Riigikogu
Jäta navigatsioon vahele

Riigikogu


Kõne sõjahaudade seaduse vastuvõtmisel 

Riigikogus
10.01.2007

Austatud härra esimees!

Mõne minuti pärast hääletame seaduseelnõu järjekorra numbriga 1001. Selle eelnõu algus on häbiväärses päevas möödunud kevadel, mil sinimustvalge pidi mõnituste saatel põgenema omaenese riigi pealinnas. Eesti Vabariigi riigivõim lasi oma lippu alandada.

On uskumatu, et pärast seda kõlas meedias arvamusi, kas oli ikka vaja minna selle lipuga sinna Tõnismäele provotseerima. Pole kahtlust, et leidub neidki, kelle arvates sinimustvalge Pika Hermanni tornis on provotseeriv. Kas Eesti Vabariigis on tõesti paikkondi, kuupäevi, mil sinimustvalge on tabu! Niisiis, käesoleva eelnõu ajendiks on „Tõnismäe sündroom”. On rahvuslik alandus ja häbi, on võimetus olla peremees omal maal, on suutmatus kaitsta oma lippu.

Miks siis on nii juhtunud? Vastus on väga lihtne, oleme oma ajaloo pantvangid palju rohkem, kui suudame seda endale tunnistada. Nõukogude okupatsiooni mentaalne inerts on erakordselt suur, kui alles 20 aastat tagasi, valitses Eestis üleüldine arvamus, et see impeerium püsib vähemalt 200 aastat, mis siis imestada. Mida me siis teame sündmuste kohta Tõnismäel pisut rohkem kui 60 aastat tagasi. Igatahes vähem, kui 200 aasta taguse muistse vabadusvõitluse kohta, sest tolle aja kohta on meil olemas vähemalt Läti Hendriku kroonika, Tõnismäe kohta aga on rahva hääl Sovetskaja Estonia.

Kui me veerandit sellest usume, mis on kirjutatud Rahva Hääles, siis Sovetskaja Estoniaga oleme vähemalt poole petta saanud. Järelikult on tarvis oletatavad hauad lahti kaevata ja vaadata, mis seal on. Kui seal on inimsäilmed, tuleb need väärikalt, rõhutan väärikalt, ümber matta näiteks kaitseväe kalmistu nõukogulikku nurka. Kui me täna seaduse vastu võtame, on tee selleks avatud. Sõjahaudade Hooldeliidu juhatuse liikmena võin kinnitada, et säilmete lahtikaevamine ja ümbermatmine võitab aega kaks kuni kolm päeva. Saabunud kevadilmad ainult soodustavad seda.

Härra juhataja! Eelnõu tekst seab mõne võrra jäigalt haua ja selle tähise omavahelisse sõltuvusse. Iga rajatis haua juures ei pruugi siiski olla hauatähis. Alati tuleb vaadata asja sisuliselt, tuleb mõista ja tajuda asja tähendust. Impeeriumi vahipost nr 1 ei saa olla hauatähis. Kivisse raiutud või pronksi valatud ajalooline häbematus ei saa olla vabale rahvale kohustuslik. Seega kui Tõnismäe võimalikud säilmed maetakse näiteks kaitseväe kalmistule, ei tähenda see veel sugugi, et sinna peab minema ka pronkssõdur. Kuna tegemist on kunstiväärtusliku taiesega, on selle koht muuseumis.

Uued hauakääpad tuleb aga tähistada kombekohaste, näiteks poole ruutmeetri suuruste hauaplaatidega. Pronkssõdur ei saa olla samal kalmistul Eesti Vabadussõja juhtide mälestussambaga. Härra esimees, seaduseelnõu 1001 ei ole ainult Tõnismäe sündroomi eelnõu, see on palju enamat, see on siiski sõjahaudade kaitseseadus.

Sõjahaudu on siinsel maal väga palju, neid on tuhandeid ja need vajavad tõepoolest kaitset. On väga hea, et Riigikogu hääletas oma 20. detsembri istungil muudatusettepaneku poolt, mis sätestab kaitseväe kalmistu mõiste. Kaitseväe kalmistud on olemas Tallinnas, Narvas, Pärnus, Rakveres, Tartus, Viljandi ja nüüd on neile antud õiguslik seisund. Meie 101 siin saalis peame kõik üheskoos jagama aga seda häbitunnet, mida on pidanud kogema Eesti kaitseväe kõrgemad ohvitserid, kui nende kolleegid liitlasvägedest on avaldanud soovi külastada Tallinna kaitseväe kalmistut. Vähe on tsiviliseeritud riike, kelle sõjameeste hauad ja sõjameeste rahulad on nii halvasti ja nii pealiskaudselt hooldatud. 15 aastat on räägitud Tallinna kaitseväe kalmistu ja selle keskse elemendi mälestusehise, mis ühtlasi oli Eesti tundmatu sõduri haud, taastamisest. Jutud aga ongi jäänud ainult juttudeks.

Täna loodetavasti vastu võetav seadus loob siiski nüüd täiesti uued eeldused edasiminekuks. See seadus paneb konkreetsed kohustused Kaitseministeeriumile. Lõpetuseks, tulles nõndanimetatud venekeelse elanikkonna Eesti ühiskonda lõimumise teema juurde, soovitan väga Tallinna venekeelsete koolide ajalooõpetajaid loobuda Tõnismäest ja avada oma koolilastele siinse venelaskonna ajaloost hoopis väärikam peatükk.

Soovitan minna 23. juulil või 3. jaanuaril oma kooli lastega Rahumäe kalmistule ning asetada küünlad ja lilled Eesti Vabadussõjas hukkunud Loode armee võitlejaile. Nemad sõdisid kindral Laidoneri liitlastena Eesti piiride kaitsel, olgugi et neil oli meist mõnevõrra erinev poliitiline eesmärk. Judenitš oleks siinsetele venelastele kindlasti väärikam ajaloolane isik kui Ždanov. Kokkuvõtteks. Sõjahaudade kaitse seadus tuleb täna vastu võtta, sest rahvuslik häbi tuleb ükskord maha pesta. Meest sõnast – härga sarvest, härra peaminister! Meest sõnast – härga sarvest, härra kaitseminister!

Tänan tähelepanu eest!

Tagasiside