|
|
» Stenogramm » Kolmapäev, 9. aprill 2008
Stenogramm » Kolmapäev, 9. aprill 2008
|
|
|
|
| XI RIIGIKOGU STENOGRAMM |
| III ISTUNGJÄRK |
| Kolmapäev, 9. aprill 2008, kell 14:00 |
|
|
Toimetatud
|
|
| |
|
|
1.
14:31 Lissaboni lepingu, millega muudetakse Euroopa Liidu lepingut ja Euroopa Ühenduse asutamislepingut, ratifitseerimise seadus
|
|
Esimees Ene Ergma
Head kolleegid! Järgmine päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud Lissaboni lepingu, millega muudetakse Euroopa Liidu lepingut ja Euroopa Ühenduse asutamislepingut, ratifitseerimise seaduse eelnõu 193 SE esimene lugemine.
Ma palun ettekandjaks kõnepulti välisminister Urmas Paeti. Palun!
|
|
Välisminister Urmas Paet
Lugupeetud Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed!
Teie ees on siis täna Lissaboni leping, millega muudetakse Euroopa Liidu lepingut ja Euroopa Ühenduse asutamislepingut, nii et valitsuse soov ja taotlus on, et parlament selle lepingu ka arutelu tulemusel ratifitseeriks.
Mäletatavasti Lissaboni leping allkirjastati eelmise aasta 13. detsembril, kui Lissabonis toimus Euroopa Ülemkogu ja liikmesriigid on endale seadnud eesmärgi see leping ratifitseerida käesoleva aasta jooksul. Praeguseks on Lissaboni lepingu ratifitseerinud Ungari, Sloveenia, Malta, Rumeenia, Bulgaaria ja Prantsusmaa. Lisaks on lepingu heaks kiitnud ka Belgia Senat, Poola parlamendi alamkoda. Suurbritannia parlamendi alamkojas on toimunud hääletus eelnõu teisele lugemisele saatmiseks. Protsess on alanud ka Austria parlamendis. Lissaboni lepingu on heaks jõudnud kiita juba ka Euroopa Parlament.
Lissaboni lepingu heakskiitmine praeguse info kohaselt on plaanis rahvahääletusel meile teada olevalt üksnes Iirimaal, kus see kohustus tuleneb sealsest põhiseadusest, samas näiteks Eesti põhiseaduse 106. paragrahv ütleb, et rahvusvahelisi lepinguid rahvahääletusele panna ei saa seega tuleb vastav otsus teha parlamendil.
Seega siis Lissaboni leping jõustub eeldatavalt järgmise aasta 1. jaanuarist ja seda tingimusel, et kõik liikmesriigid on enne seda ratifitseerimiskirjad Itaalia valitsusele hoiule andnud või vastasel juhul viimase ratifitseerimiskirja hoiule andmisele järgneva kuu esimesel päeval.
Arutelu Euroopa Liidu institutsioonide ja poliitikate reformimise ja laiemalt Euroopa tuleviku üle on kestnud tegelikult juba rohkem kui 15 aastat, hoogustudes Maastrichti lepingu koostamise ajal ja selle järgselt. Sellel debatil on olnud 15 aasta jooksul mitmeid vahefinišeid, on olnud õnnestumisi nagu Maastricht, Amsterdam, Nice, aga ka ebaõnnestumisi, nagu näiteks Euroopa põhiseaduse lepingu läbikukkumine rahvahääletustel Prantsusmaal ja Hollandis.
Lissaboni lepingu eesmärk ongi viia lõpule seesama protsess, mille eesmärk on tugevdada Euroopa Liidu tõhusust ja ka demokraatlikku legitiimsust ning muuta Euroopa Liidu tegevus ühtsemaks, organisatsioon tugevamaks ja võimaldada ka Euroopa Liidu edasist laienemist, sest teatavasti nii mõnigi laienemisvastane jõud on oma retoorikas kasutanud ka seda, et kuna täna kehtivad paljud lepped ja dokumendid, mis on mõeldud kuueliikmelisele organisatsioonile, siis ei ole võimalik ka 27-st edasi minna, edasi laieneda, kuna Euroopa Liit ei saaks sellega lihtsalt seesmisest hakkama. Nii et kui Lissaboni leping jõustub, siis ka see argument kaob.
Lissaboni lepingut koostades on loobutud põhiseaduse kontseptsioonist, mis seisnes kõikide olemasolevate aluslepingute kehtetuks tunnistamises ja nende asendamises ühtse tekstiga, nii nagu oli see põhiseaduse leppe puhul. Selle asemel Lissaboni lepinguga muudetakse olemasolevaid Euroopa Liidu ja Euroopa Ühenduste aluslepinguid vastavalt nende lepingute muutmise lepinguga.
Samas on aluslepingute muutmisel silmas peetud kõiki peamisi Laekeni tulevikudeklaratsioonis loetletud eesmärke nagu Euroopa Liidu kodanikulähedasemaks muutmine, Euroopa Liidu toimimise tõhustamine, demokraatliku legitiimsuse ja läbipaistvuse tagamine ja ka Euroopa Liidu välistegevuse ühtsemaks muutmine, et seeläbi tugevdada Euroopa Liidu rolli maailmas.
Ma nimetaksin mõned kõige olulisemad muutused võrreldes kehtivate Euroopa Liidu aluslepingutega, mida Lissaboni leping endas sisaldab.
Nii antakse Euroopa Liidule juriidilise isiku staatus, kaob Euroopa Ühendus ja tema õigusjärglaseks saab Euroopa Liit. Euroopa Liidu põhiõiguste harta muutub õiguslikult siduvaks ja Euroopa Liidul tekib kohustus ühineda Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooniga. Euroopa Liidu lepingule lisatakse uued artiklid demokraatlike põhimõtete kohta – muu hulgas kodaniku algatus, mis võimaldab vähemalt miljonil mitmest erinevast liikmesriigist pärineval Euroopa Liidu kodanikul teha komisjonile õigusakti kehtestamise ettepanek. Euroopa Liidu lepingus sätestatakse ka rahvusparlamentide roll, seal hulgas riikide parlamentide õigus saada kõigilt Euroopa Liidu institutsioonidelt õigusaktide eelnõusid ja hinnata nende kooskõla subsidiaarsuse põhimõttega. Oluliselt muudetakse Euroopa Liidu institutsioonilist raamistikku. Oluliselt on lihtsustatud õigusaktide vastuvõtmist vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala raames – enamik nimetatud valdkondade õigusakte võetakse edaspidi vastu kvalifitseeritud häälteenamuse põhimõttel ja seejuures on ka Euroopa Parlamendil kaasotsustusõigus. Selgemalt on sõnastatud ka Euroopa Liidu välistegevuse eesmärgid, põhimõtted ja vahendid ning esmakordselt rõhutatakse eraldi ka naabruspoliitika tähtsust, aga ka ühtse energiapoliitika tähtsust. Euroopa Liidu lepingusse lisatakse ka artikkel, mis võimaldab liikmesriigil soovi korral Euroopa Liidust välja astuda ning täpsustub ka Euroopa Liidu liikmeks saamise kord – liidu liikmesuse eeltingimuseks saab nn Kopenhaageni kriteeriumite täitmine.
Otsustusprotsess Euroopa Liidus ja Euroopa ühendustes on saanud päris sageli kriitikaosaliseks tõhususe puudumise tõttu. Ja selles osas kujutab Lissaboni leping endast kindlasti olulist sammu paremuse suunas. Nimelt Lissaboni lepingus sätestatud ning pärast üleminekuperioodi jõustuv kvalifitseeritud häälteenamuse arvutamise kord on võrreldes senisega lihtsam ja läbipaistvam. See on nõukogu liikmete vähemalt 55%-ne häälteenamus, mille moodustab vähemalt 15 liiget tingimusel, et nad esindavad siis liikmesriike, mis hõlmab kokku vähemalt 65% Euroopa Liidu elanikkonnast.
Erandina sätestatakse Lissaboni lepingus, et kui nõukogu teeb otsuse ilma komisjoni ettepanekuta, siis on künnised vastavalt 72% liikmesriikidest, kes peavad esindama 65% elanikkonnast. Selles erandis nähakse olulist vastutulekut ka väikeriikidele, kelle toetus enamuse moodustamiseks omandab väga olulise tähtsuse.
Uue hääletussüsteemi nii mõnedki elemendid suurendavad eelkõige just keskmiste ja väiksemate liikmesriikide osakaalu otsustusprotsessis ja seega on ka Eestile soodsad. Näiteks otsuse vastuvõtmiseks vajaliku blokeeriva vähemuse kokkusaamine ei sõltu enam liikmesriikide kaalutud häältest või esindatava rahvastiku suurusest, vaid blokeerivat vähemust moodustavate riikide arvust. Ja blokeeriva vähemuse siis võivad edaspidi moodustada vähemalt neli riiki.
Kvalifitseeritud häälteenamuse mudeli mõju suurematele ja väiksematele liikmesriikidele ei ole aga siiski mõtet tegelikus elus üle hinnata, sest nõukogu otsustusprotsessis on hääletamine suhteliselt harv nähtus. Meie, siis peaaaegu nelja-aastase Euroopa Liidu kogemuse põhjal võib öelda, et ka meie tegevus ja edu Euroopa Liidus ei sõltu mitte niivõrd meie häälte kaalust seal, kuivõrd ikkagi meie endi tööst, meie huvide kindlaksmääramisest ja ka nende kaitsmisest.
Teiseks, laiendatakse oluliselt kvalifitseeritud häälteenamusega otsuste vastuvõtmist ehk siis lisandub veel umbes 40 uut valdkonda ja see muudab õigusaktide vastuvõtmise ka meie jaoks olulistes valdkondades, nagu vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala lihtsamaks. Oluline on seejuures ka märkida, et Nõukogu hääletusreeglite muutmise kvalifitseeritud häälteenamuse põhimõtte laiendamise kõrval annab Lissaboni leping liikmesriikidele garantiid, et riikide oluliste huvidega nende jaoks strateegiliste otsuste tegemisel kohasel viisil ka arvestatakse. Samuti rõhutab Lissaboni leping üheselt liikmesriikide vahelist solidaarsust. Näiteks ei mõjuta Liidu pädevus energeetika valdkonnas liikmesriikide õigust määrata kindlaks oma energiavarude kasutamise tingimusi ning liikmesriikide valikuid erinevate energiaallikate vahel. Samuti võib Nõukogu liikmesriikide vahelise solidaarsuse vaimus kehtestada vajalikke meetmeid, juhul kui liikmeriigil ilmnevad raskused näiteks teatud toodetega varustamises, sh energeetika valdkonnas.
Euroopa Liidu välistegevuse tõhusust ja sidusust suurendavad eelkõige Euroopa Liidule juriidilise isiku staatuse andmine, Euroopa Liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ametikoha ja teda toetava välisteenistuse loomine ning kõrge esindaja kui välisasjade nõukogu eesistuja ja Komisjoni ühe asepresidendi koha ühendamine. Me oleme Eestis alati rõhutanud Euroopa Liidu ühehäälse välispoliitika olulisust ja loodav välisasjade julgeolekupoliitika kõrge esindaja ametikoht ning välisteenistus võimaldavad seda ka paremini praktikas tagada. Samas on ühtse välisteenistuse teke kindlasti ka nii võimaluseks kui väljakutseks liikmesriikide välispoliitikas. Välistegevuse koordineeritusele ja järjepidevusele aitab kaasa ka see, et Euroopa Liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja võtab üle senised roteeriva eesistujamaa välisasjade nõukogu juhtimise ülesanded. Euroopa Liidu välisasjade julgeolekupoliitika kõrge esindaja ametikoha loomine ei muuda samas liikmesriikide välisministrite volitusi Euroopa Liidu Nõukogu liikmena.
Uudsena on aluslepingutesse lisatud ka solidaarsusklausel, mille kohaselt on liikmesriigid kohustatud andma teisele liikmesriigile, mis langeb relvastatud kallaletungi või terrorismi ohvriks, või kus leiab aset loodusõnnetus või inimtegevusest tingitud õnnetus, abi kõigi enda käsutuses olevate vahenditega.
Lissaboni leping sisaldab uuendusena ka sätet, mille kohaselt arendab Euroopa Liit naabruspoliitikat eesmärgiga luua heaolu ja heanaaberlikkuse ala. Sel eesmärgil võib liit sõlmida asjaomaste riikidega vastastikuseid õigusi ja kohustusi sisaldavaid ja ühistegevust võimaldavaid erilepinguid.
Tõhususe tagamise ideest on kantud ka muudatused Euroopa Liidu institutsioonilises struktuuris. Nii saab Euroopa Ülemkogu Euroopa Liidu institutsiooni staatuse ja kaheks ja pooleks aastaks valitava eesistuja, ning alates 1. novembrist 2014 väheneb komisjoni koosseis 2/3-ni liikmesriikide üldarvust ning volinike kohad hakkavad seejärel liikmesriikide vahel roteeruma.
Üheks Lissaboni lepingu eesmärgiks on suurendada poliitilist vastutust liidu struktuurides ja muuta otsustamisprotsess läbipaistvamaks. Euroopa Liidu lepingu teises jaotises sätestatakse üldised demokraatia põhimõtted nagu kodanike võrdsus, osalus- ja esindusdemokraatia, dialoog ja konsulteerimine kodanikuühiskonnaga, sealhulgas ka kodanike initsiatiivi võimalus.
Lissaboni leping näeb muu hulgas ette ka liikmesriikide parlamentide ulatuslikuma kaasamise. Kui kehtiva korra kohaselt on see iga riigi otsustada, kas ja kuidas ta kaasab oma parlamenti Euroopa Liidu õigusaktide ja eelnõude arutellu, siis Lissaboni lepingu kohaselt edastavad Euroopa Liidu institutsioonid oma õigusaktide ja konsultatsioonidokumentide eelnõu otse riikide parlamentidele ja riikide parlamentidel on võimalus esitada oma seisukoht liidu õigusakti, eelnõu subsidiaarsuse põhimõttele vastavuse kohta otse Euroopa Komisjonile või ka väljendada seisukohta, kas üldse sellise eelnõu edasist arutamist ja menetlemist peetakse vajalikuks.
Euroopa kodanike olulisim võimalus Euroopa asjades kaasa rääkida, on endiselt tagatud osalemise kaudu Euroopa Parlamendi valimistel, mille liidu institutsioonidest ainsana valib rahvas otse. Võrreldes kehtiva korraga, suurendatakse Lissaboni lepinguga Euroopa Parlamendi kohtade arvu 736-lt 750-le, millele lisandub ka presidendi koht. Esmakordselt sätestatakse liikmesriikidele Euroopa Parlamendi kohtade miinimum- ja maksimumarv, mis on vastavalt 6 ja 96. Eestile on määratud 6 kohta ehk võrreldes praeguse olukorraga, meie jaoks see olukord ei muutu.
Suurenevad ka Euroopa Parlamendi õigused õigusloome protsessis osalemisel, kuna seadusandlik tavamenetlus muutub õigusaktide vastuvõtmisel reegliks. Euroopa kodanike kaasamine Euroopa Liidu otsustusprotsessi ei ole siiski tagatud mitte ainult liikmesriikide parlamentide ja kodanikuühenduste kaudu, olulise uuendusena võrreldes kehtivate aluslepingutega nähakse ette kodanikele ka õigus algatada liidu õigusaktide vastuvõtmist. Nende õiguste näol on tegemist eelkõige kodanikele ja riikide parlamenditele loodud võimalustega, mis siiski konkreetse sisuga tuleb täita nii parlamentidel kui ka kodanikel endil.
Lissaboni lepingu sõlmimiseni viinud protsessis juhindus Eesti oma riiklikest huvidest ja vajadusest muuta Euroopa Liit tõhusamalt toimivaks ja ka tugevamaks, lähtudes solidaarsuse põhimõttest ja ka konsensusest 27 liikmesriigi vahel, samuti vajadusest tagada Euroopa Liidu avatus ja võime reageerida üleilmsetele muudatustele.
Me leiame, et Lissaboni leping on tasakaalustatud dokument, mille koostamisel on arvestatud kõigi liikmesriikide kõige olulisemaid huve ja see dokument aitab seatud eesmärke saavutada. Lissaboni leping on kooskõlas Eesti põhiseadusega. Lepingu rakendamisel võib tekkida ka vajadus mõningaid Eesti seadusi muuta, aga see selgub järgnevate analüüside ja edasise töö tulemusel.
Lõpetuseks ma tänan Riigikogu liikmeid tähelepanu eest! Ma soovin sisukat arutelu ja muidugi ma avaldan lootust, et parlament Lissaboni lepingu ratifitseerib.
Tänan tähelepanu eest!
|
|
Esimees Ene Ergma
Suur tänu, härra välisminister!
Teile on ka küsimusi. Palun, kolleeg Toivo Tootsen!
|
|
Toivo Tootsen
Aitäh, proua esimees! Lugupeetud härra minister! Lissaboni lepingu kohta võib öelda, et palju häid mõtteid ja ka palju häid põhimõtteid. Eriti meeldib mulle näiteks see kodanikualgatuse põhimõte. Nüüd, kas te ei leia, et seda sama kodanikualgatuse põhimõtet võiks ka ikkagi Eesti siseriiklikus seadusandluses toetada? Seni on Reformierakond olnud vastu meie eelnõule, mis näeks ette kodanikualgatuse põhimõtte rakendamist. Kas te nüüd olete ka selle Lissaboni lepingu arutamise juures oma partneritele oma seisukohti seletanud, et miks te näiteks seal ei toetaks seda või toetate seda ja miks on selline erinev käitumine Lissaboni lepingus ja meil siin Eestis? Aitäh!
|
|
Välisminister Urmas Paet
Aitäh küsimuse eest!
Kõigpealt, ei, selles küsimuses Eesti olusid või nende arutelu ei ole tõusetunud nendes kohtumistes, nii et meil ei ole vaja selles osas olnud Eesti olusid või spetsiifikat teiste partneritega arutada.
Mis puudutab seda, et mingil hulgal ka Eesti kodanikel oleks võimalus seadusandlike algatustega esineda, siis ma arvan küll, et demokraatia arenedes ka meil siin Eestis kindlasti see ei ole teema, mille osas tuleks uks täielikult kinni lüüa. Ma arvan, et see on teema, kus nii Euroopa arengute valguses kui ka meie oma demokraatia küpsemise valguses me kindlasti saame seda teemat käsitleda ka tulevikus. Ja ära iial ütle iial, nagu öeldakse. Nii et ma kindlasti ka ei välistaks seda.
|
|
Esimees Ene Ergma
Palun, kolleeg Marek Strandberg!
|
|
Marek Strandberg
Hea välisminister! Kas te tutvustaksite ehk poliitilisi, majanduslikke või mis iganes muid riske, lühidalt, millised võivad seotult Lissaboni leppega Eestile osaks saada? Kindlasti on tehtud ka asjakohane riskianalüüs. Aitäh!
|
|
Välisminister Urmas Paet
Tänan küsimuse eest! Eks seda lepingut ja tema projekti on ju vaetud tõepoolest igasuguste nurkade all. Teoreetiline risk, aga see on tõepoolest väga teoreetiline risk, on see, et kuna laiendatakse nende valdkondade hulka, kus edaspidi ei ole vaja enam konsensust, vaid piisab kvalifitseeritud häälteenamusest, et kui nüüd tõesti peaks juhtuma nii, et Eesti seisukohad on kogu aeg väga erinevad sellest, mis on seisukohad Euroopas laiemalt, siis võib juhtuda, et me jääme nendel hääletustel pidevalt alla, aga see on tõepoolest selline ülimalt teoreetiline lähtekoht, sest nagu ma nimetasin, aitab seda olukorda vältida see, et neljast riigist piisab, et ükskõik millist otsust n-ö vetostada või peatada. Ehk kui probleem on väga suur, siis on vaja leida kolm partnerit, kellega on võimalik üks või teine otsus peatada, kui see tõesti on täiesti vastuvõetamatu. Kui nüüd kaaluda neid hüpoteetilisi riske sellega, milliseid käegakatsutavaid tulemusi ka meie enda heaolu ja julgeoleku huvides selle lepingu rakendamine võiks anda, siis need positiivsed küljed, mis on suunatud ennekõike Euroopa Liidu tugevdamisele, sealhulgas Euroopa Liidu välispoliitika tugevdamisele, kindlasti kaaluvad need võimalikud hüpoteetilised hirmud üles.
|
|
Esimees Ene Ergma
Palun, kolleeg Mai Treial!
|
|
Mai Treial
Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud minister! Meie arutame täna Riigikogus Euroopa lepingu ratifitseerimise dokumenti ja minu küsimus on selles, et kas te arvate, kas meie riigi inimesed teavad sellest lepingust kõike või on ka neid, kes sellest ei tea kuigipalju või ei tea midagi. Või kuidas te arvate, kas valitsus on teinud kõik endast oleneva, et tutvustada reformilepingut? Aitäh!
|
|
Välisminister Urmas Paet
Aitäh teile küsimuse eest! Loomulikult ma pean seda väga oluliseks, et ükskõik millise otsuse Eestis parlament või valitsus langetab, et võimalikult paljud Eesti ühiskonnaliikmed teaksid neist, teaksid nendest motiividest, miks üks või teine otsus on tehtud ja neil oleks igakülgne juurdepääs ka vajalikule infole. Mis puudutab Lissaboni lepingut, siis sisulise poole pealt see ei erine väga palju põhiseaduse lepingust, mis puudutab n-ö tegelikke tegevusi, mis selle lepingu jõustumisel järgnevad. Põhiseaduse lepingu puhul tehti päris laiaulatuslikku infotööd ja ka Lissaboni lepingu osas on see jätkunud, võib-olla tõesti mitte nii intensiivselt, kui ta oli põhiseaduse leppe puhul, aga eks kõige otsesem info edasikandja ühiskonda on muidugi ajakirjandus. Ajakirjanduses mõningaid artikleid, sealhulgas ka tänases Postimehes selle sisu lahtiseletamiseks, on ilmunud. Minu teada ka Riigikantselei Euroopa Liidu asjade osakond kavandab lähema kahe nädala jooksul veel eraldi infotrükiste levitamist nii raamatukogudes, infopunktides, üle Eesti kõikvõimalikes kohtades, kus võiksid liikuda inimesed, kellele see teema huvi pakub. Nii et ka see tegevus on plaanis. Minu üleskutse siit võiks olla siiski meie ajakirjandusele seda teemat käsitleda veel lähematel päevadel ja nädalatel, et ikkagi tõepoolest need inimesed, kes vähegi teema vastu huvi tunnevad, et see oleks neil käeulatuses, ja kõige lihtsam vahend selleks loomulikult on avatud ühiskonnas ajakirjandus.
|
|
Esimees Ene Ergma
Palun, kolleeg Ain Seppik!
|
|
Ain Seppik
Aitäh, lugupeetud esimees! Te vastasite infotunnis ilusasti. Peaminister, nagu tavaliselt, soovitas kõigil seda seadust ja lepingut ise lugeda ja vait olla. Minu küsimus on see, et kuidas teie hinnangul, mis te võiksite öelda, palju ja mil viisil ja kas me liigume ühtse Euroopa ühendriikide suunas selle lepinguga? Aitäh!
|
|
Välisminister Urmas Paet
Lühike vastus sellele küsimusele oleks see, et ka pärast Lissaboni lepingu jõustumist on Euroopa Liit riikide liit ja mitte liitriik. Nii et me ikkagi mingisugust väga pikka sammu liitriigi suunas kindlasti sellega ei astu ja tegelikult isegi ka mitte lühikest sammu. Sest neid näiteid, kus väga väikeste liikmesriikide hulgal ka kvalifitseeritud häälteenamuse puhul on võimalik blokeerida otsuseid, nagu ma nimetasin, see näiteks muutub palju lihtsamaks ehk piisab neljast riigist blokeeriva vähemuse moodustamiseks. Mis puudutab näiteks välispoliitikat, siis tegelikult täna ma arvan, et enamus Euroopa Liidu riike ei ole olnud väga rahul sellega, et sõnades kõik räägivad ühtsest ja tugevast välispoliitikast, samas praktikas piltlikult öeldes ei ole telefoni, kuhu Euroopasse helistada ja saada teada Euroopa välispoliitilistest positsioonidest ühes või teises küsimuses. Nii et see kindlasti ka tugevdab organisatsiooni nii poliitilises, majanduslikus kui kõikvõimalikes muudes konkurentsides muude maailma paikadega, kes ka väga kiire tempoga arenevad. Ma läksin nüüd pikaks selle vastamisega, aga lühike vastus on, et ei, me ei liigu liitriigi suunas Lissaboni leppe ratifitseerimisega.
|
|
Aseesimees Jüri Ratas
Valdur Lahtvee, palun!
|
|
Valdur Lahtvee
Aitäh! Lugupeetud minister! Lissaboni lepe on allkirjastatud ja see on üks järjekordne etapp Euroopa ühisruumi kujundamisel. Mäletatavasti põhiseadusleppe päevakorrast kadumisel ja Lissaboni leppe ettevalmistamisel leiti vajaliku olevat nn tarkade kogu kokkukutsumise, kes Euroopa Liidu tulevikku ka edasi läbi mõtlema asuks, et siis mingeid järgmisi samme kavandada ja uusi leppeid. Kas see teema on tänaseks päevakorralt maas või on ka siin mõningaid arenguid?
|
|
Välisminister Urmas Paet
Mis puudutab siis nn tarkade, ma ütleksin tarkade inimeste kogu, kes peaks visandama Euroopa Liidu arenguperspektiive aastakümnete peale ette, siis põhimõtteliselt on kokku lepitud, et see kogu ei alusta tegevust enne seda, kui Lissaboni lepingu ratifitseerimise protsess liikmesriikides on läbi, et mitte kahte asja omavahel kuidagi segi ajada ja neid omavahel siduda, sest nad ei ole omavahel tegelikult väga seotud. Nii et, ma usun, et kui kõik liikmesriigid Lissaboni lepingu ikkagi ratifitseerivad, see järgmisest aastast jõustub, siis peale seda, ilmselt millalgi järgmisel see kogu oma tegevust alustab.
|
|
Aseesimees Jüri Ratas
Toivo Tootsen, palun!
|
|
Toivo Tootsen
Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud härra minister! Eks ma oma küsimusega tahtsingi tähelepanu juhtida sellele, et siin saalis me oleme väga varmad heaks kiitma lepinguid, mis sisaldavad väga häid ja väga üllaid ideid ja põhimõtteid, aga siseriiklikult me ei ole teps mitte valmis neid rakendama. Te ütlesite ilusti välja, et me oleme valmis Euroopa Liidu kodanikena kodanikualgatuse põhimõtte rakendamiseks, aga ennäe, Eesti kodanikena Eestis me ei ole valmis seda põhimõtet rakendama. Ma ei saa sellest aru. Palun seleta mulle veel kord ära see asi, miks me ühe kodanikuna oleme valmis seda rakendama ja teise ehk oma Eesti kodanikuna ei ole veel nii kaugele küpsenud. Aitäh!
|
|
Välisminister Urmas Paet
Aitäh küsimuse eest! Eesti kodanikualgatuse kohta, nagu ma ütlesin, et ma kindlasti ei ütleks, et ära iial ütle iial või nagu inglased ütlevad, et never say never. Ma sugugi ei välistaks seda, et mingil hetkel ka see aspekt leiab väärika koha meie seadusandluses. Aga see, miks me, ma isegi ei peatuks konkreetselt sellel näitel, mille, härra Tootsen, te tõite, aga ka mõningatel muudel, et miks mõnikord on asjad erinevad, et koos teiste Euroopa riikidega me oleme varmad tegema mingeid asju ja mitte nii väga siin omakeskis olles, siis ma arvan, et võib-olla kõige olulisem vahe on selles, et terves reas teistes Euroopa riikides, kellega me nüüd rõõmsalt kuulume koos Euroopa Liitu, on demokraatia saanud rahulikult areneda no näiteks 200 aastat. Aga meil pole 20-ki veel. Ma arvan, et seal peitub see vastus.
|
|
Aseesimees Jüri Ratas
Peeter Kreitzberg, palun!
|
|
Peeter Kreitzberg
Tänan! Lugupeetud minister! Kindlasti Euroopa Liit ei ole liitriik, aga ta ei ole ka riikide liit, sest riikide liidus võetakse otsused konsensusega vastu, teatavasti Eruoopa Liidus kõiki otsuseid konsensusega ei tehta siiski. Aga minu küsimus on selles, et kas selle lepingu järgi nüüd Euroopa Komisjoni suurus muutub ja kas tekib rotatsioon või jääb praegune süsteem paika. Aitäh!
|
|
Välisminister Urmas Paet
Aitäh! Lühike kommentaar riikide liidu, liitriigi kohta on see, et ka selles organisatsioonis täna on liikmesriigid ju vabatahtlikult otsustanud loovutada teatud oma õigusi ühiselt konsensuse alusel. Nii et selle alus ikkagi on olnud ka selge konsensus, et kelleltki ei ole vägisi mingisuguseid võimalusi või õigusi ära võetud. Aga mis puudutab Euroopa Komisjoni, siis jah, aastast 2014 1. novembrist on komisjoni suurus kaks kolmandikku liikmesriikide arvust. Ehk siis pidevalt sellest hetkest alates komisjonis ei ole enam kõik liikmesriigid esindatud, vaid siis rakendubki rotatsioon. Milline see rotatsioonimehhanism täpselt on, seda hetkel ei ole veel välja töötatud, aga põhimõte on see, kui näiteks üks riik ei ole ühes komisjonis, siis ta järgmises kindlasti on. Nii nagu põhimõttena on kirjeldatud, et selle rotatsiooni puhul kindlasti tuleb arvestada nii riikide geograafilist asendit, et see oleks ikkagi esinduslik või representatiivne, samuti riikide suurust. Neid asju rotatsiooniskeemi väljatöötamisel kindlasti tuleb arvestada. See on kõigi huvides see, et kellelegi liiga ei tehtaks, vaid et pikemas ajalises perspektiivis oleks kõigil liikmesriikidel võrdne võimalus komisjonis oma esindajaga osaleda.
|
|
Aseesimees Jüri Ratas
Aivar Riisalu, palun!
|
|
Aivar Riisalu
Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Mina loomulikult ei ole kuidagiviisi Lissaboni leppe vastu. Te ütlesite, et ta on kooskõlas ka meie põhiseadusega. Aga ometi kohtumisel inimestega pahatihti kerkib üles küsimus, et on ju astutud peaaegu et meie põhiseaduse § 1 vastu. Need Euroopa Liidu oponendid on seda kogu aeg väitnud. Milline oleks teiepoolne hea retsept inimestele vastata lühidalt ja arusaadavalt, miks see Lissaboni lepe siis ikkagi on meie jaoks ainuõige valik?
|
|
Välisminister Urmas Paet
Ma püüan nii lühidalt, kui ma saan. Täna umbes 80% Eesti inimestest arvab, et see on hea, et Eesti kuulub Euroopa Liitu. Ehk Eesti on rahul Euroopa Liiduga, et ta toimib, et ta kaitseb huvisid, et me tunnetame aeg-ajalt oma jõudu mitte 1,3 miljoni elanikuga riigi jõuna, vaid suisa seal 500 miljoni inimese jõuna, nii nagu Euroopa Liidus kokku elanikke on. Lissaboni lepingut on vaja selleks, et see põhimõtteliselt edaspidi ka nii jääks. Et kui Euroopa Liitu ei kuulu võib-olla mitte enam 27, vaid näiteks mõne aja pärast võib-olla suisa 37 riiki, siis oleks Euroopa Liit sama tugev ja efektiivne. Sest see, mida täna selle lepinguga paljuski korrigeeritakse, on see, et väga paljud asjad kehtivad või paljud dokumendid kehtivad ajast, kui Euroopa Liidus oli kuus riiki. Ehk juba praegu on väga paljud regulatsioonid jäänud ajale jalgu, Euroopa Liit on nii mõneski asjas juba tegelikult äärmiselt ebaefektiivne, sealhulgas ka näiteks välissuhtlemises. Et seda olukorda püüda parandada ja et ka Euroopa Liit näiteks 37 liikmega suudaks sama efektiivselt toimetada kui täna, kus 80% Eesti inimestest arvab, et see liit, kuhu me kuulume, on päris hea. Rääkides siin ka laienemise temaatikast, siis võib ju öelda, et miks me tahame 37, et 27 juba palju küll – ka siin, jah, me oleme toetaval positsioonil selles osas, et kõik Euroopa riigid, kes vähegi tahavad ja vähegi vastavad kriteeriumidele, võiksid ka Euroopa Liitu saada. Sest seesama stabiilsuse jutt, seesama julgeoleku suurendamise jutt kehtib väga otseselt. Näiteks Lääne-Balkanilt viimase saja aasta jooksul on päris mitu muret Euroopasse tekkinud, mis ei ole jäänud ainult sellesse geograafilisse piirkonda. Selleks, et kogu seda kurba ajaloo kordumist tulevikus vältida, on Euroopa Liit päris hea mehhanism olnud. Üldiselt demokraatlikud riigid omavahel ei sõdi ja Euroopa Liidu riigid omavahel ilmselt veelgi vähem.
|
|
Aseesimees Jüri Ratas
Maret Merisaar, palun!
|
|
Maret Merisaar
Aitäh! Üks oluline samm, et muuta Euroopa Liit kodanikele lähemaks, on see, et suureneb Euroopa Liidu parlamentide võimalus otsustada, kas mingisugust õigusakti üldse on vaja võtta vastu Euroopa Liidu tasemel või võib seda teha hoopis rahvusriigi tasandil. Seda nimetatakse subsidiaarsuse printsiibi kontrollimiseks. Minu küsimus on selles, et kui Riigikogu leiab, et mingi seaduseelnõu ei peaks olema Euroopa Liidu tasandil vastu võetud, kas ta võib siis selle seisukoha esitada ainult Riigikogu poolt või peab selleks leidma ka teiste liikmesriikide parlamentide toetust ja selleks peaks olema korraga näiteks kolme parlamendi arvamus?
|
|
Välisminister Urmas Paet
Aitäh! Loomulikult võib üks riik üksi esitada mingisugust seisukohta või ka ühe riigi parlament üksi, aga igal juhul on sõnum tugevam, kui sama meelt on rohkem riike. Nii et kui ka tulevikus näiteks Eesti riik tervikuna või Eesti parlament leiab, et ühte või teist seadust ei oleks vaja või üht või teist dokumenti ei oleks vaja, siis see hääl on seda tugevam, mida rohkem riike arvab samamoodi. Nii et selleski osas juba praegu ja ka tulevikus Lissaboni leppe valguses mina kutsuksin muidugi üles parlamenti looma sellealaseid väga tihedaid kontakte teiste riikide parlamentidega, ennekõike riikidega, kes on meile lähemal. Et kui näiteks välisministrite tasandil toimib väga hästi see niinimetatud NB6 formaat ehk Eesti, Läti, Leedu, Soome, Rootsi ja Taani, siis miks mitte samasugust formaati hoopis tugevamaks muuta ka parlamentide vahel sellesama lepingu valguses. Nii et muidugi, mida rohkem on mõttekaaslasi, seda tugevam on alati sõnum.
|
|
Aseesimees Jüri Ratas
Jürgen Ligi, palun!
|
|
Jürgen Ligi
Aitäh, austatud minister! Mitmekesisuse austamine tundub olevat euroopalik põhimõte ja kui võtame sellised nähtused nagu kultuur või loodus, siis väga rõhutatakse seda. Kuid Brüsseli maksuseminaril, ma pean ütlema, ma isegi veidi kohkusin, kuigi ma olin eelhäälestatud, kui nägin, kuidas kaks suurt, suhteliselt stagneerunud riiki survestasid publikut sisuliselt hulga ettekannetega selles suunas, et maksusüsteemid tuleb ühtlustada ka tulumaksu osas, ja tehteid nende analüüsides tehti ainult nende oma maksusüsteemide sees väga staatiliselt, hindamata konkurentsi ja mitmekesisuse väärtust. Mis sa arvad, kas Euroopa suudab laiemalt ja maksunduses austada seda mitmekesisuse printsiipi ja kas Eesti peaks olema murelik? Aitäh!
|
|
Välisminister Urmas Paet
Hetkel ei peaks olema murelik selles osas, sest maksundus jääb jätkuvalt nendesse valdkondadesse, kus on vaja muudatusteks konsensusotsust. Ehk siis maksunduse osas juriidilises mõttes olukord ei muutu. Aga see ei tähenda, et me mitte midagi ei pea tegema. Nii nagu sa kirjeldasid, loomulikult on erinevatel riikidel erinevad vaatenurgad sellele, millised peaksid olema maksusüsteemid, kui palju tuleks neid Euroopa sees ühtlustada. See teema jääb üles igal juhul, nii et selles osas me peame oma positsioone kaitsma tugevalt jätkuvalt, aga mingisugust institutsionaalset või juriidilist muudatust see Lissaboni maksuküsimustes kaasa ei too.
|
|
Aseesimees Jüri Ratas
Mai Treial, palun!
|
|
Mai Treial
Aitäh, härra juhataja!
Lugupeetud minister! Lissaboni lepingu ratifitseerimine toob Eestile kaasa õigusi ja võimalusi, aga samas ka kohustusi. Kas te räägiksite lähemalt nendest kohustustest, mis sellega meile kaasnevad? Aitäh!
|
|
Välisminister Urmas Paet
Aitäh, küsimuse eest!
Ma isegi ei oska öelda, milliseid otseseid uusi kohustusi see Lissaboni leping võiks meile kaasa tuua, võrreldes tänase olukorraga, kus meie senine poliitika 4 aasta jooksul Euroopa Liidus on suunatud sellele, et võimalikult palju oleks üksmeelt, et organisatsioon oleks võimalikult tugev, et poliitikad oleksid võimalikult sellele suunatud – kõik see jätkub. Kõik see jätkub, nii et ma ei suudagi, ausalt öeldes, nimetada ühtegi asja, mis meile tooks otseselt kaasa nüüd asju, mida me seni pole teinud või mis oleks meie jaoks nagu uus kohustus.
Võib-olla, mis on küll väga teoreetiline, aga selline rohkem kompromissi otsimine siis nendes valdkondades, millele nüüd laieneb kvalifitseeritud häälteenamuse valdkond, et püüda siis seal ikkagi ka jätkuvalt, kuigi enam formaalset nõuet konsensuseks ei ole – see ennekõike puudutab ju justiits- ja ka sisejulgeoleku valdkonda, et saavutada seal ikkagi selline koosmeel, et tegelikult hääletamised oleksid ikkagi erandjuhus jätkuvalt. Aga midagi muud ma, ausalt öeldes, ei oskaks praegu nimetada.
|
|
Aseesimees Jüri Ratas
Raivo Järvi, palun.
|
|
Raivo Järvi
Suur tänu!
Ma toon välja veel ühe murepunkti lisaks doktor Ligi poolt mainitule. See on ühtne energiapoliitika. Me kõik oleme tuttavad selle Euroopa think-thank'ide artikliga, kus üritatakse reguleerida suhteid kolmandate riikidega ja ikkagi vältida neid bilateraalseid leppeid, mis on nii suureks pinnuks silmis.
Kui nemad toovad välja selle, et Euroopa Liit peab tegutsema n-ö seaduste alusel suhtlemises kolmandate riikidega, kas nüüd see sõlmitud lepe – heas lootuses, ütlen ma nii – võib tõhustada sääraste seaduste n-ö üllitamist ja vastuvõtmist? Kas sellega saab see komistuskivi ületatud? Aitäh!
|
|
Välisminister Urmas Paet
Aitäh!
Ma ei ole päris kindel, et Lissaboni leping aitab lõplikult seda komistuskivi ületada ja lõplikult luua täielikult toimiv efektiivne ühine energiapoliitika – üks dokument iseenesest seda veel kindlasti teha ei suuda. Aga samas on Lissaboni leping selles osas kindlasti väga oluline samm meie jaoks positiivses suunas, sest seni ei ole üheski Euroopa Liidu aluslepingus energeetika teemat sellisel kujul käsitletud. Lissaboni lepingus on siis esmakordselt sees täiesti uus jaotis, number 20, mille nimi on "Energeetika" ja seal muuhulgas öeldakse seda, et Euroopa Liidu energiapoliitika eesmärk on tagada energiaturu toimimine, energiaga varustatuse kindlus Euroopa Liidus ehk siis energiajulgeolek, edendada ka energia tõhusat kasutamist ja säästmist ning uute ja taastuvate energiaallikate väljaarendamist ning edendada energiavõrkude sidumist.
Ehk siis nende eesmärkide saavutamiseks võtavad nõukogu ja Euroopa Parlament vastu vajalikud meetmed seadusandliku tavamenetluse teel. Ja oluline põhimõte energiapoliitika teostamisel on liikmesriikide vaheline solidaarsus. Nii et kui vaadata siin Balti riikide piirkonda ja neid muresid, mis meil energiaga ja energiajulgeolekuga on, siis esmakordselt on sellelaadsed mured kajastatud ka Euroopa Liidu aluslepingus, nüüd siis Lissaboni lepingu kaudu.
|
|
Aseesimees Jüri Ratas
Trivimi Velliste, palun!
|
|
Trivimi Velliste
Aitäh, härra aseesimees!
Lugupeetud härra minister! Nagu me teame, kuulub Euroopa Liitu kaks täiesti erineva kogemusega riikide rühma. Ühed on vanad liikmed ja teised on uued. Ja me teame, et mõlemas rühmas on olnud märkimisväärselt nii euroskeptsist kui ka eurooptimismi. Mu küsimus on tulevikku suunatud. Oletame, et Lissaboni leping ratifitseeritakse ja see jõustub. Kuidas te hindate tema avalikkuse hoiakuid europessimismi ja skeptsise skaalal kummaski rühmas – ütleme kaugemas tulevikus, edaspidi?
|
|
Välisminister Urmas Paet
Aitäh küsimuse eest!
Kõigepealt mulle meeldiks järjest enam, kui me tegelikult ka ise oma sõnavõttudes ja seisukohtades ei räägiks enam vanadest Euroopa Liidu riikidest ja uutest Euroopa Liidu riikidest. Ma arvan, et on aeg rääkida lihtsalt Euroopa Liidu riikidest, võib-olla geograafilise jaotuse järgi, võib-olla mõne muu objektiivse jaotuse järgi. Aga see uus ja vana – tegelikult praktikas väga paljuski neid piire Euroopa Liidu siseses töös enam ei eksisteeri, kui neid üldse kunagi eksisteerinud on.
Mis puudutab hinnangut Lissaboni lepingule, siis eks tõepoolest, kõikidele sellistele dokumentidele kõige parem hinnangu andja on muidugi aeg. Nii et ma väga loodan, et kõik need toredad asjad, mida see leping kirjeldab, ellu ka saavad ja et ka nad muudavadki Euroopa Liidu igapäevaelu paremaks ja turvalisemaks.
Aga ma usun, et kui vaadata neid asju, siis tõepoolest: siin peaks olema asju, mis meeldivad nii euro-optimistidele kui -pessimistele. Näiteks seesama säte, et Euroopa Liidust saab välja ka astuda – see on esmakordselt aluslepingutes must-valgel kirjas. Nii et Igor Gräzin vähemalt tuntud euroskeptikuna oli väga õnnelik selle lause üle. Ma ei tea, kui palju ta esindab teisi oma mõttekaaslasi selles osas, aga kui vaadata neid asju, et siin peaks olema tõepoolest kõigile midagi.
|
|
Aseesimees Jüri Ratas
Ain Seppik, palun!
|
|
Ain Seppik
Aitäh, lugupeetud juhataja!
Härra minister! Meil on saanud kombeks igas Riigikogu koosseisus mingisugust Euroopa lepingut ratifitseerida, see on minul siin juba teine kord. Eelmist nimetasime hellitavalt põhiseaduse leppeks – ei saanud asja. Nüüd on sul kena lootus, et sellest saab asja.
Ega ei või juhtuda, et järgmine, see on siis vist nüüd 12. koosseis peab jälle mingisugust Euroopa aluslepingut ratifitseerima? Aitäh!
|
|
Välisminister Urmas Paet
Kõigepealt on mul väga hea meel, et parlamendil on võimalus tõsist Euroopa tulevikualast debatti pidada ka nende eelnõude valguses. Ma usun, et see, et seda saab siin mõne aasta jooksul juba teist korda teha, ei ole ka mitte paha, et Euroopa olevik ja tulevik ja võibolla natuke ka minevikku selgemaks rääkida ka siin omavahel.
Aga loomulikult – ei mina ega ilmselt mitte keegi teine ei anna seda garantiid, et võibolla on vaja veel kolmandatki korda mingisugust sarnast dokumenti arutada, sest on teada, et Lissaboni leping jõustub ainult juhul, kui kõik 27 riiki selle ratifitseerivad. Nii et ma usun, et aasta pärast umbes samal ajal saame me öelda, kas meie hea ootus ja lootus täitus ja kõik selle ratifitseerisid, või tekkis mingisuguseid tõrkeid ja on vaja jätkuvalt edasi mõelda, kuidas Euroopa Liit saaks oma tugevuse ja tõhususe tulevikus säilitada.
|
|
Aseesimees Jüri Ratas
Villu Reiljan, palun!
|
|
Villu Reiljan
Aitäh, härra juhataja!
Härra minister! Loomulikult on optimismiks meil palju põhjust ja see suur riikide ühendus on kahtlemata väga turvaline ja väga hea. Aga ma küsiksin: te ütlesite, et ei ole vanu riike, ei ole uusi riike – kõik on tore ja ilus. Ma küsiksin, et kommenteerige seda CO2 kvoodi ärakorjamist solidaarsuse sildi all Eestist, mis sisuliselt paneb majanduse arengule väga tõsise pitseri, kuidas see selle vaimuga kokku läheb? Küsin nii. Aitäh!
|
|
Välisminister Urmas Paet
Aitäh, küsimuse eest!
CO2 kvootide jaotuses, nagu ilmselt ka küsija suurepäraselt teab, ei ole lõppotsus veel tehtud. Et kuidas see süsteem CO2 kvootide määramise süsteem riikide vahel lõplikult toimima hakkab – see töö on täna veel pooleli.
Aga mis printsiipi puudutab, siis mäletatavasti olid kõik riigid, sealhulgas ka Eesti seda meelt, et reostamist tuleb ikka vähendada. Et meile ikkagi meeldiks kui oleks puhtam õhk, puhtam loodus ja vähem selliseid halbu mõjusid, mis tulevikus võivad päris kehvasti mõjuda. See meile meeldis ja see meeldis ka kõigile teistele Euroopa Liidu riikidele, et siis teatud aja pärast võiks 20% CO2 emissioone õhku paisata.
Ja see meeldiski täpselt kõigile selle hetkeni, kuni siis hakati vaatama, et hästi, üldprintsiibis oleme kokku leppinud, aga nüüd tuleks astuda siis järgmine samm. Et selleks, et selle 20%-lise vähendamiseni jõuda, peab igaüks midagi tegema, igaüks peab kuskilt midagi koomale tõmbama ja natukene siis õhureostust vähendama. Ja on siin meie inimesed mures, aga samamoodi on mures ka, ma ütlen teile, kõikide teiste liikmesriikide vastavate alade esindajad, kes siis näevad seda, kuidas üks või teine valdkond kallimaks kipub minema, kuidas ühe või teise toote tootmine, näiteks, kallimaks läheb või ka siis energiatootmine teatud allikatest muutub kallimaks. Nii et see on see hind. Et kui me oleme püstitanud ja rõõmsalt olnud nõus eesmärgiga, et me paiskame õhku vähem heitgaase, vähem CO2 emissioone, siis kuskil peab see vähenemine ka reaalselt toimuma.
Ja hetkel need arutelud, need arvutamised ongi käsil. Nii et täna öelda, kui palju näiteks Eesti puhul CO2 kvoodi ostmine maksma hakkab, on vara – nii nagu ka kõigi teiste puhul. Nii et loomulikult, me soovime siin saada ikkagi ühtse suure ja ülla eesmärgi raames ka iseendale võimalikult head tulemust. Aga ma usun, et me kõik anname endale aru, et see nüüd ikkagi väga kõva tallaga looduse arvelt käia ka ei saa.
|
|
Aseesimees Jüri Ratas
Villu Reiljan, palun.
|
|
Villu Reiljan
Aitäh!
Kui juba on selline tähtis teema käsile võetud, siis peaks teda nagu menetlema pikemalt, eks ole? Kas on seisukoht Välisministeeriumil ja Eesti valitsusel, et Eesti peaks nagu kaks korda siis restruktureerima oma energeetikat ja majandust, sest 1990. aasta tase, mis tol ajal mingisuguse poole võrra ehk, ütleme, 37 miljoni tonni pealt oli 70 miljoni peale läinud, et nüüd me peame siis veel ühe 20% võtma või – siis on nagu kahekordne maksmine? Kas natuke kalliks ei lähe või ongi niimoodi, et uusriikidel on topelthinnad? Aitäh!
|
|
Välisminister Urmas Paet
Aitäh! Kõigepealt ma usun, et küsija teab ka suurepäraselt, et puhas loodus ongi suhteliselt kallis lõbu tänapäeva maailmas. Mis puudutab Eesti energeetika restruktureerimist, siis kindlasti ilmselt muudatusi tuleb teha jätkuvalt ka selles valdkonnas veelgi keskkonnasäätlikumate tehnoloogiate suunas, kuigi ma olen päris kindel, et see ei ole selles ulatuses ja mahus, nii nagu oli 1990. aastatel. Jah, selleks, et täita seda eesmärki, et viiendiku võrra vähem õhku saastada, tuleb ka Eestil üht-teist veel teha. Aga kindlasti mitte nii ulatuslikus restruktureerimise mahus, nagu see oli kümmekond aastat tagasi.
|
|
Aseesimees Jüri Ratas
Rohkem küsimusi ei ole. Ma tänan ministrit! Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli põhiseaduskomisjoni liikme Urmas Reinsalu!
|
|
Urmas Reinsalu
Austatud istungi juhataja! Austatud härra välisminister, härra haridusminister, Riigikogu liikmed!
See eelnõu, mida me hakkame arutama, on vaieldamatult oma riigiõiguslikult perspektiivilt ja tähenduselt kõige kaalukam eelnõu selle parlamendi koosseisu jaoks. See paneb paika tuleviku tarbeks Eesti riigi õigusliku otsustuspädevuse ja kaasotsustuspädevuse ulatuse, Eesti kodanikele ja Eesti elanikele täiendavate õiguste olemasolu, aga ka kogu Euroopa poliitilise ruumi, poliitikate, institutsioonide, õiguste- ja väärtustesüsteemi uuel ja muudetul kujul.
Põhiseaduskomisjon on seda eelnõu arutanud oma kahel istungil. Ühel istungil kuulati ära välisminister Urmas Paet koos teda saatvate ametnikega. Ning kuna komisjoni koosseisu ei kuulu Eestimaa Roheliste fraktsiooni ega Rahvaliidu fraktsiooni esindajat, siis olid palutud istungile, arvestades selle eelnõu kaalukust, ka nende fraktsioonide esindajad, kes said võimaluse esitada omapoolseid arvamusi ja seisukohti.
Välisminister esitas omapoolse ülevaate selle leppe sisust, mida ta siin põhjalikult oma ettekandes kordas ning komisjoni liikmed keskendusid konkreetsetele küsimustele seoses leppega.
Üks põhiprobleeme, mida püstitati, kõlas ka siin parlamendiliikmete poolt, et kas Euroopa Liit jääb riikide liiduks, mitte liitriigiks, mille puhul välisminister kordas seda praegu kõnetoolist väljendatule.
Evelyn Sepp tundis huvi ohust, et rahvusparlamendi roll võib siseriiklikus kontekstis marginaliseeruda ning välisminister viitas sellele, et see oleneb eelkõige parlamendiliikmete ja poliitiliste liidrite enda rollist.
Tunti huvi sellest, mis puudutab Euroopa Liidu õiguskorra aluste muutumist, ja kuivõrd sellega on kursis Eesti avalikkus, proua Tuiksoo esitas samuti nagu ka siin täiskogu saalis sellekohaseid tähelepanekuid. Proua Tael Välisministeeriumist kirjeldas, et selle koha pealt on valitsusel eraldi teavitustöö programm, valmistatakse ette ka ühte brošüüri, mille saab kätte laiem avalikkus, mis saadetakse kõigile inimestele.
Kõneldi ka laiemalt euroopalike väärtuste kontekstist ja sellest, et inimarengu aruande valguses, kuidas on võimalik neid euroopalikke väärtusi ja eelkõige sotsiaalriigi põhimõtteid realiseerida, kui Lissaboni leping on Eesti õiguskorda implementeeritud?. Välisministri viitel on tegemist üleüldiste hoiakute ja väärtushinnangutega, mida ei olegi võimalik pahatihti seadustega parandada.
Tunti huvi ka, Igor Gräzin avaldas hirmu selle koha pealt, et kui ta eelmisel hääletusel hääletas parlamendi menetluses põhiseaduslepingule põhjusel vastu, et kartis föderatsiooni teket, siis praegu kavatseb ta realseerida vajaduse vastu hääletada, kuna Euroopa Liit on liialt nõrk, ja tundis huvi, mida Euroopa Liit hakkab endast kujutama.
Kõneldi ka nn Nord Stream'i juhtumist. Kas uue üle-euroopalise õiguskorra valguses on selliste otsustuste puhul riikide vahel Euroopa Liidul täiendavaid pädevusi tekkinud? Välisminister kinnitas, et sarnastes õigussuhetes muudatusi ei leia aset. Evelyn Sepp tõi probleemina välja diskrimineerimise ja vähemusrahvuste küsimuse. Välisminister viitas, et konkreetsete probleemide puhul on vajalik leida lahendusi ning juhtis tähelepanu sellele, et erinevad raportid ka nendele probleemidele oma tähelepanu juhivad.
Roheliste fraktsiooni poolt härra Lahtvee väljendas seisukohta, et Roheliste fraktsioon toetab valitsuse ettepanekut Lissaboni lepe ratifitseerida. Mart Nutt tõi esile vajaduse see lepe ratifitseerida. Igor Gräzin leidis, et lepet ei peaks ratifitseerima praegusel kujul, vaid projekti kallal tuleks jätkata tööd.
Ning sellel istungil langetati põhimõttelised otsused:
Esiteks, esimesel lugemisel lõpetada Lissaboni leppe arutelu – selle otsuse poolt oli 6 komisjoni liiget, 1 komisjoni liige ei hääletanud, ja määrata muudatusettepanekute tähtajaks 23. aprill, kell 6.
Teisel komisjoni istungil arutati Lissaboni lepet koos Euroopa Liidu asjade komisjoniga ning tunti samuti nendel teemadel huvi.
Ühe olulise teemana rahvusparlamentide rolli tugevdamise vajaduse üle – jällegi Evelyn Sepp seda vajadust ka komisjoni istungil püstitas. Arutati seda küsimust. Marko Mihkelson tõi välja vajaduse parlamendi kodukorda, meie siseriiklikku otsustuspädevust Euroopa Liidu küsimuste menetlemisel ja otsustamisel üle vaadata. Et seda on võimalik hinnata ja analüüsida ka lahus Lissaboni leppe jõustumisest ka meie kehtivate Euroopa Liidu otsuste nö mandaatide andmise pädevuse raames parlamendi poolt valitsusele Ministrite Nõukogu töös.
Kõneldi ja juhiti tähelepanu sellele, mis puudutab volinike rotatsiooni Lissaboni leppe järgi ning härra Ratas tundis huvi, et millises järjestuses hakkavad Euroopa Liidu komisjoni liikmed vahetuma ning kui pikaks perioodiks on teatud riigi kodanikud ametisse kinnitatud. Proua Tael Välisministeeriumi esindajana viitas, et palju protseduurilisi küsimusi jätab see lepe kui alusdokument lahtiseks, mille hulka kuulub ka komisjoni rotatsioon. See küsimus ongi hetkel lahtine, et eeldatavalt kui lepe jõusse astub, siis see uus rotatsioonisüsteem peaks täiendavalt lisajõustumise aja järgi hakkama kehtima 2014. aastast.
Tunti huvi võimalike poliitiliste erimeelsuste suhtes teiste Euroopa Liidu liikmesriikide poolt, eelkõige Poola võimaliku vastasseisu puhul. Välisminister väljendas seisukohta, et tal pole alust eeldada, et teised Euroopa Liidu liikmesriigid selle mõtte heaks kiidavad.
Härra Mihkelson tundis huvi, milline seis on Eestil endal küsimusega, mis puudutab Euroopa Liidu välisteenistust ja Eesti võimalikku aktiivset rolli selles valdkonnas. Ning välisministri hinnangul Eesti huviks oleks kindlasti näha, et välisteenistuses oleks selge osakaal liikmesriikidest lähetatud diplomaatidel. Välisminister loodab, et kuigi on tõesti liikmesriike, kes sooviksid 2014. aastal jõustuvat välisteenistuse printsiipi edasi lükata, et see siiski nõnda ei juhtu.
Evelyn Sepp tegi ettepaneku, et Riigikogu põhiseaduskomisjon ja Euroopa Liidu asjade komisjon kaaluksid Riigikogu kodu- ja töökorra protseduuride reformimist, mis annaksid lisandväärtust ning tugevdaksid parlamentarismi Eestis.
Nüüd see oli niisugune lühike ülevaade komisjonides kõlanud aruteludest. Sellega seoses ma tahaksin märkida, et põhiseaduskomisjon pidas vajalikuks, arvestades selle otsuse riigiõiguslikult ülisuurt kaalu Eesti riigi õigusele – teatavasti Euroopa Liidu põhiseaduse lepingu puhul moodustas põhiseaduskomisjon ekspertide komisjoni, kuhu paluti meie riigi autoriteetsemaid riigi ja rahvusvahelise õiguse eksperte, kes annaksid hinnangu sellele küsimusele, kas põhiseaduse leping on kooskõlas Eesti põhiseadusega ja põhiseaduse lepingut on võimalik ratifitseerida põhiseadust muutmata – me leidsime komisjonis, et oleks asjakohane kutsuda kokku uuesti see ümarlaud. Ning mitte vajadusest koostada uus põhjalik raport, aga vajadusest vaadata üle selle raporti seisukohad ning anda kahe lugemise vahepeal nende ekspertkomisjoni liikmete seisukohad – kas see muutunud tekst, mis oma poliitika ja institutsioonide pädevuses on muutunud mitteolemuslikul määral, vaid vähemolulistes küsimustes – kas eksperdid on endiselt sellisel seisukohal, et see põhiseadusliku leppe muudetud tekst ehk Lissaboni leping, et seda on võimalik Eesti õiguskorda implementeerida? ilma põhiseadust muutmata.
Ja ma tuletan meelde paari küsimust, mis kerkisid esile toonases arutelus, mida tõid eksperdid välja ja nimelt ma tsiteerin: "Töörühm rõhutas vajadust seadusandjal kaaluda täiendavate õiguslike kontrollimehhanismide sisseviimist põhiseaduslikkuse järelevalve süsteemi."
Teisisõnu – see on küsimus, millele toonane õiguskantsler juhtis tähelepanu, et Eesti õiguskorras me teostame oma liikmelisust Euroopa Liidus lähtudes tingimuslikust juhust, et see liikmelisuse teostamine ei ole vastuolus Eesti põhiseaduse aluspõhimõtetega. Küsimus on, et juhul kui peaks esile kerkima võimalik probleem selle koha pealt, et kas on tegemist tulevikus vastuoluga Eesti põhiseaduse aluspõhimõtetega Euroopa Liidu liikmelisusest johtuvalt, siis milline oleks see õiguslik mehhanism, kuidas realiseerida ja langetada otsustust selles valdkonnas? On loogiline, et seda peaks tegema õigusemõistmise asutus, see saaks olla meie Eesti riigiõiguse loogika järgi Riigikohtu põhiseaduse järelevalvekohtukolleegium. Ning oluline ongi nüüd siin selles kontekstis hinnata Lissaboni lepingust tulenevaid Euroopa Liidu alusväärtusi ja Eesti põhiseaduse alusväärtuste kataloogi. Toona eksperdid asusid selgele seisukohale, et nendes alusväärtutses ei ole vastuolu ning seetõttu sellist üldist põhimõttelist probleemi ei ole.
Omaette küsimus, mis Eesti parlamendi ette ja meie riigiõiguse valdkonnaga tegeleva avalikkuse ette jääb, on see küsimus, millele toona eksperdid juhtisid tähelepanu ja mis on endiselt aktuaalne, arvestades seda, et Lissaboni lepingu heakskiitmisega need õigussuhted on sarnased, nagu oleksid pidanud olema põhiseaduse lepinguga – küsimus sellest, et põhiseaduse täiendamise seaduse kaudu, lähtudes sellest Euroopa Liidu liikmelisuse realiseerimisest, on moonutatud, ehk osasid Eesti põhiseaduse sätteid kohaldatakse teistpidi kui n-ö lihtsalt tekstilist tõlgendust aluseks võttes. Toona tõid eksperdid välja, et tegemist on mõneti kahanenud õigusselgusega. Ja kas oleks vajadus siin kaaluda teha ka Eesti põhiseadusesse muudatusi, mis oleksid selgemalt vastavuses ja kooskõlas sellega, milline on otsuste langetamine, lähtudes Euroopa Liidu liikmelisusest. Toonane töörühma seisukoht oli, et põhiseaduse lepingut on võimalik ratifitseerida kehtiva põhiseaduse alusel. Omakorda küsimus sellest, et kas on võimalik rahvahääletusel poliitilist otsustust või valikut langetada, on poliitilise iseloomuga küsimus. Iseenesest õiguslikku lepet rahvahääletusele panna ei saa, poliitilist lepet Euroopa Liidu või mingi muu riigi elulise küsimuse või tuleviku üle – selle langetab rahvaesindus ja parlament.
Omaette tõsine teemade hulk, mis vajaks analüüsi, on tõesti küsimus sellest, milline saab olema Eesti parlamendi roll Lissaboni lepingu ratifitseerimise järel. Eesti parlamendil on täna formaalselt suur võim Euroopa Liidu õigusaktide asjades ja seda on ka realiseeritud. Euroopa Liidu poliitika küsimustes see võim on jäänud. Seda on realiseeritud osaliselt. Ja ma arvan, et ka meie kehtiva Euroopa Liidu liikmelisuse koha pealt peaksime me analüüsima, kas oleks vaja seda võimu suurendada? Arvestades seda, et Euroopa Liidu võim erinevate otsuste langetamiseks, läbi Euroopa Liidu õiguskorra arengu ja nende pädevuste suurendamisega, kahtlemata suureneb.
Need pädevused, mis on täiendavalt antud ehk niinimetatud oranži, kollase kaardi pädevused-võimalused, siis rahvusriikide parlamentidel anda hoiatussignaali, kui mingisugune Euroopa Liidu õigusakt leitakse olevat vastuolus subsidiaalsusega, mis on Euroopa Liidu õiguskorras hästi avaralt sõnastatud mõte, et siis selles küsimuses peame väga selgelt aru andma, nagu on ka oma veebruarikuu European Law Review's kirjutanud Iiri Euroopa Liidu õiguse ekspert Gavin Barrett, et need on üsna tinglikud pädevused praktikas, et formaalselt võib väita nõnda, et Lissaboni leppe järgi rahvusparlamentide pädevus suureneb, aga ta suureneb üksnes juhul, kui seda liikmesriikide parlamendid on ise siseriikliku õiguse ja rahvusriikide parlamendite vahelise kooskõlastusmehhanismi kaudu võimelised tegema. Kui me kujutame seda ette, et ette on nähtud selles samas hoiatusmehhanismis kaheksanädalane kooskõlastusaeg, siis on tõepoolest tänase otsustusmehhanismi või ka niisuguse veniva iseloomu järgi ei ole realistlik tegelikkuses seda praktikat realiseerida.
Küsimus sellest, mis on olnud mitmetes liikmesriikides arutusel, et seesama küsimus või probleem selle üle – kas Euroopa Liit on liimesriik liit või liitriik? Milline on see niisugune punane joon, mille pealt me võiksime väita, et tegemist on liitriigiga? Toona arutati Euroopa Liidu tuleviku konvendis ju ka seda küsimust, et sellest punasest joonest üle astuda. Punase joone põhimõte seisneb selles, et kui Euroopa Liidu institutsioonid saavad kvalifitseeritud häälteenamuse kaudu või ilma rahvusriikide konsensusliku otsuseta pädevuse muuta Euroopa Liidu võimujaotust jagavaid aluslepinguid, siis me räägime liitriigist. Siis on tegemist n-ö poliitilise enamuse otsustada, mida langetatakse Euroopa Liidus.
Lissaboni leping näeb ette ka mitu nn sillaklauslit või juhtumit ehk passarell?-klauslit, mille puhul tuleb möönda, et kõigi nende juhtumite järgi on vajalik konsensuslik otsustamine, et üle minna kvalifitseeritud otsuse langetamise mehhanismile. Ja see on väga oluline, et seda punasest joonest seega see Lissaboni lepe oma olemuselt üle astunud ei ole.
Nii et kokkuvõtteks: parlament peab tõsist tööd tegema selle määratu kaalua õigusaktiga. Meil on vaja esiteks saada selgus ja kindlus täiendavalt oma rahvusparlamendi arutelu kaudu, et selle õigusakti heaks kiitmine on kooskõlas Eesti põhiseadusega, ennekõike tema aluspõhimõtetega.
See arutelu ei ole siin midagi formaalset, ta on väga sisuline, see võib olla 10, 20, 50 aasta pärast alus võimalikeks õigusaruteludeks ka meie põhiseaduslikus kohtus, ka võimalikes muudes institutsioonides – kuidas Eesti parlament on tõlgendanud ja aru saanud sellest lepingust. Nii et me peame tõsise arutelu selle riigiõigusliku fundamentaalse küsimusega läbima ja selleks on vaja ekspertide töörühma.
Teine arutelu puudutab meie parlamendi enda töökorda ja pädevust Euroopa Liidu õiguse puhul olukorras, kus Euroopa Liidus tegelikuks seadusandjaks on Ministrite Nõukogu. Eesti parlament loovutab koosotsustamises osa oma pädevust ära oma mandaatide kaudu, Eesti puhul siis Euroopa Liidu asjade komisjoni kaudu. Kas see mehhanism on meie jaoks piisav, kui tulevikus Euroopa Liidu poliitikate osakaal, enamusotsuste puhul langetatavate poliitikate osakaal suureneb? Võimalik, et me peaksime mõtlema sellele, et täiskogu istungite saalis neid küsimusi arutataks. See teema kindlasti võiks ka selle lepingu arutamise puhul esile kerkida.
Ja kolmandaks on oluline tõesti vaadata seda, nagu teiste rahvusvaheliste lepete puhul – ka see leping on rahvusvaheline leping oma vormilt ja on ka oma sisult. See tähendab seda, et me ei võta võõrandamatuid kohustusi ega anna kellelegi võõrandamatuid õigusi. Eesti riik on iseseisev riik, kes selle leppe heaks kiidab ja hakkab seda lepet üheskoos teiste riikidega realiseerima. Euroopa Liidu nö põhimõtete ja poliitikate isandad on Lissaboni lepingu järgi liikmesriigid. Selle leppe puhul meil ei ole võimalik teha siia muudatusi, mis puudutavad leppe teksti, meil on võimalik see kas heaks kiita või tagasi lükata. Põhiseaduskomisjoni hinnangul tuleks see lepe heaks kiita. Esimese ja teise lugemise vahel tuleks teha tõsist tööd ja loodame, ka komisjonis avaldati arvamust, et seda on võimalik teha juba kevadisel istungil. Aitäh!
|
|
Aseesimees Jüri Ratas
Ettekandjale on ka küsimusi. Trivimi Velliste, palun!
|
|
Trivimi Velliste
Aitäh, härra aseesimees! Lugupeetud härra ettekandja! Kuna käesolev eelnõu kahtlemata on Eesti jaoks nii õiguslikult kui ka poliitiliselt erakordselt oluline akt, siis ma küsin, kas avalikkus tundis põhiseaduskomisjoni arutelude vastu seekord tavalisest tunduvalt suuremat huvi. Ma pean avalikkuse all silmas ajakirjandust, meediat, kas meedia huvi komisjoni arutelude vastu oli tavalisega võrreldes oluliselt suurem või oli see üsna harilik ja kas siin saaks komisjon ise midagi veel täiendavalt ära teha? Aitäh!
|
|
Urmas Reinsalu
Aitäh! Ma arvan, et õige on see, et seda avalikku debatti tuleb pidada. Ma siiski möönan, et mõneti on tegemist, me kõik saame ju aru, teise vaatusega, et selle n-ö ka põhimõttelise kirgastunud debati, millega on tegemist, millised on need poolt- ja vastuargumendid, kas seda lepet armastatakse või vihatakse, me siiski läbisime eelmise parlamendikoosseisu ajal. Ma seetõttu mõistan või mulle on arusaadav, et teatud määral on kired jahtunud, nii vihaste, poolt ja vastaste puhul, ma seetõttu ei kritiseeriks, see teema ei ole leidnud niisugust üledimensioneeritud tähelepanu. Pigem on selge, et meie huvi eelkõige võiks koonduda nendele teistele liikmesriikidele ja poliitilisele debatile, et kas seda lepet kiidetakse heaks või mitte. Siin on kindlasti kõige tõsisemad või kaalukamad Poolas käiv poliitiline arutelu, aga ka Suurbritannia sisepoliitiline olustik. Seetõttu ongi huvitav, et meie käsutuses on ka Suurbritannia Lordide Koja kuulamiste materjalid, nii Lordide Koja koostatud raport kui ka vastavad seletused, mida on võetud nii Euroopa kui ka Suurbritannia ametiisikutelt. Tegemist on ligi 1000-leheküljelise dokumendiga ja ma võin öelda, et arvestades seda üldist n-ö eurokriitilist meelsust, mis valitseb Inglise parlamendis, et see on kindlasti niisugune halastamatult kriitiline erinevate võimalike ohtude osas. Üldised järeldused, mida tehakse poliitilises tagatoas, ühtivad Eesti välisministri väljendatud käsitlusega, et meil kindlasti tasub analüüsida siin ka kahe lugemise vahel seda debatti ja neid analüüse, mis on tehtud ära teiste liikmesriikide parlamentides. Meil ei olegi mõtet võtta endale ülesannet kõiki poliitilisi küsimusi püüda selle lepingu tekstist läbi analüüsida põhjalikult, käia seda käidud teed läbi. Aga mis puudutab avalikku selgitamist, siis ma usun, et kui kujutada ette tavalise inimese elukorraldust, need on ikkagi niisugused kontsentrilised ringid, mis lähtuvad temast endast. Kindlasti oleks, ma arvan, eelkõige oluline selgitada avalikkusele mitte niivõrd Euroopa Liidu otsuse tegemise keerukaid nüansse ja poliitikate kujundamise keerukaid nüansse, vaid neid praktilisi õigusi ja kohustusi, mis selle lepinguga konkreetsel üksikisikul saavad olema ja ka täna kehtiva lepingu alusel üksikisikutel on. Siin on kindlasti oma roll poliitikutel. Ma arvan, et üks võimalus võiks olla tõsiselt kaaluda, et lisaks tavakohasele seaduseelnõu arutamisele teisel lugemisel võiksime minu meelest julgelt mõelda ka sellele, et riiklikult tähtsa küsimusena arutada Euroopa Liidu institutsioonilist tulevikku, mille keskmeks on loomulikult Lissaboni leping. Ka seda võiks näiteks meedias üle kanda. Ma arvan, et see oleks üks võimalus, kuidas luua võimalus nendele Eesti kodanikele ja huvilistele Eesti ühiskonnas, kelle jaoks oleks oluline täiendavat infot saada, seda debatti jälgida. Aitäh!
|
|
Aseesimees Jüri Ratas
Väino Linde, palun!
|
|
Väino Linde
Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea kolleeg, komisjonipoolne ettekandja! Esmalt tänan sind sellise pika ja äärmiselt asjatundliku ettekande eest selles väga olulises päevakorrapunktis! Aga täpsustaksin seda, kui oluliseks sa pead seda riigiõiguse ekspertidega kokkusaamist põhiseaduskomisjoni poolt nüüd kahe lugemise vahepeal selle eelnõu osas – arvestades seda, et näiteks isegi Vabariigi Valitsus, erinevad ministeeriumid, on selle otsuse eelnõu heaks kiitnud? Aga näiteks Välisministeerium on seda teinud kiirelt ja tingimusteta, Siseministeerium aga mõnevõrra "pika hambaga". Samavõrra on meil tarvis teada, milliseid siseriiklikke õigusakte võib-olla on tarvis muuta kõige sellega seonduvalt. Kui oluliseks sa niisugust kohtumist riigiõigusspetsialistidega pead? Aitäh!
|
|
Urmas Reinsalu
Aitäh! Poliitikute pädevus on vastutus, sellest me ei saa ümber ega üle hiilida. Ja öelda, et eksperdid ütlesid nõnda ja kuna eksperdid ütlesid nõnda, siis me sisulise vastutuse lükkaksime nende õlgadele. Aga selle leppe puhul tõesti pole tegemist vastutusega mitte niivõrd tänase hetke ees – arvestades seda, et see lepe jõustub pika aja peale. Ja milliseks kujuneb Euroopa Liidu tulevik, poliitikainstitutsioonide tulevik, see võib jääda üsna pikaks ajaks aluslepinguks. Ja kuigi nii-öelda tarkade kogu on alustanud uute ideedega Euroopa Liidu tulevikuks järgmisteks aastakümneteks või inimpõlve sihiks, realistlik on ikkagi see, et saabub mingisugune nii-öelda rakendamise aeg.
Me loome sõna otseses mõttes, mitte piltlikult, õigust järgmisele inimpõlvele, kes Eestis elab. Ja seetõttu on kindlasti oluline, et me püüaksime erinevaid, ka täiesti teoreetilise iseloomuga konstruktsioone läbi analüüsida ja hinnata. See, mis täna võib olla puhas teooria, võib olla 20 aasta pärast täiesti praktiline riigiõiguslik probleem või küsimus. Euroopa Liidu tulevik tähendab eelkõige väga palju võimalusi ka riigiõiguse n-ö moodsamaks liikumiseks ja rahvusvahelise õiguse moodsamaks liikumiseks. Kindlasti on meie kohus püüda neid teemasid hõlmata. Loomulikult on selge, et meil ei ole mõtet käia üle juba käidud teed selle põhiseaduse lepingu puhul. Suur töö on ära tehtud, kirjalik raport on koostatud. Aga me võiksime selle analüüsi uuesti avada ja vaadata muutunud teksti osas, muutunud õiguspoliitilises olustikus sellele uuesti otsa. Aitäh!
|
|
Aseesimees Jüri Ratas
Rohkem küsimusi ei ole, ma tänan ettekandjat ! Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli sõnavõtuks Keskerakonna fraktsiooni esindaja Evelyn Sepa, palun! Palun, kaheksa minutit.
|
|
Evelyn Sepp
Austatud istungi juhataja, lugupeetud kolleegid! Euroopa põhiseadus on surnud, kuid nagu me teame, elab Euroopa ühendriikide idee üha jõulisemalt. Täna meie laudadel olev Lissaboni lepe on elus, aga Lissaboni strateegia on seevastu surnud. Viimane on aga teatavasti sotsiaalmajanduslikke põhimõtteid ja põhiväärtusi sisaldav strateegiadokument. Ehk siis see, mis peaks Euroopa Liitu tooma inimeste igapäeva ellu kõige ilusamal, praktilisemal ja üksikisikule kasutoovamal viisil.
Viga ei ole seejuures sugugi vaid Euroopa Liidu institutsionaalses nõrkuses, vaid idealismi puudumises, rahvusriikide päevapoliitilistes tõmbetuultes, mis ei vasta sageli sugugi ühiselt deklareeritud eesmärkidele ega ei ole suunatud Euroopa ideaalide püüdmisele. Praktilisi näiteid leiab igalt sammult. Kas või näiteks meie endi riigieelarve menetluse käigus aset leidnust või sellest, et Vabariigi Valitsus naeruvääristab veel tänagi ideed seadustada Eesti Vabariigi põhiseaduses rahvaalgatuse instituut sarnaselt sellega, mida seesama lepe sisaldab. Kas pole groteskne? Euroopa Liit ise ja retoorika Euroopa arengutest ning eesmärkidest näevad üha enam liikuvat erinevas suunas. Olgu selleks siis nelja põhivabaduse realiseerimine, Euroopa kodanike võrdne kohtlemine, ühtne välis- või julgeolekupoliitika jne.
Mida rohkem sellest räägitakse, seda protektsionistlikumaks ja mitmekihilisemaks see ühendus ise muutub. Rääkides küll tugevast Euroopast, muutub see oma institutsionaalsetes ühtsuse otsingutes ise aga üha nõrgemaks. Mõnikord on isegi raske hinnata, kas see on hea või halb või hea või halb kellele või millele. Aga tegelikkuses elab see kõik oma elu. Kui midagi on liikmesriikides halvasti, on süüdi Euroopa Liit. Ja Euroopa Liidu sünergia näib samas justkui olevat vastuolus meie endi siseriiklike poliitiliste eesmärkidega.
Selle lepingu nn plussidest ja miinustest on üpris palju räägitud, kuid selle tegelikust tähendusest ja mõjust palju vähem. Sageli armastatakse rõhutada näiteks seda, et Euroopa Parlamendi võim ja pädevus suureneb ja see oleks justkui hea. Vähem räägitakse sellest, et seesama muutus nõrgendab hoopis rahvusparlamente, kuigi formaalselt lisatakse ka justkui neile juurde võimalusi ja pädevusi. Samas on just rahvusparlamendid pea ainuke institutsioon, keda avalikkus tõesti kontrollib või näib suutvat jälgida nende tegevust. Selles mõttes on kogu Euroopa Liidu protsesse ja arenguid suunav lepe vormilt juriidiline, vältimaks ilmselt erinevaid sensitiivseid debatte, kuid sisult poliitiline dokument. See tagab Euroopa Liidu edasise poliitilise arengu eelkõige või loob vähemalt selleks võimaluse.
Üks vaieldamatu mõju, mis oleks aus sellest tulenevalt ka välja öelda, on see, et Euroopa Liit, iseäranis selle efektiivsust suurendava leppe valguses, muudab põhjalikult liikmesriikide siseste võimutasandite senist tähendust. Sisuliselt muutub rahvusparlamendi roll sarnaseks sellele, mis oli kohalike omavalitsuste volikogudel enne Eesti Euroopa Liiduga ühinemist. Valitsused, kellel on otsehoob Euroopa Komisjoni ja nn Euroopa Ülemkotta, muutuvad oma funktsioonidelt aga üha sarnasemaks sellele, milline roll oli enne liitumist rahvusparlamentidel. Kes Vabariigi Valitsust aga üha vähem suunab ja kontrollib, kuigi see võib olla muudetav ka poliitilise kultuuri muutmisega. Seega siis ikkagi jõuliselt Euroopa ühendriikide suunas. On see hea või halb, on üheselt raske hinnata. Kuid on selge, et see on üks teine Eesti ja üks teine Euroopa Liit, kui Eesti avalikkus seda seni tajub ja teadvustab.
Lõpetuseks lühidalt ka Eesti rahvusparlamendi enda rollist selle leppe valguses toimuvates protsessides osalemisel. Fakt on see, et iseseisva seadusloome osakaal on oluliselt vähenenud, kuid Euroopa Liidu õigusest tuleneva õigusloome osakaal oluliselt kasvanud. Kes, kuidas ja kas on sellesse õigusloome protsessi sisuliselt – rõhutan: sisuliselt – kaasatud, pole nii väga selge. Enamasti on asjaga kursis ja jooksvalt seotud vaid ministeeriumide ametnikud. Riigikogu on aga selgelt statisti rollis sisuliselt, kuigi vormiliselt ei pruugi see nii paista. Siit ka konkreetne ettepanek parlamendi erakondadele, et Riigikogu kaaluks Euroopa Liidu asjade menetlemise korra muutmist Riigikogu töö- ja kodukorra seaduses viisil, mis pigem hakkaks sarnanema sisulise eelnõude menetlemisega, mida me seni oleme kasutanud siseriikliku õiguse andmisel. See tagaks suurema tribüüni, adekvaatsema poliitilise tasandi ja parlamendi parema, sisulisema seotuse Euroopa Liidu arenguga ja tõesti otsesema võimaluse õiguspoliitilisi protsesse mõjutada ja suunata.
Seega, leping tekitab kahetisi tundeid ja selle tähendus on samuti mitmekihiline. Kuid kui Eesti on otsustanud rahvahääletusel kaasa lüüa ja kaasa aidata tugeva ja ühtse Euroopa Liidu arendamisel, siis peaksime me seda ka tõesti tegema. Aga nende väärtuste kaitse peab algama siitsamast parlamendist, mitte aga lihtsalt linnukeste tegemisest mõnes välispoliitilises deklaratsioonis. Aitäh!
|
|
Aseesimees Jüri Ratas
Tänan! Ma palun Riigikogu kõnetooli sõnavõtuks Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni esindaja Mart Nuti. Palun!
|
|
Mart Nutt
Austatud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon toetab Lissaboni lepingu ratifitseerimist. See on loogiline jätk meie tegevusele, mis on alati olnud suunatud Euroopa Liidu laienemisele ja tugevdamisele. Isamaa ja Res Publica Liidu eelkäijad erakonnad on näinud Eesti liikumises Euroopa Liidu liikme staatuse poole ühte olulisemat tagatist Eesti riigi iseseisvusele sellest ajast alates, mil meie iseseisvus taastati. Eduka tegevuse mõõdupuuks on olnud kandidaatriigi staatus 1997. aastal, osalemine Euroopa konvendis ja liikmestaatus Euroopa Liidus aastast 2004 alates. Seda suunda on jätkanud põhimõtteliselt kõik Eesti valitsused alates 1992. aastast ja kahtlemata ei saa neid võite kirjutada üks erakond enda arvele, see on olnud meie ühine jõupingutus ja peab tõdema, et ükski erakond ei ole meie Riigikogus esitanud Euroopa Liidu suhtes ei skeptilisi ega vastandlikke seisukohti.
Olles Euroopa Liidu liikmesriik, on Euroopa Liidu tulevik ka Eesti asi ning Eesti huvi on mõjutada Euroopa Liidu edasist arengut kahtlemata nii, et Euroopa Liit tugevneks, kuid muutuks samas paindlikumaks ja operatiivsemaks. Euroopa Liitu on lihtne kritiseerida mitmeski valdkonnas, kuid see kriitika peaks olema Euroopa Liidu suhtes edasiviiv ja kindlasti mitte pahatahtlik ja destruktiivne. Isamaa ja Res Publica Liit toetas Euroopa põhiseaduse lepingu ratifitseerimist, toetas ajal, kui oli juba teada, et seda lepingut ootavad väga tõsised probleemid, teatavasti oli kaks liikmesriiki juba selle tagasi lükanud. Ja võimalus, et põhiseaduse leping õnnestub uuesti ellu äratada, oli olemas, aga see tõenäosus oli siiski suhteliselt tagasihoidlik ja täna me oleme selle tõdemuse ees, et Euroopa põhiseaduse lepingut sellisel kujul, nagu ta ratifitseeriti Eesti Riigikogus, ei olnud võimalik ellu äratada. Kuid tõsi see on, et ega Euroopa Liit selle tõttu oma edaspidises arengus ei pea seisma jääma.
Lissaboni leping, mis on meil praegu esimesel lugemisel, on mõnes mõttes Euroopa põhiseaduse lepingu edasiarendus, aga mõnes mõttes ka selle asendus. Jah, me võime tõdeda, et need põhimõtted, mis kandsid Euroopa põhiseaduse lepingut, on Lissaboni lepingus kajastunud ja selles mõttes võime tõesti rääkida, et me tegelikult mõneti kordame seda, mida me oleme korra teinud. Aga tõdeme ka seda, et põhiseaduse lepingu ratifitseerimine ei jäänud seisma mitte Eesti taha. Teisest küljest on Lissaboni leping tunduvalt, võib öelda, õiguslikus mõttes nõrgema konstitutsioonilise taustaga dokument, sest kui põhiseaduse lepingu puhul debateeriti väga tõsiselt selle üle, kas ta on rohkem põhiseadus või ta on rohkem leping ja mõneti oli õigus mõlemal poolel, mõlemal seisukohal, siis praegu me saame rääkida ikkagi lepingutest, sest selle lepinguga muudetakse olemasolevaid lepinguid. Kuid siiski see, mis on sarnane põhiseaduse lepingule ja Lissaboni lepingule, on see, et Euroopa Liit põhimõtteliselt jõuab uue kvaliteedini. See uus kvaliteet ei tähenda seda, et riikide liidust saab liitriik, kaugeltki mitte. Euroopa Liit jääb ka selle lepingu alusel riikide liiduks, kuid ta omandab sellega juriidilise isiku staatuse ja saab rahvusvahelisel areenil esineda ka tervikuna.
Isamaa ja Res Publica Liit on seisukohal, et Lissaboni leping vastab nii Eesti kui Euroopa Liidu terviku huvidele ja loodab, et see leping ratifitseeritakse Riigikogu poolt üksmeelselt ja ühehäälselt. Aitäh!
|
|
Aseesimees Jüri Ratas
Ma tänan ettekandjat! Ma palun Riigikogu kõnetooli sõnavõtuks Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni esindaja Mai Treiali. Palun! Palun, 8 minutit!
|
|
Mai Treial
Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Rahvaliit on erakonnana kogu aeg toetanud Eesti ühinemist Euroopa Liiduga. Meenutagem kas või 2003. aastat ning tolleaegse Eesti Vabariigi presidendi ja meie erakonna praeguse auesimehe Arnold Rüütli selget toetust ja sellesuunalist selgitustööd rahva hulgas. Rahva suur usaldus Arnold Rüütli vastu oli kahtlemata üks olulisi põhjusi, miks rahvas hääletamisel oma valdavas enamuses otsustas Euroopa Liiduga ühinemise kasuks. Praegu on olukord mõnevõrra teistsugune. Lissaboni lepingut ei ole pandud rahvahääletusele, selle heakskiitmise ja jõustamise otsustab Riigikogu Eesti rahva nimel. See on suur vastutus. Me teame, et viimasel ajal ei ole Riigikogu maine rahva hulgas, pehmelt öeldes, eriti kõrge. Kui vaadata meedia kajastusi, siis ka Euroopa Liidu ja Lissaboni lepingu teemad ei ole just väga kõlavad ega piisavalt käsitletud. Sest isegi Riigikogu ning valitsusliikmed ei ole olnud Lissaboni lepingu teemadel kuigi agarad sõna võtma. Täna kuulsin välisministrilt vastuseks oma küsimusele, et viimaks ometi on kavandatud läbi viia selle leppe tutvustamist rahvale. Parem hilja, kui mitte kunagi! Ometi tuleb küsida, kas me ikka oleme suutnud hajutada rahva hirmud ja kartused selle lepingu suhtes? Kas on välistatud, et Lissaboni lepingu sätted või nende sätete hilisem tõlgendamine võib minna vastuollu meie põhiseaduse aluspõhimõtetega ning tuua kaasa pöördumatuid tagajärgi meie rahva tulevikule. Rahvaliit on Lissaboni lepingu valgustamise ja selle põhimõtete rahvale parema sisulise tutvustamise vajadust mitmel korral rõhutanud, nüüd kordame seda veel kord. Kui me täna vaatasime välja Riigikogu-esisele platsile, siis siin kavandatud ja läbiviidud aktsioon ei ole meie arvates suunatud niivõrd otse Euroopa Liidu vastu, kuivõrd see on tingitud eelkõige asjaolust, et vähemalt osa rahvast on mõneti teadmatuses ja ärevuses. Ärevus ja kartus on põhjustatud just sellest, et ei ole inimestega piisavalt räägitud. Nad ei tea, mida Lissaboni lepingu heakskiitmine pikemas perspektiivis kaasa võib tuua. Rahval puudub ka piisav usaldus valitsuse ja Riigikogu suhtes. Rahvas ei soovi tagaselja tehtavaid Eesti rahvuslikele huvidele kahjulikke otsuseid. Eelkõige on küsimus selles, millised garantiid annab Lissaboni leping selleks, et Eesti Vabariigi põhiseaduse aluspõhimõtted ikka jääksid kehtima ka tulevikus. Rahvaliit on seisukohal, et Eesti Vabariigi põhiseaduse üheks oluliseks aluspõhimõtteks, mille täitmine tuleb tagada ka Euroopa Liidu liikmeks olles, on muu hulgas põhiseaduse preambuli säte, mille kohaselt riik peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade. Eesti Vabariigi põhiseaduse aluspõhimõtetest kinnipidamine ja juhindumine Eesti edaspidisel kuulumisel Euroopa Liitu peab saama selge väljenduse ja kinnituse praeguse Euroopa Liidu Lissaboni lepingu ratifitseerimise seaduses vajadusel ka eraldi klausli kujul. Rahvaliit on jätkuvalt seisukohal, et Euroopa Liit peab olema rahvusriikide liit, kus järgitakse euroopalikke väärtusi, liikmesriikide võrdse kohtlemise ja solidaarsuse põhimõtteid sealhulgas. Peame jätkuvalt oluliseks rõhutada, et Lissaboni lepingu ratifitseerimine peab kaasa aitama Eesti rahvusliku ja riikliku julgeoleku tagamisele. Keskse juhtimise tugevnemine Euroopa Liidus ei tohi tuua kaasa ohtu põhiseaduses sätestatud riikliku iseseisvuse ja eestluse edasikestmise aluspõhimõtetele. Rahvaliit peab ka vajalikuks märkida, et Lissaboni lepingu ratifitseerimine toob Eestile lisaks täiendavatele õigustele ja võimalustele kaasa ka kohustusi, millest seni pole kas üldse või väga palju räägitud või on antud mõneti ka moonutatud pilt. Osundan siinjuures ühele probleemile, nimelt Lissaboni lepingu kohaselt taotleb Euroopa Liit säästvat arengut, mis põhineb tasakaalustatud majanduskasvul, hindade stabiilsusel ja kõrge konkurentsivõimega sotsiaalsel turumajandusel. Liit võitleb sotsiaalse tõrjutuse jaa diskrimineerimise vastu ning edendab sotsiaalset õiglust. Ma rõhutan siinjuures, Euroopa Liit rajaneb Lissaboni lepingu kohaselt sotsiaalsel turumajandusel. Siin on tõsine mõtlemise koht kõigile nendele, kes jätkuvalt tahavad juhinduda Eestis senise üliliberaalse turumajanduse ideoloogiast. Selle ideoloogia tulemusena ei ole Eesti seniajani ühinenud Euroopa sotsiaalharta mitmete oluliste sätetega või ei täida nõuetekohaselt kõiki juba ratifitseeritud sätteid. Näiteks kui Eestis eraldatakse sotsiaalsele kaitsele vahendeid 16-18% SKT-st, siis Euroopa Liidu keskmine on 28% SKT-st. Selline majanduspoliitika ei vasta kahtlemata Lissaboni lepingu kõige olulisemale aluspõhimõttele. Või tahab valitsus jätkuvalt ajada kahepalgelist poliitikat, rääkides siseriigis ühte ja lubades Euroopa Liidule midagi muud ning jättes endale võetud kohustused täitmata? Selliseid põhimõttelisi küsimusi ja euroopalikke väärtusi on teisigi, mille eest ei saa pärast Lissaboni lepingu ratifitseerimist enam silmi kinni pigistada ja millest tuleb hakata tegelikult juhinduma, et me oleksime üks tõsiselt võetav Euroopa Liidu liikmesriik. Igal juhul peab Rahvaliit vajalikuks suurendada Riigikogu rolli Euroopa Liidu koostöö raames. Euroopa asjade komisjonile on meie arvates vaja kujundada tugiaparaat, kes suudab sisuliselt hinnata valitsuse esitatud eelnõusid. Valitsus ei peaks esitama komisjonile ainult ühte seisukohta, vaid tutvustama ka alternatiivseid võimalusi, ning lõplik sõnaõigus olulistes küsimustes peab kuuluma Riigikogule. Lõpetuseks tahan öelda, et meie vastutus Lissaboni lepingu ratifitseerimisel on oluliselt suurem kui mõne siseriikliku otsuse või seaduse vastuvõtmisel. Oma seadusi saame alati hiljem ja igal ajal ära muuta, Lissaboni lepingu kui riikidevahelise kokkuleppe heakskiitmine paneb meile aga suure vastutuse mitte ainult oma praeguste valijate, vaid ka tulevaste põlvede ees. Rahvaliidul oleks siiralt hea meel, kui Riigikogu valitsuserakonnad selle küsimuse arutamisel ja otsustamisel ei täidaks üksnes valitsuse kummitempli või lihtsalt tehnilise vormistaja rolli, vaid suudaks tõusta päevapoliitikast kõrgemale ja mõelda Eesti rahvuslikele väärtustele pikaajalistes kategooriates. Aitäh!
|
|
Aseesimees Jüri Ratas
Tänan sõnavõtjat! Ma palun Riigikogu kõnetooli Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni esindaja Valdur Lahtvee, palun!
|
|
Valdur Lahtvee
Aitäh, austatud juhataja! Head kolleegid! Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsioon toetab Lissaboni leppe kiiret ratifitseerimist ja seda üsnagi pragmaatilistel põhjustel. Tooksin esile vaid mõned olulisemad. Lepe korrastab Euroopa Liidu toimemehhanisme, tõhustab demokraatiat, kodanike põhiõigused sätestatakse leppe osana, kehtestatakse kodanikele parema otsustamise juurde kaasamise mehhanismid, täiendatakse kas või rahvusparlamentide rolli, antakse võimalused selle rolli tõhustamiseks Euroopa Liidu ühispoliitika kujundamisel ja elluviimisel. Muu hulgas toob uus lepe uue teemana sisse energiaalase koostöö, mis on meie huve silmas pidades, meie Eesti Vabariigi huve silmas pidades, ülioluline, et selline energiaalane koostöö saab Euroopa Liidu ühisvaldkonnaks. On tõsi, et seda sätestatakse küll pehmelt, aga teemana on ta markeeritud.
Arvestades neid aspekte, Rohelised toetavad eelnõu esimese lugemise lõpetamist ja selle kiiret menetlemist ning vastuvõtmist Riigikogus. Mida rutem Lissaboni lepe jõustub, seda kiiremini on loota, et sarnaste demokraatiat laiendavate põhimõtete rakendamine saab teoks ka meie siseriiklikus õigustikus kui ka praktikas. Usutavasti me kõik tahame oma kodanikele enamat otsustamisõigust anda ja just siin Eesti poliitikas otsuse tegemisel nii riigi tasandil kui kohalike omavalitsuste tasandil. Ise me seni pole seda otsustusõigust osanud, suutnud või me oleme äkki kartnud anda inimestele. Ehk väliskeskkonna muutuste mõjul see hirm kaob ja me oleme võimelised seda tegema. Aitäh!
|
|
Aseesimees Jüri Ratas
Tänan sõnavõtjat! Ma palun Riigikogu kõnetooli Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindaja Sven Mikseri!
|
|
Sven Mikser
Aitäh, austatud juhataja! Head kolleegid! Ka Sotsiaaldemokraatlik Erakond toetab Lissaboni leppe kiiret menetlemist ja loodetavasti ka õige peatset vastuvõtmist või ratifitseerimist siin Riigikogus. Me jagame seisukohta, et see on lepe, mis muudab Euroopa Liidu toimemehhanisme tõhusamaks, selgemaks, arusaadavamaks. Kui rääkida nendest hirmudest ja kartustest, mis seonduvad Euroopa Liidu uue alusleppega ja mida on häälekalt väljendanud eelkõige euroskeptikud, siis kahtlemata siin aitab parem teavitustöö ja samal ajal on kindlasti ka juba praegustes tingimustes tagatud inimestel piisav juurdepääs kogu infole. Kogu info erinevalt paljudest hirmudest, kartustes ja foobiatest on avalikult hõlpsasti kättesaadav, ja mitte ainult info, vaid ka selle info tõlgendamise viisid ja võimalused.
See, et Euroopa Liidu liikmesriikidel võivad olla mitmetes põhimõttelistes küsimustes erinevad huvid, erinevad ootused ja vajadused, on tõsiasi. Ja see, et uue alusleppega sisseviidavale kvalifitseeritud häälteenamusega otsustamisprotsessile on ehitatud sisse mitmeid n-ö kaitseventiile, viitab tegelikult põhimõtteliselt sellele, et neid erinevaid huve ja mõnikord isegi vastandlikke huve üldiselt mõistetakse ja aktsepteeritakse. Samal ajal ma tahaks öelda, et meil ei ole põhjust lähtuda eeldusest, et Euroopa Liit on miski, mis tahab ja soovib minna meie huvide vastu, või et Euroopa Liit ja tema enamus on miski, mis enamikus küsimustes peaks kuidagi minema Eesti loomulike huvide vastu. Pigem vastupidi, Euroopa Liit on siiski kokku pandud riikide hea tahtluse alusel ja sooviga lahendada meie ees seisvaid ühiseid probleeme. Kahtlemata, kui me räägime siin süviti minekust ja sellest, et Eesti on toetanud nii Euroopa laienemist, süvenemist kui ka tema nii-öelda sügavamat integratsiooni, siis on mitmeid valdkondi, kus me hea meelega näeksime, et see integratsioon tulevikus võiks olla veelgi sügavam ja seda loomulikult meile oluliste huvide ümber. Üheks selliseks on näiteks Euroopa Liidu Venemaa-poliitika, milles kindlasti oleks suurem ühtsus teretulnud. Teine selline küsimus on siin juba palju räägitud energia, energeetiline julgeolek. Ei saa päriselt nõustuda selle seisukohaga, et tegemist oleks esimese korraga, kus Euroopa Liidu aluslepingutes on energiast juttu. Kui me läheme tagasi Euroopa Liidu algusaegadesse, siis kolmest Euroopa ühendusest kaks, söe- ja terasekoondis ja Euratom ju täiesti otseselt tegelesid energeetikaküsimustega, tõsi küll, mõnevõrra teistes tingimustes, mõnevõrra teises julgeoleku ja energeetilise julgeoleku olukorras. Olukorras, kus Euroopa Liit ei näinud ennast võib-olla esmajoones mitte nende tähtsate energeetiliste ressursside importijana ja seetõttu ei käsitlenud neid küsimusi mitte nii-öelda seondatuna kolmandate riikidega ja kolmandate riikide huvidega.
Rääkides sellest, kas tegemist on liitriigiga või riikide liiduga ja kui palju me oma suveräänsusest loovutame, siis siin kahtlemata on oluline mõista suveräänsuse mõiste sisu. Suveräänsus ja iseseisvus ei ole sünonüümid, ammugi ei ole sünonüümid suveräänsus ja demokraatia. Suveräänsus tegelikult tähendab kõrgeimat otsustuspädevust ja Eesti, kes on aktsepteerinud põhimõtet, et rahvusvahelised lepped, millega me oleme liitunud, on ülimuslikud meie siseriikliku õiguse üle ja tegelikult iga sellise leppega liitudes loovutab teatud osa suveräänsusest, samas iga leppega liitudes saab ta enda kätte osa teiste lepinguosaliste suveräänsusest. See ei ole kindlasti mitte nullsumma mäng, vaid tegelikult mõlemale poolele kasutoov, kuivõrd Euroopa ja Eesti huvid suurel määral langevad ühte. Eesti võiks olla täiesti suveräänne, kui me ei oleks liitunud ühegi rahvusvahelise organisatsiooniga ega ühegi rahvusvahelise lepinguga, ja sellist suveräänsust kahtlemata meile vaja ei oleks. Ja kahtlemata on olemas ka palju, õnneks mitte väga palju, aga siiski, suveräänseid riike, kus kõrgeim otsustuspädevus ei kuulu sugugi mitte rahvale, vaid kuulub kas näiteks ainuvalitsejale või kitsale valitsevale klikile – ka sellist suveräänsust ei ole ilmselt Eesti rahvale vaja.
Nii et hoidudes igasugustest foobiatest ja paranoilistest kahtlustustest, et Euroopa Liit on miski, mis koob kusagil mingisugust võrku või kavandab mingisugust vandenõu Eesti huvidega vastuolus – ma leian, et nendel kartustel ei ole alust. Ja nagu öeldud, Sotsiaaldemokraatlik Erakond toetab Lissaboni leppe ratifitseerimist. Aitäh!
|
|
Aseesimees Jüri Ratas
Tänan sõnavõtjat! Ma palun Riigikogu kõnetooli Eesti Reformierakonna fraktsiooni esindaja. Kristiina Ojuland, palun!
|
|
Aseesimees Kristiina Ojuland
Aitäh, härra juhataja! Head kolleegid! Lubage mul alustada ühe klassiku tsitaadiga. Tsitaadi algus. "Ameerika Ühendriigid on maailma võimsaim ja rikkaim riik. Kusagil mujal pole kapitalism saanud areneda vabamalt ja riigi poolt vähem takistatult, seetõttu on Ameerika Ühendriikide elanikud kaugelt rikkamad kui ühegi teise maailma riigi elanikud. Võib kahelda, kas ameeriklased ise oskavad hinnata, kui palju on nad tänu võlgu sellele, et nende riigi poliitikas on olnud liberalismi ja kapitalismi rohkem kui ühelgi teisel maal. Isegi välismaalased ei tea, mis on teinud selle paljukadestatud vabariigi rikkaks ja jõukaks. Euroopa kontinendi riigid on rahvaarvult liiga väikesed, et kaitsta end ülemvõimu pärast käivas riikidevahelises võitluses üha võimsamateks muutuvate suurte moodustiste vastu. Seetõttu peaksid nad liituma sõjaliseks ja poliitiliseks liiduks, kaitse- ja ründeühenduseks, mis oleks ainsana suuteline tagama ka tulevikus Euroopale varasematel aegadel kättevõidetud positsiooni." Tsitaadi lõpp.
Head kolleegid, nii unistas Euroopa ühendamisest kirjutades 80 aastat tagasi majandusteadlane ja filosoof Ludwig von Mieses. Unistus Euroopast, kus inimesed saavad elada rahus ja jõukuses, on täna suurema osa eurooplaste jaoks teostunud. Eurooplased on saanud jõukaks tänu liberaalsele demokraatiale ja kapitalistlikule majandusele. Euroopa ühendamise aluseks on olnud liberaalse hõnguga lepingud alates Rooma lepingust, lõpetades täna kehtiva Euroopa Liidu lepinguga. Vabadus on olnud nende lepingute keskne osa. Vaba kaubandus, vaba kapitali, vaba teenuste ja vaba isikute liikumine.
Tänasel päeval, mil maailm on peale külma sõda muutunud bipolaarsest multipolaarseks, täna, kui me seisame silmitsi India, Hiina, Brasiilia ja teiste kiiresti arenevate suurte riikidega, kes globaliseerumise käigus pakuvad Euroopale aina suuremat konkurentsi, peame meie Euroopa Liidus mõtlema selle peale, kuidas Euroopat muuta konkurentsivõimelisemaks ja tugevdama tema rolli maailma poliitikas. Lisaks eelöeldule peame arvestama sellega, et Euroopa Liit on laienenud ja senised otsustusmehhanismid vajavad täiendamist. Konsensus 27 riigi vahel oleks ideaalne, kuid mitte alati reaalne. Lissaboni leping, mis meie ees täna on, on sündinud läbi aastatepikkuste vaidluste ja mis seal salata, ka läbi tagasilöökide. Reformierakonna fraktsioon ei arva, et see leping on mingi imerelv, mis muudab Euroopa Liitu päevapealt. Lissaboni leping on vaid samm edasi, et tõhustada Euroopa Liidu sisemist asjaajamist, see leping peab aitama kujundada strateegilisi ühiseid poliitikaid, nagu ühine energiapolitiika ja ühine kliimapoliitika, ja mõistagi tugevdama Euroopa Liidu rolli maailmapoliitikas.
Reformierakonna fraktsioon toetab reformilepingus rahvusparlamentide rolli suurendamist Euroopa Liidu ühise seadusandluse väljatöötamisel. Kuid me mõistame ka seda, et see tähendab selgelt reformi ka meie endi jaoks siin Riigikogus, meie valmisolekut ka tegelikult hakata, peale lepingu ratifitseerimist, kaasa rääkima Euroopa Liidu ühise seadusandluse ettevalmistamisel. Samuti on Reformierakond alati olnud seda meelt, et ühehäälsus sellistes valdkondades nagu maksundus, välispoliitika, kaitseküsimused, sotsiaalkindlustus ja kultuur on väga oluline. Oleme rahul sellega, et ka Lissaboni lepingus on need põhimõtted säilitatud. Lõpetuseks, me toetame reformilepingut ehk Lissaboni lepingut ka seetõttu, et see ei muuda Euroopa Liitu liitriigiks. Euroopa Liit jääb endiselt rahvusriikide liiduks ja igal riigil on õigus liidust välja astuda. Juriidilise isiku staatuse andmine Euroopa Liidule annab organisatsioonile selgema aluse teiste rahvusvaheliste organisatsioonide keskel. Head kolleegid! Me toetame selle lepingu kiirest ratifitseerimist Riigikogus. Aitäh!
|
|
Aseesimees Jüri Ratas
Tänan sõnavõtjat! Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku esimene lugemine lõpetada. Vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele on muudatusettepanekute esitamise tähtaeg käesoleva aasta 23. aprill kell 18.00. Esimene lugemine on lõpetatud ja sellega on ka 5. päevakorrapunkti käsitlemine lõppenud.
|
|
|
« Eelmine
|
Järgmine »
|
|
|
|
