Riigikogu
Jäta navigatsioon vahele

Riigikogu

VÄLISPOLIITIKA ARUTELU RIIGIKOGUS
06.06.06

Austatud esimees,
lugupeetud välisminister,
head kolleegid.

Täpselt nädal aega tagasi pidas Riigikogu ees kõne Euroopa Parlamendi president Josep Borrell. Ta tunnustas Eesti tegevust Euroopa avatumaks ning ühtsemaks muutmisel, tuues esile meie hiljutise otsuse ratifitseerida Euroopa põhiseaduslik lepe.

Kes aga jälgis Borrelli kõnet tähelepanelikumalt, see mõistis, et Eesti välispoliitiline kuvand Euroopa südamest vaadatuna on üheülbaline ning piiratud.

Borrellile tuli meelde siduda meid üksnes Venemaaga. Samas jättis ta kõrvale Eesti rolli Euroopa naabruspoliitikas, eriti Georgia ja Ukraina toetamisel avatud ja demokraatlike ühiskondade rajamisel. Rääkimata siis sellest, et Eestit võiks ette kujutada mingi sõna ütlemisel kaugemate probleemide lahendamisel.

Tahame või mitte, kuid Borrelli sõnad kajastavad kurba tegelikkust. Eesti on muutumas ühe teema riigiks, mis on ohtlik ning töötab otseselt vastu meie riigi julgeolekupoliitilistele huvidele.

Tõsi. Põhjuse selleks kuvandiks oleme andnud ikka ise. Venemaa teema paratamatut domineerimist, mis pealegi on suuresti probleemse iseloomuga, pole valitsus suutnud pehmendada.

Olukorra muudab segasemaks ka asjaolu, et valitsuskoalitsioonil on ilmseid raskusi ühtse välispoliitilise käitumisega. Ja seda eriti, mis puudutab meie suhteid Venemaaga.

Nüüd juba kaheaastane kogemus nii Euroopa Liidus kui NATOs peaks olema küll piisav aeg selleks, et tajuda Eesti ees seisvaid välispoliitilisi eesmärke.

Sõnastaksin need nii:
Meie strateegiliseks peaeesmärgiks peaks kujunema kiirelt muutuvas maailmas Eestile võime ja võimaluse loomine maailma ning eriti omaenda tulevikku puudutavate küsimuste otsustamisel kaasa rääkimiseks.

Selle saavutamiseks peaks meie sihiks olema kujundada Eestile maailmasuhtluses aktiivse ning tõsiselt arvestatava riigi tuntus, kelle poliitikud, diplomaadid, analüütikud, ajakirjanikud ja ettevõtjad on avara mõtlemise ning julgete ideedega.

Mõistagi ei saa see kuvand tekkida üleöö. Kuid kui selles suunas täna mitte teha vajalikke samme ning investeeringuid, kaotame lihtsalt väärtuslikku aega.

Õigupoolest on meil tosina aasta pärast ootamas hea eesmärk, mille nimel juba praegu pingsalt tööd teha. Teadmine, et 2018. aastal saab Eestist Euroopa Liidu eesistujamaa, lihtsalt kohustab meid panustama teemadesse ja maailma suhestustesse, ilma milleta on raske ette kujutada 21. sajandi
arenguid.

Mida siis teha? Suur osa Eesti välispoliitilisest edust sõltub sellest, kuidas ja kui efektiivselt suudab avalik sektor leida parima koostoime ühiskonna teiste mõjutajatega.

Ühinemine Euroopa Liiduga on olnud kahtlemata heaks stiimuliks meie erakondadele rahvusvaheliste väljundite kasvatamisel ning poliitikutele uute kogemuste ammutamisel.

Samas on ilmne, et paljugi on veel teha muutmaks Eesti poliitika euroopalikult professionaalsemaks, stabiilsemaks ning suutlikumaks.

Ei tahaks küll kellelegi ette kirjutada või nina peale hõõruda, kuid Eesti edule ja mainele aitaks oluliselt kaasa kui näiteks 2018. aastal võiks meie valitsuse ministrid Euroopa eesistujatena osata heal tasemel nii inglise kui prantsuse keelt. Ja miks mitte, mõni ka mandarini keelt.

On täiesti ilmne, et me ei suuda saavutada oma strateegilisi eesmärke, kui me ei avarda oma välispoliitilist ja diplomaatilist võimekust maailma eri regioonides, eeskätt aga Aasia, Lähis-Ida ning ka Aafrika suunal.

Ma ei räägi meelega siinkohal meie huvidest ja prioriteetidest lähinaabruses – Põhjalast kuni Ukraina ja Georgiani. Need on piisavalt nähtavad juba praegugi, olgugi, et ka siin võiks valitsuselt kuulda rohkem ideid ning konkreetset tegevust.

Kuigi uute saatkondade avamine on kallis ettevõtmine, tuleb juba lähema kahe-kolme aasta jooksul teha mitu olulist investeeringut.

Aasia suunal on kahtlemata olulisimateks sammudeks uue saatkonnahoone rajamine Pekingis ning diplomaatilise esinduse avamine Indias. Koos saatkonnaga Jaapanis peaks olema see meie miinimum katmaks maailma suurmõjutajaks tõusvat regiooni.

Täna on Eesti Euroopa Liidu ainus riik, kellel puudub oma diplomaatiline esindus Lähis-Idas. Selle tühimiku täitmiseks tuleb valitsusel astuda kiireid samme. Lisaks saatkonna avamisele Egiptuses tuleks kiirelt võtta päevakorda ka esinduse rajamine Iisraelis.

Aafrika suunal, mis on Euroopa Liidu abiprogrammide vaieldamatu prioriteet, peaksime suutma kas ise või koostöös Põhjamaadega arendama välja sihtriigi, kus Eesti võiks vahendada oma üleminekuprotsesside kogemusi ning seeläbi aidata kaasa rahvusvahelise arenguabi eesmärkide saavutamisele.

Kuid saatkonnad ilma inimesteta ei tee midagi ning pelgalt pargipingidiplomaatiat ajada on liiga kulukas. Sestap on tähtis kahasse uute esinduste rajamisega intensiivselt toetada diplomaatide ettevalmistust keeleõppe, kohapealse stazheerimise ja ekspertiisi kasvatamise kaudu.

Siinkohal nõustun välisministriga, kes oma kõnes rõhutas vajadust meie diplomaatide aga ka poliitikute aktiivsest kandideerimisest rahvusvaheliste organisatsioonide võtmepositsioonidele.

Välisesinduste laiendamine ei peaks kindlasti teenima üksnes meie julgeolekupoliitilisi huve. Tänase maailma konkurentsitingimustes peaksid meie esindused olema headeks abimeesteks Eesti ettevõtjatele, sest välismajanduspoliitika tähtsus kasvab pidevalt.

Hea meel on tõdeda, et Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus on julgemalt vaatamas maailma ning innustab uute esinduste loomise läbi ka ettevõtjaid globaalsemalt käituma. Rääkimata siis sellest, et riigi hea tuntus ja kohalolek on kindlamaks tagatiseks välisinvesteeringute meelitamisel.

Pole saladus, et tänapäeval ei sünni välispoliitilised ideed ja mõtted kaugeltki üksnes välisministeeriumites. Kodanikuühiskond ühelt poolt ning erialased ajutrustid teisalt on väärtuslikeks abimeesteks, ilma milleta jääks meiegi välispoliitiline mõtlemine kiduraks.

Valitsuse kiituseks tuleb öelda, et hiljutine otsus luua kaitseuuringute keskus on kahtlemata murrangulise tähendusega. Samas pole kahjuks samaväärset tähelepanu leidnud Eesti Välispoliitika Instituut, kelle rolli rahvusvahelises ajutrustide võrgustikus on raske alahinnata.

Kuna välisministeeriumil on viimastel aastatel olnud selge huvipuudus nimetatud instituudi tegevuse ja toetamise vastu, siis teeksin siinkohal ettepaneku kaaluda võiamlust tuua sihtasutus Riigikogu tiiva alla. Rootsi ja Soome vastav kogemus on siin suurepäraseks eeskujuks.

Head kolleegid,
Lõpetuseks tahaks puudutada veel üht teemat, mille mannetu käsitlemine praeguse valitsuse poolt töötab meie pikaajaliste välis- ja julgeolekupoliitiliste huvide vastu. Pean silmas äsjaseid sündmusi ja seisukohavõtte Tõnismäel asuva mälestussamba ümber.

Tahes tahtmata jääb kõrvalt vaadates mulje, et valitsus kas ei taha või ei suuda probleemi tegelike põhjustega tegeleda.

Aasta tagasi saatis peaminister Andrus Ansip kõlavate sõnadega laiali minister Rummo juures tegutsenud lähiajaloo komisjoni. Viimase ülesandeks oli toetada neid tegevusi ja uuringuid, mis puudutavad meie riigi ja rahva ajaloo saatuslikke pöördetähiseid, eriti aga Teise maailmasõjaga seonduvat.

Ansip teatas siis, et Rummo komisjon on oma töö teinud ning rohkem pole seda vaja. Nüüd aga lamab peaminister pronksmehe võttest selili, ega tea, mida edasi teha.

Tulemuseks on Eesti rahvusvahelise maine taaskordne riivamine. See on aga eeskätt nende huvides, kelle provokatsiooniline tegevus on suunatud Eesti ühiskonna murendamiseks.

Ajaloost üleolemine ei tähenda ajaloo unustamist. Ajalugu on meie, nagu iga teise rahvuse enesetunnetuse selgroog. Eriti ohtlik on ükskõiksus siis, kui ajaloo lahtiharutamata küsimused toimivad viitsütikuga pommina. Ei maksa unustada, et need, kellele meie edukas edenemine on pinnuks silmas, kasutavad just ajalugu meie vastase poliitilise relvana.

Seepärast peab Eesti jätkuvalt etendama vedavat rolli kommunismi kuritegude teadvustamisel ning hukkamõistmisel, aidates kaasa rahvusvahelise kommunismi kuritegusid uuriva keskuse loomisele. Meie valitsuse ülesandeks peaks olema kõigiti toetada selleteemaliste uurimuste, filmide ja näituste rahastamist.

Alles siis saame olla kindlad, et meie endi tulevikku pole võimalik hävitada provokatsiooniliste sambasõdade või sisemise vaenu õhutamisega.

Tänan.

Tagasiside