Meie eakad inimesed on saanud viimase aastaga vähemalt kaks head uudist – suurema pensioni ja töötamise võimaluse üle 65aastastele inimestele. Saada ka suurenenud pensionile juurde kas või natukegi tööga teenitud lisaraha – kellel võiks selle vastu midagi olla! Heast ja väärikast enesetundest rääkimata.

Marika Tuus
Riigikogu liige, Keskerakond

Kui vaadata tööhõive statistikat ja trende, on meil töötavate pensionäride arv järjest kasvamas. Nii töötas 2004. aastal kolmandas kvartalis 46 000 pensionäri, kes moodustasid kokku 8 protsenti kõigist töötajatest. 2005. aastal tõusis töötavate pensionäride protsent töötavate inimeste seas 9-ni, mis tähendas 53 000 inimest. Ent üle 65 aastasi inimesi on meil rahvastikustatistika andmetel kokku ikkagi kordades enam. 2004. aasta seisuga näiteks 219 000. Kindlasti tahaksid paljud nendest ja ka suudaksid edasi töötada. Praeguseni takistas seda kehtiv töölepinguseadus, mille järgi tööandjal on õigus 65aastaseks saanud inimene päevapealt ilma igasuguse kompensatsioonita lahti lasta. On võimalik mõista, missuguseid hingelisi tragöödiaid see paljudele sunnitud lahkujatele põhjustanud on. Küllap on igaüks meist kuulnud sedagi, kuidas omaksed on mõnigi kord põhjendanud lähedase eaka inimese lahkumist – ta suri kurvastusse töölt lahtilaskmise pärast. Meedias on inimesed kirjeldanud, et neid ei löö pensionile jäädes rivist välja mitte niivõrd vähenev sissetulek, kuivõrd üleliigne olemise tunne.

Kõik see kinnitab, et pensioniealised oleks meil veel kaua head töötajad, kuni tervis vastu peab. Ja kasulik oleks see nii neile endile, perekonnale, tööandjale ja kokkuvõttes kogu riigile.

Eakate kogemus maksab
Tööandjad mõistavad järjest rohkem, et vanematel inimestel on tööturul nii mõnigi eelis. Vanema inimese puhul näeb tööandja niisuguseid väärtusi nagu kohusetundlikkus, pikaajaline kogemus, elutarkus. Tööjõud on teatavasti Eesti riigi põhiline rikkus. Naftat ega kulda meil ju pole. Vanemate inimeste tööelu pikendamine ja selle igakülgne soodustamine vähendab vajadust ka võõrtööjõu järele. Samuti näitab eakamate töötajate arvu kasv (eriti just sel aastal), et pensionärid tunnetavad praeguse võimuliidu hoolivust, kui rääkida kas või pensionide ennaktempoga tõusust.

Nüüd läks Toompea koalitsioon eakate inimeste väärtustamise konkreetsete teemadega edasi ja on kaotamas 1992. aastast püsinud vanuselist piirangut, mis on vastuolus rahvusvaheliste õigusaktidega ja mille kohaselt on diskrimineerimine vanuse tõttu keelatud. Ei pea vist kellelegi tõestama, et ealine diskrimineerimine on vastuolus ka võrdse kohtlemise põhimõtetega ja et üksnes vanus ei tohiks olla töölepingu lõpetamise põhjuseks.

Taastub usk riiki
Keskfraktsioon on rõhutanud vanuselise diskrimineerimise lõpetamise põhimõtet juba siis, kui eelmine valitsus ei nõustunud seda punkti töölepinguseaduse eelnõus kaotama ega sellekohaseid parandusettepanekuid arvestama. Oleme seda toonitanud juba siis, kui arutlesime siin saalis tuliselt sotsiaalharta täitmise üle. Peaksime ju mäletama, kui Euroopa Sotisaalõiguste Komitee meile oma kirjalikus ülevaates vanuselise diskrimineerimise kohta tõsiseid märkusi tegi. Olime töötajate vanuselise diskrimineerimise vastu ka siis, kui Mõõdukad valitsusse kuuludes töölepinguseadust kirjutasid ja selle diskrimineeriva punkti meie kriitikast hoolimata eelnõusse sisse kirjutasid ja keeldusid parandusettepanekuid arvestamast. Meil on hea meel, et sotsiaaldemokraadid on nüüd opositsioonis olles seisukohti muutnud. Meid toetab ka õiguskantsler Allar Jõksi seisukoht, mis nõuab, et 65 aastaste kaitseks tuleb viivitamatult teha seadusemuudatus. Samas küsiksime, miks õiguskantsler aastaid vaikinud on ja miks ta varem, kui Keskerakond diskrimineerivale piirangule tähelepanu juhtis, selles põhiseaduslikku vastuolu ei näinud? On heameel, et ülekohtune vastuolu on selle koalitsiooniga lahenemas. Vanuselise piirangu kaotamine suurendab meie tööhõivet, vähendab sotsiaalkulutusi, kaotab koondamishirmu ja tõstab vanemaealiste enesetunnet, väärikust, kindlust ja eelkõige usku oma riiki.