Austatud kolleegid Euroopa Liidu ja Vahemere lõunakalda parlamentidest!

Briti kultusbänd "The Beatles" sai äsja 50-aastaseks. BBC World tegi sel puhul eriprogrammi, kus küsitles noori briti muusikakoolide õpilasi vanuses 15-18 aastat. Noortele mängiti ette "Biitlite" kaks surematut hitti ja küsiti, mis tundeid see muusika neis tekitab ning kes esineb. Üheksa noort muusikaõpilast kümnest ei osanud öelda, mis bändiga on tegu. Tunded olid seinast seina ja enamus arvas, et tegu on küll armsa, aga ajast ja arust muusikaga, pole aimugi, kes seda võiks esitada.

See oli tõeliselt mõtlemapanev saade, sest tõestas, et noored elavad tänapäeval totaalselt erinevas infoväljas, kui mitte öelda teises maailmas, võrreldes vanemate generatsioonidega.

Internetist väljavoolav ja noorte eneseteadvust ning maailmapilti mõjutav infovoog on nii võimas, et see võib oma massiivsusega varjutada kõik eelmiste generatsioonide jõupingutused. Keskmine Youtube'i video kestab 3 minutit. Paistab, et umbes sama pikk on ka paljude noorte tähelepanuvõime. Kirjandus-, filmi-  või muu väärtkunstiteos vajab süvenemist  ja see lühike aeg, mida noortel ühe teema jaoks jätkub, muudab nende maailma järjest fragmentaarsemaks. Olelusvõitlus klassikaliste kaunite kunstide ja pseudokunsti vahel, mida internet lugematutes vormides pakub, muutub järjest tõsisemaks.

Itaalia parlemendi spiiker Gianfranco Fini rõhutas, et Vahemere piirkonnas on tegu väga noore keskmise vanusega ühiskonnaga, kus alla 35-aastaseid kodanikke on kõige rohkem. Noored on uuele meediale kõige avatumad ja see mõjutab ka nende piirkondade arengusuundi ja paradigmat. Noored näevad maailma uut moodi, uues valguses, mis pole ilmtingimata paha. Nad saavad hea tahtmise korral mõne sekundiga ligi kogu maailma teadmistepagasile.  Aga nad elavad samal ajal ka tugevalt mõjutatuna oma nutiltelefoni, sotsiaalvõrgustike ja chattide peibutavas fantaasiamaailmas, kus sügavamale sisule tihti suurt aega ja tähelepanu lihtsalt ei jätku, kuna kogu lõpmatu infotulva juures ei ole samal ajal aega kuskilt juurde tulnud. Aeg voolab endiselt omasoodu ja piirab väga selgelt infohulka, mida inimesed puht füüsiliselt jõuavad endasse salvestada.

Paraku ei anna paljud noored ka endale aru, et 10 minutit lootusetult sisutühjale chattimisele või mõttetu Youtube'i klipi vaatamisele on igaveseks kaduma läinud aeg nende elus. Jah, see võib olla meelelahutuslikust seisukohast põnev ja lõõgastav, aga kui seda ei balansseerita kirjanduse-, kunsti-, muusika- ja muude sügavama sisuga teoste tarbimisega, siis muutub noorte maailmapilt ajapikku sama tühjaks ja pinnapealseks, kui kassivideod Youtube'is, mida klikitakse mijoneid kordi.

See ei ole etteheide noorele generatsioonile, vaid pigem fakti konstateerimine ja küsimus, kas peaksime selle pärast muretsema?

See tähendab ka, et meie noorte maailmapilt on kardinaalselt erinev nende vanemate ja vanavanemate maailmapildist, kes on üles kasvanud täielikult erineva infovälja tingimustes. Infovälja, kus tihti on olnud domineeriv roll ka poliitilisel propagandal ja ajupesul. Olgu see siis näitena Nõukogude Liidu propaganda Balti riikides või sellele vastanduv Ameerika Hääle kõnetoru, kes sovjeedi ajupesule vastandus. Tegu on kindlasti olnud paljudes kultuurides süsteemse ja väga tugeva sooviga inimeste maailmapilti teatud taraga piirata ja neid ühte või teise usku pöörata.

Need piirid on Euroopas ja ka Vahemeremaades tänaseks kadunud. Poliitpropaganda ajupesuna on ilmselt veel võimalik ainult totalitaarsetes rezhiimides nagu Põhja-Korea või Hiina, kus sotsiaalvõrgustikud, Facebook ja Youtube on riiklikult blokeeritud. Aga Euroopa, Vahemere ja Põhja-Aafrika kontekstis on see möödanik. Teame väga hästi, kui suurt rolli mängisid "Araabia kevades" Internet ja Facebook.

Nüüd aga oleme silmitsi uute väljakutsetega. Kuidas tuua noored taas läbi uue meedia sisu juurde, mis läheb sügavamale, kui kassivideod või Paris Hiltoni järjekordsed seiklused. Usun, et peame senisest rohkem tähelepanu pöörama noorte kultuurivahetusele ja võimaldama neil teistes riikides läbi elava kogemuse õppida, mitte ainult internetist infot ammutades.

Tallinnas sai äsja valmis Euroopa ilmselt kõige kaasaegsem Balti Filmi- ja Meediakool. Seal õpivad tudengid kogu Euroopa Liidust. Üks endistest tudengitest, eestlane Tanel Toom, sai möödunud aastal isegi "Tudengi-Oscari"  ja veel enam, jõudis päris "Oscari" nominatsioonini oma lühifilmi "Confession" eest. See näitab, et Balti riikides võetakse filmi- ja meediaõpetust tõsiselt. Kool on avatud ka vahetusüliõpilastele läbi Erasmuse programmi ja miks ka mitte Põhja-Aafrika ja Vahemere piirkonna riikidele.

Tahaksin kutsuda Vahemere Liidu Parlamentaarset Assambleed üles kaasa aitama noorte kultuurivahetusele. Peaksime jõudma selleni, et meie arusaamad ja tõlgendus ei oleks ainult kitsalt regioonipõhised, vaid seal oleks arvestatud ja esindatud ka põhja-lõuna telg ja riigid, mis asuvad Vahemerest väga kaugel - näiteks Põhjalas ja Balti riikides.  Just nii saame kõige paremini kaasa aidata Euroopa integratsioonile ja kasvatada lugupidamist ning huvi erinevate Euroopa ja Vahemere piirkondade kultuuride vastu. Vahetades üliõpilasi, kes erinevates piirkondades oma loominguga uut sisendit ja tõlgendusi annavad, saame reaalselt kaasa aidata paremale teineteisemõistmisele.

Uus meedia ja internet ei tunne riikide-regioonide ega religioonide piire. Noorte käes on kõige võimsam tööriist viimaste sajandite jooksul - internet, kus nad võivad virtuaalselt kursis olla kõige sellega, mis teistes riikides toimub. Sellegipoolest ei asenda internet personaalseid kontakte ja teise rahva keskel reaalse elamise tunnetust. Seeõttu olekski vajalik, et Vahemere Liidu parlamendid aitaksid kõik kaasa, et nende riikide vahel oleks senisest oluliselt tihedam noorte kultuurivahetus. Seda nii filmi- , muusika-, kunsti-, religiooni- kui ka teiste kultuure ühendavate ja defineerivate dimensioonide tasandil.

Ainult läbi reaalse praktilise kogemuse  saame me kõnetada noori, kes elavad maailmas, kus nagu selgub, väga paljud neist ei tea isegi seda, mida tähendab möödunud sajandi üheks murrangulisemaks pop-bändiks nimetatud "The Beatles". Võib-olla oleme ise liiga "Biitlite" ajastusse kinni jäänud ja peaksime suutma avada silmad ning püüdma näha maailma läbi meie noore kasvava generatsiooni silmade. Võib-olla see aitab paremini mõista, miks sadu miljoneid klikke saavad mitte Mozart või "Biitlid", vaid Gangnam Style ja teised uskumatud fenomenid. 

Usun, et tulevik ja edasiviiv jõud on siiski nende päralt, kes teavad nii "Biitleid", Picassot, kui Pärti. Gangnam Style võib küll "cool" olla, aga ei asenda sügavust, millele toetuvad Euroopa ja maailma kultuurisambad.