja tal on täna siin soolopäev, siis võib-olla teeksime mõningad matemaatikat vajavad rehkendused, et ta paremini mõistaks. Viimaste aastakümnetega on Eestimaast ja 1-miljonilisest rahvast üle käinud 8 miljonit sissesõitnut, kes on siin lühemat või pikemat aega elanud ja siis ära läinud. See oleks seesama, kui Venemaast käiks üle 1,2 miljardit, mis on enam kui Hiina rahvas. Palju teie arvates peaks siis Eestimaale ära mahtuma, et oleksid tagatud need võrdsed õigused ja meie oleksime vähemuses, nagu see Tallinnas juba ongi? Ja teine küsimus. Eile te ei olnud nõus, kui räägiti sõjalise riigipöörde ohust Baltikumis ja väitsite, et 14 hukkunut nagu ei olekski midagi. Võib-olla suurriikides on see tõesti vähe. Kuid vaatame sama asja näiteks vene rahva peal. Iga miljoni leedulase kohta tuli 4–5 hukkunut, see oleks sama, kui võõrad dessantlased tapaksid Moskvas Ostankinot kaitsma läinud rahvast 750 inimest ning vallutaksid raadiojaama ja Ostankino. Kas see ei olegi siis sõjaline riigipööre või riigipöörde oht? Aitäh!
V. Lebedev
Lugupeetud kolleegid! Sellele küsimusele vastates ma tahaksin ära märkida ühe asjaolu. Jah, ma olen matemaatik, mitte jurist, ja sellepärast, et ma olen matemaatik, ma ei hakkagi seadusi koostama. Ma võin tuua näite selle kohta, kuidas kunstnik tegi seaduse, mille pärast kogu tsiviliseeritud ühiskond tunneb häbi ning mida ei mõista Euroopa demokraatlikud institutsioonid ja demokraatlikud jõud. Ma arvan, et ei tasu hakata rääkima sellest, milline elukutse kellelgi on, vähesed võivad öelda, et nad on diplomi järgi kutselised poliitikud. Siin on vähe selliseid inimesi, kes seda kindlalt öelda saaksid. Seda esiteks. Teiseks: migratsiooniprotsessid. Huvitav oleks teada, millal olen mina või minu seltsimehed astunud välja piiratud migratsiooniprotsesside poolt või järsult selle vastu. Selline olukord valitseb kogu maailmas, inimesed liiguvad ühest kohast teise sellest ajast alates, kui inimkond tekkis. See on täiesti loomulik nähtus. Teine asi on see, et ma olen korduvalt ajakirjanduses ja muidugi ka valimiskampaania ajal sõna võtnud selle kohta, et mingisugused migratsioonikvoodid peavad ilmselt olema. Me teame, milline on linnade olukord nii Eestis kui ka Liidus. Võtame näiteks Tallinna – infrastruktuur on üle koormatud ja loomulikult peab kehtestama mingisugused piirangud, et linn praeguse infrastruktuuri juures ei kasvaks. Ent need piirangud peavad kehtima kõigi inimeste kohta, mitte valikuliselt – sina võid tulla, aga tema mitte, sest sina oled siin sündinud, aga tema mitte. Või siis sellepärast, et sina oled eestlane, aga tema on venelane. Loobugem nendest piirangutest. Kui ma töötasin linnanõukogus, Tallinna täitevkomitees, siis olin tööjõuressursside ratsionaalse kasutamise komisjoni liige. Ja arvatavasti ei saa ükski minu endistest kolleegidest mind süüdistada selles, et olin liiga leebe migratsiooniprotsesside suhtes. Aga kui küsimus puudutas perekondade taasühendamise põhimõtet, siis olin ma järjekindel. Ja kolmandaks: ohvrid, Leedu, armee ... Kui mu kolleeg on tähelepanelikult kuulanud ja lugenud minu seltsimeeste, kommunistide, meie fraktsioonide liikmete viimaseid sõnavõtte, siis arvan, et ta pole neis kusagil leidnud Leedus toimunu heakskiitu. Mina ja mu seltsimehed oleme alati rõhutanud, et oleme resoluutselt sõjalise jõu rakendamise vastu. Ma arvan, ma loodan, et siin istuvad siiski küllalt kainelt mõtlevad inimesed, et meil jätkub mõistust, kannatlikkust ja inimlikkust, et me suudame unustada vastastikused solvangud ning ei lase tekkida sellisel olukorral nagu Leedus või Moldaavias, Ošis ja veel paljudes kohtades.
L. Hänni
Lugupeetud ettekandja! Äsja meie poolt ratifitseeritud Vene-Eesti riikidevaheliste suhete aluste lepingus oli ühe põhiprintsiibina sätestatud inimese õigus vabalt valida Eesti Vabariigi või Nõukogude Liidu kodakondsus. Härra Lebedev! Kui see valikuhetk tuleb, kas te eelistate jääda Nõukogude Liidu kodanikuks või taotle te Eesti Vabariigi kodakondsust? Aitäh!
V. Lebedev
Lugupeetud Hänni! Teie küsimuses kätkebki just see, mille vastu me võitleme. "Kas te taotlete?" Te ise tõukate mind selleni, et ma taotleksin. Huvitav, kuidas ma hakkan taotlema? Kas rusikate abil või panen selga rohelise vormi ja pähe musta bareti? Seda esiteks. Austatud kolleegid! Palun rahu! Teiseks: meie suhtumine kodakondsusse on üks asi, ma tuginen sellele lepingule, 3. artiklile – või oli see neljas. Muidugi on meil õigus kodakondsust taotleda. Ma arvan, et on üldse suur rumalus sellele viidata. Vastasel juhul oleks pidanud selle ära keelama, ütlema inimestele: sul pole õigust kodakondsust paluda. On täiesti loomulik, et iga inimene võib kodakondsust paluda. Ma arvan, et igaüks meist võib paluda USA kodakondsust ja mingit lepingut pole vaja. Lihtsalt kirjutan avalduse ja kõik. Teine asi on aga see, kas inimene, kes tahab Eesti Vabariigi kodakondsust, võib selle saada. Sellest ongi juttu lepingu artiklis, mis tekitas meis kahtlusi ja negatiivse suhtumise lepingusse. Seal on öeldud, et inimene võib kodakondsust soovida, kuid selle andmine sõltub tingimustest, mis pannakse kirja kodakondsusseaduses. Aga sellest kodakondsuseseadusest ja tema põhiprintsiipidest pole sõnagi räägitud ei parlamendis ega ajakirjanduses. Valijate registri seaduses on sellest möödaminnes juttu, aga sellist kodakondsust pole kellelegi vaja.
H. Viirelaid
Lugupeetud spiiker! Austatud vastaja! Mul on teile kaks konkreetset küsimust, millele ma palun ühesõnalist vastust, ilma täiendavate kommentaarideta, ilma jutlustamiseta. Esiteks: kas teie, saadik Lebedev, õigustate sõjaväelaste veretööd Vilniuses? Ja teiseks: kas teie tõesti olete veendunud, et Kirde-Eesti põliselanikud on nõus võtma endale Nõukogude Liidu kodakondsuse? Aitäh!
V. Lebedev
Ma ei pea õigeks mingit küsitlust, ja teiseks ma arvan, et Kirde-Eesti elanikkond võib ise oma arvamust avaldada, mina ei hakka nende eest otsustama.
H. Viirelaid
Ma palusin ühesõnalist vastust.
V. Lebedev
(Stenogrammi tekst puudub.)
J. Telgmaa
Ma ei saanud esimesele küsimusele vastust ja seepärast söandan esitada teise, mõnevõrra konkreetsema küsimuse. Nimelt erineb 15. jaanuari miitingul vastuvõetud tekst oluliselt Eesti juhtidele eile üleantud tekstist. Kolleegide Lebedevi ja Petinovi avalduse 1. punktis nimetatakse 15. jaanuari miitingul vastuvõetud töökollektiivide ja valijate nõudmisi. Tähendab, täna on kõne all ainult 15. jaanuari miitingul vastu võetud tekst. Kas me saaksime selle teksti endale lauale, et teaks täpselt, mis küsimust me siiski täna arutame? Paluksin sellele küsimusele vastata jah või ei. Kasutades juhust, teen ma spiikrile ühtlasi ettepaneku katkestada arutelu, kuni saame autentse teksti, mitte selle, mille mingisugune grupeering on oma käe järgi ümber teinud.
V. Lebedev
See, et minu austatud kolleegidel ei ole töötajate avalduse teksti, näitab minu arvates Ülemnõukogu juhtkonna suhtumist sellesse elanikkonna osasse, kes need nõudmised esitas. Mul on üks eksemplar vene keeles, võin seda näha anda. Rõhutan, et see näitab veel kord Ülemnõukogu suhtumist töötajate esitatud nõudmistesse. Mulle öeldi, et minu ja Sergei Petinovi avaldus on tõlgitud ja rahvasaadikutele välja jagatud. Palun tähelepanelikult tutvuda esimese punktiga, kus on öeldud: vaadata läbi töökollektiivide nõudmised, mis esitati 15. detsembril 1991. aastal Toompeal toimunud miitingul. Ma arvan, et kõik on selge. Võin ainult üht veel lisada. Ei eile ega täna pole me arutanud 15. mai miitingul esitatud nõudmisi ega ka neid küsimusi, mida mina ja Sergei Petinov oma avalduses tõstatasime. Aga üldiselt kajastavad need küsimused ja vastused ilmselt väga hästi olukorda vabariigis ja teiste elanikkonnakihtide suhtumist nendesse protsessidesse, mis aset leiavad. Loodetavasti istungit ikka transleeritakse üle vabariigi, meie massiteabevahendid ei ole muidu alati objektiivsed.
Juhataja
Suur tänu! Niipalju teadmiseks, et tehniline teenindus selgitab praegu, millest see erinevus võis tekkida ja kas siin võib olla Ülemnõukogu-poolset süüd või mitte. Selleks ajaks kui küsimustele on vastused kätte saadud, on ka selles küsimuses selgus. Jätkame. Ülle Aaskivi.
Ü. Aaskivi
Saadik Lebedev, te rõhutate enda ja oma toetajate tsiviliseeritud meetodeid protesti avaldamiseks valitsuse vastu. Kas see on ka tsiviliseeritud meetod, kui miitinguid korraldatakse töö ajal direktorite käsul ja miitingule tullakse samuti töö ajal kolonnides ja administratsiooni juhatusel? Kas see on rahvusvaheliselt tunnustatud meetod, kui ühe riigi valitsuse vastaseks protestiks tuuakse organiseeritult kohale teise riigi elanikke? (Hääled saalist.)
V. Lebedev
Tuletaksin kolleegile meelde, et päev enne seda oli Vabaduse väljakul ka töötajate miiting ja millegipärast ei rääkinud keegi tööpäevast ja sellest, kes osavõtjad kohale tõi. Mis puutub halvustavatesse vihjetesse, et keegi olevat töölisi piitsaga 15. jaanuari miitingule ajanud, siis pehmelt öeldes ei olnud see sugugi nii. See-eest on meile teada arvukaid juhtumeid, mil inimesed tahtsid Toompeale tulla, aga juhtkond kinnitas neile, et kui nad lähevad, siis järgmisel päeval nad vallandatakse. See on fakt. Kui keegi proovib mind valetamises süüdistada, siis annan ma selle inimese kohtusse ja tõestan, et räägin tõtt.
R. Järlik
Kolleegid! Me tänasime aplausiga Lensoveti esindajaid. Peaksime olema neile tänulikud ka selle eest, et nad tegid ultimatiivsest ettekandjast Vladimir Lebedevist sõbraliku, tolerantse ning mõistva inimese, kes naeratas isegi Vello Pohlale ja kasutas kõnetoolis eesti keelt, muide, esimest korda meie ligi 10-kuise töö jooksul. Sellisele ettekandjale on meeldiv esitada küsimust. Hr. Lebedev! Te olite Tartus ülikoolis ja teate Tartu linna, neid viltuvajunud, amortiseerunud elamuid, kus veedavad oma vanaduspõlve inimesed, kes seal elasid ka oma nooruspõlves. Selliseid elamuid on Eestis sadu tuhandeid ja neil inimestel nähtavasti tulebki minna sealt kalmistuliiva nii, et vannitoast on nad saanud ainult unistada. Ja ometi te nõuate, et need uued korterid läheksid hilismigrantidele, alles sisse rännanutele, ja peate seda siis inimõiguste eest võitlemiseks. Kas tõesti on inimõiguste eest võitlemine ainult ühe rahvuse või venekeelse elanikkonna õiguste eest võitlemine? Ja teine küsimus. On meeldiv, et te andsite nii kiitva hinnangu õigusekspertide nõupidamisest osavõtjate pöördumisele ja tunnistate kõiki hinnanguid, mida nad on andnud. Järelikult tunnistate ka seda, et kõigi etteheidete kõrval, mida nad Ülemnõukogus vastu võetud dokumentidele on esitanud, ei ole nad ometi kusagil süüdistanud Ülemnõukogu eksimises rahvusvaheliselt tunnustatud inimõiguste normide vastu. Ja nüüd ma tahaksin küsida, kas te peate vajalikuks täita teie ja Sergei Petinovi avalduse teist punkti ning saata Ülemnõukogus 1989. aastal vastuvõetud seadused ÜRO inimõiguste komiteesse õiguslikku ekspertiisi või nõustute sellega, et seesama vabariigi õigusekspertide nõupidamisest osavõtjate komisjon annab oma hinnangu. Või peate te koguni võimalikuks, et kui õigusekspertide nõupidamisest osavõtjate hinnang ei osutu teile vastuvõetavaks, siis läheb asi järgmisse instantsi? Ja kui ta ka seal – näiteks ÜRO-s – ei saavuta seda tulemust, mida te ootate, kus on siis see instants, millega te rahul olete? Aitäh!
V. Lebedev
See, et ma hakkasin naeratama ja mahendasin tooni, tuli sellest, et ma lihtsalt vaatasin kella – 12-st puudub seitse minutit, aga Ülemnõukogu pole tegelikult hakanudki meie avaldust arutama. Seepärast ma naeratan ja ootan, et millal korrespondendid vabastavad mulle ja kolleeg Petinovile selle niši. Tartus elasin 6. eluaastast alates, olen käinud seal koolis ja ülikoolis. Muidugi on Tartu Eesti kultuuri ja akadeemilise teaduse keskus, ülikool on üks vanemaid Euroopas. Mõistagi vääriks see linn paremat saatust. Piisab, kui meenutada Ülejõe, Riia tänava, Võru tänava piirkonda – need rajoonid ja ka kesklinn ei paista silma erilise mugavuse poolest. Olen sellega nõus. Muide, samasugustes tingimustes elatakse ka Shanghais – härra Järlik arvatavasti teab, mis on Shanghai –, Jaama tänaval sõjaväelinnakus. Seepärast tuleks meil teha kõik selleks, et inimesed elaksid inimväärsetes tingimustes, olenemata rahvusest, sellest, kas nad on põliselanikud või mitte. Ma arvan, et meist kõigist oleneb seejuures väga palju.
Nüüd mõni sõna sellest dokumendist, mille me saime. Ma ei seadnud endale eesmärgiks anda sellele juriidilist või mis tahes muud hinnangut. Ma lihtsalt tsiteerisin üksikuid punkte, mis kinnitavad minu ütlusi ja lükkavad ümber nende seisukoha, kes avaldasid arvamust, et ma ei räägi tõtt ja võtan enda peale liiga palju. Te arvatavasti mäletate kõik seda küsimust, miks ma arvan, et valitsus on kontrolli alt väljunud ja meie seadused on juriidiliselt asjatundmatud. Mind süüdistati selles, et ma ei toonud näiteks ühtki fakti. Ma esitasin õigusekspertide nõupidamisest osavõtnute kinnitused. Mul on olnud liiga vähe aega, et selle dokumendiga põhjalikult tutvuda ja talle tervikuna hinnang anda. Ma vaatan selle läbi ja ütlen siis oma arvamuse austatud kolleeg Järlikule.
S. Sovetnikov
Lugupeetud Vladimir Nikolajevitš! Mul on järgmine küsimus. Mulle ei ole päris selge, kas te nõuate kõigi nende punktide arutamist ja vastava küsimuse tõstatamist just praegusel istungjärgul või järgmisel. Ma saan väga hästi aru ja ilmselt on ka kolleegidele selge, mis tähendab seadus parlamendi vähemuse kohta. Meil pole ju seadust Ülemnõukogu liikme staatuse kohta ega ka Ülemnõukogu staatuse kohta. See on hädavajalik, kuid selleks on vaja projekt põhjalikult läbi töötada. Kas olete sellega nõus? Käesoleval istungjärgul meil ilmselt ei õnnestu seda teha. Tänan!
V. Lebedev
Lugupeetud kolleeg Sovetnikov! Palun tulge meie patuse maa peale tagasi ja vaadake ringi, missugune olukord siin valitseb. Võib-olla ei ole meie ettepanekud päris tavalised, võib-olla ei ole nad juriidiliselt põhjendatud jne. Ent rõhutan, et Baltikumis valitsevat olukorda arvestades tuleb minu meelest selline erakorraline ajutine otsus vastu võtta. Me pidasime silmas vetoõigust – juristid võivad selle küsimuse ette valmistada. See tähendab, peatada juba vastuvõetud seadus ja anda see ekspertiisi. Kui nii otseselt rikutakse inimõigusi, siis tuleb seadus uuesti läbi vaadata. Ma rõhutan, et me lähtusime praegusest keerulisest ajast, Leedus toimunud sündmustest, sellest olukorrast, mis on välja kujunenud pärast 15. jaanuari miitingut Toompeal.
Juhataja
Suur tänu! Anatoli Novohatski.
A. Novohatski
Vladimir Nikolajevitš! Mul on teile järgmine küsimus. Kas te jagate arvamust, et Eesti kodakondsuse andmise probleemil on kaks poolt? Esimene puudutab neid isikuid, kes juba elavad alaliselt Eestis ja kes Eestit alaliseks elukohaks valides ei teadnud, et 3, 5, 10, 30 aasta pärast kuulutatakse nad vabariigis migrantideks ning hakatakse piirama nende õigust eraomandusele, eluasemele, valimisõigust jne. Kui nad oleksid seda teadnud, siis nad võib-olla ei olekski valinud Eestit oma alaliseks elukohaks. Teine pool aga puudutab kodakondsuse andmist neile, kes kavatsevad valida Eesti oma alaliseks elupaigaks juba pärast Eesti Vabariigi põhiseaduse ja kodakondsusseaduse vastuvõtmist. Või olete seisukohal, et kõigile, kes siia on tulnud või tulevad täna, homme, ülehomme, on vaja otsekohe anda Eesti kodakondsus ilma igasuguste tsensusteta?
V. Lebedev
Tänan! See on hea küsimus ja ma palun kolleege mitte mõelda, et me oleme selle ette valmistanud. Seda küsimust on meile väga tihti esitanud ka meie kolleegid, kes siin viibivad. Mis puutub meie seisukohta kodakondsuse suhtes, siis meie pooldame nn. nullvarianti, s.t. ilma igasuguse paiksustsensuseta. Meie arvates on kodakondsusseaduse vastuvõtmise hetkel õigus saada kodakondsus ilma igasuguste eeltingimusteta kõigil neil, kes vabariigi territooriumil elavad, ning neil, kes taotlevad Eesti Vabariigi kodakondsust. Need inimesed, kes pärast kodakondsusseaduse vastuvõtmist tahavad tulla siia elama ja kel see võimalus on, teavad siis juba, et nad peavad enne siin elama kolm või viis aastat, et neil peab olema see või teine eriala ja nad peavad oskama teelt. See on juba hoopis teine küsimus. Nüüd pange end selle noore inimese olukorda, kes 1977. või 1978. aastal oli armeeteenistusest vabanemas, istus punanurgas ja kuulas Eesti ehitusministeeriumi esindajat, kes kirjeldas, kui hea on Eestis elada, ja kutsus neid noormehi siia olümpiaobjekte, Tallinna uussadamat ning muid ehitisi rajama. Inimesed jäid lubatut uskuma, sõitsid siia, soetasid perekonna, said võib-olla mingisuguse eluaseme – paljudel juhtudel jäidki lepingutingimused täitmata ja hulk ehitustel töötavaid inimesi elab senini ühiselamus. Nüüd aga öeldakse neile, et kodanikuks nad ei saa. Kas nemad on siis süüdi? Ei ole. Niisiis, austatud kolleegid, ma tahan veel kord rõhutada, et olen kodakondsuse nullvariandi poolt. See on minu isiklik arvanus. Paljud minu kolleegid ja oponendid vaidlevad mulle vastu, kurdetakse, et aeg läheb, aga kodakondsusseadust pole ja ei tea üldse, millal see vastu võetakse. Minu meelest võiks kas või täna vastu võtta seaduse, mille kohaselt kõik, kes 16. jaanuari seisuga Eestis elavad, saavad kodakondsuse ilma igasuguste piiranguteta. Ja kuulutame siis kogu maailmale, et nende inimeste kohta, kes tahavad siia tulla pärast 16. jaanuari, hakkavad kehtima kodakondsusseaduse piirangud. Ma rõhutan: seda on vaja kohe teha, et inimesed, kes siin praegu elavad, oleksid kindlad, et nende poliitilisi, majanduslikke ja üldinimlikke õigusi ei piirata. Ma palun vabandust, tahan oma kolleegidele öelda, et viie minuti pärast algab meie näljastreik. Vett võin ma juua.
Juhataja
Suur tänu! Me peame nüüd Vladimir Lebedeviga natuke nõu. Kuidas me teeme, kas jätkame ikka küsimuse arutamist lõpuni?
V. Lebedev
Ma ei tea, kui austatud kolleegid tahavad esitada küsimusi, siis ma olen valmis vastama.
Juhataja
Kui kolleegid Petinov ja Lebedev on valmis küsimust lõpuni arutama, paneksin ette teha praegu 20-minutine vaheaeg ja jätkata kell 12.25. Aitäh!
V a h e a e g


Juhataja
Istungjärgu töö jätkub. Palume kõnetooli Vladimir Lebedevi!
V. Lebedev
Asi on selles, et praegu on juba 28 minutit ühe peal. Meie avalduses on öeldud, et kui meie avaldust läbi ei vaadata ja ettepanekuid vastu ei võeta, siis peatame oma tegevuse Ülemnõukogus ja kuulutame välja näljastreigi. Seepärast olen ma seisukohal, et mul pole moraalset õigust olla selles kõnetoolis Ülemnõukogu liikmena, kes on oma tegevuse Ülemnõukogus peatanud. Ma palun vabandust lugupeetud spiikrilt ja oma kolleegidelt! Tänan!
Juhataja
Lugupeetud Ülemnõukogu! Kas meil on alust katkestada päevakorrapunkti arutamine? Ei ole. Tegemist on pretsedenditu juhtumiga, kuid meie reglemendis ei ole sellist sätet, et niisugustel puhkudel peaks päevakorraküsimuse arutamise katkestama. Ma avan läbirääkimised ja palun kõnetooli Rein Veidemanni.
R. Veidemann
Lugupeetud juhataja! Kolleegid! Oma siinset kõnet tahaksin alustada väikese õiendusega ühe Lebedevi välte kohta. Nimelt väitis ta, et meis massiteabevahendid on võrdlemisi ühekülgselt valgustanud parlamendi tööd ja siin vastuvõetud otsuseid. Ma pean teile nüüd tunnistama, et selle parlamendi ajaloos ei ole ühele isikule nii palju tähelepanu pühendatud kui täna hr. Lebedevile: Eesti Raadio ja Eesti Televisioon on jälginud kogu hommikupoole tema esinemist siin. Nii et vähemasti selles osas ei pea see väide paika. Nüüd aga esinemise enda juurde. Sõltumata sellest, mis motiividel ja mis kujul meie kahe kolleegi avaldus on tehtud, huvitab mind praegu see, kuidas praegusest olukorrast väljuda konstruktiivselt, ilma mürgitamata emotsionaalset õhkkonda, mis niigi on pingeline. Näiteks huvitab mind ja loodetavasti ka paljusid kolleege kogu meie parlamendi tegevuse ja Eestis toimuva analüüs rahvusvaheliste inimõiguste aspektist. Seejuures on aga sügavalt kahetsusväärne, et Nõukogude Liit on katseid kutsuda nii Eestisse kui ka teistesse Balti riikidesse rahvusvahelisi vaatlejaid, eksperte ja komisjone seni pidanud oma siseasjadesse vahelesegamiseks. Me mäletame, kui häbistavalt saadeti omal ajal piirilt tagasi Euroopa parlamendi vaatlejad, kes tulid jälgima, kas meie valimised on demokraatlikud. See on ainult üks fakt paljude hulgast.
Praegu tahaksin ma isiklikult ja ajakirjanduskomisjoni esimehena väga, et näiteks Rahvusvaheline Ajakirjanike Organisatsioon tuleks ja kontrolliks Nõukogude Liidu riikliku televisiooni, Kesktelevisiooni ja ka kogu Nõukogude Liidu informatsioonisüsteemi vastavust rahvusvahelistele õigusnormidele. See, mida Nõukogude Liidu massiteabevahendid, kesksed massiteabevahendid on praegu ette võtnud Baltikumi vastu, on küüniline propagandasõda. Eesmärk on luua nõukogude inimesele Balti rahvastest vaenlase kuju, mis õigustaks jõu kasutamist selle vaenlase allasurumiseks. See selleks.
Lähtudes vajadusest ületada praegune punnseis ja arvestades seda, et meie parlamendil on olemas võrdlemisi normaalne seadusandliku initsiatiivi jõustumise mehhanism, teen ma ettepaneku suunata rahvasaadikute Petinovi ja Lebedevi seadusandliku initsiatiivi korras laekunud otsuste projektid vastavalt nende iseloomule järgmistesse komisjonidesse. Esiteks, väliskomisjonile – projekt, mis puudutab Eesti Vabariigi Ülemnõukogu seadusandlike aktide saatmist rahvusvahelisse ekspertiisi. Teiseks, reglemendi töörühmale – projekt, mis puudutab parlamendi vähemuse kaitset. Ja kolmandaks sotsiaalkomisjonile – projekt, mis puudutab elamispinna piiranguid. Lõppotsus nende otsuseprojektide kohta teha järgmisel istungjärgul. Ühtlasi palun panna minu ettepanek hääletamisele. Tänan teid!
Juhataja
Suur tänu! Lugupeetud kolleegid! Ma paluksin teha ka ettepanekud redaktsioonikomisjoni arvulise ja personaalse koosseisu kohta. Järgmisena palume kõnetooli Jaak Alliku!
J. Allik
Lugupeetud härra juhataja! Kallid kolleegid! Mulle tundub, ma olen selles isegi päris kindel, et minu valijad on valinud mu siia selleks ja maksavad mulle palka selle eest, et leida teid erinevate jõudude konfrontatsiooni vähendamiseks Eestis ja hoida ära ohvrid sellel edasiliikumise teel, mille meie valijad on määranud. Just selliste ülesannete lahendamiseks ongi olemas parlament ühes riigis. See on meie töö, nii nagu kaevuri töö on maaki kaevandada, pagari töö leiba küpsetada ja põllumehe töö maad künda. See on üks moment, mida ma tahaksin rõhutada praegusele olukorrale lahenduse leidmisel. Teine moment on see, et mina isiklikult keeldun kategooriliselt arutamast Ülemnõukogus mingeid küsimusi väliste ultimaatumite survel. See käib minu kui Eesti Vabariigi Ülemnõukogu liikme au pihta ja ma arvan, et sellega on nõus ka minu valijad. Ennem ma panen mandaadi maha, kui hakkan siin saalis mingeid ultimaatumeid arutama. See puudutab 15. jaanuari nõudmisi ja ükskõik milliste teiste poliitiliste jõudude ultimatiivseid nõudmisi Eesti Vabariigi Ülemnõukogule. Eilset avaldust, mille tegid meie kolleegid Petinov ja Lebedev, käsitleksin ma siiski teistsuguse dokumendina, kuigi ka sellel on mõningal määral ultimatiivne vorm. Erinevus on siin selles, et avalduses ei ähvardata midagi teha meiega, vaid iseendaga. See on tõepoolest meie praktikas ainulaadne juhtum, mistõttu ma arvan, et meil tuleks leida siin ka konkreetsed meetmed. Mulle tundub, et avalduse nõudmiste osa annab aluse poliitiliseks dialoogiks. Et hulk üles tõstetud probleeme puudutab Ülemnõukogu sisemist töökorraldust ja on puhtalt meie pädevuses, siis tundub, et nii inimlikult kui ka poliitiliselt, arvestades Eestile koondunud rahvusvahelist tähelepanu, on vaja leida teid konflikti või probleemi poliitiliseks lahendamiseks. Seetõttu teen ettepaneku moodustada kohe eri rühmade esindajaist 6-liikmeline komisjon, kes võtaks seisukoha Petinovi ja Lebedevi avalduse suhtes ning esitaks selle Ülemnõukogule arutamiseks veel tänase istungi jooksul. Aitäh!
T. Made
Lugupeetud eesistuja! Kallid kolleegid ajakirjanikud, külalised ja meie valijad! Eile õhtul pidi toimuma Eesti Televisioonis kell 10 õhtul teledebatt Annuse ja Made vahel. Meie NLKP positsioonil oleva kompartei büroo arutas seda küsimust ja leidis, et hr. Annuse võidus ei ole mingit kahtlust. Seetõttu ei ole tal mingit vajadust debatile minna. Saade jäi ära. Selle asemel näidati dokumentaalfilmi. Mul on väga kahju, sest mõned probleemid, mida ma tahtsin saates tõstatada ja lugupeetud kolleeg Annusega arutada, tuleb nüüd läbi arutada täna siin.
Kõigepealt see, et minu arvates on Eesti Vabariigi Ülemnõukogu ja tema presiidium ning valitsus on olnud äärmiselt vaoshoitud, äärmiselt tagasihoidlikud ja äärmiselt kompromissi otsivad institutsioonid, kuid me oleme viimaste kuude, poole aasta jooksul kavandanud Eesti ühiskonna ja Vene ühiskonna koostööd. Me ei ole sugugi mitte olnud nii jäigad ja tõrjuvad, nagu seda mõnikord on olnud meie kolleegid ja sõbrad mujal Nõukogude Liidus. Seepärast ei ole süüdistused meie kõrgemate võimuorganite vastu minu meelest päris asja eest. Meil on olemas leping Venemaaga, meil on leping meie naabritega Leningradi oblastis. Valitsus on mõistvalt suhtunud Kirde-Eesti majandusautonoomia nõudmistesse ja püüdnud leida sellele küsimusele lahendust. Valitsus üritab või üritas otsekohe hea tahte avaldusena külmutada hinnad, teades, mida see majanduslikult kaasa toob. Niisiis, tasakaalukus poliitikas on silmnähtav. Samas loen 15. jaanuari "Rahva Häälest" korrespondentide edastatud materjale kohtumisest, kus vanemleitnant Jarovoi oma kaaskonnale ütles: "Kas saavutame võidu nüüd või mitte kunagi. Kui me kõiki neid nõudmisi ei esita, siis on parem kohe kohver pakkida ja minema sõita." Niisiis on keegi asunud viimse võitluse teele, nagu üks laulusalm ütleb. Kuid omalt poolt tahaksime, et see viimne võitlus oleks pehme, meeldiv, et see kukkumine ei oleks valus ja arusaamine oma võitluse mõttetusest jõuaks võimalikult selgelt pärale. Sel põhjusel peame ka täna siin saalis diskussiooni.
Võtame nüüd hetkeks läbi need nõudmised, mis selle taga on, ja vaatame asja peale rohkem majandusmehe pilguga. Püüame analüüsida, kui arukad on olnud selle stsenaariumi sätted, mille kolleeg Lebedevi sõnutsi on ette valmistanud ja dokumentaalselt siia esitanud üks Moskva instituut. Missuguse stsenaariumi järgi siis need nõudmised on üles pandud? Seda dokumenti siin teatavasti ka näidati.
Võtame kõigepealt hinnad. Jah, tõesti, hinnad on kontrolli alt ära läinud. Hinnad galopeerivad ja mitte üksi Eestis, vaid ka Nõukogude Liidus. Kuid ausalt öeldes, kui mina oleksin Edgar Savisaare asemel, annaksin ma nendele nõudmistele järele, mis härrad Interliikumisest on esitanud. Küsimus on nimelt sisuliselt järgmine. Maksud tõuseksid veel 20–25%, nii nagu nad on kavandatud Nõukogude Liidus. Hindade taandamine 15. oktoobri tasemele tähendaks, et liha ja piima puhul tuleb leida üks miljard rubla dotatsioonideks. Energeetikutel langeks elektri kilovatt-tunni hind uuesti 1,2 kopikale ehk viis korda, mis tähendab, et eelarvest või energeetikutelt endilt on täiendavalt vaja 500 miljonit rubla. Edasi. Põlevkivi hinnad, mis tänaseks on tõstetud 16 rublale tonni eest, langeksid neljale rublale tonni eest ehk neli korda. See toob endaga kahtlemata kaasa suuri raskusi põlevkivitööstuses. Kala hinnad, mis meil praegu on, tõuseksid Liidu tasemele. Näiteks suitsuräime kilo maksab praegu 4.62, see tõuseks 6.50 peale. Ja palgad läheksid alla, millega ilmselt keegi nõus ei taha olla. Niisiis ongi mul ettepanek vabariigi valitsusele: anda järele Interliikumise nõudmistele majandusküsimustes ja viia need korrektiivid sisse. Meie majanduses tekib täielik kaos, aga see ei ole siis enam valitsuse süü, vaid jääb nende inimeste vastutada, kes need nõudmised on esitanud.
Edasi. Näljastreiki on kahtlemata rahvusvahelises plaanis laialt kasutatud. See on niisugune populistlik enesereklaamimise vahend, mida kasutatakse põhiliselt vanglates. Sageli teevad seda inimesed, kes tunnevad, et nad enam mitte midagi muud ei suuda, et nad on kõik oma poliitilise võitluse vahendid ammendanud. Siis nad tulevad välja näljastreigiga. Meie ühiskonnas aga ei ole näljastreigil õieti muud mõtet kui hoolitseda oma tervise eest, sest me oleme kõik siin suuremas osas ülekaalulised. Seetõttu on kolleegide Lebedevi ja Petinovi üleskutse täiesti asja eest. Minagi jätsin eilse õhtusöögi ära ja kutsun seda tegema teid kõiki. Kui asja natukene rangemas plaanis võtta, siis vaadake, Moskvas rahvasaadikute kongressil tekkis pahandus, kui üks Ukraina esindaja tuli kõnetooli ja ütles: kui üliõpilased teevad näljastreiki, siis las nemad teevad, teistele jääb toitu rohkem üle. "Ruhi" esindajad läksid protestiks saalist välja. Oli muidugi inetult öeldud, kuid jumal hoidku, kitsastes tingimustes, mis meil siin on, peame mõtlema näiteks ka nälgiva Aafrika ja toiduainetepuuduses oleva Venemaa peale. Kui suudame ise enesekriitiliselt oma toidulauda piirata, siis on see kahtlemata tervitatav nähtus.
Streigid. Streigid on loomulikult üks vahend avaldada mõju nii valitsusele kui ka kogu ühiskonnale. Üks streigiähvardustest, mida on viimasel ajal esile tõstetud, on see, et energeetikud hakkavad streikima. Olen omal ajal 3 aastat polütehnilises instituudis energeetikateaduskonnas õppinud. Siis ma ei saanud aru, kas vool tuleb juhtmes minu poole või läheb minu poolt ära, kas ma saan särtsu või ei saa. Läksin majandusse üle. Eile oli meil parteide nõukojas sellel teemal juttu. Lugupeetud Matti Päts selgitas seal päris hästi, mis see endaga kaasa toob, kui elektrijaamad seisma jäävad. Pisut kirjandust uurides värskendasin oma mälu. Kahtlemata on katelde seismapanemine keeruline. See võtab paar nädalat aega, kuid see ei ole kõige tähtsam. Kahtlemata võib elektri tootmise piiramisega põlevkivi tootmine väheneda, ja see toob endaga kaasa pingeid meie põlevkivirajoonis, kuid see ei ole ka nii tähtis. Kõige tähtsam on, et langeb sagedus loodepiirkonna elektrivarustussüsteemis. Sagedus peab olema 50 Hz. Kui see langeb, tekib igasuguseid pahandusi. Näiteks võivad alata tulekahjud või teistes jaamades lülitid välja lüüa. Tuleb paksu pahandust. See on demagoogiline väide, et paneme elektrijaama seisma. Seda ei saa teha, sellest on kahju kogu Liidu loodepiirkonna elektrisüsteemile. Mõni teine elektrijaam peaks samal ajal suurendama tasapisi oma toodangut. Niisiis on peaküsimus elektrisüsteemi sageduse vähenemises. Minu jaoks sai üks asi täiesti selgeks. Miks Moskva nii väga punnib vastu, et Eesti saaks täiesti iseseisvaks ja võtaks elektritootmise oma kontrolli alla? Ta kardab, et sagedus loodepiirkonna elektrivarustussüsteemis langeb, kui Eesti saab kontrolli nende kahe elektrijaama üle. Sellega tekivad tulekahjud Venemaal ja pinged elektrivarustussüsteemis. See ongi põhiline küsimus, mispärast mässatakse meie iseseisvuspüüdluste vastu. Nad ei või elektritootmise plaanis taluda meie iseseisvust.
On ettepanek, et Ülemnõukogu tuleb laiali saata. Me ei saa sellist otsust vastu võtta. Peame pöörduma vastava küsimusega valijate poole. Tuleb küsida nende käest, kas nad tahavad Ülemnõukogu laiali saata. Kui nemad seda tahavad, siis ei jää meil muidugi muud üle kui Ülemnõukogu laialisaadetuks kuulutada ja uued valimised välja kuulutada. Aga seda ei saa enne teha, kui me ei ole rahva käest küsinud. Sellepärast peame välja kuulutama referendumi, et teada saada, kas Eestimaa elanikke rahuldab Ülemnõukogu töö või nad leiavad, et selle asemel tuleb valida uus. Seni aga kutsun neid kolleege, kes ei soovi Ülemnõukogus töötada, järgima kolleeg Kaljuvee eeskuju ja kirjutama avalduse, et ära minna ja enda koht uuele tahtjale vabastada. Leian, et meile esitatud nõudmised on rohkem emotsionaalsed. Nad ei ole põhjendatud – ei majanduslikult ega ka poliitiliselt. Aga ma saan ka aru, see olevat ju viimane võitlus nendele 5000 või 10 000 inimesele, kes olid siin Lossi platsil. Kolleegid ajakirjanikud ütlesid, et varem maksti demonstrantidele siia tuleku eest 10 rubla, nüüd 25 rubla. Sellest ei ela ära. Need on inimesed, kes on ülearused. On väidetud, et tootmisprotsess meeleavalduse all ei kannatanud. Tootmine käis edasi. Oli võimalus saata 5000–6000 inimest tootmisprotsessi kahjustamata siia Toompeale. Mitte midagi ei juhtunud. See on tõsine probleem meie valitsusele. Kuidas rakendada tööle need ülearused inimesed, kes käisid siin meelt avaldamas? Saan inimlikult aru, nad käisid Toompeal õieti valitsuse käest tööd küsimas. Veel kord – see on tõsine probleem.
Niisiis, kallid kolleegid, redaktsioonikomisjonist on üksi vähe, peame moodustama komisjoni, kes aitab põhimõtteliselt ja pehmelt need õnnetud inimesed kriisiseisundist välja. Nad on segadusse sattunud seetõttu, et on langenud mõneti vale informatsiooni ohvriks. Selles mõttes paluksin teilt ideid ja abi, et me üheskoos saaksime aidata neid Eesti ühiskonda püsivalt elama jäävaid inimesi. Hakkame tulevases vabas Eesti ühiskonnas nende inimestega tegema tihedat koostööd. Aitäh!
P. Kask
Lugupeetud Ülemnõukogu juhataja! Kallid kolleegid! Lubage mul minutiks teemast kõrvale kalduda ja õiendada natukene protseduuriprobleemide kallal. Nii Eesti ajakirjanduses kui ka siin Ülemnõukogu istungisaalis on viimasel ajal päris sageli arvustatud seaduseelnõusid, mis on esitatud Ülemnõukogu Presiidiumile nende koostamise algusstaadiumis ja mida võib pidada tegelikult mitte eelnõuks, vaid alles mustandiks, toorikuks. Meie seadusandlik tegevus on mitmel põhjusel praegu natuke ebanormaalne. Selleks et töö seaduseelnõu või idee kallal üldse käima läheks, tuleb eelnõu esitada Ülemnõukogu Presiidiumile. Meil ei ole võimalust tellida ekspertidelt, Ülemnõukogu personalilt seaduseelnõusid, mis vastaksid seaduseelnõudele esitatavatele nõuetele. Seetõttu on kõik eelnõud ja otsuseprojektid, mis presiidiumile esitatakse, väga toored ja nende arvustamine on tegelikult ebaeetiline. Sest me kõik teame, et 1. lugemisele esitatavad seaduseelnõud on juba läbinud mitmed sõelad, mis teevad nad tunduvalt paremaks ja annavad hoopis teise kvaliteedi.
Ka täna arutatavad otsuseprojektid on kohutavalt toored ja tegelikult Ülemnõukogus arutamiseks kõlbmatud. Hr. Veidemann juba märkis seda. Ma toetan tema ettepanekut, et need tuleks saata läbiarutamiseks komisjonidesse, ja üldse peaks edaspidi rangemalt jälgima, et me ei raiskaks siin Ülemnõukogus aega tooreste projektide kallal. Teine näide on see õnnetu valijate registri seaduse eelnõu, mille kõige esimesena esitatud varianti on arvustatud ajakirjanduses, pealegi veel valeväidetega, et see on kodakondsuse aluste komisjoni esitatud projekt. See, mida arutati, oli tegelikult mustand, mis ei olnud veel läbinud seda komisjoni. Ja mul on rõõm teatada, et ehkki see eelnõu ei ole praegugi valmis esimeseks lugemiseks, ei sisalda ta enam neid sätteid, mida kogu aeg kritiseeritakse. Seal ei võeta avalduse esitamise õigust ära sõjaväelaste perekonnaliikmetelt ega ka sõjatehaste töötajatelt.
Asugem nüüd asja juurde. Meie olukord nende projektide arutamisel on paradoksaalne. Esitatud on projektid, mille põhiideed on väga ilusad ja meeldivad. Samal ajal kahtlen ma väga sügavalt, kas projektide autorid taotlevad neid eesmärke, mida nad väljendavad. Mul on kahtlus, kas nad tegelikult taotlevad vähemuse kaitse seaduste ja mehhanismide kasutuselevõtmist Eesti demokraatlikus süsteemis, sest kõik asjaolud ja nende võitlustaktika on näidanud, et nad saavutavad vastupidise eesmärgi. Kõigepealt ajahetk, mis on valitud selleks, et selliste otsuseprojektidega välja tulla. Hetk, mil kahe Balti vabariigi pealinnas voolab veri, kus tänavatel on relvastatud sõdurid, kus vägivalda ei tarvitata mitte ainult rahulike elanike, vaid ka demokraatlikult valitud võimuorganite vastu, ei ole kohane nii keeruliste ja delikaatsete probleemide lahendamiseks, nagu on vähemuse kaitse mehhanismid. Minu usaldamatus nende projektide autorite vastu on seda suurem, mida enam nad kaitsevad seda vägivalda Leedus. Ma tuletan meelde pühapäevases teleintervjuus väljendatud seisukohta, hr. Lebedevi hinnangut Leedu sündmustele. Ta õigustas vägivalla kasutamist sõnadega, et seal, kus on fašism, hakkab niikuinii varem või hiljem voolama veri. Ta ei pidanud silmas muidugi mitte punast fašismi. Nagu kontekstist selgub, pidas ta silmas leedu natsionalismi ja sisuliselt õigustas leedulaste kallal toime pandud vägivallaakte. Minu usaldus on nullis ka seetõttu, et inimesed, kes esitavad projekti Ülemnõukogule arutamiseks, ei viibi selle arutamise ajal istungisaalis. Ja ma ei ütle, et see usaldus on vähenenud viimasel ajal, sest tegelikult ei ole seda usaldust ammugi olnud. Seesama poliitiline jõud on algusest peale, juba enne Ülemnõukogu valimisi võidelnud konsensusdemokraatia elementide kehtestamise vastu Eestis. Proportsionaalne valimissüsteem on üks konsensusdemokraatia elemente, mille ülesanne on aidata luua eeldusi vähemuse kaitse mehhanismidele. Töökollektiivide Ühendnõukogu võitles väga agaralt ja täiesti põhjendamatult sellise valimissüsteemi kehtestamise vastu. Muidugi ei käitu mitte kõik muulastest saadikud nii imelikult või paradoksaalselt, mitmed mõõdukad saadikud teevad tihedat koostööd ja nendega on meeldiv töötada. Näiteks härra Menšikov kaitses õiguskomisjonis ainsana muulaste huve valijate registri seaduse eelnõu arutamisel ja tema teene ongi tegelikult see, et eelnõu on saanud muulastele palju vastuvõetavama kuju. Ma toetan Jaak Alliku mõtet, et ultimatiivses vormis esitatud avaldusi ja projekte ei tohiks Ülemnõukogu üldse arutusele võtta, ja arvan, et vastav säte tuleks kirjutada ka Ülemnõukogu reglementi. Mida arvata ideest, et anda meie seadused, mis praegu kehtivad, ja isegi seaduseelnõud, mis on küllaldase küpsuse saavutanud, vähemuse nõudmisel rahvusvahelisse ekspertiisi? Vähemuse kaitse ei ole mitte ainult vähemuse huvides. See on kogu ühiskonna ja demokraatia huvides, et need mehhanismid saaksid Eestis kehtestatud, et seadusi, mis siin kehtivad, aktsepteeriksid kõik. Ja ma palun tungivalt Eesti iseseisvust toetavaid jõude, kes siinses parlamendis on selges enamuses, mitte minna selle provokatsiooni ohvriks, mille on meile püünisena ette seadnud rahvahulk ja mõned saadikud. Ärgem lükakem tagasi vähemuse õiguste kaitse mõtet. See on demokraatia funktsioneerimise eluliselt tähtis osa. Tegelgem selle asjaga, andkem endale aru, et see on aeglane, vaevanõudev ja põhimõtteliselt ka rahulikku olukorda nõudev protsess. Tänan tähelepanu eest!
E. Leisson
Lugupeetud hr. juhataja! Kallid kolleegid! Meie saalis on korduvalt kõlanud deklaratsioonid ja sõnapaar "inim- ja kodanikuõigused". Küll on räägitud nendest kinnipidamisest ja küll on räägitud ka nende rikkumisest. Ja tänane arutelu kinnitab minu meelest veel kord, et deklareerida inim- ja kodanikuõigustest kinnipidamist või nende rikkumist on seni, kuni me pole neid parafeerinud, lihtsalt semantiline ja verbaalne nipitamine. Ja selle lõpetamiseks teen ma ettepaneku, mille ma palun eesistujal ka hääletusele panna: Ülemnõukogu õiguskomisjonil ette valmistada 29. istungjärguks Euroopa kodanikuõiguste harta parafeerimine. Lebedevi sõnavõtus oli minu meelest kõik segi, nii põhjus kui ka tagajärg. Ta tõi mitmeid näiteid asjade kohta, mille olemasolus ma sugugi ei kahtle. Kuid inimõiguste lepped ei arvesta kahjuks eri riikide majanduslikke võimalusi. Ja vaevalt osati ka Pariisi hartat kokku pannes mõelda sellele, et kuskil on maa või riik, kus võivad olla ühetoalised korterid, pisikesed pugerikud, millesse kolimisele pretendeerivad 4 inimest. Inimõiguste lepped põhinevad ainult ühel – inimväärikusel. Millisest inimväärikusest saab rääkida, kui 4-liikmelise perekonna eluasemeks oleks 1-toaline korter? Kuid see on asjade algus. Ahelreaktsioon, mis siit vallandub, on viinud selleni, et Tallinnas on hilismigrantidele eraldatud 70% elamispinnast, püsielanikud aga virelevad elamiskõlbmatutes ja täielikult amortiseerunud korterites aastakümneid.
Kas see pole inim- ja kodanikuõiguste rikkumine? Saadik Lebedevi loetletud juhtudel on ka meie kolmas võim – kohtuvõim – oma otsuse langetanud, ja nagu me kuulsime, on kohus mitmed Tallinna linnavalitsuse otsused tühistanud. Õiglus on jalule seatud ja kohtuotsused on linnavalitsusele kohustuslikud. Ma tahaksin Eestimaa Rahvuste Ühenduse poolt Eesti Ülemnõukogusse valitud saadikuna pöörduda interliikujate ja kõigi neid toetavate Eestimaal elavate inimeste poole. Te nõuate Eestimaa põhirahvuselt – eestlastelt – seaduslikke garantiisid oma Eesti-vaenulikele jõududele ja nõuate seda olukorras, kus eestlastel ja kõigil teistel Eestimaal elavatel kultuurrahvaste esindajail puuduvad igasugused garantiid, et impeeriumimeelsete, šovinistlike ja reaktsiooniliste jõudude ning keskuse omavolist hoolimata püsima jääda. Koguni teie endi märatsemise eest 15. mail Toompeal ja 13. jaanuari verisel pühapäeval Leedus pole mingit kaitset. President Mihhail Gorbatšov peab oma õiguseks ja ametikohustuseks pöörduda Baltikumi rahvaste poole ainult ähvardustega. Samal ajal ei tunne Mihhail Gorbatšov kui Nõukogude Liidu president mitte mingisuguseid kohustusi vaadata läbi Baltikumi rahvaste õiglased nõudmised ja likvideerida Teise maailmasõja tagajärjed Baltikumis. Ainult Eesti Vabariigi omariiklus ja rahvusvahelised garantiid Eesti Vabariigi suveräänsusele saavad tagada vaba arengu kõigile Eestimaal elavatele rahvakildudele ja etnilistele gruppidele. See on elementaarne tõde ja ainus õiguslik alus. Jõudude vahekord meie Ülemnõukogus, mille vastu te väga teravalt välja astute, ei ole kujunenud meie soovil ega tahtel, vaid valijate, s.o. Eesti rahva tahtel. Süüdistus, et Ülemnõukogu ei esinda rahva tahet, on demagoogiline, nagu ka kogu saadik Lebedevi mitmetunnine show täna Ülemnõukogus. Ja seda teemal, mis vene folklooris on väga täpselt määratletud: oi kui raske on suurt vene keelt hammaste taga hoida. Mul kui aastakümneid Venemaal elanud inimesel on häbi, et oma rahva parimad traditsioonid hüljanud venelased on leidnud turvalise pelgupaiga Eestimaal. Selle üle tasub mõelda. Tänan teid!
J. Kass
Kallid kolleegid! Mina tahaksin täna rääkida moraalist ja küsida, kas on võimalik inimmoraali tasemel pidada dialoogi nende inimestega, kellel see puudub. Sest milline moraal on inimesel, kes nõuab siin puldis täna inimõiguste täitmist ja samal ajal peab täiesti normaalseks seda, et dessantväelased kasutavad relvi kaitsetute inimeste vastu? Kui ühe poole, vähemuse tahet surutakse teistele peale relvade abil. Ma pean siinkohal silmas seltsimees Lebedevi teleintervjuud 13. jaanuaril, verisel pühapäeval Eesti teleajakirjanikule Feliks Unduskile. Kas on moraali inimestel, kes ähvardades esitavad ultimatiivseid nõudmisi, kasutades selleks üha uusi ja uusi võtteid, nagu nüüd näljastreik? Sellega tahetakse luua muljet – eriti just välismaailmale –, et nemad on õigusetus ja kaitsetus olukorras. Sest sellises olukorras inimesed kasutavad seda. Kuid nüüd ma tahaksin otseselt pöörduda just teie poole, seltsimehed Lebedev ja Petinov. Vaadates teie heas toitumuses inimese figuure, olen arvamusel, et te tahate ühendada tervisliku protseduuri – näljapäevad on ainult tervislikud – poliitikaga. Kuid ma tahaksin anda teile veel ühe lisasoovituse. Võtke maha need soojad ja puhtad riided, asendage need õhukeste räbalatega ja minge kütmata barakkidesse. Siis saaksite ehk tundma natukene seda, mida tundsid kümned miljonid stalinliku poliitika ohvrid stalinlikes koonduslaagrites, mida tundsid miljonid surnuksnälginud ukrainlased 1930. aastate alguses. Kuid teil jääb tundmata see valu ja piin, mida tundsid kümned tuhanded surnukspiinatud, teil jääb tundmata see südamevalu, mida tundsid miljonid omaksed aastatepikkuse hirmu all kannatades. Teie sugu, täpsemalt, teietaoliste sugu tuli 50 aastat tagasi verise terroriga Eestimaale ja riikliku süsteemi poolt juhituna tõrjute sadade tuhandete massiga välja meid sellelt pisikeselt, nii raskesti haritavalt maalt, surute jõuga peale oma meele ja keele, samal ajal kui teil on olemas väga viljakas, väga suur emake Venemaa. Häbi peaks olema! Aga ei ole. Ega ei saagi olla, sest selleks, et tunda häbi, peab inimesel olema moraal, peab olema südametunnistus. Kui tulla vastu teie ultimatiivsetele nõudmistele taastada siin uuesti nõukogulik kord, siis tähendaks see ju vabatahtlikku allumist sellele valitsusrežiimile, sellele ühele parteile, mis on toonud nii palju viletsust ja häda ühele kuuendikule maakerast ja püüdnud seda edasi viia ka ülejäänutele. Sellisele teguviisile on minu poolt ainult ei ja veel kord ei! Tänan tähelepanu eest!
J. Rätsep
Austatud külalised ja kolleegid! Meie ametihoone ees väljakul ja ka siin saalis on korduvalt arvustatud üsna negativistlikus toonis Eesti õigussüsteemi, taastuva Eesti Vabariigi õigussüsteemi ja selle taastajat, meie seadusandlikku kogu.
Ma meenutaksin arvustajatele vaid mõne sõnaga Eesti õigussüsteemi ajalugu. Kuni 1940. aastani oli meie vabariigi õigussüsteem korralikul tolleaegse Euroopa tasemel. Kahjuks aga jagasid selle süsteemi rajajad okupatsioonide vaheldumise traagilistel aastatel väga rängalt oma rahva saatust. Tolleaegsed õigusloomega tegelnud isikud hävitati nii ühel kui teisel pool rindejoont ja sellest rindejoonest kaugemal, üks professor Tartu koonduslaagris ja väga paljud professorid ning väga kõrge rahvusvahelise mainega teadlased Venemaa vangilaagrites. Järgnevad juristide põlvkonnad on harjutanud õiguslikku mõtlemist nõukoguliku, see tähendab rängalt ülepolitiseeritud õigussüsteemi mudelil.
Oma eriala ja ka pikaajalise kutsekogemuse tõttu olen ma tuttav õigussüsteemi selle osaga, mis reguleerib õigusemõistmist, ja ma ei saa võrdsete õiguste eest võitlejaid millegagi toetada ega rõõmustada. Selles õigusemõistmise süsteemis on olnud asitõendid, on olnud ekspertiise, on vehitud dokumentidega, nagu seda praegu teevad poliitikud. Ma mõtlen kommunistide hävitamise nimekirja, mis olevat leitud Vilniusest. Samal ajal on olemas ka nende pseudoehtsate faktide tootmise tehnoloogia ja struktuurid, kes on seda ellu viinud. On leidunud noogutajaid, seda on jätkunud nii õigusemõistmisse kui poliitikasse. Ma meenutaksin lihtsalt pinge alandamise mõttes, kuidas mul oli ligi kaks aastat tagasi võimalus väga venivalt kulgenud asjaajamise tõttu esimese Nõukogude Liidu advokaadina viibida konkreetsete asjade arutamise juures NSV Liidu Ülemkohtu pleenumil. Seal oli pidevalt klomp kurgus mitte hirmust enda esinemise ees, vaid sellest, et tohutu tempoga – maksimaalsel juhul sada lugu poole päevaga – tegeldi valdavalt postuumse rehabiliteerimisega. Kui mingi riik tahab demonstreerida humaansuse näitajaid, siis minu arvates saab meie riik esile tuua ainult postuumse rehabiliteerimise faktide arvu, mis on kohutav. Et mitte olla mõnede seltsimeeste arvates rängalt natsionalistlik, ma tuletan meelde, et ligi kaks aastat tagasi, 1989. aasta kevadel avaldas ka meie ajakirjandus õigusteaduse doktori Tjomuškini artikli, milles ta rääkis ühest Moskvas arutatavast probleemist. Moskvas hakkasid juhtivad juristid arutama selle üle, kas mitte Nõukogude Liidu konstitutsiooni inimõiguste sätete ritta lisada õigus postuumsele rehabiliteerimisele, sest nähtus on nii massiline. Kuna kõik saalis viibijad võib-olla ei tea, siis ma ütlen, et õigusteaduse doktor Tjomuškin oli NSV Liidu Ülemkohtu esimehe sekretariaadi juhataja, minust eakam Nõukogude õigusemõistmise tippsüsteemis töötanud, väga kvalifitseeritud jurist.
Ma põhimõtteliselt tervitan õigusekspertide nõupidamisest osavõtjate suhtumist meie õigusloomesse. Sellel tegevusel on ülepolitiseerituse tunnused, mis ridade vahelt etteheitena paistavad ka siit avaldusest, puudub süsteem ja on õigusvaakumi kaks olulist tunnust. Üks neist on adekvaatsete seaduste puudumine ja teine see, et on olemas sisukohased seadused, aga õiguskaitseorganid ja muud õigusrakendusega tegelejad ei julge neid praegu meie ühiskonnas rakendada.
See kõik ei tähenda, et Ülemnõukogu peaks kas nälgijate või liigsööjate taotluse tõttu laiali minema. Niisuguseid pretensioone võib esitada ainult süsteemi vigade mittetunnistaja. Ma arvan, et iga riik saab ikkagi ainult ise oma seadusandja kaudu arendada oma territooriumi õigussuhteid. See kehtib ka taastuva Eesti Vabariigi suhtes. On väga oluline, et me ei läheks ekspertiiside liimile. Minu erialal suhtutakse ekspertide arvamusse kui sellisesse tõendisse, millest õigusemõistja võib ka vaikides mööda minna. Nende rehabiliteerimislugude puhul niimoodi tehtigi, hinnanguid andmata. Ühelgi väljaspool Eesti ühiskonda eksisteerival spetsialistide kogumil ei ole võimalik anda hinnanguid nendele õiguslikult reguleeritavatele sfääridele, millega meie peame tegelema. Me peame ikkagi ise oma seaduste tegemisega hakkama saama, lähtudes oma kompetentsusest ning sellest, kes me oleme ja millistes tingimustes elab meie rahvas.
Juhataja
Suur tänu! Lugupeetud Ülemnõukogu! Mul on selline ettepanek, et kompuutri mälus viimase taotleja järel me lõpetaksime sõnavõtud. Kas ollakse nõus, et viimane sõnavõtja on Koit Raud? Lugupeetud Ülemnõukogu! Kes on selle poolt, et lõpetada läbirääkimised ja viimane kõnesoovija oleks Koit Raud ning viimane sõnasoovija Enn Tupp? Palun hääletada! Selle ettepaneku poolt on 53 saadikut, vastu 1, erapooletuid ei ole. Läbirääkimised lõpetatakse eespool nimetatud tingimustel.
E. Põldroos
Härra juhataja! Härrased! Paistab, et vist enamik, mis selle asja kohta öelda, on juba öeldud. Piirdun ainult mõne märkusega. Ma ei tahaks hakata käsitlema kõike seda, mida seltsimees Lebedev siin oma pika vastustemaratoni ajal meile rääkis. Pean kohe ütlema, et suuremat osa kuuldust ma pean otseselt demagoogiaks. Ja sellega seoses tahaksingi rõhutada ühte asja: need tõed, millest räägiti, ja need eesmärgid, mida selle rääkimisega taheti saavutada, ei kattu. Selles ongi kogu asja demagoogilisus. Küsimus ei olnud mitte õigluse tagaajamises, mitte õigluse taotlemises, mida me kõik püüame teha. Me püüame seda valusalt, me tihti eksime. Vaevalt meil kellelgi on illusioone, et oleme alati suutnud teha kõige õiglasemaid ja paremaid otsuseid. Ilmselt mitte, me peame seda teineteisele näitama, mõtlema selle üle ja oma tööd parandama. Ja sellega me tegeleme, tegeleme ka edaspidi. Antud juhul oli kõik esile toodud ainult ühe eesmärgiga: lagundada meie poliitilist süsteemi, ajada tupikusse see liikumine, mida eesti rahvas oli alustanud, viia meid uuesti impeeriumi mõjuvõimu alla. See on täiesti selge. Ja seetõttu ei ole minu arvates eriti viljakas laskuda ühe või teise väite analüüsi ja arutellu. See puudutab ka esitatud dokumente, mis samuti räägivad ühte ja mõtlevad teist. Kuid ometigi jäin huviga vaatama otsuse projekti, kus räägitakse rahvusvahelisest õiguslikust ekspertiisist. Mulle tundub siiski, et siin on midagi sellist, mis võib ka huvi pakkuda. Meenutagem, et umbes samasuguste mõtetega, küll mõneti teises sõnastuses, tuli välja peaminister siitsamast kõnetoolist. Lõppude lõpuks on meid juba nii palju süüdistatud inimõiguste rikkumises, kusjuures me isegi ei saa aru, milles siis lõpuks need rikkumised on. Seda on püütud levitada välismaalgi. Võib-olla oleks tõesti ükskord vaja saada asi selgeks ja lõpetada need jutud. Seetõttu ma leian, et meil pole mingit põhjust karta autoriteetset rahvusvahelist ekspertiisi. Võimalik, et me peame seda isegi soovima. Kas see toimub Ühinenud Rahvaste Organisatsioonis või Põhjamaade parlamentide tasemel, see on juba teine asi. Ja ma laiendaksin isegi seda küsimust seadusandlusest kaugemalegi, igapäevasele seaduste rakendamisele. Mitte ainult sellele, mida teeb Ülemnõukogu, vaid ka sellele, mis toimub Kirde-Eestis ja milline on seal eestlaste juriidiline staatus. See vajab lõppude lõpuks selgeksrääkimist. Ainult et kui me tõesti vastavalt avalduse tegijate soovidele esitame oma seadused rahvusvahelisse ekspertiisi, siis sellest järgneb, et me ei saa mingit otsust vastu võtta nende kohta enne, kui ekspertiis on toimunud. Ma ei mõista, kas härrad-seltsimehed Petinov ja Lebedev jätkavad siis oma näljastreiki kuni rahvusvahelise ekspertiisi lõppemiseni. Ja kui nad seda teevad, kelle vastu nad siis oma streigiga protesteerivad, kas mitte tolle rahvusvahelise komisjoni aeglase tegevuse vastu? Kui nii, siis tuleks see kohe välja öelda. Mis puutub näljastreiki, siis ma ütlen jällegi, et siin ei ole küsimus mitte õiguse nõudmises. See on efektimäng, mille eesmärk on sama taotlus, mida ma olen märganud viimasel ajal pidevalt – segaduse, ebastabiilsuse külvamine meie ühiskonda. Meenutagem, mismoodi nägi välja miiting paar päeva tagasi meie Ülemnõukogu hoone ees. Kellel oli juhus vaadata inimesi, see võis nende nägudelt lugeda kõike muud, aga mitte vaimustust sellest üritusest. See oli üpris tuim asi, inimesed olid kokku aetud, poole pealt panid nad oma loosungid seina äärde kokku ja hakkasid vaikselt ära kaduma. See ei olnud mitte masside sisemise vajaduse väljendus, puudu jäi see, mis oli kõige tähtsam, mida loodeti kõige rohkem, mida vajati kõige rohkem – masside vaimustus. Tähendab, on vaja seda vaimustust üles kütta. Ja tõepoolest, psühholoogiliselt on käik meisterlik, sest mis võiks veel rohkem vaimustust üles kütta kui kannatavad vabaduse või õiguse eest võitlejad. Kas siin polegi küsimus selles, et nende kahe mehe unistuspildiks on hoopis see, kuidas tormilised rahvahulgad tulevad siia lossi ette päästma oma hukkuvaid eestvõitlejaid? Ja selle päästmise käigus löövad nad nagu muuseas siis platsi puhtaks. Kas asi pole mitte selles? Ma võin ainult öelda ühe sõna – häbi! Tänan!
G. Israeljan
Lugupeetud juhataja! Lugupeetud Ülemnõukogu! Enne kui alustan oma sõnavõttu, pöördun teie poole, madam Sokolinskaja. Kui toimub otseülekanne, siis palun teid vähemalt praegu, kui ma sõna võtan, hoiduda oma kommentaaridest. Töötajad, töökollektiivide liikmed teavad, milline on teie isiklik seisukoht täna arutatavates küsimustes, ja seoses sellega palun teid veel kord tungivalt loobuda kommentaaridest.
Härra Hallaste rääkis siin, et kogu häda tulevat arusaamatustest, mis on tekkinud. Üks osa saadikuid on seisukohal, et me kuulume Nõukogude Liidu koosseisu, teine osa aga arvab, et me ei kuulu. See on õige. Ma olen teiega täielikult nõus. Muidugi on see nii. Me oleme juba kolm korda kuulutanud, et Eesti Vabariik on Nõukogude Liidu koosseisust välja astunud. Me lõime Eesti Vabariigi. Suurepärane. Aga kahjuks on see praegu niisugune operetlik riik. Ja ärge solvuge, kolleegid, sellepärast, et ma seda nii nimetan. See on reaalsus. Seda tuleb ju paratamatult arvestada. Mis on riigi atribuudid? Muidugi mitte ainult Ülemnõukogu või kõrgeima võimuorgani olemasolu, kes kuulutab välja iseseisvuse kõigile selles vabariigis või riigis. Nagu te ise mõistate, peab olema armee, piir, põhiseadus. Teiste sõnadega, on vaja, et seadusi täidetakse. Praegu aga ei täideta üldse praktiliselt ühtki seadust, mille me oleme vastu võtnud. Ja me peame seda tunnistama. Teine asi on see, kas see meile meeldib või mitte. Praegu ei toimi isegi kriminaalkoodeks, mis rajaneb mis tahes riigi põhiseadusel. Seda näitab kuritegude rohkus meie vabariigis. Me peame ajaloost õppust võtma. Pärast Teist maailmasõda said suurriikide endised kolooniad niinimetatud poliitilise vabaduse. Meile selgitati juba kooliajal, et sellest ei piisa, kui pole oma vaba majandust. Ent kahjuks meil seda seni veel pole. Kõik siinviibijad teavad seda. Veel kolm aastat tagasi oli meie vabariigis levinud arvamus, et Eesti toidab Nõukogude Liitu. Nüüd oleme kõik aru saanud, et kui meie vabariigi majanduses asjad nii edasi arenevad, siis me ei suuda ka mitte iseennast ära toita. Seepärast kutsume mina ja minu kolleegid – nelja saadikurühma liikmed – meie valijate nimel veel kord Ülemnõukogu saadikuid üles peatuma, järele mõtlema, kuidas meil kõigil väljuda sellest olukorrast, kuhu oleme sattunud seadusloome poliitilise galopiga. Veel on aega!
Me mõistame, et hindu 15. oktoobri tasemele viia ei saa, kui valitsusel pole läbimõeldud hinnakujunduspoliitikat. Kahjuks valitsusel seda pole. Sellest oli juttu ka töötajate nõudmistes. Vaidlen veidi vastu Tiit Madele, kes siin sõna võttis. Tahaksin öelda, et raha me siiski võime leida ja peame leidma. Me ei tea ju senini, kuidas meie valitsus raha kasutab. 11,5 miljonit läheb majanduspiiri jaoks, ei tea, kui palju miljoneid migratsioonitalitusele, Kodukaitsele. Kui me hakkame vaatama, kas meile neid formeeringuid üldse vaja on, siis me leiaksime summad, mis meile vaja on.
Kahjuks toimub Ülemnõukogus seaduste vastuvõtmisel arvamuste ümberorienteerimine. Milles see väljendub? Minu arvates on mis tahes demokraatlikul maal juba aastakümneid, kui mitte aastasadu kujunenud demokraatiasüsteem. Aga meie ei saa mehhaaniliselt üle võtta Rootsi, Taani, USA, Saksamaa ja paljude teiste riikide seadusi, ükskõik kui head need ka ei oleks. Praegu vastuvõetavad meie seadused praktiliselt tühistavad kehtivad seadused, meie Ülemnõukogu poolt vastuvõetud seadused aga kitsendavad meie vabariigi kodanike õigusi. Demokraatia aga eeldab õiguste laiendamist, mitte nende kärpimist. NSV Liidu põhiseadus ja Eesti NSV põhiseadus, mille toime Ülemnõukogu tühistas, tagavad kodaniku-, sotsiaalsed ja poliitilised õigused. Kellel ja kuidas on õigus kahjustada kodaniku õigusi, mis tal on selle põhiseaduse järgi? Mõelge selle üle järele.
Nüüd vähemuse õigustest. Tahan teha teile, kolleegid, ettepaneku mõelda järele järgmiste asjade üle. Oleme palju vaielnud selle üle, et seadus, mille alusel meid valiti, ei ole küllalt demokraatlik, sest kohad Ülemnõukogus jaotati ebaühtlaselt. Aga võib-olla tuleks meil kokku arvutada, kui palju valijaid hääletas meist igaühe poolt. Siis võib selguda, et linnadest valitud saadikud saavad kolm-neli häält, maarajoonidest valitud saadikud aga ühe hääle. Ma näen teie muigeid ja saan teist aru, aga võib-olla olekski nii õiglasem? Võib-olla mõistaksime siis üksteist paremini? Paljud, ka enne mind sõna võtnud kolleegid, räägivad sellest, et eestlastel on olnud raske, mõnikord ka võimatu, korterit saada, vabariiki elama tulnud inimesed on aga lühikese ajaga korteri saanud. Jah, kahjuks on see nii. See on reaalsus ja me peame seda arvestama, kui hakkame edaspidi küsimusi arutama. Aga analüüsigem, miks nii on juhtunud. Olen ajakirjanduses sellel teemal kirjutanud ja tahan teile, lugupeetud kolleegid, öelda: enne, kui uusi seadusi vastu võtta, peame tähelepanelikult uurima oma ajalugu, seda, millest miski tuleneb. Tahan teile meelde tuletada, (arvan, et te kõik teate seda), et Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu loomisel, juba V. Lenini ajal, võeti vastu selline otsus, et kõigil vabariikidel, eriti tookord ääremaadeks nimetatud aladel asuvatel vabariikidel peavad olema eriõigused Nõukogude Liidus. Need liidulised õigused võimaldasid neile rahvuskultuuri, teaduse, hariduse, keele eelisarengu. Viimase rahvaloenduse andmeil – võib-olla ma küll veidi eksin – oli Eesti meil neljandal kohal teadlaste arvu poolest 1000 elaniku kohta. See on ju tore. Räägitakse, et Gruusia olevat olnud esikohal. Siis oleks võib-olla ka majandus võinud paremini areneda? Kahjuks majandus ei ole meil seni eriti hästi arenenud. Et vabariik ja majandus pidid arenema, aga vabariigist tööjõudu ei saanud, tuli seda sisse vedada ja veetigi. Ettevõtted ehitasid muidugi elamispinda esmajärjekorras oma töötajatele. See on kõigile selge. Tahan öelda, et Eesti teadus oli küll väga kõrgel tasemel, vähemalt rahvaloenduse andmeil, kuid tuleb tunnistada, et ta ei aidanud arendada tööstust ja majandust väljastpoolt tööjõudu värbamata.
Nüüd õigusi kärpivatest seadustest. Praegu vastuvõetavad seadused ei tohi ahistada ühtegi Eesti elanikku, olenemata sellest, kui kaua ta on vabariigis elanud, rahvusest, usutunnistusest ja paljudest muudest teguritest. See tähendab, et seadus peab andma kõigile võrdsed õigused ja tagatised. Pärast seaduse vastuvõtmist me aga nõustume sellega, et see seadus hakkaks juba reguleerima uusi seaduseid. Ilmselt see oleks demokraatlik ja õige. Muide, sellest kolleegid juba rääkisid.
Ja veel ühest asjast. Lugupeetud Ülemnõukogu! Tahan teile teha teatavaks seda, et kuni me siin istume ja räägime, korraldavad vabariigi töökollektiivid aktiivselt koosolekuid, kus arutatakse poliitilise streigi alustamist. Paljud ettevõtted on juba teinud otsuse alustada poliitilist streiki. See võib hõlmata kogu meie vabariigi majanduse. Seepärast kutsun teid üles vähem rääkima ja rohkem mõtlema sellele, kuidas produktiivselt ja ratsionaalselt läbi arutada vabariigi valijate nõudmised.
Tiit Made esines siin oma repliigiga. Et minu seltsimeest Lembit Annust siin ei ole, siis vastan tema eest teledebattide asjus. Lugupeetud Tiit Made! Pean teile ütlema, et kui te olete öelnud A, siis peate ütlema ka B. Kaks päeva tagasi lepiti Ülemnõukogus tõepoolest kokku selle suhtes, et teledebatid avavad ühelt poolt lugupeetud Marju Lauristin ja teiselt poolt Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee esimene sekretär. Me nõustusime sellega. Järgmise päeva hommikul, s.t. eile, teatati, et Marju Lauristini ei ole vabariigis ja ta ei saa teledebattides osaleda. Esitati teine kandidaat – lugupeetud Ülo Nugis. Me pidasime jälle nõu ja nõustusime. Pärast seda öeldi meile, et Ülo Nugis ei tule, tuleb Jaak Allik või Tiit Made. Partei keskkomitee sekretariaadi liikmete ja Keskkomitee liikmete otsusel me soovitasime Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee esimesel sekretäril mitte avada teledebatte koos mainitud isikutega. Sellised olid asjalood tegelikult. Räägin seda selleks, et kõik kolleegid teaksid. Tänan tähelepanu eest!
Juhataja
Suur tänu! Ei oska kohe oma kandidatuuri kohta midagi öelda. Mul on niisugune palve, head kolleegid, et vaatame kõnetoolis olles väga tähelepanelikult kella. Tuleb hakkama saada 7 minutiga. Ma paluksin ka tehnilise talituse inimesi kellad tööle panna ja mikrofon õigel ajal välja lülitada! Ants Paju.
A. Paju
Lugupeetud juhataja! Austatud külalised, kolleegid! Külalistele on ilmselt tänane päev pisut ootamatu, nad ei olnud selleks ette valmistatud. Meie oleme aga ju väga pingsalt kogu nädala selleks kõneluseks ette valmistanud. Ma olen kolleeg Israeljaniga nõus, et vähem peaks olema kõnelusi ja rohkem mõistvaid tegusid, kuid selle nädala lõpetuseks oleme saanud kätte niisugused nõudmised, mis kajastavadki teise poole tegusid. Ilmselt on selle nädala kõnelused olnud omamoodi märgiks, et too tolerants, mis on tegelikult Ülemnõukogus, on just nimelt suunatud sellele, et teadvustada mõlemale poolele neid küsimusi, mis praegu on üles kerkinud. Kuid ma ei tahtnud sellest kõnelda.
Minul on tegelikult tänane päev jälle omamoodi õppepäev. Mul on meeles mõttevahetused Eesti poliitilisest olukorrast, kui Ülemnõukogu siin hääletas ja andis toetuse nii meie valitsusele kui ka tema kursile. Mul on meeles, millised olid välja öeldud mõtted siis, kui me ratifitseerisime Vene-Eesti omavahelise lepingu.
Head kolleegid! Minul ei ole kunagi olnud tõrges tunne näiteks Lebedeviga silmast silma vaadata ja öelda talle, et ega tost midagi paha ole, et sa teist meelt oled. Hea, saab maailmast ka teistsuguse nägemuse. Kuid kurvaks teeb sellesama kolleeg Lebedevi puhul hoopis muu – ma ei tea, keda ta teenib. Asi on selles, et need neli päeva, mil meie juures olid kolleegid Leningradist ning mil me kuulasime ära Sillamäe ja Narva linna esindaja, näitasid lõpuks selgesti, et siin saalis vene keelt kõnelevad kolleegid jagunevad kahte oluliselt erinevasse rühmitusse. Ühed on siin elavad vene rahvuse esindajad, kes olid koos meiega, kui me ratifitseerisime koostöölepingu Venemaaga, ning teised on need, kes olid selle vastu ja kes on ilmselt mingi muu süsteemi mõju all, on selle ohvrid või teenrid. See on nende küsimus, kuid paraku on niisuguses olukorras peaaegu võimatu leida ühist keelt. Kui kuulata kolleegide Made, Veidemanni ja Kassi sõnu, siis on mul niisugune tunne, et siit puldist võiks hõigata "häbi kuubis" ja võtta sellest veel ruutjuure, kui sellest tulu oleks. Olen täiesti päri kolleeg Kassiga ja ütleksin juurde, et poliitika ja moraal ei ole ju kunagi käinud ühte rada pidi. Nii nagu nemad omavahel erinevad, nii erinevad ka ühe või teise tahteavaldused. Mina ei puudutaks Lebedevi ja Petinovi soovi istuda eraldi ja tajuda neid bioloogilisi protsesse, mis toimuvad nende organismis, see on nende enda tahteavaldus. Ma sain täna telefoni teel ühe huvitava sõnumi mehe käest, kes on 1,96 meetrit pikk. Ta ütles, et kui härra Petinov hakkab istumisstreiki tegema, hakkab tema ka ühes teises kohas istuma – miks nii pikki mehi igal pool rõhutakse, nad ei saa isegi bussis istuda, et jalad oleksid koos, jalad peavad olema laiali ja jumal teab, mis jalge vahel on. Nii et igaühe enda tahteavaldus oleks üks asi, kuid on ilmne, et neil kahel mehel ei ole iseendaga momendil pistmist. Nad on vaid märklauaks ja tähendusrikas on, kus see märklaud üles seati ja mis sellega tahetakse öelda. Siin ei oleks ilmselt mitte kohatu tuletada meelde Bernard Shaw' surematuid sõnu, et kui sul on õun ja mul on õun, siis jagame õunad ja igaühel on üks õun. Härra Petinov vist praegu õuna ei söö, kuid Bernard Shaw' tarklausel on ka teine pool: mul on mõte ja sul on mõte, vahetame mõtted ja igaühel on rohkem kui üks mõte.
Head kolleegid! Need neli päeva on olnud väga kainestavad maailmale. Täna öösel algas Iraagi sõda, nende nelja päeva jooksul on selgitatud Leedus, Lätis ja teisteski Liidu osades, mis toimub suures Liidus ja kõige selle foonil oleme meie näidanud oma püüdlusi. Ma isegi ei puudutaks seda, milliste nägudega inimesed olid platsil sellel kurikuulsal päeval mõni päev tagasi või üks päev enne seda, kas nad mängivad oma tahteavaldust või on mänguriistad kellegi käes. Ma arvan, et kui inimene hakkab saama täielikku informatsiooni ja on suuteline isemõtlemise teel looma maailmast täieliku pildi, siis hakkab karjaefekt kaduma. Ja kui karjaefekt hakkab kaduma, siis ei ole võimalik mängida ka inimeste ürgsetele ja alatutele instinktidele, sest neid peab tagasi tõrjuma. Inimese ülevad instinktid on aga kujundatavad. Ma kutsun üles kolleege mõtlema selle üle, milliseid järeldusi teha sellest kimbust paberitest, millest ilmselt isegi kõige haritum jurist ei saa selget pilti. Meie kolme saadikuga andsime oma ettepaneku härra spiikri kätte. Kuulates siin juristide arvamust, et eksperdid võivad ka viia libedale teele, jääme ise nõutuks. Ilmselt oleks vaja komisjoni, kes peaks tegema selgeks, kas nendes nõudmistes väljatoodud inimõiguste eiramise faktid leiavad kinnitust. Nende olemasolu või nende puudumine peaks tegema meile selle asja selgeks ja meie hoiak nendes küsimustes peab olema ühene. Aga ma arvan, see kõik on omamoodi tore ja õpetlik, nii saab ka valija teada, millist meelt inimesed, missuguseid mõtteid avaldavad, ja see kaleidoskoop läheb üha kirjumaks. Kuidas jääb aga kainusega, see on iseküsimus.
A. Zõbin
Lugupeetud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Teie sõnavõtte kuulates läheb meel kurvaks, sest enamik nendest on emotsionaalsed. Tahaks kuulda rohkem fakte ja konkreetseid ettepanekuid või vastuväiteid. Üksteise järel hakatakse piitsutama Petinovi ja Lebedevi, süüdistades neid peaaegu et selles, et nad sõitsid siia selleks, et siin oma korda sisse seada. Tuuakse isegi näiteid Stalini-aegsetest laagritest jms. See kõik on minu meelest negatiivselt mõjutanud meie tänast arutelu. Räägitakse sellest, et eesti rahvas kaotas palju inimesi, et Stalin tappis nad jne. Kui me pöördume ajaloo poole ja hakkame aritmeetikaga tegelema, siis ei saa me kunagi positiivseid tulemusi. Siis tuleb meenutada, kui palju inimesi hukkus Baltikumis 1920. aastail ja kui palju 1941. aastal ja kes on selles süüdi. On ju hästi teada, et näiteks 1941. aastal ja sõja ajal piinati surnuks ja põletati, lasti maha 150 000 inimest. Need inimesed ei olnud pärit ainult Eestist, vaid ka Novgorodi ja Leningradi oblastist. 15 000 inimest Euroopa riikidest toodi siia ja tapeti. Seda ei teinud sakslased, vaid kohalikud. Ma tahan küsida siin viibivatelt minust noorematelt inimestelt, kas nemad on selles süüdi. Ilmselt ütleb igaüks nagu minagi, et meie ei ole selles süüdi. Kui keegi midagi tegi, siis on need selle inimese teod. Ja isegi kui me oleme järglased selles mõttes, et oleme nende lapsed, lapselapsed või lapselapselapsed, siis ei ole me süüdi ka nende inimeste tegudes, kes rivistasid inimesed üles Tartu koonduslaagris ja viisid iga kümnenda öösel mahalaskmisele. Kui me hakkame sellistest seisukohtadest lähtudes oma probleeme praegu arutama, siis ei saavuta me mitte kunagi mingit tulemust. Mina olen Eestis sündinud ja elanud siin juba 57 aastat kahe rahva piirimail ning saan sellest väga hästi aru. Ma mõistan ka, et kõrvuti elavad ja töötavad inimesed ei vihka üksteist mitte kunagi. Eestlasel ja venelasel on majad kõrvuti, aga hiina vanasõna ütleb, et see, kes elab klaasmajas, naabrit kiviga ei viska. Šovinismile, natsionalismile ja igasugustele -ismidele hinnangut andes näen nendes ainult majanduslikku külge, sest need väljendavad soovi elada võõra kulul rahvuslikul pinnal ja kutsuvad oma rahvast üles naabrit tapma. Et selle arvel endale hüvesid saada. Ja me peame lõpuks jõudma niikaugele, et mitte näidata sõrmega meelekohale, mitte rajada meie edasist vähemusrahvaste ja rahvuste eluga seotud poliitikat nende võitlusele ja vastasseisule. Tahaksin oma kogemustele tuginedes öelda, et tuleks siiski rohkem lasta neil asjadel nagu isevoolu teed minna. Isevoolu teed selles mõttes, et inimesed peavad elama kõrvuti ja rääkima seda keelt, mida nad oskavad, ja mitte soovitada neile üht või teist keelt. Isegi žestide keeles saavad nad üksteisest paremini aru kui piitsa sunnil soovitatud teisest keelest.
Nüüd Petinovist ja Lebedevist. Kas nad toimisid õigesti või valesti – seda tegu arutatakse veel, kas see oli hea või halb. Ja minu meelest ei tohi selle üle nalja heita. Nemad loodavad nii toimides, et nad elavad siiski demokraatlikus ühiskonnas, mitte Oświęcimis või Stalini-aegses laagris – sel juhul oleks neil olnud mõttetu sellega tegelda. Seepärast ei tohiks siiski ironiseerida selle üle.
Palju räägitakse sellest, mida me tahame. Mе tahame väga vähe, aga samal ajal tähtsat asja – võrdõiguslikkust. Võrdseid õigusi. Esitan teile konkreetseid näiteid ebavõrdsuse kohta. Israeljan juba rääkis sellest, et Ülemnõukogu valimised toimusid ebavõrdse seaduse alusel – see on fakt, igal juhul me võime tõestada, et valimised olid ebavõrdse seaduse alusel. Kui see on nii, siis ei väljenda Ülemnõukogu koosseis adekvaatselt vabariigi elanike koosseisu. Edasi. Keeleseadus. Kas see lähtub võrdõiguslikkusest? Meil on 40 protsenti elanikest venekeelsed ja pole võrdsust keele alal. Soomes on 7 protsenti rootslasi ja neil on võrdsus keele alal. Edasi – 25 aastat korteriostuõiguse tsensus. Kas see on üldse mõeldav? Inimesed elavad juba korterites, aga sellist õigust ei kavatseta anda. Mis siis saab, kas tõstetakse korterist välja? Või võib prognoosida, et need, kes ostavad korteri, elavad õnnelikult, kes ei osta, neid hakatakse lämmatama maksude või korteriüüriga? Me hoolitseme korterituru eest, sellest on juba paarkümmend korda räägitud. Anname siis kooperatiivkorterid eraomandusse. Sellest keelduti. Ilmselt sellepärast, et mitte anda nendele migrantidele eraomandiõigust kooperatiivkorteritele.
A. Tarand
Lugupeetud juhataja! Lugupeetud Ülemnõukogu liikmed! Ma olen jõudnud sellele veendumusele, et kahe asjaga nagu ei taha võidelda, need on toores jõud ja ehe rumalus. Aeg-ajalt tekib aga vajadus kasutada seda saali siin sõnumite edasiandmiseks mitte ainult teile, vaid ka nendele, kes meid siia on valinud. Ma tahaksin rääkida mõne sõna nn. kvislingite variandist. Kvislingid, nagu vahest enamik teab, olid Teise maailmasõja aegsed Norra kollaboratsionistid. Eestis oli omal ajal niisugune sõna nagu sakste sabarakk ja vahepeal sai sellest nomenklatuura – ehkki mitte meie tahtel. Genik Israeljani operetis on jäänud sellest endisest nomenklatuurast järele küll väike osa, aga nüüd me tunneme selle osa sees sõjatööstuskompleksi ähvardust ja jõudu. See, nagu me enam-vähem üksmeelselt (no võib-olla mitte täiesti üksmeelselt) arvame, on praeguste sündmuste taga kõige enam. Miks seda nüüd siin meenutada? Pärast esialgsete plaanide luhtumist – mõtlen siin kõigepealt maailma vastukajasid, mis rikkusid plaane, teiseks mõtlen ma Jeltsini tuge, mille taga oli oluline osa Venemaast, ja kolmas on see, kui Iraagis õnnestub asi nii-öelda korda seada lühikese ajaga – püüavad need üritajad ilmselt välja mängida selle viimase, nn. töölisklassi rahulolematuse ja koondada töölisklassi rahulolematus valitsuse ründamisele. Ma usun, et mul ei ole vaja pikalt selgitada, kui ohtlik see praeguses situatsioonis oleks, hoolimata sellest, mis või kes meile varem meeldinud ja mis ei ole meeldinud. See uus Varese valitsus võib paljudele Eesti soost tegelastele meie küpsemata ja noores ühiskondlikus kultuuris tunduda taas ahvatlev isiklike ambitsioonide realiseerimiseks. Ma olen kindel, et meie prominentsed, rahva poolt lugupeetud inimesed seekord sellesse ei lange. Vähetähtsate tegelaste hulgas leidub küll kindlasti kvislingeid, kuid nendega seda mängu võidukalt ei mängi. Mäng seisaks teadagi selles, et esialgu tullakse välja isamaa päästjatena ja seejärel algab tasapisi kruvide kinnikeeramine. Ma usun, et praeguseks nn. hädastsenaariumi järgi püütakse seda ehk just nii teha, et maailm oluliselt midagi ei märkaks. Ja siis on need kruvid, mõnele meist võib-olla üllatuseks, aga enamikule mitte, nii kinni, nagu nad olid keeratud lähiminevikus. Ma meenutan siin eelkõneleja proteste silmas pidades, et stalinism ei ole paraku sugugi surnud ja Gorbatšov üritas eile Moskvas minna siis ajakirjanduse kallale. See on kõige tõsisem märk selle kohta, mis edasi tuleb, nii et, inimesed, olge valvsad.
Otsene ettepanek Ülemnõukogule on, et meie põhilised parteid ja liikumised annaksid siin oma seisukoha selle kvislingite variandi kohta. Ma ei taha teilt mingit truudusvannet nõuda, aga praeguses kriisisituatsioonis lihtsalt ütleksite valitsuse kohta oma seisukohad. See parandaks hädavajalikku laia spektriga koostööd. Muidugi on mõned erandid – nimelt operetigrupp dessantväelaste saabastes –, kellel ei ole seda enam mõtet teha, nemad on öelnud oma seisukoha juba küllalt selgelt. Aitäh!
I. Fjuk
Lugupeetud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Kõige vähem, mis me peaksime siin täna tegema, on kohtumõistmine NSV Liidu üle. Meie valik on niisugune, et ta saab iga päevaga üha rohkem ja rohkem meie heaks naaberriigiks, kuid sellest kõmab läbi alatoon, et mis tahes tingimustel ütleme liidulepingule ei. See tähendab, et meie tänane tegevus peab võib-olla ka tagasivaateliselt olema tasakaalukam, me ei tohiks alluda just neile provokatsioonidele, mida meilt oodatakse ja mida televisioon ning raadio ühel ja teisel juhul üle kannavad. Ühtlasi tahaksin rõhutada seda, et me peame olema täpsed. Härra Israeljan oma tekstis ütles, et me oleme siin kоlm korda välja kuulutanud Eesti Vabariiki. Ma tahaks öelda, et me ei ole seda siin mitte ühtegi korda teinud. Me lihtsalt võtsime vastu otsuse, et asume taastama 1940. aastal vägivaldselt hävitatud Eesti Vabariiki ja seetõttu on meie tee taastamise tee.
Viimasel Liidu rahvasaadikute kongressil rääkis Valentin Falin, üks NLKP ideolooge, et kuna 1918. aastal ei olnud referendumit, mille tulemusena Eesti Vabariik moodustus, siis ei peaks seda nõudma ka 1940. aastal. Ja seetõttu tuleks nagu nüüd teha üks referendum, mis otsustaks Eesti saatuse. Tuletan meelde, et 1918. aastal õnnestus tsaristlikust impeeriumist välja pääseda ka Soomel, ja ma saan aru, et Valentin Falini sõnade taga on väga kaugele ulatuv välispoliitiline ambitsioon – sundida Soomele neil päevadel peale referendum, et kontrollida nende 1918. aasta otsust. Kuid nüüd asja juurde. Härra Petinovil eile ja täna ka Lebedevil oli üks väga oluline konstateering, mida ma tahaksin üle korrata. Nad ütlesid, et see probleem, mille nad siin on üles tõstnud, ei ole rahvusküsimus, vaid poliitiline küsimus. Ja ma tahaks, et me kõik sellest ka nii aru saaksime. Et tõesti need võimalikud diskrimineerivad juhud, mida täitevvõimule siin või seal süüks pannakse, ei ole mitte rahvusliku iseloomuga, vaid tulenevad meie üleminekuperioodi ja uue poliitilise süsteemi loomise spetsiifikast. Nagu härrad Petinov ja Lebedev rõhutasid, puudub siin täielikult rahvuslik aspekt. Ühes küsimuses oleme aga ikkagi eriarvamusel: nende meelest on vaja tagasi pöörduda NSV Liidu konstitutsiooni juurde, meie meelest on see läbitud, eesti rahvale väga kurb etapp ja sinna me tagasi ei taha minna. Kuid kui rääkida Petinovi ja Lebedevi kontekstis, et me justnagu oleme Eesti NSV, siis on vähemusel hoopis teine mõiste. Kõik need 50 aastat ei ole olnud ja ei ole ka täna Eestis – nende mõistes Eesti NSV-s – vähemuses mitte vene grupp, vaid eesti grupp, kes väikse, miljonilise rahvana on ühes suures katlas NSV Liidus olnud täieliku omavoli all. Ja seetõttu ma kutsun ka neid taastama seda Eesti Vabariiki, kus nad siis tõesti saaksid vähemusõigused, praegu on neil enamusõigused. Kõige vähem ma tahaksin toetuda NSV Liidu konstitutsioonile, sest see stalinlik pärand on olnud väga deklaratiivne, kõige vähem kaitsnud rahvaid, kas eesti rahvast või mis tahes muud. Meie Leningradi kolleegid teavad, milliseid vägitükke Stalin tegi Leningradi oblastis, kus väikerahvad – ugri rahvad, vadjalased jt. – on peaaegu kõik hävitatud, hävitatud on nende koolid, kogu kultuur. Ja seda kõike tehti selle deklaratiivse konstitutsiooni varjus.
Üleminekuperioodil ei pea meil tingimata olema oma konstitutsioon. Me taastame samm-sammult seda riiki, mis kunagi hävitati, ja ma arvan, et poliitiline tahe, mida see parlament rahva esinduskoguna väljendab, on küllalt tasakaalukas. Ma tuletan juudispetsialist hr. Zõbinile meelde, et Eesti Vabariigi põhiseadus, mis võeti vastu 1920. aastatel, oli maailma kõige demokraatlikum põhiseadus. Esmakordselt maailma ajaloos pakkus see välja juutide autonoomia, võimaluse olla rahvana võõral territooriumil. Seda traditsiooni hoidis Eesti Vabariik alal seni, kuni talle vägivaldselt suruti peale küll stalinlik, küll hitlerlik genotsiid. Ja seda ei teinud ikkagi eestlased, see oli internatsionaalne seltskond, kes seda siin tegi.
Nüüd konkreetselt paarist projektist, mis siin esitati. Üks on see, et peatada Tallinna volikogu otsus korterite jaotamise kohta. Ma arvan, et siin on volikogu lähtunud ühelt poolt süsteemist, mis seni on nagu kattevarjus andnud võimaluse jaotada kortereid ebaõiglaselt, nii et migrantidel on võimalik neid saada, teistel mitte. Kui me tühistaksime Tallinna volikogu otsuse, taastuks täpselt seesama otsus, kus migrantidel oleks eelis põhielanikkonna ees. Seda esiteks.
(Ettenähtud aja lõppemise tõttu kõne katkestati.)
K. Raud
Lugupeetud härra juhataja! Austatud külalised! Lugupeetud kolleegid! Oleme harjunud sellega, et nii mitmelgi korral, kui meil on tele- ja raadioülekanne, satume võrdlemisi iseäralikele teatraliseeritud etendustele. Täna on sääraseks etenduseks põhjust ilmselt veelgi enam, sest meil on külalisi Leningradist. Ja võib-olla see seletabki, mispärast on jälle tõusnud päevakorda nii mõnedki teemad, mis enamikule Ülemnõukogu liikmetest peaksid olema ammu selged. Mulle tundub, et nüüd me oleme sattunud spektaakli teise faasi, sest kaks meie kolleegi on loobunud söömisest ja asunud saleduskuuri pidama. Olge kenad ja võtke palun ette nende kolleegide avaldus Ülemnõukogule, vaadake kõiki esitatud nelja punkti ning seejärel viimast lõiget. Seal on öeldud: "Nende küsimuste lahendamisest ja miitingul esitatud nõudmiste läbivaatamisest keeldumist käsitame ..." Keegi ei ole keeldunud ei nende nelja punkti täitmisest ega miitingul esitatud nõuete läbivaatamisest. Aga ometigi on kaks kolleegi asunud saali taha nurka, ja annavad juba etendust kaamerate ees. Sellest võib teha järelduse, et eesmärgiks ei olnud mitte see avaldus ja mitte need nõudmised, vaid miski muu. Siinjuures juhin teie tähelepanu sellele, et ekslik oleks arvata, nagu oleksid sündmused Leedus ja Lätis lõppenud. Ei, nad on vaid aeglustunud, nad on hetkel pidurdunud. On olnud juttu, et Ülemnõukogu ja üldse kogu meie elu Eestimaa peal peab arvestama vähemust. Ma usun, me kõik oleme nõus, et vähemuse arvestamise demokraatlik mehhanism ei tähenda enamuse tingimusteta allutamist vähemuse tahtele. Ometigi lubage mul nüüd siit edasi minna mõningate väidete juurde, mida kolleeg Lebedev on esitanud ja millest tal tihtipeale on meeldinud kõnelda. Näiteks see, et kui vene keelt kõnelev inimene vallandatakse ettevõttest, mida juhib eesti keelt kõnelev juht, siis on see diskrimineerimine. Aga lubage, et ma küsin vastu. Minu poole on pöördunud mitmed vene keelt kõnelevad inimesed, keda on vallandanud vene keelt kõnelevad juhid. Kes keda diskrimineerib? Ja nad on tõsiselt hädas, et nad ei leia tööd, kuna keegi neid ei taha. See toimub Kirde-Eestis. Minu poole on pöördunud ka inimesed, kes on töölt lahti kangutatud ja keda on taga kiusanud kohalikud parteijuhid ning ettevõttejuhid. Mismoodi me seda nimetame? Lubage ma tuletan teile meelde mõningaid sündmusi Sillamäel paar aastat tagasi, kui inimesi saadeti gaasilõikuritega teiste inimeste vastu. Ja saadetud ei kohkunud sugugi tagasi kõrvetamast neid inimesi tuleleegiga. Nendesamade organisatsioonide esindajad, needsamad juhid, kes olid tookord võimelised niiviisi rahuliku elanikkonna vastu saatma gaasilõikureid ja miilitsaid, kõnelevad nüüd vähemusõiguste arvestamisest ja sellest, et eestlased diskrimineerivad neid. Lugupeetud külalised! Järgmine lõik oleks võib-olla adresseeritud otseselt teile. Juhiksin teie tähelepanu sellele, et kui te lähete kohtuma Narva, Kohtla-Järve ja Sillamäe linna juhtidega, olge kenad, otsige üles ka sealsete linnanõukogude demokraatide saadikurühmad, otsige üles Narva Eestlaste Selts, otsige üles Sillamäe Eestlaste Selts, otsige üles Ida-Viru maakonna Sinimäe külanõukogu elanikud! Te tahtsite saada terviklikku pilti sellest, missugused on Eestis suhted rahvaste vahel ja kas need pingekonfliktid, mida teile on serveeritud, vastavad kõik tõele. Ma loodan, et te saate selle tervikliku pildi.
Ja viimaks veel üks moment, mille üle ma olen mõelnud juba pikemat aega ja mille peale tasuks mõelda ka Ülemnõukogul. See on meie seadusloome mehhanism. Tuletagem meelde, varasematel hallidel aegadel, kui tehti Ministrite Nõukogu ja EKP Keskkomitee büroo ühist määrust, oli selle taga Ministrite Nõukogu aparaat – ligi 2000 inimest – ja EKP Keskkomitee aparaat, kus oli ka mitusada inimest.
Missugune on praegune seadusloome? Meil on 105 saadikut, kellest paar-kolmkümmend pidevalt puudub, ja komisjonide nõunikud ehk sekretärid ning nende inimeste varal üldiselt toimubki kogu seadusloome. Mõelge, palun, järele, kas see on õige ja kas ei peaks hakkama looma Ülemnõukogule ka mingisugust institutsiooni, mis vabastaks igapäevasest tähenärijalikust tööst, sellest kõige elementaarsemast paberite liigutamisest ja vormitehnilisest tööst ning laseks meil tõesti hakata tegelema sisuliste asjadega. Te ju teate, et väga paljud meie saadikud on tõepoolest üle koormatud, ja teate ka seda, et mitmed teised on peaaegu täiesti koormamata. Aitäh!
S. Sovetnikov
Lugupeetud härra spiiker! Lugupeetud kolleegid! Minu laual ei ole mitte ainult õigusekspertide nõupidamisest osavõtnute läkitus, mis meile täna välja jagati, vaid ka Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi juures asuva rahvusvahelise õiguse alase ekspertkomisjoni otsus, mille me saime presiidiumi istungil käesoleva aasta 10. jaanuaril. Sellele otsusele on alla kirjutanud tuntud spetsialistid, ekspertkomisjoni liikmed Kaljuvee, Koolmeister, Millerson, Rebane, Talvik jt. Nende dokumentide põhjal ilmneb, et meil ei ole seadusloomega tõepoolest kõik korras ja seepärast on minu ja mõnede teiste siin sõna võtnud inimeste arvates Sergei Petinovi ja Vladimir Lebedevi nõudmiste 2. punkt täiesti õigustatud. Kui on võimalik anda vastu võetud seadused ekspertiisi ja on olemas selline mehhanism, siis oleksime me seda ilmselt juba ammu pidanud tegema. Ei saa edasi minnes kogu aeg tagasi vaadata. Ent mõnikord, teatud ajavahemiku järel (aga me oleme siin töötanud juba peaaegu 10 kuud) tuleb heita pilk tagasi ja anda oma tööle hinnang. Oleme selle aja jooksul siiski küllalt palju rumalusi teinud. Oleme vastu võtnud mitmeid otsuseid ja seadusi, mida tuleb revideerida. Jutt ei ole mitte nende tühistamisest, vaid revideerimisest.
Minu meelest tuleb nõustuda sellega, et 3. ja 4. punkt, nagu ka 2. punkt, omandavad erilise kaalu, lähtudes Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelisest lepingust, mille me siin teisipäeval ratifitseerisime. Kui me tahame, et Boriss Jeltsin ei satuks teatud raskustesse lepingu ratifitseerimisel Vene Föderatsiooni Ülemnõukogus, siis peame nõustuma sellega, et Tallinna linnavolikogu otsus ei kannata kriitikat. Kolleeg Fjuk ütles, et kui me võtame vastu Lebedevi ja Petinovi ettepaneku, siis saavad eelise migrandid. On vaja võtta vastu selliseid seadusi, mis ei riiva ei ühtede ega teiste huve. Ma arvan siiski, et täna ei saa me vastu võtta konkreetset otsust Tallinna linnavolikogu otsuse kohta. Aga otsuse selle kohta, et aktid tuleb ekspertiisi saata, võime me ka täna vastu võtta. Välistan võimaluse võtta praegu vastu seadus parlamendivähemuste kohta. See seadus on tõepoolest vajalik meie parlamendi edasiseks tööks ja minu arvates peame seda küsimust arutama Ülemnõukogu järgmisel, 28. istungjärgul. Tänan tähelepanu eest!
E. Tupp
Lugupeetud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Ma tahtsin küll rohkem rääkida saalis olnud külalistele, kuid kahjuks on nad lahkunud. Aga siiski, kuna toimub ülekanne, on ilmselt ka auditoorium tunduvalt suurem, kes asja kuuleb. Tahaksin tähelepanu juhtida mõningatele provokatsiooninippidele. Kõigepealt tuletame meelde, et 1939. aasta 1. septembril ründasid ju poolakad esimesena Saksa vägesid. Sama aasta novembrikuus ründasid jällegi nn. valgesoomlased Karjala kannasel esimesena Nõukogude vägesid. Ja edasi lasid nn. natsionalistlikud elemendid Valga tanki õhku. Eile olevat Valga garnisoni maja või staabi aknad sisse löödud jne. Ja lõpuks veel üks lugu, mille ühes oma kõnes rääkis Nikita Sergejevitš Hruštšov. Kord oli üks väike mees tulnud suure mehe juurde ja öelnud: "Snimai palto!" Suur mees vastu: "Тõ što, ja tebe kаk seitšas ..." "Snimai," kordas väike ikkagi. Selle peale tuli silla alt palju turskem mees välja ja ütles: "Tševo obižajes malenkovo, snimai palto!" Ma küsisin enne härra Lebedevi käest, kas neil ei ole ka tegemist säärase väikse nipiga. Tema vastas mulle muidugi, et südametunnistus ei luba tal niisuguse nipi peale minna, ja nende ettevõtmine ei ole provokatsiooninipp. Üldiselt ma kutsun üles inimesi, kes praegu seda esinemist kuulevad, igal juhul hoiduma kõigist ettevõtmistest, mida sõjavägi võib võtta provokatsioonidena. Mäletate, kaitseminister ütles Leedut käsitlevas esinemises ka, et alustasid ju leedulased jne. Ma arvan, et kuulajad said sellest tähelepanu juhtimisest aru. Tänan!
Juhataja
Suur tänu! Kolleegid! Mul on mõned ettepanekud. Kõigepealt võtame teadmiseks, et läbirääkimised on lõppenud. Selle kohta on Ülemnõukogu otsus. Mulle on laekunud hulgaliselt parandusettepanekuid, mille sisu on nii laiapõhjaline, et ilma redaktsioonikomisjonita tõepoolest hakkama ei saa. Redaktsioonikomisjoni moodustamise ettepanekuid on tehtud mitmes sõnavõtus. Kas me nõustume sellega, et objektiivseima redaktsioonikomisjoni saaksime kõigi saadikurühmade baasil, s.t. et igast saadikurühmast oleks üks esindaja? Peale selle loomulikult autorid.
Lugupeetud Ülemnõukogu! Mulle on laekunud ainult üks personaalne ettepanek – kommunistide ettepanek lülitada komisjoni hr. Novohatski. Ma palun fraktsioonidel ruttu teha nimelised ettepanekud! Kui komisjon on moodustatud, siis ma söandan teha Ülemnõukogule ettepaneku anda kõik laekunud parandusettepanekud redaktsioonikomisjonile ja me otsustame koos, kuidas küsimuse arutamist jätkata. Kas Johannes Kass tahab ettepaneku teha?
J. Kass
Ma tahan juhtida teie tähelepanu Lebedevi ja Petinovi avalduse 4. punktile, milles on öeldud, et näljastreiki alustatakse juhul, kui nende nõudmisi ei arutata. Kuid seda on ju tehtud. Tähendab, nende praegune tegevus – näljastreik – on vastuolus nende oma avaldusega, on seega ebaseaduslik. Teiseks peame vastu võtma otsuse, et selline ebaseaduslik tegevus ei saa toimuda Ülemnõukogu hoones. Kui nad tahavad näljastreiki alustada, siis tehku seda saadikute majas oma ruumis, see õigus neil on. Kui nad siia jäävad, siis on veel see oht, et päästearmee võib neid kui märtreid päästma tulla. See on tõsine oht, palun võtta seda arvesse! Tänan tähelepanu eest!
Juhataja
Kolleegid! Ma rõhutan veel, et läbirääkimised sellel teemal on lõppenud. Ohtusid me mõistame kõik üheselt. Praegu paneme kokku redaktsioonikomisjoni. Paluks ettepanekud kirjalikult, et saaksin hääletamisele panna!
Kolleegid! On laekunud sellised ettepanekud: "Virumaa" poolt Jermoškin, Anatoli Novohatskil on kahe fraktsiooni soovitus, nii kommunistide kui ka koostöölaste oma, liberaalid usaldavad Teet Kallast, sotsiaaldemokraadid Rein Veidemanni, rohelised Vello Pohlat, maakeskerakondlased Liia Hännit, sõltumatud demokraadid Jaak Allikut, maarahvas Toomas Korki. Kas kõik fraktsioonid on oma kandidaadi esitanud? Võrdõiguslasi ei ole. Kas kristlased ei tee ka oma ettepanekut? Ei tee. Head kolleegid! Silma järgi ei ole saalis 53 saadikut. Kohaloleku kontroll. Saalis on 50 saadikut, puudub 55, ja seda terve Eesti rahva nähes!
Uus kohaloleku kontroll. Kohal on 59 saadikut, puudub 46. Lugupeetud Ülemnõukogu, раnen ette vastu võtta otsus redaktsioonikomisjoni moodustamise kohta alljärgnevas koosseisus: Toomas Kork, Jaak Allik, Liia Hänni, Vello Pohla, Rein Veidemann, Teet Kallas, Anatoli Novohatski, Pavel Jermoškin, Ignar Fjuk ja eelnõu autorid Vladimir Lebedev ning Sergei Petinov. Palun hääletada! On vaja 53 häält. Nimetatud komisjoni moodustamise poolt on 55 saadikut, vastu 3, erapooletuid 2.
Lugupeetud Ülemnõukogu! Komisjon on moodustatud. Ma teen ettepaneku anda kõik parandusettepanekud komisjonile, katkestada täna nimetatud päevakorrapunkti arutelu ja jätkata järgmisel istungjärgul. Panen selle hääletamisele. Lugupeetud Ülemnõukogu, kes on selle poolt, et katkestada päevakorrapunkti arutelu ja jätkata arutamist järgneval istungjärgul? Palun hääletada! Lihthäälteenamus. Ettepaneku poolt on 55 saadikut, vastu 1, erapooletuid ei ole. Arutelu katkestatakse.
Lugupeetud kolleegid! Ma arvan, et olen kohustatud ütlema Ülemnõukogule ja ka Eesti televaatajale, et raadiojaam "Nadežda" kutsub praegu kahes keeles üles moodustama võitlussalku ja minema n.-ö. viimasesse lahingusse. Igaüks peab täitma oma kohust ja teadma, mis ta sel puhul teeb. Samas, lugupeetud kolleegid, pean ma veel kord sõna andma Vladimir Lebedevile ja Sergei Petinovile, sest minu ettepanekud ja manitsused ei ole tulemusi andnud. Vladimir Lebedev.
V. Lebedev
Lugupeetud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Kasutan seda kõnetooli, kuigi ma peatasin oma tegevuse Ülemnõukogus. Seoses meie avalduse ja meie aktsiooniga tahan enda ja kolleeg Sergei Petinovi nimel pöörduda valitsuse juhi poole. Lugupeetud härra Savisaar! Anname teada, et meie näljastreigi paigaks on kuulutatud Eesti Vabariigi Ülemnõukogu saal. Spiiker Ülo Nugise palvet muuta seda kohta ei pea me võimalikuks rahuldada, sest sellest on juba teatatud massiteabevahenditele. Ainult jõudu rakendades saab meid sundida saalist lahkuma. See ei jää aga tagajärgedeta. Ent mõistes, et valitsuse hoones peab valitsema kindel kord, lubame omalt poolt sellest kinni pidada, ja mitte lasta seda rikkuda ka meie poolehoidjatel. Palume, et meie juurde lastaks ainult Vabariigi Ülemnõukogu saadikuid ja Punase Risti esindajaid. Lugupeetud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Mul on veel palve, et antaks sõna minu kolleegile. Ta tahab pöörduda vabariigi elanike poole, et meil jumala pärast ei võetaks ette mingeid erakorralisi aktsioone. Palun anda talle sõna, et ta saaks selle lühikese pöördumisega esineda! Tänan!
S. Petinov
Lugupeetud spiiker! Lugupeetud valitsusjuht! Lugupeetud kolleegid! Mul polnud võimalik kuulata, mida rääkis "Nadežda" selles küsimuses. Kui aga tõepoolest kutsuti üles alustama mingeid aktsioone, siis ma mõistan selle kategooriliselt hukka ja kutsun üles neid mitte alustama. Seoses sellega tahan esineda lühikese avaldusega, mille paluks avaldada massiteabevahendites. See peaks kõlama ka raadios ja televisioonis, et ei rakendataks mingisuguseid jõumeetodeid vabariigis ei seoses streikidega ega meie aktsiooniga.
Avalduse lühike tekst on järgmine:
"Eile, 15. jaanuaril (see on ajalehe jaoks, see ilmub homses numbris), alustasime näljastreiki motiividel, millest "Sovetskaja Estonija" teatas eelmises numbris. Seoses sellega palume kõiki, kes meid toetavad, säilitada rahu, mitte korraldada miitinguid ja demonstratsioone ning mitte koguneda valitsuse hoone juurde, kus teatavasti kehtib erirežiim. Omalt poolt andsime lubaduse järgida hoones kehtivat korda. Et Ülemnõukogu saadikutena kehtib meie kohta isikupuutumatus, siis oleme täiesti kindlad oma julgeoleku suhtes. Me loodame ainult, et meie juurde lastakse NSV Liidu ja Eesti Ülemnõukogu saadikuid ning Punase Risti esindajaid." Selline on meie avaldus. Tänan!
Juhataja
Suur tänu! Kolleegid! Ma teen ettepaneku seda küsimust praegu mitte arutada. Teeme vaheaja, kuid eelnevalt teatan, et presiidiumi liikmed oleksid valmis sõitma Kadriorgu. Ühtlasi ütlen, et kuna me sel istungjärgul töötasime erivolitustega, jagatakse materjalid teile välja järgmise istungjärgu esimesel päeval. Head kolleegid! Ma arvan, et meie ei avalda oma mõtteid selle intsidendi üle, sellega hakkab tegelema valitsus.
Ma palun nõustuda selle ettepanekuga. Praeguste plaanide kohaselt algab järgmine istungjärk reglemendijärgselt esmaspäeval kell 16 plenaaristungiga. Komisjonid töötavad vastavalt reglemendile. Kuid ma palun väga kõiki neid saadikuid, kes elavad väljaspool Tallinna, ilma tungiva vajaduseta Tallinnast mitte lahkuda! Kui kellelgi on see tungiv vajadus, siis palun vähemalt tunniajase sagedusega informeerida, kus viibitakse, ja olla iga hetk valmis tulema Tallinna. Aga ma rõhutan veel kord: kui vähegi võimalik on, siis mitte lahkuda Tallinnast!
Kui siin töö lõpeb, algab Kadriorus kohe presiidiumi istung. Mul on ettepanek, et redaktsioonikomisjon tuleks juhatuse laua juurde, teised on vabad.