Sotsiaalministril tuleb selgitada puudust hooldusravis
Riigikogu Keskerakonna fraktsioon esitas täna sotsiaalminister Hanno Pevkurile arupärimise, sest Eestis saab hooldus-ja taastusraviteenusteid mitmeid kordi vähem inimesi kui on selleks nõudlus.
„Meid teeb murelikuks, et olukorras kus inimeste vaesus on viimase paari aasta jooksul pidevalt suurenenud, on taastus- ja hooldusravis järjest kasvanud patsientide omaosalus, mistõttu jääb vastav ravi paljudele kättesaamatuks,“ ütles Keskerakonna fraktsiooni liige Marika Tuus. „Sõltumata uuringukeskuse Praxise möödunud aasta lõpus valminud uuringus viidati, et hooldusteenusest on hooldushaiglates rahastamisega kaetud ainult 21% ja koduhoolduse korral vaid 15% vajadustest. Eesti Demograafia Instituudi andmetel vajaks üle 65-aastastest inimestest kõrvalist abi umbes 25%, samal ajal kui suudetakse pakkuda vaid 5,6 %. „
Tuusi sõnul kinnitab sama ulatuslikku puudujääki hooldusravis ka rahvusvaheline võrdlus, mille järgi pakub Eesti vajadusest lausa 4-5 korda vähem hooldusteenuseid.
„Erilist muret tekitab sotsiaalministri suhtumine, et hooldusravi osakaalu tõstmiseks tõsteti oluliselt just inimeste omaosalust, kus patsient peab iga ravipäeva eest maksma 101 krooni,“ märkis Tuus. „Kuus üle 3000 krooni suurune tasu käib töötutele, eakatele ja teistele väikesetululistele selgelt üle jõu ja muudab ravi kättesaamatuks. Siiani omaosalust hooldusravi esimese 30. päeva eest ei olnud. Veelgi halvem on olukord taastusravis, mil isegi tervishoiu kõige jõukamatel aastatel 2007 -2008 kasvas omaosalus kolm korda kiiremini kui teistes raviliikides.“
Sellest tulenevalt on Keskerakonna fraktsioonil sotsiaalministrile järgmised küsimused:
1. Miks saab Eestis hooldus-ja taastusraviteenusteid mitmeid kordi vähem inimesi kui on nõudlus hoolimata rahastamisvõimaluste kasvust viimastel aastatel, mis omakorda viitab sellele, et meditsiiniteenuste pakkumine on muutunud ebaefektiivsemaks?
2. Miks olete ministrina ja Haigekassa Nõukogu esimehena läinud kergemat vastupanu teed et laiendate hooldusravi teenust just inimeste omaosaluse ehk oma rahakoti arvelt? Kui paljudele patsientidele jääb omaosaluse märkimisväärse tõusuga nüüd teenus kättesaamatuks, millel võivad olla haiguse kulu seisukohalt äärmiselt rasked tagajärjed?
3. Miks isegi kõige jõukamatel aastatel 2007 -2008, mil tervishoiu rahastamine oluliselt kasvas, tõusis taastusravis omaosalus kolm korda kiiremini kui teistes raviliikides ja teenuse kättesaadavus järjest kahanes?
4. Miks on diagnostikaseadmete soetamise, renoveerimiste, ehitamiste st. tehnilise võrgu arendamise ja personali palkade kõrval jäänud Eestis tahaplaanile arstiabi kättesaadavus ja mida minister ja valitsev koalitsioon on olukorra muutmiseks ette võtnud?
5. Kui suure osa patsientide vajadustest rahuldavad praegu koduõed ja miks nende osa marginaalne?
6. Miks ei ole sotsiaalministeerium soovinud Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas hakata välja koolitama geriaatreid? Vananeva elanikkonna puhul oleks see üsna oluline, pealegi tunneb Eesti suurt puudust eakate haigustega kursis olevatest spetsialistidest. Hooldusravi osakaalu kasvuga geriaatrite vajadus aina kasvab.
7. Kas lähitulevikus, kus valitsuse prognoosi järgi hakkab meie majandus taas kasvama ja sotsiaalmaksu enam laekuma, on plaanis patsientide omaosaluse suurust järel- ja hooldusravis vähenda?
8. Milline tulevik ootab ees Keila Taastus -ja Hooldusravi keskust?
