Ene Ergma sõnavõtt Otto Strandmani mälestustahvli avamisel Tallinnas

Riigikogu Valge saali ees koridoris on paraadfotod ja maalid. Oma majas kutsume seda spiikrite galeriiks, sest nendel on jäädvustatud kõik Riigikogu esimehed. Esimesel fotol on inimene, kes kuulub kahtlemata Eesti Vabariigi esimese kümnendi väljapaistvamate riigimeeste hulka – Otto Strandman.

Mees, kes seisis Eesti riigi sünni juures ning hilisema Riigivanema, erakonnajuhi, parlamendiliikme, diplomaadi ja mitmekordse ministrina on jätnud unustamatu jälje meie riigi loomislukku. Mees, kes kandis riigijuhtimises palju selliseid väärtusi, millest on palju õppida ka aastal 2005.

Ehkki Otto Strandman oli üks Eesti Vabariigi loojaid ja juhtpoliitikuid, pole tema tuntus tänaseni vastav tema teenetele. Ta ei lasknud ennast ülistada, tal puudus poliitiline auahnus ning eneseupitamise soov. See-eest oli ta aga väljapaistev parlamendipoliitik ja meeskonnajuht, kellele sobis 20ndate aastate demokraatlik aeg.

Otto Strandman eelistas teha tööd Eesti riigi ja rahva hüvanguks. Peterburi ülikooli juurahariduse saanuna tõstatas ta juba 1905ndal aastal küsimuse Eestile autonoomia andmisest. Ta oli tegev autonoomiaseaduse koostamisel, mille alusel valiti ka Strandman Ajutisse Maanõukogusse ning selle esimeheks. Just tema juhatas ajaloolist 28. novembri istungit aastal 1917, kus Maanõukogu kuulutas end kõrgeima võimu kandjaks Eestis.

Hilisem Strandmani juhitud valitsus koostas Eesti majandusolusid kardinaalselt muutnud maaseaduse eelnõu, sest maaküsimus oli tol ajal tähtsaim ühiskondlik probleem.

1921. aastal valis esimene Riigikogu Otto Strandmani oma esimeheks. Ehkki sellel ametikohal sai ta olla vähem kui aasta rõhutasid kõigi parlamendierakondade esindajad tema isikuomadusi, mis olid vajalikud tööd alustava parlamendi juhile – erapooletust ja täpsust. Otto Strandman saavutas ka rahva hulgas suure autoriteedi, ta oli suurepärane kõneleja.

Kuulsaks on saanud tema esinemine Riigikogus detsembris 1923, mis tekitas poliitilise maavärina ning viis võimult tollase valitsuse. Kaine ning loogilise sõnavõtuga põrmustas ta pangajuhtide kinnitused Eesti rahanduse suurepärasest seisust ning tõi välja riigi kullatagavara mahamüümise. Saades seejärel rahandusministriks, suutis Strandman peatada üha langeva rahakursi ning läbi suruda range kokkuhoiupoliitika.

Enne üheks kauem ametis püsinud riigivanemaks saamist 1929ndal aastal avaldas Strandman programmilised seisukohad, kus kritiseeris muuhulgas ettenägelikult Riigikogu muutumist “puudulike seaduste veskiks”. Ta kirjutas 75 aastat tagasi: “Mitte eesti rahvas ei tee Toompeal janti, seda teevad poliitilised parteid ja teevad nad sellepärast, et nende juhid ja liidrid ei ole tahtnud ega osanud paremaid meetodeid ja korraldusi maksma panna ja kord võimu juurde pääsedes, on sinna nagu takjad rippuma jäänud ja erakondade jooksupoisteks muutunud”.

Vaid endale iseloomulikult loobus Strandman talle antud kodu- ja välismaistest ordenitest ja aunimetustest. Ettenägelikkus ei lubanud tal enam aktiivselt osaleda 1930ndate aastate erakondadeta poliitikaelus ja ta eelistas saadikukohta Pariisis.

Sealt 39nda aasta hilissügisel naastes polnud Eesti enam endine. Nõukogude julgeolekuorganite käsi sirutas tema järele 1941. aasta algul, kuid eesootavatele alandustele eelistas ta ainsana senistest riigivanematest vabasurma. Tõelise riigimehe viimaseks võiduks jäi haud kodumaa mullas.

Usun, et täna seda mälestustahvlit avades lunastame me kasvõi pisutki sellest tänuvõlast, mida Eesti oma varasematele riigijuhtidele võlgneb.

Riigikogu pressitalitus

Aivar Jarne

6316 356

Aivar Jarne, 631 6356
aivar dot jarne at riigikogu dot ee
30.11.2005
30.11.2005