Riigikogu

» Stenogramm » Neljapäev, 13. detsember 2012

XII RIIGIKOGU STENOGRAMM

IV ISTUNGJÄRK

Neljapäev, 13. detsember 2012, kell 10:00

Toimetatud


	10:00 Istungi rakendamine
1.	10:07 Veeseaduse ja maksukorralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu (319 SE) kolmas lugemine
2.	10:08 Riigikogu otsuse "Hasartmängumaksust toetuste määramise nõukogu liikme nimetamine" (327 OE) esimene lugemine
3.	10:13 OTRK: Omastehoolduse olukorrast, selle mõjust majandusele ning moraalsele keskkonnale



1. 10:13 OTRK: Omastehoolduse olukorrast, selle mõjust majandusele ning moraalsele keskkonnale

Aseesimees Jüri Ratas Nüüd me liigume edasi kolmanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni algatatud olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Omastehoolduse olukorrast, selle mõjust majandusele ning moraalsele keskkonnale" arutelu. Head ametikaaslased! Lubage enne arutelu algust mul lühidalt tutvustada ka selle arutelu korda. Tulenevalt meie kodu- ja töökorraseaduse §-st 153 määras Riigikogu juhatus Sotsiaaldemokraatliku Erakonna ettepanekul olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutamisele järgmise korra. Kõigepealt on Tartu Ülikooli dotsendi Jüri Kõre ettekanne kuni 20 minutit, seejärel on küsimused ja vastused kuni 20 minutit. Pärast seda on Tiina Kangro ettekanne kuni 20 minutit, küsimused-vastused kuni 20 minutit. Pärast seda on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni liikme Helmen Küti ettekanne kuni 20 minutit ja küsimused-vastused samuti kuni 20 minutit. Riigikogu liige võib selle päevakorrapunkti raames esitada kõigile ettekandjatele kokku kuni kaks suulist küsimust. Siis tulevad läbirääkimised, sõnavõttudega võivad esineda kõik Riigikogu liikmed, fraktsioonid ja komisjonide esindajad. Ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni palvel teen Riigikogule ühtlasi ka ettepaneku, et kõigepealt esineksid sõnavõttudega fraktsioonide esindajad. Arutelu lõppemisel Riigikogu otsust vastu ei võta. Ühtlasi on teinud algatajad ka ettepaneku pikendada vajadusel istungi tööaega päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14.00-ni. Vaatame seda, head ametikaaslased, töö käigus, kui see vajadus tekib, siis viime selle hääletuse ka läbi. Alustame oma päevakorrapunkti menetlemisega. Ma palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks Jüri Kõre. Palun!

Jüri Kõre Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed ja külalised! Ma tänan teid selle võimaluse eest teie ees esineda ja ma alustan kohe tekstist. Mul on hea meel, et Riigikogu seda probleemi näeb. Tegemist on sellise varjatud teemaga. Need inimesed, kes on kodus hooldusel ja ka need, kes hooldavad, ei ole igapäevaselt huvi ja tähelepanu all, aga samas nende roll Eesti hoolekandes tervikuna on äärmiselt oluline. Miks? Kas või lihtsalt statistilisel põhjusel, nende hooldada on 17 000 Eestimaa inimest. See on suurim grupp hoolekande sees, mida me käsitleme ühe teenusesaajana. Teine moment, miks see teema on oluline, et kahtlemata igal lähenemisviisil on omad nõrkused ja tugevused ja protsesside osaledes ja neid juhtides on võimalik nõrkusi pehmendada või leevendada ja tugevusi tugevdada. Järgmine moment, tegelikult see süsteem, mida omavalitsused haldavad, määrates hooldajaid ja teostades hooldajate tegevuse üle kontrolli niipalju kui seda tehakse, see on ainult üks osa, see on formaliseeritud süsteem, nähtav süsteem, kus osapooled on teada ja kirjas, selle kõrval eksisteerib täiesti mitteformaalne süsteem, kus need hooldussuhted ei ole kuidagi kirja pandud, sätestatud, hooldajatoetust ei maksta, need on inimestevahelised kokkulepped. Ja viimasena sisuliselt on siiski hooldus ja sealhulgas ka omastehooldus jagatud vastutus, seal ei ole 100%-list vastutust ühe isiku, näiteks selle formaalse hooldaja peal, vaid eri osapooled peavad tegema koostööd. Sotsiaalhoolekanne saab tihti kriitikat sellises hästi lihstas vormis, et varsti on meil pooled eakad inimesed puudega ja teine pool on puudega inimese hooldajad ja süsteem on kontrollimatu. Siin on kaks rida numbreid, esimesed numbrid näitavad raske ja sügava puudega inimeste arvu dünaamikat. Need on need, kellel põhimõtteliselt oleks õigus saada hooldaja. Seda süsteemi haldab kahepeale hoolekanne ja meditsiin. Edasiste otsustuste tegemise aluseks on valdavalt meditsiiniline diagnoos, aga lõpliku otsuse puudest teeb tõesti hoolekandesüsteem, Sotsiaalkindlustusamet. Hooldajate süsteemi haldab täielikult sotsiaalhoolekanne. Need on kohalikud omavalitsused. Ja kui me vaatame hooldusel olevate inimeste ja hooldajate numbri dünaamikat, siis see on langev number. Ma julgeks väita, et see süsteem on paremini kontrolli all ja juhitud kui esimene süsteem. Ma paluks sotsiaalhoolekande kriitika suhtes olla mõnikord natuke tagasihoidlikum. Mitte alati, aga siiski paljudel juhtudel see süsteem suudab hallata oma tegevust. Minu väide, et me siiski ei tunne kogu tervikut, see on 2009. aastal Tallinna Linnavalitsuse ja Tartu Ülikooli tellitud uuring. Uurimisobjektiks olid tööealised puuetega inimesed – see on ainult üks osa sellest koduhooldusest. Me näeme siis – esimene rida ja protsendid, 18,2%, need on inimesed, kes on formaalsel hooldusel, kellele on koduhooldaja määratud Tallinna Linnavalitsuse poolt. Teine rida, 2,6%, need on omavalitsuse professionaalsed hooldajad, kelle töö maksab ka kinni kohalik omavalitsus. Edasi tuleb selline hooldus, kus on tinglikult erasektor, baseerub inimestevahelistel suhetel, ja 3,2% hoodlus, mille eest makstakse tasu, aga seda tasu maksab teenuse saaja ja 10,7%, kus on mitteametlik hooldaja, naaber, sugulane, kes tahes, kes ei ole ole formaliseeritud, pole mingit lepingut ja ka tasu ei maksta. Me näeme, et umbes 2/3 süsteemist on formaliseeritud ja me hästi või halvasti tunneme seda ja 1/3 tegelikult on formaliseerimata. Mis ma tahan sellega öelda? Ma tahan sellega öelda, et tegelikult meie ühiskonna ja inimeste vastutus eakate ja puuetega inimeste eest on siiski täiesti olemas ja kui ei ole võimalik asju formaliseerida ja ei ole võimalik nii-öelda kolmandatest allikatest seda teenuse osutamist rahastada, siis siiski tehakse seda ise. Me võiksime olla täiesti optimistlikud oma ühiskonna ja selle sidususe suhtes. See on täiesti olemas ja toimib. See on natukene vana pilt, see on ühe valla sotsiaaltöötaja lõputöö järeldused, kus ta hindas kaks aastat pärast seda, kui hooldaja määramise ja hooldajatoetuse maksmise kohustus anti üle kohalikule omavalitsusele, millised on probleemid nende kolme osapoole seisukohast, kes asjade sees on. Kõigepealt puudega isik või hooldatav, siis hooldaja ja kohalik omavalitsus. Tänaseks päevaks on loomulikult asjad liikunud edasi, pilt on muutunud mitmekesisemaks ja kokkuvõttes öeldes paremaks, aga osa muresid on ikkagi lahendamata. Näiteks informatsiooni puudumine on hoolekandes igavene probleem ja seda ei saa kunagi sajaprotsendiliselt lahendada, kõikide inimeste informatsioonivajadust rahuldada, mis ei tähenda seda, et me ei peaks kogu aeg süsteemi arendama, kasvatama ja uusi kihte sinna juurde lisama. Paljudel juhtudel on hooldajad eakad inimesed. See on tüüpiline pilt, et hooldatav on 90-aastane ja hooldaja on 70-aastane ja see 70-aastane paljudel juhtudel tänapäevaseid infokanaleid ei kasuta, Interneti-põhist infot ei saa jne. Aga mis on hooldatava seisukohast kõige olulisem probleem, et tema igapäevased vajadused on rahuldatud, aga ta on siiski suhteliselt kinni oma kodus, ta on ühiskonnast eraldatud ja selles mõttes pilt ei ole sageli väga palju parem sellest situatsioonist, mis on siis, kui inimene on hooldekodus. Ka hooldekodus olevate klientide puhul on sama probleem ehk teiste sõnadega, seotus ühiskonnaga, tugiteenused, mida ka peaks korraldama kohalik omavalitsus, ei ole piisavalt arenenud ja see mõjutab nii inimeste üldist seisundit kui ka tegelikult seda elukvaliteeti ja -viisi. Nüüd, mitteformaalse hoodaja või omaste hooldaja poolt on väga oluline koolitus, info, teadmised jne. Seesama 70-aastane hooldaja – ta ei pruugi olla elu jooksul probleemiga üldse kokku puutunud. Näiteks eriti keerulises seisus on mehed. Paraku on hooldusel sooline aspekt, kes ei ole tegelenud väga palju lastega ja ei ole varem ka ühegi teise eaka inimese hooldamisega kokku puutunud ja siis peab hakkama tegelema abikaasa probleemidega. See on suhteliselt raske situatsioon. Väga oluline on professionaalne ergonoomika alane koolitus, kuidas seda tehakse, selle kvaliteedi üle on tihti nõrk kontroll ehk teiste sõnadega see, mida peaks saama ja mida lubatakse, ei jõua inimesteni pärale. Ja see sama ergonoomika koolitus ei puuduta ainult seda hooldatavate kihti, vaid selle vajadus on hästi lai. Seda vajavad väga paljud hoolekande valdkonnas töötavad inimesed ja ka meditsiiniinimesed. Näiteks, kui me räägime veel hoolekandeteenustest, siis isikliku abistaja teenus, mille puhul täpselt seesama koolitus on sama vajalik ja on problemaatiline. Hooldajate puhul on väga kriitiline teema puhkuse puudumine. See on selline vastuoluline situatsioon – hooldajad on ühelt poolt väsinud ja teiselt poolt paljudel juhtudel nad ei taha astuda sellist sammu, et anda oma perekonnaliige lühemaks või pikemaks ajaks hooldusasutusse. See on väga keeruline situatsioon, kus kolmas osapool, sotsiaaltöötaja peab aitama kaasa sellise ratsionaalse otsuse langetamisele. Mis puudutab kohalikku omavalitsust, siis siin on probleemide hulk hästi lai, alates sellest suhtumisest, mis valitseb poliitilisel tasandil stiilis, et kui me oleme hooldaja määranud, siis probleemid on lahendatud ja edasi meil ei ole antud inimeste muredega aktiivselt ja igapäevaselt vaja tegelda, kuni rahani, mille kohta mõnikord mõnes uuringus huvitaval kombel tuleb välja, et sotsiaaltöötajad ütlevad, et raha ei ole probleemiks, kui esitatakse abstraktne küsimus, mis takistab hoolekande arendamist, aga tegelikult igapäevaselt on see probleem olemas. Nüüd, selline raamistik või taust, mille raames see hoolduse seadmine ja korraldamine toimub, selle üldiseks raamistikuks on perekond ja perekonnaseadus ja meil on väga pikka aega perekonnaseaduses hoolduskohustus olnud sätestatud ühtemoodi. Meie naabrite juures on olukord tänapäevastatud ja seda vastutust on jagatud perekonna ja kogukonna vahel suuremal määral kui Eestis. Ühelt poolt me peame tunnistama, et perekonnaliikmete omastehoolduse kasutamine on meie oludes paratamatu ja otstarbekas, teisalt me peaksime üle minema teatud käsitluse muutusele. Ma olen tinglikult nimetanud seda sunnimudeliks, mis ei kõla väga hästi, aga sisuliselt niimoodi on seaduses sätestatud, sellel koostöö mudeli suunas. Suure hulga osapoolte aktiivne osalus ja koos tegutsemine. Ma olen seda meelt, et ühelt poolt tehes eri osapooltega koostööd, ei tohi me sugugi loobuda eravastutusest, indiviidi vastutusest. Minu arusaamise järgi, kui toimuvad diskussioonid erakindlustuse ja selle laiendamise üle, keskendutakse mõnikord natukene valesti. Tavaliselt läheb see mõte raha toomisele erakindlustusest meditsiini. Mulle tundub, et see ei ole tõhus tee, sest me ei suuda meditsiini erakindlustuse kaudu tuua piisavalt raha, et süsteemi olulisel määral muuta, küll me saaksime hoolekandesse seda raha tuua hoolduskindlustuse läbimõtlemise kaudu, ja kui see läbimõtlemise tulemus on selline, et süsteem on otstarbekas, selle kehtestamise kaudu. Me peame arvestama seda, et selle perioodi jooksul, kus meil on toiminud hoolduse sunnimudel, on ühelt poolt muutunud majandus ja majanduse soovid ühe olulisema majandusteguri tööjõu, töötajate suhtes. Meil on ühe töötajaga perekonna asemele asunud kahe töötaja perekond, samal ajal erineva positsiooni tõttu majanduses erinevate palkade tõttu on need teenuse osutajad väga diferentseerunud. Nagu ka ühiskonnas on meil tinglikult jõukamad ja vaesemad kodanikud, nii on ka jõukamad ja vaesemad hooldusüksused. Kui on tegemist sellise situatsiooniga, kus on tegemist vaese hooldatava ja vaese hooldajaga, siis on probleemiks tänapäevase elukvaliteedi kindlustamine, aga sisulises mõttes ka selle hoolduse kindlustamine. Kohalik omavalitsus peab kontrollima hoolduse kvaliteeti ja tal on väga raske esitada nõuded hooldusele, kui leibkond, kus hooldus toimub, on väga väikese sissetulekuga, sest tegelikult mitte sugugi alati see ressurss, mis on käsutada ja mis on lisatud riigi poolt, ei võimalda kvaliteetset hooldust. Teiselt poolt me peame arvestama ka seda, et perekond on muutunud. Naiste haridustase on meil väga hea, eks ole, väga kiiresti tõusnud, aga see mõjutab naiste suhtumist, mida nad tahavad teha ja mida nad ei taha teha, ja nende huvi ja soov vastutada hoolduse eest väheneb. Abielusuhete muutus, vabaabielu ehk teiste sõnadega nõrgenevad partnerlussuhted mõjutavad seda situatsiooni. Noorte tööealiste inimeste ränne vähendab potentsiaalsete hooldajate hulka, sest distantsi tagant seda asja teha on väga keeruline. Täpselt samuti väärtushinnangute muutus, mis on muidugi hästi keeruline ja pikaajaliselt mõjutatav teema. Me peaksime otsima arengut, edasi liikumist selles tees, mille keskmes on kogukonna hoolduse mõiste, see on see käsitlus, mis tänapäeval Euroopa Liidus ja Euroopas on keskmes. Euroopas toimub nn teine institutsioonidest väljumise laine. Esimene laine toimus 1970. aastatel, kus eelõige psüühiliste erivajadustega inimesed tulid hooldusasutustest välja kogukonna hooldusele, tänasel päeval tehakse pingutusi selle nimel, et tuleksid tavalistest hooldekodudest inimesed koju ja siis kodus osutatavate teenuste kaudu nende toimetulekut kindlustada ja omaste hooldus on üks osa sellest, üks variant sellest kogukonna hooldusest. Ja see pilt, sellega ma püüan ka teile tõestada, et kohalikud omavalitsused suhtuvad vastutustundlikult sellesse töösse, mida nad teevad. Siin on näha erinevate teenuste dünaamika, kuidas klientide arv on liikunud. Alumised kaks numbriterida, kõige madalam teenust tase on need teenused, mis on kallimad, see on Tartu linnas hooldekodus olevad inimesed ja teiselt poolt on linna rahastatud koduhooldusteenuse saajad. Keskmine rida näitab päevakeskuse teenuse kasutajaid, see on märkimisväärselt odavam teenuse viis. Tõsi, päevakeskus kui hooldusasutus vajab paremat lahtimõtestamist. Ta tänasel päeval on eelkõige institutsioon, mis seob inimesi ühiskonnaga, on tegevuskoht, kus saab teha üritusi, koosolekuid, kultuuri jne, otseseid hoolekandefunktsioone on tal vähemal määral. Kas neid hoolekandefunktsioone peaks olema rohkem või kui palju, ei hakka ma praegu arutama, aga ta ei ole 100%-line hooldusasutus ja ei peagi seda olema, aga küsimus on, kas seda hooldusfunktsiooni ei võiks olla rohkem. Viimane, kõige kõrgem rida on needsamad omaste hooldusel olevad isikud. Nagu te näete, nii nagu üldiselt, nii ka Tartu linnas see rida on langenud. Me käsitleme seda ressurssi, mida riik meie kätte annab. Ressurss tuleb riigieelarvest ja meie seda jagame laiali, me käsutame seda vastutustundlikult. Millised on võimalused kohaliku omavalitsuse tasandil? Igavene võimalus on informatsiooni ja õiguste ja võimaluste parem andmine ja omastehooldajate esmane koolitus. Tõsi, ei ole mingit mõtet otstarbekust selleks, et üksik omavalitsus selle teemaga tegeleks eraldi. See võiks olla mingi üldisem süsteem. Ka see, et kellelgi on olemas koolitusluba, nagu ma eelneva näite tõin, ei taga, et tulemus on teenusesaajate jaoks rahuldav. Ka see koolitus peab olema paremini kontrollitud. Teiseks, meil on olemas omastehooldajate põlvkond, kes on saanud praktilise kogemuse oma perekonnaliikme hooldamisega ja kes üldjoontes teavad, kuidas see asi toimib. Teistes riikides kasutatakse neid hoolduse tugiisikutena, nad aitavad uutel hoolduse kohustusega inimestel teemasse sisse elada. Nad on toetajad, nad on koolitajad, neid nimetatakse eri nimetustega, aga põhimõtteliselt see teenus, mida nad teevad, on kogemusnõustamine. Kolmas moment on selle süsteemi parem sidumine. Miks jällegi ühe kohaliku omavalitsuse pingutusest alati ei piisa? Sellepärast et ühes kohalikus omavalitsuses ei pruugi olla süsteemi kui tervikut. Võivad olla ühed lülid, ühes on päevakeskus, teises hooldekodu, kolmandas mingi muu institutsioon. Nendel kõikidel tasanditel on olemas oma kompetents ja kui me ei pea hoolduse seisukohalt alati hooldekodu kõige otstarbekamakss (hooldekodus on tegelikult kõige suurem, kõige kõrgema kvaliteediga kompetents, seal puututakse kokku nii hooldusetehnikatega, sotsiaalsete küsimustega, meditsiiniküsimustega jne). Selle tõttu hooldekodu kui süsteemi juhtlüli me ei tohiks alahinnata. Ma saan aru, et ma pean kokku võtma?

Aseesimees Jüri Ratas Mitu minutit te soovite?

Jüri Kõre Ühe minuti. Kohaliku omavalitsuse ülesed võimalused on täiesti olemas. Esiteks, me peaksime siis sellisel kontseptuaalsel tasandil tunnistama ja kokku leppima seda, et hoolduse ja abi vajadus on erinev ja omastehooldus ei ole mõnikord piisav tänapäevase elukvaliteedi kindlustamiseks. Paljudel juhtudel ta on, aga mitte kõikidel juhtudel. Teiste sõnadega omastehooldus ei ole hoolduse tipp või lõpp, sellele on vaja paljudel juhtudel lisada teisi kõrgemaid ja keerukamaid kihte. Hooldust lihtsustavate hooldus- ja abivahendite kasutamise praktiline koolitus. Meil on olemas kõik need invaabivahendite rentimise ja müügi keskused. Seal on olemas toredad kataloogid, põhimõtteliselt on kõik olemas, kui vaja. Aga see praktilise kasutamise oskus on niru. Ma alahindasin, kas ma ühe minuti saan veel? Järgmine, üleriigiline organisatsioon. Mõnedes riikides on sellised üleriigilised organisatsioonid, mis liidavad miljoneid inimesi, näiteks Inglismaal, ja nad täidavad just seda infovahetuse, praktilise koolituse, tugiisikute võrgustiku osa. Meil on see organisatsioon üksikute mittetulundusühingute näol tekkimas, aga ta ei ole kujunenud võrgustikuks. Puudega, ratastoolis inimestel on väga palju juriidilisi ja majanduslikke takistusi on oma eluruumi kohandamisega, majast väljapääsemisega jne. Formaalselt on see pandud kohaliku omavalitsuse õlgadele, aga tihtipeale ei ole see jõukohane. Siin on vajalik mingi koostöö. Edasi siis paljud süsteemid, mis tänasel päeval on lokaalsed, tegelikult on efektiivsed üleriigiliselt. Me peame arvestama ka hoolekande puhul süsteemide efektiivsust, mitte seda positiivset momenti, mis tuleneb kliendi lähedusest ja detsentraliseeritusest. Näiteks invatakso teenus, hädakutsungi süsteemi teenus. Väga paljudes riikides, kus omavalitsused on tugevad, arendatakse seda omavalitsuse teenustena, näiteks Soomes, kus suur osa hoolekandevastutusest on omavalitsusel, on invatakso teenus regionaalne, omavalitsuse ülesanne. Need on hästi sellised minimaalsed asjad, mida me saame teha süsteemi edasiarendamiseks, ilma seda lõhkumata, rikkumata, kardinaalselt ümber korraldamata. Ma tänan heatahtliku suhtumise eest!

Aseesimees Jüri Ratas Mina tänan teid väga hea ettekande eest! Meil on ka küsimusi. Maret Maripuu palun!

Maret Maripuu Aitäh! Austatud ettekandja! Lubage kõigepealt tänada väga sisuka ettekande eest! Tahaks teie mõtteid veel kuulda. Üheks suurimaks probleemiks on minu arvates teenuste väga ebaühtlane kättesaadavus ja ka kvaliteet. Sotsiaalministeerium on pikka aega püüdnud seaduse raames ära kirjeldada erinevate teenuste miinimumstandardid, kuid seadus pole Riigikokku jõudnud, sest omavalitsustega ei ole suudetud ühist keelt leida. Olles ise ka omavalitsuse taustaga, mis oleksid teie soovitused, et ikkagi seaduse tasemel saaks paika see miinimumstandard, et abivajajad teaksid, mida oleks neil õigus oodata? Aitäh!

Jüri Kõre Vastus oleks ühelt poolt lihtne, aga teiselt poolt väga keeruline. Et anda mõlemale osapoolele, nii teenuse vajajale või teenuse õigust omavale isikule kui ka teenuse osutajale ehk kohalikule omavalitsusele kindlus, et teenust on võimalik osutada, et ressurss on selleks olemas. Ehk hästi lihtsalt öeldes, et raha on olemas. See ei tähenda alati seda, et peab raha kohalikule omavalitsusele juurde andma, aga need päris head analüüsid, mis meil omavalitsuste võimekuse hindamiseks praegu toimuvad, peavad minema järgmisele tasemele. Kohaliku omavalitsuse tasandil hoolekannet analüüsides peab olema näha, kas sisuliselt raha on teatud miinimumhulga miinimumkvaliteediga teenuste osutamiseks olemas või mitte. Et kuidas see rahakasutus kohaliku omavalitsuse eelarves erinevate sektorite vahel on toimunud. Ma ei ütleks, et see töö, mida Sotsiaalministeerium on teinud nende miinimumstandardite kirjeldamisel, on kasutu olnud. Ka Tartu linn, mille olusid ma suhteliselt hästi tunnen, kasutab sisuliselt oma teenuste defineerimisel neid definitsioone, mis ministeerium on kirja pannud.

Aseesimees Jüri Ratas Kajar Lember, palun!

Kajar Lember Aitäh, hea juhataja! Aitäh ka sellise hea praktilise vaatega ettekande eest! Omastehooldus on meil täna hästi palju suunatud perekonnapõhisusele ja oma lähedaste hoidmisele või hooldamisele. Iseenesest on seal ühelt poolt see probleem, et tänu sellele on seal ikkagi kaudselt saamata jääv tulu riigi poole peal, et kui see hooldaja tööl käiks, võib-olla ta teeniks riigile palju tulu. Teine pool on aga ka see, et hooldaja saab tulevikus ju väga väikest pensioni, sest see 19- või 25-eurone toetus ei anna talle tulevikus endale sissetulekut. Milliseid soovitusi te siin sotsiaalteadlasena ise näete, et sellest ringist välja tulla?

Jüri Kõre Tegelikult see probleem, et hooldusel on teenuseosutaja vaatenurgast mõju tema tulevasele situatsioonile, see on laiem, see ei puuduta ainult omastehooldajaid. Ma tõin siin ühe näite isikliku abistaja teenusest, kus need teenuseosutajad vajavad samasugust koolitust nagu omastehooldajad. Ka isikliku abistaja teenuse osutajad tihtipeale töötavad niimoodi, nende tööajaarvestus on tunnipalga alusel ja see tööajaarvestus ei anna alati miinimumpalka kokku. Teiste sõnadega ka neil ei ole neid sotsiaalkindlustuse garantiisid, pensionigarantiisid jne. Mis puudutab omastehooldust, siis omastehoolduse süsteem garanteerib inimesele, kellel muud tegevust, osal on ju põhitöökoht, nad teevad tööd, aga kui seda tööd ei ole, siis neile kindlustatakse pensionipunktid miinimumpalga alusel. Neile see miinimum kindlustatakse, nad ei ole täielikult kindlustamata, pigem on küsimus pensionipunktide kaalus ja pensionisüsteemis. See miinimumtasemel kindlustus annab väga väikesed garantiid tulevikus. Ma ei julgeks nüüd öelda, hästi lihtne oleks öelda, et suurendame neid garantiisid. Eelkõige ongi ju küsimus selles, et otsesed garantiid, hooldajatasu ja pensionigarantiid, tegelikult nende vahel on ju ka tohutu lõhe. Hooldajatasu iseenesest on hästi madal ehk seda tegevust on hinnatud väga madalalt ja me ei saa öelda, et me viime nüüd selle pensionikindlustuse hüppeliselt kõrgemale. Need asjad peaksid olema tasakaalus omavahel.

Aseesimees Jüri Ratas Jaan Õunapuu, palun!

Jaan Õunapuu Aitäh! Hea ettekandja! Ma tänan ka teid selle väga põhjaliku ja hea ettekande eest, mille te meile tegite! Peab ütlema, et ühiskonnas on see väga valus teema. On need siis hooldekodutöötajate madalad palgad või hooldekohtade puudus mõnes Eesti maakonnas. Olen ise seoses mulle väga lähedase inimesega hoolekandeprobleemidega lähedalt kokku puutunud ja olen ka kuulnud seda, kuidas inimesed, just hooldekodudes, räägivad sellest, et jah, me ei saa oma hooldatavat hooldekodusse tuua sellel lihtsal põhjusel, et meil ei jätku selleks raha. Pole ka teadmata see, et teatud majandusraskuste puhul tuuakse inimene hooldekodust ära. Mis te arvate, milline võiks olla siis ühiskonna ja riigi roll, et see probleem saaks lahendatud? Aitäh!

Jüri Kõre Ma arvan, et me tervikuna sellest detsentraliseeritud hoolduse mudelist, mis meil praegu on, ei loobu, sellel on siiski oma väga suured plussid. Aga nii nagu kolleeg Maripuu juhtis tähelepanu, me peame ühtlustama seda tegevust, me peame looma mehhanismid, mis seda tegevust ühtlustavad. Mõningatel juhtudel siis konkreetsetele omavalitsustele karmimate nõudmiste esitamine, mõningatel juhtudel ressursside juurdeandmine ja nii edasi. Ja seesama jagatud vastutuse mudel, mida ma nimetasin, peaks olema see alus. See kõlab nagu hästi keeruliselt või halvasti, jagatud vastutus tähendab ju mõnes mõttes, et ei kellegi vastutus, alati on hea, kui on ühe isiku vastutus. Aga me oleme tervikuna oma hoolekande niimoodi üles ehitanud, et meil on teatud vastutus riigil, meil on teatud vastutus omavalitsustel, perekonnal, ja järjest rohkem me räägime seda ka, et isiku enda vastutus peaks olema suurem. Isiku enda vastutuse suurendamise ühe võtte, hoolduskindlustuse ma pakkusin ka välja. Ma olen nõus teiega, et neid juhtumeid on, mida te nimetasite, et omaksed võtavad hooldekodust inimese ära, kuna nad ei suuda maksta. Paraku see on veel paremini mõistetav juhtum, on ka selliseid juhtumeid, kus kohalik omavalitsus lõpetab omapoolse teenuse rahastamise, sest osal juhtudel vastutus selle summa eest on kohalikul omavalitsusel. Ka selliseid juhtumeid on olemas. Kuni konkreetne isik ei suuda meil kinni maksta kogu hoolduse kulu, mis institutsioonis teenuse osutamiseks on vajalik, see jagatud vastutus on ja jääb kehtima. Kohalikud omavalitsused siiski mõnikord käsitlevad seda perekonnaliikmete omavastutust paindlikult, et nad toetavad konkreetseid peresid või konkreetseid isikuid erineval määral, alates sellest, et kogu vahe isiku pensioni ja hooldekodukoha hinna vahel kaetakse omavalitsuse eelarvest, et see kaetakse osaliselt, mingis väikses puuduolevas osas. Aga seda paindlikku käitumist kõik omavalitsused ei taha, ei suuda, mis tahes põhjustel ei rakendata. Aga see levib ja areneb.

Aseesimees Jüri Ratas Jaak Allik, palun!

Jaak Allik Lugupeetud ettekandja! Andke andeks, ma ei ole eriti kursis selle probleemi juriidilise taustaga. Kui me räägime koduhooldusest, siis mul tekib küsimus, kas üldse ja kui, siis millal kohalikul omavalitsusel tekib kohustus sellist teenust osutada nagu koduhooldus või see sõltub omavalitsuse enda heast tahtest. Ning mille järgi määratakse need tariifid, kui palju see üldse maksab ja kui palju sellest inimene omalt poolt peab maksma?

Jüri Kõre Tariif on lihtne, see on kulupõhine teenus. Teiste sõnadega, kui on optimaalne hulk hooldatavaid, siis see teenus on omavalitsuse jaoks odavam. Ja kui on väike omavalitsus, väike arv koduhooldusel olevaid inimesi, siis see hind on ka kõrgem. Põhimõtteliselt kehtib seesama perekonnaliikmete vastastikuse ülalpidamise kohustus ja kui hooldust vajav inimene elab perekonnas, siis seda teevad perekonnaliikmed. Kui perekond ei ela isikuga koos, aga elab samas linnas või ligiduses, siis omavalitsus leiab, et ta on võimeline seda kohustust täitma ja seda omavalitsuse poolt tasutavat teenust ei osutata. Sel juhul on võimalik seda tasu eest osta kas samalt omavalitsuse teenuseosutajalt, omavalitsuse asutuselt või on ka erastruktuurid. Näiteks ma tean päris kindlasti, et Tallinnas ja Tartus eraõiguslikud isikud pakuvad koduhooldusteenust. Aga see ei ole väga laialt levinud, sest ka selle hind on inimeste jaoks liiga kõrge. Näiteks Tartu linna asutus Kalda Päevakeskus oleks võimeline seda osutama, oleks võimeline seda osutama mõnevõrra odavamalt kui eraõiguslik isik, aga seal on küsimus konkurentsis erasfääriga: kui moraalne on konkureerida odavama hinna kaudu erasfääriga? Aga samas laiendab see teenusesaajate ja toime tulevate inimeste hulka.

Jüri Ratas Mailis Reps, palun!

Mailis Reps Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea ettekandja! Kõigepealt aitäh väga hea ülevaate eest ja heade vastuste eest! Mul on natuke laiem küsimus, aga kuna te Tartus olete ka täidesaatva võimu otsuste juures, siis te kindlasti oskate vastata. Kui me vaatame oma puudega laste või erivajadusega laste kasvamise lugu, siis me oleme üsna tublid olnud, loomaks neile erinevaid lasteaiavorme, erineval tasemel on meil olemas koolisüsteem ja julgen kiita, et meie eripedagoogid on väga hea professionaalse haridusega. Ja lõpuks me jõuame veel lisa-aastani ja kui see noor inimene saab 17-18, siis tegelikult sealt mitte midagi ei järgne, välja arvatud kaks noortekodu. Mis on teie ettepanek Riigikogule: kuidas me läheksime sealt edasi? Aitäh!

Jüri Kõre Ma usun, et varem või hiljem peab Riigikogu hakkama muutma ja edasi arendama sotsiaalhoolekande seadust. See on just õige koht, kus vaadata üle selliste teenuste nimekiri. Ma korrigeeriksin seda pilti. Tegelikult siiski ka peale erilasteaeda ja peale erivajadustega laste kooli või klassi on siiski teenuseid olemas. Me teame Raplamaal Camphill küla, siis Põlvamaal Maarja küla. Praegu Maarja kooli vanemate grupp arendab Päikeseküla projekti Aaslava vallas Tartu ligidal, see peaks olema järgmine, kolmas küla. Nad väga loodavad koostööle nii omavalitsuste kui riigiga. Näiteks Maarja külas ei ole ühtegi maja, mis oleks täielikult üles ehitatud Eesti riigi vahenditega. On küll Eesti Maja, mis on Eesti eraisikute vahenditega üles ehitatud ja sealsamas Maarja kooli kõrval Tartus töötab tugikeskus, kus käivad just koolist väljakasvanud inimesed. Aga koolisüsteem on meil ju üles ehitatud selliselt, et ka erineva raskusastmega puudega lastele on selles koolis koht. Koolisüsteem ja hariduskorraldus on meil ühiskonna tähelepanu all olnud ju pikemalt ja rohkem, eks ole, ja seal on asjad viidud mingi tervikuni, kus on koht ka erivajadustega lastel. Me peame sotsiaalhoolekandesse suhtuma sama tõsiselt ja sama lähenemisviisiga, et selles oleks nendele lastele koht.

Aseesimees Jüri Ratas Eiki Nestor, palun!

Eiki Nestor Aitäh! Jätkates seda mõttevahetust, mis sul oli Maret Maripuuga, ju neid hooldustasemeid oleks lihtsam ühesugusele tasemele viia, kui selleks oleks küllaldaselt raha. On sul peast välja öelda numbreid, kui suur on näiteks Eestis ja ka meie naabrite juures see osa kuludest, mida avalik sektor kinni maksab, ja see osa, mida võib omaosaluseks nimetada?

Jüri Kõre Mul ei tule nii äkki see number ette. Ma ei hakkaks siin spekuleerima ja aega raiskama. Äkki ma otsin selle numbri kuskilt paberitest üles ja siis diskuteerime kirja teel edasi.

Aseesimees Jüri Ratas Mati Raidma, palun!

Mati Raidma Suur tänu! Austatud ettekandja, tänud sisuka ettekande eest! Tahaks küsida, ka mitte asjaga igapäevaselt tegelenuna, et kvaliteetne hooldus oli üks märksõna. Teie ettekanne ja kõik küsimused sisaldavad ühte mõtet: kui on raha, siis on see kvaliteetne. Ma tahaksin küsida sisu poole pealt: palun, kui te saate lühidalt kokku võtta sellise kvaliteetse hoolduse sisu, puudutamata raha aspekti?

Jüri Kõre Kvaliteetse hoolduse sisu peab kindlustama antud isiku tervisest ja muudest omadustest tuleneva võimalikult kõrge elukvaliteedi. See kvaliteedi mõõdupuu on mitte otseselt teenus, teenus on üks osa sellest, kuidas inimene elab. Teenuse abiga peab olema võimalik maksimaalne elukvaliteet, mis erinevatest teguritest nagu kokku pannakse. Ma ei oleks teiega päris nõus. Kolleeg Maripuu aitas mind tegelikult selle kvaliteedi teema peale minna ja ma olen temaga nende strandardite teema koha pealt nõus: standardid sisaldavad ka kvaliteedi elementi. Ja kuna ma pean tunnistana, et hoolekandes kvaliteedi mõõtmine, hindamine on väga keeruline teema, siis ma seda siin ühelgi slaidil eraldi ei käsitlenud, see oleks võtnud väga palju minu aega, seda on keeruline seletada.

Aseesimees Jüri Ratas Indrek Saar, palun!

Indrek Saar Aitäh! Austatud ettekandja, suur tänu teile ettekande eest! Teie ettekande viimasel slaidil vajalikest tegevustest, mida peaksime ette võtma, oli lause, mis ütles, et vajalik on toetada üleriigilise omaste hoolduse tugistruktuuri loomist. Ja sulgudes oli, et see on Puuetega Inimeste Kojaga analoogiline struktuur. Kas te peate silmas, et see peaks olema täiendav struktuur või Puuetega Inimeste Koda on oma ülesehituselt struktuur, mida tuleks süsteemsemalt ja rohkem toetada, et selle pealt võiks edasi minna?

Jüri Kõre Minu arvamus on sama, nagu see teie viimane ütlus või väide. Ma olen teinud ka puuetega inimeste koja esinaisele ettepaneku, et näha selle organisatsiooni jaoks, kui ta tekib või ta arendatakse välja üleriigilisena, koht, aga talle oli esialgu see mõte võõras, kuna mujal maailmas need esindusorganisatsioonid on eraldi. Aga tegelikult see on kunstlik nende hooldajate eraldamine hooldatavatest. Hooldatavad oma puude kaudu ja puudepõhiste mittetulundusühingute kaudu on koja liikmed, eks ole. Kliendid on koja liikmed ja siis klientide teenindajad peaksid olema eraldi. Loomulikult teenindus, teenindaja ja teenusesaaja on natukene nagu vastaspositsioonidel või teispool barrikaadi. Aga sisulises mõttes ju probleemid, millega ühed kokku puutuvad ja mida teised lahendavad, on samad. Minu arusaamise järgi ja selle järgi, et me peame oma ühiskonda väga ratsionaalselt korraldama, oleks koht seal koja all. Aga ma panin selle tõttu ettevaatlikult kirja, kuna kojas endas ei ole selget ühest seisukohta.

Asesimees Jüri Ratas Kalev Kotkas, palun!

Kalev Kotkas Tänan, härra eesistuja! Austatud ettekandja! 90-ndate esimesel poolel tasuti üldtüüpi hoolekandeasutuste koha maksumust kolmest allikast. Ehk siis abivajaja ja/või tema seadusjärgsed ülalpidajad, kohalik omavalitsus ja riik. Kuna see inimene oli ju terve elu maksnud riigile makse, kohalikele omavalitsusele makse, siis selline vastutus tundus õiglane. Praeguseks on riik sellest vastutusest vabastatud. Kuidas teile tundub, kas me peaksime selle kunagise süsteemi taastama, kas nii oleks õiglasem?

Jüri Kõre Tegelikult riik vastutab ühe osa hooldusvajadusega inimeste eest, need on psüühiliste erivajadustega inimesed. Riik ei ole täielikult eemaldunud, riik on lihtsalt ratsionaalsuse põhimõttel ühe sektori enda vastutuse peale võtnud. Miks ratsionaalsuse põhimõttel – see on kallim teenus, mida riik rahastab ja ta on keerukam teenus, seal on ka teenuseosutajate kvaliteet, nende peale tehtavad kulutused, koolitus jne suuremad. Nii et ma ei ütleks, et riik on eemaldunud. Kui me ei suuda kindlustada seda nii-öelda ühesugust suhtumist klientidesse ja ühesugust toimimist omavalitsuste poolt mingite standardite ja muude selliste asjadega, siis ma ei tea, kuidas me selle rahastamise mehaaniliselt surume omavalitsuse peale. Loomulikult, see on seadusandja õigus ja kui teisi lahendusi ei ole, aga me oleme püüdnud koostööd omavalitsustega arendada dialoogivormis ja selle standardite seadusse panemise lükkasid omavalitsused tagasi. Selle lükkasid tagasi omavalitsusjuhid, aga samal ajal omavalitsuste praktilised sotsiaaltöötajad ütlevad, et see on vajalik ja tehke ära. Nii et liigume natuke esialgu edasi sellise koostöö ja dialoogi vormis, ja kui see dialoog ja koostöö ei õnnestu, siis läheme resoluutsemate lahenduste juurde, kuni sinnamaani, nagu on ettepanekud, et ühise kvaliteedi tagamiseks ei ole teist teed kui hoolekandeasutuste riigistamine. Ega riigistamine iseenesest esimesel etapil, esimesel hetkel ei garanteeri ühesugust kvaliteeti, sest infrastruktuur on erinev ja teenuseosutajad, töötajad on erinevad, mentaliteedid on erinevad. Kui me vaatame seda dünaamikat, mis on toimunud teenuseosutajate suhtumises, siis perioodil 80-ndatest aastatest kuni 2000-ndate aastateni on inimesed vahetunud, nad on endistviisi suhteliselt madalapalgalised töötajad, kuid mentaliteet on oluliselt paranenud ja selle kaudu ka teenuse osutamise kvaliteet. See ei olnud väga konkreetne vastus teie küsimusele, te vabandage, aga selline oli vastus.

Aseesimees Jüri Ratas Austatud Jüri Kõre, ma tänan teid teie ettekande ja vastuste eest! Ma palun nüüd ettekandeks Riigikogu kõnetooli Tiina Kangro! Ma palun vabandust, ma võtan juhataja vaheaja 40 sekundit. Juhataja võetud vaheaeg on lõppenud. Hea ettekandja, palun, sõna on teil!

Tiina Kangro Aitäh! Lugupeetud saadikud! Mul on suur au olla kutsutud täna siia seda ettekannet tegema ja hetkel mulle tundub, et ma olen juba päris kaua oodanud seda võimalust. Võiksin selle teemaga sisustada pikki ööistungeid, kui jaguks kuulajaid, aga ka osapooli, kellega teemat arutades saaksime ka midagi ette võtta, et Esetil läheks tulevikus paremini. Kuulates eelnevat ettekannet ja mõttevahetusi tekkis mul üks kommentaar. Asi ei ole tegelikult ju mitte vaid hooldamises. Ma kutsun teid kõiki, kui te kaasa mõtlete, aru saama sellest, et see sõna "omaste hooldaja" küll räägib meile hooldamisest, aga hooldamine selles mängus on ainult üks väike segment. Tegelikult me räägime ühiskonna funktsioneerimisest, me räägime inimestest, ja omaste hooldajad ei ole mitte ainult hooldajad, vaid nemad on praegu strateegiliselt hästi oluline lüli selles, kuidas meie ühiskond funktsioneerib, kuna neid inimesi on palju. Kui ma 14 kuud tagasi avaldasin selle artikli, mis praegu on seinal, siis minule tegelikult suureks üllatuseks kutsus see esile niisuguse suure üllatuse ühiskonnas. Mul endal ei olnud selles midagi üllatavat, nii nagu ka, ma arvan, mitmekümenele tuhandele inimesele, kelle igapäevast elu see artikkel ja ka mõned järgnevad osad sellestsamast teemast kirjeldasid. Ainuke asi oli see, et see nende igapäevane tavaline elu oli nüüd äkitselt sattunud must valgel paberile, ja siis tundus muidugi see kõik veel kohutavam kui tegelikkus. Meil tekkis siis ühiskonnas nagu küsimus, kas tõesti meie kõrval, meie ühiskonnas on sellistes oludes inimesi, ja kuidas on võimalik, et keegi ei ole neid märganud, et ühiskond ei ole nagu kursis sellega. Ma tegelikult tahtsin täna näidata väikeset filmijuppi, mis oleks olnud kõnekas seda teemat avama, aga selgus, et siin saalis ei ole videol helikanalit. Ja kuna siiski öeldakse, et üks pilt on rohkem väärt kui tuhat sõna, siis ma tegin sellise pisikese piltidega jutustuse, et lühidalt tutvustada teile, kes need omaste hooldajad siis on. Me oleme "Puutepunkti" saates pikki aastaid iga nädal jutustanud neid lugusid ja avanud tagapõhjasid, tõstatanud probleeme. Aga siin pildil on siis näiteks Anne ja Peeter. Peetri vanem õde on ka seal. Peeter on 15, Anne on Tartu Ülikooli haridusega majandusküberneetik. Poja hooldusvajaduse pärast jäi ta koju, sest nad elavad väikeses vallas Kesk-Eestis ja ei olnud lihtsalt muud lahendust. Keegi ei tea, kuidas Peetriga niimoodi läks – sünnitus oli õigeaegne, rasedus kulges probleemideta, ometi tekkisid lapsel krambihood, ta jäi arengus maha. 6-aastaselt läks olukord päris hulluks. Peeter ei suuda ennast liigutada, ta vist ei näe ja teda tuleb toita otse makku paigaldatud sondiga. Lämbumise vältimiseks tuleb pidevalt aspireerida tema hingamisteid, alatasa, ka öösel, läheb ta krampidesse ja vajab kiiret esmaabi. Peetril on rehabilitatsiooniplaan, kuid kuna ta on nii raske, siis mingeid teenuseid ega abi ei ole õnnestunud sinna Eestimaa nurka, kuigi see on Kesk-Eestis, saada. Kooliõpet Peeter ei saa, sest pere elab väikeses kohas ja transporti ei ole, Anne hooldajatoetus on 19 eurot. Olga ja Irina lugu võisite te lugeda ajakirjast, mille ma eile teile kätte jagasin, ehk teil on olnud aega sinna sisse vaadata. Terve see ajakirjanumber ongi pühendatud tänasele üritusele. Sinna on koondatud lisamaterjalid juhuks, kui teie seas on neid, kes tahaksid rohkem süveneda ja kaasa mõelda. Irina anti Olgale poolteist aastat tagasi haiglast kätte vegetatiivses seisundis. Keegi ei tea, kas ta kuuleb ja näeb, mida ta tunneb, ta ei saa ennast liigutada. Olga magab juba poolteist aastat 10-minutiliste seansside kaupa. See on maksimum. Et Irina lamatiste vältimiseks hommikul voodist suurde rataskärusse tõsta, on vaja oodata naabrinaist. Õnneks naabrinaine tuleb iga päev. Eve ja Triinu lugu jälgisime me "Puutepunkti" saadetes ja enne seda mitu aastat "Puutepunkti" meeskonnaga. Triinu aju hävines, sest sünnitusabi jäi hiljaks, kuigi ema oli haiglas õigel ajal. Te kõik ilmselt teate seda kohtuprotsessi, mis on käimas siiani. Triinu vajas hooldust sõna otseses mõttes iga hetk. Isa läks perekonna juurest ära välismaale raha teenima, sest sellise lapse vajadused on nii suured, et üks inimene sellist perekonda ei kata meie tingimustes. Meie sotsiaalabisüsteemid ei näe ette lahendusi raskete juhtumite jaoks. Meil on kõigile näpuotsaga pisut anda. Hooldusele andmine oleks tähendanud aga sellele perele 600–1000 eurot kuus väljaminekut, mis oli mõeldamatu. Teine võimalus on muidugi veel sellistel vanematel. Neil on võimalik kohtu kaudu paluda endalt hooldusõiguse äravõtmist. Siis muutub see laps riigi omaks, kui kohus selle aktsepteerib, ja ta saab riigi kulul minna lastekodusse. Neljandal aastal hakkas Eve tervis jukerdama, ta oli kõik need aastad olnud täiesti magamata, ülepinges, stressis, kohutavas mures. Äkitselt hakkas ta organism kõikide kohtade pealt murduma. Eve sai võimaluse minna haiglasse, ta leidis koos omavalitsusega lühikeseks ajaks hooldaja, kes tema last oleks vaadanud. Aga siiski tuli Evel ravi katkestada, sest laps haigestus võõra inimese juures ja tema olukord muutus kriitiliseks. Eve pidi tulema haiglast koju tagasi, jättes ravi pooleli. Lõpuks siiski leiti Triinule linna ja abistajate toel ööpäevaringne hooldusteenus ja Eve sai minna psühhoneuroloogiasse sisse. Pool aastat hiljem Triinu lahkus, enne oma kuuendat sünnipäeva. Sellest saab nüüd varsti aasta. Eve teeb alles oma esimesi samme töötukassa teenuste toel. Varem oli ta keskastme spetsialist, nüüd äkitselt ei olnud ta enam mitte keegi. Tema elust oli üle käinud hiidlaine. Ta üritab õppida nüüd uuesti kõndima. Uurimegi nüüd natuke rahaasju. Näiteks seesama Anne, kes jäi Peetri hooldajaks 37-aastaselt. Me palusime pensioniametil teha arvutused. Need on muidugi sellised mitte kuigi detailsed, aga nad on kõnekad. Siin me näeme, et selle töö eest, kui Anne jätkab nii pensionini, kaotab ta üle poole oma pensionist. Ajakirjas on neid tulpasid rohkem, mitme inimese kohta, neid saab siis võrrelda. Siin on siis Anne miinus, riigi miinus – me võtsime kokku, kui palju Anne kaotab pensionis, kui ta elab keskmist Eesti eluiga, kui palju tal 37-aastaselt tööturult eemale jäädes jääb saamata palka, ja me vaatasime, kui palju riigil jääb saamata maksusid ja kui palju riik siiski Anne peale kulutab, et tal hing paelaga kaelas hoida hooldajatoetuse näol ja siis selle nii-öelda sotsmaksu näol, mis annab talle pensionistaaži. Me saame nende skemaatiliste arvutuste põhjal teada, et üks selline omastehooldaja on tegelikult ligi miljon eurot. Kui neid Annesid on aga 10 000, siis on Eesti riigi kulu 10 miljardit. Aga neid Annesid on tegelikult 20 000, võib-olla 30 000. Sellele skeemile tuleks joonistada veel kolmas tulp: vaimse ressursi raiskamise tulp, aga mina ei tea, kui suur see on. Mis on majandusküberneetiku või mõne teise spetsialisti või ka oskustöölise või lihtsalt inimese tegelik panus riigi arendamisse? Mis on perekonna lagunemise, sündimata jäävate laste, kogukonnaga suhtlemise või selle tegemata jätmise hind? Ma ei tea. Kõik omastehooldajad ei ole sugugi need, kes jäävad tööturust eemale. Me oleme juba paar aastat jälginud Mare ja Riina elu. Mare käib tööl lasteaia köögis ja Riina on 32-aastane down, kellel on taskus lihtsustatud õppest saadud kokaabi diplom kutsehariduskeskusest. Selle sai Riina 16 aastat tagasi. Pärast väga hea hindega lõpetatud koolipraktikat pole ta aga päevagi töötanud. Nad elavad Läänemaal Ristil väikses kohas ja tööd seal ei ole. Riina on üksi kodus, mängib pabernukkudega ja kujutab ette, et ta on moemaja juhataja – see on tema lemmiktegevus. Kui kodus aga midagi juhtub, mõni võõras olukord tekib, hüppab ta voodisse teki alla ja helistab mobiiltelefoniga emale. Siis peab ema kiiresti töölt koju jooksma ja olukorra ära lahendama. Marel on mure, mis saab siis, kui ta ühel hetkel enam ei jaksa – pensionipõlv läheneb – või kui teda ühel hetkel enam ei ole. Mis Riinast siis saab? Me võtsime aasta tagasi ühendust "Puutepunkti" saate meeskonnaga AS-iga Hoolekandeteenused, kellele on Sotsiaalministeerium andnud üle ülesande just sellistele inimestele erihoolekandeteenuseid osutada. Meile öeldi alguses, et aga milles küsimus – kõik teenused on olemas, miks Riina ei ole tulnud teenusele. Nüüd on natuke rohkem kui aasta kulunud, me oleme jõudnud selleni, et Riinale on tehtud rehabilitatsiooniplaan. Talle on aga ka öeldud, et kodus elava lapsena kulub Riinal teenusele saamiseks ilmselt veel paarkümmend aastat. Või siis võtame Maire ja Reinu loo, millele ma viitasin oma artiklis "Juhtmega seina küljes". Reinu tabas 51-aastaselt insult ja ta pole enam iseseisev. Maire on koolis õpetaja. Kui ta jätkaks tööd, saaks mehe invaliidsuspensionist vaevalt tasuda eluasemelaenu. Tööl käimiseks tuleks mees panna aga hooldusele hooldekodusse, kuid see maksab 600 eurot kuus. Maire teenib 500 eurot. Väikevallal võimalust toetada ei ole, vähemalt lähiaastail mitte – niimoodi öeldi. Maire läks juristi juurde nõu küsima, mida teha, kuidas edasi elada. Jurist oskas öelda ainult seda, et andku naine ühepoolselt sisse lahutus, siis vabaneb ta kolme aasta pärast hoolduskoormusest ja mees saab hooldusele riigi kulul. 1993. aastal võttis ÜRO vastu puuetega inimestele võrdsete võimaluste loomise standardreeglid. See oli maailma esimene puuetega inimeste inimõiguste alane ühisdokument. Nüüdseks on puuetega inimeste õiguste konventsioon ka olemas ja isegi Eesti riigi poolt vastu võetud. Ent selle eelmise dokumendi võttis samuti Eesti valitsus vastu, kiitis selle heaks 95. aastal. Dokumendi eestikeelne tõlge nimetati "Eesti Vabariigi invapoliitika kontseptsiooniks". Puuetega Inimeste Kojale pandi kohustus jälgida nii kontseptsiooni kui standardreeglite täitmist. Me hakkasime uurima selle dokumendi teksti, kuna see eestikeelne tekst nii nagu väga paljud meie dokumendid on üsna raskesti loetav, natuke segane. Siis võtsime ette originaali, töötasime selle põhjalikult läbi ja me saime päris targaks. Ajakirjas on ka toodud ära mõned kohad, mis on sellest dokumendist tõlgitud hoopis teistmoodi eesti keelde. Ja me ajakirjas püüdsime nüüd hästi lihtsas keeles ja muidugi lühendatult anda edasi selle originaaldokumendi sisu, mis on üsna kõnekas. Meil aga läksid paraku kõik osapooled nii hoogu, et alusdokumenti lugeda, eriti veel ingliskeelset originaali, ei jäänudki kellelgi mahti, veel vähem nende asjade üle järele mõelda. Eesti sotsiaalsüsteem hakkas pusletükkidena eraldi seisvaid teenuseid arendama, riigi ja omavalitsuste vahelist ping-pongimatši pidama, et kelle kohustus ja kelle ülesanne, ilma keskse plaanita ülesandeid üksteise õlgadele veeretama. Igal hetkel võis iga osapool viibutada näppu perekondade poole: et meil on kaasav ühiskond, puuetega inimesed on teistega võrdsed ja teil kui perekonnal ongi kohustus oma lähedase eest hoolitseda. See, et ÜRO standardreeglites on must valgel kirjas, et enne, kui puuetega inimesi saab hakata institutsioonidest välja võtma ja muul moel tavaühiskonda integreerima, tuleb riigil täita – riigil, st avalikul võimul, mis sisaldab nii riigi- kui omavalitsusasutusi – neli väga konkreetset eeltingimust. Teistmoodi see asi lihtsalt ei tööta, tuleb välja vaid suur segadus. Selle väikese pisiasja unustasid aga äkitselt meil ära nii sotsiaalelu juhid, poliitikud, kontrolli teostajad kui ka asjaosalised ise. Viimaste puhul, ma arvan, on see kõige rohkem vabandatav. Nende šokk, ülekoormus, abitus ja aheldatus on olnud lihtsalt sedavõrd suured. Ent vaatame siis nüüd, mis eeltingimused need on, millest me 17 aastat mööda vaadanud oleme? Need on reeglid 1–4 selles rahvusvahelises dokumendis. Esiteks: laialdane selgitustöö, et inimesed, kõik osapooled, nii asjaosalised, nende abistajad, riigijuhid kui laiem publik saaks aru, millest käib jutt. See on paraku meil tegemata. Jälle, üks pisike pusletükk on küll tehtud, kõik teavad, et ratastooliga inimesed on olemas. Aga juba üksi see fakt, kui näiteks teie siin saalis ajakirja lugedes leiate sealt endale midagi, mis on teile uus või üllatav, tähendab, et tegelikult see töö on jäänud tegemata. Reegel kaks: arstiabi, sealhulgas taastusravi kättesaadavaks tegemine. Võimalikult vara ja efektiivselt tuleb sekkuda, et takistus kõrvaldada või selle ulatust minimeerida. Nii on kõige odavam, nii on kõige praktilisem. Meil lastakse väga sageli asjad soiku, nii et nad halvenevad. Varane avastamine, varane märkamine on üks olulisemaid märksõnu. Võtame kas või autismi. Meil avastatakse, et laps on puudega ja temaga on ületamatuid probleeme siis, kui ta kuskil teismelise eas läheb agressiivseks, tekivad tõesti sügavad probleemid. See, et maailmas teatakse, kuidas õige sekkumisega juba eelkoolieas autistid suures enamuses järele aidata nii, et nende puhul ületamatuid probleeme ei pruugi tekkidagi, see on meile täiesti uudis. Vabandust, kas see piiks oli mulle? Kas ma võin paluda aega juurde 5 minutit küsimuste arvelt?

Esimees Ene Ergma Palun, lisaaeg 5 minutit küsimuste arvelt!

Tiina Kangro Aitäh! Reegel 3: rehabilitatsiooni kättesaadavaks tegemine. See on jälle see suur tants meie rehaplaanide ja rehateenuse ümber. Põhiliselt nähakse probleemi, et raha ei ole, tegelikult on asi korralduses ja arusaamises, mis asi on rehabilitatsioon. Kui me teeme puudega inimesele rehabilitatsiooni kättesaadavaks, siis on temaga palju lihtsam edasi toimetada. Neljas oluline reegel on tugiteenuste kättesaadavus. See on jälle see, mis meie ühiskonnas on nii, et kui omavalitsus saab, kui tal on võimalik, siis ta annab abi omastehooldajale, ta aitab omastehooldajat. See asi peaks olema teistpidi: tugiteenused on mõeldud selleks, et kui puue ka taastusravi ja rehabilitatsiooni järel siiski on säilinud, siis tuleb tugiteenustega see takistus kompenseerida, et inimene pääseks liikuma, pääseks tööle või pääseks andma endast maksimumi oma olukorras. Vaatame seda skeemi – riik ja puuetega inimesed. Ma hüppan natuke üle mõtetest, mis ma tahtsin veel välja pakkuda, aga me oleme oma süsteemis jõudnud umbes sellise lahenduseni praegu. Veel hiljuti kuulusid puuetega inimesed üldjuhul riigile. Puuetega inimesed olid häbiasi ja nad paigutati tervetelt jalust ära hooldekodudesse. Raskemate puuetega inimesed lihtsalt surid ära. Nüüd, kus meditsiin on võimas ja ühiskonnad väärtustavad humaansust, kui on kõigil õigus elule ja osalusele, püüab ka Eesti lahendada seda nagu õiges, maailmale sobivas ja Euroopale kombeks olevas toonis. Me oleme lõhkunud ära institutsioonid, me oleme nagu kuulutanud puuetega inimesed võrdseteks ja räägime, et me tegeleme nende kaasamisega. Tegelikult selle koorma kannavad ära omaste hooldajad. Ma jätan ühe teema vahele. Kust tuleb siis see omaste hooldajate koormus? Ilmselt ka see maakera on mõnedele teist tuttav oktoobrikuisest ajakirjast. Aga see pilt on kõnekas selle pärast, et täpselt need sektorid, nende töö kvaliteedist, nende toimimisest, nende koostööst sõltubki see, kui palju omastehooldajate õlgadele tuleb koormust. Tegelikult on ju ka meil süsteem mõeldud niiviisi, et kõik need valdkonnad töötavad ja nendesse vahedesse, kus on punktiirid, ja eriti sinna vahedesse, kus on tugev must joon, ei peaks inimesed kukkuma. Meil on see paraku sageli niimoodi, et just kõik need vahed, tühemikud tuleb välja kanda omastehooldajatel. Vaadake, siin keskel: 200 000 omastehooldajat. Lihtne on mõelda niimoodi, et kui hooldajatoetust saab 13 000 inimest hetkel Eestis, et siis ongi see 13 000 inimese probleem. Me arvutasime aga kokku, jälle üsna skemaatiliselt, kui palju inimesi on igapäevaselt ja pidevalt Eestis hõivatud omaste hooldamisega. Mitte nalja pärast, vaid olulisel määral – näiteks nagu mina, kes ma olen ka omaste hooldaja 24 tundi tegelikult. Ma lihtsalt olen suutnud korraldada selle asja enda jaoks teisiti. See 200 000 inimest, kui me paneme siia nüüd 100 000 puudega inimest ja veel 100 000 spetsialisti, kes nendega iga päev tegelevad, me saame umbes 400 000 inimest ehk kolmandiku Eesti elanikkonnast, keda kõige otsesemas mõttes see temaatika puudutab. Kõik inimesed tegelikult tahavad oma lähedaste eest hoolitseda, selles ei ole ju küsimus. Küsimus on selles, kuidas me seda oma riigis laseme sündida. Mina näen siin inimõiguste küsimust. Omakseid võib hooldada omastehooldajate abil, seda peabki nii tegema, sellepärast et see on tegelikult lõpptulemusena riigile kulusäästlik ja kasulik ja inimestele südamelähedane. Aga me peaksime tagama inimõiguste täitmise nende omastehooldajate puhul. Aitäh!

Esimees Ene Ergma Suur tänu, proua Kangro! Alustame siis küsimustega. Palun, kolleeg Rein Randver!

Rein Randver Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud ettekandja! Tänan selle huvitava ettekande eest! Ettekandes te tõite käitumiseks reeglid, tõite näiteks ka dokumendid, millega on Eesti ühinenud. Minu küsimus on, tulenevalt Puutepunktist, nii ajakirjast kui telesaatest, et kas need erinevad teemad, mis on tõenäoliselt üksikjuhtumid, on leidnud ka lahenduse? Kas te olete läbi telesaate Puutepunkt probleemide saanud inimestele head teha? Kas on üksküsimustest tehtud üldistusi ja need küsimused lahendatud? Aitäh!

Tiina Kangro Aitäh! See on hea küsimus selles mõttes, et me oleme läinud tõepoolest seda teed, mis ei ole ajakirjandusele tüüpiline. Klassika on tegelikult selles, et ajakirjanik peab tõstatama teemasid, rääkima, kirjutama, näitama ja siis peab ühiskond haarama härjal sarvist ja asuma tegudele. Ma olen ju ise ajakirjanikuna nüüd juba ligi 25 aastat kajastanud puudega inimeste temaatikat, mul on sellel alal väga pikk kogemus. Tõesti, viimasel 5-6 aastal me oleme läinud nagu agressiivset teed ja me oleme üsna palju oma energiat mängu pannes, püüdnud ka olukordi lahendada ja inimestele abi otsida. Me oleme seda teinud just sellisest tunnetuslikust huvist, et vaadata, kuidas asjad siis konkreetselt töötavad. Sest näiteks kas või Riina ja Mare puhul, kui me oleksime ajakirjaniku kombe kohaselt võtnud ainult teenuste osutajatelt intervjuu ja saanud teada, et Riina peab minema teenusejärjekorda, siis oleks ju olnud üks lugu, aga kui me nüüd jälgime juba teist aastat ja võib-olla kui me saame jätkata seda saadet ja ajakirja, jälgime võib-olla mitmeid aastaid, et kuhu me sellega jõuame. Kuidas siis üldse Eesti riigis need asjad toimivad? Mida peab tegema ja missugused tulemused milliseid teid pidi üldse saavad tulla? Me oleme saanud seda teha jailmselt on siit kogunenud meie väikese toimetuse jaoks ka see suur kogemuste pagas, mis võimaldab meil nüüd juba teha üldistusi, järeldusi ja pakkuda välja lahendusteid. Mis puutub sellesse ajakirja, mille me tegime poolteist aastat tagasi. Me nägime, et telesaade üksi ei paranda maailma niipalju, kui me tahaksime, ja siis me asutasime selle ajakirja, mis nagu teate, läheb otsepostiga koju. See on suure tiraažiga ajakiri. Kahjuks siiamaani me teeme seda täiesti tasuta ja maksame ise osaliselt kinni trüki- ja postikulud, kogume annetusi selleks, et saata see üle Eesti puudega inimeste peredele koju, sest et nad ei käi kuskil seda infot otsimas, neil ei ole võimalik minna välja. Et saata see üle Eesti absoluutselt kõikidele spetsialisti tasandil asutustele, kes tegelevad selle temaatikaga, et saata see riigijuhtidele nagu teilegi siin ja loota, et selle koosmõtlemise, ühtsete probleemide tõstatamise ja läbimõtlemisega tekib mingisugune koostöö platvorm – see on meie eesmärk. Suurim tunnustus, mida me oleme saanud, on hästi paljudelt lugejatelt just nendest kodudest nende, nelja seinte vahelt, kes ütlevad, et nad tunnevad esimest korda, et nendest räägitakse ja neil on kohutavalt suur rõõm teadmisest, et seesama ajakiri tuleb ka näiteks siia Toompeale. See on nagu nende nähtamatu side riigiga. Kui neil on lootus, et see lugu, mis on kirjutatud minust – mitte täpselt minust, aga kus nad tunnevad ära enda – ja kui nad mõtlevad, et inimesed, kes teevad seadusi, hääletavad, kirjutavad strateegiaid, loevad ka sedasama, siis peab midagi muutuma. Aitäh!

Esimees Ene Ergma Palun, kolleeg Jaak Allik, teine küsimus!

Jaak Allik Lugupeetud proua Kangro! Ma tahaks teid väga tänada selle töö eest, mida te olete pika aja jooksul teinud selle probleemi teadvustamiseks ühiskonnale! Eks see tänane arutelu on ka suures osas teie tegevuse tulemus. Aga mina olen väga pragmaatiline inimene, seetõttu on mul väga konkreetne küsimus. Kui te oleksite peaminister Eestis, millised on need kolm esimest sammu, mida te teeksite selle probleemi leevendamises? Ma küsin spetsiaalselt peaministri kohta, Eesti on autoritaarne riik, valitsus teeb seda, mida peaminister ütleb, ja meie siin parlamendis teeme seda, mida valitsus ütleb. Nii et valige palun need kolm meedet, et äkki siis keegi ... rakendab?

Tiina Kangro Hästi tore on seda ühe sekundiga vastata, aga ma vastan siis täpselt nii, nagu on ühe sekundi vastuse kvaliteet. Ma püüaksin siis teha kõik selleks, et hästi kiiresti tehtaks perekonnaseadusesse see muudatus, et perekonnal ei ole eluaegne hoolduskohustus oma puudega lapse eest, nii nagu enamikus normaalsetes riikides on seisukoht, et ka puudega laps, isegi kui ta on sünnist alates puudega, saab 18-aastaselt täisealiseks ja ta muutub iseseisvaks, hea küll, kuigi ta ei seisa võib-olla ise. Meil on ju olukord selline, et kõige hullemas olukorras, ma võin tõesti öelda, et kõige hullemas olukorras omastehooldamise mõttes ongi just need inimesed, kellel sünnib väga raske puudega laps. Ja tegelikult perspektiiv on siis see, et need emad, isadega on natuke lihtsam, sest nendel on lihtsam mängust välja astuda, mis väga-väga sageli juhtub, aga need emad on määratud selle lapse eest hoolitsema ihulikult surmani. Kuigi tegelikult Eesti jaoks siduvad rahvusvahelised aktid ütlevad ka seda, et see ihulik sidumine on ainult kuni täisealiseks saamiseni. Täisealisest alates peaks olema normaalne, et perekonna, see tähendab ka ema panus on rahaline. Ja raha ei saa võtta lõputult, raha saab võtta ainult nii palju, et emal oma sissetulekust jääks enda inimväärikaks elamiseks üks osa, ja mis sellest üle on, seda saab võtta. Seda ütlevad rahvusvahelised aktid. Neid meil ei järgita. Nii et esimese asjana tuleks viia seadusesse sisse punkt, et vanema hoolduskohustus oma raske puudega lapse eest siiski lõpeb 18-aastaselt ja ühiskond võtab selle kohustuse sealt alates üle. Loomulikult omastehoolduse normaalses mõttes jääb see ema normaalsetes oludes alati kontaktisikuks sellele lapsele. See on üks asi. Teine asi, mida ma teeksin, ma järgiksin kas või sellessamas viidatud ÜRO dokumendis, mis on meil praeguseni invapoliitika alus, ja ka kõikides järgmistes dokumentides, mis Eesti on heaks kiitnud, ma järgiksin seda põhimõtet, mis on väga selgelt välja öeldud: selleks, et süsteem areneks normaalselt, peab riigis olema sõltumatu, väga kompetentne selline kehand või body, niisugune koostöökogu, mis on partner riigile. See ei ole mitte kolmanda sektori seltsi organisatsioon, nii nagu tegelikult minu nägemuses ka Puuetega Inimeste Koda tänaseks MTÜ-na on kujunenud. Ta nagu ajalooliselt kujunes välja küll Sotsiaalministeeriumi käepikendusena, tänaseks on ta MTÜ, aga minu arusaamise kohaselt siiski nende puhul sellist väga sõltumatut, väga professionaalset ja jõulist sekkumist poliitikatesse just riigi arengu ja inimvara arengu nimel ei ole tekkinud. Juriidiliselt võib-olla MTÜ-na see ei ole ka eeldatav, et see tekiks. Kolmas sektor on iseasi, need on eneseabiorganisatsioonid, nendel on oma roll. Aga just tuleks teha nii, nagu on maailmas tavaks, selline korralik, väga-väga professionaalne, vajalikke osapooli liitev ja täiesti sõltumatu nõuandev organ partneriks riigile nende küsimuste lahendamisel. Mida ma kolmandaks teeks? Ma ilmselt püüaks otsida lahenduse sellele küsimusele, kuidas saab olla nii, et puudega inimese pension on umbes 250 eurot, aga hooldusteenus, näiteks hooldekodus elamine, erihoolekande teenusel olemine maksab 1000 eurot? Kuidas see saab nii olla? Ma püüaksin otsida vastuse sellele küsimusele ja seda muuta. Aitäh!

Esimees Ene Ergma Palun, kolleeg Kalev Kotkas, teine küsimus.

Kalev Kotkas Tänan, proua eesistuja! Austatud ettekandja! Kuidas te hindate erainitsiatiivi, sealhulgas kiriku senist panust omastehoolduste probleemi lahendamisel? Ma pean eeskätt silmas selliseid Maarjakodu tüüpi lahendusi ja kuuldavasti on praegu vist teisigi selliseid projekte veel töös. Aitäh!

Tiina Kangro Aitäh! Siin oli õigemini tegelikult kaks küsimust. Üks on see kirikute tegevus ja see liin. See on vaimses mõttes kohutavalt vajalik. Me teame kohutavalt palju rasketes oludes peresid, kes lõpuks, kui nad on põhjas, kui nad on veel madalamal, kui põhjas, leiavad lohutust usust. Arvestades, et meie ühiskonnas nagu seda moraalset väärtust ja sellist hingelist mõttekäiku on praegusel arenguetapil niivõrd vähe, et siis on kirikute osalus siin kindlasti väga-väga teretulnud. Aga mis nüüd puutub Maarjaküladesse ja nendesse kodudesse, mida ehitavad lapsevanemad – jälle iseendaga võidu, sest nad ei tee seda mitte nagu normaalse kolmanda sektori tegevusena, vaid nad teevad seda õudusest, hirmust ja paanikast tuleviku ees. See töö on tunnustust väärt, aga see töö on kohutavalt raske. Saada kokku eikuskilt kokku selliseid summasid, et ehitada põllu peale kuus maja ja panna sinna elama oma lapsed – see on väga, väga raske töö, eriti pärast masu. Teiseks, see lahendab ainult nende vanemate küsimuse. Sest vaadake, normaalset ringkäiku hooldekodudes või sellistes külades ei toimu. Kui sinna lähevad elama 20. eluaastates noored , siis nad elavad seal 60 aastat, seal ei vabane kohti järgmistele. Järgmised vanemad, kelle lapsed on praegu koolis, juba algklasside lapsed peaksid hakkama ehitama neid külasid oma lastele, et jõuda mingil hetkel paika. Aga mis ma tahan selle peale lõpetuseks öelda: miks on meie riigis niimoodi, et kui sul on tavaline laps, siis sa eeldad, et üldjuhul sa saad lasteaia ja kooli garanteeritult ja siis ta saab suureks ja muutub iseseisvaks. Kui sul on puudega laps (kusjuures me teame, et see ei ole nende inimeste süü või vaba tahe, et neil on puudega laps, elu on lihtsalt selline), siis äkitselt peavad lapsevanemad ehitama lasteaedasid ja koole, kui nad ei ole rahul riigikoolidega ja siis nad peavad veel lõpuks ehitama hooldekodud oma lastele. Kas see ei ole siiski liig? Aitäh!

Esimees Ene Ergma Palun, kolleeg Priit Toobal!

Priit Toobal Aitäh, lugupeetud esimees! Lugupeetud ettekandja! Seesama artikkel "Juhtmega seina küljes", mille te rohkem kui aasta tagasi kirjutasite, kirjutate järgmist: "Meie riik on aga teflonist, sealt põrkab igapäevane tegelikkus lihtsalt tagasi. Kahjuks kehtib sama riiki toestava, ülepolitiseeritud ametnikkonna kohta. Isegi kui keegi näeb, et asjad pole korras, lükatakse probleem kõrvale ja leitakse kibekähku pädevad vabandused. Näiteks et raha ei ole. Või et Eestis on omastehooldus traditsiooniline, see on alati nii olnud. Ent et olud on muutunud, et perekondade struktuur pole enam taluaegne ja kunagi varem pole meditsiin olnud ellujätjana nii kõikvõimas, see riigielu korraldajaid nende tões ja õiguses ei kõiguta." Ütlesite, et see artikkel tekitas ühiskonnas üllatust. Ma küsin, kas juhtus ka midagi peale üllatumise? Kas otsustajad on probleeme vähemalt teadvustanud, ma ei räägigi võib-olla lahendustest? Aitäh!

Tiina Kangro Aitäh! See artikkel oli esimene osa kolmeosalisest nii-öelda orjapidamise tsüklist. Mul on tõesti siiralt hea meel, et see sõnum tegelikult jõudis üsna paljudele kohale. Peaaegu esmakordselt minu elus siiski hakkas asju toimuma. Vaadake, kolmas osa sellest samast seeriast käsitles ju seda eestkostjate tšekimajandust ja ma olen kohutavalt tänulik kõikidele, kes aitasid kaasa, et seda seadust väga-väga kiiresti ja operatiivselt muudeti. See oli muidugi hästi pisike lihtne asi, seda oligi võimalik teha, aga ma olen väga-väga tänulik. Ma arvan, et tegelikult on suur samm astutud edasi, aga see samm on liiga väike, selleks et jääda sellega rahule. Ma tahan lihtsalt öelda seda, et mul on Puutepunkti kontaktide hulgas, nende inimeste hulgas, keda me aastaid-aastaid-aastaid tunneme, on küllalt palju neid puudega laste vanemaid ja pereliikmed, kui sa neil külas oled, nad tõmbavad kapist välja selliseid kaustasid, kus neil on kirjavahetus riigiasutuste, Sotsiaalministeeriumi, vallavalitsuse, Riigikogu sotsiaalkomisjoniga – mitte teie koosseisu omadega, kümme, kaheksa, 12 aastat tagasi jne. Ja need vastused, kui ma ütlen teflonist, need on teflonvastused, mis tulevad eraisikule. Minul on nüüd natuke lihtsam, kui mul on taga saatesari ja kõik need väljundid asju ajada ja sellepärast ma seda teengi.

Esimees Ene Ergma Palun, kolleeg Helmen Kütt!

Helmen Kütt Aitäh, proua juhataja! Mul on protseduuriline küsimus ja üks pakkumine, kui head kolleegid sellega nõus on ja teie eesistujana seda võimaldate. Kas oleks võimalik minu küsimuste aeg 20 minutit anda proua Tiina Kangrole, sest mind saavad nad küsitleda ja esitada küsimusi nii koridorides kui igal pool. Kõik head kolleegid, neid on siin 8, kes on registreerinud tegelikult, sooviksid küsida proua Tiina Kangrolt. Ja mina võtaks lihtsalt oma ettekandega kokku ja kes küsida tahab, see tuleb ja keerab nööpi. Aitäh! Ma väga palun!

Esimees Ene Ergma See küll ei ole tavaline traditsioon, aga kui te seda soovite, siis te oleks võinud ka siis, kui te pakkusite välja, seda ette näha. Asi on selles, et juhatus võtab alati palved kuulda. Aga kui te seda soovite, siis teile küsimusi ei ole. Te võite ainult esineda. Mina võtan selle otsuse vastu, aga see on erandlik otsus ja ma palun järgmine kord kõikidel, kes tulevad sellise probleemiga välja, mõelda, kus võiks siis rohkem küsimustele vastuseid anda. Mihhail Stalnuhhin soovis ka, käsi oli püsti. Kas on ka mingisugune soov? Palun, Mihhail Stalnuhhin!

Mihhail Stalnuhhin Jah, mul oli protseduuriline, põhimõtteliselt sama. Ma tahtsin pakkuda, et äkki me saaksime hääletamisega pikendada vastuste aega, et mitte kellelegi liiga teha. Või oli pakkumine, et annaks oma esinemisaja nendeks vastusteks. Aga kui te nõustute proua Helmen Küti ettepanekuga, siis on asi vist korras.

Ene Ergma Asi on selles, et pikendamisega me ei saa, sest minul on ees palve, mille on esitanud fraktsioon, ja ma jälgin seda. Nii et me läheme edasi. Ma olen nõus, nagu ma ütlesin, erandkorras andma siis selle aja üle proua Kangrole. Palun, Mihhail Stalnuhn, minu meelest oli teie küsimus.

Mihhail Stalnuhhin Minu aeg oli küsida. Lugupeetud ettekandja! "Puutepunktis" on üks graafik leheküljel 22, mis näitab, kuidas kasvab puuetega laste arv, ja see on täiesti rabav. Mul on kolm lühikest küsimust ühe sees. Esiteks, kas on kuskilt võimalik vaadata eelmist perioodi, kuidas see oli enne 2005. aastat? Teiseks, kas on mingi selgitus, kas te suudate meile mingit põhjust nimetada, miks see üle 30%-line kasv viimase kuue aastaga toimunud on ja mis meid ootab lähitulevikus? Kas see protsess läheb samas dünaamikas ka edasi, kui palju neid inimesi juurde tuleb? Aitäh!

Tiina Kangro Aitäh! Statistikaameti kodulehel andmebaasis on andmed olemas. Need on vähemalt aastast 2000 ja teatud lõigetes isegi varasemad andmed, nii et sealt saab vaadata seda. Viimasele küsimuse osale vastus, et ei, see joon ei tõuse mitte lõpmatuseni, mitte 100%-ni, seda ei juhtu. Miks see on tõusnud? See on tõusnud erinevatel põhjustel, aga üks põhjus on kindlasti see, et inimesed on saanud rohkem abi, et neid on märgatud, neid on diagnoositud, neid on võetud arvele. Väga paljud inimesed, keda vanasti, nagu te isegi oma lapsepõlvest teate, peeti lihtsalt asotsiaalideks või imelikeks inimesteks või kes olid lõpuks joodikud ja kuskil kraavis pikali, on tegelikult võib-olla näiteks autistid. Seal on see küsimus. Kui te mõtlesite tagapõhjana küsida, kas ka laste puuete puhul on seda, mida täiskasvanute puhul tegelikult teatud protsendis ju, me kõik teame, et on, et puude määramine võib olla ka nii-öelda omaalgatuslik tööturumeede. Ehk siis see, et kui sa oled meie vallas ja sul tööd ei ole, sul ikka jalad valutavad, siis kombineerime sulle puude, saad väikese kopika riigi käest, mitte omavalitsuse rahakotist. Laste puhul, ma arvan, seda ei ole. Kui on, siis on võib-olla 1, 2, 3, 4, ühe käe näppudel loetud juhud, kus näiteks vanemad on mingite perekonnasiseste vaidluste või hooldusõiguse küsimuste pärast üle dramatiseerinud ja kombineerinud mingid ülepaisutatud puuded. Aga need on absoluutsed erandid, laste puhul seda ei ole. Mis see protsent võrreldes arenenud maailmaga on, siis ta läheneb meil sellele, mis ta on mujal arenenud maailmas, nii et sellega peaks olema enam-vähem okei. Aitäh.

Esimees Ene Ergma Palun, kolleeg Tarmo Tamm!

Tarmo Tamm Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud ettekandja! Tänan väga mõtlemapaneva ja sisuka ettekande eest ja imetlen teie visadust selle probleemiga jätkuvalt tegeleda! Tänan ka kolleeg Helmen Kütti, kes vabatahtlikult loobus poliitikuna nii heast võimalusest suure auditooriumi ees esineda. Ma tahan teie käest küsida seda, et Eestist ei lahku ju ainult töövõimelised inimesed, Eestist lahkuvad ka perekonnad, kus on puudega laps või puudega inimene. Kas teil on olemas mingit statistikat, kui palju neid inimesi Eestist lahkunud on, nad lähevad riikidesse, kus nende eest hoolitsetakse oluliselt paremini.

Tiina Kangro Aitäh! See on väga tõsine küsimus, sest mulle just ühe rehabilitatsiooniasutuse direktor ütles, et näiteks nägemispuudega inimeste puhul pidi olema juba nagu võrreldav sellise Soome mineku turismiga, see, et nad lähevad sinna, kus nad saavad elada kvaliteetset elu, kus neid väärtustatakse ja kus neid ka rakendatakse töötajatena. Puuetega laste puhul on tõesti see tendents tekkinud. Me oleme saatemeeskonnaga kontaktis kusagil 5-6 sellise perega, kes on läinud Inglismaale, Rootsi, Norrasse, Soome. Ja mis seal salata, neil kõigil läheb hästi. Ainult et nüüd ongi küsimus, et me ju ometi ei tahaks, et kõik 10 000 peret ära lähevad. Teine küsimus selle juurde on ka see, et vaadake, need kõige-kõige hullemas seisus inimesed, need isegi ei lähe. Nad ei suuda, nad on nii põhjas, et nad ei suuda isegi ära minna. Ja nad ei suuda teha ka seda, mida peaminister ju mõni aeg tagasi soovitas, et hääletage omavalitsusreformi puhul jalgadega. Kui sa ikka oma 19 euroga ja mittehingava, mittesööva, mitteliigutava lapsega oled kusagil Peipsiääre vallas, siis sa ei ole võimeline kolima Tallinna, et saada teenuseid. Aitäh!

Esimees Ene Ergma Palun, kolleeg Eiki Nestor, teine küsimus!

Eiki Nestor Aitäh tehtu eest ja jõudu! Rehabilitatsioonist oli juttu ja kõlas väide, et probleem ei ole mitte niivõrd rahas, kuivõrd halvas korralduses. Ma annan võimaluse nüüd seda selgemaks rääkida.

Tiina Kangro Just! Tants rehabilitatsiooni ümber on ju meil kümne aasta vanune. Ma olen isiklikultki teinud aastate vältel Sotsiaalministeeriumi esindajatele ettepanekut, et tunnistage ometi, et asi läks viltu, võtame uue lehe, teeme uue ja parema süsteemi, teeme professionaalse süsteemi! Aga see on liiga karm asi, mida alla neelata, me läheme ikkagi edasi lappimise meetodil, mis tegelikult, me ju teame, mitte kuhugi välja ei vii. Asi on ka muidugi rahas, sellepärast et nüüd on hea võrdlus: Tallinna linna meediaeelarve on täpselt sama, mis on Eesti riigi kõikide rehabilitatsiooni vajavate inimeste rehabilitatsiooniteenuse hind. See on muidugi juhuslik näide, aga võrrelda on alati mõnus. Küsimus on nüüd selles, nagu ma oma ettekandeski ütlesin, et meil ei jätku kahjuks inimestel, kes otsustavad, kuidas asju teha, aega süveneda, aega sisse minna teemasse, endale asjad selgeks teha, läbi mõelda ja teha mingi pikem plaan. Me oleme sellised ühepäevaliblikad, kes igaüks saavad, kui saavad, omale kätte ühe pusletükikese, siis nad imetlevad seda ja püüavad seda teha. Inimestega või inimvaraga ei ole võimalik niimoodi ümber käia. Rehabilitatsiooniteenus rehabilitatsiooniteenuseks, aga tegelikult tuleks lähtuda sellest, mida teha nende inimestega, kes ise ei saa hakkama, kellel on takistusi, puudeid, probleeme ja kes vajavad abi, mida nendega teha tervikuna. Me ei saa niimoodi teha, et erivajadustega laps käib koolis, kus talle näpu otsast võib-olla jagatakse eripedagoogikat, nii vähe kui võimalik on, ja siis ema võtab ühe päeva nädalas töölt vabaks selleks, et kihutada, ma ei tea, taksoga või oma autoga või invatranspordiga, võtta ühel päeval ühel kellaajal see laps koolist ära ja viia üheks tunniks rehabilitatsioonikeskusesse saama logopeediteenust. Siis ta viib ta kooli tagasi. Mõelge, mis see maksma läheb! Heal juhul maksab selle veel invatransport kinni. Aga süsteem on selline, kellelegi ei saa midagi ette heita. Ma olen lõputult, lõputult püüdnud kõiki inimesi ümber veenda, et lõpetame selle puslemajanduse ära, teeme niiviisi, et tõmbame need jutid hariduse, sotsiaali, tervishiou, sh taastusravi, ja tööturuteenuste vahelt ära, paneme rahad kokku, hakkame vaatama seda, et kui väike puudega laps on lasteaias, mida me saame seal lasteaias tervikuna temaga ära teha. Ei ole ju tähtis, et nüüd 12 nädalat järjest üks kord nädalas lähed sa polikliinikusse ja saad seal taastusraviteenust, sest rohkem pole sulle ette nähtud. Siis edasi 35 nädalat üks kord nädalas viib su ema sind täiendavate kuludega sinna rehaasutusse saama sedasama asja. Siis kool ütleb, et ei, meil ei ole raha, me võiksime ka seda teie lapsele teha, aga meil see ei ole võimalik, ja nii edasi. See on nagu selline täielik kuumaastik. Kusjuures nüüd ma ütlengi, et kui oleks siin Eestis üks professionaalne organisatsioon või mingisugune ajutrust või selline koostöökoda või kogu, mis visandaks selle ära tõesti spetsialisti teadmistega. Mina ei oska vastata küsimusele, miks Sotsiaalministeerium ei näe selliseid asju või miks Puuetega Inimeste Koda ei ole sekkunud nendesse valusatesse küsimustesse, miks koda käib ja hea meelega kirjutab jälle kuhugi pidulikult alla ja siis kõik teevad näo, et asjad on korras. Ei ole ju, oleks vaja professionaalsust. Vabandage, aga ma ütlesin siiralt seda!

Esimees Ene Ergma Palun, kolleeg Andres Anvelt!

Andres Anvelt Aitäh, proua juhataja! Proua Kangro! Tõesti, suur tänu sellise sügava ja kaasakiskuva ettekande eest! Mul on teile selline empiiriline küsimus: kui kolleeg Allik küsis, millised oleksid teie kolm esmategevust, näiteks peaministrina, siis ma küsin laiemalt. Kui me oleme 20 aasta jooksul teinud oma sellises suhteliselt projektipõhises ja pragmaatilises riigi arengus mitmesuguseid hüppeid, üks valdkond läheb eest ära, siis jõuab teine järgi, et milles on tegelikult probleem poliitika arendamisel laiemalt, kus me oleme kõige rohkem maha jäänud? Kas on raha vähesus, empaatia vähesus, ükskõiksus ühiskonnas nende probleemide vastu või siis, näiteks avaliku sektori tahe, haldussuutlikkus või eri sektorite koostöövalmidus ehk see teflonsuse vastu tegutsemine? Aitäh!

Tiina Kangro Aitäh, keeruline küsimus! Aga mõte lähebki sinna, et meil just ju äsja oli või isegi veel on praegu mingisugune selline seisund ühiskonnas, et öeldakse, et mis toimub, miks inimesed on ühes ja riigijuhid teises kohas. See on vist sellesama jutu osa. Miks see niimoodi on? Ei ole mina siin praegu see, kes seda ammendavalt vastaks, aga ma arvan, et nii väikeses riigis, nagu vald nimega Eesti, peaks olema sellised avalikud valdkonnad nagu haridus, sotsiaalsfäär, tööturg, tervishoid juba on, riiklikud. Ma ei räägi mingist totalitarismist ja millest iganes, ma räägin sellest, et riik peab võtma ühese vastutuse. Ma ei taha hakata rääkima haldusrefomist, sest reform ei lahenda ka mitte midagi. Me võime teha suurepärase haldusreformi 15 valla peale, aga ikkagi leida võimaluse mitte teha seda, mida on tarvis inimvara säilitamiseks ja arendamiseks. Küsimus on tegelikult selles, mina näen, et tuleb lõpetada ära see pingpongimäng ja avaliku võimu esindaja ehk riik, mille alla kuulub ka avalik võim nimega omavalitsused, peab võtma selge vastutuse. Loomulikult ei tähenda see seda, nagu üks Sotsiaalministeeriumi kõrge ametnik küsis paar aastat tagasi minu käest kui ma seda juttu rääkisin, teil on ikka tore idee küll, see tähendab siis, et Gonsiori 29 eest igal hommikul stardib 226 autot, kes lähevad omavalitsustesse sotsiaalelu juhtima. Ei, see ei pea nii käima! On selge, et inimestega tegeldakse kohapeal, aga vastutus peab olema täiesti kompromissitult ühes kohas ehk riigi, avaliku võimu käes. See on minu ettepanek.

Esimees Ene Ergma Palun, kolleeg Neeme Suur!

Neeme Suur Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kõigepealt avaldan sügavat imetlust teie pühendumuse osas. Aga lähme täpselt sama jutuga edasi. Eesti on praegusel hetkel väga palju panustamas kodanikuühiskonda. Asendame kutselised päästekomandod vabatahtlike päästekomandodega, kutselise korrakaitse vabatahtliku korrakaitsega jne, jne. Samas me teame, et Eesti riigis on kodanikuühiskond suhteliselt tugev. Kui see probleem on niivõrd laiaulatuslik ja suur, kus on see kodanikuühiskonna ja isikliku vastutuse ning riigi korraldamise ja riigi vastutuse piir? Ma saan aru sellest, et see peaks nihkuma riigi poole, aga kui kaugele? Aitäh!

Tiina Kangro Need asjad on kõik haldusjuhtimise teoorias kirjeldatud ja seletatud. Tegelikult ei ole siin mingit raketiteadust. Küsimus on selles, et kodanikuühiskonna avaldamisvorme, kodanikualgatust tuleb kuulata, arvesse võtta ja teha koostööd. Me ei saa teha niimoodi, nagu ühe suure haigla juht mulle ühe korra ütles: "Eesti tervishoiuga on kõik kõige paremas korras ja meditsiinil ei ole ka mitte midagi viga, üks asi on ainult halvasti – kui neid haigeid ei oleks." Siin on sama lugu, et riiki oleks tore juhtida, kui inimesed saaks tegelikult kõigega ise hakkama – hooldaks ära oma sandid, ehitaks koole, lasteaedu, mida iganes. Aga siis on küsimus on selles, et miks me maksame maksusid ja kus on meil see erasektor, kes kõik selle kinni maksab? Nii et siin on ikkagi lahendus selles, et kodanikuühiskonnal ehk kogu sellel kodanikualgatusel ja sellel seltsiliikumisel on oma väga defineeritud roll, seda tuleb arvestada, neid tuleb kuulata ja hõlmata koostöösse. Koostöö ei ole mitte see, et riik ütleb, et nüüd teie hooldate need vanamutid seal ära, vaid koostöö väljendubki selles, et leitakse optimaalne lahendus, mis viib edasi ja tagab jätkusuutlikkuse. See on kommunikatsiooni, suhtlemise, aga ka professionaalsuse küsimus. Asjadest peab aru saama. Kolmandal sektoril ei ole otsest kohustust saada asjadest aru. Seltsi tegevust võib teha ka ilma ülima professionaalsuseta, juhtida riiki ilma ülima professionaalsuseta nendes valdkondades, mida juhitakse, ei ole minu meelest võimalik. Aitäh!

Esimees Ene Ergma Palun, kolleeg Karel Rüütli!

Karel Rüütli Aitäh! Tänan teid ka omalt poolt väga sisuka ja mõtlemapaneva ettekande eest! Me oleme tihtipeale paremerakondade poolt kuulnud seda retoorikat, et teeme majanduse korda, siis pöörame rohkem näo inimeste poole. Täna tuli teie ettekandest välja, et kuskil 1/3 Eesti elanikest on kes otseselt, kes kaudsemalt seotud kogu selle süsteemiga, ise hooldajad või hooldatavad. See on väga suur hulk inimesi ja kindlasti on nendes inimestes väga suur potentsiaal ka selleks, kas ja kuidas oleks neid võimalik rakendada, kasutada ühiskonna arendamisel paremini ära. Kas te oskate öelda, kas meie riigil on täna ülevaade, kui palju on neid inimesi, kes vajavad abi? Palju on neid, kes vajavad kodust hooldust, ja palju neid, kes seda abi osutavad, palju on neid inimesi, kes on sellest süsteemist või statistikast üldse välja jäänud? Aitäh!

Tiina Kangro Siin oli hästi palju küsimusi koos. Tahaks kõigile neile vastata, aga me peame siis jätkama juttu pärast. Ma alustan viimasest, statistikast. Ei, meie riigis ei ole selle kohta statistikat, mis on täiesti hämmastav. Kui ma aasta või poolteist tagasi hakkasin täpsemalt tundma huvi, e kas üldse keegi mingeid samme tegi, ja ma lootsin, et keegi on teinud mingeid plaane, mida võtta ette nende suureks saanud puudega lastega, kes olid need esimesed põlvkonnad 1980. aastate keskelt alates, keda pered hakkasid jätma koju, ujudes vastuvoolu. Need lapsed on tänaseks lähenemas 40-le, 35 kuskil on nende vanus, nende vanemad on 65+. Nad on elanud kohutavalt raske elu kõike nende laste jaoks ise tehes, olles vaesuses. Nad on kohutavalt läbi kulunud, nad võibolla ei ela 82 aastani, mis on meie keskmine naiste eluiga. Kas riigil on mingisugune plaan, mis saab nende praegu kodudes olevate lastega? Kui palju neid on? Neid tuleb ju ka kogu aeg juurde, eks ju? Veel ei ole need vanemad hakanud ära surema, meil on üksikuid selliseid juhuseid, kus kaksikutest downikud, kui uks maha murti, ütlesid, et nad olid paar nädalat söömata ja pesemata, ütlesid, et ema ei vasta meile enam, aga nad ei osanud abi kutsuda, nad olid seal selle emaga olnud. Mis plaan on meie riigil? Mis saab nendest inimestest, kes on kodudes peidus? Kas keegi on nad üle lugenud või enam-vähem üle lugenud ja mis neist saab? Sest me teame, et erihoolekande teenuseid osutavates hooldekodudes ei ole kohti ja ei ole teenusemahtusid, et neid sinna panna. Ma sain Sotsiaalministeeriumist vastuse, et nad ei tea kui palju neid on, teatakse üldarvu, kui palju on täiskasvanud puudega inimesi ja neil ei ole plaani, mis saab edasi. Aitäh!

Esimees Ene Ergma Suur tänu, proua Tiina Kangro! Teie aeg on läbi ja küsimuste vastamise topeltaeg on läbi. Ma kutsun järgmisena kõnepulti Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni liikme kolleeg Helmen Küti! Ja rohkem küsimusi ei ole!

Helmen Kütt Austatud proua eesistuja! Kõigepealt minu suurimad tänud, et te võimaldasite selle aja küsimustele vastamiseks, sest kolleegidega me kohtume siin koridoris kogu aeg ja küll siis saab küsida, kui minult midagi küsida on, aga seda, et selline spetsialist ja inimene, kes teemat väga hästi valdab, on kõnelemas Riigikogu kõnepuldis, ei ole tavaline. Lugupeetud kolleegid! Head külalised-omastehooldajad seal üleval rõdu peal ja omastehoolduse korraldajad! Kõigepealt tahan ma väga tänada tänaseid ettekandjaid, kes professionaalselt ja ausalt käsitlesid teemat omaste hooldusest. Loodan, et kõigile sai selle valdkonna olukord paremini mõistetavaks ja mõnele see tegelik olukord võib-olla ka esmakordselt teada. Iga aasta 3. detsembril tähistatakse rahvusvahelist puuetega inimeste päeva, tehakse ja tehti seda ka sellel aastal Eestis. Seal pööratakse rohkesti tähelepanu erivajadustega inimeste muredele, neile pakutavatele teenustele, aga ka riigi ja kohalike omavalitsuste kohustustele ja võimalustele ning tegelike vajaduste olukorrale. Siis aga tuleb argipäev ja tihti jäävad hooldaja ja hooldatav päris üksi. Meie riik on taasiseseisvumisejärgse 21 aasta jooksul kahtlemata palju saavutanud. Ning täna omastehoolduse toomine Riigikogu suurde saali riiklikult tähtsa teemana ei taotle mitte kritiseerimist, süüdistamist, vaid Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon soovib tegelikult olukorrast ausat rääkimist ning ühiselt ka tegelike lahenduste leidmist erakondadevaheliste jõujoonteta ja mõttelise opositsiooni-koalitsiooni eraldusjooneta siin saalis. 13. oktoobril 2011 toimus Eestimaa südames, Paides MTÜ Eesti Omastehooldus poolt korraldatud esimene omastehooldusele ja hooldajatele pühendatud konverents. Selle aasta 25. oktoobril viis Tartu linn läbi hoolekande aastakonverentsi teemal "Omastehooldus – hoolekande proovikivi". Eesti ühiskond on hakanud viimastel aastatel teadvustama omastehooldajate tegelikku olukorda ja sinna peidetud ohte riigi jätkusuutliku toimimise pärast. Omastehooldusest rääkides, räägime väga erineva vanuse ja hoolduskoormusega inimeste hoolekandest alates sünnist kuni surmani. Me räägime puuetega lastest, tööealistest puuetega inimestest ning eakatest inimestest, kes vajavad hooldust puudest või vanusest tulenevalt. On vaid hetk, millal meist igaühest võib saada kas hooldaja või hooldustvajav inimene. Inimese elu on nii habras ja hirmuäratavalt ettearvamatu ning tegelikult väga palju sõltub teistest, eriti kui see puudutab abivajadust. Igapäevaelu rahmeldustes ei mõtle me sellele, et Eestis elab ligi 200 000 omastehooldajat. Nüüd omastehooldusest läbi Eesti seadusandluse. Põhiseaduse § 27 sätestab, et perekond on kohustatud hoolitsema oma abi vajavate liikmete eest, perekonnaseaduse § 97 aga seda, et ülalpidamist on õigustatud saama muu abivajav alaneja või üleneja sugulane, kes ei ole võimeline ise enese eest hoolt kandma. 2005. aasta 1. aprillist muudeti seadusandlust, mille tulemusena andis riik hooldajatoetuse maksmise üle täisealiste hooldust vajavate inimeste osas omavalitsustele. Täna on tavaliselt Eestis levinud puudetoetus raske puudega inimese hooldajale 15 eurot ja sügava puudega inimese hooldajale 25 eurot. 2010. aastal hakkasid kohalikud omavalitsused maksma ka puuetega laste hooldajatele toetust. Eri omavalitsused maksavad seda 19–100 eurot. Viimast küll väga harva, levinud on 19 eurot. Hooldajatoetuse maksmisega kaasneb sotsiaalkindlustusega hõlmamate hooldajate eest sotsiaalmaksu tasumine omavalitsuse poolt. Riik eraldab selleks rahalised vahendid. Täiskasvanute korral on hooldajatoetuse maksudest vajalik raha ja ka toetusraha toetusfondis, laste korral on see sihtotstarbeline laekumine. Millised on siis probleemid? Omastehooldajatele ei osutata piisavalt siiski tugiteenuseid või need on liialt kallid. Teenuse tase ja kättesaadavus on Eestis aga väga erinev, nii nagu on erinevad ka vallad ja linnad. Teenuste puudus tingib aga omastehooldajate tervisliku seisundi halvenemise ja töövõimetuse. Omaste hooldajad pole kaetud sotsiaalkaitse tagatistega, tasu on liiga väike (tagatiste all pean silmas näiteks õigust puhkusele ja mitmele muule sellisele garantiile, mida igaüks, kes on töölepinguga tööl, tegelikult omab). Eneseabi- ja toetusrühmad pakuvad küll tuge, kuid tihti puudub hooldajatel võimalus neis osaleda, sest hooldatavat pole võimalik kuskile jätta. Nagu sotsiaalteadlase Jüri Kõre ettekandest välja tuli, moodustab omastehooldus nii suure osa Eesti hoolekandest, et temata ei ole valdkonna korraldamine võimalik. Eestis on perekonna hoolduskohustuse käsitlus olnud suhteliselt jäik ja muutumatu läbi kolme sajandi. Muutunud on aga majandus ja muutunud on ka perekonna mudel. Suurenenud on naiste haridustase, abielulised suhted on muutunud, noorte ja tööealiste ränne, eelkõige just väljaränne, mis vähendab ka potentsiaalset hooldajate hulka. Omaste hoolduse riikliku tähtsa küsimuse toomine Riigikogu suurde saali peaks juhtima nii seadusandjate kui ka üldsuse tähelepanu sellele, et olukorras, kus Eesti elanikkond vananeb ning maksumaksjate arv väheneb, tuleb ressurssi (nii inim- kui rahalist ressurssi) õigesti kasutada. Eesti ühiskond on hakanud viimasel aastal seda mõistma, nii riiklike kui kohalike omavalitsuste poolt pakutavate hoolekandeteenused ei taga aga inimestele kindluse ja turvatunnet ning tekitab tegelikult võõrandumist ühiselust. Omastehooldajad on muutunud puhvriks avalike teenuste pakkumisel või nende puudumisel. Ja ma tõepoolest loodan väga, nii nagu ka alguses öeldi, et nende probleemidega on võimalik tegeleda erakondliku poliitika üleselt, võttes aluseks teadlaste uuringud, kaasates huvirühmad ning otsides paremaid sotsiaalpoliitilisi lahendeid ja vaadates üle ka seadusandluse ja vajadusel seda ka muutes. Mõned arvud. Head kolleegid, teil kõigil on need ajakirjad Puutepunkt olemas. Ma ei tea kui palju, aga loodan, et palju ja te kõik loete seda, aga mõned arvud tahaksin ma stenogrammi huvides öelda. Ja need on 2011. aasta detsembri - 2012. aasta jaanuari arvud. Eestis on 1–17-aastasi puuetega lapsi kokku 9374, neist sügava ja raske puudega 5800, keskmise puudega 3574, asenduskodudes elab neist ainult 5,7% ehk 512, perekonna hoole all 8862, neist raske ja sügava puudega 5400. Omastehooldusega on haaratud 16000–17000 pereliiget, vormistatud on laste hooldajateks vaid 1077. Ja need, kes on vormistatud, saavad 19–100 euroni. Tööealisi puuetega inimesi vanuses 18–64 on kokku 54630 inimest, neist 29 tuhat on sügava ja raske puudega, 25 630 keskmise puudega, kes üldjuhul saavad ise hakkama, hooldekodus elab 5,7% — 3130, perekonna hoole all ligi 25 tuhat raske ja sügava puudega inimest, haaratud pereliikmeid on ligi 50 tuhat, vormistatud hooldusi on 3000. Vanemaealisi (64 ja enam) on kokku 230 250. Hooldekodudes ainult 2,3%. Siin on ilmselt suureks põhjuseks ka rahapuudus, sest omastel on hooldekodu koha maksmisega raskusi. Regulaarset kõrvalabi ja hooldust vajab ligi 70 000 eakat, neist vähemalt 30 000 igapäevaselt. Omaste hooldamisse on haaratud 140 000 inimest, pidevalt teeb seda 60 000 ja 10 000 eakale on vormistatud ametlik hooldaja. Hooldaja on üldjuhul naise nägu ja see on eriti murettekitav, sest naistel, kellel on alguses oma laste hoolduskohustus ja hooldamine, muutub see hiljem vanemate hoolduskohustuseks. Kahjuks Eestis ei ole läbi viidud väga pikaajalisi põhjalikke uuringuid, ei saa ka seda ette heita – riik on nii noor ja me kõik tahame, et kõik toimub kiiresti ja ruttu, aga selles olukorras ju oodata ei saa. Mulle sattus lihtsalt kätte üks pikaajalise hoolduse juhtumi uuring OECD raportist, kuid kahjuks puudutab see küll ainult eakate uuringut. OECD raport ongi viimaste aastate kõige põhjalikum ja mahukam Eesti riigi valitsemise kohta koostatud analüüs, milles hinnatakse riigi valitsemises toimuvat tervikuna. Analüüsitakse nii riigi keskvalitsuses toimuvat kui ka kohalike omavalitsuste avalike teenuste osutamise kvaliteedi tõstmiseks vajalikke tegevusi, korraldusi ja võimalikke muutusi. Raporti ühes osas analüüsitakse seda ka sellise juhtumiuuringuna. Mis on välja toodud selles raportis? On, et Eesti kulutab SKP-st tervishoiule ja hoolekandele Euroopa Liidu madalaima kulu. Samas ei ole OECD hinnangu kohaselt hoolduse madal kvaliteet tingitud mitte ainult rahapuudusest, vaid praeguse killustatud süsteemi, kus tervishoid ja hoolekanne toimivad pigem eraldi, kui omavalitsustele on iseloomulik kehv koostöö (see sisaldab endas varjatud ressursse, mida oleks tegelikult mõistlik sihipäraselt ja efektiivselt kasutada). Kuigi abivajadus on suur, on teenuste valik ja kättesaadavus omavalitsusteti väga erinev, nagu ka alguses vihjati. On omavalitsusi, kes maksavad oma inimestele ainult hooldajatoetust, kuni omavalitsusteni, kes suudavad pakkuda 5-6 liiki hooldusteenust. Oluliseks küsimuseks on selle raporti kohaselt pikaajalise hoolduse puhul just nimelt tervishoiu- ja hoolekandesüsteemi rahastamine ja teenuste korraldus. Süsteemi vähene sidusus avaldab mõju eelkõige aktiivravile, kus abita inimeste korduv hospitaliseerimine põhjustab ebamõistlikke kulutusi ning tööjõu ja raha ebaotstarbekat kasutamist. Siin on toodud ka teatud ettepanekud ja head praktikad, mis võiksid sobida Eestile. Aga nendest rääkima võtaks kindlasti rohkem aega kui 7 minutit, mis mul on jäänud. Ma loeksin lihtsalt ette mõned soovitusedja ütleksin siis, ma ei tea, kas jõulu- või lõpusoovi. Soovitused, mis raport ette näeb, on riikliku pikaajalise hoolduse poliitika väljatöötamine. Tahan väga tunnustada MTÜ-d Eesti Omastehooldus, kes on asunud arengukava koostamisele. Teiseks soovituseks on kliendi vajaduste käsitlemine ühtlustamise ja valdkondade vahelise koostöö raames. Kolmas – olemasolevate ressursside parem kasutamine. Neljas – tervikliku ja sidusa vajaduse hindamise metoodika kastutuselevõtt ja tõenduspõhise hoolekande juurutamine analüüside ja teadusarenduse kaudu ehk proua Tiina Kangrogi tõi välja, et riiki, valdkondi ja asutusi saavad juhtida professionaalid. Mida öelda kokkuvõtteks või mida öelda lõpetuseks? Ma väga loodan koostööle. Ma loodan, et see teema täna ausalt rääkides ja oma suurte numbrite ja tegeliku olukorra valguses paneb saali tegema koostööd ja puuetega inimeste õiguste ratifitseerimise üheks sammuks ei jää mitte ainult see, et me ütleme, et paberid on korras, vaid ma väga loodan ka seda, et kas või väikesed algatused, olgu siis ka siin juba see hea näide, mis toodi seoses kviitingumajanduse lõppemisega, et ka mõned seaduseelnõud, mis võiksid kergendada hooldajate ja hooldatavate elu, leiaksid toetust, mitte tagasilükkamist, kui selle juhuslikult on esitanud opositsioon. Ma loodan, nagu seni meil olnud on, väga head koostööd ka Riigikogu sotsiaalkomisjonis, kus eri osapooled saavad muredest rääkida, aga mitte ainult rääkida, vaid nendele järgnevad ka otsused. Ja ma loodan, et ka uus ametisse asunud sotsiaalminister selle valdkonna ja temaatika võtab üheks oma südameasjaks. Ja meile kõigile ma loodan positiivseid otsuseid, eriti nende inimeste jaoks, kes neid väga ootavad ja vajavad meilt, sest riigi tugevus sõltub tema kõige nõrgemast lülist. Aitäh!

Esimees Ene Ergma Suur tänu, kolleeg Helmen Kütt! Ja nüüd avan läbirääkimised. Alustame fraktsioonide esindajatest. Palun, kolleeg Maret Maripuu, Reformierakonna fraktsiooni esindajana!

Maret Maripuu Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Omastehoole on kogu Eesti kultuuri ja kirjanduse kõige tähtsam teema. Nii Kõrboja Anna kui ka Joosep Toots mõtlesid sellele, kuidas jääb vanematega pärast seda, kui talu saab neile edasi pärandatud. Vaimne, moraalne ja puhtinimlik suhe erinevate põlvkondade vahel oli osa elust ja südametunnistusest. Samas ei mõelnud nad keegi sellele, et vanemate hoolitsuse eest peaks vastutama riik ja isa-ema andmine hoolekande alla, seeki saatmine oli tegu, millest häbiväärsemat õieti polnudki. Sotsiaalselt võttes oli kõik lihtne ja selge. Erinevad põlvkonnad elasid üheskoos talus, vanaperemees andis mingil hetkel talu pojale üle ja tema omakorda pidas oma vanemaid üleval. Just sellisest endiste aegade arusaamisest räägib ka meie põhiseadus, mis sätestab, et perekond on kohustatud hoolitsema oma abi vajavate liikmete eest. Ka põhiseaduse mitmed sõnastused ja tegelikult ka meie riikluse alusvaim on varsti juba 100 aastat vana. Kuid samas on põhiseaduses kirjas, et igal kodanikul on õigus riigi abile vanaduse, töövõimetuse, toitja kaotuse ja puude korral ning et puudega inimesed on riigi ja kohaliku omavalitsuse erilise hoole all. Seega vastutus justkui kahestub. Riik ja perekond kannavad abivajaja eest hoolt justkui ühiselt, aga omandavad samas ka võimaluse viidata etteheitvalt teineteise peale, et miks just teine ei hoolitse nii palju, kui vaja oleks. Ühest vastust siin olla ei saa ja sellepärast ongi hea, et see teema meil täna arutlusel on. Kaasajal on omastehooldus suuresti jäänud vaid perekonna kanda ja tõele au andes on riik üritanud oma vastutust siin valdkonnas enda õlult ära libistada. Tulemuseks on, et riigi ja kohalike omavalitsuste poolt pakutud teenused on raskesti kättesaadavad, järjekorrad pikad, pakutavate teenuste kvaliteet võib olla sageli nigel ja tihti on teenuse hind nii kõrge, et abivajaja ei suuda seda maksta. See, et hoolitsemine abi vajava lapse või eaka eest on vaid perekonna õlul, on pikas perspektiivis riigi seisukohalt väga lühinägelik. Kui perre sünnib puudega laps või üks vanematest või mõlemad vajavad hoolt, tekitab see perre täiendavaid pingeid. Ümber tuleb vaadata töögraafikud, tihti toob see kaasa töökoha kaotuse, mis omakorda seab ohtu pereliikmete endi toimetuleku. Suureneb surve rahakotile, pea olematuks muutub aeg iseendale. Kõik see võib kaasa tuua selle, et inimene, kes varem aitas teisi, hakkab abi vajama ise. Üks moraalne aspekt siia juurde: asetades vastutuse abi vajava lapse ja eaka eest täielikult niigi raskes olukorras olevale perekonnale, muudetakse inimlikud peresuhted kaineteks materiaalseteks olenevussuheteks, milles väheneb nende inimlik sisu, põlvkondadevaheliste suhete vaimne moraalsus. XXI sajandi uued olud, sealhulgas elu- ja töökohtade paratamatu mobiilsus, tingivad selle, et riigi osa selles valdkonnas peab suurenema. Vaadates antud teemat kõige olulisemast, abivajaja aspektist, võime öelda, et õiged vahekorrad riikliku ja pere pakutava hooldusabi vahel kujunevad siis, kui nende kujunemine on vaba ja mitte üksnes oludest sunnitud: kui lähedast abistatakse mitte sellepärast, et muud varianti ei ole, või riik hoolitseb vaid sellepärast, et oma inimestel pole kas südant, raha või kumbagi. Omastehoolduse vajadus tekib sageli ootamatult ja võib puudutada meist igaüht. Seetõttu on äärmiselt oluline, et seda valdkonda puudutav info oleks kättesaadav, oluline on esmane nõustamine, et inimene, kes on sattunud täiesti uude situatsiooni, ei murduks vaimselt. Vaja on pakkuda koolitust selle kohta, kuidas oma lähedast hooldada, ja teadmist sellest, kuhu pöörduda, saamaks teada, milliseid teenuseid pakub riik ja kohalik omavalitsus.

Esimees Ene Ergma Kolm minutit, palun!

Maret Maripuu Omastehooldust puudutavaid otsuseid saab teha vaid üheskoos, läbi rääkides selle suhte erinevate osapooltega. Selleks tuleb teha selgeks, kuidas tuleks täna jagada hoolduskohustus perekonna, kohaliku omavalitsuse ja riigi vahel, nii et abivajaja esmased vajadused oleksid rahuldatud ja et ta ei oleks ühiskonnast eraldatud ja et perekonna õlgadele pandud kohustused ei oleks ebaproportsionaalselt suured, ei seaks ohtu pereliikmete endi toimetulekut. Ma arvan, et selle õige vahekorra leidmine on võimalik. Aga ma ei usu, et see lõplikult nii jääb, sest tegemist on küsimusega, mille juurde tuleb ikka ja jälle tagasi tulla, sest tegemist on valdkonnaga, mis muutub ja areneb samamoodi, nagu muutub ja areneb meie ühiskond. Lõpetuseks ma tahaksin tänada sotsiaaldemokraate ja eelkõige Helmen Kütti, kelle eestvedamisel nii oluline teema nagu omastehooldus siia Riigikogu suurde saali jõudis! Aitäh!

Esimees Ene Ergma Suur tänu, kolleeg Maret Maripuu! Palun nüüd, kolleeg Margus Tsahkna, kes esindab meil Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni!

Margus Tsahkna Aitäh, lugupeetud esimees! Head kaaslased, head külalised, keda hetkel saalis ei ole, aga küll nad kuulevad! Omastehoolduse teema on väga oluline ja mulle meeldib eriti see pealkiri, mis on sotsiaaldemokraatide poolt täna selle riikliku tähtsusega küsimuse arutelule pandud. Nimelt: "Omastehoolduse olukorrast, selle mõjust majandusele ning moraalsele keskkonnale". Ma ei hakka oma kõnes üle kordama kõike seda, mis on täna siin saalis öeldud minust palju pädevamate inimeste poolt. Inimesed, kes on isiklikult kogenud neid probleeme, inimesed, kes on kõrgel teaduslikul tasemel uurinud neid probleeme ühiskonnas, inimesed, kes on poliitikuna nende teemadega tegelenud – see kõik on täna siin saalis kõlanud. Selles pealkirjas sisaldub üks sõnapaar, nimelt mõju majandusele. Kui me vaatame kõik oma kogemusele otsa poliitikutena erakondades, siis me teame seda, et üldiselt jaotatakse poliitikud või ministrid tuluministriteks ja kuluministriteks. Tulupoliitikutel on alati rohkem sõnaõigust öelda, milliseid otsuseid langetatakse, kuna kehtiva arusaama järgi on just nimelt nemad need, kelle valdkonnas teenitakse tulu riigile, ja mis see riik muud on kui nende tulude ümberjagamine vastavalt poliitilisele tahtele ja nendele eesmärkidele, mis riik endale koos rahvaga seadnud on. Kuid ma tahangi öelda, et see paradigma peab vahetuma. Tihti on just nimelt need nii-öelda kuluteemad, mis puudutavad suuresti sotsiaalvaldkonna teemasid, pikas perspektiivis riigile ja rahvale just nimelt tuluteemad. Mul on hea meel, et "Puutepunktide" ajakirjas on tehtud üks arvutuste näide selle kohta, et ka omastehoolduse teemaga tõsiselt tegeledes tähendab see tegelikult riigile tulu. Niisama nagu investeeringud laste- ja perepoliitikasse, investeeringud hariduspoliitikasse, samamoodi ka omastehoolduse teema on teema, mis õigesti käsitletuna ja õigel ajal õigeid otsuseid langetades saaks ühiskonnale teenida tulu. Seda just selles mõttes, et need inimesed, kes omastehoolduse teemaga reaalselt iga päev kokku puutuvad, saaksid abi, saaksid inimväärselt elada ja saaksid võrdse kohtlemise kõigi teiste ühiskonnaliikmetega. Ja seepärast ongi väga tähtis, et Riigikogu minu arvates just viimastel aegadel on hakanud arutlema nendel kuluteemadel just nimelt sellest vaatevinklist, et pikemas perspektiivis on tegu riigi ja rahva püsimajäämise ehk tuluteemadega. Üks probleem, mis on ka siin kõlanud, on see, et tänase korralduse järgi lasub päris suur vastutus eelkõige teenuste osutamisel kohalikel omavalitsustel. Sotsiaalkomisjoni esimehena ma ütlen, et Sotsiaalministeerium on ette valmistanud uue sotsiaalhoolekande seaduse, kus on ette nähtud miinimumstandardid ka omavalitsustele erinevate sotsiaalteenuste osutamiseks. Kuid see eelnõu ei ole ministeeriumist meieni jõudnud suuresti seetõttu, et väga paljudes küsimustes on omavalitsused oma nõusolekust keeldunud. Nende põhjendus on täiesti arusaadav, sest riigi poolt ei ole piisavalt ette nähtud vahendeid nende teemadega tegelemiseks ja väga paljude omavalitsuste tulubaasist ei piisa selleks. Seetõttu ainult riigipoolsete otsustustega me täna hakkama ei saa ja nii on ülimalt tähtis, et me tõstaksime ühiskonnas teadlikkust ja samuti otsutavate poliitikute ehk n-ö tulupoliitikute teadlikkust sellest, et me ei saa enam mööda vaadata nendest teemadest, mis on n-ö pehmed teemad, milleks on ka omastehooldus. Tegu on väga tõsiste, väga kõvade teemadega. Me peame nendega tegelema praegu – parem hilja kui mitte kunagi, ma tahan seda öelda. Sellepärast ma tahan tänada sotsiaaldemokraate eesotsas Helmen Kütiga, et see teema on siin saalis üles tõstetud. Samuti tänan Tiina Kangrot, kes on seda teemat kompromissitult avalikkuse ees, ajakirjanduses ajanud. Arvan, et väga-väga paljud inimesed, kes igapäevaselt selle teemaga kokku ei puutu, on nüüd sellest teada saanud ning see teadlikkus ongi aluseks, et langetada tulevikus tähtsaid poliitilisi otsuseid. Jõudu kõigile! Aitäh!

Esimees Ene Ergma Suur tänu, kolleeg Margus Tsahkna! Palun, kolleeg Mihhail Stalnuhhin Keskerakonna fraktsiooni esindajana!

Mihhail Stalnuhhin Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! Mul on kohaliku omavalitsuse taust ja see tähendab, et tänastes ettekannetes polnud minu jaoks suurt üllatust midagi. Sellegipoolest on see väga tänuväärt töö, mis täna siin sai tehtud, sest paljud siin saalis lihtsalt ei kujuta ette, mis toimub tegelikus elus. On olnud igasuguseid pretsedente siin Riigikogus, mida ma mäletan üheksandast koosseisust, kus kolm korda näiteks ei läinud läbi seadus, millega piirati metalli kokkuostu võimalusi, ja peale seda, kui ühel Riigikogu liikmel tema metsamajast varastati kaks kilomeetrit kaablit, siis läks seadus momentaanselt läbi. Ma mäletan neid debatte 1999. ja 2000. aastal, kus hakati tõsiselt rääkima HIV-i, aidsi levikust Eestis ja kus siin saalis üleolevalt kõlas, et hoidku kukke püksis, mäletate ju seda lauset. See näitas enam-vähem seda ametlikku seisukohta, sest tollal algas kõik Ida-Virumaal. Siis kui läks Kesk-Eesti poole, Tallinna ja Tartu poole, siis alles hakati selle asjaga tõsiselt tegelema. Ei tahaks, et tänane päev jääks ainult emotsionaalselt meelde. Lõpuks ma teen ühe ettepaneku, mida pakuks Riigikogu liikmetel tõsiselt kaaluda, aga alguses natuke elust. Palju aastaid tagasi oli mul Narvas üks hea tuttav, nüüd on ta läinud oma haige lapsega juba välismaale elama, aga siis ta oli väga asjalik ja energiline ja tema ümber kogu aeg toimus midagi. Tal oli oma organisatsioon, kus ta tegeles haigete laste probleemidega. Kord ma küsisin tema käest, kuidas see nii juhtub, et kõik tulevad minu juurest, st volikogust abi palumast ja sina pöördud sponsorite poole ja igaüks kindlasti aitab sind. Ta ütles, et ta oskab neile lihtsalt väga ilusasti seletada, mis võib juhtuda nendega näiteks järgmise minuti jooksul, järgmise tunni jooksul, lihtsalt purjus juht autoroolis, lihtsalt katuselt kukkunud kivi ja sa oled täpselt samas seisus nagu need inimesed, kelle jaoks ma abi palun. Üks asi on see, et informeerida avalikkust, mis selles valdkonnas toimub Mind näiteks väga aitas täpselt 10 aastat tagasi, kui mind kutsuti ühe päevakeskuse sellisele tavalisele päevale. Ma hommikul tulin ja lahkusin õhtul. See oli puudega laste päevakeskus LAD, ta on heas korras ja eksisteerib praeguni ja arendab oma tööd. Ma lihtsalt istusin seal terve päeva ja sain aru, mis, kus, kes jne. Minu jaoks enam peale seda ei olnud mingit küsimust, kas toetada seda päevakeskust ja teisi puudega inimeste organisatsioone või mitte. Iga kord, kui keegi hakkas rääkima, et jälle me anname neile 100 000, 200 000 – mine, kannata seal kas või pool päeva ära ja pane ennast nende inimeste kohale. Mitte haigete kohale, vaid nende vanemate kohale. Nii et hea oleks ka see, kui annaks võimaluse kõigile, kes soovivad seda kuulda, seda ettekujutust ka anda, millistes tingimustes elavad need pered, kus on puudega lapsed. Veel üks asi on see, et siin kõlas, et on vaja läbi viia.... Palun lisaaega kolm minutit!

Esimees Ene Ergma Kolm minutit.

Mihhail Stalnuhhin ....läbirääkimisi riik, kohalik omavalitsus. Siin juba frakstioonide poolt oli ettekannetes märgitud, et see on täiesti selge. Kohalikud omavalitsused, neil niigi vähendatakse tulumaksu laekumisi, neile pannakse kogu aeg täiendavaid kulutusi. Ma oleks väga tänulik, kui keegi mulle ütleks mingi enam-vähem tõsise teema, kus viimaste aastate jooksul kohalikud omavalitsused ja riik suutsid omavahel kokku leppida. Minu teada sellist ei ole. See mingis mõttes agitatsioon, et las hääletavad jalgadega ja las marsivad selle omavalitsuse poole, kus raha on rohkem ja on võimalik rohkem toetust anda – mis jutt see üldse on? Kas Eestis on selliseid paiku, kus põhiseadus kehtib, ja on selliseid paiku, kus põhiseadus ei kehti? Ma arvan, et selle teemaga on vaja tõsiselt tegelda. Seda lahendust me kiiresti ei leia, aga kui me ei hakka liikuma, siis me ei jõua selleni mitte kunagi. Minu arvates on see piisavalt tähtis teema selleks, et me alguses arutaksime kõik küsimused omavahel läbi siin, sest te ise teate, et kui me pöördume Sotsiaalministeeriumi poole või suvalise teise poole, millised vastused siis sealt hakkavad tulema. See on minu isiklik arvamus, aga ma mõtlen, et Riigikogus võiks moodustada ajutise erikomisjoni, mis tegeleks kompromissi otsimisega selles küsimuses, sest hooldus on väga tähtis küsimus. Ma arvan, et need 2%, see piir, milleni tõsteti Kaitseministeeriumi kulutused, omaks palju suuremat tähtsust, kui seesama raha oleks antud haigete laste hooldusteenuste finantseerimiseks. Üks vene kirjanik, väga populaarne, tuntud ja rahva poolt armastatud, ütles ükskord sellise lause, et ei tohi haavatud inimesi lahinguväljale jätta. Kui need, kes sõdivad, näevad, mis toimub nende polgukaaslastega, kuidas nad maha jäetakse, siis ei soovi nad enam sõdida. Ja see käib ka haigete laste kohta. Me peame oma solidaarsust näitama ka selleks, et reaalselt midagi välja tuleks. Me peame kompromissi otsima ja seda leidma siin Riigikogus ilma ministriteta, ilma peaministrita, kes rikuvad nii või teisiti kogu selle asja ära. Aitäh!

Esimees Ene Ergma Rohkem kõnesoove ei ole, lõpetan läbirääkimised. Ma veel kord tänan kõiki ettekandjaid nii kõnede, ettekannete kui ka küsimustele vastamise eest. Ja see tähendab seda, et meie istung on lõppenud. Aitäh! Istungi lõpp kell 12.39.

« Eelmine