Riigikogu ja Toompea loss
  • Fotogalerii (Toompea loss, Riigikogu hoone, Riigikogu istungisaal, Valge saal, Komandandi maja)
  • Ringkäik Riigikogu hoones (video, mpg 52mb). Fotode autor Peeter Sirge, panoraami koostas Jaanus Meri.
     

Toompea loss

Toompea ajalugu on Eestimaa valitsejate ja võimu lugu. Vahetusid ajad ja valitsejad, muutusid võim ja vaimsus, iga valitseja ehitas ja kindlustas seda paika oma vajaduste ja maitse järgi. Tänapäeval leiab külastaja Toompealt kolmest ajastust pärit osi: keskaegse ordulinnuse võimsa läänemüüri ja tornid, neist tuntuim Pikk Hermann, Lossi platsile avaneva klassikalisi stiile esindava fassaadiga veneaegse kubermanguvalitsuse hoone ja linnuse sisemusse peidetud eestiaegse Riigikogu hoone. Aeg on soosinud Toompea lossi. Hästi kindlustatud linnus on olnud peaaegu vallutamatu, teda pole laastanud suured tulekahjud ja mis peamine – lossil on alati olnud peremees. Võimukeskus tähendab ka seda, et siin on töötanud oma aja parimad ehitusmeistrid ja arhitektid.

Möödunud sajandi teisel kümnendil tekkis eestlastel esmakordselt võimalus luua oma riik. Selleks ajaks oli arusaam Toompeast kui võimukeskusest inimestes niivõrd juurdunud, et hääled, mis seda vaid sakste kantsiks pidasid, jäid selgelt vähemusse. Riigikogu hoone ehitamisega (1920–1922) linnuse müüride vahele põlistus Toompeal Eesti võim. Suurema osa iseseisvusajast on siin tegutsenud nii Eesti parlament kui ka valitsus. 2000. aasta suvel kolis valitsus Toompea põhjanõlval asuvasse Stenbocki majja.

Toompea lossi ehitusloo kohta tehtud järeldusi on uurijad - arhitektid, ajaloolased ja kunstiteadlased – aja jooksul mitu korda ümber vaadanud. Nagu keskaegsete ehitiste puhul tavaline, tuleb uurimise käigus küsimusi aina juurde, mitte vastupidi.

Muistendi järgi kandis Toompea kõrgendiku kivihaaval kokku oma meest Kalevit leinav Linda. Esimesed ajalooliselt kinnitust leidnud ehitised pärinevad 9. sajandist, mil muistsed eestlased võtsid kasutusele Toompea järsakulise seljandiku ja rajasid siia Lindanisa muinaslinnuse, ühe paremini kaitstud linnuse Eestis. Toompea jalamile kujunes kaupmeeste ja käsitööliste asula. Toompea linnuse peremehed olid aga ümberkaudsete maakondade, eelkõige Rävala talupojad ning linnust kasutati vaid ohu korral. Viimane seletab ka tõsiasja, et 1219. aastal hõivas linnuse suurema vaevata Taani kuningas Valdemar II. Sellest ajast kuulus Toompea linnus ja kümmekond aastat hiljem kogu Eesti võõramaistele valitsejatele, kuni 1918. aastal rajas Toompeale oma võimukeskuse Eesti Vabariik. Sajandite jooksul mitmete valitsejate võimukeskusena väljaehitatud linnus on Eesti mitmekihilisemaid ja huvitavaimaid lossiansambleid.

Ordu aeg

13. sajandil Läänemere äärde jõudnud ristisõjad tõid Saksa ristisõdijate kõrval Eestisse teiste hulgas ka taanlased, kes etendasid Põhja-Eesti vallutamisel määravat osa. Pärast Toompea linnuse alistamist 1219. aastal asusid taanlased kohe linnust kindlustama. Mõne kuuga ehitatud Taanilinnus oli loodust järgiva piirdega linnusetüüp, mida tunti ammu germaani ja Taani alal. Järgmistel aastatel piirati Taanilinnust mitu korda. Kõik piiramised lõppesid aga edutult ning tõendavad, et linnus oli hästi kindlustatud ja varustatud ning suutis mahutada küllalt arvukat kaitsemeeskonda.

Ristisõdijate omavahelise tüli käigus vallutas Taanilinnuse 1227. aastal Mõõgavendade Ordu, kes jäi siia kümneks aastaks ning kellel on Toompea kujunemisloos oluline koht. Ordu jagas linnuse kaheks osaks: castrum maius ehk Suur linnus ja castrum minus ehk Väike linnus.

Suur linnus asus praeguse toomkiriku kohal ja sellest sai piiskoplik keskus, Väike linnus paiknes praeguse lossi kohal ja kujunes ilmaliku võimu keskuseks. Energiline ordumeister Volquin lasi ehitada Tallinnasse esimese kastelli tüüpi kivist ordulinnuse, mis oli tornide ja sügavate kraavidega hästi kindlustatud. Kastelli varjus asunud eluhooned, aidad, tallid, küünid ja laudad – kõik vajalikud, et linnus suudaks vastu panna pikaajalistele piiramistele – olid aga puust.

1238. aastal taastati Põhja-Eestis taanlaste õigused ning järgmised sada aastat võimutsesid Toompeal taas taanlased. Arvatakse, et nad jagasid linnuse kaheks, eraldades ida–lääne-suunalise müüriga eesõuest linnuse tuumiku. Seega muutus lihtne kastell-linnus mugavamaks ja tugevamaks. Võib-olla jagati kastell kaheks aga juba Mõõgavendade Ordu ajal ning linnusesse asunud taanlased ehitasid hoopis eeshoovi lääneseina välisküljele mitmekorruselise kindlustatud eluhoone – Taani asehalduri residentsi. Hoone lääneküljel asus dansker ja selle kõrval teisel korrusel langevõrega varustatud välisvärav. Mõlemad on lossi lääneseinas näha ka tänapäeval.
Ülemereprovintside haldamine oli tülikas. 1346. aastal müüs Taani oma valdused Saksa Ordule ning see loovutas need omakorda mõningase vaheltkasuga Liivimaa Ordule. Toompea kuulus Liivimaa Ordule aastani 1561. Kuna linnus ei vastanud kaitseehitisena enam aja nõuetele, algas õige pea ümberehitus. Keskajale omaselt paiknesid elu- ja kaitseruumid ühe katuse all. Uus peahoone oli tüüpiline konvendihoone: ta meenutas ruudule lähenevasse kastelli surutud hooneteplokki, mis koosnes neljast täisnurga all seotud hoonetiivast. Ruume ühendas siseõue ümber kulgev mitmekorruseline kaetud ristikäik.

Ordu elukorraldus meenutas mõneti kloostri oma, sarnane oli ka ruumikasutus. Toompea linnuse poolkeldrikorrusel asusid majandusruumid, peakorruse lõunatiivas komtuuri eluruumid, idatiivas kahelööviline söögisaal, põhjatiivas kabel ja kapiitlisaal ning läänetiivas orduvendade magala, millest müüri välisküljel eendus dansker.

Tornid

Ordu pööras suurt tähelepanu ringmüüri uuendamisele ja tornide rajamisele. 14. sajandi keskel pikendati läänemüüri lõunasuunas paejärsaku servale. Järsakul kõrguv paekivimüür on tänapäevani Toompea iseloomulikemaid motiive. Linnuse edelanurka püstitati erakordselt paksude seintega, kuid sihvakas vahitorn Pikk Hermann. Sellise torni ehitamine osutab kindlalt püüdlusele vastu seista ka tulirelvadele. Pikk Hermann oli algselt kolmandiku võrra madalam hilisemast, tänini säilinud kõrgusest. Võlvitud alumine korrus täitis moonaloa ülesannet. Ka teine korrus on võlvitud, kuid jagatud puitlae abil kaheks vahiruumiks. Alumises ruumis asub hüpokaustkütte põhimõttel töötanud kerisahi. Pärast kerise kuumenemist ja korstnalõõri sulgemist tungis soe õhk mööda selle tarbeks ehitatud kanaleid alumiselt korruselt ülemistele ja soojendas neid. Samasugused kütteseadeldised said järgmisel sajandil, ilmselt ka Toompea eeskujul, valdavaks kõigis Tallinna suuremates hoonetes, sealhulgas elamutes.

Kagunurka ehitati alt nelinurkne ja edasi kaheksakandilisena sirgunud torn Stür den Kerl (mida võiks tõlkida 'tõrju vaenlast'), kirdenurka ümar suurtükitorn Landskrone ('maa kroon') ning panga tõttu looduslikult suhteliselt hästi kindlustatud loodenurka väike konsooltorn Pilsticker ('nooleteritaja'). Tornidest on tänini säilinud kolm. Stür den Kerl lammutati kubermanguvalitsuse hoone ehitamisel 18. sajandil.

Pika Hermanni torni tipus, 95 m kõrgusel merepinnast, on lehvinud mitme riigi lipud. Sinimustvalge lipp heisati siia esmakordselt 12. detsembril 1918 ning pärast aastakümneid kestnud Nõukogude okupatsiooni taas 24. veebruaril 1989.

Tänapäeval heisatakse Eesti riigilipp (mõõtmed 191 x 300 cm) torni tippu iga päev päikesetõusul, kuid mitte varem kui kell 7.00, ja langetatakse päikeseloojangul.
Eesti lipu heiskamisel Pika Hermanni torni kasutatakse muusikalise signatuurina Eesti Vabariigi hümni algusfraase ning langetamisel Gustav Ernesaksa Lydia Koidula sõnadele loodud laulu «Mu isamaa on minu arm» fragmendi baasil loodud signatuuri.
Torni tippu viib kitsas kivitrepp, millel on 215 trepiastet.

2010. aasta 1. juunil jõustunud Eesti lipu seadus kehtestab riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutustele riigilipu kasutamise uued reeglid ning eraisikutele Eesti lipu kui rahvuslipu kasutamise vabaduse.

Rootsi aeg 


Fanfaaripuhuajte rõdu

Liivi sõja ja sellele järgnenud sõdade käigus vahetus Eesti valitseja: 1629. aastal sõlmitud Altmargi rahuga läks Eesti ala Rootsi kuninga valdusesse. Juba varem, 1561. aastal, kui Eestimaa rüütelkond andis end Rootsi kuninga kaitse alla, olid tulnud Toompeale uued valitsejad. Ajad ja kombed olid muutunud, konvendihoone ei sobinud renessansiajastul esindushooneks. 1583–1589 ehitatigi Toompeale uus esindushoone – Riigisaalihoone. See asus läänemüüri küljes Pika Hermanni ja konvendihoone vahelisel alal. Riigisaalihoone oli esimene silmapaistev Eesti renessanssehitis. Sellest ajast alates hakati Toompeal ehitama esindushooneid kaitsehoonetest eraldi. Riigisaalihoone fassaadi keskel paiknes kuulidele toetuvate obeliskidega kahepoolne paraadtrepp, eeskuju võeti toonasest Stockholmi kuningalossist.

Teisel korrusel asus suur palklaega saal ning selle lääneseina välisküljel lahtine fanfaaripuhujate rõdu. Saali valgustamiseks raiuti linnuse läänemüüri avad, kus need on tänini näha. 1589. aasta augustis oli Riigissaalihoone nii valmis, et seal võisid kohtuda Rootsi kuningas Johan III ja tema poeg, Poola kuningas Sigismund.

1691. aasta ehitustööde käigus murti linnuse idamüüri uus väravaava, mis on samas kohas tänini. Konvendihoonet kasutati Rootsi ajal ametiruumidena.


Vene aeg

1700–1721 toimus Põhjasõda. 1710. aastal kirjutas Põhja-Eesti rüütelkond alla Harju alistumislepingule. Uued peremehed – venelased - ei suutnud esialgu vallutatud maal suurt midagi ette võtta. Toompea langes ligikaudu pooleks sajandiks unustusse, vanu hooneid ei parandatud ja need lagunesid. Olukord muutus Katariina II ajal, kelle käsul hakati Toompeale ehitama Eestimaa kubermanguvalitsuse hoonet (1767-1773). Hoone rajati linnuse idaossa, selle ehitamisel lammutati osa ringmüüri koos Stür den Kerli torniga ning Riigisaalihoone. Uue hoone kavandas Jenast pärit arhitekt Johann Schultz. Peafassaadi kujunduses domineerivad veel barokk-kunsti motiivid, maja sees valitses varaklassitsism.

 

Lossi keskne korrus on teine korrus, kus asub esindussaal – Valge saal. Saal oli algselt varaklassitsistlik, lage kaunistas ovaalne peegel ja seinu rippdekoorid – antiigi eeskujul vaasid, trofeed ja urnid. Peakorrusel asusid ka kubermanguvalitsus ja kuberneri eluruumid. Peakorruse ruumid moodustavad põhja–lõuna-suunalise anfilaadi Lossi platsi ääres. Kubermanguvalitsuse hoone meenutas elegantset aadlipaleed. Ilmselt seepärast juurdus 18. sajandi viimasel veerandil ka nimetus Toompea loss.

 
Ülejäänud linnuse haldamisega oli tsaariajal raskusi, sest hooneid oli palju. Linnuse kagunurka rajati avalik park - Kuberneri aed. 19. sajandi lõpul ehitati kubermanguvalitsuse hoone põhjaossa arhiivihoone ning konvendihoone muudeti vanglaks. 1917. aasta Veebruarirevolutsiooni ajal tungisid rahvahulgad Toompeale ja panid vangla põlema.


Eesti aeg

Iseseisva Eesti esimene parlament - Asutav Kogu – pidas oma esimesed istungid "Estonias". Seejärel tuli Asutav Kogu (1919–1920) kokku Toompea lossi Valges saalis, kus ei olnud aga piisavalt ruumi kogu saja kahekümnele liikmele. Valges saalis pidas istungeid kuni oma hoone valmimiseni 1922. aasta sügisel ka I Riigikogu.

 

Building of the Riigikogu
Riigikogu uue maja asukohaks valiti keskaegne konvendihoone, mille mahapõletatud varemed risustasid Toompea lossi õuepealset. Hoone projekteerisid Eugen Habermann ja Herbert Johanson, mehed, kellest hiljem said Eesti silmapaistvaimad arhitektid. Väljast traditsionalistlik ja seest ekspressionistlik ehitis on unikaalne parlamendihoone.
Kolmekorruseline nelja tiivaga maja asub keskaegse konvendihoone vundamendil trapetsikujulise siseõue ümber. Hoone fassaadi ilmestavad kolm sissepääsu ja nende kohal paiknevad istungisaali aknad. Traditsionalistlik välisilme lähtub kohalikust luterlikust barokist.
Ehitades Toompea lossi – Eesti riigi rahvaesinduse hoonet, mille arhitektuuri olid sajandeid kujundanud võõrad valitsejad –, tundsid arhitektid ilmselt kohustust rajada midagi seniolematut. Selleks näis kõigiti sobivat moodne avangardistlik vool - ekspressionism.

Riigikogu hoone on Tallinnas esimene avalik hoone, millesse projekteeriti elektrivalgustus. Hoone olulisemaid ekspressionistlikuks muutmise vahendeid ongi valgusrežii, selle parimad näited on vestibüül ja istungisaal. Kitsa keskaegse linnuse müüride vahele, piiratud valgustusvõimalustega kohale lõid arhitektid suursuguste ruumidega hoone. Sidet keskaegse linnusega rõhutavad 16. sajandi algusest pärit, ajakirjanike fuajee seina müüritud aknaniši põsekivid, mis paradiisliku elupuu motiivina kujutavad seemne- ja viljarikast ohakat ning viinamarja. Ruumikujundust läbivad kõikjal – trepikäsipuudel, seintel ja lae all –abstraktsed sakilised motiivid. Silmapaistvaim ruum on läbi kolme korruse ulatuv ultramariinsiniste seinte kohal kummuva sidrunkollase laega istungisaal. Saali seinast eraldab lage sakiline karniis, mille taha on peidetud lambid, karniisi all oleva kuulirea kaudu toimub õhuvahetus. Istungisaali ilmestavad roostepruunid sakkidega akende ja usteavade põsed, algselt rohelise kaleviga kaetud lauad ja mustjassinise sametkattega toolid. Riigikogu hoone mööbel valmistati arhitektide kavandite järgi Lutheri vabrikus. Hoone teise korruse läänetiivas paikneb einelaud, selle eraldi olevas osas – danskeris – asub sakstekamber. Keldris, täpselt istungisaali presiidiumi all on paesse raiutud ning betooni ja terasega vooderdatud hoidla, mis algselt oli ette nähtud väärtuslike riigidokumentide säilitamiseks. Hoone ehitati aastail 1920–1922.
Riigi uuestisünniaastail on Riigikogu hoonet põhjalikult renoveeritud. Kõigis tähtsaimates ruumides on taastatud endisaegsed värvi- ja valgustuslahendused. Taas on avatud vahepeal kinni ehitatud ristikäik.

Riigikogu hoone valmimise järel ehitati lossi põhjaküljele Eugen Habermanni projekteeritud traditsionalistlik ametnikemaja.
Pärast autoritaarse korra kehtestamist 1934. aastal hakati riiklust sümboliseerivaid ehitisi uue aja nõudmiste kohaselt ümber vaatama. 1935. aastal rajati lossi lõunaküljele Siseministeeriumi tarvis kubermanguvalitsuse hoone stiilist lähtuv paleelik lõunatiib. Hoone kavandas arhitekt Alar Kotli. Järgmisel aastal sai ka Kuberneri aed uue, lõunatiivaga sobiva kujunduse. Rekonstrueeriti Valge saal, rekonstrueerimise käigus eemaldati saalist Johann Schultzi loodud dekoor.
Nõukogude võim sai enda kätte heas seisukorras lossi. Poole sajandi jooksul lisati sinna peamiselt nõukogulikku sümboolikat, sealhulgas 1976. aastal üsna julge elemendina, tolleaegset juhi kujutamise reeglistikku arvestades, istungisaali sakmetest väljavaatav V. I. Lenin (kujur Matti Varik).

Taasiseseisvunud Eestis on Toompea loss vähehaaval, aga järjekindlalt tagasi saamas oma ajaloolist interjööri. Idatiivas renoveeritud endistes kuberneri eluruumides paiknevad ajaloolise ja tänapäevase mööbliga sisustatud Riigikogu esimehe tööruumid. Ruumide anfilaad on avatud ja lõpeb põhjaseinas Johann Schultzi kavandatud originaalse peegelseinaga. Ruumide sisekujunduses, kus ajaloolise interjööri taastamine pole enam võimalik, lähtutakse lossi sajanditevanustest traditsioonidest ja siin asuva institutsiooni väärikusest.

15.01.2014
15.01.2014