Täna Riigikogus olulise tähtsusega riikliku küsimuse “Kultuuripärandi kaitse’’ arutelul toonitas Reformierakonna fraktsiooni liige Paul-Eerik Rummo oma sõnavõtus, et kultuuripärand peab olema jätkuvalt elav ning haarama endaga kaasa järjest uusi põlvkondi.

Rummo sõnul on kultuur midagi vaimset ja hingelist, mille impulss materialiseerub kunstiteostena, tarbeesemetena või ehitistena. ’’Kultuuri materialiseerunud ilmingud on aga midagi sellist, mida sööb koi ja rikub rooste. See hävib lihtsalt aja ja ilmastiku toimel, kui tema eest piisavalt hoolt ei kanta,’’ lausus Rummo.

’’Kuid hool ei saa seisneda pelgas retoorikas ega järjest uute objektide lisamises muinsuskaitsealuste objektide nimekirja. Vältimaks tõeliselt väärtuslike objektide pöördumatut hävimist, on vajalik kaitsealuste objektide põhjalik ja professionaalne inventuur,’’ ütles Rummo.

’’Arvestuste järgi hävib kümne aastaga rohkem kui veerand praegustest kaitsealustest objektidest. Peame õigeks sätestada pärandväärtuste arvelevõtmine ja kaitse diferentseeritult, erinevate kategooriate kaupa, lähtudes niihästi objekti põhimõttelisest väärtuslikkusest kui tema praegusest seisundist. Pädeva pilguga tuleb üle vaadata kaitse alla võtmise ja kaitse alt väljaarvamise kriteeriumid.’’

Rummo sõnul pole küsimus ainult mälestiste kaitses ja hoidmises, vaid ka selles, et nende olemasolu laiemalt ja paremini teataks, et neid külastataks, et nendega tutvumine aitaks rohkemaid inimesi jõuda arusaamisele kultuuri pidevusest ajas ja ruumis. ‘‘Info kultuuripärandi kohta peab olema hõlpsasti kättesaadav,‘‘ lisas Rummo.

‘‘Reformierakonna programm näeb ette kultuuripärandi digitaliseerimise jõulist jätkamist kõigis Eesti mäluasutustes ning Eesti kultuuripärandi portaali loomist ühtse infoväravana, mis võimaldab otsinguid erinevates süsteemides nagu muuseumid, raamatukogud ning ringhäälingu arhiivid.‘‘

Rummo lisab, et jätkata tuleb temaatiliselt eristuvate maakonnamuuseumide arendamist, et neist kujuneksid olulised külastus- ja teaduskeskused, samuti nende lülitamist muinsuskaitsealasesse süsteemi. ‘‘Hästitoimivad muuseumid sobiksid suurepäraselt ka hariduskeskusteks – mis oleks loomulikum kui ajaloo- või inimeseõpetuse koolitundide pidamine kujutlusvõimet ergutavas muuseumikeskkonnas,‘‘ ütles Rummo.

Lõpetuseks lausus Rummo, et nii materiaalse kui puht-vaimse kultuuripärandi parim austamise viis on selle pidev sidumine tänapäevaeluga, mis eeldab kõrge kvalifikatsiooniga kultuurikorraldajate väljaõpet ja koostööd ühiskonna eri sektorite vahel.