Tallinna abilinnapea Kalle Klandorf rõhutas Riigikogus tänasel oluliselt tähtsa riikliku küsimuse arutelul, et inimesed tunnevad ennast hirmunult, sest üha rohkem võib riigi jõuametkondade tegevuses märgata ebademokraatlike ilminguid.

„20 aastat tagasi vastu võetud põhiseadus oli tolle aja kohta üks demokraatlikumaid, kuid aastate möödudes muutuvad poliitikute tõlgendused sellest üha ebademokraatlikumaks,“ rääkis Klandorf, „meie kriminaalmenetlus ei tunnista tähtaegasid ning nende puudumine on viinud selleni, et menetleja saab ükskõik kui kaua isiku tegevust uurida, tema eraellu ja muusse elutegevusse sekkuda. Kehtiv seadusandlus annab õiguskaitseorganitele võimaluse praktiliselt lõputuks varjatud kohtueelseks menetluseks.“

Klandorf rõhutas, et tihti esineb kohtutoimikutes ülekuulamisprotokolle, mis on sõna-sõnalt sarnased. „Mis selliseid vigaseid menetlusi tingib ja kes peab menetluse eest vastutama, kas mitte prokurör? Meie riigi juhtivad kohtunikud on arvanud, et lollus või lohakus, aga kindlasti ka vastutuse puudumine. Avaliku teenistuse seadus võimaldab kahju tekitanud ametnikult selle välja nõuda, kuid pole kuulnud, et keegi oleks pidanud vastutama nende kõmuliste protsesside eest, mis on kohtus lõppenud täieliku õigeksmõistmisega.“

„Mulle teeb muret veel üks menetlustoiming, millest on viimasel ajal palju juttu olnud. See on läbiotsimise temaatika, mis tõusis päevakorda pärast Keskerakonna kontori totaalset läbiotsimist kaitsepolitsei ametnike poolt. Selle läbiotsimise disproportsionaalsusele viitas avalikult ka Riigikogu põhiseaduskomisjoni esimees Rait Maruste,“ märkis Kalle Klandorf Riigikogu saalile.

Klandorf tõi esile, et küsimusi tekitab õiguskaitseorganite informatsiooni jõudmine meediasse. „Kas kogu info, mis ei ole seotud eeluurimisega ning pole vajalik selle läbiviimiseks jääb ikka uurimisasutuste seinte vahele ja on kaitstud sõnumisaladusega? Erinevad lekked ajakirjandusse ei tekita minus kindlustunnet ja seoses sellega on prokuratuur võtnud enesele erakordse vastutuse. Täna jutuks olevates küsimustes manipuleerivad meedia arvamusega jõud, kes ei oska või taha oma tööd ise tulemuslikult teha. Kontekstitut informatsiooni avalikuks tehes kahjustavad need jõud riigi toimimist ning seavad kahtluse alla meie õigussüsteemi toimimise.“

„Paljud õigusteadlased on väljendanud ka rahulolematust kriminaalmenetluse seadustiku veebruarikuus jõustunud seadusparandustega, nagu näiteks jälitustegevuse seadus. Ilmselt põhjusel, et viimastel aastatel on uurimisorganid väga selgelt laiendanud oma jälitustegevust ning üsna lihtsaks on läinud ka kohtunikelt jälitustegevuse loa saamine,“ nentis Klandorf, „loomulikult peab sellise ohjeldamatu tegevuse saama kuidagi tsiviilkontrolli alla. Järelvalvet teostab Riigikogu vastav komisjon, kuid kahjuks peab nentima, et see komisjon lihtsalt ei jõua kontrollida, sest jälitustoimingute hulk on lihtsalt nii massiliselt kasvanud.“

2010. aastal esitati Riigikogusse eelnõu, nn „prokuratuuri üle tsiviilkontrolli taastamise eelnõu“. Selle peale teatas aga riigi peaprokurör Norman Aas, et seda vaja ei ole, sest prokuratuuris on kõik korras ja kontrolli all. Kui me tsiviilkontrolliga kohe tegelema ei hakka võib hiljem juba hilja olla ja siit on üks samm diktatuurini,“ märkis Klandorf.