|
|
| XII RIIGIKOGU STENOGRAMM |
| V ISTUNGJÄRK |
| Teisipäev, 26. veebruar 2013, kell 10:00 |
|
|
Toimetatud
|
|
| |
|
|
1.
10:47 "Kriminaalpoliitika arengusuunad aastani 2018" 2012. aasta täitmise aruanne
|
|
Aseesimees Laine Randjärv
Lähme järgmise päevakorrapunkti juurde, "Kriminaapoliitika arengusuunad aastani 2018" 2012. a täitmise aruanne. Ettekandjaks on justiitsminister Hanno Pevkur.
|
|
Justiitsminister Hanno Pevkur
Austatud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Lubage mul järgnevalt anda teile ülevaade
kriminaalpoliitika arengusuundade täitmise kohta 2012. aastal. Sissejuhatuseks võiks subjektiivse hinnangu kohaselt mainida, et möödunud aastal kuulsime ehk varasemast rohkem sellistest teemadest nagu isikute põhiõiguste kaitse, süütuse presumptsioon, moraalsed hinnangud jms. Vaieldamatult on need teemad, milles selguse saamiseks vajame ka edaspidi laiapõhjalist ühiskondlikku debatti ning lisaks debatile ka konkreetseid õiguspoliitilisi samme. Kindlasti on Riigikogu selle debati üks keskseid areene ning ma loodan, et võimalikud tulevased lahendused on tasakaalukad, ratsionaalsed ja õigusriigile kohased. Samuti meenub eelmisest aastast avalik arutelu kohtutes kriminaalmenetlustes tehtud õigeksmõistvate otsuste üle. Nagu paljud teist teavad, moodustavad õigeksmõistvad otsused kriminaalmenetlustes kohtulahenditest alla 5%. See tähendabki, et iga selline lahend väärib tähelepanu, eriti kui tegu on suurt meediatähelepanu saanud juhtumiga. Kui varem on õigussüsteemi süüdistatud selles, et õigeks mõistetakse liiga harva, siis mullu kaldus kaalukauss teisele poole ning kõlasid näiteks soovid võtta süüdistajad nii-öelda ebaõnnestumise tõttu vastutusele. Kinnitan, et sellist plaani meil ei ole. Õigeksmõistvad otsused on õigussüsteemi lahutamatu osa. Samuti peame nende juhtumite puhul eriti hoolikalt silmas pidama seda, kuidas me õigeksmõistmise korral menetlusosalisi kohtleme. Peame olema ühiskonnana suuremeelsemad ja mõistvamad. Need, keda kohtud on õigeks mõistnud, ei saa olla süüdi mõistetud kellegi teise poolt. Meenutan siinkohal enda poolt kohtunike täiskogul tsiteeritud Ameerika usuteadlast ja mõtlejat Reinhold Niebuhri, kes ütles: „Inimese võime õigust mõista teeb demokraatia võimalikuks, ent inimese kalduvus ebaõiglusele teeb demokraatia vajalikuks.“ Selle mõttetera kommentaariks ütlesin samuti, et mind paneb muretsema inimeste ja ühiskonna valmisolek mõistetud õigust mõista, mitte seda – ise õigust mõistes – hukka mõista. Kuivõrd need mõtted on kohased ka käesolevas ettekandes, siis neid ka meenutasin.
Enne kui ettekandega edasi lähen, tuletan meelde, millised on kriminaalpoliitika arengusuundade peamised põhimõtted ehk see, millised juhised on Riigikogu andnud valitsusele kriminaalpoliitika elluviimiseks. Peatun neist kahel.
Esimene puudutab vajadust ehitada kriminaalpoliitika üles kvaliteetsetele uuringutele ja akadeemilisele teadmisele. Kuigi kriminaalpoliitika tekitab sageli rohkesti emotsioone, ei ole hõõguv süda või tavateadmine see viis, kuidas saavutada tegelikke edusamme. Kriminaalpoliitika nõuab samamoodi professionaalsust nagu näiteks meditsiin või energeetika. Piltlikult öeldes võib ka kriminaalpoliitikat ehitada üles rahvameditsiini või siis professionaalse meditsiini põhimõttel. Sarnasusi võib tuua veelgi: näiteks mõistame, et nii haiguste kui ka kuritegevuse vastu on tõhusam võidelda ennetades, mitte juba tekkinud probleemide ravimise kaudu. Seetõttu oleme iga aastaga kaasanud kriminaalpoliitika kujundamisse aina enam akadeemilisi eksperte. Suuremate ettevõtmistena võib esile tuua karistusseadustiku revisjoni ning tänavu alguse saanud kriminaalmenetluse seadustiku ülevaatamise, mille fookus saab olema just isikute põhiõigustel.
Uuringute vallas oleme arendanud ministeeriumi enda analüüsivõimet ja tellinud ka uuringuid ülikoolidelt. Kokkuvõttes tähendab see, et kriminaalpoliitika muutub nii suures osas kui võimalik tõenduspõhiseks: me peame valima ning rahastama selliseid poliitikameetmeid, mis ennast tõestavad ning hoiduma raha matmisest sinna, kus sellel mõju ei ole või on mõju isegi negatiivne.
Teine põhimõte kriminaalpoliitika tegemisel on vabakonna kaasamine. Kaasamisest saame rääkida nii poliitika kujundamisel kui ka rakendamisel. Poliitika kujundamise kohta on hea näide vaenu õhutamise kuritegude ning inimkaubanduse eelnõu menetlemine; poliitika rakendamise kohta aga mullu tööle hakanud vabatahtlike tugiisikute programm vanglast vabanenutele, mida korraldame koostöös Kirikute Nõukoguga. Hea koostöösuhte näiteks sobib kindlasti ka justiitsministeeriumi ja riigikogu õiguskomisjoni koostöö. Nii valmis eelmise aasta alguses esimene analüüs, mille õiguskomisjon tellis ministeeriumi analüütikutelt. Samal ajal on õiguskomisjoni esimees ise aktiivselt osalenud karistusseadustiku revisjonis ning loodetavasti aitab see riigikogul eelnõusid tõhusamalt menetleda. Niisiis võib lühikokkuvõtteks öelda, et kriminaalpoliitika kujundamine vastab arengukava põhimõtetele.
Jätkan kriminaalpoliitika eesmärkidega. Ilmselt ei tule teile üllatusena, et peamiseks eesmärgiks on jätkuvalt kuritegevuse vähendamine. See tähendab ohvriks langemise vähendamist, kuritegudega seotud kahjude vähendamist, ohvritele põhjustatud kannatatuste vähendamist jne. Ometi ei ole see eesmärk alati nii ilmne. Aeg-ajalt kerkib konkureerivad eesmärke, mis on küll ka tähtsad, kuid mille puhul peaksime siiski mõtlema, kas need ikka on kuritegevuse vähendamise mõttes kõige otstarbekamad. Julgen väita, et sageli jõuavad üksikjuhtumitest alguse saanud diskussioonid lahendusteni, mis on emotsionaalselt justkui sobivad, kuid samal ajal võivad meid viia lõppeesmärgist hoopis kaugemale. Olgu siinkohal paar näidet toodud.
Viljandi politseivastase vägivalla juhtumist tõusnud avalikus diskussioonis pakuti üheks lahenduseks karistuste karmistamist ja teiseks kokkuleppemenetluse keelamist. Kuid kriminoloogiline teadmine ja uuringud ei toeta selliste juhtumite ennetamise ja vähendamise nimel kumbagi lahendust, sest antud juhtumi põhjused asuvad hoopis mujal. Teine näide on Tõstamaa õpetajavastase vägivalla juhtum. Teema käsitlemisel jõuti aruteludeni selle üle, kas õpetajal on põhimõtteliselt õigus last vastu lüüa või mitte. Kuigi loomulikult on igal inimesel õigus kaitsta ennast füüsilise ja vaimse vägivalla eest, tähendaks vägivallaga vägivalla vastu võitlemine aga juba ette kaotatud lahingut.
Kui ma ütlesin, et kriminaalpoliitika peamine eesmärk on kuritegevuse vähendamine, siis teen siinkohal järgnevalt ka lühikese ülevaate, kuidas selle eesmärgi täitmine õnnestunud on. 2012. aastal langes Eestis kuriteo ohvriks küsitluse tulemustel 8% inimestest. Meenutuseks, et 2010 oli see protsent veel 12. Olgu siinkohal ääremärkusena ära toodud, et näiteks Virumaal tervikuna langes küsitluse kohaselt kuritegude ohvriks 13% inimestest ning konkreetsemalt Ida-Virumaal on see näitaja veelgi suurem. Kui tulla täpse registreeritud kuritegevuse statistika juurde, siis 2012. aastal registreerisid uurimisasutused ja prokuratuur 40 816 kuritegu, mis on 4% vähem kui 2011. aastal ning 29% vähem kui 2003. aastal, mis oli esimene aasta, kui kehtima hakkas karistusseadustik. Kuritegude registreerimine vähenes üle Eesti küllaltki ühtlaselt: kuritegude arv vähenes võrreldes tunamullusega kümnes maakonnas, jäi samale tasemele kahes ning kasvas kolmes maakonnas. Kõik teie ja ka väljaspool seda saali saate tutvuda oma linna või valla statistikaga Justiitsministeeriumi võrgukodus.
Eelkõige vähenes 2012. aastal varavastaste kuritegude arv: 7%. Varguste arvu vähenemist kinnitavad nii registreeritud kuritegude statistika kui ka küsitlusandmed. Registreeritud varguste arv vähenes 8%, politsei alustas kriminaalmenetluse ligi 19 000 vargusjuhtumi uurimiseks. Vargused moodustavad ligi poole registreeritud kuritegudest, kuid samal ajal on teada, et suur hulk varguse ohvreid jätab nendest juhtumitest politseile teatamata. 2012. aastal oli selliseid ohvreid küsitluse kohaselt lausa 58%. Kui võrrelda siinkohal kuritegudest teatamise taset Eestis Lääne-Euroopa riikidega, siis peame tõdema, et teatamine on Eestis oluliselt kehvem ning kuigi usaldus politsei vastu on meil suur, ei ole see siiski kahjuks piisav, et inimene vaevuks politsei poole pöörduma. Minu siiras soovitus kõikidele varguse ohvritele ja loomulikult ka kõigile teistele kuriteo ohvritele on lihtne – andke sellest politseile teada, sest teatamata puudub igasugune võimalus, et toimepandud kuritegu saaks lahenduse. Teatamata jätmine on probleem ka vägivallakuritegude puhul. 63% vägivallaga ähvardamise ja füüsilise ründe juhtumitest ei jõudnud kahjuks politseini. Samas on võrreldes 2009. aastaga vägivallakuritegudest teatamine tublisti kasvanud ning siin on rolli mänginud kindlasti avalikkuse tähelepanu ja menetlusasutuste muutunud suhtumine.
Vägivallakuritegude puhul väärib eelmisest aastast äramärkimist positiivse külje pealt tapmiste arvu vähenemine. Vägivalla tagajärjel hukkunute arv oli mullu uue iseseisvusaja väikseim: esialgsetel andmetel hukkus 57 inimest. Kakskümmend aastat tagasi oli see näitaja kaheksa korda suurem. Kuid vaatamata positiivsele langustrendigle ei saa me lõpuni sellega rahul olla, sest Euroopa keskmise näitajani jõudmiseks peaks seda liiki kuritegusid olema veel ligi kolm korda vähem.
Kehalise väärkohtlemise, kui levinuima vägivallakuriteo registreerimise arv kasvas möödunud aastal aga üle kümnendiku – 5311 kuriteoni, kusjuures muutus langes eelkõige Tallinna ja Harjumaa arvele. Küll peab siinkohal kohe täpsustama, et muutuse taga on suuresti politsei ja prokuratuuri menetluspraktika muutumine, ehk nn nulltolerants vägivallakuritegude, eriti perevägivalla juhtumite suhtes. Kui kuriteoohver on juba politsei poole pöördunud, siis seda ka menetletakse ja siit on n-ö registreerimiste arvu kasvu näha, aga pigem tuleb seda võtta kui positiivset näitajat.
Kui nüüd rääkida üldisemalt masskuritegudest, siis rõhutan, et nende kuritegude taga pole enamasti oma tegevust ratsionaalselt kasu-kahju võtmes kaaluvad moraalitud inimesed, vaid pigem inimesed, kes just mõttetegevusega ei hiilga. Tegu on eelkõige vägivallatsejate ning joobes autojuhtide puhul alkoholi kuritarvitajate ja varavastaste kuritegude puhul eelkõige narkosõltlastega. Teisisõnu on tegu komplekssete sotsiaalsete probleemidega inimestega. Sellegipoolest tuleb nende inimestega ka kriminaaljustiitssüsteemis tegeleda, nagu peame leidma ka kuriteoohvrite kaitsmise võimalusi. 2012. aastal sai esimene vang vanglast välja narkoravile, 2013. aastal loodame laiendada narkoravi asendusravina nii vanglast vabanevatele kui ka sinna veel mitte sattunud inimestele. Tulevikuteema on endiselt alkoholismiravi väljaarendamine ja karistussüsteemis kasutuselevõtt. Alati võib küsida, miks me pakume kurjategijatele teenuseid, mida ei saa endale lubada seaduskuulekas inimene. Siin on olemas väga selge põhjendus: esiteks on see tulemuslikum ning vähendab uute kuritegude toimepanemist, teiseks on see ka vangistusest odavam. Meil ei saa olla õigustust jätta kasutamata kuritegevust vähendavaid tõhusaid meetodeid või siis kasutada nende asemel midagi nii vähetulemuslikku ja kallist, kui seda on vangistus.
Siit ongi sobiv edasi minna ühega kahest kriminaalpoliitika arengusuundade põhiteemast. Selleks on korduvkuritegevuse ennetamine. 2012. aasta lõpus oli Eestis vahistatud ja süüdimõistetuid kokku arvates 3371 isikut. Viimase kuue aasta jooksul pole see arv eriti muutunud, kuigi kuritegude arv tervikuna on samal ajal vähenenud ligi 20%. Üks peamine põhjus on vanglas viibivate narkokurjategijate arvu kasv. Nende isikute osakaal, kes kannavad vangistust narkokuriteos, on kasvanud 13%-lt 21%-ni. On selge, et narkokuritegevusega võitlemise karistuspoliitiline strateegia võib küll viia üha suurema arvu noori inimesi vanglasse, kuid narkootikumidega tekitavate kahjude vähendamisele pole sel kahjuks suurt mõju olnud. Mul on hea meel, et siiski siseminister on asunud otsima tulemuslikke ennetusvõimalusi ning kindlasti ei jää Justiitsministeerium siin kõrvaltvaatajaks ning aitab nendele eesmärkidele kaasa. Kui rääkida veel kord vangide arvust, siis vangide arv on Eestis endiselt üks Euroopa suurimaid ning me ei saa väita, et täidame kriminaalpoliitika arengusuundade eesmärki, mille kohaselt karistatakse vangistusega vaid kõige ohtlikumaid kurjategijaid. Suurel vangide arvul on palju põhjusi, näiteks juba mainitud narkoprobleemid. Samas tuleneb ka meie seadustest hulk iseärasusi, mis tingivad ühelt poolt selle, et pikad tingimisi karistused pööratakse täies mahus täitmisele, ning teiselt poolt kasutame näiteks Põhjamaadega võrreldes märksa vähem enne tähtaega vabastamist, mis muudaks vanglast vabanenu taasühiskonnastamise protsessi sujuvamaks ja tulemuslikumaks. On teada, et vanglast vabanenute retsidiivsus on suurem kui muul moel karistatud inimestel ning vabanenute seas omakorda on kõige retsidiivsemad need, kes vabanevad vanglast karistusaja lõppedes. Ühelt poolt on retsidiivsusnäitaja taga kindlasti vangide sotsiaalsed probleemid, teisalt on teada, et uute kuritegude toimepanemise riski mõjutavad suuresti ka vangistuse sisu ja täideviimise viis. Ei saa loota, et tehiskeskkonnas – vanglas – õpib inimene vabaduses toime tulema. Peaksime rohkem kaaluma vangistuse sisu muutmist ning niinimetatud normaalsusprintsiibi kasutuselevõttu. Selle järgi sarnaneb vanglaelu võimalikult palju eluga, kus inimene vastutab oma elu korraldamise eest ning vangistus kujutab endast eelkõige liikumisvabaduse piiramist, kuid väiksemaid piiranguid näiteks töö asjus.
Siiski peame tõdema, et oleme saavutanud vangistuspoliitikas võrreldes teiste endise idabloki riikidega vägagi palju. Kriminaalne subkultuur on vähenenud, samuti on vähem vägivalda ja tapmisi. Turvalisuse tagamine vanglas peab olema elementaarne. Oleme suutnud enamiku vange paigutada kahestesse kambritesse, kuid tegelik eesmärk on ju siiski see, et igal vangil oleks oma isiklik ruum. See lahendab palju probleeme, mis mõjutavad nii taasühiskonnastamist kui ka vangla igapäevaelu. Tulemuslikuma vangistuspoliitika peamine eeldus on aga vangide ja personali suhtarvu parandamine. Just sellest tasakaalust sõltub, kas vangla on kurjategijate või vanglatöötajate nägu.
Kriminaalpoliitika arengusuundade teine tähtis suund retsidiivsuse vähendamise kõrval on alaealiste kuritegevuse ennetamine. Selles valdkonnas on teoksil palju huvitavat ja lootustandvat. Esiteks jätkame poliitikat, mille kohaselt tuleb viia laste kokkupuuted õigussüsteemiga minimaalseks. Selle nimel seirame menetluse kestust nii kohtueelses kui ka kohtumenetluses. Teiseks jätkub uue lastekaitseseaduse ja alaealiste mõjutusvahendite seaduse ettevalmistamine. Nende kaudu järgime eesmärki tagada laste erikohtlemine ka kriminaal- ja väärteomenetluses ning karistusõiguses. Esmasel ennetustasandil on meie ülesanne tagada, et ükski laps ei jääks lastekaitse abita ja vajalike teenusteta, ükskõik kus ta elab. Selleks ongi vaja ka regulatsiooni tasandil uut lastekaitseseadust. Samal ajal on vaja tegeleda võimalikult individuaalselt ja kvaliteetselt ka süüteo toime pannud lastega. Tuleb meeles pidada, et laste hälbiv käitumine on ühelt poolt tingitud põhjustest, mis on väljaspool last ennast, ning teiselt poolt saab laste käitumist õige sekkumisega kergesti mõjutada. Just laste vajadusi hinnates ning sekkumisvõimaluste valikut ja kvaliteeti parandades saavutame suurimaid edusamme.
Head Riigikogu liikmed! Kui vaadate veel arengusuundade eesmärke, siis ma olen siin ära toonud ka erikoolide temaatika ja alaealiste kinnipidamise statistika. Kui me tahame saavutada alaealiste kuritegevuse ennetamises paremaid tulemusi, peame kriitiliselt hindama, kuidas oleme seda tööd seni teinud. Peame arutama, kas kuriteo toime pannud laps tuleb tingimata ühiskonnast eraldada ning kas me ikka järgime viimase võimaluse printsiipi.
|
|
Laine Randjärv
Austatud minister! Kokkuleppel juhatajaga on võimalik pikendada ettekannet – minut juurde.
|
|
Justiitsminister Hanno Pevkur
Üks minut palun! Peame endalt küsima, kas selline karistuspraktika, kus igal aastal jõuab vanglasse kümneid alaealisi, viib meid kuritegevuse vähendamise ja turvalisuse tugevdamiseni. Rahvusvaheline kogemus ja noorte kurjategijate kõrged retsidiivsusnäitajad annavad tunnistust, et ei vii. Seetõttu ongi aeg poliitikad üle vaadata ja vajadusel muudatusi teha.
Head riigikogu liikmed! Nagu on teinud minu eelkäijad, nii avaldan ka mina lootust, et suudame teha kriminaalpoliitikat konsensuslikult ja erakondadeüleselt, sest eesmärk on meil ju kõigile ühine: turvalisem Eesti. Aitäh!
|
|
Aseesimees Laine Randjärv
Suur tänu! Asume küsimuste juurde ja meeldetuletuseks, et igal Riigikogu liikmel on võimalik esitada ettekandjale üks küsimus. Palun, Kalle Laanet!
|
|
Kalle Laanet
Aitäh, austatud juhataja! Austatud minister! Kuna aega on vähe, siis on kaks olulist asja, mida ma tahan sellest aruandest välja tuua. Esiteks, kehaliste väärkohtlemiste 11%-line kasv, mis näitab, et poliitikute ja ametkondade koostöös on see teema väga oluline ja seal on teatud edu saavutatud. Ja teine aspekt, millele ma tahan tähelepanu juhtida, on loomulikult see, et Justiitsministeerium võttis julguse kokku ja tegi uuringu, et 58% vargustest ei lähe registreerimisele. Nii et tööpõld on suur ja lai. Aga küsimus puudutab just nimelt erikoole ja see on kindlasti väga oluline küsimus kriminaalpoliitika tuleviku osas. Te lisate siin, et tuleks leida erikoolidele sobiv sisu. Äkki sa avaksid natukene, mida sa mõtled sobiva sisu all?
|
|
Justiitsminister Hanno Pevkur
Aitäh! Siinkohal me teame, et haridussüsteemi kui terviku eest vastutus on Haridus- ja Teadusministeeriumil ja tegelikult läbi kuriteoennetusnõukogu on korduvalt arutatud erikoolide temaatikat ja alaealiste mõjutusvahendite seadust. Elik siin on Justiitsministeeriumi otsene soov ja kohus koostöös Haridus- ja Teadusministeeriumiga leida tõesti erikoolidele parim võimalik regulatsioon. Kui me vaatame seda, mida erikool oma iseloomult peaks tegema, siis esmane ülesanne, sõltumata sellest, kas on tegemist erikooli või tavakooliga, on noorele inimesele hariduse andmine. Küll tuleb lähtuda sellest, et erikoolis tuleb teatud erirežiimi kasutada, selleks et lisaks tavapärasele hariduse andmisele, oleks võimalik natuke tõhusamalt tegelda ka noorte käitumisprobleemidega. Selles osas, ma usun, meie hea koostöö Haridus- ja Teadusministeeriumiga jätkub ja nagu ma mainisin, nii lastekaitse seaduse tegemisel kui alaealiste mõjutusvahendite seaduse ülevaatamisel need probleemid laiemalt ja pikemalt, kui me täna aega on, jõuavad ka Riigikogu suurde saali.
|
|
Aseesimees Laine Randjärv
Aitäh! Palun, Jevgeni Ossinovski!
|
|
Jevgeni Ossinovski
Aitäh, lugupeetud minister! Tänan teid selle ettekande eest! Mul on küsimus piirkonna kohta, mis nii mulle kui teile on südamelähedane, ehk siis Ida-Virumaa kohta. Te ütlesite, et 2012. aastal langes küsitluste andmetel Eestis keskmiselt kuriteo ohvriks 8% elanikest ja ettekandest sain aru, et Ida-Virumaal oli see kuskil kaks korda kõrgem. Täpset protsenti te küll oma ettekandes välja ei toonud. Mil määral on selle oluliselt kõrgema kuriteoprotsendi põhjuseks meie korrakaitse efektiivsus, sh näiteks politsei kaadriprobleemid Ida-Virumaal, ja mil määral oluliselt madalamad sotsiaalsed näitajad selles piirkonnas? Ning mis on need meetmed, mida valitsus kavatseb tarvitusele võtta, et Ida-Virumaa inimeste turvatunne oleks vähemasti Eesti keskmisel tasemel?
|
|
Justiitsminister Hanno Pevkur
Aitäh! Ma soovitan teil kõigepealt sissejuhatuseks Justiitsministeeriumi kodulehelt võtta vasakult rippmenüüst lahti "Statistika" ja sealt siis konkreetselt Ida-Virumaa. Sealt on näha need täpsed arvud ja on võimalik isegi valdade kaupa lahti võtta see, kui suur oli kuritegevus ühes või teises vallas või linnas Ida-Virumaal. Selles mõttes oleme statistika kogumisel aasta-aastalt kindlasti sammu edasi astunud ja täpsemaks läinud, kuna meil on võimalik seda väga väikeste piirkondade kaupa hinnata.
Kui tulla Ida-Virumaa kõrgemate arvude juurde, siis mis puudutab politsei kohalolekut, siis sellele küsimusele vastamise ma jätaksin heameelega siseministrile, kes on turvalisuspoliitikaga ka siia teie ette tulemas. Ta saab ehk täpsemalt kommenteerida, kui palju politseid on Ida-Virumaal võrreldes teiste maakondadega reaalselt kohal. Aga hiljuti ma seal käisin ja vaatasin üle ka kohe-kohe valmivad, õigemini, tegelikult juba valmis olevad Narva uue politseimaja ruumid. Ja ma usun küll, et politsei kohalolek selles regioonis ei ole kuidagi oluliselt väiksem, kui see on teistes maakondades.
Kui vaadata kuritegevuse probleeme, siis jah, teie mainitud sotsiaalsed probleemid, eelkõige alkoholism ja narkootikumid, on need, mis tõstavad mitte ainult Ida-Virumaa, vaid ka Harjumaa kuritegevuse taset. Nii et selles mõttes on kuritegevusevastane võitlus kindlasti n-ö valdkondadeülene teema. Sotsiaalsete probleemidega tegelemine aitab oluliselt kaasa kuritegevuse vähenemisele ja mitte ainult alkoholi ja narkootikumidega seotud probleemidega tegelemine, vaid kindlasti ka näiteks töökohtade olemasolu.
|
|
Aseesimees Laine Randjärv
Suur tänu! Palun, Valeri Korb!
|
|
Valeri Korb
Aitäh! Härra minister! Kui vaatame tabelit, kus on näidatud kõige suurema muutusega kuriteoliigid 2012. aastal, ja just rida, kus on võimuesindaja ja avalikku korda kaitsva muu isiku laimamine ja solvamine, näeme, et 25% läks aastaga arv suuremaks. Mainisite natuke Viljandit ja seoses sellega ütlesite, et põhjus on kuskil mujal. Ma tahaksingi küsida, kus on need põhjused, et inimene enam ei karda inimest, kes on politseimundris.
|
|
Justiitsminister Hanno Pevkur
Aitäh! Minu viide, et põhjus on kuskil mujal, eelkõige on seotud sellega, et kui me vaatame sellele sündmusele reageerimist, siis seadustes seda probleemi tegelikult ei ole. Võimuesindaja solvamine või võimuesindaja vastu käe tõstmine on selgelt karistatav. Kui vaadata ka puhtalt statistikat, siis tõepoolest, neid juhtumeid on ka rohkem registreeritud. Nii et selles mõttes nüüd seadusandlikku probleemi ma siin ei näe, pigem on ikkagi asi selles, millised on politseitöö metoodikad ja millised on politsei n-ö võimalused vajadusel kas või oma teenistusrelva kasutada või muid enesekaitsevahendeid kasutada, aga iga olukord vaieldamatult on unikaalne ja see, kuidas politseinik valib oma kaitsemeetodi, seda tuleb iga kord eraldi hinnata. Ei saa anda ühte kindlat reeglit, et millisel juhul teenistusrelva või millisel juhul muid erivahendeid kasutada selleks, et rünne tõrjuda. Selles mõttes, ma usun, on politseisiseselt see juhtum väga tõsiselt läbi arutatud ja tehtud siit omad järeldused, et edaspidi selliseid juhtumeid vältida ja kui on vajadust, siis kasutada ka politseile seadusega antud õigusi erivahendeid kasutada selleks, et politseivastane rünne tõrjuda.
|
|
Aseesimees Laine Randjärv
Aitäh! Palun, Marika Tuus-Laul!
|
|
Marika Tuus-Laul
Aitäh! Lugupeetud minister! Te ütlesite, et varguste arv on võrreldes varasemaga oluliselt vähenenud, ja mainisite seda, et 58% inimestest jätab tegelikult kuriteost teatamata. Ma küsin, et kui suur oleks see varguste arv, kui siiski kõik need inimesed oleksid nendest vargustest teatanud, ja mis te arvate mis on need põhjused, miks inimesed on loobunud vargusest teatamast.
|
|
Justiitsminister Hanno Pevkur
Aitäh! Seda on erinevate uuringute käigus uuritud, et mis on teatamata jätmise põhjused, ja eks see, et ohrviuuringust tuli välja, et 58% inimestest on vargusest jätnud teatamata, siis seda tuleb võtta teatud reservatsiooniga elik teatamata jätmine võib olla tingitud sellest, et inimese hinnang kuriteole võib olla erinev seaduse hinnangust ja seaduses kirjapandud regulatsioonist, mis on kuritegu. Üks on subjektiivne hinnang, mis on küsitlustes, ja teine on reaalselt registreeritud kuriteod. Eks seda vahet tuleb teha. Teiselt poolt, kui vaadata peamisi põhjuseid, eks see peamine põhjus on ikkagi see, et jah, politsei vastu usaldus on küll suur, aga kas siis materiaalne kahju, mis vargusega toime pandi, oli väike ja teiseks, kindlasti ka see, mis on inimese eelduslik ootus sellele, kas ta tunneb, et politsei saab selle kuriteo lahendamisega hakkama või mitte. Eks seal need põhjused on, aga minu üleskutse, ükskõik, millised on tunded, siiski oleks inimestele see, et kuritegudest teada anda. Kui vaadata üldist kuritegude lahendamise protsenti, siis see on stabiilselt seal 50 kandis olnud ja viimasel, 2012. aastal ametlik lahendamise protsent 53,2. Loomulikult eri kuriteoliikide puhul on ta erinev, raskete kuritegude puhul avastamisprotsent pigem suurem, väikesemahuliste varguste puhul kindlasti neid juhtumeid, mis n-ö pimedaks jäävad, on rohkem, aga kui ei teata, siis on tõenäosus null.
|
|
Aseesimees Laine Randjärv
Aitäh! Palun, Väino Linde!
|
|
Väino Linde
Aitäh, hea istungi juhataja! Hea minister, aitäh selle selge ja asjaliku ettekande eest! Ma saan aru, et meie kriminaalpoliitika arengusuunad on põhjendatult ühitatavad kaasaegsete euroopalike arengusuundadega selles vallas. Sa ütlesid, hea minister, et vägivallaga vägivallale vastu astumine on juba ettekaotatud lahing. Mõistaksin, kui seda ütleks näiteks meie tulevane tõsiusklik politseijuht. Aga ministrilt küsin siiski, kuidas kommenteerid seda, et karistusseadustiku üldosas on endiselt olemas mõiste "hädaseisund" ja hädakaitsesätted, mis räägivad sellest, et isikul on põhjendatud juhtudel võimalik vägivallale vastu astuda relvaga, füüsilise vägivallaga, võib-olla veel tõsisemalt, kui talle tehakse liiga. Kuidas sa seda kommenteerid?
|
|
Justiitsminister Hanno Pevkur
Kommenteeringi täpselt nii, nagu sa ise viitasid. Loomulikult on need sätted karistusõiguses olemas ja need sinna minu hinnangul peavad ka jääma. Ütleme nii, hädakaitse ja sellega seonduvad sätted ei saa ega tohigi kusagile kaduda, see on selge. Kui me räägime ikkagi füüsilise isiku vastu suunatud ründest, siis on isikul õigus ja võimalus ennast kaitsta. Pigem on minu näide Tõstamaa kooli kohta otseses seoses ennetustööga elik me näeme seda, et need noored on oma varasemas hariduselus ja võib-olla ka tavaelus saanud sellise kasvatuse, mis viis neid ründeni õpetaja vastu. See, kui õpetaja on sunnitud ennast kaitsma, praegusel juhul läks seal asi tõesti üsna inetuks alaealiste suhtlemise poole pealt, on loomulikult karistusõiguslikus mõttes õigustatud. Aga kui me räägime karistuspoliitika eesmärkidest ja kriminaalpoliitika eesmärkidest, siis need põhjused on tegelikult mujal.
|
|
Aseesimees Laine Randjärv
Aitäh! Palun, Mihhail Stalnuhhin!
|
|
Mihhail Stalnuhhin
Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud härra minister! Oma ettekande alguses ütlesite, et kedagi ei tohi süüdi olevaks pidada enne, kui ei ole jõustunud vastav kohtuotsus. Me kõik oleme muidugi sellega nõus. Ilma kohtuta ei tohi sellist otsust mitte keegi teha. Samas kehtib meie kohtusüsteemis selline praktika, et kui prokuratuur annab asja edasi, teatab ta oma süüdistustest ja teatab sellest nii, nagu oleks kõik juba ära tõendatud ja kohtuotsus oleks olemas. Siit tekivad komplikatsioonid – inimene pole veel esimesel kohtuistungilgi käinud, aga kogu üldsus peab teda kurjategijaks. Mis te sellest olukorrast arvate? Kas ei oleks pidanud kuidagi piirama seda võimalust inimest mustata enne, kui on tulnud kohtuotsus?
|
|
Justiitsminister Hanno Pevkur
Aitäh! Minu seisukoht on jätkuvalt see, mis on põhiseaduses kirjas, ehk süütuse presumptsioon kehtib ka Eesti Vabariigis. Loomulikult on iga asja arutamisel erinevaid võimalikke lähenemisi. Ja sõltumata sellest, kas seda lähenemist, selle asja arutamist või asja käsitletakse avalikus meedias või kusagil väiksemas ringis, tuleb arvestada seda, et isikut saab Eesti Vabariigis süüdi mõista ainult kohus. Sellest tulenevalt saavad ja peavad kõik käsitlused sellel teemal olema objektiivsed. Teisisõnu, kui süüdistuskokkuvõte on esitatud ja kohtusse edastatud, siis loomulikult on süüdistaja ehk prokurör järelikult veendunud selles, et see isik on süüdi, ja eks tema peabki oma seisukohta kaitsma. Nii et selles mõttes ei saa prokurör süüdistuskokkuvõttega minna kohtusse selle teadmisega, et ta läheb sinna juba ette kaotama. Sellisel juhul teeb prokurör oma tööd valesti. Prokurör peab minema kohtusse selle süüdistusega, mida ta suudab põhjendada ja põhistada. Kui prokuröril ei ole tõendeid, siis ta kohtusse minema ei pea.
|
|
Aseesimees Laine Randjärv
Aitäh! Palun, Aadu Must!
|
|
Aadu Must
Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Aitäh üldiselt ladusa ja meeldivalt näitlikustatud ettekande eest! Kuna kolleeg Väino Lindega teil oli juba diskussioon teemal, mida ma tahtsin käsitleda, siis ma esitan pigem asendusküsimuse ja palun vabandust, et see on kolmandajärguline. Tahtsin küsida sellist asja: kas teie olete ka sama meelt, et ministeeriumide esindajad ja Riigikogu ei tohi teha oma ettekannete vormistamisel neid vigu, mille eest me koolilapsi nahutamine? Üks teie esimesi tabeleid, milles oli juttu varavastastest kuritegudest, kirendas protsendimärkidest, tabeli mõte on teatavasti see, et kogu korduv informatsioon viiakse kas tabeli lahtri pealkirja või päris pealkirja ja siit selline, nagu ma ütlesin, asendusküsimus. Kas te olete nõus oma sekretärile tegema väikese märkuse vormistamisreeglite kohta?
|
|
Justiitsminister Hanno Pevkur
Aitäh! Ma võtan selle märkuse endaga kaasa ja püüame järgmine kord tuua teie ette tabelid, mis on ühtemoodi vormistatud.
|
|
Aseesimees Laine Randjärv
Aitäh! Palun, Neeme Suur!
|
|
Neeme Suur
Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud minister! Kui me vaatame seda dokumenti, arengusuundi, siis seal on kirjas otseselt niimoodi, et süütegude ennetamine peab toimuma eelkõige kohalikul tasandil, ning räägib otseselt kohalike omavalitsuste funktsioonidest ennetustegevuses ja kohaliku omavalitsuse ja kogukonna ja ettevõtluskonna koostööst. Teie oma ettekandes seda valdkonda ei maininud. Kas te oskaksite rääkida, kuidas edeneb valitsuse ja kohaliku omavalitsuse koostöö süütegude ennetamisel?
|
|
Justiitsminister Hanno Pevkur
Aitäh! Loomulikult, süütegude ennetamine peab toimuma nii madalal tasemel kui võimalik, piltlikult öeldes rohujuure tasandil. Ega see ei ole ainult kohaliku omavalitsuse rida, vaid täpselt samamoodi on see iga lapsevanema rida. Kui lapsevanem ei hoolitse oma laste kasvatamise eest ja ei tee selgeks, mis on õige ja mis on vale, siis me olemegi paratamatult olukorras, kus inimesed satuvad kuritegelikule teele. Nii et selles mõttes igal tasandil tuleb kuritegevuse ennetamisega tegelda ja ma ei tahaks siin küll hakata eraldi loetlema neid tegevusi, mida peavad kohalikud omavalitsused tegema. See valdkond läheb lihtsalt väga laiaks, alates sellest, et tuleb tagada lasteaiakoht ja hariduse saamise võimalus ehk koolikohustuse täitmine. Selles mõttes need tegevused kuritegevuse ennetamisel on väga laiad ja iga normaalne tegevus, nii omavalitsuse tasandil, pere tasandil kui igal pool mujal peab muu hulgas tähendama ka seda, et inimese kasvatus on tasemel, mis hoiaks teda toimepanemast kuritegusid.
|
|
Aseesimees Laine Randjärv
Aitäh! Palun, Rait Maruste!
|
|
Rait Maruste
Tänan, proua juhataja! Härra minister! Oma heas ettekandes te tõite ette mitmesuguseid poliitikaid, mida te püüate ellu viia ja see on hea, et meie karistuspoliitika ja kriminaalpoliitika jälgib neid arengusuundi, mis on mujal meiega sarnastes riikides kasutusel või edukaks osutunud, sest kuritegevuse situatsioon sõltub mitte ainult kriminaalpoliitikast, vaid ühiskonna arenemisest ja küpsemisest tervikuna, seda üldhinnanguna. Aga minu küsimus on see, et meie kohtumenetluses on väga laialt levinud kokkuleppemenetlused ja see kokkuleppe menetluste arv on protsendiliselt väga suur. Seetõttu jäävad kohtuasjad kohtutes läbi vaidlemata ja seetõttu nõndanimetatud kohtupraktikat kui sellist kujundab tegelikult Prokuratuur, kes teeb ettepaneku kokkuleppemenetluseks. Kuidas te seda hindate?
|
|
Justiitsminister Hanno Pevkur
Aitäh! Vaadates krimimaalprotsessi, siis kindlasti ei ole tegelikult esmane või oluline osa siin isegi mitte prokuratuuril, vaid oluline osa on kaitsjatel. Elik kui kaitsja on nõus minema kokkuleppemenetlusse ja kokkuleppele, siis ma ei saa võistlevat protsessi. Nii lihtne see ongi! Alustame sellest, et kui süüdistatav on nõus kokkuleppemenetlusega ja tunnistab oma süüd, siis ma arvan, et riigi ja kohtu ressursi mõistes on see igati mõistlik ja sellisel juhul lahendatakse see asi väljaspool kohtuseinu, kui seadus selleks on võimaluse loonud. Kui isik tunneb, et ta ei ole seda tegu toime pannud ja tema kaitsja on selles veendunud ja suudab seda ka tõendada, et tegemist ei ole süüdistusega, mis peaks, siis igal juhul on eelistatud võistlev protsess.
Ma kindlasti tahaksin näha seda, et meie kaitsjad – nii määratud kaitsjad kui lepingulised kaitsjad – oleksid valmis rohkem minema võistlevasse protsessi, aga seda ei saa teha ilma selleta, et mõlemad, süüdistatav ja kaitsja, ei oleks veendunud selles, et prokuröri esitatud süüdistuskokkuvõte oleks vale. Nii et selles mõttes prokuratuur teeb oma tööd, nendele on siin selles osas raske etteheiteid teha ehk kui nad on selle süüdistuse esitanud ja süüdistus on piisavalt selge ja süüdistatav on sellega päri, siis ma ütlen, et ma ei näe siin kohturessurssi silmas pidades probleemi. Küll, jah, ma näen probleemi selles, või ütleme, ma ei näe probleemi, aga ma tahaksin näha seda, et tõesti eelkõige määratud kaitsjad oleksid valmis rohkem minema võistlevasse protsessi. Aitäh!
|
|
Aseesimees Laine Randjärv
Aitäh! Palun, Peep Aru.
|
|
Peep Aru
Ma tänan, lugupeetud juhataja! Hea minister! Minu küsimus tuleb inimeste põhiõiguste kaitse valdkonnast. Kõrvutades aastati registreeritud kuritegevuse ja jälitustegevuse statistikat, võib teha üldistava järelduse, et kuritegevus on oluliselt vähenenud, väikeses langustrendis on ka kriminaalasjade arv, kus on antud jälituslube, jälitustoiminguteks antud lubade arv aga vähenemist ei näita. Eelmisel aastal võrreldes näiteks üle-eelmise aastaga kasvas jälitustegevuse lubade arv koguni 9 % võrra, sh telefonide pealtkuulamise lubade arv 18 % võrra ja varjatud jälgimise lubade arv 15 % võrra. Millega seda vastuoluna näivat seletada? Aitäh!
|
|
Justiitsminister Hanno Pevkur
Aitäh! Eks ka meie ministeeriumis murtakse natukene pead selle üle ja vaadatakse sellele asjale rohkem sisse. Siin on mitmeid põhjusi, miks me täna niipalju vastuseid ei oska anda, kui me tahaksime. Üks suur põhjus on kindlasti, et meie jälitustegevuse infosüsteem, mis on töös, mis annaks meile kindlasti parema statistilise ülevaate ja ka sisulise ülevaate, on valmimisel ja JäTIS-e tekkimisel on kindlasti meil nii tsiviilkontrolli poole pealt kui ka tegelikult igapäevase järelevalve poole pealt võimalik oluliselt paremini seda analüüsi teha. Nüüd, kui vaadata teie mainitud numbreid, siis tõsi on see, et menetluste arv, kus jälitustegevust läbi viidi, on praktiliselt samal tasemel, mis ta oli 2011. a, aga lubade ja toimingute arv kokku on suurenenud. Siin võib eeldada seda, et ju siis läbiviidud menetlused on olnud nõnnavõrra keerulised, et on pidanud tegema rohkem erinevaid menetlustoiminguid. Võib eeldada või mida peabki nüüd täpsemalt analüüsima, et kas kohtu poolt välja antud load on olnud lühemad ja menetlust on vaja olnud pikendada, mis tähendab automaatselt numbriliselt uut luba. Ehk kuna meil menetluste arv on sama, aga lubade arv on suurenenud, siis võib olla samas menetluses tehtud ühe sama toiminguga mitmeid kordi jälitustoiminguid. Eks tõsist analüüsi vajab kindlasti ikkagi see, mis eri jälitustoimingute sees toimub. Me teame, et meil on kahte tüüpi jälitustoimingute lubasid, ühed on välja antavad prokuratuuri ja teised kohtu poolt. Üks asi, mida ma olen mõelnud ja mida võiks kaaluda, kui kohturessurss seda võimaldaks, oleks, et kogu jälitustoimingute lubade väljaandmine allutada kohtu kontrollile. See on kindlasti asi, mida tasub kaaluda. See küll eeldab täiendavat kohtu ressurssi, aga kui Riigikogu suur saal peab õigeks seda, et jälitustoimingute lubasid annab välja Eesti Vabariigis ainult kohus ja mitte prokuratuur, siis minu hinnangul ka viimaste seadusemuudatustega, millega on täpsustatud jälitustoiminguid selle aasta jaanuarist, on tegelikult valmisolek ja võimalus seda teemat arutada ja teha ka mingeid otsuseid. Aitäh!
|
|
Aseesimees Laine Randjärv
Aitäh! Palun, Kalev Kallo!
|
|
Kalev Kallo
Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! See küsimus on siin juba leidnud kajastamist, aga minu arust on see piisavalt muret tekitav, nimelt just teatamata jätmine, mitte ainult varguste puhul, nagu siin küsiti, aga möödunud nädalal oli ajakirjanduses, et firmad ei teata majanduskuritegudest ja paljudest teistest. Kas see ei ole seotud ikkagi lootusetusega, et politsei niikuinii ei lahenda. Paljudel meist ja kahjuks ka minul on mitmeid tuttavaid, kes on sellega kokku puutunud, kes on teatanud, lahendust ei ole saanud ja paljud on öelnud, et mis ma ikka teatan, niikuinii sealt midagi ei tule. Ja need, kes pole abi saanud, on saanud politsei käest vastuse, et meil on tähtsamaid asju kui vargused, meil ei ole aega sellega tegelda jne, jne. Kas ikkagi süüdi ei ole see, et politseist on, nagu me teame, palju laiali jooksnud ja riik politsei poole pealt on juba liiga õhukeseks jäänud, et inimesed lihtsalt lootusetusest ei teata.
|
|
Justiitsminister Hanno Pevkur
Aitäh! Mitteteatamine on absoluutselt kõikides riikides olemas. Selles mõttes ei ole vaja illusioone luua, et Eesti on kuidagi eriline ja meil mitteteatamine on kuidagi täiesti ainulaadne. Tõsi on see, et mitteteatamise põhjuseid on erinevaid, me siin korraks ka neid käsitlesime, aga ma ei usu seda, et põhjuseks võiks olla see, et politseitöö on kuidagi kehvemaks läinud ja seda ei toeta ka statistika. Kui me vaatame lahendatud kuritegude protsenti, siis see on viimased kaks aastat olnud kenasti üle 50%, nii et ta on olnud ka allapoole 50% pikki aastaid. Siinkohal ma usun, et uute menetlusvõimaluste lisandumisega, uute ekspertiisivõimalustega siiski üha enam kuritegusid on võimalik lahendada, ka tehnilisi abivahendeid kasutades. Ma usun küll, et see sõnum ikkagi ka Riigikogu suure saali poolt saab ja peab olema see, et kuritegudest tuleb teada anda ja kui kuritegudest teada antakse, siis on ka loodud esmane eeldus selleks, et need kuriteod lahendatakse.
|
|
Aseesimees Laine Randjärv
Aitäh! Palun, Kaja Kallas!
|
|
Kaja Kallas
Aitäh! Hea minister! Minu küsimus puudutab majanduskuritegusid ja spetsiifilisemalt konkurentsikuritegusid. Arvestades Eesti väiksust ja seda, et meil on kohati ehk liiga palju neid olukordi, kus hindade ühtlane tõus ei ole kuidagi põhjendatud objektiivsete asjaoludega ja seega võib tekkida küsimus keelatud kokkulepetest ettevõtjate vahel ehk kartellidest, ning teades seda, et Eesti on üks nendest riikidest, kus kartellide eest on ette nähtud kriminaalkaristused, siis küsimus on selline. Kuidas te hindate kriminaalkaristuste preventatiivset mõju konkurentsikuritegude puhul ja teiseks, kuidas te hindate kartellidega tegelemise tulemuslikkust?
|
|
Justiitsminister Hanno Pevkur
Aitäh! Hea on ikka ülevaate tegemisel alustada puhtalt tuimadest numbritest ja siis jõuda hinnanguteni. Kui vaadata puhtalt majandusalaseid kuritegusid, siis 2011. aastal registreeriti Eestis, tuleme 2010-ndasse veel. 2010. aastal 1034 majandusalast kuritegu, 2011. aastal 1044 ja 2012. aastal 800. Majanduskuritegude puhul kindlasti on otsene seos majanduskeskkonnaga. Kui majanduskeskkond on halb, muutuvad majanduskuriteod spetsiifilisemaks ja keerukamaks. Kui majandusseis on väga hea, lähevad ka majanduskuriteod n-ö lihtsamaks. Siin on majanduse üldolukorraga selge seos olemas. Nüüd kui hinnata kehtivate karistuste preventatiivset mõju, siis loomulikult, igal karistusel üks karistuse loomulikest eeldustest ongi ka mõju ennetusele elik teades, et mingile teole, mis on kvalifitseeritav kuriteona, järgneb mingisuguse raskusastmega või mingisuguse suurusega karistus, siis see eelduslikult peakski hoidma eemale selle kuriteo toimepanemisest. Aga majanduskuritegude puhul kindlasti see kuriteole järgnev karistus võib omada mõju, aga võib-olla omab vähemat mõju kui näiteks isikuvastaste kuritegude puhul. Sellepärast et tihtipeale on majanduskuritegude lahendamisel näha olnud ka seda, et isikud ei tea, et ühe või teise teo toimepanemisel on see karistatav karistusõiguse mõttes. Viies läbi kas siis läbirääkimisi või teie poolt mainitud kartellikokkuleppeid, eks neid ongi väga keeruline ka tõendada ja meil on ka ju hetkel jätkuvalt käimas mõned kohtuvaidlused riigis, kus n-ö kartellikokkuleppeid lahendatakse juba Riigikohtu tasandil. Selles mõttes kindlasti on väga huvitav näha, milliste jõustuvate lahenditeni need asjad jõuavad ja siis saab kindlasti ka natukene targemaks selles osas, kas me peame karistuspraktikat muutma või mitte. Pluss loomulikult see, et nüüd märtsikuu jooksul professor Sootaki poolt juhitav karistusõiguse revisjoni töögrupp vaatab just üle majanduskuritegude plokki ja majanduskuritegudega karistuste plokki. Nii et ma usun, et eks sealt tuleb täiendavat sisendit, kas me oleme olnud senimaani õigel teel või me peaksime karistuste osas mingit revisjoni tegema.
|
|
Aseesimees Laine Randjärv
Aitäh! Palun, Yana Toom!
|
|
Yana Toom
Aitäh, proua eesistuja! Austatud minister, ma tänan teid selle ülevaate eest! Mul hakkas paar päeva tagasi meedias silma üks väide – ma ei uskunud hästi oma silmi, aga praegu kontrollisin. Justiitsministeeriumi koduleheküljel on olemas kuritegevuse baromeeter, mille järgi tõepoolest isikuvastaste kuritegude arv väheneb pidevalt. Aga ma vaatasin vägistamise rida. Aastal 2010 (perioodil jaanuarist novembrini) oli 72, aastal 2011 oli 79 ja aastal 2012 oli 132 vägistamist. Kas see on mingi signaal, et vägistamise arv on peaaegu et kahekordistunud? Mõiste on iseenesest ju sama, mis ta oli kolm aastat tagasi. Kui see on signaal, siis mida see tähendab? Ja mida sellega ette võtta ja kust see kasv üldse tuleneb?
|
|
Justiitsminister Hanno Pevkur
Aitäh! Tõsi on see, et vägistamiste arv on suurenenud ja kindlasti on see murettekitav. See ei ole kindlasti mitte ainult n-ö signaaliküsimus, vaid isikuvastaste kuritegude puhul, eriti spetsiifilisemalt vägistamiste puhul tuleb kindlasti väga tõsiselt vaadata, mis need põhjused võiksid olla. See töö analüüsi poole pealt praegu käib, veel täpsemalt eelmise aasta arvudega. Eks me peame vaatama, kas see arv on hakanud suurenema detailsemalt kuskil piirkondades, kas seal on muutunud politsei taktika vms. Üks põhjustest on kindlasti see, et inimeste teatamine, ka vägistamisjuhtumite puhul, on paranenud. See tähendab arvulises mõttes kasvu, aga sisulises mõttes on mul väga hea meel, et sellised juhtumid jõuavad politseini ja neid hakatakse lahendama. Selles osas on vägistamiste puhul nii nagu perevägivallajuhtumite puhul pigem positiivne see, et õiguskaitseorganid saavad nendest juhtumitest teada ja nendega tegeleda. Kahjuks peame ka vägistamiste puhul tõdema, et hulk vägistamisjuhtumeid ei jõua üldse politseisse.
|
|
Aseesimees Laine Randjärv
Aitäh! Palun, Kalle Jents!
|
|
Kalle Jents
Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Sinu ettekandes oli pööratud tähelepanu vangide suurele arvule ja seda on ka sinu eelkäijad varem teinud. Kui seda vaadata, siis 2007. aastast ei ole süüdimõistetute arv väga vähenenud ja sa puudutasid ettekandes ühe põhjusena just narkokuritegude arvu. Ma küsin nii. Kuidas sulle tundub, kas meie kuritegude struktuur on veidi erinev teistest Euroopa maadest, eriti Põhjamaadest – n-ö raskete kuritegude poole kaldu ja meil jääbki see vangide suhtarv suureks või näed sa reserve? Sa tõid ühe huvitava faktina välja just selle, et tingimisi karistuste täitmisele pööramiste puhul lähevad inimesed küllalt pikaks ajaks trellide taha. Või näed sa seal reserve, et tuleks seadusi muuta?
|
|
Justiitsminister Hanno Pevkur
Aitäh! Vangide arvu puhul tuleb veel vahistatud ja süüdimõistetud lahku lüüa. Kui vaadata süüdimõistetute arvu, siis nende puhul on tegelikult viimase nelja aastaga langus täiesti olemas. Kui 2009. aastal oli kinnipidamisasutustes 2719 süüdimõistetut, siis eelmisel aastal kukkus see arv 2541-ni, ehk ligi 178 kinnipeetavat on süüdimõistetute osas vähemaks jäänud. Teiselt poolt on kasvanud vahistatute arv. See tähendab ju seda, et asjad on pooleli, ja see annab ka signaali sellest, et viimase kolme-nelja aasta jooksul on just minu viidatud narkokuritegevus olnud üks põhjuseid, miks meil on vahistatuid päris palju. Viimase aasta jooksul on politsei kinni pidanud täiesti tuntava arvu isikuid seoses narkokuritegudega. Sellest tulenevalt ei ole ka asjad veel lõpuni jõudnud ja seetõttu oli vahistatute arv eelmisel aastal mõnevõrra suurem. Nii et natuke tuleb ka teemasse sisse vaadata. Me ei saa võtta ainult vangide arvu. Aga positiivne on kindlasti see, et süüdimõistetute osakaal on vähenenud. Teiselt poolt tähendab vahistatute arvu suurus seda, et meie menetluskiirus on üks asjaolu, millele tuleb tähelepanu pöörata. Teisisõnu, tuleb selgeks saada, kas inimene on süüdi või ei ole süüdi ja milline saab olema tema karistus. Ehk vahistatute puhul ma näen võimalusi, et nende arv ikkagi väheneb, ja teiselt poolt peaks seeläbi vähenema ka süüdimõistetute osakaal, kes vangis viibivad. Süüdimõistmine ei pea alati päädima vangistuses viibimisega.
|
|
Aseesimees Laine Randjärv
Aitäh! Palun, Urve Tiidus!
|
|
Urve Tiidus
Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Te oma esitluses näitasite sellist kaarti, kus on kuritegude suhtarv elanike arvu kohta eelmisel aastal. Siin torkab silma, et turvlisemad on Eesti saared, Lääne-Eesti ja Mulgimaa. Kas kriminaalpoliitika tegevuskavast või tegevustest saab esile tuua mõned põhimõtted, et see pilt muutuks üle Eesti ühtlasemaks ehk elanike enesetunne sama turvaliseks, kui seal läänepool on? Aitäh!
|
|
Justiitsminister Hanno Pevkur
Aitäh! Muidugi kui rääkida ainult protsentidest, siis jah, peaks ütlema, et Hiiumaal on asi hulluks läinud, et Hiiumaal onkuritegevus kasvanud eelmisel aastal 14% võrreldes üle-eelmise aastaga. Teiselt poolt tuleb loomulikult jälgida siin numbreid. Kui Hiiumaal 2011. aastal pandi kokku toime 91 kuritegu, siis 2012. aastal 104 ehk see tõus oli 13 kuritegu. Ja loomulikult tähendab see protsendina, et see kasv on 14 protsenti, aga see ei tähenda veel seda, et Hiiumaa oleks märkimisväärselt kriminogeensemaks muutunud. Selles mõttes statistika numbrite juures peab alati vaatama ka natuke täpsemalt sisse, kui ainult protsendi kõikumist üles või alla.
Nüüd, kui vaadata veel eri piirkondi, siis nagu ma varasemale küsimusele vastates ütlesin, et kuritegevuse puhul mängib olulist rolli sotsiaalne keskkond ja majanduskeskkond. Elik mida rohkem on ühte või teise piirkonda koondunud rahalist ressurssi, siis suurem tõenäosus on ka, et selles piirkonnas on kuritegevus kõrgem. Ja teiselt poolt siis, mida kehvem on sotsiaalne keskkond, seda suurem on tõenäosus, et selles piirkonnas on kuritegevus kõrgem. Eks siin tuleb otsida ka põhjuseid, miks meil on Ida-Virumaa ja Harjumaa kuritegevuse näitajate poolest tipus ja saared ja Viljandimaa kuritegevuse poole pealt positiivsel poolel. Aitäh!
|
|
Aseesimees Laine Randjärv
Aitäh! Palun, Valdo Randpere!
|
|
Valdo Randpere
Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea ettekandja! Sa nimetasid enne, et me vaatame muidugi ka ringi, mis toimub teistes riikides ja võtame üle häid praktikaid ja vaatame, mis on toiminud, mis ei ole toiminud. Aga mina olen jälginud siin viimasel ajal Lõuna-Aafrikas ühte protsessi, kus kahtluse all on tuntud sportlane. Kui ma võrdlen Eestiga, ma näen seal teatud sarnasusi. Seal ka tundub, et uurimisorganid lekitavad ajakirjandusse asju väga kiiresti, ajakirjandus mõistab inimese süüdi, aga samal ajal näen ma ka erinevusi ja ma näen seda, kui kiiresti kogu see protsess seal toimub. Ma tahtsin küsida, et kas sina ka oled tähele pannud, et seal lähevad asjad kuidagi palju kiiremini kui Eestis ja kas äkki see tekitab mingeid mõtteid, et Eestis võiks kogu see eeluurimine kohtuprotsess kuidagi natukene kiiremini läbi saada, kui ta praegu käib? Aitäh!
|
|
Justiitsminister Hanno Pevkur
Aitäh! Loomulikult iga inimene, keda süüdistatakse kuriteos, eeldaks ja ootaks, et tema suhtes saabuks selgus nii kiiresti kui võimalik. Kindlasti olukorrad on erinevad ka Eestis ja 24-tunni menetlusi on küll ja küll. Küll me kasutamine 24-tunni menetlusi reeglina väga selgetes asjades, eelkõige roolijoodikute ja veel mõne kuriteoliigi puhul, aga sellised rasked isikuvastased kuriteod vajavad ja eeldavad meie menetlusreeglite kohaselt väga põhjalikku tõendamist. Ehk me oleme valinud tee, kus kõigepealt koondatakse kokku tõendid ja seejärel minnakse kohtusse vaidlema. See, kas minna nüüd teistpidi, kui need tõendid on 100% selged? Me näeme tegelikult ka selle protsessi puhul, mida te mainisite, sellega kaasnevaid ohte. Need spekulatsioonid on kogu aeg nii-öelda ringlemas ja sellest tulenevalt ka see menetluse kohta tulev info on väga erinev. Esialgne info, et on tulistatud teadmata mitu korda, hiljem tuleb info, et äkki ei olegi tulistatud, et äkki on surma põhjus hoopis kurikas või veel midagi muud. See on menetluse taktika valik, kas me valime selle tee, et me kõigepealt paneme inimese kohtupinki ja siis kohtumenetluse raames toimetame meie mõistes eeluurimist ja tõendamisprotsessi, või me kogume enne tõendid kokku ja läheme seejärel kohtusse Need on valikukohad, aga menetlused, kus on olemas ilmselge tõendatus, siis nende puhul loomulikult võiks ja peaks olema kohus praktiliselt koheselt peale teo toimepanemist. Aga loomulikult tuleb arvestada ka sellega, et inimesel peab olema õigus endale valida kaitsjat ja kui ta seda kaitsjat rahalisel põhjusel ei ole võimalik valida, siis me oleme valinud tee, et kaitse on määratud riigi poolt jne, jne. Kokkuvõttes, et eeluurimistähtajad oleksid võimalikult lühikesed, on meie jaoks kindlasti üks oluline teema, millega tegeleda. Aitäh!
|
|
Aseesimees Laine Randjärv
Aitäh! Palun, Jaanus Tamkivi.
|
|
Jaanus Tamkivi
Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! enne siin küsimuste-vastuste käigus kerkis üles mõte, et äkki jälitustegevuse lubade taotluste läbivaatamine võiks toimuda kohtu kaudu, mis tagaks selle protsessi parema kvaliteedi. Samal ajal näitab eelmise aasta statistika, et ainult kolmel korral jäi kohtu poolt jälitustegevuse loa taotlus rahuldamata, see on 0,3% kõigist taotlustest. Kuidas te näete, kuidas kvaliteeditõus peaks siin tegelikult tekkima? Aitäh!
|
|
Justiitsminister Hanno Pevkur
Aitäh! Eks seda, palju on kohtu poolt antud lubasid, võib vaadata kahe pilgu läbi. Üks pilk võib öelda seda, et järelikult on prokuratuuri taotlused väga hästi põhjendatud ja minnakse küsima ainult neid lubasid, mis tõesti ongi vajalikud. Ma pigem kalduksin arvama, et kohus siiski vaatab, ja rääkides ka kohtunikega, siis pigem ikkagi kohtu poolne kinnitus ka minule on olnud, et iga taotlus vaadatakse väga tõsiselt läbi ja kui on põhjust luba mitte anda, siis luba ka ei anta. Aga teiselt poolt kindlasti eitavate vastuste saamiseks, kui on soov lihtsalt statistikaga manipuleerida, siis see ei ole kindlasti prokuratuuri poolt mingi küsimus, et minna ja küsida ebapiisavate materjalidega kohtust luba ja saada eitav vastus. See ei ole mingi probleem. Ma arvan, et see ei ole eesmärk. Eesmärk on tegelikult, et kui jälitustoimingut minnakse läbi viima ja minnakse selleks luba küsima, siis see ongi tõesti viimane abinõu ja küsitakse ikkagi ainult põhjendatud alusel. Aga kui te mainisite seda minu poolt mainitud võimalust kohtusse viimiseks, siis kui vaadata tegelikult neid jälitustegevuse numbreid, mida prokuratuur on välja andnud, siis pärast seadusemuudatust tegelikult me räägime siin suurusjärgus 1200–1300 loast, mis peaks kohtule täiendavalt lisanduma. Ma arvan, et kindlasti on see hulk, mida kohus võiks ära menetleda ja pigem tuleks nüüd arutada, kas kohus on selleks valmis ja millist täiendavat ressurssi selleks oleks vaja kohtusüsteemile eraldada. Aitäh!
|
|
Aseesimees Laine Randjärv
Aitäh! Palun, Imre Sooäär!
|
|
Imre Sooäär
Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Ma arvan, et kodanike põhjendatud hirm politseiriigi tekkimise ja selle ees, et meil on üks suur kõrv, kes meid kogu aeg kuulab, on tihtipeale põhjustatud olnud ka sellest, et sedasama jälitustegevuse korda on võimustruktuurid ise rikkunud või erinevalt tõlgendatud. Me teame palju selliseid avalikkusele huvi pakkunud kohtuprotsesse, mis on ummikusse jooksnud just selletõttu, et neid lube pole korralikult menetletud või on erinevalt tõlgendatud ja nii on kahtlusi õhku visatud ja asjad pole kuskile jõudnud, sest lubade menetlemine ise või nendest arusaamine on olnud kuidagi vildakas. Kas seda korda on plaanis ka kuidagi täiendada lisaks sellele, et jälitustegevuse lubade andmise kord tuua kohtute alla, kus see oleks selgem ja vähem tõlgendusi pakkuv, millal load algasid, millal lõppesid jne?
|
|
Justiitsminister Hanno Pevkur
Aitäh! 1. jaanuarist tegelikult jõustusid seadusemuudatused, millega tegelikult oluliselt muudeti kriminaalmenetluse jälitustoimingute korda, sealhulgas isikute teavitamist. Nii et selles mõttes ma usun, need muudatused, mis nüüd on värskelt õiguskorda tulnud, vajavad natuke elus testimist. Ma usun, et see muutus on olnud päris sisukas ja tegelikult inimese teavitamine jälitustegevuse läbiviimisest on väga oluliselt muutunud. Siin on ju aastane tähtaeg peale pandud, kus prokuröril on üldse võimalik pikendada mitteteatamist, ja sealt edasi siis kohtule. Siin kindlasti eelmine justiitsminister väärib kiidusõnu, et need muudatused on läbi viidud, mis ei tähenda seda, et me selle temaatikaga edasi ei tegeleks. Loomulikult, kui vaadata ka muid kriminaalmenetluse läbiviimisi, siis tegelikult siinkohal samamoodi minu ettekandes viidatud akadeemiline teadmine on kaasatud ja Tartu Ülikooli eestvedamisel praegu ka kriminaalmenetluse pool, kus põhirõhk on just inimeste põhiõigustel. See töö on käimas ja kui nende poolt tuleb ettepanekuid, et ka jälitustoimingute osas mingeid muudatusi teha, siis meie oleme kindlasti avatud selle aruteluks ja ma usun, et siis, kui need muudatused peaksid jõudma parlamendisaali, saab igaüks kaasa rääkida, et kas need on mõistlikud või mitte. Aitäh!
|
|
Aseesimees Laine Randjärv
Aitäh! Palun, Kristen Michal!
|
|
Kristen Michal
Aitäh, austatud istungi juhataja! Austatud minister! Põhiõiguste tagamise teema igasugustes menetlustes on äärmiselt oluline, sellega ma olen kindlasti nõus. Aga korra sellest teemast kõrvale minnes, kogu selle karistuspoliitika eesmärk, nagu teil slaidides ka on, on ikkagi valdavalt uute kuritegude ärahoidmine ja ennetamine. Sellest ka minu küsimus, et ma lugesin siin hiljuti rahvusringhäälingus ilmus uudis, et Soome liiklusohutuse amet avaldas nelja aasta statistika ja seal oli üle 12 000 juhtumi, kus üle 0,5-promillises joobes inimeste rooliminek oli ära hoitud tänu alkolukkudele. Kas on ka plaanis seda analüütilist tegevust, seda potentsiaali, mis Justiitsministeeriumis on, ja osa ka Siseministeeriumis, selleks kasutada, et tulevasi alkoholiga seotud kuritegusid nii liikluses kui vägivallas kuskil mujal ennetada?
|
|
Justiitsminister Hanno Pevkur
Aitäh! Ma usun, et see peaks olema mitte ainult Justiitsministeeriumi, vaid kõikide ministeeriumide valitsemisalade ülesanne pidevalt vaadata ja monitoorida, mida on võimalik teha selleks, et ennetada võimalikku kuritegevust. Iseküsimus, kui me räägime liiklusest, siis ma usun, et jällegi akadeemikute poolt antav hinnang selle koha pealt, kas meie muudatused, mis mõnda aega tagasi karistusõigusesse sisse viidi seoses sõiduki joobes juhtimisega, et kas need on täitnud oma eesmärki või mitte. Ja üks on sanktsiooni pool ehk kas karistus on mingi teo eest ja kui ta on, siis kui karm ta on ja teiselt poolt see, kuidas vältida kõike seda, et seda ei juhtuks. Alkolukk on ka tegelikult tegelemine tagajärjega, tegelikult peaks inimese mõistus olema nii selge, et alkoholi tarvitades autorooli ei istuta. Kui jood, siis ära sõida – lihtne reegel. Siin ei ole jällegi ainult tagajärgedega tegelemine, vaid paljuski haridussüsteemi ja paljuski inimese koduse kasvatuse teema, et millal istutakse rooli. Unustatakse ära üks väga lihtne asi, et ega joobes sõidukijuhtimine ei ole mitte ainult enese ohtu seadmine, vaid see on kaasliiklejate ja teiste kodanike ohtuseadmine. Mina olen valmis tegelema kõige sellega, mis aitaks meil nii joobes juhtimist kui muud kuritegevust vähendada. Millised need täpsed meetmed on, seda on siit puldist puusalt tulistades raske öelda.
|
|
Aseesimees Laine Randjärv
Aitäh! Palun, Peeter Laurson!
|
|
Peeter Laurson
Aitäh, hea koosoleku juhataja! Lugupeetud minister! Aastas vabaneb Eestis vangist ligikaudu 2500 vangi. Tihtipeale neil ei ole kuhugi minna, olgugi et paljusid neist aitab kriminaalhooldaja. Kas vanglast vabanenute taas ühiskonda integreerimise osas tugisüsteemid on täna piisavad, mis te arvate, või annab selles osas veel palju ära teha?
|
|
Justiitsminister Hanno Pevkur
Aitäh! Lühike vastus on jällegi see, et seadusandlikul baasil on nad piisavad, iseküsimus on see, kuidas me neid rakendame. Iseenesest kui me vaatame taasühiskonnastamise teenust tervikuna ja seda hetke, kui isik vanglast vabaneb, siis tema pöördumine endisesse elukohta peaks olema tagatud, ja kui tal seda elukohta ei ole, siis selle peaks tagama omavalitsus. See on seaduse tasandil seal kirjas, nüüd ongi küsimus, kas ja kui palju seda praktikas võimaldatakse. Me teame, ma usun, mõlemad hulganisti näiteid, kus inimesel ei ole elukohta, kuhu pöörduda ja see on kindlasti üks võimalikke põhjuseid, miks inimesed satuvad taas kord kuritegelikku ahelasse ja seetõttu ka retsidiivsus on suur. See on ka põhjus, miks kogu taasühiskonnastamise meede on olemas ja miks kriminaalhooldajad igapäevaselt oma tööd teevad ehk nad aitavad integreeruda inimesel tagasi ühiskonda. See oli ka minu kõnes välja toodud, ma ütlen veel kord, ükski inimene ei saa harjutada elus toimetulemist nelja betoonseina vahel, vaid see tema taasühiskonnastamine peab olema nii palju kui võimalik väljaspool vanglaseinu või isegi kui ta on vanglas, siis seal peab tal olema ka võimalus enda tegevuse eest vastutada, harjutada tööelu, mistõttu on ka vanglatööstus, mille tegemistega auväärt küsija kursis on. Need on kõik selle nimel, et taasühiskonnastamine oleks lihtsam. Aga loomulikult, teatud küsimustes, eelkõige mis puudutab elukohta, ei ole seis nii roosiline, kui ta võiks olla.
|
|
Aseesimees Laine Randjärv
Suur tänu! Ettekandjale rohkem küsimusi ei ole. Väga suur tänu justiitsministrile! Me asume läbirääkimiste juurde, mille käigus saavad sõna fraktsioonide esindajad. Kõigepealt ma palun ettekandeks kõnetooli Marika Tuus-Laul, keskerakonna fraktsiooni esindajana – 8 minutit!
|
|
Marika Tuus-Laul
Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Kõigepealt tahan öelda, et hea, et Riigikogu eelmise koosseisu kõigi kuue fraktsiooni poolt algatatud otsuse eelnõu "Kriminaalpoliitika arengusuunad aastani 2018" heakskiitmine vastu võeti, mis kohustab valitsust esitama iga aasta 1. märtsiks Riigikogulee vastava ettekande. Teatavasti on kriminaalpoliitika peamine eesmärk kuritegevuse vähendamine ja aastases võrdluses võivad need tendentsid võib-olla nii selgelt ei kajastu, kuid kui me vaatame pikema aja peale, siis joonistub välja ikkagi teatud muster, mis on väga vajalik. Kuid ka aastases võrdluses, nagu minister välja tõi, näiteks registreeriti 4% vähem kuritegusid. Ühest küljest on see loomulikult rõõmustav, samas peame arvestama ka, et inimesi on Eestimaal vähemaks jäänud ja kui 58% inimestest on loobunud näiteks vargustest teatamast, siis on see väga sügava mõtlemise koht.
Et minister peatus siin eelmise aasta kuritegevuse andmetel üsna üksikasjalikult ja info sai selgemaks ka küsimuste-vastustega, siis pühendaksin meie fraktsiooni kõneaja hoopis õiguspoliitilistele sammudele, mis puudutavad kriminaalmenetluslikku probleemistikku ja sellega seonduvaid lünki, millele siiani ei ole lahendust leitud. Seda enam, et ministri ettekanne sellega just algas ja minister tõi ettekandes välja, et just eelmisel aastal kõnelesime varasemast rohkem isikute põhiõiguste kaitsest, süütuse presumtsioonist, moraalsetest hinnangutest ja paljust muust.
Jah, me rääkisime täna palju statistikast. Selleks aga, et hinnata kuritegevuse statistika kvaliteeti, tuleb eelkõige hinnata nende lahendamist. Mõned Riigikohtu esindajad on seisukohal, et 2011. aastal jõustunud kriminaalmenetlus on prokuratuuri poole kaldu. Õigusekspert ja vandeadvokaat Leon Glikman on oma eri sõnavõttudes öelnud, et suur osa tema tsiviilklientuurist on ühel või teisel teel sattunud riigipoolsete, seega prokuratuuri rünnakute alla. Tema sõnul ei vasta nii jälitustoimingutele juurdepääsu piirangud kui ka eeluurimistähtajad Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni nõuetele ja kalduvad riigi poole. Seda on kinnitanud ka mitmesugused Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendid, kus Eestile on seda ka ette heidetud. Samas tuleneb probleem elust enesest, kus on juhtumeid, et eeluurimine on kestnud aastaid, kuid lõppenud vaid isiku maine ja prestiiži kahjustamisega. Eesti õigussüsteemis kaotati eeluurimistähtajad ära aastal 2004, kui kohtueeluurimine ja kohtumenetlus kokku kestab näiteks 4 aastat või rohkem, loetakse seda Inimõiguste Kohtu poolt rikkumiseks, samas aga Eestis on neid näiteid liigagi palju.
Teisest küljest on meil liiga palju kokkuleppemenetlusi, kus lõplik tõde jääbki ebaselgeks ja tekitab ühiskonnas pahameelt. 16. oktoobril 2012 esitas Keskerakonna fraktsioon siin saalis kriminaalmenetluse seadustiku ja sellega seonduvate teiste muutmise seaduse eelnõu, mis kõiki kirjeldatud punkte on arvestanud. Euroopa Inimõiguste Kohus on isikute põhiõigusi puudutavalt teinud Eesti suhtes etteheiteid on tehtud alates 2008. aastast, kuid siiani ei ole seda meie õigussüsteemis parandatud. See oligi põhjus, miks vastav eelnõu meie poolt esitati ja me väga loodame, et seda eelnõu saalis toetatakse.
Riigikogu põhiseaduskomisjoni esimees härra Rait Maruste on samuti olnud seisukohal, et vastavaid muudatusi Eesti õiguses oleks pidanud tegema juba ammu. Siinkohal tahan meelde tuletada, et kui Eesti 1996. aastal liitus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga, võtsime endale kohustuse ka antud konventsiooni järgida. Konventsiooniga loodud Euroopa Inimõiguste Kohus ja selle kohtu otsused ei ole otse kohaldatavad Eesti õigussüsteemis tervikuna, kuid kui üheks pooleks on Eesti riik, on see siiski riiklikult meile siduv. Lisaks tutvustas selle aasta alguses Riigikogu julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjon Justiitsministeeriumis valminud eelmise aasta jälitustegevuse ülevaadet, kus komisjoni esimees Peep Aru tõi välja, et jälitustegevuse lubade arv kasvas, aastatagusega võrreldes, 668 juhtumi võrra ehk siis 9%. (Vaherepliigina tuleb öelda, et 65% kõikidest jälitustoimingute lubadest moodustavad kõneeristused ja telefoninumbri omaniku päringud, mida käesoleva aasta alguses jõustunud seadusemuudatuse kohaselt enam jälitustoiminguks ei loeta. Seega ei saa me tulevikus täit ülevaadet, kes, millal ja mis alusel on meid jälginud.) Samas tekib küsimus, et kui jälitustegevuse lubade arv kasvas eelmisel aastal 9%, siis kuritegude lahendamise arv on langenud 1,5 protsendipunkti. Kuritegude lahendamine oleks pidanud ju tõusma, kui on tõusnud inimeste jälitamine.
Justiitsministeeriumi tegemata tööna peab kindlasti mainima ka riigivastutuse seadust, mis on jätkuvalt meie põhiseadusega vastuolus. Tahaks veel lõpetuseks öelda, et teatud kuritegude puhul tuleb kaaluda ka absoluutse legaliteedi põhimõtte kaotamist Eesti õigussüsteemis. See tähendab seda, et iga kord, kui ilmnevad kuriteotunnused, tuleb praegu algatada kriminaalmenetlus. Samas on aga väga paljude juhtumite puhul, kus kannatanu näiteks puudub või ise ei soovi, et algatatakse kriminaalmenetlus, saaksime sellega kokku hoida raha ja inimressurssi, millega jälle saaksime teha ennetustööd ja avastada ja lahendada rohkem raskemaid kuritegusid. Tuletagem meelde ikkagi, et vangide arv on Eestis endiselt üks Euroopa Liidu suuremaid. Ja muide, samal tasemel näiteks Lõuna-Aafrika Vabariigi, USA, Venemaaga, isegi Rumeenias ja Bulgaarias on need arvud väiksemad. Vangla on aga kuritegevuse kool, nagu ka tänases aruandes on välja öeldud. Vanglakaristus on peale selle ju ka väga kallis ja vanglates istuvad ka sellised inimesed, kes ei ole sageli teistele sugugi ohtlikud, näiteks arvutikurjategijad ja paljud muud. Kriminaalpoliitika arengusuundadest rääkides ei tohiks me nendest teemadest kõrvale vaadata. Aitäh!
|
|
Aseesimees Laine Randjärv
Aitäh! Palun, Neeme Suur Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindajana! 8 minutit kokku.
|
|
Neeme Suur
Proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! Valitsusliikmete ettekanded Riigikogu kõnepuldist ühes või teises küsimuses on Riigikogu töö igapäevane rutiin, olgu tegemist seaduseelnõu esitlemisega või Riigikogu liikmete arupärimistele vastamisega. Vastavalt põhiseadusele korraldab Vabariigi Valitsus kui täidesaatev riigivõim muude ülesannete hulgas Riigikogu otsuste elluviimist. Miks ma kordan neid põhitõdesid, mida me kõik teame? Sellepärast, et tänane ministri ettekande kuulamine Riigikogu otsuse elluviimise kohta on pisut teistmoodi tegevus kui tavapärane parlamentaarse kontrolli teostamine Vabariigi Valitsuse tegevuse üle. Meil ei ole ka tegemist poliitilise diskussiooniga valdkonna arengute üle. Täna kõne all olev Riigikogu otsus kriminaalpoliitika arengusuundade kehtestamise üle, aga näiteks ka õiguspoliitika arengusuundade kinnitamine on otsesõnu Riigikogu poolt valitsusele pandud ülesanne – tegevuste ja põhimõtete kogum, mille kontrollimehhanism on sisse kirjutatud otsusesse endasse regulaarse aruandluse näol Riigikogu ees.
Head kolleegid! 2010. aastal vastu võetud Riigikogu otsus kriminaalpoliitika arengusuundade kohta näeb ette, et iga ministeerium annab kord aastas Justiitsministeeriumile arengusuundade täitmise kohta aru, mille põhjal esitab Vabariigi Valitsus Riigikogule hiljemalt 1. märtsil iga-aastase ülevaate kriminaalpoliitika arengusuundade elluviimise kohta. Elluviimine on teadagi tegevuspõhine mõiste ja eeldab tegevusi, nii sisulisi kui tehnilisi tegevusi. Näiteks selliseid tegevusi nagu needsamad teiste ministeeriumide aruanded Justiitsministeeriumile. Kahjuks me ei saanud ettekandest teada, kas see ettenähtud koostöömehhanism ka tegelikult töötab. Me ei saanud ka teada, kuidas edeneb organiseeritud kuritegevuse, sh majandus-, korruptsiooni-, küber- ja inimkaubandusalase kuritegevuse ohjamine, olgugi et kriminaalpoliitika arengusuundade raames nähakse neid kuriteoliike ühiskonnale eriti kahjulikuna. Me küll saime teada, et kriminaalpoliitika kujundamisse kaasatakse akadeemilisi eksperte ja et 56-le vanglast vabanenud isikule pakuti tugiisikuteenust, mis on tore. Igaks juhuks mainin, et 2011. aastal vabanes vanglast 2155 süüdimõistetut ja 2012. aastal pakuti 56-le nendest tugiisikuteenust. Nii et tugiisikuteenus saab osaks siiski vaid vähestele. Küll on arengusuundades määratud näiteks selline oluline põhimõte, et süütegude ennetamine peab toimuma eelkõige kohalikul tasandil. Dokumendi kohaselt on kohaliku omavalitsuse ülesanne kohalikku elanikkonda ning era- ja mittetulundussektorit kaasates vähendada süütegusid soodustavaid tegureid. Sellest, kuidas valitsusel edeneb koostöö kohaliku tasandiga ennetustöö osas, me kahjuks ettekandest ei kuulnud. Küll saime teada, et hea koostöö on Riigikogu õiguskomisjoniga, eriti õiguskomisjoni esimehega, mis muidugi teeb head meelt, kuid ei ole kahjuks kõnealuse dokumendi fookus. Ettekandest kuulsime, et peaksime paremini suhtuma kinnipeetavatesse, rääkima normaalsusprintsiibist. Arengusuunad aga räägivad põhimõttena ka kannatanu ja tunnistaja kaitsmisest, mida me sellest ettekandest kahjuks kuskilt otsast välja ei lugenud. Kriminaalpoliitika arengusuunad panevad rõhu neljale valdkonnale, mitte kahele vaid neljale – alaealiste kuritegevuse ennetamine, korduvkuritegevuse ennetamine, isikuvastase kuritegevuse ennetamine ning organiseeritud ja raske peitkuritegevuse ennetamine.
Aruandest kuulsime statistikat, mis on nii mõneski osas rõõmustav, aga mõnes osas ka kurvastav. Kuritegevuse statistikast ei tohiks väga innustuda, kuivõrd me tegelikult ei tea, kas registreeritud kuritegevuse langus või tõus teatud valdkonnas ja teatud perioodil on põhjustatud kuritegevuse vähenemisest või sellest, et politsei võttis mingi kindla kuritegevuse liigi tähelepanu alla või suunas ressursi mujale. Registreeritud kuritegude üldarv väheneb, kuid samas on kirjas, et pooled vargused ja vägivallakuriteod ei jõua politseini – inimesed lihtsalt ei teata neist. 2012. aastal alustati kriminaalmenetlust 19 000 vargusjuhtumi kohta. Samas on kirjas, et 58% juhtumitest jääb teatamata. Seega toimub Eestis ligi 45 000 vargust aastas ehk 123 vargust päevas. Oluliselt on kasvanud vägivald võimuesindaja, sellesama politseiniku vastu. Statistikast saame teada, et avaliku korra raskete rikkumiste registreerimise arv on vähenenud, aga vägistamiste ja lapspornoga seotud kuritegude registreerimise arv on oluliselt kasvanud, mis peaks ka olema positiivne info. Ei oskagi nagu kohe rõõmustada! Igal juhul rõõmustab igaühte teadmine, et tapmiste arv on oluliselt vähenenud. Euroopa keskmisest oleme veel kaugel, kuid vähenemine on rõõmustav. Paraku ei saanud me aga teada, kas see on juhtunud tänu või vaatamata valitsuse tegevusele.
Tänasest ettekandest saime Vabariigi Valitsuse tegevuse kohta aga teada, et siseminister on asunud otsima tulemuslikke ennetusvõimalusi noorsoo- ja narkokuritegevuse vähendamiseks ja et kindlasti ei jää ka Justiitsministeerium kõrvaltvaatajaks. Tõesti, rõõm kuulda! Vaid kolm aastat on mööda läinud Riigikogu otsuse vastuvõtmisest ja juba on asutud võimalusi otsima. Samuti saime teada, et peaksime rohkem kaaluma vangistuse sisu muutmist, et Justiitsministeerium seirab lastega seotud menetluste kestvust, et vajame uut lastekaitse seadust, et on vaja märksa sisulisemat ministeeriumide koostööd ning et me peaksime kriitilisemalt hindama ja peame endalt küsima. Lõpuks saime teada, et on aeg poliitikad üle vaadata ja vajaduse korral muudatusi teha. Tuleb tõdeda, et justiitsministril on õigus – tõesti on aeg seda teha. Kõigepealt peaks aga Riigikogu kuulma ministri käest seda aruannet, mida Riigikogu otsus iga-aastase aruandena ette näeb, st ettekannet tegevuste kohta, mitte ettekannet seisukohtade, tõdemuste ja kavatsuste kohta, ettekannet rohkemate tegevuste kohta kui pelgalt narko- ja alkoholismiravi pakkumine asenduskaristusena. Peaaegu iga arengusuundade sisupunkt sisaldab mõõdetavat tegevust. Praegu on aga selline tunne, et sissejuhatus oli olemas, aga tegevuste ülevaade iseenesest puudub. Aitäh!
|
|
Aseesimees Laine Randjärv
Aitäh! Ma palun kõnetooli Marko Pomerantsi Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni esindajana! Kaheksa minutit.
|
|
Marko Pomerants
Lugupeetud eesistuja! Head kolleegid! Loomulikult, Riigikogu liige on oma sõnavõttudes täiesti vaba, aga heale kolleegile Marikale tahan ma öelda, et seda kõnet saab veel pidada 12. märtsil, kui me seaduseelnõu 295 esimese lugemise siin saalis ette võtame.
Kui me vaatame maailma, siis võrreldes maailmaga on Eestis olukord täiesti igav ja meil tuleb sellest rõõmu tunda. Kui me vaatame näiteks kuritegevuse või organiseeritud kuritegevuse ohu hinnanguid maailma mastaabis, siis meile vaatavad sealt vastu sellised märksõnad nagu inimkaubandus, narkokaubandus, tulirelvad, loodusressurssidega smuugeldamine, kaubamärkide võltsimine, piraatlus, küberkuriteod või siis Euroopa kontekstis lisaks kelmused, sigarettide salakaubandus, võltsimine, relvakaubandus ja kõik see, mis saab toimuda internetis. Eesti oludes õnneks, kuigi puutumusi on, meil nii värvikat pilti ette maalida ei õnnestu. Jaa, kuritegevuse numbrid vähenevad ja kindlasti ei ole õigus eilsetel "ärapanijatel" oma saates, kus nad arvavad, et inimesi jääb nii väheks, et ka kvalifitseeritud kurjategijate arv väheneb ja seetõttu olukord paraneb sootuks kuritegevuse raugemise teed. Siin Neeme kurjustas, et tegelikult ei ole olemas ülevaadet muutustest ja minister rääkis rohkem n-ö kõnena mingit muud juttu. Ma küll julgen tunnustada Justiitsministeeriumi ja kõik, kes on käinud Justiitsministeeriumi kodulehte vaatamas, siis kriminaalstatistika erinevate uuringute kohta on olemas väga häid ülevaateid. Stiilinäitena võiks tuua ühe uuringu, mis puudutab meie kaasmaalaste kuritegevust näiteks Soomes, kus suudetakse olla kurjategijatena veidikene võimsamad, kui see rahvaarvu protsent Soome rahvastikust täna eeldada saaks. Aga selleks et käia naaberriigis kurja tegemas, ei pea seal ka tingimata elama.
Veel statistikast. Seesama Viljandi politseijuhtum on saanud ilmselt, ma ei tea, kümneid ja sadu klikke, aga vaadake nüüd sellest statistikast, mis on Viljandi maakonnas tegelikult juhtunud. Kui aastal 2010 registreeriti seal 1023 kuritegu, siis aastal 2012 üle 750. Tegelikult olukord on oluliselt paranenud. Tõepoolest, kui midagi soovida sellelt statistikalt, siis kindlasti lisaks sellele vähenemisprotsendile võiks olla ka n-ö vanade aegade võrdluseks võtta suhtarvud, kui palju siis 10 000 elaniku kohta üks või teine kuritegude liik on muutunud, sest teatavasti oleks mõistlik juurde panna ka demograafia, sest meie rahvaarv väiksemates maakondades muutub. Jah, ei ole põhjust võib-olla väga palju rõõmu tunda olukorras, kus meil on 50 tugiisikut välja koolitatud ja 56 isikut on seda tugiisiku teenust saanud, kindlasti me peaksime oma ressurssi mõistlikumalt kasutama. Ja üleüldse kindlasti jääbki suureks probleemiks endiste kurjategijate taasühiskonnastamine. Kui meil siin on olnud saalis riiklikult tähtsa küsimusena lähedaste omaabi küsimused või lähedaste hoolduse küsimused, siis ma ei ole kindel, et samasugune riiklikult tähtis teema tuleb kurjategijate taassotsialiseerumise küsimusena siia saali, aga mine sa tea.
Üks asi, millesse me kõik saame kindlasti panustada, Riigikogu liikmed, nagu me oleme, on õigusemõistmise olukorra parandamine ja selgitamine, mis on õiguse ja õigluse vahekorrad ja kindlasti erinevad kohtulahendid selles osas mõtlemisainet annavad, mis ei tähenda seda, et need ei oleks kaalutletud, läbimõeldud ja õiged ja lähtuvad sellest, mis faktidena välja tuua on. Muret on tuntud selle üle, et vargustest teatamine on ebapiisav ja kui suur see kõik oleks, kui tegelikult inimesed teataksid. Mina leidsin sellise vastupidise näite, mis mind kulmu kergitama pani. Pärineb see Virumaa Teatajast, 20. veebruarist sel aastal, kus uudise pealkirjaks on "Korterist varastati kaks kuldhammast". "Esmaspäeval varastati Rakveres Seminari tänava elumaja korterist 12 eurot ja kaks kuldhammast, omanik hindas kahju suuruseks 12 eurot". Nii et on tegemist teatamisega ja omanik ise, kuigi uudis räägib kuldhammaste vargusest, ei ole kuldhambaid pidanud millekski, küll on tal kahju olnud sellest 12 eurost.
Siin Neeme Suur kinnitas või kordas, et tundub, et õiguskomisjoni esimehel või õigemini, justiitsministril on hea suhe õiguskomisjoni esimehega. Ma julgen teile kinnitada, et mul on samasugune suhe ka õiguskomisjoni liikmetega, see kõik toimib sõbralikult ja koostöös, mis meie arutelusid puudutab.
Nüüd lõpetuseks, kriminaalmenetluse seadustiku loogikast, et siin on räägitud, et kokkuleppemenetlusi on väga palju. Aga ma tahan teile öelda, lugupeetud kodanikud, et see, mida seadusandja on tahtnud, seda on ka saanud. Kui siin 2000. aastate alguses kriminaalmenetluse seadustiku menetleti, siis see oligi tegelikult üks menetluse eesmärkidest, et üldmenetluste arvu vähendada. Muidugi on mul hea meel ka ministri optimismi üle, mis puudutab seda, et kohtunikud võiksid tegeleda veel enamate jälituslubade liikide järelevalvega. Aga ma arvan, et esimeses järjekorras tuleks panustada või võiks panustada sellesse, et meie erinevates kohtumajades ka oleks kohtunikud igapäevaseks kohtumõistmiseks olemas, olgu see Valgas või kusagil Ida-Virumaal. Nii et need eesmärgid või valdkonnad, mida selles ettekandes on esile toodud, on minu meelest asjakohased, maailm on komplitseeritud, peame arvestama sellega, mis meie ümber toimub nii Euroopa kui maailma tasandil ja koostöös, nii nagu minister soovitas, erakondadeüleselt läheme edasi, et Eestis oleks parem elada ja inimestel turvalisem. Aitäh!
|
|
Aseesimees Laine Randjärv
Suur tänu! Ja ma palun Reformierakonna fraktsiooni nimel kõnetooli Igor Gräzini! 8 minutit.
|
|
Igor Gräzin
Austatud proua esimees! Lugupeetud kolleegid! Kõigepealt ma juhiksin tähelepanu sellele, et me ei tohiks tänase ettekande puhul segi ajada kahte asja – on olemas materiaalõigus ja on olemas protsessuaalõigus ja kõik, mis puudutas siin jälitustoiminguid ja muid taolisi asju, on ikkagi seotud kriminaalprotsessi, konkreetselt siis eeluurimise ja juurdlusalaste toimingutega, mis ei ole tänase ettekande teema. Küll aga jah, ma olen nõus, et Prokuratuuri ja Kapo jälitustegevuses on olemas äärmiselt tõsiseid probleeme ja loodetavasti jõuavad nad siia saali ka pigem varem kui hiljem. Keskerakond tegi vastava eelnõu, praegu arutatakse seda Justiitsministeeriumis vastavas töögrupis. Nii et see on kahtlemata probleem, aga see ei ole tänase ettekande probleem.
Ma alustaksin tsitaadist, mida siit kostab üsna sageli: "Õigus või õiglus ei pea mitte ainult mõistetud saama, vaid ta peab ka õiguse ja õiglusena välja nägema." Ma arvan, et me oleme väga palju rääkinud sellest, et ta õiglusena välja näeks ja me oleme viimasel ajal väga vähe rääkinud sellest, et õigus peale selle, et ta näib õigusena, peab ka õigus olema. Ja vaat sellest ma nagu tahaksingi täna rohkem rääkida.
Paratamatult on niimoodi, et me kõik puutume kokku kõmuliste asjadega, maadevahetus – mis kestab Lunastaja, Õnnistegija maa peale tulemise aegadest ja nähtavasti lõpeb tema teise tulemisega, relvakaubandus Lõuna-Eestis, mille tulemusena kaks meest maha lasti, hulgikaklus Viljandis, tulistamine Türil, Tõstamaa õpetaja juhtum ja tavapäraseks-harjumuslikuks saanud korruptsioonikaasused Tallinnas, mis nähtavasti ka ei lõpe mitte kunagi. Muide, kui me õigusest räägime, härra van Rompuy on iga hetk saabumas, mis lihtsalt tuletas mulle meelde – euroaktivist Anna-Maria Galojani siirdumine oma suurele kodumaale on kahtlemata ka asi, millele me oleme pööranud tähelepanu. Mis kõiki neid asju ühendab? Kõigis nendes on meie õiglustunne riivatud ja kõik see on tinginud selle, et ajakirjandus on nendest asjadest palju kirjutanud, sageli erapoolikult ja kõige hullem, meil on kuidagi läinud niimoodi, et meie kriminaalõiguses on ajakirjandus saanud vaat et tähtsamakski kohtuorganiks ja kohtumõistjaks, kui ametlikult justiitsorganid. Formaalselt peaks kriminaalpoliitika olema erapooletu ja selleks me pöördumegi, nagu rääkis ka härra minister, teadlaste poole ja küsime nende käest, mida me kriminaalvaldkonnas peame tegema. Samas aga lugedes ajakirjandust, me saame aru, kui sotsiaalselt sensitiivne on kriminaalõigus, mis tähendab tegelikult seda, et kui me õigust ja õiglust otsime ja see on kodanike ja seadusandjatena meie ülesanne, peame me tegelikult rahva käest küsima, me peame küsima sellesama vabakonna käes ja arutama vabakonnaga koos, mis asi kuritegu üldse on. Mis asi on see, mis väljub meie igapäevasest arusaamisest õigusest?
Kui me võrdleme tänast kriminaalõiguslikku situatsiooni, näiteks aastaga 1995, kui me loeme Andres Anvelti suurepäraseid teoseid, siis me saame aru, et nood ajad olid lõbusad, aga nad olid ka üsna kohutavad. Ja sellega võrreldes me peame ütlema, et me riigina (ja see on kindlasti kõikide erakondade koostöös!) oleme jõudnud uude tsivilisatsiooni faasi. Seda lõbusat 1995. aastat, kus Hendriksoni küüru peal tulistati ja üks ohver ronis Emexi metallilattu surema ja teine põgenes politsei eest, ühesõnaga neid aegu enam tagasi ei tule ja Jumal tänatud! Nii et see on meie ühine saavutus.
Samas me täna mööname, et õiguskaitse ja õigusolukord kriminaalõiguse valdkonnas ei ole kaugeltki mitte selline, nagu me tahaksime. Siin mainiti seda, et me väga sageli ei usalda õiguskaitset (see on see varguse näide). On olemas tõeliselt latentsed kuriteod – altkäemaks, on olemas pseudolatentsed kuriteod – vägistamised ja vargused, kus me lihtsalt ei usalda oma õiguskaitseorganeid.
Omaette teema on vangla. Vangla seosed narko- ja alkoholisõltuvusega on tähelepanuväärsed ja vanglasüsteem nähtavasti ei tööta nii hästi, kui ta töötama peaks, et nendest sõltuvustest lahti saada. 3/4 retsidivistidest on opiaadisõltlased. Muide, seoses sellega, kuna vanglaülemast või -kuraatorist on viimasel ajal palju juttu (küll teises kontekstis), aga see ei olnud väga tark otsus, kui vanglatest viidi ära kondoomiautomaadid, reaalne tulemus on see, et HIV-positiivsete osa vanglapopulatsioonis on paraku kasvanud.
Kasutan juhust, et öelda aitäh väga paljudele oma kaaskodanikele-abipolitseinikele, lihtsalt aktiivse hoiakuga kaaskodanikele, kes teevad kõik endast sõltuva selleks, et kurjategijatel ei oleks meie hulgas kohta. Aga nad peavad teadma, et mitte ainult nende entusiasm ei hoia kuritegevust all, vaid ka riigi süstemaatiline ja teadlik poliitika. Objektiivselt me peame täna küsima, mis asi on kuritegu ja vastavalt sellele ka oma kriminaalpoliitikat jätkama. Tekivad uued koosseisud – narko, lapsporno, digipiraatlus, kõik võimalikud muud väljakutsed, mis on omased 21. sajandile. Võib-olla millegi kohta me võiksime öelda, et ah, tühja sellest, see ei ole nii tähtis kuritegu, et kogu meie kriminaalrepressiooni aparaati sellele kaasata. Ma arvan (sellele viitas ka minister), et tõenäoliselt üks kõige tähtsamaid kriminaalpoliitilisi – ma just ütlen kriminaalpoliitilisi – töid, mis meil ees seisab, on nähtavasti ka kogu meie kriminaalseadusandluse ja kriminaalkuriteo koosseisude revisjon, et me saaksime aru, mis ikkagi on meie õiglustunde seisukohalt kuritegu ja mis järsku on nii või teisiti pahandus, mille peale me riigiressurssi raiskama ei peaks. Aga aitäh kõigile!
|
|
Aseesimees Laine Randjärv
Suur tänu! Käesolevaga oleme lõpetanud "Kriminaalpoliitika arengusuundade aastani 2018" 2012. aasta täitmise aruande arutelu ja Riigikogu seoses sellega otsust vastu ei võta.
|
|
|
« Eelmine
|
Järgmine »
|
|
|